RESOLUTSIOONI ETTEPANEK olukorra kohta Afganistanis
11.12.2017 - (2017/2932(RSP))
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2
Bodil Valero fraktsiooni Verts/ALE nimel
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B8-0678/2017
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse oma varasemaid raporteid ja resolutsioone Afganistani kohta, eelkõige 13. juuni 2013. aasta resolutsiooni ELi-Afganistani partnerlus- ja arengualase koostöölepingu üle peetavate läbirääkimiste kohta[1] ning 26. novembri 2015. aasta resolutsiooni Afganistani kohta ja eelkõige tapmiste kohta Zabuli provintsis[2],
– võttes arvesse ELi-Afganistani partnerlus- ja arengukoostöölepingut, mis allkirjastati 18. veebruaril 2017,
– võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 24. juuli 2017. aasta ühisteatist ELi Afganistani-strateegia elementide kohta (JOIN(2017)0031),
– võttes arvesse nõukogu 16. oktoobri 2017. aasta järeldusi Afganistani kohta,
– võttes arvesse ÜRO peasekretäri 15. septembri 2017. aasta aruannet olukorra kohta Afganistanis ning selle mõju kohta rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule,
– võttes arvesse UNAMA (ÜRO abimissioon Afganistanis) 2017. aasta märtsi aruannet „Afghanistan’s Fight Against Corruption: The Other Battlefield“ (Afganistani korruptsioonivastane võitlus: teine lahinguväli),
– võttes arvesse riigisiseste põgenike inimõiguste olukorraga tegeleva ÜRO eriraportööri 12. aprilli 2017. aasta aruannet oma missiooni kohta Afganistani,
– võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone Afganistani kohta, sealhulgas 17. märtsi 2017. aasta resolutsiooni 2344 (2017) UNAMA mandaadi uuendamise kohta,
– võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu pressiavaldusi Afganistani kohta, eelkõige neid, mis on tehtud 31. juulil, 2. augustil ja 17. oktoobril 2017. aastal,
– võttes arvesse USA Afganistani ülesehituse eriinspektori 1. novembri 2017. aasta tunnistust riikliku julgeoleku allkomitee ees,
– võttes arvesse Afganistani ja ELi ühiselt korraldatud, 5. oktoobril 2016 Brüsselis toimunud Afganistani-teemalist konverentsi ning komisjoni 5. oktoobri 2016. aasta pressiteadet „Brussels Conference on Afghanistan: continued international support for Afghanistan’s political and economic stability and development“ (Brüsselis toimunud Afganistani-teemaline konverents: jätkuv rahvusvaheline toetus Afganistani poliitilisele ja majanduslikule stabiilsusele ning arengule);
– võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokuröri 14. novembri 2016. aasta aruannet esialgse uurimistegevuse kohta,
– võttes arvesse ÜRO 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni ja selle 1967. aasta protokolli,
– võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 31. oktoobri 2000. aasta resolutsiooni 1325 (2000) naiste, rahu ja julgeoleku kohta,
– võttes arvesse Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti (EASO) 23. augusti 2017. aasta päritoluriigi teabearuannet „Afghanistan: Key socio-economic indicators, state protection, and mobility in Kabul City, Mazar-e Sharif, and Herat City“ (Afganistan: peamised sotsiaal-majanduslikud näitajad, riigikaitse ning liikuvus Kabuli linnas, Mazār-e Sharīfis ja Herāti linnas),
– võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,
A. arvestades, et alates Al Qaeda ja Talibani vastase USA juhitud NATO sõjalise sekkumise algusest 16 aastat tagasi ei ole Afganistan saavutanud ei rahu ega kestlikku arengut, vaatamata märkimisväärsetele edusammudele seoses põhilistele tervishoiuteenustele juurdepääsu ning hariduse, naiste mõjuvõimu suurendamise ja oodatava eluea pikenemisega 15 aasta võrra;
B. arvestades, et ÜRO peasekretäri eriesindaja Afganistanis ja UNAMA juhi Tadamichi Yamamoto hiljutise aruande kohaselt kogub Talibani mässutegevus jõudu; arvestades, et riiki kahjustavad sügavalt juurdunud poliitilised pinged ning sotsiaalsed ja majanduslikud raskused, et taasintegreerida iga päev tagasipöörduvad tuhanded Afganistani pagulased ning paljud noored afgaanid, kes sisenevad tööturule;
C. arvestades, et ÜRO andmetel kahjustab korruptsioon Afganistanis riigi legitiimsust, ohustades reaalmajanduse tärkamise takistamise tõttu tõsiselt kestlikku arengut, ning on karistamatuse probleemi keskmes, millel on omakorda võtmetähtsus jätkuvate inimõigustealaste probleemide seisukohast;
D. arvestades, et Afganistan on üks maailma vaeseimaid riike, kus majanduskasv on märkimisväärselt aeglustunud pärast suurema osa rahvusvaheliste julgeolekujõudude väljaviimist 2014. aastal; arvestades, et majandus sõltub suuresti välisriikide majanduslikust toetusest ja vähemalt 60 % riigi eelarvest rahastatakse rahvusvahelisest arenguabist;
E. arvestades, et riigisiseste põgenike inimõiguste olukorraga tegeleva ÜRO eriraportööri andmetel on Afganistanis konflikti tagajärjel rohkem kui 1,8 miljonit riigisisest põgenikku ning 2016. aastal põgenes riigi teistesse piirkondadesse turvalisust otsides rekordiliselt palju ehk 650 000 inimest, st keskmiselt 1500 inimest päevas; arvestades, et 2017. aastaks prognoositi selle suundumuse kasvu; arvestades, et pagulased, kes saadetakse sunniviisiliselt tagasi peamiselt Pakistanist, kus on 1,7 miljonit registreeritud pagulast, ja Iraanist, kus on ligikaudu 1 miljon registreeritud pagulast, aga ka liikmesriikidest, seavad Afganistani valitsusele täiendava kohustuse ajal, mil riigi institutsioonidel puudub täielikult suutlikkus tegeleda humanitaarprobleemidega;
F. arvestades, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokurör Fatou Bensouda teatas 3. novembril 2017, et ta palub kohtu kohtunikel algatada uurimise, milles käsitletakse võimalikke sõjakuritegusid ja inimsusvastaseid kuritegusid, mille on Afganistanis toime pannud sellised osalised nagu Taliban, Afganistani ametivõimud ja välismaised relvajõud alates 1. maist 2003, kui Afganistanist sai Rahvusvahelise Kriminaalkohtu liige;
G. arvestades, et Afganistani ülesehituse eriinspektori aruande kohaselt on Taliban viimastel kuudel hõivanud alasid idaosas ja 2017. aasta augusti seisuga oli ligikaudu 43 % Afganistani ringkondadest kas Talibani kontrolli all või nende pärast käis võitlus ning Daesh on viimase aasta jooksul korraldanud vähemalt kuus šiiidi elanikkonna vastu suunatud enesetapurünnakut;
H. arvestades, et šiiitidest hazarate, sikhide ja hindude etnilised rühmad kannatavad sunniidi enamuse tõsise ühiskondliku diskrimineerimise all, mis koos asjaoluga, et Afganistani ühiskond põhineb väga suurel määral klannistruktuuril ja etnilisel kuuluvusel, on äärmiselt problemaatiline juba niigi haavatavate põgenike ning Iraanist, EList ja USAst tagasipöördujate jaoks, kuna nad paigutatakse sageli ümber piirkondadesse, kus neil puuduvad ühiskondlikud või etnilised sidemed, mistõttu nad seisavad silmitsi häbimärgistamise ja raskustega; arvestades, et viimase aasta jooksul on sagenenud terrorirünnakud, mille arvatavateks toimepanijateks on Taliban või Islamiriik ning mis on üha rohkem suunatud ka šiiidi vähemuse vastu, ning arvestades, et ründajatel on õnnestunud kuriteod toime panna isegi range valve all olevas Kabuli erijulgeolekutsoonis, kus asub enamus välissaatkondi ja rahvusvahelisi organisatsioone; arvestades, et tervishoiu- ja meditsiinisektor eriti haavatavas olukorras, kuna pidevalt rünnatakse haiglaid, meditsiinitöötaid ja patsiente, mille puhul on tegemist rahvusvahelise humanitaarõiguse tõsise rikkumisega;
I. arvestades, et ÜRO andmetel halveneb julgeolekuolukord kogu Afganistanis, kuid on eriti raske kesk- ja lõunapiirkondades, kus tsiviilisikute hukkumise määr on riigi kõrgeim – 2017. aasta esimese üheksa kuu jooksul on hukkunud üle 8000 tsiviilisiku – ning kus ÜRO teatel on n-ö murettekitavad suundumused, st leiavad aset usujuhtide, arvatavalt valitsust või Afganistani riiklikke julgeolekujõude toetavate tsiviilisikute ja kohtusüsteemi liikmete tahtlikud tapmised;
J. arvestades, et Pakistani välisminister Khawaja Asif väidetavalt teatas, et Pakistani mõju Afganistani Talibani üle väheneb seetõttu, et nende baasid on viidud üle piiri Afganistani poole peale, samal ajal kui Afganistani valitsus on jätkuvalt seisukohal, et naaberriigid, eelkõige Pakistan, aga ka Venemaa ja Iraan, toetavad mässulisi;
K. arvestades, et president Trumpi andis hiljuti väljakuulutatud Afganistani-strateegias loa lähetada mitu tuhat täiendavat USA sõdurit ja suurendada USA sõjalise jõu kasutamist, et toetada Afganistani julgeolekujõudude operatsioone, mille eesmärk on tagasi võita Talibani vallutatud alasid ja sundida mässulisi alustama Afganistani valitsusega rahukõnelusi;
L. arvestades, et 2016. aasta oktoobris Brüsselis toimunud Afganistani-teemalisel konverentsil lubas rahvusvaheline kogukond eraldada Afganistanile 13,6 miljardit eurot rahalist toetust, millest 5 miljardit annab EL ja selle liikmesriigid, mis tähendab, et EL tervikuna on suurim arengukoostöö partner Afganistanile ehk riigile, kus 2017. aasta seisuga vajab humanitaarabi hinnanguliselt 9,3 miljonit inimest (nendest 5,3 miljonit lapsed), mis on 13 % rohkem kui 2016. aastal;
1. väljendab heameelt komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ühisteatise üle ELi Afganistani-strateegia elementide kohta, kuna see näitab, kui oluliseks EL tervikuna peab Afganistani konflikti lahendamist ja pikaajalist arengut;
2. väljendab tõsist muret jätkuvate relvakonfliktide ja nendest tuleneva üldise ebastabiilsuse pärast Afganistanis ning kutsub liikmesriike üles mitte saatma Afganistani kodanikke sunniviisiliselt Afganistani tagasi niikaua, kui selline olukord jätkub; on vastu olemasolevale mitteametlikule tagasivõtulepingule Afganistaniga (ühised edasised sammud), milles sätestatakse tagasivõtmise alase koostöö raamistik, mille üle otsustati ilma nõuetekohase parlamentaarse järelevalve ja demokraatliku kontrollita ning ilma, et EL ja selle liikmesriigid oleksid teostanud järelevalvet nende inimeste olukorra ja tingimuste üle, kes sunniviisiliselt Afganistani tagasi saadetakse;
3. rõhutab, kui tähtis on pakkuda Afganistanile jätkuvalt abi, ning väljendab heameelt, et EL ja liikmesriigid kinnitasid Brüsseli konverentsil rahaliste kohustuste võtmist; nõuab eelkõige selliste algatuste toetamist, mis keskenduvad riigisiseste põgenike ja tagasipöörduvate pagulaste esmatähtsatele vajadustele; juhib tähelepanu ELi lubadusele võidelda pettustega, mis kahjustavad Afganistanile väljamakstavaid ELi vahendeid, ning ootab ka varem tehtud väljamaksete põhjalikku kontrolli;
4. nõuab, et EL ja liikmesriigid seaksid Afganistaniga käivitatavad korruptsioonivastased algatused tähtsale kohale, et toetada rahupüüdlusi, mis on osaliste ja piirkondliku integratsiooni seisukohast kaasavad;
5. väljendab heameelt asjaolu üle, et EL keskendub jätkuvalt Afganistani naiste rolli ja õiguste tugevdamisele, ning tunnistab, et on vaja koolitada naispolitseinikke, kuna naised on kodanikuühiskonnas vägivalla ja kuritarvitamise suhtes eriti haavatavad, samas kui meespolitseinikud on kaasatud tänavatel toimuvasse naiste pidevasse ahistamisse;
6. kutsub Afganistani valitsust üles suurendama poliitilist kaasatust, tugevdama aruandekohustust ja võitlema aktiivselt korruptsiooni ja onupojapoliitika vastu; väljendab sellega seoses heameelt eelkõige selle üle, et 2016. aasta juunis loodi korruptsioonivastase võitluse keskus, mille eesmärk on uurida suuri korruptsioonijuhtumeid ja esitada nendega seoses süüdistusi ning võtta meetmeid, et liikuda avalike teenuste sektoris tulemustel põhineva töölevõtmise ja ametnike vara deklareerimise suunas;
7. väljendab heameelt selle üle, et Afganistanist sai hiljuti avatud valitsemise partnerluse liige ning et Afganistan kuulub mäetööstuse läbipaistvuse algatusse; nõuab tungivalt, et valitsus teeks suuremaid jõupingutusi selliste oluliste avalike ressursside nagu maa ja mineraalide kaitsmiseks kriminaalsete ja mässuliste võrgustike poolse kuritarvitamise eest;
8. võtab teadmiseks UNAMA aruande soovitused ning eelkõige selle, et valitsus peab ellu viima juba rakendatud reformid, nagu läbivaadatud karistusseadustik, et kehtestada läbipaistev ja tõhus avaliku halduse süsteem, ning looma valitsuse juurde sõltumatu korruptsioonivastase võitluse sekretariaadi;
9. võtab lisaks teadmiseks UNAMA nõudmise, et rahvusvaheline kogukond jätkuvalt toetaks Afganistani valitsuse korruptsioonivastast tegevust ja pakuks selles abi, ning kutsub valitsust üles suurendama riigi suutlikkust varastatud vara tagasi saada läbi selliste programmide nagu varastatud vara tagastamise algatus, mida juhivad Maailmapanga Grupp ja ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo;
10. kutsub Afganistani valitsust üles võtma täiendavaid meetmeid, et kaotada kinnipeetavate piinamine ja väärkohtlemine, ning ratifitseerima piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni fakultatiivne protokoll;
11. väljendab heameelt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokuröri otsuse üle alustada alates 2003. aastast Afganistanis toime pandud võimalike inimsusvastaste kuritegude uurimine ning palub kõigil valitsustel, kes on lähetanud sõdureid NATO juhitavale rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude (ISAF) missioonile ja/või terrorismivastast sõda toetavasse rahvusvahelisse koalitsiooni, teha selles uurimises Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga täielikku koostööd;
12. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Afganistani valitsusele ja parlamendile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule ja komisjonile.