Resolutsiooni ettepanek - B8-0840/2015Resolutsiooni ettepanek
B8-0840/2015

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK ELi rolli kohta Lähis-Ida rahuprotsessis

7.9.2015 - (2015/2685(RSP))

komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2

Martina Anderson, Neoklis Sylikiotis, Patrick Le Hyaric, Ángela Vallina, Sofia Sakorafa, Younous Omarjee, Marisa Matias, Tania González Peñas, Lola Sánchez Caldentey, Estefanía Torres Martínez, Pablo Iglesias, Marina Albiol Guzmán, Paloma López Bermejo, Javier Couso Permuy, Lidia Senra Rodríguez, Josu Juaristi Abaunz, Malin Björk, Stelios Kouloglou, Kostas Chrysogonos, Takis Hadjigeorgiou, Eleonora Forenza, Merja Kyllönen, Marie-Christine Vergiat, Kateřina Konečná fraktsiooni GUE/NGL nimel

Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B8-0836/2015

Menetlus : 2015/2685(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
B8-0840/2015
Esitatud tekstid :
B8-0840/2015
Arutelud :
Vastuvõetud tekstid :

B8‑0840/2015

Euroopa Parlamendi resolutsioon ELi rolli kohta Lähis-Ida rahuprotsessis

(2015/2685(RSP))

Euroopa Parlament,

–       võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Palestiina ja Iisraeli konflikti kohta,

–       võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 29. novembri 2012. aasta otsust anda Palestiinale mitteliikmest vaatlejariigi staatus,

–       võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 194 ning ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 242 (1967), 252 (1968), 338 (1972), 476 (1980), 478 (1980) ja 1860 (2009),

–       võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 67/19,

–       võttes arvesse ÜRO inimõiguste konventsioone, millega Iisrael ja Palestiina on ühinenud,

–       võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu resolutsiooni A/HRC/29/L.35 vastutuse ja õigusemõistmise tagamise kohta kõigi rahvusvahelise õiguse rikkumiste eest okupeeritud Palestiina aladel, sh Ida-Jeruusalemmas, mis võeti vastu 3. juulil 2015 ühehäälse ELi toetusega,

–       võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja,

–       võttes arvesse neljandat Genfi konventsiooni,

–       võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–       võttes arvesse ÜRO 20. novembri 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni, eriti selle artikleid 9 ja 37,

–       võttes arvesse piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast konventsiooni, mis võeti vastu ÜRO Peaassamblee 10. detsembri 1984. aasta resolutsiooniga 39/46,

–       võttes arvesse 13. septembril 1993 sõlmitud Oslo kokkuleppeid (ajutise omavalitsuse korraldamise põhimõtete deklaratsioon),

–       võttes arvesse Rahvusvahelise Kohtu 9. juuli 2004. aasta nõuandvat arvamust okupeeritud Palestiina aladele turvamüüri ehitamise õiguslike tagajärgede kohta,

–       võttes arvesse ELi ja Iisraeli assotsieerimislepingut ning eelkõige selle artiklit 2,

–       võttes arvesse nõukogu 16. detsembri 2013. aasta, 14. mai 2012. aasta, 23. mai ja 18. juuli 2011. aasta ning 8. detsembri 2009. aasta järeldusi Lähis-Ida rahuprotsessi kohta,

–       võttes arvesse ELi välisasjade nõukogu 20. juuli 2015. aasta järeldusi Lähis-Ida kohta,

–       võttes arvesse ELi suuniseid rahvusvahelise humanitaariõiguse järgimise edendamiseks,

–       võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi Federica Mogherini avaldusi olukorra kohta Iisraelis ja Palestiinas,

–       võttes arvesse Rootsi valitsuse otsust tunnustada Palestiina riiki alates 30. oktoobrist 2014 ning Palestiina tunnustamist Vatikani poolt 2015. aasta juunis,

–       võttes arvesse 16 ELi välisministri poolt 13. aprillil 2015 saadetud kirja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindajale ja komisjoni asepresidendile, milles nõutakse ELi suuniste kehtestamist Iisraeli asunduste toodete korrektse märgistamise kohta,

–       võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi Federica Mogherini 7. mai 2015. aasta avaldust Iisraeli uue valitsuse moodustamise kohta ning tema pressiesindaja 31. juuli 2015. aasta avaldust süütamisrünnaku kohta Läänekaldal ja 29. juuli 2015. aasta avaldust Iisraeli otsuste kohta oma asundusi veelgi laiendada,

–       võttes arvesse ELi 24. augusti 2015. aasta kohapealset avaldust lammutamiste kohta piirkonnas C ja eraldusbarjääri ehitamise kohta Cremisani orus,

–       võttes arvesse ELi missiooni juhtide 2012. aasta jaanuari aruandeid Ida-Jeruusalemma kohta, 2011. aasta juuli aruannet piirkonna C ja Palestiina riigi ülesehitamise kohta ning 2011. aasta aprilli aruannet asunike vägivalla kohta ja sellele lisatud ELi missiooni juhtide 2012. aasta veebruari ametlikku märgukirja asunike vägivalla kohta,

–       võttes arvesse ELi suuniseid, milles käsitletakse Iisraeli poolt alates 1967. aasta juunist okupeeritud territooriumidel tegutsevatele Iisraeli üksustele ja nende tegevusele selliste toetuste, auhindade ja rahastamisvahendite andmist, mida EL rahastab alates 2014. aastast,

–       võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.     arvestades, et Iisrael on okupeerinud Palestiinat juba 48 aastat pärast 1967. aasta sõda, rikkudes rahvusvahelist õigust ja kõiki asjakohaseid ÜRO Julgeolekunõukogu ja Peaassamblee resolutsioone, ja arvestades, et Palestiina riigist selle 1967. aasta piiride ja pealinnaga Ida-Jeruusalemmas ei ole ikka veel saanud ÜRO resolutsiooni 1948 kohaselt ÜRO täieõiguslik liige;

B.     arvestades, et 2012. aasta novembris andis ÜRO Peaassamblee Palestiinale mitteliikmest vaatlejariigi staatuse; arvestades, et rahvusvaheline üldsus soovib saavutada õiglase ja kestva rahu iisraellaste ja palestiinlaste ning laiemas kontekstis araablaste ja iisraellaste vahel, mis on ka ELi sedastatud seisukoht;

C.     arvestades, et parlament on korduvalt väljendanud tugevat toetust kahe riigi lahendusele, mille puhul eksisteeriksid rahumeelselt koos Iisraeli riik ning sõltumatu, demokraatlik, terviklik ja elujõuline Palestiina riik oma 1967. aasta piiride ja pealinnaga Ida-Jeruusalemmas;

D.     arvestades, et kuna Oslo lepingute sõlmimisest on möödunud 20 aastat ja Iisrael ei ole neid seni täitnud, ei ole palestiinlasel enam läbirääkimistesse usku;

E.     arvestades, et Palestiina riigi president Mahmoud Abbas on teatanud kavatsusest kehtestada ÜRO kaudu ajakava, et lõpetada Palestiina alade okupeerimine Iisraeli poolt kolme aasta jooksul; arvestades, et Araabia Liiga toetab seda tegevuskava ja on nõudnud rahvusvahelise konverentsi kokkukutsumist, et püüda saavutada lõplik lahendus, mis põhineb Araabia rahualgatusel; arvestades, et ÜRO Julgeolekunõukogus tehakse praegu Prantsusmaa juhtimisel paralleelseid jõupingutusi;

F.     arvestades, et USA juhitud järjestikused jõupingutused (k.a 2014. aastal) Iisraeli ja Palestiina vahel sisulise rahuprotsessi saavutamiseks ei ole kandnud vilja ning ei ole eriti tõenäoline, et selline läbirääkimisviis oleks edukas ka edaspidi;

G.     arvestades, et Iisraeli valitsuse poliitika põhjustab igasuguste võimaluste edasist kahanemist ja täielikku hävinemist sellise kahe riigi lahenduse puhul, mis on sätestatud kõikides asjakohastes ÜRO resolutsioonides ning ELi nõukogu järeldustes;

H.     arvestades, et Iisraeli koalitsioonivalitsuse esimesed seadusandlikud sammud alates maist 2015 on kinnitanud selle natsionalistlikku, asundustemeelset ja äärmusparempoolset ideoloogilist kallutatust, mida näitab ka sundtoitmise seadus, sanktsioonide karmistamine kividega loopijate suhtes ning ettepanek laiendada surmanuhtluse kasutamist; arvestades, et ettevalmistamisel on seaduste eelnõud, mille eesmärk on kitsendada ülemkohtu võimupiire ning piirata kodanikuühiskonna poolt kasutatavat avalikku ruumi; arvestades, et Iisraeli valitsus on teatanud sadade uute asunduste rajamisest Ida-Jeruusalemma ja Läänekaldale ning jätkab eraldusmüüri ehitamist, kuigi see kuulutati 2004. aastal Rahvusvahelise Kohtu otsusega ebaseaduslikuks;

I.      arvestades, et Läänekalda palestiinlased, eelkõige piirkonnas C ja Ida-Jeruusalemmas, seisavad silmitsi oma õiguste jämedate rikkumistega, sh asunike vägivalla, vee ümbersuunamise, vaba liikumise õiguse tõsise piiramise, kodude lammutamise ja sunnitud ümberasustamisega; arvestades, et okupeeritud territooriumi elanike sunniviisiline ümberasustamine kujutab endast rahvusvahelise humanitaarõiguse ränka rikkumist; arvestades, et planeerimispoliitikat kasutatakse vahendina palestiinlaste väljatõrjumiseks ning asunduste laiendamiseks; arvestades, et ka sõjalisi õppusi kasutatakse ettekäändena sadade palestiinlaste sunniviisiliseks ümberasustamiseks, eelkõige Jordani jõe orus; arvestades, et ÜRO andmetel on Iisraeli asunikud alates 2015. aasta algusest korraldanud vähemalt 120 rünnakut Ida-Jeruusalemma ja Läänekalda palestiinlaste vastu; arvestades, et Iisraeli valitsusvälise organisatsiooni B’Tselem andmetel tapeti 2015. aasta esimesel poolel okupeeritud Palestiina aladel Iisraeli julgeolekujõudude poolt vähemalt 13 palestiinlast ja palestiinlaste poolt 3 Iisraeli tsiviilisikut;

J.      arvestades, et Iisraeli vanglates hoitakse 5700 palestiinlasest kinnipeetavat ja vangi – sh 160 last, 26 naist ja 400 halduskorras kinnipeetavat; arvestades, et Iisraeli vanglates hoitakse kümmet Palestiina Seadusandliku Nõukogu liiget, sh kolme nendest halduskorras; arvestades, et Knesset võttis 30. juulil 2015 vastu sundtoitmise seaduse, mis võimaldab sunniviisiliselt toita näljastreiki pidavaid palestiinlastest vange;

K.     arvestades, et Iisraeli asundused on rahvusvahelise õiguse järgi ebaseaduslikud ja kujutavad endast suurt takistust rahupüüetele, nagu see on olnud juba aastaid; arvestades, et Iisraeli asundustest pärit tooteid imporditakse endiselt Euroopa turule sooduskohtlemise korras, vaatamata asjaolule, et kehtivad ELi õigusaktid ei võimalda niisuguste toodete importi ELi ja Iisraeli assotsieerimislepingu soodustingimustel;

L.     arvestades, et Palestiina järelevalverühma teatel on juudi asunikud alates 2004. aastast palestiinlasi Läänekaldal rohkem kui 11 000 korda rünnanud; arvestades, et Iisraeli inimõiguste organisatsiooni Yesh Dini teatel võeti aastatel 2005–2014 kohtusse kaevatud asunike vägivallajuhtumite puhul isikuid vastutusele ainult 1,9 % juhtudest;

M.    arvestades, et vastavalt rahvusvahelisele õigusele on mis tahes kolmandal osapoolel, sh ELi liikmesriikidel, kohustus mitte tunnustada, aidata või abistada asundusi ning samuti kohustus olla nende vastu;

N.     arvestades, et eelmine liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident lubas hiljemalt 2013. aasta juulis avaldada ELi suunised väljastpoolt Iisraeli 1967. aasta piire pärinevate importtoodete korrektse märgistamise kohta; arvestades, et aprillis 2015 saadetud kirjas avaldas selgelt enamus ELi liikmesriikidest oma ärritust nimetatud suuniste pideva edasilükkamise pärast ning nõudis, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident võtaks meetmeid; arvestades, et kolm liikmesriiki – Ühendkuningriik, Taani ja Belgia – on avaldanud omaenda vabatahtlikud riiklikud suunised;

O.     arvestades, et ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroo (OCHA) andmetel lammutati 2015. aasta augusti jooksul piirkonnas C ja Ida-Jeruusalemmas 142 palestiinlaste omanduses olnud ehitist, sh 16 abiandjate rahastatud ehitist; arvestades, et nende lammutamiste tagajärjel tuli ümber asustada 201 inimest, sh 121 last, ning selle tagajärjel kannatas veel 426 inimest, sh 233 last; arvestades, et tegu on kõige ulatuslikuma lammutamisega selles piirkonnas pärast jaanuari 2013;

P.     arvestades, et aasta pärast Iisraeli sõjalist operatsiooni „Protective Edge” Gaza sektori vastu, mille tagajärjel hukkus üle 2100 palestiinlase ja 66 iisraellase (sh vastavalt 1462 ja 5 tsiviilisikut), ei ole pooled suutnud kinni pidada oma kohustusest viia läbi väidetavate rikkumiste tõeline uurimine ning võtta süüdlased vastutusele; arvestades, et ÜRO uurimiskomisjon jõudis juunis 2015 järeldusele, et nii Iisrael kui ka Hamas on toime pannud sõjakuritegusid ning et piirkonnas toimepandud hävitustöö on enneolematu; arvestades, et Iisrael keeldus koostööst mainitud uurimiskomisjoniga ega andnud talle luba Gazasse sisenemiseks;

Q.     arvestades, et 26. augustil 2014. aastal saavutatud relvarahukokkulepet ei ole rakendatud, eelkõige blokaadi lõpetamise osas; arvestades, et 19 000 täielikult hävitatud kodust ei ole tänaseks taastatud mitte ühtegi, kuna ehitusmaterjalide sisseveole on kehtestatud ranged piirangud; arvestades, et 100 000 inimest on endiselt oma kodudest pagendatud; arvestades, et 95% Gaza veest on joomiseks kõlbmatu; arvestades, et Gaza jätkuv blokaad avaldab laastavat mõju 1,8 miljonile seal elavale inimesele; arvestades, et Rahvusvahelise Punase Risti Komitee (RPRK) arvates kujutab Gaza blokaad endast kollektiivset karistust, mille kehtestamine on ilmselgelt vastuolus rahvusvahelisest humanitaarõigusest tulenevate Iisraeli kohustustega; arvestades, et ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi (UNCTAD) 1. septembri 2015. aasta aruandes jõuti järeldusele, et blokaad on põhjustanud järsu tagasilöögi Gaza arengule ning et aastaks 2020 võib Gaza muutuda elamiskõlbmatuks;

R.     arvestades, et ÜRO Palestiina Pagulaste Abiorganisatsioon (UNRWA) – kes osutab eluliselt tähtsaid teenuseid palestiinlastest pagulastele nii okupeeritud Palestiina territooriumil kui ka Jordaanias, Liibanonis ja Süürias – seisab praegu silmitsi oma ajaloo kõige tõsisema rahastamiskriisiga; arvestades, et EL ja selle liikmesriigid on jätkuvalt UNRWA kõige suuremad rahastajad, andes peaaegu 40 % organisatsioonile antavast kogutoetusest;

S.     arvestades, et 2014. aasta aprillis moodustati Fatahi ja Hamasi toetusel Palestiina rahvusliku ühtsuse valitsus, kes pooldab neliku vägivallast hoidumise, varasematest kokkulepetest kinnipidamise ja Iisraeli tunnustamise põhimõtteid ning keda toetavad USA ja EL; arvestades, et jõupingutused palestiinlaste omavaheliseks lepitamiseks pole siiski toonud käegakatsutavaid tulemusi;

T.     arvestades, et pärast Oslo põhimõtete deklaratsiooni allkirjastamist 1993. aastal on rahastajate kogukond investeerinud üle 23 miljardi euro arenguabisse ja rahusse okupeeritud Palestiina aladel; arvestades, et ebavõrdsuse, tööpuuduse ja vaesuse määr on palestiinlaste seas nimetatud ajavahemikul järjekindlalt kasvanud;

U.     arvestades, et Euroopa Komisjoni tellimisel hinnati 2014. aasta mais ELi koostööd okupeeritud Palestiina alaga ja Palestiina elanikkonna toetamist ning jõuti järeldusele, et kehtiv koostöösuund on end ammendanud, kuna ELil puudub paralleelne poliitiline protsess, et leida lahendus takistustele, mida kujutavad endast Iisraeli okupatsiooni- ja asunduspoliitika ning Jordani Läänekalda ja Gaza poliitiline eraldatus;

V.     arvestades, et Jeruusalemma staatus on Lähis-Ida rahuprotsessis jätkuvalt keskne küsimus; arvestades, et EL ja rahvusvaheline kogukond ei ole mitte kunagi Iisraeli ühepoolset Ida-Jeruusalemma annekteerimist aktsepteerinud; arvestades, et Ida-Jeruusalemmas elavatel palestiinlastel ei ole Iisraeli valitsuse poliitika tõttu, mille eesmärk on muuta piirkonna demograafilist struktuuri, ikka veel turvalist seadusliku elaniku staatust, nendelt on konfiskeeritud maad ning neid diskrimineeritakse süstemaatiliselt avaliku sektori teenustele, planeerimisele ja ehitamisele ning religioossetele paikadele juurdepääsu osas;

W.    arvestades, et Palestiina pagulaste arv, mis on veel üks rahuprotsessi põhiküsimusi, on UNRWA andmetel praeguseks jõudnud juba peaaegu viie miljoni inimeseni, kellest enamik on teise või kolmanda põlvkonna pagulased;

X.     arvestades, et ELi ja Iisraeli assotsieerimislepingu artiklis 2 on selgesti sätestatud järgmine: „lepinguosaliste vahelised suhted ja lepingu enda sätted põhinevad demokraatlike põhimõtete ja põhiliste inimõiguste austamisel, mis suunab nende sise- ja välispoliitikat ning moodustab käesoleva lepingu olulise osa”;

Y.     arvestades, et Jordani Läänekalda, sealhulgas Ida-Jeruusalemma ning Gaza sektori suhtes kehtivad täiel määral rahvusvahelised inimõigused ja rahvusvaheline humanitaarõigus, kaasa arvatud Genfi neljas konventsioon;

1.      nõuab, et Iisrael lõpetaks Läänekalda, Gaza ja Ida-Jeruusalemma okupeerimise;

2.      rõhutab, et kahe riigi lahendus põhineb ÜRO resolutsioonil 1948 ning mõlema riigi tunnustamisel rahvusvahelise üldsuse poolt ning nõuab seepärast tungivalt, et kõik ELi liikmesriigid, ELi institutsioonid ja ÜRO organisatsioonid tunnustaksid kooskõlas ÜRO 2012. aasta novembri otsusega Palestiina riiki selle 1967. aasta piiride ja pealinnaga Ida-Jeruusalemmas Iisraeli riigiga rahus ja julgeolekus kooseksisteeriva riigina;

3.      toonitab, et Palestiina riigi tunnustamine liikmesriikide poolt peaks aitama kaasa iisraellaste ja palestiinlaste vaheliste otseste rahukõneluste viivitamatule taasalustamisele, ja nõuab tungivalt, et EList saaks tõeline poliitiline osaleja Lähis-Ida rahuprotsessis ning et EL toetaks ÜRO raames tehtavaid sisulisi jõupingutusi, mille eesmärk on leida terviklik lahendus, k.a kõik lõpliku staatuse küsimused; usub, Lähis-Ida rahuprotsessis tehtud edusammudest oleks kasu konfliktist nõrgestatud piirkonnale tervikuna;

4.      kinnitab taas, et ELi ja Iisraeli suhete arengu kindlaks eeltingimuseks on inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse austamine, mis on sätestatud assotsieerimislepingu artiklis 2;

5.      mõistab teravalt hukka Iisraeli asunduste jätkuva laienemise, mis rikub rahvusvahelist õigust, suurendab palestiinlaste pahameelt ning kahjustab kahe riigi kooseksisteerimisel põhineva lahenduse elujõulisust ja väljavaateid; kutsub Iisraeli ametivõime üles oma asunduspoliitikat ja maade konfiskeerimist koheselt peatama ja tagasi pöörama, tehes viivitamatult algust Petlemmast lõunas asuvate maadega;

6.      väljendab tõsist muret Palestiina loodusvarade Iisraeli-poolse ekspluateerimise ning laialt levinud sunniviisilise ümberasustamise pärast, eelkõige piirkonnas C, mis kujutab endast tõsist rahvusvahelise õiguse rikkumist; mõistab eriti hukka Iisraeli kohtute hiljutised otsused, millega kiideti heaks beduiini kogukondade lõhkumine ja sunniviisiline ümberasustamine Läänekaldal, et rajada sinna juudi asundused; kutsub Iisraeli võime üles täielikult austama beduiinide õigusi ning viivitamata tühistama lammutus- ja ümberasustamiskorraldused Susya ja Abu Nwari asulate suhtes;

7.      väljendab sügavat nördimust asunike kontrollimatu vägivalla kasvu üle, k.a 18-kuise palestiina lapse hiljutine mõrvamine süütamisrünnaku käigus Palestiinas Douma külas 28. juulil 2015; tervitab selle kuriteo laialdast hukkamõistu Iisraeli liidrite poolt, kuigi oma enamuses ei tunnista nad asunike vägivalla endeemilist iseloomu, mida hõlbustab aastakümneid kestnud karistamatuse ja ässitamise õhustik;

8.      nõuab, et viivitamatult lõpetataks Gaza sektori ebaseaduslik blokaad, mis on kohaliku elanikkonna kollektiivne karistamine; kutsub kõiki osapooli üles rakendama tegelikkuses tingimusi, milleni jõuti 2014. aasta augusti relvarahu kokkuleppes; kutsub ELi üles võtma konkreetseid meetmeid sundimaks Iisraeli blokaadi lõpetama, eelkõige kehtestades selleks ajakava; mõistab hukka Iisraeli poolt jätkuvalt kehtestatavad piirangud ehitusmaterjalide sisseveole Gazasse; kutsub Iisraeli valitsust üles loobuma oma „kahesuguse kasutusega” materjalide meelevaldsest ja läbipaistmatust liigitamisprotsessist ning viima oma kahesuguse kasutusega materjalide loetelu kooskõlla rahvusvaheliste normidega, eelkõige eemaldades sellest puidu, täitematerjalid, terasvardad ja tsemendi; toonitab, et Iisraelil lasub okupeeriva võimuna ja Genfi neljanda konventsiooni kohaselt ainus ja peamine vastutus Gaza elanike elementaarsete elutingimuste säilitamise eest;

9.      kordab oma üleskutset Gaza sektori kiireks ülesehitamiseks ja taastamiseks pärast 2014. aasta suvesõda ning seda, et see peab olema ELi ja rahvusvahelise üldsuse jaoks humanitaarabi prioriteet; kiidab UNRWA kangelaslikku tööd selles valdkonnas; palub rahvusvahelistel rahastajatel täita oma 2014. aasta Kairo konverentsil antud lubadused;

10.    nõuab taas kõigi Palestiina poliitiliste vangide, eelkõige Palestiina Seadusandliku Nõukogu liikmete vabastamist; nõuab palestiinlastest poliitiliste kinnipeetavate ja vangide, sh näljastreiki pidavate kinnipeetavate ja vangide õiguste täielikku austamist Iisraeli vanglates; on arvamusel, et Knessetis 30. juulil 2015 vastu võetud sundtoitmise seadus rikub rahvusvahelisi inimõigusi ning nõuab selle viivitamatut tühistamist;

11.    usub, et EL peaks võtma endale kohustuse saada tõeliseks poliitiliseks osalejaks ja vahendajaks Lähis-Ida rahuprotsessis ning palub ELil teha järgmist:

•     mõista hukka kollektiivse karistamise poliitika, mida Palestiina rahva vastu rakendatakse, ning nõuda, et Iisraeli ei jäetaks enam karistamata rahvusvahelise õiguse ja humanitaarõiguse, ÜRO põhikirja ja inimõiguste ülddeklaratsiooni pideva ja jõhkra rikkumise eest;

•     täita ELi ja Iisraeli assotsieerimislepingu artiklit 2 ja külmutada leping niikauaks, kuni Iisrael jätkab inimõiguste rikkumist;

•     kehtestada keeld relvaekspordile EList Iisraeli, keelata kogu relvaimport Iisraelist ELi ning lõpetada igasugune koostöö Iisraeliga Euroopa Kaitseagentuuri (EDA) raamistikus;

•     mitte eraldada Iisraeli üksustele Horisont 2020 programmist raha;

•     nõuda, et Iisrael parandaks kõik ELi rahastatud projektide raames rajatu, mis hävitati nii Gazas kui ka Läänekaldal korraldatud korduvate rünnakute käigus;

•     toetada Palestiina presidendi Mahmoud Abbasi palvet võtta Palestiina rahvusvahelise kaitse alla;

•     kutsuda liikmesriikide valitsusi üles rakendama 19. juuli 2013. aasta suuniseid ning nõudma, et keelataks kõigi ebaseaduslikes Iisraeli asundustes okupeeritud Palestiina aladel valmistatud Iisraeli toodete import ELi;

12.    nõuab, et EL reageeriks Iisraeli asunduste jätkuvale laienemisele, välistades täielikult ELi ja Iisraeli lepingute kohaldamise okupeeritud Palestiina alade suhtes, tugevdades ELi kodanikele ja ettevõtetele antavad nõu asunduste ja asundustegevuse kohta, võttes meetmeid nende ELi ettevõtete vastu, kes on asundustes toimuvates rikkumistes kaasosalised, võttes konkreetseid meetmeid asunike suhtes, k.a kontakti välistamise poliitika ja viisakeelu kehtestamine, jättes asundustest pärit tooted ELi siseturult välja ning külmutades ELi ja Iisraeli suhted, pidades silmas assotsieerimislepingu artiklit 2;

13.    peab tervitatavaks ELi võetud kohustust – milles eristatakse Iisraeli ja tema tegevust okupeeritud Palestiina territooriumil – tagada, et kõikides Iisraeli riigi ja ELi vahelistes lepingutes peab olema kooskõlas rahvusvahelise õigusega ühemõtteliselt ja selgesõnaliselt sätestatud, et neid ei kohaldata Iisraeli poolt 1967. aastal okupeeritud territooriumi suhtes, nagu kordas ka välisasjade nõukogu oma 20. juuli 2015. aasta järeldustes; nõuab, et Iisraeli asundustest pärit tooteid märgistataks vastavalt ELi kehtivatele õigusaktidele ja ELi sellekohasele pikaajalisele poliitikale ELi turul õigesti;

14.    väljendab sügavat muret UNRWA tõsise rahastamiskriisi pärast; nõuab suuremat ELi rahalist abi UNRWA-le ja nõuab tungivalt, et kõik muud rahastajad suurendaksid sellele organisatsioonile antavat abi, kuid nõuab samuti, et tegeletaks selle põhjuseks oleva Palestiina põgenike probleemiga, nimelt õigusega naasta; kiidab UNRWAd tohutute pingutuste eest, mille tulemusena oli võimalik kuulutada õppeaasta 2015/2016 Palestiina pagulaste lastele avatuks;

15.    tervitab ELi liikmesriikide ühehäälset toetust hääletusel ÜRO Inimõiguste Nõukogu 3. juuli 2015. aasta resolutsiooni üle vastutuse ja õigusemõistmise tagamise kohta kõigi rahvusvahelise õiguse rikkumiste eest okupeeritud Palestiina aladel, sh Ida-Jeruusalemmas, ning kutsub ELi üles tagama ÜRO sõltumatu uurimiskomisjoni aruandes sisalduvate soovituste täielik rakendamine, k.a soovitus aktiivselt toetada Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tööd seoses okupeeritud Palestiina aladega;

16.    väljendab veel kord rahulolu sellega, et Palestiina ratifitseeris Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi; taunib asjaolu, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident pole isegi tunnustanud seda olulist sammu kõigi poolte sooritatud tulevaste rikkumiste eest vastutuselevõtmise suunas; on seisukohal, et selline käitumine õõnestab tõsiselt ELi inimõiguste poliitika ning aruandluskohustust ja rahvusvahelist õiglust käsitlevate avalduste tõsiseltvõetavust;

17.    väljendab muret seoses teadetega, et inimõigustega tegelevad vabaühendused Iisraelis peavad tegutsema üha halvenevas õhustikus, ning seoses praeguse valitsuse püüetega lämmatada teisitimõtlemist ja sõltumatut kunsti, võttes vastu õigusakte, mille eesmärk on tõsiselt piirata vabaühenduste tegevust; kutsub ELi diplomaatilisi missioone üles arutama seda pakilist küsimust Iisraeli ametivõimudega ning jätkama inimõiguste kaitsjate toetamist riigis;

18.    tunneb heameelt ühise nimekirja moodustamise ja selle saavutatud tugeva tulemuse üle Iisraeli viimastel seadusandliku kogu valimistel, sest see annab hääle Iisraeli jõududele ja kodanikele, kes püüavad lõpetada okupatsiooni ja leida rahumeelset kahe riigi kooseksisteerimisel põhinevat lahendust;

19.    loodab, et Palestiina poliitilised jõud suudavad saavutada leppimise ja rahvusliku ühtsuse, mis aitab lõpetada okupatsiooni;

20.    otsustab koostada raporti relvade ja muu julgeolekuvarustuse kaubanduse kohta ELi liikmesriikide ning Iisraeli ja Palestiina vahel ning sellise kaubanduse ja ELi ühise seisukoha kokkusobivuse kohta; nõuab ÜRO üldise relvaembargo kehtestamist piirkonna kõikide osapoolte suhtes, et vältida edasisi rahvusvahelise humanitaarõiguse ja inimõiguste rikkumisi;

21.    tuletab meelde oma otsust käivitada algatus „Parlamendiliikmed rahu eest”, mille eesmärk on koondada Euroopa, Iisraeli ja Palestiina parlamendiliikmeid, et aidata edendada rahu käsitlevat tegevuskava ja täiendada ELi diplomaatilisi jõupingutusi;

22.    väljendab pahameelt asjaoluga, et Iisraeli ametivõimud jätkavad Euroopa Parlamendi ametlike organite mis tahes Gaza-visiidi põhjendamatut takistamist; hoiatab, et kui olukord 1. novembriks 2015 ei parane, võetakse meetmeid;

23.    otsustab saata Palestiinasse, k.a Gaza, ja Iisraeli ajutise delegatsiooni, et hinnata kohapealset olukorda seoses ELi poolt rahastatud projektide hävinemisega piirkonnas C ja Gazas ning konfliktile püsiva lahenduse leidmise väljavaateid;

24.    teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi eriesindajale Lähis-Ida rahuprotsessis, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, Knessetile, Palestiina Seadusandlikule Nõukogule, Palestiina riigi presidendile ja valitsusele, Iisraeli presidendile ja valitsusele, Araabia Riikide Liiga peasekretärile ning ÜRO Palestiina Pagulaste Abiorganisatsiooni (UNRWA) ülemvolinikule.