RESOLUTSIOONI ETTEPANEK komisjoni 24. novembri 2016. aasta delegeeritud määruse kohta, millega muudetakse komisjoni delegeeritud määrust (EL) 2016/1675, millega täiendatakse direktiivi (EL) 2015/849, määrates kindlaks suure riskiga kolmandad riigid, kus esineb strateegilisi puudusi
13.12.2016 - (C(2016)07495 – 2016/3007(DEA))
Roberto Gualtieri majandus- ja rahanduskomisjoni nimel
Claude Moraes, Judith Sargentini kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni nimel
B8-0001/2017
Euroopa Parlamendi resolutsioon komisjoni 24. novembri 2016. aasta delegeeritud määruse kohta, millega muudetakse komisjoni delegeeritud määrust (EL) 2016/1675, millega täiendatakse direktiivi (EL) 2015/849, määrates kindlaks suure riskiga kolmandad riigid, kus esineb strateegilisi puudusi (C(2016)07495 – 2016/3007(DEA))
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse Euroopa Komisjoni delegeeritud määrust (C(2016)07495),
– võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 290,
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ[1], ja eelkõige selle artikli 9 lõiget 2 ja artikli 64 lõiget 5,
– võttes arvesse komisjoni 14. juuli 2016. aasta delegeeritud määrust (EL) 2016/1675, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/849, määrates kindlaks suure riskiga kolmandad riigid, kus esineb strateegilisi puudusi[2], ja eelkõige selle lisa,
– võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni 19. septembri 2016. aasta ühist kirja, milles käsitletakse komisjoni delegeeritud määrust C(2016)4180, ning volinik Jourová 26. oktoobri 2016. aasta vastust sellele,
– võttes arvesse maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomuga või mõjuga meetmete kahe erikomisjoni (TAXE/TAX2) ning rahapesu, maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise uurimise komisjoni (PANA) tehtud tööd ja järeldusi,
– võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust komisjoni ettepaneku 2016/0208 (COD) kohta, ja eelkõige selle lõike 3 punkti 8, milles käsitletakse suure riskiga kolmandate riikide nimekirja,
– võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni ja kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ettepanekut võtta vastu resolutsioon,
– võttes arvesse kodukorra artikli 105 lõiget 3,
A. arvestades, et delegeeritud määrus, selle lisa ja muutev delegeeritud määrus on mõeldud selleks, et teha kindlaks kõrge riskiga kolmandad riigid, kus esineb rahapesu tõkestamise ja terrorismi rahastamise tõkestamise osas strateegilisi puudusi, mis kujutavad endast ohtu ELi finantssüsteemile ja mille puhul peavad ELi kohustatud isikud kooskõlas direktiiviga (EL) 2015/849 (neljas rahapesu vastane direktiiv) kohaldama kliendi suhtes tugevdatud hoolsusmeetmeid;
B. arvestades, et alates 23. septembrist 2016 on kehtinud komisjoni viimane delegeeritud määrus (EL) 2016/1675, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/849, määrates kindlaks suure riskiga kolmandad riigid, kus esineb strateegilisi puudusi;
C. arvestades, et komisjoni delegeeritud määrus (EL) 2016/1675 jääb kehtima isegi siis, kui muutev delegeeritud määrus lükatakse tagasi;
D. arvestades, et riikide nimekiri (ka pärast komisjoni poolt 24. novembril 2016. aastal vastu võetud muutvas delegeeritud määruses tehtud muudatust) langeb kokku nimekirjaga riikidest, mille rahapesuvastane töökond oma 28. täiskogu koosolekul 19.–21. oktoobril 2016. aastal kindlaks tegi;
E. arvestades, et nagu on sätestatud neljanda rahapesu vastase direktiivi põhjenduses 28 ja korratud komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2016/1675 seletuskirjas, kujutab komisjoni poolne hindamine endast autonoomset protsessi; arvestades, et komisjonil on seetõttu õigus liikuda rahapesuvastase töökonna standarditest edasi ja jätta kolmanda riigi oma nimekirja isegi siis, kui rahapesuvastane töökond on selle sealt kustutanud, või lisada täiendavaid kolmandaid riike tingimusel, et see toimub kooskõlas neljanda rahapesu vastase direktiivi artikli 9 lõikes 2 sätestatud konkreetsete kriteeriumitega;
F. arvestades, et komisjoni poolne hindamine on autonoomne protsess, mis tuleb läbi viia põhjalikult ja erapooletult, hinnates kõiki kolmandaid riike samade kriteeriumite alusel, mis on määratletud direktiivi (EL) 2015/849 artiklis 9;
G. arvestades, et komisjoni poolne hindamine peab olema täiesti sõltumatu ning poliitikaväline protsess;
H. arvestades, et komisjon tõdeb oma 26. oktoobri 2016. aasta kirjas, et tal tuleb kõrge riskiga riigid kindlaks teha üksnes neljanda rahapesu vastase direktiivi artikli 9 lõikes 2 loetletud alustel ja ainult rahapesu tõkestamise ja terrorismi rahastamise tõkestamisega seotud puuduste osas;
I. arvestades, et tõendusmaterjal, mille on kogunud maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomuga või mõjuga meetmete kaks erikomisjoni (TAXE/TAX2) ning rahapesu, maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise uurimise komisjon (PANA) näitab, et mõnes riigis, mis ei ole lisatud kehtivasse suure riskiga kolmandate riikide nimekirja, võib artikli 9 lõike 2 mitmes aspektis tõepoolest esineda puudusi rahapesu tõkestamise ja terrorismi rahastamise tõkestamise osas;
J. arvestades, et lisaks on parlament seisukohal, et neljanda rahapesu vastase direktiivi artikli 9 lõikes 2 toodud kriteeriumite loetelu ei ole täielik („eeskätt“) ja et rahapesu eelkuriteod, nagu maksualased kuriteod, on nende kriteeriumitega hõlmatud ja neid tuleks komisjoni autonoomses protsessis nõuetekohaselt arvesse võtta;
K. arvestades, et parlament nõustub komisjoni 26. oktoobri 2016. aasta kirjas väljendatud seisukohaga, et maksudest kõrvalehoidmine ja rahapesu ei pruugi tõepoolest alati kattuda, kuid ei ole põhimõtteliselt nõus võimalusega teha absoluutset vahet koostööd mittetegevate maksujurisdiktsioonide ning rahapesu tõkestamise ja terrorismi rahastamise tõkestamisega seotud puuduste vahel, eelkõige seoses kahtlastest tehingutest teatamise nõuetega;
L. arvestades, et parlament eeldab, et komisjon viib läbi oma hinnangu ja hoidub tuginemast ainult välistele infoallikatele;
1. esitab komisjoni delegeeritud määrusele vastuväiteid;
2. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile ning teatada talle, et delegeeritud määrus ei saa jõustuda;
3. palub komisjonil esitada uue delegeeritud õigusakti, milles võetakse arvesse eelpool nimetatud soovitusi;
4. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.