RESOLUTSIOONI ETTEPANEK rasedus- ja sünnituspuhkuse kohta

13.5.2015 - (2015/2655(RSP))

suuliselt vastatavate küsimuste B8‑0119/2015 ja B8‑0120/2015 alusel
vastavalt kodukorra artikli 128 lõikele 5

Maria Arena, Iratxe García Pérez naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni nimel

B8‑0453/2015

Euroopa Parlamendi resolutsioon rasedus- ja sünnituspuhkuse kohta

(2015/2655(RSP))

Euroopa Parlament,

–       võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõike 3 teist lõiku ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 8 ja 294,

–       võttes arvesse nõukogu 19. oktoobri 1992. aasta direktiivi 92/85/EMÜ rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta (rasedus- ja sünnituspuhkuse direktiiv)[1],

–       võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse rasedus- ja sünnituspuhkuse direktiivi (COM(2008)0637),

–       võttes arvesse oma 20. oktoobril 2010. aastal vastu võetud esimese lugemise seisukohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/…/EL, millega muudetakse rasedus- ja sünnituspuhkuse direktiivi[2],

–       võttes arvesse parlamendi korduvaid avaldusi sellel teemal, kaasa arvatud 10. märtsi 2015. aasta resolutsiooni Euroopa Liidus 2013. aastal naiste ja meeste võrdõiguslikkuse valdkonnas saavutatud edu kohta[3],

–       võttes arvesse paremat õigusloomet käsitlevat institutsioonidevahelist kokkulepet[4] ja samal teemal peatselt vastu võetavat kokkulepet,

–       võttes arvesse küsimusi nõukogule ja komisjonile rasedus- ja sünnituspuhkuse kohta (O-000049/2015 – B8 0119/2015 ja O-000050/2015 – B8 0120/2015),

–       võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.     arvestades, et meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõte tähendab, et ei tohi olla mitte mingisugust diskrimineerimist, ei otsest ega kaudset, ka mitte emaduse, isaduse ega perekohustuste jagamise osas;

B.     arvestades, et aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020” sisaldab kaugeleulatuvaid eesmärke, nagu 75 % tööhõive määr ning vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse all kannatavate või sellest ohustatud inimeste arvu vähendamine 2020. aastaks vähemalt 20 miljoni võrra;

C.     arvestades, et naised elavad meestest sagedamini vaesuses ja tõrjutuses, eelkõige eakad naised, kelle pension on keskmiselt 39 % väiksem kui meestel, samuti üksikemad; arvestades, et osalise tööajaga või tähtajaliste või ajutiste lepingute alusel töötavad pigem naised kui mehed, ning arvestades, et naiste vaesuse põhjuseks on suuresti nende töökoha ebakindlus;

D.     arvestades, et kriis on süvendanud sündimuse vähenemist ELis, sest tööpuudus, ebakindlad olud ning teadmatus tuleviku ja majanduse suhtes sunnivad paare ja eriti nooremaid naisi laste saamist edasi lükkama, mis veelgi suurendab rahvastiku vananemise suundumust ELis;

E.     arvestades, et naised kulutavad kodutöödele (kaasa arvatud laste, eakate ja puuetega inimeste eest hoolitsemine ning majapidamistööd) nädalas kolm korda rohkem aega kui mehed; arvestades, et naiste tööpuuduse taset alahinnatakse, sest paljud naised, eriti need, kes pühendavad end täielikult majapidamisele ja laste eest hoolitsemisele, ei ole töötuna registreeritud;

F.     arvestades, et perekonna ja koduga seotud kohustuste jagamine naiste ja meeste vahel on soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks esmatähtis; arvestades, et neljandikus liikmesriikidest ei ole isapuhkust ette nähtud;

G.     arvestades, et nõukogu ei ole ikka veel ametlikult vastanud parlamendi 20. oktoobri 2010. aasta esimese lugemise seisukohale eesmärgiga võtta vastu direktiiv rasedus- ja sünnituspuhkuse direktiivi muutmise kohta;

1.      taunib asjaolu, et rasedus- ja sünnituspuhkuse direktiivi menetlemine nõukogus on jõudnud ummikseisu; nõuab tungivalt, et liikmesriigid alustaksid uuesti läbirääkimisi;

2.      peab kahetsusväärseks nõukogu tegevusetusest tulenevat institutsioonidevahelist ebakindlust, arvestades asjaolu, et parlament on esimese lugemise lõpule viinud, kuid sellele vaatamata on arutelu nõukogus seiskunud, seades niiviisi ohtu kogu seadusandliku menetluse;

3.      kordab soovi ummikseis lõpetada ning teeb komisjonile ettepaneku täita oma nn ausa vahendaja rolli ja asuda kaasseadusandjatega konstruktiivselt läbirääkimisi pidama, et parlamendi ja nõukogu seisukohti lähendada, võttes nõuetekohaselt arvesse institutsioonidevahelist tasakaalu ja komisjonile aluslepingutega antud rolli;

4.      peab kahetsusväärseks asjaolu, et komisjon võib direktiivi muutmise ettepaneku õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi käigus tagasi võtta, ja kui seda tehakse, nõuab, et alternatiivina esitataks Luksemburgi eesistumisajal viivitamata seadusandlik algatus nõukogu direktiivi 92/85/EMÜ muutmiseks, et parandada rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate ohutust ja tervishoidu, see aitaks leevendada rahvastikuprobleeme ning vähendada meeste ja naiste ebavõrdsust;

5.      kordab, et on valmis kavandama eraldi direktiivi, millega kehtestatakse vähemalt kümnepäevane tasustatav isapuhkus ning ergutatakse võtma seadusandlikke ja muid meetmeid, mis võimaldavad meestel ja eelkõige isadel kasutada oma õigust töö- ja eraelu tasakaalustamisele;

6.      ootab vanemapuhkust käsitleva nõukogu direktiivi 2010/18/EL lõpliku hinnangu valmimist ja olemasolevaid vaheuuringuid arvesse võttes nõuab selle direktiivi muutmist, sest sellega ei saavutata eesmärki, mis näeb ette mõlema vanema ja töö- ja eraelu tasakaalustamise, pidades eelkõige silmas naisi, kelle puhul sooline ebavõrdsus avaldub töötasus, pensionides ja vaesusohus;

7.      teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

• [1]  EÜT L 348, 28.11.1992, lk 1.
• [2]  ELT C 70 E, 8.3.2012, lk 163.
• [3]  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0050.
• [4]  ELT L 321, 31.12.2003, lk 1.