RESOLUTSIOONI ETTEPANEK haiglate ja koolide ründamise kui rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumise kohta
20.4.2016 - (2016/2662(RSP))
vastavalt kodukorra artikli 128 lõikele 5
Elena Valenciano, Linda McAvan, Enrique Guerrero Salom, Pier Antonio Panzeri, Norbert Neuser, Marlene Mizzi fraktsiooni S&D nimel
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B8-0488/2016
B8‑0493/2016
Euroopa Parlamendi resolutsioon haiglate ja koolide ründamise kui rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumise kohta
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja muid ÜRO inimõigustealaseid dokumente,
– võttes arvesse Genfi konventsioone ja muid rahvusvahelist humanitaarõigust käsitlevaid õigusakte,
– võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti,
– võttes arvesse nõukogu 10. – 11. detsembri 2015. aasta järeldusi ülemaailmse humanitaarabiteemalise tippkohtumise ettevalmistusprotsessi kohta,
– võttes arvesse välisasjade nõukogu 8. detsembri 2009. aasta järeldusi rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamise kohta,
– võttes arvesse ajakohastatud Euroopa Liidu suuniseid rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks[1],
– võttes arvesse ülemaailmse humanitaarabiteemalise tippkohtumise puhul koostatud ÜRO peasekretäri 2. veebruari 2016. aasta aruannet pealkirjaga „Üks inimkond, ühine vastutus“ (One humanity, shared responsibility),
– võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 12. juulil 2011. aastal vastu võetud resolutsiooni 1998 (2011) ja 7. märtsil 2014. aastal vastu võetud resolutsiooni 2143 (2014), mis käsitlevad relvastatud konfliktidest mõjutatud laste kaitset,
– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 9. juuli 2010. aasta resolutsiooni A/RES/64/290, mis käsitleb õigust haridusele hädaolukordades,
– võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 26. augustil 2003. aastal vastu võetud resolutsiooni 1502 (2003) humanitaartöötajate vastu suunatud vägivalla ja 29. augustil 2014. aastal vastu võetud resolutsiooni 2175 (2014) tsiviilisikute kaitsmise kohta relvastatud konfliktides,
– võttes arvesse 2015. aasta mais koostatud ohutute koolide deklaratsiooni ning sellega seotud suuniseid, mis käsitlevad koolide ja ülikoolide kaitsmist sõjalise kasutamise eest relvastatud konfliktides,
– võttes arvesse Punase Risti ja Punase Poolkuu 32. rahvusvahelise konverentsi 10. detsembri 2015. aasta resolutsiooni rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise tugevdamise kohta,
– võttes arvesse Rahvusvahelise Punase Risti Komitee aruannet projekti „Tervishoid ohuolukorras“ kohta ning selle aruannet tervishoiuasutuste ja -töötajate vastu suunatud vägivalla kohta,
– võttes arvesse oma 25. veebruari 2016. aasta resolutsiooni humanitaarolukorra kohta Jeemenis[2],
– võttes arvesse oma 26. novembri 2015. aasta resolutsiooni laste hariduse kohta hädaolukordades ja pikaajalistes kriisides[3],
– võttes arvesse oma 12. veebruari 2015. aasta resolutsiooni humanitaarkriisi kohta Iraagis ja Süürias, eelkõige seoses rühmitusega Islamiriik (IS)[4],
– võttes arvesse oma 16. detsembri 2015. aasta resolutsiooni ülemaailmseks humanitaarabiteemaliseks tippkohtumiseks valmistumise, humanitaarabiga seonduvate probleemide ja võimaluste kohta[5],
– võttes arvesse nõukogule esitatud küsimust, mis käsitleb haiglate ja koolide ründamist kui rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumist (O-000063/2016 – B8-0361/2016),
– võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,
A. arvestades, et rünnakud humanitaartöötajate vastu on tänapäeval tavalised ning et neid toimub murettekitavalt palju;
B. arvestades, et rahvusvaheline kogukond on olnud tunnistajaks haiglate ja koolide ründamise traagilisele suundumusele relvastatud konfliktides kogu maailmas, ning et enneolematult tihti keeldutakse humanitaarabist ja takistatakse selle juurdepääsu, hukatakse tsiviilisikuid ja humanitaartöötajaid, hoitakse kinnipeetuid äärmiselt viletsates tingimustes ning kasutatakse tsiviilisikuid pantvangidena või sunnitakse orjatööle;
C. arvestades, et ÜRO Julgeolekunõukogul on selge roll kõikide humanitaartöötajate kaitset käsitlevate rahvusvaheliste õigusaktide järgimise tagamisel;
D. arvestades, et riikidel lasub esmane vastutus nende aitamisel ja kaitsmisel, kes elavad nende territooriumil, ning nad peaksid nägema vaeva omavahelise tugevama ja parema koostöö nimel, et võtta meetmeid vägivalla ennetamiseks;
E. arvestades, et rahvusvahelisi ja kohalikke töötajaid eristatakse kunstlikult seoses humanitaartöötajate kaitsmise tugevdamisega; arvestades, et kohalike humanitaarabitöötajate suhtes kehtivad harva samasugused julgeolekumeetmed nagu nende rahvusvaheliste kolleegide suhtes;
F. arvestades, et Rooma statuudis määratletakse humanitaartöötajate vastu suunatud rünnakuid sõjakuritegudena;
G. arvestades, et 2016. aasta märtsi seisuga on Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi osalised 124 riiki, kuid 31 riiki on statuudile alla kirjutanud, kuid ei ole seda ratifitseerinud, ning 41 ÜRO liikmesriiki ei ole statuudile alla kirjutanud ega sellega ühinenud;
H. arvestades, et kolm allakirjutanud riiki – Iisrael, Sudaan ja USA – on andnud ÜRO peasekretärile teada, et nad ei kavatse enam osalevateks riikideks hakata ning seetõttu ei ole neil nende eelmiste esindajate poolt statuudile antud allkirjast tulenevaid juriidilisi kohustusi;
I. arvestades, et humanitaartöötajate vastu suunatud rünnakute toimepanijad tuleks vastutusele võtta;
J. arvestades, et esimene ülemaailmne humanitaarabiteemaline tippkohtumine toimub 23.–24. mail 2016 Istanbulis; arvestades, et ÜRO peasekretär juhib ülemaailmse humanitaarabiteemalise tippkohtumise puhul koostatud aruandes „Üks inimkond, ühine vastutus“ tähelepanu sellele, mida ta nimetab rahvusvaheliste inimõiguste ja humanitaarõiguse järgimise jultunud ja julmaks õõnestamiseks relvastatud konflikti olukorras, mis ähvardab viia tagasipöördumiseni piirideta sõja ajastusse; arvestades, et aruandes märgitakse, et sellele õõnestamisele aitab kaasa suutmatus nõuda ja edendada meie ühiste normide järgimist ning toetada olemasolevaid jõustamise, järelevalve ja aruandekohustuse mehhanisme;
K. arvestades, et rahvusvahelise humanitaarõiguse − mida tuntakse ka relvastatud konflikti õigusena − ülesandeks on leevendada relvastatud konfliktide tagajärgi, kaitstes neid, kes sõjategevuses otseselt ei osale või enam ei osale ning reguleerides sõjapidamise vahendeid ja meetodeid;
L. arvestades, et haiglad ja meditsiinitöötajad on rahvusvahelise humanitaarõigusega sõnaselgelt kaitstud ning et tahtlikult tsiviilelanike ja tsiviiltaristu vastu suunatud rünnakuid loetakse selle õiguse raskeks rikkumiseks;
M. arvestades, et Rooma statuudis rõhutatakse, et usulisel, hariduslikul, kunstilisel, teaduslikul või heategevuslikul eesmärgil kasutatavate ehitiste või ajalooliste mälestusmärkide tahtlik ründamine on sõjakuritegu;
N. arvestades, et ÜRO hoonete ja varade, sealhulgas koolide ja tervisekeskuste puutumatust kaitstakse 1946. aastal vastu võetud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni privileegide ja immuniteetide konventsiooni raames;
O. arvestades, et Rahvusvahelise Punase Risti Komitee on samuti märkinud, et kohustus uurida võimalikke sõjakuritegusid on üks rahvusvahelise humanitaarõiguse tavareeglitest, mida kohaldatakse nii rahvusvaheliste kui ka riigisiseste relvastatud konfliktide puhul;
P. arvestades, et 14. märtsil 2016. aastal kiitsid 52 riiki (nende hulgas mitmed, kuid mitte kõik ELi liikmesriigid) heaks ohutute koolide deklaratsiooni, mis esitati 2015. aasta mais peetud ohutute koolide teemalisel Oslo konverentsil;
Q. arvestades, et rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamist käsitlevate ELi suuniste vastuvõtmisel rõhutas välisasjade nõukogu, kui tähtis on tõhusalt tegeleda raskete rikkumiste pärandiga, toetades asjakohaseid vastutuselevõtmise mehhanisme, ning rõhutas olulist rolli, mis võib olla Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul juhtudel, kui asjaomane riik või asjaomased riigid ei saa või ei soovi oma jurisdiktsiooni teostada; arvestades, et ELi suunistega kohustatakse nõukogu asjaomaseid töörühmi jälgima olukordi, mille puhul võib rahvusvahelist humanitaarõigust kohaldada, ning soovitama sellistel juhtudel tegevusi rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks (punkti 15 alapunkt a);
R. arvestades, et aastatel 2012–2015 korraldas Rahvusvaheline Punase Risti Komitee (RPRK) ulatusliku konsulteerimise küsimuses, kuidas tugevdada relvastatud konfliktide ohvrite õiguskaitset ja suurendada rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise mehhanismide tõhusust; arvestades, et RPRK algatuse „Tervishoid ohuolukorras“ eesmärk on tegeleda patsientide, tervishoiutöötajate, rajatiste ja sõidukite vastu suunatud vägivalla probleemiga ning tagada ohutu ligipääs tervishoiuteenustele ning nende ohutu osutamine relvastatud konfliktides ja muudes eriolukordades;
S. arvestades, et 2015. aasta detsembris Punase Risti ja Punase Poolkuu Liikumise 32. rahvusvahelisel konverentsil osalenud riigid ei suutnud lõpuks kokku leppida RPRK ja Šveitsi valitsuse esitatud uues mehhanismis rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise tugevdamiseks; arvestades, et kavandatud uue mehhanismiga oleks ellu kutsutud Genfi konventsioonide osalisriikide iga-aastane kohtumine; arvestades, et osalenud riigid leppisid kokku, et käivitatakse uus valitsustevaheline protsess uute võimaluste leidmiseks rahvusvahelise humanitaarõiguse rakendamise parandamiseks, ja seadsid eesmärgiks esitleda tulemusi järgmisel rahvusvahelisel konverentsil 2019. aastal;
1. peab äärmiselt kahetsusväärseks, et rahvusvahelist humanitaarõigust ei järgita, ning väljendab oma kohkumust ja sügavat muret haiglate ja koolide vastu suunatud tapvate rünnakute pärast, mida pannakse toime järjest murettekitavamas ulatuses maailma erinevates relvastatud konfliktides ning mille sihtmärkideks ja ohvriteks on patsiendid, üliõpilased, meditsiinitöötajad ja õpetajad, humanitaartöötajad ja pereliikmed, samal ajal kui rahvusvaheline hukkamõist toob harva kaasa sõltumatud uurimised ja tegeliku vastutusele võtmise; kutsub ELi liikmesriike, ELi institutsioone ja komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles tunnistama selle hädaolukorra tõelist ulatust ning valmistama viivitamata ette konkreetse ajaliste piirangutega tegevuskava, et kasutada täielikult ära ELi ja tema liikmesriikide mõjuvõimu, et tagada ennetusmeetmete rakendamine ja lõpetada sellised rikkumised ja kuritarvitused;
2. mõistab hukka rünnakud haiglatele ja koolidele, mis on rahvusvahelise õiguse kohaselt keelatud, tunnistades, et need rünnakud võivad olla 1949. aasta Genfi konventsiooni tähenduses rasked rikkumised ning Rooma statuudi tähenduses sõjakuriteod; väljendab veendumust, et tervishoiu- ja haridusasutuste hoidmine erapooletute ja kaitstud aladena relvastatud konflikti olukorras sõltub toime pandud jõhkrate rünnakute läbipaistvate, sõltumatute ja erapooletute uurimiste tulemustest ning tegelikust vastutuselevõtmisest toimepandud kuritegude eest;
3. nõuab, et EL ja tema liikmesriigid võtaksid ÜRO ja tema Julgeolekunõukogu päevakorda seoses kõikide humanitaartöötajate kaitse tugevdamisega rahvusvaheliste ja kohalike töötajate kunstliku hierarhia kaotamise ning nendel vahelttegemise lõpetamise;
4. ergutab ELi ja tema liikmesriike täielikult toetama ÜRO peasekretäri poolt ÜRO liikmesriikidele tehtud üleskutset kasutada ülemaailmset humanitaarabiteemalist tippkohtumist võimalusena, et pühenduda taas tsiviilisikute kaitsmisele ja tagada humanitaarõigused kõigi jaoks, järgides, rakendades ja edendades sel eesmärgil juba kokku lepitud eeskirju; rõhutab tähtsust, mida ÜRO peasekretär omistab rahvusvaheliste uurimis- ja õigussüsteemide, sealhulgas Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tugevdamisele riiklike raamistike täiendamise eesmärgil, et lõpetada rahvusvaheliste humanitaarõiguste rikkumiste eest karistamata jätmine;
5. kutsub ELi, tema liikmesriike ja teisi rahvusvahelisi rahastajaid üles pühenduma ülemaailmsel humanitaarabiteemalisel tippkohtumisel kõikidele põhilistele kohustustele, mis on lisatud humaansuse tegevuskavasse (Agenda for Humanity), mis keskendub vaenutegevuse läbiviimise humanitaarmõjule ja humanitaartegevuse võimalustele;
6. kutsub ELi ja tema liikmesriike üles nõudma tungivalt, et ÜRO Julgeolekunõukogu kasutaks kõiki kättesaadavaid vahendeid, näiteks sihipäraseid meetmeid, teabekogumismissioonide või uurimiskomisjonide asutamist või kohtumehhanisme, näiteks küsimuse suunamist Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse, et hoiduda Julgeolekunõukogus veto kasutamisest humanitaartegevusega seotud küsimuste puhul ning tugevdada humanitaartöötajate kaitset sätestavate rahvusvaheliste õigusnormide järgimist ning tagada, et tegusid, mis võivad olla nende normidega vastuolus, uuritakse süstemaatiliselt ning nende tegude võimalikud toimepanijad antakse kohtu alla;
7. kutsub ELi ja tema liikmesriike üles taotlema ÜRO Julgeolekunõukogult, et ta tuletaks osapooltele meelde õiguslikest kohustustest kinnipidamist ning mõistaks nad selle mittetegemise puhul hukka, kehtestades pidevate rikkujate suhtes sihipärased meetmed ja tagades, et rahuläbirääkimistes ja rahuvalvemandaatides ei hägustata piire poliitiliste, sõjaliste ja humanitaareesmärkide vahel;
8. tunnistab rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamise alaste ELi suuniste tähtsust ja ainulaadsust, sest ükski teine riik või organisatsioon ei ole samaväärset dokumenti vastu võtnud; väljendab siiski muret nende suuniste rakendamise tõhususe pärast ELi institutsioonide ja liikmesriikide poolt;
9. kutsub välisasjade nõukogu ja komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles nõudma, et ELi missioonide juhid ja asjaomased ELi esindajad (ELi tsiviiloperatsioonide juhid, ELi sõjaliste operatsioonide ülemad ja ELi eriesindajad) koostaksid loetelu rahvusvahelise humanitaarõiguse tõsiste rikkumiste juhtudest;
10. palub, et välisasjade nõukogu ja komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja vaataksid rahvusvahelise humanitaarõigusega seotud ELi poliitikavaldkondade ja meetmete järjepideva ja tulemusliku väljatöötamise eesmärgil läbi vastutuse praeguse jaotuse, mille kohaselt suuniste rakendamine kuulub suuremas osas nõukogu eesistujariigi juhitava nõukogu rahvusvahelise õiguse töörühma pädevusvaldkonda; rõhutab sellega seoses, et ELi suunistega kohustatakse nõukogu asjaomaseid töörühmi jälgima neid olukordasid, mille suhtes võib rahvusvahelist humanitaarõigust kohaldada, ning soovitama sellistel juhtudel tegevusi, mida tuleks rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks teha (lõike 15 punkt a); kutsub komisjoni asjaomaseid töörühmi üles seda mandaati kasutama, et tegeleda kiireloomulist lahendust ootava praeguse eeskirjade täitmatajätmise kriisiga;
11. kutsub Rooma statuudile alla kirjutanud ÜRO liikmesriike sellele statuudile alla kirjutama ja/või seda ratifitseerima, et tagada, et rahvusvaheline kriminaalõigus muutub tõeliselt globaalseks ja universaalseks;
12. tuletab meelde ELi suunistes järgitavat seisukohta, mille kohaselt tuleks vajaduse korral kaaluda 1949. aasta Genfi konventsioonide I lisaprotokolli alusel asutatud Rahvusvahelise Humanitaarfaktide Kogumise Komisjoni (IHFFC) teenuste kasutamist ning kasutada IHLi austamise edendamisel selle faktide kogumise võimekust ja hästitoimivaid kontoreid; märgib, et Rahvusvahelise Humanitaarfaktide Kogumise Komisjoni (IHFFC) teenuseid ei ole kunagi kasutatud ning nõuab tungivalt, et nõukogu, ELi liikmesriigid ning Euroopa välisteenistus rahastaksid uuringut, et tegeleda väidetega, mille kohaselt kujutavad haiglate ja koolide ründamine endast rahvusvahelise humanitaarõiguse normide järgimisega seotud kiireloomulist kriisiolukorda;
13. ergutab ELi liikmesriike ja rahvusvahelist kogukonda tugevama IHFFC rolli, tugevdades tema ajutise jurisdiktsiooni laiendamise kaudu tema tegevust nii rahvusvahelistes kui ka siseriiklikes relvastatud konfliktides; tuletab meelde, et IHFFC pakkus pärast 2015. aasta oktoobris Kunduzi haigla vastu toimepandud rünnakut Afganistanile ja USA-le ametlikult oma teeneid;
14. võtab murega teadmiseks rahvusvahelise kogukonna praegu piiratud rahvusvahelised võimalused rahvusvahelise humanitaarõigusega seotud ühiste mureküsimustega tegelemiseks; peab sellega seoses kahetsusväärseks 2015. aasta detsembris Punase Risti ja Punase Poolkuu Liikumise 32. rahvusvahelisel konverentsil osalenud riikide suutmatust leppida kokku uues mehhanismis, mis oleks tugevdanud rahvusvahelise humanitaarõiguse juhtimissüsteemi, kehtestades riikide iga-aastased kohtumised dialoogi edendamiseks ja viies sisse perioodilise aruandluse rahvusvahelise humanitaarõiguse siseriiklikul tasandil järgimise kohta; nõuab, et ELi ja tema liikmesriigid teeksid tööd eelseisvas valitsustevahelises otsustusprotsessis paremate tulemuste saavutamise nimel;
15. palub ÜRO peasekretäril edendada kampaaniaid, et tagada, et kõik osalised, sealhulgas valitsusvälised relvastatud rühmitused, on teadlikud oma rahvusvahelise õiguse kohastest kohustustest, järgivad oma kohustust tugevdada humanitaarabi andmist ja nende mõjualas olevate isikute kaitset, näiteks andes juhiseid oma võitlejatele ning kehtestades käitumisjuhendid ja alalise korra, mis kajastab nende rahvusvahelise humanitaarõiguse kohaseid kohustusi;
16. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee presidendile ning ÜRO liikmesriikide valitsustele.
- [1] ELT C 303, 15.12.2009, lk 12.
- [2] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0066.
- [3] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0418.
- [4] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0040.
- [5] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0459.