Resolutsiooni ettepanek - B8-0161/2016Resolutsiooni ettepanek
B8-0161/2016

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK usuvähemuste süstemaatilise massilise tapmise kohta ISISe poolt

27.1.2016 - (2016/2529(RSP))

komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2

Lars Adaktusson, Cristian Dan Preda, Elmar Brok, Andrej Plenković, Antonio Tajani, Michael Gahler, Mariya Gabriel, David McAllister, Michèle Alliot-Marie, Esther de Lange, Kinga Gál, Tunne Kelam, György Hölvényi, Teresa Jiménez-Becerril Barrio, Lorenzo Cesa, Roberta Metsola, Philippe Juvin, Adam Szejnfeld, Davor Ivo Stier, Therese Comodini Cachia, Barbara Matera fraktsiooni PPE nimel

Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B8-0149/2016

Menetlus : 2016/2529(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
B8-0161/2016
Esitatud tekstid :
B8-0161/2016
Arutelud :
Vastuvõetud tekstid :

B8-0161/2016

Euroopa Parlamendi resolutsioon usuvähemuste süstemaatilise massilise tapmise kohta ISISe poolt

(2016/2529(RSP))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone, st 27. veebruari 2014. aasta resolutsiooni olukorra kohta Iraagis[1], 18. septembri 2014. aasta resolutsiooni olukorra kohta Iraagis ja Süürias ning rühmituse Islamiriik (IS) pealetungi, sealhulgas vähemuste tagakiusamise kohta[2], eriti selle punkti 4, 27. novembri 2014. aasta resolutsiooni naiste röövimise ja väärkohtlemise kohta Iraagis[3], 12. veebruari 2015. aasta resolutsiooni humanitaarkriisi kohta Iraagis ja Süürias, eelkõige seoses rühmitusega Islamiriik (IS)[4], eriti selle punkti 27, 12. märtsi 2015. aasta resolutsiooni hiljutiste ISISe/Da’eshi rünnakute ja inimröövide kohta Lähis-Idas, eelkõige assüürlaste vastu[5], eriti selle punkti 2, 12. märtsi 2015. aasta resolutsiooni aastaaruande kohta inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2013. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas[6], eriti selle punkte 129 ja 211, 12. märtsi 2015. aasta resolutsiooni ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2015. aasta istungjärguks[7], eriti selle punkte 66 ja 67, 30. aprilli 2015. aasta resolutsiooni kristlaste tagakiusamise kohta kogu maailmas seoses üliõpilaste tapmisega Keenias terrorirühmituse Al-Shabaab poolt[8], eriti selle punkti 10, ning 30. aprilli 2015. aasta resolutsiooni kultuurimälestiste hävitamise kohta ISISe/Da’eshi poolt[9],

–  võttes arvesse oma 1. juuni 2006. aasta resolutsiooni naiste olukorra kohta relvastatud konfliktides ja nende rolli kohta konfliktijärgsete riikide ülesehitus- ja demokratiseerimisprotsessis[10],

–  võttes arvesse oma 18. aprilli 2013. aasta soovitust nõukogule ÜRO kaitsekohustuse põhimõtte kohta[11],

–  võttes arvesse nõukogu 16. märtsi 2015. aasta järeldusi ELi piirkondliku strateegia kohta Süürias ja Iraagis ning ISILi/Daeshi ohu kohta, 20. oktoobri 2014. aasta järeldusi ISILi/Daeshi kriisi kohta Süürias ja Iraagis, 30. augusti 2014. aasta järeldusi Iraagi ja Süüria kohta, 14. aprilli 2014. aasta ja 12. oktoobri 2015. aasta järeldusi Süüria kohta ning 15. augusti 2014. aasta järeldusi Iraagi kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 8. mai 2003. aasta otsust 2003/335/JSK genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude uurimise ning nende eest vastutuselevõtmise kohta[12],

–  võttes arvesse ELi suuniseid usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitse kohta, ELi suuniseid rahvusvahelise humanitaariõiguse järgimise edendamiseks, naiste ja tüdrukute vastu suunatud vägivalla ning diskrimineerimise kõigi vormide vastast võitlust käsitlevaid ELi suuniseid, suuniseid kolmandatele riikidele suunatud ELi poliitika kohta, mis käsitlevad piinamist ning muud julma, ebainimlikku ja alandavat karistamist või kohtlemist, ELi suuniseid laste ja relvakonfliktide kohta, laste õiguste edendamist ja kaitset käsitlevaid ELi suuniseid ning ELi inimõiguste alaseid suuniseid sõnavabaduse kohta internetis ja mujal,

–  võttes arvesse ELi sõnavõttu 25. märtsil 2015. aastal toimunud ÜRO Inimõiguste Nõukogu istungil (Interaktiivne dialoog ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo Iraaki käsitleva aruande teemal),

–  võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi avaldusi Iraagi ja Süüria kohta ning tema vastuseid parlamendi küsimustele Kreeka õigeusu kristlaste genotsiidi kohta Süürias (E-004733/2015), mis esitati 1. juunil 2015. aastal, Iraagi ning kristlaste tagakiusamise ja nende vara röövimise kohta (E-004152-15), mis esitati 30. juunil 2015. aastal, kristlaste tagakiusamise ja genotsiidi kohta (P-012721/2015), mis esitati 30. oktoobril 2015. aastal, kristlaste röövimise kohta Süürias (E-004156-15) ning kristlike kogukondade säilitamise kohta Lähis-Idas (E-004001/15), millele vastati ühiselt 10. novembril 2015. aastal,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu inimõiguste eriesindaja Stavros Lambrinidise poolt ÜRO Julgeolekunõukogu avatud arutelul 27. märtsil 2015. aastal Euroopa Liidu nimel tehtud avaldust Lähis-Idas toime pandud rünnakute ning etnilistel või usulistel põhjustel kuritarvitamise ohvrite teemal,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 24. oktoobri 2005. aasta resolutsiooni 60/1 ÜRO ülemaailmse tippkohtumise tulemuste kohta (punktid 138–140) ning ÜRO peasekretäri 12. jaanuari 2009. aasta aruannet kaitsmise kohustuse rakendamise kohta,

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni avaldusi Iraagi ja kaitsmise kohustuse kohta,

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri Iraagi-eriesindaja Ján Kubiši 11. novembri 2015. aasta ÜRO Julgeolekunõukogu istungil esitatud ülevaadet,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Navi Pillay 25. augusti 2014. aasta avaldust Iraagi tsiviilelanike „kohutavalt“ ulatusliku ja süstemaatilise tagakiusamise kohta,

–  võttes arvesse konfliktidega kaasneva seksuaalse vägivalla küsimustega tegeleva ÜRO peasekretäri eriesindaja Zainab Hawa Bangura 15. juuli 2014. aasta avaldust Iraagi ning selle kohta, et võitlejad ei tohi kasutada seksuaalvägivalda sõjalise või poliitilise kasu saamiseks, ning 3. augusti 2015. aasta ja Sinjari tragöödia esimese aastapäeva avaldust,

–  võttes arvesse konfliktidega kaasneva seksuaalse vägivalla küsimustega tegeleva ÜRO peasekretäri eriesindaja Zainab Hawa Bangura ning ÜRO peasekretäri Iraagi-eriesindaja Nickolay Mladenovi 13. augusti 2014. aasta ühisavaldust „Iraak: ÜRO ametnike nõudmine lõpetada viivitamata seksuaalvägivalla kasutamine Iraagi vähemuste suhtes“ („Iraq: UN Officials Call for Immediate End to Sexual Violence Against Iraqi Minorities“),

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu hiljutisi resolutsioone Iraagi ja Süüria kohta, eelkõige resolutsiooni 2249 (2015), milles mõistetakse hukka ISISe hiljutised terrorirünnakud,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 3. septembri 2014. aasta resolutsiooni S-22/1 inimõiguste olukorra kohta Iraagis niinimetatud Iraagi ja Levandi Islamiriigi ning sellega seotud rühmituste toime pandud kuritarvituste valguses,

–   võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse ÜRO 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni ja selle 2000. aasta fakultatiivprotokolli laste kaasamise kohta relvastatud konfliktidesse,

–  võttes arvesse ÜRO 1981. aasta deklaratsiooni igasuguse usul ja veendumustel põhineva sallimatuse ja diskrimineerimise kaotamise kohta,

–  võttes arvesse ÜRO 1984. aasta piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO 9. detsembri 1948. aasta genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise konventsiooni,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Kohtu 26. veebruari 2007. aasta otsust genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise konventsiooni kohaldamist käsitlevas kohtuasjas (Bosnia ja Hertsegoviina vs Serbia ja Montenegro), endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtu kohtukoja 2. augusti 2001. aasta otsust (Prokuratuur vs Radislav Krstic) ning selle apellatsioonikoja poolt samas kohtuasjas 19. aprillil 2004. aastal langetatud otsust,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti, eriti selle artikleid 5–8,

–  võttes arvesse genotsiidi vältimise ÜRO erinõuniku ameti (Office of the UN Special Adviser on the Prevention on Genocide – OSAPG) analüüsiraamistikku,

–  võttes arvesse genotsiidi vältimise ÜRO peasekretäri erinõuniku ja kaitsmise kohustuse ÜRO peasekretäri erinõuniku 12. augusti 2014. aasta avaldust olukorra kohta Iraagis,

–  võttes arvesse ÜRO Iraagi abimissiooni (UNAMI) Iraagi relvakonfliktides tsiviilisikute kaitset käsitlevaid aruandeid, mis hõlmavad vastavalt ajavahemikke 11. septembrist kuni 10. detsembrini 2014 ja 11. detsembrist 2014 kuni 30. aprillini 2015,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo 27. märtsi 2015. aasta aruannet inimõiguste olukorra kohta Iraagis seoses niinimetatud Iraagi ja Levandi Islamiriigi ning sellega seotud rühmituste kuritarvitustega, eelkõige selle punkti 16 „ISILi toime pandud rikkumised. Rünnakud usu- ja etniliste rühmituste vastu“,

–  võttes arvesse terrorismivastases võitluses inimõiguste ja põhivabaduste edendamise ja kaitse eriraportööri 16. juuni 2015. aasta aruannet, eriti selle punkti 11,

–  võttes arvesse 8. juulil 2015. aastal Inimõiguste Nõukogu 28. istungil vastu võetud aruannet ning Iraagi delegatsiooni poolt eelkõige selle punktis 746 väljendatud arvamusi,

–  võttes arvesse genotsiidi vältimise ÜRO peasekretäri erinõuniku ja kaitsmise kohustuse ÜRO peasekretäri erinõuniku 13. oktoobri 2015. aasta avaldust usulistel põhjustel toimuva vägivalla õhutamise eskaleerumise kohta Süürias,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku 27. juuli 2015. aasta aruannet „Tehniline abi inimõiguste edendamiseks ja kaitseks Iraagis“, eelkõige selle punkti 18,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste komisjoni 13. märtsi 2015. aasta aruannet, mis koostati Iraagi valitsuse taotluse alusel,

–  võttes arvesse Süüria Araabia Vabariigi küsimustega tegeleva sõltumatu rahvusvahelise uurimiskomisjoni 13. augustil 2015. aastal Inimõiguste Nõukogus esitletud aruannet, eriti selle punkte 165–173,

–  võttes arvesse paavst Franciscuse 9. juulil 2015. aastal Santa Cruz de la Sierra linnas (Boliivia) tehtud pöördumist,

–  võttes arvesse 8. septembri 2015. aasta Pariisi tegevuskava,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et rahvusvaheline üldsus on alates kaitsmise kohustuse vastuvõtmisest vedanud alt liiga paljusid haavatavaid elanikkonnarühmi, mida on tunnistanud ka ÜRO peasekretär oma 8. septembri 2015. aasta märkustes, mille ta esitas peaassamblee mitteametlikus interaktiivses dialoogis teemal „Elutähtis ja kestev pühendumus: kaitsmise kohustuse rakendamine“;

B.  arvestades, et genotsiid, inimsusvastased kuriteod ja sõjakuriteod, kus ja kuna iganes need toime pannakse, ei tohi jääda karistamata, ning arvestades, et tagada tuleb nende eest tulemuslik süüdistuse esitamine, tehes seda riigi tasandil meetmete võtmise ja rahvusvahelise koostöö tõhustamise abil;

C.  arvestades, et genotsiid, inimsusvastased kuriteod ja sõjakuriteod on mureks kõikidele ELi liikmesriikidele, kes on otsustanud teha koostööd niisuguste kuritegude ärahoidmiseks ja nende toimepanijate karistamatuse kaotamiseks kooskõlas nõukogu 16. juuni 2003. aasta ühise seisukohaga 2003/444/ÜVJP;

D.  arvestades, et Rahvusvahelise Kohtu kohtupraktika kohaselt tekib riigi kohustus vältida genotsiidi ja vastav tegutsemiskohustus hetkel, mil riik saab teada või oleks üldjuhul pidanud saama teada tõsisest genotsiidi toimepaneku ohust[13];

E.  arvestades, et nagu on tunnistatud ka ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonis 2249 (2015), kujutavad endast nn ISISe/Daeshi vägivaldne äärmuslik ideoloogia, selle terrorirünnakud, jätkuvad jõhkrad süstemaatilised ja ulatuslikud tsiviilisikute vastu suunatud rünnakud, inimõiguste rikkumised ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumised, sealhulgas usulistel või etnilistel alustel toime pandavad rikkumised, samuti selle poolt toime pandav kultuuripärandi hävitamine ja kultuuriväärtustega kauplemine ülemaailmset ja enneolematut ohtu rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule;

F.  arvestades, et kristlased on kõige haavatavam rühm Iraagis ja Süürias ning nad on pidevalt ja süstemaatiliselt nn ISISe/Daeshi sihikul, kes püüab tahtlikult neid hävitada ja kaotada nende kultuuri oma kontrolli all olevatel aladel; arvestades, et kristlasi on surmatud, tapetud, pekstud, röövitud ja piinatud ning nad on olnud väljapressimise ohvriteks; arvestades, et neid on orjastatud (eelkõige naisi ja tütarlapsi, kelle suhtes on toime pandud ka muid seksuaalvägivalla vorme) ja neid on sunnitud pöörduma islami usku ning nad on langenud sundabielude ja inimkaubanduse ohvriteks; arvestades, et ka lapsi on sunniviisiliselt värvatud; arvestades, et kristlikes kirikutes ning usulistes ja kultuurilistes paikades on vandaalitsetud;

G.  arvestades, et kristlased on maailma kõige tagakiusatum usurühm, ning arvestades, et andmed näitavad, et igal aastal tapetavate kristlaste arv on suurem kui 150 000, mida tunnistas ka Euroopa Parlament oma 30. aprilli 2015. aasta resolutsioonis kristlaste tagakiusamise kohta kogu maailmas; arvestades, et Eurooa Parlamendi asepresident Antonio Tajani, kes vastutab parlamendi dialoogi pidamise eest kirikute ja usukogukondadega Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 17 alusel, lausus 1. detsembril 2015. aastal toimunud ad hoc kõrgetasemelisel kohtumisel, mis toimus pealkirja all „Kristlaste tagakiusamine maailmas: kutse tegudele“, järgmised sõnad: „Ükski usukogukond ei ole niisuguse vihkamise, vägivalla ja süstemaatilise agressiooni sihtmärgiks kui kristlased“; arvestades, et Euroopa Parlamendi president Martin Schulz märkis samal kohtumisel, et kristlaste tagakiusamist „alahinnatakse“ ja et seda „ei ole nõuetekohaselt käsitletud“;

H.  arvestades, et äärmuslikkus ja kristlaste jätkuv tagakiusamine on muutumas üha ulatuslikuma massilises rändes ja riigisiseses ümberasumises seisneva nähtuse märkimisväärseks teguriks; arvestades, et Süürias ja Iraagis toimuva kristlaste tagakiusamise tagajärjel on nende arv väga tugevasti vähenenud: Iraagis 1 400 000-lt 2003. aastal umbes 300 000-le ja Süürias 1,25 miljonilt 2011. aastal vaid praegusele 500 000-le, seda andmete kohaselt, mille on esitatud paavstlik fond „Aid to the Church in Need“ (Abi kirikule, kes seda vajab) oma aruandes „Tagakiusatud ja unustatud? Aruanne kristlaste kohta, keda rõhutakse nende usu pärast 2013–2015“, ning muude avalike usaldusväärsete allikate kohaselt;

I.  arvestades, et ÜRO 1948. aasta genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise konventsiooni II artikli kohaselt hõlmab genotsiidi rahvusvaheline õiguslik määratlus „iga allpool loetletud tegu, mis on toime pandud kavatsusega hävitada osaliselt või täielikult rahvuslikke, etnilisi, rassilisi või usulisi üksusi, nagu: (a) üksuse liikmete tapmine; (b) üksuse liikmetele tõsiste kehaliste vigastuste või vaimsete hälvete tekitamine; (c) üksusele tahtlikult selliste elutingimuste pealesurumine, mis põhjustab üksuse täielikku või osalist hävimist; (d) abinõude rakendamine üksusesisese sündimuse takistamiseks; (e) laste sunniviisiline ümberpaigutamine ühest üksusest teise“; arvestades, et kõnealuse konventsiooni III artikli kohaselt loetakse karistatavateks mitte üksnes genotsiid ise, vaid ka vandenõu genotsiidi toimepanemiseks, genotsiidi toimepaneku otsene ja avalik õhutamine ning kaasosalus genotsiidis;

J.  arvestades, endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtu kohtukoja 2. augusti 2001. aasta otsuses Srebrenica genotsiidi käsitlevas kohtuasjas Prokuratuur vs Radislav Krstic on märgitud, et üheaegsed rünnakud sihtmärgiks oleva üksuse kultuuri- ja usuliste väärtuste ning ka sümbolite vastu võib õiguspäraselt lugeda tõendiks kavatsuse kohta üksus füüsiliselt hävitada (punkt 580);

K.  arvestades, endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtu apellatsioonikoja 19. aprilli 2004. aasta otsuses Srebrenica genotsiidi käsitlevas kohtuasjas Prokuratuur vs Radislav Krstic on märgitud, et „üksuse sihtmärgiks oleva osa arvuline suurus on vajalik ja oluline lähtepunkt, kuid mitte kõikidel juhtudel uurimise lõpp-punkt. Sihtmärgiks olevate isikute arvu ei tuleks hinnata üksnes absoluutväärtuses, vaid ka kogu üksuse üldist suurust arvesse võttes. Lisaks sihtmärgiks oleva osa arvulisele suurusele võib olla kasulik võtta arvesse ka selle tähtsust üksuses. Kui üksuse konkreetne osa on kogu üksuse jaoks iseloomulik või vajalik selle ellujäämiseks, võib see asjaolu toetada järeldust, et kõnealust osa võib lugeda olemuslikuks artikli 4 tähenduses“;

L.  arvestades, et enne Srebrenica hõivamist 1995. aastal oli sealse moslemitest elanikkonna suuruseks umbes 40 000 inimest, kellest 7000–8000 moslemist meest tapeti, mis kujutas endast tegu, mille endise Jugoslaavia asjade rahvusvaheline kriminaalkohus tunnistas genotsiidiks;

M.  arvestades, et genotsiidi vältimise ÜRO erinõuniku ameti (OSAPG) koostatud genotsiidi analüüsiraamistikus esitatud mittekumulatiivsete tegurite 8 kategooriast on Süürias ja Iraagis tagakiusatavate kristlaste puhul suurem osa juba esindatud (diskrimineerimine ja inimõiguste rikkumised, asjaolud, mis mõjutavad genotsiidi ärahoidmise suutlikkust, ebaseaduslike relvade ja relvastatud üksuste kohalolu, juhtivate osaliste motivatsioon riigis/piirkonnas, teod, mille eesmärk on soodustada lahknevusi rahvuslike, rassiliste, etniliste ja usuliste rühmituste vahel, asjaolud, mis hõlbustavad genotsiidi toimepanekut, genotsiidiaktid, tõendid kavatsuse kohta „hävitada osaliselt või täielikult“ ning käivitustegurid);

N.  arvestades, et praegune algetapis genotsiid, inimsusvastased kuriteod ja sõjakuriteod, mida pannakse Iraagis toime kristlaste suhtes, algasid tegelikult kristlaste tapmisega 2003. aastal, ning arvestades, et pärast seda on niisuguste tegude arv väga palju suurenenud ja laiendatud on ka nende sihtmärke, et hõlmata mis tahes kristlased nende usulise tausta tõttu; arvestades, et suuremal osal juhtudest on kõnealuste kuritegude eest vastutajad märkinud, et nad tahtsid saada kristlased Iraagist välja;

O.  arvestades, et 31. oktoobril 2010. aastal tapeti 58 inimest, sealhulgas 51 pantvangi ja 2 preestrit, pärast Bagdadis asuva Süüria katoliku Päästja Jumalaema kiriku ründamist; arvestades, et nn Al Qaeda, Iraagi Islamiriigiga seotud rühmitus märkis, et kristlased olid nn õigustatud sihtmärgiks; arvestades, et nädalaid pärast seda sündmust pandi toime mitmeid pommitamisi ja surmavaid rünnakuid Bagdadi piirkondade suhtes, kus elasid peamiselt kristlased;

P.  arvestades, et Iraagi kristlike kirikute süsteemse pommitamise kampaanias on viimastel aastatel rünnatud või pommitatud 66 kirikut (41 Bagdadis, 19 Mosulis, 5 Kirkūkis ja 1 Ramadis); arvestades, et lisaks on pommitatud kahte nunnakloostrit ning ühte mungakloostrit ja kiriklikku orbudekodu;

Q.  arvestades, et 2014. aasta 6. augusti ööl põgenes rohkem kui 150 000 kristlast nn ISISe/Daeshi pealetungi eest Mosulis, Qaraqoshis ja muudes Niineve tasandiku külades, mille käigus rööviti kogu nende vara, ning arvestades, et nad on praeguseni põgenikud ja elavad ebakindlates tingimustes Põhja-Iraagis;

R.  arvestades, et 15. juulil 2014. aastal teatas konfliktidega kaasneva seksuaalse vägivalla küsimustega tegelev ÜRO peasekretäri eriesindaja Zainab Hawa Bangura, et Iraagist on saadud teateid ka etniliste ja usuvähemuste vastu suunatud füüsiliste kallaletungide, sealhulgas seksuaalvägivalla kohta; arvestades, et 3. augustil 2015. aastal, Sinjari tragöödia esimesel aastapäeval, teatas ta järgmist: „järgnenud päevadel püüdis ja võttis ISIL keset kohutavaid tapatöid kinni sadu etnilistesse ja usuvähemustesse kuuluvaid naisi ja tütarlapsi, luues seksuaalvägivalla, orjanduse, röövimise ja inimkaubanduse mustri, mida järgitakse praeguseni; […] neid kohutavaid konfliktidega kaasneva seksuaalvägivalla kuritegusid, mis võivad kvalifitseeruda sõjakuritegudeks, inimsusvastasteks kuritegudeks ja/või genotsiidiaktideks, ei unustata“;

S.  arvestades, et 13. augustil 2014. aastal tegid konfliktidega kaasneva seksuaalse vägivalla küsimustega tegelev ÜRO peasekretäri eriesindaja Zainab Hawa Bangura ning ÜRO peasekretäri Iraagi-eriesindaja Nickolay Mladenov ühisavalduse, milles kinnitasid umbes 1500 kristlasest ja jeziidi naise võimalikust röövist ISILi poolt ja sellele järgnenud sunniviisilisest seksuaalorjusest; arvestades, et selles avalduses tunnistasid kaks eriesindajat naiste ja laste sihipärast ründamist ning barbaarseid tegusid, mida nn Iraagi ja Levandi Islamiriik on toime pannud vähemuste suhtes oma kontrolli all olevatel aladel;

T.  arvestades, et genotsiidi vältimise ÜRO peasekretäri erinõunik ja kaitsmise kohustuse ÜRO peasekretäri erinõunik märkisid 12. augustil 2014. aastal Iraagiga seoses, et teated, mis on meieni jõudnud nn Islamiriigi toime pandud tegude kohta, võivad osutada ka genotsiidi ohule;

U.  arvestades, et ÜRO inimõiguste komisjoni 13. märtsi 2015. aasta aruandes, mis koostati Iraagi valitsuse taotluse alusel, on esitatud, et ISILi sihikul olevad etnilised ja usulised rühmitused hõlmavad jeziide, kristlasi, türkmeene, saabalasi ehk mandalasi, kakaisid, kurde ja šiiite ning et on põhjust järeldada, et mõned Iraagis aastatel 2014–2015 toimunud vahejuhtumid võivad kujutada endast genotsiidi;

V.  arvestades, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo ja ÜRO Iraagi abimissiooni – inimõiguste büroo 19. jaanuaril 2016. aastal avaldatud Iraagi relvakonfliktides tsiviilisikute kaitset käsitlevas aruandes olukorra kohta Iraagis perioodil 1. mai – 31. oktoober 2015 on esitatud, et „Iraagis tsiviilisikute suhtes toime pandav vägivald on endiselt šokeeriv. Nn Iraagi ja Levandi Islamiriik (ISIL) jätkab süstemaatilist ja ulatuslikku vägivalda ning rahvusvahelise inimõigustealase õiguse ja humanitaarõiguse rikkumist. Need teod võivad mõnel juhul kvalifitseeruda sõjakuritegudeks, inimsusvastasteks kuritegudeks ja ehk ka genotsiidiks.“;

W.  arvestades, et nn ISIS/Daesh püüdis kinni need, kes ei suutnud Mosulist ja Niineve tasandikult põgeneda, ning arvestades, et mittemoslemitest naised ja lapsed orjastati, kellest osad müüdi maha ning osad tapeti jõhkral viisil, mida teo toimepanijad ka filmisid;

X.  arvestades, et nn ISIS/Daesh ja äärmuslikud relvarühmitused on Süürias tahtlikult ja süsteemselt rünnanud kristlikke kirikuid ja muid hooneid, mille näiteks on Püha Franciscuse kirik Aleppos, Süürias, kuhu heideti 25. oktoobril 2015. aastal missa ajal granaadid;

Y.  arvestades, et Süüria linnas Qaryatainis asuv viiendast sajandist pärit Püha Eliani mungaklooster tehti pärast selle preestrite röövimist 2015. aasta mais buldooseriga maatasa ja et see on vaid üks paljudest suure kultuurilise tähtsusega kristlikest hoonetest, mille nn ISIS/Daesh on hävitanud;

Z.  arvestades, et pärast Qaryataini (Süüria) hõivamist röövis nn ISIS/Daesh 230 elanikku, kellest suurema osa moodustasid kristlased;

AA.  arvestades, et 2015. aasta veebruaris võttis nn ISIS/Daesh pantvangi rohkem kui 220 assüüria kristlast pärast mitme põllumajanduskogukonna rüüstamist Khaburi jõe lõunakaldal kirdes asuvas Hassakehi provintsis, ning arvestades, et praeguseni on vabastatud vaid mõned neist, kusjuures ülejäänute saatus on endiselt teadmata;

AB.  arvestades, et 2. aprillil 2015. aastal Garissas tegutsenud ründajad võtsid meelega sihikule mittemoslemid ning otsisid teiste seast üles kristlased, et nad brutaalselt hukata; arvestades, et rühmitus Al-Shabaab on avalikult kuulutanud, et peab sõda piirkonnas elavate kristlaste vastu;

AC.  arvestades, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo 27. märtsi 2015. aasta aruandes inimõiguste olukorra kohta Iraagis seoses niinimetatud Iraagi ja Levandi Islamiriigi ning sellega seotud rühmituste kuritarvitustega on (selle punktis 16 „ISILi toime pandud rikkumised. Rünnakud usu- ja etniliste rühmituste vastu“) esitatud, et tsiviilisikute suhtes nende etnilise või usulise kuuluvuse või arvatava kuuluvuse alusel toime pandud vägivallaaktid võivad kõikjalt kogutud teabe valguses kujutada endast genotsiidi;

AD.  arvestades, et ÜRO Iraagi abimissiooni Iraagi relvakonfliktides tsiviilisikute kaitset käsitleva aruande (11. detsember 2014 – 30. aprill 2015) kohaselt „ISIL jätkab süstemaatilist ja ulatuslikku vägivalda ning rahvusvahelise inimõigustealase õiguse ja humanitaarõiguse rikkumist. Need teod võivad mõnel juhul kvalifitseeruda sõjakuritegudeks, inimsusvastasteks kuritegudeks ja ehk ka genotsiidiks.“;

AE.  arvestades, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku 27. juuli 2015. aasta aruandes „Tehniline abi inimõiguste edendamiseks ja kaitseks Iraagis“ on märgitud, et „UNAMI / ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo saab jätkuvalt arvukaid usaldusväärseid teateid inimõiguste raksete rikkumiste ja kuritarvituste ning tõsiste rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumiste kohta, mida ISIL paneb ilmselgelt ulatuslikul või süstemaatilisel viisil toime tsiviilisikute suhtes. Need teod võivad mõnel juhul kvalifitseeruda sõjakuritegudeks, inimsusvastasteks kuritegudeks ja genotsiidiks.“ (punkt 18);

AF.  arvestades, et terrorismivastases võitluses inimõiguste ja põhivabaduste edendamise ja kaitse eriraportööri 16. juuni 2015. aasta aruandes on märgitud, et on tõendeid selle kohta, et ISIL on pannud toime tõsiseid rahvusvahelise õiguse rikkumisi, sealhulgas genotsiidi, inimsusvastaseid kuritegusid, sõjakuritegusid ja inimõigustealase õiguse tõsiseid rikkumisi (punkt 11);

AG.  arvestades, et 8. juulil 2015. aastal Inimõiguste Nõukogu 28. istungil vastu võetud aruandes kinnitas Iraagi delegatsioon, et Daesh on pannud toime barbaarseid kuritegusid, mis võivad kvalifitseeruda genotsiidiks, inimsusvastasteks kuritegudeks ja sõjakuritegudeks tapatalgute ja massiliste hukkamiste näol, mida on pandud toime vangide ja relvastamata vangidest sõdurite, vaimulike, laste ja naiste suhtes, kes on nende ideoloogia tagasi lükanud;

AH.  arvestades, et kaitsmise kohustuse põhimõtte kohaselt on juhul, kui riik (või valitsusväline osaleja) ei suuda ilmselgelt kaitsta oma rahvast või on tegelikkuses niisuguste kuritegude toimepanija, rahvusvaheline üldsus vastutav rahva kaitsmiseks kollektiivsete meetmete võtmise eest kooskõlas ÜRO põhikirjaga;

AI.  arvestades, et Euroopa Parlamendi 12. märtsi 2015. aasta resolutsioonis hiljutiste ISISe/Da’eshi rünnakute ja inimröövide kohta Lähis-Idas, eelkõige assüürlaste vastu on märgitud, et parlament „mõistab karmilt hukka ISISe/Da’eshi ja selle rasked inimõiguste rikkumised, mis kvalifitseeruvad Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi kohaselt inimsusevastasteks kuritegudeks ja sõjakuritegudeks ning mida tuleks nimetada genotsiidiks“ (punkt 2);

1.  mõistab kõige karmimalt hukka nn ISISe/Daeshi ning selle rasked inimõiguste rikkumised ja tõsised rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumised, mis on toime pandud eesmärgiga tahtlikult hävitada kristlased ning mis tahes muud usulised ja etnilised põlisvähemused selle kontrolli all olevatel aladel;

2.  on arvamusel, et isikud, kes konspireerivad, kavandavad, õhutavad, panevad toime või püüavad toime panna või toetavad niisuguseid koledusi ja rahvusvahelisi kuritegusid või on kaasosalised niisugustes tegudes, mida pannakse toime kristlaste (kaldealased/assüürlased/süürlased, melkiidid, armeenlased) ning muude etniliste ja usuvähemuste suhtes, kaasa arvatud jeziidid, türkmeenid, šabakid, saabalased ehk mandalased, kakaid ja kurdid, ning kes on need tahtlikult võtnud sihikule konkreetselt etnilistel või usulistel põhjustel, panevad toime „sõjakuritegusid“, „inimsusvastaseid kuritegusid“ ja „genotsiidi“ ning need isikud tuleb seega kuulutada „sõjakuritegude“, „inimsusvastaste kuritegude“ ja „genotsiidi“ toimepanijateks ja nende eest vastutajateks;

3.  nõuab tungivalt, et 9. detsembril 1948. aastal Pariisis allkirjastatud genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise ÜRO konventsiooni ning mis tahes muude asjaomaste rahvusvaheliste lepingute kõik osalised väldiksid sõjakuritegusid, inimsusvastaseid kuritegusid ja genotsiidi oma territooriumil; nõuab tungivalt, et Süüria ja Iraak aktsepteeriksid Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni;

4.  nõuab tungivalt, et genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise ÜRO 1948. aasta konventsiooni ning sõjakuritegude, inimsusvastaste kuritegude ja genotsiidi vältimiseks ja nende eest karistamiseks sõlmitud mis tahes muude rahvusvaheliste lepingute kõik osalised ja eelkõige riikide pädevad asutused (ja nende kodanikud), kes mingilgi moel toetavad või rahastavad niisuguseid kuritegusid või teevad nende osas koostööd või on nendes kaasosalised, täidaksid täielikult oma juriidilisi kohustusi, mis tulenevad kõnealusest konventsioonist ja muudest rahvusvahelistest lepingutest;

5.  nõuab tungivalt, et niisuguste riikide pädevad asutused, kes mingilgi moel otseselt või kaudselt toetavad või rahastavad niisuguseid sõjakuritegusid, inimsusvastaseid kuritegusid ja genotsiidi või teevad nende osas koostööd või on nendes kaasosalised, täidaksid täielikult oma juriidilisi kohustusi, mis tulenevad rahvusvahelisest õigusest, ning peataksid niisuguse vastuvõetamatu käitumise, mis tekitab tohutut kahju Iraagi ja Süüria ühiskonnale ning eelkõige kristlastele ja muudele usuvähemustele ning destabiliseerivad tõsiselt naaberriike ning rahvusvahelist rahu ja julgeolekut;

6.  nõuab tungivalt, et kõik rahvusvahelise üldsuse riigid parandaksid oma õigus- ja jurisdiktsioonisüsteeme, et takistada oma kodanikke sõitmast ühinema nn ISISe/Daeshiga ja osalemast sõjakuritegudes, inimsusvastastes kuritegudes ja genotsiidis kristlaste ning muude usuvähemuste vastu Iraagis ja Süürias, ning tagaksid, et juhul, kui nad panevad toime niisuguseid kuritegusid, esitatakse neile võimalikult kiiresti süüdistus, muu hulgas internetis niisuguste kuritegude toimepanekule õhutamise või toetamise eest;

7.  nõuab tungivalt, et iga valitsus ja avaliku sektori asutus, sealhulgas EL (eelkõige Euroopa välisteenistus) ja selle liikmesriigid, ning rahvusvahelised organid ja institutsioonid ning nende vastavad juhid ja esindajad kasutaksid nn ISISe/Daeshi poolt kristlaste ja muude usuliste põlisvähemuste suhtes toime pandavate koleduste puhul õiget terminoloogiat, milleks on „inimsusvastased kuriteod“, „sõjakuriteod“ ja „genotsiid“;

8.  kutsub ÜROd ja selle peasekretäri, eriesindajaid, eriraportööre ja inimõiguste ülemvolinikku üles kasutama nendes paikades kristlaste ja muude usuvähemuste suhtes Iraagis ja Süürias toime pandavate koleduste puhul õiget terminoloogiat, milleks on „sõjakuriteod“, „inimsusvastased kuriteod“ ja „genotsiid“;

9.  tunnustab ja toetab kõikide Iraagis ja Süürias elavate usuliste ja etniliste (põlis- ja muude) vähemuste vääramatut õigust elada ka tulevikus väärikalt, võrdõiguslikult ja turvaliselt oma traditsioonilisel ja ajaloolisel kodumaal ning täielikult ja vabalt oma usku järgida ilma igasuguse sunni, vägivalla või diskrimineerimiseta, ning nõuab kõikidelt niisuguse õiguse austamist; on veendunud, et kristlaste ja muude piirkonna põlisrahvuste kannatuste ja massilise oma maalt lahkumise takistamiseks on kõikidelt piirkondlikelt poliitilistelt ja usuliidritelt tingimata vaja selget ja ühemõttelist avaldust, milles toetatakse nende inimeste jätkuvat kohalolekut ning täielikke ja võrdseid õigusi oma koduriigi kodanikena;

10.  nõuab, et rahvusvaheline üldsus, sealhulgas EL ja selle liikmesriigid tagaksid vajalikud julgeolekutingimused ja väljavaated oma kodumaalt lahkuma sunnitud või põgenema sunnitud kristlastele ja muude usuvähemuste liikmetele viia võimalikult kiiresti ellu oma õigus pöörduda kodumaale tagasi, säilitada oma kodu, maa, kinnis- ja vallasvara ning oma kirikud ning usulised ja kultuurilised paigad ning omada võimalust väärikaks eluks ja tulevikuks;

11.  mõistab hukka islami sõnumi mis tahes niisuguse tõlgenduse, mis soodustab vägivaldset, julma, totalitaarset, rõhuvat ja ekspansiivset ideoloogiat, millega seadustatakse kristlaste vähemuste hävitamine, ning ei pea seda vastuvõetavaks; nõuab tungivalt, et Islami Koostöö Organisatsioon (OIC) ja selle organid, Pärsia lahe Araabia riikide koostöönõukogu (Pärsia lahe koostöönõukogu – GCC) ja moslemiliidrid mõistaksid kogu südamest hukka koledused, mida nn ISIS/Daesh paneb toime kristlaste ja muude usuliste põlisvähemuste suhtes, ning kasutaks nende puhul õiget terminoloogiat, milleks on „inimsusvastased kuriteod“, „sõjakuriteod“ ja „genotsiid“;

12.  nõuab, et juhul, kui muud riiklikud või rahvusvahelised mehhanismid ei ole andud soovitud tulemusi, kaaluks ÜRO Julgeolekunõukogu ÜRO põhikirja VII peatüki kasutamist, et luua varjupaigad, kus ÜRO poolt volitatud väed saaksid kaitsta põgenema sunnitud kristlasi ja muid usuvähemusi;

13.  nõuab, et ELi humanitaar- ja koostööabi üksused teeksid oma töös otseselt koostööd kristlike kirikute ja kogukondade ning muude sihtmärgiks olevate usu- ja etniliste vähemuste tunnustatud juhtidega ning ei jätaks neid kõrvale oma kavadest või abi praktilisest rakendamisest ja jaotamisest, et täita paremini nende ja üldiselt elanikkonna vajadusi; on seisukohal, et üks heade tavade näide on täheldatav Arbīlis (Iraak), kus kaldea katoliku peapiiskopi Bashar Matti Warda juhtimisel moodustasid riigisisesed põgenikud kogukonna, kus pakutakse kooliharidust (alusharidusest ülikoolihariduseni) ja kus pärast ühte aastat avati väikesed vastuvõtvat kogukonda teenindavad poed ja ettevõtted;

14.  rõhutab, et eespool mainitud ÜRO konventsioonide ja lepingute sätete kohaselt ei tohi jääda karistuseta ükski niisuguste tegude toimepanija, sealhulgas need, kes on niisuguseid tegusid konspireerinud, kavandanud, õhutanud, toime pannud või püüdnud toime panna, ning et niisuguste tegude eest vastutajad tuleks anda pädeva siseriikliku või rahvusvahelise kohtu alla, kas siis juba olemasoleva või konkreetselt alles selleks loodava kohtu alla;

15.  keeldub reservatsioonideta tunnustamast ja loeb ebaseaduslikuks nn ISISe/Daeshi juhi teadaannet nn kalifaadi moodustamise kohta praegu nn ISISe/Daeshi poolt kontrollitavatel aladel; rõhutab, et nn islami kalifaadi loomine ja laienemine ning muude vägivaldsete äärmusrühmituste tegevus Lähis-Idas kujutavad endast otsest ohtu kõnealuse piirkonna ja Euroopa riikide julgeolekule ning rahvusvahelise inimõigustealase õiguse ja rahvusvahelise humanitaarõiguse selget rikkumist;

16.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, Euroopa Liidu inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Süüria valitsusele ja parlamendile, Iraagi valitsusele ja esindajatekogule, Kurdistani piirkondlikule omavalitsusele, Islami Koostöö Organisatsiooni (OIC) institutsioonidele, Pärsia lahe Araabia riikide koostöönõukogule (Pärsia lahe koostöönõukogu – GCC), ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassambleele, ÜRO Julgeolekunõukogule ja ÜRO Inimõiguste Nõukogule.