Menetlus : 2017/2699(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B8-0455/2017

Esitatud tekstid :

B8-0455/2017

Arutelud :

PV 04/07/2017 - 11
CRE 04/07/2017 - 11

Hääletused :

PV 05/07/2017 - 8.9
CRE 05/07/2017 - 8.9
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :


RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
PDF 316kWORD 69k
30.6.2017
PE605.579v01-00
 
B8-0455/2017

komisjoni avalduse alusel

vastavalt kodukorra artikli 37 lõikele 3 ning Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkuleppele

komisjoni avalduse alusel vastavalt kodukorra artikli 37 lõikele 3 ning Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkuleppele


Euroopa Parlamendi prioriteetide kohta seoses komisjoni 2018. aasta tööprogrammiga (2017/2699(RSP))


João Pimenta Lopes, Dimitrios Papadimoulis, Marina Albiol Guzmán, Paloma López Bermejo, Neoklis Sylikiotis, Takis Hadjigeorgiou, Javier Couso Permuy, Marisa Matias fraktsiooni GUE/NGL nimel

Euroopa Parlamendi resolutsioon Euroopa Parlamendi prioriteetide kohta seoses komisjoni 2018. aasta tööprogrammiga (2017/2699(RSP))  
B8-0455/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkulepet(1), eriti selle IV lisa,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 37 lõiget 3,

Teistsugune Euroopa on võimalik

A.  arvestades, et pärast mitu aastat kestnud majandus-, sotsiaal- ja poliitilist kriisi õõnestatakse jätkuvalt väärtusi, mis on kuulutatud ELi integratsiooni aluseks – nimelt demokraatia ja osalemine, võrdsus ja sotsiaalne õiglus, solidaarsus ja jätkusuutlikkus ning õigusriigi põhimõtete ja inimõiguste austamine;

B.  arvestades, et neoliberaalne kokkuhoiule suunatud poliitika, mida ELile majanduse juhtimise raamistikuga peale surutakse, on suurendanud sotsiaal-majanduslikku ebavõrdsust liikmesriikide siseselt ja liikmesriikide vahel, samuti on see suurendanud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus olevate inimeste arvu; arvestades, et tööturu dereguleerimine ja regressiivsed maksusüsteemid on aidanud kaasa töötajate toodetud jõukuse ülekandmisele suurtele kapitalistidele ning laiendanud lõhet sissetulekute ja vara jaotumises;

C.  arvestades, et tohutult ebaproportsionaalne võlakoorem tuleneb asümmeetrilisest poliitikast ja integratsiooniprotsessi olemusest, millest mõned riigid saavad kasu, samal ajal kui teised on tõugatud raskesse majandussurutisse; arvestades, et võlakoormat on kasutatud ettekäändena kokkuhoiu pealesurumiseks, mis on omakorda langust süvendanud ja kahjustanud nii riikide sotsiaalset rolli kui ka rahvaste ja töötajate õigusi, tuues seega kaasa töötuse ja vaesuse kasvu, suured palgakärped, kõrgema pensioniea ja väiksemad avaliku sektori kulutused sellistes valdkondades nagu haridus, kultuur ja tervishoid;

D.  arvestades, et sellise olukorra tulemusena on kodanikud hakanud kahtlema neoliberaalses poliitikas, mida kohaldavad valitsused, kelle poliitilised parteid kuuluvad nn suurde koalitsiooni ning kes ei suuda meie ühiskondade pakilisi probleeme lahendada; arvestades, et kodanikud nõuavad poliitika ja poliitiliste struktuuride põhjalikku muutmist;

E.  arvestades, et äärmiselt ebaühtlane majandusareng ja võlakoormus, suur töötus, vähenevad sotsiaal- ja tööõigused ning kasvav sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus on põhjuseks, miks ELi praegust poliitikat tuleks muuta ja võtta nii riikide kui ka ELi tasandil suund sellisele poliitikale, mis tugevdaks liikmesriikide jõupingutusi luua heaolu kõikidele, jagada jõukust õiglaselt, tagada kestlik majanduskasv, täielik tööhõive, tööhõivekindlus ja sotsiaalne kaitse, pakkuda kvaliteetseid, üldiseid ja tasuta avalikke teenuseid, tagada tervislik looduskeskkond ja keskkonnaalane heaolu, investeeringud haridusse ja infrastruktuuri, väärikas elu eakatele ning taskukohase hinnaga eluase, energia ja sideteenused; arvestades, et nii liidu kui ka liikmesriikide tasandil on vaja kõikehõlmavaid poliitikameetmeid võitluseks vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ning sissetulekute ebavõrdsuse vastu, nimelt ümberjagamispoliitikat ning riiklikke investeeringuid töökohtade loomiseks;

F.  arvestades, et majanduse juhtimise raamistik on võtnud poliitilised valikud demokraatlikult valitud valitsustelt ja riikide parlamentidelt ära, takistades Euroopa rahvastel teostada demokraatlikku kontrolli ning viies läbi institutsionaliseeritud kokkuhoidu; arvestades, et kasvav vastuseis sellisele Euroopa integratsioonile näitab, et on hädasti vaja teistsugust integratsiooniprotsessi, mis teeniks ELi sotsiaalse ja demokraatliku arengu huve, pakuks rahvusvahelistele probleemidele õiglasi ja rahumeelseid lahendusi, toetaks ülemaailmset kultuuridialoogi ning tugineks seejuures kindlalt võrdsete õigustega riikide koostööle;

G.  arvestades, et maksusüsteemid on kujundatud pigem suure kapitali kui töölisklassi ja rahva kasuks; arvestades, et karmid fiskaaldistsipliini meetmed ning maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise tagajärjel toimuv valitsemissektori tulude märgatav vähenemine seavad liikmesriikide eelarve veel suurema surve alla ja kahjustavad rahvaste ja töötajate huve; arvestades, et maksupoliitika kuulub jätkuvalt liikmesriigi pädevusse; arvestades, et salajased maksukokkulepped, ülemaailmne maksustamise vältimine ja maksudest kõrvalehoidumine ning kasumi maksuparadiisi viimine on ikka veel lubatud või neid ei käsitleta õigusraamistikus nõuetekohaselt;

H.  arvestades, et ELi tehtud eelarvevalikud ei kajasta neid prioriteete, millele tuleks keskenduda, et edendada jätkusuutlikku, kvalitatiivset ja sotsiaalselt tasakaalustatud arengut, või nendes ei võeta arvesse vajadust liikmesriikide vahelise solidaarsuse ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse järele;

I.  arvestades, et praegust rahvusvahelist olukorda iseloomustavad jätkuvad sõjad, geopoliitiline rivaalitsemine ja vägivaldsed konfliktid, sekkumispoliitika eskaleerumine ja suveräänsete riikide destabiliseerimine ning peamiste NATO jõudude juhitud ohtlik võidurelvastumine; arvestades, et kodanikud ei nõustu Euroopa osalemisega sõdades ja mis tahes geopoliitilise rivaalitsemisega; arvestades, et on ülimalt tähtis pühenduda mitmepoolsusele ja koostööle rahvusvahelise õiguse raamistikus, järgides ÜRO põhikirja põhimõtteid, austades rahvaste õigust enesemääramisele ja suveräänsust;

J.  arvestades, et EL on jätkuvalt silmitsi suurima pagulaskriisiga pärast II maailmasõda; arvestades, et EL ja teatud liikmesriigid on otseselt vastutavad algpõhjuste eest, mis on vallandanud rände ja/või sunnitud ümberasumise, kuna inimesed on sunnitud kodudest põgenema sõdade, kliimamuutuste ja ebavõrdsuse tõttu ning põhjuseta sõjalise sekkumise tõttu Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas, mis õhutab piirkondlikke konflikte ning teenib ELi, USA ja NATO geopoliitilisi strateegilisi huve; arvestades, et EL ei suuda ilmselgelt täita oma kohustusi, kaasa arvatud rahvusvahelise õiguse kohaseid;

K.  arvestades, et ELi ja liikmesriikide mitmed poliitikameetmed on loonud aluse ksenofoobiale, rassismile ning äärmusparempoolsele poliitikale ja ideoloogiale, samuti radikaalsete ksenofoobsete ja rassistlike parteide ja liikumiste arengule, kuna näevad ette rahvusliku diskrimineerimise töötajate, pagulaste ja rändajate kohtlemisel; arvestades, et ELis toimub inimõiguste rikkumine, mis annab nendele jõududele hoogu;

L.  arvestades, et demokraatia puudujääk on ELi poliitiliste valikute tulemusena kasvanud ning paljud kodanikud tunnevad, et institutsioonid ei esinda neid; arvestades, et see on väga suur probleem, mida saab lahendada üksnes suurema läbipaistvuse ja avatusega ning kaitstes selliseid väärtusi nagu inimõigused ja demokraatia, samuti kodanike suurem osalemine, rahu, sallivus, progress, rahvaste solidaarsus ja koostöö;

M.  arvestades, et kliimakriis ohustab endiselt kõikjal maailmas ühiskonna stabiilsust, tervist ja sissetulekut ning loomade heaolu ja bioloogilist mitmekesisust; arvestades, et COP21 raames võetud kohustusi, mis paistavad küll ambitsioonikad, tuleks hoolikalt õiges suunas edendada;

N.  arvestades, et inimeste suveräänset tahet otsustada oma arengutee üle tuleks igas liikmesriigis kaitsta kui absoluutset õigust;

Töö- ja sotsiaalõiguste kaitsmine ja edendamine

1.  kritiseerib karmilt komisjoni esitatud Euroopa sotsiaalõiguste samba ettepanekut, kuna see on vaid sotsiaalse etiketi käsiraamat ega ei too kaasa paradigma muutust, mida EL nii hädasti vajab, et väljuda humanitaar-, sotsiaal- ja majanduslikust kriisist, mille on põhjustanud neoliberalism ja mida on süvendanud kokkuhoiu- ja dereguleerimispoliitika; rõhutab, et seadusejärgne üldine sotsiaalkindlustus ja kindlad tähtajatud töölepingud peavad olema meie soovitud tuleviku Euroopas enesestmõistetavaks õiguslikuks mudeliks, vastupidiselt paindlikele stsenaariumitele, mis on esitatud aruteludokumendis Euroopa sotsiaalse mõõtme kohta; kinnitab, et kõikidele ELi elanikele tuleb tagada sisuline sotsiaalpoliitika, püüeldes sotsiaalsete põhiõiguste ühtlustamise poole, sh liidu tasandil kehtivate minimaalsete sotsiaalsete õiguste, mis peavad olema selgelt olulisemad kui teised poliitikaeesmärgid, ning seejuures ei tohi takistada liikmesriikidel kohaldada kõrgemaid standardeid; tuleviku Euroopa, mida me nõuame, astub välja kokkuhoiu ja konkurentsi raamistikust, liberaliseerimisest ja tööturu dereguleerimisest, ning seab prioriteediks võimalikult ranged sotsiaal- ja tööõigused nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil, sealhulgas igaühe õiguse miinimumsissetulekule, mis välistab vaesuse, streigiõiguse ja kõikide töötajate õiguse kõrgetele palkadele valdkondlike kollektiivlepingute alusel; nõuab esimese sammuna selles suunas sotsiaalse progressi protokolli, mis seab sotsiaalsed õigused ametlikult tähtsamaks kui mis tahes siseturu- või eelarve-eeskirjad;

2.  on seisukohal, et läbivaadatud Euroopa sotsiaalharta peaks olema aluseks ühisele minimaalsete sotsiaalsete õiguste ja normide kogule ning ootab ELilt pühendumist hartaga liitumisele, et kindlustada sotsiaalsete ja majanduslike normide ülespoole ühtlustamist ning inimeste ja territooriumite ühtekuuluvuse suurendamist, tagades samal ajal liikmesriikidele võõrandamatu õiguse kohaldada rangemaid õigusi ja norme;

3.  nõuab tungivalt, et rakendataks konkreetseid ettepanekuid kollektiivläbirääkimiste õiguse tagamiseks ja edendamiseks, kuna see on õiguste kindlustamise ja edendamise peamine vahend, samuti nõuab, et komisjon suhtuks tõsiselt kõikidele töötajatele samal töökohal võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte kindlustamisse, ning sellega seoses tunnustaks kõiki kollektiivlepinguid, ka lähetatud töötajate osas; mõistab karmilt hukka igasugused katsed piirata kollektiivset tegevust, sealhulgast õigust ühineda ametiühingutega, pidada kollektiivläbirääkimisi ja streikida;

4.  kutsub komisjoni üles edendama tööaja vähendamist ja reguleerimist ning palkade suurendamist, samuti võitlema sotsiaalse dumpingu vastu, et teha lõpp ebakindlale ja pettusega seotud tööhõivele, tööaja dereguleerimisele, madalapalgalise sektori laienemisele, madalate palkade nimel toimuvale võidujooksuke, diskrimineerimisele, ahistamisele ja vägivallale töökohas, ning kaitsta töötajaid ekspluateerimise eest uutes töövormides, sh digitaaltööl ja rahvatööl ning kaitsta õigust mitte olla kättesaadav;

5.  mõistab sügavalt hukka komisjoni ettepanekud transpordisektoris, kuna need ei taga kõrgel tasemel ohutust ja häid töötingimusi ning on suunatud töötajate õiguste, sh streigiõiguse mahasurumisele;

6.  nõuab tungivalt, et komisjon lükkaks tagasi ja loobuks turvalise paindlikkuse mudelust ja edendaks poliitikat, mis loob kvaliteetseid ja kindlaid töökohti, mis tagaksid kõikidele töötajatele, kaasa arvatud liikuvatele ja lähetatud töötajatele äraelamist võimaldava töötasu nüüd ja tulevikus, seda nii säästude, oskuste kui ka pensionite osas, samuti juurdepääsu terviklikule sotsiaalkaitsele; kinnitab veel kord, et on vaja üldist solidaarsust, mis põhineks sotsiaalkindlustusel, ega ole nõus kaitse erastamise ja vähenemisega nii sotsiaalmaksete vähenemise kui ka pensioniea tõstmise teel;

7.  nõuab tungivalt, et komisjon seaks võitluse ebavõrdsuse, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu oma poliitika keskmesse kutsub veel kord komisjoni üles pühenduma majandusmudelile, mis keskendub õigustega töökohtade loomisele, selle asemel et koguda jõukust omanikele, ning tugevdama avalikke teenuseid, selle asemel et toetada erastamist, mis viib jõukuse avalikust sektorist erasektorisse ja nõrgendab töötajate õigusi; rõhutab, et on vaja lisameetmeid, sealhulgas kahte algatust, esiteks: sotsiaalinvesteeringute kava, et toetada liikmesriikide tasandil sotsiaalpoliitikat, mis edendab ja toetab liikmesriikides vaba ja võrdset juurdepääsu kvaliteetsetele avalikele teenustele, sh juurdepääsu õigusemõistmisele, haridusele, tervishoiule, inimväärsele eluasemele, laste ja eakate hooldusele, ning teiseks: integreeritud vaesusevastase strateegia ettepanekut koos miinimumsissetulekute kava loomisega liikmesriikide tasandil, mis tagaks vastavas liikmesriigis teatud protsendi keskmisest sissetulekust, alammääraga 60 %; see oleks oluline samm vaesuse kaotamisel;

8.  kaitseb õigust liikuvusele, kuid rõhutab, et sellega ei saa asendada töökohtade loomist seal, kus inimesed elavad, ning lükkab tagasi komisjoni mudeli, mis seab töötajaid üksteise vastu; rõhutab seda punkti, arvestades tootmismudelite üha suuremat digiteerimist, mis ei peaks tooma kaasa töötust ja ebakindlust, vaid pigem töötundide vähenemise, kindlustades ja parandades samal ajal palkasid ja töötingimusi; on seisukohal, et digiteerimine on ühiskonnale suur probleem, arvestades esiteks elukutsete kadumist ja uute tootmismudelite tekkimist ning teiseks sotsiaal- ja tööõiguste tagamist uutel ametikohtadel ja uues töökorralduses; nõuab tungivalt, et komisjon keskenduks mitte ainult õiglase liikuvuse toetamisele, vaid ka töökohtade loomisele ja üleminekule kõikides liikmesriikides, eriti neis piirkondades, kus on suur tööpuudus, ning kohandaks oma toetust vastavalt konkreetse liikmesriigi vajadustele; toonitab sellega seoses, et kõikidel töötajatel, nii tööturul kui ka väljaspool, peaks olema juurdepääs jätkuõpe ja-koolituse programmidele, kogu tööelu jooksul ning et neid peaksid rahastama tööandjad ja liikmesriigid;

9.  arvestades soovitusi ja arutelusid riiklike maksejõuetuse raamistike üle, palub komisjonil tagada, et töötajad ja ametiühingud saaksid osaleda kõikides menetluse etappides ja et nad oleksid teavitatud, ning et maksejõuetuse menetlusi ei kasutataks taktikaliselt töötingimuste halvendamiseks; palub lisaks, et komisjon lihtsustaks tingimusi, mil töötajad saavad maksejõuetusega silmitsi seisva ettevõtte üle võtta, et säilitada majandustegevus ja minimeerida töökohtade kaotust;

10.  on seisukohal, et kõikidel ELi kultuuri- ja haridusmeetmetel ja -programmidel peaks olema süstemaatiline ja sotsiaalselt kaasav mõõde, nad peaksid edendama riikliku kvaliteetse hariduse poliitikat ja aitama kaasa kõigi isikute täielikule juurdepääsule kultuurile ja vaba aja veetmisele; kutsub seepärast komisjoni ja liikmesriike üles jätma stabiilsuse ja kasvu paktis hariduse ja kultuuriga seotud kulutused valitsemissektori eelarvepuudujäägi arvutamisel välja, kuni see pakt tühistatakse ja asendatakse tööhõive ja kasvu paktiga;

11.  rõhutab, kui olulised on poliitilised algatused naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks; võtab teadmiseks töö- ja eraelu tasakaalu paketi, mis sisaldab ettepanekuid uute või kõrgemate miinimumstandardite kohta seoses vanema-, isa- ja hoolduspuhkusega; nõuab siiski, et need algatused oleksiid kooskõlas Euroopa Parlamendi seisukohaga rasedus- ja sünnituspuhkuse direktiivi kohta, pikendades minimaalset täispalgaga rasedus- ja sünnituspuhkust 14 nädalalt 20-ni ning sätestades kohustusliku õiguse tasulisele isapuhkusele; tunneb heameelt ettepaneku üle, et vanemapuhkus saaks vanemate individuaalseks õiguseks; on seiskohal, et kõikides liikmesriikides tuleb võtta spetsiaalseid meetmeid, et parandada meeste ja naiste töö- ja eraelu tasakaalu, ning on vaja pikendada vanemapuhkust, mis peaks olema tasustatud 100 % ulatuses, ja eesmärgiks on liikuda võrdsema vanemapuhkuse süsteemi poole;

12.  palub komisjonil koostöös liikmesriikidega esitada ettepaneku ELi igakülgse strateegia kohta võitluseks naiste- ja tütarlastevastase vägivallaga, mis käsitleb kõiki vägivalla vorme; kiidab heaks komisjoni jõupingutused ELi liitumiseks Istanbuli konventsiooniga; nõuab, et EL reageeriks pakilisele vajadusele võtta vastu ELi uus inimkaubandusvastane strateegia ja seda rakendada; strateegia peaks sisaldama jõulist soolise võrdõiguslikkuse mõõdet ning keskenduma eelkõige nõudluse vähendamisele, sätestades klientide/toimepanijate karistamise süsteemi;

Progressiivne majanduspoliitika

13.  palub komisjonil lõpetada ELi kokkuhoiupoliitika; on seisukohal, et majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise leping,
fiskaalkokkulepe, Euroopa poolaasta, samuti riiklikud tootlikkuse komiteed ja sõltumatud maksuasutused tuleks tühistada, kuna neid iseloomustavad demokraatia vähesus ja sotsiaalsed puudujäägid; need ei ole üksnes majanduse piirajad, millel on hulgaliselt negatiivseid mõjusid investeeringutele, majanduskasvule, piirkondade ühtekuuluvusele ning töökohtade loomisele ning mis suurendavad liikmesriikides ja nende vahel ebavõrdsust, vaid need piiravad ka liikmesriikide õigust määrata oma eelarve ja avaliku sektori poliitika eesmärgid;

14.  lükkab seepärast kategooriliselt tagasi viie juhi aruande ja komisjoni valge raamatu ning aruteludokumendi majandus- ja rahaliidu süvendamise kohta, kuna neis ei pakuta väljapääse kokkuhoiu narratiivist, vaid soovitatakse selle asemel tugevdada praegust poliitikat, suurendada konkurentsi ja struktuurilist lähenemist, kehtestades ranget eelarvepoliitikat ja kokkuhoidu;

15.  rõhutab, et selline poliitika tuleb asendada tööhõive ja kasvu paktiga, mis seab majandus-, sotsiaal- ja keskkonnapoliitikas rahvaste ja töötajate huvides uued suunad, nimelt edendades keskkonnasäästlikku kaasavat majanduskasvu, kvaliteetset ja kindlat tööhõivet ning sotsiaalset ja piirkondlikku ühtekuuluvust; toonitab asjaolu, et selle uue koostööraamistiku alusel peab liikmesriikidele jääma alles võimalus valida majanduspoliitika, mis kõige paremini vastab nende vajadustele, samal ajal kui ELi tasandil peab otsustamisprotsess tagama demokraatliku aruandluskohustuse ja läbipaistvuse, mis hõlmab Euroopa Parlamenti, liikmesriikide parlamente ja liikmesriikide tasandil tehtud otsuste täielikku austamist, mis peaksid kajastama laiaulatuslikku dialoogi kõikide huvirühmadega; nõuab tungivalt, et komisjon alustaks liikmesriikide ja ELi institutsioonidega arutelu selle üle, kuidas seda saavutada;

16.  usub, et kui mõni liikmesriik peaks soovima euroalast lahkuda, kuna euro kasutamine on muutunud jätkusuutmatuks ja talumatuks, tuleks sellist otsust täielikult austada ning valmistada ette kokkulepitud ja viisakaks lahkumiseks õiglasel viisil ilma surve, sanktsioonide või väljapressimiseta, kasutades kõikehõlmavat tugiprogrammi; leiab, et selline programm peaks nägema ette võimaluse piisavaks kompensatsiooniks, mis määratakse kindlaks tekitatud sotsiaalse ja majandusliku kahju alusel;

17.  nõuab tungivalt, et komisjon koostaks hädaolukorra lahendamise plaani nende riikide majanduse toetamiseks, kes on kannatanud troika sekkumise tõttu;

18.  rõhutab asjaolu, et mitmete ELi riikide võlatase on endiselt maailmas üks kõrgemaid; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles algatama ja toetama valitsemissektori võla läbivaatamise protsessi (summad, tähtajad ja intressimäärad) ning võla spekulatiivsete ja seadusevastaste komponentide tühistamist kõige suuremates võlgades olevates riikides, et viia laenusüsteem kooskõlla majandusliku ja sotsiaalse arenguga; märgib, et ilma võlakoormuse vähendamiseta ei ole liikmesriikide taastumine võimalik;

19.  nõuab tungivalt, et komisjon hindaks ja arutaks pangandusliidu protsessi, mis on ebademokraatlik ja tasakaalustamata ning on seega kaitsnud pankade, mitte hoiustajate huve; on seisukohal, et pangandusliit on veelgi nõrgendanud liikmesriikide suutlikkust kontrollida oma pangandussüsteeme ning on lisaks aidanud edendada ja lõpuks ka põhjustanud ühinemisi ja omandamisi eri liikmesriikide pangandussektoris; leiab seetõttu, et pangandusliit on tegutsenud poliitilise vahendina, et toetada kapitali tsentraliseerumise ja kontsentreerumise protsessi; tegelikult on pangandusliidu peamine eesmärk ja tagajärg üleeuroopalise panganduse oligopoli loomine, ja see ei lahenda „pankrotti minemiseks liiga suur“ probleemi, vaid pigem võimendab seda, ei kaitse rahvaste huve ning on väga kaugel hoiustajate huvide tõhusast kaitsmisest; usub seega, et ainus viis lahendada „pankrotti minemiseks liiga suur“ probleem ja kaitsta hoiustajate huve ning tagada pangandussüsteem, mis arvestaks rahvaste huve ning riikide arenguvajadusi, on pangandusliit laiali saata ja edendada pangandus- ja finantssektoris avalikku kontrolli ja detsentraliseerimist; rõhutab, et on vaja kiiremas korras teha algatusi ning kaitsta Euroopa väikese ja keskmise sissetulekuga hoiustajaid süsteemi tulevase kriisi eest;

20.  rõhutab, et kapitaliturgude dereguleerimine ja liberaliseerimine kujutab endast tõsist ohtu liikmesriikide majandusele, nimelt selle stabiilsusele; usub, et kapitaliturgude liit, mis süvendab liikmesriikide majanduses liigset keskendumist finantstegevusele, teenib ainult finantskapitalistide huve ning suurendab märkimisväärselt uue finantskriisi võimalust; nõuab, et kapitaliturgude liidu loomise protsess viivitamata peatataks ning kordab, et investeerimispangandus tuleb jaepangandusest lahutada, takistamaks tööstuse saastumist ja kontsentreerumist;

21.  nõuab, et komisjon ja liikmesriigid näitaksid üles tõelist poliitilist meelekindlust jõukuse tegelike omanike maksustamisel; on pettunud selles, et EL ei ole piisavalt tugevalt reageerinud maksuskandaalidele; kaitseb kohustust teha maksuotsused, riigipõhine aruandlus ja tegelikult kasusaavate omanike registrid avalikuks, et tagada läbipaistvus ja järelevalve; pooldab offshore ja muude maksuparadiiside kaotamist ELis ja mujal, offshore-skeemide võimaldajate ja propageerijate tõhusat reguleerimist, koostööd pangasaladuse kaotamiseks maksustamise eesmärkidel, rahapesu ja maksupettuse ärahoidmiseks ning nende vastu võitlemiseks võetavate koostöömeetmete soodustamist, spekulatiivsete tehingute tegemise karistamist maksupoliitikameetmete abil ning selle tagamist, et maksud makstakse sinna, kus töötajad tegelikult töötavad ja kus luuakse väärtust; nõuab, et ÜRO raamistikus korraldataks rahvusvaheline tippkohtumine, et koostada ühine tegevuskava maksuparadiiside ja maksudumpingu kaotamiseks;

Liikmesriikide majanduse taastumine avaliku sektori investeeringute ja jätkusuutliku kasvu abil

22.  rõhutab asjaolu, et lisaks demokraatliku ja õiglase koostöö raamistikule ning tõelisele sotsiaalõiguste sambale vajab EL terviklikku ja õiglast majanduslikku arengut ja investeerimisstrateegiat, milles võetakse arvesse inimeste huvid ning iga liikmesriigi vajadusi ja eripära; palub komisjonil käivitada avaliku sektori investeeringute kava, millega püütakse tõesti saavutada täielikku tööhõivet ning jätkusuutlikku, energiatõhusat ja vähese CO2-heitega majandust ning milles keskendutakse konkreetselt riikidele ja piirkondadele, kus on kõrge töötuse ja vaesuse määr, ning tootmissektoritele, mis on iga riigi arengustrateegiate seisukohast ülimalt tähtsad; nõuab avaliku sektori projektide edendamist ning kohalike valitsuste, mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate, ühistute ja kasumit mittetaotlevate ettevõtjate toetamist, edendades nende tootlikkust, piirates suurte äriühingute turgu valitseva seisundi mõju ning tagades kindla majandusliku arengu ja sotsiaalse ühtekuuluvuse ELis, ning nõuab ka ühenduse eraldatavate vahendite suurendamist ja nende suunamist kõnealusesse tegevusse;

23.  rõhutab, et lisaks investeerimiskavale peaks ühtekuuluvuspoliitika olema nähtav, käegakatsutav ja mõõdetav Euroopa solidaarsuse ja õigluse väljendus; rõhutab tungivat vajadust oluliselt mahukamate struktuurifondidega tõelise ühtekuuluvuspoliitika järele, mille peamine eesmärk on vähendada piirkondadevahelist ebavõrdsust, pöörates erilist tähelepanu vaesematele ja äärepoolseimatele piirkondade, ning mis on suunatud liikmesriikidele, millele on omased arengu mahajäämus ja töötuse kõrge tase või mis peavad toime tulema loodusõnnetuste või humanitaarkriisidega, ning mis hõlmab ka abi, mida antakse inimressursside ja tehnilise abi vormis rände ja loodusõnnetuste korral; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon säilitaks tugeva 2020. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika, mis põhineb toetustel ja oma põhieesmärkidel, milleks on keskkondlik, sotsiaalne, majanduslik ja territoriaalne ühtekuuluvus, nagu on sätestatud aluslepingutes, ning millel on nii linna- kui ka maaelu mõõde ja milles pannakse suurt rõhku Euroopa territoriaalsele koostööle ja pühendutakse tõsiselt partnerluse põhimõttele, edendades tõelist lähenemist ning jätkusuutlikku majanduskasvu ja tööhõive kasvu; ei poolda absoluutselt ühtekuuluvuspoliitika allutamist ELi majandusjuhtimisele, struktuurireformidele ja makromajanduslikele tingimustele, sest ühtekuuluvuspoliitikat ei tohiks kasutada rahalise karistusvahendina juhul, kui liikmesriik või piirkond lükkab tagasi dereguleerimise ja erastamise poliitika;

24.  võttes arvesse hiljutisi sündmusi, eelkõige Itaalias ja Kreekas toimunud maavärinaid ning Portugali ja Hispaania tulekahjusid, millel on olnud väga tõsised ja rängad tagajärjed inimeste elule eriti suurt puudust kannatavates piirkondades, rõhutab Euroopa Liidu Solidaarsusfondi (ELSF) tähtsust suurte loodusõnnetustega tegelemisel ning võtab teadmiseks kavandatud ELSFi kulukohustuste ja maksete assigneeringute suurendamise; kutsub komisjoni üles tegema järelevalvet kõnealuse fondi vahendite täiendava suurendamise üle ning kohandama eeskirju, et muuta selle kasutuselevõtmine paindlikumaks ja punktuaalsemaks, et kasutada seda suuremal hulgal märkimisväärse mõjuga katastroofide korral ning vähendada loodusõnnetuse toimumise ja rahaliste vahendite kättesaadavaks tegemise vahelist aega;

25.  kinnitab, et sotsiaalsed, majanduslikud, kliimaalased ja poliitilised probleemid saab lahendada vaid juhul, kui tehakse lõpp varasemale neoliberaalsele poliitikale ning võetakse hoopis suund sotsiaalsetele edusammudele, majanduslikule lähenemisele, ühtekuuluvusele ja jätkusuutlikule arengule; nõuab tungivalt, et tehtaks lõpp konkurentsi põhimõttele ja turumajanduse põhimõttele, et sillutada teed Euroopale, mis põhineb solidaarsuse põhimõttel ja vastastikku kasulikul koostööl;

26.  loodab, et ELi majandusliku arengu strateegia sisaldab kaasavat tööstusstrateegiat, mis tugevdab ja arendab mitmekesist tööstusbaasi kõikides liikmesriikides ja piirkondades, võttes arvesse piirkondlikku eripära; rõhutab riikide ja avaliku sektori investeeringute keskset rolli taasindustrialiseerimise strateegias, mis peaks hõlmama strateegilisi sektoreid ning seadma põhieesmärkideks töökohtade loomise ning sotsiaalse jätkusuutlikkuse ja keskkonnasäästlikkuse; kutsub komisjoni üles tegelema probleemiga, mis on seotud tööstustootmise ümberpaigutamisega globaalsetes väärtusahelates, ning palub tal teha ettepaneku keelata ELi rahaliste vahendite andmine tootmise ümberpaigutamiseks, et säilitada liikmesriikides tööstussektori töökohad;

27.  tuletab meelde avaliku sektori teadusuuringute olulist rolli turule orienteeritud suundumuste tasakaalustajana; rõhutab vajadust kasutada ELi teadusfonde ELi territoriaalse ühtekuuluvuse suurendamise vahendina ning vältida olukorda, kus teadusfondide vahendeid suunatakse vaid üksikule riikidele, ülikoolidele, uurimiskeskustele ja äriühingutele; rõhutab, kui oluline on digilõhe kaotamiseks avaliku sektori investeeringute suurendamine ja digitaalteenuste reguleerimine, ning rõhutab vajadust vältida digitaalse infosisu koondumist üksikute levitajate kätte; toetab avatud standardeid digitaalsektoris ja avatud teadust, et innovatsioonist saaksid kasu kõik; nõuab, et kõik teaduslikud andmed, mida toetatakse kas otseselt või kaudselt ELi vahenditest, avalikustataks;

28.  ei poolda ELi energia siseturgu ega Euroopa energialiidu loomist, millega kaasneb edasine liberaliseerimine ja monopoliseerimine; nõuab avaliku sektori kontrolli selle strateegilise sektori üle, sest energia tootmise ja jaotamise juhtimine avaliku sektori poolt ja selle kuulumine avaliku sektori omandisse on parim viis keskkonnasäästlikkuse ja sotsiaalse jätkusuutlikkuse tagamiseks; kordab, et energia on avalik hüve ning juurdepääs energiale peaks olema sotsiaalne põhiõigus; peab kahetsusväärseks asjaolu, et komisjon on jätnud selle aspekti tähelepanuta kõikides ettepanekutes, sealhulgas paketis „Puhas energia kõikidele eurooplastele“; ootab sellega seoses, et komisjon looks Euroopa kütteostuvõimetuse vaatluskeskuse ja koostaks konkreetse tegevuskava selle kohta, kuidas võidelda kütteostuvõimetuse vastu;

29.  nõuab detsentraliseeritud ühist kalanduspoliitikat, mis edendab kalandussektori ajakohastamist ja jätkusuutlikku arengut, tagades selle sektori sotsiaal-majandusliku elujõulisuse, ressursside jätkusuutlikkuse, töökohtade säilimise ja loomise ning kalandussektori töötajate elamistingimuste paranemise; kinnitab veel kord, et ühises kalanduspoliitikas tuleb tunnistada väikesemahulise kalapüügi ja rannapüügi eripära ning et olemasolevad instrumendid peavad sobima kokku sektori vajadustega; nõuab meetmeid, millega tagada riiklik suveräänsus liikmesriikide majandusvööndite ja nende kalavarude valdkonnas;

30.  on seisukohal, et ühise põllumajanduspoliitika 30 aastat on mõjunud rängalt liikmesriikide põllumajandussektorile ning aidanud kaasa põllumajandussektori kriisile; nõuab, et uuesti keskendutaks ühele ühise põllumajanduspoliitika rahastamispõhimõttele, mille kohaselt tuleb „tagada põllumajandusettevõtjatele rahuldav elatustase“, et võidelda tootmise ulatuslikuma koondumise, väikepõllumajandustootjate vähenemise ning suurema piirkondliku asümmeetria ja välismaisest toodangust sõltuvuse vastu, millega kaasnevad eelised suurimate ELi riikide majanduste ja suurte põllumajandustootjate jaoks; peab kahetsusväärseks asjaolu, et see nähtus seab ohtu ülemaailmse tähtsusega põllumajandusliku ja maaelu pärandi, samas kui suured põllumajandustootjad suurendavad oma kasumeid ja suruvad peale oma ülemaailmse toidusüsteemi mudelit, millel on hävituslikud tagajärjed keskkonna jaoks; rõhutab põllumajandustootjate keskset rolli põllumajandus- ja toidupoliitikas; on kindlalt vastu põllumajandusliku toidutööstuse suurettevõtjate turgu valitsevale seisundile ja ebaõiglasele hinnakujundusele, mis toimub toiduohutuse, kvaliteedi ja suveräänsuse, inimeste ja loomade tervise, loomade heaolu ning keskkonna arvelt; rõhutab, et oluline on hõlbustada juurdepääsu maale, et võidelda ebavõrdsuse vastu maamajanduses ja hõlbustada põlvkondade vahetumist põllumajandussektoris;

31.  palub komisjonil eelseisva ühise põllumajanduspoliitika reformi eel keskenduda ühises põllumajanduspoliitikas, kus praegu domineerivad intensiivpõllumajandus ja intensiivsed monokultuurid, hoopis jätkusuutlikule põllumajandusele ja toidupoliitikale, võttes arvesse eri majanduslikke, sotsiaalseid ning keskkonna-, toitumis- ja tervisealaseid küsimusi ja probleeme;

32.  kutsub komisjoni üles võtma meetmeid, et suurendada naiste nähtavust ja rolli põllumajandussektoris; nõuab tungivalt, et komisjon peaks esmatähtsaks põllumajandusmaa kaitset ja juurdepääsu sellele; mõistab karmilt hukka maa hõivamise ning nõuab kiiret tegutsemist nii komisjonilt kui ka liikmesriikidelt; kinnitab, et vesi on universaalne õigus, mis tuleks tagada kõikidele inimestele, ning et vett ei tohiks erastada;

33.  nõuab, et komisjon keelustaks mis tahes vormis seemnete patenteerimise, et kaitsta põllumajandustootjaid seemneid tootvate hargmaiste ettevõtjate poolt avaldatava konkurentsisurve eest ning kaitsta kohalikke sorte ning meie geneetilist ja kultuurilist pärandit; kutsub komisjoni üles keelama koostöös liikmesriikidega geneetiliselt muundatud organismidele loa andmise, nende kasvatamise ja turustamise ning võtma meetmeid pestitsiidide ulatusliku kasutamise vastu;

34.  nõuab tungivalt, et komisjon täidaks viivitamata need punktid, mis on loomade kaitset ja heaolu käsitlevas Euroopa Liidu strateegias aastateks 2012–2015 seni veel täitmata; palub, et komisjon koostaks aastateks 2016–2020 uue kaugeleulatuvate eesmärkidega strateegia bioloogilise mitmekesisuse ning loomade kaitse ja heaolu kohta, millega kaotatakse praegused puudused ja lüngad, et luua võrdsed tingimused ning parandada loomade heaolu ja bioloogilise mitmekesisuse kaitset kogu ELis;

Jätkusuutliku tuleviku tagamiseks rakendatav keskkonnapoliitika – kliimamuutuste vastu võitlemine

35.  rõhutab pakilist vajadust tegeleda kliimakriisiga; tunneb heameelt asjaolu üle, et ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgul (COP21) tunnistati, et praegused kliimakriisid on tingitud energiamahukast tootmissüsteemist ja fossiilkütuste kasutamisest; rõhutab, et kliimamuutuste probleem on lahendatav seeläbi, kui kõik asjaomased riigi võtaksid kohustuse vähendada oma kasvuhoonegaaside heitkoguseid vastavalt oma ajaloolistele kohustustele; on kindlalt veendunud, et meie planeedi saatust ei saa jätta turupõhiste vahendite kätesse, vaid see eeldab kapitalistliku kasvumudeli järgimise lõpetamist ning tootmis-, turustus- ja tarbimisviiside täielikku muutmist; peab seetõttu kahetsusväärseks asjaolu, et ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgul võetud kohustused ei taga kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamist, mida peetakse vajalikuks tagamaks, et keskmise temperatuuri tõus ei ületa 2 °C, ning et kokkuleppega tugevdati turupõhiseid mehhanisme;

36.  peab kahetsusväärseks, et seni ei ole komisjon üles näidanud soovi kehtestada siduvaid eesmärke; taunib asjaolu, et kliimamuutuste poliitikas jäädakse kindlaks turupõhisele lähenemisviisile, mis on selgelt osutunud tulemusetuks ja ekslikuks (CO2-turg, paindlikkusinstrumendid jne); nõuab põhimõttelist üleminekut turupõhiselt lähenemisviisilt normatiivsele lähenemisviisile, mis on kooskõlas ühise, kuid diferentseeritud vastutuse põhimõttega; palub komisjonil ja liikmesriikidel teha rohkem, kui Pariisi kokkuleppe raames nõutud on; on kindlalt veendunud, et EL peab tõhustama oma tegevust ning pidama kliimat ja keskkonda esmatähtsaks; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles integreerima kliimamuutuste poliitika ja kõrged keskkonnastandardid kõikidesse asjakohastesse poliitikavaldkondadesse; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid Pariisi kokkuleppe raames võetud kohustuste ja täiendavate eesmärkide täitmise hoolimata kõikidest nende puudustest ja vastuoludest;

37.  palub konkreetselt komisjonil esitada tööstustoodete jaoks säästlikkuse kriteeriumid ning integreerida ringmajandus täielikult kõikidesse asjakohastesse poliitikavaldkondadesse, võttes nõuetekohaselt arvesse toodete kogu olelusringi; rõhutab ka vajadust rakendada täielikult ressursitõhusa Euroopa tegevuskavas esitatud meetmed, mis hõlmavad ka keskkonnakahjulike toetuste järkjärgulist kaotamist; on seisukohal, et ringmajanduse suhtes rakendataval turupõhisel lähenemisviisil on ohtliku tagajärjed avalikele huvidele ning et vaja on liikmesriikide ja avaliku sektori poliitika suurt aruandekohustust;

38.  on veendunud, et energiaalane üleminek peaks kaasa tooma tõhusama, läbipaistvama, jätkusuutlikuma, detsentraliseerituma ja demokraatlikuma taastuvatel energiaallikatel põhineva energiasüsteemi, mis on kasulik kogu ühiskonnale; kordab Euroopa Parlamendi nõudmist kehtestada siduv eesmärk, milleks on 30 % taastuvenergia osakaal energiatarbimises, mida tuleks kooskõlas Pariisi kokkuleppe kehtivate sätetega tõsta 45 %-ni, ja 40 % energiasääst aastaks 2030; palub komisjonil esitada siduvad energia ja biomassi säästlikkuse kriteeriumid;

39.  nõuab merekeskkonna bioloogilise mitmekesisuse kaitsmist, tagades tingimused, mis soodustavad kalapopulatsioonide täienemist tänu piisavate säästva majandamise tavade rakendamisele; toetab säästva arengu eesmärke, milleks on võtta kaitse alla vähemalt 10 % ranniku- ja merealadest kooskõlas riiklike ja rahvusvaheliste seadustega ning parimale olemasolevale teaduslikule teabele tuginedes, ning väikesemahulise kalapüügi ja rannapüügi eelistamist ressurssidele juurdepääsul; pooldab sellega seoses püügivabade alade loomist neis piirkondades, kus kalavarud ja bioloogiline mitmekesisus on ohus; rõhutab ka vajadust rakendada tulemuslikke kliimamuutuste ennetamise ja leevendamise strateegiaid kogu ELis, et kaitsta põllumajandusmaad pikas perspektiivis, tehes muu hulgas lõpu intensiivpõllumajandusele ja ületootmisele;

40.  rõhutab vajadust vähendada süsinikdioksiidi heitkoguseid kogu transpordisektoris; peab äärmiselt kahetsusväärseks asjaolu, et komisjoni ettepanekuga võtta vastu transpordi ja liikuvuse pakett liberaliseeritakse seda sektorit veelgi, mis kahjustab keskkonda ja töötajaid; palub, et komisjon esitaks uue ettepaneku, mis põhineb liikmesriikide vajadustel tagada territoriaalne ühtekuuluvus, millega edendatakse avalikku transporditeenust, ühisliikuvuse lahendusi ning jalgsi käimist ja jalgrattaga sõitmist eelkõige linnaaladel ning millega vähendatakse sõiduautode, kaubikute, raskeveokite ning lennundus-, raudtee- ja meretranspordi heitkoguseid;

41.  kaitseb keskkonnakaitsepoliitikale eraldatavate vahendite suurendamist; nõuab, et programmi LIFE rahastamist suurendataks märkimisväärselt vähemalt 1 %-ni ELi eelarvest; on vastu elupaikade ja ohustatud looduslike liikide kaitset käsitlevate õigusaktide nõrgendamisele; nõuab, et loodaks konkreetne rahastamisvahend Natura 2000 võrgustiku rahastamiseks ja võetaks sidusaid meetmeid selle võrgustiku väärtuste säilitamiseks;

42.  kutsub komisjoni üles järgima järjepidevalt ettevaatuspõhimõtet ning loobuma või hoiduma erandite kavandamisest seoses keemiliste ainete, kahjulike pestitsiidide ja endokriinfunktsiooni kahjustavate kemikaalide kasutamisega, et vähendada vee, pinnase, õhu ja toidu kaudu kokku puutumist keemiliste ainetega, millel on kahjulik mõju inimestele, loomadele ja kogu keskkonnale, ning esitama seadusandlikud ettepanekud kokkupuute vähendamiseks;

43.  nõuab katastroofide ennetamise suhtes rakendatava ühenduse meetodi tugevdamist, luues ennetuseks sobiva finantsraamistiku, mille vahendeid on võimalik võtta kasutusele meetmete korral, mille eesmärk on lahendada riski hõlmavaid olukordi;

Ühtne turg ja rahvusvaheline kaubandus

44.  on arvamusel, et ühtne turg on oma arvukate sektoripõhiste mõõdetega süvendanud riiklike majanduse reguleerimise vahendite lammutamist, majanduslikku domineerimist, erinevat ja ebaühtlast arengut ning edendanud maksustamise vältimist, maksudest kõrvalehoidumist ja kasumite kandmist maksuparadiisidesse, erastamist, kaubandussuhete dereguleerimist ja kapitali koondumist; on seisukohal, et EL on kasutanud ühtset turgu ja konkurentsivõimet õigustusena, et toetada ja edendada rünnakuid töötaja õiguste vastu, mis on toonud kaasa sotsiaalse ebavõrdsuse, tööturgude dereguleerimise, palkade devalveerimise ja üha ebakindlamad töösuhted, samas kui õiglasemad ja ümberjaotavamad maksupoliitikameetmed on maatasa tehtud või läbi kukutatud; märgib, et vastupidiselt sellele, mida on korrapäraselt väidetud, on ühtne turg toonud tarbijate jaoks kaasa suuremad kulud ning pakutavate teenuste kvaliteedi halvenemise;

45.  rõhutab, et igal riigil peab olema õigus määrata kindlaks oma kaubanduspoliitika ning sõlmida kaubanduslepinguid, mis vastavad kõige rohkem nende huvidele ning majanduslikele omadustele ja vajadustele, võttes arvesse seda, kuivõrd need on kolmandate riikidega vastastikku täiendavad;

46.  võtab teadmiseks läbivaadatud ettepaneku audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi kohta; peab siiski kahetsusväärseks, et selles ei käsitleta piisavalt ei meedia mitmekesisust ega haavatavaid kasutajaid, eelkõige alaealisi ähvardavaid ohtusid, mis on seotud ohtlike äriliste teadaannete, tootepaigutuse ning ebaseadusliku infosisuga videote jagamise platvormidel ja sotsiaalmeedias; palub komisjonil sellega seoses vaadata läbi e-kaubanduse direktiivi ning keskenduda oma praeguses ja tulevases digitaalse ühtse turu strateegia alases töös rohkem demokraatlikele ja kultuurilistele muutustele; tuletab meelde, et digiteerimine on peamiselt seotud hariduse, teadmiste, teadusuuringute ning meedia- ja internetipädevusega ning eeldab seetõttu suuremat poliitilist vastutust ja Euroopa digitaalstrateegiat, mis on kohandatud ühiskonna ja kasutajate vajadustele;

47.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et kõik kultuuri, hariduse ja kodakondsuse valdkonna ELi meetmed ja programmid sisaldaksid süsteemselt sotsiaalse kaasatuse mõõdet eelkõige ebasoodsas olukorras olevate elanikkonnarühmade jaoks; kutsub komisjoni üles hõlbustama kõigi puhul täielikku juurdepääsu kultuurile ja loometegevusele ning edendama kultuuri- ja loomeettevõtjate tegevust, eelkõige väikesemahulist kultuuriloomet;

48.  märgib, et mis tahes seadusandliku ettepanekuga, millega mingilgi määral sekkutakse kultuuri- ja loomemajanduses osalejate õigustesse ja töötasusse, tuleb tagada õiglane ja inimväärne tasu autoritele, esitajatele, tootjatele ja tehnikutele; palub ühtlasi liikmesriikidel teha koostööd kultuuri- ja loomemajanduse ametiühingutega ning rahastatavate üksuste ja avaliku sektori asutustega, et töötada välja ja rakendada konkreetseid meetmeid, et kaotada töösuhete ebakindlus selles valdkonnas;

49.  rõhutab lisaks, kui tähtis on suurendada rahastamist ja kõrvaldada takistused, sealhulgas majanduslikud takistused, millega seisavad silmitsi haridusprogrammides (näiteks „Erasmus+“ ja „Loov Euroopa“) osaleda soovijad, eelkõige üliõpilased, kellel on väiksem sissetulek, puudega inimesed, kaugetest piirkondadest pärit õppijad ja osalejad, keda mõjutab Brexit; peab kahetsusväärseks toetuste süsteemide asendamist üliõpilaste õppelaenu tagamise rahastuga ning palub komisjonil see ettepanek tagasi võtta;

50.  avaldab vastuseisu kaubanduspoliitika lähenemisviisile, mis põhineb liberaliseerimisel, dereguleerimisel ja erastamisel ning mida edendab komisjon koos paljude partneritega kogu maailmas ja mis seab ohtu liikmesriikide suveräänsuse ning teenib kõige rikkamate riikide ja hargmaiste ettevõtjate geopoliitilisi huve, võimaldades neil kontrollida ja kasutada ära kolmandate riikide varasid, suurendades piirkondlikku ja piirkondadevahelist asümmeetriat ja põlistades vähem arenenud riikide sõltuvust (nii ELis kui ka sellest väljaspool); nõuab kindlalt niisuguseid kaubandussuheteid riikide või partneritega, mille raames austatakse töötaja õigusi, keskkonda ja piirkondlikku eripära, kuid samas ei seata ohtu väikeriikide geopoliitilisi huve, VKEsid, riiklikke varasid ega avalikke teenuseid;

51.  nõuab tungivalt, et komisjon loobuks muu hulgas Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse, ELi ja Jaapani vahelise lepingu ning teenustekaubanduse lepingu üle peetavatest läbirääkimistest; on veendunud, et kaubanduslepingutes tuleks keskenduda inimväärsete töökohtade ja jätkusuutliku majandusmudeli edendamisele, kuid eelkõige jõukuse õiglasele jaotusele, majandustegevuse heterogeensusele ja kindlalt juurdunud lähenemisviisile reguleerimisõiguse suhtes, et teha edusamme sotsiaalse õigluse valdkonnas, arendada kvaliteetseid avalikke teenuseid, kaitsta keskkonda ja kultuurilist mitmekesisust ning omada võimalust rangelt järgida ettevaatuspõhimõtet;

52.  nõuab reguleeritud ja vastastikusel täiendavusel põhinevat rahvusvahelist kaubandust; nõuab kindlalt kõikide läbirääkimisdokumentide avalikustamist ja kõikide riikide parlamentidega konsulteerimist enne selliste kokkulepete vastuvõtmist, millel on väga suur mõju inimeste igapäevaelule; mõistab hukka laiaulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu (CETA) läbirääkimisprotsessi ning nõuab selle viivitamatut peatamist;

53.  kutsub komisjoni üles toetama täielikult ÜRO äritegevuse ja inimõiguste lepingut, sh selle vajalikke siduvaid sätteid, ning nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid lisaksid kõikidesse kehtivatesse ja tulevastesse ELi allkirjastatavatesse kaubanduskokkulepetesse sätted, mis võimaldavad tegelikku kontrolli maksupettuse, rahapesu ning spekuleerimise üle toidu, vee ja muude nii inimeste kui ka looduse põhivajadustega;

Inimõiguste asutamine – tee demokraatia poole

54.  nõuab demokraatlikku, õiglast ja edumeelset alternatiivi Euroopa jaoks (kus riikidel on võrdsed õigused), mille aluseks on solidaarsus, koostöö ja sotsiaalne õiglus; rõhutab, et inimõiguste ja õigusriigi põhimõtte järgimine, millega kaasneb ÜRO põhikirja aluspõhimõtete austamine, peab olema kogu ELi ja liikmesriikide tasandi poliitika keskmes; märgib, et tuleb üles ehitada teistsugune Euroopa, kus rahvastel on täita tugevam roll ja neid kaasatakse rohkem, austades seejuures nende õigusi ja tahet;

55.  on seisukohal, et ELi institutsioonide puhul eeldab see kodanike ja kodanikuühiskonna tugevamat rolli ja kaasamist, muu hulgas läbivaadatud ja tugevdatud Euroopa kodanikualgatuse kaudu; nõuab paremat juurdepääsu dokumentidele ning ettevõtete lobitöö suuremat läbipaistvust, sealhulgas eksperdirühmade kaudu, ja selliste algatuste nagu Euroopa kodanikualgatuse suuremat austamist;

56.  nõuab suuremat läbipaistvust ja rõhutab, et ELi institutsioonid peavad muutuma tõeliselt avatud, läbipaistvaks ja kodanikke kaasavaks, seda nii otsustusprotsessi kui ka huvide osas, mida nad järgivad; kutsub komisjoni sellega seoses üles viivitamata ja nõuetekohaselt võtma järelmeetmeid seoses parlamendi resolutsiooniga volinike huvide deklaratsioonide kohta ning esitama ettepaneku rikkumistest teatajate tulemusliku kaitsmise kohta, millega hõlmatakse kõik rikkumistest teatajate kategooriad, võttes arvesse Euroopa Nõukogu soovitust CM/Rec(2014)7;

57.  väljendab sügavat muret demokraatia defitsiidi süvenemise ja demokraatiavastase tegevuse suurenemise pärast ELis; on kindlalt vastu ELi poliitikale, millega võeti poliitilised valikud ära suveräänsetelt ja demokraatlikult valitud valitsustelt ja riiklikelt parlamentidelt, vähendati ELi demokraatlikku kontrolli ja kehtestati alaline kokkuhoid; lükkab kindlalt tagasi kogu ELi institutsioonide tegevuse, mille eesmärk on kehtestada inimeste tahte vastaseid poliitikad ja meetmeid, tegeleda suveräänsete valitsuste šantažeerimisega, eirata ja rünnata kodanike osalemisega poliitilises otsustusprotsessis saavutatud tulemusi ning töötajate võitlust ja õigusi; nõuab tungivalt, et komisjon austaks kodanike tahet ja järgiks igasuguse edasise ELi küsimuste üle peetava rahvahääletuse tulemusi; rõhutab rahvaste võõrandamatut õigust pidada arutelusid ja väljendada oma tahet; lükkab tagasi ELi institutsioonide poolt sageli kujutatud paratamatuse narratiivi, sest demokraatias eksisteerivad alati alternatiivsed võimalused, mis on kooskõlas rahvaste tahtega;

58.  taunib jämedat inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse alaste kohustuste eiramist, mida näitas ELi reaktsioon humanitaarkriisile, mille näitena võib tuua ELi välispiiride suureneva militariseerimise; kutsub komisjoni üles suunama suurenenud piirikontrollile ja nn Euroopa kindluse tugevdamisele eraldatud vahendid pagulaste ja rändajate vastuvõtmisele ja integreerimisele; nõuab tungivalt, et komisjon tugevdaks ennetavat otsingu- ja päästetegevust, eelkõige Vahemere keskosas, töötaks välja ettepanekud kaitset vajavate naiste, meeste ja laste ning võõrtöötajate turvaliseks ja seaduslikuks sisenemiseks ELi, mis hõlmaks kohest, ambitsioonikat ja siduvat ümberasustamisprogrammi, mis põhineb pagulaste tegelikel sidemetel vastava riigiga, ja toetaks parlamendi üleskutset luua humanitaarviisad, esitades asjakohase ettepaneku, et inimesi ei sunnitaks riskima oma eluga Vahemerel või kõrbetes, et püüda jõuda Euroopasse; mõistab hukka nn pehmete vahendite järjest suurema kasutamise, et sundida kolmandaid riike sõlmima mitteametlikke tagasivõtulepinguid; mõistab sellega seoses tugevalt hukka kokkuleppe ELi ja Türgi vahel, kokkuleppe ELi ja Afganistani vahel; nn Afganistani ja ELi ühised edasised sammud ning käimasolevad kõnelused kolmandate riikidega rände partnerlusraamistiku raames; mõistab hukka ELi piirihalduspoliitika ja piirikontrolli delegeerimise kolmandatele riikidele, eelkõige Aafrika jaoks mõeldud hädaolukorra usaldusfondi kasutamise kaudu;

59.  nõuab pagulaste õiglast jaotamist inimväärsete eluasemete vahel ning kinnipidamiskeskuste sulgemist ning nii pagulaste kui ka rändajate sotsiaalse kaasamise ja tööturule integreerimise edendamist, võttes seejuures arvesse nende eelistusi, oskusi ja kvalifikatsiooni, ning tagama kaitse kuritarvitamise ja diskrimineerimise eest; nõuab erivajadustega inimeste, inimkaubanduse ohvrite ja saatjata alaealiste kaitsmist ja toetamist; nõuab, et rakendataks õigust perekonnaelule, mis on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis, seda nii kolmandas riigis kui ka ELis, ning rõhutab tungivat vajadust täielikult austada õigust perekonnaelule ja perekonna taasühinemisele, seda nii ELi sees kui ka väljaspool, sealhulgas haavatavate taotlejate kiireks menetlemiseks; kutsub komisjoni üles hindama perekonna taasühinemise õigust käsitleva direktiivi rakendamist, sealhulgas komisjoni teatise „Suunised perekonna taasühinemise õigust käsitleva direktiivi 2003/86/EÜ kohaldamiseks“ kasutamist, ning algatama vajaduse korral rikkumismenetlused;

60.  taunib asjaolu, et komisjon esitas alternatiivi Dublini määrusele, milles ei käsitleta kehtiva määruse tõsiseid puudujääke, sest ettepanek ei põhine solidaarsuse põhimõttel ja vastutuse võrdsel jagamisel; peab äärmiselt murettekitavaks kõikide liikmesriikide kohustust uurida, kas konkreetse isiku taotlust saab turvalise kolmanda riigi või esimese varjupaigariigi mõistetele tuginedes vastuvõetamatuks tunnistada;

61.  väljendab sügavat pettumust liikmesriikide täitmata lubaduste pärast varjupaigataotlejate ümberpaigutamiseks Itaaliast ja Kreekast; nõuab tungivalt, et liikmesriigid täidaksid nõukogu otsustest tulenevaid kohustusi ja paigutaksid varjupaigataotlejaid Kreekast ja Itaaliast süstemaatiliselt ümber; kutsub komisjoni üles tegema ettepanekut laiendada ümberpaigutamismeetmeid seni, kui olukord seda nõuab;

62.  väljendab sügavat muret Euroopa julgeoleku tegevuskava pärast, mis keskendub repressiivsele poliitikale ja ELi õiguskaitseasutuste laiendamisele; kritiseerib poliitika kasvavat suunatust julgeolekule, sealhulgas isikuandmete kogumist ning kodanike ja kolmandate riikide kodanike profiilianalüüsi teostamist, kasutades ära inimeste legitiimselt ülepaisutatud hirmu ja tuues terrorismivastase võitluse ettekäändeks, et rünnata kodanike õigusi ja vabadusi ning teostada riigipoolset jälgimist; on kindlalt vastu inimõiguste rikkumisele ja asjaolule, et selline repressiivse poliitika elluviimine on takistanud vajalikke ennetusmeetmeid; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama ennetuspoliitikat, sealhulgas noorte tööhõivet edendavad meetmed, sotsiaalmajanduslikku ühtekuuluvuse poliitikat ja muid ennetavaid vahendeid, mille eesmärk on toetada sotsiaalse tõrjutuse ohus elavaid inimesi; siinkohal tuletab meelde vajadust selle järele, et EL ja selle liikmesriigid lõpetaksid igasuguse välise sõjalise tegevuse ja täidaksid rahvusvahelise rolli rahu saavutamises;

63.  nõuab horisontaalse diskrimineerimisvastase direktiivi viivitamatut vastuvõtmist, et edendada võitlust diskrimineerimisega, mis hõlmab vähemuste, rändajate, varjupaigataotlejate ja muude haavatavate rühmade suhtes toime pandud rünnakuid; palub komisjonil anda hinnang romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate rakendamisele ja nõukogu soovitusele selle kohta, milliste meetmete abil romasid liikmesriikides tõhusalt integreerida; palub komisjonil pakkuda romade tõhusa kaasamise kohta vajaduse korral välja lisameetmeid; mõistab hukka etniliste ja usuliste vähemuste, LGBTI-inimeste, varjupaigataotlejate ja kodutute vastu suunatud vihkamist õhutavate tegude ja avalduste kasvu; on arvamusel, et rassismi ja ksenofoobia ilmingute ja organisatsioonide arvu kasv on seotud paremäärmuslike ja fašistlike suundumuste esilekerkimisega Euroopas, mida ei saa vaadelda eraldi kokkuhoiumeetmetest ja neoliberaalsetest poliitikameetmetest, mida on ELis ja liikmesriikides viimaste aastakümnete jooksul jõustatud, või suurenevast demokraatia defitsiidist ja rahvaste tahte eiramisest ja mitteaustamisest;

Rahu ja rahvusvaheline solidaarsus

64.  lükkab tagasi Euroopa julgeolekustrateegia ning ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP); nõuab ELi ja NATO koostöö ja strateegiliste prioriteetide lõpetamist ning lükkab tagasi NATO praeguse ekspansiivse poliitika; nõuab lisaks kõikide välisriikide sõjaväebaaside kaotamist Euroopas ja NATO laialisaatmist; lükkab tagasi Euroopa kaitseliidu, mis on ohtlik ettevõtmine, mis viib selgelt sõjani; on seetõttu vastu liikmesriikide eelarve suurendamisele julgeoleku- ja kaitsevaldkonnas; on kindlalt vastu sellele, et programmi „Horisont 2020“ vahenditest või üldse ELi eelarvest rahastatakse sõjalisi, tsiviil-sõjalisi või üldiseid julgeolekualaseid teadusuuringuid ning eelkõige kaugjuhitava õhusõiduki süsteemi (RPAS) arendamise eesmärgil tehtavaid uuringuid; rõhutab, et EL ja selle liikmesriigid peaksid tegema tööd rahu tagamiseks ja konfliktide lahendamiseks diplomaatilisel ja rahumeelsel teel, sealhulgas vahendamise algatuste kaudu, ning desarmeerimise, demobiliseerimise ja reintegratsiooni programmide nimel kooskõlas ÜRO põhikirjaga; toetab tuumarelva leviku tõkestamise lepingu režiimi ja tuumadesarmeerimist;

65.  lükkab kindlalt tagasi komisjoni aruteludokumendi Euroopa kaitse tuleviku kohta, sealhulgas selle soovitused Euroopa kaitsefondi ja kaitsesektori ühtse turu kohta, mis eeldab julgeoleku- ja kaitsevaldkonna rahastamise suurendamist ELi eelarveliste vahendite kaudu;

66.  taunib enneolematut kiirust, millega EL on militariseeritud, ning mõistab selle tugevalt hukka;

67.  nõuab tungivalt desarmeerimist, sealhulgas tuumadesarmeerimist, vägede demobiliseerimist, ja välise sõjalise sekkumise lõpetamist, tsiviilotstarbega teadusuuringuid ja innovatsiooni, mis oleks inimestele ja nende arengule kasulik; nõuab tungivalt NATO laialisaatmist; tuletab meelde, et parim viis rahu edendamiseks on toetada meetmeid vaesuse kaotamiseks, humanitaarabi andmiseks ning jätkusuutliku ja õiglase majandusliku ja sotsiaalse arengu saavutamiseks;

68.  märgib, et välispoliitiline koostöö peab põhinema rahvusvahelise solidaarsuse põhimõttel ja selle puhul tuleb täielikult austada iga riigi soovi arengu saavutamiseks ja selle poole liikumise kiirust;

69.  peab äärmiselt kahetsusväärseks asjaolu, et EL edendab sama läbikukkunud poliitikat kandidaatriikide suhtes; väljendab muret hiljutiste arengute pärast Lääne-Balkani riikides seoses demokraatia puudujäägi suurenemisega ja autoritaarsuse levimisega, natsionalistliku ja irredentistliku retoorika esilekerkimisega ning majandusliku stagnatsiooniga, mida süvendab väga kõrge töötuse määr, mis võib põhjustada piirkondlikku ebastabiilsust, sest paljusid nendest probleemidest põhjustab paljudele riikidele peale sunnitud agressioonisõda; rõhutab, et EL võtab temal oleva vastutuse Lääne-Balkani riikide poliitika läbikukkumise pärast, ning kutsub komisjoni üles uuesti hindama ja täielikult ümber kujundama oma laienemispoliitika ning toetuse kandidaatriikidele ja võimalikele kandidaatriikidele, mis on ette nähtud ühinemiseelse abi rahastamisvahendis, keskendudes demokraatia ja kodanikuühiskonna, õigusriigi põhimõtte, inim-, kodaniku- ja tööõiguste, sotsiaalse ühtekuuluvuse ja sotsiaalse õigluse ning jätkusuutliku majandusarengu edendamisele; on veendunud, et otsus ELiga liitumiseks peab põhinema inimeste suveräänsel otsusel;

70.  nõuab, pidades silmas sündmusi, mis on aset leidnud pärast 2016. aasta juulit, ja 16. aprillil 2017. aastal toimunud rahvahääletust, et ühinemisläbirääkimised Türgiga peatataks ajutiselt niikaua, kui põhiseaduslikku paketti rakendatakse muutmata ja õigusriigi põhimõtet ei taastata viivitamatult; rõhutab, et tolliliidu ajakohastamine Türgiga tuleb siduda range tingimuslikkusega inimõiguste, demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja heanaaberlike suhete edendamise vallas; rõhutab, et tolliliidu seisukohta ei saa uuendada, kui Türgi ei rakenda täielikult kehtivat tolliliitu ja lisaprotokolli kõikide liikmesriikide suhtes;

71.  rõhutab vajadust tegeleda eelisjärjekorras praeguste julgeoleku- ja rändeprobleemide sotsiaalmajanduslike algpõhjustega ja keeldub igasugusest julgeolekuga seotud sõjalisest koostööst; kutsub komisjoni üles täitma oma kohustust teha Euroopa naabruspoliitika partneritega ÜRO arengueesmärkide rakendamisel koostööd; rõhutab, et töökohtade loomine on suurema osa naabruses asuvate riikide tuleviku jaoks otsustava tähtsusega küsimus; toetab konkreetset keskendumist noorte töötusele ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate toetamisele; rõhutab, et see eeldab mitmetasandilist lähenemisviisi, sealhulgas riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, samuti piirkondlikul ja allpiirkondlikul tasandil, ja piiriülest koostööd, mis aitab mobiliseerida ELi liikmesriigid, partnerriigid ning nende kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused; nõuab realistlikke lähenemisviise ja programme, millel on inimeste jaoks konkreetne kasu; kutsub komisjoni üles esitama strateegia ELi naaberriikidega tehtava koostöö kohta, mis kuulutati välja Euroopa naabruspoliitika läbivaatamise raames;

72.  kordab, et toetab Iisraeli-Palestiina konflikti puhul kindlalt kahe riigi kooseksisteerimisel põhinevat lahendust, mille aluseks on 1967. aasta piirid ja mille kohaselt Jeruusalemm on mõlema riigi pealinn ning turvaline Iisraeli riik ja iseseisev, demokraatlik ja elujõuline naaberriik Palestiina eksisteerivad kõrvuti rahus ja julgeolekus, lähtudes enesemääramise õigusest ja järgides täielikult rahvusvahelist õigust; kutsub komisjoni üles pöörama erilist tähelepanu oma koostöö- ja abiprogrammidele, mis on suunatud inimestele, kes elavad okupatsiooni ja blokaadi tingimustes; palub komisjonil rakendada täielikult ELi-Iisraeli assotsieerimislepingu artiklit 2, et reageerida Iisraeli poolt okupeeritud Palestiina aladel toime pandud pikaajalistele tõsistele inimõiguste rikkumistele, Iisraeli poolt oma araabia päritolu kodanike diskrimineerivale kohtlemisele ja seda küsimust käsitleva ÜRO resolutsiooni eiramisele; nõuab, et ulatuslikult rakendataks suuniseid, milles käsitletakse Iisraeli poolt alates 1967. aasta juunist okupeeritud territooriumidel tegutsevatele Iisraeli üksustele ja nende tegevusele selliste toetuste, auhindade ja rahastamisvahendite andmist, mida EL rahastab alates 2014. aastast; kutsub komisjoni üles vaatama läbi teaduskoostöö programmide rahastamist, eesmärgiga takistada igasugust Iisraeli sõjalise tegevuse rahastamist; kordab oma üleskutset komisjonile, et see hindaks ELi poolt rahastatud hoonete ja taristu lammutamise kulusid ja nõuaks hüvitist;

73.  kordab oma toetust Lääne-Sahara enesemääramisõigusele, mis tuleb saavutada rahvahääletuse teel kooskõlas rahvusvahelise õiguse ja asjaomaste ÜRO resolutsioonidega; palub komisjonil täielikult rakendada ELi ja Maroko vahelise assotsieerimislepingu artiklit 2, et reageerida Maroko poolt Lääne-Sahara okupeeritud aladel toime pandud tõsistele inimõiguste rikkumistele, seahulgas enesemääramisõigust toetavate rahumeelsete Lääne-Sahara aktivistide majanduslikule allasurumisele ja poliitilisele vangistamisele; kutsub komisjoni üles rakendama Euroopa Kohtu 21. detsembri 2016. aasta otsust, milles sätestatakse, et ELi ja Maroko poolt Lääne-Sahara suhtes tehtud kokkulepped on rahvusvahelise õiguse järgi ebaseaduslikud; rõhutab, et iga tulevane ELi leping Lääne-Sahara kohta tuleb läbi rääkida Frente Polisarioga, mis on Lääne-Sahara rahva rahvusvaheline esindaja; juhib tähelepanu humanitaarolukorra halvenemisele Tindoufi pagulaslaagrites, mis tuleneb rahvusvahelisest abi vähenemisest, ning kutsub komisjoni üles suurendama abi praegust taset vähemalt selle ajaloolise tasemeni;

74.  kutsub komisjoni üles säilitama kohustused ja tähtsad meetmed, mida võeti Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning Kuuba Vabariigi vahelise poliitilise dialoogi ja koostöölepingu üle peetud läbirääkimiste käigus; rõhutab, kui oluline on säilitada läbirääkimistel konstruktiivne lähenemisviis, mis austab Kuuba rahva tahet, ja vältida mis tahes välist sekkumist Kuuba siseasjadesse või selle suhtes piirangute kehtestamist; kutsub komisjoni üles aitama kaasa blokaadi lõpetamisele;

75.  tuletab meelde tõhusa arengukoostöö põhimõtte; arenguriikide isevastutuse arenguprioriteetide eest; on vastu mis tahes katsetele seostada abi piirikontrolli, rändevoogude haldamise või tagasivõtulepingutega; lükkab tagasi kõik katsed kehtestada tingimuslik seos toetust saavate riikide arenguabi ja koostöö ning muu hulgas struktuurireformide ja rändeküsimuste vahel; rõhutab asjaolu, et arengukoostöö rahastamisvahendist ja Euroopa Arengufondist (EAF) tehtavaid makseid ei saa kasutada sõjaliste programmide, poliitikakoostöö ja sõjaväe reformide jaoks; rõhutab vajadust kestliku arengu eesmärkide ning 0,7 % ametliku arenguabi / kogurahvatulu eesmärgi järelevalve ja rakendamise aruandlusmehhanismide järele; mida liikmesriigid lubasid saavutada juba 2015. aastal;

76.  palub komisjonil tagada ka üldine juurdepääs seksuaal- ja reproduktiivtervishoiule ja seonduvatele õigustele kõikides seotud poliitikavaldkondades nii ELis kui ka väljaspool ning seda edendada; kutsub ELi ja liikmesriike üles võtma meetmeid, millega astutakse vastu vaikimisseaduse mõjule, suurendades märkimisväärselt seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste valdkonna rahastamist ning eelkõige rahastamist, mis on konkreetselt ette nähtud juurdepääsu tagamiseks pereplaneerimisele ning turvalisele ja seaduslikule abordile, kasutades nii riiklikke kui ka ELi arengu rahastamise vahendeid;

77.  nõuab võla jätkusuutlikkuse küsimuses inimvajadustel põhineva lähenemisviisi kasutamist, mis hõlmaks siduvaid norme vastutustundliku laenuandmise ja -võtmise määratlemiseks, ning nõuab arenguriikide välisvõla tühistamist;

78.  kutsub komisjoni üles toetama teabevahetuse abil riikidevahelisi korporatsioone reguleeriva õiguslikult siduva vahendi väljatöötamist ÜRO egiidi all ning kehtestama tõhusad õiguskaitsevahendid ohvrite jaoks juhtudel, kui riigi kohtusüsteem ei ole selgelt suuteline hargmaiseid ettevõtteid tulemuslikult vastutusele võtma;

ELi rahastamine

79.  tuletab meelde, et ELi eelarve on vahend eespool nimetatud eesmärkide saavutamiseks; usub, et seda tuleks teha läbi poliitika ja programmide, milles käsitletakse liikmesriikide konkreetseid vajadusi, nii et ELi eelarve täiendab liikmesriikide jõupingutusi, mitte ei kehtesta prioriteete või ühtseid mudeleid; on lisaks veendunud, et eelarve peaks hõlbustama teiste riikide heade tavade katsetamist;

80.  tuletab meelde ühtekuuluvuspoliitika tähtsuse ja vajaduse rahastamist selles valdkonnas suurendada, eelkõige Euroopa Sotsiaalfondi puhul; rõhutab asjaolu, et need põhimõtteid ei tohi mingil nõrgestada, sealhulgas Brexiti puhul, ja eelarvelised assigneeringud tuleks hoida praeguse perioodiga vähemalt samal tasemel kõigis piirkondades; kutsub komisjoni üles esitama ettepanekud 2020. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika ja järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kohta 2018. aasta alguses, et võimaldada sujuvat otsustusprotsessi ja anda liikmesriikidele ja piirkondadele piisavalt aega prioriteetide kehtestamiseks ning poliitiliste muudatuste kohandamiseks ja rakendamiseks;

81.  rõhutab, et komisjoni ettepanekus 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku kohta tuleb teha eelarve lihtsamaks ja läbipaistvamaks, õiglasemaks ja demokraatlikult vastutustundlikuks ja see peab põhinema solidaarsusel; rõhutab lisaks, et ELi eelarve peab olema ühtne ja nõuab seepärast praegu eelarvest väljaspool asuvate erinevate rahastamisvahendite, fondide ja usaldusfondide integreerimist eelarvesse;

82.  nõuab, et 2018. aasta eelarve sisaldaks konkreetseid meetmeid nende piirkondade toetamiseks, keda Brexit kõige rohkem mõjutab, sealhulgas vahendid, millega tugevdatakse ja edendatakse Põhja-Iirimaa rahuprotsessi;

 

Brexit

83.  tunnistab iga liikmesriigi õigust EList lahkuda; rõhutab, et aluslepingutega ei tuleks luua põhjendamatuid takistusi liikmesriigi lahkumisotsuse rakendamiseks;

84.  ei luba läbirääkimiste käigus vähimatki survestamist ega väljapressimist; nõuab tungivalt, et komisjon saavutaks ELi ja Ühendkuningriigi tulevaste suhete küsimuses õiglase kokkuleppe, mis teeniks kõikide eri jurisdiktsioonides elavate inimeste huve; on samuti veendunud, et ELi ja Ühendkuningriigi tulevased suhted peaksid põhinema sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine;

85.  on seisukohal, et äärmiselt tähtis tagada kiiresti ja tingimusteta õiguskindlus Suurbritannias elavate ELi liikmesriikide kodanike ja teises ELi liikmesriigis elavate Suurbritannia kodanike jaoks; nõuab erilise tähelepanu pööramist töötajate liikuvusele (liikuvad töötajad, piiriülesed töötajad ja piirialatöötajad) ning esmajärjekorras keskendumist Iirimaa ja Gibraltari ainulaadsetele oludele;

86.  rõhutab, et suure reede kokkulepet ja sellele järgnenud lepinguid tuleb väljaastumislepingus täielikult järgida; nõuab, et Põhja-Iirimaale antaks ELis eriseisund, millega tagataks tema jäämine ELi liikmeks, tolliliitu, ühtsele turule ja Euroopa Kohtu jurisdiktsiooni; nõuab lisaks, et Iirimaa saarel tagataks kaupade, isikute ja teenuste liikumisvabadus;

87.  kutsub komisjoni üles oma tööprogrammi kooskõlas parlamendi resolutsiooniga läbi vaatama;

o

o  o

88.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

 

(1)

ELT L 304, 20.11.2010, lk 47.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika