Menetlus : 2019/2988(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B9-0092/2020

Esitatud tekstid :

B9-0092/2020

Arutelud :

Hääletused :

PV 12/02/2020 - 11.7
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :


<Date>{05/02/2020}5.2.2020</Date>
<NoDocSe>B9‑0092/2020</NoDocSe>
PDF 138kWORD 47k

<TitreType>RESOLUTSIOONI ETTEPANEK</TitreType>

<TitreSuite>nõukogu ja komisjoni avalduste alusel</TitreSuite>

<TitreRecueil>vastavalt kodukorra artikli 132 lõikele 2</TitreRecueil>


<Titre>ELi strateegia kohta, mille eesmärk on lõpetada naiste suguelundite moonutamine kogu maailmas</Titre>

<DocRef>(2019/2988(RSP))</DocRef>


<RepeatBlock-By><Depute>Guido Reil, Jörg Meuthen, Christine Anderson, Peter Kofod, Joachim Kuhs, Sylvia Limmer, Bernhard Zimniok, Annika Bruna, Nicolaus Fest, Virginie Joron</Depute>

<Commission>{ID}fraktsiooni ID nimel</Commission>

</RepeatBlock-By>


B9‑0092/2020

Euroopa Parlamendi resolutsioon ELi strateegia kohta, mille eesmärk on lõpetada naiste suguelundite moonutamine kogu maailmas

(2019/2988(RSP))

Euroopa Parlament,

 võttes arvesse nõukogu 2014. aasta juuni järeldusi „Naiste- ja tütarlaste vastase vägivalla kõikide vormide, sealhulgas naiste suguelundite moonutamise ennetamine ja selle vastu võitlemine“,

 võttes arvesse nõukogu 8. märtsi 2010. aasta järeldusi naistevastase vägivalla kaotamise kohta Euroopa Liidus,

 võttes arvesse 6. veebruaril 2013 rahvusvahelise naiste suguelundite moonutamise vastase päeva kohta tehtud ühisavaldust, milles komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja viis volinikku kinnitasid taas ELi pühendumust võidelda naiste suguelundite moonutamise vastu oma välissuhete kaudu,

 võttes arvesse kestliku arengu tegevuskava aastani 2030, eelkõige eesmärki 5.3 teha lõpp kõigile kahjulikele tavadele, nagu laste ja noorukite abielud ja sundabielud ning naiste suguelundite moonutamine,

 võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee 13. septembri 2017. aasta avaldust vajaduse kohta suurendada jõupingutusi, et naiste suguelundite moonutamist ära hoida ja selle vastu võidelda;

 võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 20. detsembri 2012. aasta resolutsiooni „Naiste suguelundite moonutamise kaotamiseks tehtavate ülemaailmsete jõupingutuste suurendamine“,

 võttes arvesse Cotonou lepingut,

 võttes arvesse ELi ja ÜRO 2017. aasta septembri algatust „Spotlight“ naiste- ja tütarlastevastase vägivalla kaotamise kohta,

 võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõiget 2,

A. arvestades, et UNICEFi 2016. aasta statistilises aruandes on märgitud, et maailmas on üle 200 miljoni tütarlapse ja naise, kelle suguelundid on moonutatud, kuid täpne arv ei ole endiselt teada;

B. arvestades, et ainuüksi 2020. aastal on kogu maailmas 4,1 miljonit tüdrukut, keda ohustab suguelundite moonutamine;

C. arvestades, et UNICEF märgib, et kui naiste suguelundite moonutamise lõpetamiseks ei võeta kiireloomulisi meetmeid, on 2030. aastaks selle protseduuri läbinud veel lisaks 68 miljonit tüdrukut;

D. arvestades, et naiste suguelundite moonutamist on tunnistatud üleilmse probleemina; arvestades, et ÜRO kestliku arengu tegevuskavas aastani 2030 nimetatakse naiste suguelundite moonutamist kahjulikuks tavaks, mis tuleb 2030. aastaks kaotada;

E. arvestades, et naiste suguelundite moonutamine on koondunud peamiselt 130 riiki Aafrika lääne-, ida- ja kirdepiirkonnas ja Lähis-Idas ning seda praktiseeritakse ka mõnes Aasia ja Ladina-Ameerika riigis; arvestades, et seda kahjulikku tava järgitakse nüüd laialdaselt Euroopas, Põhja-Ameerikas, Austraalias ja Uus-Meremaal, konkreetsemalt nende sisserändajate kogukondades, kes on pärit riikidest, kus naiste suguelundite moonutamine on levinud;

F. arvestades, et UNICEFi andmetel on kaheksast riigist, kus naiste ümberlõikamise määr on väga kõrge (83–98 %), seitsmes elanikkonna enamus moslemid;

G. arvestades, et Oxfordi Ülikooli kognitiivse ja evolutsionaalse antropoloogia instituudi uuringud on näidanud, et naiste suguelundite moonutamise ohvriks langenud naiste osakaalu ja islami levimuse vahel on suur oluline positiivne korrelatsioon ning et naiste suguelundite moonutamise ohvriks langenud naiste osakaalu ja kristluse levimuse vahel on peaaegu võrdne negatiivne korrelatsioon;

1. rõhutab asjaolu, et naiste suguelundite moonutamine on tütarlaste ja naiste diskrimineerimise äärmuslik vorm; on seisukohal, et selline tava rikub tütarlaste ja naiste õigust tervisele, turvalisusele ja füüsilisele puutumatusele, õigust vabadusele piinamisest ja julmast, ebainimlikust või alandavast kohtlemisest ning õigust elule, juhul kui see tava põhjustab surma;

2. on arvamusel, et naiste suguelundeid moonutatakse peamiselt seetõttu, et see on teatavates kultuurides sotsiaalselt aktsepteeritav ja tingitud religioonist; juhib tähelepanu asjaolule, et paljudes kultuurides peetakse naiste suguelundite moonutamist abielu eeltingimuseks ning et tüdrukuid ja naisi, kelle suguelundeid ei ole moonutatud, peetakse ebaterveks, ebapuhtaks või väärituks; rõhutab, et naiste suguelundite moonutamise eesmärk on kehtestada tüdrukute ja naiste kehadele patriarhaalsed puhtuse ja neitsilikkuse normid;

3. on arvamusel, et kuigi naiste suguelundite moonutamine ei piirdu islamiriikidega, puudutab see peamiselt moslemeid; rõhutab, et islami ja naiste suguelundite moonutamise vahel on faktiline ja empiiriline seos; märgib, et on mitmeid viiteid selle kohta, et naiste suguelundite moonutamist praktiseeritakse laialdaselt valdavalt moslemitest elanikkonnaga riikides üle kogu maailma; märgib, et Saudi Araabia haiglas 2010. aastal läbi viidud uuringus leiti, et naiste suguelundite moonutamise järgsed meditsiinilised tüsistused on naiste seas sagedased ning et naiste suguelundite moonutamine on selles peaaegu eranditult moslemiriigis laialt levinud; märgib, et WADI 2010. aasta aruandes leiti, et naiste suguelundite moonutamise määr Iraagi Kurdistanis oli 72 % ja ületas 80 % Garmiani ja Uus-Kirkuki piirkondades ning et naiste suguelundite moonutamine oli kõige levinum sunniidi moslemite hulgas, kuid seda praktiseerivad ka šiiidid, samas kui kristlaste seas naiste suguelundite moonutamist ei täheldatud; juhib tähelepanu UNICEFi 2013. aasta uuringule, mis tehti naiste suguelundite moonutamise kohta Aafrikas ja milles leiti, et kõikides uuritud riikides peale ühe ütlesid vastajad, et naiste suguelundite moonutamine on usuline nõue; märgib, et Malaisias, kus 93 %-l moslemi naistest on suguelundeid moonutatud, väidab 82 %, et see on usuline kohustus;

4. märgib, et naiste suguelundite moonutamine on üks viise, kuidas enamikus islamiriikides väljendatakse tütarlaste ja naiste nõrgemat positsiooni; märgib, et paljudes moslemikogukondades nõutakse naistelt, et nad oleksid neitsid, ja nende seksuaalsust kontrollitakse;

5. märgib sellega seoses, et ELi rahalisel toetusel islamiriikidele on väga piiratud mõju naiste inimõigustele, naistevastase vägivalla vastu võitlemisele ning meeste ja naiste võrdõiguslikkuse suurendamisele;

6. märgib, et naiste suguelundite moonutamise tava on endiselt väga laialt levinud ning et aastatel 1997–2015 suurenes Lääne-Aasias naiste suguelundite moonutamise määr 14-aastaste ja nooremate laste seas 16,9 %-lt 21,7 %-le; tunneb muret selle üle, et paljudes Indoneesia piirkondades ja laiemalt Aasias on see kahjulik tava nii juurdunud, et kui naine sünnitab haiglas tütarlapse, pakutakse naiste suguelundite moonutamist automaatselt meditsiiniteenusena;

7. märgib murega, et suurenenud ränne moslemiriikidest ja Aafrika riikidest üldiselt kattub naiste suguelundite moonutamise määra suurenemisega Euroopas, Ameerika Ühendriikides, Austraalias ja Uus-Meremaal; märgib murega, et Ühendkuningriigis ja ELi liikmesriikides toimub naiste suguelundite moonutamine üha enam imiku- ja väikelapseeas ning seetõttu on seda peaaegu võimatu tuvastada, sest tütarlapsed ei käi koolis ega ole piisavalt vanad, et sellest teada anda;

8. mõistab hukka asjaolu, et kuigi enamikus Aafrika riikides, kus naiste suguelundite moonutamine on endeemiline, on küll olemas seda tava kriminaliseerivad õigusaktid, kuid neid jõustatakse tavaliselt väga poolikult ja süüdistuse esitamine on harv;

9. märgib, et üks kümnendik kogu maailmas hinnanguliselt 200 miljonist tütarlapsest ja naisest, kes on naiste suguelundite moonutamise läbi teinud, elab Nigeerias; märgib, et föderaalseadust, millega naiste suguelundite moonutamine keelustatakse, kohaldatakse automaatselt vaid Abuja föderaalse pealinnaala suhtes ning naiste suguelundite moonutamise on 36 osariigist keelustanud vaid 13, kusjuures karistused ulatuvad tagasihoidlikest trahvidest kuni viieaastase vangistuseni; märgib, et õiguskaitse on väga nõrk ja süüdimõistvaid kohtuotsuseid ei ole peaaegu üldse tehtud;

10. mõistab hukka asjaolu, et ka enamikus Euroopa riikides jõustatakse kriminaalõigust, mille eesmärk on kaitsta tüdrukuid ja naisi suguelundite moonutamise eest, harva ning et ametivõimud ei suuda naiste suguelundite moonutamise vastu võidelda; märgib siinkohal Ühendkuningriigi Parlamendi Alamkoja siseasjade erikomisjoni 2016. aasta avaldust, et olukord, kus naiste suguelundite moonutamise eest ei ole kedagi süüdi mõistetud, on üleriigiline skandaal; märgib, et 2019. aasta märtsis mõisteti Ühendkuningriigi esimese naiste suguelundite moonutamisega seotud kohtuotsusega üks ema 11 aastaks vangi;

11. on arvamusel, et naiste suguelundite moonutamine on barbaarne tava, mida tuleks võrrelda muude tütarlaste ja naiste vastu suunatud salajase vägivalla vormidega, nagu auvägivald ja laste seksuaalne ärakasutamine seksuaalsuhte eesmärgil loodud jõukudes; rõhutab tungivalt asjaolu, et kultuurilistel ja usulistel tõekspidamistel, mis kuulutavad, kiidavad heaks või sallivad naiste suguelundite moonutamist, ei ole kohta liberaalsetes ühiskondades, mille eesmärk on tagada kõigi oma kodanike inimõigused;

12. kutsub liikmesriike üles jõustama kohustust teatada naiste suguelundite moonutamisest tervishoiutöötajatele, õpetajatele, politseile ja sotsiaalteenistusele, nagu seda juba tehakse muude lapse väärkohtlemise liikide puhul; kutsub liikmesriike üles rakendama naiste suguelundite moonutamise suhtes nulltolerantsi poliitikat, karmistama selleks oma kriminaalõigust ning tuvastama ja uurima süstemaatiliselt naiste suguelundite moonutamise juhtumeid ja esitama nende eest süüdistusi; on arvamusel, et nulltolerantsi poliitika on naiste suguelundite moonutamise tava tõkestamiseks ainus toimiv lahendus; on kindlalt veendunud, et ainult nulltolerantsi ja järjekindla süüdistuste esitamise poliitika võib saata õige signaali naistele ja tütarlastele, kes on enda eest seismiseks kas liiga noored, liiga jõuetud või liiga hirmunud; on lisaks veendunud, et liikmesriigid saavad muule maailmale olla heaks eeskujuks ainult siis, kui nad selle kahjuliku tava vastu laiaulatuslikku võitlusse asuvad;

13. kutsub liikmesriike üles naiste suguelundite moonutamises süüdi mõistetuid välja saatma;

14. rõhutab, et naiste suguelundite moonutamine väljendab sügavalt juurdunud ebavõrdsust meeste ja naiste vahel paljudes Aafrika, Lähis-Ida ja Aasia riikides; rõhutab, et naiste positsiooni tugevdamine peaks ja peab olema igasuguses arengualases välispoliitikas kesksel kohal; on arvamusel, et naiste suguelundite moonutamise vastases võitluses tuleb vajalike sammudena tagada ka, et kõik tütarlapsed käiksid koolis, ja luua eeltingimused naiste majandusliku mõjuvõimu suurendamiseks;

15. kutsub komisjoni üles seadma naiste suguelundite moonutamise ning muud tütarlaste ja naiste vastu suunatud vägivaldsed tavad asjaomaste kolmandate riikidega peetavates inimõigustealastes dialoogides kesksele kohale; kutsub Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles kolmandate riikidega peetavaid kõnelusi intensiivistama, et julgustada neid vastu võtma naiste suguelundite moonutamist keelustavaid siseriiklikke õigusakte ja neid ka tõhusalt rakendama;

16. palub, et komisjon jälgiks, milliseid tulemusi annavad naiste suguelundite moonutamise vastases võitluses kasutatavad eri rahastamisvahendid ja esitaks nende kohta üksikasjaliku aruande;

17. kutsub komisjoni üles muutma kolmandatele riikidele antava ELi arenguabi sõltuvaks konkreetsetest, tegelikest ja nähtavatest edusammudest naiste õiguste valdkonnas ja naiste suguelundite moonutamise vastases võitluses;

18. julgustab liikmesriike muutma oma arenguabi sõltuvaks naiste õiguste olukorra parandamisest ja võitlusest naiste suguelundite moonutamise vastu;

19. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile ja nõukogule.

Viimane päevakajastamine: 7. veebruar 2020Õigusteave - Privaatsuspoliitika