Resolutsiooni ettepanek - B8-0477/2017Resolutsiooni ettepanek
B8-0477/2017
Euroopa parlament

ETTEPANEK VÕTTA VASTU OTSUS terrorismi erikomisjoni moodustamise, selle ülesannete, suuruse ja ametiaja kohta

5.7.2017 - (2017/2758(RSO))

vastavalt kodukorra artiklile 197
Esimeeste konverents


Menetlus : 2017/2758(RSO)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
B8-0477/2017
Esitatud tekstid :
B8-0477/2017
Arutelud :
Hääletused :
Vastuvõetud tekstid :

B8‑0477/2017

Euroopa Parlamendi otsus terrorismi erikomisjoni moodustamise, selle ülesannete, suuruse ja ametiaja kohta

(2017/2758(RSO))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse esimeeste konverentsi ettepanekut,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 197,

A.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artikli 67 kohaselt on turvalisuse kõrge taseme tagamine selgelt Euroopa Liidu pädevuses ja võitlus terrorismi vastu kuulub ELi toimimise lepingu artikli 73 kohaselt liikmesriikide ametiasutuste pädevusse ning sama lepingu V jaotise kohaselt hõlmab piiriülene koostöö laiemaid, Euroopa Liidu sisejulgeolekuga seotud politsei- ja õiguskoostöö küsimusi;

B.  arvestades, et moodustatava erikomisjoni ülesanne peaks olema kaotada terrorismivastase võitluse valdkonnas kogu Euroopa Liidu ulatuses ning suhetes rahvusvaheliste partnerite ja osalejatega esinevad praktilised ja õiguslikud puudujäägid, pöörates erilist tähelepanu koostööle ja teabevahetusele;

C.  arvestades, et riiklike õiguskaitseasutuste vahelises koostöös ja teabevahetuses esinevate lünkade ja puuduste likvideerimine ning Euroopas teabevahetust võimaldavate andmebaaside koostalitlusvõime on väga tähtis nii Schengeni ala tõrgeteta toimimise kui ka ELi välispiiride kaitse tagamiseks ning kujutab endast erikomisjoni pädevuse põhisisu;

D.  arvestades, et põhiõiguste austamine on eduka terrorismivastase poliitika oluline osa;

1. otsustab moodustada terrorismi erikomisjoni ja anda sellele järgmised rangelt määratletud ülesanded:

a) uurida, analüüsida ja erapooletult hinnata liikmesriikide õiguskaitseasutuste, ELi pädevate asutuste ja tunnustatud ekspertide esitatud fakte ja terrorismiohu suurust Euroopas ning teha ettepanekuid asjakohasteks meetmeteks, mis aitaksid Euroopa Liidul ja liikmesriikidel terrorismiga seotud kuritegusid tõkestada ja uurida ning nende sooritajad vastutusele võtta;

 

b) välja selgitada ning erapooletult ja tõendusmaterjalide põhjal analüüsida, millised võimalikud vead ja häired on hiljaaegu võimaldanud eri liikmesriikides korraldada terrorirünnakuid, ning sel eesmärgil eelkõige koguda, koondada ja analüüsida kogu teavet, mis oli liikmesriikide luureteenistustele või kohtu- ja õiguskaitseasutustele terrorirünnakute sooritajate kohta kättesaadav enne, kui nad kuriteod toime panid;

 

c) uurida ja hinnata praeguste välispiirihalduse meetmete ja vahendite rakendamist, sealhulgas välispiiridel teostatava kontrolli puudujääke, mis on võimaldanud üksikisikutel võltsitud dokumentidega Euroopasse siseneda, ning hinnata, mis põhjustel ei ole mõned liikmesriigid täielikult täitnud oma kohustusi, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1987/2006[1] (Schengeni infosüsteemi määrus); koguda ja analüüsida teavet võimalike puudujääkide kohta liikmesriikide ja komisjoni tegevuses Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/399[2] (Schengeni piirieeskirjad) täieliku rakendamise tagamisel ning teha ettepanekuid leitud puuduste likvideerimiseks meetmete võtmiseks;

 

d) välja selgitada puudused, mis segavad kohtuliku, õiguskaitsealase ja luureteabe vahetamist liikmesriikide vahel; uurida eelkõige väidetavalt arvukaid juhtumeid, kus ei suudetud koguda, analüüsida ja edastada teavet, mis oleks aidanud rünnakuid ära hoida, eelkõige:

–   analüüsida ja hinnata selliste andmebaaside toimimist nagu Schengeni infosüsteem (SIS), viisainfosüsteem (VIS), ühtne Euroopa teabevahetusmudel (EIXM), ning liikmesriikide võimalikke vigu selliste kehtivate õigusaktide rakendamisel nagu nõukogu otsus 2008/615/JSK[3] või nõukogu raamotsus 2006/960/JSK[4]; eelkõige analüüsida, mis põhjustel ei andnud mõningad liikmesriigid nimetatud andmebaasidele teavet, eriti seoses kohustustega, mis tulenevad Schengeni infosüsteemi määrusest ja nõukogu otsusest 2007/533/JSK[5];

–   analüüsida liikmesriikide väidetavat suutmatust täita nõukogu otsuse 2005/671/JSK[6] artikli 2 lõikes 3 sätestatud kohustust, mille kohaselt tuleb tagada, et Europolile ja Eurojustile edastatakse vähemalt asjaomase asutuse kogutud, sama artikli lõigetes 4 ja 5 osutatud teave;

–   koguda ja analüüsida teavet selle kohta, kuidas liikmesriikide asutused täidavad raamotsuse 2006/960/JSK artiklites 3 ja 7 sätestatud kohustust, eelkõige tagavad, et pädevad õiguskaitseasutused edastavad teiste asjaomaste liikmesriikide pädevatele õiguskaitseasutustele teavet ja jälitusteavet, kui faktiliste andmete põhjal on alust arvata, et selline teave ja jälitusteave aitaks kaasa nõukogu raamotsuse 2002/584/JSK[7] artikli 2 lõikes 2 nimetatud süütegude avastamisele, ennetamisele või uurimisele;

–  uurida, kas Europol on täielikult täitnud oma teavitamiskohustust, mis kehtestati nõukogu raamotsuse 2009/371/JSK[8] (mis tunnistati kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/794[9]) artikliga 17;

–  uurida, kas liikmesriikide riiklikud üksused on täielikult täitnud otsuse 2009/371/JSK (mis tunnistati kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/794) artikli 8 lõike 4 punktiga a kehtestatud kohustust anda omal algatusel Europolile tema ülesannete täitmiseks vajalikku teavet ja jälitusteavet;

–   uurida võimalikke puudusi ELi asutuste vahelises teabevahetuses, samuti õiguslikke vahendeid ning nende asutuste vajadust pääseda juurde Schengeni infosüsteemile ja teistele asjaomastele ELi infosüsteemidele;

– hinnata liikmesriikide luureteenistuste praegust mitteametlikku koostööd ning teabevahetuse ja praktilise koostöö tulemuslikkust;

–  uurida ELi suhteid kolmandate riikide ja rahvusvaheliste asutustega terrorismivastases võitluses, sealhulgas praegu terrorismivastase võitluse valdkonnas toimuvat rahvusvahelist koostööd ja vastavaid vahendeid, k.a parimate tavade vahetamine, ning praeguse teabevahetuse tulemuslikkust;

e) hinnata ELi terrorismivastase võitluse õigusaktide ja nende rakendamise mõju põhiõigustele;

 

f) hinnata terrorismivastases võitluses osalevatele pädevatele ametkondadele (politsei, sõjavägi, õiguskaitse, eelarve, luure, seire, teave, infotehnoloogia jne) eraldatud koguvahendite kättesaadavust ja tõhusust liikmesriikide ja ELi tasandil; analüüsida võimalikke politseikoostöö puudujääke ja tegeliku piiriülese õiguskaitsekoostöö ees seisvaid takistusi terrorismivastase võitlusega seotud uurimiste puhul, tehes kindlaks uurimissuutlikkuse tehnilised, struktuurilised ja õiguslikud piirangud;

 

g) uurida kohtusüsteemide ja õigusalase koostöö puudujääke ELi tasandil, samuti puudujääke piiriüleste uurimiste korral tehtava koostöö, täpsemalt Eurojusti, Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku, ühiste uurimisrühmade tehtava koostöö ning Euroopa vahistamismääruse ja Euroopa uurimismääruse puhul; teha kindlaks uurimis- ja süüdistuste esitamise suutlikkuse tehnilised, struktuurilised ja õiguslikud piirangud;

 

h) uurida praegust parimate tavade vahetust ja koostööd riigi ametiasutuste ja asjaomaste ELi asutuste vahel seoses pehmete sihtmärkide kaitsega, mis hõlmab transiidialasid, näiteks lennu- ja rongijaamu, ning elutähtsa infrastruktuuri kaitset, nagu on sätestatud nõukogu direktiivis 2008/114/EÜ[10];

 

i) uurida terrorismiohvritele praegu kättesaadavaid mehhanisme, eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2012/29/EL[11], millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded, ning teha kindlaks head tavad, mida praegu vahetatakse;

 

j) koguda teavet radikaliseerumise protsessi ja vähestes liikmesriikides kehtestatud deradikaliseerimise programmide tulemuslikkuse kohta ning seda analüüsida; teha kindlaks olemasolevad head tavad, mida praegu vahetatakse, ja selgitada välja, kas liikmesriigid on võtnud selle suhtes asjakohaseid meetmeid;

 

k) hinnata liikmesriikide vahelise koostöö ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/60/EÜ[12] kohaselt rahapesu ja terrorismi rahastamisega võitlevate pädevate asutuste, kohustatud isikute ja õiguskaitseasutuste koostöö tulemuslikkust ning vahetada pangandussektori, pettuste uurimise ja õiguskaitseasutuste asjaomaste osalistega teavet, et teha kindlaks terrorismi uued rahastamisviisid, sealhulgas selle seosed organiseeritud kuritegevusega;

 

l) anda vajaduse korral eespool nimetatud küsimustes soovitusi ja luua sel eesmärgil vajalikke kontakte, korraldada külaskäike ja kuulamisi Euroopa Liidu institutsioonidega ja asjaomaste ametitega ning rahvusvaheliste ja siseriiklike asutustega, liikmesriikide ja kolmandate riikide parlamentide ja valitsustega, terrorismivastases võitluses osalevate ametiisikutega, näiteks õiguskaitseametnike, politseiametnike, luureteenistuste ametnike, kohtunike ja kohtu-ametnike ning teadus- ja äriringkondade ja kodanikuühiskonna esindajatega, sealhulgas ohvrite organisatsioonidega.

2. rõhutab, et mis tahes erikomisjoni soovituse suhtes võtavad pädevad alalised komisjonid järelmeetmeid;

3. otsustab, et erikomisjoni pädevusvaldkonda kuuluvate liidu õigusaktide vastuvõtmise, järelevalve ja rakendamisega seotud parlamendi alaliste komisjonide volitusi, personali ja kättesaadavaid vahendeid ei muudeta;

 

4. otsustab, et juhul, kui erikomisjoni töö hõlmab kuulamisi, millel esitatakse salastatud tõendeid ja isikuandmeid või saladusi sisaldavaid tunnistusi, arvamuste vahetust või kuulamisi ametiasutuste või organitega, kelle käsutuses on riikliku julgeoleku või avaliku julgeoleku seisukohast salajane, konfidentsiaalne, salastatud või tundlik teave, on need koosolekud kinnised; otsustab, et tunnistajatel ja ekspertidel on õigus esitada avaldusi või anda tunnistusi kinnistel koosolekutel;

 

5. otsustab, et erikomisjoni saadud salajased või konfidentsiaalsed dokumendid vaadatakse läbi kodukorra artiklis 210a sätestatud korras, tagamaks, et ainult esimehel, raportööril, variraportööril, koordinaatoritel ja määratud ametnikel on neile isiklik juurdepääs, ning et seda teavet kasutatakse üksnes erikomisjoni vahe- ja lõpparuande koostamiseks; otsustab, et koosolekud toimuvad asjakohaselt sisustatud ruumides, kus pealtkuulamine kõrvaliste isikute poolt on välistatud;

6. otsustab, et enne juurdepääsu saamist sellistele salastatud dokumentidele või kuulamistel saadud tõenditele, mis võivad ohustada riiklikku julgeolekut või avalikku julgeolekut, läbivad kõik liikmed ja ametnikud julgeolekukontrolli kooskõlas kehtivate sise-eeskirjade ja menetlustega;

7. otsustab, et teavet, mida uurimiskomisjon on saanud, kasutatakse üksnes tema ülesannete täitmiseks ja seda ei avaldata kolmandatele isikutele; otsustab, et kõnealust teavet ei tohi avalikustada, kui see sisaldab salajast või konfidentsiaalset teavet või isikute nimesid;

8. otsustab, et erikomisjoni kuulub 30 liiget;

9. otsustab, et erikomisjoni ametiaeg on 12 kuud, välja arvatud juhul, kui parlament seda ajavahemikku enne selle möödumist pikendab, ja erikomisjoni ametiaega hakatakse arvestama alates selle avakoosoleku kuupäevast; otsustab, et erikomisjon esitab parlamendile vahearuande ja lõpparuande, mis sisaldavad faktilisi järeldusi ja soovitusi vajalike meetmete ning algatuste kohta.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika