RESOLUTSIOONI ETTEPANEK Daytoni rahukokkuleppe 20. aastapäeva kohta

14.12.2015 - (2015/2979(RSP))

komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2

Igor Šoltes, Terry Reintke, Davor Škrlec, Ulrike Lunacek, Monika Vana, Ernest Urtasun, Bodil Valero, Reinhard Bütikofer fraktsiooni Verts/ALE nimel

Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B8-1362/2015

B8‑1397/2015

Euroopa Parlamendi resolutsioon Daytoni rahukokkuleppe 20. aastapäeva kohta

(2015/2979(RSP))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Daytoni rahukokkulepet, selle üldist raamistikku ja kahteteist lisa,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 2247 (2015)[1], millega pikendatakse Euroopa Liidu juhitavate stabiliseerimisejõudude volitusi Bosnias ja Hertsegoviinas,

–  võttes arvesse oma 7. juuli 2005. aasta resolutsiooni[2], 15. jaanuari 2009. aasta resolutsiooni[3] ja 9. juuli 2015. aasta resolutsiooni[4] Srebrenica kohta,

–  võttes arvesse oma arvukaid resolutsioone Bosnia ja Hertsegoviina eduaruannete kohta,

–  võttes arvesse 16. juunil 2008 Luxembourgis ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Bosnia ja Hertsegoviina allkirjastatud stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingut, mis jõustus 1. juunil 2015,

–  võttes arvesse Veneetsia komisjoni 11. märtsi 2005. aasta arvamust[5] Bosnia ja Hertsegoviina põhiseadusliku olukorra ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja volituste kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et Daytoni rahukokkuleppe tekst parafeeriti 21. novembril 1995. aastal Ohios Daytonis; arvestades, et Daytoni rahukokkulepe allkirjastati 14. detsembril 1995. aastal Pariisis ja see lõpetas Euroopas pärast Teise maailmasõja lõppu toimunud veriseima sõja;

B.  arvestades, et ÜRO hinnangul tapeti Bosnias ja Hertsegoviinas selle sõja käigus umbes sada tuhat inimest, paljud tuhanded said raskelt haavata ning kümned tuhanded langesid seksuaalse vägivalla ohvriks; arvestades, et Bosnias ja Hertsegoviinas toimunud sõda tõi kaasa umbes kaks miljonit põgenikku;

C.  arvestades, et Daytoni rahukokkulepe oli vajalik verevalamise lõpetamiseks, kuid selle tulemusena ei ole vastupidiselt paljude rahuprotsessis osalejate ootustele ja lootustele tekkinud isemajandavat ja toimivat Bosnia ja Hertsegoviina riiki;

D.  arvestades, et Euroopa Nõukogu komisjon „Demokraatia õiguse kaudu” (Veneetsia komisjon) on teinud üksikasjalikke, mõõdukaid ja praktilisi ettepanekuid selle kohta, kuidas Bosnia ja Hertsegoviina põhiseadust terviklikult reformida;

E.  arvestades, et Euroopa Inimõiguste Kohus langetas 2009. aastal Sejdići ja Finci kohtuasjas otsuse, et Bosnia ja Hertsegoviina praeguse põhiseaduse teatavad osad on vastuolus Euroopa inimõiguste konventsiooniga; arvestades, et seesama kohus langetas 2014. aastal Zornici kohtuasjas samasuguse otsuse;

F.  arvestades, et põhiseadusesse tehtavate muudatuste 2006. aasta nn aprillipakett, mida toetasid Bosnia ja Hertsegoviina enamiku erakondade esindajad ja mis hõlmas paljusid ettepanekuid, mis oleksid tugevdanud võimu riigi tasandil ja lahendanud teatavad Bosnia ja Hertsegoviina seadusandliku ja täitevvõimu mittetoimimise probleemid, kukkus läbi vaid kahe hääle puudumise tõttu, mida oleks olnud vaja selle vastuvõtmiseks vajaliku künnise saavutamiseks;

G.  arvestades, et Daytoni rahukokkuleppe 7. lisa ei ole ikka veel täielikult rakendatud; arvestades, et ikka veel ootab õiglast, terviklikku ja püsivat lahendamist riigisiseste põgenike, pagulaste ja konflikti tõttu kannatanud muude isikute olukord, ning arvestades, et tagasipöördunud inimesi on vaja sotsiaalselt ja majanduslikult paremini integreerida;

H.  arvestades, et Rahvusvahelise Punase Risti Komitee andmetel on ikka veel kadunud umbes 11 000 inimest, kelle saatus on teadmata[6];

1.  meenutab Daytoni rahukokkuleppe parafeerimise ja allkirjastamise ajaloolist sündmust, mis toimus 21. novembril 1995 Daytonis ja 14. detsembril Pariisis ning tegi lõpu Euroopa südames aset leidnud kohutavale relvakonfliktile, mida iseloomustasid massilised etnilise puhastamise kampaaniad, genotsiid ja loendamatud sõjakuriteod;

2.  väljendab heameelt asjaolu üle, et alates 1995. aasta novembrist ei ole toimunud tõsiseid julgeoleku- ja sõjalisi intsidente, mis oleksid võinud Daytoni rahukokkulepet ohustada, ning et julgeolek Bosnias ja Hertsegoviinas on viimasel 20 aastal pidevalt suurenenud ja on nüüd heal tasemel;

3.  tuletab meelde, et Daytoni rahukokkuleppel on 12 lisa, milles käsitletakse eri küsimusi, näiteks sõjalised aspektid (1A lisa), piirkondlik stabiliseerimine (1B lisa), põhiseadus (4. lisa), inimõigused (6. lisa) ning pagulased ja põgenikud (7. lisa); rõhutab vajadust pidada rahukokkuleppe 20. aastapäeva võimaluseks hinnata kõigi lisade rakendamise taset;

4.  on sügavalt veendunud, et Bosnia ja Hertsegoviina praegune põhiseadus, nii nagu see on sätestatud 4. lisas, vajab kiiret reformimist, et riik saaks toimida kõigi oma kodanike huvides ja tal oleks võimalik ühineda ELiga; toonitab ka asjaolu, et majanduslik heaolu on võimalik üksnes siis, kui selle aluseks on demokraatlik ja kaasav ühiskond ja riik;

5.  kinnitab, et EL toetab kindlalt Bosnia ja Hertsegoviina ning kõigi Lääne-Balkani riikide Euroopa Liiduga ühinemise väljavaadet ning ühinemisprotsessi jätkamist; on kindlal seisukohal, et piirkondlik koostöö ja Euroopa integratsiooniprotsess on parimad moodused leppimise edendamiseks ning vihkamisest ja lahkhelidest ülesaamiseks;

6.  tuletab meelde oma varasemaid avaldusi selle kohta, kuidas reformida Daytoni rahukokkuleppe põhist põhiseadust, ja oma järgmisi nõudmisi:

•  riigil peaks olema piisav seadusandlik, eelarvega seonduv, täitev- ja kohtuvõim, et toimida ELi liikmesriigina, luua ja säilitada toimiv ühtne turg ning edendada majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust;

•  riigi juhtimises osalevate haldustasandite arv peaks olema proportsioonis Bosnia ja Hertsegoviina rahaliste vahenditega ning põhinema ülesannete tõhusal, sidusal ja tulemuslikul jagamisel;

•  eluliste riiklike huvide kaitsmine Bosnia ja Hertsegoviina siseselt peab toimuma kooskõlas riigi tegutsemissuutlikkusega; on vaja oluliste riiklike huvide kontseptsiooni selget, ammendavat ja samal ajal kitsast tõlgendust, et vältida sellega seotud vetomehhanismis mis tahes etnilistest kaalutlustest ajendatud väärkasutust üksnes tegevuse takistamiseks;

•  üksustepõhine vetomehhanism on vaja põhjalikult läbi vaadata, kusjuures mehhanism peaks kehtima ainult küsimuste puhul, mis kuuluvad riigi ja üksuste jagatud vastutuse alla;

•  kõigil rahvusvähemuste kogukondadel peavad olema põhirahvustega samad õigused ning see hõlmab Euroopa inimõiguste konventsiooni sätete ja Euroopa Nõukogu komisjoni „Demokraatia õiguse kaudu” (Veneetsia komisjon) asjakohaste arvamuste kohaselt seda, et õiguse suhtes olla valitud tuleb kaotada etnilisel päritolul põhinevad piirangud;

7.  kutsub kõiki erakondi üles selles protsessis koostööaltilt ja avatult osalema ning kasutama ära nõuandeid ja suuniseid, mida Veneetsia komisjon võib selles protsessis pakkuda; väljendab heameelt kodanikuühiskonna organisatsioonide jõupingutuste üle mõjutada põhiseaduse reformi protsessi ning toetab selliseid pingutusi; peab tervitatavaks Ministrite Nõukogu 2015. aasta septembri otsuseid tegevuskava kohta, mis käsitleb Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt Sejdići ja Finci kohtuasjas langetatud otsuste rakendamist ning komisjoni loomist, mille ülesandeks on põhiseaduse muutmise eelnõu koostamine;

8.  tuletab meelde kohustust rakendada Daytoni rahukokkuleppe 7. lisa, et tagada riigisiseste põgenike, pagulaste ja konfliktide tõttu kannatanud muude isikute kestlik tagasipöördumine ning õiglased, terviklikud ja püsivad lahendused nende olukorra parandamiseks; märgib murelikult, et Bosnias ja Hertsegoviinas on ikka veel 84 500 riigisisest põgenikku; nõuab Daytoni rahukokkuleppe 7. lisa käsitleva läbivaadatud strateegia tulemuslikku rakendamist;

9.  nõuab ühiskonda lõhestava ja Daytoni rahukokkuleppe põhiolemust kahjustava võõrandava mõjuga natsionalistliku ja separatistliku retoorika lõpetamist; väljendab sügavat muret deklaratsiooni pärast, mille võttis 25. aprillil 2015 vastu Sõltumatute Sotsiaaldemokraatide Liidu (SNSD) kongress Ida-Sarajevos ja milles nõutakse muu hulgas, et 2018. aastal toimuks rahvahääletus Serblaste Vabariigi iseseisvuse küsimuses; on mures ka selle pärast, et Serblaste Vabariigis tehakse ettevalmistusi üksuse tasandil toimuvaks rahvahääletuseks riigi tasandi kohtusüsteemi küsimuses; rõhutab asjaolu, et Daytoni kokkuleppe kohaselt ei ole Serblaste Vabariigil õigust lahkulöömisele; tuletab meelde, et kirjaliku lubaduse vastuvõtmisega kohustusid kõik poliitilised jõud, kaasa arvatud SNSD, austama Bosnia ja Hertsegoviina suveräänsust, territoriaalset terviklikkust ja poliitilist sõltumatust;

10.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, liikmesriikide valitsustele, Bosnia ja Hertsegoviina ning selle üksuste valitsustele ja parlamentidele ning Lääne-Balkani riikide valitsustele ja parlamentidele.

• [1]  http://www.un.org/en/ga/search/view_doc.asp?symbol=S/RES/2247(2015)
• [2]  ELT C 157 E, 6.7.2006, lk 468.
• [3]  ELT C 46 E, 24.2.2010, lk 111.
• [4]  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0276.
• [5]  http://www.venice.coe.int/webforms/documents/default.aspx?pdffile=CDL-AD(2005)004-e
• [6]  https://www.icrc.org/en/document/srebrenica-twenty-years-let-us-not-forget