RESOLUTSIOONI ETTEPANEK olukorra kohta Afganistanis
11.12.2017 - (2017/2932(RSP))
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2
Cristian Dan Preda, Arnaud Danjean, José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra, Sandra Kalniete, David McAllister, Dubravka Šuica, Laima Liucija Andrikienė, Elmar Brok, Daniel Caspary, Lorenzo Cesa, Michael Gahler, Manolis Kefalogiannis, Tunne Kelam, Andrey Kovatchev, Eduard Kukan, Alojz Peterle, Julia Pitera, Tokia Saïfi, Jaromír Štětina fraktsiooni PPE nimel
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B8-0678/2017
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse 4. ja 5. oktoobri 2016. aasta kommünikeed, mille andis välja Brüsselis toimunud Afganistani-teemaline konverents,
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Afganistani kohta, eelkõige 26. novembri 2015. aasta resolutsiooni Afganistani kohta ja eelkõige tapmiste kohta Zabuli provintsis[1], ning 13. juuni 2013. aasta resolutsiooni ELi-Afganistani partnerlus- ja arengualase koostöölepingu üle peetavate läbirääkimiste kohta[2],
– võttes arvesse nõukogu 18. juuli 2016. aasta järeldusi Afganistani kohta,
– võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu eesistuja 14. septembri 2016. aasta avaldust olukorra kohta Afganistanis,
– võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2210 (2015) Afganistani kohta,
– võttes arvesse komisjoni ja Euroopa välisteenistuse 24. juuli 2016. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule ELi Afganistani-strateegia elementide kohta (JOIN(2017)0031),
– võttes arvesse 5. oktoobril 2016 Euroopa Liidu kaasjuhatusel Brüsselis toimunud rahvusvahelise Afganistani-teemalise konverentsi tulemusi,
– võttes arvesse organisatsiooni Human Rights Watch (HRW) 13. veebruari 2017. aasta aruannet „Pakistan Coercion, UN Complicity: The Mass Forced Return of Afghan Refugees“,
– võttes arvesse ELi ja Afganistani vahelise partnerlus- ja arengukoostöölepingu allkirjastamist 18.veebruaril 2017 ja selle ratifitseerimist Afganistani poolt,
– võttes arvesse HRW 2017. aasta aruannet maailma kohta,
– võttes arvesse välisasjade nõukogu 16. oktoobri 2017. aasta järeldusi Afganistani kohta,
– võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,
A. arvestades, et alates 2002. aastast on Euroopa Liit ja selle liikmesriigid võtnud kohustuse võidelda terrorismi ja äärmusluse vastu ning saavutada kestlik rahu, stabiilsus ja areng Afganistanis;
B. arvestades, et EL on andnud Afganistanile miljardeid eurosid humanitaar- ja arenguabi; arvestades, et EL ja selle liikmesriigid on koos Afganistani suurimad abiandjad, kes eeldatavasti eraldavad ajavahemikul 2017–2020 kuni 5 miljardit eurot, nagu lubati Brüsselis toimunud rahvusvahelisel Afganistani-teemalisel konverentsil;
C. arvestades, et demokraatia, inimõiguste, õigusriigi ja hea valitsemistava tagamine Afganistani üleminekuperioodil ja nn ümberkorralduste kümnendil (2015–2024) on stabiilse ja eduka riigi loomiseks otsustavalt tähtis;
D. arvestades, et endeemiline korruptsioon, juurdunud onupojapoliitika ja poliitiliselt killustunud Afganistani valitsuse võimetus reformidega edasi liikuda ähvardavad edusammud peatada ja varasemad saavutused tagasi pöörata;
E. arvestades, et ELi neli prioriteetset valdkonda, mis on Afganistanis edu saavutamiseks esmatähtsad, on järgmised: a) rahu, stabiilsuse ja piirkondliku julgeoleku edendamine; b) demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja inimõiguste tugevdamine ning hea valitsemistava ja naiste võimestamise edendamine; c) majandus- ja inimarengu toetamine; d) rändega seotud probleemidele reageerimine;
F. arvestades, et 2014. aasta presidendivalimiste kriisi järel on rahvusliku ühtsuse valitsuse reformikava takerdunud, mis on tekitanud üha ebastabiilsema poliitilise olukorra;
G. arvestades, et taastärkav Taliban, Al-Qaida ja Islamiriigi (IS) uus kujunemisjärgus kohalik haru (Khorāsāni provintsi Islamiriik (ISKP)) Afganistanis koos arvukate Afgaani rändajatega, kes peamiselt Pakistanist kodumaale naasevad, ähvardavad muuta juba olemasoleva ebastabiilsuse suuremaks konfliktiks, mis ohustab veelgi rohkem piirkondlikku stabiilsust;
H. arvestades, et USA Afganistani ülesehituse eriinspektori (SIGAR) andmetel sai 2016. aasta jaanuarist novembrini surma 6785 Afganistani relvajõudude liiget ja 11 777 neist sai vigastada, ning arvestades, et ÜRO abimissioon Afganistanis (UNAMA) on teatanud, et 2016. aastal suurenes tsiviilohvrite arv (surma sai 3498 ja vigastada 7920) eelnenud aastaga võrreldes 3%;
I. arvestades, et viimastel aastatel on Afganistanis suurenenud unimaguna tootmine ja samal ajal on kasvanud uimastite tarbimine naaberriigis Iraanis; arvestades, et Taliban kasutab ebaseaduslikku uimastikaubandust oma operatsioonide rahastamiseks; arvestades, et sellise kaubanduse piiramine või kaotamine tuleks vastastikku kasuks nii Iraanile kui ka Afganistanile; arvestades, et Afganistanist pärit oopium on peamine heroiini tooraine Euroopa Liidus; arvestades, et vaja on teha koostööd Iraani ja teiste piiririikidega, nagu Tadžikistan, Türkmenistan ja Usbekistan, et veelgi piirata opiaatide liikumist Euroopa turgudele;
J. arvestades, et teadete kohaselt on Afganistanil ühe kuni kolme triljoni dollari väärtuses arendamata kasutusega mineraalseid maavarasid; arvestades, et ebaseaduslik kaevandamine on suur probleem, mis ähvardab muuta Afganistani arengu võimaliku hoogustaja konflikti ja ebastabiilsuse allikaks; arvestades, et kaevandamine on Talibani suuruselt teine tuluallikas;
K. arvestades, et NATO juhitud missioon Resolute Support suurendab oma vägede koosseisu praeguselt 13 000-lt 16 000 inimeseni; arvestades, et 2017. aasta augustis otsustas USA suurendada oma sõjalist sekkumist osana USA uuest Lõuna-Aasia strateegiast;
1. tuletab meelde, et Afganistani on ligi 40 aastat lõhestanud konflikt ja sõda, mille tulemusel on riik laastatud, kannatada on saanud üle miljoni inimese ja suur osa elanikkonnast on pidanud pagulusse siirduma, mistõttu on Afganistan praegu läbikukkunud riik;
2. toonitab, et Talibani režiimi ajal sai Afganistan terrorismi leviku jaoks üheks kõige soodsamaks piirkonnaks, mille tulemusel leidsid aset 11. septembri traagilised sündmused; juhib siiski tähelepanu asjaolule, et pärast rahvusvahelise kogukonna sekkumist on Afganistanis toimunud olulisi muutusi;
3. tuletab meelde, et viimase viieteist aasta jooksul on Afganistan saavutanud edu poliitilises, julgeoleku-, majandus- ja arenguvaldkonnas; toonitab, et SKP elaniku kohta on viis korda suurenenud, oodatav eluiga on pikenenud peaaegu 15 aasta võrra ning õppivate tüdrukute arv on võrreldes 2001. aastaga märkimisväärselt kasvanud, kusjuures praegu on see näitaja ligikaudu 40% kokku 8–9 miljonist lapsest; rõhutab, et eespool nimetatu on olnud võimalik üksnes tänu Afganistani elanikkonna pühendumusele ja rahvusvahelise üldsuse kohustuste võtmisele, samuti tänu rahaliste vahendite, oskusteabe ja kohapeal töötava personali andmisele;
4. rõhutab siiski, et saavutatud edu on veel väga habras ja võib kergesti pöörduda; rõhutab, et edusammude jätkamiseks on vaja edasisi reforme, stabiilseid suhteid naabritega ning vajaliku turvalisuse ja stabiilsuse taseme jätkuvat tagamist; peab kahetsusväärseks, et viimastel aastatel on julgeolekuolukord Afganistanis halvenenud ning riik seisab silmitsi üha suurema mässuliste surve ja terrorismiga, kusjuures pommi- ja terrorirünnakud toimuvad peaaegu iga päev; rõhutab, et demokraatlikud institutsioonid on jätkuvalt nõrgad ja valimiste raamistik ebakindel; mõistab hukka asjaolu, et inimõigused, eelkõige naiste ja laste inimõigused on igapäevaselt ohus; juhib tähelepanu sellele, et taristu puudumine ja naaberriikidest Afganistani naasvate inimeste arvu suurenemine ohustab seni saavutatud majanduslikku ja sotsiaalset arengut;
5. tunnustab rahvusvahelise üldsuse pingutusi ja pühendumust, mis tagasid Afganistani turvalisuse üle kümne aasta kestnud operatsiooni Enduring Freedom ja ISAFi Afganistani missiooni vältel, mille käigus hukkus ligi 3500 sõjaväelast; väljendab poolehoidu 39 riigi osalusega NATO juhitavale missioonile Resolute Support, mis toimub alates 1. jaanuarist 2015 eesmärgiga Afganistani julgeolekujõude ja institutsioone koolitada, neile nõu anda ja neid abistada; tuletab meelde, et Afganistani riiklikud julgeolekujõud vastutavad täielikult lahinguoperatsioonide eest, mis alates 1. jaanuarist 2015 ISAFilt üle võeti;
6. veendunud, et kaasav, Afganistani juhitud ja tema vastutusel rahu- ja lepitusprotsess on ainus elujõuline tee konflikti kestlikuks lahendamiseks; tervitab Afganistani rahualgatusi, nagu Kabuli protsess rahu- ja julgeolekukoostöö edendamiseks; kinnitab veel kord, et EL kohustub kindlalt toetama kõiki algatusi, mis toovad kaasa rahu, julgeoleku ja stabiilsuse Afganistanis;
7. rõhutab Afganistani tähtsust piirkondliku stabiilsuse tagamisel; rõhutab, et turvaline, stabiilne ja jõukas Afganistan on kogu piirkonna rahu ja stabiilsuse tagamise seisukohast määrava tähtsusega; kinnitab selles kontekstis taas piirkondlike partnerite, näiteks Kesk-Aasia riikide, Iraani, Hiina, India ja Pakistani tähtsust; ergutab neid tegema konstruktiivset koostööd, et edendada ilma eeltingimusteta tõelist ja tulemustele orienteeritud läbirääkimisprotsessi; avaldab toetust protsessile „Aasia süda“, mis käivitati 2012. aastal Istanbulis eesmärgiga saavutada piirkonnas stabiilsus ja heaolu;
8. kordab, et rahvusvaheline üldsus peab jätkama oma osalemist Afganistanis ning aitama kaasa riigi ülesehitamisele, majanduse arendamisele ja võitlusele terrorismi vastu; väljendab sellega seoses rahulolu rahvusvahelise üldsuse poolt Brüsselis toimunud rahvusvahelisel Afganistani-teemalisel konverentsil võetud kohustuste üle, millega lubati anda kuni 2020. aastani ligikaudu 13,6 miljardit eurot toetust;
9. on seisukohal, et julgeoleku puudumine ja endeemiline korruptsioon on kaks suurimat probleemi, mis takistavad Afganistani normaalset toimimist ja arengut; kordab, et julgeolekuolukord Afganistanis on halvenenud ja terrorirünnakud on sagenenud; väljendab muret Talibani jätkuva territoriaalse laienemise ning ISKP esilekerkimise ja Al Qaida terrorirühmituste tugevnemise pärast; sedastab, et ISKP võib lähitulevikus muutuda suurimaks ohuks Afganistanis julgeolekule;
10. väljendab tõsist muret ISKP esilekerkimise pärast, mis on kõige hiljutisem Afganistani ebakindlat julgeolekuolukorda veelgi halvendav tegur; rõhutab, et lisaks ISKP kantsile riigi idaosas (Nangarhar) püüab rühmitus Usbekistani islamistliku liikumise abil kanda kinnitada ka riigi põhjaosas; rõhutab, et kui see edukaks osutub, luuakse keskkond, mis soodustab välisvõitlejate ja võitlejate vastuvõttu, sest neid kihutatakse ISi lüüasaamiste tõttu Iraagist ja Süüriast välja;
11. rõhutab tõelise riigisisese leppimisprotsessi olulisust; nõuab, et EL toetaks aktiivselt Afganistani juhitavat endiste mässuliste desarmeerimist, demobiliseerimist ja taasintegreerimisprogrammi; rõhutab vajadust võidelda radikaliseerumise, äärmusluse ja terroriorganisatsioonidesse värbamise vastu; tuletab meelde, et eespool nimetatud probleemide algpõhjustega tegelemine hõlmab stiimulite loomist majanduse arendamiseks ja majanduskasvuks kogu elanikkonna jaoks;
12. rõhutab, et terrorismi ja selle rahastamise vastu võitlemine on Afganistanis turvalisust soodustava keskkonna loomise keskne element; rõhutab vajadust tugevdada Afganistani riiklike kaitse- ja julgeolekujõudude suutlikkust, millele aitab märkimisväärselt kaasa NATO missioon Resolute Support, mis keskendub koolitusele, nõustamisele ja abile; tunnustab Afganistani riiklike kaitse- ja julgeolekujõudude suurt pühendumust, kuigi mässuliste vastu võitlemine põhjustab igal aastal suuri inimohvreid; tuletab meelde, et rahvusvaheline üldsus annab igal aastal ligikaudu miljard USA dollarit, et säilitada Afganistani riiklike kaitse- ja julgeolekujõudude rahastamine kuni 2020. aastani;
13. mõistab hukka hiljutised terrorirünnakud Afganistanis, eelkõige 20. oktoobril 2017 Kabulis Imaam Zamani šiiidi mošees toimunud enesetapupommirünnaku ja 7. novembril 2017 Kabulis toimunud rünnaku eratelekanali Shamshad vastu; juhib tähelepanu sellele, et ISIS/Daesh võttis vastutuse mõlema rünnaku eest; väljendab muret humanitaarolukorra halvenemise ja terrorirünnakute põhjustatud tsiviilohvrite suure arvu pärast;
14. toonitab ELi ja Afganistani vahelise partnerlus- ja arengukoostöölepingu olulisust, kuna see on kahe lepinguosalise esimene lepinguline suhe; on veendunud, et lepingu kohaldamine tugevdab kahepoolseid suhteid ja koostööd inimõiguste, eelkõige naiste ja laste õiguste valdkonnas, samuti õigusriigi, tervishoiu, maaelu arengu, hariduse, teaduse ja tehnoloogia ning korruptsiooni, rahapesu, terrorismi rahastamise, organiseeritud kuritegevuse ja narkootikumide vastu võitlemise ja rände valdkonnas;
15. toetab 24. juulil 2017. aastal esildatud uut ELi Afganistani strateegiat, mille eesmärk on terviklikult tegeleda Afganistani ees seisvate probleemidega, keskendudes rahu, stabiilsuse ja piirkondliku julgeoleku edendamisele, demokraatia, õigusriigi ja inimõiguste tugevdamisele ning hea valitsemistava ja naiste võimestamise edendamisele, samuti majanduse ja inimarengu toetamisele ning rändega seotud probleemide lahendamisele;
16. väljendab heameelt rahvusliku ühtsuse valitsuse võetud kohustuse üle järgida Afganistani rahu ja arengu riiklikus raamistikus sätestatud prioriteete, et saavutada iseseisvus, eelkõige vähendades sõltuvust välisabist ja andes elanikele majanduslikke võimalusi; kutsub valitsust tungivalt üles tegelema korruptsiooni, halva juhtimise, jäätmete, uimastikaubanduse ja inimeste julgeoleku pakiliste küsimustega;
17. väljendab muret naiste vastu suunatud vägivalla taasleviku pärast ning naisi ja nende õigusi käsitlevate sätete kaotamise pärast Afganistanis; kutsub Afganistani parlamenti ja rahvusliku ühtsuse valitsust üles tunnistama kehtetuks kõik õigusaktid, mis sisaldavad naisi diskrimineerivaid elemente ja millega rikutakse Afganistani poolt allakirjutatud rahvusvahelisi lepinguid;
18. kutsub Afganistani ja Pakistani valitsusi koostööle julgeoleku ja terrorismiga seotud küsimustes ning ergutab luureandmete jagamist ja koostööd, et võidelda mõlemal pool piiri asuvate terroristide ja äärmuslaste vastu; juhib tähelepanu mässuliste rühmituste varjupaikade probleemile Pakistanis, millega Islamabadi ametivõimud peavad tegelema;
19. võtab teadmiseks 2015. aasta detsembris loodud Afganistaniga seotud neljapoolse koordineerimisrühma (kuhu kuuluvad Ameerika Ühendriigid, Hiina, Afganistan ja Pakistan) tegevuse; tunnustab seni tehtud pingutusi, mille tulemuseks on tegevuskava, mille abil hõlbustada rahvusliku ühtsuse valitsuse ja Talibani vahelisi otseseid läbirääkimisi; peab siiski kahetsusväärseks, et selles suunas ei ole toimunud konkreetseid edusamme, mis viiksid Afganistani juhitud ja Afganistani vastutusel rahu- ja leppimisprotsessini;
20. kinnitab veel kord Afganistaniga toimuva dialoogi ja koostöö tähtsust sellistes valdkondades nagu rändeküsimused, sealhulgas tagasisaatmine ja tagasivõtmine, ning võitlus rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise ja inimkaubanduse vastu; rõhutab ELi ja Afganistani ühise rändealase tegevuskava (Joint Way Forward) ja liikmesriikidega sõlmitud kahepoolsete kokkulepete täieliku rakendamise olulisust;
21. väljendab sügavat muret riigisiseste põgenike arvu tohutu suurenemise pärast 2016. aastal, mil uusi ümberasujaid oli 653 000, kuna see võib kaasa tuua ulatusliku humanitaarkriisi; ergutab kõiki asjaosalisi neid kaitsetus olukorras Afgaane abistama ning kutsub rahvusliku ühtsuse valitsust üles aitama kaasa nende Afganistani ühiskonda taasintegreerimisele; rõhutab, et Afganistani ametiasutuste, ÜRO ametite ja muude humanitaarorganisatsioonide hinnangute kohaselt vajab 2017. aasta lõpuks humanitaarabi üle 9,3 miljoni inimese;
22. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Afganistani valitsusele ja parlamendile.
- [1] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0412.
- [2] Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0282.