RESOLUTSIOONI ETTEPANEK mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) muutmise kohta
24.10.2016 - (2016/2931(RSP))
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2
Jan Olbrycht, Isabelle Thomas eelarvekomisjoni nimel
B8-1173/2016
Euroopa Parlamendi resolutsioon mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) muutmise kohta
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 311, 312 ja 323,
– võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020[1], eriti selle artiklit 2,
– võttes arvesse nõukogu 21. aprilli 2015. aasta määrust (EL, Euratom) 2015/623, millega muudetakse määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020[2],
– võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta[3],
– võttes arvesse oma 6. juuli 2016. aasta resolutsiooni mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) valimistejärgse muutmise ettevalmistamise ja Euroopa Parlamendi tähelepanekute kohta enne komisjoni ettepaneku valmimist[4],
– võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020, ja sellega kaasnevaid dokumente[5],
– võttes arvesse komisjoni ettepanekut muuta 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta[6],
– võttes arvesse komisjoni 25. oktoobri 2016. aasta avaldust mitmeaastase finantsraamistiku muutmise kohta,
– võttes arvesse eelarvekomisjoni resolutsiooni ettepanekut,
– võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,
1. rõhutab Euroopa Parlamendi jätkuvat muret kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku (edaspidi „finantsraamistik“) kohaselt kasutada olevate vahendite ebapiisavuse pärast; osutab viimastel aastatel puhkenud mitmele uuele kriisile ja esile kerkinud prioriteetidele, nagu eelkõige rände- ja pagulaskriis, liiduvälised hädaolukorrad, liidusisesed julgeolekuprobleemid, põllumajanduskriis, Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) rahastamine ning töötuse püsivalt kõrge määr, eriti noorte seas; juhib tähelepanu ka kliimamuutusi käsitleva kokkuleppe hiljutisele ratifitseerimisele ELi poolt;
2. rõhutab – olles hinnanud finantsraamistiku toimimist käesoleva programmitöö perioodi esimesel poolel (hinnang on esitatud parlamendi 6. juuli 2016. aasta resolutsioonis) –, et asjakohane vastus neile väljakutsetele eeldab märkimisväärsete lisavahendite eraldamist ELi eelarvest, mida ei olnud praeguse finantsperspektiivi esimestel aastatel täielikult võimalik teha, sest kehtivas finantsraamistikus nappis rahalisi vahendeid; rõhutab, et ELi eelarve peab olema kooskõlas Euroopa Liidu võetud poliitiliste kohustuste ja strateegiliste eesmärkidega; tuletab sellega seoses meelde ELi toimimise lepingu artiklit 311, milles sätestatakse, et „liit varustab end oma eesmärkide saavutamiseks ja poliitika elluviimiseks vajalike vahenditega“;
3. on veendunud, et mitmeaastase finantsraamistiku muutmine annab ainulaadse võimaluse lahendada eelarvega seotud probleeme, mis praegu Euroopa Liidu usaldusväärsust kahjustavad; palub seepärast nõukogul täita oma kohustust viia sõnad ja teod kooskõlla ning tagada praeguse finantsperspektiivi ülejäänud aastateks realistlik, usaldusväärne, sidus ja jätkusuutlik ELi eelarve; on seisukohal, et finantsraamistiku muutmisel tuleb püüda tagada tasakaal liidu pikaajaliste poliitiliste prioriteetide elluviimise ja uute probleemide lahendamise vahel; kordab oma põhimõttelist seisukohta, mille kohaselt ei tohiks uusi poliitilisi algatusi rahastada olemasolevate programmide ja poliitikameetmete arvelt; rõhutab vajadust ELi eelarve järele, mis oleks Euroopa kodanike jaoks läbipaistvam ja ligipääsetavam, et oleks võimalik taastada nende usaldus Euroopa projekti vastu;
Finantsraamistiku muutmise kiirete läbirääkimiste raamistik
4. tuletab meelde, et finantsraamistiku valimistejärgne kohustuslik muutmine oli üks parlamendi peamisi nõudmisi kehtiva finantsraamistiku üle peetud läbirääkimistel; väljendab seetõttu heameelt komisjoni otsuse üle esitada pärast 2014.–2020. aasta finantsraamistiku toimimise läbivaatamist vastavalt finantsraamistiku määruse artiklile 2 ettepanek finantsraamistiku määruse ja institutsioonidevahelise kokkuleppe muutmiseks; on veendunud, et see ettepanek on hea algpunkt läbirääkimisteks;
5. kinnitab, et finantsraamistikku käsitlev 6. juuli 2016. aasta resolutsioon annab parlamendile volitused tulevasteks finantsraamistiku üle peetavateks läbirääkimisteks, hõlmates finantsraamistiku muutmise kõiki aspekte ning 2020. aasta järgse finantsraamistikuga seotud olulisi elemente;
6. rõhutab, et finantsraamistiku muutmise ajal kokku lepitavad kõik muudatused tuleb ellu viia viivitamata ja integreerida juba ELi 2017. aasta eelarvesse; nõuab tungivalt, et nõukogu vastaks komisjoni ettepanekule konstruktiivselt ja kiiresti ning annaks oma eesistujale viivitamata läbirääkimisvolitused; on valmis alustama nõukoguga kiiresti sisulisi läbirääkimisi finantsraamistiku muutmise üle 2017. aasta eelarve lepitusmenetluse raames ning vastavalt ühiselt kokku lepitud ajakavale ja konkreetsetele läbirääkimiste tingimustele; peab kahetsusväärseks, et nüüd, mil eelarve lepitusmenetlus on algamas, ei ole nõukogu veel valmis finantsraamistiku läbirääkimisi alustama; kinnitab kavatsust jõuda mõlemas menetluses kokkuleppele enne 2016. aasta lõppu;
Euroopa Parlamendi vastus komisjoni ettepanekule: finantsraamistiku muutmise ambitsioonikas kokkulepe
7. suhtub positiivselt finantsraamistiku paketi kohta esitatud muudatustesse, eelkõige paindlikkuse küsimuses; peab siiski kahetsusväärseks, et komisjoni ei soovitanud suurendada praegusi finantsraamistiku ülemmäärasid, mis lahendaks selgelt ja jätkusuutlikult ELi poliitika hinnanguliste vajaduste rahastamise kuni käesoleva perioodi lõpuni; rõhutab parlamendi seisukohta, et rubriikide 1a (Konkurentsivõime majanduskasvu ja tööhõive tagamiseks), 1b (Majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus), 3 (Julgeolek ja kodakondsus) ja 4 (Globaalne Euroopa) ülemmäärad on ebapiisavad ja neid tuleks suurendada, kui liit soovib probleemid lahendada ja oma poliitilised eesmärgid täita;
8. tuletab eriti meelde parlamendi nõudmisi hüvitada täielikult EFSIga seotud kärped programmis „Horisont 2020“ ja Euroopa ühendamise rahastus, jätkata noorte tööhõive algatust samal iga-aastaste assigneeringute tasemel nagu 2014. ja 2015. aastal ning suurendada märkimisväärselt rubriikides 3 ja 4 rände- ja pagulaskriisi lahendamiseks mõeldud vahendeid; suhtub positiivselt komisjoni esildatud täiendavate sihtotstarbeliste suurendamiste üldisesse paketti, mida saab rahastada käesoleva perioodi lõpuni olemasolevatest varudest, kuid rõhutab, et ettepanek ei vasta siiski parlamendi ootustele kõnealustes valdkondades;
9. märgib, et arvnäitajatega seotud komisjoni ettepanek, mille maht on hinnanguliselt 12,8 miljardit eurot, sisaldab erinevaid komponente; toonitab eelkõige programmi „Horisont 2020“ ja Euroopa ühendamise rahastu transpordivaldkonna (mõlemal juhul 0,4 miljardit eurot), programmide „Erasmus+“ ja COSME (mõlemal juhul 0,2 miljardit eurot) ning noorte tööhõive algatuse (1 miljard eurot) vahendite suurendamist, mis tähendab kokku 2,2 miljardi euro eest uusi assigneeringuid; märgib, et mitu seadusandlikku ettepanekut, mille komisjon esitas finantsraamistiku muutmise ettepanekuga paralleelselt (EFSI laiendamine, välisinvesteeringute kava, mis hõlmab partnerlusraamistikku koostöö tegemiseks konkreetsete päritolu- ja transiidiriikidega, ning Wifi4EU), annavad kokku veel 1,6 miljardit eurot; tuletab meelde, et 2017. aasta eelarve projekti esitamisel tugevdas komisjon juba rände valdkonda 1,8 miljardi euro võrra ning ajakohastas rubriigi 3 rahastamiskava 2,55 miljardi euro võrra jätkuvate seadusandlike menetluste tõttu; juhib ühtlasi tähelepanu asjaolule, et alamrubriigi 1a ja rubriigi 4 rahaliste vahendite kavandatav suurendamine kajastub osaliselt juba kirjalikus muutmisettepanekus nr 1/2017; märgib ühtlasi, et ühtekuuluvuspoliitika rahastamispakettide tehniline kohandamine 4,6 miljardi euro ulatuses on komisjoni tehniline muudatus ning see on juba kinnitatud finantsraamistiku tehnilise kohandusena 2017. aastaks;
10. on veendunud, et noorte liikuvus on Euroopa teadmuse suurendamise ja identiteedi tugevdamise seisukohalt ülisuure tähtsusega, eelkõige populismi ja väärteabe levimise ohu ennetamisel; peab ELi eelarvest toimuvat edasist investeerimist Euroopa noortesse poliitiliselt hädavajalikuks; toetab selliste uute algatuste elluviimist nagu hiljuti esildatud programm „Interraili sõidukaart 18. sünnipäevaks“, millega antaks kõigile Euroopa kodanikele nende 18. sünnipäeva puhul tasuta Interraili sõidukaart; nõuab, et finantsraamistiku muutmisega seoses tagataks asjakohased assigneeringud selle ettepaneku rahastamiseks;
11. on kindlalt otsustanud lahendada ühemõttelisel viisil finantsraamistiku erivahendite maksete eelarvestamise küsimuse; tuletab meelde kehtiva finantsraamistiku ajal eelarveläbirääkimistel igal aastal esiplaanil olnud lahendamata tõlgendamiskonflikti ühelt poolt komisjoni ja Euroopa Parlamendi ning teiselt poolt nõukogu vahel; kinnitab oma veendumust, mille kohaselt tuleks ka maksete assigneeringuid, mis on tingitud erivahendite kasutuselevõtust kulukohustuste assigneeringutes, arvestada mitmeaastase finantsraamistiku iga-aastaste maksete ülemmääradele lisaks; on seisukohal, et komisjoni analüüsi ja prognoosi kohaselt saab kehtiva finantsraamistiku maksete ülemmäärad säilitada ainult juhul, kui see küsimus lahendatakse sellisel viisil;
12. väljendab tõsist muret koostöös liikmesriikidega täidetavate ELi programmide rakendamisel praegu esinevate viivituste pärast, mida näitab ilmekalt paranduseelarve projekt nr 4/2016, millega vähendatakse eelarvestatud maksete taset 2016. aastal 7,3 miljardi euro võrra; arvab, et sellised viivitused toovad kaasa maksetaotluste suure kuhjumise kehtiva finantsraamistiku perioodi lõppu; tuletab meelde, et eelarveaastal 2015 suurenesid täitmata kulukohustused uuesti varasema kõrge tasemeni ning tulevastest eelarvetest rahastatav summa kasvas 339 miljardi euroni; on kindlalt veendunud, et tuleks igati püüda vältida eelmisel perioodil ilmnenud tasumata arvete võlgnevuse kuhjumisega sarnase võlgnevuse tekkimist ja uut maksekriisi; toetab seetõttu kindlalt uut siduvat maksekava aastateks 2016–2020, mille kolm institutsiooni peaksid ühiselt koostama ja kokku leppima; on ka seisukohal, et selle ülesande täitmiseks on tingimata vaja täielikult ära kasutada maksete koguvaru ilma mingite iga-aastaste piiranguteta;
13. kordab oma pikaajalist seisukohta, et ELi eelarve alatäitmisest või trahvidest tulenev ülejääk tuleks kanda ELi eelarvesse täiendava tuluna, ilma kogurahvatulul põhinevate osamaksude vastava kohandamiseta; peab kahetsusväärseks, et komisjon ei lisanud seda punkti finantsraamistiku muutmise ettepanekusse;
14. rõhutab, et paindlikkussätted osutusid kehtiva finantsraamistiku esimestel aastatel hädavajalikuks, et rahastada rände- ja pagulaskriisile reageerimist ning uusi poliitilisi algatusi finantsraamistiku rangeid ülemmäärasid ületades; väljendab seetõttu heameelt komisjoni ettepaneku üle neid sätteid laiendada; toetab eelkõige kulukohustuste koguvaru suuruse ja kohaldamisalaga seotud piirangute kaotamist, nagu ka parlament on nõudnud; märgib, et paindlikkusinstrumendi ja hädaabireservi jaoks esildatud uued aastased summad on lähedal järgmisse eelarveaastasse ülekandmistest tulenevalt 2016. aastal tegelikult saavutatud tasemele, kuid parlamendi nõudmine oli kaks korda suurem (vastavalt 2 miljardit eurot ja 1 miljard eurot);
15. rõhutab, et ELi eelarve tulemuslik täitmine on parlamendi jaoks tähtsaim prioriteet; väljendab eriti heameelt komisjoni ettepaneku üle teha ELi eelarves uuesti kättesaadavaks assigneeringud, mis on vabastatud seetõttu, et meetmed, milleks need algselt kavandatud olid, on jäänud ellu viimata, ning toonitab, et see oli üks parlamendi peamisi nõudmisi finantsraamistikku käsitlevas 6. juuli 2016. aasta resolutsioonis; toonitab, et vabastatud assigneeringud on tegelikult assigneeringud, mille täielikuks ärakasutamiseks on eelarvepädevad institutsioonid juba heakskiidu andnud, ning seetõttu ei saa neid pidada uueks või täiendavaks koormuseks riigikassale;
16. toetab komisjoni ettepanekut luua ELi kriisireserv vahendina, mis võimaldab liidul kriisidele ja tõsise humanitaar- või julgeolekumõjuga sündmustele kiiresti reageerida; on seisukohal, et selle erivahendi kasutuselevõtmine kriisi puhul lahendab täiendavad rahastamisvajadused selgelt ja tõhusalt; nõustub komisjoni ettepanekuga kasutada vabastatud assigneeringuid, kuid väidab, et see ei saa olla selle vahendi ainus rahastamisallikas;
17. kordab ELi eelarve peamist põhimõtet, milleks on ühtsus ja mida rahvusvaheliste fondide arvu suurenemine kahjustab; palub seepärast seda põhimõtet kiiresti kohaldada ja võimaldada Euroopa Parlamendil vahepeal teostada nende fondide üle vajalikku parlamentaarset kontrolli;
18. on seisukohal, et institutsioonidevahelise kokkuleppe käimasolev muutmine annab suurepärase võimaluse tagada finantsraamistiku erivahendite kasutuselevõtmise üle hääletamise nõuete ühtlustamine ja kooskõlla viimine nõuetega, mida kohaldatakse liidu üldeelarve vastuvõtmise suhtes; nõuab asjaomaste sätete vastavat muutmist;
Paralleelsed seadusandlikud ettepanekud
19. nõustub täielikult komisjoni kavatsusega lihtsustada finantseeskirju ning on seisukohal, et see on finantsraamistiku muutmise tähtis osa; võtab sellega seoses teadmiseks komisjoni ettepaneku finantsmääruse põhjalikuks muutmiseks ning 15 valdkondliku määruse muutmiseks; rõhutab, et lihtsustamise eesmärk peaks olema rakendamiskeskkonda maksete saajate jaoks parandada ja otstarbekamaks muuta; lubab töötada sel eesmärgil eduka tulemuse nimel, mis tuleks saavutada mõistliku aja jooksul;
20. märgib, et seadusandlike ettepanekute üle (EFSI laiendamine, välisinvesteeringute kava, mis hõlmab partnerlusraamistikku koostöö tegemiseks konkreetsete päritolu- ja transiidiriikidega, ning Wifi4EU), mille komisjon esitas finantsraamistiku muutmise ettepanekuga samal ajal, otsustavad parlament ja nõukogu seadusandliku tavamenetluse kohaselt;
2020. aasta järgne finantsraamistik
21. toonitab, et finantsraamistiku muutmisega peaks algama ka konsensuse otsimine 2020. aasta järgse finantsraamistiku jaoks; rõhutab, et sellega seoses tuleks võtta kindlad kohustused, eelkõige käsitleda omavahendite süsteemi reformi, sh uute omavahendite kasutuselevõtmist, millega saab oluliselt vähendada kogurahvatulul põhinevate osamaksude osakaalu ELi eelarves, kaotada järk-järgult kõik tagasimaksed, samuti viia finantsraamistiku kestus kooskõlla institutsioonide poliitilise tsükliga;
°
° °
22. palub komisjonil esitada eelarvepädevatele institutsioonidele kogu asjakohase teabe selle kohta, milline on Ühendkuningriigi 23. juuni 2016. aasta rahvahääletuse ja sellele järgneva Ühendkuningriigi Euroopa Liidust lahkumise rahaline mõju praegusele finantsraamistikule, ilma et see mõjutaks Ühendkuningriigi ja ELi eelseisvate läbirääkimiste tulemusi;
23. rõhutab, et rahu ja stabiilsus on põhiväärtused, mille liit peab säilitama; on seisukohal, et suure reede kokkulepet, mis on osutunud ülioluliseks rahu ja leppimise saavutamisel, tuleb kaitsta; rõhutab vajadust konkreetsete meetmete ja programmide järele, et tagada toetus piirkondadele, mida Lissaboni lepingu artikli 50 kasutuselevõtmisele järgnevate läbirääkimiste tulemusel Euroopa Liidust lahkumine kõige rohkem mõjutab;
°
° °
24. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, muudele asjaomastele institutsioonidele ja organitele ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.