Resolutsiooni ettepanek - B9-0409/2021Resolutsiooni ettepanek
B9-0409/2021

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK opositsiooni, eelkõige Rahvaste Demokraatliku Partei (HDP) represseerimise kohta Türgis

6.7.2021 - (2021/2788(RSP))

komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel
vastavalt kodukorra artikli 132 lõikele 2

Sergey Lagodinsky, Ernest Urtasun, Hannah Neumann, Ignazio Corrao, Jordi Solé, François Alfonsi, Henrike Hahn, Gwendoline Delbos‑Corfield, Mounir Satouri, Diana Riba i Giner, Francisco Guerreiro
fraktsiooni Verts/ALE nimel

Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B9-0406/2021

Menetlus : 2021/2788(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
B9-0409/2021
Esitatud tekstid :
B9-0409/2021
Hääletused :
Vastuvõetud tekstid :

B9‑0409/2021

Euroopa Parlamendi resolutsioon opositsiooni, eelkõige Rahvaste Demokraatliku Partei (HDP) represseerimise kohta Türgis

(2021/2788(RSP))

Euroopa Parlament,

 võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Türgi kohta, eelkõige 19. mai 2021. aasta resolutsiooni komisjoni 2019. ja 2020. aasta Türgit käsitlevate aruannete kohta[1], 21. jaanuari 2021. aasta resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Türgis ning eelkõige Selahattin Demirtaşi ja teiste meelsusvangide juhtumi kohta[2], 19. septembri 2019. aasta resolutsiooni olukorra kohta Türgis ja eelkõige valitud linnapeade ametist vabastamise kohta[3], 8. veebruari 2018. aasta resolutsiooni inimõiguste hetkeolukorra kohta Türgis[4], 13. märtsi 2019. aasta resolutsiooni, mis käsitleb komisjoni 2018. aasta aruannet Türgi kohta[5] ja 27. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni ajakirjanike olukorra kohta Türgis[6],

 võttes arvesse komisjoni viimaseid aruandeid Türgi kohta, nimelt 2018., 2019. ja 2020. aasta aruannet,

 võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Josep Borrelli ning Euroopa naabruspoliitika ja laienemisläbirääkimiste voliniku Olivér Várhelyi 18. märtsi 2021. aasta ühisavaldust viimaste Rahvaste Demokraatlikku Parteid (HDP) puudutavate meetmete kohta,

 võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja asjaomaseid avaldusi, eelkõige 21. ja 25. detsembri 2020. aasta avaldusi,

 võttes arvesse nõukogu ja Euroopa Ülemkogu asjakohaseid järeldusi, eriti Euroopa Ülemkogu 24. juuni 2021. aasta järeldusi välissuhete kohta,

 võttes arvesse Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoja 22. detsembri 2020. aasta otsust kohtuasjas Selahattin Demirtaş vs. Türgi,

 võttes arvesse Euroopa Inimõiguste Kohtu 10. detsembri 2019. aasta otsust kohtuasjas Kavala vs. Türgi, mis jõustus 11. mail 2020, ning Euroopa Nõukogu ministrite komitee 1. oktoobri 2020. aasta ja 3. detsembri 2020. aasta otsuseid, milles nõuti tungivalt, et Türgi tagaks Osman Kavala viivitamatu vabastamise,

 võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 23. oktoobri 2020. aasta resolutsiooni 2347 pealkirjaga „Uued meetmed poliitilise opositsiooni ja kodanike rahulolematuse mahasurumiseks Türgis: tungiv vajadus kaitsta Euroopa Nõukogu standardeid“,

 võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 24. jaanuari 2019. aasta resolutsiooni 2260 pealkirjaga „Opositsioonipoliitikute halvenev olukord Türgis: mida saab teha nende põhiõiguste kaitsmiseks ühes Euroopa Nõukogu liikmesriigis?“,

 võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo 2018. aasta märtsi aruannet erakorralise seisukorra mõjust inimõigustele Türgis, koos ajakohastatud andmetega riigi kaguosa kohta,

 võttes arvesse ÜRO isikute sunniviisilist kadumist käsitleva töörühma 30. juuli 2019. aasta aruannet,

 võttes arvesse mitme ÜRO eriraportööri 2. septembri 2020. aasta avaldust,

 võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

 võttes arvesse ELi suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta,

 võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni,

 võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

 võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõiget 2,

A. arvestades, et Türgi on Euroopa Liidu kandidaatriik ja Euroopa Nõukogu kauaaegne liige; arvestades, et Euroopa Nõukogu liikmena on Türgi Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni osalisriik ning tema jaoks on siduvad Euroopa Inimõiguste Kohtu sätted ja kohtupraktika;

B. arvestades, et poliitilise opositsiooni ja teisitimõtlejate mahasurumine Türgis on viimastel kuudel intensiivistunud ning kohalike poliitikute, praeguste ja endiste parlamendiliikmete, opositsioonierakondade liikmete ja advokaatide vastu on algatatud arvukalt uurimisi ja esitatud süüdistusi; arvestades, et Türgi poliitilise opositsiooni, eelkõige Rahvaste Demokraatliku Partei (HDP) vastu suunatud jätkuvad repressioonid toimuvad olukorras, kus demokraatia ja õigusriigi tegutsemisruum aheneb ning Türgi ametivõimud võtavad jätkuvalt meetmeid rahulolematute, sealhulgas ajakirjanike, inimõiguslaste, teadlaste, kohtunike ja advokaatide vaigistamiseks;

C. arvestades, et Türgi kassatsioonikohtu peaprokurör esitas 17. märtsil 2021 esimest korda konstitutsioonikohtule taotluse, milles ta nõudis HDP tegevuse lõpetamist; arvestades, et 7. juunil 2021 esitati muudetud süüdistusakt, milles nõutakse lisaks HDP tegevuse lõpetamisele 451 HDPsse kuuluva poliitiku poliitilise tegevuse keelustamist ja erakonna pangaarvete külmutamist; arvestades, et 21. juunil 2021 kiitis konstitutsioonikohtu üldkogu muudetud süüdistusakti ühehäälselt heaks;

D. arvestades, et enamikku peaprokuröri HDP vastu esitatud süüdistusi põhjendatakse Kobane meeleavaldustega, millega seoses on käimas kohtumenetlus 108 HDP poliitiku, sealhulgas partei endiste kaasesimeeste Selahattin Demirtaşi ja Figen Yüksekdaği vastu; arvestades, et süüdistused puudutavad nende tegevust 2014. aastal Kobane toetuseks toimunud meeleavaldustel ning tuginevad peamiselt HDP keskjuhatuse säutsule, milles kutsuti inimesi üles meelt avaldama, et näidata üles solidaarsust Kobane elanikega ISISe vastu ja Türgi poolt Kobane suhtes kehtestatud embargo vastu; arvestades, et meeleavalduste käigus tapeti üle 50 inimese, kellest valdav enamik olid Türgi politsei kuulide läbi tapetud HDP liikmed või toetajad;

E. arvestades, et Türgi parlamendi suuruselt kolmanda erakonnana esindab HDP Türgis märkimisväärset osa poliitilistest seisukohtadest; arvestades, et endiselt on vangistatud umbes 4000 HDP liiget ja funktsionääri, sealhulgas mitmed parlamendiliikmed;

F. arvestades, et HDP endist kaasesimeest ja opositsiooni presidendikandidaati aastatel 2014 ja 2018 Selahattin Demirtaşi (kogus vastavalt 9,76 % ja 8,32 % häältest) on alates 4. novembrist 2016 peetud kinni Edirne F-tüüpi vanglas süüdistatuna terrorismis, mille eest talle võidakse süüdimõistmise korral määrata 142-aastane vanglakaristus; arvestades, et 2019. aasta septembris algatati tema suhtes eraldi juurdlus seoses terrorismisüüdistustega tema väidetava rolli tõttu sündmustes, mille eest teda oli varem kinni peeti ja mille eest ta on juba kohtu alla antud; arvestades, et Selahattin Demirtaş on üks paljudest Türgi meelsusvangidest;

G. arvestades, et Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoja 22. detsembri 2020. aasta otsuses kohtuasjas Selahattin Demirtaş vs. Türgi mõistetakse Türgi hukka, kuna ta rikub õigust vabadusele seoses vangistusaegade pikendamisega ja õigusega vabadele ja õiglastele valimistele, ning leitakse, et Selahattin Demirtaşi kinnipidamisega püüab Türgi lõppeesmärgina lämmatada pluralismi ja piirata poliitilise arutelu vabadust; arvestades, et kohus ei leidnud selget seost hr Demirtaşi kõnede ja terrorikuritegude vahel ning otsustas, et Türgi peaks võtma viivitamata meetmeid tema vabastamiseks;

H. arvestades, et samas kohtuotsuses märkis Euroopa Inimõiguste Kohus, et HDP peakorteri üleskutse solidaarsusele Kobane rahvaga jäi poliitiliste avalduste piiridesse, kuna seda ei saa käsitada üleskutsena vägivallale; arvestades, et kohus märkis, et 6.–8. oktoobril 2014 toimunud vägivallaakte, mis olid küll kahetsusväärsed, ei saa pidada HDP peakorteri säutsude vahetuks tagajärjeks;

I. arvestades, et veel viis aastat pärast riigipöördekatset kasutatakse sõna- ja ühinemisvabaduse piiramiseks kurdi demokraatlike liidrite ja teiste vastu jätkuvalt massiliselt nende süüdistamist terrorismis; arvestades, et opositsioonierakondade, liidrite ja teisitimõtlejate kriminaliseerimine toimub suureneva polariseerumise ja vägivalla tingimustes, mis tipnes HDP liikme Denis Poyrazi mõrvamisega 17. juunil 2021 Izmiri provintsis toimunud relvastatud rünnakus partei harukontorile;

1. kutsub Türgi valitsust üles kiiremas korras muutma oma autokraatlikku poliitikat ning tegutsema demokraatia, õigusriigi ning inim- ja kodanikuõiguste, sealhulgas poliitilise pluralismi, samuti ühinemis-, kogunemis- ja väljendusvabaduse tugevdamiseks; rõhutab, et demokraatia eelduseks on keskkond, kus erakonnad, kodanikuühiskond ja meedia saavad toimida ilma ähvarduste ja meelevaldsete piiranguteta;

2. mõistab hukka HDP keelustamise otsuse, mille kinnitas Türgi konstitutsioonikohtu peaassamblee; märgib murelikult, et Türgi ametivõimud on pidevalt rünnanud konkreetselt HDPd ja selle noorteorganisatsioone; mõistab karmilt hukka HDP parlamendiliikmete ja funktsionääride, sealhulgas partei endiste kaasesimeeste Figen Yüksekdaği ja Selahattin Demirtași jätkuva kinnipidamise; kutsub Türgi ametivõime üles Selahattin Demirtași ja teisi vangistatud opositsiooni esindajaid viivitamata ja tingimusteta vabastama, loobuma kõigist neile esitatud süüdistustest ja taastama HDP õigusliku seisundi;

3. nõuab, et käimasolevas Kobane kohtumenetluses kohaldataks rangelt õigusriigi norme, milleks on eelkõige kohtusüsteemi sõltumatus, erapooletus, täielik õiglus ja menetluslikud tagatised;

4. väljendab tõsist muret selle pärast, et Türgi kohtud ja ametivõimud eiravad Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid ning Türgi madalama astme kohtud eiravad üha sagedamini Türgi konstitutsioonikohtu otsuseid; rõhutab, et Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoja 22. detsembri 2020. aasta lõplikus otsuses nõuti Selahattin Demirtaşi viivitamatut vabastamist; rõhutab, et kui Türgi seda ei tee, eirab ta oma kohustust täita Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid; kutsub Türgit üles tagama Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni sätete ja Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste täieliku järgimise; nõuab Euroopa Nõukoguga igakülgse koostöö tegemist õigusriigi, vähemuste õiguste, demokraatia ja põhiõiguste tugevdamiseks; kutsub Euroopa Nõukogu ministrite komiteed üles jätkama järelevalvet Selahattin Demirtaşi puudutava Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse täitmise üle;

5. väljendab tõsist muret opositsioonierakondade pideva ründamise ja survestamise pärast, mis õõnestab demokraatliku süsteemi nõuetekohast toimimist; võtab teadmiseks Türgi valitsuse poliitilised, seadusandlikud ja haldusmeetmed opositsioonierakondade liikmetest linnapeade juhitud omavalitsuste tegevuse halvamiseks İstanbulis, Ankaras ja İzmiris; mõistab hukka asjaolu, et sellistes valdavalt kurdi elanikkonnaga idapoolsetes linnades nagu Kars, Van, Diyarbakır ja Mardin, on linnapäid vallandatud, määratud usaldusisikutega asendatud ja vangistatud; kahetseb asjaolu, et praegune valitsus kuritarvitab riigi rahalisi vahendeid ja haldusvõimu opositsiooni nõrgestamiseks ja vaigistamiseks;

6. mõistab karmilt hukka mitmete tähtsate isikute, sealhulgas Osman Kavala ja Selahattin Demirtași järjekordse vahistamise ja jätkuva kinnipidamise; nõuab Türgi ametivõimudelt nende viivitamatut vabastamist koos kõigi alusetute süüdistuste põhjal vahistatud inimõiguslaste, ajakirjanike, teadlaste ja teistega (sealhulgas Can Dündar ja Erol Önderoğlu), ning loobumist kõigist nende vastu esitatud süüdistustest;

7. kutsub ELi delegatsiooni Türgis jätkuvalt jälgima poliitvangide ja inimõiguslaste olukorda, sealhulgas jälgima kohtuistungeid, tegema avaldusi ja nõudma luba vangide külastamiseks;

8. väljendab suurt muret kodanikuühiskonna ning põhiõiguste ja -vabaduste edendamise vastaste rünnakute pärast; mõistab hukka vabaühenduste, sealhulgas silmapaistvate valitsusväliste inimõigusorganisatsioonide, ja meediakanalite meelevaldse sulgemise; hoiatab 31. detsembril 2020 vastu võetud uue massihävitusrelvade leviku rahastamise tõkestamise seaduse täiendava kahjuliku mõju eest ühinemisvabadusele, kuna sellega antakse siseministeeriumile ulatuslik otsustusõigus vabaühenduste seadusliku tegevuse piiramisel ja tõkestamisel; lisaks mõistab hukka 2020. aasta juulis vastu võetud internetiväljaannete reguleerimise ja selliste väljaannete abil sooritatavate kuritegude tõkestamise seaduse negatiivse mõju väljendusvabadusele;

9. on šokeeritud arvukatest ja pidevatest teadetest inimõiguslaste, ajakirjanike, teadlaste, piinamisohvritele abi osutanud arstide ja teiste aktivistide hirmutamise, ahistamise ja nende vastu suunatud vägivalla kohta, eriti kurdi kogukondades; nõuab, et Türgi hoiduks ajakirjanike ja inimõiguslaste kinnipidamisest ja neile süüdistuste esitamisest eesmärgiga neid hirmutada ja et nad ei julgeks inimõigusküsimustest vabalt teda anda; nõuab tungivalt, et Türgi korraldaks viivitamatult inimõiguslaste, ajakirjanike, teadlaste ja kodanikuühiskonna aktivistide hirmutamise ja ahistamise teatavaks saanud juhtumite sõltumatu uurimise ja võtaks süüdlased vastutusele;

10. mõistab teravalt hukka Türgi valitsuse otsuse tühistada oma osalemine Istanbuli konventsioonis, seda eriti nüüd, kui pandeemia ajal kasvab naistevastane vägivald, ning arvestades riigis sagedasi naiste tapmise juhtumeid; kutsub Türgi valitsust üles seda otsust kiiremas korras tühistama; väljendab tõsist muret LGBTI-inimeste inimõiguste rikkumise, eriti füüsiliste rünnakute, kogu riigis geiparaadide keelu pikendamise ning kogunemis-, ühinemis- ja väljendusvabaduse piiramise pärast;

11. kutsub ELi ja liimesriike üles tugevdama survet Türgi valitsusele ja suurendama toetust, näiteks erakorralist rahalist toetust Türgi inimõiguslastele, hõlbustama erakorraliste viisade väljastamist, andma neile ELi liikmesriikides ajutist varjupaika ning tagama ELi delegatsioonis ja liikmesriikide saatkondades ja konsulaatides inimõiguste kaitsjaid käsitlevate ELi suuniseid täieliku rakendamise;

12. tuletab Euroopa Ülemkogule meelde, et igasugune edasiminek ELi ja Türgi ametlikes suhetes ja kõik ülemkogu 2020. aasta detsembri, 2021. aasta märtsi ja 2021. aasta juuni järeldustes märgitud demaršid positiivse tegevuskava suunas sõltuvad kodaniku- ja inimõiguste ning õigusriigi olukorra paranemisest Türgis;

13. nõuab, et käesolev resolutsioon tõlgitaks türgi keelde;

14. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi liikmesriikidele ning Türgi Vabariigi presidendile, valitsusele ja parlamendile.

Viimane päevakajastamine: 7. juuli 2021
Õigusteave - Privaatsuspoliitika