Menetlus : 2019/2956(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B9-0046/2020

Esitatud tekstid :

B9-0046/2020

Arutelud :

Hääletused :

PV 15/01/2020 - 10.5
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :


<Date>{10/01/2020}10.1.2020</Date>
<NoDocSe>B9‑0046/2020</NoDocSe>
PDF 184kWORD 61k

<TitreType>RESOLUTSIOONI ETTEPANEK</TitreType>

<TitreSuite>komisjoni avalduse alusel</TitreSuite>

<TitreRecueil>vastavalt kodukorra artikli 132 lõikele 2</TitreRecueil>


<Titre>Euroopa rohelise kokkuleppe kohta</Titre>

<DocRef>(2019/2956(RSP))</DocRef>


<RepeatBlock-By><Depute>Marco Zanni, Tom Vandendriessche</Depute>

<Commission>{ID}fraktsiooni ID nimel</Commission>

</RepeatBlock-By>


B9‑0046/2020

Euroopa Parlamendi resolutsioon Euroopa rohelise kokkuleppe kohta

(2019/2956(RSP))

Euroopa Parlament,

 võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping), eriti selle artikleid 9, 107, 153, 173, 174, 191 ja 194,

 võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa roheline kokkulepe“ (COM(2019)0640 final),

 võttes arvesse komisjoni 11. detsembri 2019. aasta avaldust Euroopa rohelise kokkuleppe kohta,

 võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõiget 2,

A. arvestades, et keskkonnakaitset (st jäätmekäitlust, vee kaitset reostuse eest, veevarude majandamist, pinnasekaitset, õhukaitset ja õhusaaste vähendamist, bioloogilise mitmekesisuse kaitset) ei saa eraldada maastikukaitsest (st n-ö nähtavast keskkonnast), mis hõlmab täielikult kõiki inimese ja looduse vahelise suhtega seotud aspekte; arvestades, et antropiseerimine ei tähenda tingimata negatiivset mõju keskkonnale;

B. arvestades, et keskkonda ei tuleks ette kujutada abstraktse ja olemuselt muutumatuna; arvestades, et keskkond hõlmab nii arhitektuurilisi kui ka keskkonnaelemente ning koosneb keskkonna-, ajaloo- ja kunstipärandist, esindades seega rahva sajandite jooksul välja kujunenud ja pidevalt arenevat tõelist „kultuurilist põhiolemust“;

C. arvestades, et selleks, et keskkonnakaitsepoliitika saaks olla mõjus, tuleb selles keskenduda eeskätt meie tootmis- ja tarbimismudeli kõige saastavamatele aspektidele; arvestades, et globaliseerumine (st tootmistegurite vaba liikumine) on väga võimas tegur, mis aitab kaasa keskkonnaseisundi halvenemisele;

D. arvestades, et sõjajärgsest perioodist kuni praeguseni on ülemaailmne CO2 heide peaaegu pidevalt kasvanud, olles ajutiselt peatunud 2007.–2008. aasta majanduskriisi puhkemise tõttu; arvestades, et alates 1970. aastatest oleme täheldanud fossiilkütustest tuleneva CO2 heite suhtelist lahutamist maailma SKPst, st heitemahukuse vähenemist absoluutväärtuse asemel, mis tuleneb muudest makromajanduslikest teguritest, nagu rahvaarv ja reaalne sissetulek elaniku kohta, mida tõhususe suurenemine ei suuda kompenseerida[1]; arvestades, et majanduskasvu täieliku lahutamise puhul heitkogustest (st heitevaba arengumudeli teoreetiline eeldus) ei võeta piisavalt arvesse füüsikaseadustest tulenevaid piiranguid; arvestades, et nn nullheite poole püüdlemine on seetõttu konfigureeritud jätkusuutmatu mudelina, kuna see hõlmab tingimata mitte üksnes deindustrialiseerimist ja seega arenenud riikide vaesumist, vaid sunnib ka vaesed riigid igavesse mahajäämusse ja takistab seega nende industrialiseerumist;

E. arvestades, et alates maailma algusest on kliima muutunud ja inimkond, nagu ka teised tänapäeval Maal elavad olendid, on sellega alati edukalt kohanenud; arvestades, et seda kinnitavad empiirilised tõendid, mis näitavad, et kõik kliimamuutustest tingitud vastupanuvõime, suremuse, haavatavuse ja majandusliku kahju näitajad on märkimisväärselt paranenud, eriti vaesemate riikide puhul[2];

F. arvestades, et praegused teadmised kliimasüsteemi kohta ei võimalda meil veel inimtegevuse mõju muudest looduslikest muutuste põhjustest täpselt eristada ega seda kvantifitseerida; arvestades, et meie teadmised ei võimalda meil ikka veel piisavalt täpselt määratleda eri tegureid, mis määravad planeedi keskmise temperatuuri tõusu või languse;

G. arvestades, et valitsustevaheline kliimamuutuste rühm (IPCC) on valitsustevaheline organ, mis ei tegele teadusuuringute, seire ega andmete kogumisega, vaid tugineb oma hinnangutes pigem antoloogilisele valikule vastastikuse eksperdihinnangu saanud teaduskirjandusest ja maailma suuremate institutsioonide aruannetele;

H. arvestades, et on oluline, et avaliku sektori institutsioonid ja poliitilised organid järgiksid kliimamuutuste küsimuses ratsionaalset ja pragmaatilist lähenemisviisi, vältides seejuures teadusmeetodite instrumentaliseerimist avaliku aruteluruumi ja liikmesriikide suveräänsete põhiseadustega tagatud demokraatlike kontrollimehhanismide vähendamiseks;

I. arvestades, et ELi kasvuhoonegaaside heite vähendamise 2030. aasta eesmärgi muutmine tähendab seda, et rutakalt tuleb ümber kirjutada kogu ELi õigus kliima- ja energiavaldkonnas ajavahemikuks 2021–2030, mis kiideti hiljuti heaks parlamendi viimasel ametiajal; arvestades, et see tähendab, et komisjon ja nõukogu on selgelt vastuolus nende endi eesmärgiga tagada turgude stabiilsus ja kindlus keskpikas ja pikas perspektiivis;

J. arvestades, et taskukohane juurdepääs energiale on kõigi heaolu tagamise vältimatu eeltingimus;

K. arvestades, et üleminek taastuvenergiale on toonud kaasa suuremad energiakulud ja vähem stabiilse energiavarustuse, arvestades mitmete taastuvate energiaallikate muutlikku olemust;

L. arvestades, et mõnede valitsuste hiljuti vastu võetud fossiilkütuste ja energia maksustamise karmistamise meetmed – mille väidetav eesmärk on ergutada ökoloogilist üleminekut – on pannud meelt avaldama kesk- ja madalama klassi, kes elavad juba pideva kokkuhoiupoliitika all, ning mõnikord on need meeleavaldused laienenud tõsisteks rahutusteks nii arenguriikides kui ka ELis;

M. arvestades, et ELi heitkogustega kauplemise süsteem (ELi HKS) on selgeim näide Kyoto protokolli ja Pariisi kokkuleppe kohaselt kavandatud ja vastu võetud turupõhiste mehhanismide ebaõnnestumisest; arvestades, et neid mehhanisme on nende jõusoleku ajal turutõrgete tõttu mitu korda korrigeeritud, sealhulgas ettepanek kehtestada ope legis süsinikdioksiidi hind, mis on mõiste „turg“ enda eitamine; arvestades, et ELi HKS ei ole suutnud täita ei oma finants-, ega ka kliimaeesmärke, kuna see ei ole suutnud vältida süsinikdioksiidi leket;

N. arvestades, et põhimõtteliselt ei saa tootjat pidada vastutavaks selle eest, kuidas tarbija tema toodet kasutab; arvestades, et jäätmete keskkonda viimise probleem puudutab kodanike käitumist ning olemasolevate jäätmete kogumise ja kõrvaldamise süsteemide tulemuslikkust;

O. arvestades, et mitu liikmesriiki on avaliku sektori kulude kokkuhoiu eesmärgil eelistanud eksportida oma jäätmeid kolmandatesse riikidesse ja reimportida neist toodetud teiseseid tooraineid, selle asemel et rajada taristu, mis on vajalik jäätmete täielikuks töötlemiseks ja ringlussevõtuks kohapeal;

P. arvestades, et komisjon seostab ringmajanduse „jagamismajandusega“; arvestades, et viimane ei ole innovaatiline ega jätkusuutlik, sest see on ärimudel, mis põhineb tööjõukulude maksimaalsel vähendamisel ja äririski allhankimisel ning elatusmajanduse tüüpiliste vormide ulatuslikul kasutamisel;

Q. arvestades, et elektrisõidukite kvoodid ja subsiidiumid ei ole kooskõlas turumajanduse põhimõttega ning võivad seada tarbetult ohtu meie turuliidri positsiooni paljudes tööstusharudes;

R. arvestades, et rangemad heite sihttasemed suurendaksid auto omamise ja kasutamise kulusid, mis tähendab, et paljud perekonnad ei suudaks endale enam iseseisvat liikuvust lubada; arvestades, et sisepõlemismootorite võimalik keelustamine tooks kaasa tarbijate sundvõõrandamise;

S. arvestades, et elektrisõidukite liigitamine „heiteta sõidukiteks“ petab tarbijaid, kuna akude ja energia tootmine ise põhjustab heidet ja toob sageli kaasa suuremad heitkogused kui viimase põlvkonna sisepõlemismootorite kasutamine;

T. arvestades, et toodete märgistamine peaks andma tarbijatele teavet; arvestades, et ei ole mõistlik eeldada, et toodete märgistamine on olemuselt eetiline;

U. arvestades, et loodusest püütud kala söömine on kliima kaitsmise viis, kuna see on kaugelt kõige väiksema CO2-jalajäljega loomne valk;

V. arvestades, et kalandussektor tuleks seada esmatähtsale kohale mereruumi peamise kasutajana, sest kui kalureid arvesse ei võeta, ei ole võimalik rakendada tulemuslikku merekeskkonnapoliitikat;

W. arvestades, et ELi ala, mida katavad metsad ja laaned, on juba sajandeid kasvanud ning kasvab jätkuvalt peamiselt tänu puidu kütusena ja ehitusmaterjalina kasutamise järkjärgulisele lõpetamisele ning viimastel aastatel ka maapiirkondade hülgamisele;

X. arvestades, et kohalikul rahastamisel on keskne roll kapitali ja territooriumi vahelise seose taastamisel;

Y. arvestades, et keskkond on liidu jagatud pädevus; arvestades, et ELi keskkonnaalastes õigusaktides on sätestatud abstraktsed kõigile sobivad eeskirjad, mis kehtestati algselt kõigi liikmesriikide jaoks ja mida on alles hiljem üksikasjalikumalt muudetud, mis on vastuolus subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega; arvestades, et Euroopa rohelises kokkuleppes järgitakse sama ratsionalistlikku ja konstruktivistlikku lähenemisviisi;

1. rõhutab, et üks järgnevate aastakümnete väljakutseid on vähendada atmosfääri, pinnase ja vee saastamist; on teadlik, et selleks on vaja võtta tõsiseid meetmeid seoses meie tootmis- ja tarbimismudelite kõige saastavamate aspektidega: jäätmeteke, toorainete hajumine ja toodetud energia ebatõhus kasutamine; rõhutab seetõttu, et võtab endale kohustuse kasutada Euroopa rohelist kokkulepet kui võimalust tuua keskkonnateema tagasi ratsionaalse arutelu ning keskkonna- ja sotsiaalpoliitika ühitamise raamesse;

Kõrgemate ELi kliimaeesmärkide seadmine 2030. ja 2050. aastaks

2. märgib, et ELi kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärgi täiendav suurendamine 50 %-le või 55 %-le, nagu on sätestatud Euroopa rohelises kokkuleppes, toob ELi ettevõtetele kaasa jätkusuutmatu haldus- ja finantssurve ning kiirendab nende ümberpaigutamist väljapoole ELi, et vähendada tootmiskulusid, kahjustades seeläbi veelgi ELi konkurentsivõimet, edendades deindustrialiseerimist ja tugevdades kolmandatest riikidest lähtuvat kõlvatut konkurentsi; märgib kahetsusega, et need eesmärgid kahjustavad tõenäoliselt ELi peamiste majandussektorite, näiteks terasetööstuse kestlikkust; taunib asjaolu, et uute keskkonnaalaste kohustuste vastuvõtmisega ei ole veel kaasnenud asjakohaste vahendite kasutuselevõttu, et kaitsta ELi tööstust ebaausa väliskonkurentsi eest;

3. on seisukohal, et igale liikmesriigile tuleks jätta vabadus määrata kindlaks energiatoodete maksustamine viisil, mida ta peab keskkonnaeesmärkide saavutamiseks kõige tulemuslikumaks ja asjakohasemaks, sõltuvalt oma energiaallikate jaotusest, eripärastest geograafilistest, klimaatilistest ja inimtekkelistest tingimustest ning sotsiaal-majanduslikust olukorrast;

4. tuletab meelde, et maksustamine kuulub liikmesriikide ainupädevusse, ning lükkab seetõttu otsustavalt tagasi kogu liitu hõlmava maksu kehtestamise idee; palub komisjonil kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 194 lõikega 2 teha ettepaneku tunnistada kehtetuks nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiiv 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik (EMPs kohaldatav tekst)[3];

5. lükkab tagasi komisjoni ettepaneku laiendada piiramise ja kauplemise mehhanisme, nagu ELi HKS, muudele sektoritele; kordab, et ELi arvele langeb vaid ligikaudu 10 % kogu maailma CO2 heitest; rõhutab seetõttu, et mõjusam oleks asendada ELi HKS Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) nõuetele vastava piiril kohaldatava süsinikdioksiidi kohandusmehhanismiga, mis põhineb imporditud kaupade CO2-jalajäljel ja milles võetakse arvesse otseheiteid, elektritootmisest tulenevat heidet ja tooraine kasutamisest tulenevat heidet; peab asjakohaseks, et komisjon ja liikmesriigid toetaksid sellist kaubandusmeedet koos asjakohase stimuleerimispoliitikaga, mille eesmärk on paigutada tootmine kolmandatest riikidest ümber liikmesriikidesse;

6. tuletab meelde, et terasega kaubeldakse intensiivselt, sest ülemaailmne liigne tootmisvõimsus oli 2018. aastal ligikaudu 500 miljonit tonni, mis vastab peaaegu 25 %-le ülemaailmsest terase tootmisvõimsusest; märgib, et ELi teraseimport on märkimisväärselt suurenenud, tõustes 18 miljonilt tonnilt 2013. aastal rekordilise 30 miljoni tonnini 2018. aastal;

7. märgib, et selleks, et vältida ebaausat konkurentsi ELi terasesektori arvelt, peab EL võtma meetmeid dumpingu, valitsusepoolse subsideerimise ja muude toetuskavade vastu kolmandates riikides, parandades kaubanduse kaitsemeetmete kohaldamist; märgib lisaks, et EL peab ajakohastama WTO eeskirju, et võidelda tulemuslikumalt kaubandust moonutavate nähtuste vastu;

8. rõhutab, et liit peaks rakendama vastastikkuse põhimõtet juhtudel, kui kolmandad riigid ei võimalda juurdepääsu riigihangetele, ning viima läbi välismaiste otseinvesteeringute taustauuringu ja kontrollima uusi vabakaubanduslepinguid ning vajaduse korral vaatama läbi olemasolevad lepingud, et tagada turulepääs ja ELi tööstuse kestlik areng;

9. tuletab meelde, et ainuüksi söetootmise kasv Hiinas võib neutraliseerida ELi pingutused vähendada CO2 heidet;

10. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles keskenduma oma poliitilistes ja seadusandlikes meetmetes kliimamuutustega kohanemisele, mitte utoopilisele võitlusele nende vastu;

Puhas, taskukohane ning kindel energia

11. tuletab meelde, et energiatootmise kulud on pöördvõrdelised võimalusega tagada kõigi heaolu;

12. tuletab meelde, et energiasüsteemi süsinikuheite vähendamise kavandatud eesmärke, tagades samal ajal kindla ja taskukohase energiavarustuse, ei ole tegelikult võimalik saavutada, kui keskendutakse üksnes taastuvenergia edendamisele;

13. peab kahetsusväärseks asjaolu, et komisjoni kinnitused tehnoloogilise neutraalsuse austamise kohta, lisaks liikmesriikide ainuõigustele oma energiaallikate jaotuse osas, on faktidega vastuolus; märgib sellega seoses, et energialiidu eesmärk on liikmesriikide energiapoliitika põhjendamatu tsentraliseerimine, mis on jäetud komisjoni hooleks;

Tööstuse kaasamine puhta ringmajanduse saavutamiseks

14. on põhimõtteliselt veendunud, et ringmajandus võib anda lisaväärtust, tingimusel et see on keskkonna- ja sotsiaalpoliitika ühitamise vahend – see tähendab juhul, kui see edendab väikese keskkonnamõjuga kaupade kohapealset tootmist ja toob kaasa sisenõudluse kasvu; lükkab seetõttu tagasi komisjoni ettepaneku luua jäätmete liigiti kogumise ELi mudel, mis on muu hulgas vastuolus subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega;

15. tunnistab, et ELi õigus – näiteks toiduhügieeni ja tooteohutuse alane – on samuti aidanud kaasa tarbetute pakendite tootmisele ja sellest tulenevalt jäätmete tekkele; kutsub komisjoni üles kehtivaid õigusakte lihtsustama, selle asemel et teha ettepanek õiguslikult veelgi siduvamate nõuete kohta;

16. märgib, et ELis toodetava ja tarbitava plasti häbimärgistamise kampaania ajastus langes kokku jäätmete – eelkõige plasti – ringlussevõtu kriisiga nendes liikmesriikides, kus kohalikud jäätmete käitlus- ja ringlussevõtusüsteemid on halvad; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pöörama rohkem tähelepanu üldsuse teadlikkuse tõstmisele ning jäätmete kogumis- ja käitlussüsteemide tulemuslikkusele, et saavutada tulemuslikumalt keskkonda jäetud jäätmete koguse vähendamise eesmärgid;

17. kinnitab jõuliselt, et väike laialt levinud eraomand on üks peamisi emantsipeerimise ja ebavõrdsuse vähendamise tegureid ning lääneriikide demokraatia tugisammas; on seisukohal, et nn jagamismajandus võib seevastu tuua kaasa omanduse koondumise eraoligopolidesse, mis muudaks kaubad ja teenused kättesaadavaks ainult vähestele inimestele, kes suudavad neid rentida; kutsub liikmesriike üles võtma viivitamata vastu kõik seadusandlikud ja reguleerivad meetmed, et võrdsustada veebiplatvormide ja nn jagamismajanduse tegevus vastava traditsioonilise majandustegevusega;

Ehitamine ja renoveerimine energia- ja ressursitõhusal viisil

18. peab väga oluliseks jätkata jõupingutusi energia tõhusamaks tarbimiseks; tuletab siiski meelde Jevonsi paradoksi: „tõhusus“ ei tähenda sama asja, mis „sääst“, kuna sama energiakoguse kättesaadavaks tegemine suuremale hulgale inimestele toob kaasa üldise energiamahukuse vähenemise, mitte energiatarbimise vähenemise absoluutväärtuses; palub komisjonil teha ettepaneku asendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivis 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust, muudetakse direktiive 2009/125/EÜ ja 2010/30/EL ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2004/8/EÜ ja 2006/32/EÜ[4], absoluutväärtuses sätestatud energiatarbimise eesmärgid energiamahukuse eesmärkidega;

19. peab liiga ambitsioonikaks avaliku ja erasektori hoonete nn renoveerimislaine loodetud vallandumist, võttes arvesse praeguseid eelarvepiiranguid ning ebaproduktiivset raha- ja eelarvepoliitikat;

20. nõuab tungivalt, et komisjon hoiduks hoonete heitkoguste lisamisest ELi HKSi ja renoveerimisprojektide rahastamise saajate suhtes mastaabisäästu kohaldamisest; rõhutab, et selle asemel, et soodustada üleminekut vähesele CO2 heitele ja energiatõhususele, tähendaksid mõlemad sätted, et omandiõigus oleks suures osas eraoligopoli käes, kes suudab tegutseda CO2 finantsturgudel ja pääseda ligi keerulistele ELi finantsinstrumentidele, mis soodustaks kinnisvaramullide teket ja kiirendaks juba käimasolevat keskklassi väljatõrjumist suurlinnade kesklinnast;

Säästvale ja arukale liikuvusele ülemineku kiirendamine

21. tuletab meelde, et sundelektrifitseerimisel ei võeta nõuetekohaselt arvesse keskkonna-, sotsiaal-majanduslikku ja geopoliitilist mõju; rõhutab, et niikaua kui akude energiatihedus (MJ/kg) ei ole võrreldav praeguste fossiilkütuste energiatihedusega, on elektriline liikuvus ainult balloon d’essai või rohepesu toiming jõukate jaoks; kutsub komisjoni üles vaatama täielikult läbi paketi „Liikuvus Euroopas“, et tagada tehnoloogiline neutraalsus, nii et kõiki parima kulude ja tulude suhtega tehnoloogiaid saaks vabalt ja võrdsetel tingimustel kasutada;

22. kordab, et CO2 heite vähendamise piiravatel eesmärkidel oleks ränk konkurentsivõime alane kahjulik mõju ELi ettevõtetele, kes seisavad silmitsi kasvava konkurentsiga kolmandatest riikidest, kus ei kohaldata samu keskkonnastandardeid;

23. märgib, et kaupade ja inimeste liikumise suurenemine, mis tuleneb ELi poolt varasematel aastatel edendatud turule orienteeritud poliitikast, on märkimisväärselt suurendanud saastet ning et on vaja võtta kasutusele teistsugune majandusmudel ja eelistada tõhusamaid transpordiliike, eriti pikamaatranspordi puhul;

24. mõistab hukka ELi kodanike maksustamise suurendamise, mille eesmärk on peatada ja järk-järgult lõpetada praeguste sõidukite kasutamine, et minna üle uuematele, vähem saastavatele sõidukitele, kuna see tähendaks täielikult kasutuskorras kapitali ja tarbekaupade muutmist jäätmeteks; tuletab meelde, et nii kodanikud kui ka väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (VKEd) ei suuda sageli oma autoparki madala finantssuutlikkuse tõttu renoveerida ning et nad ei peaks kandma täiendavat koormust, mis seaks nad majanduslikult veelgi halvemasse olukorda; kordab, et eelistada tuleks mehhanisme, mis pigem stimuleerivad kui karistavad;

25. tuletab meelde, et maanteesektoris – ja väga piiravate eesmärkide raames, milleks on vähendada uute raskete kaubaveokite CO2 heidet 2030. aastaks 30 % võrra, vahe-eesmärgiga 15 % aastaks 2025 – ei ole võimalik saavutada kavandatud üleminekut e-liikuvusele, võtmata arvesse Euroopa teedevõrgu praeguseid puudusi alternatiivseid energiaallikaid kasutavate sõidukite laadimise taristu arendamise seisukohast;

26. rõhutab, et komisjon peaks nõukogu 7. detsembri 1992. aasta direktiivi 92/106/EMÜ (millega kehtestatakse ühiseeskirjad kaupade teatavate kombineeritud vedude kohta liikmesriikide vahel)[5] (kombineeritud veo direktiiv) läbivaatamisel võtma arvesse liikmesriikide vajadusi, arvestades et kolm varasemat katset kehtestada uus õigusakt ei ole andnud oodatud tulemusi liikmesriikidele pandud ülemääraste rahaliste ja õiguslike kohustuste tõttu ning vajaduse tõttu paremini kaitsta sotsiaalseid õigusi ja konkurentsivõimet selles valdkonnas;

27. mõistab hukka edusammude puudumise ühtse Euroopa taeva valdkonnas ja suutmatuse rakendada funktsionaalseid õhuruumiosasid, mis on vähendanud lennundussektori tõhusust ja suurendanud kulusid;

28. rõhutab turvalisuse, töökohtade, andmete, vastutuse ja eetikaküsimuste kaitsmise tähtsust automatiseeritud ja ühendatud mitmeliigilise liikuvuse valdkonnas;

29. tuletab meelde, et see, mida tavaliselt nimetatakse nn säästvaks liikuvuseks, tähendab praegu parimal juhul heitkoguste ümberpaigutamist keskusest äärealadele (st jõukamatest piirkondadest vähem jõukatesse piirkondadesse); rõhutab, et halvimal juhul võib see tegelikult kaasa tuua saasteainete heitkoguste suurenemise;

30. rõhutab, et avaliku sektori stiimulid, mis soodustavad eratranspordivahendite kasutamist rentimiseks, on vastuolus sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkidega, kuna need toovad täiendavat kasu neile, kes elavad linnades ja kellele juba pakutakse rohkem transpordivahendeid;

31. kinnitab taas kohaliku ühistranspordi asendamatut rolli sotsiaalses ja territoriaalses ühtekuuluvuses; märgib, et transpordituru liberaliseerimine koos riiklike toetuste ja investeeringute kärbetega vastavalt eelarvedistsipliinile on vältimatult viinud pakkumise kontsentreerumiseni seal, kus nõudlus on suurem (st suurlinnapiirkondades); taunib asjaolu, et seetõttu on terved piirkonnad jäetud ilma ühendusest linnakeskustega, sundides seal elavaid inimesi kasutama eratransporti; on seisukohal, et on mõttetu pidada jagamismajandust viisiks, kuidas kõrvaldada kohaliku ühistranspordi puudused;

32. märgib, et linnastumisest tingitud linnadesse suunduva sundliikumise vähendamine oleks otsustav viis saaste ja CO2 heite vähendamiseks;

Talust toidulauani: õiglase, tervisliku ja keskkonnahoidliku toidusüsteemi kujundamine

33. tuletab meelde, et ebaproduktiivne raha- ja eelarvepoliitika ning toiduainete tootmise standardimine kogu maailmas on pöördvõrdelised toidurežiimide kvaliteediga;

34. märgib, et „Talust toidulauani“ kujutab endast primaarsektori ebaõiglast käsitust, mille puhul põllumajandustootjaid ja kalureid nähakse üksnes kliimakaitsjatena; täheldab lisaks murettekitavat eetilist mõõdet, kus inimeste igapäevast tegevust ja elustiili kontrollitakse pedantselt;

35. palub komisjonil teha ettepaneku vaadata läbi Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta määrus (EL) nr 1169/2011, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 1924/2006 ja (EÜ) nr 1925/2006 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni direktiiv 87/250/EMÜ, nõukogu direktiiv 90/496/EMÜ, komisjoni direktiiv 1999/10/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/13/EÜ, komisjoni direktiivid 2002/67/EÜ ja 2008/5/EÜ ning komisjoni määrus (EÜ) nr 608/2004[6], et toidu märgistamine piirduks üksnes sellise teabe esitamisega, mis on asjakohane, ja toimuks viisil, mis tarbijat ei eksita; rõhutab, et selline märgistus peaks sisaldama teavet koostisosade (sealhulgas nende päritolu ja GMOde olemasolu), allergeenide, toiteväärtuse ning toidu tootmise ja pakendamise koha kohta; kutsub seetõttu komisjoni üles mitte muutma kogu ELis kohustuslikuks mitmetimõistetavat, eksitavat ja meelevaldselt diskrimineerivat märgistust, nagu valgusfoorid, Nutri-Score ja CO2-jalajälg;

36. rõhutab, et toiduainete tarneahela paremaks haldamiseks on vaja teha rohkem jõupingutusi, et saavutada kultuuri paradigma nihe kohalikuma lähenemisviisi suunas; nõuab tungivalt, et komisjon toetaks ja edendaks aktiivselt ELi toidutarneahelat, mille eesmärk on säilitada sisemaist põllumajandust ja kalandust, selle asemel et kasutada toitu kaubanduslepingutes vahetuskaubana;

Ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamine ja taastamine

37. tuletab meelde vajadust ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) järele, millega luuakse hüvitussüsteem põllumajandustootjatele, kes rakendavad meetmeid bioloogilise mitmekesisuse kaitseks, ning et selline süsteem peaks olema lihtne; tuletab meelde, et maapiirkondade maastiku kaitse ning erosiooni ja hüdrogeoloogilise ebastabiilsuse ärahoidmine tuleb lisada ÜPP rahastatavate keskkonnameetmete loetellu;

38. nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid rakendaksid konkreetsemaid meetmeid, mis on suunatud mereprügile ja plastile meres;

Nullsaaste eesmärk mürgivaba keskkonna saavutamiseks

39. rõhutab, et kliimapoliitika ei ole alati olnud kooskõlas eesmärgiga vähendada saastet (nt nn Dieselgate, elektriline liikuvus, teatavad biokütused ja teatavad biomassid); märgib, et eeldades ekslikult, et planeedi saastatuse vähendamiseks tuleb kõigepealt võidelda kasvuhoonegaaside heite vastu, kaalub kliima säästmise küsimus nüüd tugevalt üles keskkonna säästmise küsimuse; rõhutab, et sel põhjusel on kulutatud tohutult raha CO2 heitkoguste vähendamiseks, olenemata sellest, kui tühised on tulemused, samas kui neid vahendeid oleks saanud kasutada keskkonna hüvanguks paremal viisil, sest saaste vähendamine toob ka kliimaalast kasu;

40. tuletab meelde, et keskkonda ei saa mõjusalt kaitsta, kasutades kõigi jaoks ühesugust õiguslikku lähenemisviisi, milles eiratakse iga territooriumi geograafilisi, klimaatilisi ja inimtekkelisi tingimusi;

Püüdlemine rohelise rahastamise ja roheliste investeeringute poole ning õiglase ülemineku tagamine

41. märgib murega, et komisjon kavatseb dubleerida samu rahastamisvahendeid, mis on juba osutunud ebaõnnestunuks; rõhutab, et ELi vahendid on oma iseloomulike omaduste tõttu ebapiisavad, et rahuldada komisjoni poolt kindlaks määratud rahastamisvajadusi; on seisukohal, et õiglase ülemineku mehhanismi kirjeldus dubleerib Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi (EGF), mis on osutunud pelgalt leevendusmeetmeks deindustrialiseerimisest tingitud töötuse probleemi lahendamisel; märgib lisaks, et kestliku Euroopa investeerimiskava puhul suurendatakse finantskorraldust ebatõhusa Junckeri kava mudeli alusel;

42. peab täieõiguslikke, mittesüsteemseid piirkondlikke panku otsustavateks vahenditeks õiglase ökoloogilise ülemineku rahastamisel vastavalt piirkondlikele eelistustele ja iseärasustele;

Riikide eelarvete keskkonnasäästlikumaks muutmine ja õigete hinnasignaalide andmine

43. märgib, et samade eelarvepiirangute säilitamisega (mis oleks tegelikult vastuolus väidetava kliimaalase hädaolukorra ideega) ja riigiabi suuniste sihipärase lõdvendamisega saab Euroopa rohelisest kokkuleppest paratamatult järjekordne toetus, mida kasutatakse tööstussektorite ümberkujundamiseks teatavates liikmesriikides;

44. mõistab hukka asjaolu, et komisjon suunab põhjendamatult seda, millist eelarvepoliitikat lisaks muud liiki poliitikale liikmesriigid rakendavad; juhib sellega seoses tähelepanu asjaolule, et Euroopa rohelisel kokkuleppel on oht olla ainult nime poolest „uus kokkulepe“ ning et see võib meelde tuletada USA demokraatide juhtlauset, mis tähendab, et Euroopa rohelist kokkulepet võidakse käsitada ELi kuvandi rohepesuna;

45. märgib, et kestlikkus on kavandatud riikide demokraatiate suurepäraseks väliseks piiranguks; tuletab sellega seoses meelde, et mis tahes tööstusarengu ja töökohtade loomise programmi, mille suhtes kehtib kliimaalane väline piirang, on lämmatanud piirang ise; nõuab, et Euroopa roheline kokkulepe pööraks sellise piirangu olemuse ümber; rõhutab seetõttu, et saaste vähendamiseks ja uute töökohtade loomiseks tuleks Euroopa rohelises kokkuleppes keskenduda eelkõige tööstuse arengule ja töökohtadele, et parandada keskkonna kvaliteeti;

Teadusuuringute rakendamine ja innovatsiooni edendamine

46. ergutab komisjoni ja liikmesriike edasi arendama ja edendama teadus- ja arendustegevust sellistes olulistes sektorites nagu energia salvestamine, energiatõhusus ja toorainete ringlussevõtt;

47. tuletab meelde, et ELi teadusuuringute ja innovatsiooni vahendid, nagu programm „Euroopa horisont“, peavad tagama mikro- ja väikeettevõtjate tõelise ja mitte ainult nime poolest kaasamise; peab kahetsusväärseks, et siiani ei ole paljudel mikro- ja väikeettevõtjatel olnud ülemääraste ja sageli ebarealistlike taotlemiskriteeriumide tõttu juurdepääsu ELi rahastamisvahenditele;

Haridus- ja koolitusvaldkonna kaasamine

48. tuletab komisjonile meelde, et haridus ja koolitus kuuluvad liikmesriikide ainupädevusse; kutsub liikmesriike üles tegema kindlaks ja rakendama tehnika- ja teadussektori asjakohastel kooli- ja kutseõppekursustel preemiaid uuenduslike projektide eest, mille eesmärk on keskkonda paremini kaitsta;

49. väljendab kahetsust asjaolu üle, et ei ole tehtud mõjuhinnangut, et teha kindlaks Euroopa rohelise kokkuleppe sotsiaalne ja tööalane mõju ELi töötlevale tööstusele; väljendab lisaks kahetsust asjaolu üle, et ei ole kindlaks määratud konkreetset strateegiat ELi töötajate oskuste ülekandmiseks ja parandamiseks ega väidetava keskkonnahoidlike töökohtade turu õigus- ja majandusraamistiku määratlemiseks; juhib oskuste ümberkvalifitseerimise osas tähelepanu sellele, et ei ole loogiline uskuda, et metallitöölise (roheliseks) idufirmaks muutmiseks piisab lihtsast koolituskursusest;

Rohevanne: ära tekita kahju

50. väljendab huvi komisjoni võetud kohustuse vastu esitada iga õigusakti ja delegeeritud õigusakti ettepanek koos aruandega, milles näidatakse, kuidas on tagatud põhimõtte „ära tekita kahju“ järgimine; kutsub komisjoni üles viima läbi põhjalikke keskkonna- ja sotsiaal-majandusliku mõju eel- ja järelhindamisi ning hoiduma nende läbiviimisest eesmärgiga näidata eelnevalt vaikimisi kindlaksmääratud lahenduse põhjendatust;

ELi üleilmne juhtpositsioon

51. märgib, et alanud on globaliseerumisest loobumise etapp; rõhutab sellega seoses, et oleks mõistlik, kui EL kasutaks Euroopa rohelist kokkulepet kui võimalust valmistuda ette uueks majandus- ja geopoliitiliseks stsenaariumiks, selle asemel et nõuda ideoloogiliselt mitmepoolsust lihtsalt selleks, et loobuda suveräänsuse ideest;

52. märgib, et Euroopa rohelist kokkulepet tuleks kasutada võimalusena tegeleda ülemaailmse kaubanduse olulise rolliga reostuse valdkonnas; nõuab, et EL töötaks välja strateegia, milles seatakse esikohale omamaine tootmine, selle asemel et importida samu kaupu väga kaugel asuvatest kolmandatest riikidest; nõuab seetõttu ELi kaubandusstrateegia hoolikat läbivaatamist, eelkõige pidades silmas kauplemist kolmandate riikidega, kelle standardid on leebemad, et tagada võrdsed tingimused;

53. rõhutab, et Aafrikal ei ole väljakujunenud tööstusbaasi ega sisemisi majandussuhteid; rõhutab, et just sel põhjusel mõjutab Aafrikat väljarände nuhtlus, samal ajal teevad aga Hiina ettevõtted sellel kontinendil suuri edusamme; taunib sellega seoses ELi visiooni puudumist;

54. tunnistab kliimamuutuste mõnikord katastroofilisi looduslikke tagajärgi, eelkõige looduskatastroofe, meretaseme tõusu, äärmuslikke ilmastikunähtusi, kõrbestumist ja veepuudust, mis sunnivad inimesi kodust ja elatisest loobuma; hoiatab, et need looduslikud tagajärjed suurendavad poliitilist ebastabiilsust ja majanduslikke raskusi, mis võivad omakorda põhjustada pagulaskriise; rõhutab, et need kriisid destabiliseerivad mitte ainult mõjutatud piirkondi, vaid ka ELi; rõhutab, et puudub kliimapõgenike universaalne määratlus, ning nõuab, et EL mõtiskleks selle ebaselguse üle ning edendaks ja abistaks kohalikke ja piirkondlikke toetusoperatsioone, mis võtavad vastu kliimamuutustest mõjutatud põgenikke;

Aeg tegutseda üheskoos – Euroopa kliimapakt

55. märgib Euroopa kliimapakti sarnasust grand débat national’ga, mille Prantsuse Vabariigi president Emmanuel Macron asutas esialgse vastusena kollaste vestide rahutustele, mis tekkisid teatud ökoloogilise ülemineku poliitika eksperimentaalse rakendamise tõttu; rõhutab, et samad poliitikameetmed on sätestatud ka Euroopa rohelises kokkuleppes;

56. märgib, et kodanike kogude loomine on meetod, mida on juba laialdaselt kasutatud, et saavutada ökoloogilise ülemineku poliitika osas alt üles suunatud konsensus; kardab, et selliste kogunemistega manipuleeritakse sageli, et saavutada eelnevalt kindlaksmääratud tulemus, mille puhul inimesed usuvad, et nad aitasid kaasa nimetatud tulemuse saavutamisele;

57. rõhutab, et oluline on võidelda keskkonnavastaste kuritegude vastu; rõhutab siiski, et iga liikmesriik peaks kehtestama oma eeskirjad õiguskaitse kättesaadavuse kohta;

 

°

° °

58. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, Euroopa Ülemkogule, nõukogule ja liikmesriikide parlamentidele.

 

[1] Quadrio Curzio, A., Pellizzari, F., Zoboli, R. Innovazione tecnologica, scarsità relativa, investimenti. Enciclopedia degli idrocarburi, Rooma, Istituto della Enciclopedia Italiana, IV, 14 (2007).

[2] Formetta G., Feyen, L. Empirical evidence of declining global vulnerability to climate-related hazards. Global Environmental Change, 57, 101920 (2019).

[3] ELT L 283, 31.10.2003, lk 51.

[4] ELT L 315, 14.11.2012, lk 1.

[5] EÜT L 368, 17.12.1992, lk 38.

[6] ELT L 304, 22.11.2011, lk 18.

Viimane päevakajastamine: 14. jaanuar 2020Õigusteave - Privaatsuspoliitika