Menetlus : 2019/2988(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B9-0090/2020

Esitatud tekstid :

B9-0090/2020

Arutelud :

Hääletused :

PV 12/02/2020 - 11.7
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P9_TA(2020)0031

<Date>{05/02/2020}5.2.2020</Date>
<NoDocSe>B9-0090/2020/REV.</NoDocSe>
PDF 163kWORD 54k

<TitreType>RESOLUTSIOONI ETTEPANEK</TitreType>

<TitreSuite>nõukogu ja komisjoni avalduste alusel</TitreSuite>

<TitreRecueil>vastavalt kodukorra artikli 132 lõikele 2</TitreRecueil>


<Titre>ELi strateegia kohta, mille eesmärk on lõpetada naiste suguelundite moonutamine kogu maailmas</Titre>

<DocRef>(2019/2988(RSP))</DocRef>


<RepeatBlock-By><Depute>Frances Fitzgerald, Elissavet Vozemberg‑Vrionidi, Cindy Franssen, Pernille Weiss, Elżbieta Katarzyna Łukacijewska, Maria da Graça Carvalho, Ewa Kopacz, Christine Schneider</Depute>

<Commission>{PPE}fraktsiooni PPE nimel</Commission>

<Depute>Pina Picierno, Maria Noichl, Vilija Blinkevičiūtė, Evelyn Regner, Predrag Fred Matić, Lina Gálvez Muñoz, Alessandra Moretti</Depute>

<Commission>{S&D}fraktsiooni S&D nimel</Commission>

<Depute>Chrysoula Zacharopoulou, María Soraya Rodríguez Ramos, Samira Rafaela, Katalin Cseh, Moritz Körner, Michal Šimečka, Hilde Vautmans, Irène Tolleret, Radka Maxová, Sylvie Brunet, Karen Melchior, Caroline Nagtegaal</Depute>

<Commission>{Renew}fraktsiooni Renew nimel</Commission>

<Depute>Pierrette Herzberger-Fofana, François Alfonsi, Karima Delli, Gwendoline Delbos-Corfield, Ernest Urtasun, Terry Reintke, Heidi Hautala, Monika Vana, Petra De Sutter, Alice Kuhnke</Depute>

<Commission>{Verts/ALE}fraktsiooni Verts/ALE nimel</Commission>

<Depute>Assita Kanko, Jadwiga Wiśniewska, Jessica Stegrud, Derk Jan Eppink, Andżelika Anna Możdżanowska, Veronika Vrecionová, Joanna Kopcińska, Beata Mazurek</Depute>

<Commission>{ECR}fraktsiooni ECR nimel</Commission>

<Depute>Eugenia Rodríguez Palop, Miguel Urbán Crespo, Idoia Villanueva Ruiz, Pernando Barrena Arza, Manon Aubry, Manuel Bompard, Niyazi Kizilyürek, Giorgos Georgiou, Anne‑Sophie Pelletier, Petros Kokkalis, Elena Kountoura, Stelios Kouloglou, José Gusmão, Dimitrios Papadimoulis</Depute>

<Commission>{GUE/NGL}fraktsiooni GUE/NGL nimel</Commission>

</RepeatBlock-By>

MUUDATUSED

B9-0090/2020

Euroopa Parlamendi resolutsioon ELi strateegia kohta, mille eesmärk on lõpetada naiste suguelundite moonutamine kogu maailmas

(2019/2988(RSP))

Euroopa Parlament,

 võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL (millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK)[1] (ohvrite õiguste direktiiv) artikleid 8 ja 9, mille sätted kehtivad ka naiste suguelundite moonutamise ohvrite suhtes,

 võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/33/EL (millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded)[2] (vastuvõtutingimuste direktiiv) artikleid 11 ja 21, milles loetakse haavatavate isikute sekka sõnaselgelt ka naiste suguelundite moonutamise ohvrid, kellele tuleks tagada varjupaigamenetluse käigus asjakohaste tervishoiuteenuste kättesaadavus,

 võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL (mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule)[3] (pagulaseks kvalifitseerumise direktiiv) artiklit 20, mille kohaselt on naiste suguelundite moonutamine kui psühholoogilise, füüsilise või seksuaalse vägivalla raske vorm arvestatav alus rahvusvahelise kaitse andmiseks,

 võttes arvesse oma 14. juuni 2012. aasta resolutsiooni naiste suguelundite moonutamise lõpetamise kohta[4], milles nõutakse ennetamise, kaitsemeetmete ja õigusaktide kasutamist naiste suguelundite moonutamise lõpetamiseks kogu maailmas,

 võttes arvesse oma 6. veebruari 2014. aasta resolutsiooni Euroopa Komisjoni teatise „Naiste suguelundite moonutamine tuleb lõpetada“ kohta[5],

 võttes arvesse oma 7. veebruari 2018. aasta resolutsiooni täisleppimatuse kohta naiste suguelundite moonutamise suhtes[6],

 võttes arvesse ELi aastaaruannet inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas ja eriti oma 15. jaanuari 2020. aasta resolutsiooni[7],

 võttes arvesse nõukogu 2014. aasta juuni järeldusi naiste- ja tütarlaste vastase vägivalla kõikide vormide, sealhulgas naiste suguelundite moonutamise ennetamise ja selle vastu võitlemise kohta,

 võttes arvesse nõukogu 8. märtsi 2010. aasta järeldusi naistevastase vägivalla kaotamise kohta Euroopa Liidus,

 võttes arvesse komisjoni 25. novembri 2013. aasta teatist „Naiste suguelundite moonutamine tuleb lõpetada“ (COM(2013)0833),

 võttes arvesse 6. veebruaril 2013. aastal rahvusvahelise naiste suguelundite moonutamise vastase päeva puhul tehtud ühisavaldust, milles komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja viis volinikku kinnitasid ELi otsustavust võidelda välissuhete kaudu naiste suguelundite moonutamise vastu,

 võttes arvesse ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava aastateks 2015–2019, eriti selle eesmärgi 14 punkti b, milles mainitakse konkreetselt naiste suguelundite moonutamist, ning võttes arvesse, et tegevuskava vaadatakse praegu läbi ja selle uuendamise üle peetakse läbirääkimisi,

 võttes arvesse kogemusi, mis on saadud komisjoni strateegilise soolise võrdõiguslikkuse tagamise kava 2016–2019 rakendamisel ning komisjoni 25. novembri 2013. aasta teatisele lisatud tegevuskavas välja toodud meetmete võtmisel,

 võttes arvesse kestliku arengu tegevuskava aastani 2030, eelkõige eesmärki 5.3 teha lõpp kõigile kahjulikele tavadele, nagu laste ja noorukite abielud ja sundabielud ning naiste suguelundite moonutamine,

 võttes arvesse 1994. aastal Kairos toimunud rahvastiku ja arengu rahvusvahelist konverentsi (ICPD) ja selle tegevuskava ning sellele järgnenud läbivaatamiskonverentside (eelkõige ICPD25 Nairobi tippkohtumise) tulemusi ja oma lubadust aidata kaotada naiste suguelundite moonutamine,

 võttes arvesse Pekingi tegevusprogrammi ja selle hilisemate läbivaatamiskonverentside tulemusi,

 võttes arvesse ELi soolise võrdõiguslikkuse teist tegevuskava (2016–2020), eriti selle prioriteeti B, milles on naiste suguelundite moonutamise kohta olemas erinäitaja, ning võttes arvesse, et seda vaadatakse praegu läbi ja selle uuendamise üle peetakse läbirääkimisi,

 võttes arvesse, et komisjoni president lubas oma poliitilistes suunistes võtta naistevastase vägivalla vastu võitlemiseks meetmeid,

 võttes arvesse kavandatavat uut ELi soolise võrdõiguslikkuse strateegiat,

 võttes arvesse Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi (EIGE) 2013. aasta aruannet naiste suguelundite moonutamise kohta Euroopa Liidus ja Horvaatias ning kahte hilisemat aruannet suguelundite moonutamise ohus olevate tüdrukute hinnangulise arvu kohta Euroopa Liidus, mis avaldati 2015. aastal Iirimaa, Portugali ja Rootsi kohta ning 2018. aastal Belgia, Kreeka, Prantsusmaa, Itaalia, Küprose ja Malta kohta,

 võttes arvesse 2014. aasta Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon), mille artikli 38 kohaselt peavad kõik konventsiooniosalised käsitama naiste suguelundite moonutamist kuriteona,

 võttes arvesse oma 12. septembri 2017. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta (COM(2016)01092016/0062(NLE))[8],

 võttes arvesse oma 28. novembri 2019. aasta resolutsiooni ELi ühinemise kohta Istanbuli konventsiooniga ja muude meetmete kohta soolise vägivalla vastu võitlemiseks[9],

 võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee 13. septembri 2017. aasta avaldust vajaduse kohta suurendada jõupingutusi, et ära hoida naiste suguelundite moonutamist ja sundabielusid Euroopas ning nende vastu võidelda,

 võttes arvesse Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) suuniseid naiste suguelundite moonutamisest tulenevate terviseprobleemidega tegelemise kohta,

 võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 5. juuli 2018. aasta resolutsiooni naiste suguelundite moonutamise kaotamise kohta,

 võttes arvesse ÜRO peasekretäri 27. juuli 2018. aasta aruannet naiste suguelundite moonutamise kaotamiseks tehtavate ülemaailmsete jõupingutuste suurendamise kohta,

 võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 14. novembri 2018. aasta resolutsiooni naiste suguelundite moonutamise kaotamiseks tehtavate ülemaailmsete jõupingutuste suurendamise kohta,

 võttes arvesse Cotonou lepingut ja selle käimasolevat läbivaatamist,

 võttes arvesse ELi ja ÜRO 2017. aasta septembri algatust „Spotlight“ naiste- ja tütarlastevastase vägivalla kaotamiseks,

 võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõiget 2,

A. arvestades, et naiste suguelundite moonutamist peetakse rahvusvahelisel tasandil inimõiguste jämedaks ja süsteemseks rikkumiseks, naiste- ja tütarlastevastase vägivalla vormiks ning soolise ebavõrdsuse väljenduseks, mis ei ole seotud ühegi konkreetse religiooni või kultuuriga, ning et seda peetakse ülemaailmseks probleemiks, mis mõjutab UNICEFi, ÜRO Rahvastikufondi (UNFPA) ja WHO statistiliste aruannete kohaselt vähemalt 200 miljonit naist ja tütarlast 30 riigis; arvestades siiski, et naiste suguelundite moonutamist esineb tõendatult enam kui 90 riigis ja kõigis maailmajagudes;

B. arvestades, et UNFPA 2018. aasta andmete kohaselt on juhul, kui praegused demograafilised suundumused ei muutu, 2030. aastaks suguelundite moonutamise ohus 68 miljonit tütarlast ning neid tuleb igal aastal järjest juurde – 2019. aastal hinnanguliselt 4,1 miljonit tütarlast, aga 2030. aastal juba 4,6 miljonit;

C. arvestades, et Euroopas kättesaadavate värskeimate riiklike andmete kohaselt elab Euroopas hinnanguliselt ligikaudu 600 000 naist ja tüdrukut, kelle suguelundid on moonutatud ja kes peavad toime tulema sellest tingitud eluaegsete füüsiliste ja psühholoogiliste tagajärgedega, ning ainuüksi 13 Euroopa riigis on veel 180 000 tüdrukul suur oht sattuda suguelundite moonutamise ohvriks;

D. arvestades, et naiste suguelundite moonutamine tähendab kõiki protseduure, mis hõlmavad naiste väliste suguelundite osalist või täielikku eemaldamist (nt kliitori eemaldamine, ekstsisioon, infibulatsioon ja muud kahjulikud protseduurid) ning mille käigus muudetakse tahtlikult ja mittemeditsiinilistel eesmärkidel naiste suguelundeid või vigastatakse neid, tekitades füüsilisi, seksuaalseid ja psühholoogilisi probleeme, mis võivad põhjustada ohvri surma;

E. arvestades, et naiste suguelundite moonutamine toimub tavaliselt lapseeas, enne tütarlaste 15-aastaseks saamist; arvestades lisaks, et tüdruk või naine võib langeda suguelundite moonutamise ohvriks elu jooksul mitu korda, näiteks vahetult enne abiellumist või välismaale reisile sõitmist;

F. arvestades, et kuna ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti 2018. aasta andmete kohaselt on hiljuti kasvanud nende naiste ja tütarlaste osakaal, kelle suguelundid on juba tõenäoliselt moonutatud, muutub see teema üha olulisemaks ning ohvrite ja võimalike ohvrite arv aina kasvab; arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti andmetel saabus viimase viie aasta jooksul Euroopasse üle 100 000 naissoost varjupaigataotleja, kelle suguelundid on tõenäoliselt moonutatud;

G. arvestades, et UNICEFi andmetel on siiski tehtud edusamme, sest tütarlapsi ähvardav suguelundite moonutamise oht on kolmandiku võrra madalam kui 30 aastat tagasi; arvestades siiski, et kõiki kättesaadavaid andmeid arvesse võttes ja pidades silmas, et 2030. aastani on jäänud ainult 10 aastat, ei saa kestliku arengu eesmärgi 5.3 (kaotada naiste suguelundite moonutamine) saavutamises sugugi kindel olla; arvestades, et asjaomaste naiste ja tütarlaste absoluutarv näib hoopis kasvavat ja kasvabki jätkuvalt, kui selle vältimiseks ei tehta kiiresti tunduvalt suuremaid jõupingutusi;

H. arvestades, et selleks, et kiirendada muutusi ja saavutada eesmärk lõpetada 2030. aastaks kogu maailmas naiste suguelundite moonutamine, on vaja nii kohalikul, riiklikul, piirkondlikul kui ka rahvusvahelisel tasandil kiiresti suurendada ja koordineerida jõupingutusi selle tava lõpetamiseks, et saavutada võimalikult häid tulemusi ning jõuda tõhusate ja terviklike strateegiate abil suuremate ja püsivate muutusteni;

I. arvestades, et naiste suguelundite moonutamine on üks soolise vägivalla vorme ning selle lõpetamiseks on oluline tegeleda soolise ebavõrdsuse algpõhjustega, sh soostereotüüpide ja kahjulike sotsiaalsete normidega kogukonna tasandil;

J. arvestades, et naiste suguelundite moonutamine on sageli lahutamatult seotud muude soolise ebavõrdsuse probleemidega ning see on vaid üks viis, kuidas naiste õigusi rikutakse – nagu ka tüdrukute hariduse, sealhulgas põhjaliku seksuaalhariduse saamise takistamine, naiste töövõimaluste puudumine, vara omamise või pärimise keelamine, lapsega sõlmitud, varajased ja sundabielud, seksuaalne ja füüsiline vägivald ning kvaliteetsete tervishoiuteenuste, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õigustega seotud teenuste puudumine;

K. arvestades, et meditsiinilise teenusena võidakse naiste suguelundeid moonutada ka tervishoiutöötaja poolt või haiglas või meditsiiniasutuses; arvestades, et naiste suguelundite moonutamise kui meditsiinilise teenuse võimaldamine on ohtlik katse naiste suguelundite moonutamist seadustada ja selle pealt isegi teenida;

1. kordab oma lubadust aidata naiste suguelundite moonutamine kogu maailmas kaotada, sest see on soolise vägivalla vorm, millel on naiste ja tütarlaste jaoks pikaajalised psühholoogilised ja füüsilised tagajärjed ning mis mõnikord põhjustab ohvri surma;

2. märgib, et rühma Restorers valimine Sahharovi auhinna kandidaatide sekka on oluline samm õiges suunas ja tähtis verstapost naiste suguelundite moonutamise vastases võitluses; tunnistab lisaks, kui oluline on, et noored enda ja teiste mõjuvõimu kasvataksid ja oma kogukonnas eeskujuks oleksid;

3. rõhutab, et kogu naiste suguelundite moonutamisega seotud tegevuse esmane eesmärk peab olema selle ennetamine jätkusuutlike ühiskondlike muutuste ning kogukondade, eelkõige naiste ja tütarlaste mõjuvõimu suurendamise kaudu, pakkudes haridust ja teavet ning luues naiste ja tütarlaste majandusliku mõjuvõimu suurendamiseks eeltingimusi; rõhutab, et naiste suguelundite moonutamise ohvrite kaitse ja ravi peab olema prioriteet ning investeeringuid tuleb suurendada, et pakkuda selle tava ohvritele kaitset ja teavet ning juurdepääsu professionaalsele ja piisavale füüsilisele, psühholoogilisele, meditsiinilisele ja seksuoloogilisele ravile ja toele;

4. rõhutab, et meeste ja poiste kaasamine sugudevaheliste suhete ümberkujundamisse ja käitumise muutmisse ning naiste ja tütarlaste mõjuvõimu suurendamise toetamisse on selle kahjuliku tava kaotamiseks sama oluline; rõhutab ühtlasi, kui oluline on kaasata naiste suguelundite moonutamise lõpetamisse kogukonna liidrid, eelkõige traditsioonilised ja usujuhid ning traditsioonilised lõikajad ja ümberlõikajad, kellel on kogukonnas sageli suur mõjuvõim;

5. rõhutab, et naiste suguelundite moonutamise vastu tuleb võidelda terviklikult ja valdkonnaüleselt, võttes käsile soolise ebavõrdsuse algpõhjused, mis on kõigi naiste- ja tütarlastevastase soolise vägivalla vormide aluseks, sealhulgas nende inimõiguste, füüsilise puutumatuse ning seksuaal- ja reproduktiivtervise ja seonduvate õiguste rikkumised, ja eelkõige seostades naiste suguelundite moonutamise muude kahjulike tavadega, nagu varane ja sundabielu, rindade triikimine, neitsinaha taastamine ja neitsilikkuse proov;

6. tunneb muret selle pärast, et mõnedes riikides on üldiselt levinud naiste suguelundite moonutamine meditsiinilise teenusena (seda isegi riikides, kus naiste suguelundite moonutamine on ebaseaduslik) ning muretseb tervishoiutöötajate üha suurema kaasamise pärast selle tava täitmisse; rõhutab, et nagu juba on kinnitanud ka ÜRO ja WHO, on selline teguviis naiste suguelundite moonutamise algpõhjuste käsitlemisel lubamatu; palub asjaomastel riikidel selge sõnaga keelata naiste suguelundite moonutamine meditsiinilise teenusena ja ühtlasi teavitamise ja koolituse ning piisava järelevalve ja jõustamise teel suurendada meditsiinitöötajate teadlikkust probleemist;

7. rõhutab, et Istanbuli konventsiooni artikli 38 kohaselt on liikmesriigid kohustatud kriminaliseerima naiste suguelundite moonutamise, samuti tüdruku õhutamise, sundimise või kohaletoimetamise selle sooritamiseks, ning et konventsioon ei kaitse mitte üksnes neid tüdrukuid ja naisi, kes on suguelundite moonutamise ohus, vaid ka neid, kelle kallal see on toime pandud ja kes kannatavad selle eluaegsete tagajärgede all; märgib rahuloluga, et kõigi ELi liikmesriikide kriminaalõigus kaitseb tüdrukuid ja naisi suguelundite moonutamise eest, kuid on äärmiselt mures seaduste ilmse ebatõhususe pärast, millele viitab see, et liidus on kohtusse jõudnud vaid üksikud juhtumid;

8. märgib, et paljudes ELi riikides on samuti võimalik esitada süüdistus naiste suguelundite moonutamise eest välismaal, toetudes eksterritoriaalsuse põhimõttele, mis ühtlasi keelab ka laste viimise kolmandatesse riikidesse suguelundite moonutamise eesmärgil; märgib, et kriminaliseerimine tuleb ühitada süüdistuste esitamise ja uurimisega; rõhutab, et alati tuleb esikohale seada lapse parimad huvid ning et naiste suguelundite moonutamisega tegelevatele pereliikmetele süüdistuse esitamisel ja nende süüdimõistmisel tuleb tagada ka see, et juhtunuga seotud tüdrukud ja lapsed ei satu selle tulemusel uuesti ohtu;

9. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et ELi tulevane eelarve toetaks nii liidu sees kui ka väljaspool kogukondade pidevat osalemist projektides ja programmides, tehes seda piisava rahastamise abil ja võttes arvesse tingimusi, milles kogukonnapõhised ning ohvrite ja noorte juhitud organisatsioonid ja algatused toimivad; palub seetõttu, et komisjon ja nõukogu tagaksid järgmise mitmeaastase finantsraamistiku üle peetavatel eelarvearuteludel pikaajalise struktuurse rahalise toetuse alusel rahastamise paindlikkuse, kättesaadavuse ja kestlikkuse;

10. väljendab heameelt õiguste, võrdõiguslikkuse ja kodakondsuse programmi raames juba tehtud töö üle ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et ELi tulevases eelarves võetakse arvesse suurema paindlikkuse ning sise- ja välisrahastamisprogrammide koostoime vajadust, et soodustada sellise eelarve koostamist, kus käsitletakse probleemi kogu selle keerukuses, samuti ulatuslikumaid riikidevahelisi ja piiriüleseid sekkumisi naiste suguelundite moonutamise kaotamiseks kõikjal maailmas;

11. ergutab komisjoni ja liikmesriike tugevdama koostööd Euroopa ja riiklike spetsialistide võrgustikega, sealhulgas tervishoiu, sotsiaalhoolekande, õiguskaitse ja kodanikuühiskonna valdkonnas, ning tagama, et ELi rahalisi vahendeid eraldatakse projektidele, mille siht on korraldada spetsialistidele koolitusi ja teadlikkuse suurendamise kampaaniaid selle kohta, kuidas naiste suguelundite moonutamise ning naiste- ja tütarlastevastase vägivalla juhtumeid tõhusalt ennetada, avastada ja käsitleda;

12. nõuab tungivalt, et komisjon tagaks, et kõik liikmesriigid võtaksid ohvrite õiguste direktiivi üle siseriiklikesse õigusaktidesse ja rakendaksid seda täielikult, et tagada suguelundite moonutamise ohvritele ELis konfidentsiaalsed spetsialiseeritud tugiteenused, sealhulgas traumaabi ja -nõustamine ning hädaolukorra puhul varjupaigad;

13. märgib, et UNHCRi uusimaid andmeid silmas pidades tuleb nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil pidada esmatähtsaks suguelundite moonutamise ohvritest varjupaigataotlejate ja pagulaste juurdepääsu eriarstiabile, sealhulgas psühholoogilisele abile;

14. kutsub komisjoni ja nõukogu üles tagama, et Euroopa ühise varjupaigasüsteemi reformi raames kohaldatakse kvalifikatsiooni, vastuvõtutingimusi ja menetlusõigusi käsitlevaid kõrgeimaid rahvusvahelise kaitse standardeid ühtlaselt kogu ELis, hõlbustades liikmesriikide tihedat koostööd, eelkõige seoses haavatavate naissoost varjupaigataotlejatega, keda puudutab või ohustab suguelundite moonutamine või muu sooline vägivald;

15. nõuab tungivalt, et komisjon algataks suguelundite moonutamisest mõjutatud naiste ja tütarlaste arvu suurenemist silmas pidades 2013. aasta teatise „Naiste suguelundite moonutamine tuleb lõpetada“ läbivaatamise, et tagada selle tava vastase tegevuse laiendamine kogu maailmas, ning nõuab, et tehtaks tööd selle nimel, et kaotada erinevused liikmesriikide seadustes, poliitikas ja teenuste osutamisel, nii et naised ja tüdrukud, kelle suguelundeid on moonutatud või keda selline oht ähvardab, võiksid kogu ELis toetuda võrdsetele kohtlemisstandarditele;

16. kutsub komisjoni üles tagama, et tulevane soolise võrdõiguslikkuse strateegia sisaldaks meetmeid naiste suguelundite moonutamise lõpetamiseks ja ohvrite eest hoolitsemiseks, et see sisaldaks kaasavat sõnastust, kindlaid kohustusi ja selgeid näitajaid kõigis ELi pädevusvaldkondades koos korrapärase aruandluse ja tugeva järelevalvemehhanismiga, et tagada kõigi ELi institutsioonide ja liikmesriikide vastutus;

17. kutsub komisjoni, Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles tihendama koostööd kolmandate riikidega, et julgustada neid vastu võtma naiste suguelundite moonutamist keelustavaid riiklikke seadusi, toetama õiguskaitseasutusi nende seaduste rakendamisel ja seadma naiste suguelundite moonutamise ning muude naistele ja tütarlastele kahjulike tavade küsimuse oma inimõigustealases välispoliitikas esikohale, rõhutades seda eelkõige kahe- ja mitmepoolsetes inimõigustedialoogides ja muus diplomaatilises tegevuses; rõhutab, et EL saab kaasa aidata naiste suguelundite moonutamise kaotamisele kogu maailmas, luues ja edendades ELis valdkonna parimaid tavasid;

18. palub komisjonil tagada, et tulevase kolmanda soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava kesksete meetmete hulgas oleks naiste- ja tütarlastevastase vägivalla kõigi vormide vastase võitluse raames endiselt naiste suguelundite moonutamise kaotamine ja ohvritele hoolitsuse tagamine, kasutades konkreetseid ja jälgitavaid näitajaid;

19. kutsub komisjoni, sealhulgas Euroopa välisteenistust üles tagama, et ELi tulevase uue inimõiguste ja demokraatia tegevuskava eesmärkide hulgas oleks endiselt naiste suguelundite moonutamise kaotamine ja ohvrite eest hoolitsemine;

20. palub nõukogul kiiresti lõpule viia Istanbuli konventsiooni võimalikult ulatuslik ja piiranguteta ratifitseerimine ELi poolt ning propageerida selle ratifitseerimist kõigis liikmesriikides; kutsub nõukogu ja komisjoni üles tagama konventsiooni täielik integreerimine ELi õigus- ja poliitikaraamistikku, et tagada naiste suguelundite moonutamise ärahoidmine, naiste kaitsmine ja süüdlaste vastutuselevõtmine ning piisav teenuste osutamine suguelundite moonutamise ohvritele kõigis osalisriikides;

21. kordab oma üleskutset, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid naiste suguelundite moonutamise ennetamist arvesse kõigis sektorites, eelkõige tervishoius, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervishoius ning seonduvate õiguste puhul, sotsiaaltöös, varjupaigapoliitikas, hariduses, sealhulgas seksuaalhariduses, tööhõives, õiguskaitses, õigusemõistmises, lastekaitses, meedias, tehnoloogias ja kommunikatsioonis; nõuab eri sektorite vahel mitut sidusrühma hõlmavate platvormide loomist, et sellist koostööd paremini kooskõlastada;

22. kiidab heaks komisjoni jõupingutused ja aktiivsuse naiste suguelundite moonutamise lõpetamise teemalistes sisearuteludes liidu kodanikuühiskonnaga ja dialoogides välispartneritega, samuti komisjoni võetud kohustuse hinnata igal aastal ELi võitlust naiste suguelundite moonutamise vastu;

23. palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada asjakohaste ja struktureeritud mehhanismide olemasolu, mis võimaldaksid kaasata naiste suguelundite moonutamisest mõjutatud kogukondade esindajad ja rohujuuretasandi naisorganisatsioonid, sealhulgas ohvrite juhitud organisatsioonid sisuliselt poliitikasse ja otsuste tegemisse;

24. kutsub komisjoni üles inimõiguste klauslite lisamise kaudu tagama, et ELi koostöö- ja kaubanduslepingute üle kolmandate riikidega peetakse läbirääkimisi ja need vaadatakse läbi kooskõlas rahvusvaheliste inimõiguste standarditega, võttes arvesse ka nõuet lõpetada naiste suguelundite moonutamine kui süstemaatiline inimõiguste rikkumise ja vägivalla vorm, mis takistab naiste ja tütarlaste täielikku arengut;

25. kiidab heaks ajakohastatud metoodika, mis sisaldub Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi (EIGE) väljaandes „Estimation of girls at risk of female genital mutilation in the European Union: Step-by-step guide (2nd edition)“ („Suguelundite moonutamisest ohustatud tüdrukute arvu hindamine Euroopa Liidus“ – praktiline juhend (2. väljaanne)), mille eesmärk on koguda täpsemaid ja kindlamaid andmeid; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles vastavaid andmeid ajakohastama, käsitlema usaldusväärse võrreldava ELi tasandi statistika puudumise probleemi naiste suguelundite moonutamise ja selle liikide kohta ning kogukonna- ja osaluspõhise lähenemisviisi abil kaasama andmete kogumise ja uurimise protsessi nii teadlasi kui ka suguelundite moonutamist praktiseerivaid kogukondi ja ohvreid; nõuab tungivalt, et organisatsioonid, valitsused ja ELi institutsioonid teeksid koostööd, et anda naiste suguelundite moonutamise kohta täpsemat kvalitatiivset ja kvantitatiivset teavet ning teha see üldsusele kättesaadavaks; ergutab ühtlasi vastavaid asutusi (politseid ja prokuröre) parimate tavade vahetamisele ja koostööle, sealhulgas rahvusvaheliste hoiatusteadete asjus;

26. kutsub komisjoni üles järjekindlamalt investeerima naiste suguelundite moonutamise teemalistesse teadusuuringutesse, kuna põhjalikud kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed uuringud on ainus viis seda nähtust paremini mõista ning tagada sihipärane ja tõhus töö selle kaotamiseks;

27. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile ja nõukogule.

[1] ELT L 315, 14.11.2012, lk 57.

[2] ELT L 180, 29.6.2013, lk 96.

[3] ELT L 337, 20.12.2011, lk 9.

[4] ELT C 332 E, 15.11.2013, lk 87.

[5] ELT C 93, 24.3.2017, lk 142.

[6] ELT C 463, 21.12.2018, lk 26.

[7] Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0007.

[8] ELT C 337, 20.9.2018, lk 167.

[9] Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0080.

Viimane päevakajastamine: 11. veebruar 2020Õigusteave - Privaatsuspoliitika