RESOLUTSIOONI ETTEPANEK ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2016. aasta istungjärkudeks
14.1.2016 - (2015/3035(RSP))
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2
Andrzej Grzyb, Cristian Dan Preda, Therese Comodini Cachia, Mariya Gabriel, László Tőkés, Teresa Jiménez-Becerril Barrio, Davor Ivo Stier, Bogdan Brunon Wenta, Fernando Ruas, Bogdan Andrzej Zdrojewski, Theodoros Zagorakis, Ramón Luis Valcárcel Siso fraktsiooni PPE nimel
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B8-0050/2016
B8-0050/2016
ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2016. aasta istungjärkudeks
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja ÜRO inimõiguste konventsioone ning nende fakultatiivprotokolle,
– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 60/251, millega asutati ÜRO Inimõiguste Nõukogu,
– võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, Euroopa sotsiaalhartat ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,
– võttes arvesse ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019),
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone ÜRO Inimõiguste Nõukogu kohta,
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone inimõiguste rikkumise kohta, muu hulgas resolutsioone arutelude kohta, mis käsitlevad inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte rikkumise juhtumeid (vastavalt kodukorra artiklile 135),
– võttes arvesse oma 17. detsembri 2015. aasta resolutsiooni inimõigusi ja demokraatiat maailmas 2014. aastal käsitleva aruande ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas[1],
– võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2, artikli 3 lõiget 5 ning artikleid 18, 21, 27 ja 47,
– võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2015. aasta aruannet ÜRO Peaassambleele,
– võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,
A. arvestades, et 2015 ja 2016 on aastad, mil tähistatakse olulisi inimõiguste, rahu ja julgeolekuga seotud aastapäevi: Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni loomise 70. aastapäeva, ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti 50. aastapäeva, ÜRO arenguõiguse deklaratsiooni (1986) 40. aastapäeva ja Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi (1995) 20. aastapäeva ning ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni naiste, rahu ja julgeoleku kohta (2000) ja aastatuhande arengueesmärkide (2000) 15. aastapäeva;
B. arvestades, et inimõiguste järgimine, sõltumata rassist, päritolust, usutunnistustest, soost ja nahavärvist, on iga riigi kohustus, kinnitades oma austust inimõiguste (ükskõik kas tegemist on kodaniku-, poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete või kultuuriliste õigustega) jagamatuse vastu, sest need on omavahel seotud ja üksteisest sõltuvad, ning arvestades, et ükskõik millisest õigusest ilmajäämisel on mõju teistele õigustele; arvestades, et igal riigil on kohustus austada oma elanike põhiõigusi ja võtta konkreetseid meetmeid nende õiguste tagamisele kaasaaitamiseks riiklikul tasandil ning teha rahvusvahelisel tasandil koostööd inimõiguste kasutamise ees seisvate takistuste kaotamiseks kõigis valdkondades;
C. arvestades, et inimõiguste üldkehtivuse austamine, edendamine ja kaitsmine on osa Euroopa Liidu eetikanormidest ja õigustikust ning Euroopa ühtsuse ja terviklikkuse nurgakivi;
D. arvestades, et liidu tegevus suhetes kolmandate riikidega põhineb Lissaboni lepingu artiklil 21, milles kinnitatakse inimõiguste ja põhivabaduste universaalsust ja jagamatust ning sätestatakse inimväärikuse, võrdsuse ja solidaarsuse ning ÜRO põhikirja ja rahvusvahelise õiguse põhimõtete austamine;
E. arvestades, et inimõiguste austamine tuleks muuta üheks prioriteediks kõigis poliitikavaldkondades, mis hõlmavad rahu ja julgeolekut, arengukoostööd, kaubandust ja investeeringuid, humanitaarabi, kliimamuutusi ja võitlust terrorismi vastu, sest nendes valdkondades ei saa võtta meetmeid inimõigusi austamata;
F. arvestades, et ÜRO liikmesriigid on vastu võtnud 2030. aasta tegevuskava, mis näeb ette maailma, kus kõikjal austatakse inimõigusi ja inimväärikust, õigusriigi põhimõtet, õiglust, võrdsust ja mittediskrimineerimist, ning on kohustunud seda täitma;
G. arvestades, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu korrapärased istungjärgud, eriraportööride nimetamine, inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise mehhanism ja erimenetlus konkreetsete riikide olukorra või valdkondlike küsimustega tegelemiseks aitavad kaasa inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte edendamisele ja järgimisele;
H. arvestades, et mõnede ÜRO Inimõiguste Nõukogu praeguste liikmete varasem tegevus inimõiguste valdkonnas tekitab küsimusi, muu hulgas nende koostöö ÜRO erimenetluste raames ning aruandluskohustuse täitmine ÜRO inimõigustealaste lepingute alusel loodud organite ees;
ÜRO Inimõiguste Nõukogu
1. väljendab heameelt suursaadik Choi Kyong-limi nimetamise üle ÜRO Inimõiguste Nõukogu esimeheks 2016. aastaks;
2. peab tervitatavaks ÜRO Peaassambleele esitatavat ÜRO Inimõiguste Nõukogu aastaaruannet oma 28., 29. ja 30. istungjärgu kohta;
3. kordab oma seisukohta, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmed tuleks valida riikide hulgast, kus austatakse inimõigusi, õigusriigi põhimõtet ja demokraatiat, ning tuletab ÜRO liikmesriikidele meelde, et nad edendaksid muu hulgas inimõiguste austamisel põhinevate kriteeriumite kasutamist riikide ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmeks valimisel; nõuab siduvate menetluste väljaarendamist ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmesuse kriteeriumide täitmise kontrollimiseks; väljendab muret inimõiguste olukorra pärast mõnes äsja ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmeks valitud riigis, ja rõhutab, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu sõltumatust tuleb kaitsta, et ta saaks oma volitusi tulemuslikult ja erapooletult täita ka edaspidi;
4. kinnitab taas oma toetust erimenetlustele ja volitatud esindajate sõltumatusele, mis võimaldab neil oma ülesandeid täita täiesti erapooletult, ning kutsub kõiki riike nende menetlustega koostööd tegema;
5. kinnitab taas, kui oluline on inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise universaalsus, et jõuda täielikule arusaamisele inimõiguste olukorrast kõigis ÜRO liikmesriikides, ja avaldab veel kord toetust läbivaatamise teisele tsüklile, milles keskendutakse esimese tsükli jooksul vastu võetud soovituste rakendamisele; kordab siiski oma nõudmist, et soovitused, mida riigid esimeses tsüklis heaks ei kiitnud, võetaks inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise jätkuvas protsessis uuesti kaalumisele;
6. rõhutab vajadust tagada, et paljud sidusrühmad, eelkõige kodanikuühiskond, võtaksid üldise korrapärase läbivaatamise protsessist täielikult osa, ning vältida sellega seoses igasuguseid piiranguid;
7. nõuab, et EL ja komisjon võtaksid ELi poliitilises dialoogis asjaomaste riikidega üldise korrapärase läbivaatamise soovituste järelmeetmeid, et uurida, mil viisil ja milliste vahenditega neid soovitusi riikide ja piirkondlike strateegiate kaudu rakendada;
8. väljendab heameelt ÜRO inimõiguste ülemvoliniku muutuste algatuse üle, mille eesmärk on parandada ja tugevdada ÜRO inimõiguste büroode ülemaailmset kohalolekut sellega, et luuakse kaheksa piirkondlikku keskust, kes partneritega otsest koostööd tehes jälgivad ja edendavad inimõigusi, et muuta inimõiguste mehhanismide soovitused kohapeal tegelikkuseks;
Kodaniku- ja poliitilised õigused
9. väljendab muret mõnes riigis läbiviidava põhiseaduse läbivaatamise pärast, mille eesmärk on muuta presidendi ametiaegade arvule kehtestatud piirangut – see küsimus on tekitanud mõnel juhul valimistega seotud vägivalda; kinnitab, et kodaniku- ja poliitiliste õiguste, sh individuaalse ja kollektiivse sõnavabaduse ning kogunemis- ja ühinemisvabaduse austamine on demokraatliku, salliva ja pluralistliku ühiskonna tunnused;
10. kordab taas, et korrapäraselt toimuvad vabad ja tõelised valimised üldise ja võrdse valimisõiguse alusel on vastavalt inimõiguste ülddeklaratsioonile (artikli 21 lõige 3) ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisele paktile (artikkel 25) kõigi kodanike põhiõigus; kinnitab, et sõnavabaduse olemasolu ning elujõuline ja soodne keskkond sõltumatu ja pluralistliku kodanikuühiskonna jaoks on eeltingimused inimõiguste austamise edendamiseks;
11. tuletab meelde, et mõtte-, südametunnistuse, usu- ja veendumusvabadus on inimõiguste ülddeklaratsioonis tunnustatud põhiline inimõigus, mis on tagatud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikliga 18; väljendab muret seoses asjaoluga, et mõnes riigis ei järgita ikka veel ÜRO standardeid ja kasutatakse riiklikku represseerimist, mis võib hõlmata füüsilist karistamist, vangistust, ülemäära kõrgeid trahve ja isegi surmanuhtlust ning kujutab endast usu- ja veendumusvabaduse õiguse rikkumist; tunneb muret selle pärast, et sageneb usu- ja veendumusvähemuste, sh kristlike kogukondade tagakiusamine, samuti nende kogunemiskohtade seadusevastane kahjustamine; toetab ÜRO usu- ja veendumusvabaduse eriraportööri aruannet usu nimel toime pandud vägivallaaktide kohta; nõuab, et EL rakendaks oma soovitusi uskudevahelise dialoogi algatuste kohta;
12. väljendab heameelt ELi pühendumuse üle usu- ja veendumusvabaduse edendamisele rahvusvahelistel foorumitel, sh ÜRO usu- ja veendumusvabaduse eriraportööri mandaadi toetamise kaudu; toetab täiel määral ELi tava võtta seoses selleteemaliste resolutsioonidega ÜRO Inimõiguste Nõukogus ja ÜRO Peaassambleel endale juhtroll; nõuab konkreetseid meetmeid ja samme ELi usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitse suuniste tõhusaks rakendamiseks ja täiustamiseks; on arvamusel, et meetmeid tuleb võtta nii rahvusvahelistel kui ka piirkondlikel foorumitel, pidades avatud, läbipaistvat ja korrapärast dialoogi usuühenduste ja -kogukondadega, nagu on märgitud ELi toimimise lepingu artiklis 17;
13. mõistab hukka inimõiguste kaitsjate ja opositsiooniliikmete jätkuva ahistamise ja kinnipidamise valitsusjõudude poolt mitmetes kolmandates riikides; väljendab muret seoses ebaõiglaste ja piiravate õigusaktidega, sh piirangutega välisrahastamisele, mis põhjustavad kodanikuühiskonna tegevusruumi ahenemist; kutsub kõiki valitsusi üles edendama ja toetama ajakirjandusvabadust, kodanikuühiskonna organisatsioone ja inimõiguste kaitsjate tegevust ning võimaldama neil tegutseda ilma neid hirmutamata, represseerimata või ähvardamata;
14. kordab oma pikaajalist vastuseisu surmanuhtlusele, piinamisele ning julmale, ebainimlikule ja alandavale kohtlemisele ning karistamisele mis tahes juhtudel ja mis tahes asjaoludel; rõhutab taas, et surmanuhtluse kaotamine aitab kaasa inimväärikuse suurendamisele, ja kinnitab, et kaitseb igati iga inimese õigust elule ja inimväärikusele;
15. kiidab heaks seni tehtud olulised edusammud, mille kohaselt paljud riigid on surmanuhtluse täideviimise peatanud, teised aga võtnud vastu õigusakte surmanuhtluse kaotamiseks; peab siiski kahetsusväärseks, et mõnes riigis on surmanuhtlus viimastel aastatel uuesti kehtestatud; palub nendel riikidel, kes on surmanuhtluse kaotanud või selle täideviimisele pikaajalise moratooriumi kehtestanud, oma lubadusi pidada;
16. on seisukohal, et tänapäeva digitehnoloogia pakub nii võimalusi kui ka tekitab probleeme seoses eraelu puutumatuse kaitsega, sõnavabaduse kasutamisega internetis kõikjal maailmas ning julgeolekuga, sest kaasaegne digitehnoloogia on sageli äärmuslaste ja terroristide propagandavahend ja värbamiskanal; väljendab sellega seoses heameelt, et on määratud ametisse ÜRO eriraportöör eraelu puutumatuse õiguse küsimustes digitaalajastul, kelle volitused hõlmavad puutumatuse ja järelevalve küsimusi, mis mõjutavad inimesi internetis ja väljaspool seda;
Sotsiaalsed ja majanduslikud õigused
17. tunnustab ÜRO Inimõiguste Nõukogu pingutusi, et käsitleda kõiki inimõigusi ühtemoodi ja pidada neid kõiki võrdselt tähtsaks ning nimetada selleks majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õigustega seotud erimenetluste volitatud esindajad;
18. väljendab sügavat muret äärmise vaesuse suurenemise pärast, mis ohustab kõigi inimõiguste täielikku kasutamist; peab seepärast tervitatavaks ÜRO Inimõiguste Nõukogu eriraportööri aruannet äärmise vaesuse ja inimõiguste kohta (A/HRC/29/31) ning toetab tema ettepanekuid äärmise vaesuse kaotamise kohta; on seisukohal, et üldiseks vaesuse vastu võitlemiseks ning sotsiaalsete ja majanduslike õiguste edendamiseks tuleb leida lahendus suurenevale ebavõrdsusele, parandades toidu, vee, hariduse, tervishoiuteenuste ja eluaseme kättesaadavust;
19. on seisukohal, et korruptsioon, maksudest kõrvalehoidumine, avalike hüvede halb majandamine ja aruandekohustuse puudumine ohustavad inimõiguste võrdset kasutamist ja õõnestavad demokraatlikke protsesse, nagu õigusriik ja õiglane kohtumõistmine; on seisukohal, et meetmed, millega tagatakse inimõigused, eelkõige õigus teabele, sõna- ja kogunemisvabadus, õigus sõltumatule kohtusüsteemile ja demokraatlikule osalemisele ühiskonna asjades, on võitluses korruptsiooni vastu väga olulised;
Äritegevus ja inimõigused
20. toetab ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete tulemuslikku ja ulatuslikku rakendamist nii ELis kui ka mujal, muu hulgas riiklike tegevuskavade väljatöötamise kaudu; rõhutab, et ÜRO juhtpõhimõtete tulemuslikus rakendamises esinevate puuduste kõrvaldamiseks tuleb võtta kõik vajalikud meetmed, sh õigusemõistmise ja õiguskaitsevahendite kättesaadavust puudutavad meetmed;
21. nõuab, et ÜRO ja EL tegeleksid selliste maaõiguste eest võitlejate küsimusega, kes on langenud tagakiusamise, sh ähvarduste, ahistamise, meelevaldse vahistamise, kallaletungide ja mõrvade ohvriks; nõuab, et ÜRO mehhanismid ning ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava kaasaksid maaõiguste eest võitlejaid oma inimõigustealastesse projektidesse;
22. väljendab heameelt ÜRO inimõiguste ülemvoliniku algatuse üle edendada aruandekohustuse ja õiguskaitsevahendite projekti, et aidata kaasa siseriiklikus õiguses ette nähtud õiguskaitsevahendite õiglasema ja mõjusama süsteemi kehtestamisele, eelkõige raskete inimõiguste rikkumise juhtumite jaoks ärisektoris; palub kõigil valitsustel täita oma kohustused inimõiguste järgimise tagamisel, samuti õigussüsteemile juurdepääsu tagamisel ohvritele, kes nii oma riigi kui ka rahvusvahelisel tasandil kogevad õiguskaitsevahenditele juurdepääsul praktilisi ja õiguslikke raskusi;
23. märgib, et valitsustevaheline avatud töörühm, kes töötab välja rahvusvahelise õiguslikult siduva vahendi rahvusvaheliste korporatsioonide ja teiste ettevõtete tegevuse reguleerimiseks inimõiguste osas, mis moodustati ÜRO Inimõiguste Nõukogu 26. juuni 2014. aasta resolutsiooniga, pidas oma esimese istungi 2015. aasta juulis; nõuab, et EL ja liikmesriigid jälgiksid arutelu eespool nimetatud rahvusvahelise vahendi üle;
Ränne
24. tunneb muret rändekriisi pärast, mis on suurim omasugune pärast Teist maailmasõda ja mille on põhjustanud asjaolu, et järjest rohkem inimesi on sunnitud lahkuma oma kodudest tagakiusamise, relvastatud konfliktide ja üldise vägivalla tõttu, otsides kaitset ja paremat elu, ning riskivad ohtliku teekonna ettevõtmisel oma eluga;
25. palub kõikidel riikidel võtta rände küsimuses vastu inimõigustel põhinev käsitlusviis, pöörates eritähelepanu tõrjutud ja ebasoodsas olukorras olevatele rändajate rühmadele, nagu naised ja lapsed; palub kõigil riikidel tegeleda naiste ja tütarlaste vastase soopõhise vägivalla probleemiga ning rõhutab, kui tähtis on sooliste aspektide arvestamine rändepoliitika kujundamises, et naiste ja tütarlaste erivajadusi arvesse võtta;
26. rõhutab, et praeguse enneolematu rändekriisi eest vastutab rahvusvaheline kogukond nii selle põhjuste kui ka sellega toimetulekuks vajalike abinõude mõttes; palub kõikidel ÜRO liikmesriikidel osaleda ja anda panus nii rändekriisi põhjuste kui ka tagajärgedega tegelemisse; tuletab meelde, et igal riigil on kohustus austada ja kaitsta kõigi oma jurisdiktsioonis olevate isikute inimõigusi, olenemata nende kodakondsusest või päritolust; tuletab meelde, et kõik rände küsimustes tehtavat koostööd ja tagasivõttu käsitlevad lepingud kolmandate riikidega järgivad rahvusvahelist õigust;
27. kutsub ELi ja liikmesriike üles suurendama toetust võitlusele inimkaubanduse vastu, kasutades selleks välispoliitikat ning keskendudes eelkõige ohvrite ja eriti alaealiste kaitsele; on seisukohal, et EL peaks tugevdama koostööd kolmandate riikide ja teiste oluliste osalistega, et vahetada häid tavasid ning aidata kaasa rahvusvaheliste inimkaubanduse võrgustike lammutamisele; väljendab heameelt inimestega, eelkõige naiste ja lastega kauplemise eriraportööri 3. aprilli 2015. aasta aruande üle;
28. palub rahvusvahelisel kogukonnal astuda kõik vajalikud sammud, et vältida rändesurve suurenemist, arendades ja täiustades vastavaid ameteid, nagu ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet ja Frontex;
Kliimamuutused ja inimõigused
29. väljendab heameelt seoses ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonil põhineva Pariisi kokkuleppega, mis hõlmab kohandamist, leevendamist, tehnoloogia arendamist ja tehnosiiret ning suutlikkuse suurendamist; palub kõikidel sellele alla kirjutanud partneritel oma kohustusi täita;
30. tuletab meelde, et kliimamuutuste kahjulik mõju kujutab endast vahetut ja võib-olla pöördumatut ülemaailmset ohtu inimõiguste täielikule kasutamisele ning et sellel on märkimisväärne mõju ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele, kelle õiguste olukord on niigi juba ebakindel; märgib murelikult, et kliimaga seotud nähtused, nagu keskmise veetaseme tõus ja äärmuslikud ilmamuutused, mille tagajärjel tekivad põuad ja üleujutused, toovad tõenäoliselt kaasa veel suurema hulga inimeste hukkumise, elanikkonna ümberasumise ning toidu ja vee puuduse;
Naiste õigused
31. väljendab heameelt ÜRO Julgeolekunõukogu hiljutise naisi, rahu ja julgeolekut käsitleva resolutsiooni 2242 üle, milles seatakse naised kesksele kohale kõigis jõupingutustes ülemaailmsete küsimustega tegelemisel, milleks on näiteks kasvav vägivaldne äärmuslus, kliimamuutused, ränne, säästev areng, rahu ja julgeolek; tunnustab ÜRO ülemaailmse uuringu järeldusi naisi, rahu ja julgeolekut käsitleva ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 rakendamise kohta, milles rõhutati naiste juhtimise ja osaluse olulisust konfliktide lahendamisel ja rahu kindlustamisel ning asjaolu, et naiste osalemine on parandanud humanitaarabi andmist, tõhustanud rahutagajate jõupingutusi, kindlustanud rahuläbirääkimiste õnnestumist ja aidanud võidelda vägivaldse äärmusluse vastu;
32. väljendab nördimust seoses asjaoluga, et pärast vägivaldsete äärmusrühmitiste, nagu Daesh Süürias ja Iraagis või Boko Haram Lääne-Aafrikas, esilekerkimist on naistevastane vägivald omandanud uued mõõtmed, kuna seksuaalne vägivald on muutunud lahutamatuks osaks nende äärmusrühmitiste eesmärkidest, ideoloogiast ja sissetulekuallikatest, ning see seab rahvusvahelise üldsuse ette uue keeruka probleemi; kutsub kõiki valitsusi ja ÜRO institutsioone võtma endale suuremaid kohustusi nende kuritegude vastu võitlemisel, et taastada naiste väärikus, tagades neile õigusemõistmise, hüvituse ja toetuse;
33. rõhutab, kui tähtis on tagada naiste sõltumatus selle kaudu, et tegeletakse naiste ja meeste vahelise ebavõrdsuse probleemiga, mis muudab naised ja tüdrukud konflikti tingimustes kaitsetuks, ning kutsub ÜROd ja tema kõiki liikmesriike üles astuma konkreetseid samme naiste sõltumatuse tagamiseks ning naiste sisukaks kaasamiseks konfliktide ennetamisse ja lahendamisse ning rahuläbirääkimistesse ja rahu ülesehitamise protsessi, suurendades nende esindatust kõigil otsuste tegemise tasanditel, sh riiklikes, piirkondlikes ja rahvusvahelistes institutsioonides ja mehhanismides;
Laste õigused
34. tuletab meelde, et 1989. aastal vastu võetud lapse õiguste konventsioonis, mis on kõige laiemalt ratifitseeritud rahvusvaheline inimõigustealane leping, on sätestatud paljud laste õigused, sh õigus elule, tervisele ja haridusele, õigus mängida, õigus pereelule, õigus kaitsele vägivalla ja diskrimineerimise eest ning õigus tema arvamuse ärakuulamisele; palub, et kõik konventsiooniosalised täidaksid oma kohustusi;
35. peab kiiduväärseks ÜRO kavandatavat ülemaailmset uurimust, mille eesmärk on kaardistada jälgimise ja hindava analüüsi abil see, kuidas kehtivaid rahvusvahelisi õigusakte ja norme kohapeal rakendatakse, ning hinnata riikide konkreetseid võimalusi poliitika ja reageerimise täiustamiseks; nõuab tungivalt, et kõik riigid aitaksid sellele kaasa ning osaleksid uuringus aktiivselt;
Võitlus terrorismi vastu
36. märgib positiivsena ära Euroopa välisteenistuse ja komisjoni koostatud terrorismivastase juhenddokumendi, mille eesmärk on tagada inimõiguste austamine terrorismivastaste toetusprojektide kavandamisel ja rakendamisel koos kolmandate riikidega; tuletab sellega seoses meelde asjaolu, et põhiõiguste ja -vabaduste austamine on eduka terrorismivastase poliitika, sh digitaalsete jälgimistehnoloogiate kasutamise alus; rõhutab vajadust arendada välja kaasaegse digitehnoloogia jaoks mõeldud tõhusad kommunikatsioonistrateegiad, et võidelda terroristide ja äärmuslaste propaganda ning värbamismeetodite vastu; toetab rahvusvahelisi jõupingutusi, mida tehakse, et peatada ISISe/Daeshi poolt toime pandavad inimõiguste rikkumised;
Demokratiseerimine
37. soovitab ELil suurendada jõupingutusi, et töötada välja terviklikum demokratiseerimisprotsesside käsitlusviis, mille puhul on vabad ja õiglased valimised vaid üks mõõde, et aidata tõeliselt kaasa demokraatlike institutsioonide tugevdamisele; on seisukohal, et laienemis- ja naabruspoliitika raamistikus tuleks kasutada ülemineku parimate tavade jagamist muude demokratiseerimisprotsesside toetamiseks ja tugevdamiseks kõikjal maailmas;
Inimõiguste süvalaiendamine ELis
38. nõuab, et EL edendaks inimõiguste, sealhulgas kodaniku-, poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste universaalsust ja jagamatust kooskõlas Lissaboni lepingu artikliga 21 ja üldsätetega liidu välistegevuse kohta;
39. kordab oma nõuet, et EL võtaks vastu inimõigustel põhineva lähenemisviisi ja integreeriks inimõiguste austamise kaubandusse, investeerimispoliitikasse, avalikesse teenustesse ja arengukoostöösse ning oma ühisesse julgeoleku- ja kaitsepoliitikasse; rõhutab ka, et ELi inimõiguste poliitikas tuleks vastavalt ELi lepingus sätestatud kohustusele tagada sise- ja välispoliitika sidusus;
40. rõhutab tähtsust, mida EL omistab 2030. aasta tegevuskava säästva arengu 16. eesmärgile rahu ja õigluse kohta, mis peaks olema prioriteet kõikide sise- ja välismeetmete puhul, eriti seoses arengukoostöö rahastamisega;
Riigid, kus toimub inimõiguste olukorra üldine korrapärane läbivaatamine
Gruusia
41. väljendab heameelt Gruusia ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmeks saamise üle ja Gruusia suhtes hiljuti läbi viidud üldise korrapärase läbivaatamise üle; võtab teadmiseks sisukad õigusreformid, millega on saavutatud teatavat edu ja edasiminekut sellistes valdkondades, nagu õigus- ja õiguskaitse, prokuratuur, võitlus väärkohtlemise vastu, laste õigused, eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse ning riigisisesed põgenikud;
42. nõuab, et Gruusia ametivõimud lõpetaksid igasuguse väärkohtlemise, eriti seoses eelvangistusega, ning eelmise valitsuse teenistuses olnud ametnike ümberkoolitamise, sest neid võib pidada valikulise õigusemõistmise juhtumiteks; väljendab sügavat muret kohtusüsteemi kasutamise pärast poliitiliste oponentide vastu võitlemiseks; on jätkuvalt mures sõnavabaduse, meedia pluralismi ja selle pärast, et vaatlejad ei pääse Abhaasia ja Tshinvali/Lõuna-Osseetia okupeeritud piirkondadesse, kus toimub jätkuvalt arvukaid inimõiguste rikkumisi, ning palub Gruusia valitsusel võtta asjakohaseid meetmeid, millega tagataks üldise korrapärase läbivaatamise käigus tehtud soovituste suhtes järelmeetmete võtmine;
Liibanon
43. kiidab Liibanoni avatud piiride ja vastuvõtupoliitika eest, mida Liibanon on juba aastaid Palestiina, Iraagi ja Süüria põgenike suhtes kasutanud, rõhutab, et selles riigis on maailma suurim pagulaste osakaal (üks inimene neljast on pagulane), ning palub ELil eraldada rohkem vahendeid ja teha tihedamat koostööd Liibanoni ametivõimudega, et aidata riigil jätkata pagulaste ja varjupaigataotlejate õiguste kaitsmist; peab sellega seoses murettekitavaks, et Süüria pagulaste seas esineb väidetavalt märkimisväärselt palju laste ja/või sundabielusid; julgustab Liibanoni valitsust kaaluma muudatuste tegemist seadusesse, millega reguleeritakse Liibanoni sisenemist, seal elamist ja riigist lahkumist;
44. toetab ÜRO naistevastase diskrimineerimise lõpetamise komitee soovitusi, milles nõutakse meetmeid rändajatest naiskoduabiliste teadlikkuse tõstmiseks õigustest, mis on neile tagatud naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimist käsitleva konventsiooniga, millega Liibanon on ühinenud; rõhutab eelkõige vajadust kaotada nn kafala süsteem ja tagada rändajatest naiskoduabilistele tegelik juurdepääs õiguskaitsevahenditele, tagades neile muu hulgas ohutuse ja residentsuse nende staatusega seotud õigus- ja haldusmenetluste ajal;
Mauritaania
45. rõhutab, et kuigi Mauritaania valitsus on teinud edusamme, võttes seadusandlikke meetmeid, mille eesmärk on võidelda kõigi orjapidamise vormide ja orjusega samalaadsete tavade vastu, soodustavad puudused nende tulemuslikus rakendamises selliste tavade jätkamist; palub ametivõimudel jõustada orjapidamise vastane seadus, algatada üleriigiline süsteemne ja korrapärane kõiki orjapidamise vorme puudutavate liigitatud andmete kogumine ning viia läbi põhjalik tõenduspõhine uuring orjapidamise ajaloo ja olemuse kohta, et see tava kaotada;
46. nõuab tungivalt, et Mauritaania ametivõimud tagaksid sõna- ja kogunemisvabaduse kooskõlas rahvusvaheliste konventsioonide ja Mauritaania enda seadustega; nõuab ka Biram Dah Abeidi, Bilal Ramdane and Djiby Sow' vabastamist, et nad saaksid jätkata oma rahumeelset orjapidamise jätkumise vastast kampaaniat, tundmata hirmu ahistamise või ähvarduste pärast;
Myanmar
47. väljendab heameelt asjaolu üle, et 8. novembril 2015 toimusid konkurentsipõhised valimised, mis kujutasid endast olulist tähist riigi üleminekul demokraatiale; väljendab heameelt, et Myanmari valijad on jätkuvalt pühendunud riigi demokratiseerimisele; on siiski jätkuvalt mures nende valimiste põhiseadusliku raamistiku pärast, mille kohaselt on 25 % parlamendikohtadest reserveeritud sõjaväelastele; tunnustab inimõiguste valdkonnas seni saavutatud edu, kuid märgib, et endiselt on alles mitu murettekitavat küsimust, sh vähemuste õigused ning sõna-, ühinemis- ja rahumeelse kogunemise vabadus; toetab Myanmari tema jätkuvas poliitilises üleminekus demokraatiale, rahule, stabiilsusele ja majandusarengule;
48. mõistab hukka rohingjade diskrimineerimise, mille muudab veelgi tõsisemaks asjaolu, et sellel kogukonnal puudub õiguslik staatus ja vihkamist õhutavad avaldused mittebudistide vastu on tõusuteel; nõuab rohingjade vastu toime pandud kõikide väidetavate inimõiguste rikkumise juhtumite läbipaistvat ja sõltumatut uurimist ning on seisukohal, et parlamendi poolt 2015. aastal vastu võetud neljas seaduses, mille eesmärk on „kaitsta rassi ja religiooni”, on soolise diskrimineerimise aspekte; kordab oma nõudmist, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku bürool lubataks riiki oma esindus luua; nõuab taas, et enne ELi ja Myanmari investeerimislepingu sõlmimist on vaja läbi viia täielik jätkusuutlikkuse mõjuhinnang;
Nepal
49. väljendab heameelt selle üle, et 20. septembril 2015 jõustus Nepali uus põhiseadus, mis peaks panema aluse riigi edaspidisele poliitilisele stabiilsusele ja majanduslikule arengule; loodab, et järelejäänud mureküsimustega vähemuste, sh dalitite (nn puutumatud) poliitilise esindatuse kohta ning kodakondsust käsitlevate seadustega tegeletakse lähitulevikus;
50. peab kahetsusväärseks laialdast vastutusest kõrvalehiilimist kodusõja ajal mõlema poole toime pandud inimõiguste rikkumiste küsimuses, olgugi et 2014. aasta mais võeti vastu tõe, leppimise ja kadunud isikute seadus; nõuab tungivalt, et Nepali valitsus ühineks rahvusvahelise konventsiooniga kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise kohta; taunib Tiibeti pagulaste põhivabadustele kehtestatud piiranguid; nõuab tungivalt, et India lõpetaks mitteametliku majandusblokaadi Nepali vastu, mis koos 2015. aasta aprillis toimunud hävitava maavärinaga on põhjustanud humanitaarkriisi ja viinud peaaegu miljon Nepali elanikku väljapääsmatusse vaesusse;
Omaan
51. kiidab Omaani riikliku inimõiguste komisjoni moodustamise eest valitsuse juures ja kutse eest, mis tegi võimalikuks rahumeelse kogunemise õigusega tegeleva ÜRO eriraportööri pöördelise visiidi 2014. aasta septembris; avaldab lootust, et need konstruktiivsed sammud aitavad kaasa sellele, et Omaan hakkab ÜRO inimõiguste esindajate ja sõltumatute inimõigusorganisatsioonidega tihedamat koostööd tegema;
52. ergutab Omaani astuma vajalikke samme, et leevendada nähtust, mida ÜRO eriraportöör kirjeldas kui pidevat hirmu- ja hirmutamisõhkkonda riigis, märkides, et inimesed ei julge avaldada oma arvamust, ei julge rääkida telefoniga ega üksteisega kohtuda; on jätkuvalt mures kõigile erakondadele kehtestatud keelu ning uue, 2014. aasta augustis vastu võetud kodakondsusseaduse pärast, milles sätestatakse, et kodanikelt, kes liituvad rühmadega, mida peetakse riigi huvide suhtes kahjulikeks, võib kodakondsuse ära võtta, ning palub seetõttu valitsusel nimetatud keeld ja seadus läbi vaadata; palub ELi institutsioonidel ja liikmesriikidel pakkuda tehnilist ja õigusabi, et Omaan saaks luua kodanikuühiskonna organisatsioonidele ohutu ja soodsa keskkonna;
Rwanda
53. väljendab muret inimõiguste olukorra pärast Rwandas, sh sõna- ja ühinemisvabaduse piirangute, opositsioonierakondadele ja sõltumatule kodanikuühiskonnale jäetud demokraatliku tegutsemisruumi ahenemise ning kohtusüsteemi sõltumatust toetava keskkonna puudumise pärast; palub Rwanda valitsusel luua demokraatliku ruumi, milles kõik ühiskonnaliikmed saaksid vabalt tegutseda;
54. tunneb muret põhiseaduse kavandatava muudatuse pärast, mille eesmärk on võimaldada praegusel presidendil kandideerida kolmandaks ametiajaks; palub Rwanda valitsusel järgida demokraatia, valimiste ja valitsemise Aafrika harta artiklit 5, milles nõutakse, et osalisriigid võtavad kõik asjakohased meetmed, et tagada põhiseaduslik kord, eelkõige võimu põhiseaduslik üleminek, ning artiklit 23, milles sätestatakse, et põhiseaduse muutmine rikub valitsemise demokraatliku ülemineku põhimõtet;
Venezuela
55. väljendab muret riigis valitseva kohutava inimõiguste olukorra pärast, mis on viimastel aastatel halvenenud majandusliku, poliitilise ja sotsiaalse kliima tagajärg; kordab, et sõnavabadus, sõltumatud kohtud ja õigusriigi põhimõte on igas demokraatlikus riigis hädavajalikud; palub Venezuela ametivõimudel sellega seoses peatada igasugune ajakirjandusvabaduse ja teabeõiguse piiramine, järgida rahvusvahelist õigust kõikides kohtumenetlustes ning viivitamata vabastada kõik poliitvangid; väljendab heameelt 6. detsembri 2015. aasta valimiste tulemuste ja uue Rahvusassamblee moodustamise üle; mõistab hukka kõik katsed takistada valimistulemuste täielikku jõustamist, näiteks mõnede demokraatlikult valitud parlamendiliikmete ametist vabastamise; palub valitud parlamendiliikmetel alustada konstruktiivset dialoogi, et lahendada Venezuela ees olevad majanduslikud, poliitilised, sotsiaalsed ja julgeolekuprobleemid;
Valgevene
56. väljendab heameelt allesjäänud poliitvangide vabastamise üle 2015. aasta augustis ning palub Valgevene valitsusel vabastatud poliitvangid rehabiliteerida ning täielikult taastada nende kodaniku- ja poliitilised õigused; märgib, et sõltumatud rahvusvahelised vaatlejad tuvastasid 2015. aasta presidendivalimistel puudusi, ning palub Valgevenel viia lähenevad parlamendivalimised läbi rahvusvaheliselt tunnustatud standardite kohaselt; nõuab tungivalt, et Valgevene kui ainus Euroopa riik, kus veel kohaldatakse surmanuhtlust, teeks esimese sammu surmanuhtluse täieliku kaotamise teel ning ühineks surmanuhtlusele kuulutatud üldise moratooriumiga;
o
o o
57. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee 69. istungjärgu eesistujale, ÜRO Inimõiguste Nõukogu presidendile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee peasekretärile.
- [1] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0470.