Menetlus : 2015/2572(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B8-0228/2015

Esitatud tekstid :

B8-0228/2015

Arutelud :

Hääletused :

PV 12/03/2015 - 8.9
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2015)0079

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
PDF 149kWORD 89k
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B8-0228/2015
4.3.2015
PE552.203v01-00
 
B8-0228/2015

komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel

vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2


ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2015. aasta istungjärguks (2015/2572(RSP))


Renate Weber, Marietje Schaake, Nathalie Griesbeck, Angelika Mlinar fraktsiooni ALDE nimel

Euroopa Parlamendi resolutsioon ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2015. aasta istungjärguks (2015/2572(RSP))  
B8‑0228/2015

Euroopa Parlament,

–       võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja ÜRO inimõiguste konventsioone ning nende fakultatiivprotokolle, sealhulgas lapse õiguste konventsiooni ja konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

–       võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 60/251, millega asutati ÜRO Inimõiguste Nõukogu (UNHRC),

–       võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, Euroopa sotsiaalhartat ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

–       võttes arvesse 25. juunil 2012 vastu võetud ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ja tegevuskava,

–       võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone ÜRO Inimõiguste Nõukogu kohta,

–       võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone inimõiguste rikkumise kohta, sealhulgas kiireloomulisi resolutsioone sellel teemal,

–       võttes arvesse oma ... resolutsiooni aastaaruande kohta inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2013. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas(1),

–       võttes arvesse ELi välisasjade nõukogu 9. veebruari 2015. aasta järeldusi ELi prioriteetide kohta ÜRO inimõigusi käsitlevatel foorumitel,

–       võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2, artikli 3 lõiget 5 ning artikleid 18, 21, 27 ja 47,

–       võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 28. istungjärgu toimumist 2.–27. märtsil 2015,

–       võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.     arvestades, et inimõiguste üldkehtivuse austamine, edendamine ja kaitse on osa Euroopa Liidu eetikanormidest ja õigustikust ning Euroopa ühtsuse ja terviklikkuse üks nurgakivi;

B.     arvestades, et inimõigused on kõigi inimeste võõrandamatud õigused, mis neil on nende rahvusest, rassist, soost, etnilisest päritolust, usust või muust staatusest sõltumatult, samuti arvestades, et nende õiguste austamine on sätestatud inimõiguste ülddeklaratsioonis, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelises paktis ning hilisemates rahvusvahelistes inimõiguste konventsioonides, deklaratsioonides ja resolutsioonides;

C.     arvestades, et kõik inimõigused – nii tsiviil-, poliitilised, majanduslikud, sotsiaalsed kui ka kultuurilised inimõigused – on jagamatud, omavahel seotud ja sõltumatud ning ühest õigusest ilmajätmine avaldab otsest ja kahjulikku mõju teistele õigustele;

D.     arvestades, et inimõiguste mitteaustamine ja legitiimse demokraatliku osalemise puudumine põhjustab ebastabiilsust, läbikukkunud riike, humanitaarkriise ja relvastatud konflikte;

E.     arvestades, et liidu tegevus suhetes kolmandate riikidega põhineb Lissaboni lepingu artiklil 21, milles kinnitatakse inimõiguste ja põhivabaduste universaalsust ja jagamatust ning sätestatakse inimväärikuse, võrdsuse ja solidaarsuse ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja põhimõtete ja rahvusvahelise õiguse austamine;

F.     arvestades, et kõikidel riikidel on kohustus austada oma elanike põhiõigusi ja võtta konkreetseid meetmeid nende õiguste tagamisele kaasaaitamiseks riiklikul tasandil ning teha rahvusvahelisel tasandil koostööd inimõiguste kasutamise ees seisvate takistuste kaotamiseks kõigis valdkondades;

G.     arvestades, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu korrapärased istungjärgud, eriraportööride nimetamine, inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise mehhanismid ja erimenetlused konkreetsete riikide olukorraga või valdkondlike küsimustega tegelemiseks aitavad kaasa inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte edendamisele ja järgimisele;

H.     arvestades, et kahetsusväärselt on mõned ÜRO Inimõiguste Nõukogu praegused liikmed kõige tõsisemate inimõiguste rikkujate seas ning on paistnud silma negatiivse hoiakuga ÜRO erimenetluste raames tehtava koostöö suhtes ja seoses aruandluskohustusega ÜRO inimõiguste lepingu alusel loodud organite ees;

ÜRO Inimõiguste Nõukogu

1.      kiidab heaks eelseisval ÜRO Inimõiguste Nõukogu 28. korralisel istungjärgul esitatavad ELi prioriteedid, mis sisalduvad nõukogu 9. veebruari 2015. aasta järeldustes;

2.      tervitab suursaadik Joachim Rückeri nimetamist Inimõiguste Nõukogu esimeheks 2015. aastal;

3.      tunnustab Zeid Ra'ad Al-Husseini tema nimetamise puhul ÜRO inimõiguste ülemvolinikuks ning kinnitab oma tugevat toetust tema jõupingutustele ja mandaadile;

4.      tervitab liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi Federica Mogherini osalemist ÜRO Inimõiguste Nõukogu kõrgetasemelisel istungjärgul, sest see on selge märk ELi kindlast pühendumusest mitmepoolsele inimõiguste süsteemile;

5.      tunneb heameelt ÜRO inimõiguste ülemvoliniku poolt ÜRO Peaassambleele esitatud aastaaruande üle, mis hõlmab ajavahemikku 2013. aasta detsembrist kuni 2014. aasta novembrini, ning väljendab oma täielikku toetust ülemvoliniku büroo sõltumatusele ja terviklikkusele; rõhutab vajadust kaitsta ülemvoliniku büroo sõltumatust, et ÜRO inimõiguste ülemvolinik saaks täita oma ülesandeid tulemuslikult ja erapooletult; kinnitab taas, et ÜRO inimõiguste ülemvolinikule tuleb tagada nõuetekohased finantsvahendid;

6.      tuletab meelde Euroopa Parlamendi ning selle inimõiguste allkomisjoni kohustust toetada tugevat mitmepoolset inimõiguste süsteemi ÜRO egiidi all, mille hulka kuuluvad Peaassamblee kolmas komitee, Inimõiguste Nõukogu, ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo ja seonduvate ÜRO spetsialiseeritud ametite, näiteks Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO), samuti ÜRO erimenetluste töö;

7.      soovitab Euroopa välisteenistusel suurendada ELi tegevuse sidusust, eelkõige ELi delegatsioonide kaudu New Yorgis ja Genfis, tuginedes õigeaegsetele ja sisukatele konsultatsioonidele, et edastada ELi nimel üksmeelne sõnum; kinnitab veel kord, et sidususe tagamiseks tuleks ÜRO Peaassamblee, selle kolmanda komitee ja inimõiguste nõukogu raames New Yorgis ja Genfis tehtav töö integreerida ELi selle valdkonna sise- ja välistegevusse;

8.      on seisukohal, et inimõiguste kaitsjate ja opositsioonitegelaste jätkuv ahistamine ja kinnipidamine mitmes ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmesriigis, sealhulgas Alžeerias, Hiinas, Kuubal, Etioopias, Saudi Araabias, Venemaal, Araabia Ühendemiraatides, Gabonis, Kasahstanis, Kataris ja Vietnamis, õõnestab ÜRO Inimõiguste Nõukogu usaldusväärsust; kinnitab oma seisukohta, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmed tuleks valida nende riikide seast, kes austavad inimõigusi ning õigusriigi ja demokraatia põhimõtet ja on nõustunud pikendama alalist kutset seoses kõikide erimenetlustega, ning nõuab, et liikmesriigid võtaksid vastu inimõiguste alased kriteeriumid, mida tuleks kohaldada kõikide ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmeks valitavate riikide suhtes, ja edendaksid nende kriteeriumite täitmist; nõuab tungivalt, et liikmesriigid edendaksid läbipaistvat, avatud ja konkurentsitihedat ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmete valimiste protsessi;

9.      kinnitab oma toetust inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise mehhanismile, tunnustab selle mehhanismi väärtuslikku tööd ning kutsub liikmesriike üles oma üldise korrapärase läbivaatamise mehhanisme aktiivselt ette valmistama, kaasates sellesse kodanikuühiskonna esindajad, osalema mehhanismi istungite ajal interaktiivses dialoogis ning rakendama mehhanismi soovitusi ja võtma konkreetseid meetmeid, et paremini täita oma inimõiguste alaseid kohustusi ja neid järgida;

10.    on järjekindlalt vastu nn blokina hääletamisele ÜRO Inimõiguste Nõukogus; nõuab tungivalt, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmesriigid tegutseksid hääletustel läbipaistvalt;

11.    kutsub ELi ja liikmesriike üles kõikides asjaomaste riikidega peetavates ELi poliitilistes dialoogides jätkuvalt järgima inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamisega seoses esitatud soovitusi, et leida võimalusi riikide toetamiseks nende soovituste rakendamisel;

12.    kinnitab oma toetust erimenetlustele ja volitatud esindajate sõltumatusele, mis võimaldab neil täita oma ülesandeid täiesti erapooletult, ning kutsub kõiki riike üles nende menetlustega koostööd tegema; ergutab liikmesriike tegema avalikuks juhtumid, kus riigid ei tee koostööd erimenetluse volitatud esindajatega;

13.    peab oluliseks saata parlamendi delegatsioone ÜRO Inimõiguste Nõukogu istungjärkudele ja muudele asjakohastele ÜRO Peaassamblee istungjärkudele;

14.    peab kahetsusväärseks, et võimalused kodanikuühiskonna ja ÜRO Inimõiguste Nõukogu vaheliseks suhtluseks üha vähenevad ning valitsusvälistele organisatsioonidele pakutakse vähem võimalusi neil istungjärkudel esineda; nõuab tungivalt, et EL ja ÜRO Inimõiguste Nõukogu tagaksid, et kodanikuühiskonna esindajatel oleks võimalik anda Inimõiguste Nõukogu 28. istungjärgul, aga ka inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise protsessi ja muudesse ÜRO inimõiguste mehhanismidesse võimalikult suur panus, ilma et nad peaksid pärast kodumaale tagasi pöördumist kättemaksu kartma;

Kodaniku- ja poliitilised õigused

15.    kinnitab veel kord, et sõnavabadus, mis on iga vaba ja demokraatliku ühiskonna alus, on iga inimese põhiõigus; mõistab teravalt hukka sõna- ja usuvabadust rünnanud terroristide poolt toime pandud 12 inimese, nende seas karikaturistide, tapmise ajalehes Charlie Hebdo ja nelja juudi toidupoes viibinud inimese tapmise Prantsusmaal 2015. aasta jaanuaris, samuti filmirežissööri ja sünagoogi valvuri tapmise Kopenhaagenis;

16.    mõistab hukka kõikides riikides ning eelkõige Süürias, Iraagis, Liibüas, Myanmaris, Nigeerias ja Kesk-Aafrikas usu kasutamise oma tegude õigustusena äärmuslaste ja džihaadi võitlejate rühmituste poolt, kes korraldavad muu hulgas relva- ja pommirünnakuid, enesetapurünnakuid, inimrööve ja muid vägivallategusid, millega hoitakse inimesi hirmu all; on seisukohal, et terrorismiga võitlemiseks tuleb tegeleda selle algpõhjustega, sh sotsiaalse ja poliitilise tõrjutuse ning ebavõrdsusega; nõuab, et usuvähemustesse kuuluvate inimeste õiguste kaitsmiseks tehtaks suuremaid jõupingutusi;

17.    väljendab muret kogunemis- ja ühinemisvabadusele seatavate piirangute pärast, mille hulgas on kodanikuühiskonna organisatsioonide keelustamine, laimu eest kriminaalkorras karistamise ja muude piiravate seaduste agressiivne kasutamine, ülemäärased registreerimis- ja aruandlusnõuded ning liialt piiravad välisrahastamise eeskirjad, ja kinnitab veel kord, et ühinemis- ja rahumeelse kogunemise vabadus on inimõiguste põhielemendid;

18.    kutsub kõiki valitsusi üles edendama ja toetama kodanikuühiskonna organisatsioone ja inimõiguste kaitsjaid ning võimaldama neil tegutseda ilma, et neid hirmutataks, neile survet avaldataks või neid heidutataks, tegema ÜRO Inimõiguste Nõukoguga inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise mehhanismi raames koostööd ja tagama, et riigid, kes kasutavad inimõiguslaste suhtes survevahendeid, võetaks vastutusele, eriti kui surve avaldamine põhjustab surma, nagu juhtus Hiinas 2014. aasta märtsis inimõiguslase Cao Shunli puhul, kes soovis minna lennukile, et osaleda 2013. aasta septembris Genfis ÜRO Inimõiguste Nõukogu kohtumisel;

19.    mõistab veel kord teravalt hukka surmanuhtluse kasutamise ning toetab kindlalt moratooriumit kui sammu surmanuhtluse kaotamise suunas;

20.    kordab, et piinamise ja muude väärkohtlemise vormide vastane võitlus on väga oluline ning EL on otsustanud sellele võitlusele, sh seoses lastega, ja ÜRO eriraportööri töö toetamisele suurt tähelepanu pöörata; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus, komisjon ja ELi liikmesriigid seisaksid ühiselt selle eest, et piinamine kaotada ja selle ohvreid toetada, milleks tuleks eelkõige jätkata või vajaduse korral alustada toetuse andmist ÜRO vabatahtlikule piinamisohvrite toetamise fondile ja piinamisvastase konventsiooni fakultatiivprotokolliga loodud erifondile;

21.    väljendab muret rändajate, sh varjupaigataotlejate ja põgenike jätkuva ja laialt levinud diskrimineerimise ning nende õiguste rikkumist pärast; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles toetama rändajate inimõigustega tegeleva ÜRO eriraportööri tööd ja viima tema soovitused ellu; kutsub valitsusi üles austama rändajate inimõigusi ja võõrandamatut õigust inimväärikusele, lõpetama meelevaldsed vahistamised ja kinnipidamised, ning ebaseaduslike rändajate liiga pikkade kinnipidamisperioodide vältimiseks vaatama vajaduse korral need perioodid läbi ning kasutama nende asemel alternatiive; kutsub valitsusi üles pidama igal juhul kinni mittetagasisaatmise põhimõttest ja täitma kõigiti rändajate väljasaatmisega seotud rahvusvahelisi juriidilisi kohustusi; palub riikidel, kes ei ole seda veel teinud, luua süsteemid ja kehtestada kord, mille abil tagada, et kõikides riigi rändevaldkonna programmides ja institutsioonides täidetakse täielikult rahvusvahelistest inimõigustealastest õigusaktidest tulenevaid kohustusi;

22.    toetab ÜRO Inimõiguste Nõukogu eriraportööri viimast raportit ja järeldusi rassismi, rassilise diskrimineerimise, võõraviha ja nendega seotud sallimatuse tänapäevaste vormide kohta; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid rakendaksid eriraportööri soovitusi oma sisepoliitikas, et võidelda rassi- ja võõraviha ning etnilise vaenu ja nende õhutamise leviku vastu internetis ja sotsiaalmeediavõrgustikes, võttes asjakohaseid seadusandlikke meetmeid ning järgides igati muid põhiõigusi, nagu sõna- ja arvamusvabadus;

23.    märgib, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kiire areng on muutnud sõnavabaduse väljendamise keskkonda kogu maailmas, luues ühtaegu nii palju eeliseid kui ka tekitades tõsiseid probleeme; tunneb sellega seoses heameelt, et nõukogu võttis 2014. aasta mais vastu ELi suunised sõnavabaduse kohta internetis ja mujal, ja mõistab hukka kõik digitaalsele kommunikatsioonile seatavad piirangud, sh need, mis puudutavad kodanikuühiskonna liikmeid; kordab, et eritähelepanu tuleb pöörata ajakirjanike ja blogipidajate õigustele;

24.    palub ÜRO Inimõiguste Nõukogul jätkata arutelu eraelu puutumatuse õiguse üle ja nimetama selleks ametisse ÜRO eriraportööri, kes tegeleks eraelu puutumatuse õigusega, eelkõige pidades silmas digitaalset kommunikatsiooni;

Sotsiaalsed ja majanduslikud õigused

25.    võtab teadmiseks, et ÜRO aastatuhande arengueesmärkide 2015. aasta järgse perioodi arengukava eesmärk on kaotada 2030. aastaks vaesus majandus-, sotsiaal- ja keskkonnaküsimuste tervikliku käsitluse abil; tunneb heameelt ÜRO erakorralise tippkohtumise eel esitatud ÜRO peasekretäri koondaruande üle, milles käsitletakse 2015. aasta järgse säästva arengu eesmärkide kava; toetab ÜRO peasekretäri nõudmist, mille kohaselt tuleb vaesuse kaotamiseks keskenduda inimeste vajadustele ja õigustele;

26.    on seisukohal, et üldiseks vaesusega võitlemiseks ning sotsiaalsete ja majanduslike õiguste edendamiseks tuleb leida lahendus suurenevale ja äärmuslikule ebavõrdsusele, parandades eelkõige toidu, vee, hariduse, tervishoiuteenuste ja korraliku eluaseme kättesaadavust; rõhutab sellega seoses järjest suurenevat maa hõivamise probleemi, millele tuleb leida lahendus;

27.    on seisukohal, et kodanike õiguste rikkumist tingib ka korruptsioon, maksudest kõrvalehoidumine, avalike hüvede halb majandamine ja aruandekohustuse puudumine, sest selle tõttu jääb raha investeerimata sellistesse äärmiselt vajalikesse avalikesse teenustesse nagu haridus, esmatasandi tervishoiuteenused ja muu sotsiaalne infrastruktuur, mis soodustab vaesuse püsimist elanikkonna seas; tuletab meelde, et majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti kohaselt on valitsused kohustatud austama oma kodanike õigusi ning eraldama selleks piisavad vahendid; rõhutab sellega seoses, et eritähelepanu tuleb pöörata majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste alal tegutsevate inimõiguslaste kaitsmisele;

28.    kinnitab oma toetust finantskuritegude, korruptsiooni ja inimõiguste ÜRO eriraportööri ametikoha loomisele;

Äritegevus ja inimõigused

29.    toetab jõuliselt ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete tõhusat ja ulatuslikku levitamist ja rakendamist ELis ja väljaspool; kutsub kõiki sidusrühmi üles osalema aktiivselt ÜRO inimõiguste ning rahvusvaheliste korporatsioonide ja muude ettevõtjate töörühma 11. istungjärgul ning toetama pingutusi nende poliitika kooskõlastamiseks rahvusvahelistele ettevõtetele mõeldud OECD suunistega ning ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtetega; kordab nõudmist, et komisjon annaks 2015. aasta lõpuks aru selle kohta, kuidas ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid ELi liikmesriikides rakendatakse;

30.    palub ELil ja selle liikmesriikidel osaleda arutelus, mis on käivitunud seoses äritegevust ja inimõigusi käsitleva õiguslikult siduva rahvusvahelise õigusaktiga ÜRO süsteemi raames;

Naiste õigused

31.    nõuab, et EL võtaks aktiivselt osa naiste staatuse komisjoni 59. istungjärgust ja jätkaks võitlust igasuguste püüete vastu seada ohtu ÜRO Pekingi tegevusprogramm, mis vaadatakse neljanda ülemaailmse naistekonverentsi 20. aastapäevaks läbi muu hulgas ka hariduse ja tervishoiuteenuste kui peamiste inimõiguste kättesaadavuse ning seksuaal- ja reproduktiivtervise õiguste seisukohast;

32.    märgib etteheitvalt, et vaatamata soolises võrdõiguslikkuses ja naiste mõjuvõimu suurendamises seni saavutatud edasiminekule, kehtivad paljudes riikides endiselt diskrimineerivad seadused, eelkõige perekonna- ja omandiõiguse valdkonnas; märgib, et naisi on vastutavatel ametikohtadel endiselt väga vähe ja naistevastane vägivald on endiselt levinud ning õiguskaitse kättesaadavus piiratud, vaatamata sellele, kui palju naisi iga päev koduvägivalla tõttu surma saab; tunneb suurt muret selle pärast, et teatavates riikides on olukord eelkõige seksuaal- ja reproduktiivtervise õiguste valdkonnas halvenenud;

33.    mõista karmilt hukka seksuaalvägivalla kasutamise naiste suhtes sõjalise taktikana, sh sellised kuriteod nagu massiline vägistamine, seksiorjus, sundprostitutsioon, sooline tagakiusamine, sh naiste suguelundite moonutamine, inimkaubandus, varajased ja sundabielud, aumõrvad ja muud samaväärse raskusastmega seksuaalvägivalla vormid; nõuab veel kord, et EL ja kõiki selle liikmesriigid allkirjastaksid ja ratifitseeriksid Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni;

34.    tuletab meelde, et kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu suundanäitavate resolutsioonidega 1325 ja 1820 naiste, rahu ja julgeoleku kohta on EL võtnud endale kohustuse integreerida inimõigused ja sooaspektid ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonidesse; kordab sellega seoses nõudmist, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid püsiva lepituse poole püüdlemisel naiste süstemaatilist osalust, mis on rahuprotsessi seisukohast väga oluline, ning tunnistaksid, et sooaspekte tuleb konfliktide ennetamises, rahuvalveoperatsioonides, humanitaarabis, konfliktijärgses ülesehituses ja demokraatiale üleminekus arvesse võtta;

Lapse õigused

35.    tunneb muret, et kuigi pärast lapse õiguste konventsiooni vastuvõtmist 1989. aastal on tehtud edusamme, ei käi koolis vähemalt 58 miljonit last, nende seas eriti palju tütarlapsi ning vaestest peredest, puudega või konfliktipiirkondades elavaid lapsi, samuti kannatab suur hulk lapsi endiselt haiguste tõttu, mida oleks võimalik hõlpsasti vältida, ning lapsi kasutatakse ka tööjõuna;

36.    palub kõikidel riikidel võtta endale kohustus kaotada laste tööjõu kõige rängemad vormid, mis on määratletud ILO konventsiooni nr 182 artiklis 3 ning mille seas on laste orjus, lastega kaubitsemine, lapsprostitutsioon ning laste füüsilist ja vaimset tervist mõjutav ohtlik töö;

37.    tuletab meelde, et riigi üks esmaseid kohustusi on anda kõikidele lastele haridus, suurendades selleks võimalusi, luues asjakohaseid haridusasutusi ja tegeledes üldise alghariduse omandamist takistavate struktuursete põhjustega, sh koolist väljalangemise määraga, mis on endiselt üks peamisi takistusi üldise alghariduse omandamisel;

38.    nõuab, et relvakonfliktidest mõjutatud laste ja endiste lapssõdurite demobiliseerimis- ja taasintegreerumisprogrammidele tagataks piisav rahastamine; kinnitab oma jõulist toetust kampaaniale „Lapsed, mitte sõdurid”, nagu väljendati ka seda teemat käsitlenud kuulamisel inimõiguste allkomisjonis 3. detsembril 2014; tervitab relvakonfliktidest mõjutatud laste küsimustega tegeleva ÜRO eriesindaja ja lastevastase vägivallaga võitlemisega tegeleva ÜRO eriesindaja esitatud aastaaruandeid, samuti lastega kauplemise, lapsprostitutsiooni ja lapsporno küsimustega tegeleva eriraportööri aruannet;

Lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste õigused

39.    väljendab muret seoses asjaoluga, et diskrimineerivate seaduste ja tavade hulk ning inimeste vastu nende seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi tõttu toime pandud vägivallategude arv on viimasel ajal suurenenud; palub tähelepanelikult jälgida lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste olukorda, sealhulgas Nigeerias ja Gambias, kus on hiljuti vastu võetud nimetatud isikute vastu suunatud seadusi, mis seavad ohtu seksuaalvähemuste hulka kuuluvate inimeste elu; tunneb suurt muret sõna- ja kogunemisvabadust piiravate nn propagandavastaste seaduste pärast, mis kehtivad Venemaal ja Leedus ning mida praegu menetletakse Kõrgõzstani parlamendis; tunnustab ÜRO Inimõiguste Nõukogu 26. septembril 2014 vastu võetud resolutsiooni seksuaalsel sättumusel ja soolisel identiteedil põhineva vägivalla ja diskrimineerimisega võitlemise kohta; peab kahetsusväärseks ÜRO Inimõiguste Nõukogu 26. juunil 2014 vastu võetud resolutsiooni perekonna kaitse kohta, mis võib kahjustada üldiste ja jagamatute inimõiguste põhimõtet; kinnitab oma toetust ÜRO inimõiguste ülemvoliniku järjekindlale tegevusele lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste kõikide inimõiguste kaitsmisel ja edendamisel, eelkõige avalduste, aruannete ning kampaania „Vaba ja võrdne” kaudu; ergutab ÜRO inimõiguste ülemvolinikku jätkama võitlust diskrimineerivate seaduste ja tavade vastu;

Kliimamuutused ja inimõigused

40.    rõhutab, et kliimamuutuste mõju kaitsetus olukorras rühmadele ja üksikisikutele on väga suur, eriti madala sissetulekuga ning rannikuäärsetes ja madala pinnamoega saareriikides, kellel puuduvad majanduslikud vahendid tõsiste keskkonnamuutustega toimetulekuks;

41.    tunneb heameelt, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu on tunnistanud, et keskkonnamuutused kahjustavad elanikkonna elatusallikaid ning takistavad põhiliste rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguste kasutamist; nõuab seetõttu, et osalisriigid võtaksid eelseisval 2015. aastal Pariisis toimuval ÜRO kliimamuutuste konverentsil vastu kiireloomulised ja ulatuslikud leevendamis- ja kohandamismeetmed;

42.    tõdeb murega, et kliimamuutustega seotud juhtumid mõjutavad eriti põlisrahvaid; märgib, et enamik põlisrahvaid elab allpool vaesuspiiri, neil puudub või on piiratud esindatus ning juurdepääs poliitilistele otsustamissüsteemidele ja õigussüsteemidele;

43.    palub komisjonil ja Euroopa välisteenistusel osaleda aktiivselt arutelus kliimapõgeniku mõiste ja selle võimalikku õigusliku määratlemise üle rahvusvahelises õiguses või muus õiguslikult siduvas rahvusvahelises lepingus;

Võitlus karistamatuse vastu ja Rahvusvaheline Kriminaalkohus

44.    toetab täielikult Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tööd rahvusvahelisele üldsusele muret tekitavate kõige raskemate kuritegude toimepanijate karistamatuse lõpetamisele kaasaaitamisel ning sõjakuritegude, inimsusevastaste kuritegude ja genotsiidi ohvritele õigluse tagamisel; jääb valvsaks mis tahes katsete suhtes selle legitiimsust või sõltumatust kahjustada; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid teeksid Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga koostööd ja tagaksid sellele tugeva diplomaatilise, poliitilise ja rahalise toetuse, sealhulgas ÜROs; kutsub ELi ja selle liikmesriike ning ELi eriesindajaid üles aktiivselt toetama Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tegevust, edendama selle otsuste täitmist ja võitlust karistamatusega Rooma statuudi kohaste kuritegude puhul;

Põlisrahvad

45.    palub kõikidel sidusrühmadel toetada põlisrahvaste õiguste eksperdirühma volituste läbivaatamist kooskõlas põlisrahvaste maailmakonverentsi lõppdokumendiga (ÜRO Peaassamblee resolutsioon 69/2), et jälgida, hinnata ja parandada põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni rakendamist; palub liikmesriikidel nõuda, et kõik erimenetluste volitatud esindajad pööraksid erilist tähelepanu põlisrahvaste hulka kuuluvate naiste ja tütarlaste probleemidele ja annaksid sellistest probleemidest süstemaatiliselt aru ÜRO Inimõiguste Nõukogule; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus ja liikmesriigid toetaksid aktiivselt kogu süsteemi hõlmava põlisrahvaste tegevuskava väljatöötamist, nagu nõudis ÜRO Peaassamblee oma 2014. aasta septembris vastuvõetud resolutsioonis, eelkõige mis puudutab korrapärase konsulteerimise korraldamist põlisrahvastega selles protsessis;

Rahvusvahelised kultuuri- ja spordisündmused ning inimõigused

46.    mõistab hukka autoritaarsete riikide üha sageneva tava võõrustada suuri spordi- ja kultuuriüritusi, et suurendada oma rahvusvahelist legitiimsust, piirates samal ajal veelgi eriarvamuste avaldamist oma riigis; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid tõstataksid aktiivselt selle küsimuse, sh ÜRO Inimõiguste Nõukogus, ja teeksid koostööd riiklike spordialaliitude, ettevõtete ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega seoses nende osalemisega sellistel üritustel, sh seoses esimeste Euroopa mängudega Bakuus 2015. aastal ja maailmameistrivõistlustega jalgpallis Venemaal 2018. aastal;

Droonid

47.    kordab nõudmist töötada välja ELi ühine seisukoht relvastatud droonide kasutamise kohta, seades tähtsaimale kohale inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse austamise ning käsitledes selliseid küsimusi nagu õigusraamistik, proportsionaalsus, vastutus, tsiviilisikute kaitse ja läbipaistvus; nõuab taas tungivalt, et EL keelustaks täisautonoomsete, inimese osaluseta rünnakuid võimaldavate relvade väljatöötamise, tootmise ja kasutamise; nõuab, et EL toetaks piirkondliku ja rahvusvahelise tasandi jõupingutusi astuda vastu kohtuvälistele hukkamistele ja sihipärastele tapmistele ja need keelustada ning rakendada õiguslikke meetmeid kõikidel juhtudel, kui üksikisik või rühmitus võib olla seotud ebaseadusliku sihipärase tapmisega välisriigis; nõuab, et inimõigused oleksid hõlmatud kõigis kolmandate riikidega terrorismivastaste meetmete üle peetavates dialoogides;

ELi prioriteedid eri riikidega seotud küsimustes

Ukraina

48.    mõistab teravalt hukka Venemaa agressiivse ja ekspansionistliku poliitika, mis ohustab Ukraina ühtsust ja sõltumatust ning on potentsiaalne oht rahule maailmas; mõistab hukka separatistide ja teiste mitteametlike relvaüksuste kriminaalsed ja terroriteod Ida-Ukrainas; mõistab hukka mõlema konfliktipoole toime pandud ulatuslikud inimõiguste rikkumised ning toetab täielikult ÜRO inimõiguste järelevalvemissiooni ja OSCE erakorralise vaatlusmissiooni tegevust Ukrainas; mõistab hukka Krimmi ebaseadusliku annekteerimise Venemaa poolt ning on jätkuvalt mures piirkonna kohalike elanike, eelkõige Krimmi tatarlaste diskrimineerimise ja nende inimõiguste laiaulatusliku rikkumise pärast; palub ELi liikmesriikidel toetada kõiki võimalikke ÜRO tasandil tehtavaid jõupingutusi, et võidelda karistamatuse vastu ning viia läbi sõltumatu uurimine vägivaldsete sündmuste ja inimõiguste rikkumiste üle seoses Maidani meeleavalduste, Krimmi annekteerimise ning relvakonfliktiga riigi idaosas;

Süüria

49.    väljendab sügavat muret ebakindla julgeolekuolukorra ja humanitaarkriisi pärast, mis on tingitud vägivalla kasutamisest tsiviilisikute vastu Assadi režiimi, ISISe ja muude relvarühmituste poolt; on äärmiselt mures seoses inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse süstemaatilise rikkumisega Süürias, mis võivad endast kujutada sõjakuritegusid ja inimsusevastaseid kuritegusid; palub kõikidel osalistel pidada kinni kehtivast rahvusvahelisest humanitaarõigusest, et kaitsta tsiviilisikuid, austada nende inimõigusi ja rahuldada nende põhivajadusi, ning nõuab, et viivitamata ja tingimusteta vabastataks kõik isikud, kes oma inimõiguste kasutamise või muu rahumeelse poliitilise tegevuse tõttu on meelevaldselt kinni peetud või röövitud;

Iraak

50.    väljendab sügavat muret ebakindla julgeolekuolukorra ja humanitaarkriisi pärast Iraagis; märgib, et inimõiguste olukord riigis halveneb ISISe/Da’eshi ja muude relvarühmituste poolt toimepandavate röövimiste ja massiliste hukkamiste ning Iraagi etniliste ja usuvähemuste tagakiusamise tõttu;

Aserbaidžaan

51.    väljendab sügavat muret inimõiguste kaitsjate, ajakirjanike ja aktivistide represseerimise pärast Aserbaidžaanis; märgib, et Aserbaidžaani valitsus paistab üha negatiivsemalt silma seoses sõna-, kogunemis- ja ühinemisvabadusega, kuna riigis on vahistatud kümneid poliitilisi aktiviste ja vangistatud väljapaistvaid ajakirjanikke;

Türgi

52.    väljendab muret halveneva inimõiguste olukorra pärast Türgis, kus süstemaatiliselt kahjustatakse kohtusüsteemi sõltumatust ja võimude lahusust; märgib tõsise murega, et valitsus surub läbi uut julgeolekuseadust, mis väga suurel määral laiendab politsei volitusi; märgib, et sõna- ja ajakirjandusvabadus on Türgis surve all, meediaorganisatsioonidele on kehtestatud äärmiselt kõrged maksumäärad, valitseb suundumus vallandada silmapaistvaid toimetajaid ja ajakirjanikke ning silma torkab enesetsensuuri tendents; rõhutab, et valitsus peab toetama kohtureformi Türgis, et tugevdada õigusriigi põhimõtet ning demokraatlike väärtuste ja põhivabaduste kaitset;

Korea Rahvademokraatlik Vabariik (KRDV)

53.    peab tervitatavaks, et Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis inimõiguste olukorraga tegeleva eriraportööri volitusi kavatsetakse pikendada; peab tervitatavaks ÜRO Peaassamblee resolutsiooni, milles julgustatakse ÜRO Julgeolekunõukogu võtma kohaseid meetmeid vastutuse tagamiseks, sh kaaluma KRDV olukorra andmist Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse;

Iraan

54.    peab tervitatavaks ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2014. aasta märtsi resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Iraani Islamivabariigis ja eriraportööri volituste pikendamist ning kutsub Iraani üles lubama ÜRO eriraportööril riiki siseneda, millega Iraan näitaks üles tõsist tahet alustada inimõiguste alast dialoogi; mõistab veel kord hukka Iraanis kehtiva surmanuhtluse ja hukkamiste kõrge määra ilma nõuetekohase ja õiglase kohtumenetluseta; toetab ÜRO erimenetluste volitatud esindajate 2014. aasta augusti ühisavaldust, milles mõistetakse hukka Iraani kodanikuühiskonna tegelaste massiline vahistamine ja süüdimõistmine; kutsub ELi ja ÜRO Inimõiguste Nõukogu üles jälgima tähelepanelikult süstemaatilist inimõiguste rikkumist riigis ning tagama, et suhetes Iraani valitsusega käsitletaks inimõigusi jätkuvalt prioriteetse teemana;

Myanmar/Birma

55.    toetab ÜRO 69. Peaassambleele esitatud Myanmari inimõiguste olukorda käsitlevat ÜRO eriraportööri aruannet, milles tunnustati saavutatud edu, märkides samas ära jätkuvalt murettekitavad valdkonnad; kutsub Myanmari valitsust üles suurendama inimõiguste ja vähemuste õiguste rolli riigi institutsioonilises ja õigusraamistikus ning kõikides poliitikavaldkondades ning austama sõnavabadust ja kogunemisvabadust, et inimesed saaksid vabalt väljendada oma vaateid valitsuse poliitika kohta ilma hirmu, heidutamise või ahistamiseta;

Valgevene

56.    on sügavalt mures inimõiguste jätkuva rikkumise pärast Valgevenes; mõistab hukka 2014. aastal läbi viidud kolm hukkamist, inimõiguste kaitsjate ahistamise, sõltumatute ajakirjanike tagakiusamise, kogu veebipõhise suhtluse tsenseerimise ja valitsusväliste organisatsioonide tegevust piiravad seadused; nõuab ÜRO eriraportööri volituste pikendamist ja kutsub Valgevene valitsust üles andma ÜRO erimenetluste volitatud esindajatele, kaasa arvatud eriraportöörile täielik juurdepääs;

Bahrein

57.    väljendab jätkuvat muret opositsioonijuhtide, kodanikuühiskonna esindajate ja aktivistide represseerimise pärast Bahreinis ning inimõiguste kaitsjate ja poliitilise opositsiooni aktivistide olukorra pärast riigis; palub Bahreini võimudel algatada konstruktiivsed ja kaasavad läbirääkimised, et saavutada tõeline leppimine ning kõikide Bahreini kogukondade inimõiguste austamine; nõuab, et kõik meelsusvangid, ajakirjanikud, inimõiguste kaitsjad ja rahumeelsed meeleavaldajad viivitamata ja tingimusteta vabastataks, ning avaldab toetust ÜRO erimenetluste volitatud esindajate 4. veebruari 2015. aasta ühisavaldusele seoses opositsiooni juhtivpoliitiku vahistamise ja sellele järgnenud meeleavalduste laialiajamisega; palub ELi liikmesriikidel ja teistel ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmetel Bahreini inimõiguste olukorda jätkuvalt teraselt jälgida, keskendudes inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise protsessi käigus Bahreini poolt võetud kohustustele ning Bahreini sõltumatu uurimiskomisjoni soovitustele, mille Bahreini kuningas on heaks kiitnud;

Egiptus

58.    tunneb heameelt inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise menetluse läbiviimise üle Egiptuses 2014. aasta novembris ja ootab selle vastuvõtmist ÜRO Inimõiguste Nõukogu eelseisval istungjärgul; nõuab tungivalt, et Egiptus vabastaks viivitamata ja tingimusteta kõik aktivistid ja inimõiguste kaitsjad, samuti need, kes peeti kinni selle eest, et nad kasutaid rahumeelselt oma sõna-, kogunemis- ja ühinemisvabadust; nõuab samuti, et Egiptuse valitsus jõustaks rahvusvahelistele normidele vastavad õigusaktid ning kaitseks Egiptuse põhiseaduses sätestatud õigust ühineda, muu hulgas õigust saada ja jaotada rahalisi vahendeid, ning et Egiptuse valitsus tühistaks 2013. aasta novembris vastu võetud meeleavaldusi käsitleva seaduse ja kehtestaks uue seaduse, mis tagab kogunemisvabaduse; nõuab, et Egiptuse valitsus käivitaks kohtuliku juurdluse, et teha kindlaks isikud, kes vastutavad ebaseaduslike tapmiste tellimise ja toimepanemise eest alates 3. juulist 2013 toimunud peamiselt rahumeelsete meeleavalduste ajal, muu hulgas Raba’a ja Nahda väljaku meeleavalduste laialiajamisel 14. augustil 2013, mille käigus tapeti vähemalt 1000 meeleavaldajat;

Mali

59.    tunnustab inimõiguste olukorraga Malis tegeleva ÜRO sõltumatu eksperdi tööd ning palub ÜRO Inimõiguste Nõukogul tema mandaati pikendada; väljendab heameelt Mali valitsuse edusammude üle kohtuasutuste taastamisel riigi teatavates piirkondades ning 2012. aastal toimunud 21 eliitsõduri piinamise ja tapmise uurimisel, samuti tõe, õigluse ja leppimise komisjoni moodustamise üle; tunneb endiselt muret halveneva julgeolekuolukorra ning lapssõdurite jätkuva kasutamise ja värbamise pärast ning palub Mali valitsusel korraldada uurimine ja võtta vastutusele kõikide vaenupoolte esindajad, kes vastutavad 2012.–2013. aasta relvakonflikti käigus toime pandud sõjakuritegude eest, ning tagada, et tulevastes rahulepingutes nõutakse vastutust, tõekomisjoni tugevdamist ja julgeolekujõudude töötajate kontrolli;

Lõuna-Sudaan

60.    palub Aafrika Liidul avalikustada oma uurimiskomisjoni aruanne Lõuna-Sudaanis kõikide osapoolte toime pandud inimõiguste rikkumiste ja väärkohtlemiste kohta, sest see oleks samm õigluse jalule seadmise suunas alates konflikti algusest toime pandud inimõiguste rikkumise suhtes;

Sri Lanka

61.    võtab teadmiseks hiljuti valitud Sri Lanka valitsuse antud lubadused ja kutsub teda üles astuma konkreetseid samme vastutuse võtmiseks, mille hulgas on tõsised uurimised ja süüdistuste esitamised, samuti võtma muid meetmeid, et leida lahendus karistamatuse ja inimõiguste kuritarvitamise laiemale probleemile, ning tegema ÜRO Inimõiguste Nõukoguga Sri Lankat puudutavas rahvusvahelises menetluses täielikku koostööd;

62.    teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO peasekretärile, ÜRO 69. Peaassamblee presidendile, ÜRO Inimõiguste Nõukogu presidendile ja ÜRO inimõiguste ülemvolinikule.

(1)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2015)...

Õigusteave - Privaatsuspoliitika