RESOLUTSIOONI ETTEPANEK rünnakute kohta haiglatele ja koolidele kui rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumise kohta
20.4.2016 - (2016/2662(RSP))
vastavalt kodukorra artikli 128 lõikele 5
Charles Goerens, Petras Auštrevičius, Marietje Schaake, Paavo Väyrynen, Louis Michel, Beatriz Becerra Basterrechea, Renate Weber fraktsiooni ALDE nimel
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B8-0488/2016
B8-0488/2016
Euroopa Parlamendi resolutsioon rünnakute kohta haiglatele ja koolidele kui rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumise kohta
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja muid ÜRO inimõigustealaseid dokumente,
– võttes arvesse Genfi konventsioone ja muid rahvusvahelist humanitaarõigust käsitlevaid õigusakte,
– võttes arvesse välisasjade nõukogu 8. detsembri 2009. aasta järeldusi rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks,
– võttes arvesse ajakohastatud Euroopa Liidu suuniseid rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks[1],
– võttes arvesse ülemaailmse humanitaarabiteemalise tippkohtumise puhul koostatud ÜRO peasekretäri 2. veebruari 2016. aasta aruannet pealkirjaga „One humanity, shared responsibility“ (Üks inimkond, ühine vastutus),
– võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 12. juulil 2011. aastal vastu võetud resolutsiooni 1998 (2011) ja 7. märtsil 2014. aastal vastu võetud resolutsiooni 2143 (2014), mis käsitlevad relvakonfliktidest mõjutatud laste kaitset,
– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 9. juuli 2010. aasta resolutsiooni A/RES/64/290, mis käsitleb õigust haridusele hädaolukordades,
– võttes arvesse 2015. aasta mai ohutute koolide deklaratsiooni, mis esitati heakskiitmiseks Norra välisministeeriumi poolt 2015. aasta mais kokku kutsutud ohutute koolide teemalisel Oslo konverentsil, ning seotud suuniseid, mis käsitlevad koolide ja ülikoolide kaitsmist sõjalise kasutamise eest relvakonfliktides,
– võttes arvesse Punase Risti ja Punase Poolkuu 32. rahvusvahelise konverentsi 10. detsembri 2015. aasta resolutsiooni rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise tugevdamise kohta,
– võttes arvesse oma 25. veebruari 2016. aasta resolutsiooni humanitaarolukorra kohta Jeemenis[2],
– võttes arvesse oma 12. veebruari 2015. aasta resolutsiooni humanitaarkriisi kohta Iraagis ja Süürias, eelkõige seoses rühmitusega Islamiriik (IS)[3],
– võttes arvesse oma 16. detsembri 2015. aasta resolutsiooni ülemaailmseks humanitaarabiteemaliseks tippkohtumiseks valmistumise, humanitaarabiga seonduvate probleemide ja võimaluste kohta[4],
– võttes arvesse nõukogule esitatud küsimust, mis käsitleb haiglate ja koolide ründamist kui rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumist (O-000063/2016 – B8-0361/2016),
– võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,
A. arvestades, et rahvusvaheline üldsus on olnud tunnistajaks hirmsale suundumusele, et kogu maailma relvakonfliktides rünnatakse haiglaid ja koole, nagu hiljutised rünnakud Piirideta Arstide tervisekeskuste vastu Kunduzis (Afganistan) 3. oktoobril 2015, Razahis (Jeemen) 10. jaanuaril 2016 ja mässuliste käes olevates Süüria linnades 15. veebruaril 2016;
B. arvestades, et esimene ülemaailmne humanitaarabiteemaline tippkohtumine toimub 23.–24. mail 2016 Istanbulis; arvestades, et ÜRO peasekretär juhib ülemaailmse humanitaarabiteemalise tippkohtumise puhul koostatud aruandes pealkirjaga „One humanity, shared responsibility“ tähelepanu sellele, mida ta nimetab rahvusvaheliste inimõiguste ja humanitaarõiguse järgimise jultunud ja julmaks õõnestamiseks relvakonflikti olukorras, mis ähvardab viia meid tagasi piirideta sõja ajastusse; arvestades, et aruandes märgitakse, et sellele õõnestamisele aitab kaasa suutmatus nõuda ja edendada meie ühiste normide järgimist ning toetada olemasolevaid jõustamise, järelevalve ja aruandekohustuse mehhanisme;
C. arvestades, et rahvusvahelise humanitaarõiguse − mida tuntakse ka relvakonflikti õigusena − ülesandeks on leevendada relvakonfliktide tagajärgi, kaitstes neid, kes konfliktis ei osale, ning reguleerides sõjapidamise vahendeid ja meetodeid;
D. arvestades, et haiglad ja meditsiinitöötajad on rahvusvahelise humanitaarõigusega sõnaselgelt kaitstud, ning arvestades, et tahtlikult tsiviilelanike ja tsiviiltaristu vastu suunatud rünnakud on rahvusvahelise humanitaarõiguse kohaselt selgelt keelatud ning neid loetakse selle õiguse raskeks rikkumiseks;
E. arvestades, et 14. märtsil 2016 kiitsid 52 riiki (nende hulgas mitmed, kuid mitte kõik ELi liikmesriigid) heaks ohutute koolide deklaratsiooni, mis esitati 2015. aasta mais peetud ohutute koolide teemalisel Oslo konverentsil;
F. arvestades, et rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamist käsitlevate ELi suuniste vastuvõtmisel rõhutas välisasjade nõukogu, kui tähtis on tõhusalt tegeleda raskete rikkumiste pärandiga, toetades asjakohaseid vastutuselevõtmise mehhanisme, ning rõhutas olulist rolli, mis võib olla Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul juhtudel, kui asjaomane riik või asjaomased riigid ei saa või ei soovi oma jurisdiktsiooni teostada; arvestades, et ELi suunistega kohustatakse nõukogu asjaomaseid töörühmi jälgima olukordi, mille puhul võib rahvusvahelist humanitaarõigust kohaldada, ning soovitama sellistel juhtudel tegevusi rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks (punkti 15 alapunkt a);
G. arvestades, et aastatel 2012–2015 korraldas Rahvusvaheline Punase Risti Komitee (RPRK) ulatusliku konsulteerimise küsimuses, kuidas tugevdada relvakonfliktide ohvrite õiguskaitset ja suurendada rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise mehhanismide tõhusust;
H. arvestades, et 2015. aasta detsembris Punase Risti ja Punase Poolkuu Liikumise 32. rahvusvahelisel konverentsil osalenud riigid ei suutnud lõpuks kokku leppida RPRK ja Šveitsi valitsuse esitatud uues mehhanismis rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise tugevdamiseks; arvestades, et kavandatud uue mehhanismiga oleks ellu kutsutud Genfi konventsioonide osalisriikide iga-aastane kohtumine; arvestades, et osalenud riigid leppisid kokku, et käivitatakse uus valitsustevaheline protsess uute võimaluste leidmiseks rahvusvahelise humanitaarõiguse rakendamise parandamiseks, ja seadsid eesmärgiks esitleda tulemusi järgmisel rahvusvahelisel konverentsil 2019. aastal;
1. väljendab oma kohkumust ja sügavat muret haiglate ja koolide vastu suunatud tapvate rünnakute pärast, mida pannakse järjest murettekitavamas ulatuses toime relvakonfliktides kogu maailmas ning mille sihtmärkideks ja ohvriteks on patsiendid, õpilased, meditsiinitöötajad ja õpetajad, humanitaarabitöötajad ja pereliikmed, samal ajal kui rahvusvaheline hukkamõist toob harva kaasa sõltumatud uurimised ja tegeliku vastutusele võtmise; nõuab, et liikmesriigid, ELi institutsioonid ja komisjoni asepresident / kõrge esindaja tunnistaksid selle hädaolukorra tõelist ulatust ning koostaksid viivitamata konkreetse tähtajalise tegevuskava, et kasutada täielikult ära ELi ja tema liikmesriikide mõjuvõimu, et lõpetada sellised rikkumised ja kuritarvitamised;
2. mõistab hukka haiglate ja koolide vastu suunatud rünnakud, mis on rahvusvahelise õiguse kohaselt keelatud, tunnistades, et need võivad kujutada endast 1949. aasta Genfi konventsioonide raskeid rikkumisi ja sõjakuritegusid Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi kohaselt; väljendab veendumust, et tervishoiu- ja haridusasutuste säilitamine erapooletute ja kaitstud aladena relvakonflikti olukorras sõltub toime pandud jõhkrate rünnakute läbipaistvate, sõltumatute ja erapooletute uurimiste tulemustest ning tegelikust vastutuselevõtmisest toimepandud kuritegude eest;
3. kutsub konfliktiosalisi üles austama rahvusvahelise humanitaarõiguse aluspõhimõtteid ja hoiduma võtmast tahtlikult sihtmärgiks tsiviiltaristut; rõhutab, kui oluline on parandada abitöötajate turvalisust, et rünnakutele tulemuslikumalt reageerida;
4. ergutab ELi ja selle liikmesriike täielikult toetama ÜRO peasekretäri poolt kõigile ÜRO liikmesriikidele esitatud üleskutset kasutada ülemaailmset humanitaarabiteemalist tippkohtumist võimalusena, et võtta uuesti kohustus kaitsta tsiviilelanikke ja kõigi inimeste inimõigusi, järgides juba kokku lepitud eeskirju; rõhutab tähtsust, mida ÜRO peasekretär omistab rahvusvaheliste uurimis- ja kohtusüsteemide, sealhulgas Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tugevdamisele riiklike raamistike täiendamise eesmärgil, et teha lõpp karistamatusele rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumiste korral;
5. tunnistab rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamist käsitlevate ELi suuniste tähtsust ja ainulaadsust, sest ükski teine riik või organisatsioon ei ole võtnud vastu samaväärset dokumenti; nõuab, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid rakendaksid ELi suuniseid tulemuslikult;
6. palub, et rahvusvahelise humanitaarõigusega seotud ELi poliitika ja meetmete järjepideva ja tulemusliku väljatöötamise tagamise eesmärgil vaataksid välisasjade nõukogu ja komisjoni asepresident / kõrge esindaja läbi vastutuse praeguse jaotuse, mille kohaselt rahvusvahelist humanitaarõigust käsitlevate suuniste rakendamine kuulub esmajoones nõukogu eesistujariigi juhitava nõukogu rahvusvahelise avaliku õiguse töörühma pädevusvaldkonda; rõhutab sellega seoses, et ELi suunistega kohustatakse nõukogu asjaomaseid töörühmi jälgima olukordi, mille puhul võib rahvusvahelist humanitaarõigust kohaldada, ning soovitama sellistel juhtudel tegevusi rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks (punkti 15 alapunkt a); kutsub nõukogu asjaomaseid töörühmi üles neid volitusi kasutama, et tegeleda praeguse nõuete mittejärgimise pakilise kriisiga;
7. tuletab meelde ELi suunistes võetud seisukohta, mille kohaselt kaalutakse vajaduse korral 1949. aasta Genfi konventsioonide I lisaprotokolli alusel asutatud Rahvusvahelise Humanitaarfaktide Kogumise Komisjoni (IHFFC) teenuste kasutamist, kuna see komisjon saab aidata rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamisel oma faktide kogumise võimekuse ja hästitoimivate kontoritega; märgib, et IHFFC teenuseid ei ole kasutatud, ning nõuab tungivalt, et nõukogu, liikmesriigid ja Euroopa välisteenistus kaaluksid tõsiselt nimetatud komisjoni kasutamist esimest korda selle loomisest alates, et tegeleda haiglate ja koolide ründamise teemaga kui pakilise kriisiolukorraga, mis puudutab rahvusvahelise humanitaarõiguse standardite järgimist;
8. võtab murelikult teadmiseks, et rahvusvahelisel üldsusel on praegu piiratud institutsioonilised võimalused tegeleda rahvusvahelise humanitaarõiguse rakendamisega seotud ühiste mureküsimustega; peab sellega seoses kahetsusväärseks 2015. aasta detsembris Punase Risti ja Punase Poolkuu 32. rahvusvahelisel konverentsil osalenud riikide suutmatust leppida kokku uues mehhanismis, mis oleks tugevdanud rahvusvahelise humanitaarõiguse juhtimissüsteemi, kutsudes ellu riikide iga-aastase kohtumise dialoogi edendamiseks ja viies sisse perioodilise aruandluse rahvusvahelise humanitaarõiguse siseriiklikul tasandil järgimise kohta; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid teeksid tööd eelseisvas valitsustevahelises protsessis paremate tulemuste saavutamise nimel;
9. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee presidendile ning ÜRO liikmesriikide valitsustele.
- [1] ELT C 303, 15.12.2009, lk 12.
- [2] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0066.
- [3] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0040.
- [4] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0459.