RESOLUTSIOONI ETTEPANEK inimõiguste hetkeolukorra kohta Türgis
5.2.2018 - (2018/2527(RSP))
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2
Kati Piri, Victor Boştinaru, Elena Valenciano, Knut Fleckenstein fraktsiooni S&D nimel
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B8-0082/2018
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Türgi kohta, eriti 27. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni ajakirjanike olukorra kohta Türgis,[1]
– võttes arvesse oma 6. juuli 2017. aasta resolutsiooni komisjoni 2016. aasta Türgi aruande kohta,[2]
– võttes arvesse komisjoni 2016. aasta aruannet Türgi kohta,
– võttes arvesse komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri 13. septembri 2017. aasta kõnet olukorra kohta liidus,
– võttes arvesse kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi Federica Mogherini ning Euroopa naabruspoliitika ja laienemisläbirääkimiste voliniku Johannes Hahni 2. veebruari 2018. aasta avaldust viimaste arengute kohta Türgis, nende 14. juuli 2017. aasta avaldust seoses aasta möödumisega Türgi riigipöördekatsest, ning nende 13. märtsi 2017. aasta avaldust seoses Veneetsia komisjoni arvamusega Türgi põhiseaduse muutmise kohta ja seoses hiljutiste sündmustega,
– võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 8. juuni 2017. aasta avaldust Amnesty Internationali Türgi haru juhi Taner Kiliçi väidetava kinnipidamise kohta, 8. juuli 2017. aasta avaldust inimõiguste kaitsjate kinnipidamise kohta Türgis Büyükada saarel ning 26. oktoobri 2017. aasta avaldust menetluses olevate inimõigustega seotud juhtumite kohta Türgis,
– võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku 2. novembri 2017. aasta kirjalikke tähelepanekuid, mis esitati Euroopa Inimõiguste Kohtule ning milles käsitletakse kahtteistkümmet avaldust, mis seonduvad Türgi parlamendiliikmete sõnavabadusega ja nende õigusega vabadusele ja turvalisusele, ning 10. oktoobri 2017. aasta tähelepanekuid kümne avalduse kohta, mis seonduvad Türgi ajakirjanike sõnavabadusega ja nende õigusega vabadusele ja turvalisusele,
– võttes arvesse, et ELi aluspõhimõtted hõlmavad ka õigusriigi põhimõtete järgimist ja inimõiguste austamist ning samuti on kandidaatriikide jaoks, kes Türgi on, üliolulised sellised teemad nagu kohtusüsteemi nõuetekohane toimimine ja põhiõiguste austamine, mis peaksid seega olema prioriteetsed,
– võttes arvesse õigust sõnavabadusele, mis on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis, mille osalisriik Türgi on,
– võttes arvesse põhimõtteid mis tahes viisil kinnipeetavate või vangistatud isikute kaitsmise kohta, mis kiideti heaks ÜRO Peaassamblee 9. detsembri 1988. aasta resolutsiooniga 43/173,
– võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,
– võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,
A. arvestades, et parlament mõistis 15. juuli 2016. aasta riigipöördekatse karmilt hukka; arvestades, et praegu kasutatakse riigis kehtestatud erakorralist seisukorda teisitimõtlejate vaigistamiseks ning tegemist ei ole enam õiguspärase riiklike julgeolekuohtude vastu võitlemisega; arvestades, et rahvusvahelise õiguse kohaselt peavad erakorralised meetmed olema vajalikud ja proportsionaalsed nii kohaldamisala kui ka kestuse seisukohast ning neid tohib kasutada üksnes tegelike riiki ähvardavate julgeolekuohtude vastu; arvestades, et Türgi ametiasutused on erakorralisi sätteid kuritarvitanud, et kehtestada üldisi keelde, võimaldada meelevaldseid vahistamisi ning piirata sõna- ja kogunemisvabadust; arvestades, et selliste meetmetega ei tagata kaitset väärkohtlemise eest ega õigust õiglasele kohtumenetlusele, lisaks võimaldatakse nii valitsusel hiilida kõrvale parlamentaarsest ja kohtulikust kontrollist; arvestades, et Human Rights Watchi andmetel on juriidilisi meetmeid võetud sageli isegi juhtudel, kus puuduvad igasugused tõendid süüdistatute osalemise kohta nurjunud riigipöördekatses;
B. arvestades, et inimõiguste kaitsjaid, poliitilisi aktiviste, advokaate, ajakirjanikke ja muid intellektuaale, keda kinni peetakse, süüdistatakse sageli alusetult relvastatud terroriorganisatsiooni kuulumises või relvastatud terroriorganisatsiooni toetamises; arvestades, et Türgi justiitsministeeriumi 2016. aasta ametliku statistika kohaselt esitati 4187 inimesele Türgi karistusseadustiku artikli 299 alusel süüdistus presidendi solvamise eest, sama seadustiku artikli 301 alusel algatati 482 kohtuasja Türgi rahva solvamise asjus ning 17 322 inimesele esitati süüdistus ebaseaduslike organisatsioonide propageerimises; arvestades, et akadeemikute nn rahupetitsiooni allkirjastajatest 148 on saanud süüdistuse terroristliku propaganda levitamise eest ning nad ootavad 2018. aasta mais toimuvaid kohtuistungeid;
C. arvestades, et erakorralise seisukorra väljakuulutamise järel võetud ebaproportsionaalsete meetmete tõttu on kinnipidamiste, vallandamiste, vahistamiste ja omandi konfiskeerimise ohvriks langenud tuhanded inimesed, kes on väidetavalt Güleni liikumise liikmed või toetajad (usutavasti oli just see liikumine riigipöördekatse taga), muu hulgas hoitakse 50 000 inimest eelvangistuses ning sihikule on võetud ka üldiselt teisitimõtlejad ja eriti opositsioonierakondade liikmed; arvestades, et veel tuhandeid hoitakse eelvangistuses väidetavate seoste tõttu terroriorganisatsioonidega, nagu Kurdistani Töölispartei (PKK); arvestades, et Amnesty Internationali läbi vaadatud juhtumite puhul ei leidunud usutavaid tõendeid süüdistatavate osalemise kohta kuriteo toimepanemises, mis tähendab, et paljusid või enamikku eelvangistuses hoitavatest inimestest peetakse kinni meelevaldselt; arvestades, et taotlusi eelvangistusest vabastamiseks lükatakse regulaarselt tagasi ning kohtud ei järgi süstemaatiliselt süütuse presumptsiooni põhimõtet;
D. arvestades, et Euroopa Ajakirjanike Liidu andmetel on 15. juuli 2016. aasta riigipöördekatse järel endiselt vangis vähemalt 148 ajakirjanikku ja kirjanikku, kellest enamikule ei ole esitatud süüdistust ning paljudel ei ole võimalik konsulteerida advokaadiga; arvestades, et organisatsioon Piirideta Reporterid klassifitseeris Türgi 2017. aastal maailma suurimaks ajakirjandustöötajate vangistajaks; arvestades, et piirav ja hirmutav keskkond, mida tekitab ajakirjanike, kirjanike, sotsiaalmeedia kasutajate ja muude kodanike (sh isegi alaealiste) järjest sagenev presidendi solvamise eest kohtu alla andmine, viib üha suurema enesetsensuurini; arvestades, et mõnel kinni peetud ajakirjanikul ei ole lubatud konsulteerida advokaadiga ning neid peetakse kinni ebainimlikes oludes, ähvardatakse ja väärkoheldakse;
E. arvestades, et Amnesty Internationali andmetel on Türgi võimud pärast riigipöördekatset sulgenud enam kui 160 ringhäälinguorganisatsiooni, ajalehe, ajakirja, kirjastuse ja turustusettevõtte kontorid; arvestades, et Amnesty Internationali andmetel on erakorralise seisukorra määruste alusel lõpetatud sadade kodanikuühiskonna organisatsioonide, sh peamiste riigisiseseid põgenikke abistavate ning pagulaste, laste ja naistega tegelevate valitsusväliste organisatsioonide tegevus; arvestades, et selline rünnak on jätnud kodanikuühiskonnale sügava jälje;
F. arvestades, et Amnesty Internationali andmetel on Türgi võimud alates 2016. aasta juulist sundinud töölt lahkuma 107 000 inimest; arvestades, et alates 2016. aasta juulist on Türgi konstitutsioonikohtule esitatud enam kui 100 000 kaebust ning nimetatud kohus kuulutas end erakorralise seisukorra määruse kohaldamisalasse kuuluvates küsimustes ebapädevaks; arvestades, et Euroopa Nõukogu soovituse põhjal loodud erakorralise seisukorra tavade uurimiskomisjon on 18. jaanuari 2018. aasta seisuga saanud 104 789 taotlust ning siiani on otsus langetatud üksnes 3110 juhtumil, kusjuures neidki otsuseid ei ole avalikustatud; arvestades, et seega ei ole Türgi siiani suutnud kasutusele võtta mitte mingisugust kiiret ja tõhusat edasikaebekorda; arvestades, et enamik vallandatutest ei saa oma ametialal jätkata ega ka riigist lahkuda, sest nende passid on kuulutatud kehtetuks, nii et nad on oma pereliikmetega meeleheitlikus olukorras ja ootavad võimalust kasutada õiguskaitsevahendeid;
G. arvestades, et Türgi ametiühingute liidud on andnud teada tõsistest ja sagedastest juhtumitest, kus ametiühingute töötajad on langenud ametiühingu õiguspärase tegevuse eest vallandamise, ahistamise, kättemaksu, vahistamise või politsei rünnaku ohvriks; arvestades, et 15. juuli riigipöördekatse järellainetuses lõpetati kahe ametiühingute liidu ja nendesse kuuluva 19 liikmesametiühingu tegevus (ühtekokku koondasid need ligi 50 000 töötajat) nende väidetava seotuse tõttu terroriorganisatsioonidega; arvestades, et ära on keelatud suur hulk ametiühingute proteste ja meeleavaldusi, mille näol on tegemist ametiühingute õiguste ebaproportsionaalse piiramisega;
H. arvestades, et kohtusüsteem ei ole ei iseseisev ega ka erapooletu; arvestades, et viimastel aastatel on täidesaatev võim haaranud üha suurema kontrolli kohtusüsteemi ja -mõistmise üle ning kohtunikke ja prokuröre on massiliselt vahistatud, vallandatud ja meelevaldselt üle viidud, samuti on pidevalt rünnatud advokaate; arvestades, et 2017. aastal peeti kinni 47 advokaati; arvestades, et vallandatud on ligikaudu neljandik kohtunikest ja prokuröridest, st enam kui 4000 inimest, kusjuures paljud neist on vahistatud ja teatavatel juhtudel on nende vara konfiskeeritud; arvestades, et selline asjade käik õõnestab tõsiselt Türgi kohtusüsteemi sõltumatust ja puutumatust;
I. arvestades, et Inimõiguste Ühenduse (Human Rights Association, HRA) andmetel on 2017. aasta esimese 11 kuuga piinatud ja väärkoheldud 2278 inimest; arvestades, et neist 428 juhtumi puhul langesid inimesed peksu või muude meetmete ohvriks kinnipidamise ajal ning 1855 juhtumit leidis aset väljaspool kinnipidamiskeskusi, st kogunemistel ja meeleavaldustel, kuhu sekkusid julgeolekujõud;
J. arvestades, et olukord Kagu-Türgis on jätkuvalt äärmiselt murettekitav; arvestades, et julgeolekuoperatsioonide kontekstis on tapetud väidetavalt suurusjärgus 2500 inimest ning hinnanguliselt pool miljonit inimest on alates 2015. aasta juulist ümber asunud; arvestades, et kogu riigis toimuvate relvakonfliktide tõttu kaotas 2017. aasta esimese 11 kuuga elu 695 inimest, sh 183 sõdurit, politseinikku ja külavalvurit, 460 võitlejat ja 52 tsiviilelanikku; arvestades, et mitme seadusega (sh 2016. aastal vastu võetud seadus nr 6722 terroriorganisatsioonide vastu võitlevate julgeolekujõudude õiguskaitse kohta) on loodud olukord, kus julgeolekujõud on põhimõtteliselt karistamatud; arvestades, et kohalikud prokurörid on järjepidevalt keeldunud uurimast väidetavaid tapmisi ning piirkonda ei ole lubatud sõltumatuid vaatlejaid; arvestades, et jätkuvalt on vangistuses 68 kurdi omavalitsusjuhti; arvestades, et 24. detsembril 2017 avaldati ametlikus teatajas kaks erakorralise seisukorra määrust, milles sätestati muu hulgas, et tsiviilisikud, kes astuvad välja riigipöördekatse ja terroriaktide takistamiseks, on vabastatud kriminaalvastutusest;
K. arvestades, et kinni peetud ajakirjanike ja inimõiguslaste seas on näiteks Saksa-Türgi ajakirjanik Deniz Yücel, Soome-Türgi reporter Ayla Albayrak, kes mõisteti tagaselja süüdi, akadeemik ja kolumnist Mehmet Altan ning ajakirjanik Şahin Alpay, samuti päevalehe Cumhuriyet mitu ajakirjanikku ja töötajat, sh Ahmet Şık;
L. arvestades, et pärast põhiseaduse muutmist, millega võeti ära paljude parlamendiliikmete immuniteet, on arvukate opositsiooni kuuluvate parlamendiliikmete vastu algatatud kohtumenetlus ja mitu neist on vahistatud seoses terrorismiga või muude süüdistuste alusel, kuna nad on kasutanud oma õiguspärast sõnavabadust; arvestades, et endiselt peetakse kinni kümmet parlamendiliiget (sh erakonna HDP kaasesimehi Figen Yuksekdagi ja Selahattin Demirtast ja erakonna CHP parlamendiliiget Enis Berberoglut) ning lisaks on kuuelt parlamendiliikmelt, sh Sahharovi auhinna laureaadilt Leyla Zanalt võetud mandaat;
M. arvestades, et Türgi ametivõimud vahistasid 2017. aasta juulis kümme inimõigusaktivisti („Istanbul10“), kellest kaks on endiselt vanglas ja kaheksa on kautsjoni vastu vabastatud; arvestades, et Istanbuli kohus tühistas 1. veebruaril 2018 omaenda otsuse vabastada Amnesty Internationali Türgi haru juht Taner Kiliç, nii et ta jääb kogu kohtumenetluse ajaks vahi alla;
N. arvestades, et 18. oktoobril 2017 vahistati üks Türgi tähtsamaid kodanikuühiskonna liidreid Osman Kavala, kes viibib sellest ajast saadik vangistuses, kuna ta väidetavalt üritas valitsust kukutada, toetades 2013. aasta detsembris Gezi pargis toimunud meeleavaldusi;
O. arvestades, et poliitiliste teisitimõtlejate vastased rünnakud jätkuvad sotsiaalmeedias; arvestades, et 573 inimest (sh aktivist Nurcan Baysal ning Türgi Arstide Liidu täitevkomitee liikmed) on kinni võetud seepärast, et nad kritiseerisid sotsiaalmeedias Türgi valitsuse sõjalist rünnakut Süüria enklaavi Afrini vastu;
P. arvestades, et alates 2016. aasta juulist on lõpetatud vähemalt 55 naiste õigustega tegeleva organisatsiooni tegevus; arvestades, et Ankara kuberneri kantselei keelas 19. novembril 2017. aastal määramata ajaks ära kõik LGBTI-organisatsioonide korraldatavad üritused;
1. kordab, et mõistab 16. juuli 2016. aasta riigipöördekatse teravalt hukka, ning väljendab solidaarsust Türgi kodanikega; tunnistab Türgi valitsuse õigust ja kohustust võtta meetmeid kuritegude toimepanijate üle kohtu mõistmiseks, kuid seejuures tuleb tagada õigusriigi põhimõtete järgimine ja õigus õiglasele kohtumenetlusele; rõhutab, et nurjunud sõjaväelist võimuhaaramist kasutatakse praegu ära õiguspärase ja rahumeelse opositsiooni edasiseks vaigistamiseks ning selleks, et takistada meediat ja kodanikuühiskonda rahumeelselt oma sõnavabadust kasutamast, võetakse ebaproportsionaalseid ja ebaseaduslikke meetmeid;
2. peab äärmiselt murettekitavaks põhiõiguste ja -vabaduste ning õigusriigi põhimõtete olukorra jätkuvat halvenemist Türgis ning kohtusüsteemi iseseisvuse puudumist; mõistab hukka meelevaldsed kinnipidamised ning kohtu- ja haldusasutuste poolse ahistamise, sest nood kiusavad taga kümneid tuhandeid inimesi, sh inimõiguste kaitsjaid, sõltumatute kodanikuühiskonna organisatsioonide liikmeid, advokaate, kohtunikke, poliitilisi aktiviste, ajakirjandustöötajaid, ametiühingute liikmeid ja akadeemikuid; nõuab tungivalt, et Türgi ametivõimud vabastaksid viivitamatult ja tingimusteta kõik need, keda peetakse kinni üksnes seetõttu, et nad tegid oma õiguspärast tööd ja kasutasid sõna- ja ühinemisvabadust ning kelle puhul puuduvad selged tõendid kuritegelikus tegevuses osalemise kohta; nõuab erakorralise seisukorra ja sellega seotud määruste tühistamist riigis;
3. rõhutab, et ajakirjanikke ei tohiks kinni pidada nende töö sisu või väidetavate sümpaatiate pärast; toonitab vajadust tagada, et eelvangistust kasutatakse erandjuhtudel; peab kahetsusväärseks, et erakorralise seisukorraga seotud sätteid on kasutatud ka välismaale põgenenud või põranda alla läinud ajakirjanike ja inimõiguste kaitsjate pereliikmete ahistamiseks, muu hulgas on kuulutatud kehtetuks nende passid või neid ajutiselt kinni peetud;
4. kutsub Türgi valitsust üles võimaldama kooskõlas õigusriigi põhimõtetega asjakohaseid ja tõhusaid õiguskaitsevahendeid ning kohtulikku kontrolli kõigile isikutele, kelle suhtes on kohaldatud piiravaid meetmeid; rõhutab, et süütuse presumptsioon on igas põhiseaduslikus riigis oluline alusprintsiip; peab kahetsusväärseks rangeid piiranguid, mis takistavad kinnipeetavatel juristidega ühendust võtta; kutsub Türgit üles reformima erakorralise seisukorra tavade uurimiskomisjoni kiiremas korras nii, et sellest saaks toimiv ja sõltumatu komisjon, mis suudab pöörata igale juhtumile eraldi tähelepanu, menetleda tulemuslikult talle laekuvaid ülimalt arvukaid taotlusi ja tagada, et kohtuliku kontrolliga ei viivitata põhjendamatult; nõuab samuti tungivalt, et uurimiskomisjon avalikustaks oma otsused; kutsub seni, kuni seda ei ole tehtud, Türgi võime üles taastama vallandatud inimeste ametikohad ja sotsiaalsed õigused, samuti lubama ametiühingutel tegeleda õiguspärase ametiühingutööga; rõhutab, et toetab kõiki, kes vallandati ilma, et nad oleksid saanud end kaitsta, nagu Nuriye Gulmen ja Semih Ozakca, kes kõrvaldati akadeemilistelt ametikohtadelt ja kes alustasid pärast seda näljastreiki ning kelle taotlused juhtumite läbivaatamiseks erakorralise seisukorra komisjon 26. jaanuaril 2018 tagasi lükkas;
5. rõhutab, et terrorism ohustab Türgi kodanikke endiselt otseselt, ning toonitab, kui tähtis on tõhustada senist koostööd ELi ja Türgi vahel, et reageerida terrorismiohule tulemuslikult; kordab siiski, et Türgi laialivalguvalt sõnastatud terrorismivastaseid seadusi ei tohiks kasutada kodanike ja meedia karistamiseks sõnavabaduse kasutamise eest; mõistab sellega seoses hukka, et akadeemikute nn rahupetitsiooni allkirjastamise eest on kinni peetud ja kohtu alla antud vähemalt 146 akadeemikut Istanbuli riiklikest ja eraülikoolidest, ning mõistab samuti hukka hiljutise ajakirjanike, aktivistide, arstide ja tavakodanike vahistamise, mille aluseks oli vastumeelsuse väljendamine Türgi sõjalisele operatsioonile Afrinis;
6. peab kinnipidamistingimusi äärmiselt murettekitavateks ning palub Türgi ametivõimudel põhjalikult uurida väiteid vangide tõsise väärkohtlemise kohta, millest on teatanud mitu inimõiguste organisatsiooni; kordab nõudmist avaldada piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee aruanne ning nõuab inimõiguste rikkujate täielikku vastutusele võtmist ja karistamist; nõuab tungivalt, et Türgi ametivõimud lubaksid kinnipidamisasutusi jälgima riiklikud ja rahvusvahelised vaatlejad;
7. peab äärmiselt murettekitavaks enam kui 160 meediakanali sulgemist erakorralise seisukorra määrustega; mõistab hukka ajakirjanike poliitilise survestamise ja Türgi ametivõimude katsed väliskorrespondente vahistada, hirmutada ja maalt välja saata; nõuab tungivalt, et viivitamatult ja tingimusteta vabastataks kõik kinnipeetavad, kelle vastu puuduvad tõendid, sh ELi kodanikud, nagu Saksa ajakirjanik Deniz Yücel, kes on vangis juba aasta aega (neist üheksa kuud üksikvangistuses), ehkki tema vastu ei ole esitatud ametlikke süüdistusi, ning Soome ajakirjanik, Wall Street Journali heaks töötav Ayla Albayrak, kes mõisteti 2017. aasta oktoobris tagaselja terrorismi eest 25 kuuks vangi, sest ta kirjutas artikli olukorra kohta Kagu-Türgis; peab kiiduväärseks, et osa opositsioonimeelse päevalehe Cumhuriyet ajakirjanikest ja töötajatest on pärast mitmekuulist vangistust vabastatud, ning nõuab nelja endiselt vangis viibiva Cumhuriyeti ajakirjaniku (tegevjuht Akin Atalay, peatoimetaja Murat Sabuncu, uuriv ajakirjanik Ahmet Şık ja raamatupidaja Emre Iper) ning kõigi teiste Türgis poliitilistel põhjustel kinni peetavate ajakirjanike viivitamatut vabastamist;
8. on äärmiselt mures Türgi kodanikuühiskonna organisatsioonide vastu suunatud ulatusliku rünnaku pärast – erakorralise seisukorra määrustega on lõpetatud 1125 ühenduse ja 41 sihtasutuse tegevus – ning eriti ühe olulisima valitsusvälise organisatsiooni juhi Osman Kavala vahistamise pärast; mõistab hukka president Erdoğani avaldused, milles ta nimetas Kavalat agendiks ja Türgi punaseks Soroseks, ehkki Kavala vastu ei olnud veel esitatud ühtegi süüdistust; nõuab tungivalt, et Türgi valitsus vabastaks Kavala, keda peetakse kinni poliitilistel põhjustel ja meelevaldselt; peab äärmiselt murettekitavaks, et poliitikud mõistavad jätkuvalt avalikult hukka ja hirmutavad ajakirjanikke, toimetajaid, akadeemikuid ja inimõiguste kaitsjaid kriitiliste seisukohtade väljendamise eest; on äärmiselt mures selle pärast, et ametnikud, sh riigi kõrgeimad esindajad teevad üha enam vihkamist õhutavaid avaldusi;
9. mõistab hukka Ankara kuberneri kantselei 19. novembri 2017. aasta avalduse, mis käsitleb otsust keelustada määramata ajaks kõik LGBTI-organisatsioonide korraldatavad üritused, kusjuures eelnevalt on Türgis kolm korda järjest ära keelatud Istanbul Pride ja muud geiparaadid; peab kahetsusväärseks, et pärast kõnealust avaldust on ka muud Türgi piirkonnad LGBTI-üritused keelustanud; rõhutab, et sellega on rängalt rikutud õigust väljendusvabadusele ja kogunemisvabadusele, mis on sätestatud Türgi põhiseaduse artiklitega 26, 33 ja 34 ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklitega 19 ja 21; kutsub Türgi ametiasutusi üles keeldu viivitamatult tühistama ja vabastama hiljuti vahistatud juhtiva LGBTI aktivisti Ali Eroli;
10. peab äärmiselt murettekitavaks, et advokaadid, kohtunikud ja prokurörid on jätkuvalt tugeva poliitilise surve all ning neid vallandatakse ja vahistatakse; palub Türgil taastada kõik nende õiguslikud tagatised ja neid rakendada, et tagada kohutusüsteemi täielik sõltumatus, ning palub Türgil samuti rakendada viivitamatult Veneetsia komisjoni soovitusi;
11. mõistab karmilt hukka Türgi parlamendi põhiseadusvastase otsuse võtta ära paljude parlamendiliikmete immuniteet, millega loodi võimalus vahistada kümme opositsiooni kuuluvat parlamendiliiget, sh Rahvademokraatliku Partei (HDP) kaasesimehed Figen Yuksekdag ja Selahattin Demirtas, ning võtta mandaat kuuelt opositsiooni esindavalt parlamendiliikmelt, sh viimasena Sahharovi auhinna laureaadilt Leyla Zanalt; väljendab solidaarsust õiguspäraselt valitud ning vahistatud ja hirmutamise ohvriks langenud parlamendiliikmetega, nõuab, et nende mandaati ja nende õigust nõuetekohasele kohtulikule kaitsele austataks, ning nõuab nende vabastamist; mõistab hukka 68 kurdi omavalitsusjuhi vangistamise; mõistab hukka kohalikul tasandil valitud rahvaesindajate meelevaldse asendamise, mis veelgi õõnestab Türgi demokraatlikku struktuuri;
12. peab äärmiselt murettekitavaks olukorda Kagu-Türgis, eelkõige piirkondades, kus on kehtestatud komandanditund ning kus kasutatakse ülemäärast jõudu ja kollektiivset karistamist; nõuab tungivalt, et Türgi koostaks kava poole miljoni riigisisese põgeniku tulemuslikuks taasintegreerimiseks; kordab, et mõistab hukka PKK naasmise vägivalla juurde ja et PKK on alates 2002. aastast ELi terroriorganisatsioonide nimekirjas, ning nõuab tungivalt, et PKK paneks relvad maha ja kasutaks oma ootuste väljendamiseks rahumeelseid ja demokraatlikke viise; tuletab meelde, et Türgi valitsusel on kohustus kaitsta kõiki oma kodanikke; taunib sagedasi sundvõõrandamisi, sh omavalitsustele kuuluva vara sundvõõrandamist; on veendunud, et kurdi küsimuse õiglane poliitiline lahendamine on ainus, mis saab tuua piirkonnale ja kogu Türgile kestva stabiilsuse ja heaolu, ning kutsub seetõttu mõlemaid pooli üles naasma läbirääkimislaua taha;
13. on tõsiselt mures Türgi õigussüsteemi toimimise pärast, pidades silmas, et Istanbuli kriminaalkohus otsustas jätta kaks vangistatud ajakirjanikku – Mehmet Altani ja Sahin Alpay – vangistusse, ehkki konstitutsioonikohus nõudis nende vabastamist, sest kinnipeetute õigusi oli rikutud; toetab kõrge esindaja Mogherini ja volinik Hahni poolt Türgi võimudele esitatud avaldust, mille kohaselt ootab EL Türgi võimudelt, et konstitutsioonikohtu 11. jaanuari 2018. aasta otsus viiakse ellu ning ajakirjanikud vabastatakse viivitamatult; peab äärmiselt kahetsusväärseks Amnesty Internationali Türgi haru juhi Taner Kiliçi hiljutist uut vahistamist, mida peetakse laialdaselt õigusemõistmise paroodiaks, ning nõuab talle ja ta kaassüüdistatavatele („Istanbul10“) esitatud süüdistuste tagasivõtmist, sest nende vastu puudub praeguse seisuga igasugune tõendusmaterjal;
14. nõuab tungivalt, et kõrge esindaja, Euroopa välisteenistus, komisjon ja liikmesriigid võtaksid kinni peetud inimõiguste kaitsjate, poliitiliste aktivistide, advokaatide, ajakirjanike ja akadeemikute olukorra Türgi kolleegidega jätkuvalt teemaks ning pakuksid kinnipeetavatele diplomaatilist ja poliitilist tuge, sh kohtumenetluse ja juhtumite jälgimise kaudu;
15. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile ning Türgi presidendile, valitsusele ja parlamendile.
- [1] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0423.
- [2] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0306.