Resolutsiooni ettepanek - B9-0371/2021Resolutsiooni ettepanek
B9-0371/2021

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK kogu maailmas rakendatava inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimi (ELi Magnitski akt) kohta

30.6.2021 - (2021/2563(RSP))

suuliselt vastatavate küsimuste B9-0000/2021 ja B9-0000/2021 alusel
vastavalt kodukorra artikli 136 lõikele 5

David McAllister, Maria Arena
väliskomisjoni nimel

Menetlus : 2021/2563(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
B9-0371/2021
Esitatud tekstid :
B9-0371/2021
Vastuvõetud tekstid :

B9-0371/2021

Euroopa Parlamendi resolutsioon kogu maailmas rakendatava inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimi (ELi Magnitski akt) kohta

(2021/2563(RSP))

Euroopa Parlament,

 võttes arvesse oma 2. veebruari 2012. aasta soovitust nõukogule kooskõlastatud poliitika väljatöötamise kohta seoses režiimidega, mille juhtide isiklike ja majandushuvidega seotud ELis toimuva tegevuse suhtes kohaldatakse ELi piiravaid meetmeid[1],

 võttes arvesse oma 14. märtsi 2019. aasta resolutsiooni inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimi kohta[2],

 võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone, milles nõutakse kogu ELi hõlmavat mehhanismi sihipäraste sanktsioonide kehtestamiseks inimõiguste raskete rikkumistega seotud isikute suhtes, sealhulgas oma 4. septembri 2008. aasta resolutsiooni hinnangu andmise kohta ELi sanktsioonidele osana ELi tegevusest ja poliitikast inimõiguste valdkonnas[3], oma 11. märtsi 2014. aasta resolutsiooni piinamise kaotamise kohta maailmas[4] ja oma 20. jaanuari 2021. aasta resolutsiooni ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamist käsitleva 2020. aasta aruande kohta[5],

 võttes arvesse oma 20. jaanuari 2021. aasta resolutsiooni inimõigusi ja demokraatiat maailmas ning Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas käsitleva 2019. aasta aruande kohta[6],

 võttes arvesse oma 13. septembri 2017. aasta resolutsiooni korruptsiooni ja inimõiguste kohta kolmandates riikides[7] ning 5. juuli 2016. aasta resolutsiooni inimkaubanduse vastase võitluse kohta ELi välissuhetes[8],

 võttes arvesse kõiki oma resolutsioone inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte rikkumise juhtumite kohta (nn kiireloomulised resolutsioonid) vastavalt kodukorra artiklile 144,

 võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu V jaotise 2. peatükki sanktsioonide kehtestamise kohta ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) raames,

 võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 21 liidu rahvusvahelise tegevuse põhimõtete, sealhulgas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja põhimõtete ja rahvusvahelise õiguse austamise kohta,

 võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 31 lõiget 2, mis sisaldab erisätteid ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta,

 võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 215 sätteid sanktsioonide kehtestamise kohta kolmandate riikide ja üksikisikute, rühmituste ja mitteriiklike üksuste suhtes,

 võttes arvesse Lissaboni lepingu deklaratsiooni nr 25, milles käsitletakse vajadust tagada nõuetekohased menetlusõigused füüsilistele isikutele ja üksustele, keda puudutavad ELi piiravad meetmed või ELi terrorismivastased meetmed,

 võttes arvesse komisjoni ning komisjoni asepresidendi ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 19. oktoobri 2020. aasta ühisettepanekut võtta vastu määrus inimõiguste raske rikkumise vastu suunatud piiravate meetmete kohta (JOIN(2020)0020),

 võttes arvesse nõukogu 7. detsembri 2020. aasta otsust (ÜVJP) 2020/1999[9] ja nõukogu määrust (EL) 2020/1998[10], mis käsitlevad inimõiguste raske rikkumise vastu suunatud piiravaid meetmeid,

 võttes arvesse nõukogu 2. märtsi 2021. aasta rakendusmäärust (EL) 2021/371[11] ja 22. märtsi 2021. aasta rakendusmäärust (EL) 2021/478[12], millega rakendatakse määrust (EL) 2020/1998, mis käsitleb inimõiguste raske rikkumise vastu suunatud piiravaid meetmeid,

 võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2017. aasta direktiivi (EL) 2017/1371, mis käsitleb võitlust liidu finantshuve kahjustavate pettuste vastu kriminaalõiguse abil[13],

 võttes arvesse nõukogu 12. oktoobri 2017. aasta määrust (EL) 2017/1939, millega rakendatakse tõhustatud koostööd Euroopa Prokuratuuri asutamisel[14],

 võttes arvesse nõukogu 18. novembri 2020. aasta järeldusi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2020–2024) kohta,

 võttes arvesse 2012. aastal vastu võetud ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku,

 võttes arvesse komisjoni 17. detsembri 2020. aasta suunist nõukogu määruse (EL) 2020/1998 teatavate sätete rakendamise kohta (C(2020)9432),

 võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja ÜRO muid inimõigustealaseid lepinguid ja dokumente,

 võttes arvesse ÜRO korruptsioonivastast konventsiooni ning 2.–4. juunil 2021 toimunud ÜRO Peaassamblee erakorralise istungjärgu poliitilist deklaratsiooni korruptsiooni ennetamise ja selle vastu võitlemise ning rahvusvahelise koostöö tugevdamise probleemide ja meetmete kohta,

 võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning selle juurde kuuluvaid protokolle,

 võttes arvesse oma 26. aprillil 2018 avaldatud uuringut inimõiguste raskete rikkumiste korral üksikisikute suhtes rakendatavate sihipäraste sanktsioonide  ning nende mõju, suundumuste ja väljavaadete kohta ELi tasandil,

 võttes arvesse Hispaania ülemkohtu kriminaalkolleegiumi 26. novembri 2020. aasta otsust, mis käsitleb nõukogu 13. novembri 2017. aasta otsust (ÜVJP) 2017/2074 piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Venezuelas[15],

 võttes arvesse komisjonile ning komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale esitatud küsimusi kogu maailmas rakendatava inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimi (ELi Magnitski akt) kohta (O-000047/2021 – B9-0000/2021 ja O-000048/2021 – B9-0000/2021),

 võttes arvesse kodukorra artikli 136 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 2,

 võttes arvesse väliskomisjoni resolutsiooni ettepanekut,

A. arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 21 on sätestatud, et liidu tegevus tugineb sellistele põhimõtetele nagu demokraatia, õigusriik, inimõiguste ja põhivabaduste universaalsus ning jagamatus, inimväärikuse, võrdsuse ja solidaarsuse ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja põhimõtete ja rahvusvahelise õiguse austamine;

B. arvestades, et ELi toimimise lepingu artikli 215 kohaselt kehtestab EL sanktsioonid kas ELi enda meetmetena (s.t autonoomsed sanktsioonid) ja/või ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide rakendamiseks juhtudel, kui ELi mittekuuluvad riigid, füüsilised või juriidilised isikud, rühmad või mitteriiklikud üksused ei austa rahvusvahelist õigust või inimõigusi või rakendavad poliitikat või meetmeid, mis ei ole kooskõlas õigusriigi põhimõtte või demokraatlike põhimõtetega;

C. arvestades, et komisjoni 19. jaanuari 2021. aasta teatises „Euroopa majandus- ja finantssüsteem: avatuse, tugevuse ja vastupidavuse edendamine“ (COM(2021)0032) on esitatud meetmed ELi sanktsioonide mõjususe parandamiseks, millega tagatakse, et neist ei hiilita mööda ja neid ei kahjustata, ning nähakse ette sanktsioonidealase teabevahetuse andmekogu loomine ja tegevuskava koostamine üleminekuks ELi sanktsioonide süstemaatilise mittejärgimise avastamiselt rikkumismenetluste algatamisele Euroopa Liidu Kohtus;

D. arvestades, et Madalmaade valitsus algatas 2018. aasta novembris ELi liikmesriikide arutelu inimõiguste rikkujate vastase sihipärase sanktsioonirežiimi üle ELi tasandil; arvestades, et nõukogu võttis 7. detsembril 2020 vastu otsuse ja määruse, millega kehtestatakse kogu maailmas rakendatav inimõiguste rikkujate vastane ELi sanktsioonirežiim;

E. arvestades, et Euroopa Parlament taunib süstemaatiliselt inimõiguste rikkumise juhtumeid;

F. arvestades, et väga sageli nõutakse Euroopa Parlamendi resolutsioonides, et ELi institutsioonid kiidaksid heaks sanktsioonid, sealhulgas individuaalsed sanktsioonid isikute vastu, keda kahtlustatakse inimsusevastaste kuritegude toimepanemises või rasketes inimõiguste rikkumistes;

G. arvestades, et korruptsioon võib avaldada laastavat mõju inimõiguste olukorrale ning kahjustab sageli institutsioonide toimimist ja legitiimsust ning õigusriiki; arvestades, et Euroopa Parlament on nõudnud, et inimõiguste raskete rikkumistega seotud kuritarvitusi ja süsteemset korruptsiooni võetaks arvesse ka kogu maailmas rakendatavas inimõiguste rikkujate vastases ELi sanktsioonirežiimis;

H. arvestades, et USA, Kanada ja Ühendkuningriik on heaks kiitnud samalaadsed sanktsioonirežiimid; arvestades, et sarnase hoiakuga riikide koostöö, kes jagavad selliseid väärtusi nagu põhiõigused, demokraatia ja õigusriik, aitab muuta sihipäraste sanktsioonide kohaldamise koordineeritumaks ja seega tulemuslikumaks; arvestades, et 26. aprillil 2021 võttis Ühendkuningriigi valitsus kasutusele ülemaailmse korruptsioonivastaste sanktsioonide režiimi;

1. väljendab rahulolu kogu maailmas rakendatava inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimi vastuvõtmise üle, kuna see režiim on oluline täiendus ELi inimõiguste ja välispoliitika vahenditele ja tugevdab liidu rolli ülemaailmse inimõiguste kaitsjana, võimaldades tal võtta piiravaid meetmeid juriidiliste ja füüsiliste isikute suhtes, kes on osalised rasketes inimõiguste rikkumistes kogu maailmas; rõhutab, et uus režiim peab olema osa laiemast, sidusast ja selgelt määratletud strateegiast, milles võetakse arvesse ELi välispoliitika eesmärke; rõhutab, et strateegias tuleks püüda kindlaks määrata ka konkreetsed eesmärkidega seotud kriteeriumid ning täpsustada, kuidas võivad sanktsioonid aidata neid kriteeriume täita; peab aga kahetsusväärseks, et nõukogu on otsustanud kohaldada uue režiimi vastuvõtmisel kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamise asemel ühehäälsust, ning kordab oma nõudmist kasutada kogu maailmas rakendatava inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimi kohaldamisalasse kuuluvate sanktsioonide heakskiitmiseks kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamist;

2. tunnustab režiimi kohaldamisala määratlust ja selle juurde kuuluvat konkreetsete raskete inimõigusrikkumiste loetelu, mis hõlmab ka seksuaalse ja soolise vägivallaga seotud rikkumisi, ning palub komisjonil esitada seadusandliku ettepaneku, et muuta ELi sanktsioonirežiimi kohta kehtivaid õigusakte, laiendades nende kohaldamisala korruptsioonitegudele; kutsub Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles tegutsema paindlikult, et kohandada režiimi kohaldamist vastavalt tekkivatele probleemidele ja inimõigusi ohustavatele asjaoludele ning riigivõimu või erakorraliste volituste kuritarvitamisele, ka seoses COVID-19 tingitud piirangute või inimõiguste kaitsjate vastase vägivallaga; rõhutab, et ELi sanktsioonid on suunatud inimõiguste rikkujate vastu ja nende eesmärk ei ole mõjutada inimõiguste kasutamist inimeste poolt;

3. väljendab rahulolu teate üle, et komisjon võtab 2021. aastal vaatluse alla võtted, millega sanktsioonidest mööda hiilitakse ja neid kahjustatakse, ning vaatab läbi liikmesriikide praegused aruandluskohustused sanktsioonide rakendamise ja täitmise tagamise suhtes; kutsub komisjoni ning komisjoni asepresidenti ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles võtma läbivaatamise tulemusi arvesse, et esitada nendele vastavalt seadusandlike muudatuste ja rakendamissuuniste ettepanekuid;

4. rõhutab, kui oluline on tagada, et sanktsioonirežiim oleks samavõrra suunatud ka inimõiguste rikkujate majanduslike ja rahaliste toetajate vastu; nõuab, et juhul kui korruptsioonitegusid ei võeta kehtiva sanktsioonirežiimi läbivaatamise kavva, tugineksid EL ja selle liikmesriigid Ühendkuningriigi seadusandlikule ettepanekule ülemaailmsete korruptsioonivastaste sanktsioonide kohta või USA ülemaailmsele Magnitski aktile või Kanada seadusele korruptiivsete välisametnike ohvritele õigluse tagamise kohta (Justice for Victims of Corrupt Foreign Officials Act) või muudele samalaadsetele režiimidele ning võtaksid vastu ELi korruptsioonivastase sanktsioonirežiimi, et sellega täiendada kogu maailmas rakendatavat inimõiguste rikkujate vastast ELi sanktsioonirežiimi;

5. tunnustab USA 2016. aasta ülemaailmset Magnitski akti ja selle eeskuju teiste rahvusvaheliste toimijate, sealhulgas ELi innustamisel inimõiguste kaitsmise püüetes;

6. tunnustab esimesi sanktsioonirežiimi kohaseid rakendusotsuseid, mis tõendavad ELi valmidust uut ambitsioonikat vahendit tulemuslikult kasutada; kutsub nõukogu üles seda vahendit täiel määral kasutama, et selle mõju tugevdada;

7. on veendunud uue režiimi mõjususes, sealhulgas selle hoiatavas mõjus; on kindlalt seisukohal, et režiimi õiguspärasuse tagamiseks on tingimata vaja järgida kohtuliku kontrolli ja selle rakendamise nõuetekohase kontrollimise kõige kõrgemaid võimalikke standardeid; rõhutab, et nimekirjad tuleb regulaarselt läbi vaadata ning vajalikud on selgelt määratletud ja läbipaistvad kriteeriumid ja metoodika sanktsioonide objektiks olevate isikute või üksuste nimekirja kandmiseks ja sealt väljaarvamiseks, samuti asjakohased õiguslikud menetlused, mille abil saab nimekirja kandmise vaidlustada, et tagada põhjalik kohtulik kontroll ja õigus õiguskaitsele;

8. mõistab hukka vastusanktsioonid, mis on kehtestatud ELile, selle institutsioonidele või parlamendiliikmetele, organitele või kodanikele üksnes selle eest, et nad edendavad ja kaitsevad kogu maailmas rakendatava inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimi kaudu inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtete järgimist; tuletab meelde, et nende vastumeetmetega püütakse takistada ELi kasutamast ülemaailmseid inimõiguste kaitsmise meetmeid, mis on kooskõlas liidu aluslepingust tulenevate kohustustega; toonitab, et EL peab kolmandate riikide vastumeetmetele viivitamata, jõuliselt ja kooskõlastatult reageerima ning tagama, et selliste riikidega sõlmitud kahepoolsed lepingud ei kahjustaks kogu maailmas rakendatavat inimõiguste rikkujate vastast ELi sanktsioonirežiimi ega ELi välispoliitika üldist usaldusväärsust;

9. rõhutab, et kõik ELi liikmesriigid peavad sanktsioonide kohaldamist ja järgimist tõlgendama ühtmoodi järjepidevalt ja viivitamata; nõuab, et komisjon kui aluslepingute täitmise järelevalvaja tagaks, et ELi sanktsioonide rikkumise eest liikmesriikide tasandil määratavad karistused oleksid mõjusad, proportsionaalsed ja hoiatavad; on seisukohal, et juhul kui olukorras, kus pidevalt inimõigusi rikutakse, ei rakendata asjakohaseid meetmeid, nõrgendab see ELi inimõiguste strateegiat, sanktsioonipoliitikat ja usaldusväärsust; on veendunud, et sanktsioonide rangema täitmise tagamiseks on vajalik tsentraliseeritud järelevalvemehhanism nende rakendamise ja järgimise üle; väljendab rahulolu teatega, et komisjon teeb ettepaneku luua sanktsioonide andmekogu ja koostada tegevuskava (mis sisaldab ka kriteeriume ja ajakava), et minna ELi sanktsioonide süstemaatilise eiramise tuvastamiselt üle rikkumismenetlustele Euroopa Liidu Kohtus;

10. rõhutab, et liikmesriigid peavad tagama, et nende territooriumil registreeritud ametiasutused, äriühingud ja muud toimijad täidaksid täielikult nõukogu otsuseid piiravate meetmete kohta; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles suurendama koostööd ja teabevahetust ning nõuab tugevamat ELi järelevalve- ja jõustamismehhanismi; kutsub nõukogu üles regulaarselt ajakohastama sanktsioonide nimekirju sinna kantud ettevõtete osas, kuna nimekirjas olevad ettevõtted püüavad sanktsioonide vältimiseks kasutada õiguslikke lünki ja otsivad muid loomingulisi lahendusi;

11. on veendunud, et piiravate meetmete ja eriti varade külmutamise nõude rikkumine kujutab endast liidu finantshuve kahjustavat ebaseaduslikku tegevust; nõuab direktiivi (EL) 2017/1371 ja nõukogu määruse (EL) 2017/1939 läbivaatamise asjakohasuse hindamist, et teha Euroopa Prokuratuurile ülesandeks uurida kogu maailmas rakendatava inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimi kohaselt vastu võetud piiravate meetmete rikkujate ja nende kaasosaliste kuritegusid, esitada nende toimepanijatele süüdistused ning tuua nad kohtu ette;

12. peab kahetsusväärseks, et Euroopa Parlamendil ei ole selles protsessis institutsioonilist rolli; nõuab Euroopa Parlamendile parlamentaarse järelevalve õiguse andmist kogu maailmas rakendatava inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimi üle ning suuremat rolli raskete inimõigusrikkumiste asjus ettepanekute tegemisel, et suurendada ELi sanktsioonirežiimi legitiimsust, ning nõuab spetsiaalse parlamentaarse töörühma loomist, et kontrollida sanktsioonirežiimi rakendamist; nõuab, et Euroopa välisteenistus ja komisjon jagaksid süsteemselt ja institutsionaliseeritult teavet Euroopa Parlamendi ja liikmesriikidega ning annaksid neile aru;

13. nõuab läbipaistvat ja kaasavat protsessi kodanikuühiskonna jõudude panuse hõlbustamiseks, sealhulgas ELi tasandi nõuandekomitee loomist ja korrapäraseid kohtumisi kodanikuühiskonna organisatsioonide, inimõiguslaste ja uurivate ajakirjanikega, et jälgida sanktsioonirežiimi olukorda ja parandada selle rakendamist; palub Euroopa välisteenistusel avaldada suunised protsessis osalemise kohta ning rõhutab, et teabe andjatele, nagu inimõiguslased ja inimõigusorganisatsioonid, tuleb tagada konfidentsiaalsus ja tunnistajakaitse mehhanism;

14. rõhutab, et sihipäraste sanktsioonide eesmärk peab olema saavutada mõjusaid ja püsivaid tulemusi; palub komisjonil, Euroopa välisteenistusel ja liikmesriikidel anda piisavalt vahendeid ja eksperditeadmisi, et järgida kogu maailmas rakendatavat inimõiguste rikkujate vastast ELi sanktsioonirežiimi ja regulaarselt jälgida selle mõju, ning hoolikalt jälgida isikute nimekirja kandmist ja sealt väljaarvamist; rõhutab vajadust pühendada rohkem tähelepanu ja vahendeid üldsuse teavitamisele nimekirja kandmisest nii ELis kui ka asjaomastes riikides, sealhulgas vastavasisuliste dokumentide tõlkimisega sanktsioonide alla kuuluvate isikute või üksuste kohalikku keelde;

15. tuletab meelde, et ELi sanktsioonirežiimide rakendamiseks on vaja ühtset ja sidusat strateegiat, ning palub komisjonil ja Euroopa välisteenistusel tagada sidusus kogu maailmas rakendatava inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimi ja ELi välispoliitika eri valdkondade, eelkõige inimõiguste ja demokraatia toetamise poliitika ning ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) ja ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) vahel; nõuab lisaks ELi sanktsioonirežiimide ning rahvusvahelise kriminaalõiguse, rahvusvahelise humanitaarõiguse ja õigusriigi ja põhivabadustega seotud ELi poliitika kooskõlastamist;

16. kordab, kui oluline on, et kogu maailmas rakendatav inimõiguste rikkujate vastane ELi sanktsioonirežiim oleks kooskõlas ELi riigipõhiste ja horisontaalsete piiravate meetmete, valdkondlike meetmete ja relvaembargodega ning sanktsioone käsitlevate kehtivate rahvusvaheliste raamistikega, eelkõige seoses ÜRO Julgeolekunõukoguga, ning täiendaks neid meetmeid;

17. nõuab, et EL looks koos USAga Atlandi-ülese liidu demokraatia kaitsmiseks kogu maailmas ja pakuks välja demokraatia kaitsevahendite komplekti, mis sisaldaks ühismeetmeid sanktsioonide ja rahapesuvastase poliitika kohta, ning millega tagataks, et ELi sanktsioonipoliitika oleks seotud ELi ja rahvusvaheliste uurimiste ja paljude muude rahvusvaheliste õigusvahenditega, nagu rahvusvahelised kohtud ja ELi õiguskeskuse algatus;

18. on veendunud eelistes, mida kogu maailmas rakendatava inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimi rakendamisel annab koostöö ja kooskõlastamine partnerite ja sarnaseid seisukohti jagavate riikidega; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tuginema sanktsioonide kehtestamisel ELi ja USA tihedale koostööle ja strateegilistele suhetele, mis põhinevad ühisel ajalool ja ühistel demokraatlikel väärtustel, ning nõuab, et sihipäraseid sanktsioone arutataks regulaarselt, eelkõige Atlandi-ülese seadusandjate dialoogi raames; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles tegema koostööd selliste väliste õigusasutustega nagu Rahvusvaheline Kriminaalkohus, Euroopa Inimõiguste Kohus, Ameerika Inimõiguste Kohus, Aafrika inimõiguste ja rahvaste õiguste kohus ja muud ajutised kohtud, ÜRO toetatud kohtud ja muud organid, sealhulgas ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo ning rahvusvahelised järelevalveorganid, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon, NATO ja Euroopa Nõukogu – eesmärgiga saada tõendeid sanktsioonide kehtestamiseks kogu maailmas rakendatava inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimi alusel ja tõkestada raskeid inimõigusrikkumisi; nõuab, et EL edendaks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi ratifitseerimist kõigis maailma riikides;

19. kordab, et karistamatuse vastu võitlemisel peaksid ELi ja liikmesriikide pingutused olema eelkõige suunatud inimõiguste ränkade rikkumiste ja jõhkrate massikuritegude toimepanijate kriminaalvastutusele võtmisele riigi või rahvusvahelise tasandi kohtus; kordab sellega seoses universaalse kohtualluvuse põhimõtte tähtsust ja väljendab rahulolu viimasel ajal mitmes liikmesriigis selle põhimõtte alusel toimunud kohtumenetluste üle;

20. peab väga oluliseks, et ELi kandidaatriigid ja potentsiaalsed kandidaatriigid, viies end üldiselt vastavusse ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga, võtaksid järgida ka kogu maailmas rakendatavat inimõiguste rikkujate vastast ELi sanktsioonirežiimi;

21. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale.

Viimane päevakajastamine: 5. juuli 2021
Õigusteave - Privaatsuspoliitika