Resolutsiooni ettepanek - B8-0579/2017Resolutsiooni ettepanek
B8-0579/2017

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK seksuaalse ahistamise ja kuritarvitamise vastase võitluse kohta ELis

24.10.2017 - (2017/2897(RSP))

komisjoni avalduse alusel
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2

Malin Björk, Marina Albiol Guzmán, Patrick Le Hyaric, Josu Juaristi Abaunz, Marie-Christine Vergiat, Marie-Pierre Vieu, Ángela Vallina, Kateřina Konečná, Jiří Maštálka, Stelios Kouloglou, Paloma López Bermejo, Lola Sánchez Caldentey, Tania González Peñas, Estefanía Torres Martínez, Xabier Benito Ziluaga, Miguel Urbán Crespo, Eleonora Forenza, Sabine Lösing, Stefan Eck, Martina Anderson, Lynn Boylan, Matt Carthy, Liadh Ní Riada, Neoklis Sylikiotis fraktsiooni GUE/NGL nimel

Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B8-0576/2017

Menetlus : 2017/2897(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
B8-0579/2017
Esitatud tekstid :
B8-0579/2017
Vastuvõetud tekstid :

B8-0579/2017

Euroopa Parlamendi resolutsioon seksuaalse ahistamise ja kuritarvitamise vastase võitluse kohta ELis

(2017/2897(RSP))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni, mis avati allkirjastamiseks Istanbulis 11. mail 2011 (edaspidi „Istanbuli konventsioon“),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2 ja 3,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 8, 19, 157, 216 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 21, 23, 24, 25 ja 26,

–  võttes arvesse 15. septembril 1995. aastal neljandal naiste maailmakonverentsil vastu võetud Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning nendest tulenevaid dokumente, mis võeti vastu ÜRO erakorralistel istungjärkudel „Peking +5” (2000), „Peking +10” (2005) ja „Peking +15” (2015), ning konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ja selle fakultatiivset protokolli,

–  võttes arvesse oma 20. septembri 2001. aasta resolutsiooni ahistamise kohta töökohal[1], 26. novembri 2009. aasta resolutsiooni naistevastase vägivalla kaotamise kohta[2], 5. aprilli 2011. aasta resolutsiooni naistevastase vägivalla vastu võitlemise ELi uue poliitilise raamistiku prioriteetide ja põhijoonte kohta[3], 15. detsembri 2011. aasta resolutsiooni ELi töötervishoiu ja tööohutuse strateegia (2007–2012) vahehindamise kohta[4], 25. veebruari 2014. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile naistevastase vägivalla vastase võitluse kohta[5] ning sellele lisatud 2013. aasta novembri Euroopa lisaväärtuse hinnangut, 24. novembri 2016. aasta resolutsiooni ELi ühinemise kohta naistevastase vägivalla ennetamise ja tõkestamise Istanbuli konventsiooniga[6], ning 12. septembri 2017. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta[7],

–  võttes arvesse komisjoni talituste 3. detsembri 2015. aasta töödokumenti „Strateegiline kohustus soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016–2019“ (SWD(2015)0278),

–  võttes arvesse ELi eesistujariikide kolmiku Eesti, Bulgaaria ja Austria poolt 19. juulil 2017 allkirjastatud deklaratsiooni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta,

–  võttes arvesse 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK[8],

–  võttes arvesse 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/99/EL Euroopa lähenemiskeelu kohta[9] ning määrust (EL) nr 606/2013 tsiviilasjades määratud kaitsemeetmete vastastikuse tunnustamise kohta[10],

–  võttes arvesse direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (uuestisõnastamine)[11] ning direktiivi 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega[12], milles määratletakse ahistamise ja seksuaalse ahistamise mõisted ning mõistetakse need teod hukka,

–  võttes arvesse oma 14. märtsi 2017. aasta resolutsiooni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus 2014.–2015. aastal[13] ja 10. märtsi 2015. aasta resolutsiooni Euroopa Liidus 2013. aastal naiste ja meeste võrdõiguslikkuse valdkonnas saavutatud edu kohta[14],

–  võttes arvesse personalieeskirjade artiklit 12a,

–  võttes arvesse komisjoni 26. aprilli 2006. aasta otsust, milles käsitletakse komisjoni poliitikat inimväärikuse kaitsmiseks ning psühholoogilise ja seksuaalse ahistamise ennetamiseks,

–  võttes arvesse juhendit Euroopa Parlamendi liikmetele „Nulltolerants ahistamise suhtes töökohal“, ning Euroopa Parlamendi administratsiooni tegevuskava selles olulises küsimuses;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et sooline võrdõiguslikkus on ELi põhiväärtus; arvestades, et õigus võrdsele kohtlemisele ja mittediskrimineerimisele on aluslepingutes ja põhiõiguste hartas sätestatud põhiõigus ning seda tuleks täielikult austada, edendada ja kohaldada õigusaktidega, praktikas, kohtupraktikas ja igapäevaelus;

B.  arvestades, et 2017. aasta soolise võrdõiguslikkuse indeksi kohaselt on kõik liikmesriigid naiste ja meeste võrdõiguslikkuse saavutamisest veel kaugel, ning edasiminek selles küsimuses on aeglane; arvestades, et sooline vägivald on meeste ja naiste ebavõrdsuse põhjus ning ka selle tagajärg;

C.  arvestades, et seksuaalne ahistamine on seksuaalse alatooniga käitumine, mis on sellele isikule, kellele see on suunatud, soovimatu ning mille eesmärk või tagajärg on selle isiku solvamine või ähvardava, vaenuliku, solvava või häiriva õhkkonna loomine; arvestades, et seksuaalset ahistamist tuleb käsitada soolise diskrimineerimisena; arvestades, et seksuaalne ahistamine võib väljenduda ühes ainsas teos või püsivas käitumises;

D.  arvestades, et liikmesriikide erineva poliitika ja õigusaktide tõttu ei ole naised Euroopa Liidus meeste vägivalla, seksuaalse ahistamise ja kuritarvitamise eest võrdselt kaitstud; arvestades, et kohtusüsteemid ei paku naistele piisavat tuge;

E.  arvestades, et seksuaalne vägivald ja ahistamine töökohal on tervise ja ohutuse küsimus ning neid tuleks sellena käsitleda ja ennetada;

F.  arvestades, et üksiksekkumised ei kaota seksuaalset vägivalda ja ahistamist, kuid infrastruktuuri-, õigus-, kohtu-, õiguskaitse-, haridus-, tervishoiualaste ja muude teenustega seotud tegevuse ühendamine võib juhtumite arvu ja nende tagajärgi märgatavalt vähendada;

G.  arvestades, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2014. aasta märtsi aruande „Naistevastane vägivald: kogu Euroopa Liitu hõlmav uuring“ kohaselt on iga kümnes naine puutunud kokku uute tehnoloogiate kasutamisel toimuva ahistamise või jälitamisega ja 75 % juhtivatel ametikohtadel töötavatest naistest on pidanud taluma seksuaalset ahistamist; arvestades, et see teeb selgeks, et ükski naine ja tüdruk, sõltumata vanusest ja sotsiaalsest staatusest, ei ole seksuaalse vägivalla eest kaitstud;

H.  arvestades, et seksuaalne ahistamine ja kuritarvitamine, mida peamiselt kasutavad mehed naiste vastu, on struktuuriline ja laialt levinud probleem kogu Euroopas ning maailmas, ning et see nähtus hõlmab mis tahes vanuses, hariduse, sissetuleku või ühiskondliku positsiooniga ohvreid ja kuriteo toimepanijaid ning on seotud võimu ebavõrdse jagunemisega naiste ja meeste vahel ühiskonnas;

I.  arvestades, et naistevastast vägivalda, kaasa arvatud seksuaalset ahistamist ja seksuaalset kuritarvitamist tolereeritakse liiga kergesti; arvestades, et tegelikult on tegemist põhiõiguste süstemaatilise rikkumise ja tõsise kuriteoga, mida tuleb sellisena ka karistada; arvestades, et karistamatus tuleb lõpetada, tagades, et kuriteo toimepanijatele esitatakse süüdistus ning vägivalla ohvriks langenud naised ja tüdrukud saavad kohtusüsteemilt asjakohast abi ja tunnustamist, eesmärgiga murda vägivalla ohvrite vaikimise ja üksinduse nõiaring;

J.  arvestades, et soolise vägivalla kuriteo toimepanija on sageli isik, keda ohver juba tunneb ja paljudel juhtudel on ohver temast sõltuvuses, mistõttu ohver kardab veel rohkem vägivallast teatada;

K.  arvestades, et soolised stereotüübid ja sooline diskrimineerimine, sealhulgas seksistlik vihakõne, mida esineb kogu maailmas, nii veebis kui ka mujal, nii avalikus kui ka eraelus, on igasuguse naistevastase vägivalla üks algpõhjusi;

L.  arvestades, et kõik liikmesriigid on Istanbuli konventsiooni allkirjastanud, kuid vaid 15 neist on selle ratifitseerinud; arvestades, et ELi ühinemine konventsiooniga ei vabasta liikmesriike selle ratifitseerimisest riiklikul tasandil;

M.  arvestades, et Istanbuli konventsiooni artiklis 40 sätestatakse, et „Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et mis tahes seksuaalse alatooniga soovimatuks peetava verbaalse või füüsiline käitumise suhtes, mille eesmärgiks või tagajärjeks on isiku väärikuse riivamine, eriti hirmutava, vaenuliku, heidutava, alandava või ründava õhustiku tekitamine, rakendatakse kriminaal- või muid õiguslikke karistusi“;

N.  arvestades, et vägivald ja seksuaalne ahistamine avalikes kohtades on kogu Euroopa Liidus laialt levinud;

O.  arvestades, et poliitilises elus toimuv vägivald ja ahistamine on ebaproportsionaalsel määral suunatud naiste vastu nende soo tõttu;

P.  arvestades, et selline vägivald kujutab endast inimõiguste ja põhivabaduste rikkumist, mis muu hulgas rikub kohustust tagada, et naised saaksid vabalt osaleda poliitilises esindatuses; arvestades, et need vabadused on sätestatud rahvusvahelistes lepingutes, nagu kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, Pekingi tegevusprogramm ja kestliku arengu eesmärgid;

Q.  arvestades, et Parlamentidevahelise Liidu küsitluse tulemusel selgus, et naistest, kes kõikjal maailmas, sh 15 Euroopa riigis osalevad poliitilises elus, on 81,8 % kõigist riikidest ja piirkondadest pärit vastajatest kogenud psühholoogilist vägivalda ja 65,5 % on oma ametiajal parlamendis olnud mitmel korral või tihti alandavate seksistlike märkuste sihtmärgiks;

R.  arvestades, et seksuaalne ahistamine on määratletud personalieeskirjade artiklis 12a;

S.  arvestades, et enamikul ELi liikmesriikide parlamentidest puuduvad aktiivsed meetmed, et võidelda seksuaalse ahistamise ja seksuaalse kuritarvitamise vastu töökohal; arvestades, et Euroopa Parlament on loonud spetsiaalse nõuandekomitee, mis tegeleb parlamendiliikme registreeritud assistentide poolt Euroopa Parlamendi liikmete vastu esitatud ahistamiskaebuste menetlemisega, samas kui töökohal ahistamise ärahoidmisega tegelev nõuandekomitee tegeleb muude ametlike menetlustega, mis on seotud parlamendi administratsiooni ja fraktsioonide töötajatega;

Nulltolerants seksuaalse ahistamise ja seksuaalse kuritarvitamise suhtes ELis

1.  mõistab hukka naistevastase vägivalla kõik vormid ja taunib asjaolu, et naised ja tüdrukud puutuvad sageli kokku seksuaalse ahistamise ja seksuaalse kuritarvitamisega, mis kujutab endast nende inimõiguste ja -väärikuse tõsist rikkumist;

2.  toetab kindlalt kõiki naisi ja tüdrukuid, kes on osalenud #MeToo kampaanias, eriti neid, kes on oma ahistajatest teada andnud;

3.  kordab veel kord oma üleskutset komisjonile esitada laiahaardeline Euroopa strateegia, et võidelda soolise vägivalla kõigi vormide, sealhulgas naiste ja tüdrukute seksuaalse ahistamise ja seksuaalse kuritarvitamise vastu;

4.  nõuab kriminaalõiguslikku vahendit soolise vägivalla, sh seksuaalse ahistamise ja seksuaalse kuritarvitamise vastase direktiivi näol, ning meetmeid toimimiseks naiste seksuaalse ahistamise ja seksuaalse kuritarvitamise vastu võitlemise kuue punkti raamistikus (poliitika, ennetamine, kaitse, vastutuselevõtmine, abistamine, partnerlus); nõuab, et liikmesriigid karistaksid kuriteo toimepanijaid vastavalt kuriteo raskusele, ning et liikmesriikidele pandaks kohustus tõendada nõuetekohast hoolsust, registreerida kõigi soolise vägivalla vormide, sealhulgas seksuaalse ahistamise juhtumid ning korraldada nende kohta juurdlus, et saaks algatada avaliku süüdistuse esitamise, ning et liikmesriigid võtaksid kavasse politsei- ja tervishoiutöötajate jaoks spetsiifilise juurdluskorra väljatöötamise, et tagada tõendite saamine seksuaalse ahistamise ja seksuaalse kuritarvitamise juhtumite kohta;

5.  tuletab meelde, et seksuaalne ahistamine võib esineda eri vormides (füüsiline, suuline, kirjalik või muu) ning see võib hõlmata vastassoolisi või samasoolisi isikuid; arvestades, et seksuaalseks ahistamiseks võib lugeda mitmesugust erinevat tüüpi käitumist, nagu lubadused pakkuda seksuaalsete teenete eest teatud tasu (soodsaid karjäärivõimalusi jne), või kättemaksuähvardused, kui sellised taotlused tagasi lükatakse; jämedate või kahemõtteliste märkuste või seksuaalsete vihjete kordamine; jämeda ja sündsusetu keelepruugi või žestide kasutamine; korduvad ja liialdatud komplimendid kolleegi välimuse kohta; füüsiline kontakt, hõõrumine kellegi vastu, näpistamine või tahtlikud soovimatud suudlused; vuajerism ja eshibitsionism; pornograafilise materjali kasutamine;

6.  kutsub liikmesriike üles kriminaliseerima igasuguse seksuaalse ahistamise ja seksuaalse kuritarvitamise ning pühenduma täielikult meetmete võtmisele, et tagada selle nähtuse tõhus kõrvaldamine; see hõlmab järgnevat, kuid ei piirdu sellega: avalikes kohtades, poliitilises elus ja töökohal toimuva seksuaalse ahistamise kriminaliseerimine; seksuaalse ahistamise ja kiusamise ohvrite õiguste alaste teadlikkuse tõstmise kampaaniate läbiviimine; politsei ja kriminaalõigussüsteemi liikmete koolitamine ohvrite õiguste osas ning range protokolli sisseseadmine, et toetada ohvreid ning uurida seksuaalse ahistamise ja kiusamise juhtumeid; tasuta õigusalaste nõuannete ja toetuse pakkumine ohvritele, kes pöörduvad kohtusse;

7.  kutsub komisjoni üles aktiivselt edendama hoiakute ja käitumise muutmist ning võitlema seksismi ja sooliste stereotüüpidega, sealhulgas edendades sooneutraalset keelekasutust, tehes ühiseid jõupingutusi, et tegeleda meedia ja reklaami keskse rolliga selles valdkonnas, ning ergutada kõiki, sealhulgas mehi ja poisse aktiivselt osalema kõigi vägivalla vormide ennetamisel;

8.  kutsub liikmesriike üles lisama oma haridussüsteemidesse kohustusliku osana seksuaalse nõusoleku ja seksuaalse ahistamise alase teadlikkuse tõstmise;

9.  kutsub komisjoni üles panustama massiteabevahenditega algatatud dialoogi, mis käsitleb nende vastutust objektiivse teabe pakkumisel seksuaalse vägivalla ja ahistamise kohta avalikes kohtades, töökohtadel ja mujal, ning innustama neid tooma esile teadlikkuse tõstmise kampaaniaid ja kodanikuühiskonna tööd võitluses naistevastase vägivalla vastu;

10.  kutsub liikmesriike üles jõustama olemasolevad ELi direktiivid, mis seda teemat käsitlevad, eelkõige direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (uuestisõnastamine) ja direktiivi 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega, milles määratletakse ahistamise ja seksuaalse ahistamise mõisted ning mõistetakse need teod hukka, ning eraldama piisavad rahalised vahendid ja inimressursid vägivalla ning seksuaalse ahistamise ja seksuaalse kuritarvitamise ennetamiseks ja nende vastu võitlemiseks, naiste ja tüdrukute mõjuvõimu suurendamiseks ning ohvrite kaitsmiseks, et nad võiksid saada hüvitist;

11.  kutsub liikmesriike üles täies mahus rakendama direktiivi 2011/99/EL Euroopa lähenemiskeelu kohta, määrust (EL) nr 606/2013 tsiviilasjades määratud kaitsemeetmete vastastikuse tunnustamise kohta ning direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded; kutsub komisjoni üles esitama rakendusaruande, mille tähtaeg oli 1. jaanuaril 2016;

12.  palub, et komisjon vaataks läbi kehtiva ELi raamotsuse (teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega), et lisada sellesse seksism, eelarvamuskuriteod ja viha õhutamine seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi ja sootunnuste alusel;

13.  kutsub komisjoni üles parandama võrreldavate liigitatud andmete kogumist soopõhise vägivalla kohta ELi tasandil;

Seksuaalne ahistamine parlamentides, sh Euroopa Parlamendis

14.  kutsub liikmesriike üles uurima olukorda seoses seksuaalse ahistamise ja kuritarvitamisega ning võtma aktiivseid meetmeid selle vastu võitlemiseks oma riikide parlamentides, ning rakendama ja piisavalt jõustama poliitikat, mis tagaks valitud parlamendiliikmetele ja parlamendi töötajatele nende töökohas austuse ja inimväärikuse; nõuab, et sellise poliitika rakendamist jälgitaks;

15.  kutsub liikmesriike üles pakkuma kaitset ja tuge parlamendiliikmetele, kes suhtlevad üldsusega, ning eelkõige nendele, kes kogevad seksuaalset kuritarvitamist ja soolise vägivallaga ähvardamist, sealhulgas veebis;

16.  nõuab sõltumatute ekspertide komitee kokkukutsumist, kelle ülesandeks oleks uurida olukorda Euroopa Parlamendis seoses seksuaalse ahistamise ja kuritarvitamisega;

17.  nõuab tungivalt, et Euroopa Parlament tunnistaks institutsioonis toimuva seksuaalse ahistamise ja seksuaalse kuritarvitamise kuriteoks, kui ohver ei andnud eelnimetatud tegudeks oma nõusolekut, eesmärgiga tagada nende kuritegude puhul automaatne süüdistuse esitamine;

18.  palub parlamendil vaadata läbi ja tugevdada nõuandekomitee tegevust, mis tegeleb parlamendiliikme registreeritud assistentide poolt Euroopa Parlamendi liikmete vastu esitatud ahistamiskaebuste menetlemisega; nõuab ahistamise ärahoidmisega tegeleva nõuandekomitee tugevdamist, et tõhustada selle positiivseid meetmeid ja vältida nende oluliste komiteestruktuuride liikmete hulgas huvide konflikti, samuti nõuab ametlike juhtumite uurimiseks seksuaalse ahistamise küsimustega tegeleva eriotstarbelise komitee loomist, kuhu kuuluksid ka õigusnõustaja ja meditsiinitöötajate esindajad, konfidentsiaalse registri pidamist aja jooksul toimunud juhtumite kohta, ning parimate vahendite kasutusele võtmist, et tagada institutsiooni kõigil tasanditel nulltolerants;

19.  nõuab, et parlament toetaks täielikult ohvreid, kes on esitanud kaebuse institutsioonile ja/või kohalikule politseile, ning vajaduse korral algataks hädaolukorra- või kaitsemeetmed, ning rakendaks täiel määral personalieeskirjade artiklit 12a, tagades samas juhtumite täieliku uurimise ja distsiplinaarmeetmete kohaldamise;

20.  nõuab, et parlament tagaks ennetamise ja toetamise huvides tugeva ja tõhusa tegevuskava rakendamise, ning korraldaks kogu personali ja parlamendiliikmete kohustusliku koolitamise austuse ja inimväärikuse kohta töökohal, et tagada nulltolerantsi lähenemisviisi muutumine normiks; kohustub täiel määral pühenduma kõigile parlamendiliikmetele ning administratsiooni talitustele mõeldud teadlikkuse tõstmise kampaaniate korraldamisele, pöörates erilist tähelepanu kõige haavatavamatele rühmadele, nagu praktikandid, parlamendiliikmete registreeritud assistendid ja lepingulised töötajad, ning looma komisjoni eeskujul konfidentsiaalsete nõustajate institutsioonilise võrgustiku, mis tegeleb ohvrite toetamise ja nõustamisega;

o

o    o

21.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Parlamendile, liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja Euroopa Nõukogu Parlamentaarsele Assambleele.