Menetlus : 2019/2582(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B8-0198/2019

Esitatud tekstid :

B8-0198/2019

Arutelud :

Hääletused :

PV 14/03/2019 - 11.15
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2019)0217

<Date>{11/03/2019}11.3.2019</Date>
<NoDocSe>B8‑0198/2019</NoDocSe>
PDF 193kWORD 63k

<TitreType>RESOLUTSIOONI ETTEPANEK</TitreType>

<TitreSuite>nõukogu ja komisjoni avalduste alusel</TitreSuite>

<TitreRecueil>vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2</TitreRecueil>


<Titre>kliimamuutuste kohta</Titre>

<DocRef>(2019/2582(RSP))</DocRef>


<RepeatBlock-By><Depute>Bas Eickhout</Depute>

<Commission>{Verts/ALE}fraktsiooni Verts/ALE nimel</Commission>

</RepeatBlock-By>

Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B8-0195/2019

B8‑0198/2019

Euroopa Parlamendi resolutsioon kliimamuutuste kohta

(2019/2582(RSP))

Euroopa Parlament,

 võttes arvesse komisjoni 28. novembri 2018. aasta teatist „Puhas planeet kõigi jaoks. Euroopa pikaajaline strateegiline visioon, et jõuda jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduseni“ (COM(2018)0773),

 võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja selle Kyoto protokolli,

 võttes arvesse Pariisi kokkulepet, otsust 1/CP.21 ja ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärku (COP21) ning Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 11. konverentsi (CMP11), mis toimus 30. novembrist 11. detsembrini 2015 Prantsusmaal Pariisis,

 võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 24. istungjärku (COP24), Kyoto protokolli osaliste koosoleku 14. istungjärku (CMP14) ja Pariisi kokkuleppe osaliste koosolekuna toimiva osaliste konverentsi 3. istungjärku (CMA1.3), mis peeti 2.–14. detsembril 2018 Poolas Katowices,

 võttes arvesse ÜRO kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 ja kestliku arengu eesmärke,

 võttes arvesse oma 25. oktoobri 2018. aasta resolutsiooni Poolas Katowices toimuva 2018. aasta ÜRO kliimamuutuste konverentsi (COP24) kohta[1],

 võttes arvesse valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) eriaruannet „Globaalne soojenemine 1,5 °C“, selle 5. hindamisaruannet (AR5) ja selle kokkuvõtvat aruannet,

 võttes arvesse 27. novembril 2018. aastal vastu võetud ÜRO 9. aruannet keskkonnaheite erinevuste kohta,

 võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

1. tunnistab, et kliimamuutuste tõsised riskid on meie kodanike murede keskmes; toetab meeleavaldusi, eelkõige kliimamarsside ja koolistreikide kujul teadlikkuse suurendamiseks kliimariskide kohta; tunnistab, et inimesed kogu Euroopas, eelkõige noorem põlvkond, õpilased ja üliõpilased on sügavalt mures, sest Euroopa valitsused ei tee piisavaid jõupingutusi kestliku tuleviku tagamiseks; väljendab heameelt nende aktivistide nõudmiste üle nõudlikumate kliimaeesmärkide kohta ning palub riiklikel, piirkondlikel ja kohalikel valitsustel ning ELil teha konkreetseid ja kiireid samme, et mitte ületada 1,5°C piiri;

2. rõhutab, et kliimamuutused mõjutavad Euroopa kodanikke juba praegu vahetult; rõhutab, et Euroopa Keskkonnaameti andmetel oli aastatel 2010–2016 äärmuslikest ilmastiku- ja kliimaoludest põhjustatud iga-aastane keskmine kahjum liidus ligikaudu 12,8 miljardit eurot ning kui edasisi meetmeid ei võeta, võivad ELi kliimakahjud ulatuda 2080. aastaks vähemalt 190 miljardi euroni, mis tähendab heaolu netovähenemist suurusjärgus 1,8 % liidu praegusest SKPst; toonitab, et kõrgete heidete stsenaariumi korral võivad ELi iga-aastased üleujutustest tingitud kulud ulatuda 2100. aastaks 1 triljoni euroni ning ilmastikuga seotud katastroofid, mis praegu mõjutavad 5 % Euroopa kodanikest, võivad 2100. aastaks mõjutada umbes kahte kolmandikku Euroopa kodanikest; rõhutab samuti, et Euroopa Keskkonnaameti hinnangul kannatab 2030. aastaks tõsise veenappuse käes 50% ELi asustatud aladest;

3. rõhutab, et valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) eriaruanne 1,5 °C kohta kujutab endast kõige põhjalikumat ja ajakohasemat teaduslikku hinnangut kliimamuutuste leevendamise viisidele kooskõlas Pariisi kokkuleppega;

4. rõhutab, et IPCC 1,5 °C eriaruande kohaselt tähendab globaalse soojenemise piiramine 1,5 °C-ga, ilma ületamiseta või piiratud ületamisega, et kasvuhoonegaaside netoheide tuleb kogu maailmas nullini viia hiljemalt 2067. aastaks, ning ülemaailmsete kasvuhoonegaaside heitkoguste piiramine maksimaalselt 27,4 gigatonni CO2-ekvivalendini (GtCO2eq) aastas tuleb saavutada 2030. aastaks; rõhutab, et nende tulemuste valguses peab liit globaalse liidrina eesmärgiga säilitada reaalne võimalus hoida globaalset temperatuuritõusu 2100. aastaks alla 1,5°C püüdlema kasvuhoonegaaside netoheite nullini viimise poole nii ruttu kui võimalik, aga hiljemalt 2050. aastaks;

5. väljendab muret ÜRO 2018. aasta keskkonnaheidete erinevusi käsitleva aruande pärast, milles leitakse, et praegused tingimusteta riiklikult kindlaksmääratud panused ületavad kaugelt Pariisi kokkuleppega eesmärgiks võetud piiri hoida soojenemist tunduvalt alla 2°C, ning viivad 2100. aastaks hoopis hinnanguliselt 3,2°C[2] soojenemiseni; rõhutab kiireloomulist vajadust, et kõik osapooled muudaksid oma kliimaeesmärke 2020. aastaks nõudlikumaks;

6. väljendab heameelt komisjoni teatise üle pealkirjaga „Puhas planeet kõigi jaoks. Euroopa pikaajaline strateegiline visioon, et jõuda jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduseni“, milles rõhutatakse võimalusi ja väljakutseid, mida üleminek nullini viidud kasvuhoonegaaside netoheidetega majandusele toob kaasa Euroopa kodanike, töökohtade loomise ja majanduse jaoks, ning millega pannakse alus laiapõhjalisele debatile, mis hõlmab ELi institutsioone, riiklikke parlamente, ärisektorit, valitsusväliseid organisatsioone, linnasid ja kogukondi ning kodanikke;

7. toetab eesmärki viia kasvuhoonegaaside netoheited 2050. aastaks nullini ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid lepiksid kokku strateegia selle eesmärgi saavutamiseks osana debatist Euroopa tuleviku üle, mis toimub ELi eritippkohtumisel Sibius 2019. aasta mais; palub liikmesriikidel pühenduda selle eesmärgi saavutamisele;

8. on seisukohal, et Euroopa võib näidata suunda kasvuhoonegaaside netoheidete viimises nullini, suunates meie investeeringud innovaatilistesse lahendustesse, suurendades kodanike mõjuvõimu ja võttes meetmeid võtmetähtsusega valdkondades, nagu energeetika, tööstuspoliitika, transport, põllumajandus ja teadus, tagades töökohtade loomise ja sotsiaalselt õiglase ülemineku;

Sajandi keskpaigani ulatuva Euroopa heiteneutraalsuse strateegia tegevusviisid

 

9. märgib, et strateegias esitatakse kaheksa tegevusviisi majanduslikuks, tehnoloogiliseks ja sotsiaalseks ümberkujundamiseks, mis on vajalik selleks, et liit saaks täita Pariisi kokkuleppe pikaajalist temperatuurieesmärki; märgib, et vaid kaks neist võimaldaksid liidul viia kasvuhoonegaaside netoheited nullini hiljemalt 2050. aastaks; rõhutab, et see nõuab kiiret tegutsemist ja arvestatavaid jõupingutusi nii kohalikul, piirkondlikul kui ka riiklikul ja Euroopa tasandil, hõlmates ka tegutsejaid väljaspool avalikku sektorit; tunnistab, et piirkondlikult kindlaksmääratud panused ja kohalikul tasandil kindlaksmääratud panused võivad osutuda olulisteks vahenditeks heidete erinevuste kõrvaldamiseks; tuletab meelde liikmesriikide kohustust võtta vastu pikaajalised riiklikud strateegiad, nagu on sätestatud energialiidu ja kliimameetmete juhtimist käsitlevas määruses[3]; palub seetõttu liikmesriikidel määrata kindlaks selged lühi- ja pikaajalised eesmärgid ning poliitikameetmed, mis on kooskõlas Pariisi kokkuleppe eesmärkidega, ning pakkuda investeerimistuge nullini viidavate netoheidete teguviisidele;

10. rõhutab, et esimest liiki tegevusviiside eesmärk on vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2050. aastaks vaid ligikaudu 80 %, võrreldes 1990. aasta tasemega; märgib murega, et see leebem eesmärk tähendab ülemaailmse temperatuuritõusu hoidmist vaevu alla 2 °C ega ole seetõttu kooskõlas Pariisi eesmärgiga hoida ülemaailmne temperatuuritõus tunduvalt alla 2 °C, kaugema sihiga hoida see alla 1,5 °C;

11. rõhutab, et üleminek puhtale energiale soodustab Euroopa majanduse kaasajastamist ning toob Euroopa kodanikele ühiskondlikku ja keskkondlikku kasu; märgib, et komisjoni hinnangute järgi suureneb ELi SKP nullheidete stsenaariumite puhul rohkem kui väiksemate heitevähendamistega stsenaariumite puhul; on seisukohal, et tegevusetuse hind oleks kaugelt kõige kõrgem ja selle tulemuseks ei oleks mitte ainult SKP tohutu vähenemine Euroopas, vaid see suurendaks ka liikmesriikide ja piirkondade vahelist ja sisest majanduslikku ebavõrdsust, sest tegevusetuse tagajärjed tabavad ühtesid eeldatavasti rohkem kui teisi;

12. märgib murelikult, et praegu on ELi sõltuvus energiaimpordist umbes 55 %; rõhutab, et netonullheidete stsenaariumi puhul langeks see 2050. aastaks 20 %-ni, mis mõjutaks positiivselt ELi kaubandusbilanssi ja geopoliitilist positsiooni; märgib, et kumulatiivne kokkuhoid fossiilsete kütuste impordi pealt oleks ajavahemikus 2031–2050 2–3 triljonit eurot, mida saaks kulutada Euroopa kodanike muude prioriteetide heaks;

13. rõhutab, et netonullheidete stsenaariumi korral vähendaks väiksem õhusaastatus tahketest peenosakestest tingitud enneaegseid surmasid rohkem kui 40 % võrra; märgib, et sellise stsenaariumi puhul väheneksid tervisekahjud umbes 200 miljardi euro võrra aastas;

14. väljendab heameelt selle üle, et arutlusele võeti ka kaks teguviisi, mille eesmärk on vähendada kasvuhoonegaaside netoheited 2050. aastaks nullini, ja komisjoni toetuse üle nendele teguviisidele ning on seisukohal, et see sajandi keskpaiga eesmärk on ainus, mis on kooskõlas Pariisi kokkuleppest tulenevate liidu kohustustega, väljendab kahetsust, et strateegias ei kaalutud teguviise, mis vähendaksid kasvuhoonegaaside netoheited nullini enne 2050. aastat;

15. taunib netonullheidete teguviisi puudumist, mis saavutaks 2050. aastaks täielikult taastuvenergial põhineva energiasüsteemi; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon esitaks võimalikult kiiresti täiendava stsenaariumi 2050. aastaks 100 % taastuvenergiale üleminekuks;

16. märgib, et need tegevusviisid hõlmavad mitmeid süsiniku kõrvaldamise tehnoloogiaid, sealhulgas süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise või kasutamise ning otse õhust kogumise teel, mille teostatavus pole veel tõendatud; on siiski seisukohal, ELi netonullheidete strateegia peaks käsitlema prioriteetsena otsest heidete vähendamist ja tegevusi, mis säilitavad ja parendavad ELi looduslikke sidujaid ja reservuaare, ning peaks võtma eesmärgiks süsiniku kõrvaldamise tehnoloogia kasutamise vaid juhtudel, kus otsene heidete vähendamine või looduslikud süsiniku kõrvaldamise viisid ei ole võimalikud; on veendunud, et 2030. aastaks tuleb heiteid täiendavalt vähendada, et liit ei peaks toetuma sellisele süsiniku kõrvaldamise tehnoloogiale, mis ohustaks tõsiselt ökosüsteeme, bioloogilist mitmekesisust ja toiduga kindlustatust, nagu on kinnitatud ka IPCC 1,5 °C aruandes;

Kliimamuutuste sotsiaalsed aspektid ja õiglane üleminek

 

17. tervitab komisjoni seisukohta, et netoheite nullini vähendamine on võimalik ilma reaalse töökohtade kaotuseta ja märgib positiivselt üksikasjalikku hinnangut ülemineku kohta energiamahukas tööstuses; rõhutab, et kui seda õigesti teostada ja toetada asjakohaselt kõige haavatavamaid piirkondi, sektoreid ja kodanikke, võib õiglane üleminek kasvuhoonegaaside netoheidete vabale majandusele luua liidus kokkuvõttes töökohti juurde: majandusse lisandub netoheidete nullini vähendamise stsenaariumi puhul 2050. aastaks 2,1 miljonit täiendavat töökohta, samas kui 80 % heidete vähendamise stsenaariumi puhul lisandub 1,3 miljonit täiendavat töökohta; on seetõttu seisukohal, et komisjon peaks arendama välja ELi oskuste ülevaate raames uuendatud oskuste auditi, võttes arvesse piirkondlikke andmeid oskuste kohta, mis on vajalikud kliimaneutraalse Euroopa ja õiglase ülemineku kindlustamiseks ELi kodanike jaoks, ning toetama neid kõige haavatavamaid piirkondi, mille majandus sõltub tegevustest, mis on seotud sektorite või tehnoloogiatega, mis tulevikus eeldatavasti hääbuvad või peavad muutuma, ja toetama inimesi uute oskuste omandamisel tulevikuperspektiiviga kvaliteetsete töökohtade jaoks samades piirkondades;

18. rõhutab, et üleminek peab olema õiglane ühiskonna kõigi osade jaoks; märgib, et see nõuab arusaama õiglasest üleminekust, mis hõlmab kiirendatud kliimameetmetega seotud negatiivset ja positiivset mõju, näiteks töökohtade kaotust ja uusi töövõimalusi, aga ka kliimameetmete edasilükkamisega seotud mõjusid;

19. rõhutab sellega seoses, et kõigil tasanditel tuleb koostada kohandatud ja piisavalt rahastatud strateegiad, mis põhineksid kaasavatel protsessidel tihedas koostöös kohalike ja piirkondlike ametiasutustega, ametiühingutega, haridusasutustega, kodanikuühiskonna organisatsioonide ja erasektoriga, et tagada selle ülemineku raames õiglaste ja võrdsete võimaluste pakkumine kõigile Euroopa Liidu kodanikele;

20. rõhutab, kui oluline on, et ELi poliitika panustaks sotsiaalsesse progressi ja sotsiaalsesse õiglusesse; rõhutab eriliselt pakilist vajadust tagada õiglane panustamine suurimate saastajate poolt, sealhulgas takistades maksustamise vältimist ja agressiivset maksuplaneerimist korporatsioonide poolt; rõhutab, et saavutamaks kõikide kodanike poliitiline heakskiit, on oluline võtta arvesse kliima ja CO2-heidete vähendamise poliitika jaotavat mõju, eelkõige madala sissetulekuga inimestele;

21. rõhutab arvukaid kliimaneutraalse ühiskonnaga kaasnevaid hüvesid rahvatervisele nii ennetatud tervishoiukulude ning kindlustuste ja tervishoiusüsteemi koormuse osas kui ka Euroopa kodanike üldise heaolu osas tänu suuremale bioloogilisele mitmekesisusele, vähenenud õhusaastele ja väiksemale kokkupuutele saasteainetega;

22. tuletab meelde, et umbes 50–125 miljonit Euroopa kodanikku ähvardab praegu kütteostuvõimetuse risk[4]; rõhutab, et energiaüleminek võib mõjutada ebaproportsionaalselt madala sissetulekuga inimesi ja kütteostuvõimetust täiendavalt suurendada; tunnistab, et energiapoliitika peab hõlmama sotsiaalset mõõdet ja tagama, et kedagi ei jäeta maha; palub liikmesriikidel võtta progressiivseid meetmeid, et tagada õiglane energiaüleminek ja juurdepääs energiale kõigi ELi kodanike jaoks;

23. on seisukohal, et noorte inimeste sotsiaalne ja keskkonnaalane teadlikkus on üha tugevam, mis võib muuta ühiskondade tulevikku kliima suhtes vastupanuvõimelisemaks, ning et noorte haridus on üks kõige tõhusamaid viise kliimamuutustega võitlemiseks; rõhutab vajadust kaasata nooremaid põlvkondi aktiivselt rahvusvaheliste, kultuuridevaheliste ja põlvkondadevaheliste sidemete loomisesse, millest sõltub kultuuriline muutus, mis toetab globaalseid jõupingutusi kestlikuma tuleviku nimel;

24. rõhutab, et Euroopa kodanike kaasamine ja osalus on võtmetähtsusega, et viia kasvuhoonegaaside netoheited nullini hiljemalt 2050. aastaks; palub kõigil riiklikel, piirkondlikel ja kohalikel valitsustasanditel kehtestada konkreetsed meetmed, mis stimuleeriksid ja soodustaksid kodanike osalemist üleminekus kasvuhoonegaaside netoheidete vabale majandusele ja parimate tavade vahetamist;

Vahe-eesmärgid

25. tunnistab, et kümnend 2020–2030 kujuneb kõige olulisemaks, kui EL soovib viia 2050. aastaks netoheite nullini; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama 2030. aasta tugevat keskmise ajavahemiku eesmärki, et tagada piisav investeerimisstabiilsus turul, rakendada täielikult tehnoloogilise innovatsiooni potentsiaali ja suurendada Euroopa ettevõtjate väljavaateid saada üleilmseks turuliidriks;

26. rõhutab, et 2050. aastaks kasvuhoonegaaside netoheite kõige kulutõhusamal viisil nullini viimiseks on vaja 2030. aasta sihttaset märkimisväärselt tõsta; peab liidu jaoks kõige tähtsamaks anda hiljemalt septembris 2019 New Yorgis toimuval ÜRO kliimatippkohtumisel selgelt märku, et on valmis oma panust Pariisi kokkuleppesse uuesti kaaluma;

27. toetab liidu riiklikult kindlaks määratud panuse ajakohastamist kogu majandust hõlmava eesmärgiga vähendada liidusisest kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks vähemalt 60% võrreldes 1990. aasta tasemetega; kutsub seepärast nõukogu üles leppima kokku ühises seisukohas, et liit saaks suurendada vastavalt oma riiklikult kindlaksmääratud panust 2019. mais Sibius toimuval teemakohasel ELi tippkohtumisel, võttes arvesse ÜRO kliimatippkohtumist 2019. aasta septembris;

28. on seisukohal, et komisjon peaks hiljemalt 2030. aasta kliimapaketi ja teiste asjaomaste õigusaktide 2022–2024. aasta läbivaatamise ajal esitama seadusandlikke ettepanekuid, millega tõstetakse sihttaset kooskõlas ajakohastatud riiklikult kindlaksmääratud panusega ja nullilähedaste heitekoguste eesmärgiga; on veendunud, et kui 2030. aastaks piisavalt nõudlikke eesmärke ei seata, piirab see tulevasi võimalusi ja võib piirata ka teatavate CO2-heite kulutõhusa vähendamise võimaluste kasutatavust; peab neid läbivaatamisi ELi kliimakohustuste täitmise tagamisel vajalikuks;

29. usub, et investoritele suurema stabiilsuse ja nähtavuse tagamiseks on ELile kasulik kehtestada 2040. aastaks ka täiendav heitkoguste vähendamise vahe-eesmärk;

30. peab vajalikuks ELi netonullheite strateegia korrapäraselt läbi vaadata; leiab, et sellise läbivaatamise aluseks peaks olema teave Pariisi kokkuleppes kehtestatud viieaastase üleilmse varu kohta ning arvesse tuleks võtta tehnoloogilist ja ühiskondlikku arengut, samuti mitteriiklike osalejate ja Euroopa Parlamendi panust;

Valdkondlik panus

 

31. rõhutab, et netoheidet tuleb nullini vähendada kõigis majandussektorites ja kõik valdkonnad peaksid ühistele heite vähendamise pingutustele kaasa aitama; kutsub seetõttu komisjoni üles töötama kõikide sektorite jaoks välja kliimaneutraalsuse saavutamise viisid; rõhutab sellega seoses põhimõtte „saastaja maksab“ tähtsust;

32. rõhutab, kui oluline on võtta vastu integreeritud valdkondadevaheline lähenemisviis, et hõlbustada CO2-heite vähendamise jõupingutusi kogu energiasüsteemis ja teistes seotud sektorites ning saada kasu suurenenud tõhususest; rõhutab energiatõhususe ja taastuvate energiaallikate keskset rolli üleminekul kasvuhoonegaaside netonullheitega majandusele; tunnistab, et energiasüsteemi integreerimine võib pakkuda suuremat paindlikkust, süsteemi paranenud tõhusust, taastuvate energiaallikate suuremat kasutuselevõttu kõigis energiakandjates ja lõppkokkuvõttes kulutõhusat energiasüsteemi ümberkujundamist;

33. kutsub komisjoni üles esitama sihiteadlikku ELi tööstusstrateegiat, milles võetakse arvesse meie planeedi ökoloogilisi piiranguid, ning toetab kõikide sektorite, sealhulgas energiamahukate tööstusharude õiglast üleminekut kasvuhoonegaaside netonullheitele; nõustub komisjoni määratletud strateegiliste valdkondadega, kus on vaja ühistegevust;

34. on veendunud, et EL peaks asendama olemasolevad meetmed, mis käsitlevad kasvuhoonegaaside heite ülekandumist, poliitikaga, milles arvestatakse kõiki kasvuhoonegaaside heitkogustega seotud kulusid; kutsub sellega seoses komisjoni üles uurima nii impordi kui ka ekspordi puhul süsiniku piirimaksude kohandamise mehhanismide tõhusust ja Maailma Kaubandusorganisatsiooni eeskirjadele vastavust ning esitama võimalikult kiiresti seadusandliku ettepaneku parlamendile ja nõukogule;

35. leiab, et jõukus, tööstuse ülemaailmne konkurentsivõime ja kliimapoliitika tugevdavad üksteist vastastikku; tuletab meelde, et Euroopa ettevõtjad, kes on osa esimesest suurest majandusest, mille eesmärk on kliimaneutraalsus, saavad rahvusvahelistel turgudel esimesena tegutseja eelise, et saada säästva ja ressursitõhusa tootmise alal ülemaailmseks liidriks; rõhutab, et hilinenud või ebapiisav tegevus kasvuhoonegaaside heitkoguste nullini viimiseks hiljemalt 2050. aastaks põhjustab ökoloogiliselt, majanduslikult ja sotsiaalselt põhjendamatuid kulusid ning takistab tegelikult Euroopa tööstussektori tulevast konkurentsivõimet;

36. märgib, et paljudel tekkivatel turgudel on võimalus kanda olulist osa maailmaturu vajaduste täitmisel kasvuhoonegaaside netonullheitega majandusele ülemineku ajal, näiteks seoses heiteta transpordi ja taastuvenergiaga; rõhutab, et EL peab jääma rohelise innovatsiooni ja keskkonnasäästlikku tehnoloogiasse tehtavate investeeringute valdkonnas juhtivaks majanduseks; on veendunud, et ELi juhtpositsioon taastuvenergia ja energiatõhususe valdkonnas näitab ülejäänud maailmale, et puhtale energiale üleminek on võimalik ning on kasulik mitte ainult kliimamuutuste vastu võitlemise seisukohast;

37. märgib, et komisjoni 2018. aasta aruandes energiahindade ja -kulude kohta Euroopas tuuakse esile ELi jätkuv suur avatus fossiilkütuste volatiilsetele ja kasvavatele hindadele ning et elektritootmise tulevased kulud fosiilkütustest toodetud elektri puhul eeldatavasti suurenevad ja taastuvenergia puhul vähenevad; rõhutab, et ELi energiaimpordi kulud kasvasid 2017. aastal 26% 266 miljardi euroni, peamiselt naftahinna tõusu tõttu; märgib, et aruandes antakse hinnang, et naftahinna tõus on avaldanud negatiivset mõju ELi majanduskasvule (2017. aastal SKP -0,4%) ja inflatsioonile (+0,6);

38. tuletab meelde, et 71% kogu energiast kasutatakse ainuüksi ruumide kütmiseks; nõustub komisjoniga, et energiatõhusad kodud muutuvad kliimaneutraalses ELis normiks, pakkudes kõigile eurooplastele paremat tervist ja mugavust;

39. on seisukohal, et kasvuhoonegaaside heite vähendamise peamine vahend on tehnoloogiline areng ja lahendused, nii pakkumise kui ka nõudluse poole energiatõhusus, säästev taastuvenergia transpordi-, hoonete, kütte- ja jahutussektoris ja energiavaldkonnas ning ringmajanduse põhimõtted; rõhutab sellega seoses tehnoloogiapõhiste strateegiate tähtsust;

40. rõhutab, et tööstusprotsessidest tekkivaid heitkoguseid tuleb tõkestada palju suuremas ulatuses; juhib tähelepanu asjaolule, et valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) eriaruande „Globaalne soojenemine 1,5 °C“ kohaselt peab tööstus vähendama oma CO2-heidet 2050. aastaks võrreldes 2010. aastaga 65–90%;

41. nõuab väga energiatõhusat ja täielikult taastuvenergial põhinevat energiasüsteemi ning palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta selles suhtes kõik vajalikud meetmed, kuna sellel on ülekanduv mõju kõigile majandussektoritele;

42. rõhutab energiatõhususe panust varustuskindlusesse, majanduslikku konkurentsivõimesse, keskkonnakaitsesse, energiaarvete vähendamisse ning kodude kvaliteedi parandamisse; kinnitab energiatõhususe olulist rolli ärivõimaluste ja tööhõive ning ülemaailmsete ja piirkondlike eeliste loomisel; tuletab sellega seoses meelde energialiidu juhtimist käsitleva määruse kohase energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte kehtestamist ja et selle kohaldamist tuleks kogu energiaahela ulatuses täielikult ära kasutada ning pidada seda 2050. aastaks netonullheiteni jõudmise kõigi viiside aluseks;

43. toonitab, et valitsustevahelise kliimamuutuste rühma eriaruandes „Globaalne soojenemine 1,5 °C“ analüüsitud võimalused jääda 1,5 °C piiresse, mida ei ületata või ületatakse vähe, annavad süsiniku kogumise ja säilitamise / süsinikdioksiidi kogumise ja kasutamise kasutuselevõtule väga erinevaid rolle, alates nullist kuni kumulatiivse koguseni 300 gigatonni CO2, mis 2050. aastaks säilitatakse; on veendunud, et CO2 säilitamist ei tohiks rakendada nendes sektorites, kus on olemas piisavad heitkoguste vähendamise alternatiivid, nagu on energiasektoris; tunnistab, et süsinikdioksiidi kogumisel ja kasutamisel võib olla osa mõningate tööstusprotsesside heitkoguste vähendamisel, kuid märgib murega, et paljud süsinikdioksiidi kogumise ja kasutamise tehnoloogiad ei vähenda heitkoguseid praegu püsivalt;

44. rõhutab, et ökodisaini direktiiv[5] on aidanud märkimisväärselt kaasa ELi kliimaeesmärkide saavutamisele, vähendades kasvuhoonegaaside heitkoguseid aastas 320 miljoni tonni CO2 ekvivalendi võrra, ja et hinnanguliselt säästavad ELi tarbijad direktiivi tulemusel 2020. aastaks kokku kuni 112 miljardit eurot ehk igal aastal umbes 490 eurot leibkonna kohta; nõuab ökodisaini direktiivi alla kuuluvate täiendavate toodete, sealhulgas tahvelarvutite ja nutitelefonide reguleerimist ning olemasolevate standardite ajakohasena hoidmist, et kajastada tehnoloogilist arengut;

45. rõhutab vajadust viia energialiit ja puhta energia pakett viivitamata ellu, et hõlbustada investeeringuid seal, kus on võimalik saavutada enamik taastuvenergia tootmisest, ning julgustada kodanike aktiivset osalemist eesmärgiga kiirendada energiasüsteemi ümberkujundamist CO2-neutraalseks ja säästvaks majanduseks, vähendades samal ajal energiaostuvõimetust; peab hädavajalikuks suurendada liikmesriikide omavahelist ühendatavust, sealhulgas soodustades rohkem piiriüleseid toetuskavasid;

46. märgib, et strateegias kinnitatakse, et transpordisektoris jätkub kasvuhoonegaaside heite suurenemine ning et praegusest poliitikast ei piisa, et transpordisektor 2050. aastaks heitevabaks muuta; rõhutab vajadust luua ELis säästev transpordisüsteem, mis tugineb kolmele peamisele sambale: vältimine, liigiline üleminek ja tõhususe parandamine; rõhutab eelkõige, kui tähtis on tagada transpordi üleminek lennutranspordilt raudteetranspordile, samuti ühistranspordile ja jagatud liikuvusele; märgib, et maanteetranspordi arvele jääb umbes viiendik ELi süsinikdioksiidi heitkogustest; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles astuma seetõttu otsustavaid samme, et muuta heiteta ja vähese heitega sõidukid kõigis liikmesriikides kättesaadavaks, vältides samas vanade väga saastavate sõidukite suuremat kasutuselevõttu väikese sissetulekuga liikmesriikides; nõuab, et sisepõlemismootoriga sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite müük ELis lõpetataks järk-järgult hiljemalt 2035. aastaks; rõhutab lisaks selliste arukate tehnoloogiate nagu arukas laadimistaristu rolli, et tekitada transpordi elektrifitseerimise ja taastuvate energiaallikate kasutamise koostoime;

47. rõhutab, et ELi majanduse kui terviku kliimaneutraalsuse saavutamiseks peavad kõik sektorid andma oma panuse, sealhulgas rahvusvaheline lennundus ja laevandus; märgib, et komisjoni analüüs näitab, et praegused Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni ja Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni kavandatud ülemaailmsed eesmärgid ja meetmed, isegi kui need täielikult rakendatakse, jäävad heitkoguste vajalikust vähendamisest maha ning et vaja on märkimisväärseid lisameetmeid, mis on kooskõlas netonullheite kogu majandust hõlmava eesmärgiga; rõhutab vajadust investeerida nendes sektorites vähese süsinikdioksiidiheitega tehnoloogiatesse; kutsub komisjoni üles rakendama nendes sektorites „saastaja maksab“ põhimõtet, eelkõige seoses petrooli maksustamise ja lennupiletite hindadega; tuletab meelde, et rahvusvahelisest laevandusest tulenev kasvuhoonegaaside heide peaks prognooside kohaselt suurenema 2050. aastaks koguni 250%; avaldab heameelt asjaolu üle, et rahvusvaheline laevandussektor on seadnud endale kasvuhoonegaaside heitkoguste absoluutse vähendamise eesmärgi; märgib murega edusammude puudumist selle eesmärgi teisendamisel lühikese ja keskmise tähtajaga meetmeteks ja muudeks konkreetseteks meetmeteks;

48. kutsub komisjoni üles esitama võimalikult kiiresti Euroopa raudtee põhjaliku tegevuskava, mis hõlmab koostalitlusvõimelise ELi-sisese raudteevõrgu kiiret valmisehitamist ja tõhustatud investeeringute kaasamist, eelkõige olemasolevate liinide ajakohastamiseks, puuduvate ühenduste loomiseks ning reisijate õiguste tagamiseks ja otsepiletite pakkumiseks; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kavandama poliitikat, investeeringuid ja stiimuleid, millega tagatakse, et kuni 1000 km pikkused rongireisid Euroopas, kui see on teostatav ja praktiline, on kodanikele huvipakkuvamad kui vastavad lennu- või maanteetranspordi võimalused;

49. märgib, et ELi ehitussektori arvele jääb praegu 40% Euroopa energia lõpptarbimisest ja 36% selle CO2-heitest[6]; nõuab sektori energiasäästupotentsiaali vabastamist ja CO2-jalajälje vähendamist kooskõlas hoonete energiatõhususe direktiivi[7] eesmärgiga saavutada 2050. aastaks väga energiatõhus ja vähese CO2-heitega hoonefond; rõhutab, et hoonete energiatarbimise tõhustamises peitub märkimisväärne potentsiaal vähendada Euroopa kasvuhoonegaaside heidet veelgi; on lisaks seisukohal, et täielikult taastuvenergiaga varustatud madalenergiahooneteni jõudmine on Pariisi kokkuleppe täitmise ning majanduskasvu, kohalike töökohtade ja kogu Euroopas kõigi kodanike paremate elamistingimuste ELi tegevuskava vältimatu eeltingimus;

50. märgib, et sellistest allikatest, nagu põllumajandus, prügilad ja reovesi ning fossiilkütuste tootmine ja torutransport, eraldub umbes 60% praegustest ülemaailmsetest metaanivoogudest; tuletab meelde, et metaan on ohtlik kasvuhoonegaas, millega seotud soojenemist põhjustav potentsiaal 100 aasta kohta on 28 korda suurem kui CO2-l[8], ning et metaani heidete vähendamine võib mängida tähtsat rolli troposfääriosooni kontsentratsiooni vähendamisel ja selle negatiivse mõju vähendamisel õhukvaliteedile ja inimeste tervisele; tuletab komisjonile meelde, et viimasel on kohustus võimalikult peatselt uurida poliitilisi valikuid metaani heidete probleemi kiireks käsitlemiseks liidu vastavas strateegilises metaani kavas ning esitada Euroopa Parlamendile ja nõukogule selle kohta seadusandlikud ettepanekud; rõhutab, et põllumajandussektor saab tulla toime kliimamuutusest tulenevate väljakutsetega, näiteks ökoloogiliste ja tehnoloogiliste uuenduste abil, samuti süsiniku mullas talletamisega;

51. nõuab ühtset põllumajanduspoliitikat, mis aitaks vähendada kasvuhoonegaaside heidet kooskõlas eesmärgiga, mille kohaselt on hiljemalt 2050. aastaks kasvuhoonegaaside netoheide null; rõhutab, et ELis on vaja märkimisväärselt vähendada kariloomade hulka, alustades suure kariloomade tihedusega piirkondadest ja lõpetades tööstusliku loomakasvatusega; rõhutab, et muudatused toitumistavades, eelkõige lihatarbimise märkimisväärne vähendamine, on olulised põllumajandussektori kasvuhoonegaaside heite vähendamisel; kutsub komisjoni üles tagama, et põllumajanduspoliitika, eelkõige ELi ja siseriiklikud fondid oleksid kooskõlas Pariisi kokkuleppe eesmärkide ja sihtidega;

52. rõhutab, et kliimaeesmärgid tuleb integreerida kõikidesse ELi poliitikatesse, sh kaubanduspoliitikasse; nõuab tungivalt, et komisjon tagaks, et kõik ELi allkirjastatavad kaubanduskokkulepped on täielikult kooskõlas Pariisi kokkuleppega, kuna see ei edenda mitte ainult ülemaailmseid meetmeid kliimamuutuste ohjeldamiseks, aga kindlustab ka võrdsed konkurentsitingimused mõjutatud sektoritele;

53. rõhutab, et EL peaks edendama piirkondade, linnade ja alevite rolli ja jõupingutusi; palub komisjonil põhineda 200 miljonit Euroopa kodanikku esindava ELi linnapeade pakti tööle ja võimaldada neil mängida katalüsaatori rolli edasises üleminekuprotsessis;

54. kahetseb, et ELi fluoritud kasvuhoonegaaside meetme tugevdamise võimalust ei ole komisjoni strateegiasse üle võetud; rõhutab, et kui fluorosüsivesinike (HFC) litsentsimise süsteemi kasutuselevõtuga hoitakse ära ebaseaduslik HFCga kauplemine, kui keelatakse HFC kasutamine sektorites, kus see ei ole enam vajalik, kui eraldatakse HFC kvoodid enampakkumissüsteemi kaudu ning rakendatakse täielikult F-gaaside määrust[9] SF6 tarbetu kasutuse keelamisega, on tegemist ilmselgete võimalustega aidata ELil täita Pariisi kokkuleppe eesmärke;

 

Maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsandussektori kliimamuutuste potentsiaali maksimeerimine

55. kinnitab veelkord valitsustevaheliste kliimamuutuste rühma (IPPC) tulemusi, mille kohaselt keskkonnamõju, sh metsatulekahjud ning tundra ja boreaalsete metsade degradeerumine süveneb veelgi ülemaailmse temperatuuri tõusmisega;

56. tunnistab metsade märkimisväärset potentsiaali Euroopa kliimaga seotud jõupingutuste (sidumis-, talletamis- ja asendusefektiga) suurendamisele kaasaaitamisel ja hiljemalt 2050. aastaks heitevaba eesmärgi saavutamisel; tuletab meelde eesmärki peatada 2020. aastaks ELis bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ja ökosüsteemiteenuste kahjustumine; toetab selles osas metsa säästvat majandamist koos ELi tõhusa ja säästliku biomajanduse stimuleerimiseks mõeldud konkreetsete meetmetega;

57. tunnistab Euroopa metsastamise positiivset, kuid lõppkokkuvõttes piiratud potentsiaali; on seetõttu veendunud, et metsastamisalgatusi tuleb täiendada konkreetsete algatuste ja stiimulitega, mille eesmärk on suurendada sidumispotentsiaali, samal ajal kindlustades ja parandades olemasolevate metsamaade tervist, et saada kasu kliima, säästliku biomajanduse ja bioloogilise mitmekesisuse seisukohast; toetab agrometsandusega seotud suuri jõupingutusi ja väga reaalset saadavat kasu – ökoloogia ja bioloogilise mitmekesisuse kontekstis – kasutuses olevale põllumaale puude ja erinevate taimede kaasamise kaudu; rõhutab, et ELi põllumajandusmaade parema süsinikdioksiidi sidumise tavade tehnilisest kogupotentsiaalist on agrometsandusel suurim potentsiaal[10];

58. juhib tähelepanu asjaolule, et ELi tegevusel ja poliitikatel on ka mõju väljaspool Euroopat asuvatele looduslikele neeldajatele, maale ja metsadele ja et ELi heitevaba strateegiaga tuleks tagada, et ELi tegevusel puuduks kahjulik kliimamõju kolmandates riikides; tuletab meelde ELi rahvusvahelist kohustust peatada metsaraadamine 2020. aastaks ning rõhutab, et selles kontekstis on vaja konkreetset tegevust, sh uusi õigusakte ja määrusi; nõuab eelkõige ELilt, et viimane katkestaks seose looduslike metsade kadumise ja Euroopa tarbimise vahel; nõuab lisaks toidu- ja söödapõhiste biokütuste, sh palmiõli ja soja kohest järk-järgulist käibelt kõrvaldamist;

59. rõhutab, et kaitse all olevate Euroopa metsade puhul on vaid 15% ELi metsaelupaikadest soodsates tingimustes; rõhutab vajadust maksimeerida metsade, metsamaa ja märgalade kui looduslike süsinikdioksiidi sidujate kaitset ja taastamist;

60. rõhutab tõsiasja, et üleilmselt talletatakse süsinikdioksiidi mullas rohkem kui biosfääris ja atmosfääris kokku; rõhutab seega, kui oluline on peatada mulla degradeerumine ELis ning kui oluline on tagada ühtne ELi tegevus mulla kvaliteedi ning mulla süsinikdioksiidi sidumise võime hoidmiseks ja parandamiseks;

61. rõhutab kauakestvate raietoodete rolli ja nende rolli maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse (LULUCF) sektoris 2030. aastani; rõhutab, et tulevases raamistikus tuleb arvesse võtta nende toodete, sh põllumajandusliku maa kategooriate toodete panust ja mitte ainult majandatavat metsamaad ja metsastatud maad;

62. rõhutab, kui oluline on ühtlustada põllumajandusmudelid, mis toetavad äärmuslike ilmastikuolude ja kahjurite leviku suhtes vastupanuvõimelisemaid põllumajandussüsteeme ja aitavad parandada mullas süsinikdioksiidi sidumist, vee säilitamist ja põllumajanduslikku bioloogilist mitmekesisust;

Rahastamine ja teadusuuringud

63. leiab, et hiljemalt 2050. aastaks liidus netonullheite saavutamiseks tuleb kasutusele võtta märkimisväärsed riiklikud ja erainvesteeringud; rõhutab, et stabiilne ja prognoositav energia- ja kliimapoliitika raamistik on väga oluline, et tagada väga vajalik investorite usaldus ja võimaldada Euroopa tööstusel teha pikaajaliste investeeringutega seotud otsuseid Euroopas;

64. arvab, et peamine probleem on suunata rahavood pruunidest investeeringutest rohelistesse investeeringutesse ning et piisavate rahaliste vahendite leidmine praegu inimkonna ees seisva suurima probleemi lahendamiseks on eelkõige poliitilise tahte küsimus; rõhutab seega, et esmatähtsaks tuleb pidada 2018. aasta märtsis vastu võetud jätkusuutliku rahanduse tegevuskava rakendamist, sh pankade kapitalinõuete kalibreerimist ja kõrge süsinikdioksiidisisaldusega varade usaldatavusnormatiivide kohast käsitlemist, kindlustusettevõtete usaldatavusnõudeid ning institutsionaalsete investorite ja varahaldurite kohustuste ajakohastamist;

65. on seisukohal, et 2021–2027 mitmeaastast finantsraamistikku tuleks enne selle vastuvõtmist hinnata hiljemalt 2050. aastaks kasvuhoonegaaside netoheite nullini vähendamise eesmärgi saavutamise kontekstis ning et tuleb teha standardne katse, millega tagatakse, et ELi eelarvest tehtavad kulud on kliimamuutustele vastupanuvõimelised;

66. kutsub üles kiiremas korras rakendama ELi heitkoguste kauplemise süsteemi (ELi HKS) innovatsioonifondi ja alustama esimest projektikonkurssi 2019. aastal, et hoogustada investeeringuid vähese CO2-heitega läbimurdeliste tööstustehnoloogiate tutvustamistegevusse arvukates sektorites, mitte ainult elektri tootmise, aga ka kaugkütte ja tööstusprotsesside sektoris;

67. märgib, et ELi metsandusstrateegia peab ühise põllumajanduspoliitika maaelu arengu poliitikat peamiseks tugiallikaks ELi metsade kaitsmisel ja säästval majandamisel;

68. avaldab kahetsust, et fossiilkütuse toetused endiselt suurenevad ja nendeks eraldatakse umbes 55 miljardit eurot aastas; kutsub ELi ja liikmesriike[11] üles kohe järk-järgult kaotama ära kõiki Euroopa ja riiklikke fossiilkütuse toetusi;

69. rõhutab, kui oluline on luua õiglane üleminekufond, eelkõige piirkondadele ja kogukondadele, keda mõjutab süsinikdioksiidiheite vähendamine kõige enam;

70. rõhutab, et ELi ja riiklikud teadus- ja innovatsiooniprogrammid on üliolulised, et toetada Euroopa Liitu kliimamuutuste vastases võitluses juhtiva rolli täitmisel;

71. rõhutab, et kliimaküsimuste süvalaiendamine tuleb täielikult integreerida teadus- ja innovatsiooniprogrammidesse ning seda tuleb ühe ELi rahastamise printsiibina rakendada teadusuuringute tsükli kõikides etappides;

Tarbijate ja ringmajanduse roll

 

72. rõhutab, kui suur mõju on käitumise muutumisel kasvuhoonegaaside heite vähendamise saavutamisele, sh kogu toidusüsteemis ja transpordisektoris ning eelkõige lennundussektoris; kutsub komisjoni üles uurima võimalikult peatselt poliitikavõimalusi, sh keskkonnamakse, et edendada käitumise muutumist; rõhutab, kui olulised on alt-üles algatused, näiteks linnapeade pakt, käitumise muutumise edendamisel;

73. märgib, et ÜRO Toitlustus- ja Põllumajandusorganisatsiooni statistika kohaselt on alates 1990ndatest ELi 28 liikmesriigis langenud liha ja loomsete saaduste kogutarbimine ühe elaniku kohta ning kui seda praegust suundumust toetatakse koos pakkumise vähendamise tehniliste meetmetega, võib põllumajandustootmisest pärinev heide märkimisväärselt väheneda;

74. rõhutab, kui oluline on, et EL saab mitte ainult energia asendusallika, vaid sama oluline on, et EL saab toote/materjali asendusallika, s.o fossiilsetel energiaallikatel põhinevate või tootmise ajal palju heiteid tekitavate toodete ja materjalide asendamine taastuvatel energiaallikatel põhinevate toodetega;

75. rõhutab, et suurt osa energiakasutusest ja seega kasvuhoonegaaside heidetest seostatakse otseselt ressursside omandamise, töötlemise, veo, muundamise, kasutuse ja kõrvaldamisega; rõhutab, et ressursside majandamise ahela igas etapis võiks märkimisväärselt säästa; rõhutab seega, et ressursside tootlikkuse suurendamine suurema tõhususe ja ressursside kaotsimineku vähendamise kaudu, rakendades selliseid meetmeid nagu taaskasutus, ümbertöötlus ja taastootmine, aitaks oluliselt vähendada nii ressursitarbimist kui ka kasvuhoonegaaside heidet, aidates samal ajal tugevdada konkurentsivõimet ja luua ärivõimalusi ja töökohti; rõhutab ringmajanduse meetmete kulutõhusust; rõhutab, et suurenenud ressursitootlikkus ja ringmajanduse lähenemised, samuti ringmajandusel põhinev tootedisain aitavad tuua kaasa nihke tootmis- ja tarbimisharjumustes ja vähendada jäätmete kogust;

76. rõhutab tootepoliitika olulisust, näiteks keskkonnasäästlikud riigihanked ja ökodisain, mis saavad märkimisväärselt aidata säästa energiat ja vähendada toodete süsinikdioksiidi jalajälge ning parandada samal ajal kasutatavate materjalide jalajälge ja üldist keskkonnamõju; rõhutab, et on vaja kehtestada ringmajanduse nõuded osana ELi ökodisaini standarditest ning laiendada kehtivat ökodisaini metoodikat lisaks energiamõjuga toodetele ka teistele tootekategooriatele;

77. leiab, et töö usaldusväärse tarbimisel põhineva kliimamõju hindamise mudeliga peaks jätkuma; võtab teadmiseks tõsiasja, et olemasolevate mudelite põhjal järeldatakse põhjalikus analüüsis, et tootmise heidete vähendamiseks tehtud ELi jõupingutused nullitakse teatud määral ära suurema süsinikdioksiidi jalajäljega kaupade impordiga;

 

EL ja ülemaailmsed kliimameetmed

 

78. rõhutab kui oluline on, et on rohkem algatusi ja püsiv dialoog vastavatel rahvusvahelistel foorumitel, ning kui oluline on tõhus kliimadiplomaatia, mille eesmärk on tugevdada üleilmset ja mitmepoolset koostööd ja püüdlust, ning kui oluline on edendada sarnaste poliitikaotsuste langetamist, mis kiirendavad kliimaeesmärgi saavutamist teistes piirkondades ja kolmandates riikides; kutsub ELi üles suurendama omapoolset kliimameetmete rahastamist ja töötama aktiivselt selle nimelt, et julgustada liikmesriike suurendama oma kliimameetmete rahastamise abi (pigem arenguabi kui laenud) kolmandatele riikidele, mis oleks täiendav abi ülemeremaade arenguabi kõrval ja mida ei arvestataks topelt nii rahalise arengu- kui ka kliimaabina;

79. rõhutab, et 2019. aasta septembris ÜRO korraldatav kliimamuutuste tippkohtumine oleks ideaalne hetk, kui juhid saaksid teatada suuremast eesmärgist riiklike andmekeskuste riiklike andmekeskuste kontekstis; arvab, et EL peaks võtma vastu seisukoha oma riiklike andmekeskuste aegsa ajakohastamise kohta, et EL saaks tulla tippkohtumisele hästi ette valmistatult ja töötada tihedas koostöös parteide rahvusvahelise koalitsiooniga kliimaeesmärgi edendamise toetamisel;

80. rõhutab, kui suurt kasu annaks ELi poliitikameetmete ja kolmandate riikide võrdväärsete meetmete vahelise koostoime tugevdamine, eelkõige seoses süsinikdioksiidi hinna kujundamise mehhanismidega; rõhutab, kui oluline on luua keskkonna kaitsemeetmed, millega tagatakse tegelik ja täiendav kasvuhoonegaaside vähendamine, ning kutsub seetõttu komisjoni üles seisma Pariisi kokkuleppe artikliga 6 seotud rangete ja kindlate rahvusvaheliste reeglite eest, et hoida ära seaduselüngad heitkoguste vähendamise arvestamisel või topeltarvestamisel;

 

°

° °

81. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

[1] Vastuvõetud tekstid, P8_TA-PROV(2018)0430.

[2] ÜRO Keskkonnaprogrammi 2018. aasta aruanne keskkonnaheite erinevuste kohta, lk 10.

[3] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1999, milles käsitletakse energialiidu ja kliimameetmete juhtimist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 663/2009 ja (EÜ) nr 715/2009, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 94/22/EÜ, 98/70/EÜ, 2009/31/EÜ, 2009/73/EÜ, 2010/31/EL, 2012/27/EL ja 2013/30/EL ning nõukogu direktiive 2009/119/EÜ ja (EL) 2015/652 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 525/2013 (ELT L 328, 21.12.2018, lk 1).

[5] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta direktiiv 2009/125/EÜ, mis käsitleb raamistiku kehtestamist energiamõjuga toodete ökodisaini nõuete sätestamiseks (ELT L 285, 31.10.2009, lk 10).

[7] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/844, millega muudetakse direktiivi 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta ja direktiivi 2012/27/EL energiatõhususe kohta (ELT L 156, 19.6.2018, lk 75).

[8] R. Van Dingenen, M. Crippa, G. Maenhout, D. Guizzardi, F. Dentener, Global trends of methane emissions and their impacts on ozone concentrations (Ülemaailmsed arengusuunad seoses metaani heidetega ja nende mõjuga osooni kontsentratsioonile), EUR 29394 EN, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, Luxembourg, 2018, ISBN 978-92-79-96550-0, doi:10.2760/820175, JRC113210

[9] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta määrus (EL) nr 517/2014 fluoritud kasvuhoonegaaside kohta ja määruse (EÜ) nr 842/2006 kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 150, 20.5.2014, lk 195).

[10] Joris Aertsens, Leo De Nocker1, Anne Gobin, 2011: Süsinikdioksiidi sidumise potentsiaali hindamine Euroopa põllumajanduses.

[11] Energiahinnad ja -kulud Euroopas, COM(2019)0001, lk 10.

Viimane päevakajastamine: 13. märts 2019Õigusteave - Privaatsuspoliitika