RESOLUTSIOONI ETTEPANEK ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2016. aasta istungjärkudeks
14.1.2016 - (2015/3035(RSP))
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2
Charles Tannock, Raffaele Fitto, Edward Czesak, Angel Dzhambazki fraktsiooni ECR nimel
B8-0065/2016
Euroopa Parlamendi resolutsioon ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2016. aasta istungjärkudeks
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja ÜRO inimõiguste konventsioone ning nende fakultatiivprotokolle, sealhulgas lapse õiguste konventsiooni ja konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,
– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 60/251, millega asutati ÜRO Inimõiguste Nõukogu (UNHRC),
– võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, Euroopa sotsiaalhartat ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,
– võttes arvesse ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019),
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone ÜRO Inimõiguste Nõukogu kohta,
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone inimõiguste rikkumise kohta, sealhulgas kiireloomulisi resolutsioone sellel teemal,
– võttes arvesse oma 17. detsembri 2015. aasta resolutsiooni inimõigusi ja demokraatiat maailmas 2014. aastal käsitleva aruande ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas[1],
– võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2, artikli 3 lõiget 5 ning artikleid 18, 21, 27 ja 47,
– võttes arvesse UNHRC 2015. aasta aruannet ÜRO Peaassambleele,
– võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,
A. arvestades, et 2015 ja 2016 on aastad, mil tähistatakse olulisi inimõiguste, rahu ja julgeolekuga seotud aastapäevi: Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni loomise 70. aastapäeva, ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti 50. aastapäeva, ÜRO arenguõiguse deklaratsiooni (1986) 30. aastapäeva ja Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi (1995) 20. aastapäeva ning ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni naiste, rahu ja julgeoleku kohta (2000) ja aastatuhande arengueesmärkide (2000) 15. aastapäeva;
B. arvestades, et inimõiguste järgimine sõltumata rassist, päritolust, soost või nahavärvist on iga riigi kohustus; arvestades, et kõikidel riikidel on kohustus austada oma elanike põhiõigusi ja võtta konkreetseid meetmeid nende õiguste tagamisele kaasaaitamiseks riiklikul tasandil ning teha rahvusvahelisel tasandil koostööd inimõiguste kasutamise ees seisvate takistuste kaotamiseks kõigis valdkondades;
C. arvestades, et inimõiguste üldkehtivuse austamine, edendamine ja kaitsmine on osa Euroopa Liidu eetikanormidest ja õigustikust ning Euroopa ühtsuse ja terviklikkuse nurgakivi;
D. arvestades, et liidu tegevus suhetes kolmandate riikidega põhineb Lissaboni lepingu artiklil 21, milles kinnitatakse inimõiguste ja põhivabaduste universaalsust ja jagamatust ning sätestatakse inimväärikuse, võrdsuse ja solidaarsuse ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja põhimõtete ja rahvusvahelise õiguse austamine;
E. arvestades, et inimõiguste austamisega tuleks arvestada kõigis poliitikavaldkondades, mis hõlmavad rahu ja julgeolekut, arengukoostööd, kaubandust ja investeeringuid, humanitaarabi, kliimamuutusi ja võitlust terrorismi vastu;
F. arvestades, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu korrapärased istungjärgud, eriraportööride nimetamine, inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise mehhanism ja erimenetlused konkreetsete riikide olukorraga või valdkondlike küsimustega tegelemiseks aitavad kõik kaasa inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte edendamisele ja järgimisele;
G. arvestades, et kahetsusväärselt kuuluvad mõned ÜRO Inimõiguste Nõukogu praegustest liikmetest kõige tõsisemate inimõiguste rikkujate hulka, nende koostöö ÜRO erimenetluste raames on küsitav ja nad ole täitnud oma aruandluskohustust ÜRO inimõiguste lepingu alusel loodud organite ees;
1. väljendab heameelt suursaadik Choi Kyong-limi nimetamise üle UNHRC esimeheks 2016. aastaks;
2. peab tervitatavaks ÜRO Peaassambleele esitatavat UNHRC aastaaruannet oma 28., 29. ja 30. istungjärgu kohta;
3. kordab oma seisukohta, et UNHRC liikmed tuleks valida riikidest, kus austatakse inimõigusi, õigusriigi põhimõtet ja demokraatiat, ning nõuab tungivalt, et ÜRO liikmesriigid edendaksid inimõiguste austamisel põhinevate kriteeriumite kasutamist eeltingimusena riikide UNHRC liikmeks valimisel; väljendab muret inimõiguste rikkumiste pärast mõnes hiljuti UNHRC liikmeks valitud riigis;
4. kinnitab taas oma toetust erimenetlustele ja volitatud esindajate sõltumatusele, mis võimaldab neil oma ülesandeid täita täieliku erapooletusega, ning kutsub kõiki riike nende menetlustega koostööd tegema;
5. kinnitab taas, kui oluline on inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise universaalsus, et jõuda täielikule arusaamisele inimõiguste olukorrast kõigis ÜRO liikmesriikides, ja avaldab veel kord toetust läbivaatamise teisele tsüklile, milles keskendutakse esimese tsükli jooksul vastuvõetud soovituste rakendamisele; kordab siiski oma nõudmist, et soovitused, mida riigid esimeses tsüklis heaks ei kiitnud, võetaks inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise jätkuvas protsessis uuesti kaalumisele;
6. nõuab, et EL ja komisjon võtaksid kõigis ELi poliitikaalastes aruteludes asjaomaste riikidega üldise korrapärase läbivaatamise soovituste järelmeetmeid, et uurida, mil viisil ja milliste vahenditega neid soovitusi riikide ja piirkondlike strateegiate kaudu rakendada;
7. rõhutab vajadust tagada, et paljud eri sidusrühmad, eelkõige kodanikuühiskonnast, osaleksid täiel määral üldise korrapärase läbivaatamise protsessis, ja väljendab muret, et ranged piirangud on takistanud kodanikuühiskonna osalemist mõnede riikide üldise korrapärase läbivaatamise protsessides;
8. väljendab heameelt ÜRO inimõiguste ülemvoliniku muutuste algatuse üle, mille eesmärk on parandada ja tugevdada ÜRO inimõiguste büroode ülemaailmset kohalolekut sellega, et luuakse kaheksa piirkondlikku keskust, kes partneritega otsest koostööd tehes jälgivad ja edendavad inimõigusi, et muuta inimõiguste mehhanismidega seotud soovitused kohapeal tegelikkuseks;
9. väljendab muret mõnes riigis läbiviidava põhiseaduse läbivaatamise pärast, mille eesmärk on muuta presidendi ametiaegade arvule kehtestatud piirangut – see küsimus on tekitanud mõnel puhul valimistega seotud vägivalda; kinnitab, et kodaniku- ja poliitiliste õiguste, sh individuaalse ja kollektiivse sõnavabaduse ning kogunemis- ja ühinemisvabaduse austamine on demokraatliku, salliva ja pluralistliku ühiskonna ainsad indikaatorid;
10. kordab taas, et endale poliitiliste juhtide vaba valimine korrapäraselt peetavatel õiguspärastel valimistel üldise ja võrdse valimisõiguse alusel on vastavalt inimõiguste ülddeklaratsioonile (artikli 21 lõige 3) ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisele paktile (artikkel 25) kõigi kodanike põhiõigus; ja kinnitab, et sõnavabadus ning elujõuline ja soodne keskkond sõltumatu ja pluralistliku kodanikuühiskonna jaoks on eeltingimused inimõiguste ja põhivabaduste austamise edendamiseks;
11. mõistab hukka inimõiguste kaitsjate ja opositsiooniliikmete jätkuva ahistamise ja kinnipidamise valitsusjõudude poolt mitmetes kolmandates riikides; väljendab muret seoses ebaõiglaste ja piiravate õigusaktidega, sh piirangutega välisrahastamisele, mis põhjustavad kodanikuühiskonna tegevusruumi ahenemist; kutsub kõiki valitsusi üles edendama ja võimaldama ajakirjandusvabadust, kodanikuühiskonna organisatsioone ja inimõiguste kaitsjate tegevust ning laskma neil tegutseda ilma neid hirmutamata, represseerimata või ähvardamata;
12. on seisukohal, et tänapäeva digitehnoloogiad pakuvad nii väljakutseid kui ka võimalusi eraelu puutumatuse kaitseks ja sõnavabaduse kasutamiseks internetis kogu maailmas; väljendab sellega seoses heameelt, et on määratud ametisse ÜRO eriraportöör eraelu puutumatuse õiguse küsimustes digitaalajastul, kelle volitused hõlmavad puutumatuse ja järelevalve probleeme, mis mõjutavad inimesi internetis ja väljaspool seda;
13. tuletab meelde, et mõtte-, südametunnistuse, usu- ja veendumusvabadus on inimõiguste ülddeklaratsioonis tunnustatud põhiline inimõigus, mis on tagatud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikliga 18; tuletab samuti meelde, et see on seotud muude inimõiguste ja põhivabadustega, hõlmates õigust uskuda või mitte uskuda, võrdset vabadust praktiseerida teistlikke, mitteteistlikke või ateistlikke veendumusi ning õigust valitud veendumust vastu võtta, vahetada ja sellest lahti öelda või selle juurde naasta; väljendab muret seoses asjaoluga, et mõnes riigis ei järgita ikka veel ÜRO standardeid ja kasutatakse riiklikku represseerimist, mis võib hõlmata füüsilist karistamist, vangistust, ülemäära kõrgeid trahve ja isegi surmanuhtlust ning kujutab endast usu- ja veendumusvabaduse õiguse rikkumist; tunneb muret selle pärast, et sageneb usu- ja veendumusvähemuste, sh kristlike kogukondade tagakiusamine, samuti nende kogunemiseks kasutatavate ruumide seadusevastane kahjustamine;
14. palub ELil ja liikmesriikidel suurendada oma jõupingutusi ÜRO tasandil, et aidata kaasa usupõhise diskrimineerimise kõigi vormide kaotamisele ning edendada suhetes kolmandate riikidega religioonidevahelist dialoogi; nõuab konkreetseid meetmeid, et kaitsta usuvähemusi, mitteusklikke, usust taganejaid ja ateiste, kes on langenud pühaduseteotust käsitlevate seaduste ohvriks; väljendab heameelt ELi pühendumuse üle usu- ja veendumusvabaduse edendamisele rahvusvahelistel foorumitel, sh ÜRO usu- ja veendumusvabaduse eriraportööri mandaadi toetamise kaudu; toetab täiel määral ELi tava võtta seoses selleteemaliste resolutsioonidega ÜRO Inimõiguste Nõukogus ja ÜRO Peaassambleel endale juhtroll;
15. on seisukohal, et kaubandus ja inimõigused võivad käia käsikäes ja äriringkondadel on inimõiguste ja demokraatia edendamisel täita oluline roll;
16. toetab igati ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete tulemuslikku ja ulatuslikku rakendamist nii ELis kui ka mujal, muu hulgas riiklike tegevuskavade väljatöötamise kaudu; rõhutab, et ÜRO juhtpõhimõtete tulemuslikus rakendamises esinevate puuduste kõrvaldamiseks tuleb võtta kõik vajalikud meetmed, sh õigusemõistmise ja õiguskaitsevahendite kättesaadavust puudutavad meetmed;
17. kutsub ÜROd ja ELi üles tegelema maaõiguste eest võitlejate küsimusega, kes on tagakiusamise, sh ähvarduste, ahistamise, meelevaldsete vahistamiste, kallaletungide ja mõrvade ohvrid, kuna kritiseerivad suuremahulist maaomandamist kolmandates riikides, mis rikub maaelanikkondade õigust maale ja toidule; nõuab, et ÜRO mehhanismid ning ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava süstemaatiliselt kaasaksid maaõiguste eest võitlejaid oma inimõigustealastesse projektidesse;
18. väljendab heameelt seoses ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonil põhineva Pariisi kokkuleppega, mis hõlmab kohanemist, leevendamist, tehnoloogia arendamist ja tehnosiiret ning suutlikkuse suurendamist; nõuab, et kliimamuutuste teema tuleks muuta üheks prioriteediks kõigis majanduspoliitika valdkondades; nõuab tungivalt, et kõik kokkuleppe allkirjastanud osalisriigid võtaksid vastu kiireloomulised ja ulatuslikud leevendamis- ja kohandamismeetmed, muutes kliimamuutused kõigi poliitikavaldkondade lahutamatuks osaks;
19. väljendab heameelt seoses ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 2242 naiste, rahu ja julgeoleku kohta, millega muudetakse naised keskseks teguriks kõigis jõupingutustes ülemaailmsete probleemide, nagu lisanduv vägivaldne äärmuslus, kliimamuutused, ränne, jätkusuutlik areng, rahu ja julgeolek, lahendamisel; tunnustab ÜRO ülemaailmse uuringu järeldusi naisi, rahu ja julgeolekut käsitleva ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 rakendamise kohta, milles rõhutati naiste juhtimise ja osaluse olulisust konfliktide lahendamisel ja rahu kindlustamisel ning asjaolu, et naiste osalemine on parandanud humanitaarabi, tõhustanud rahutagajate jõupingutusi, kindlustanud rahuläbirääkimiste õnnestumist ja aidanud võidelda vägivaldse äärmuslusega;
20. väljendab nördimust seoses asjaoluga, et pärast vägivaldsete äärmusrühmituste, nagu Daesh Süürias ja Iraagis või Boko Haram Lääne-Aafrikas, esilekerkimist on naistevastane vägivald omandanud uued varasemast kohutavamad mõõtmed, kuna seksuaalne vägivald on muutunud lahutamatuks osaks nende äärmusrühmituste eesmärkidest ja ideoloogiast ning sissetulekuallikatest, ja see seab rahvusvahelise üldsuse ette uue keeruka väljakutse; kutsub kõiki valitsusi ja ÜRO institutsioone võtma endale suuremaid kohustusi nende ebainimlike kuritegudega võitlemiseks, et taastada naiste väärikus, tagades neile õigusemõistmise, hüvituse ja toetuse;
21. tuletab meelde, et 1989. aastal vastu võetud lapse õiguste konventsioonis, mis on kõige enamates riikides ratifitseeritud rahvusvaheline inimõigustealane õigusakt, on sätestatud paljud laste õigused, sh õigus elule, tervisele ja haridusele, õigus mängida, õigus perekonnaelule, õigus kaitsele vägivalla ja diskrimineerimise eest ning õigus oma arvamuse ärakuulamisele; palub, et kõik konventsiooniosalised täidaksid oma kohustusi;
22. väljendab muret seoses asjaoluga, et endiselt eksisteerib diskrimineerivaid seadusi ja tavasid ning mitmetes riikides pannakse inimeste suhtes nende seksuaalse sättumuse või sooidentiteedi tõttu toime vägivallategusid; palub tähelepanelikult jälgida LGBTI-inimeste olukorda riikides, kus on hiljuti vastu võetud nende vastu suunatud seadusi, mistõttu on seksuaalvähemuste hulka kuuluvate inimeste elu ohtu sattunud; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid keskenduksid ÜRO Inimõiguste Nõukogu raamistikus LGBTI-inimeste kriminaliseerimise juhtumitele;
23. nõuab tõhusaid ja kooskõlastatud meetmeid rände algpõhjustega tegelemiseks; nõuab ka rohkem jõupingutusi ÜRO tasandil, et tagada piisav rahastus ÜRO Inimõiguste Nõukogule, Maailma Toiduprogrammile ja teistele ÜRO organitele, kes on seotud põhiteenuste osutamisega konfliktitsoonides ja väljaspool neid viibivatele põgenikele;
Üldise korrapärase läbivaatamisega hõlmatud riigid
Gruusia
24. väljendab heameelt Gruusia UNHRC liikmeks saamise üle ja Gruusia suhtes hiljuti läbi viidud üldise korrapärase läbivaatamise üle; märgib, et läbi on viidud sisukaid õigusreforme, millega on saavutatud teatavat edu ja edasiminekut sellistes valdkondades, nagu õiguse ja õiguskaitse sektor, prokuratuur, võitlus väärkohtlemise vastu, lapse õigused, eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse ning riigisisesed põgenikud (IDP);
25. märgib siiski, et tuleks teha suuremaid pingutusi väärkohtlemise vastu võitlemiseks, eriti mis puudutab eelvangistust ja ohvrite rehabilitatsiooni; on jätkuvalt mures sõna- ja ajakirjandusvabaduse ning järelevalvevõimaluse puudumise pärast Abhaasia ja Tshinvali okupeeritud piirkondades / Lõuna-Osseetias, kus inimõiguste rikkumine on ulatuslik; palub Gruusia valitsusel võtta asjakohaseid meetmeid, millega tagataks üldise korrapärase läbivaatamise käigus tehtud soovituste suhtes järelmeetmete võtmine;
Ukraina
26. taunib asjaolu, et Venemaa jätkuv agressioon on tekitanud Donbassi piirkonnas raske humanitaarolukorra ning et Ukraina ja rahvusvahelisi humanitaarorganisatsioone ei lasta okupeeritud piirkondadesse; väljendab sügavat muret enam kui 1,5 miljoni riigisisese põgeniku olukorrast tingitud humanitaarprobleemi pärast; väljendab ka sügavat muret inimõiguste rikkumiste ja eelkõige krimmitatarlaste ning teiste vähemuste ning Ukraina võimu toetavate inimeste halva olukorra pärast Venemaa poolt okupeeritud Krimmis; nõuab tungivalt, et EL ja tema liikmesriigid käsitleksid neid probleeme ÜRO Inimõiguste Nõukogu raamistikus;
Liibanon
27. tunnustab Liibanoni avatud piiride ja vastuvõtupoliitika eest, mida Liibanon on juba aastaid Palestiina, Iraagi ja Süüria põgenike suhtes kasutanud, ja palub Euroopa Liidul eraldada rohkem vahendeid ja teha tihedamat koostööd Liibanoni võimudega, et aidata sel riigil jätkata pagulaste ja varjupaigataotlejate õiguste kaitset; väljendab sellega seoses muret Süüria pagulaste seas väidetavalt märkimisväärsel arvul esinevate sund- ja/või laste abielude pärast; julgustab Liibanoni valitsust kaaluma muudatuste tegemist seadusesse, millega reguleeritakse Liibanoni sisenemist, seal elamist ja riigist lahkumist ning milles ei tehta vahet ühelt poolt varjupaigataotlejatel ja põgenikel ning teiselt poolt migrantidel;
28. toetab ÜRO naistevastase diskrimineerimise lõpetamise komitee soovitusi, milles nõutakse meetmeid migrantidest naiskoduabiliste teadlikkuse tõstmiseks õigustest, mis neil on diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimist käsitleva konventsiooni alusel, millega Liibanon on ühinenud; rõhutab eelkõige vajadust kaotada nn kafala süsteem ja tagada migrantidest naiskoduabilistele tulemuslik juurdepääs õiguskaitsevahenditele, tagades neile muu hulgas ohutuse ja residentsuse nende staatusega seotud õigus- ja haldusmenetluste ajal;
Mauritaania
29. rõhutab, et kuigi Mauritaania valitsus on teinud edusamme, võttes seadusandlikke meetmeid, mille eesmärk on võidelda kõigi orjapidamise ja orjusega samalaadsete tavade vastu, soodustavad puudused nende tulemuslikus rakendamises selliste tavade jätkamist; palub riigi võimudel jõustada orjapidamise vastane seadus, algatada üleriigiline süstemaatiline ja korrapärane kõiki orjapidamise vorme puudutavate liigitatud andmete kogumine ning viia läbi põhjalik tõenduspõhine uuring orjapidamise ajaloo ja olemuse kohta, et see tava kaotada;
30. nõuab tungivalt, et Mauritaania ametivõimud tagaksid sõna- ja kogunemisvabaduse kooskõlas rahvusvaheliste konventsioonide ja Mauritaania enda seadustega; nõuab ka Biram Dah Abeidi, Bilal Ramdane ja Djiby Sow vabastamist, et nad saaksid jätkata oma rahumeelset orjapidamise jätkumise vastast kampaaniat, tundmata hirmu ahistamise või ähvarduste pärast;
Myanmar
31. väljendab heameelt asjaolu üle, et 8. novembril 2015 toimusid konkurentsipõhised valimised, mis kujutasid endast olulist tähist riigi üleminekul demokraatiale; on siiski jätkuvalt mures nende valimiste põhiseadusliku raamistiku pärast, mille kohaselt 25 % parlamendi kohtadest on reserveeritud sõjaväelastele; tunnustab inimõiguste valdkonnas seni saavutatud edu, kuid märgib, et endiselt on alles mitu murettekitavat valdkonda, sh vähemuste õigused ning sõna-, ühinemis- ja rahumeelse kogunemise vabadus;
32. mõistab hukka rohingjade diskrimineerimise, mida süvendab asjaolu, et sellel kogukonnal puudub õiguslik staatus ja vihkamist õhutavad avaldused mittebudistide vastu on tõusuteel; nõuab kõikide rohingja islamivähemuse vastaste inimõiguste rikkumistest teatamiste läbipaistvat ja sõltumatut uurimist ning on seisukohal, et parlamendi poolt 2015. aastal vastu võetud neli seadust, mille eesmärk on „kaitsta rassi ja religiooni”, sisaldavad soolise diskrimineerimise aspekte; kordab oma nõudmist, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku bürool lubataks riiki oma esindus luua; rõhutab, et enne ELi ja Myanmari investeerimislepingu läbirääkimiste lõpuleviimist on vaja läbi viia täielik jätkusuutlikkuse mõjuhinnang;
Nepal
33. väljendab heameelt selle üle, et 20. septembril 2015 jõustus Nepali uus põhiseadus, mis peaks panema aluse riigi edaspidisele poliitilisele stabiilsusele ja majanduslikule arengule; loodab, et järelejäänud mureküsimustega vähemuste, sh dalitite (nn puutumatud) poliitilise esindatuse kohta ning kodakondsust käsitlevate seadustega tegeletakse lähitulevikus;
34. peab kahetsusväärseks laialdast vastutuse puudumist kodusõja ajal mõlema poole poolt toime pandud inimõiguste rikkumise eest, olgugi et 2014. aasta mais võeti vastu tõe, leppimise ja kadunud isikute seadus; nõuab tungivalt, et Nepali valitsus ühineks rahvusvahelise konventsiooniga kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise kohta; taunib Tiibeti põgenike põhivabaduste suhtes kehtestatud piiranguid; nõuab tungivalt, et India tühistaks Nepali majanduse vastu suunatud mitteametliku blokaadi, mis koos 2015. aasta aprillis toimunud hävitava maavärinaga on põhjustanud humanitaarkriisi ja viinud väljapääsmatusse vaesusse veel peaaegu miljon nepallast;
Omaan
35. tunnustab Omaani riikliku inimõiguste komisjoni moodustamise eest valitsuse juures ja kutse eest, mis tegi võimalikuks rahumeelse kogunemise õigusega tegeleva ÜRO eriraportööri pöördelise tähtsusega visiidi 2014. aasta septembris; väljendab lootust, et need konstruktiivsed sammud aitavad kaasa sellele, et Omaan hakkab ÜRO inimõiguste esindajate ja sõltumatute inimõigusorganisatsioonidega tihedamat koostööd tegema;
36. ergutab Omaani astuma vajalikke samme, et leevendada nähtust, mida ÜRO eriraportöör kirjeldas kui riigis levinud hirmu- ja hirmutamisõhkkonda, märkides, et inimesed ei julge avaldada oma arvamust, rääkida telefoniga ega üksteisega kohtuda; väljendab jätkuvalt muret seoses kõigile erakondadele kehtestatud keeluga ning uue, 2014. aasta augustis vastu võetud kodakondsusseadusega, milles sätestatakse, et kodanikelt, kes liituvad rühmitustega, mida peetakse riigi huvide suhtes kahjulikeks, võib kodakondsuse ära võtta, ning palub seetõttu valitsusel nimetatud keeld ja seadus läbi vaadata; kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles pakkuma tehnilist ja õigusabi, et Omaan saaks luua kodanikuühiskonna organisatsioonidele ohutu ja soodsa keskkonna;
Rwanda
37. väljendab muret inimõiguste olukorra pärast Rwandas, sh sõna- ja ühinemisvabaduse piirangute, opositsioonierakondadele ja sõltumatule kodanikuühiskonnale jäetud demokraatliku tegutsemisruumi ahenemise ning kohtusüsteemi sõltumatust toetava keskkonna puudumise pärast; palub Rwanda valitsusel luua demokraatliku ruumi, milles kõik ühiskonnaliikmed saaksid vabalt tegutseda;
38. tunneb muret 18. detsembril 2015 toimunud referendumi tõttu võimalikuks osutunud põhiseaduse muudatuse pärast, mille eesmärk on võimaldada praegusel presidendil kandideerida kolmandaks ametiajaks; palub Rwanda valitsusel järgida demokraatia, valimiste ja valitsemise Aafrika harta artiklit 5, milles sätestatakse, et osalisriigid võtavad kõik asjakohased meetmed, et tagada põhiseaduslik kord, eelkõige põhiseaduslik võimu üleminek, ning artiklit 23, milles sätestatakse, et põhiseaduse mis tahes muudatus, millega rikutakse valitsemise demokraatlikku üleminekut, on ebaseaduslik;
Lõuna-Sudaan
39. väljendab heameelt sõdivate osapoolte vahel 28. augustil 2015. aastal kodusõja lõpetamiseks alla kirjutatud rahulepingu üle, mis hõlmab üleminekuaegset võimujagamist, julgeolekumeetmeid ja hübriidkohtu loomist kõigi kuritegude käsitlemiseks alates konflikti puhkemisest; tuletab meelde, et see konflikt on nõudnud tuhandeid inimelusid ja põhjustanud sadade tuhandete põgenike ja riigisiseste pagulaste tekke;
40. kutsub kõiki osapooli hoiduma inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumistest, sealhulgas sellistest, mis kujutavad endast rahvusvahelisi kuritegusid, nagu kohtuvälised tapmised, etniline vägivald, konfliktiga seotud seksuaalne vägivald, sh vägistamine, soopõhine vägivald, laste värbamine ja ärakasutamine, sunniviisilised kadumised, meelevaldsed vahistamised ja kinnipidamised;
Süüria
41. rõhutab Süüria Araabia Vabariigi küsimustega tegeleva ÜRO sõltumatu rahvusvahelise uurimiskomisjoni tehtava töö olulisust; võtab sügava nördimusega teadmiseks uurimiskomisjoni peamise järelduse, et tsiviilohvrite, meelevaldsete ümberasustamiste ja hävitustöö peamiseks põhjuseks on endiselt tsiviilelanike teadlik sihtmärgiks võtmine, ebaproportsionaalsed ja valimatud rünnakud, rünnakud tsiviilobjektide ja kaitse all olevate mälestiste vastu ning piiramiste ja blokaadide kasutamine karistusvahendina;
42. nõuab, et EL ja selle liikmesriigid aitaksid kindlustada uurimiskomisjoni piisavat rahastamist, et komisjonil oleks võimalik täita täies ulatuses oma mandaati, mis kujutab endast kõigi toime pandud tõsiste inimõiguste rikkumiste faktide ja asjaolude tuvastamist ja võimaluse korral süüdlaste kindlakstegemist, tagamaks et nende rikkumiste, sh võimalike inimsusevastaste kuritegude toimepanijad võetakse vastutusele;
Venetsueela
43. väljendab heameelt 6. detsembril 2015 Venezuelas toimunud vabade ja ausate valimiste üle; väljendab heameelt asjaolu üle, et valimiste tulemusi aktsepteerisid nii valitsus kui ka opositsioonijõud; tuletab meelde põhiseaduse järgimise, inimõiguste austamise ning Venezuela rahva tahte täitmise tähtsust ning rõhutab, et uus parlament peab saama oma tööd teha ning riigi institutsioonid peavad olema võimelised omavahel koostööd tegema;
44. tuletab meelde, et uuel valitsusel tuleb tegeleda terve rea inimõiguste alaste küsimustega, mis ulatuvad kohtuväliste tapmistega seotud karistamatusest ja vastutamatusest, sh julgeolekujõududes, kuni meelevaldsete vahistamiste ja kinnipidamisteni, poliitiliste vangide õiguseni õiglasele kohtupidamisele ja kohtusüsteemi sõltumatuse, kogunemis- ja ühinemisvabaduse ning meediavabaduseni;
Hiina
45. märgib viimasel ajal toimunud inimõiguste olukorra halvenemist Hiinas; väljendab sügavat muret mitmete kodanikuõiguste aktivistide, inimõiguste kaitsjate ja valitsust kritiseerivate isikute vahistamise, nende üle kohtumõistmise ja nende süüdimõistmise pärast; väljendab endiselt muret sõna-, kogunemis-, ühinemis- ja usuvabaduse ning inimõigusorganisatsioonide tegevuse püsiva range piiramise pärast ning mõistab hukka usu- ja rahvusvähemuste sagedase diskrimineerimise Hiinas; kutsub ELi ja Inimõiguste Nõukogu üles tegema Hiina ametivõimudega peetavates dialoogides koostööd inimõiguste üldkehtivuse suurema austamise nimel;
Venemaa
46. väljendab sügavat muret inimõiguste olukorra pärast Venemaal ning eriti kohtute manipuleerimise pärast poliitiliste võimude poolt; tuletab meelde, et mõned Vene opositsioonilised seadusandjad ja uurivad ajakirjanikud on mõrvatud ilmselt seetõttu, et nad uurisid riigivõimude ja FSB korruptsiooni ja väidetavaid kuritegusid; taunib asjaolu, et ajakirjandus ja muu meedia on jätkuvalt poliitilistest ametivõimudest äärmiselt sõltuvad; väljendab kahetsust asjaolu pärast, et Venemaa on jätkanud oma vaenulikku poliitikat välismaiste VVOde suhtes, sundides neid ennast ümber registreerima Venemaa jurisdiktsiooni all olevateks Vene organisatsioonideks, mis seab neile rangemaid õiguslikke ja finantspiiranguid;
Iraan
47. väljendab tõsist muret inimõiguste olukorra pärast Iraanis, eriti seoses vangide, sh väidetavate alaealiste õigusrikkujate, poliitvangide ja usuvähemuste liikmete massiliste hukkamistega;
o
o o
48. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee 69. istungjärgu eesistujale, ÜRO Inimõiguste Nõukogu presidendile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee peasekretärile.
- [1] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0470.