RESOLUTSIOONI ETTEPANEK ELi rahanduse tulevikku käsitleva aruteludokumendi kohta
12.10.2017 - (2017/2742(RSP))
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2
Jan Olbrycht, Isabelle Thomas eelarvekomisjoni nimel
B8‑0565/2017
Euroopa Parlamendi resolutsioon ELi rahanduse tulevikku käsitleva aruteludokumendi kohta
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping“) artikleid 311, 312 ja 323,
– võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020[1], eriti selle artiklit 2,
– võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta[2],
– võttes arvesse oma 6. juuli 2016. aasta resolutsiooni mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) valimistejärgse muutmise ettevalmistamise ja Euroopa Parlamendi tähelepanekute kohta enne komisjoni ettepaneku valmimist[3],
– võttes arvesse ELi rahanduse tulevikku käsitlevat komisjoni aruteludokumenti, mis avaldati 28. juunil 2017,
– võttes arvesse komisjoni 4. juuli 2017. aasta avaldust ELi rahanduse tulevikku käsitleva aruteludokumendi kohta,
– võttes arvesse eelarvekomisjoni resolutsiooni ettepanekut,
– võttes arvesse oma 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni euroala eelarvesuutlikkuse kohta[4],
– võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,
1. on veendunud, et Euroopa Liidu tulevase rahastamise üle ei ole võimalik arutleda, ilma et võetaks arvesse eelmiste mitmeaastaste finantsraamistikega ja eelkõige 2014.–2020. aasta finantsraamistikuga seoses saadud kogemusi; juhib tähelepanu sellele, et kehtival mitmeaastasel finantsraamistikul (edaspidi „finantsraamistik“) on suuri puudusi ning finantsraamistiku võimalused on viimase piirini ära kasutatud, et anda liidule vahendid, mida ta on vajanud arvukate suurte kriiside ja uute probleemide lahendamiseks ning oma uute poliitiliste prioriteetide rahastamiseks; rõhutab oma veendumust, et kehtiva finantsraamistiku summa on osutunud liidu tegelike vajaduste ja poliitiliste eesmärkide täitmiseks ebapiisavaks;
2. väljendab heameelt seoses asjaoluga, et komisjon esitles oma ELi rahanduse tulevikku käsitlevat aruteludokumenti; märgib, et komisjon näitab, kuidas mõjutavad eelarvet Euroopa Liidu tulevase mudeliga seotud viis stsenaariumi, mis on esitatud 2017. aasta märtsis avaldatud Euroopa tuleviku valges raamatus, ning käsitleb mitmeid ELi eelarve põhijooni ja põhimõtteid; nõustub pakutud meetoditega ja kiidab heaks komisjoni avalduse, mille kohaselt peab tulevast finantsraamistikku toetama selge seisukoht Euroopa prioriteetide kohta; usub, et selle dokumendiga luuakse aruteludele selge raamistik ning algatatakse äärmiselt vajalik poliitiline arutelu selle üle, milline siht, eesmärk ja suurus peab ELi eelarvel liidu põhieesmärke ja tulevasi lahendamist vajavaid küsimusi arvestades olema; kutsub liikmesriike üles konsulteerima oma kodanikega, etendades aktiivset ja konstruktiivset rolli nende ettekujutuse kujundamisel ELi eelarve tuleviku kohta;
3. peab siiski kahetsusväärseks asjaolu, et viiest esitatud stsenaariumist nelja („Samamoodi edasi“, „Teha vähem koos“, „Mõned teevad rohkem“ ja „Põhjalikud ümberkorraldused“) puhul on liidu ambitsioone tegelikult kärbitud ning kahe aluslepingutes sätestatud pikaajalise ELi poliitikavaldkonna ja Euroopa projekti nurgakivi – ühise põllumajanduspoliitika ja ühtekuuluvuspoliitika – meetmeid vähendatud; rõhutab, et Euroopa Parlament on alati olnud seisukohal, et uute poliitiliste prioriteetide rahastamiseks tuleb ette näha ka uued rahalised vahendid, mitte rahastada neid olemasolevate ELi meetmete arvelt; on seisukohal, et viies stsenaarium („Teeme palju rohkem koos“) kujutab endast positiivset ja konstruktiivset lähtepunkti aruteludeks ELi rahanduse tuleviku ja seega ka Euroopa Liidu tulevase mudeli üle; palub komisjonil töötada välja parlamendi soovitustega arvestav stsenaarium praeguste ja tulevaste probleemide lahendamiseks ja uute prioriteetide määratlemiseks;
4. tuletab meelde, et ELi toimimise lepingu artikli 311 kohaselt varustab liit end oma eesmärkide saavutamiseks vajalike vahenditega; on veendunud, et kehtiva finantsraamistiku puudused, uute prioriteetide ulatus ja Ühendkuningriigi lahkumine liidust viivad kõik ühe ja sama järelduseni: eesseisvate probleemide lahendamiseks tuleb kaotada piirang, mille kohaselt võib kuludeks kasutada ELi kogurahvatulust maksimaalselt 1 %, ning sellest tulenevalt suurendada järsult liidu eelarvet; väljendab sellega seoses vastuseisu ELi eelarve suuruse mis tahes nominaalsele vähenemisele järgmises finantsraamistikus, ning on seetõttu veendunud, et järgmine finantsraamistik tuleks kindlaks määrata tasemel, mis moodustab vähemalt 1,23 % ELi kogurahvatulust; toetab selleteemalist arutelu liikmesriikide vahel;
5. peab kahetsusväärseks asjaolu, et ELi eelarvet rahastatakse ELi aluslepingutega ette nähtud tegelike omavahendite asemel ülekaalukalt kogurahvatulul põhinevatest liikmesriikide maksetest; kordab, et Euroopa Parlament soovib ELi omavahendite süsteemi täielikku reformimist, lähtudes lihtsuse, õigluse ja läbipaistvuse põhimõtetest ning kooskõlas kõrgetasemelise omavahendite töörühma soovitustega; rõhutab, et omavahendite süsteem peaks sisaldama tasakaalustatud kombinatsiooni ELi poliitikaeesmärke toetavatest uutest ELi omavahenditest, mis tuleks järk-järgult kasutusele võtta, et muuta ELi rahandus õiglasemaks ja stabiilsemaks; rõhutab lisaks, et Ühendkuningriigi lahkumine liidust annab võimaluse kõik tagasimaksed kaotada; loodab, et komisjon esitab selle kohta ambitsioonikad seadusandlikud ettepanekud, ning rõhutab, et järgmise finantsraamistiku kulu- ja tulupoolt käsitletakse läbirääkimistel ühtse paketina;
6. on seisukohal, et uute ELi omavahendite kasutuselevõtmine on ainus võimalus, kuidas rahastada järgmist finantsraamistikku asjakohaselt sellisel tasemel, et see vastab liidu tegelikele vajadustele ja poliitilistele eesmärkidele, välja arvatud juhul, kui nõukogu nõustub liikmesriikide makseid ELi eelarvesse järsult suurendama; loodab seetõttu, et nõukogu võtab selles küsimuses poliitilise seisukoha, võttes arvesse, et ELi omavahendite süsteemi reformimiseks takistuste tegemine ei ole tegelikult enam mõeldav; tuletab sellega seoses meelde, et kõrgetasemelise omavahendite töörühma aruanne võeti kõigi selle liikmete, sealhulgas nõukogu poolt määratud liikmete poolt ühehäälselt vastu;
7. väljendab heameelt seoses komisjoni kavatsusega lähtuda ELi eelarve koostamisel edaspidi järgmistest aruteludokumendis esitatud põhimõtetest: ELi lisaväärtus, tulemuslikkus, aruandekohustus, suurem paindlikkus kindlas raamistikus ning lihtsustatud eeskirjad;
8. rõhutab selles kontekstis ELi praeguse poliitika, programmide ja vahendite tõhususe ja tulemuslikkuse põhjaliku hindamise tähtsust; sellega seoses ootab käimasoleva kulude läbivaatamise tulemusi, ning loodab, et neid võetakse 2020. aasta järgse finantsraamistiku koostamisel arvesse; rõhutab eriti vajadust tagada ühelt poolt rahastamisvõimalusi kaugelt ületavaid toetustaotlusi saanud ELi programmide edukuse määr ning teiselt poolt määrata kindlaks alakasutamise põhjused; leiab, et on oluline saavutada koostoime ELi ja liikmesriikide eelarvete vahel ning näha ette vahendid kulutuste taseme ja toimimise jälgimiseks riiklikul ja ELi tasandil;
9. tunnistab, et Euroopa lisaväärtuse taotlemine on põhiküsimus, mis tuleb lahendada, ja nõustub, et liidu eelarve peaks muu hulgas olema vahend aluslepingu eesmärkide saavutamiseks ja Euroopa mõõtmega avalike hüvede tagamiseks; juhib siiski tähelepanu sellele, et Euroopa lisaväärtuse mõiste on mitmetahuline ja selle tõlgendamiseks on mitu viisi, ning hoiatab võimalike katsete eest kasutada lisaväärtuse määratlust selleks, et seada ELi meetmete ja programmide asjakohasus puhtalt kvantitatiivsetest või lühiajalistest majanduslikest kaalutlustest lähtudes kahtluse alla; usub, et ilmne lisaväärtus on olemas juhul, kui Euroopa tasandil võetud meetmega:
– on võimalik saavutada enam kui riikliku, piirkondliku või kohaliku tasandi jõupingutustega (ülekanduv mõju);
– stimuleeritakse meetmeid riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil, et täita ELi aluslepingute eesmärke, mis vastasel juhul jääksid saavutamata;
– toetatakse meetmeid, mis oma väga suure rahavoo vajaduse tõttu on rahastatavad üksnes ELi tasandil ressursse koondades; või
– aidatakse luua ja toetada rahu ja stabiilsust nii ELi naabruskonnas kui ka kaugemal;
innustab komisjoni Euroopa lisaväärtuse mõistet edasi arendama, võttes arvesse piirkondlikke eripärasid; kutsub komisjoni üles esitama ettepaneku asjakohaste tulemusnäitajate kasutuselevõtmiseks;
10. on seisukohal, et järgmise finantsraamistiku ülesehitus peaks muutma ELi eelarve kodanikele paremini loetavaks ja mõistetavaks ning võimaldama esitada kõiki ELi kuluvaldkondi selgemini; tuletab samal ajal meelde, et suurendada tuleb nii kavandamise järjepidevust kui ka rubriigisisest paindlikkust; on seisukohal, et finantsraamistiku üldise ülesehituse puhul tuleks arvesse võtta poliitilist arutelu ELi kulutuste peamiste sammaste ja suundumuste üle, mis hõlmab kestlikku arengut, majanduskasvu ja innovatsiooni, kliimamuutust, solidaarsust, julgeolekut ja kaitset; on seetõttu veendunud, et kehtiva finantsraamistiku rubriike on vaja kohandada;
11. on seisukohal, et ELi eelarve peab olema läbipaistev ja demokraatlik; tuletab meelde oma kindlat toetust ELi eelarve ühtsuse põhimõtte järgimisele ja avaldab kahtlust väljaspool finantsraamistikku loodavate lisavahendite vajalikkuse ja lisaväärtuse suhtes; tuletab meelde oma pikaajalist seisukohta, et Euroopa Arengufond ja teised väljaspool finantsraamistikku loodud rahastamisvahendid tuleks integreerida liidu eelarvesse; rõhutab, et see integreerimine peaks hõlmama nendele vahenditele vastavate rahastamispakettide juurdeliitmist finantsraamistiku ülemmääradele, et mitte seada ohtu ELi muude poliitikameetmete ja programmide rahastamist;
12. juhib tähelepanu sellele, et pärast kõigi kättesaadavate varude ammendumist kiitsid eelarvepädevad institutsioonid heaks finantsraamistiku määruses sisalduvate paindlikkussätete ja erivahendite ulatusliku kasutuselevõtu, et kindlustada kehtiva finantsraamistiku ajal kriiside korral tegutsemiseks või uute poliitiliste prioriteetide rahastamiseks vajalikud lisaassigneeringud; rõhutab asjaolu, et finantsraamistiku muutmise käigus kõrvaldati mitmed finantsraamistiku paindlikkusmehhanismide takistused, et võimaldada suuremat paindlikkust kehtiva finantsraamistiku alusel;
13. rõhutab sellega seoses, et järgmises finantsraamistikus tuleks tagada algusest peale piisav paindlikkus, tänu millele saab liit tegutseda ettenägematutes oludes ja rahastada uusi poliitilisi prioriteete; on seetõttu veendunud, et finantsraamistiku paindlikkussätete kohaselt peaks olema võimalik kanda kõik mittesihtotstarbelised varud ja kulukohustustest vabastatud assigneeringud ilma piiranguteta järgnevatesse eelarveaastatesse üle ja eelarvepädevad institutsioonid peaksid saama neid iga-aastase eelarvemenetluse käigus vajalikuks peetaval eesmärgil kasutada; nõuab lisaks, et finantsraamistiku erivahendeid, mille maksete ega kulukohustuste assigneeringuid ei tohiks arvestada finantsraamistiku ülemmäära sisse, suurendataks märkimisväärselt ning et loodaks eraldi kriisireserv, mille abil saaks vahendeid hakata hädaolukorras kohe kasutama;
14. toetab rakenduseeskirjade tõelist ja käegakatsutavat lihtsustamist ja halduskoormuse vähendamist toetusesaajate jaoks; julgustab komisjoni sellega seoses tegema kindlaks ja kõrvaldama kattuvused ELi eelarvest pakutavate rahastamisvahendite vahel, mis taotlevad samu eesmärke ja kasutavad selleks sarnaseid meetmeid; on siiski arvamusel, et selline lihtsustamine ei tohiks kaasa tuua toetuste asendamist finantsinstrumentidega ega ELi programmide ja poliitika valdkondlikuks muutumist, vaid peaks tagama valdkonnaülese lähenemisviisi, mida iseloomustab täiendavus; nõuab eeskirjade edasist ühtlustamist, eesmärgiga luua ühtsed eeskirjad kõigi ELi vahendite jaoks;
15. tunnustab finantsinstrumentide potentsiaali subsiidiume ja toetusi täiendava rahastamise vormina; hoiatab siiski, et need instrumendid ei sobi igasuguste meetmete ja poliitikavaldkondade jaoks, sest kõik poliitikavaldkonnad ei ole täielikult turupõhised; palub komisjonil lihtsustada eeskirju, millega reguleeritakse finantsinstrumentide kasutamist, ja soodustada ELi eri vahendite kombineerimise võimalusi ühtsete eeskirjade alusel, luues koostoimet ja vältides eri rahastamisvormide vahelist konkurentsi; väljendab muret seoses aruteludokumendis välja pakutud võimalusega luua ühtne fond, mis koondab ELi tasandi rahastamisvahendid, annab eri poliitikavaldkondade jaoks laenu ja tagatisi ning annab välja riskijagamisvahendeid, ning kavatseb seda ettepanekut põhjalikult analüüsida;
16. kordab oma seisukohta, et finantsraamistiku kestus tuleks viia kooskõlla Euroopa Parlamendi ja komisjoni poliitilise tsükliga ja peaks tagama pikaajalise kavandamise; rõhutab sellega seoses, et finantsraamistiku kestus peaks täiel määral arvesse võtma vajadust koostöös liikmesriikidega hallatavate Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide programmide rakendamise pikaajalise prognoositavuse järele, sest need programmid ei saa toimida ilma vähemalt seitsmeaastaste kulukohustuste poolt pakutava stabiilsuseta; teeb seetõttu ettepaneku, et järgmise finantsraamistiku kestuseks tuleks kehtestada 5+5 aastat koos kohustusliku vahekokkuvõttega;
17. võtab teadmiseks komisjoni presidendi poolt ELi olukorra kohta peetud kõnes tehtud avalduse, et on kavas esitada ettepanek spetsiaalse euroala eelarverea lisamise kohta; kutsub komisjoni üles esitama selle kohta täiendavat ja üksikasjalikumat teavet; tuletab meelde, et Euroopa Parlamendi 16. veebruari 2017. aasta resolutsioonis nõutakse konkreetset euroala eelarvesuutlikkust, mis peaks olema osa liidu eelarvest, ületades mitmeaastase finantsraamistiku praegusi ülemmäärasid, ja seda peaksid rahastama euroala ja muud osalevad liikmed tuluallikast, milles lepivad kokku osalevad liikmesriigid ning mida tuleb käsitada uue sihtotstarbelise tuluna ja tagatistena;
18. loodab, et komisjon esitab nii järgmise finantsraamistiku kui ka omavahendite ettepaneku hiljemalt 2018. aasta mais; väljendab kavatsust esitada aegsasti oma seisukoht kõikide asjassepuutuvate aspektide kohta ja loodab, et Euroopa Parlamendi seisukohti võetakse komisjoni tulevastes ettepanekutest täielikult arvesse;
19. väljendab valmisolekut alustada komisjoni ja nõukoguga struktureeritud arutelu, et jõuda järgmise finantsraamistiku osas lõpliku kokkuleppeni enne praeguse parlamendi koosseisu ametiaja lõppu; on veendunud, et kui finantsraamistiku määrus võetakse aegsasti vastu, on võimalik kõik sellega seotud valdkondlikud õigusaktid õigel ajal vastu võtta, nii et kõik uued programmid järgmise perioodi alguses tööle rakenduksid; rõhutab negatiivseid tagajärgi, mida on põhjustanud viivitused kehtiva finantsraamistiku kohaste programmide käivitamisel; nõuab tungivalt, et Euroopa Ülemkogu kasutaks antud juhul ELi lepingu artikli 312 lõikes 2 sätestatud sillaklauslit, mis võimaldab mitmeaastase finantsraamistiku määruse vastuvõtmisel teha nõukogus otsuse kvalifitseeritud häälteenamusega;
20. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, muudele asjaomastele institutsioonidele ja organitele ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.
- [1] ELT L 347, 20.12.2013, lk 884.
- [2] ELT C 373, 20.12.2013, lk 1.
- [3] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0309.
- [4] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0050.