RESOLUTSIOONI ETTEPANEK olukorra kohta Burundis
9.12.2015 - (2015/2973(RSP))
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2
Fabio Massimo Castaldo, Ignazio Corrao, Piernicola Pedicini, Laura Agea fraktsiooni EFDD nimel
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B8-1348/2015
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse 28. augusti 2000. aasta Arusha rahu ja leppimise lepingut Burundi kohta,
– võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni,
– võttes arvesse Cotonou lepingut,
– võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,
– võttes arvesse demokraatia, valimiste ja valitsemise Aafrika hartat,
– võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat,
– võttes arvesse ELi suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta ja ELi inimõiguste alaseid suuniseid sõnavabaduse kohta,
– võttes arvesse Burundi 2005. aasta põhiseadust,
– võttes arvesse ÜRO asepeasekretäri Jan Eliassoni, Aafrika Liidu esimehe Nkosazana Dlamini‑Zuma ning komisjoni asepresidendi ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini 12. novembri 2015. aasta ühisavaldust Burundi kohta,
– võttes arvesse 13. juunil 2015. aastal Aafrika Liidu riigipeade ja valitsusjuhtide tasandil toimunud rahu- ja julgeolekunõukogu 515. kohtumise kommünikeed Burundi kohta,
– võttes arvesse Ida-Aafrika Ühenduse riigipeade 3. tippkohtumisel 6. juulil 2015. aastal vastu võetud kommünikeed olukorra kohta Burundis,
– võttes arvesse oma 9. juuli 2015. aasta resolutsiooni olukorra kohta Burundis[1],
– võttes arvesse komisjoni asepresidendi ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini poolt 23. juulil 2015. aastal pärast Burundi presidendivalimisi ELi nimel tehtud avaldust,
– võttes arvesse ÜRO peasekretäri pressiesindaja 20. augusti 2015. aasta avaldust Burundi kohta,
– võttes arvesse Ida-Aafrika järvede piirkonna rahvusvaheliste saadikute ja esindajate rühma 28. augusti 2015. aasta avaldust olukorra kohta Burundis;
– võttes arvesse nõukogu 1. oktoobri 2015. aasta otsust (ÜVJP) 2015/1763, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses olukorraga Burundis[2],
– võttes arvesse komisjoni 9. oktoobri 2015. aasta teatist konsultatsioonide alustamise kohta Burundiga Cotonou partnerluslepingu artikli 96 alusel (COM(2015)0500),
– võttes arvesse ELi Burundi delegatsiooni 9. oktoobri 2015. aasta avaldust poliitilise ja julgeolekukriisi kohta Burundis,
– võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,
A. arvestades, et hoolimata 17 opositsioonirühmituse boikotist, Aafrika Liidu ja ELi valimiste vaatlejate tagasikutsumisest ning rahvusvahelise kogukonna avaldustest vabade ja õiglaste valimiste tingimuste puudumise kohta toimusid Burundis vastavalt 29. juunil ja 21. juulil 2015 parlamendi- ja presidendivalimised;
B. arvestades, et Burundi presidendiks valiti 69,4 % häältega kolmandaks ametiajaks Pierre Nkurunziza ning valitsev erakond sai Rahvuskogus 100 kohast 77;
C. arvestades, et Burundi presidendi Pierre Nkurunziza kolmanda ametiajaga rikutakse nii 28. augusti 2000. aasta Arusha rahu ja leppimise lepingut Burundi kohta, eelkõige demokraatiat ja head valitsemistava käsitleva II protokolli artikli 7 lõiget 3, kui ka Burundi põhiseadust, eelkõige selle artiklit 96, milles sätestatakse, et president valitakse viieaastaseks ametiajaks, mida võib pikendada ainult üks kord, ning mitte keegi ei tohi olla president rohkem kui kaks ametiaega;
D. arvestades, et kodanikuühiskonna organisatsioonid ja opositsioonierakonnad, kes valimisi boikoteerisid, on kaevanud Imbonerakure (valitseva erakonna CNDD-FDD noorte relvastatud rühmitus) poolse vägivalla ja hirmutamise üle, riigi institutsioonide erapooliku kasutamise, Burundi sõltumatu riikliku valimiskomisjoni (CENI) sõltumatuse puudumise üle ning valimisprotsessi kaasavust ahendavate valitsuse strateegiate üle;
E. arvestades, et ÜRO Burundi valimisvaatlusmissioon (MENUB) on teinud avalduse, et valimiste üldine keskkond ei soosinud kaasavat, vaba ja usaldusväärset valimisprotsessi;
F. arvestades, et Burundi valitsus eiras Aafrika Liidu ja Ida-Aafrika Ühenduse poolt vastavalt 13. juunil 2015. aastal ja 6. juulil 2015. aastal vastu võetud otsuseid ja soovitusi, mille täielik rakendamine oleks sillutanud teed usaldusväärsete ja kaasavate valimiste poole;
G. arvestades, et president Nkurunziza kandideerimine kolmandaks ametiajaks ja tema tagasivalimine on viinud riigi sügavasse poliitilisse kriisi, mida iseloomustab vägivalla levimine riigis; arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti andmetel on selle kriisi käigus seni saanud surma 240 inimest, tuhanded on saanud haavata ja rohkem kui 200 000 Burundi elanikku on põgenenud naaberriikidesse;
H. arvestades, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo ja muude inimõigusorganisatsioonide hinnangul leidsid riigis nii enne valimisi kui ka valimistejärgsel perioodil aset poliitiliselt motiveeritud ja muud inimõiguste rikkumised ning vägivallateod, mille sihtmärgiks olid eelkõige opositsiooniaktivistid, inimõiguste kaitsjad ja ajakirjanikud, sealhulgas Pierre Claver Mbonimpa; arvestades, et laialt on levinud arvamus, et need teod on enamikel juhtudel seotud riiklike institutsioonidega, kuid mitte ainult nendega; arvestades, et esmane vastutus julgeoleku tagamise eest Burundis ning Burundi elanikkonna kaitsmisel, järgides nõuetekohaselt õigusriigi põhimõtet, inimõigusi ja rahvusvahelist humanitaarõigust, on Burundi valitsusel;
I. arvestades, et Burundi pagulased naaberriikides on põhjustanud humanitaarkriisi Rwandas, Kongo Demokraatlikus Vabariigis ja Tansaanias, kus on puhkenud kooleraepideemia;
J. arvestades, et Aafrika Liit on rõhutanud, et praegusel kriisil võivad olla katastroofilised tagajärjed, kui seda rahumeelselt ei lahendata, sest julgeolekutingimustel ja ebastabiilsusel võib olla ülekanduv mõju teistesse riikidesse, mis kujutab endast suurt ohtu kogu piirkonnale;
K. arvestades, et nõukogu võttis 1. oktoobril 2015 vastu reisipiirangud ja varade külmutamise meetmed nelja isiku suhtes, kelle tegevus kahjustab demokraatiat ja takistab poliitilise lahenduse leidmist Burundi praegusele kriisile, eelkõige vägivallaaktide, repressioonide või vägivallale õhutamise kaudu, sh tegude kaudu, mis kujutavad endast tõsiseid inimõiguste rikkumisi; arvestades, et Aafrika Liit ja USA võtsid sarnaseid meetmeid;
L. arvestades, et EL nõudis 26. oktoobril 2015 konsultatsioonide alustamist vastavalt menetlusele, mis on ette nähtud ELi-AKV partnerluslepingu artikliga 96 juhuks, kui ei peeta kinni lepingu olulistest osadest, milleks on inimõigused, demokraatlikud põhimõtted ja õigusriigi põhimõte; arvestades, et nende konsultatsioonidega alustati 8. detsembril 2015;
M. arvestades, et Burundi ametivõimud peatasid dekreedi 530/1597 abil kümne inimõigusorganisatsiooni, täpsemalt organisatsioonide ACAT-Burundi, APRODH, AMINA, FOCODE, FORSC, Fontaine-ISOKO, Maison Shalom, PARCEM, RCP ja SPPDF tegevuse ning blokeerisid nende pangaarved;
1. väljendab sügavat muret jätkuva kriisi pärast Burundis, vägivalla suurenemise ja humanitaarolukorra halvenemise pärast riigis; mõistab teravalt hukka ükskõik kelle poolt toimepandava mis tahes vägivallaakti, represseerimise, hirmutamise, inimõiguste rikkumise ja põhiseaduse rikkumise;
2. palub kõigil Burundi osalejatel teha kõik endast olenev, et taastada tingimused, mis on vajalikud selleks, et alustada Arusha lepingul põhineva Burundi-sisese protsessi kaudu dialoogi püsiva ja kaasava poliitilise lahenduse saavutamiseks; tuletab meelde kodanikuühiskonna ülitähtsat rolli sellises dialoogis;
3. nõuab tungivalt, et kõik sidusrühmad ja poliitilised juhid asuksid seisukohale, milles mõistetakse hukka igasugused inimõiguste rikkumisi õhutavad või elluviivad tegevused, sest see kriis tuleks lahendada rahumeelselt ja poliitiliselt;
4. nõuab vägivalla, inimõiguste rikkumise ja vastaste poliitilise hirmutamise viivitamatut lõpetamist ning erakondadega seotud kõikide relvastatud rühmituste viivitamatut relvitustamist ranges kooskõlas rahvusvahelise õiguse ja inimõigustega;
5. juhib tähelepanu eelkõige noorte suurele osakaalule Burundis tegutsevates relvastatud rühmitustes ning kutsub rahvusvahelist kogukonda üles pöörama erilist tähelepanu noorte taasintegreerimisele ja nende osaluse edendamisele rahumeelses poliitilises protsessis;
6. mõistab teravalt hukka igasuguse etnilise manipuleerimise nii valitsuse kui ka opositsiooni poolt, eelkõige aga igasugused kõned, millest kostaks läbi Rwanda 1994. aasta genotsiidi aegne keelekasutus; palub kõikidel poliitikas osalejatel hoiduda mis tahes avaldusest, mis võiks õhutada Burundi ühiskonna eri rühmade vastast vägivalda või viha;
7. toetab Ida-Aafrika Ühenduse, Aafrika Liidu ja ÜRO lepitusalaseid jõupingutusi kõigi vaidlusaluste küsimuste teemal toimuva poliitilise dialoogi parandamisel;
8. tuletab Burundi ametivõimudele meelde nende kohustust kindlustada oma riigi territooriumil julgeolek ning tagada inim-, kodaniku- ja poliitilised õigused ning põhivabadused, mis on sätestatud Burundi põhiseaduses, inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartas ning muudes rahvusvahelistes ja piirkondlikes inimõiguste alastes õigusaktides;
9. tuletab meelde, et Burundi kui üks Cotonou lepingu osalisriike peab täitma kõiki selle sätteid, sh neid, mis on seotud artiklitega 8 ja 9, mis käsitlevad poliitilist dialoogi ning kõigi inimõiguste ja põhivabaduste, sotsiaalsete põhiõiguste ja demokraatia austamist; peab tervitatavaks ELi otsust nõuda konsultatsioonide alustamist inimõiguste, demokraatia põhimõtete ja õigusriigi põhimõtte rikkumise juhtumite puhul, nagu on sätestatud Cotonou lepingu artiklis 96;
10. väljendab sügavat muret kriisi sotsiaal-majandusliku, julgeolekuga seotud ja humanitaarmõju pärast kogu riigis ja kogu piirkonnas, sest see võib ohustada piirkondlikku stabiilsust ning põhjustada vägivalla suurenemist ja nakkushaiguste edasist levimist;
11. väljendab sügavat muret pärast kriisi puhkemist riigist põgenenud Burundi pagulaste raske olukorra pärast; palub rahvusvahelisel kogukonnal anda piisavat humanitaarabi;
12. palub Burundi senatil kiiresti heaks kiita uus ajakirjandusseadus, mille Rahvuskogu 4. märtsil 2015 ühehäälselt vastu võttis, et teha võimalikuks selle väljakuulutamine ja ratifitseerimine; palub Burundi valitsusel dekriminaliseerida ajakirjandussüüteod ning tagada täielik ajakirjandusvabadus ja -sõltumatus;
13. nõuab, et tunnistataks kehtetuks dekreet 530/1597, millega ajutiselt peatatakse kümne inimõigusorganisatsiooni tegevus, ning et viivitamata vabastataks nende külmutatud pangakontod, et need organisatsioonid saaksid vabalt oma tegevust jätkata;
14. nõuab, et kõik isikud, kes on võetud vahi alla oma poliitiliste ja demokraatlike õiguste kasutamise pärast, sh poliitilised vastased, ajakirjanikud ja inimõiguste kaitsjad, vabastataks viivitamatult ja tingimusteta;
15. tunneb heameelt selle üle, et Aafrika Liit kasutab inimõiguste olukorra jälgimiseks inimõiguste vaatlejaid ja eksperte, ning rõhutab nendega tehtava koostöö tähtsust, et toetada nende mandaadi rakendamist; kutsub ka Rahvusvahelist Kriminaalkohut üles oma kohtualluvuse raames uurima viimase kriisi ajal väidetavalt toime pandud inimõiguste rikkumisi;
16. palub komisjonil ja liikmesriikidel suunata Burundile antav abi riigieelarve toetamiselt kodanikuühiskonnale antava rahalise toetuse suurendamisele ning keskenduda eelkõige humanitaar- ja sotsiaalmajanduslikele probleemidele;
17. rõhutab, et need, kes on seotud otseselt või kaudselt vägivallaaktide ja inimõiguste rikkumistega, tuleb individuaalselt vastutusele võtta ja kohtu ette viia, vältides samas ebainimlikku ja alandavat kohtlemist; toetab ELi reisipiiranguid ja varade külmutamise meetmeid selliste Burundi kodanike, üksuste või organite suhtes, kes on seotud inimõiguste alast rahvusvahelist õigust ja humanitaarõigust rikkuvate tegude kavandamise, juhtimise või elluviimisega;
18. kinnitab oma veendumust, et üksnes Arusha lepingu ja Burundi põhiseaduse austamisel põhinevad dialoog ja konsensus teevad võimalikuks püsiva poliitilise lahenduse leidmise, tagavad rahu kindlustamise ning demokraatia ja õigusriigi põhimõtte tugevdamise;
19. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon AKV-ELi nõukogule, komisjonile, Burundi valitsusele, Ida-Aafrika Ühenduse riikide valitsustele, komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale Federica Mogherinile, Aafrika Liidule ja ÜRO peasekretärile.
- [1] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0275.
- [2] ELT L 257, 2.10.2015, lk 37.