Menetlus : 2016/2872(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B8-1134/2016

Esitatud tekstid :

B8-1134/2016

Arutelud :

PV 27/10/2016 - 3
CRE 27/10/2016 - 3

Hääletused :

Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2016)0425

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
PDF 169kWORD 66k
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B8-1126/2016
19.10.2016
PE589.734v01-00
 
B8-1134/2016

suuliselt vastatava küsimuse B8-1803/2016 alusel

vastavalt kodukorra artikli 128 lõikele 5


Euroopa vabatahtliku teenistuse kohta (2016/2872(RSP))


Andrew Lewer, Angel Dzhambazki fraktsiooni ECR nimel

Euroopa Parlamendi resolutsioon Euroopa vabatahtliku teenistuse kohta (2016/2872(RSP))  
B8-1134/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2009. aasta otsust kodanikuaktiivsust edendava vabatahtliku tegevuse Euroopa aasta (2011) kohta(1),

–  võttes arvesse komisjoni 20. septembri 2011. aasta teatist „ELi poliitikat ja vabatahtlikku tegevust käsitlev teatis: piiriülese vabatahtliku tegevuse tunnustamine ja edendamine ELis“ (COM(2011)0568),

–  võttes arvesse ühenduse „EYV 2011 Alliance“ (Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta 2011 ühendus) Euroopa vabatahtliku tegevuse poliitilist tegevuskava,

–  võttes arvesse nõukogu 20. detsembri 2012. aasta soovitust mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimise kohta(2),

–  võttes arvesse oma 23. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni vabatahtliku tegevuse kohta Euroopas(3),

–  võttes arvesse oma 12. juuni 2012. aasta resolutsiooni piiriülese vabatahtliku tegevuse tunnustamise ja edendamise kohta ELis(4),

–  võttes arvesse vabatahtlike õiguste ja kohustuste Euroopa hartat(5),

–  võttes arvesse komisjonile Euroopa vabatahtliku teenistuse kohta esitatud küsimust (O-000107/2016 – B8-1803/2016),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.  tuletades meelde, et 2016. aastal tähistab Euroopa vabatahtlik teenistus oma 20. aastapäeva ning et alates selle loomisest on toetatud 100 000 vabatahtlikku;

B.  toonitades, et Euroopa vabatahtliku tegevuse aastaga 2011 püüti rõhutada Euroopas vabatahtliku tegevuse lisaväärtust ning et viis aastat hiljem peaks Euroopa Parlament arutama, milline on olnud Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta 2011 mõju seoses lisaväärtuse ja poliitika arenguga ning kaaluma, kuidas on vabatahtlik tegevus kinnistunud sellistes Euroopa programmides nagu programm „Erasmus+“ ja Euroopa vabatahtlikus teenistuses;

C.  märkides, et Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta 2011 võis anda tõuke ja raamistiku kogu Euroopas vabatahtliku tegevuse riiklike ja õigusraamistike loomiseks ja/või läbivaatamiseks; toonitades, et kuigi ELi institutsioonide ühtse kontaktpunkti idee ja vabatahtliku tegevuse parimate tavade jagamine ELi tasandil on väärtuslik, kuulub vabatahtliku tegevuse poliitika ELi liikmesriikide pädevusse;

D.  tuletades meelde, et vabatahtlikku tegevust võtavad inimesed ette oma vaba tahte, valiku ja motivatsiooni alusel, püüdmata saada rahalist kasu; toonitades, et see võib aidata arendada kogukonnatunnet ning pakkuda viisi humanitaar-, sotsiaal- ja keskkonnavajaduste ning -muredega tegelemiseks;

E.  rõhutades, et vabatahtlik tegevus on üks nähtavamaid kogukonna väljendusviise, mis edendab ja hõlbustab sotsiaalset kaasatust, loob sotsiaalset kapitali ning avaldab muutvat mõju ühiskonnale, ning et vabatahtliku tegevusega aidatakse kaasa õitsva kodanikuühiskonna arengule, mis võib pakkuda ühistele probleemidele loovaid ja innovaatilisi lahendusi ning aitab kaasa majanduskasvule;

F.  toonitades asjaolu, et turvaline toetav keskkond vabatahtlike ja vabatahtliku tegevuse organisatsioonide jaoks, k.a kestlik vabatahtliku tegevuse taristu, võib aidata kaasa selle tagamisele, et vabatahtlikku tegevusse oleks kaasatud rohkem kodanikke;

G.  rõhutades asjaolu, et vabatahtlik tegevus eeldab toetusmehhanismide ja/või asjakohaste organisatsiooniliste struktuuride kombinatsiooni, millele tuleks kasuks liikmesriikide sobivad õigusraamistikud, kus määrataks kindlaks vabatahtlike ja vabatahtliku tegevuse õigused ja kohustused; mõistes, et vabatahtlikkuse määr ja tegevus erineb liikmesriigiti oluliselt;

H.  toonitades, kui tähtis on võrdne juurdepääs vabatahtliku tegevuse võimalustele ja kaitse mis tahes diskrimineerimise eest vabatahtliku tegevuse käigus, samuti õigus ühitada vabatahtlikku tegevust era- ja tööeluga;

I.  toonitades, et vabatahtliku tegevuse sotsiaalse ja majandusliku väärtuse tunnustamine on otsustava tähtsusega selle jaoks, et edendada asjakohaseid stiimuleid kõikide huvirühmade jaoks ning suurendada seega vabatahtliku tegevuse kvantiteeti, kvaliteeti ja mõju;

J.  nentides, et programmi „Erasmus+“ raames pakutakse võimalusi rahastada ja toetada vabatahtliku tegevuse projekte, eelkõige Euroopa vabatahtliku teenistuse programmi kaudu, ning et Euroopa kodanikukaitse ja humanitaarabioperatsioonide peadirektoraat (ECHO) on käivitanud ELi humanitaarabi vabatahtlikke käsitleva programmi, et pakkuda praktilist toetust humanitaarabiprojektidele; rõhutades siiski, et vabatahtliku tegevuse organisatsioonide juurdepääs suurtele ELi fondidele, nagu Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid, on jätkuvalt piiratud;

K.  tuletades meelde, et praegune pagulaskriis on meeldetuletus vabatahtlike ja vabatahtliku tegevuse tähtsusest; märkides, et vabatahtlikud võivad kehastada vastupanuvõimet ning on sageli valmis pakkuma paindlikke ja pragmaatilisi lahendusi ühistele probleemidele;

1.  tunnistab, et vabatahtlik tegevus kujutab endast kogukonna, vabaduse ja vastutuse väljendust, mis aitab tugevdada kodanikuaktiivsust ning on oluline sotsiaalse kaasatuse ja ühtekuuluvuse, samuti koolituse, hariduse ja kultuuridevahelise dialoogi vahend, andes samal ajal olulise panuse ELi liikmesriikide väärtuste levitamisse; rõhutab, et selle kasu tunnistatakse ka kolmandate riikidega tehtavas vabatahtlikus töös, mis kujutab endast vastastikuse mõistmise ja kultuuridevaheliste suhete edendamise strateegilist vahendit;

2.  sedastab riiklike õigusraamistike väärtust, mis täpsustavad vabatahtlike ja vabatahtliku tegevuse staatust, ning seda, kui tähtis on oskuste ja kvalifikatsioonide parem mõistmine ja võrreldavus ELi tasandil, et hõlbustada liikuvust;

3.  kutsub liikmesriike üles rakendama protsesse nõukogu 2012. aasta soovituse raames, et tagada oskuste ja kvalifikatsioonide parem mõistmine ja võrreldavus; soovitab, et mis tahes tulevastes Euroopa oskuste passi ja Europassi algatustes tähtsustataks rohkem formaalsete, informaalsete ja mitteformaalsete kogemuste teel, sh vabatahtliku tegevuse käigus toimuvat õppimist; tuletab meelde, et vabatahtlik tegevus annab oskusi, mis võivad lihtsustada pääsu tööturule;

4.  märgib, et Euroopas teeb ligikaudu 100 miljonit erinevas vanuses kodanikku vabatahtlikku tööd, mis toodab ligikaudu 5 % ELi SKPst; kutsub komisjoni üles võtma vabatahtlike toodetud toodete ja teenuste majanduslikku väärtust arvesse, kujundades poliitikat rohkem vabatahtlikele keskendudes;

5.  ergutab liikmesriike, kes seda veel teinud ei ole, looma riiklikke vabatahtliku teenistuse süsteeme ning parandama juurdepääsu kvaliteetsele teabele vabatahtliku tegevuse võimaluste kohta riigi ja kohalikul tasandil, eelkõige juba loodud noorte teabevõrgustike ja omavahelise teabevahetuse kaudu, ning looma riiklikke kodanikuteenistuse keskusi, mis edendaksid võrdselt ka rahvusvahelise vabatahtliku tegevuse võimalusi;

6.  palub komisjonil kaaluda uuringu läbiviimist erinevate riiklike vabatahtliku teenistuse süsteemide kohta, kaasa arvatud kodanikuteenistus ja solidaarsuskorpus, ning liikmesriikides võimalike vabatahtlike suhtes kehtiva keskkonna kohta, et hõlbustada vastastikust mõistmist ja heade tavade levitamist;

7.  võtab teadmiseks komisjoni idee luua uus vabatahtliku tegevuse algatus, st ELi solidaarsuskorpus; palub, et komisjon hindaks esmalt ja eelkõige sellise algatuse ELi lisaväärtust; palub, et komisjon kindlustaks sõltuvalt selle lisaväärtuse positiivsest hinnangust, et selle väljatöötamisse oleksid kaasatud kohalikud ja riiklikud vabatahtliku tegevuse organisatsioonid; toonitab lisaks vajadust tagada, et ELi solidaarsuskorpuse loomine ja elluviimine ei kahjusta muudele ELi programmidele eraldatud eelarveid ega ajavahemikuks 2014–2020 kokku lepitud mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärasid;

8.  soovitab muuta Euroopa vabatahtliku teenistuse programmi veelgi rahvusvahelisemaks ning teeb ettepaneku kutsuda kõik EFTA/EMP riigid, ühinevad riigid ja kandidaatriigid tegema koostööd ELi liikmesriikidega vastavalt nende ELiga sõlmitud assotsieerimislepingutele ja kahepoolsetele lepingutele; rõhutab, et tuleb tõhustada vabatahtliku töö tegemise võimalusi välismaal ning koostööd ELi ja naaberriikide vabatahtliku tegevuse organisatsioonide vahel;

9.  nõuab kindlalt, et Euroopa vabatahtliku teenistuse programm tooks kasu nii kaasatud üksikisikutele ja organisatsioonidele kui ka ühiskonnale tervikuna; rõhutab, kui tähtis on Euroopa vabatahtliku teenistuse tutvustamine kõikidele noortele, jätmata välja vanemat põlvkonda, sest nad võivad anda olulise panuse näiteks mentoritena;

10.  rõhutab, et Euroopa vabatahtlik teenistus peaks tuginema kvaliteetse vabatahtliku tegevuse pakkumistele, mille puhul järgitakse vabatahtliku tegevuse hartat ja õpiliikuvust käsitleva kvaliteediharta põhimõtteid, ning et Euroopa vabatahtlik teenistus peaks tuginema struktuurile, millega ergutatakse vabatahtliku tegevuse organisatsioone hakkama vastuvõtvateks organisatsioonideks, pakkudes neile piisavat toetust ja koolitust ning tugevdades samal ajal niisuguste koordineerivate organisatsioonide rolli, kes toetavad arvukaid vastuvõtvaid organisatsioone, näiteks halduse ja koolituse osas;

11.  tuletab meelde, et Euroopa vabatahtliku teenistuse programm peaks tuginema struktuurile, mis võimaldab noortele kiiret ja lihtsat juurdepääsu programmile; nõuab seepärast selle praeguse taotluste esitamise süsteemi hõlbustamist ja lihtsustamist, et ergutada inimesi hakkama vabatahtlikuks ning vähendada heategevuslike ja vabatahtliku tegevuse organisatsioonide halduskoormust;

12.  rõhutab vajadust tugevdada vabatahtliku tegevuse kogemuse järelmeetmeid, eelkõige pärast välismaal omandatud kogemusi, pakkudes toetust mitte üksnes enne lahkumist, vaid ka pärast tagasipöördumist kohalikesse kogukondadesse vabatahtlikule tegevusele järgneva orientatsiooni- ja integratsioonikoolituse vormis; sellised meetmed peaksid ühtlasi ergutama positiivse tagasiside protsessi, et võimaldada kogemuste jagamist ning julgustada rohkem inimesi kaaluma vabatahtliku tegevuse võimalusi;

13.  toonitab, et kogu protsessi jooksul tuleks pakkuda kvaliteetset mentorlust, tehes seda vabatahtlike vastutustundliku juhtimise kaudu, märkides, et vabatahtlikud peaksid ühtlasi olema teadlikud oma kohustustest, mis on seotud vabatahtlike organisatsioonide ja kogukonnas osalemisega;

14.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1)

ELT L 17, 22.1.2010, lk 43–49.

(2)

ELT C 398, 22.12.2012, lk 1.

(3)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0549.

(4)

ELT C 332 E, 15.11.2013, lk 14.

(5)

http://ec.europa.eu/citizenship/pdf/volunteering_charter_en.pdf

Õigusteave - Privaatsuspoliitika