RESOLUTSIOONI ETTEPANEK ettevõtja sotsiaalse vastutuse kohta
12.3.2018 - (2018/2633(RSP))
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2
David Casa fraktsiooni PPE nimel
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 9, 151, 152, artikli 153 lõikeid 1 ja 2 ning artiklit 173,
– võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 14, 27 ja 30,
– võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,
A. arvestades, et Euroopa Liit põhineb kõrge konkurentsivõimega sotsiaalsel turumajandusel, mis püüdleb täieliku tööhõive ja sotsiaalse progressi poole;
B. arvestades, et suured tööstuslikud muutused võivad kaasa tuua tagajärgi nende mõjuvälja jäävatele töötajatele ja piirkondadele;
C. arvestades, et liikmesriigid ja Euroopa Liit peaksid püüdma välja töötada kooskõlastatud strateegiad, et saavutada Euroopa Liidu aluslepingutes sätestatud eesmärke;
D. arvestades, et ELi ja riigi õigusest tulenevaid õiguslikke kohustusi ja vahendeid võib täiendada vabatahtliku tegevusega, mis on kooskõlas ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõttega;
E. arvestades, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse omaks võtnud ettevõtete arv on ELis kasvanud, mis näitab, et selle eeliseid mõistetakse üha enam;
1. tuletab meelde, et ettevõtja sotsiaalne vastutus on vabatahtlik ja hõlmab meetmeid, mida ettevõtjad võtavad sotsiaal- ja keskkonnaküsimuste lahendamiseks lisaks ELi ja riikide õigusraamistikes tehtavale;
2. on seisukohal, et selleks, et kindlustada ja luua töökohti kõikjal Euroopas, peavad liikmesriigid kehtestama õiged tingimused Euroopa ettevõtlussektori jaoks, et tõmmata ligi ja säilitada ettevõtteid kõigis Euroopa piirkondades; tuletab meelde, et nii Euroopa kui ka riigi tasandi tööhõive ja majanduskasvu strateegiate eesmärk on luua töökohti ja arukat, jätkusuutlikku ja pikaajalist majanduskasvu;
3. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jälgima arenguid tööturul ja võtma ennetavaid meetmeid Euroopa töötajate tööalase konkurentsivõime säilitamiseks nende karjääri jooksul;
4. tuletab meelde Euroopa rahastamisvahendite olemasolu, nagu Euroopa Sotsiaalfond ja Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond;
5. toonitab, et haridus- ja koolitusprogramme tuleb muutuva tööturu vajadustega paremini kooskõlastada; palub komisjonil ja liikmesriikidel seetõttu elavdada info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ning loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonna koolitust ja haridust, et anda nii praegusele kui ka tulevasele tööjõule vajalikud e-oskused;
6. ergutab arendama tehnilisi oskuseid, eriti töötlevas tööstuses; nõuab seetõttu praktikaõppe süsteemide väljaarendamist ja laiendamist ning toonitab, et oskustega tehniliste töötajate tähtsust tuleb edendada;
7. kutsub liikmesriike üles ergutama äriühinguid pakkuma oma töötajatele karjääri jooksul väljaõpet, pöörates erilist tähelepanu eakatele töötajatele;
8. mõistab karmilt hukka tava, mille kohaselt äriühingud registreerivad ajutiselt oma tegevuse mingis piirkonnas vaid piiratud ajaks, mille jooksul on neil õigus saada sisseseadmistoetust;
9. tuletab meelde, et sotsiaalne dumping on üks võimalikke ELi standardite ja eeskirjade rikkumise tagajärgi;
10. rõhutab, et regionaalabi üks oluline eesmärk on töökohtade säilitamine ja uute loomine kõigis piirkondades;
11. kutsub komisjoni üles jälgima, kas liikmesriigid kasutavad Euroopa rahalisi vahendeid nõuetekohaselt, et saavutada strateegia „Euroopa 2020“ eesmärke ja sotsiaalset ühtekuuluvust kogu liidus;
12. rõhutab, et ettevõtlussektoril on samuti kohustus saavutada strateegia „Euroopa 2020“ eesmärke; ergutab ettevõtjaid laiendama oma tegevust, mille aluseks on ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõte, väljapoole oma tööstusbaasi piire ning võtma arvesse nende piirkondade pikaajalist stabiilsust ja majanduskasvu, kus nende tegevus toimub;
13. rõhutab, et juhul, kui restruktureerimine on vältimatu, peavad ettevõtjad täitma oma õiguslikke kohustusi ELi ja siseriiklike õigusaktide kohaselt, pidades esmatähtsaks töötajate teavitamist ja nendega konsulteerimist ning võimalust vaadata läbi sotsiaalpartnerite pakutud alternatiivid;
14. nõuab kohalikku dialoogi, mis hõlmaks kõiki sidusrühmi ja kus käsitletaks restruktureerimise parimat võimalikku läbiviimist;
15. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile ja nõukogule ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.