Resolutsiooni ettepanek - B8-0580/2017Resolutsiooni ettepanek
B8-0580/2017
Euroopa parlament

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK seksuaalse ahistamise ja kuritarvitamise vastase võitluse kohta ELis

24.10.2017 - (2017/2897(RSP))

komisjoni avalduse alusel
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2

Beatriz Becerra Basterrechea, Catherine Bearder, Sophia in ‘t Veld, Angelika Mlinar, Izaskun Bilbao Barandica, Filiz Hyusmenova fraktsiooni ALDE nimel

Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B8-0576/2017

Menetlus : 2017/2897(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
B8-0580/2017
Esitatud tekstid :
B8-0580/2017
Arutelud :
Hääletused :
Vastuvõetud tekstid :

B8‑0580/2017

Euroopa Parlamendi resolutsioon seksuaalse ahistamise ja kuritarvitamise vastase võitluse kohta ELis

(2017/2897(RSP))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2 ja 3 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 8, 10, 19 ja 157,

–  Võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, mis jõustus koos Lissaboni lepinguga detsembris 2009[1], ja eriti selle artikleid 20, 21, 23 ja 31,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA) 2014. aasta märtsis avaldatud aruannet „Naistevastane vägivald“[2],

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (uuestisõnastamine)[3],

–  võttes arvesse Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi (EIGE) soolise võrdõiguslikkuse indeksi aruannet,

–  võttes arvesse komisjoni talituste 3. detsembri 2015. aasta töödokumenti „Strateegiline kohustus soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016–2019“ (SWD(2015)0278),

–  võttes arvesse ELi eesistujariikide kolmiku Eesti, Bulgaaria ja Austria 2017. aasta juuli deklaratsiooni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta,

–  võttes arvesse ÜRO 1993. aasta naistevastase vägivalla likvideerimist käsitleva deklaratsiooni artiklit 2, milles sätestatakse, et naistevastane vägivald hõlmab „ühiskonnas esinevat füüsilist, seksuaalset ja vaimset vägivalda, sh vägistamist, seksuaalset väärkohtlemist, seksuaalset ahistamist ja ähvardamist töökohal, haridusasutustes ja mujal, naistega kaubitsemist ja sundprostitutsiooni“,

–  võttes arvesse ÜRO neljandat naiste maailmakonverentsi Pekingis ja Pekingi tegevusprogrammi soolise võrdõiguslikkuse, arengu ja rahu nimel (1995),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK[4] (kuriteoohvrite õiguste direktiiv),

–  võttes arvesse Euroopa Ametiühingute Keskliidu (ETUC/CES), Euroopa Tööstuse ja Tööandjate Keskliitude Ühenduse (BUSINESSEUROPE), Euroopa Käsitööettevõtjate ning Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtjate Keskliidu (UEAPME) ning Riigiosalusega Ettevõtete ja Üldist Majandushuvi Pakkuvate Ettevõtete Euroopa Keskuse (CEEP) 2007. aasta Euroopa raamkokkulepet, mis käsitleb ahistamist ja vägivalda töökohal,

–  võttes arvesse soolist võrdõiguslikkust edendavate Euroopa asutuste võrgustiku (EQUINET) 2015. aastal avaldatud aruannet „Naiste jätkuv diskrimineerimine, ahistamine ja ebavõrdsus. Võrdõiguslikkust edendavate asutuste teave Euroopa Komisjoni uue soolise võrdõiguslikkuse strateegia jaoks“,

–  võttes arvesse naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Istanbuli konventsiooni, eelkõige selle artikleid 2 ja 40[5],

–  võttes arvesse ELi personalieeskirjade artiklit 12a,

–  võttes arvesse oma 14. märtsi 2017. aasta resolutsiooni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus 2014.–2015. aastal[6] ja 10. märtsi 2015. aasta resolutsiooni Euroopa Liidus 2013. aastal naiste ja meeste võrdõiguslikkuse valdkonnas saavutatud edu kohta[7],

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et sooline võrdõiguslikkus on ELi põhiväärtus, mida tunnustatakse aluslepingutes ja põhiõiguste hartas ning mida EL on kohustunud kogu oma tegevusse lõimima;

B.  arvestades, et EL on väärtuste ühendus, mis põhineb demokraatial, õigusriigi põhimõttel ja põhiõigustel, mis on sätestatud liidu põhiväärtuste ja eesmärkidena Euroopa Liidu lepingu esimestes artiklites ning liidu liikmeks saamise kriteeriumides;

C.  arvestades, et seksuaalne ahistamine on ELi õiguses defineeritud kui „seksuaalse olemusega mis tahes soovimatu sõnaline, mittesõnaline või füüsiline käitumine, mille eesmärk või tegelik toime on isiku väärikuse alandamine, eelkõige luues ähvardava, vaenuliku, halvustava, alandava või solvava õhkkonna“[8];

D.  arvestades, et soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel toimuv diskrimineerimine on ELi õigusega keelatud;

E.  arvestades, et seksuaalne ahistamine on vastuolus soolise võrdõiguslikkuse põhimõttega, kujutab endast soolist diskrimineerimist ja on seetõttu keelatud, sealhulgas seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega;

F.  arvestades, et Pekingi tegevusprogrammi määratluse kohaselt hõlmab naistevastane vägivald ühiskonnas esinevat füüsilist, seksuaalset ja vaimset vägivalda, sh vägistamist, seksuaalset väärkohtlemist, seksuaalset ahistamist ja ähvardamist töökohal, haridusasutustes ja mujal, kuid ei piirdu sellega[9],

G.  arvestades, et kuriteoohvrite õiguste direktiivis määratletakse soolist vägivalda kui diskrimineerimise vormi ja ohvri põhivabaduste rikkumist ning see hõlmab vägivalda lähisuhetes, seksuaalvägivalda (sh vägistamine, seksuaalne väärkohtlemine ja ahistamine), inimkaubandust, orjapidamist ning mitmesuguseid kahjulikke tavasid, nagu sundabielud, naiste suguelundite moonutamine ning n-ö aukuriteod; arvestades, et soolise vägivalla ohvritest naised ja nende lapsed vajavad tihtipeale erilist tuge ja kaitset seoses uue või korduva ohvriks langemise suure ohuga või sellise vägivallaga seotud hirmutamise või kättemaksuga[10];

H.  arvestades, et ELi õigusaktides on nõutud, et liikmesriigid peavad tagama võrdõiguslikkusega tegeleva asutuse olemasolu, mille eesmärk on osutada ahistamise ja seksuaalse ahistamise ohvritele sõltumatut abi, korraldada sõltumatuid uuringuid, avaldada sõltumatuid aruandeid ning esitada soovitusi seoses töö saamise ja kutseõppega ning kaupade ja teenuste pakkumise ja neile juurdepääsuga, samuti soovitusi füüsilisest isikust ettevõtjatele;

I.  arvestades, et seksism, naistevastane vägivald ja ahistamine on teadete kohaselt ELi institutsioonides väga reaalne ja laialt levinud[11][12];

J.  arvestades, et ELi Põhiõiguste Ameti 2014. aasta uuringu „Naistevastane vägivald” andmetel kogeb 55% naistest kiusamist ja ahistamist avalikes kohtades ja poliitilises elus ning 32% töökohal;

K.  arvestades, et seksuaalsest ahistamisest ja kiusamisest teatatakse ametiasutustele märkimisväärselt harva;

L.  arvestades, et sotsiaalpartnerite organisatsioonide juhtkonnas on naisi endiselt vähe nii Euroopa kui ka riiklikul tasandil;

M.  arvestades, et seksuaalne ahistamine on määratletud personalieeskirjade artiklis 12a[13];

N.  arvestades, et kõigi naistevastase vägivalla vormide algpõhjus on võimu ebavõrdne jaotumine meeste ja naiste vahel, soostereotüübid ja seksism, sealhulgas seksistlik vihakõne nii võrgus kui ka väljaspool, mis on viinud meessoo domineerimiseni naissoo üle ja naissoo diskrimineerimiseni meeste poolt ning takistanud naiste täielikku eneseteostust;

O.  arvestades, et seksism ei ole ohutu hoiak, vaid see võib viia seksuaalse ahistamiseni;

P.  arvestades, et poliitikutel on kodanike valitud esindajatena äärmiselt suur vastutus anda positiivset eeskuju seksuaalse ahistamise vältimisel ja võitluses selle vastu;

1.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles asjakohaselt jälgima nende ELi direktiivide korrektset rakendamist, millega keelatakse soopõhine ja seksuaalne ahistamine, ning tagama, et igas liikmesriigis antaks võrdõiguslikkuse küsimustega tegelevatele asutustele selged volitused ja vahendid, et katta kolme järgmist valdkonda: tööhõive, tegutsemine füüsilisest isikust ettevõtjana ning juurdepääs kaupadele ja teenustele;

2.  kutsub komisjoni üles hindama, vahetama ja võrdlema parimaid tavasid võitluses seksuaalse ahistamise vastu töökohal ja levitama selle hindamise tulemusi tõhusate meetmete kohta, mida liikmesriigid võiksid võtta, et ergutada ettevõtteid, sotsiaalpartnereid ja kutseõppega seotud organisatsioone vältima mis tahes soolist diskrimineerimist, eelkõige ahistamist ja seksuaalset ahistamist töökohal;

3.  rõhutab, et kõik ahistamise vormid kahjustavad jõhkralt inimväärikust, kuid soopõhine vägivald ja diskrimineerimine, näiteks seksuaalne ahistamine, on eriti alandav;

4.  tunneb muret asjaolu pärast, et naiste ahistamine internetis ja eriti sotsiaalmeedias, alates soovimatust kokkupuutest, trollimisest ja küberkiusamisest kuni seksuaalse ahistamise ja vägistamis- ning tapmisähvardusteni, levib meie digitaalses ühiskonnas aina laiemalt ning tekitab ühtlasi uusi naiste ja tüdrukute vastu suunatud vägivalla vorme, nagu küberkiusamine, küberahistamine ja alandavate kujutiste kasutamine internetis ning eraviisiliste fotode ja videote levitamine sotsiaalmeedias ilma asjaomaste isikute nõusolekuta;

5.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et naistevastase vägivalla vastu võitlemise programmide rahastamismehhanisme oleks võimalik kasutada teadlikkuse suurendamiseks ja kodanikuühiskonna organisatsioonide toetamiseks, kes võitlevad naiste vastu suunatud vägivalla, sealhulgas seksuaalse ahistamise vastu;

6.  kutsub kõiki liikmesriike, kes ei ole seda veel teinud, Istanbuli konventsiooni ratifitseerima ning seda täielikult ja viivitamata rakendama;

7.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kiirendama läbirääkimisi Istanbuli konventsiooni ratifitseerimiseks ja rakendamiseks;

8.  palub komisjonil ja liikmesriikidel koostöös EIGEga parandada ja edendada asjakohaste liigitatud ja võrreldavate andmete kogumist vägivalla, sealhulgas seksuaalse ahistamise juhtumite kohta, et luua andmebaaside võrdlemiseks ja andmete analüüsimiseks ühine metoodika, mis tagaks probleemi parema mõistmise, samuti palub suurendada teadlikkust;

9.  palub, et komisjon esitaks seadusandliku akti liikmesriikide toetamiseks naiste ja tütarlaste vastase vägivalla ja soolise vägivalla kõigi vormide tõkestamisel ja nende vastu võitlemisel;

10.  palub nõukogul kasutada sillaklauslit, võttes vastu ühehäälse otsuse, millega määratletakse naiste- ja tüdrukutevastane vägivald (ja soolise vägivalla muud vormid) ELi toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1 nimetatud kuriteoliigina;

11.  nõuab naiste paremat kaasamist otsustusprotsessidesse, ametiühingutesse ning organisatsioonide või ettevõtete juhtivatele ametikohtadele;

12.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles koos vabaühenduste, sotsiaalpartnerite ja võrdõiguslikkust edendavate asutustega hoogustama ulatuslikke teadlikkuse suurendamise meetmeid seoses seksuaalse ahistamise ja soolise diskrimineerimise ohvrite õigustega;

13.  rõhutab, et liikmesriigid, tööandjate organisatsioonid ja ametiühingud peavad kiiremas korras edendama teadlikkust seksuaalsest ahistamisest ning naisi toetama ja neid julgustama sellistest juhtumitest viivitamata teatama;

14.  rõhutab, kui tähtis on, et kõik mehed liituksid muutusega ja pühenduksid kõigi ahistamise ja seksuaalse vägivalla vormide kaotamisele, võideldes olukordade ja struktuuride vastu, mis kasvõi passiivselt võimaldavad selleni viivat käitumist, ning igale üleastumisele või sobimatule käitumisele vastu astuksid; kutsub liikmesriike üles mehi aktiivselt teadlikkus- ja ennetuskampaaniatesse kaasama;

15.  kutsub parlamendi presidenti ja administratsiooni üles:

–  kiiresti ja põhjalikult uurima hiljutisi meediateateid seksuaalse ahistamise ja kuritarvitamise kohta Euroopa Parlamendis, parlamendiliikmeid uurimistulemustest teavitama ja soovitama asjakohaseid meetmeid uute juhtumite ärahoidmiseks;

–  edendama parlamendiliikme registreeritud assistentide poolt Euroopa Parlamendi liikmete vastu esitatud ahistamiskaebuste menetlemisega tegelevat nõuandekomiteed ja selle tegevust; tugevdama ahistamise ennetamisega tegelevat personali nõuandekomiteed; uurima ametlikke juhtumeid, pidama aja jooksul toimunud juhtumite kohta konfidentsiaalset registrit ning võtma kasutusele parimaid vahendeid nulltolerantsi tagamiseks institutsiooni kõigil tasanditel;

–  toetama parlamendi ja / või kohaliku politsei menetlustes täielikult ohvreid; võtma vajaduse korral kasutusele hädaolukorra või kaitsemeetmeid ning täielikult rakendama personalieeskirjade artiklit 12a, tagades, et juhtumeid uuritakse põhjalikult ja kohaldatakse distsiplinaarmeetmeid;

–  tagama kõigile töötajatele ja parlamendiliikmetele kohustuslikku koolitust austuse ja väärikuse kohta töökohal, et nulltolerantsil põhinev lähenemine kujuneks normiks; täielikult osalema teadlikkuse suurendamise kampaaniate korraldamises, mis on suunatud kõigile parlamendiliikmetele ja kõigile administratsiooni talitustele, pöörates erilist tähelepanu kõige nõrgemas olukorras olevatele rühmadele, nagu praktikandid, parlamendiliikmete registreeritud assistendid ja lepingulised töötajad, ning looma institutsioonis ohvrite toetamiseks ja nõustamiseks usaldusnõustajate võrgustikku, nagu on tehtud komisjonis;

16.  kutsub kõiki kolleege üles ohvreid toetama ja julgustama neid üles astuma ning seksuaalse ahistamise juhtumitest teatama, kasutades parlamendi administratsiooni ametlikke menetlusi ja/või teavitades politseid;

17.  kutsub kõiki poliitikuid üles andma vastutustundlikku eeskuju seksuaalse ahistamise ennetamisel ja selle vastu võitlemisel parlamentides ja mujal;

18.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele ning Euroopa Nõukogu Parlamentaarsele Assambleele.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika