RESOLUTSIOONI ETTEPANEK võitluse kohta seksuaalse ahistamise ja kuritarvitamise vastu ELis
24.10.2017 - (2017/2897(RSP))
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2
Agnieszka Kozłowska-Rajewicz, Elisabeth Morin-Chartier, Manfred Weber, Esteban González Pons fraktsiooni PPE nimel
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B8-0576/2017
B8-0582/2017
Euroopa Parlamendi resolutsioon võitluse kohta seksuaalse ahistamise ja kuritarvitamise vastu ELis
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. septembri 2002. aasta direktiivi 2002/73/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 76/207/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega[1],
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (uuestisõnastamine)[2], eelkõige selle artikli 2 lõike 1 punkte c ja d,
– võttes arvesse nõukogu 13. detsembri 2004. aasta direktiivi 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega[3],
– võttes arvesse oma 8. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ (meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes) kohaldamise kohta[4],
– võttes arvesse Euroopa Liidu ametnike personalieeskirju ja Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimusi, mis on kehtestatud nõukogu määrusega (EMÜ, Euratom, ESTÜ) nr 259/68 ja mida on viimati muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 1023/2013, ning eriti selle artiklit 12a,
– võttes arvesse kodukorra artikli 25 lõikeid 2 ja 3, samuti Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade artikli 12,
– võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,
A. arvestades, et seksuaalne ahistamine on naiste ja tütarlaste vastase vägivalla vorm ning soolise diskrimineerimise kõige äärmuslikum, kuid püsiv vorm; arvestades, et umbes 90 % seksuaalse ahistamise ohvritest on naised ja 10 % mehed; arvestades, et ELi 28 liikmesriigis on hinnanguliselt 83–102 miljonit naist (45–55 % naistest) kogenud alates 15. eluaastast vähemalt ühte seksuaalse ahistamise vormi;
B. arvestades, et ahistamine, mis on ELi õiguses määratletud kui sooline diskrimineerimine, kujutab endast meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist ning on seetõttu tööhõive, muu hulgas töö saamise, kutseõppe ja edutamisega seoses keelatud;
C. arvestades, et seksuaalse ahistamise probleem esineb jätkuvalt kõigis liikmesriikides; arvestades, et võitlus soolise ja seksuaalse ahistamise vastu diskrimineerimise keelu kaudu on andnud ELi tasandil lisaväärtust;
D. arvestades, et seksuaalse ahistamise eri vormid on Euroopa Liidus endiselt laialt levinud ja ühine kogemus, mis esineb eri valdkondades; arvestades, et enamik ohvritest on naised, sh noored naistöötajad, kes on eriti haavatavad ja mõjutatud;
E. arvestades, et seksuaalse ahistamine jääb sageli teatamata küllaltki püsivalt madala ühiskondliku teadlikkuse tõttu probleemist, ebapiisavate ohvriabi kanalite ning arusaama tõttu, et tegemist on ühiskonna jaoks tundliku teemaga, hoolimata sellest, et on olemas ametlikud menetlused võitluseks seksuaalse ahistamise vastu töökohal ja muudes valdkondades;
F. arvestades, et Euroopa Parlament on kehtestanud konkreetse struktuuri ja sise-eeskirjad, et käsitleda seksuaalset ahistamist parlamendis, nimelt personali tasandil ning parlamendiliikmete registreeritud assistentide ja Euroopa Parlamendi liikmete vahel, et hinnata võimalikke juhtumeid ning vältida ebaseaduslikku seksuaalkäitumist ja ahistamisjuhtumeid;
1. mõistab teravalt hukka igasuguse seksuaalse ahistamise ning nõuab kehtiva õigusraamistiku tulemuslikku rakendamist selle nähtuse käsitlemisel; kutsub ELi liikmesriike, samuti avaliku ja erasektori ettevõtteid üles võtma täiendavaid meetmeid selleks, et tõhusalt lõpetada ja ennetada seksuaalset ahistamist töökohal;
2. väljendab heameelt, et Euroopa Parlament võttis juhatuse 14. aprilli 2014. aasta otsusega vastu uued eeskirjad, mis hõlmavad selliste eriotstarbeliste organite loomist, nagu nõuandekomitee, mis tegeleb parlamendiliikmete registreeritud assistentide ja Euroopa Parlamendi liikmete vaheliste ahistamiskaebustega ning töökohal ahistamise ärahoidmisega, ning varasem nõuandekomitee, mis tegeleb Euroopa Parlamendi töötajate ahistamist käsitlevate kaebustega ja töökohal ahistamise ärahoidmisega; väljendab samuti heameelt konfidentsiaalse teatamisvõimaluse loomise üle ning teadlikkuse tõstmise kampaania käivitamise üle, mille eesmärk on võidelda seksuaalse ahistamise vastu Euroopa Parlamendis; väljendab heameelt asjaolu üle, et teised ELi institutsioonid on loonud samalaadsed organid;
3. tunneb heameelt selliste algatuste üle nagu liikumine #MeToo, mille eesmärk on teatada seksuaalse ahistamise ja naistevastase vägivalla juhtumitest; toonitab, et töökohal toimunud seksuaalse ahistamise juhtumite käsitlemisel tuleks järgida spetsiaalseid õiguslikke menetlusi;
4. kutsub ELi liikmesriike üles rakendama meetmeid, et luua erikomisjonid teatatud seksuaalse ahistamise juhtumite uurimiseks ja tagada nende komisjonide tõhus toimimine, ning pakkuma ohvritele toetust erinõustamise ja vastavate töötajate abil, kelle hulka peaksid võimaluse korral kuuluma õigusnõustajad, meditsiinieksperdid ja usaldusnõunikud;
5. kutsub ELi liikmesriike üles tugevdama diskrimineerivate tavade üle järelevalvet teostavate ja võrdõiguslikkust edendavate organite inimressursse, andes neile piisavad ressursid, et tagada nende tõhus toimimine;
6. palub komisjonil ja liikmesriikidel luua tõhusad järelevalvesüsteemid, mis võimaldavad võtta järelevalve- ja kontrollimeetmeid, et parandada konfidentsiaalset andmete kogumist soolise ahistamise ja diskrimineerimise juhtumite kohta ning tagada ohvritele konfidentsiaalne ärakuulamine ja kaitse;
7. kutsub komisjoni üles esildama selgeid meetmeid, et tulemuslikumalt võidelda seksuaalse ahistamise vastu töökohal ning tähelepanelikult jälgida riiklike kaebusi lahendavate organite tegevuse tulemuslikkust seoses soolise võrdõiguslikkuse direktiivide rakendamisega;
8. kutsub komisjoni üles hindama, vahetama ja võrdlema olemasolevaid parimaid tavasid ning levitama selle hindamise tulemusi seoses seksuaalse ahistamise vastu töökohal võetud meetmete tulemuslikkusega;
9. rõhutab, kui tähtsad on koolitused ja teadlikkuse tõstmise kampaaniad, mis käsitlevad kehtivaid ametlikke menetlusi seoses töökohal toimuvast seksuaalsest ahistamisest teatamise ja ohvrite õigustega, tugevdades nii väärikuse kaitset tööelus ning edendades nulltolerantsi normina;
10. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.