RESOLUTSIOONI ETTEPANEK holodomorist 90 aasta möödumise ja massilise surnuks näljutamise genotsiidiks tunnistamise kohta
12.12.2022 - (2022/3001(RSP))
vastavalt kodukorra artikli 132 lõikele 2
Anna Fotyga, Angel Dzhambazki, Charlie Weimers, Zbigniew Kuźmiuk, Hermann Tertsch, Roberts Zīle, Bogdan Rzońca, Elżbieta Rafalska, Ryszard Czarnecki, Witold Jan Waszczykowski, Alexandr Vondra, Veronika Vrecionová, Jacek Saryusz‑Wolski, Beata Mazurek, Andżelika Anna Możdżanowska, Joachim Stanisław Brudziński, Jadwiga Wiśniewska, Valdemar Tomaševski, Anna Zalewska, Dominik Tarczyński, Carlo Fidanza, Elżbieta Kruk, Ladislav Ilčić
fraktsiooni ECR nimel
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B9-0559/2022
B9‑0566/2022
Euroopa Parlamendi resolutsioon holodomorist 90 aasta möödumise ja massilise surnuks näljutamise genotsiidiks tunnistamise kohta
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,
– võttes arvesse ÜRO genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise konventsiooni (genotsiidikonventsioon),
– võttes arvesse Ukrainas 28. novembril 2006. aastal vastu võetud seadust holodomori kohta Ukrainas 1932.–1933. aastal,
– võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja ÜRO muid inimõigustealaseid lepinguid ja dokumente,
– võttes arvesse oma 23. oktoobri 2008. aasta resolutsiooni holodomori ehk Ukrainas 1932.–1933. aastal kunstlikult tekitatud näljahäda mälestamise kohta[1],
– võttes arvesse Ukraina 1932.–1933. aasta näljahäda uurinud Ameerika Ühendriikide komisjoni 19. aprilli 1988. aasta aruannet Ameerika Ühendriikide Kongressile,
– võttes arvesse ÜRO Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni (UNESCO) 1. novembril 2007. aastal vastu võetud resolutsiooni Ukraina 1932.–1933. aasta suure näljahäda (holodomor) ohvrite mälestamise kohta,
– võttes arvesse komisjoni 22. detsembri 2010. aasta aruannet totalitaarsete režiimide poolt Euroopas toime pandud kuritegude mälestuse teadvustamise kohta (COM(2010)0783),
– võttes arvesse oma 19. septembri 2019. aasta resolutsiooni, millega rõhutatakse Euroopa ajaloomälu tähtsust Euroopa tulevikule[2],
– võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõiget 2,
A. arvestades, et genotsiidi konventsiooniga kriminaliseeritakse mitmed teod, mis on toime pandud kavatsusega täielikult või osaliselt hävitada rahvuslik, etniline, rassiline või usuline rühm, rühma kuuluvaid inimesi tappes, neile tõsiseid kehavigastusi või vaimset kahju tekitades, rühma täielikku või osalist hävimist põhjustavaid elutingimusi tahtlikult peale surudes, rühma kuuluvate inimeste seas sündimust takistavaid abinõusid rakendades ja lapsi sunniviisiliselt ühest rühmast teise ümber paigutades; arvestades, et genotsiid võib toimuda nii sõja kui ka rahu ajal;
B. arvestades, et suure näljahäda ehk holodomori põhjustas Nõukogude Liidus võimul olnud despootliku bolševistliku režiimi tahtlik, kavandatud ja järjepidev tegevus, mille eesmärk oli murda Ukraina elanikkonna vastupanu ja allutada nad riigi rõhumisele; arvestades, et holodomor nõudis miljoneid inimelusid ja on lahtine haav Ukraina lähiajaloos;
C. arvestades, et 1932.–1933. aasta näljahäda, mis tõi kaasa miljonite ukrainlaste surma, oli Stalini kommunistliku režiimi poolt küüniliselt ja julmalt kavandatud selleks, et Ukraina maapiirkondade elanikkonna tahte vastaselt läbi suruda Nõukogude Liidu põllumajanduse kollektiviseerimise poliitika;
D. arvestades, et nõukogude võimud eitasid Ukrainas 1932.–1933. aastal toimunud holodomori tragöödiat aastakümneid ning Putini režiim eitab seda või tõlgendab seda endiselt valesti; arvestades, et Moskva keeldumine minevikukuritegusid tunnistamast ja sarnaste võtete kasutamine tänapäeval on selge tõend nende režiimide ideoloogilisest seotusest ning nende vastuolust inimõiguste ja humaansuse üldiste põhimõtete ja standarditega;
E. arvestades, et üha rohkem riike, sealhulgas Austraalia, Kanada, Colombia, Tšehhi, Ecuador, Eesti, Gruusia, Ungari, Iirimaa, Läti, Leedu, Mehhiko, Paraguay, Peruu, Poola, Portugal, Rumeenia, Ukraina, USA ja Vatikan, on holodomori genotsiidiks tunnistanud ning et ka Saksamaa parlament võttis hiljuti vastu sellekohase resolutsiooni;
F. arvestades, et 1932.–1933. aasta holodomori näljahäda põhjustamine oli üks kõige jõletumaid tegusid, mille Venemaa Euroopas ja Aasias allutatud rahvaste vastu toime pani; arvestades siiski, et see on osa korduvatest kuritegudest, mille Tsaari-Venemaa, Nõukogude Liidu ja Putini režiim on venelaste allutatud rahvaste, põliselanikkonna ning etniliste ja usurühmade suhtes toime pannud, kusjuures kõige jõhkramalt on koheldud näiteks tšerkesse ja krimmitatarlasi;
G. arvestades, et Euroopa ajaloos toimunud inimsusevastaste kuritegude meenutamine peaks aitama tulevikus sarnaseid kuritegusid ära hoida, ning samas tuleb Euroopa traagilise mineviku mälestusi säilitada selleks, et ohvreid austada ja kurjategijad hukka mõista;
H. arvestades, et Venemaa Föderatsioon kasutab näljahäda relvana ja takistab Musta mere kaudu Ukraina teravilja väljavedu, mis on väga oluline toiduga kindlustatuse tagamiseks paljudes maailma piirkondades; arvestades, et samal ajal süüdistab Venemaa demokraatlikke ühiskondi meetmetes, mis suurendavad toidu puudust kogu maailmas;
I. arvestades, et Venemaa Föderatsioon viib paljudes maailma piirkondades, sealhulgas Aafrikas, Lähis-Idas ja Aasias läbi agressiivset propagandakampaaniat, süüdistades läänt Ukraina sõjas ja selle tagajärgedes ning eitades Ukrainas toimuvate sõjaliste operatsioonide mõju ülemaailmsele toiduga kindlustatusele;
1. tunnistab holodomori (1932.–1933. aastal Ukrainas kunstlikult tekitatud näljahäda) Ukraina rahva vastu suunatud genotsiidiks, mille eesmärk oli hävitada Ukraina rahva ühiskondlikud alused, tavad, kultuur ja rahvuslik identiteet;
2. ergutab levitama 1932.–1933. aasta holodomori kohta teavet, et suurendada teadlikkust sellest kujuteldamatust inimlikust tragöödiast, mille tõttu hukkusid süütud inimesed;
3. mõistab selle teo kõige karmimalt hukka, nagu ka NSVLi totalitaarse režiimi kuriteod holodomori korraldamisel, mis tõi kaasa miljonite ukrainlaste surma ja kahjustas märkimisväärselt Ukraina ühiskonna sotsiaalseid aluseid, iidseid traditsioone, vaimset kultuuri ja rahvuslikku identiteeti;
4. tuletab meelde, et holodomorile eelnesid muud genotsiidiaktid, mis olid suunatud tšerkessidele ja teistele põlisrahvastele ning Venemaa suurtel territooriumidel elanud etnilistele ja usurühmadele, ning sellele järgnes krimmitatarlaste genotsiid, kui 1944. aastal saatis totalitaarne nõukogude kommunistlik režiim Krimmi põliselanikest krimmitatarlased oma kodumaalt välja ning sajad tuhanded mehed, naised ja lapsed küüditati sunniviisiliselt ja vägivaldselt Siberisse ja NSVLi Kesk-Aasia piirkondadesse; tuletab meelde ka seda, et peaaegu pooled neist hukkusid esimesel eksiiliaastal ning et nõukogude režiim keelas peaaegu 50 aastat krimmitatarlastel Krimmi naasta;
5. avaldab selles tragöödias kannatanud Ukraina rahvale kaastunnet ning mälestab 1932.–1933. aasta kunstliku näljahäda tagajärjel hukkunuid; rõhutab, et 90 aastat pärast neid traagilisi sündmusi seisab Ukraina rahvas Venemaa Föderatsiooni tegevuse tõttu taas silmitsi massimõrvade, sunniviisilise väljasaatmise, piinamise ja hirmutamisega, mis kujutab endast genotsiidi ning mis oli selgelt nähtav Mariupolis, Butšas, Irpinis ja mujal;
6. on veendunud, et vaatamata Venemaa Föderatsiooni korraldatavale desinformatsioonikampaaniale tuuakse ka edaspidi avalikkuse ette ja uuritakse jõhkraid sõjakuritegusid ning et nende toimepanijaid, sealhulgas Vladimir Putinit ja teisi eri tasanditel sõja eest vastutavaid inimesi karistatakse;
7. mõistab hukka Ukraina linnadele korraldatavad raketirünnakud, mille peamine eesmärk on hävitada energiataristu; rõhutab vajadust varustada Ukrainat piisavas koguses kaasaegsete õhukaitsesüsteemidega, mis muudavad sellised Venemaa Föderatsiooni rünnakud võimatuks; juhib tähelepanu sellele, et juba paljastatud tõendid sõjakuritegude kohta annavad veel kord kinnitust Venemaa agressiooni barbaarsusest;
8. kutsub kõiki riike, kes ei ole holodomori veel Ukraina rahva vastu suunatud genotsiidiks tunnistanud, seda kiiremas korras tegema;
9. rõhutab, et on oluline suurendada üldsuse teadlikkust ja pidada sellest genotsiidist saadud õppetunde meeles, et edaspidi selliseid katastroofe vältida, ning nõuab holodomorile ajaloolise ja õigusliku hinnangu andmist; juhib tähelepanu sarnasustele Venemaa Föderatsiooni poolt praegu Ukraina sõjas kasutatavate võtete ja 90 aastat tagasi toimunud sündmuste vahel;
10. kutsub ELi liikmesriike ja kolmandaid riike üles avama oma arhiive 1932.–1933. aasta sündmuste uurimiseks, et paljastada selle tragöödia kohta täielik tõde;
11. kutsub kõiki ELi liikmesriike ja kolmandaid riike üles osalema ohvrite leinamisel ja pidulikul mälestamisel Ukrainas 1932.–1933. aastal toimunud holodomori 90. aastapäeval;
12. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Ukraina presidendile, valitsusele ja parlamendile, Venemaa Föderatsiooni valitsusele ja parlamendile, ÜRO peasekretärile, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni peasekretärile ning Euroopa Nõukogu peasekretärile.