RESOLUTSIOONI ETTEPANEK Ühendkuningriigiga peetavate läbirääkimiste seisu kohta

11.12.2017 - (2017/2964(RSP))

Ühendkuningriigiga peetavate läbirääkimiste seisu käsitleva arutelu alusel
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2

Tim Aker fraktsiooni EFDD nimel

B8‑0676/2017

Euroopa Parlamendi resolutsioon Ühendkuningriigiga peetavate läbirääkimiste seisu kohta

(2017/2964(RSP))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse teadet, mille Ühendkuningriigi peaminister esitas 29. märtsil 2017 vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 50 lõikele 2 Euroopa Ülemkogule,

–  võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määruse (EL, Euratom) nr 1311/2013 (millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020) artiklit 25[1],

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 47, milles sätestatakse, et liit on juriidiline isik,

–  võttes arvesse Lordide Koja Euroopa Liidu komisjoni aruannet Brexiti ja ELi eelarve kohta, mis avaldati 4. märtsil 2017 (HL Paper 125),

–  võttes arvesse artiklis 50 sätestatud nõuet võtta läbirääkimistes riigi väljaastumise korra üle „arvesse tema ja liidu tulevaste suhete raamistikku“,

_  võttes arvesse ÜRO põhikirja ning ÜRO Peaassamblee 24. oktoobri 1970. aasta resolutsiooni 25/2625 riikidevahelisi sõbralikke suhteid ja riikidevahelist koostööd käsitlevate rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohta vastavalt ÜRO põhikirjale,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et 23. juuni 2016. hääletas 51,8 % Ühendkuningriigi rahvahääletusel osalenutest (17,4 miljonit inimest) Euroopa Liidust lahkumise poolt;

B.  arvestades, et Ühendkuningriigi finantskohustused ELi ees lõppevad rahvusvahelise õiguse kohaselt artikli 50 kohase etteteatamisaja lõpul, kui teisiti kokku ei lepita;

C.  arvestades, et Ühendkuningriik on ELi suuruselt teine netomaksja, olles olnud netomaksja oma liikmesuse igal aastal (välja arvatud 1975);

D.  arvestades, et EL on ühise välistariifiga tolliliit ja seetõttu ei ole see vabakaubanduspiirkond;

E.  arvestades, et mõiste „ühtne turg“ määratleb ELi kui ühe ilma sisepiirideta või kaupade ja teenuste vaba liikumist takistavate muude regulatiivsete takistusteta territooriumi, kuid see ei ole kaugeltki lõpule viidud, eelkõige seoses teenustega;

 

1.  võtab teadmiseks Euroopa Liidu pikaajalise pühendumise „üha tihedamale liidule“ ning acquis communautaire tunnustamise, mida see nõuab;

2.  tunnustab seda eesmärki, kuid samuti seda, et see ei pruugi olla nende valik, kes soovivad säilitada riikide suveräänsuse ja kellel on rahvusriikide konföderatsioonist erinev nägemus;

3.  usub, et subsidiaarsuse kontseptsioon ei ole suutnud seda alternatiivsete nägemuste vahelist lõhet ületada; on seisukohal, et Ühendkuningriigi referendumi tulemus kujutab endast sellise liikmesriigi õiguspärast valikut lahkuda, kus enamik ei jaga usku „üha tihedamasse liitu“;

4.  usub, et Ühendkuningriigi lahkumine võiks tuua ja peaks tooma kasu kõigile osalistele, eemaldades miljonid inimesed, kes ei jaga liidu kõige olulisemat eesmärki;

5.  usub, et lahkuva Ühendkuningriigi ja ülejäänud Euroopa Liidu vaheliste suhete mis tahes uus korraldus peaks olema vastastikune, kuna mis tahes muu korraldus tekitaks meelepaha ja probleeme tuleviku suhtes;

6.  nõuab seetõttu positiivset suhtumist pikaajalisse eesmärki, et uus korraldus peaks suurendama demokraatia, heaolu ja õnnepüüdluste väljavaateid nii kogu Euroopas kui ka – niivõrd kui see on võimalik – kogu maailmas;

7.  märgib, et ELi kokkuhoiupoliitika on kestnud aastaid, ilma et see näiks olevat toonud kaasa loodetud pöörde paremusele ja heaolu taastumise;

8.  jõuab seetõttu järeldusele, et kuigi paljude Euroopa Liidu peamiste poliitikavaldkondade puhul ei hoolita ELi kodanikest, keeldub Euroopa Liit pakkumast alternatiive samas vaimus jätkamisele;

9.  märgib, et vastupidiselt sageli väidetule on Ühendkuningriigi valitsuse seisukoht põhimõtteliselt selge ja arusaadav, nimelt soovib Ühendkuningriik järgmist:

•  kapitali, kaupade ja teenuste vaba liikumist (mida „vabakaubandus“ tegelikult tähendabki),

•  vabadust Euroopa Liidu Kohtust,

•  vabadust sõlmida kaubanduslepinguid kolmandate riikidega,

•  vabadust kontrollida oma piire (sh oma territoriaalvetes ja majandusvööndis),

•  inimeste vaba liikumise lõpetamist, kuna see hõlmab: i) juurdepääsu avalikele teenustele, hüvitistele ja tööõigustele (suurte probleemide tõttu, mida tekitab sellise juurdepääsu andmine sadadele miljonitele inimestele väga erineva elatustasemega riikidest) ning ii) pagulaste ja varjupaigataotlejate pealesurumist liikmesriikidele, kelle inimesed neid ei soovi;

10.  võtab teadmiseks ja kiidab heaks ÜRO Peaassamblee 24. oktoobri 1970. aasta resolutsiooni 25/2625, ning eelkõige seal sisalduva: a) põhimõtte, mis puudutab kohustust mitte sekkuda kooskõlas ÜRO põhikirjaga ühegi riigi siseriikliku õiguse küsimustesse, b) rahvaste võrdsete õiguste ja enesemääramise põhimõtte, c) riikide suveräänse võrdsuse põhimõtte ning d) põhimõtte, et riigid peavad heauskselt täitma omale ÜRO põhikirja kohaselt võetud kohustusi;

11.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale.

• [1]  ELT L 347, 20.12.2013, lk 884.