RESOLUTSIOONI ETTEPANEK olukorra kohta Tuneesias
18.10.2021 - (2021/2903(RSP))
vastavalt kodukorra artikli 132 lõikele 2
Anna Fotyga, Witold Jan Waszczykowski, Adam Bielan, Angel Dzhambazki, Raffaele Fitto, Assita Kanko, Ryszard Czarnecki, Ladislav Ilčić, Eugen Jurzyca, Elżbieta Kruk, Ryszard Antoni Legutko, Elżbieta Rafalska, Bogdan Rzońca, Valdemar Tomaševski, Veronika Vrecionová, Jadwiga Wiśniewska
fraktsiooni ECR nimel
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B9-0523/2021
B9‑0529/2021
Euroopa Parlamendi resolutsioon olukorra kohta Tuneesias
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Tuneesia kohta, eriti oma 14. septembri 2016. aasta resolutsiooni ELi suhete kohta Tuneesiaga praeguses piirkondlikus olukorras[1],
– võttes arvesse Euroopa Liidu ja Tuneesia vahelist assotsieerimislepingut ning selle raames 2019. ja 2020. aastal toimunud erinevaid temaatilisi kohtumisi,
– võttes arvesse oma 25. veebruari 2016. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu ja Tuneesia vahelise vabakaubanduslepingu läbirääkimiste avamise kohta[2],
– võttes arvesse kõrge esindaja poolt 27. juulil 2021. aastal Euroopa Liidu nimel tehtud avaldust,[3]
– võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Josep Borrelli 10. septembri 2021. aasta Tunise visiidi ajal tehtud tähelepanekuid,
– võttes arvesse 4. juuni 2021. aasta ühiskommünikeed „For a renewed partnership“ (Uue partnerluse nimel) ELi ja Tuneesia suhete kohta,
– võttes arvesse Tuneesia presidendi Kais Saiedi 25. juuli 2021. aasta otsust võtta kasutusele põhiseaduse artiklis 80 osutatud volitused,
– võttes arvesse Tuneesia presidendi 26. juuli 2021. aasta dekreeti nr 2021-69, millega lõpetatakse peaministri ja valitsuse liikmete ametiaeg, Tuneesia presidendi 29. juuli 2021. aasta dekreeti nr 2021-80, millega peatatakse Tuneesia parlamendi volitused, Tuneesia presidendi 24. augusti 2021. aasta dekreeti nr 2021-109, millega pikendatakse parlamentaarsete volituste peatamisega seotud erakorralisi meetmeid, ning Tuneesia presidendi 22. septembri 2021. aasta dekreeti nr 2021-117, millega kehtestatakse erakorralised meetmed,
– võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,
– võttes arvesse 1966. aastal vastu võetud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,
– võttes arvesse 1989. aasta ÜRO lapse õiguste konventsiooni,
– võttes arvesse ÜRO 1981. aasta deklaratsiooni igasuguse usul ja veendumustel põhineva sallimatuse ja diskrimineerimise kaotamise kohta,
– võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõiget 2,
A. arvestades, et Tuneesias toimusid 2010. aasta detsembrist kuni 2011. aasta jaanuarini rahvarahutused korruptsiooni, vaesuse ja poliitiliste repressioonide vastu, mida tuntakse jasmiinrevolutsiooni nime all, mis sundis kauaaegse presidendi Zine al-Abidine Ben Ali 2011. aasta jaanuaris tagasi astuma; arvestades, et mõni päev varem oli puu- ja köögiviljamüüja Mohammed Bouazizi end meeleheitest põlema süüdanud, kuna kohalikud omavalitsused olid korduvalt nõudnud altkäemaksu ja konfiskeerinud tema kauba ning ametivõimud keeldusid tema kaebustega tegelemast; arvestades, et tema surm vallandas Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas rahvarahutused, mida tuntakse araabia kevadena;
B. arvestades, et Tuneesia on Araabia maades ainus riik, kes on alates araabia kevadest demokraatiale üle läinud; arvestades, et alates Tuneesia üleminekust demokraatiale on kodanikud omandanud varasemast suuremad poliitilised õigused ja kodanikuvabadused; arvestades, et mõningaid ajakirjanikke ja blogijad on rünnatud ning süüdi mõistetud solvamist ja laimamist käsitlevate seaduste alusel; arvestades, et sügavalt juurdunud korruptsioon, üleminekuperioodi ebapiisav kohtusüsteem ning tõsised majandus- ja julgeolekuprobleemid takistavad endiselt oluliselt demokraatia täielikku konsolideerimist Tuneesias;
C. arvestades, et majanduslangus Tuneesias on suurim alates riigi iseseisvumisest, ning arvestades, et riigis on ulatuslikult levinud rahva rahulolematus poliitikute seas levinud korruptsiooni ja riigi kroonilise majandusliku seisakuga; arvestades, et 2020. aastal läbi viidud valitsuse uuringust selgus, et kolmandik leibkondadest kardab toidupuudust; arvestades, et COVID-19 pandeemia, turismi puudumine ning noorte töötuse ja inflatsiooni kõrge tase on Tuneesia majanduse ebakindlust veelgi suurendanud; arvestades, et Tuneesia sõltub suurel määral välisinvesteeringutest, turismist ja ELi-suunalisest ekspordist; arvestades, et IMF on rõhutanud, et erasektori edendamine on majanduskasvu hoogustamise võtmetegur, ning kutsunud Tuneesiat üles tugevdama oma juhtimist korruptsiooni-, rahapesu- ja terrorismi rahastamise vastaste õigusaktide tulemusliku rakendamise kaudu;
D. arvestades, et tuhanded Tuneesia noored on lahkunud riigi kõige vaesemast keskosast, kus noorte töötus on palju suurem kui riigi keskmine (41,7 %), et asuda elama Tunises ja teistes rannikulinnades; arvestades, et riiklik töötuse määr tõusis 2020. aasta septembris 16,2 %-ni, mõjutades ebaproportsionaalselt madala kvalifikatsiooniga töötajaid, naisi ja noori ning suurendades sotsiaalset rahulolematust; arvestades, et kogu riigis on laialt levinud protestid, istumismeeleavaldused ja üleriigilised streigid, millega protesteeritakse valitsuse poolt COVID-19 ohjamiseks tehtud otsuste vastu, ning streikides osalevad eri poliitiliste jõudude esindajad;
E. arvestades, 2019. aastal valiti ametisse sõltumatult kandideerinud president Saied; arvestades, et Tuneesia president Kais Saied kuulutas 25. juulil 2021. aastal, et võtab talle Tuneesia põhiseaduse artikli 80 alusel kuuluva õigusega kasutusele erakorralised meetmed, sest riiki ähvardab vahetu oht, ning vabastas ametist peaminister Hichem Mechichi, peatas määramata ajaks riigi parlamendi töö, võttis kõikidelt parlamendiliikmetelt puutumatuse ja nimetas ametisse uue valitsuse; arvestades, et presidendi dekreedid on vastuolus Tuneesia põhiseadusega ning hiljutised sündmused on tekitanud tõsist muret riigi demokraatliku ülemineku ja põhiõiguste pärast; arvestades, et president Saied tegi otsuse pärast üleriigilisi proteste, milles nõuti parlamendi laialisaatmist ja ennetähtaegseid valimisi;
F. arvestades, et 22. septembril 2021 andis president Kais Saied välja presidendi dekreedi nr 2021-117, millega kehtestatakse dekreedi ülimuslikkus põhiseaduse suhtes ja antakse presidendile kõik riigi volitused; arvestades, et 29. septembril 2021 nimetati peaministriks Najla Bouden Ramadan; arvestades, et 11. oktoobril 2021 tegi peaminister teatavaks uue valitsuse, kuhu kuulub kümme naisministrit, nende hulgas uus justiitsminister Leila Jaffel Sihem ja uuesti ametisse nimetatud rahandusminister Boughdiri Nemseya; arvestades, et 14. oktoobril 2021 viitas Ennahda partei uuele valitsusele kui de facto valitsusele ja leidis, et selle moodustamine on vastuolus põhiseadusega; arvestades, et presidendi dekreedid ja võimu koondumine presidendi kätte seavad ohtu põhiseaduses sätestatud õiguste ja vabaduste austamise ja tagamise;
G. arvestades, et kuigi president Saiedi juulis võetud meetmed pälvisid avalikkuse tugeva toetuse, on kodanikuühiskonna organisatsioonid hoiatanud, et Tuneesia võib demokraatiast eemalduda; arvestades, et avalik arvamus ja erakonnad on praegu lõhenenud ning on toimunud meeleavaldusi nii president Saiedi toetuseks kui ka tema vastu; arvestades, et mitu kohalikku ja rahvusvahelist inimõigusorganisatsiooni on esitanud ühisdeklaratsiooni, milles hoiatatakse, et demokraatia on Tuneesias ohus; arvestades, et G7 riigid kutsusid Tuneesiat üles naasma põhiseadusliku korra juurde ja laskma parlamendil oma tööd jätkata;
H. arvestades, et Ennahda on Tuneesia parlamendi kõige suurem erakond, kellele kuulub 217 kohast enam kui 50 ja kellel on valitsuses mitu ministrit; arvestades, et tuhanded tuneeslased osalesid meeleavaldusel, mille nõuti parlamendi vabastamist Ennahda mõju alt; arvestades, et teadete kohaselt on Ennahda toetajad meeleavalduste ajal kasutanud hüüdlauset: „down with the military regime!“, mida varem kasutas Egiptuse Moslemi Vennaskond;
I. arvestades, et Tuneesia parteid, kodanikuühiskonna organisatsioonid ja meedia on nõudnud Ennahda partei uurimist, süüdistades teda sidemetes terrorismiga, ning nõudnud Tuneesias Moslemi Vennaskonna kuulutamist terroriorganisatsiooniks; arvestades, et Moslemi Vennaskond on mitmes Araabia riigis kuulutatud terroriorganisatsiooniks;
J. arvestades, et vaktsiinide ja meditsiinilise hapniku puudus on oluliselt vähendanud Tuneesia suutlikkust reageerida tõhusalt COVID-19 pandeemiale; arvestades, et EL on Tuneesiale antava finants- ja arenguabi üks suurimaid rahastajaid; arvestades, et EL ja selle liikmesriigid on ELi elanikkonnakaitse mehhanismi kaudu eraldanud 700 000 eurot, et aidata Tuneesial võidelda COVID-19 pandeemia vastu; arvestades, et alates Tuneesia üleminekust demokraatiale 2011. aastal on EL andnud Tuneesiale märkimisväärset rahalist toetust; arvestades, et 2020. aastal ulatus erinevate ELi rahastamisvahendite raames Tuneesiale kättesaadav abi ligi 600 miljoni euroni; arvestades, et ELi rahalise abi eesmärk on edendada demokraatiat, õigusriiki, poliitilist dialoogi, reforme, meedia mitmekesisust ja vaesuse kaotamist ning toetada demokraatlikke institutsioone, kodanikuühiskonda ja head valitsemistava; arvestades, et alates Tuneesia 2011. aasta revolutsioonist on EL andnud julgeolekuabi ja teinud Tuneesia riigi rahanduse toetamiseks koostööd teiste suuremate rahastajatega;
K. arvestades, et Tuneesial ja ELil on palju ühiseid julgeolekuprobleeme ning riik on alates 2001. aastast aktiivselt osalenud NATO programmis Science for Peace and Security (SPS); arvestades, et NATO ja Tuneesia peamised koostöövaldkonnad hõlmavad keemilist, bioloogilist, radioloogilist ja tuumakaitset, küberkaitset ning julgeoleku inim- ja sotsiaalseid aspekte;
L. arvestades, et Tuneesia põhiseadus tagab usu- ja südametunnistusevabaduse kõigi usundite esindajatele, samuti neile, kel usutunnistus puudub; arvestades, et jumalateotus on endiselt seadusevastane ja kristlasteks hakanud kogevad sageli ahistamist ja diskrimineerimist;
M. arvestades, et Tuneesia on ELi pikaajaline privilegeeritud partner ning liikmesriigid on korduvalt kinnitanud oma vankumatut toetust Tuneesia demokraatiale; arvestades, et pärast Tuneesia revolutsiooni on riik pidanud kinni demokraatia reeglitest ja paistnud silma positiivse näitena piirkonnas;
1. kinnitab veel kord oma toetust Tuneesiale kui olulisele ja eeskujulikule demokraatlikule partnerile Põhja-Aafrikas; rõhutab Tuneesia demokraatlike saavutuste tähtsust ning vajadust säilitada riigi ja piirkonna stabiilsus ja julgeolek; nõuab, et võimalikult kiiresti taastataks riigiasutuste normaalne toimimine, parlamentaarne demokraatia ja parlamendi tegevus, samuti nõuab selge tegevuskava esitamist põhiseadusliku poliitika juurde tagasipöördumiseks;
2. kinnitab taas vajadust austada õigusriigi põhimõtet, põhiseadust ja õigusraamistikku; nõuab põhiseaduse kui esmase õiguse taastamist ning rõhutab, et põhiseaduse ja poliitilise süsteemi muutmine saab toimuda üksnes põhiseadusega lubatud piirides;
3. rõhutab, et parlament on demokraatlikus riigis oluline institutsioon ja see on põhiseaduse reformimiseks hädavajalik; mõistab hukka president Saiedi otsuse peatada määramata ajaks parlamendi töö ja on seisukohal, et parlamendiliikmete suutmatus presidendi dekreete edasi kaevata tekitab muret demokraatiale ülemineku pärast Tuneesias; märgib, et president Saied andis dekreedid välja Tuneesias aastaid kestnud majandusliku seisaku ja poliitilise halvatuse tingimustes; tunneb siiski muret asjaolu pärast, et president Saiedi dekreedid seavad kahtluse alla Tuneesia revolutsiooni ajal tehtud demokraatlikud edusammud, mis vallandasid araabia kevade piirkonna mitmes araabia riigis;
4. tervitab Najla Bouden Ramadani nimetamist peaministriks 29. septembril, ministrite kabineti nimetamist 11. oktoobril ning kümne naise nimetamist ministriteks, kelle hulgas on uus justiitsminister Leila Jaffel ja uuesti ametisse nimetatud rahandusminister Sihem Boughdiri Nemseya;
5. toetab Tuneesia rahva enamust nende püüdlustes elada kaasavas, jõukas, stabiilses ja demokraatlikus riigis, kus ei ole korruptsiooni ning kus peetakse kinni oma riiklikest ja rahvusvahelistest kohustustest; kutsub Euroopa Komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles tõhustama Tuneesia kodanikuühiskonnaga peetavat dialoogi; kutsub Tuneesia ametivõime üles vältima õiguslikku ebakindlust, mida põhjustab reisikeeldude ja koduarestide kehtestamine, ning nõuab, et lõpetataks äärmiselt küsitav tava mõista tsiviilelanike üle kohut sõjaväekohtutes;
6. rõhutab, et viivitamatult on vaja stabiliseerida Tuneesia majandust, viia ellu struktuurireformid ja -poliitika ning ületada riigi sotsiaal-majanduslik kriis; tunneb sellega seoses heameelt, et peaminister Bouden on seadnud prioriteediks majanduse elavdamise; kinnitab veel kord oma pühendumust Tuneesia toetamisele teel demokraatia tugevdamise ja COVID-19 pandeemia ohjeldamise suunas;
7. juhib tähelepanu asjaolule, et ELi rahastamine sõltub riigi demokraatlikust arengust, mis on riigi majanduse elavdamiseks hädavajalik; rõhutab, et vaja on stabiilseid ja toimivaid institutsioone, kes viiksid ellu hädavajalikud struktuurireformid ning tegeleksid korruptsiooni ja ebastabiilsuse algpõhjustega, et vältida olukorra edasist halvenemist riigis; toetab Rahvusvahelise Valuutafondi jõupingutusi, et aidata Tuneesial taastada oma finantsseisundit;
8. nõuab tungivalt, et Tuneesia ametivõimud austaksid usu-, veendumus- ja südametunnistusevabadust ning tunnistaksid kehtetuks riigi jumalateotust käsitlevad seadused; väljendab muret teadete pärast, et kristlaseks hakanud kogevad riigis sageli ahistamist ja diskrimineerimist;
9. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa välisteenistusele, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Tuneesia Vabariigi presidendile, valitsusele ja parlamendile.
- [1] ELT C 204, 13.6.2018, lk 100.
- [2] ELT C 35, 31.1.2018, lk 117.
- [3]https://www.consilium.europa.eu/et/press/press-releases/2021/07/27/tunisia-declaration-by-the-high-representative-on-behalf-of-the-eu/