Resolutsiooni ettepanek - B8-0188/2019Resolutsiooni ettepanek
B8-0188/2019
Euroopa parlament

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK ELi kasvuhoonegaaside heitkoguste pikaajalise vähendamise strateegia kohta vastavalt Pariisi kokkuleppele

11.3.2019 - (2019/2582(RSP))

nõukogu ja komisjoni avalduste alusel
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2

Peter Liese, Jytte Guteland, Nils Torvalds, Bas Eickhout, Lynn Boylan, Eleonora Evikeskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni nimel

Menetlus : 2019/2582(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
B8-0188/2019
Esitatud tekstid :
B8-0188/2019
Arutelud :
Hääletused :
Vastuvõetud tekstid :

B8-0188/2019

Euroopa Parlamendi resolutsioon ELi kasvuhoonegaaside heitkoguste pikaajalise vähendamise strateegia kohta vastavalt Pariisi kokkuleppele

(2019/2582(RSP))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 28. novembri 2018. aasta teatist „Puhas planeet kõigi jaoks. Euroopa pikaajaline strateegiline visioon, et jõuda jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduseni“ (COM(2018)0773),

–  võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja selle Kyoto protokolli,

–  võttes arvesse Pariisi kokkulepet, otsust 1/CP.21 ja ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärku (COP21) ning Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 11. konverentsi (CMP11), mis toimus 30. novembrist 11. detsembrini 2015 Prantsusmaal Pariisis,

–  võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 24. istungjärku (COP24), Kyoto protokolli osaliste koosoleku 14. istungjärku (CMP14) ja Pariisi kokkuleppe osaliste koosolekuna toimiva osaliste konverentsi 3. istungjärku (CMA1.3), mis peeti 2.–14. detsembril 2018 Poolas Katowices,

–  võttes arvesse ÜRO kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 ja kestliku arengu eesmärke,

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2018. aasta resolutsiooni Poolas Katowices toimuva 2018. aasta ÜRO kliimamuutuste konverentsi (COP24) kohta[1],

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 22. märtsi 2018. aasta kohtumise järeldusi,

–  võttes arvesse valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) eriaruannet „Globaalne soojenemine 1,5°C“, selle 5. hindamisaruannet (AR5) ja selle kokkuvõtvat aruannet,

–  võttes arvesse 27. novembril 2018. aastal vastu võetud ÜRO 9. aruannet keskkonnaheite erinevuste kohta,

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni resolutsiooni ettepanekut,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et Katowices toimunud COP24 tulemusel võeti vastu Katowice reeglistik, mis annab Pariisi kokkuleppe rakendamiseks õigusliku selguse;

1.  rõhutab, et kliimamuutused mõjutavad Euroopa kodanikke juba praegu vahetult; rõhutab, et Euroopa Keskkonnaameti andmetel oli aastatel 2010–2016 äärmuslikest ilmastiku- ja kliimaoludest põhjustatud iga-aastane keskmine kahjum liidus ligikaudu 12,8 miljardit eurot ning kui edasisi meetmeid ei võeta, võivad ELi kliimakahjud ulatuda 2080. aastaks vähemalt 190 miljardi euroni, mis tähendab heaolu netovähenemist suurusjärgus 1,8 % liidu praegusest SKPst; rõhutab, et suurte heitkoguste stsenaariumi kohaselt võivad ELi üleujutuste iga-aastased kulud tõusta aastaks 2100 triljoni euroni ning et ilmastikuga seotud loodusõnnetused võivad samaks aastaks mõjutada praeguse 5 % võrreldes umbes kahte kolmandikku Euroopa kodanikest; rõhutab samuti, et Euroopa Keskkonnaameti andmetel kannatab aastaks 2030 ELi asustatud aladest 50 % tõsise veepuuduse all;

2.  tuletab meelde Eurobaromeetri 2018. aasta novembri leide, mille kohaselt peab 93 % eurooplastest kliimamuutusi inimtegevusest tulenevaks ning 85 % nõustub sellega, et kliimamuutuste vastu võitlemine ja energia tõhusam kasutamine võib luua Euroopas majanduskasvu ja töökohti; märgib, et kliimamuutused on Euroopas inimeste jaoks esmatähtis küsimus;

3.  rõhutab, et IPCC eriaruanne „Globaalne soojenemine 1,5°C“ kujutab endast kõige põhjalikumat ja ajakohasemat teaduslikku hinnangut kliimamuutuste leevendamise viisidele kooskõlas Pariisi kokkuleppega;

4.  rõhutab, et IPCC 1,5 °C käsitleva eriaruande kohaselt tähendab globaalse soojenemise piiramine 1,5 °C-ga, ilma ületamiseta või piiratud ületamisega, et kasvuhoonegaaside netoheide tuleb kogu maailmas nullini viia hiljemalt 2067. aastaks, ning ülemaailmsete kasvuhoonegaaside heitkoguste piiramine kuni 27,4 gigatonni CO2-ekvivalendini (GtCO2eq) aastas tuleb saavutada 2030. aastaks; rõhutab, et neid leide arvesse võttes peab liit kui ülemaailmne liider turvalise võimaluse tagamiseks hoida üleilmne temperatuuri tõus alla 1,5 °C aastaks 2100 püüdma saavutada kasvuhoonegaaside heite nullini viimise võimalikult kiiresti ja hiljemalt 2050. aastaks;

5.  väljendab muret ÜRO keskkonnaprogrammi 2018. aasta aruande pärast keskkonnaheite erinevuste kohta, kus leitakse, et praegused tingimusteta riiklikult kindlaksmääratud panused ületavad oluliselt Pariisi kokkuleppe soojenemispiirangut, mis on tunduvalt alla 2 °C, ja toovad selle asemel 2100. aastaks kaasa hinnangulise temperatuuri tõusu 3,2 °C[2]; rõhutab, et kõik ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osalised peavad oma 2020. aasta kliimaeesmärke kiiresti suurendama;

6.  väljendab heameelt komisjoni teatise „Puhas planeet kõigi jaoks. Euroopa pikaajaline strateegiline visioon, et jõuda jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduseni“ üle; toetab eesmärki vähendada kasvuhoonegaaside heide 2050. aastaks nullini ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid teeksid sama Euroopa tuleviku teemalise arutelu raames, mis toimub 2019. aasta mais Sibius ELi erakorralisel tippkohtumisel;

Sajandi keskpaigani ulatuva Euroopa heiteneutraalsuse strateegia tegevusviisid

7.  märgib, et strateegias esitatakse kaheksa tegevusviisi majanduslikuks, tehnoloogiliseks ja sotsiaalseks ümberkujundamiseks, mis on vajalik selleks, et liit saaks täita Pariisi kokkuleppe pikaajalist temperatuurieesmärki; märgib, et ainult kaks neist tegevusviisidest võimaldaksid liidul saavutada kasvuhoonegaaside netoheite nullini viimise hiljemalt 2050. aastaks; rõhutab, et see nõuab kiiret tegutsemist ja märkimisväärseid jõupingutusi kõigil tasanditel, alates kohalikust ja piirkondlikust kuni riikliku ja Euroopa tasandini, ning kõigi valitsusväliste osalejate kaasamist; täheldab, et piirkondlikul ja kohalikul tasandil kindlaksmääratud panused võiksid olla olulised vahendid heite erinevuste vähendamiseks; tuletab meelde liikmesriikide kohustust võtta vastu riiklikud pikaajalised strateegiad, nagu on sätestatud energialiidu juhtimise määruses[3]; kutsub seetõttu liikmesriike üles kehtestama selged lühi- ja pikaajalised eesmärgid ja poliitikameetmed, mis on kooskõlas Pariisi kokkuleppe eesmärkidega, ning pakkuma heiteneutraalsuseni viivatele tegevusviisidele investeeringutoetust;

8.  rõhutab, et strateegias esitatud esimest liiki tegevusviiside eesmärk on vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2050. aastaks vaid ligikaudu 80 %, võrreldes 1990. aasta tasemega; märgib murega, et selline eesmärk tähendab ülemaailmse temperatuuritõusu hoidmist vaevu alla 2 °C ega ole seetõttu kooskõlas Pariisi eesmärgiga hoida temperatuuritõus tunduvalt alla 2 °C ega kaugema sihiga hoida see alla 1,5 °C;

9.  juhib tähelepanu asjaolule, et komisjoni hinnangute kohaselt peaks ELi SKP nullheite stsenaariumide prognooside kohaselt kasvama rohkem kui stsenaariumide puhul, kus heidet vähendataks vähem, kusjuures mõju jaotub mõlemal juhul ELis ebaühtlaselt, mis on tingitud liikmesriikide vahelistest erinevustest, muu hulgas seoses SKPga elaniku kohta ja energiaallikate jaotuse CO2-mahukusega; on seisukohal, et tegevusetus oleks kõige kulukam stsenaarium ja selle tagajärjeks poleks mitte ainult SKP järsk kahanemine Euroopas, vaid see suurendaks ka liikmesriikide ja piirkondade vahelist ja sisest majanduslikku ebavõrdsust, sest tegevusetuse tagajärjed tabavad ühtesid eeldatavasti rohkem kui teisi;

10.  märgib murega, et EL sõltub praegu ligikaudu 55 % ulatuses imporditavast energiast; rõhutab, et nullilähedase netoheite stsenaariumi korral väheneks see 2050. aastaks 20 %ni, mis avaldaks positiivset mõju ELi kaubandusbilansile ja geopoliitilisele positsioonile; märgib, et fossiilkütuste impordi kulude kumulatiivne sääst aastatel 2031–2050 oleks ligikaudu 2–3 triljonit eurot, mida oleks võimalik kulutada muudele Euroopa kodanike prioriteetidele;

11.  rõhutab, et nullilähedase netoheite stsenaariumi puhul vähendaks väiksem õhusaaste peenosakeste põhjustatud enneaegseid surmajuhtumeid rohkem kui 40 % võrra; märgib, et sellise stsenaariumi kohaselt väheneksid tervisekahjud aastas ligikaudu 200 miljardi euro võrra;

12.  väljendab heameelt kahe uue tegevusviisi lisamise üle, mis peaksid võimaldama kasvuhoonegaaside netoheite 2050. aastaks nullini viia, ja komisjoni toetuse üle, ning leiab, et sajandi keskpaiga eesmärk on ainsana kooskõlas liidu kohustustega, mis tulenevad Pariisi kokkuleppest; peab kahetsusväärseks asjaolu, et strateegias ei käsitletud tegevusviise, mis vähendaksid kasvuhoonegaaside heite nullini enne 2050. aastat;

13.  märgib, et need tegevusviisid hõlmavad mitme süsinikdioksiidi eemaldamise tehnoloogia kasutamist, sealhulgas süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise (CCS) või süsinikdioksiidi kogumise ja kasutamise (CCU) ja otse õhust kogumise abil, mida ei ole veel laiaulatuslikult kasutusele võetud; on siiski seisukohal, et ELi nullheite strateegias tuleks seada esikohale heitkoguste otsene vähendamine ning meetmed ELi looduslike neeldajate ja reservuaaride säilitamiseks ja tõhustamiseks, ning süsinikdioksiidi kõrvaldamise tehnoloogiaid peaks kasutama ainult juhul, kui otseseid heitkoguste vähendamise võimalusi pole; on veendunud, et 2030. aastaks tuleb võtta täiendavaid meetmeid, et liit ei peaks toetuma sellisele süsiniku kõrvaldamise tehnoloogiale, mis ohustaks tõsiselt ökosüsteeme, bioloogilist mitmekesisust ja toiduga kindlustatust, nagu on kinnitatud IPCC 1,5 °C aruandes;

14.  rõhutab, et kuni sellise tehnoloogia teostatavuse tõendamiseni peaks mis tahes 2050. aastaks ellu viidav tegevusviis põhinema peamise üleminekutehnoloogia kaubanduslikul kättesaadavusel, võttes samal ajal arvesse liikmesriikide erinevaid lähtepunkte, toetades õiglast üleminekut kõige CO2-mahukamates piirkondades ja vähendades heitkoguseid kõigis heidet tekitavates sektorites;

Kliimamuutuste sotsiaalsed aspektid ja õiglane üleminek

15.  väljendab heameelt komisjoni hinnangu üle, et netoheite nullini vähendamine on võimalik ilma reaalse töökohtade kaotuseta, ning võtab rahuloluga teadmiseks energiamahukas tööstuses toimuva ülemineku üksikasjaliku hindamise; rõhutab, et kui seda tehakse hästi ning kõige haavatavamaid piirkondi, sektoreid ja kodanikke asjakohaselt toetatakse, võib õiglane üleminek kasvuhoonegaaside nullheitele luua liidus töökohti – kogu majandust hõlmav tööhõive suureneb nullheitega majanduses 2050. aastaks 2,1 miljoni töökoha võrra, võrreldes stsenaariumiga, kus heitkoguste vähendamine 80 % looks 1,3 miljonit lisatöökohta; on seetõttu seisukohal, et komisjon peaks ELi oskuste ülevaate raames töötama välja uuendatud oskuste auditi koos piirkondlike andmetega oskuste vajaduse kohta kliimaneutraalses Euroopas, et toetada kõige haavatavamaid piirkondi, sektoreid ja inimesi ümberõppel tulevikukindlate ja kvaliteetsete töökohtade jaoks nendes piirkondades;

16.  rõhutab, et üleminek peab olema õiglane ühiskonna kõigi osade jaoks; märgib, et see nõuab arusaama õiglasest üleminekust, mis hõlmab kiirendatud kliimameetmetega seotud negatiivset ja positiivset mõju, nagu töökohtade kadu ja uued tööhõivevõimalused, samuti kliimameetmete edasilükkumise mõju;

17.  rõhutab mitmekülgset kasu, mida kliimaneutraalne ühiskond avaldab rahvatervisele, seda nii hoolduskulude kokkuhoiu osas kui ka kergema koormuse kujul kindlustus- ja riiklikele tervishoiusüsteemidele, samuti Euroopa kodanike üldisele heaolule tänu suuremale bioloogilisele mitmekesisusele, õhusaaste vähenemisele ja väiksemale kokkupuutele saasteainetega;

18.  on veendunud, et kliimamuutustega seotud üleminek Euroopas peab olema ökoloogiliselt, majanduslikult ja sotsiaalselt kestlik; rõhutab, et kõigi kodanike poliitilise heakskiidu tagamiseks on oluline võtta arvesse kliima- ja dekarboniseerimispoliitika jaotuslikku mõju, eriti väikese sissetulekuga inimestele; on seetõttu seisukohal, et ELi ja liikmesriikide kliimapoliitikas tuleks täiel määral arvesse võtta sotsiaalset mõju, et tagada Euroopas sotsiaalne ja ökoloogiline ümberkujundamine; rõhutab sellega seoses, et kaasavate protsesside alusel ning tihedas koostöös kohalike ja piirkondlike ametiasutuste, ametiühingute, haridusasutuste, kodanikuühiskonna organisatsioonide ja erasektoriga tuleb kõikidel tasanditel kavandada kohandatud ja piisavalt rahastatud strateegiad, et tagada kõigile Euroopa kodanikele selles üleminekus võrdsed ja õiglased võimalused;

19.  tuletab meelde, et ligikaudu 50–125 miljonit Euroopa kodanikku elab praegu kütteostuvõimetuse ohus[4]; rõhutab, et energiasüsteemi ümberkujundamisel võib olla ebaproportsionaalne mõju väikese sissetulekuga inimestele ja see võib kütteostuvõimetust veelgi suurendada; tunnistab, et energiapoliitikal peab olema sotsiaalne mõõde ja tuleb tagada, et kedagi ei jäeta kõrvale; kutsub liikmesriike üles võtma tulevikku suunatud meetmeid, et tagada energiasüsteemi õiglane ümberkujundamine ja juurdepääs energiale kõigi ELi kodanike jaoks;

20.  on veendunud, et noortel on üha terasem sotsiaalne ja keskkonnateadlikkus, mis võib meie ühiskonna muuta tulevikus kliimamuutustele vastupanuvõimelisemaks, ning et noorte haridus on üks tõhusamaid kliimamuutuste vastu võitlemise vahendeid; rõhutab vajadust kaasata aktiivselt nooremaid põlvkondi, et sõlmida rahvusvahelisi, kultuuride- ja põlvkondadevahelisi suhteid, mille põhjal algatada kultuurilisi muutusi, mis toetavad ülemaailmseid jõupingutusi kestlikuma tuleviku nimel;

21.  peab tervitatavaks asjaolu, et kogu Euroopa elanikkond on muutunud kliimaalase õigluse eest väljaastumisel üha aktiivsemaks, eelkõige koolistreikide kaudu; väljendab heameelt selliste aktivistide üleskutsete üle vaadata kaugemale tulevikku ning on veendunud, et riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused ning EL peaksid neid üleskutseid arvesse võtma;

22.  rõhutab, et Euroopa kodanike kaasamine ja osalemine on väga oluline selleks, et võimaldada Euroopal vähendada kasvuhoonegaaside netoheide nullini hiljemalt 2050. aastaks; ergutab kõiki riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi omavalitsusi võtma konkreetseid meetmeid, et stimuleerida ja hõlbustada kodanike osalemist üleminekus väiksema CO2-heitega ühiskonnale;

Vahe-eesmärgid

23.  tunnistab, et 2020–2030 on kõige olulisem aastakümme, kui EL soovib saavutada 2050. aastaks heidete null-taseme; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama kindlat keskpika ajavahemiku eesmärki aastaks 2030, et tagada investeeringute piisav stabiilsus turul, täielikult rakendada tehnoloogilise innovatsiooni võimalusi ja suurendada Euroopa ettevõtete väljavaateid saada vähese heitega tootmises üleilmseks turuliidriks;

24.  rõhutab, et kasvuhoonegaaside heite kõige kulutasuvamal viisil nulliviimine 2050. aastaks eeldab 2030. aastaks nõudlikumate eesmärkide püstitamist ja nende kooskõlastamist 2050. aasta netonullheite kavadega; peab ülimalt tähtsaks, et liit annaks hiljemalt septembris 2019 New Yorgis toimuval ÜRO kliimatippkohtumisel selgelt märku, et on valmis oma panust Pariisi kokkuleppesse uuesti läbi vaatama;

25.  toetab liidu riiklikult kindlaksmääratud panuse ajakohastamist, seades kogu majandust hõlmavaks eesmärgiks vähendada liidusisest kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks 55 % võrreldes 1990. aasta tasemega; kutsub seetõttu ELi juhte üles toetama liidu riiklikult kindlaksmääratud panuse vastavat suurendamist mais 2019 Sibius toimuval ELi erakorralisel tippkohtumisel, pidades silmas 2019. aasta septembris toimuvat ÜRO kliimatippkohtumist;

26.  osutab mõjule, mida heitkogustega kauplemise süsteemi reform on avaldanud ELi saastekvootide hinnale, ning asjaolule, et usaldus süsteemi vastu on taastatud;

27.  leiab seetõttu, et komisjon peaks hiljemalt 2022.–2024. aastal oma 2030. aasta kliimapaketi ja muude asjakohaste õigusaktide läbivaatamisel esitama seadusandlikud ettepanekud, et suurendada eesmärke kooskõlas riiklikult kindlaksmääratud panuste ajakohastatud versiooni ja sihiga viia heitkogused nullini; on veendunud, et kui 2030. aastaks ei seata piisavaid eesmärke, piirab see tulevasi võimalusi ja võib näiteks piirata teatavate CO2-heite kulutõhusa vähendamise võimaluste kättesaadavust; peab neid läbivaatamisi vajalikuks, et tagada ELi kliimakohustuste täitmine;

28.  on veendunud, et turgude suurema stabiilsuse tagamiseks oleks ELil kasulik kehtestada 2040. aastaks veel üks heite vähendamise vahe-eesmärk, et suurendada stabiilsust ja tagada pikaajalise 2050. aasta eesmärgi täitmine;

29.  on seisukohal, et ELi nullheite strateegiat tuleb korrapäraselt läbi vaadata; on arvamusel, et sellisel läbivaatamisel tuleks lähtuda iga viie aasta tagant tehtavast ülemaailmsest kokkuvõttest, nagu on sätestatud Pariisi kokkuleppes, ning võtta arvesse tehnoloogia ja ühiskonna arengut ning valitsusväliste osalejate ja Euroopa Parlamendi panust;

Valdkondlik panus

30.  rõhutab, et netoheidet tuleb nullini vähendada kõigis majandussektorites ja kõik valdkonnad peaksid ühistele heite vähendamise pingutustele kaasa aitama; palub seepärast komisjonil töötada välja kõigi sektorite kliimaneutraalsuse tegevusviisid; rõhutab sellega seoses põhimõtte „saastaja maksab“ tähtsust;

31.  rõhutab, kui oluline on võtta kasutusele lõimitud, sektoriülene strateegia, et hõlbustada CO2-heite vähendamiseks tehtavaid jõupingutusi terves energiasüsteemis ja muudes seonduvates sektorites ning saada suuremast tõhususest kasu; täheldab, et energiasüsteemi lõimimine võib pakkuda suuremat paindlikkust, süsteemi paremat tõhusust, taastuvenergia suuremat kasutuselevõttu kõikides energiakandjates ning lõppkokkuvõttes tagada energiasüsteemi kulutõhusa ümberkujundamise;

32.  tõstab esile energiamahukate tööstusharude rolli ELi kasvuhoonegaaside heitkoguste pikaajalise vähendamise saavutamisel; on seisukohal, et ELi vähese CO2-heitega tööstuse juhtpositsiooni ja tööstusliku tootmise säilitamine ELis, Euroopa tööstuse konkurentsivõime säilitamine ning süsinikdioksiidi lekke ohu ennetamine nõuab arukaid ja sihipäraseid poliitikaraamistikke; palub komisjonil esitada energiamahukate tööstusharude jaoks uus ja lõimitud ELi tööstuse kliimastrateegia, et toetada konkurentsivõimelise ja nullini viidud heitega rasketööstuse väljakujundamist;

33.  palub komisjonil töötada välja tööstusstrateegia, mis sisaldaks meetmeid, mis võimaldavad Euroopa tööstusel ülemaailmselt võrdsetel tingimustel konkureerida; on seisukohal, et komisjon peaks selle poliitika raames uurima lisameetmete mõjusust ja kooskõla Maailma Kaubandusorganisatsiooni eeskirjadega, et kaitsta süsinikdioksiidi lekke ohus olevaid tööstusharusid seoses toodete impordiga, mis asendaks olemasolevad süsinikdioksiidi lekke meetmed, kohandaks või täiendaks neid;

34.  tuletab meelde, et olles osa esimesest suurmajandusest, mille eesmärk on saavutada kliimaneutraalsus, saavad Euroopa ettevõtjad rahvusvahelistel turgudel esimese turuletulija eelise, mis võimaldab neid jõuda kestliku ja ressursitõhusa tootmise vallas ülemaailmsele juhtpositsioonile; rõhutab, et hilinenud või ebapiisavad meetmed kasvuhoonegaaside heite hiljemalt 2050. aastaks nullini vähendamiseks toovad kaasa ökoloogiliselt, majanduslikult ja sotsiaalselt põhjendamatud kulud ja takistavad tegelikult Euroopa tööstussektori tulevast konkurentsivõimet;

35.  märgib, et mitmed esilekerkivad turud positsioneerivad end nii, et etendada tähtsat rolli ülemaailmse turu vajaduste täitmisel üleminekul nullheitega majandusele, näiteks heitevaba transpordi ja taastuvenergia valdkonnas; rõhutab, et EL peab jääma keskkonnasäästliku innovatsiooni ja rohelisse tehnoloogiasse tehtavate investeeringute juhtivaks jõuks;

36.  märgib, et komisjoni 2018. aasta aruandes energiahindade ja -kulude kohta Euroopas rõhutatakse ELi jätkuvalt suurt kokkupuudet kõikuvate ja üha tõusvate fossiilkütuste hindadega ning seda, et edaspidi kasvavad eeldatavasti fossiilkütustest elektrienergia tootmise kulud, samas kui taastuvenergia tootmise kulud kahanevad; rõhutab, et ELi energia impordi kulutused suurenesid 2017. aastal 26 %, ulatudes 266 miljardi euroni, mis oli peamiselt tingitud naftahinna tõusust; märgib, et aruandes hinnatakse, et naftahinna tõus on negatiivselt mõjutanud ELi majanduskasvu (-0,4 % SKPst 2017. aastal) ja inflatsiooni (+0,6);

37.  rõhutab innovatsiooni tähtsust ja ergutab seda paljudes eri tehnoloogiavaldkondades, mille eesmärk on majanduse CO2-heite vähendamine, näiteks heitevaba transport, ringmajandus ja biomajandus;

38.  tuletab meelde, et ainuüksi 71 % kogu energiast kulub ruumide kütmiseks; nõustub komisjoniga, et energiatõhusatest kodudest saab kliimaneutraalses ELis norm, mis tagab kõigile eurooplastele parema tervise ja mugavuse;

39.  nõuab CO2-heite maksustamise ja energia hinnakujunduse ühtlustamist ELis, et toetada üleminekut nullheitega majandusele, eelkõige sektorites, mida ELi heitkogustega kauplemise süsteem ei hõlma;

40.  rõhutab taastuvate energiaallikate keskset rolli üleminekul kasvuhoonegaaside nullheitega majandusele, kuna energiasektor tekitab praegu 75 % Euroopa kasvuhoonegaaside heitest;

41.  on seisukohal, et kasvuhoonegaaside heite vähendamisel on kesksel kohal tehnoloogiaarendus ja lahendused, nii pakkumise kui ka nõudluse energiatõhusus, kestlik taastuvenergia transpordi-, hoonete, kütte ja jahutuse ning energiatootmissektorites ja ringmajanduse põhimõtted; rõhutab sellega seoses, kui olulised on konkreetset tehnoloogiat käsitlevad strateegiad;

42.  rõhutab, et tööstusprotsesside tekitatud heidet tuleb vähendada palju suuremal määral; osutab asjaolule, et IPCC 1,5°C käsitleva eriaruande kohaselt peab tööstuse CO2 heide olema 2050. aastaks 2010. aastaga võrreldes 65–90 % väiksem ning sellist vähendamist on võimalik saavutada ainult uute ja olemasolevate tehnoloogiate kombineerimise abil, k.a süsinikdioksiidi kogumine ja kasutamine (CCU) ning süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine (CCS);

43.  nõuab väga energiatõhusat ja taastuvenergial põhinevat energiasüsteemi; palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta selles suhtes kõik vajalikud meetmed, kuna sellel on ülekanduv mõju kõigile majandussektoritele; rõhutab, et kõik tegevusviisid eeldavad hiljemalt 2050. aastaks energiasektori täielikult heitevabaks muutmist, fossiilkütuste kasutamise järsku vähendamist ja taastuvate energiaallikate kasutamise kiiret levikut;

44.  rõhutab energiatõhususe panust tarnekindlusesse, majanduse konkurentsivõimesse, keskkonnakaitsesse, energiaarvete vähendamisse ja kodude kvaliteedi parandamisse; kinnitab energiatõhususe olulist rolli ärivõimaluste ja töökohtade loomisel ning selle ülemaailmset ja piirkondlikku kasu; tuletab sellega seoses meelde energialiidu juhtimist käsitleva määruse kohast energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet ning et selle kohaldamist tuleks kogu energiaahelas täielikult ära kasutada ning see tuleks võtta 2050. aasta nullmäära eesmärgi saavutamise tegevusviisi aluseks;

45.  võtab teadmiseks CO2 kogumise ja säilitamise olulise rolli enamikus valitsustevahelise kliimamuutuste rühma 1,5°C eriaruande stsenaariumides; rõhutab, et EL peab selles valdkonnas püüdlema kõrgemate eesmärkide poole; võtab samuti teadmiseks eesmärgid, mille liikmesriigid on seadnud energiatehnoloogia strateegilise kava (SET-kava) raames, et võtta 2020. aastatel Euroopa energia- ja tööstussektoris üldiselt kasutusele CO2 kogumine ja säilitamine; peab vajalikuks suurendada tööstusprotsessides CO2 keskkonnaohutut kogumist ja kasutamist ning kogumist ja säilitamist, et saavutada heite vältimise või CO2 püsiva säilitamise teel heitkoguste netovähenemine;märgib murelikult, et paljud CO2 kogumise ja kasutamise viisid ei võimalda praegu heitkoguste püsivat vähendamist; palub seetõttu komisjonil välja töötada tehnilised kriteeriumid, mis tagavad üksnes sellise tehnoloogia toetamise, mis annab kontrollitavaid tulemusi;

46.  rõhutab, et ökodisaini direktiiv[5] on ELi kliimaeesmärkide saavutamisele oluliselt kaasa aidanud, vähendades kasvuhoonegaaside heidet aastas 320 tonni süsinikdioksiid-ekvivalendi võrra, ja rõhutab prognoose, et 2020. aastaks säästavad liidu tarbijad selle direktiivi tulemusel kokku kuni 112 miljardit eurot ehk 490 eurot majapidamise kohta aastas; nõuab, et ökodisaini direktiivi raames reguleeritaks ka muid tooteid, sealhulgas tahvelarvuteid ja nutitelefone, ning kehtivaid standardeid ajakohastataks, et kajastada tehnoloogia arengut;

47.  juhib tähelepanu sellele, et hoonete, tööstus- ja transpordisektori elektrifitseerimine vähendab arvestataval määral nende sektorite heitkoguseid ja et see eeldab ulatuslikku elektrivarustust; rõhutab sellega seoses, kui oluline on poliitika, mis võimaldab energiatööstusel toota piisavalt, usaldusväärselt ja konkurentsivõimelise hinnaga CO2-neutraalset elektrienergiat; nõuab tungivalt, et komisjon tooks selle ülemineku võimaldamiseks kokku kõik sidusrühmad;

48.  rõhutab vajadust viivitamata rakendada energialiitu ja puhta energia paketti ning tagada Euroopa energiaturu edasine integreerimine, et kõige tõhusamal viisil vähendada energiasektori CO2-heidet, soodustada investeeringuid, mis võimaldavad saavutada kõige suurema taastuvenergia tootmise, ja ergutada kodanike aktiivset osalemist, et kiirendada energiasüsteemi ümberkujundamist CO2-neutraalse ja kestliku majanduse saavutamiseks, samal ajal vähendades kütteostuvõimetust; peab väga oluliseks suurendada liikmesriikide omavahelist ühendatust, sealhulgas ergutades arvukamate piiriüleste toetuskavade loomist;

49.  juhib tähelepanu sellele, et strateegias kinnitatakse, et transpordisektoris jätkub kasvuhoonegaaside heite suurenemine ning praegusest poliitikast ei piisa, et 2050. aastaks transpordisektori CO2-heidet vähendada; rõhutab, kui tähtis on tagada üleminek lennutranspordilt raudteetranspordile ning ühistranspordile ja jagatud liikuvusele; märgib, et maanteetransport tekitab umbes viiendiku ELi CO2 koguheitest; kutsub seetõttu liikmesriike ja komisjoni üles võtma otsustavaid meetmeid, et võimaldada kõigi liikmesriikide tarbijatele juurdepääsu null- ja vähese heitega sõidukitele, samas vältides madala sissetulekuga liikmesriikides vanade ja väga saastavate sõidukite kasutamise suurenemist; rõhutab ühtlasi aruka tehnoloogia, näiteks aruka laadimistaristu tähtsust koostoime loomisel transpordi elektrifitseerimise ja taastuvate energiaallikate kasutuselevõtu vahel;

50.  rõhutab, et kogu ELi majanduse kliimaneutraalsuse saavutamiseks peavad oma panuse andma kõik sektorid, sealhulgas rahvusvaheline lennundus ja laevandus; märgib komisjoni analüüsi põhjal, et Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni ja Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni praegused ülemaailmsed eesmärgid ja kavandatud meetmed, isegi kui neid täielikult rakendada, ei ole vajalikuks heitkoguste vähendamiseks piisavad ning et tuleb võtta lisameetmeid, mis on kooskõlas kogu majandust hõlmava eesmärgiga saavutada CO2-neutraalsus; rõhutab, et nendes sektorites on vaja investeerida heiteta ja vähese CO2-heitega tehnoloogiasse ja kütustesse; kutsub komisjoni üles rakendama nendes sektorites põhimõtet „saastaja maksab“, eelkõige seoses petrooleumi maksustamise ja lennukipiletite hindadega; tuletab meelde, et prognooside kohaselt suureneb rahvusvahelisest laevandusest tulenev kasvuhoonegaaside heide 2050. aastaks lausa 250 %; väljendab heameelt asjaolu üle, et rahvusvaheline laevandussektor on seadnud endale kasvuhoonegaaside heite absoluutse vähendamise eesmärgi; võtab murega teadmiseks, et selle eesmärgi täitmiseks ei ole kavandatud ei lühema ega ka keskmise ajavahemiku meetmeid ega muud konkreetset tegevust;

51.  palub komisjonil teha võimalikult kiiresti ettepanek Euroopa raudteekava kohta, kaasa arvatud raamistik tõkete kõrvaldamiseks, mis takistavad ELis koostalitlusvõimelise kiirraudteevõrgu kiiret rajamist, ja palub suurendada investeeringuid kiirrongiühendustesse;

52.  märgib, et ligikaudu 60 % Maa atmosfääri eralduvast metaanist pärineb sellistest allikatest nagu põllumajandus, prügilad ja reovesi ning fossiilkütuste tootmine ja torutransport; tuletab meelde, et metaan on kasvuhoonegaas, mille 100 aasta soojendamispotentsiaal on 28 korda suurem kui CO2[6] puhul ning et metaani heitkoguste vähendamine võib oluliselt vähendada osooni kogunemist maapinnalähedastes õhukihtides ja selle kahjulikku mõju õhukvaliteedile ja inimeste tervisele; väljendab heameelt komisjoni kavatsuse üle vähendada asjaomastes sektorites metaani heitkoguseid, mis võimaldaks osooni kontsentratsiooni ELis veelgi vähendada ning edendada metaani vähendamist rahvusvahelisel tasandil;

53.  märgib, et ELi ehitussektori arvele langeb praegu 40 % Euroopa energia lõpptarbimisest ja 36 % CO2 heitkogustest[7]; nõuab sektori energiasäästu ja CO2-jalajälje vähendamise võimaluste kasutuselevõtmist kooskõlas hoonete energiatõhususe direktiivis[8] seatud eesmärgiga saavutada 2050. aastaks ülimalt energiatõhus ja vähendatud CO2-heitega hoonefond; rõhutab, et hoonete energiatarbimise tõhusamaks muutmine võib oluliselt aidata Euroopa kasvuhoonegaaside heidet vähendada; leiab ühtlasi, et täielikult taastuvatest energiaallikatest varustatavate madalenergiamajade ehitamine on Pariisi kokkuleppe ja ELi majanduskasvu, kohalike töökohtade ja kodanike elutingimuste parandamise tegevuskava vältimatu tingimus;

54.  kordab oma üleskutset, et komisjon võimalikult peatselt uuriks poliitilisi valikuid metaaniheite probleemi kiireks käsitlemiseks liidu vastavas strateegilises erikavas ning esitaks parlamendile ja nõukogule sellekohased seadusandlikud ettepanekud; rõhutab, et põllumajandusest saab 2050. aastaks üks ELi peamisi kasvuhoonegaaside heite allikaid, eelkõige metaani ja dilämmastikoksiidi heite tõttu;rõhutab põllumajandussektori potentsiaali kliimamuutustega seotud probleemide lahendamisel, näiteks ökoloogiliste ja tehnoloogiliste uuenduste ning süsiniku kogumise kaudu pinnases;

55.  rõhutab energiamahukate tööstusharude rolli nii üleminekus osalejate kui ka selle võimaldajatena; palub komisjonil välja töötada ELi tööstuse ümberkujundamise raamistik, et leida investeeringuid vähese CO2-heitega tehnoloogiasse ja tootearendusse ning hõlbustada vajalike tööstuslike katseprojektide korraldamist murrangulise tehnoloogia kasutamiseks kaubanduslikus ulatuses;

56.  nõuab, et ühine põllumajanduspoliitika aitaks vähendada kasvuhoonegaaside heidet kooskõlas üleminekuga kliimaneutraalsele majandusele; kutsub komisjoni üles tagama, et põllumajanduspoliitika, eelkõige ELi ja riiklikud vahendid, oleksid Pariisi kokkuleppe eesmärkidega kooskõlas;

57.  rõhutab vajadust lõimida kliimaeesmärgid kõigisse ELi poliitikavaldkondadesse, sealhulgas kaubanduspoliitikasse; nõuab tungivalt, et komisjon tagaks, et kõik ELi allkirjastatud kaubanduslepingud oleksid Pariisi kokkuleppega täielikult kooskõlas, sest see mitte ainult ei tõhusta ülemaailmset kliimamuutuste vastast tegevust, vaid tagab ka asjaomastele sektoritele võrdsed tingimused;

58.  rõhutab, et EL peaks edendama piirkondade, linnade ja asulate rolli ja jõupingutusi; kutsub komisjoni üles tuginema ELi linnapeade pakti tööle, mis esindab 200 miljonit Euroopa kodanikku, ning võimaldama neil jätkata ülemineku tõukejõu rolli;

59.  avaldab kahetsust, et komisjoni strateegias ei ole arvestatud võimalust tugevdada ELi tegevust seoses fluoritud kasvuhoonegaasidega; rõhutab, et ebaseadusliku fluorosüsivesinikega (HFC) kauplemise ennetamine HFCde litsentsimise süsteemi vastuvõtmise teel, HFCde kasutamise keelamine sektorites, kus neid enam ei vajata, enampakkumissüsteemi kaudu HFC kvootide jagamine ja fluoritud gaaside määruse[9] täielik rakendamine, keelates väävelheksafluoriidi (SF6) põhjendamatu kasutamise, on selged võimalused, mis aitaksid ELil saavutada Pariisi leppe kohased eesmärgid;

Metsade kliimapotentsiaali suurendamine kestliku biomajanduse kontekstis

60.  toetab aktiivset ja kestlikku riigitasandi metsamajandust koos konkreetsete vahenditega ELi tõhusa ja kestliku biomajanduse edendamiseks, arvestades metsade suurt potentsiaali võimendada Euroopa kliimapüüdlusi (CO2 kogumise, säilitamise ja asendamise kaudu) ning saavutada hiljemalt 2050. aastaks nullheite eesmärk; tunnistab vajadust kliimamuutustega kohaneda ja peatada 2020. aastaks elurikkuse vähenemine ja ökosüsteemi teenuste kahjustumine ELis; rõhutab vajadust välja töötada tõendipõhised meetmed, mis aitavad rakendada ja rahastada ELi elurikkuse kaitsemeetmeid;

61.  rõhutab vajadust muuta metsa kestlik majandamine äriliselt konkurentsivõimelisemaks ning toetada olulise säilitamis- ja kogumismõjuga praktilisi meetmeid, nagu puidu kasutamine ehitusmaterjalina nii linnades kui ka maapiirkondades, fossiilkütuste asendajana ning vee kinnipidamist soodustava vahendina;

62.  soovitab koondada tõsised jõupingutused agrometsandusse ja täiesti reaalsele kasule, mida keskkonnahoiu ja elurikkuse vallas võiks saada, kui kasutusel oleval põllumaal leiduks puid ja mitmesugust taimkatet;

63.  möönab Euroopa metsastamise positiivset, kuid lõppkokkuvõttes piiratud potentsiaali; on seetõttu veendunud, et metsastamisalgatusi tuleb täiendada konkreetsete algatuste ja stiimulitega, mille eesmärk on suurendada sidumispotentsiaali, samal ajal kindlustades ja edendades olemasoleva metsamaa tervist, mis annab kasu nii kliima, kestliku biomajanduse kui ka elurikkuse seisukohast; toetab seetõttu mahajäetud ja vähetootliku põllumajandusmaa metsastamist, agrometsandust ja metsaalade maakasutuse sihtotstarbe võimalikult vähest muutmist;

64.  märgib, et ELi tegevus ja poliitika mõjutab ka looduslikku CO2 sidumist, maad ja metsi väljaspool Euroopat, ning et ELi CO2-nullheite strateegia peaks tagama, et liidu tegevus ei kahjusta kolmandate riikide kliimat; kutsub sellega seoses komisjoni ja liikmesriike üles toetama rangeid rahvusvahelisi eeskirju Pariisi reeglistiku raames, eelkõige seoses Pariisi kokkuleppe artikliga 6, et vältida metsastamismeetmete raamatupidamisarvestuse lünki ja topeltarvestamist, mis võib nende meetmete üldist kliimamõju vähendada;

65.  leiab, et pikaajalises strateegias ei pöörata piisavalt tähelepanu majanduse esmastele tootmissektoritele ning kliimamuutuste kahjulik mõju ohustab metsandus- ja põllumajandussektorit ja vastavaid kogukondi ebaproportsionaalselt rohkem; soovitab anda strateegias selge ülevaade, kuidas need sektorid peavad tegutsema, et parandada oma vastupanuvõimet ja riskide ennetamist ning säilitada ökosüsteeme ja ökosüsteemi teenuseid, millest majandus sõltub;

66.  rõhutab vajadust võimalikult tõhusalt kaitsta ja taastada metsamaid ja märgalasid, mis toimivad loodusliku süsinikueemaldajana;

67.  rõhutab asjaolu, et pinnases on rohkem süsinikku kui biosfääris ja atmosfääris kokku; rõhutab seetõttu, kui tähtis on peatada ELis mulla degradatsioon ja tagada liidu ühised meetmed, et säilitada ja parandada pinnase kvaliteeti ja süsiniku säilitamise võimet;

68.  rõhutab, et põllumajandusalade süsiniku parema sidumise tavade kogu tehnilisest potentsiaalist ELis on suurim agrometsanduse potentsiaal[10];

69.  tõstab esile kauakestvate puidutoodete rolli ja nende panust maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse (LULUCF) sektoris kuni 2030. aastani; rõhutab, et tulevases raamistikus tuleks kaaluda nende toodete panust, mis pärinevad ka teatud põllumajandusmaa kategooriatest, mitte ainult majandatavast metsast ja metsastatud maalt;

70.  rõhutab, et tähtis on ühtlustada põllumajandusmudelid, mis toetavad äärmuslikele ilmastikunähtustele ja kahjurite levikule vastupidavaid põllumajandussüsteeme, parandades CO2 säilitamist mullas, vee säilitamist ja põllumajanduslikku elurikkust;

Rahastamine ja teadusuuringud

71.  nõuab ELi heitkogustega kauplemise süsteemi innovatsioonifondi kiiret rakendamist ja esimese projektikonkursi alustamist 2019. aastal, et suurendada investeeringuid vähese CO2-heitega tööstusliku läbimurdetehnoloogia demonstreerimisse paljudes sektorites ja mitte ainult elektri tootmises, vaid ka kaugkütte ja tööstusprotsesside valdkonnas; nõuab, et 2021.–2027. aasta mitmeaastane finantsraamistik ja selle programmid oleksid Pariisi kokkuleppega täielikult kooskõlas;

72.  leiab, et hiljemalt 2050. aastaks liidus CO2-neutraalsuse saavutamiseks tuleb kasutusele võtta märkimisväärsed erainvesteeringud; on veendunud, et see nõuab pikaajalist planeerimist ja stabiilset reguleerimist ja prognoositavust investorite jaoks ning sellest tulenevalt ka piisavat arvessevõtmist tulevastes ELi määrustes; rõhutab seetõttu, et esikohale tuleks seada 2018. aasta märtsis vastu võetud kestliku rahanduse tegevuskava rakendamine, sh pankadele kehtestatud kapitalinõuete kalibreerimine ja CO2-mahukate varade usaldatavusnõuded, kindlustusettevõtete suhtes kohaldatavad usaldatavusnõuded ning institutsiooniliste investorite ja varahaldurite kohustuste ajakohastamine;

73.  on seisukohal, et 2021.–2027. aasta finantsraamistikku tuleks enne selle vastuvõtmist hinnata, pidades silmas eesmärki jõuda 2050. aastaks kliimaneutraalse majanduseni, ning tuleks luua standardtest ELi eelarvekulutuste kliimakindluse tagamiseks;

74.  märgib, et ELi metsastrateegias loetakse ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) maaelu arengu poliitikat peamiseks ELi metsade kaitset ja kestlikku majandamist toetavaks jõuks ning et biomajanduse strateegias rõhutatakse ÜPP rolli biomajanduse toetamisel nii rahaliselt kui ka lähteainete andjana;

75.  peab kahetsusväärseks, et fossiilkütuste toetused kasvavad ikka veel ja moodustavad ligikaudu 55 miljardit eurot aastas; nõuab, et EL ja liikmesriigid[11] alustaksid kohe kõigi liidu ja riiklike fossiilkütuste toetuste järkjärgulist kaotamist;

76.  rõhutab, kui oluline on luua õiglane üleminekufond, eriti CO2-heite vähendamisest kõige rohkem mõjutatud piirkondade jaoks, nagu kaevanduspiirkonnad, võttes juba kasutatavas kliimaga seotud rahastamises üldiselt arvesse sotsiaalseid aspekte; rõhutab sellega seoses, et pikaajaline strateegia vajab üldsuse laialdast heakskiitu, võttes arvesse mõnes sektoris vajalikke muutusi;

77.  rõhutab, et kliimameetmed tuleb täielikult lõimida teadusuuringute ja innovatsiooni sisusse ja neid tuleb kohaldada teadusuuringute tsükli kõigis etappides kui üht ELi rahastamise põhimõtet;

Tarbijate ja ringmajanduse roll

78.  rõhutab käitumismuutuse olulist mõju kasvuhoonegaaside heite vähendamisel, sealhulgas kogu toidutootmissüsteemis, samuti transpordi- ja eelkõige lennundussektoris; palub komisjonil võimalikult peatselt kaaluda poliitilisi võimalusi, sealhulgas keskkonnaga seotud maksustamist, et saavutada käitumise muutus; rõhutab altpoolt tulevate algatuste, näiteks linnapeade pakti tähtsust käitumise muutmisel;

79.  märgib, et ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni statistika näitab, et ELi 28 liikmesriigi liha ja loomsete toodete kogutarbimine elaniku kohta on alates 1990. aastatest vähenenud ning et selle jätkuva suundumuse toetamine koos pakkumisega seotud tehniliste leevendusmeetmetega võib põllumajandustootmisest tulenevat heidet oluliselt vähendada;

80.  rõhutab, kui tähtis on, et EL ei saavutaks mitte üksnes energia asendamist, vaid ka samas ulatuses toodete/materjalide asendamise, nimelt fossiilsetel energiaallikatel põhinevate või tootmisel suurt heidet põhjustavate toodete ja materjalide asendamise taastuvatel loodusvaradel põhinevate toodetega;

81.  rõhutab, et väga suur osa energiakasutusest ja seega ka kasvuhoonegaaside heitest on otseselt seotud ressursside omandamise, töötlemise, transpordi, muundamise, kasutamise ja kõrvaldamisega; rõhutab, et ressursside majandamise ahela igas etapis on võimalikud väga märkimisväärsed säästud; rõhutab seetõttu, et ressursside tootlikkuse suurendamine tõhususe suurendamise ja ressursside kokkuhoiu teel, rakendades korduskasutamist, ringlussevõttu ja ümbertöötlemist, võib oluliselt vähendada nii ressursside tarbimist kui ka kasvuhoonegaaside heidet, parandades samas konkurentsivõimet ning luues ärivõimalusi ja töökohti; rõhutab ringmajanduse meetmete kulutõhusust; rõhutab, et täiustatud ressursitõhusus ja ringmajandus ning ringtoodete disain aitavad kaasa tootmise ja tarbimismudelite muutumisele ning vähendavad jäätmekogust;

82.  rõhutab tootepoliitika, näiteks keskkonnahoidlike riigihangete ja ökodisaini tähtsust, mis võib oluliselt suurendada energiasäästu ja vähendada toodete CO2-jalajälge, parandades samal ajal kasutatud materjalide jalajälge ja üldist keskkonnamõju; rõhutab vajadust kehtestada ELi ökodisaini standardite raames ringmajanduse nõuded ja laiendada praegust ökodisaini metoodikat muudele tootekategooriatele peale energiakasutamisega seotud toodete;

83.  märgib, et kliimaneutraalsuse edukas saavutamine Euroopas sõltub kodanike osalemisest ja pühendumusest, mida saab soodustada energiatõhususe ja kohaliku taastuvenergia või lähikonnas kättesaadava taastuvenergiatehnoloogia abil;

84.  on seisukohal, et tuleb jätkata tööd usaldusväärse mudeli väljatöötamiseks, mis võimaldaks mõõta tarbimise mõju kliimale; võtab teadmiseks, et olemasolevatel mudelitel põhineva põhjaliku analüüsi kohaselt ELi tootmise heitkoguste vähendamise jõupingutused tasalülitatakse, kuna liitu imporditakse suurema CO2-jalajäljega kaupu; rõhutab järeldust, et tänu suurenenud kaubavoole ja oma ekspordi suuremale CO2-tõhususele oli EL juba 2016. aastaks aidanud oluliselt vähendada teiste riikide heitkoguseid;

EL ja ülemaailmsed kliimameetmed

85.  rõhutab, kui olulised on ulatuslikumad algatused ja pidev dialoog asjaomastel rahvusvahelistel foorumitel ning tulemuslik kliimadiplomaatia, et ajendada teistes piirkondades ja kolmandates riikides sarnaseid poliitilisi otsuseid edasipüüdlike kliimaeesmärkide saavutamiseks; nõuab, et EL suurendaks oma kliimameetmete rahastamist ja töötaks aktiivselt selle nimel, et ergutada liikmesriike suurendama kolmandatele riikidele antavat kliimaabi (pigem arenguabi kui laene), mis peaks täiendama ülemeremaadele antavat arenguabi ning mida ei tohiks arvestada kaks korda, nii arenguabina kui ka abina kliimameetmete rahastamiseks;

86.  peab kahetsusväärseks, et paljud teised tugeva majandusega riigid ei tegele veel 2050. aasta strateegia koostamisega ja neis ei toimu peaaegu mingit arutelu riiklikult kindlaksmääratud panuse suurendamise üle, et viia see kooskõlla Pariisi kokkuleppe kohase ülemaailmse eesmärgiga; palub seetõttu nõukogul ja komisjonil tugevdada kliimadiplomaatiat ja võtta muid asjakohaseid meetmeid teiste tugeva majandusega riikide ergutamiseks, et üheskoos saavutada Pariisi kokkuleppe pikaajalised eesmärgid;

87.  rõhutab, kui tähtis on ELi tugev kliima- ja energiadiplomaatia ning juhtroll ülemaailmse ja mitmepoolse koostöö ja eesmärkide tugevdamisel kliimamuutuste vastases võitluses ja kestliku arengu nimel; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama ÜRO foorumitel ühiseid raamistikke ja ühist tegevust;

88.  rõhutab, et 2019. aasta septembris toimuv ÜRO kliimatippkohtumine oleks ideaalne üritus, kus riikide juhid saaksid teatada riiklikult kindlaksmääratud panuste suurendamisest; on seisukohal, et EL peaks piisavalt varakult vastu võtma seisukoha oma riiklikult kindlaksmääratud panuse ajakohastamise kohta, et saabuda tippkohtumisele hästi ettevalmistatult ja tihedas koostöös konventsiooniosaliste rahvusvahelise koalitsiooniga toetada ulatuslikumaid kliimaeesmärke;

89.  rõhutab, kui suurt kasu annaks ELi ja kolmandate riikide poliitikameetmete tugevam koostoime, eelkõige seoses CO2-heite maksustamise mehhanismidega; kutsub komisjoni üles jätkama ja tugevdama koostööd ja toetust CO2-heite maksustamise mehhanismide väljakujundamisel väljaspool Euroopat, et saavutada suurem heitkoguste vähendamine ja võrdsed tingimused kogu maailmas; rõhutab, kui oluline on kehtestada keskkonnakaitsemeetmed, et tagada kasvuhoonegaaside tegelik ja täiendav vähendamine; kutsub seetõttu komisjoni üles toetama rangeid ja tugevaid rahvusvahelisi eeskirju, mis on seotud Pariisi kokkuleppe artikliga 6, et vältida heitkoguste vähendamise arvestamisel lünki ja topeltarvestust;

°

°  °

90.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

Viimane päevakajastamine: 11. märts 2019
Õigusteave - Privaatsuspoliitika