RESOLUTSIOONI ETTEPANEK vaktsineerimisest hoidumise ja vaktsineerimise vähenemise kohta Euroopas
16.4.2018 - (2017/2951(RSP))
vastavalt kodukorra artikli 128 lõikele 5
Joëlle Mélin fraktsiooni ENF nimel
B8‑0195/2018
Euroopa Parlamendi resolutsioon vaktsineerimisest hoidumise ja vaktsineerimise vähenemise kohta Euroopas
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 168,
– võttes arvesse nõukogu järeldusi laste vaktsineerimise kohta: laste vaktsineerimise edusammud ja väljakutsed Euroopas ning edasine tegevus[1], mille ELi liikmesriikide tervishoiuministrid võtsid vastu 6. juunil 2011,
– võttes arvesse nõukogu 1. detsembri 2014. aasta järeldusi vaktsineerimise kui tõhusa rahvatervisealase vahendi kohta,
– võttes arvesse komisjoni 29. juuni 2017. aasta teatist „Euroopa terviseühtsuse tegevuskava antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemiseks“ (COM(2017)0339),
– võttes arvesse Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) ülemaailmset vaktsineerimise tegevuskava, mille 194 liikmesriiki 2012. aasta mais maailma terviseassambleel heaks kiitsid,
– võttes arvesse WHO resolutsiooni 68.6, mille 194 liikmesriiki 26. mail 2015. aastal maailma terviseassambleel heaks kiitsid,
– võttes arvesse WHO Euroopa vaktsineerimise tegevuskava aastateks 2015–2020, mis võeti vastu 18. septembril 2014. aastal,
– võttes arvesse Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) 27. aprilli 2017. aasta tehnilist aruannet „Vaktsineerimise infosüsteemid ELis ja EMPs“,
– võttes arvesse ECDC 14. juuni 2017. aasta tehnilist aruannet „Vaccine-preventable diseases and immunisation: Core competencies’ („Vaktsineerimisega välditavad haigused ja vaktsineerimine: põhipädevus“),
– võttes arvesse USAs New Yorgis 21. septembril 2016. aastal toimunud ÜRO Peaassamblee kõrgetasemelisel kohtumisel vastu võetud poliitilist deklaratsiooni antimikroobikumiresistentsuse kohta,
– võttes arvesse Maailmapanga 2017. aasta märtsi aruannet „Drug-Resistant Infections: A Threat to Our Economic Future“ (Ravimiresistentsed infektsioonid, mis ohustavad meie majanduslikku tulevikku),
– võttes arvesse nõukogu 22. detsembri 2009. aasta soovitust vaktsineerimise kohta hooajalise gripi vastu [2],
– võttes arvesse üha suuremat mandritevaheliste reisijate arvu,
– võttes arvesse küsimusi, mis esitati nõukogule ja komisjonile vaktsineerimisest hoidumise ja vaktsineerimise vähenemise kohta Euroopas (O-000008/2018 – B8‑0011/2018 ja O-000009/2018 – B8‑0012/2018),
– võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,
A. arvestades, et ennetav vaktsineerimine teatavate haiguste vastu, nagu teetanus, lastehalvatus, rõuged ja tuberkuloos, on seni andnud suurepäraseid tulemusi ilma oluliste kõrvalmõjudeta Euroopas või mujal maailmas ja tekitamata probleeme minimaalse vaktsineerimismäära osas;
B. arvestades, et nimetatud haigused on Euroopas resistentsel kujul jälle esinema hakanud ning sellel on otsene ja tõendatud seos suurte rändevoogudega;
C. arvestades, et vaktsineerimisega välditavatesse haigustesse (v.a gripp) haigestumise juhtusid oleks ELis olnud seitsme aasta jooksul 215 000 ehk 30 000 haigestumisjuhtu aastas ning haigestunud oleksid moodustanud 0,0055 % Euroopa elanikkonnast, mis kujutab endast teaduslikust vaatenurgast väga madalat riski-kasu suhet[3];
D. arvestades, et 95 % neist haigustest, millest mõned võivad lõppeda surmaga ja mida saaks vaktsineerimisega ära hoida, on Euroopas sisuliselt likvideeritud ainult hügieeni parandamise kaudu (eelkõige leetrid);
E. arvestades, et maailmas sureb endiselt 2,5 miljonit inimest mitte otseselt ebapiisava vaktsineerimise tõttu, vaid teatavate haiguste leviku tõttu, mille ainsaks põhjuseks on halb hügieen;
F. arvestades, et 1. jaanuaril 2018 oli vaktsineerimise määr 28 liikmesriigis väga erinev ja et Euroopas on viimase kümne aasta jooksul esinenud vaktsiinipuudust;
G. arvestades, et sellele vaatamata ei ole Euroopas või mujal maailmas esinenud epideemiaid, mis õigustaks paanikat külvavat vaktsineerimispropagandat;
H. arvestades, et just nende paanikat külvavate instseneeritud sõnavõttude puhul on tegu tõeliste libauudistega;
I. arvestades pealegi, et ei ole läbi viidud katseid mitme tüve vastu kaitset andvate polüvalentsete vaktsiinide kohta, ehkki polüvalentsete vaktsiinide kasutamist ollakse hetkel kohustuslikuks muutmas erinevates liidu liikmesriikides;
J. arvestades, et vaktsiinide ja antimikroobikumiresistentsuse vahel ei ole otsest seost; arvestades, et antimikroobikumiresistentsuse probleemi lahendamiseks ei piisa üksnes sellest, kui vaktsiine kasutatakse nõuetekohaselt, vaid kogu maailmas tuleb nõuetekohaselt kasutada antibiootikume;
K. arvestades, et Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 8 sätestatakse järgmist: „1. „Igaühel on õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu ja kodu ning korrespondentsi saladust. 2. Ametivõimud ei sekku selle õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks.”
1. nõuab rändajate väga ranget kontrolli ELi välispiiridel, et teha kindlaks, kas nad võivad olla resistentsete haigustekitajate kandjad;
2. nõuab samasuguste kontrollide teostamist iga liikmesriigi piiridel;
3. kutsub kõiki liikmesriike üles viima läbi põhjalikud polüvalentsete vaktsiinide katsed enne nende turuleviimist ja seadusega kohustuslikuks muutmist ning võrdlema nende riski-kasu suhet teiste profülaktiliste meetoditega;
4. nõuab, et avaldataks kogu teave 24 liikmesriigis algatatud ja nende toetatavate pakkumismenetluse kohta, mis hõlmavad vaktsiine tootvaid laboratooriume, ja tagada seejuures suurim läbipaistvus;
5. nõuab, et Euroopa Inimõiguste Kohtu otsust eraelu puutumatuse austamise kohta[4] laiendataks ekstrapoleerimise teel kohustuslikule vaktsineerimisele;
6. nõuab, et säilitatakse liikmesriikide pädevus vaktsineerimiskavade kehtestamisel;
7. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikidele, Maailma Terviseorganisatsioonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.