RESOLUTSIOONI ETTEPANEK millega märgitakse Teise maailmasõja alguse 80. aastapäeva ja rõhutatakse Euroopa ajaloomälu tähtsust Euroopa tulevikule
17.9.2019 - (2019/2819(RSP))
vastavalt kodukorra artikli 132 lõikele 2
Ryszard Antoni Legutko, Anna Fotyga, Tomasz Piotr Poręba, Dace Melbārde, Witold Jan Waszczykowski, Ryszard Czarnecki, Jadwiga Wiśniewska, Bogdan Rzońca, Anna Zalewska, Jacek Saryusz‑Wolski, Grzegorz Tobiszowski, Joanna Kopcińska, Elżbieta Rafalska, Joachim Stanisław Brudziński, Beata Szydło, Beata Mazurek, Andżelika Anna Możdżanowska, Beata Kempa, Patryk Jaki
fraktsiooni ECR nimel
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B9-0097/2019
B9‑0098/2019
Euroopa Parlamendi resolutsioon, millega märgitakse Teise maailmasõja alguse 80. aastapäeva ja rõhutatakse Euroopa ajaloomälu tähtsust Euroopa tulevikule
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 9. detsembri 1948. aasta resolutsiooni 260(III)A genotsiidi kohta,
– võttes arvesse oma 12. mail 2005 seoses Euroopas 8. mail 1945 lõppenud Teise maailmasõja 60. aastapäevaga vastu võetud resolutsiooni[1],
– võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 25. jaanuari 2006. aasta resolutsiooni 1481 totalitaarsete kommunistlike režiimide kuritegude rahvusvahelise hukkamõistu vajalikkuse kohta,
– võttes arvesse paljude riikide parlamentides vastu võetud resolutsioone ja deklaratsioone totalitaarsete kommunistlike režiimide kuritegude kohta,
– võttes arvesse oma 23. septembril 2008 vastu võetud deklaratsiooni 23. augusti kuulutamise kohta üleeuroopaliseks stalinismi ja natsismi ohvrite mälestamise päevaks[2],
– võttes arvesse 3. juunil 2008. aastal vastu võetud Praha deklaratsiooni Euroopa südametunnistuse ja kommunismi kohta,
– võttes arvesse oma 2. aprilli 2009. aasta resolutsiooni Euroopa südametunnistuse ja totalitarismi kohta[3],
– võttes arvesse ELi liikmesriikide valitsusesindajate 23. augusti 2018. aasta ühisdeklaratsiooni kommunismi ohvrite mälestamise kohta,
– võttes arvesse komisjoni 22. detsembri 2010. aasta järeldusi totalitaarsete režiimide poolt Euroopas toime pandud kuritegude mälestuse teadvustamise kohta (COM(2010)0783),
– võttes arvesse nõukogu 9. ja 10. juuni 2011. aasta järeldusi totalitaarsete režiimide poolt Euroopas toime pandud kuritegude mälestuse teadvustamise kohta,
– võttes arvesse Varssavi deklaratsiooni üleeuroopalisel totalitaarsete režiimide ohvrite mälestuspäeval, 23. augustil 2011,
– võttes arvesse Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Rumeenia ühisavaldust Molotovi-Ribbentropi pakti allakirjutamise 80. aastapäeva puhul,
– võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõiget 2,
A. arvestades, et 80 aastat tagasi 23. augustil 1939 sõlmisid Nõukogude Liit ja Natsi-Saksamaa mittekallaletungi lepingu, mida tuntakse Molotovi-Ribbentropi paktina, ja selle salajased protokollid, jagades Euroopa ja sõltumatute riikide territooriumid kahe totalitaarse režiimi huvisfäärideks ja sillutades teed Teise maailmasõja puhkemisele;
B. arvestades, et käesoleval aastal täitub 80 aastat Teise maailmasõja puhkemisest – tegemist on sõjaga, mis tõi inimkonnale ennenägematul hulgal kannatusi ja poolele Euroopale aastakümneteks viletsuse ja okupatsiooni;
C. arvestades, et Molotovi-Ribbentropi pakti ning sellele järgnenud Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu 28. septembril 1939 sõlmitud sõprus- ja piirilepingu tulemusena toimus kõigepealt Hitleri ja kaks nädalat hiljem Stalini sissetung Poola Vabariiki, mille tagajärjel Poola kaotas iseseisvuse ja mis tõi Poola rahvale kaasa enneolematuid kannatusi, ning 30. novembril 1939 alustas kommunistlik Nõukogude Liit agressiivset sõda Soome vastu, 1940. aasta juunis okupeeris ja annekteeris osa Rumeeniast – territooriumid, mis hiljem jäidki tagastamata – ning annekteeris jõuga iseseisvad vabariigid Leedu, Läti ja Eesti;
D. arvestades, et Molotovi-Ribbentropi paktiga rikuti otseselt paljusid rahvusvahelisi õigusnorme, lepinguid ja kokkuleppeid, sealhulgas 1928. aasta Pariisi lepingut, 1932. aasta Poola ja NSVLi vahelist mittekallaletungi lepingut ning 1934. aasta Poola ja Saksamaa vahelist mittekallaletungi deklaratsiooni, ning tehti lõpp Versailles’ lepinguga kehtestatud rahvusvahelisele rahule; arvestades, et selle, lähiajaloo kahe kõige brutaalsema diktaatori vahel sõlmitud lepingu tagajärjed näitavad, kui olulised on ajaloosündmused tänapäeva poliitika jaoks;
E. arvestades, et Lääne soov totalitaarseid režiime rahustada tähendas, et otsuseid langetati Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega konsulteerimata, nagu juhtus Locarnos ja Münchenis, mis viitab Lääne nõrkusele totalitaarsete režiimide ees; arvestades, et see omakorda viis Molotovi-Ribbentropi paktini ja Teise maailmasõja puhkemiseni;
F. arvestades, et Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit tegid poliitilist, majanduslikku ja sõjalist koostööd, sest neil oli ühine eesmärk alistada Euroopa ja jagada see Molotovi-Ribbentropi paktis määratletud huvisfäärideks;
G. arvestades, et pärast natsirežiimi lüüasaamist ja Teise maailmasõja lõppemist sai osa Euroopa riike tegeleda sõjajärgse ülesehitusega ja leppimisega, teised riigid aga jäid Jalta lepingu otsesel tagajärjel pooleks sajandiks nõukogude okupatsiooni ja kommunistlike diktatuuride alla, jäädes ilma vabadusest, suveräänsusest, väärikusest, inimõigustest ja sotsiaalmajanduslikust arengust;
H. arvestades, et kuigi natsirežiimi kuritegudele anti Nürnbergi protsessil hinnang ja nende eest mõisteti karistused, vajavad kommunistlike diktatuuride kuriteod ikka veel ilmtingimata teadvustamist ja nii moraalset kui ka õiguslikku hinnangut; arvestades, et Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu poolt miljonite inimeste vastu ennenägematus ulatuses toime pandud kuriteod, millega orjastati paljud rahvad ja jäeti nad ilma oma võõrandamatutest põhiõigustest, on sõjakuriteod ja inimsusevastased kuriteod;
I. arvestades, et Euroopa ei tohi omaenda ajalugu unustada; arvestades, et Euroopa ajaloo täielikku mõistmist tuleb edendada, sest see on totalitaarsete režiimide esiletõusu vältimiseks hädavajalik;
J. arvestades, et mõnes liikmesriigis on kommunistlikud ja natsistlikud ideoloogiad seadusega keelatud;
K. arvestades, et rahvusvaheline kogukond peab ühiselt totalitarismi vastu välja astuma;
L. arvestades, et NATO laienemine pärast 1999. aastat ja ELi laienemine alates 2004. aastast tähendab nendele Euroopa riikidele, kes kannatasid nõukogude okupatsiooni ja kommunistliku diktatuuri all, tagasipöördumist Lääne demokraatlike riikide perre, kuhu nad kuuluvad;
M. arvestades, et Euroopa 20. sajandi ajalugu on kirjutatud ja näidatud peamiselt Lääne seisukohast ning seetõttu on teatavad ajaloolised sündmused ja Ida-Euroopa elanike sellealased kogemused jäänud sageli kajastamata;
N. arvestades, et eurooplaste teadmatus ja nende ajaloomälus valitsev alateadlik kallutatus võivad anda põhjuse nii parem- kui ka vasakäärmusluse tekkele; arvestades, et ajaloo võltsimise vastu tuleb mõjusalt välja astuda;
O. arvestades, et totalitaarsete režiimide ohvrite mälestamine ning kommunistlike, natsistlike ja muude diktatuuride toime pandud kuritegude Euroopa ühise pärandi tunnistamine ja teadvustamine on Euroopa ja selle rahvaste ühtsuse ning tänapäeval esinevate välisohtude vastase Euroopa vastupanuvõime loomise jaoks äärmiselt oluline;
P. arvestades, et äärmiselt tähtis on ka hinnata vahetuid tunnistusi ja meelekindlust, mida on andnud ja üles näidanud paljud selle rõhumise vastu välja astunud inimesed, sh ratsaväekapten Witold Pilecki, kes võitles aktiivselt mõlema režiimi vastu ja läks ainsa inimesena vabatahtlikult natsi-Saksamaa Auschwitzi surmalaagrisse, kuid kelle kommunistid ikkagi 1948. aastal hukkasid;
Q. arvestades, et oma ajaloolises resolutsioonis olukorra kohta Eestis, Lätis ja Leedus[4], mille Euroopa Parlament võttis vastu 13. jaanuaril 1983 vastuseks nende riikide 45 kodaniku esitatud nn Balti apellile, mõistis parlament hukka asjaolu, et Nõukogude Liit okupeeris need varem iseseisvad ja neutraalsed Balti riigid 1940. aastal Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise tagajärjel – sellest okupatsioonist vabanesid nad alles paljude aastate möödudes;
R. arvestades, et 30 aastat tagasi, 23. augustil 1989, märgiti Molotovi-Ribbentropi pakti 50. aastapäeva ja mälestati totalitaarsete režiimide ohvreid Balti ketiga – pretsedenditu meeleavaldusega, kus kaks miljonit leedulast, lätlast ja eestlast moodustasid üksteisel käest kinni hoides inimketi, mis ulatus Vilniusest Riia kaudu Tallinna välja;
S. arvestades, et hoolimata asjaolust, et NSVLi rahvasaadikute kongress mõistis 24. detsembril 1989 Molotovi-Ribbentropi pakti allakirjutamise ja ka muud Natsi-Saksamaaga sõlmitud lepingud hukka, keeldusid Venemaa võimud 2019. aasta augustis nimetatud lepingu ja selle tagajärgede eest vastutust võtmast ja propageerivad nüüd seisukohta, et Teise maailmasõja tegelikud vallapäästjad olid Poola, Balti riigid ja Lääne riigid;
T. arvestades, et Venemaa valitsusele ei piisa praegu üksnes sellest, et ta ei mõistagi Molotovi-Ribbentropi pakti hukka, vaid ta esitleb seda nüüd aktiivselt kui vahendit, millega Venemaa kaitses oma riiklikku julgeolekut agressorite eest, kirjutades seega ajalugu ulatuslikult ümber ja pestes süüdlased sellega seotud kuritegudest puhtaks;
U. arvestades, et Venemaa keeldumine vastutusest ja süü veeretamine hirmutegude eest Läänele on muutunud ametlikus kõnepruugis tavaliseks ja loob usaldusväärse aluse propagandale, millele Venemaa saab toetuda, et õigustada oma rahvusvahelise õiguse rikkumisi ja jätkata idapartnerlusriikide vastast agressiooni;
1. rõhutab, et Euroopa ajaloo kõige laastavama sõja ehk Teise maailmasõja põhjustasid kurikuulus 23. augusti 1939. aasta Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu mittekallaletungi leping, mida kutsutakse ka Molotovi-Ribbentropi paktiks, ja selle salaprotokollid, mis võimaldasid kahel totalitaarsel režiimil, kellel mõlemal oli maailmavallutuslik eesmärk, jagada Euroopa mõjusfäärideks;
2. tuletab meelde, et natsistlikud ja kommunistlikud režiimid panid 20. sajandil toime massimõrvu, genotsiidi ja küüditamisi ning põhjustasid ennenägematus ulatuses elu ja vabaduse kaotust, ja tuletab meelde natsirežiimi toime pandud kohutavat holokausti kuritegu;
3. peab kahetsusväärseks, et selliseid genotsiide nagu holokaust, inimsusevastaseid massikuritegusid ja ulatuslikku inimõiguste rikkumist, nagu massiküüditamised Balti riikidest, Poolast ja teistest riikidest, massimõrvu nagu Poola ohvitseride hukkamine Katõni metsas ja Läti sõjaväeohvitseride hukkamine Litenes, selliste koonduslaagrite loomist ja toimimist nagu Gulag, tahtlikult põhjustatud näljahäda Ukrainas, väljendus-, kõne- ja liikumisvabadusega seotud põhiõigustest ilmajätmist ja paljusid teisi totalitaarse kommunismi ajal toime pandud kuritegusid ei ole korralikult uuritud ega rahvusvaheliselt hinnatud;
4. väljendab sügavat austust iga totalitaarse režiimi ohvri suhtes ja kutsub kõiki Euroopa institutsioone ja osalejaid üles tegema kõik endast oleneva, et tagada kohutavate totalitaarsete inimsusvastaste kuritegude ja süstemaatilise inimõiguste rikkumise mäletamine ja kohtusse andmine, ja kindlustama, et need kuriteod ei kordu enam iialgi ning ohvritele osaks saanud valu ja ebaõiglus ei lange unustusse;
5. on seisukohal, et mineviku õuduste mäletamine ja mälestamine annab meile teadmised ja jõu seista vastu nendele, kes nimetatud ideoloogiaid elustavad, ja nendele, kes püüavad neid ideoloogilisi rühmi nende kuritegudest ja süüst puhtaks pesta; usub, et ohvrite mälestamine sunnib meid tooma päevavalgele ajaloolist tõde seeläbi, et jätkatakse Euroopa kontinendi totalitaarse pärandi uurimist ja tõstetakse üldsuse teadlikkust sellest;
6. kutsub kõigi Euroopa riikide valitsusi üles toetama totalitaarsete režiimide ajaloo uurimist nii moraalselt kui ka materiaalselt, sest väärinfo levitamise kampaaniate ja ajalooliste faktidega manipuleerimise vastu on võimalik võidelda ainult kooskõlastatult tegutsedes;
7. mõistab karmilt hukka totalitaarsete natsistlike ja kommunistlike režiimide toime pandud agressioonid, inimsusevastased kuriteod ja massilise inimõiguste rikkumise;
8. väljendab muret ELi liikmesriikides esile kerkivate parem- ja vasakäärmuslike liikumiste üle;
9. tuletab kõigile liikmesriikidele meelde üleeuroopalise stalinismi ja natsismi ohvrite mälestamise päeva tähistamist 23. augustil nii ELis kui ka rahvusvahelisel tasandil ja seda, et nooremas põlvkonnas tuleks suurendada teadlikkust nendest küsimustest ning et selleks tuleks totalitaarsete režiimide ajalugu ja tagajärgede analüüs lisada kõigi ELi koolide õppekavadesse ja õpikutesse;
10. nõuab ka, et 25. mai (Auschwitzi kangelase ratsaväekapteni Witold Pilecki hukkamise aastapäev) kuulutataks rahvusvaheliseks totalitarismivastase võitluse kangelaste päevaks – see oleks austus- ja tunnustusavaldus kõigile neile, kes türannia vastu võideldes näitasid üles kangelaslikkust ja tegelikku armastust inimkonna vastu, ja oleks tulevastele põlvkondadele selge eeskuju, kuidas totalitaarse orjastamise ohu puhul toimida;
11. palub komisjonil tõhusalt toetada ajaloolise mälu ja mäletamise projekte liikmesriikides ning Euroopa mälu ja südametunnistuse platvormi tegevust ning eraldada programmist „Kodanike Euroopa“ piisavad rahalised vahendid totalitarismiohvrite mälestamise ja mäletamise toetamiseks; rõhutab, et tulevastel põlvedel peaks olema juurdepääs faktilistele õppematerjalidele, milles rõhutatakse, kui rasked tagajärjed on passiivsel suhtumisel rahvusvaheliste õigusnormide tõsisesse rikkumisse;
12. juhib tähelepanu asjaolule, et kuigi Ida- ja Kesk-Euroopa riigid on jõudnud ELi ja NATOga ühinedes Euroopa vabade demokraatlike riikide perre, ei ole Euroopa rahu- ja integratsiooniprojekt täielik enne, kui kõik Euroopa riigid, kes on valinud Euroopa reformide tee, nagu Ukraina, Moldova ja Gruusia, saavad täieõiguslikuks ELi liikmeks; alles siis on Euroopa terviklik, vaba ja ühtne ja seal valitseb rahu;
13. on sügavalt mures Venemaa praeguse juhtkonna püüdluste pärast moonutada ajaloolisi fakte ja nõukogude totalitaarse režiimi toime pandud kuritegusid puhtaks pesta ning on seisukohal, et see kujutab endast demokraatliku Euroopa vastu suunatud infosõja ohtlikku komponenti, mille eesmärk on Euroopat lõhestada, ning kutsub seetõttu komisjoni üles nende püüdluste vastu otsustavalt võitlema;
14. juhib tähelepanu nõukogude totalitaarse režiimi sümbolite jätkuvale kasutamisele avalikus ruumis ja ärilistel eesmärkidel ning tuletab meelde, et mitmed Euroopa riigid on nii natsistlike kui ka kommunistlike sümbolite kasutamise keelanud;
15. juhib tähelepanu sellele, et asjaolu, et Nõukogude Liit aitas kaasa natsirežiimi lüüasaamisele, ei saa vabandada ega lunastada kommunistliku totalitaarse režiimi toime pandud kuritegusid; rõhutab ühtlasi, et on vastuvõetamatu, et Venemaa Föderatsioon võtab vastu õigusakte, mille alusel karistatakse kõiki, kes püüavad analüüsida Teise maailmasõja sündmusi uuest vaatepunktist;
16. märgib, et see, et mõnes liikmesriigis on ikka veel alles neid liikmesriike okupeerinud nõukogude sõjaväge ülistavad monumendid ja mälestusmärgid (pargid, väljakud, tänavad jne), sillutab teed Teise maailmasõja põhjuseid, kulgu ja tagajärgi kajastavate ajalooliste faktide moonutamisele;
17. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, ELi liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Venemaa Riigiduumale ning idapartnerlusriikide parlamentidele.