RESOLUTSIOONI ETTEPANEK ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2017. aasta istungjärkudeks
13.3.2017 - (2017/2598(RSP))
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2
Barbara Lochbihler fraktsiooni Verts/ALE nimel
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B8-0183/2017
B8-0189/2017
Euroopa Parlamendi resolutsioon ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2017. aasta istungjärkudeks
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja,
– võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ning ÜRO inimõiguste konventsioone ja nende fakultatiivprotokolle,
– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 60/251, millega asutati ÜRO Inimõiguste Nõukogu (UNHRC),
– võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, Euroopa sotsiaalhartat ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone ÜRO Inimõiguste Nõukogu istungjärkude kohta,
– võttes arvesse oma 7. juuli 2016. aasta soovitust nõukogule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee 71. istungjärgu kohta[1],
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone inimõiguste rikkumise kohta, sealhulgas oma 2016. aasta kiireloomulisi resolutsioone Etioopia, Põhja-Korea, India, Krimmi, Hongkongi, Kasahstani, Egiptuse, Kongo Demokraatliku Vabariigi, Pakistani, Hondurase, Nigeeria, Gambia, Djibouti, Kambodža, Tadžikistani, Vietnami, Malawi, Bahreini, Myanmari, Filipiinide, Somaalia, Zimbabwe, Rwanda, Sudaani, Tai, Hiina, Brasiilia, Venemaa, Tiibeti, Myanmari, Iraagi, Indoneesia, Kesk-Aafrika Vabariigi, Burundi, Nicaragua, Kuveidi ja Guatemala kohta,
– võttes arvesse oma 14. detsembri 2016. aasta resolutsiooni inimõigusi ja demokraatiat maailmas ning Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas käsitleva 2015. aasta aruande kohta[2],
– võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2, artikli 3 lõiget 5 ning artikleid 18, 21, 27 ja 47,
– võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2015. aasta aruannet ÜRO Peaassambleele,
– võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,
A. arvestades, et inimõiguste universaalsuse edendamine ja kaitsmine on osa Euroopa Liidu eetilisest ja õiguslikust acquis’st ning üks Euroopa ühtsuse ja terviklikkuse nurgakivi; arvestades, et inimõiguste austamine tuleks integreerida kõikidesse ELi poliitikavaldkondadesse;
B. arvestades, et EL on inimõiguste edendamise ja kaitsmisega seoses tugevalt pühendunud mitmepoolsusele ja ÜRO organitele;
C. arvestades, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu korrapärased istungjärgud, eriraportööride nimetamine, inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise mehhanism ja erimenetlused kas riigipõhiste olukordade või valdkondlike küsimustega tegelemiseks aitavad kõik kaasa inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte edendamisele ja austamisele;
ÜRO Inimõiguste Nõukogu
1. tunneb heameelt ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Zeid Ra’ad Al Husseini ja tema büroo (OHCHR) tehtud töö üle; tuletab meelde, et EL on võtnud kohustuse jätkata selle terviklikkuse, sõltumatuse ja toimimise toetamist ja kaitsmist; tunneb heameelt rolli üle, mida ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo täidab rahvusvaheliste ja piirkondlike inimõigustealaste mehhanismide vahelise koostöö edendamisel ning niisuguste viiside väljaselgitamisel, mis võimaldavad suurendada piirkondlikul tasandil kokku lepitud korra rolli universaalsete inimõiguste normide valdkonnas;
2. on arvamusel, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu tulemuslikkus ja usaldusväärsus sõltuvad selle liikmete tõelisest pühendumisest kõikides riikides kõikide isikute kaitsele mis tahes inimõiguste rikkumiste eest kooskõlas rahvusvaheliste inimõiguste konventsioonidega, millega edendatakse universaalsust, erapooletust, objektiivsust, selektiivsuse puudumist, konstruktiivset dialoogi ja koostööd; rõhutab tungivalt vajadust vältida arutelu polariseerumist ÜRO Inimõiguste Nõukogus ning ergutab pidama konstruktiivset dialoogi;
3. palub riikidel anda ÜRO Inimõiguste Nõukogu sõltumatutele ekspertidele, eriraportööridele või ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo ekspertidele juurdepääsu, et nad saaksid uurida väidetavaid inimõiguste rikkumisi ja osaleda konstruktiivselt olukorra parandamises, täita inimõiguste konventsioonide raames võetud kohustused ning teha igakülgset koostööd ÜRO Inimõiguste Nõukogu erimenetluste esindajatega;
4. ergutab kõiki riike astuma konkreetseid samme, et võtta inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise soovituste alusel meetmeid ja kõrvaldada puudused, kehtestades rakendamise ja järelmeetmete mehhanismi, mis hõlmab ka riiklike tegevuskavade ja riiklike koordineerimismehhanismide loomist;
5. taunib asjaolu, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmeteks on jätkuvalt riigid, mille puhul on tõendatud inimõiguste tõsised ja süstemaatilised rikkumised, praegu näiteks Saudi Araabia, Hiina ja Egiptus, ning palub taas ELi liikmesriikidel avalikustada oma hääletamine ÜRO Inimõiguste Nõukogus; nõuab sellega seoses, et EL ja tema liikmesriigid väljendaksid oma hääletuskäitumises õiguste võrdset tähtsust ning lähtuksid ÜRO Inimõiguste Nõukogu resolutsioonide üle hääletamisel sisust, mitte nende tekstide autoritest;
6. tuletada meelde ÜRO Peaassamblee kohustust võtta ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmeid valides arvesse kandidaatide austavat suhtumist inimõiguste, õigusriigi põhimõtte ja demokraatia edendamisse ja kaitsesse; tunneb heameelt ÜRO Inimõiguste Nõukogu otsuse üle nõuda, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu nõuandekomitee koostaks hindamisaruande piirkondlikul ja allpiirkondlikul tasandil kokku lepitud inimõiguste edendamise ja kaitse korra kehtestamisel tehtud edusammude kohta; nõuab, et EL ja tema liikmesriigid väljendaksid oma hääletuskäitumises õiguste võrdset tähtsust ning parandaksid ELi seisukohtade kooskõlastatust selles osas; nõuab tungivalt, et EL oleks oma arvamuste väljendamisel üksmeelne ning jõuaks ÜRO Inimõiguste Nõukogus hääletamisel ühisele ELi seisukohale;
7. kordab lisaks, kui oluline on tagada, et EL osaleks aktiivselt ja järjepidevalt ÜRO inimõigustealastes mehhanismides ning teeks koostööd eriti kolmanda komitee, ÜRO Peaassamblee ja ÜRO Inimõiguste Nõukoguga, et parandada oma usaldusväärsust; toetab Euroopa välisteenistuse, ELi New Yorgi ja Genfi delegatsioonide ning liikmesriikide jõupingutusi selleks, et veelgi suurendada ELi ühtsust inimõigustega seotud küsimustes ÜRO tasandil;
Valdkondlikud prioriteedid
8. rõhutab, kui tähtis on inimõigustega tegelevate valitsusväliste organisatsioonide ja inimõiguste kaitsjate roll inimõiguste edendamisel ja kaitsmisel; toonitab, et inimõigusi ja põhivabadusi tuleb kaitsta kõigis nende väljendusvormides, kaasa arvatud uue tehnoloogia kontekstis; jagab ÜRO Inimõiguse Nõukogu muret teadete pärast niisuguste kodanikuühiskonna organisatsioonide ja valitsusväliste organisatsioonide liikmete ähvardamise ja survestamise kohta, kes on teinud koostööd temaga, kaasa arvatud tema erimenetluste esindajatega ja inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise protsessis;
9. väljendab tõsist muret arvukate ja aina sagenevate katsete pärast ahendada kodanikuühiskonna ja inimõiguste kaitsjate tegutsemisruumi, kaasa arvatud terrorismivastaste seaduste kehtestamise teel; mõistab hukka igasuguse nii internetis kui ka väljaspool internetti inimõiguste kaitsjate, rikkumisest teatajate, ajakirjanike ja blogipidajate suhtes toime pandava vägivalla, ahistamise, hirmutamise ja tagakiusamise; kutsub kõiki riike üles edendama ohutut ja võimalusi pakkuvat keskkonda, kus valitsusvälised organisatsioonid, kodanikuühiskond, ajakirjanikud ja inimõiguste kaitsjad, seades eritähelepanu objektiks naised ja lapsed, keskkonnaaktivistid ja haavatavate rühmade liikmed, nagu LGBTI-inimesed, saavad sõltumatult ja sekkumatult tegutseda, ning tagama niisuguse keskkonna; palub taas, et riigid, kes on võtnud vastu sõltumatute inimõigustega tegelevate organisatsioonide vastu suunatud piiravad õigusaktid, tühistaksid need ning tühistaksid ka kõik muud nende vastu suunatud survemeetmed, sealhulgas reisikeelud ja vara külmutamised;
10. on veendunud, et vaba, sõltumatu ja erapooletu meedia on üks niisuguse demokraatliku ühiskonna põhialus, kus avatud aruteludel on väga oluline roll; toetab palvet nimetada ametisse ÜRO peasekretäri eriesindaja, kes hakkaks tegelema ajakirjanike julgeolekuga; palub ELil tõstatada kõikidel rahvusvahelistel foorumitel küsimused, mis on seotud väljendusvabadusega internetis, digitaalsete vabadustega ning vaba ja avatud interneti tähtsusega; nõuab digilõhe vähendamist ning piiranguteta juurdepääsu teabele ja sidevahenditele ning tsenseerimata juurdepääsu internetile; kordab sellega seoses oma palvet, et EL võtaks kasutusele tasuta ja avatud lähtekoodiga tarkvara ning julgustaks ka muid osalejaid seda tegema, kuna selline tarkvara võimaldab suuremat turvalisust ja inimõiguste ulatuslikumat austamist;
11. tuletab meelde kogunemis- ja ühinemisvabaduse õiguse jätkuvat rikkumist kogu maailmas; tunneb suurt heameelt rahumeelse kogunemise ja ühinemise vabaduse õigusega tegeleva ÜRO eriraportööri Maina Kiai töö üle; kutsub kõiki riike üles võtma eriraportööri aruandeid nõuetekohaselt arvesse;
12. nõuab tungivalt, et kõik riigid ratifitseeriksid kiiresti kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurilalaste õiguste rahvusvahelise pakti fakultatiivprotokollid, millega nähakse ette kaebuste esitamise ja uurimismehhanismid;
13. on vastu igasugusele diskrimineerimisele ja tagakiusamisele mis tahes alusel, sealhulgas rassi, nahavärvi, keele, usutunnistuse või veendumuse, soolise identiteedi või seksuaalse sättumuse, sotsiaalse päritolu, kastikuuluvuse, sünnipära, vanuse või puude alusel; toetab ELi koostööd asjaomaste erimenetluste esindajatega, sealhulgas uue sõltumatu eksperdiga valdkonnas, mis puudutab kaitset vägivalla ja diskrimineerimise eest seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi alusel; nõuab, et EL jätkaks aktiivselt võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise edendamist ning kõikide isikute vastu suunatud vägivalla ja diskrimineerimise vastu võitlemist;
14. väljendab muret asjaolu pärast, et paljud inimesed kannatavad individuaalselt või kollektiivselt nende usu- või veendumusvabaduse õiguse rikkumiste tõttu, mida panevad toime riigid ja valitsusvälised osalejad ning millega kaasnevad diskrimineerimine, ebavõrdsus ja häbimärgistamine; tuletab meelde vajadust võidelda usutunnistusel või veendumustel põhineva diskrimineerimise ja sallimatuse vastu, et tagada muude üksteisest sõltuvate inimõiguste, nagu väljendusvabaduse austamine; nõuab, et EL teeks tööd selle nimel, et tagada usu- ja etniliste vähemuste parem kaitse tagakiusamise ja vägivalla eest ning tunnistada kehtetuks õigusaktid, millega kriminaliseeritakse jumalateotus või usust taganemine, mida kasutatakse ettekäändena usu- ja etniliste vähemuste ning mitteusklike tagakiusamiseks; nõuab usu- ja veendumusvabaduse eriraportööri töö toetamist;
15. kutsub tungivalt ELi üles toetama jätkuvalt nulltolerantsuse lähenemisviisi surmanuhtluse suhtes ning nõuab, et EL püüaks veelgi suurendada piirkondadeülest toetust järgmisele ÜRO Peaassamblee resolutsioonile surmanuhtluse moratooriumi kohta; tunneb heameelt Madagaskari, Fidži, Suriname ja Kongo Vabariigi 2015. aasta otsuse üle kaotada surmanuhtlus kõikide kuritegude puhul; taunib hukkamiste taasalustamist mitmes riigis, sealhulgas Bahreinis, Kuveidis, Valgevenes, Bangladeshis, Indias, Omaanis, Lõuna-Sudaanis, Indoneesias ja Tšaadis; taunib ühtlasi asjaolu, et teadete kohaselt on suurenenud langetatud surmaotsuste arv eelkõige Hiinas, Egiptuses, Iraanis, Nigeerias, Pakistanis ja Saudi Araabias; tuletab kõnealuste riikide ametivõimudele meelde, et nad on lapse õiguste konventsiooni osalisriigid ning selle konventsiooniga on rangelt keelatud surmanuhtluse kasutamine, kui kuriteo toimepanija on noorem kui 18aastane; mõistab kindlalt hukka surmanuhtluse sagenenud kasutamise uimastitega seotud kuritegude puhul ning nõuab selliste kuritegude eest määratava karistusena surmanuhtluse ja kohtuvälise hukkamise kasutamise ebaseaduslikuks kuulutamist; väljendab sügavat muret tuhandete kohtuväliste hukkamiste pärast, mille on viimastel kuudel kiitnud heaks Filipiinide president Duterte, ning Filipiinide parlamendis toimunud hääletuse pärast surmanuhtluse taastamise poolt uimastitega seotud kuritegude eest pärast seda, kui kõnealune riik kaotas 2007. aastal selles piirkonnas esimesena surmanuhtluse;
16. nõuab tungivalt, et EL toetaks ÜROs tehtavat piinamise ja muu julma, ebainimliku ja inimväärikust alandava kohtlemise või karistamise ning massihukkamiste ja uimastitega seotud kuritegude eest hukkamiste vastast tööd ning võtaks sellel teemal sõna, ning palub Euroopa välisteenistusel tõhustada dialoogi kõikidel tasanditel ja kõikidel foorumitel ELi jõupingutusi võitluses kohtuväliste hukkamiste, piinamise ja muu väärkohtlemise vastu kooskõlas suunistega kolmandatele riikidele suunatud Euroopa Liidu poliitika kohta, mis käsitleb piinamist ning muud julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist; nõuab ÜRO piinamisvastase konventsiooni ja selle fakultatiivprotokolli üleilmset ratifitseerimist ja tulemuslikku rakendamist; rõhutab, kuivõrd oluline on toetada piinamise ennetamist, tugevdades muu hulgas fakultatiivprotokolli alusel loodud riigi ennetusasutusi, ning jätkata piinamisohvrite rehabiliteerimise toetamist;
17. väljendab tõsist muret selle pärast, et kogu maailmas leiavad endiselt aset tõsised inimõiguste rikkumised ja kuritarvitamised; toetab igati Rahvusvahelist Kriminaalkohut, mis on peamine institutsioon, kus kuriteo toimepanijad võetakse vastutusele ja ohvritel aidatakse õiglus jalule seada, tuginedes genotsiidi, inimsusvastaste kuritegude ja sõjakuritegude puhul vastikuse täiendavuse põhimõttele; kutsub kõiki asjaosalisi üles toetama poliitiliselt, diplomaatiliselt, rahaliselt ja logistiliselt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu igapäevast tegevust; nõuab, et EL jätkaks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu töö tugevdamist; innustab tugevat dialoogi ja koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtu, ÜRO ja selle asutuste ning ÜRO Julgeolekunõukogu vahel; peab kahetsusväärseks, et teatavad Aafrika riigid on otsustanud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni alt lahkuda, kuid tunneb heameelt asjaolu üle, et kaks asjaomast riiki kolmest on selle otsuse kehtetuks tunnistanud, ja palub ka sellel viimasel riigil oma otsus uuesti läbi mõelda; kutsub kõiki ÜRO liikmesriike üles ühinema Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga, ratifitseerides võimalikult kiiresti Rooma statuudi koos Kampala muudatustega;
18. on veendunud, et riigid peaksid tegema kõikvõimalikke jõupingutusi, et võidelda karistamatuse vastu ning tagada see, et rahvusvaheliste kuritegude ja inimõiguste tõsiste rikkumiste toimepanijatel puudub pelgupaik, võttes selleks muu hulgas riigi tasandil vastu universaalse jurisdiktsiooni sätted ja rakendades neid sätteid;
19. mõistab hukka rahvusvahelise humanitaarõiguse ulatusliku mitteaustamise ning väljendab sügavat muret relvakonfliktidega kaasnevate tsiviilkahjustuste suureneva hulga pärast kogu maailmas ning haiglate, koolide, humanitaarkonvoide ja muude tsiviilsihtmärkide vastu suunatud surmatoovate rünnakute pärast; nõuab kindlalt, et selliseid rikkumisi võetaks nõuetekohaselt arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu riigipõhistes suhetes ja asjakohastes läbivaatamistes, mis toimuvad inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise mehhanismi alusel;
20. väljendab tõsist muret relvastatud droonide kasutamise pärast väljaspool rahvusvahelist õigusraamistikku; nõuab, et EL ja tema liikmesriigid edendaksid relvastatud droonide kasutamist käsitlevat rahvusvahelist raamistikku, mille aluseks on inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse austamine ning milles tuleks käsitleda selliseid küsimusi nagu õigusraamistik, proportsionaalsus, vastutus, tsiviilisikute kaitse ja läbipaistvus; nõuab taas, et EL ja tema liikmesriigid lisaksid relvastatud droonid ja täisautonoomsed relvad asjakohastesse Euroopa ja rahvusvahelistesse desarmeerimise ja relvastuskontrolli mehhanismidesse, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid osaleksid nendes kontrollimehhanismidega ja tugevdaksid neid;
21. mõistab kõige karmimalt hukka tõsised inimõiguste rikkumised, mida sellised terrori- või sõjaväestatud organisatsioonid nagu ISIS/Da’esh ja Boko Haram on tsiviilisikute, eriti naiste ja laste suhtes toime pannud; mõistab hukka kultuuripärandi hävitamiseks toimepandud tegude sageduse ja ulatuslikkuse ning nõuab erinevatel ÜRO foorumitel sellega seoses tehtud jõupingutuste toetamist;
22. nõuab, et EL kutsuks kõiki liikmesriike üles seadma inimõigused oma vastava arengupoliitika keskmesse ja viima ellu ÜRO 1986. aasta arenguõiguse deklaratsiooni; tunneb heameelt, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu nimetas hiljuti ametisse ÜRO arenguõiguse eriraportööri, kelle ülesannete hulka kuulub kaasa aitamine arenguõiguse edendamisele, kaitsele ja täitmisele säästva arengu tegevuskava 2030 ja muude rahvusvaheliste arengukoostöö lepingute raames; rõhutab, et kõikide isikute inimõigused tuleb säästva arengu tegevuskava 2030 kõikide eesmärkide ja sihtide saavutamisel seada tähtsaimaks tingimuseks; väljendab heameelt eriraportööri viimase aruande üle õiguse kohta toidule, milles käsitletakse muu hulgas pestitsiidide kasutamise mõju inimõigustele, ja toetab selle soovitusi;
23. nõuab, et ELi jätkuvalt edendaks naiste ja meeste võrdõiguslikkust ja toetaks aktiivselt ÜRO Soolise Võrdõiguslikkuse ja Naiste Õiguste Edendamise Agentuuri (UN Women) tööd ning soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise alaseid algatusi oma tegevuses ja programmides; nõuab, et jätkuvalt toetataks meetmeid, millega tugevdatakse naiste ja tütarlaste mõjuvõimu suurendamist ning naiste ja tütarlaste vastu suunatud igasuguse vägivalla ja diskrimineerimise, sealhulgas soolise vägivalla kaotamist; nõuab tungivalt, et EL püüaks luua eri piirkondlikke algatusi naiste õiguste edendamiseks, kaitseks ja järgimiseks ning täielikult ja tulemuslikult rakendaks Pekingi tegevusprogrammi ja rahvusvahelise rahvastiku- ja arengukonverentsi tegevusprogrammi ning sellega seoses jätkuvalt edendaks kerget ja takistamatut juurdepääsu pereplaneerimisele, emade tervisele, rasestumisvastastele vahenditele ja ohutule abordile ning kõigile seksuaal- ja reproduktiivtervisega seonduvatele õigustele;
24. tuletab meelde ELi võetud kohustust süvalaiendada inimõigusi ja soolisi aspekte kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu märgilise tähtsusega resolutsioonidega 1325(2000) ja 1820(2008) naiste, rahu ja julgeoleku kohta; nõuab sellega seoses, et EL toetaks rahvusvahelisel tasandil lisaväärtuse tunnustamist, mis tuleneb naiste osalemisest konfliktide ennetamises ja lahendamises, rahuvalveoperatsioonides, humanitaarabi andmisel ning konfliktijärgses ülesehitustöös ja jätkusuutlikus leppimises;
25. nõuab, et EL jätkaks laste õiguste edendamist, eelkõige aitaks tagada laste juurdepääsu veele, sanitaartingimustele, tervishoiuteenustele ja haridusele, sealhulgas konfliktipiirkondades ja pagulaslaagrites, ning kaotaks lapstööjõu kasutamise, lapssõdurite värbamise, vabadusekaotuse, piinamise, inimkaubanduse, laste varajased ja sundabielud, seksuaalse ärakasutamise ja kahjulikud tavad, nagu naiste suguelundite moonutamise; nõuab meetmeid ÜRO kaudu tehtavate rahvusvaheliste jõupingutuste toetamiseks ja tugevdamiseks, et teha lõpp laste kasutamisele relvakonfliktides ning tegeleda tõhusamalt konfliktide ja konfliktijärgsete olude mõjuga naistele ja tütarlastele; kutsub kõiki riike üles täitma 1989. aastal vastu võetud ÜRO lapse õiguste konventsiooni alusel võetud lepingulisi kohustusi ja ülesandeid, et tagada sõltumata nende õiguslikust seisundist ja ilma igasuguse diskrimineerimiseta kõigi laste õigused; palub USA-l kui ainsal riigil, kes ei ole ratifitseerinud ÜRO lapse õiguste konventsiooni, ühineda kõnealuse õigusaktiga võimalikult kiiresti;
26. kutsub liikmesriike üles edendama puuetega inimeste õigusi, sealhulgas nende võrdset osalemist ja sotsiaalset kaasatust; kutsub kõiki riike üles ratifitseerima ja rakendama ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni;
27. nõuab, et EL teeks oma partneritega ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete rakendamisel koostööd, sealhulgas võtaks meetmeid, et julgustada suuremat arvu riike võtma vastu riiklikud tegevuskavad ja osalema ÜRO töörühma ning ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo töösuundades; tunneb heameelt ELi ja paljude tema liikmesriikide osalemise üle valitsustevahelise töörühma 2016. aasta oktoobri istungjärgul, millel käsitleti siduva ÜRO äritegevuse ja inimõiguste lepingu elemente; tunneb heameelt valitsustevahelise töörühma eesistuja raportööri aruande üle, mida tutvustatakse eelseisval ÜRO Inimõiguste Nõukogu istungjärgul; kordab oma üleskutset, et EL ja selle liikmesriigid osaleksid konstruktiivselt valitsustevahelise töörühma 2017. aasta oktoobri 3. istungjärgul ja osaleksid aktiivselt aruteludes, millel käsitletakse põhielemente, sealhulgas ÜRO lepingu seost kaubanduslepingutega, inimõiguste alast hoolsuskohustust, jõustamist, juurdepääsu tõhusale õiguskaitsevahendile ja ettevõtete rolli lepingu koostamisel;
28. kutsub ELi üles tõstma ÜRO foorumitel üles selliseid teemasid, nagu maa hõivamine, sealhulgas ettevõtete poolt, ning maaõiguste kaitsjate ja keskkonnaaktivistide kohtlemine, kes on langenud tagakiusamise, sealhulgas ähvarduste, ahistamise, meelevaldse vahistamise, kallaletungide ja mõrvade ohvriks;
29. väljendab heameelt ÜRO New Yorgi deklaratsiooni üle pagulaste ja rändajate kohta, milles käsitletakse pagulaste ja rändajate suurte voogude probleemi ja mis tõi kaasa pagulasi käsitleva ülemaailmse kokkuleppe (nn kõikehõlmav pagulastele reageerimise raamistik) vastuvõtmise, ning rändajate ja pagulaste suhtes võetava kohustuste üle, mille eesmärk on päästa elusid, käsitleda konkreetseid vajadusi, võidelda rassismi ja ksenofoobia vastu, võidelda inimkaubanduse vastu, tagada võrdne tunnustamine ja kaitse seaduse ees ning kindlustada nende lisamine riiklikesse arengukavadesse; kutsub kõiki asjaomaseid osalisi üles tagama poliitilise tegevuse, rahastamise ja konkreetsed teod, et näidata üles solidaarsust New Yorgi deklaratsiooniga pagulaste ja rändajate kohta, ning tuletab meelde, et rände küsimust tuleb uurida lisaks Euroopa Liidu tasandile ka ülemaailmsel tasandil; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid võtaksid nimetatud rahvusvaheliste jõupingutuste tegemisel juhtrolli ning järgiksid vastavalt oma rahvusvahelise õiguse raames võetud kohustustele lubadust kaitsta varjupaigataotlejate, pagulaste, rändajate ja kõigi ümberasustatud isikute, eriti naiste, laste ja haavatavate rühmade, sealhulgas puuetega inimeste õigusi; hoiatab, et keskendudes eelkõige sellistele küsimustele nagu piirikontroll ja tagasisaatmine kolmandatesse riikidesse, kus inimõiguste olukord on kahetsusväärne, võivad EL ja selle liikmesriigid õõnestada need juhtpõhimõtted, seades sellega ohtu nende usaldusväärsuse rahvusvahelistel inimõiguste foorumitel, eelkõige ÜRO Inimõiguste Nõukogus;
30. tuletab meelde, et rändajate tagasisaatmist tuleks ellu viia ainult nii, et rändaja õigusi võetakse täielikult arvesse, ning üksnes juhul, kui nende õiguste kaitse on koduriigis tagatud; palub valitsustel lõpetada rändajate, sealhulgas alaealiste meelevaldne vahistamine ja kinnipidamine; kutsub kõiki riike üles võtma konkreetseid meetmeid lapspagulaste ja -rändajate parimates huvides, tuginedes lapse õiguste konventsioonile, ja võtma meetmeid, et tugevdada lastekaitsesüsteeme, sealhulgas sotsiaaltöötajate ja muude elualade esindajate koolitust, ning samuti koostööd valitsusväliste organisatsioonidega; kutsub kõiki riike, sealhulgas ELi liikmesriike veel kord üles ratifitseerima kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse rahvusvahelise konventsiooni ja seda rakendama;
31. väljendab heameelt ÜRO eriraportööri inimõiguste ja keskkonna küsimuses töö üle; rõhutab sügava murega, et bioloogilise mitmekesisuse kadu õõnestab paljude inimõiguste kasutamist, sealhulgas õigust elule, tervisele ning veele, ja mõjutab eelkõige kõige haavatavamaid rühmi, sealhulgas põlisrahvaid; kutsub ELi üles toetama ÜRO Inimõiguste Nõukogu edasisi meetmeid selles valdkonnas, mis on inimkonna tuleviku jaoks äärmiselt olulised;
32. kordab oma muret selle pärast, et suurte spordiürituste korraldamine antakse vastuvõtvatele riikidele, kus on väga halb inimõigustealane olukord, ja inimõiguste rikkumise pärast, mida sellised üritused põhjustavad, sealhulgas asjaomase elanikkonna sunniviisilised väljatõstmised ilma nendega konsulteerimata või neile hüvitist maksmata, haavatavate rühmade, nagu laste ja võõrtöötajate ärakasutamine, ja seda hukka mõistvate kodanikuühiskonna organisatsioonide vaigistamine; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles edendama ÜRO Inimõiguste Nõukogus piirkondadevahelist spordi ja inimõiguste alast algatust, eesmärgiga kehtestada kaitsemeetmed, et ennetada kõiki suurte spordiüritustega seotud inimõiguste rikkumisi, neid jälgida ja need kõrvaldada;
33. rõhutab, kui tähtis on edendada inimõiguste universaalsust ja jagamatust kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikliga 21 ja üldsätetega liidu välistegevuse kohta;
34. rõhutab vajadust võtta vastu inimõigustel põhinev lähenemisviis ja integreerida inimõiguste austamine kõikidesse ELi poliitikavaldkondadesse, sealhulgas kaubandusse, investeerimisse, avalikesse teenustesse, arengukoostöösse, rändesse ning oma ühisesse julgeoleku- ja kaitsepoliitikasse;
35. tuletab meelde asjaolu, et sise- ja välispoliitika sidusus inimõiguste valdkonnas on ülioluline ELi inimõiguste poliitika usaldusväärsuse jaoks selle välissuhetes kolmandate riikidega, ning kutsub ELi üles täitma oma sellekohaseid kohustusi;
Riikide prioriteedid
Valgevene
36. on sügavalt mures sõnavabaduse, ühinemisvabaduse ja rahumeelse kogunemise vabaduse jätkuva piiramise pärast Valgevenes; mõistab hukka sõltumatute ja opositsiooniliste ajakirjanike ja inimõiguste aktivistide ahistamise ning kinnipidamise; mõistab hukka surmanuhtluse jätkuva kasutamise; nõuab, et Inimõiguste Nõukogu 35. istungjärgul pikendataks Valgevene inimõiguste olukorraga tegeleva ÜRO eriraportööri volitusi, ning palub valitsustel teha eriraportööriga täielikku koostööd ja võtta endale kohustus viia ellu kaua viibinud reformid inimõiguste kaitsmiseks, sealhulgas eriraportööri ja muude inimõiguste mehhanismide esitatud soovituste rakendamise kaudu;
Burundi
37. väljendab sügavat muret poliitilise ja julgeolekuolukorra halvenemise pärast Burundis; mõistab hukka Burundis alates 2015. aastat toimuva vägivalla, mis on põhjustanud surmajuhtumeid, piinamisi, sihilikult naiste vastu suunatud vägivalda, sealhulgas kollektiivset vägistamist, tuhandete inimeste tagakiusamist ja vangistamist, sadade tuhandete Burundi kodanike sunniviisilist ümberasustamist ning ajakirjandusvabaduse ja sõnavabaduse rikkumisi, ning mõistab samuti hukka selliste tegude laialdase karistamatuse; toetab ELi nõukogu otsust, mis tehti pärast seda, kui Cotonou lepingu artikli 96 alusel algatatud arutelu läbi kukkus, ja millega peatatakse otsene rahaline toetus (k.a eelarvetoetus) Burundi ametiasutustele, säilitades samal ajal elanikkonna täieliku rahalise toetamise ja oma humanitaarabi otsekanalite kaudu; toetab täielikult uurimiskomisjoni loomist Burundi küsimuses, et kindlaks teha inimõiguste rikkumiste ja kuritarvitamiste väidetavad toimepanijad riigis, eesmärgiga tagada täielik vastutus; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles toetama ühisavaldust Burundi kohta, milles seatakse kahtluse alla tema saamine Inimõiguste Nõukogu liikmeks, välja arvatud juhul, kui ta alustab täies ulatuses koostööd uurimiskomisjoni ning nõukogu ja selle mehhanismidega, teeb uurimiskomisjoniga konstruktiivset koostööd ja tegeleb tõsiste inimõigustega seotud mureküsimustega; kutsub Burundi ametivõime üles vaatama läbi oma otsuse lahkuda Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni alt;
Korea Rahvademokraatlik Vabariik (KRDV)
38. väljendab sügavat muret inimõiguste olukorra jätkuva halvenemise pärast KRDVs; nõuab, et rahvusvaheliselt uuritaks Kim Jong Uni poolvenna Kim Jong Nami surma asjaolusid, kes tapeti 13. veebruaril 2017 Kuala Lumpuri lennujaamas väidetavalt närvimürgiga VX, mis on üks kõige ohtlikumaid rahvusvaheliselt keelustatud närvimürke; kutsub KRDV valitsust üles täitma oma kohustusi, mis tulenevad inimõigusi käsitlevatest dokumentidest, mille osaline KRDV on, ja tagama humanitaarabiorganisatsioonidele, sõltumatutele inimõiguste olukorra vaatlejatele ja KRDV inimõiguste küsimustega tegelevale ÜRO eriraportöörile pääsu riiki ning tegema nendega vajalikku koostööd; kutsub KRDVd üles võimaldama nii oma riigi kui välismaa massiteabevahenditele sõna- ja ajakirjandusvabaduse ning avama oma kodanikele tsenseerimata juurdepääsu internetile; mõistab sügavalt hukka surmanuhtluse ulatusliku ja süstemaatilise kasutamise KRVDs; palub KRDV valitsusel kuulutada kõikidele hukkamistele moratoorium, et surmanuhtlus lähitulevikus kaotada; nõuab, et isikud, kes vastutavad KRDVs toime pandud inimsusvastaste kuritegude eest, võetaks vastutusele, toodaks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ette ja et nende suhtes kehtestataks sihipärased sanktsioonid; mõistab karmilt hukka tuumakatsetused kui tarbetu ja ohtliku provokatsiooni, millega rikutakse asjaomaseid ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone ning ohustatakse tõsiselt rahu ja julgeolekut Korea poolsaarel ja Aasia kirdeosas; nõuab eriraportööri mandaadi pikendamist; nõuab, et eksperdirühma aruannet tutvustataks ÜRO Peaassambleel ja Julgeolekunõukogus; soovitab lisada resolutsiooni ekspertide aruandes toodud peamised soovitused vastutuse kohta, sealhulgas Souli prokuratuuri uurimis- ja süüdistuse esitamise alase suutlikkuse tugevdamise ning kriminaalõiguse eksperdi ametisse nimetamise kohta, et teha samme vastutuse võtmise suunas;
Kongo Demokraatlik Vabariik
39. mõistab hukka inimõiguste rikkumised, mille on täiesti karistamatult toime pannud Kongo Demokraatliku Vabariigi (Kongo DV) julgeolekujõud, ning nõuab nende tegude eest vastutavatele isikutele süüdistuse esitamist; palub nõukogul kaaluda olemasolevate piiravate meetmete, näiteks ELi sihipäraste sanktsioonide laiendamist, mis vägivalla jätkumisel hõlmaks nende isikute reisikeeldu ja varade külmutamist, kes vastutavad meeleavalduste vägivaldse mahasurumise ja demokraatliku protsessi õõnestamise eest Kongo DVs, nagu nähakse ette Cotonou lepingus; nõuab tungivalt, et Kongo DV ametivõimud rakendaksid 2016. aasta detsembris saavutatud kokkulepet ja korraldaksid rahvusvaheliste osalejate toetusel valimised 2017. aasta detsembriks; tuletab meelde, et stabiilsus Ida-Aafrika järvede piirkonnas, eriti inimõiguste olukord Kongo DV idaosas, sealhulgas seksuaalse vägivalla probleem, on äärmiselt murettekitav; nõuab, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu jätkaks kuni valimisteni ja demokraatliku ülemineku toimumiseni Kongo DV üle järelevalve teostamist, ning ergutab kõrgetasemelist komisjoni teavitama nõukogu vajaduse korral Kongo DV olukorrast ja, kui see on vajalik, võtma rangemaid meetmeid;
Egiptus
40. väljendab sügavat muret inimõiguste olukorra jätkuva halvenemise pärast Egiptuses, kaasa arvatud avaliku ruumi järsk sulgemine kodanikuühiskonna ees, inimõiguste kaitsjate ja eelkõige naisinimõiguslaste ja teiste teisitimõtlejate karm mahasurumine ning sõnavabaduse puudumine; väljendab samuti muret valitsusväliseid organisatsioone puudutava äärmusliku seaduse pärast, mille Egiptuse parlament võttis vastu 2016. aastal ja mis tõsiselt rikub põhiseadusega tagatud õigust ühinemisvabadusele ning Egiptuse arvukaid rahvusvahelisi juriidilisi kohustusi seda õigust kaitsta; rõhutab pakilist vajadust selle järele, et Egiptuse valitsus lõpetaks laialt levinud piinamise, isikute kadunuks jääma sundimise ja surmajuhtumid kinnipidamisel; nõuab, et EL algataks ÜRO Inimõiguste Nõukogus riigi resolutsiooni koostamise;
Abhaasia ja Tshinvali / Lõuna-Osseetia piirkonnad Gruusias
41. on endiselt mures sõna- ja meediavabaduse pärast ning tõsiasja pärast, et vaatlejad ei pääse Abhaasia ja Tshinvali / Lõuna-Osseetia okupeeritud piirkondadesse, kus toimuvad endiselt laialdased inimõiguste rikkumised; nõuab tungivalt, et tugevdataks inimestevahelisi kontakte Thbilisi kontrolli all asuva territooriumi ja nende kahe okupeeritud piirkonna vahel; nõuab Gruusia suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse ning selle rahvusvaheliselt tunnustatud piiride puutumatuse täielikku austamist; rõhutab, kui vajalik on pagulaste ja riigisiseste põgenike ohutu ja väärikas naasmine nende alalisse elupaika; palub Gruusia valitsusel võtta asjakohaseid meetmeid, millega tagataks üldise korrapärase läbivaatamise käigus tehtud soovituste järelmeetmed ja rakendamine;
Iraan
42. palub, et Iraan teeks täielikku koostööd kõigi ÜRO inimõiguste mehhanismidega ning tegutseks selles kontekstis kehtestatud soovituste, sh inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise kohaldamise nimel, võimaldades rahvusvahelistel inimõiguste organisatsioonidel viia läbi missioone; kutsub Iraani valitsust üles käsitlema sisulisi probleeme, mis toodi esile ÜRO eriraportööri ja ÜRO peasekretäri aruannetes inimõiguste olukorra kohta Iraanis, samuti konkreetseid üleskutseid võtta meetmeid, mis on esitatud ÜRO Peaassamblee resolutsioonides; märgib murega, et Iraanis on maailma kõrgeim surmanuhtluste täideviimise arv ühe elaniku kohta; palub Iraanil kehtestada surmanuhtlusele moratooriumi; nõuab kõigi poliitvangide vabastamist;
Myanmar/Birma
43. tunneb äärmiselt sügavat muret seoses teadetega vägivaldsete kokkupõrgete kohta põhjapoolses Arakani osariigis ning mõistab hukka inimeste hukkumise, elatusvahendite ja peavarju kaotamise, samuti Myanmari/Birma relvajõudude väidetavalt ebaproportsionaalse jõu kasutamise, mis ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo sõnul võib endast kujutada inimsusvastaseid kuritegusid; nõuab tungivalt, et sõjavägi ja julgeolekujõud lõpetaksid viivitamata rohingjade tapmise, ahistamise ja vägistamise ning nende kodude põletamise; nõuab, et Myanmari/Birma valitsus ja tsiviilasutused lõpetaksid viivitamata rohingja vähemuse diskrimineerimise ja segregatsiooni; nõuab rohingjade õiguste kaitsmist ning ohutuse, turvalisuse ja võrdsuse tagamist kõigile Myanmari/Birma kodanikele; tunnustab Myanmari/Birma valitsuse otsust seada peamiseks prioriteediks rahu ja rahvusliku leppimise saavutamine; väljendab heameelt selle üle, et Myanmari/Birma valitsus teatas komisjoni moodustamisest Arakani osariigis hiljuti toimunud vägivaldsete sündmuste uurimiseks; rõhutab, et tuleb võtta nõuetekohaseid meetmeid süüdlaste vastutusele võtmiseks ja rikkumiste ohvritele kahju asjakohaseks hüvitamiseks; kutsub Myanmari/Birma valitsust üles jätkama demokratiseerimisprotsessi ning austama õigusriigi põhimõtet, sõnavabadust ja põhilisi inimõigusi; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles toetama Myanmari/Birmaga tegeleva ÜRO eriraportööri mandaadi pikendamist;
Okupeeritud Palestiina alad
44. nõuab, et EL ja selle liikmesriigid väljendaksid ÜRO Inimõiguste Nõukogus toimuvates aruteludes ja koostatavates resolutsioonides okupeeritud Palestiina alade kohta oma kahetsust inimõigustega tegelevate ÜRO organite (sealhulgas 2014. aasta Gaza konflikti uurimiseks moodustatud ÜRO komisjoni) varasemate soovituste rakendamata jätmise pärast, väheste edusammude pärast kõikide osaliste poolt toime pandud väidetavate rahvusvahelise õiguse rikkumiste uurimisel ning paljude õiguslike, menetluslike ja praktiliste takistuste olemasolu pärast juurdepääsul õiguskaitsele ja reparatsioonidele; nõuab tungivalt, et EL võtaks uuesti käsitlemisele ÜRO Inimõiguste Nõukogu päevakorrapunkti number 7 ning hääletakse vastutust käsitlevate resolutsioonide poolt, kaasa arvatud ÜRO Inimõiguste Nõukogu resolutsioon, mis toetab ÜRO inimõiguste ülemvoliniku üksikasjalikku aruannet ja kavandatavaid järelmeetmeid; nõuab, et EL mõistaks hukka selliste inimõiguste kaitsjate hirmutamise ja nende vastu suunatud ähvardused, kes edendavad vastutust ja rahvusvahelise õiguse austamist Iisraeli ja Palestiina konfliktis, ning tauniks muid piiravaid tavasid ja õigusakte, mis mõjutavad VVOsid mõlemal poolel; nõuab, et EL toetaks eelseisvaid ÜRO Inimõiguste Nõukogu resolutsioone asunduste kohta ning ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo iga-aastase andmebaasi avaldamist ettevõtete kohta, kes osalevad rahvusvahelise õiguse rikkumistes;
Saudi Araabia
45. tuletab meelde oma muret inimõiguste süstemaatilise rikkumise pärast riigis, sealhulgas inimõiguste kaitsjate represseerimine, usu- ja veendumusvabaduse ning naiste õiguste rikkumine; mõistab hukka murettekitavalt arvukad surmanuhtluse korraldused Saudi Araabias, kaasa arvatud massilised hukkamised, ja kutsub Saudi Araabiat üles kehtestama surmanuhtlusele moratooriumi; nõuab tungivalt, et Saudi Araabia ametivõimud vabastaksid kõik meelsusvangid, sealhulgas 2015. aasta Sahharovi auhinna laureaadi Raif Badawi; nõuab, et EL jälgiks tähelepanelikult seda juhtumit; kordab, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmed tuleks valida selliste riikide hulgast, kus austatakse inimõigusi, õigusriigi põhimõtteid ja demokraatiat; kutsub Saudi Araabia ametivõime üles tegema täielikku koostööd ÜRO Inimõiguste Nõukogu erimenetlustega ja ÜRO inimõiguste ülemvoliniku bürooga; nõuab, et EL pakuks oma toetust inimõiguste olukorraga Saudi Araabias tegeleva eriesindaja ametikoha loomiseks;
Lõuna-Sudaan
46. kutsub kõiki Lõuna-Sudaani osalisi üles hoiduma inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumistest, sealhulgas rikkumistest, mis kujutavad endast rahvusvahelisi kuritegusid, nagu kohtuvälised tapmised, etniline vägivald, konfliktiga seotud seksuaalne vägivald, sh vägistamine, soopõhine vägivald, laste värbamine ja ärakasutamine, sunniviisilised kadumised, meelevaldsed vahistamised ja kinnipidamised; märgib, et Lõuna-Sudaani valitsus kirjutas 16. märtsil 2016. aastal alla tegevuskava kokkuleppele ja on hiljem selgitanud võetud kohustusi seoses teiste asjaomaste sidusrühmade kaasamisega riigisisesesse dialoogi ning opositsiooni poolt allakirjutanute ja 7+7 mehhanismi (riigisisese dialoogi juhtkomitee) vahel saavutatud otsuste püsiva kinnitamisega; rõhutab, et kõik osalised peavad järgima võetud kohustusi, ning nõuab jätkuvat dialoogi lõpliku relvarahu kehtestamiseks; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid täidaksid ka edaspidi võetud kohustust toetada Aafrika Liidu jõupingutusi Sudaanis rahu saavutamiseks ja Lõuna-Sudaani elanikke üleminekul sisemiselt reformitud demokraatiale; arvestades, et ÜRO on selle riigi mõnes osas kuulutanud välja näljahäda; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid pikendaksid Lõuna-Sudaani inimõiguste komisjoni mandaati ning tugevdaksid selle rolli eesmärgiga uurida inimõiguste rikkumisi ja kaardistada seksuaalvägivalda; toetab selle soovituste lisamist aruandesse, mis edastatakse ÜRO Peaassambleele ja ÜRO Julgeolekunõukogule;
Süüria
47. mõistab kõige karmimalt hukka julmused ning laialt levinud inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumised, mille on toime pannud Assadi režiimi jõud Iraani ja Venemaa toel, samuti inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumised, mida panevad toime valitsusvälised relvastatud terrorirühmitused, eelkõige ISIS/Daesh, kelle kuritegusid võib pidada genotsiidiks, Jabhat Fateh al-Sham / al-Nusra rinne, ja teised džihaadirühmitused; rõhutab, et tuleb jätkata Süürias kõigi osaliste poolt toimuva keemiarelvade kasutamise ja hävitamise uurimist, ning peab kahetsusväärseks Venemaa ja Hiina otsust blokeerida ÜRO Julgeolekunõukogu uut resolutsiooni keemiarelvade kasutamise kohta; kordab oma nõudmist tagada täielik ja takistamatu juurdepääs humanitaarabile ning võtta sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude toimepanijad vastutusele; toetab ELi algatust edastada Süüria olukorra küsimus Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse ning palub ÜRO Julgeolekunõukogul võtta selles osas meetmeid; toetab uurimiskomisjoni töö jätkumist ning rahvusvahelise, erapooletu ja sõltumatu mehhanismi loomist Süüria jaoks, ning uurimiskomisjoni mandaati spetsiaalse uurimise läbiviimiseks Aleppos, mille kohta tuleks anda Inimõiguste Nõukogu 34. istungjärgule aru hiljemalt 2017. aasta märtsis, ja nõuab, et aruanne esitataks ÜRO Peaassambleele ja Julgeolekunõukogule;
Ukraina
48. taunib asjaolu, et Venemaa jätkuv agressioon on tekitanud Donbassi piirkonnas raske humanitaarolukorra ning et Ukraina ja rahvusvahelisi humanitaarorganisatsioone ei lasta okupeeritud piirkondadesse; väljendab sügavat muret enam kui 1,5 miljoni riigisisese põgeniku raske humanitaarolukorra pärast; väljendab väga sügavat muret konfliktidega seotud jätkuva seksuaalse vägivalla pärast; tunneb sügavat muret inimõiguste rikkumiste pärast Venemaa poolt okupeeritud Krimmis, eelkõige seoses krimmitatarlastega; rõhutab, et EL peab andma Ukrainale rohkem toetust; kinnitab veel kord oma täielikku toetust Ukraina suveräänsusele, sõltumatusele, ühtsusele ja territoriaalsele terviklikkusele riigi rahvusvaheliselt tunnustatud piirides ning riigi vabale ja suveräänsele valikule liikuda Euroopa suunas; kutsub kõiki osalisi üles viivitamatult tegutsema okupeeritud Krimmi poolsaare rahumeelseks taasintegreerimiseks Ukraina õigussüsteemi poliitilise dialoogi ja rahvusvahelise õiguse täieliku järgimise kaudu; toetab Venemaa vastu suunatud sanktsioonide pikendamist kuni Minski kokkuleppe täieliku rakendamiseni ja Krimmi tagastamiseni; palub Euroopa välisteenistust ja nõukogu avaldada Venemaa Föderatsioonile tugevamat survet, et ta lubaks rahvusvahelistel organisatsioonidel tulla Krimmi jälgima sealset inimõiguste olukorda seoses poolsaarel jätkuva inimõiguste ja põhivabaduste jõhkra rikkumisega, pidades silmas eesmärki luua seal alalisi rahvusvahelisi konventsioonipõhiseid ja seiremehhanisme; nõuab Minski kokkuleppe täielikku rakendamist; tuletab meelde, et kõik konflikti osalised on kohustatud võtma kõik mõeldavad meetmed, et kaitsta oma kontrolli all olevaid tsiviilelanikke vaenutegevuse tagajärgede eest; toetab ja julgustab interaktiivset dialoogi, mis peab toimuma Inimõiguste Nõukogu 34. istungjärgul;
Jeemen
49. on väga mures katastroofilise humanitaarolukorra pärast Jeemenis ning rõhutab sellega seoses Saudi Araabia erilist vastutust; mõistab hukka tõsiasja, et rünnatakse tsiviilisikuid, kes on sattunud talumatusse olukorda sõdivate osaliste vahel, kes rikuvad rahvusvahelist humanitaarõigust ja inimõigusi käsitlevat rahvusvahelist õigust; rõhutab, et laste värbamine ja kasutamine relvastatud konfliktis on inimõigusi käsitleva rahvusvahelise õiguse ja rahvusvahelise humanitaarõigusega rangelt keelatud ning seda võib lugeda sõjakuriteoks, kui värvatakse alla viieteistkümneaastaseid lapsi; kutsub kõiki osalisi üles selliseid lapsi viivitamatult vabastama; nõuab tungivalt, et kõik osalised leevendaksid pingeid ja kehtestaksid viivitamatu ja püsiva relvarahu, mis toob kaasa konflikti poliitilise, kaasava ja läbirääkimistel põhineva lahendamise; toetab sellega seoses täielikult ÜRO Jeemeni erisaadiku Ismaïl Ould Cheikh Ahmedi jõupingutusi, samuti Inimõiguste Nõukogu 2016. aasta oktoobri resolutsiooni 33/16 rakendamist, milles kutsuti ÜROd üles tegema koostööd riikliku sõltumatu uurimiskomisjoniga, ning toetab sõltumatu rahvusvahelise uurimise kõiki jõupingutusi, mille eesmärgiks on kaotada Jeemenis karistamatuse õhkkond; kutsub ELi liikmesriike üles toetama Madalmaade algatatud ühisavaldust, milles väljendatakse muret inimõiguste rikkumiste ja kuritarvitamiste pärast Jeemenis ning nõutakse nende põhjalikku ja erapooletut uurimist; soodustab ÜRO inimõiguste ülemvoliniku poolt istungitevahelise infotunni vormi kasutamist, et teavitada ÜRO Inimõiguste Nõukogu regulaarselt uurimiste tulemustest;
Lääne-Sahara
50. nõuab Lääne-Sahara elanike põhiõiguste, sealhulgas ühinemisvabaduse, sõnavabaduse ja kogunemisõiguse austamist; nõuab kõigi Lääne-Sahara elanikest poliitvangide vabastamist; nõuab Lääne-Sahara aladele juurdepääsu ÜRO esindajate, parlamendiliikmete, sõltumatute vaatlejate, valitsusväliste organisatsioonide ja ajakirjanduse jaoks; nõuab, et ÜRO annaks oma Lääne-Sahara referendumi missioonile (MINURSO) inimõigustega seotud volitused, mis on kooskõlas kõigi teiste ÜRO rahuvalvemissioonide volitustega kogu maailmas; toetab Lääne-Sahara konflikti õiglast ja püsivat lahendamist, tuginedes Sahara rahva enesemääramisõigusele kooskõlas ÜRO asjakohaste resolutsioonidega; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid tõstataksid Lääne-Sahara olukorra küsimuse eelseisval Marokot käsitleva üldise korrapärase läbivaatamise istungjärgul;
o
o o
51. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale, ELi liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee 71. istungjärgu eesistujale, ÜRO Inimõiguste Nõukogu presidendile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee peasekretärile.
- [1] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0317.
- [2] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0502.