Menetlus : 2020/2631(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B9-0157/2020

Esitatud tekstid :

B9-0157/2020

Arutelud :

PV 13/05/2020 - 17
CRE 13/05/2020 - 17

Hääletused :

Vastuvõetud tekstid :


<Date>{12/05/2020}12.5.2020</Date>
<NoDocSe>B9-0157/2020</NoDocSe>
PDF 172kWORD 54k

<TitreType>RESOLUTSIOONI ETTEPANEK</TitreType>

<TitreSuite>nõukogu ja komisjoni avalduste alusel</TitreSuite>

<TitreRecueil>vastavalt kodukorra artikli 132 lõikele 2</TitreRecueil>


<Titre>järgmise mitmeaastase finantsraamistiku, omavahendite ja majanduse taastamise kava kohta</Titre>

<DocRef>(2020/2631(RSP))</DocRef>


<RepeatBlock-By><Depute>Dimitrios Papadimoulis, José Gusmão, Marisa Matias, Pernando Barrena Arza, Manon Aubry, Martina Michels, Giorgos Georgiou, Manuel Bompard, Petros Kokkalis, Marc Botenga, Konstantinos Arvanitis

</Depute>

<Commission>{GUE/NGL}fraktsiooni GUE/NGL nimel</Commission>

</RepeatBlock-By>


B9-0157/2020

Euroopa Parlamendi resolutsioon järgmise mitmeaastase finantsraamistiku, omavahendite ja majanduse taastamise kava kohta

(2020/2631(RSP))

Euroopa Parlament,

 võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõiget 2,

 võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2 ja 3 ning selle protokolli nr 28 majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse kohta,

 võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikleid 225, 311 ja 312,

 võttes arvesse oma 14. märtsi 2018. aasta resolutsiooni järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ja 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku suhtes võetava parlamendi seisukoha ettevalmistamise kohta[1],

 võttes arvesse komisjoni 2. mai 2018. aasta ettepanekut võtta vastu nõukogu määrus, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2021–2027 (COM(2018)0322),

 võttes arvesse oma 14. novembri 2018. aasta vaheraportit mitmeaastase finantsraamistiku 2021–2027 kohta – parlamendi seisukoht kokkuleppe saavutamiseks,

 võttes arvesse oma 10. oktoobri 2019. aasta resolutsiooni 2021.–2027. aasta mitmeaastase finantsraamistiku ja omavahendite kohta: aeg täita kodanike ootused[2],

 võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni vahelisi suhteid käsitleva 20. oktoobri 2010. aasta raamkokkuleppe[3] punkti 16,

 võttes arvesse Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni vahel 13. aprillil 2016 sõlmitud institutsioonidevahelise parema õigusloome kokkuleppe[4] punkti 10,

 võttes arvesse oma 17. aprilli 2020. aasta resolutsiooni ELi kooskõlastatud meetmete kohta võitluses COVID-19 pandeemia ja selle tagajärgede vastu[5],

 võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 23. aprilli 2020. aasta järeldusi, milles komisjonile tehti ülesandeks analüüsida konkreetseid vajadusi ja esitada kiiresti ettepanek majanduse taastamise kava kohta,

 võttes arvesse eurorühma 8. mai 2020. aasta avaldust pandeemia kriisitoetuse kohta,

 võttes arvesse eurorühma 9. aprillil 2020 avaldatud aruannet, mis käsitleb laiaulatuslikku majanduspoliitilist reageerimist COVID-19 pandeemiale,

 võttes arvesse koroonaviirusele reageerimise investeerimisalgatust (CRII) ja koroonaviirusele reageerimise investeerimisalgatus+-i (CRII+), mille Euroopa Parlament võttis vastu vastavalt 26. märtsil 2020 ja 17. aprillil 2020 ja millega liikmesriikidele võimaldatakse suuremat paindlikkust Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamisel,

 võttes arvesse 540 miljardi euro suurust paketti, mille eurorühm võttis vastu selleks, et toetada liikmesriike, ettevõtjaid ja töötajaid COVID-19 kriisi ajal Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM), Euroopa Investeerimispanga (EIP) ja eriolukorras töötuseriski leevendamiseks pakutava ajutise toetuse Euroopa rahastu (TERA) kaudu,

 võttes arvesse Euroopa Komisjoni presidendi 16. aprilli 2020. aasta avaldust Euroopa Parlamendi täiskogule ELi pikaajalise eelarve omavahendite piirmäärade ajutise tõstmise kohta 1,2 %-lt kuni 2 %-le EL-27 kriisieelsest kogurahvatulust,

 võttes arvesse komisjoni 2020. aasta kevadist majandusprognoosi, mis avaldati 6. mail 2020,

 võttes arvesse Saksamaa Liitvabariigi konstitutsioonikohtu 5. mai 2020. aasta otsust seoses Euroopa Keskpanga (EKP) avaliku sektori varaostukavaga (PSPP) ja Euroopa Liidu Kohtu 8. mai 2020. aasta pressiteadet,

 võttes arvesse ajutise raamistiku vastuvõtmist 19. märtsil 2020, et võimaldada liikmesriikidel majandust COVID-19 puhanguga seoses veelgi rohkem toetada, kasutades riigiabi eeskirjadega ette nähtud täielikku paindlikkust,

 võttes arvesse EKP nõukogu 18. märtsi 2020. aasta otsust pandeemia majandusmõjude ohjeldamise erakorralise varaostukava kohta,

 võttes arvesse ELi rahandusministrite 23. märtsi 2020. aasta avaldust stabiilsuse ja kasvu pakti kohta COVID-19 kriisi kontekstis,

 võttes arvesse Pariisi kokkulepet, millega kehtestati ülemaailmne raamistik ohtlike kliimamuutuste vältimiseks, hoides ülemaailmse kliimasoojenemise tunduvalt alla 2 °C ja tehes jõupingutusi, et see piirduks 1,5 °C-ga,

 võttes arvesse Euroopa Nõukogu 3. mail 1996. aastal muudetud Euroopa sotsiaalhartat,

 võttes arvesse 2017. aasta novembris Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni välja kuulutatud Euroopa sotsiaalõiguste sammast,

 võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 18. märtsi 2020. aasta esialgset hinnangut „COVID-19 and the world of work: Impacts and Responses“,

 võttes arvesse ÜRO kestliku arengu eesmärke,

 võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

 võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

A. arvestades, et pärast mitut edasilükkamist peaks komisjon esitama 2020. aasta mai lõpus ajakohastatud ettepaneku 2021.–2027. aasta mitmeaastase finantsraamistiku kohta ning ettepaneku majanduse taastamise kava kohta, millega toetatakse majanduse taastamist pärast COVID-19 kriisi, suurendades rahastamist ja ressursse;

B. arvestades, et COVID-19 pandeemia on tohutult kahjustanud liikmesriikide majandussüsteeme ning põhjustanud ühiskonnas häireid, eriti seoses haavatavate rühmadega ning töötajate sissetulekute ja õigustega; arvestades, et tervisekriisist tingitud majanduslangus on enneolematu ulatusega; arvestades, et prognooside kohaselt väheneb ELi SKP 2020. aastal ligikaudu 7,5 %, mis on palju järsem langus kui ülemaailmse finantskriisi ajal 2009. aastal, ning taastub 2021. aastal vaid 6 %;

C. arvestades, et COVID-19 pandeemia on paljastanud ELi neoliberaalse poliitika tagajärjed ning liikmesriikide vahelise koordineerimise ja solidaarsuse puudumise tervisekriiside ajal, mis on lükanud edasi ka tõsistes raskustes olevate liikmesriikide toetamiseks ning majandusliku ja sotsiaalse taastumise hoogustamiseks vajalikud meetmed; arvestades, et EL ei ole suutnud edendada ühist viiruse vastu võitlemise strateegiat, et vältida liikmesriikidevahelist konkurentsi nappide tervishoiuressursside pärast;

D. arvestades, et riiklikud tervishoiusüsteemid on olnud ja on jätkuvalt suure surve all, et tagada piisav hoolitsemine kõikide patsientide eest; arvestades, et neid rahastatakse üha vähem ja need on jäetud hooletusse ühelt poolt liberaliseerimis- ja erastamisprotsesside ning teiselt poolt parempoolse poliitika kokkuhoiumeetmete tõttu;

E. arvestades, et komisjon on otsustanud aktiveerida stabiilsuse ja kasvu pakti eelarvepuudujäägi kriteeriumides ette nähtud üldise vabastusklausli, et ergutada liikmesriikides avaliku sektori kulutusi, kuid ei ole võtnud mingeid otsustavaid meetmeid, et asendada see uue kestliku arengu ja tööhõive paktiga;

F. arvestades, et EKP on võtnud kohustuse luua 750 miljardi euro suurune pandeemia majandusmõjude ohjeldamise erakorraline varaostukava era- ja avaliku sektori väärtpaberite ostmiseks, mis leevendab osaliselt valitsemissektori võlga kriisi ajal, ning eraldada 120 miljardit eurot kvantitatiivse lõdvendamise ja 20 miljardit eurot võlaostude näol;

G. arvestades, et 23. aprillil 2020 kiitsid ELi riigipead ja valitsusjuhid heaks eurorühma 9. aprilli 2020. aasta otsused ESMi kohta koos otsustega EIP kohta ja komisjoni ettepanekutega, mis moodustavad 540 miljardi euro suuruse paketi, mis on ebapiisav ja mõnel juhul sobimatu, kuna ESMi paketiga nähakse ette laenud ja ranged tingimused ning sellega ei tagata töötajate õigusi ega garanteerita töötasusid TERA raames;

H. arvestades, et COVID-19 kriisil on väga erinev mõju liikmesriikide ja piirkondade majandusele, kuna majanduskriisile reageerimise võimalused on väga erinevad; arvestades, et liikmesriigid ja piirkonnad, mida tervisekriis kõige rängemalt mõjutab, kannatavad kõige rohkem ka majanduslikus mõttes;

I. arvestades, et kõigis liikmesriikides mõjutavad tervisekriisi majanduslikud tagajärjed kõige rängemalt kõige haavatavamaid elanikkonnarühmi; arvestades, et sotsiaalsed, majanduslikud ja piirkondlikud erinevused nii liikmesriikide piires kui ka ELis tervikuna suure tõenäosusega suurenevad;

J. arvestades, et liikmesriikidel on väga erinev eelarvepoliitiline manööverdamisruum; arvestades, et ELi ebaühtlane struktuur, tema poliitika erinev mõju ja ebapiisav reageerimine majanduskriisile võivad põhjustada uue riigivõlakriisi;

K. arvestades, et kõigi Euroopa osaliste kohus on muuta oma majandust, et toetada kaasavat, tasakaalustatud ja keskkonnasäästlikku ühiskonda; arvestades, et ükski ELipoolne majanduslikult mõttekas lahendus majanduse taastamiseks ei tohi liikmesriikide võlga veelgi suurendada;

L. arvestades, et eelmise kriisi ajal osutus praegune majanduse juhtimise raamistik, eelkõige stabiilsuse ja kasvu pakt, väga protsükliliseks ja on seetõttu süvendanud majanduslikke erinevusi ELis;

M. arvestades, et ELi tasandil vastu võetud ja kaalumisel olevad meetmed ei kujuta endast kaugeltki vajalikku lahendust majanduslikust ja sotsiaalsest olukorrast tulenevatele probleemidele, mida on raskendanud COVID-19 puhangu tagajärjed; arvestades, et need meetmed, nagu nähtub eurorühma hiljutistest kohtumistest, on paljastanud sügavad vastuolud ELis, samuti solidaarsuse puudumise ja ebapiisava reageerimise liikmesriikide ja Euroopa rahvaste ees seisvate probleemide ulatusele, tehes samal ajal järeleandmisi Euroopa suurriikide ning suurte majandus- ja finantskontsernide huvidele; arvestades, et need meetmed on piiratud ja ajutised, need määratakse kindlaks vastavalt võlaloogikale, mis lisab niigi jätkusuutmatutele võlgadele täiendavaid võlgu, ning vastavalt tingimustele, mis ei taga töötajate ja rahvaste õigusi ega vasta liikmesriikide vajadustele, süvendades ELis asümmeetriat, ebavõrdsust ja sõltuvussuhteid;

N. arvestades, et COVID-19 puhangut ei tohi mingil juhul tuua ettekäändeks, et viivitada kliima- ja keskkonnakriisi lahendamisega; arvestades, et praegu on ajaloo suurim vajadus ja võimalus meie ühiskonna ja majanduse puhangujärgseks sotsiaalseks ja keskkonnahoidlikuks taasülesehitamiseks;

O. arvestades, et nii epideemia ise kui ka sellest tulenev majandus- ja sotsiaalkriis on ülemaailmsed probleemid; arvestades, et konkurents tuleb asendada solidaarsuse ja ülemaailmse koostööga;

P. arvestades, et ILO sõnul võib majandus- ja tööhõivekriis, mida COVID-19 pandeemia on süvendanud, viia 2020. aasta teises kvartalis kogu maailmas 305 miljoni täiskohaga töökoha kadumiseni;

Q. arvestades, et liikmesriikides kehtestatud liikumispiirangud mõjutavad eriti tugevalt inimesi, kellel on ajutine elukoht, kes on ebakindlates ja ebatüüpilistes töösuhetes, elavad mitteametlikes laagrites või on kodutud ja elavad tänavatel ning kellel puudub juurdepääs veele ja piisavatele sanitaartingimustele, kuid samuti neid, kellel puudub piisav juurdepääs teabele ja korralik digitaalne juurdepääs;

Uus, ambitsioonikas ja ümber suunitletud mitmeaastane finantsraamistik, mis vastab tegelikele vajadustele ja inimeste ootustele

1. tuletab meelde oma 14. novembril 2018. aastal vastu võetud seisukohta, mis oli küll ebapiisav, kuid mis kinnitati 10. oktoobril 2019. aastal uuesti, et ajavahemikuks 2021–2027 tuleks kehtestada kulukohustuste assigneeringud summas 1 324,1 miljardit eurot 2018. aasta hindades (1,3 % ELi 27 liikmesriigi kriisieelsest kogurahvatulust); rõhutab, et COVID-19 kriis on põhjalikult muutnud kogu konteksti, mille raames see seisukoht vastu võeti; rõhutab seetõttu, et praegusele kriisile, kasvavale ebavõrdsusele ja erinevustele liikmesriikide vahel ning suurematele sotsiaalsetele, majanduslikele, territoriaalsetele, keskkonna-, tööhõive- ja tervishoiuprobleemidele reageerimiseks on lisaks Euroopa Parlamendi seisukohas märgitule vaja juurde märkimisväärseid assigneeringuid;

2. tuletab meelde, et ühtekuuluvuspoliitika põhineb solidaarsusel ja on taas kord osutunud COVID-19 kriisiga seotud teravate probleemide lahendamisel üheks kõige tõhusamaks poliitikavaldkonnaks; nõuab ühtekuuluvuspoliitika pikaajalise eelarve suurendamist ning põhjalikult reformitud ja tõeliselt jätkusuutlikku ühist põllumajanduspoliitikat, mille nominaalsummad on suuremad kui 2014.–2020. aasta mitmeaastases finantsraamistikus; tuletab meelde, et need kaks poliitikavaldkonda tagavad lähenemise, inimeste heaolu, rahuldava elatustaseme ja maaelu arengu ning aitavad võidelda piirkondade ja liikmesriikide vahelise sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ebavõrdsuse vastu;

3. rõhutab, et mis tahes tulevaste seadusandlike muudatustega peaks kaasnema viide võimalikule mõjule ühtekuuluvuspoliitika eelarvele; rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitikat ei saa käsitleda lihtsalt teiste fondide ja vahendite suurendamise või suunamise vahendina; rõhutab, et kui ühtekuuluvuspoliitika eesmärk on tegeleda uute prioriteetidega sellistes sektorites nagu tervishoid, säästev turism ja kultuur, ning keskenduda rohkem teatavatele sotsiaalsetele ja tööhõivega seotud prioriteetidele, tuleb vahendeid märkimisväärselt suurendada; tuletab meelde, et toetused peavad jääma ühtekuuluvuspoliitika peamiseks vahendiks, eelkõige avalike ja sotsiaalteenuste ning VKEde toetamisel; nõuab spetsiaalset kaitset kohalikele omavalitsustele, mis on väga oluline, kuna kriis ja sellest tulenevad negatiivsed majandusväljavaated toovad kaasa märkimisväärse sissetulekute vähenemise, eriti kohalike omavalitsuste jaoks, ning samal ajal täiendava finantskoormuse;

4. tuletab meelde, et rahu ja solidaarsus on ELi põhiväärtused, mida tuleks ELi eelarvest järjepidevalt toetada; rõhutab samuti COVID-19 pandeemia kiiret levikut kogu maailmas ja selle ränka mõju kolmandatele riikidele; on veendunud, et solidaarsus ja rahvusvaheline koostöö on selle ülemaailmse kriisi ületamisel hädavajalikud; nõuab seetõttu kaitse-, sõjandus- ja sisejulgeolekupoliitikale eraldiste tühistamist ning nende eelarvete ümberjaotamist peamistele lähenemis- ja solidaarsuspoliitika valdkondadele, nagu ühtekuuluvus-, põllumajandus-, humanitaarabi-, naabrus- ja arengupoliitika; peab väga oluliseks, et rahastajad ei paigutaks seksuaal- ja reproduktiivtervisele ning seonduvatele õigustele juba eraldatud rahalisi vahendeid ümber muudele, COVID-19 pandeemiale reageerimisega seotud prioriteetidele; on veendunud, et EL peaks lisama seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvad õigused oma humanitaar- ja arengualasesse reageerimisse COVID-19 pandeemiale;

5. rõhutab, et COVID-19 pandeemia on osutanud tungivale vajadusele suurendada Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC), Euroopa Ravimiameti (EMA) ja Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) ning nende valdkondade eest vastutavate riiklike asutuste rahastamist ELi programmide abil;

6. on seisukohal, et COVID-19 kriisi tõttu tuleks suurem osa 2021.–2027. aasta mitmeaastasest finantsraamistikust eraldada riiklikele, piirkondlikele ja kohalikele avalikele teenustele, riiklikele tervishoiusüsteemidele, teadusuuringutele, Euroopa abifondile enim puudust kannatavate isikute jaoks (FEAD), haridusele, keskkonnale ja programmile LIFE, VKEdele, väikesemahulisele rannapüügile ning arengu- ja humanitaarpoliitikale;

7. rõhutab, et 2030. aastaks on vaja vähendada CO2 heidet 70 %, et saavutada Pariisi kokkuleppe eesmärk 1,5 °C, võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni võrdsuse põhimõtet; rõhutab, et mitmeaastase finantsraamistiku (2021–2027) kliima ja bioloogilise mitmekesisuse süvalaiendamise eesmärgid peaksid vaheraportis esitatud tasemeid ületama; nõuab, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus seataks kliima- ja keskkonnakulutuste eesmärgiks 50 %;

8. nõuab Pariisi kokkuleppe eesmärkide ja ÜRO kestliku arengu eesmärkide horisontaalset süvalaiendamist; rõhutab, et ka õiglast üleminekut tuleks pidada ELi horisontaalseks poliitiliseks lähenemiseks, milles järgitakse selliseid väärtusi nagu sotsiaalsete ja keskkonnaalaste õiguste austamine, inimeste heaolu ning ülespoole suunatud sotsiaalne, majanduslik ja territoriaalne lähenemine ning mille abil saavutatakse CO2 heite ulatuslik vähendamine kooskõlas 2030. aasta eesmärkidega; rõhutab, et õiglase ülemineku fond peaks neid väärtusi ellu viima ning tagama hädavajaliku kestliku, kaasava ja sotsiaalselt õiglase ülemineku süsinikdioksiidiheitevabale majandusele;

9. soovitab, et prioriteetsed kestlikud sektorid ja eelarveread, millel on suur suutlikkus luua majandustegevust ja kvaliteetseid töökohti ning mille eesmärk on eelkõige vähendada noorte töötust, tuleks mitmeaastase finantsraamistiku rubriikides kindlaks määrata ning neid tuleks rahastada eelisjärjekorras, pidades silmas kavatsust eraldada vahendeid tegutsemiseks valmis projektidele;

10. kordab oma seisukohta, et ei anna uuele mitmeaastasele finantsraamistikule nõusolekut ilma muudetud ja laiendatud ELi omavahendite süsteemi käsitleva kokkuleppeta;

11. nõuab ELi omavahendite ülemmäära suurendamist 2 %-ni ELi 27 liikmesriigi kriisieelsest kogurahvatulust kogu ajavahemikus 2021–2027; rõhutab, et sellest suurendamisest tulenevad lisavahendid tuleks selgelt eraldada neile poliitikavaldkondadele, mis aitavad kaasa COVID-19 leevendamisele ning ELi peamistele sotsiaal-, keskkonna- ja solidaarsuspoliitika valdkondadele;

12. kutsub komisjoni üles tegema ettepaneku uue, palju ambitsioonikama ja ümber suunitletud mitmeaastase finantsraamistiku kohta aastateks 2021–2027 kooskõlas eespool nimetatud põhimõtetega, suurendades ühtekuuluvus-, kliima-, tööhõive- ja tervishoiupoliitika rahastamist;

13. kutsub komisjoni üles valmistama viivitamata ette ambitsioonika ja solidaarsusel põhineva mitmeaastase finantsraamistikuga seonduva erandolukorra kava peaaegu vältimatuks juhuks, et mitmeaastases finantsraamistikus 2021–2027 ei jõuta õigeaegselt kokkuleppele, mis võimaldaks sel jõustuda 1. jaanuaril 2021, et mitte ainult luua turvavõrk ELi programmidest toetuse saajatele, pikendades lihtsalt 2020. aasta ülemmäärasid, vaid samuti aidata tõhusalt kaasa COVID-19 mitmetahulise mõju leevendamisele; rõhutab, et mitmeaastase finantsraamistikuga seonduv erandolukorra kava peaks kehtima vähemalt üks aasta alates 2021. aasta jaanuarist ning selles tuleks ette näha asjakohased kohandused, ümbersuunamine ja paindlikkus ning sihipärane suurendamine;

Sotsiaalselt ja keskkonnaalaselt õiglane majanduse taastamise kava, milles ei jäeta kedagi kõrvale

14. taunib komisjoni viivitamist taastamiskava esitamisel ning rõhutab vajadust tõhusa koordineerimise ja planeerimise järele ELi tasandil; kutsub komisjoni üles esitama tervikliku taastamiskava, mis põhineb ühenduse meetodil ja võimaldab liikmesriikidel muuta oma majandusi kestlikul, sidusal ja sotsiaalselt tasakaalustatud viisil kooskõlas kestliku arengu eesmärkidega;

15. kutsub komisjoni üles looma vähemalt 1,5 triljoni euro suuruse Euroopa majanduse taastamise fondi, mida rahastataks nullintressimääraga tähtajatute võlakirjadega, mis tuleks jaotada liikmesriikide vahel kooskõlas ühtekuuluvuseeskirjadega ning kasutades toetusi ilma makromajanduslike või muude tingimusteta; on veendunud, et EKP peaks need võlakirjad ostma ning jätma need stabiilsuse ja kasvu pakti nõuete täitmisest välja kuni selle kehtetuks tunnistamiseni;

16. tuletab meelde, et ühtekuuluvus ja lähenemine peaksid olema taastamiskava tugisambad; on veendunud, et majanduse taastumine kogu ELis peab põhinema üleliidulistel vahenditel ja poliitikal, mis väldivad kriisi asümmeetrilisest mõjust põhjustatud erisuste suurenemist; on veendunud, et tugev ühtekuuluvuspoliitika toetab kõigi piirkondade majanduse taastamist, pöörates tagasi sotsiaalsete, majanduslike ja territoriaalsete erinevuste süvenemise trendi ning aidates kõige enam mõjutatud, nõrgemaid ja haavatavamaid ühiskondi ja inimesi, edendades kestlikku majanduskasvu ja töökohtade loomist; on veendunud, et viivitamatu kriisile reageerimine ja likviidsustoetus peaksid jätkuma seni, kuni kõige enam mõjutatud liikmesriigid, piirkonnad ja sektorid näitavad selgeid taastumise märke; rõhutab, et pikaajalise kriisidele vastupanuvõime, majandusliku stabiilsuse, sotsiaalse õigluse ja kestliku majanduskasvu ülesehitamiseks peab taastamiskava tagama ambitsioonikad avaliku sektori investeeringud, mis edendavad tervishoidu, haridust, koolitust, digitaalmajandust ja keskkonda, lahendades samal ajal vankumatult struktuurseid probleeme; nõuab, et taastamiskava kõigis mõõtmeis võetaks täielikult arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 349 määratletud äärepoolseimate piirkondade eripära;

17. kutsub komisjoni üles tagama, et COVID-19 pandeemia põhjustatud süvenevat ebavõrdsust ja asümmeetrilist valitsemissektori võlga käsitletaks konkreetsete meetmetega, mis poleks kokkuhoiumeetmed, sealhulgas nullintressiga toetuste ning uute võlgade vastastikuse jagamise ja restruktureerimise abil;

18. rõhutab, et COVID-19 puhang on esile toonud puudused turumajanduses, kus tootmine ja kaubandus on rahvusvaheliste ettevõtete ja ülepaisutatud finantssektori kontrolli all; on veendunud, et majanduse taastamise strateegia keskmes peaksid olema pikaajalised avaliku sektori investeeringud olulistesse reaalmajanduse sektoritesse, mis loovad kvaliteetseid töökohti ja õiglast arengut ning saavutavad ambitsioonikad kliimaeesmärgid; juhib tähelepanu kiireloomulisele vajadusele võtta kasutusele avaliku sektori investeerimiskava, et edendada avaliku tootmissektori arengut, eriti sellistes strateegilistes sektorites nagu ravimite, sanitaartoodete, isikukaitsevahendite ja meditsiiniseadmete sektor; rõhutab, et riigiabi ja mis tahes muud liiki liikmesriikide ja ELi rahalist toetust tuleb anda ainult ettevõtjatele, kes ei hoidu maksudest kõrvale ega ole maksnud dividende;

19. peab eurorühma poolt 9. aprillil 2020 heaks kiidetud 540 miljardi euro suurust kogupaketti suurenenud vajaduste valguses kahetsusväärselt ebapiisavaks; taunib asjaolu, et need vahendid on peamiselt võlainstrumendid, ning see toob kaasa valitsemissektori võla plahvatusliku suurenemise kõigis liikmesriikides; on vastu ESMi kaudu eraldatud 240 miljardi euroga kaasnevale kitsale kohaldamisalale, piiratud võimele, tingimuslikkusele ja järelevalvele, mis sundis kõige rohkem finantsabi vajavaid liikmesriike neid vahendeid mitte kasutama; palub eurorühmal oma ettepanekus uuesti läbi vaadata nii abi ulatus kui ka selle tingimused;

20. väljendab sügavat muret komisjoni statistiliste meetodite pärast, eelkõige liiga optimistlike finantsvõimenduse eelduste pärast, mida komisjon vahendite genereerimisel kasutab; on kindlalt veendunud, et lihtsalt olemasolevate rahastamisvahendite ümbernimetamine ei ole majanduse hädavajalikuks taastamiseks ja ümberkujundamiseks piisav;

21. märgib, et COVID-19 pandeemia ja sellega kaasnev majanduslangus, kliimaga seotud hädaolukord ja äärmine ebavõrdsus on omavahel lahutamatult seotud; kutsub komisjoni üles suurendama kestliku Euroopa investeerimiskava eelarvet 2 triljoni euroni, millest rahastatakse edumeelset Euroopa sotsiaalset ja rohelist kokkulepet, mille eesmärk on vähendada ebavõrdsust, luua miljoneid uusi töökohti, suurendada sotsiaalset ja majanduslikku ühtekuuluvust ja tervishoiusüsteemide valmisolekut tulevasteks pandeemiateks ning lahendada kliimakriisi; rõhutab, et avaliku sektori raha tuleks kasutada avalike projektide jaoks ja see peaks tooma kasu avalikule sektorile; on seisukohal, et komisjoni 14. jaanuari 2020. aasta teatis kestliku Euroopa investeerimiskava kohta ei ole piisav ja sõltub liigselt erasektori rahaliste vahendite kaasamisest avaliku sektori tagatistega;

22. kutsub üles koostama Euroopa toetuskava VKEdele ning eelkõige haridus-, spordi-, kultuuri-, meedia-, loome- ja turismisektorile, mis kuuluvad kriisi tõttu kõige enam kannatanud sektorite hulka;

23. kutsub Saksamaa föderaalse konstitutsioonikohtu hiljutist otsust silmas pidades liikmesriike üles kiiresti muutma EKP volitusi, et võimaldada tal tegutseda tõelise viimase instantsi laenajana sarnaselt teiste jurisdiktsioonide keskpankadega, ning allutama EKPd täielikult demokraatlikule kontrollile; juhib tähelepanu sellele, et komisjon saaks praegustest õiguslikest raskustest üle, hoides võlakirju kuni vajalike õiguslike muudatuste tegemiseni;

24. nõuab stabiilsuspakti, majanduse juhtimist käsitlevate õigusaktide (esimene majanduse juhtimise pakett ja teine majanduse juhtimise pakett) ning Euroopa poolaasta ja eelarvelepingu kehtetuks tunnistamist ning nende asendamist kestliku arengu ja tööhõive paktiga, mis tagab tööhõive, kaasava majanduskasvu ja keskkonnakaitse; rõhutab, et sel viisil arendavad EL ja liikmesriigid välja vajaliku manööverdamisruumi, et edendada avaliku sektori investeeringuid, rahastada avalikke teenuseid ja nende sotsiaalseid funktsioone, hoogustada majandustegevust, eelkõige tootmissektorites, ning võimaldada riigi omandit ja kontrolli strateegilistes majandussektorites; rõhutab lisaks, et see tagab, et praegu ELi poolt lubatud „paindlikkusele“ ei järgne kokkuhoiupoliitika, mis vaesestab paljusid ühiskonnarühmi, nagu juhtus näiteks 2008. aasta kriisi järel:

25. nõuab uusi läbirääkimisi valitsemissektori võla tingimuste, tähtaegade, intresside ja summade üle, võimaldades suunata vahendeid võla teenindamiselt liikmesriikide pakilistele majanduslikele ja sotsiaalsetele vajadustele;

26. kutsub komisjoni üles võtma meetmeid, et vähendada kõrvalmõjusid, mis tulenevad riigiabi eeskirjade vajalikust lõdvendamisest, mis tõenäoliselt suurendab lõhet nii liikmesriikide kui ka ettevõtjate vahel;

27. rõhutab, et juurdepääs majanduse taastamise rahastamisele peab olema kooskõlas õigusriigi põhimõttega, Pariisi kokkuleppe 1,5 °C eesmärgiga ja 2030. aastaks seatud heitkoguste vähendamise eesmärkidega, vastama sellistele sotsiaalsetele eesmärkidele nagu vaesuse ja sissetulekute ebavõrdsuse vähendamine ning võitlema maksudest kõrvalehoidumise, agressiivse maksuplaneerimise, maksustamise vältimise ja rahapesu vastu;

28. kutsub komisjoni üles jätma offshore-äriühingud ja äriühingud, kes on tegelenud maksudest kõrvalehoidumise, maksustamise vältimise või maksupettustega, välja EIP programmidest, mille eesmärk on tegeleda pandeemia majanduslike ja sotsiaalsete tagajärgedega, ning muust COVID-19-ga seotud riigiabist, eelkõige SURE töötusfondist;

29. on veendunud, et süsinikdioksiidimaksu mehhanismi ELi piiridel, millega tõhusalt maksustatakse väljaspool ELi tootmisega ja liitu kaupade transportimisega tekitatud süsinikdioksiidi, tuleks kombineerida keskkonnatehnoloogiate siirdega, andes arenguriikidele tasuta litsentse;

30. rõhutab, et mitte mingil juhul ei peaks selle kriisi eest maksma töötajad; kutsub üles rahastama majanduse taastamist vara ja sissetulekuga proportsionaalsete maksude abil, kehtestama tõhusat proportsionaalset äriühingu tulumaksu, eriti finantssektori äriühingutele, kes on saanud kasu lühiajalistest ja spekulatiivsetest tehingutest, ning toetama finantstehingute maksu (Tobini maks);

31. nõuab ELi ja liikmesriikide tasandil meetmete võtmist, et kaitsta kriisi tõttu kannatavate miljonite töötajate töökohti ja palku ning tagada kriisiolukorras oluliste töötajate tervis ja töötingimused, samuti nende rahaline toetamine;

32. kutsub komisjoni, liikmesriike ja piirkondi üles rahastama piiriüleseid projekte majandusliku ja sotsiaalse arengu edendamiseks Euroopa territoriaalse koostöö (ETK) fondide kaudu, rõhutades väikesemahulisi projekte, mis võivad olla piiriüleste piirkondade ja euroregioonide jaoks üliolulised, ning hõlbustades tööjõu piiriülest liikuvust, kui tervishoiutingimused seda võimaldavad, sealhulgas edendades võrdsete võimaluste põhimõtet ning kohandades haldus-, sotsiaal- ja õigusraamistikku;

33. rõhutab, et majanduse taastamise kavas ja muudetud mitmeaastase finantsraamistiku ettepanekus tuleb tagada soolise võrdõiguslikkuse, naiste õiguste, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste, inimõiguste ja kodanikuühiskonna organisatsioonide jaoks eraldatud vahendid, et kindlustada programmide järjepidevus ja tegeleda kriisi ebaproportsionaalselt suurema mõjuga naistele, tütarlastele ja tõrjutud rühmadele;

34. nõuab meetmeid tagamaks, et praegusele pandeemiale järgnevale kriisile reageerimisel ei jäetaks kõrvale kõige suuremas vaesuse ohus ja juba tõrjutud rühmi, sealhulgas vähemusi ja rändetaustaga inimesi; nõuab, et muudetud mitmeaastase finantsraamistiku ettepanek ja majanduse taastamise kava pakuksid piisavaid ja otseseid investeeringuid kodanikuühiskonna organisatsioonidele, sealhulgas rändajate ja vähemuste juhitud organisatsioonidele, keskenduksid marginaliseerunud kogukondi toetavatele organisatsioonidele ning annaksid neile võimaluse jõuda rohkemate inimesteni; nõuab, et uues mitmeaastases finantsraamistikus tagataks, et kavandatavas Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondis ei vähendata rändajate ja pagulaste vastuvõtmiseks ning nende varaseks integreerimiseks ja kaasamiseks ette nähtud vahendeid ning et need rühmad vastaksid piisava toetuse saamise tingimustele, olenemata nende sisserändaja staatusest;

35. rõhutab, et parlament on ainus demokraatlikult otse valitud ELi institutsioon; taunib märke selle kohta, et parlamendi juhtivat rolli 2021.–2027. aasta mitmeaastase finantsraamistiku ja majanduse taastamise kava üle peetavatel läbirääkimistel õõnestatakse; rõhutab, et majanduse taastamise pakett peaks olema märkimisväärne ning uude, ambitsioonikasse ja ümbersuunatud mitmeaastasesse finantsraamistikku integreeritud; palub komisjonil ja nõukogul austada parlamendi kui kaasseadusandja õigusi ja tegutseda täiesti läbipaistvalt; rõhutab, et ei luba komisjonil ja Euroopa Ülemkogul seada parlamenti olukorda, kus ta peab lihtsalt olukorraga leppima; rõhutab, et kõik komisjoni rakendatavad meetmed tuleb allutada parlamentaarsele kontrollile; nõuab, et parlamenti kõrvale jättes tehtud otsused tühistataks;

 

°

° °

36. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Keskpangale ning liikmesriikide valitsustele, parlamentidele ja sotsiaalpartneritele.

[1] ELT C 162, 10.5.2019, lk 51.

[2] Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0032.

[3] ELT L 304, 20.11.2010, lk 47.

[4] ELT L 123, 12.5.2016, lk 1.

[5] Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0054.

Viimane päevakajastamine: 13. mai 2020Õigusteave - Privaatsuspoliitika