RESOLUTSIOONI ETTEPANEK ühtekuuluvuspoliitika kiirema rakendamise kohta
3.5.2016 - (2016/2550(RSP))
vastavalt kodukorra artikli 128 lõikele 5
Iskra Mihaylova regionaalarengukomisjoni nimel
B8-0562/2016
Euroopa Parlamendi resolutsioon ühtekuuluvuspoliitika kiirema rakendamise kohta
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 4, 162, 174–178 ja 349,
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006[1] (edaspidi „ühissätete määrus“),
– võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020[2],
– võttes arvesse komisjoni 23. juulil 2014 avaldatud majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitlevat kuuendat aruannet „Investeerimine majanduskasvu ja töökohtadesse, arengu ja hea juhtimistava soodustamine ELi piirkondades ja linnades“,
– võttes arvesse komisjoni 14. detsembri 2015. aasta teatist „Investeerimine töökohtade loomisse ja majanduskasvu elavdamisse: Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panuse maksimeerimine“ (COM(2015)0639),
– võttes arvesse oma 14. jaanuari 2014. aasta resolutsiooni ELi liikmesriikide valmisoleku kohta uue ühtekuuluvuspoliitika programmitöö perioodi tõhusaks ja õigeaegseks alustamiseks[3],
– võttes arvesse komisjoni 22. veebruari 2016. aasta teatist „Euroopa investeerimiskava: uued suunised Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondi vahendite kombineerimiseks Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi vahenditega“,
– võttes arvesse oma 27. novembri 2014. aasta resolutsiooni viivituste kohta 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika käivitamisel[4],
– võttes arvesse oma 28. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuspoliitika ja strateegia „Euroopa 2020“ läbivaatamise kohta[5],
– võttes arvesse oma 26. novembri 2015. aasta resolutsiooni 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika lihtsustamise ja tulemuslikkuse suurendamise kohta[6],
– võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust ühtekuuluvuspoliitika rakendamise kiirendamise kohta (O-000070/2016 – B8-0364/2016),
– võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,
A. arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika, mille eelarve kuni 2020. aastani on üle 350 miljardi euro, kujutab endast vahendit, mis aitab liitu kodanikele lähemale tuua, ning peamist investeerimis- ja arengupoliitikat, mis hõlmab kõiki ELi piirkondi; arvestades, et mõnes liikmesriigis annab ühtekuuluvuspoliitika peamise osa avaliku sektori investeeringutest;
B. arvestades, et strateegia „Euroopa 2020“ eesmärke on võimalik saavutada majanduskasvu ja arengupoliitika sidusa vastastikuse mõju kaudu ja vajaduse korral struktuurireformidega, aga ka piirkondade ja linnade aktiivse osalemisega nende elluviimises; arvestades, et ühtekuuluvuspoliitikal on sellega seoses otsustav tähtsus;
C. arvestades, et 2014.–2020. aasta määrustega tehti ühtekuuluvuspoliitikas mitu tähtsat uuendust, nagu konkreetsetele valdkondadele keskendumine, mis andis vajaliku paindlikkuse kohapealsete vajaduste paremaks arvessevõtmiseks, tugevam tulemustele suunatus, parem kooskõlastamine majandus ja sotsiaalpoliitikaga, tihedamad seosed ELi prioriteetide ja piirkondlike vajaduste vahel ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kooskõlastatum kasutamine tänu ühisele strateegilisele raamistikule;
D. arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika investeeringuid tuleks kooskõlastada ja ühtlustada muude ELi poliitikavaldkondadega, nagu digitaalne ühtne turg, energialiit, sotsiaalpoliitika, makropiirkondlikud strateegiad, linnade tegevuskava, teadusuuringud ja innovatsioon ning transpordipoliitika, et aidata paremini kaasa strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkide saavutamisele;
E. arvestades, et ühissätete määruse artikli 136 lõike 1 kohaselt peab komisjon vabastama rakenduskavas kulukohustustest summad, mida ei ole esialgsete eelmaksete ja iga-aastaste eelmaksete ja vahemaksete tegemiseks ära kasutatud 31. detsembriks kolmandal majandusaastal, mis järgneb rakenduskava alusel eelarveliste kulukohustuste võtmise aastale;
F. arvestades, et uue programmitöö perioodi algusest on möödunud kaks aastat ja ühtekuuluvuspoliitika rakendamisel on ette tulnud viivitusi; arvestades, et rakenduskavad kiideti enamasti heaks 2014. aasta lõpus ja 2015. aastal ning suur hulk eeltingimusi ei ole seni veel täidetud;
G. arvestades, et ühissätete määruse artikli 53 kohaselt peab komisjon edastama alates 2016. aastast igal aastal Euroopa Parlamendile Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide programme käsitleva koondaruande, mille aluseks on liikmesriikide iga-aastased rakendusaruanded vastavalt artiklile 50, ning koostama 2017. ja 2019. aastal liikmesriikide eduaruannete kokkuvõttena strateegilise aruande;
1. palub komisjonil hinnata Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ajavahemikul 2014–2020 rakendamise hetkeseisu ning koostada kulukohustusest vabastamise ohtude üksikasjalik analüüs, milles on märgitud summad iga liikmesriigi kohta, ja analüüs väljamaksete prognoosi kohta, mille liikmesriigid esitavad võimalikult kiiresti pärast ühissätete määruses sätestatud tähtaegu, milleks on 31. jaanuar ja 31. juuli; palub komisjonil ka välja tuua kavandatavad meetmed, et vältida Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kulukohustusest vabastamist võimalikult suures ulatuses;
2. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kasutama täiel määral ära Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide potentsiaali kooskõlas strateegiaga „Euroopa 2020“, et tugevdada sotsiaalset ja majanduslikku ühtekuuluvust ning vähendada piirkondlikke erinevusi, andes kõikidele piirkondadele võimaluse suurendada oma konkurentsivõimet ning soodustada muu hulgas investeeringuid ka erasektori poolt;
3. märgib, vaadates tagasi programmitöö perioodile 2007–2013, et mitmes liikmesriigis ja piirkonnas olid rakendamise ajal vahendite ärakasutamist takistanud suurimateks tõketeks ja probleemideks potentsiaalsete toetusesaajate käsutuses olev ebapiisav teave, mille tulemuseks oli toetuskõlblike projektide puudus, suuremate projektide aeglane ja pikaldane heakskiitmine, millele lisandus haldusstruktuuride puudus suurte projektide investeeringute haldamiseks, keerukad ja aeganõudvad hankemenetlused, keerulised riigiabi eeskirjad, keerukad loamenetlused, lahendamata omandisuhted, loamenetluse ülemäärane pikkus ja raske juurdepääs rahastamisele; tõdeb ka, et mõnikord on liikmesriikidel ja kohalikel asutustel raskusi stabiilsuse ja kasvu pakti sisemise ja välise rakendamisega seotud nõuete täitmisel; palub seoses programmitöö perioodiga 2014–2020, et komisjon esitaks nii teavet takistuste kohta, millega liikmesriigid ühtekuuluvuspoliitika rakendamisel kokku puutuvad, kui ka hinnangu selle kohta, kuidas eeltingimuste täitmine mõjutab poliitika tulemuslikku rakendamist;
4. tunneb heameelt 2007.–2013. aasta programmide parema rakendamise rakkerühma loomise üle kaheksas liikmesriigis ja kutsub komisjoni üles teavitama Euroopa Parlamenti saavutatud tulemustest; palub komisjonil jätkata rakkerühma tööd, et toetada ja kiirendada kõikides liikmesriikides 2014.–2020. aasta programmide rakendamist, ning esitada Euroopa Parlamendile rakkerühma tegevuse kava; palub komisjonil kaasata Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid täielikult ELi parema õigusloome strateegiasse;
5. rõhutab asjaolu, et haldussuutlikkus nii riigi kui ka piirkondlikul ja kohalikul tasandil on ühtekuuluvuspoliitika õigeaegse ja eduka teostamise tähtsaim eeltingimus; juhib sellega seoses tähelepanu asjaolule, et toetuskõlblike projektide puudust seostatakse sageli sellega, et kohalikel ja piirkondlikel asutustel puuduvad projektidokumentide ettevalmistamiseks vajalikud vahendid; palub seepärast komisjonil toetada poliitika rakendamise ja hindamise etappe puudutava haldussuutlikkuse suurendamist ning anda Euroopa Parlamendile aru sellega seoses kavandatavatest meetmetest; ergutab ka korraldusasutusi kasutama täielikult ja tulemuslikult 11. valdkondliku eesmärgi (riigiasutuste ja sidusrühmade institutsioonilise suutlikkuse edendamine) sätteid ja olemasolevaid komisjoni suuniseid;
6. arvestades, et hea juhtimistava võib aidata suurendada kasutussuutlikkust, rõhutab vajadust edendada asjakohaseid struktuurireforme kooskõlas territoriaalse ühtekuuluvuse ja jätkusuutliku majanduskasvu ja tööhõive eesmärkide ning investeerimist soodustava poliitika ja pettusevastase võitlusega; ootab mahajäänud piirkondi käsitleva komisjoni aruande järeldusi ja üksikasjalikumat teavet selle kohta, kuidas neid järeldusi saaks rakendada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide õigeaegset rakendamist ja kasutamist mõjutavate pikaajaliste probleemide lahendamiseks; palub komisjonil ka selgitada tulemuspõhise eelarvestamise mõistet, et kulutuste tõhusust suurendada;
7. tunneb heameelt selle üle, et komisjon on moodustanud Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasusaajate huvides toimuva lihtsustamise jälgimiseks kõrgetasemelise sõltumatute ekspertide rühma; rõhutab, et lihtsustamine on üks kiirema rakendamise eeltingimus; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon kiirendaks tegevust, mis on seotud lihtsustatud menetluste kasutuselevõtmisega juba käesoleval programmitöö perioodil, kuid säilitaks ühtekuuluvuspoliitika suure läbipaistvuse; on sellega seoses veendunud, et kõrgetasemelise rühma soovitusi tuleb viivitamata kaaluda;
8. arvestades, et majanduskriis on põhjustanud paljudes liikmesriikides likviidsuspuudujääke ja avaliku sektori investeeringuteks kasutada olevate avaliku sektori vahendite puudust ning ühtekuuluvuspoliitika vahendid on saamas avaliku sektori investeeringute peamiseks allikaks, kutsub komisjoni ja liikmesriike üles täielikult rakendama ja kasutama stabiilsuse ja kasvu pakti olemasolevat paindlikkust; palub komisjonil ka pidada alalist dialoogi nende liikmesriikidega, kes on palunud kohaldada praegust investeerimisklauslit, et suurendada majanduskasvu ja töökohtadega seotud investeeringute paindlikkust; kutsub komisjoni ka üles ergutama Euroopa Investeerimispanga kaasamist, et saada nende liikmesriikide jaoks, kes seda vajavad, rohkem tehnilist ja rahalist toetust projektide ettevalmistamiseks ja rakendamiseks; leiab, et rahastamisvahendid võivad nõuetekohase eelhinnangu põhjal tehtava tulemusliku rakendamise korral ja toetustega strateegiliselt kombineerides suurendada oluliselt rahastamise mõju ning aidata seeläbi tulla toime riigieelarvete kahanemise negatiivsete tagajärgedega ja arendada tulutoovaid projekte; rõhutab, et seda eesmärki võivad aidata saavutada rahastamisvahendeid käsitlevad selged, järjepidevad ja sihipärased eeskirjad, mis aitavad lihtsustada ettevalmistus- ja rakendamisprotsessi vahendite haldajate ja toetusesaajate jaoks ja milles võetakse arvesse finantsurgude eri arengutaset liikmesriikides; on veendunud, et seda protsessi edendaks ka kõigi rahastamisvahendeid käsitlevate asjakohaste õigusaktide koondamine ühte, lihtsalt kättesaadavasse ja arusaadavasse dokumenti ning sellega seotud juhiste tarbetu korduva läbivaatamise vältimine rahastamisperioodi ajal, välja arvatud juhul, kui see on õiguslikult ette nähtud;
9. tunnistab Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi investeeringute täiendavat iseloomu ja võtab teadmiseks komisjoni 22. veebruari 2016. aasta teatise „Euroopa investeerimiskava: uued suunised Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondi vahendite kombineerimiseks Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi vahenditega“; kutsub komisjoni ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles kasutama ära võimalusi, mida pakub Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi ja Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahendite kombineerimine, arvestades, et kuigi need kaks vahendit on eri iseloomuga, võivad nad teineteist täiendada ja suurendada nii investeeringute finantsvõimendust;
10. tunneb muret viivituste pärast, mida liikmesriigid programmide ja sertifitseerimisasutuste määramisel kogevad, mis omakorda aeglustab liikmesriikide maksetaotluste esitamist ja takistab nii programmide sujuvat rakendamist;
11. on veendunud, et ka ületsentraliseerimine ja usalduse puudumine võivad tekitada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendamisel viivitusi, kuna mõned liikmesriigid ja korraldusasutused ei taha anda ELi fondide juhtimisel suuremat vastutust kohalike ja piirkondlike asutuste kätte, sealhulgas selliste uute arenguvahendite nagu integreeritud territoriaalsete investeeringute ning kogukonna juhitud kohaliku arengu kaudu; tunnistades ELi õigusraamistiku rolli selle lähenemisviisi edendamisel, palub komisjonil aidata hõlbustada liikmesriikide ja piirkondade vahel edasidelegeerimise edukaid näiteid puudutavate parimate tavade vahetamist;
12. toonitab, et õigeaegsed maksed on tähtsad ühtekuuluvuspoliitika nõuetekohase ja tõhusa rakendamise ning usaldusväärsuse seisukohast; palub sellepärast komisjonil teatada Euroopa Parlamendile, milliseid meetmeid ta on kavandanud maksekava täieliku rakendamise tagamiseks eelarveaastal 2016 ja ka järgmistel aastatel;
13. rõhutab asjaolu, et ühtekuuluvuspoliitika (kiirema) rakendamise hindamine praegu annaks komisjonile võimaluse teha olulisi tähelepanekuid 2020. aasta järgset tulevast ühtekuuluvuspoliitikat käsitlevat arutelu silmas pidades; palub komisjonil tuua välja peamised õppetunnid ning käsitleda parlamendi, liikmesriikide ja muude asjaomaste sidusrühmadega võimalikult kiiresti Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide 2020. aasta järgset tulevikku, et suurendada nende sihipärast kasutamist ja õigeaegset rakendamist;
14. märgib, kui oluline on, et liikmesriigid viiksid 2016. aasta lõpuks ellu eeltingimusi käsitlevad meetmed, et tagada programmide sujuv rakendamine ja vältida vahemaksete võimalikku peatamist; nõuab tungivalt, et komisjon koostaks põhjalikud riigihanke ja ennetusmeetmete alased suunised, mille eesmärk on vältida riigihangete puhul vigu ja eeskirjade rikkumisi ning avaldada toetusesaajate jaoks standardsed hankemenetlused, et vältida finantskorrektsioone ja ELi rahalise toetuse võimalikku tühistamist;
15. kutsub komisjoni, liikmesriike ja kõiki sidusrühmi üles paremini kooskõlastama ja käivitama tulemuslikke kommunikatsioonipoliitika algatusi, et tõsta üldsuse teadlikkust ühtekuuluvuspoliitika rakendamisest ja suurendada selle nähtavust, et üldsus mõistaks paremini ühtekuuluvuspoliitika tulemusi ja mõju;
16. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, nõukogule, Regioonide Komiteele ja liikmesriikidele ning nende riikide ja piirkondlikele parlamentidele.
- [1] ELT L 347, 20.12.2013, lk 320.
- [2] ELT L 347, 20.12.2013, lk 884.
- [3] Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0015.
- [4] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0068.
- [5] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0384.
- [6] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0419.