RESOLUTSIOONI ETTEPANEK ettevõtja sotsiaalse vastutuse kohta
12.3.2018 - (2018/2633(RSP))
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2
Laura Agea, Dario Tamburrano, Isabella Adinolfi, Tiziana Beghin, Rosa D’Amato, Fabio Massimo Castaldo, Eleonora Evi, Marco Zullo, Piernicola Pedicini, Laura Ferrara, Marco Valli fraktsiooni EFDD nimel
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse oma 25. novembri 2014. aasta resolutsiooni strateegia „Euroopa 2020“ tööhõive- ja sotsiaalaspektide kohta[1],
– võttes arvesse oma 15. jaanuari 2013. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile töötajate teavitamise ja nendega konsulteerimise ning restruktureerimise ettevalmistamise ja juhtimise kohta[2],
– võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni, eriti selle artikleid 22 ja 23, mis käsitlevad majanduslikke ja sotsiaalseid õigusi ning õigust tööle,
– võttes arvesse nõukogu 20. juuli 1998. aasta direktiivi 98/59/EÜ kollektiivseid koondamisi käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta[3],
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/14/EÜ, millega kehtestatakse töötajate teavitamise ja nõustamise üldraamistik Euroopa Ühenduses[4],
– võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel[5],
– võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle IV jaotist solidaarsuse kohta,
– võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping), eriti selle artikleid 6 ja 147,
– võttes arvesse ELi toimimise lepingu artiklit 173, milles on sätestatud nii liikmesriikide kui ka ELi kohustus tagada Euroopa tööstuse konkurentsivõime,
– võttes arvesse ELi toimimise lepingu artiklit 174, mis käsitleb majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust eelkõige tööstuslikust üleminekust mõjutatud piirkondades,
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone ettevõtja sotsiaalse vastutuse kohta,
– võttes arvesse oma 30. mai 2002. aasta resolutsiooni ettevõtete sotsiaalse vastutuse Euroopa raamistikku propageeriva komisjoni rohelise raamatu kohta[6],
– võttes arvesse oma 6. veebruari 2013. aasta resolutsiooni ettevõtja sotsiaalse vastutuse, usaldusväärse, läbipaistva ja vastutustundliku ettevõtluse ning jätkusuutliku majanduskasvu kohta[7],
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta direktiivi 2014/95/EL (millega muudetakse direktiivi 2013/34/EL seoses mitmekesisust käsitleva teabe ja muu kui finantsteabe avalikustamisega teatavate suurettevõtjate ja kontsernide poolt)[8],
– võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,
A. arvestades, et hargmaine ettevõtja Embraco on otsustanud viia oma toimiva ja kasumliku tootmisüksuse Riva di Chierist (Torino) teise liikmesriiki ning koondada 497 töötajat, kuid keeldub töötajatele töötushüvitist maksmast, mis tõstatab mitu laiemat poliitilist küsimust;
B. arvestades, et Embraco otsus tegevus Slovakkiasse üle viia põhineb puhtalt rahalistel kaalutlustel, sest Slovakkias on väiksemad palgad ja maksud, ning arvestades, et sellise käitumise puhul on tegemist ELi-sisese sotsiaalse ja maksudumpinguga;
C. arvestades, et on taunitav koondada töötajaid selleks, et teenida veel suuremat kasumit;
D. arvestades, et ELi siseturg peab soodustama kõigi ELi piirkondade arengut, mitte eelistama üht teise arvelt;
E. arvestades, et tänu välismaiste investeeringute ja majandusarenguga tegeleva riikliku ameti Invitalia hiljutisele sekkumisele on koondamine kuni aasta lõpuni peatatud, kuid koondamise ega tegevuse mujale viimise peatamiseks mingit tagatist ei ole;
F. arvestades, et kui tegevus viiakse ELis mujale mitte strateegilistel kaalutlustel, vaid üksnes lühiajalise rahalise kasu saamiseks ja kulude vähendamiseks, siis hakkavad töökohad vähenema ja nende kvaliteet halvenema, see on kahjulik kogu majandusele ning takistab tulemuslikku tööstuspoliitikat, ühtekuuluvust, innovatsiooni ning arengut;
G. arvestades, et restruktureerimist läbiviivad ja tegevust koondavad ettevõtted on kohustatud seadma nende protsesside keskmesse sotsiaaldialoogi, mille käigus pööratakse erilist tähelepanu töötajate teavitamisele ja nendega konsulteerimisele, ning nad peaksid käituma sotsiaalselt vastutustundlikult;
H. arvestades, et ettevõtja sotsiaalne vastutus on mitmetahuline mõiste, mis hõlmab sotsiaalse, keskkonnaalase ja ühiskondliku vastutusega seotud ettevõtlustavade eri aspekte;
I. arvestades, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse tähtsaimate põhimõtete kohaselt peavad ettevõtjad võtma sotsiaalse vastutuse kõigis peamistes ettevõttega seotud tegevustes ning suurendama läbipaistvust ja kontrollitavust;
J. arvestades, et ettevõtja sotsiaalne vastutus võib aidata saavutada Euroopa Liidu säästva arengu strateegias sätestatud eesmärke, kuid seda ainult siis, kui ettevõtjad võetud kohustusi ka täidavad ja nad ei kasuta sotsiaalset vastutust üksnes suhtekorralduse eesmärgil;
K. arvestades, et teave, mille ettevõtja peab sotsiaal- ja töötajatega seotud küsimustes mitmekesisuse ja muu kui finantsvaldkonna kohta avalikustama (direktiiv 2014/95/EL), võib puudutada meetmeid, mille eesmärk on tagada sooline võrdõiguslikkus, Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni põhikonventsioonide rakendamine, töötingimused, sotsiaaldialoog, austada töötajate õigust teavitamisele ja nendega konsulteerimisele ning ametiühingute õigusi, tagada tööohutus ja -tervishoid ning arutelu kohalike kogukondadega, ja/või meetmeid, mida on võetud nende kogukondade kaitse ja arengu tagamiseks;
1. väljendab suurt solidaarsust töötajatega, kes võivad töö kaotada või on selle kaotanud seetõttu, et ettevõtja viib tegevuse muljale, nagu see on Embraco puhul;
2. palub komisjonil hoolikalt kontrollida, kas konkreetse Embraco juhtumi puhul on avaliku sektori raha lubamatult kasutatud, ja hinnata, kas ettevõte täidab direktiivi 2014/95/EL nõudeid;
3. mõistab hukka, et liikmesriigid püüavad pidevalt kasu saada teiste liikmesriikide arvelt, ja taunib igati avaliku sektori raha kasutamist selleks, et majandustegevuse mujale viimist soodustada;
4. palub komisjonil selgelt välja öelda, kas ELi piires tegevuse mujale viimine väiksemate palkade ja maksude eesmärgil on aluslepingutega kooskõlas;
5. on seisukohal, et ELi piires tegevuse mujale viivatelt ettevõtetelt tuleks nõuda, et nad kannaksid kulud, mis koondatud töötajatele uue töökoha leidmisega kaasnevad;
6. kutsub komisjoni üles esitama nii seadusandlikke kui ka muid kui seadusandlikke algatusi, millega võidelda ELis sotsiaalse või maksudumpinguga;
7. peab kahetsusväärseks, et ELis puudub tegelik tööstuspoliitika, mis võiks kaitsta ELi töötajaid ja tarneahelaid lühiajaliste spekulatiivsete otsuste eest;
8. nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid kas õigusaktide või kollektiivlepingute abil piisava ja ulatusliku sotsiaalkaitse, töötingimused ja inimväärse palga ning tõhusa kaitse ebaõiglase töölt vabastamise eest;
9. palub komisjonil võtta arvesse, et Euroopas tuleb kehtestada miinimumsissetuleku kava, et lahendada tööhõives valitsev hädaolukord, mis on tekkinud üleilmastumise, ettevõtete mujale viimise ja tööstuse hääbumise tagajärjel;
10. rõhutab, et ettevõtja sotsiaalne vastutus on hädavajalik, et tagada nii Euroopa Liidus kui ka mujal maailmas keskkonnaalaselt, sotsiaalselt ja majanduslikult jätkusuutlik kasv; nõuab tungivalt, et komisjon võtaks vastu uue ettevõtja sotsiaalse vastutuse strateegia, milles oleksid sätestatud karmimad aruandlus- ja vastavusnõuded, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid toetaksid ettevõtja sotsiaalse vastutuse edendamist;
11. rõhutab, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse ELi standardeid tuleb kindlalt kaitsta, kui ettevõtja kavatseb tootmise mujale viia, pööramata seejuures piisavalt tähelepanu sellele, millised sotsiaalsed ja piirkondlikud tagajärjed tema lühiajaliste otsustega kaasnevad;
12. nõuab, et konkurentsipoliitikat ja riigiabi eeskirju muudetaks nii, et avalik sektor saaks lihtsamini sekkuda, kui on vaja tagada sotsiaalne ja piirkondlik ühtekuuluvus, parandada töö- ning keskkonnakvaliteedi standardeid või lahendada rahvatervisega seotud probleeme;
13. nõuab, et nii EL kui ka selle liikmesriigid tagaksid, et ELi piires tegevuse mujale viivad ettevõtted kannavad kulud, mida koondatud töötajatele uue töökoha leidmine tekitab;
14. nõuab, et ELi tööstus- ja sotsiaalpoliitika kujundataks täielikult ümber, et see ei põhineks enam sotsiaalses, maksude ja keskkonna mõttes küsitavatel tavadel, ja nõuab tungivalt, et komisjon võitleks ulatuslike ja sügavate tagajärgedega, mis majandustegevuse mujale viimisega kaasnevad;
15. rõhutab, et nõudluse vähenemine ei tohi ajendada liikmesriike kõlvatule konkurentsile töökohtade pärast; nõuab seetõttu, et töötataks välja pikaajalised lahendused, millega kaitsta ja luua nõuetele vastavaid töökohti ja tööstustegevust nii, et seejuures täidetaks täielikult ettevõtja sotsiaalset vastutust;
16. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, nõukogule ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.