RESOLUTSIOONI ETTEPANEK olukorra kohta Süürias
12.3.2018 - (2018/2626(RSP))
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2
Victor Boştinaru, Elena Valenciano fraktsiooni S&D nimel
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B8-0139/2018
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Süüria kohta, eriti kõige hiljutisemat, 18. mai 2017. aasta resolutsiooni ELi Süüria strateegia kohta[1],
– võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 24. veebruari 2018. aasta resolutsiooni 2401 (2018) vaenutegevuse lõpetamise kohta Süürias ning varasemaid asjassepuutuvaid ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone konflikti kohta Süüria Araabia Vabariigis, eelkõige resolutsioone 2118 (2013), 2139 (2014), 2165 (2014), 2191 (2014), 2199 (2015), 2254 (2015), 2258 (2015), 2268 (2016), 2328 (2016), 2332 (2016) ja 2336 (2016),
– võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini ning humanitaarabi ja kriisiohjamise voliniku Christos Stylianidese 20. veebruari 2018. aasta ühisavaldust humanitaarolukorra kohta Süürias Ida-Ghoutas ja Idlibis,
– võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 19. detsembri 2017. aasta resolutsiooni 2393 (2017) Süürias piiriülese ja rindejooneülese abi kohaletoimetamiseks loa andmise kohta,
– võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 25. novembri 2017. aasta avaldust Ar-Riyādhis toimuva Süüria opositsiooni konverentsi kohta,
– võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 9. juuli 2017. aasta avaldusi vaherahu kohta Süürias,
– võttes arvesse konverentsi „Süüria ja piirkonna tuleviku toetamine“ kaasjuhatajate 5. aprilli 2017. aasta deklaratsiooni,
– võttes arvesse 14. märtsi 2017. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „ELi Süüria strateegia alused“ (JOIN(2017)0011) ja nõukogu 3. aprilli 2017. aasta järeldusi Süüria kohta, mis koos moodustavad ELi uue Süüria strateegia,
– võttes arvesse nõukogu otsuseid ELi piiravate meetmete kohta, mida kohaldatakse Süüria vägivaldsete repressioonide eest vastutavate isikute suhtes, kaasa arvatud kõige hiljutisemat, 26. veebruari 2018. aasta otsust[2],
– võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu loodud Süüria Araabia Vabariigi küsimustega tegeleva sõltumatu rahvusvahelise uurimiskomisjoni aruandeid ning ÜRO Inimõiguste Nõukogu resolutsioone Süüria Araabia Vabariigi kohta,
– võttes arvesse ÜRO põhikirja ja kõiki ÜRO konventsioone, millega Süüria on ühinenud,
– võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja muid ÜRO inimõigustealaseid lepinguid ja inimõigusi käsitlevaid dokumente, sealhulgas ÜRO lapse õiguste konventsiooni,
– võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,
A. arvestades, et Süüria seitsmeaastane kodusõda jätkub, hoolimata mitmest rahvusvahelisest jõupingutusest, mida on tehtud relvarahu saavutamiseks ja aluse rajamiseks läbirääkimiste teel lahenduse leidmisele; arvestades, et seetõttu on humanitaarolukord riigis jätkuvalt äärmiselt halb; arvestades, et 1 244 kogukonnas vajab ligikaudu 5,6 miljonit inimest hädasti abi, sealhulgas 2,9 miljonit, kes asuvad raskesti ligipääsetavates ja ümberpiiratud kohtades;
B. arvestades, et ÜRO teatel oli paljudes Idlibi provintsi lõuna- ja kaguosa kogukondades peaaegu 100 000 tsiviilelanikku sunnitud põgenema, kuna valitsusväed korraldasid Venemaa relvajõudude ja Iraani abistatud relvastatud rühmituste toetusel tihedaid rünnakuid; arvestades, et see pingete leevendamise tsoon on kokkukukkumise äärel ja valitsusrežiimi rünnak võib toimuda iga hetk, millega kaasneks veel ühe humanitaarkatastroofi oht;
C. arvestades, et sellised piirkonnad ja linnad nagu Ida-Ghouta, Yarmouk, Foua ja Kefraya on kaua aega kannatanud blokaadide all, millel on rasked tagajärjed tsiviilelanikkonnale ning mistõttu puudub võimalus anda humanitaarabi jätkusuutlikul viisil; arvestades, et viimastel nädalatel ja hoolimata sellest, et Ida-Ghoutat peetakse pingete leevendamise tsooniks, on Süüria režiim ja selle liitlased korraldanud selles piirkonnas, kus elab hinnanguliselt 400 000 inimest, ulatusliku ja valimatu pommitamise, tekitades kahju koolidele ja meditsiinirajatistele, ja väidetavalt kasutanud isegi keemiarelva; arvestades, et Ida-Ghoutas on olukord nii kriitiline, et ÜRO peasekretär António Guterres on seda kirjeldanud kui „põrgut maa peal“;
D. arvestades, et tsiviilisikute ilmajätmine olulistest toiduainetest ja ravimitest on vastuvõetamatu võitlusmeetod, mis on rahvusvahelise humanitaarõigusega keelatud; arvestades, et evakueerimise ning humanitaar- ja esmaabi andmise takistamine kujutab endast rahvusvahelise humanitaarõiguse ja mitme ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni jõhkrat rikkumist;
E. arvestades, et hinnanguliselt on ainuüksi 2018. aasta kahel esimesel kuul saanud kogu Süürias surma või vigastada 1 000 last; arvestades, et ISi kontrolli all olevatel aladel kasutatakse tsiviilisikuid inimkilbina ning lapsi värvatakse ja kasutatakse terroristlikus tegevuses;
F. arvestades, et ÜRO Rahvastikufondi 2017. aastal avaldatud aruandes „Voices from Syria 2018 – Assessment Findings of the Humanitarian Needs Overview“ (Hääled Süüriast 2018 – humanitaarvajaduste ülevaate hindamistulemused) leiti, et märkimisväärselt paljud Süüria naised ja tüdrukud on abi eest sunnitud regulaarselt taluma seksuaalset ekspluateerimist, sundabielu ja muid lubamatuid kuritarvitamisi; arvestades, et sellise kuritarvitamise toimumine on ÜRO ringkondades olnud teada vähemalt alates 2015. aastast; arvestades, et sellised tavad on eriti levinud piirkondades, kus Süüria režiim takistab abiorganisatsioonide juurdepääsu ja kus nad on sunnitud abi andmiseks kasutama kolmandaid isikuid ja kohalikke osalejaid;
G. arvestades, et Türgi operatsioon „Olive Branch“ kurdide kontrolli all olevas Afrini provintsis on lisanud Süüria konfliktile uue mõõtme, tekitades lisamuret humanitaarolukorra ning võimaliku halva mõju pärast Süüria keerulisele sisemisele tasakaalule ja/või läbirääkimiste teel lahenduse saavutamiseks tehtavatele jõupingutustele; rõhutab, et juba on teatatud suurest hulgast tsiviilohvritest ja et ohus on veel sadade tsiviilisikute elu; arvestades, et EL on neid mureküsimusi selgelt väljendanud, kutsudes Ankarat üles lõpetama rünnakud ning rõhutades vajadust keskenduda võitlusele ÜRO loetellu kantud terroriorganisatsioonide vastu;
H. arvestades, et EL on endiselt pühendunud edu saavutamisele läbirääkimistel, mis toimuvad ÜRO Süüria erisaadiku egiidi all ning mida tuntakse nn Genfi protsessina; arvestades, et EL toetab seda protsessi jätkuvalt, korraldades muu hulgas teist Brüsseli konverentsi teemal „Süüria ja piirkonna tuleviku toetamine“, mis peaks toimuma 24.–25. aprillil 2018;
I. arvestades, et ELi ja Jordaania ning ELi ja Liibanoni kokkulepped on potentsiaalselt läbimurdelised mudelid tegelemaks pagulaste ümberasustamisega kui võimalusega arenguks, ning soodustavad poliitilisi reforme, et suurendada põgenike kaitseruumi neid vastuvõtvates riikides; arvestades aga, et nende elluviimine on takerdunud;
J. arvestades, et sõda on purustanud Süüria füüsilise ja sotsiaalse taristu, sealhulgas maju, koole, haiglaid ja veesüsteeme; arvestades, et suures osas riigist esineb plahvatusohtu, näiteks miine või lõhkemata pomme, ning arvestades, et sooline vägivald on naiste ja tüdrukute elus endiselt valdav; arvestades seetõttu, et praegu puuduvad tingimused Süüria pagulaste turvaliseks ja inimväärikaks tagasipöördumiseks;
K. arvestades, et olukord Süürias ning kõikehõlmava, tõelise ja kaasava poliitilise ülemineku puudumine takistab jätkuvalt ELi Süüria strateegia täielikku rakendamist, ja eelkõige märkimisväärse abi andmist, mida liit saab riigi ülesehitamiseks pakkuda;
1. mõistab sügavalt hukka Süürias pärast seitse aastat kestnud kodusõda endiselt jätkuvad kirjeldamatud õudused; nõuab tungivalt Genfi kommünikee ning ÜRO Julgeolekunõukogu 18. detsembri 2015. aasta resolutsiooni 2254 täielikku rakendamist, millega rajati alus konflikti tulevasele rahumeelsele lahendamisele; toetab veendunult Genfi protsessi kui rahvusvaheliselt kokkulepitud ja kaasavat foorumit, kus arutada Süüria kriisi peamisi poliitilisi aspekte ja saavutada püsiv rahu, mis põhineb uuel põhiseadusel ning ÜRO järelevalve all toimuvatel demokraatlikel valimistel;
2. mõistab teravalt hukka ulatusliku ja valimatu rünnaku Ida-Ghouta vastu ning arvatava gaasilise kloori kasutamise selles rünnakus; nõuab igasuguse vaenutegevuse lõpetamist ning nõuab tungivalt, et täielikult järgitaks ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2401 (2018), mis võeti vastu ühehäälselt ja milles nõuti, et kõik osalised, eelkõige Süüria režiim ja selle liitlased, lõpetaksid kogu vaenutegevuse viivitamatult vähemalt 30 järjestikuseks päevaks, et tagada püsiv humanitaar-vaherahu ja võimaldada elupäästva humanitaarabi kohaletoimetamist ning haigete ja haavatute meditsiinilist evakuatsiooni;
3. kutsub Venemaad, Iraani ja Türgit kui pingete leevendamist käsitlevate kokkulepete (Astana protsess) tagajaid üles kasutama oma mõjuvõimu Süüria režiimile, et leevendada olukorda Ida-Ghoutas ning tagada relvarahu järgimine kõigis pingelõdvenduspiirkondades, k.a Idlib, nagu seda on juba palunud komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini nende kolme riigi välisministeeriumidele saadetud kirjas pärast 26. veebruari 2018 toimunud välisasjade nõukogu istungit; võtab teadmiseks Venemaa, Iraani ja Türgi otsuse korraldada aprillis uus tippkohtumine, et arutada Süüriat ja piirkonnas võetavaid võimalikke meetmeid; rõhutab, et need meetmed ei tohiks mingil viisil olla vastuolus ÜRO egiidi all toimuvate kõneluste / Genfi protsessiga ega seda kahjustada;
4. on jätkuvalt tõsiselt mures olukorra pärast Afrinis, sealhulgas võimaliku vastasseisu pärast Türgi vägede ning Assadi või Vene vägede vahel, ja kasvavate pingete pärast Ameerika Ühendriikidega; jagab asepresidendi ja kõrge esindaja seisukohta, et Süürias uute rinnete avamine ei ole Türgi julgeoleku huvides, ja hoiatab riigi humanitaarkriisi veelgi rängema süvenemise eest;
5. nõuab tungivalt, et viivitamata lõpetataks operatsioon „Olive Branch“, mis on osutunud ebaproportsionaalseks meetmeks, kuigi algselt põhjendati seda õigustatud murega julgeoleku pärast ning teatati olevat piiratud kohaldamisala ja ulatusega; nõuab, et austataks täielikult rahvusvahelist humanitaarõigust, sealhulgas tsiviilisikute kaitset; rõhutab, et sõjalised operatsioonid peaksid keskenduma ÜRO loetellu kantud terroriorganisatsioonide vastasele võitlusele, ja tuletab meelde, et kõige viimases ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonis – 2401 (2018) – nõutakse relvarahu kogu Süürias, seega ka Afrinis; rõhutab lisaks, et kõnealuses resolutsioonis ei lisatud Kurdi Rahvakaitseüksusi (YPG) terroristlike organisatsioonide sekka, kes kujutavad endast õiguspärast sihtmärki, ning et Afrinis asuvad YPG jõud on juba teatanud oma valmisolekust relvarahu järgida;
6. nõuab taas tungivalt ohutu, õigeaegse ja takistamatu juurdepääsu võimaldamist humanitaarabile kogu Süüria territooriumil ning väljendab heameelt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2393 (2017) üle, millega uuendati luba Süürias piiriülese ja rindejooneülese abi kohaletoimetamiseks veel 12 kuu võrra (kuni 10. jaanuarini 2019);
7. rõhutab, et resolutsioonis kutsuti Süüria ametivõime ja kõiki osalisi üles täitma võetud kohustusi, mis tulenevad rahvusvahelisest humanitaarõigusest, hoiatades, et abile juurdepääsu keelamine võib endast kujutada sõjakuritegu või inimsusevastast kuritegu; peab kahetsusväärseks asjaolu, et Venemaa ja Hiina hoidusid hääletamisest, selmet hääletada resolutsiooni poolt, ja et Süüria režiim ja Venemaa valitsus on väljendanud reservatsioone selle tulevase pikendamise suhtes; ergutab ÜROd ja tema partnereid jätkama meetmete võtmist, et suurendada humanitaarabi kättetoimetamist raskesti ligipääsetavates piirkondades ja ümberpiiratud aladel, kasutades sealhulgas võimalikult tõhusalt piiriületust vastavalt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile 2165;
8. peab äärmiselt kahetsusväärseks Venemaa korduvaid vetosid ÜRO Julgeolekunõukogus ning tõsiasja, et ei jõutud kokkuleppele OPCW ja ÜRO ühise uurimismehhanismi (JIM) volituste pikendamises enne selle kehtivusaja lõppemist 17. novembril 2017; on seisukohal, et selline suhtumine Julgeolekunõukogu alalise liikme puhul, kellel on eriline vastutus rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamise eest, on häbiväärne; rõhutab, et kogu maailma silmis on rahvusvaheliste uurimiste takistamine pigem märk süüst kui millestki muust;
9. rõhutab, et Süürias toime pandud hirmsate kuritegude puhul ei tohi esineda karistamatust ega sallivust; kordab oma nõudmist, et vaja on sõltumatut, erapooletut, põhjalikku ja usaldusväärset uurimist ning et toimepanijatele tuleb esitada süüdistus, ning toetab rahvusvahelise, erapooletu ja sõltumatu mehhanismi (IIIM) tööd, kes uurib Süüria Araabia Vabariigis alates märtsist 2012 toime pandud rahvusvahelisi kuritegusid; võtab rahuloluga teadmiseks ELi otsuse anda mehhanismile stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahendi (IcSP) kaudu 1,5 miljonit eurot rahalist toetust; rõhutab siiski, et toetust on vaja ka pärast 18 kuud kestvat programmi; rõhutab, kui oluline on, et liikmesriigid täidaksid oma kohustusi, ja loodab, et IIIM rahastamise küsimus tõstatatakse ja lahendatakse teisel Brüsseli konverentsil „Süüria ja piirkonna tuleviku toetamine“; nõuab samuti toetust kodanikuühiskonna organisatsioonidele ja valitsusvälistele organisatsioonidele, kes koguvad ja aitavad säilitada tõendeid inimõiguste rikkumiste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumiste kohta;
10. kordab oma toetust üldkehtiva jurisdiktsiooni põhimõttele võitluses karistamatuse vastu ja tervitab mitme ELi liikmesriigi samme selles suunas; palub veel kord, et EL ja selle liikmesriigid uuriksid tihedas koostöös sama meelt riikidega võimalust luua Süüria sõjakuritegude tribunal, kuni asi õnnestub anda Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse;
11. peab tervitatavaks kahe Süüria ministri lisamist 26. veebruaril 2018 nende isikute nimekirja, kelle suhtes kohaldatakse ELi piiravaid meetmeid Süüria režiimi vastu. Need ministrid nimetati ametisse jaanuaris 2018 ja nad kannavad vastutust Süüria rahva vastu suunatud repressiivsete meetmete eest; rõhutab, kui oluline on, et kõik liikmesriigid järgiksid täielikult nõukogu otsust 2011/273/ÜVJP ja pööraksid sanktsioonid täitmisele;
12. on šokeeritud teadetest, et humanitaarabi jagajad, kolmandad isikud ja kohalikud ametnikud, kes juhivad abi jaotamist humanitaarabi organisatsioonide ja ametite nimel, šantažeerivad naisi ja tütarlapsi ja kuritarvitavad neid seksuaalselt; kinnitab otsustavalt, et selliseid tegusid ei tohi sallida; nõuab põhjalikku uurimist ning rõhutab, et kõiki selliste tegude eest vastutavaid isikuid tuleb karistada;
13. võtab teadmiseks muljetavaldava solidaarsuse, mida Jordaania, Liibanon ja Türgi on näidanud üles pagulaste suhtes, ning toetab ELi rahalist abi, mille eesmärk on reageerida pagulaste ja neid vastuvõtvate kogukondade pakilistele vajadustele; rõhutab, kui oluline on tagada, et liikmesriigid suurendaksid rahalist toetust vastuvõtjariikidele, ning peab tervitatavaks asjaolu, et teine Brüsseli konverents teemal „Süüria ja piirkonna tuleviku toetamine“ keskendub rahvusvahelise üldsuse suurema toetuse suunamisele pagulasi vastuvõtvatele riikidele;
14. väljendab muret teadete üle, et Süüriasse saadeti 2017. aastal tagasi 66 000 pagulast, ning rõhutab vajadust täielikult järgida tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet; rõhutab, et Süüria ei ole põgenike tagasipöördumiseks ohutu, ning et EL ei tohiks sellist tagasisaatmist toetada; kordab oma üleskutset liikmesriikidele täita võetud kohustusi, sealhulgas neid, mis on sätestatud New Yorgi deklaratsioonis, ning tagada vastutuse jagamine, võimaldades Süüria sõja eest põgenevatel pagulastel leida kaitset ka kaugemal kui vahetult naaberpiirkondades, muu hulgas ümberasustamise ja humanitaarpõhjustel vastuvõtmise kavade abil;
15. nõuab maksimaalset toetust kõige haavatavamatele inimestele Süürias ja selle naaberriikides, eelkõige naistele, lastele, puudega inimestele, eakatele, vähemustele ja LGBTI-inimestele; rõhutab, et EL peaks tagama, et Süüria lastele ja noortele on kindlustatud hea haridus ja kutsealane koolitus, nii et nad saaksid sujuvalt taas ühiskonda integreeruda;
16. mõistab karmilt hukka laste kasutamise sõjategevuses ja terrorirünnakutes; toonitab, et ei ole mingit õigustust koolide, mänguväljakute, haiglate või muude tervishoiuasutuste ja tihedalt asustatud piirkondade ründamisele;
17. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, ELi liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO-le, rahvusvahelise Süüria toetusrühma liikmetele ja kõigile konfliktiosalistele ning tagada selle teksti tõlkimine araabia keelde.
- [1] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0227.
- [2] ELT L 54I, 26.2.2018, lk 8.