RESOLUTSIOONI ETTEPANEK ELi ja Ühendkuningriigi tulevaste suhete raamistiku suuniste kohta
7.3.2018 - (2018/2573(RSP))
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2
Raymond Finch fraktsiooni EFDD nimel
B8-0134/2018
Euroopa Parlamendi resolutsioon ELi ja Ühendkuningriigi tulevaste suhete raamistiku suuniste kohta
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse teadaannet, mille Ühendkuningriigi peaminister 29. märtsil 2017 vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 50 lõikele 2 Euroopa Ülemkogule esitas,
– võttes arvesse Ühendkuningriigi peaministri 2. märtsi 2018. aasta kõnet,
– võttes arvesse väljaastumislepingu projekti, mille komisjon avaldas 28. veebruaril 2018,
– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 2625 (XXV) riikidevahelisi sõbralikke suhteid ja riikidevahelist koostööd käsitlevate rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohta vastavalt ÜRO põhikirjale,
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi põhiseaduskomisjoni 22. novembri 2017. aasta uuringut „Smart Border 2.0 – Avoiding a hard border on the island of Ireland for customs control and the free movement of persons“ („E-piir 2.0 – range piirikontrolli vältimine Iirimaa saarel seoses tollikontrolli ja isikute vaba liikumisega“),
– võttes arvesse lordide koja Euroopa Liidu erikomisjoni dokumenti Brexiti ja ELi eelarve kohta, mis avaldati 4. märtsil 2017,
– võttes arvesse Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) eeskirjade artikli XXIV lõiget 4 ning selle tõlgendamist ja kohaldamist WTO poolt,
– võttes arvesse eesmärke, põhimõtteid ja kohustusi, mis on sõnastatud Euroopa Liidu lepingus, eriti selle artiklis 2, artikli 3 lõikes 1 ning artiklites 8 ja 21,
– võttes arvesse 1998. aasta Belfasti kokkulepet,
– võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu kohtuasja 120/78 Rewe-Zentral AG v. Bundesmonopolverwaltung für Branntwein, mida tuntakse Cassis de Dijoni kohtuasjana,
– võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,
A. arvestades, et 23. juunil 2016 Ühendkuningriigis toimunud rahvahääletusel hääletas 51,8 % osalenutest (17,4 miljonit inimest) Euroopa Liidust lahkumise poolt; märgib, et selle referendumi valimisaktiivsus oli suurem kui Ühendkuningriigi viimastel üldvalimistel;
B. arvestades, et 29. märtsil 2017 teatas Ühendkuningriik väljaastumist käsitlevas teadaandes, et ta kavatseb Euroopa Liidu Kohtu alluvusest lahkuda;
C. arvestades, et samas teadaandes teatas Ühendkuningriigi valitsus, et riigi tulevastes suhetes Euroopa Liiduga ei osale Ühendkuningriik siseturul ega kuulu tolliliitu;
D. arvestades, et WTO on oma eeskirjade tõlgendamisel ja kohaldamisel märkinud, et tolliliit peaks küll hõlbustama kaubandust tolliliidus, kuid sellega ei tohiks tekitada takistusi kaubandusele kolmandate riikidega;
E. arvestades, et ÜRO Peaassamblee resolutsioonis 2625 (XXV) on sätestatud: „Riigid hoiduvad tegevusest, mille eesmärk on kahjustada teise riigi rahvuslikku ühtsust või territoriaalset terviklikkust või see lõhkuda“; arvestades, et samas resolutsioonis on ühtlasi sätestatud: „Ükski riik ei tohi kasutada ega innustada kasutama majanduslikke, poliitilisi või muid meetmeid, millega sundida teist riiki oma suveräänsete õiguste teostamisel endale alluma“;
F. arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõikes 1 on öeldud, et „liidu eesmärk on edendada rahu, oma väärtusi ja oma rahvaste hüvangut“, ning artiklis 2 on sätestatud, et liit rajaneb muu hulgas sellistel väärtustel nagu demokraatia;
G. arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 8 on nõutud, et Euroopa Liit arendaks „naabruses asuvate riikidega privilegeeritud suhteid“, mis põhinevad heaolul ja koostööl;
H. arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 21 on sätestatud: „Liit [...] taotleb koostöö kõrget astet kõikides rahvusvaheliste suhete valdkondades, selleks et: [...] b) tugevdada ja toetada demokraatiat ja õigusriigi põhimõtteid, inimõigusi ja rahvusvahelist õigust; c) säilitada rahu, ennetada konflikte ja tugevdada rahvusvahelist julgeolekut kooskõlas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja eesmärkide ja põhimõtetega [...]; e) ergutada kõikide riikide integreerimist maailmamajandusse, muuhulgas rahvusvahelise kaubanduse tõkete järkjärgulise kaotamise kaudu“;
I. arvestades, et liit on juba valmis sõlmima selliste kolmandate riikidega nagu Austraalia, Kanada, Iisrael, Jaapan, Uus-Meremaa, Šveits ja USA kahepoolseid lepinguid, mis hõlmavad standardite ja reguleerivate asutuste vastastikust tunnustamist ning mille kõige viimased näited puudutavad järgmist: a) finantsteenused – Euroopa Parlament kiitis suure hääleenamusega heaks ELi ja USA vahelise kindlustuse ja edasikindlustusega seotud usaldatavusnõudeid käsitleva kahepoolse lepingu; b) ravimid – ELi ja Iisraeli vahel on sõlmitud tööstustoodete vastavushindamist ja tunnustamist käsitlev leping; ja c) tootmine – ELi ja Kanada vahel on sõlmitud laiaulatuslik majandus- ja kaubandusleping (CETA);
J. arvestades, et EL ei ole suutnud Cassis de Dijoni kohtuasja tulemusel ilmnenud vastastikuse tunnustamise võimalusi analüüsida, uurida, ega ära kasutada;
1. nõuab, et liidu ja Ühendkuningriigi tulevased suhted sõlmitaks väljaastumislepinguga samal ajal ja eraldi lepingus; märgib sellega seoses, et suhted tuleb selgitada ja üksikasjalikult kokku leppida samal ajal, kui väljaastumislepingus sõnastatakse lõppsätted Iirimaa ja Põhja-Iirimaa vahelise piiri kohta; rõhutab, et kui tulevaste suhete kohta ei suudeta kokkulepet sõlmida samal ajal, peaks kõiki väljaastumislepingu sätteid, mis jäävad pärast üleminekuperioodi jõusse (sealhulgas Põhja-Iirimaaga seotud sätted) ja kõiki makseid olema võimalik kohaldada ainult juhul, kui liidu ja Ühendkuningriigi tulevaste suhete kohta sõlmitakse lõplik kokkulepe, ja neid tuleks kohaldada vastavalt sellele kokkuleppele;
2. hoiatab selle eest, et kui väljaastumislepingusse lisatakse alaliste tulevaste suhete kohta sätted, mis jäävad jõusse ka pärast üleminekuperioodi, või sätted, mis puudutavad kas jagatud pädevust või liikmesriikide ainupädevust, siis võidakse komisjon selle eest, et ta kasutas Euroopa Liidu lepingu alusel väljaastumislepingu sõlmimiseks vale menetlust, Euroopa Liidu Kohtusse kaevata;
3. peab kahetsusväärseks, et komisjon püüab Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriiki lõhestada, jättes Põhja-Iirimaa pärast väljaastumise kuupäeva alaliselt tolliliitu; rõhutab, et komisjon peab väljaastumise üle peetavate läbirääkimistega samal ajal alustama Ühendkuningriigiga viivitamata vabakaubandusläbirääkimisi;
4. tuletab komisjonile meelde, et ELi ja Ühendkuningriigi tulevaste suhete raamistiku üle peetavad läbirääkimised ning selle sõlmimine ja sõnastus peavad olema kooskõlas põhimõtetega, mis on sätestatud ÜRO Peaassamblee resolutsioonis 2625 (XXV) riikidevahelisi sõbralikke suhteid ja riikidevahelist koostööd käsitlevate rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohta vastavalt ÜRO põhikirjale,
5. ei nõustu sellega, et pärast Ühendkuningriigi ametlikku väljaastumist liidust on vaja üleminekuperioodi; rõhutab, et kui üleminekuperiood siiski ette nähakse, peab see lõppema hiljemalt 31. detsembril 2020;
6. rõhutab, et nii liitu jäämise kui ka liidust lahkumise pooldajad tunnistasid, nõustusid ja olid enne referendumit toimunud kampaanias selle poolt, et kui otsustatakse lahkuda Euroopa Liidust, lahkutakse ka tolliliidust ja ühtselt turult;
7. nõuab, et lepingus, mis Ühendkuningriigiga tulevaste suhete kohta sõlmitakse, tuleb austada demokraatiat, nagu on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklites 2, 8, 10 ja 21, ja heanaaberlikke suhteid, nagu on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 8;
8. märgib, et tagamaks kooskõla Euroopa Liidu lepingu artiklitega 2, 10 ja 21, tuleb arvesse võtta järgmist:
a) tolliliidus osalemisel tuleb järgida põhimõtet, mille kohaselt ilma esindatuseta makse ei maksta;
b) Ühendkuningriigi parlamendil peab olema õigus otsustada, et õigusakte, mille EL võtab vastu üleminekuperioodi ajal või pärast seda, Ühendkuningriigi suhtes ei kohaldata;
c) Ühendkuningriigi alluvus Euroopa Liidu Kohtule peab lõppema väljaastumise päeval;
d) pärast väljaastumise kuupäeva ei tohi kuidagi piirata Ühendkuningriigi õigust pidada teiste kolmandate riikidega läbirääkimisi kaubanduslepingute üle, selliseid lepinguid sõlmida ja ratifitseerida (tingimusel, et lepingud ei jõustu üleminekuperioodi ajal) ning muul viisil oma äranägemisel rahvusvahelisi suhteid korraldada;
9. rõhutab, et komisjon peab Ühendkuningriigi referendumi tulemust austama, mistõttu ei tohi ta takistada Ühendkuningriigi valitsusel täitmast sellele rahva poolt referendumil antud korraldust teha väljaastumise päeval lõpp inimeste vabale liikumisele;
10. nõuab, et komisjon ei sekkuks sisserändekontrolli ega haldusmenetlustesse, mille Ühendkuningriik kavatseb pärast väljaastumist kehtestada; on seisukohal, et lõivud, mida nõutakse ELi kodanikelt, kes soovivad saada Ühendkuningriigis alalise viibimise õigust, on põhjendatud ja mõistlikud, tingimusel et need on sama suured kui teiste kolmandate riikide kodanikele kehtestatud lõivud;
11. on seisukohal, et kohustus teha pärast väljaastumise kuupäeva kas üleminekuperioodil või pärast seda siirast koostööd peaks olema vastastikune ning seejuures tuleks austada Ühendkuningriigi õigust korraldada oma rahvusvahelisi suhteid nii, nagu ta seda soovib;
12. rõhutab, et alates väljaastumise kuupäevast peab Ühendkuningriigil olema õigus sõlmida rahvusvahelisi suhteid oma äranägemisel, sealhulgas väljendada rahvusvahelistes organisatsioonides omaenda arvamust ja pidada teiste kolmandate riikidega läbirääkimisi kaubanduslepingute üle (tingimusel, et lepingud ei jõustu üleminekuperioodi ajal); rõhutab, et kui Ühendkuningriigil takistatakse tulevaste suhete läbirääkimise ajal sõlmida oma äranägemisel rahvusvahelisi suhteid, siis peetakse seda ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 2625 (XXV) ja eelkõige järgmiste selles sõnastatud põhimõtete rikkumiseks:
a) suveräänse võrdsuse põhimõte;
b) kohustus mitte sekkuda mis tahes põhjusel ei otse ega kaudselt teise riigi sise- või välisasjadesse;
13. innustab ELi 27 riiki pooldama ELi ja Ühendkuningriigi vahel nii üldises mõttes kui ka kindlustuse, edasikindlustuse, finantsteenuste, toomise ja ravimite valdkonnas vastastikku toetavaid suhteid, mis põhinevad standardite ja reguleerivate asutuste vastastikul tunnustamisel, nagu see on näiteks hiljuti ELi ja USA vahel hiljuti sõlmitud kindlustuse ja edasikindlustusega seotud usaldatavusnõudeid käsitlevas kahepoolses lepingus;
14. nõuab, et komisjon hindaks seoses vastastikuse tunnustamisega kiiresti, kuidas saaks kohaldada Cassis de Dijoni kohtuasjas tehtud otsust, sest see annaks paindliku lisavõimaluse luua tõeline vabakaubandus, mille puhul eksisteeriksid tõepoolest minimaalsed tariifid ja mittetariifsed tõkked või puuduksid need üldse;
15. lükkab tagasi komisjoni katsed kohaldada Ühendkuningriigis üleminekuperioodil või pärast seda Euroopa Liidu Kohtu alluvust, eelkõige selliste otsuste kohaldamise puhul, mis on tehtud pärast väljaastumise kuupäeva;
16. kordab, et välja arvatud juhul, kui väljaastumisel lepitakse kokku teisiti, ei ole Ühendkuningriigil pärast väljaastumist mingit juriidilist kohustust maksta ühtse finantsarvelduse alusel määratud ühekordset summat ega jätkata mitmeaastase finantsraamistiku kohaselt liikmemaksude maksmist, sest väljaastumise päeval lõppeb Euroopa Liidu aluslepingute kohaldamine; märgib, et lordide koja erikomisjon jõudis järeldusele, et „kõikide ELi õigusaktide – sh jooksvaid osamakse ja kohtualluvust käsitlevate sätete – kohaldamine lõpeb ning Ühendkuningriigil ei ole [juriidiliselt] täitmisele pööratavat kohustust teha mingeid makseid“;
17. rõhutab, et kui komisjon jõuab seisukohale, et Ühendkuningriik peab ELi netomaksjana tegema eelarveliste kulukohustuste tõttu makseid kuni mitmeaastase finantsraamistiku kestuse lõpuni, tuleb samamoodi täita kohustust teha sellest eelarvest netosaajatele makseid; märgib, et vastasel korral jääks suur summa netomaksjate raha kasutamata, kui EL saadetaks laiali;
18. mõistab ELi ühise kalanduspoliitika hukka ja palub, et pärast Ühendkuningriigi lahkumist EList austaksid ELi 27 riiki kogu 200 meremiili laiuse majandusvööndi puhul rahvusvahelist õigust (Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioon); nõuab, et EL püüaks alustada kolmepoolseid läbirääkimisi (ELi, Ühendkuningriigi ja norra vahel), et määrata alates 2019. aasta märtsist kindlaks maksimaalse jätkusuutliku saagikuse õiglane jaotus; lükkab tagasi katsed vähendada Brexiti järel Ühendkuningriigi suveräänsust ja ähvardused kehtestada Ühendkuningriigi kala ja kalatoodete suhtes põhjendamatuid kaubandustõkkeid, mis võivad tuua kahju kogu Euroopa VKEdele ja suurettevõtetele;
o
o o
19. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale.