Menetlus : 2019/2817(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B9-0039/2019

Esitatud tekstid :

B9-0039/2019

Arutelud :

PV 18/09/2019 - 7
CRE 18/09/2019 - 7

Hääletused :

PV 18/09/2019 - 9.6
CRE 18/09/2019 - 9.6
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :


<Date>{12/09/2019}12.9.2019</Date>
<NoDocSe>B9‑0039/2019</NoDocSe>
PDF 128kWORD 51k

<TitreType>RESOLUTSIOONI ETTEPANEK</TitreType>

<TitreSuite>nõukogu ja komisjoni avalduste alusel</TitreSuite>

<TitreRecueil>vastavalt kodukorra artikli 132 lõikele 2</TitreRecueil>


<Titre>Ühendkuningriigi väljaastumise kohta EList</Titre>

<DocRef>(2019/2817(RSP))</DocRef>


<RepeatBlock-By><Depute>Gunnar Beck</Depute>

<Commission>{ID}fraktsiooni ID nimel</Commission>

</RepeatBlock-By>


B9‑0039/2019

Euroopa Parlamendi resolutsioon Ühendkuningriigi väljaastumise kohta EList

(2019/2817(RSP))

Euroopa Parlament,

 võttes arvesse Ühendkuningriigi kodanike 23. juunil 2016. aastal väljendatud vaba ja demokraatlikku tahet,

 võttes arvesse oma 5. aprilli 2017. aasta resolutsiooni läbirääkimiste kohta, mida alustatakse Ühendkuningriigiga tulenevalt Ühendkuningriigi teatest kavatsuse kohta Euroopa Liidust välja astuda,[1] ja 3. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni Ühendkuningriigiga peetavate läbirääkimiste seisu kohta[2],

 võttes arvesse nõukogu ja komisjoni 18. septembri 2019. aasta avaldusi Ühendkuningriigi väljaastumise kohta,

 võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõiget 2,

A. arvestades, et 23. juunil 2016 hääletas 51,8 % Ühendkuningriigi valijatest (17,4 miljonit inimest) Euroopa Liidust lahkumise poolt ning et peaaegu täpselt sama suure häälteprotsendiga valiti Ursula von der Leyen Euroopa Komisjoni presidendiks;

B. arvestades, et Ühendkuningriigi finantskohustused ELi ees – ja vastupidi – lõppevad rahvusvahelise õiguse kohaselt artikli 50 kohase etteteatamisaja lõpul, kui teisiti kokku ei lepita;

C. arvestades, et Ühendkuningriik on üks ELi suurimaid netomaksjaid ja et ta on olnud netomaksja oma liikmesuse igal aastal (välja arvatud 1975);

D. arvestades, et EL on ühise välistariifiga tolliliit ja seetõttu ei ole see vabakaubanduspiirkond;

E. arvestades, et EL on klubi, kuhu kuulumine on liikmetele kasulik, kuid kust liikmetel on siiski õigus lahkuda, kui nad leiavad, et sinna kuulumine on pigem koormav kui kasulik;

F. arvestades, et korrakohase väljaastumise saavutamine ei sõltu ainult Ühendkuningriigi suhtumisest, vaid ka ELi ja tema nimel läbirääkijate heast tahtest;

G. arvestades, et Ühendkuningriigi parlamendi enamus ei toeta Euroopa Liidu pakutavat väljaastumislepingut ja et ei ole leitud alternatiivi võimalikule liidust leppeta lahkumisele;

1. tuletab meelde, et ELi aluslepingutes sätestatud põhiväärtuste hulka kuuluvad demokraatia ja rahvusliku mitmekesisuse põhimõtte austamine;

2. tuletab ELi institutsioonidele ja liikmesriikidele meelde, et neid põhimõtteid ei tohi eirata, vaid tuleb austada rahva demokraatlikku otsust;

3. toetab igati Euroopa riikide valitsuste vahelise koostöö võimaldamise ja institutsionaliseerimise ideed, kuna sellisest koostööst saigi EL alguse;

4. märgib, et liidu institutsioonid on juba tükk aega näidanud üles huvi ELi pädevuste suurendamise vastu, mis ulatuksid Charles de Gaulle’i algsest rahvusriikide Euroopa ideest kaugemale;

5. on arvamusel, et rahvusriikide Euroopa idee puhul on kõige olulisem subsidiaarsuse põhimõte, mille eesmärk on takistada liigset tsentraliseerimist ja ülereguleerimist; peab kahetsusväärseks asjaolu, et komisjon ja Euroopa Liidu Kohus on subsidiaarsuse põhimõtet eiranud, õõnestanud ja toiminud selle vastaselt; rõhutab vajadust võtta subsidiaarsuse põhimõte uuesti kasutusele; nõuab teatavate pädevuste tagasiandmist liikmesriikidele;

6. tunneb heameelt mõnede liikmesriikide elujõuliste demokraatlike traditsioonide üle, millega on astutud vastu kahetsusväärsele tsentraliseerimisele;

7. on seisukohal, et Ühendkuningriigi referendumi tulemus kujutab endast liikmesriigi õiguspärast valikut loobuda osalusest üha tihedamas liidus;

8. on arvamusel, et Ühendkuningriigi lahkumine ei ole kasulik üksnes Ühendkuningriigile, vaid kõikidele liikmesriikidele, kuna tänu sellele on selge, et ELi liikmesus ei ole ainuke valikuvõimalus, vaid riigi tasandil tehtud demokraatlik valik;

9. on veendunud, et lahkuva Ühendkuningriigi ja ülejäänud Euroopa Liidu vahelised suhted peaksid põhinema vastastikusel kokkuleppel, kuna mis tahes muu korraldus tekitaks meelepaha ja probleeme tulevikus;

10. kahtleb, kas väljaastumisleping on koostatud sellisel viisil, et sellega tagatakse vastastikkus ELi ja Ühendkuningriigi vahel; rõhutab, et asjaolu, et Ühendkuningriigi parlamendi alamkoda ei ratifitseerinud väljaastumislepingut ja et sellele ei suudetud leida parlamendi enamuse toetust, on selge märk selle kohta, et lepingus ei ole piisavalt arvestatud Ühendkuningriigi huvidega;

11. austab seega Boris Johnsoni kavatsust lahkuda EList viimase võimalusena ilma väljaastumislepinguta;

12. rõhutab, et peaaegu igasugune vastastikku kokku lepitud väljaastumisleping oleks olnud ELi kodanikele, tarbijatele ja ettevõtjatele kasulikum;

13. märgib, et kuna ei ole suudetud jõuda kokkuleppele mõlemale poolele vastuvõetava väljaastumislepingu üle, on ohtu seatud miljonite inimeste majanduslik heaolu ELis; on seetõttu seisukohal, et väljaastumislepingu läbirääkimiste eest vastutavad isikud tuleks võtta vastutusele, kui osalised ei jõua mõlemale poolele vastuvõetava väljaastumislepingu sõlmimiseni; nõuab ELi Brexiti-läbirääkija Michel Barnier’ viivitamatut tagasiastumist, kuna ta on karmi ja vaenuliku läbirääkimistaktikaga põhjustanud majanduslikult kahjuliku ja poliitiliselt ebastabiilse olukorra, mis on kestnud juba kuid;

14. kahtleb endiselt selles, millist kasu võiks tuua väljaastumise tähtaja järjekordne edasilükkamine;

15. rõhutab, et referendumi tulemused on selgelt näidanud brittide tahet EList lahkuda; on seisukohal, et ka see, kui väljaastumislepingut ei sõlmita ning minnakse ELi ja Ühendkuningriigi kaubandussuhetes üle Maailma Kaubandusorganisatsiooni eeskirjade järgimisele, oleks parem kui rahva tahte eiramine;

16. nõuab kindlalt, et enam ei viivitataks läbirääkimistega ELi ja Ühendkuningriigi vahelise üksmeelse koostöö uute vormide üle, nii et selline kokkulepe saaks jõustuda võimalikult kiiresti;

17. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogule, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele ning Ühendkuningriigi valitsusele.

[1] ELT C 298, 23.8.2018, lk 24.

[2] ELT C 346, 27.9.2018, lk 2.

Viimane päevakajastamine: 16. september 2019Õigusteave - Privaatsuspoliitika