Menetlus : 2019/2993(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B9-0272/2019

Esitatud tekstid :

B9-0272/2019

Arutelud :

PV 18/12/2019 - 22
CRE 18/12/2019 - 22

Hääletused :

PV 19/12/2019 - 6.7
CRE 19/12/2019 - 6.7
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P9_TA(2019)0112

<Date>{16/12/2019}16.12.2019</Date>
<NoDocSe>B9‑0272/2019</NoDocSe>
PDF 136kWORD 46k

<TitreType>RESOLUTSIOONI ETTEPANEK</TitreType>

<TitreSuite>komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel</TitreSuite>

<TitreRecueil>vastavalt kodukorra artikli 132 lõikele 2</TitreRecueil>


<Titre>hiljutiste meeleavalduste vägivaldse mahasurumise kohta Iraanis</Titre>

<DocRef>(2019/2993(RSP))</DocRef>


<RepeatBlock-By><Depute>Kati Piri, Jytte Guteland</Depute>

<Commission>{S&D}fraktsiooni S&D nimel</Commission>

</RepeatBlock-By>

Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B9-0271/2019

B9‑0272/2019

Euroopa Parlamendi resolutsioon hiljutiste meeleavalduste vägivaldse mahasurumise kohta Iraanis

(2019/2993(RSP))

Euroopa Parlament,

 võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Iraani kohta,

 võttes arvesse nõukogu 4. veebruari 2019. aasta järeldusi Iraani kohta,

 võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Josep Borrell Fontellese poolt 8. detsembril 2019. aastal ELi nimel tehtud avaldust Iraani hiljutiste meeleavalduste kohta,

 võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 21. novembri 2019. aasta avaldust arengute kohta Iraanis,

 võttes arvesse oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni ELi strateegia kohta Iraani suhtes pärast tuumakokkuleppe saavutamist[1],

 võttes arvesse ELi suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta,

 võttes arvesse ELi suuniseid surmanuhtluse küsimuses, piinamist ning muud julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist käsitlevaid ELi suuniseid ning ELi inimõiguste alaseid suuniseid sõnavabaduse kohta internetis ja mujal,

 võttes arvesse Iraani Islamivabariigi inimõiguste olukorra eriraportööri 30. jaanuari 2019. aasta aruannet,

 võttes arvesse 10. detsembri 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

 võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, millega Iraan on ühinenud,

 võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõiget 2,

A. arvestades, et Iraanis on kümned tuhanded inimesed kasutanud oma põhiõigust kogunemisvabadusele ning väljendanud oma kasvavat rahulolematust majanduse ja poliitikaga; arvestades, et need meeleavaldused võivad olla viimase 40 aasta suurimaid rahutusi;

B. arvestades, et selliste rahvusvaheliste inimõigusorganisatsioonide nagu Human Rights Watch andmetel reageerisid Iraani julgeolekujõud meeleavaldustele siiamaani surmavaimalt, kasutades meeleavaldajate vastu ebaproportsionaalseid vahendeid ja jõudu, tappes väidetavalt üle 200 inimese ja vahistades kuni 7000 inimest;

C. arvestades, et ÜRO aluspõhimõtete kohaselt, mis käsitlevad jõu ja tulirelvade kasutamist õiguskaitsetöötajate poolt, võivad õiguskaitseametnikud kasutada jõudu ainult siis, kui see on rangelt vajalik ja ulatuses, mis on vajalik õiguspärase politseitöö eesmärgi saavutamiseks;

D. arvestades, et pärast meeleavalduste algust Iraanis kehtestasid Iraani ametivõimud kogu riigis viie päeva jooksul interneti kasutamise keelu, piirates sellega ebaproportsionaalselt sõnavabadust ja juurdepääsu teabele;

E. arvestades, et Iraani inimõiguste kaitsjaid, ajakirjanikke, advokaate ja aktiviste ahistatakse pidevalt ning neid ähvardab nende töö tõttu meelevaldne kinnipidamine, vahistamine ja kohtu alla andmine; arvestades, et Iraani luureministeerium ja teised ametivõimud on seadnud kodanikuühiskonnale tõsised piirangud;

F. arvestades, et 77 reformimeelse opositsiooni liiget, kes on peamiselt Iraani Islamistliku Osalusrinde (Islamic Iran Participation Front) liikmed, tegid avaliku avalduse, mõistes hukka ülemäärase jõu kasutamise meeleavalduste mahasurumisel; arvestades, et mõned neist toodi Iraani kohtunike ette „islamivabariigi vastu suunatud propaganda levitamise“ eest ja kaks neist, Mohammad Kianoosh Rad ja Mehdi Mahmoudian, vahistati;

G. arvestades, et Iraani kohtute menetlused ei ole tihti õiglased ning tõenditena kasutatakse ka piinamisel saadud tunnistusi;

1. mõistab hukka Iraani laialdase ja ebaproportsionaalse jõu kasutamise vägivallatute meeleavaldajate vastu, kes üksnes väljendasid oma õiguspäraseid nõudmisi; rõhutab, et selline tegevus on vastuvõetamatu, ning nõuab tungivalt, et Iraani ametivõimud avalikustaksid surmajuhtumite ja kinnipeetavate koguarvu, viiksid läbi väidetava ülemäärase jõu kasutamise läbipaistva uurimise, sealhulgas meeleavaldajate otsese ründamise julgeolekujõudude poolt, ning võtaksid kõik vägivalla toimepanijad vastutusele;

2. nõuab, et ametiasutused teavitaksid kõiki perekondi nende kinnipeetud sugulaste asukohast ja tagaksid, et kinnipeetavaid teavitataks viivitamata kõigist nende vastu esitatud süüdistustest ning et neil oleks kiire juurdepääs õigusnõustamisele ja pereliikmetele;

3. mõistab hukka Iraani ametivõimude otsuse sulgeda internetiühendus ülemaailmsete võrkudega, mis takistas Iraani kodanike suhtlemist ning teabe vaba liikumist; rõhutab, et selline tegevus on sõnavabaduse selge rikkumine;

4. rõhutab, et põhiõigusi, nagu sõna- ja kogunemisvabadus, tuleb alati austada, ning kutsub Iraani ametivõime üles täitma oma rahvusvahelisi kohustusi, sealhulgas kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti raames võetud kohustusi;

5. nõuab, et EL, sealhulgas komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja jätkaksid inimõigustega seotud mureküsimuste tõstatamist Iraani ametivõimudega kahe- ja mitmepoolsetel foorumitel, eelkõige ELi ja Iraani kõrgetasemelise poliitilise dialoogi raames;

6. palub ÜRO Inimõiguste Nõukogus osalevatel ELi liikmesriikidel kutsuda kokku Inimõiguste Nõukogu eriistungjärk, et hinnata olukorda Iraanis eesmärgiga anda mandaat riigis meeleavalduste algusest saadik korda pandud väidetavate tõsiste inimõiguste rikkumiste sõltumatuks uurimiseks, ning kutsuda Iraani üles võimaldama täielikku ja piiramatut juurdepääsu nii uurimise läbiviijatele kui ka ÜRO ametnikele, sealhulgas erimenetluste volitatud esindajatele, samuti ligipääsu kinnipidamiskohtadele, ning jälgima meeleavaldustega seotud ja neile järgnenud kohtuprotsesse;

7. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa välisteenistusele, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Iraani Islamivabariigi kõrgeimale juhile ja presidendile ning Iraani parlamendi Majlise liikmetele.

[1] ELT C 215, 19.6.2018, lk 86.

Viimane päevakajastamine: 18. detsember 2019Õigusteave - Privaatsuspoliitika