RESOLUTSIOONI ETTEPANEK Euroopa ühendamise rahastu kohta pärast 2020. aastat
28.5.2018 - (2018/2718(RSP))
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2
Merja Kyllönen fraktsiooni GUE/NGL nimel
B8‑0247/2018
Euroopa Parlamendi resolutsioon Euroopa ühendamise rahastu kohta pärast 2020. aastat
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping“) artikleid 311, 312 ja 323,
– võttes arvesse nõukogu 20. juuni 2017. aasta määrust (EL, Euratom) 2017/1123, millega muudetakse määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020[1],
– võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta[2],
– võttes arvesse oma 6. juuli 2016. aasta resolutsiooni mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) valimistejärgse muutmise ettevalmistamise ja Euroopa Parlamendi tähelepanekute kohta enne komisjoni ettepaneku valmimist[3],
– võttes arvesse komisjoni 14. septembri 2016. aasta ettepanekut võtta vastu nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020 (COM(2016)0604), ja sellele lisatud komisjoni talituste töödokumenti (SWD(2016)0299),
– võttes arvesse komisjoni 14. septembri 2016. aasta ettepanekut muuta 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta (COM(2016)0606),
– võttes arvesse Pariisi kokkuleppe ratifitseerimist Euroopa Parlamendi poolt 4. oktoobril 2016. aastal ja nõukogu poolt 5. oktoobril 2016. aastal,
– võttes arvesse oma 26. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) muutmise kohta[4],
– võttes arvesse Euroopa Regioonide Komitee 15. juuni 2016. aasta arvamust „Mitmeaastase finantsraamistiku vahehindamine“[5],
– võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,
A. arvestades, et transpordisektor koos sellega seotud taristuga on hädavajalik iga riigi arenguks ja liikmesriikide elanikkonna heaoluks ning edendab majanduskasvu, sotsiaalset ja majanduslikku kaasamist ning arengut iga ELi piirkonna majanduspotentsiaali suurendamise abil;
B. arvestades, et Euroopa ühendamise rahastu loodi aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020“ ning ELi energia- ja kliimapoliitika valdkonna nn 20-20-20-eesmärkide raames transpordi-, energeetika- ja telekommunikatsioonitaristu ühise, keskselt hallatava rahastamisprogrammina;
C. arvestades, et Euroopa ühendamise rahastu annab olulise osa transpordi- ja energeetikaprojektidele eraldatavatest ELi rahalistest vahenditest ning aitab oluliselt kaasa Euroopa majanduse dekarboniseerimisele ja aitab samal ajal saavutada Pariisi kliimakokkuleppe kohaseid ELi heitkoguste vähendamise eesmärke;
D. arvestades, et Euroopa ühendamise rahastust kaasrahastatavate projektide liik peaks vastama ELi eesmärgile suurendada ühenduvust Euroopa tasandil ja suunata toetus Euroopa mõõtmega avalikele hüvedele; arvestades, et Euroopa ühendamise rahastu aitab saavutada komisjoni prioriteete Euroopa dekarboniseerimiseks kooskõlas kõigi liikmesriikide poolt ratifitseeritud Pariisi kokkuleppe eesmärkidega;
E. arvestades, et mis puudutab Euroopa strateegilisi investeeringuid, siis komisjon on juba avaldanud oma ettepaneku võtta vastu määrus üleeuroopalise transpordivõrgu (TEN-T) väljaarendamise edendamiseks võetavate meetmete lihtsustamise kohta ning 6. juuniks 2018 on kavandatud avaldada seadusandlik ettepanek 2020. aasta järgse Euroopa ühendamise rahastu kohta;
1. on veendunud, et transpordisektoris tuleks eelistada projekte, millega edendatakse keskkonnasõbralike transpordiliikide arendamist, parandatakse piiriüleseid ühendusi, rajatakse puuduvad ühenduslülid ja kõrvaldatakse kitsaskohad, kus see on vajalik; on seetõttu seisukohal, et selle stsenaariumi korral suudab Euroopa ühendamise rahastu anda konkreetse panuse püüdlusse saavutada ühtne ja jätkusuutlik Euroopa transpordipiirkond; rõhutab, et ELi rahastamise saamise kriteeriumid peavad hõlmama kohustust näidata, kuidas kõnealune projekt aitab kaasa kliimaeesmärkide saavutamisele;
2. toonitab lisaks, et Euroopa ühendamise rahastu peaks keskenduma ELi lisaväärtuse andmisele transpordi ühenduvuse arendamisel, keskendudes peamiselt riigi, piirkonna või kohaliku tasandi projektidele, mis ei saaks ilma ELi toetuseta teoks; on seetõttu seisukohal, et kui puudub piisav riiklik rahastamine, peaks komisjon jätkama Euroopa ühendamise rahastu vahendite eraldamist toetustena projektidele, millel on laiem piirkondlik ja ELi kasu;
3. toonitab Euroopa ühendamise rahastu, programmi „Horisont 2020“ ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vastastikuse täiendavuse eeliseid; juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Regionaalarengu Fondil (ERF) ja Ühtekuuluvusfondil on tugev piirkondlik mõõde, mis vastab kohalikule nõudlusele ja millega tagatakse, et rahaline toetus keskendub vähem arenenud piirkondadele ja 15 liikmesriigile, mis vastavad Ühtekuuluvusfondist toetuse saamise tingimustele; märgib lisaks, et Euroopa ühendamise rahastu püüab tegeleda keskselt TEN-T põhivõrgu ELi-ülese prioriteediga, keskendudes ELi integreerimisele piiriüleste ühenduste ja omavaheliste ühenduste, kitsaskohtade kõrvaldamise ja koostalitlusvõime projektide abil;
4. rõhutab, et investeeringud ELi transporditaristusse, kui need Ühtekuuluvusfondi 11,3 miljardi euro suuruse transpordialase toetuse abil ellu viiakse, peaks jääma keskselt juhitud ja koostöös liikmesriikidega toimuva eelarve täitmise allikate tasakaalustatud süsteemiks;
5. peab vajalikuks Euroopa ühendamise rahastut ajakohastada, keskendudes ühendustele ja võrkude väljakujundamisele äärealadel ning hõlmates kõiki transpordivajadusi, sh digitaalseid lahendusi, ühelt transpordiliigilt teisele üleminekut ja säästvamat transporti; usub, et kõnealune ajakohastatud Euroopa ühendamise rahastu peaks seadma suuremaks prioriteediks ka otseseosed põhi- ja üldvõrkude vahel, sh näiteks horisontaalsed prioriteedid, nagu meremagistraalid ja siseveeteed; on veendunud, et see peaks kajastuma eelnevalt kindlaks määratud projektide loeteludes, mis lisatakse järgmisesse Euroopa ühendamise rahastu määrusesse;
6. tuletab meelde, et selleks, et põhivõrk 2030. aastaks välja arendada, vajab ajakohastatud Euroopa ühendamise rahastu suuremat asjaomaste kodanike osalemist otsustusprotsessides, läbipaistvust vahendite keskkonnaalase ja rahandusliku kasutamise hindamisel ja järelevalves, transpordiliikide integreerimise parandamist ja kaasmodaalse tegevuse edendamist;
7. väljendab heameelt Euroopa ühendamise rahastu valdkonnaülese sünergia loomise üle; loodab, et tulevased sektoripõhised poliitikasuunised ja Euroopa ühendamise rahastu vahendid muudetakse paindlikumaks, et hõlbustada sünergiat ning reageerida paremini tehnika arengule ja uutele prioriteetidele, nagu digiteerimine, kiirendades samal ajal dekarboniseerimist ja käsitledes ühiseid ühiskondlikke väljakutseid;
8. rõhutab, et Euroopa ühendamise rahastu peab ka edaspidi olema mõjus ja sihtotstarbeline vahend investeerimiseks üleeuroopalisse taristusse (TEN) transpordi-, energeetika- ja digitaalsektoris ning selleks, et aidata kaasa ELi prioriteetide saavutamisele püsivate töökohtade, majanduskasvu ja investeeringute valdkonnas, võideldes samal ajal kliimamuutustega kooskõlas kõigi sellega seotud ELi horisontaalsete poliitikameetmetega, et saavutada ELi dekarboniseerimine 2050. aastaks;
9. on vastu Euroopa ühendamise rahastu mis tahes kasutamisele või rakendamisele ELi sõjaväelise liikuvuse tegevuskava eesmärkide täitmiseks ning on seisukohal, et see jääb välja nii määruse (EL) nr 1315/2013 (TEN-T kohta) kui ka määruse (EL) nr 1316/2013 (Euroopa ühendamise rahastu kohta) kohaldamisalast;
10. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile ja liikmesriikidele.
- [1] ELT L 163, 24.6.2017, lk 1.
- [2] ELT C 373, 20.12.2013, lk 1.
- [3] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0309.
- [4] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0412.
- [5] ELT C 17, 18.1.2017, lk 20.