Istungi stenogramm

Kolmapäev, 5. september 2007 - Strasbourg

11. Rahanduse ebastabiilsus ja mõju reaalmajandusele (arutelu)

  Juhataja. − Järgmine teema on nõukogu ja komisjoni avaldused, mis käsitlevad finantssektori ebastabiilsust ja selle mõju reaalmajandusele.

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Härra juhataja, volinikud, daamid ja härrad, nagu võite arvata, on veel liiga vara hinnata hiljutist tormi finantsturgudel. Peame ootama rohkem täpsemaid majandusandmeid ja, nagu teate, pole nõukogu koos käinud alates juuli lõpust, kuid nõustun Jean-Claude Junckeri, Eurogroup'i presidendi sõnadega, kui ta ütles, et esialgu puudub tajutav mõju kasvuennustustele eurotsoonis tervikuna.

Euroopa majandus on jätkuvalt näidanud kindlal vundamendil põhinevat tugevat kasvu. Tegelikult oleme sellel aastal näinud väga positiivseid tulemusi eelarvepuudujääkide vähenemise, euro stabiilsuse, majanduskasvu ja tööhõive osas.

Just sellel taustal peame me vaatama finantssektori ebastabiilsust, millest ma varem rääkisin. See on kõik, mis mul asja kohta praegu öelda on. Olen kindel, et 14. ja 15. septembril Portugalis Portos peetaval majandus- ja rahandusministrite mitteametlikul kohtumisel analüüsitakse, nagu nõukogu istungjärkudel tavaks, Euroopa Liidu majanduslikku ja rahalist olukorda üksikasjalikumalt palju täielikumate ja uuemate andmete alusel.

Samuti soovin teile kinnitada, et Portugali eesistumisel jätkub töö finantsteenuste siseturu tugevdamiseks. Ka näitab jätkuv tugev panustamine järelvalvepraktika ühtlustamisse ja ohutusraamistiku pidev parandamine selgelt, et me pole alahinnanud finantssektori stabiilsust edendava raamistiku tähtsust.

Lõpuks, üldises plaanis on eesistujariik pühendunud Lissaboni strateegia jätkuvale rakendamisele. Kõnealuse strateegia rakendamine on parim, mis me saame anda selleks, et tugevdada Euroopa majanduse kasvupotentsiaali ja säilitada selle tugev alus ning Portugal eesistujariigina on sellele valdkonnale jätkuvalt tugevalt pühendunud.

  Joaquín Almunia, komisjon. − (ES) Härra juhataja, daamid ja härrad, viimastel nädalatel on finantsturgudel toimunud tõsine raputus, mille algne põhjus oli olukorra halvenemine USA rämpslaenude turul.

See olukorra halvenemine levis kõigile finantsturgudele laenudega seotud väärtpaberite ja finantstoodete kaudu, mida peaaegu kogu maailma finantsasutused viimastel aastatel suurtes kogustes omandanud on.

Kui vaadata viimaste nädalate aktsiaturgude korrektsioone, siis pole need suuremad varasematest turukorrektsioonidest viimase kahe aasta jooksul; siiski, see, mis hiljuti juhtus, on ebatavaline selle poolest, et põhjustas likviidsuskriisi pankadevahelisel turul, mis sundis keskpanku suures koguses raha süstima. Likviidsusprobleemid on selgelt seotud usalduse vähenemisega, mis tuleneb sellest, et puudub teave selle kohta, mil määral on turuosalised riskinud ülemaailmses ulatuses toodetega, mis on seotud Põhja-Ameerika riskantsete laenudega.

Selle ebastabiilsuse mõju võib minna kaugemale sellest, mida me seni oleme näinud ja seepärast nõuab meilt täit tähelepanu ja täielikult õigustab tänast arutelu. On veel liiga vara selle kriisi mõju reaalmajandusele arvudes väljendada.

Lõplik mõju sõltub peamiselt kolmest faktorist. Esiteks peame ootama, milline on Põhja-Ameerika eluasemeturu olukorra halvenemise otsene mõju USA majandusele üldiselt, ehkki kahtlemata saab see mõju olema negatiivne ja USA majanduskasv jääb madalamaks kui seni ennustatud. Arvestades USA majanduse mõju maailma majandusele üldisemalt, hakkab Ameerika Ühendriikide majanduskasvu aeglustumine teatud määral ülejäänud maailma, eriti Euroopa riikide, majandust mõjutama. See mõju peaks meie puhul põhimõtteliselt olema piiratud, sest ELi riigid kauplevad peamiselt ELi piires. Lisaks sellele on maailma majanduskasvu kiirus endiselt kõrge, seda muuhulgas tänu tärkava majandusega riikide dünaamilisusele. Kindlasti pole käesolev kriis tärkava majandusega riike tugevalt mõjutanud.

Teine asjaomane faktor finantskriisi võimaliku mõju hindamisel on muutused ettevõtete ja leibkondade rahastamise tingimustes. Me näeme juba riskipreemiate ümberhindamist, selleks, et viia need rohkem kooskõlla selle riski reaalse hinnanguga. Sellega korrigeeritakse olukorda, kus likviidsuse üliküllus oli kaasa toonud riskihinnangute teatava lõdvenemise. Sellel on positiivseid külgi, kuid kui rahastamistingimusi peaks karmistatama üle teatud piiri, siis kahtlemata mõjutaks kapitali vähenenud kättesaadavus majandustegevust.

Kolmas faktor, mis on tõenäoliselt kõige tähtsam ja kõige raskemini ennustatav, on mõju usaldusele. Usaldus on investeerimis- ja ostuotsuste võtmetähtsusega tegur, kuid vastandina eelmistele faktoritele, on siin tegemist subjektiivse väärtusega, mis tugineb üldistele sõnumitele, ettekujutustele ja teabele, mida inimesed saavad. Muuhulgas kuuluvad siia sõnumid ametiasutustelt, kas riikide valitsustelt, parlamendisaadikutelt või rahvusvahelistelt organisatsioonidelt.

Seepärast olen arvamusel, et käesolev arutelu on hea võimalus mitte ainult hinnata turgudel viimastel nädalatel juhtunu otseseid tagajärgi, vaid ka tuletada meelde ja rõhutada asjaolu, et Euroopa majandus on jätkuvalt, nagu ka nõukogu esindaja just ütles, tugeval alusel, mida hiljutine raputus ei peaks oluliselt mõjutama ja et seepärast on meie majandus heal positsioonil, selleks et tekkinud ebakindlus ületada.

Nagu juba ütlesin, on maailma majandus endiselt äärmiselt dünaamiline ja tänu sellele on meie majanduse välissektoris endiselt kaubandusbilansi ülejääk, mida näitab Eurostati avaldatud uusim statistika. Investeeringud, eriti tootmisvahenditesse, on jätkuvalt kõrgel tasemel, mis toetab praegust majandustegevust ja ennustab tootlikkuse paranemist tulevikus. Eratarbimine saab tuge stabiilsest töökohtade loomisest, nii et meie uusim statistika näitab tööpuuduse määra eurotsoonis ja ELis, mis on peaaegu võrreldav ajalooliselt madalaimate tasemetega: eurotsooni puhul jääb tööpuudus alla 7%. Inflatsioon on jätkuvalt stabiilne.

Tänu sellele kõigele naudivad ettevõtted positiivseid tulemusi, mis peaks neil võimaldama hakkama saada krediidi võimaliku kokkukuivamisega, ilma et nad peaksid oma investeerimis- ja laienemisplaane oluliselt muutma. Lühidalt, daamid ja härrad, pole kahtlust, et, arvestades, et üks langusriskidest, mille eest me olime hoiatanud juba mõnda aega kui me oma majandusennustusi avaldasime – USA laenuturu jahtumise risk ja selle mõju USA majandusele – on realiseerunud, ei ületa majanduskasv Euroopa Liidus ja eurotsoonis sellel ja järgmisel aastal meie käesoleva aasta mais tehtud ennustusi.

Siiski on meil tugevalt põhjust säilitada kindel usk Euroopa majanduse alustesse ja selle võimesse praegune kriis ületada. Järgmisel teisipäeval, 11. septembril, avaldan ma komisjoni nimel ajutised majanduskasvu prognoosid aastaks 2007 nii eurotsooni kui ka ELi kohta, mis annavad meile esialgse orientiiri kriisi võimaliku mõju osas.

Samal päeval on mul võimalus neid prognoose teile tutvustada, kui ma esinen majandus- ja rahanduskomisjoni ees. Ennustused 2008. aasta kohta ja edasi peavad, nagu teate, ootama, kuni me tavapäraselt avaldame majandusennustused novembris.

  Charlie McCreevy, komisjoni liige. − Härra juhataja, viimastel nädalatel on meie tähelepanu köitnud Ameerika Ühendriikide rämpslaenukriis ja selle võimalik mõju Euroopas. Euroopa laenuturg erineb Ameerika Ühendriikide omast, seega on lähimas tulevikus ligilähedaseltki sarnase ulatusega probleemide teke Euroopas vähem tõenäoline. Riskilaenamine on Euroopa Liidus võrreldes Ameerika Ühendriikidega väga piiratud ja meil on juurutatud garantiid, näiteks laenueeskirjad ja piirangud laenu väärtuse suhtele.

Hiljutine kriis on siiski selgelt näidanud finantsturgude vastastikust seotust ja globaliseerumist. Riske on targalt jaotatud. See on positiivne. Mõju levik on siiski probleem. Mõned Euroopa pangad ja investeerimisfondid on võtnud rämpslaenudega seotud väärtpaberitega seoses riske. On tekkinud tegelikke probleeme, eriti seoses likviidsuse kokkukuivamisega varadega tagatud ja kommertsvõlakirjade turul.

Mida saab Euroopa sellest kriisist õppida? Kindlaid järeldusi teha on veel liiga vara, sest turul on liiga palju ebakindlust. Samuti tähtis on reageerida mõislikult, võttes piisavalt aega olukorra hindamiseks. Kiire poliitiline reaktsioon oleks tõenäoliselt halb reaktsioon.

Esialgse arutelu käigus on kerkinud järgmised teemad.

Esiteks näitab turgude vastastikune seotus, kui tähtis oleks ülemaailmselt ühtlustatud lähenemine reguleerimisele, koos tugevate ettevaatuseeskirjade ja asjakohaste investorite kaitse standarditega. See muudab komisjoni reguleerimisalased kõnelused Ameerika Ühendriikide ja muude riikidega veelgi tähtsamaks. Arvestades mõju levikut on vaja kõrgeid reguleerimisstandardeid kogu maailma finantsturgudel.

Teiseks tekivad vältimatult küsimused seoses hüpoteeklaenamisega Ameerika Ühendriikides. Ehkki ma toetan põhimõtet tagada juurdepääs eluasemeturule inimestele, kes tavaliselt ei suudaks kodu osta, siis tagantjärele tarkusena kerkib vältimatult esile arutelu piisava reguleerimise ja tarbijakaitse üle. Lahendused on tulekul, kuid probleemi lahendamiseks kulub aega.

Üks kriisi õppetundidest on kodanike elukestva rahandusliku harimise tähtsus, tagades samas vastutustundliku laenamise. Euroopa Liidus me juba käsitleme neid küsimusi oma jätkuva töö raames seoses tarbijakrediidi ja hüpoteekide ning tarbija harimisega.

Kolmandaks, selle kriisi keskmes on olnud hüpoteeklaenude ja nende riskide ülekandmine muudele pooltele. Mõnikord on need riskid emiteerivate pankade juurde tagasi pöördunud kui nende finantsesindajad ei suutnud pankade käibelelastud väärpabereid müüa või rahastada.

Me peame kindlasti toiminud mehhanisme täpselt uurima – st finantsesindusi ja spetsiaalseid üksusi ja nende tähtsust Euroopa pankade jaoks.

Samuti vajavad edasist analüüsi probleemid seoses keeruliste väärtpaberiteks muudetud toodetega ja turu arveldusmehhanismidega pingelises turusituatsioonis. Hiljutise turukriisi käigus on samuti esile tõstnud maine – nagu ka likviidsuse – riskide tähtsus olulise tegurina, mida tuleb arvesse võtta, hinnates pankade riski suurust keeruliste tehingutega seoses.

Neljandaks, mida arvata Basel II-st, uuest pankade kapitali adekvaatsuse direktiivist? Basel II sätestab pankadele ja investeerimisettevõtetele paremad võimalused oma riskide asjakohaseks hindamiseks ja nende nõutud kapitali kalibreerimiseks. Seda teeb ka Solvency II, mis on laias laastus Baseli ekvivalent kindlustussektori jaoks.

Siiski ei tähenda see, et me peaksime olema enesega rahulolevad. Tulevikus ilmneb mõjusid, mida reguleerivad asutused peavad hoolikalt uurima. Näiteks tuleb teha rohkem tööd seoses keeruliste toodete kapitali kalibreerimisega ja pankade võimega tuvastada potentsiaalseid probleeme kriisiolukordades, sh võimalike riskide koondumist teatud valdkondadesse.

Viiendaks paljud riskifondid on olnud struktureeritud krediiditoodete turgudel eriti aktiivsed. Paljud neist riskifondidest ja nende jõukatest era- või institutsioonilistest investoritest on võinud viimasel kuudel kahju kanda – mõned neist suurelt. Nii see turgudel käib.

Osavad mängurid riskifondides teavad seda. Finantsturud põhinevad riskil. Ma ei kritiseeri neid, kes headel aegadel varandusi teenivad; ma ei hakka ka pisaraid valama nüüd kui kahju kantakse. Siiski, peamine on see, et riskifondide läbikukkumised näivad mitte olevat kandunud finantssüsteemi laiemalt. Investeerimisfondide eeskirjad, investeerimisfondid on vastu pidanud. Meie ohutusraamistik ja pankade riskireeglid on, nagu me oleme oodanud, takistanud riskifondide põrumisel käivitamast laiemaid süstemaatilisi häireid.

Niipalju kui mõned inimesed ka sooviksid riskifonde demoniseerida, pole nad turul valitsevate raskuste põhjuseks. Ärgem unustagem, kus on praeguse kriisi juured: ebakvaliteetne laenutegevus, koos nende laenude väärtpaberiteks muutmisega bilansivälistes esinduste, mille riske vähesed mõistsid. Need on küsimused, millele reguleerivad ja järelvalveasutused peavad tulevikus keskenduma.

Kuuendaks, milline oli selles kriisis reitinguagentuuride roll? Olen juba kritiseerinud seda, kui aeglaselt nad alandasid rämpslaenudega tagatud struktureeritud finantstoodete reitinguid. Kui tugev oli nende metoodika? Kui hästi selgitati ja mõisteti piiranguid, mida struktureeritud toodete reitingud omasid tavaliste ettevõtete reitingutega võrreldes?

Järgmiseks mureks on reitinguagentuuride võimalikud huvide konfliktid: ühest küljest seetõttu, et nad nõustasid panku selle kohta, kuidas viimased peaksid oma emissioone struktureerima, et saada parim reitingute komplekt, ja teisest küljest pakuvad reitinguagentuurid reitinguid, millele investorid laialdaselt tuginevad. See puudutab ka reguleerivaid asutusi, arvestades nende tähtsust pankade kapitalinõuete arvestamisel.

On väidetud, et struktureeritud toodete puhul leidis aset reitingute põhjendamatu inflatsioon. Reitinguagentuuride roll peab olema selgem: mida nad teevad ja mida nad ei tee, millises ulatuses on neile võimalik tugineda ja millises mitte. Jätkan nende küsimuste käsitlemist Euroopa väärtpaberituru reguleerijate komitee juures ja kavatsen need tõstatada ka suhtluses meie rahvusvaheliste partneritega.

Mida me vajame, on selged, tugevad, metoodilised eeskirjad ja põhimõtted, mida rangelt rakendatakse, ning palju sügavamat mõistmist investorite hulgas reitingute kasutamise ja piiride kohta ning nende usaldusväärsuse ja muudes küsimustes. Rangelt tuleb käsitleda huvide konfliktide ulatust reitingute mõjutamiseks. Muidugi on möödapääsmatu ka muude turuosaliste asjakohane ettevaatlikkus. Kuhu see jäi? Kas ettevõtted ja neis töötavad professionaalid hindasid pidevalt ja objektiivselt väärtpaberite, mida nad ostsid ja müüsid, kvaliteeti samuti nende instrumentide struktuurist tulenevat riski, või tuginesid nad lihtsalt eeldustele? Kas nad peatusid selleks, et kaaluda alusvarade väärtust, pettuseohtu, emitentide senist tegevust ja turu suundumusi? Kas nad seadsid küsimuse alla ka reitingud ja kas neil oli juurdepääs vajalikele, nii kvalitatiivsetele kui kvantitatiivsetele andmetele, et seda teha?

Ma loodan, et kõikide finantsettevõtete juhatused analüüsivad oma tegevust ja teevad asjakohased järeldused. Me usume, et kerge, põhimõtetel põhinev reguleerimine on finantssektoris parim lähenemine – see on oma väärtust tõestanud. Kuid me peame säilitama valvsuse ja õppima. Kõik osapooled peavad võtma vastutuse ja võtma seda tõsiselt.

  John Purvis, fraktsiooni PPE-DE nimel. – Härra juhataja, sel ajal kui nõukogu koos ei käinud, töötas vähemalt Euroopa Keskpank ja ma arvan, et ta väärib mõnevõrra tunnustust selle eest, et pani piiri võimalikule nakkuse edasisele levikule Euroopas. Loodame, et ta etendab ka tulevikus seda mõistlikku, arukat ja tundlikku rolli.

Kuid ikka ja jälle näib, et finantsmaailma elu vältimatu fakt on see, et võidujooks konkurentsieelise nimel viib liialdusteni, mis omakorda viib mulli ennustatava lõhkemiseni. See surve seletab suuresti tungivat vajadust nende innovatiivsete finantsinstrumentide väljatöötamiseks, mida hr McCreevy kirjeldas ja mis varitsevad selle Ameerika rämpslaenuturu kriisi ning selle Euroopasse edasikandumise taustal.

Minu arvates ei õigusta olukord riskifondidele nõiajahi korraldamist. Teataval määral olid nad võib-olla selle uue alkeemia kavalad või naiivsed ohvrid. Sarnaselt tekkis traditsiooniliselt konservatiivsetel kuid naiivsetel pankadel seoses nende justkui kõrge reitinguga väärtpaberite tavalisest kõrgemate intressidega kiusatus jahtida midagi, mis ilmselt osutus liiga ilusaks, et olla tõsi.

Näib, et vähesed finantsturgudel tegutsejad, sh tõenäoliselt vähesed reguleerivad asutused, mõistavad piisavalt neid väärtpabereid, tuletisväärpabereid, tagatiseks muudetud võlakohustusi. Veelgi vähem võib loota, et nad täielikult mõistaksid nende võimalikke riske ja mõju. Seega on möödapääsmatu, et asutused nii USAs kui Euroopas – ja mul on rõõm näha, et hr McCreevy kavatseb seda konkreetset aspekti nii tõsiselt võtta – et nad kõik hakkaksid rohkem rääkima neist struktureerimise ja viilutamise mehhanismidest, kuidas neile viiludele reitinguid omistatakse, nende väärtust hinnatakse, nende üle arvestust peetakse koos turunduse, likviidsuse ja turukõlbulikkusega.

Innovatsioon on finantsmehhanismide vallas samavõrd soovitav kui kustahes mujal. Seda ei tohi takistada, kuid kui on tõenäoline sedavõrd tõsiste probleemide teke, siis on äärmiselt oluline, et juhid ja reguleerivad asutused täidaksid oma kohust neid täielikult mõista ja kehtestada vajaduse korral vajalikud piirangud.

  Robert Goebbels, fraktsiooni PSE nimel – (FR) Härra juhataja, augusti finantsturgude kriisi hind pole veel selgunud. Komisjon – nagu me just kuulsime – ootab negatiivset mõju majanduskasvule. Pankade ja muude finantsettevõtete kaotused tulevad ilmsiks nende aastaaruannete koostamise käigus.

Volinik Almunia sõnade kohaselt puudub meil endiselt teave kõigi turuosaliste tegeliku riski üldise suuruse kohta. Need, kes võtsid liiga suuri riske, maksavad arve ja see on tervislik põhimõte, kuid rahamaailma spekuleerimisinnu taga on ohvrid: perekonnad, kes jäid hüpoteeklaenude lõksu, mis põhines kinnisvaraturu piiramatu kasvu lubadusel ja väikeinvestorid, kes suunati riskide juurde, mida alahindasid kõik need, kes elavad rasvastest vahendustasudest, sh reitinguagentuurid.

Sotsiaaldemokraatide fraktsioon on aastaid palunud riskifondide ja kõigi spetsiaalsete instrumentide, mida turul lõpmatult paljundatakse, suuremat järelevalvet. Carlo Ciampi väite kohaselt on tuletistoodete tormiline areng igasuguse kontrolli alt väljas. Isegi suurte pankade direktorid ei mõista enam neid läbipaistmatuid instrumente. Tegelikku riski, näiteks kinnisvaralaenude oma, tükeldatakse lõpmatuseni ja lisatakse korduvalt investeerimisfondide toodetele ja aktsiaturu instrumentidele, mille tulemusena mitte keegi ei suuda enam algset riski kindlaks teha.

Turg ootab, et keskpangad spekulantidele appi tuleks. EKP seda oma viimase laenuandja rollis tegelikult ka tegi. Seepärast võiks küsida, miks pidi EKP võrreldes Föderaalreserviga turule, kui see äkki ebalikviidseks muutus, rohkem kapitali süstima, ehkki rämpslaenude kriis sai alguse Ameerika Ühendriikidest. Kas Euroopa pangad olid lihtsameelsemad? Kas järelvalveasutused ei teinud oma tööd korralikult? Sotsiaaldemokraatide fraktsioon nõuab, et komisjon õpiks ära õppetunnid finantsturult, mis on muutunud liiga läbipaistmatuks ja seepärast reaalmajandusele äärmiselt ohtlikuks.

(Aplaus)

  Margarita Starkevičiūtė, fraktsiooni ALDE nimel. – (LT) Esiteks sooviksin vastata härra Goebbelsi küsimusele, miks eraldas Euroopa Keskpank rohkem raha kui USA keskpank. Sellepärast, et ELi majandus on praegu maailma suurim. See on suureks väljakutseks meile kõigile. Asjaolu, et OECD ja Euroopa Komisjon samal päeval hindasid erinevalt turu finantsprobleemide võimalikke tulemusi, oli minu jaoks üllatav ja kurb. See tähendab, et Euroopa Komisjon peaks tõenäoliselt muutma oma majanduse hindamise mudeleid, eriti kuna need tõenäoliselt põhinevad matemaatilistel meetoditel. See teeb murelikuks, sest majanduspoliitika ennustamine on keeruline ja selleks kasutatavad instrumendid peavad olema paindlikud.

Mida peaksime me nüüd uute väljakutsetega kohtudes tegema? Ma ei sooviks siinkohal tekkivaid probleeme kommenteerida – minu kolleegid on seda väga hästi teinud. Sooviksin lihtsalt rõhutada ühte asjaolu. Esiteks kriis tekkis ELis aetud agressiivse rahapoliitika tagajärjel, kui püüti lahendada internetimulli tekitatud probleeme. Seega ei saa me mõjutada kolmandate riikide mitmesuguseid otsuseid. Me saame tugevdada dialoogi ja koostööd järelevalveasutustega, kuid siin seisab Euroopa Liidu ees dilemma: praegu toimub finantsinstitutsioonide globaalne ühinemine ja on võimalik, et tulevikus pole meil enam ühtset turgu. Väärtpaberite valdkonnas on meil atlandiülene turg; võib-olla tekib kindlustuse vallas mingi teistsugune turg. See tähendab, et me peame otsustama, kas me käsitleme Euroopat ühtse turuna ja nõuame kõigi lepingute sõlmimist Euroopa tasandil. Kas me saame nõustuda pilootprojektidega, kui mõni meie turgudest astub maailmaareenile iseseisvalt? Me peame selles osas kokku leppima, vastasel korral on seda kriisi väga raske hallata.

Sooviksin veel üht asja rõhutada. Finantsturge tehakse praegu ümber. Makseteenuste direktiivis me ise tunnustasime pangandusväliste asutuste rolli. Me peame tunnistama, et tekkimas on mitmesugused islamipangad ja fondid ja lõpuks, et finantsturule sisenevad kauplemisvõrgustikud. Seega vajame ka pangandusväliste asutuste reguleerimist – ühist reguleerimist, mis annaks nii pangandus- kui pangandusvälistele asutustele samad mängureeglid. Selline on tänapäeva reaalsus.

Kolmas teema, mida ma rõhutada sooviksin, on see, et me võtame aluseks ainult riskantsed mudelid. See riskihinnangu põhimõte on osutunud väga subjektiivseks ja seepärast on mul kahtlusi Solvency II ja Basel II direktiivides. Me ei saa reitinguagentuure usaldada, me võime neid kritiseerida, kuid probleem jääb alles. Me peaksime usaldama turuinstrumente – s.o likviidsust. Kui me ei saa mõnda väärtpaberit turul müüa, või kui nendega kaubeldakse harva, siis ei saa ükski reitinguagentuur neid hinnata. Seda tuleks õigesti mõista ja me peame vähendama oma õigusaktide sõltuvust reitinguagentuuride arvamustest.

Lõpetuseks sooviksin kindlasti öelda, et finantsasutusi päästa pole vaja. Võin öelda oma kogemustest pärast Leedu finantskriisi, et kui pankurid veedavad mõne nädala vanglas, siis mõistavad nad väga kiiresti, kuidas panku juhtida.

(Juhataja katkestas esinemise)

  Brian Crowley, fraktsiooni UEN nimel. – Härra juhataja, sooviksin volinikelt vastust.

Augustis rämpslaenuturul toimunud sündmused valgustasid meile kõigile mitut küsimust. Esiteks finantsturgude, millega meil tegemist teha tuleb, globaalne iseloom ja küsimus sellest kui kiiresti reguleerimine või järelevalve suudab sammu pidada uute toodete ja uute ideede väljatöötamisega. Kuid samuti tuletab see meelde midagi, mida üks vana farmer Lääne Corkis Edela-Iirimaal mulle kunagi ütles: pole olemas sellist õli, mis su juuksed kasvama paneks, – vabandan nende ees saalis, kellel karvu puudu on; pole olemas prille, mis laseksid läbi riiete näha, ja samuti, iga päev sünnib üks loll. Reaalsus on see, et tooted mida pakuti, olid väga riskantsed ja vaatamata sellele, mida võidakse öelda, oleks ostja ettevaatlikkuse põhimõte pidanud olema otsuste keskmes, mida langetasid pangad või muud fondid, kes kavatsesid neisse riskantsetesse toodetesse investeerida. See toob süngelt esile reitinguagentuuride rolli ja nende vastutuse, mitte ainult seoses nõuannetega, mida nad jagasid, vaid eriti seoses nendepoolse läbipaistva teavitamisega selle kohta, kas nad esindasid neid fonde või jagasid tegelikult selgeid, sõltumatuid nõuandeid.

Kolleegid kindlasti mäletavad, et mitu aastat tagasi arutasime me tarbijakrediidi direktiivi ja kogu valdkond, mis puudutas läbipaistvust ja sõltumatute nõuannete kättesaadavust tarbija jaoks, oli üks võtmetähtsusega elemente. Nüüd on see küll naeruväärne, et mõned maailma suurimad finantsasutused – ja mõned neist Euroopas – inimesed, kes kulutavad nii palju raha asjatundjate sisseostmiseks ja selleks, et meid Euroopas õpetada, kuidas me oma riikide majandust peaks juhtima, võivad ühtäkki olla need, kes jäid vahele oma halva investeerimispoliitika tõttu.

Õnnitlen volinik McCreevyt tema soovi puhul see küsimus käsile võtta ja mõne asjaomase valdkonnaga tegeleda. Samuti arvan, et nüüd on väga tähtis, mitte ainult reitinguagentuure silmas pidades, vaid ka Euroopa pankade riskidega seoses, mis tulenevad poliitikast seoses mõnede nende investeeringutega ja järgmisel nädalal...

(Juhataja katkestas esinemise)

  Alain Lipietz, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (FR) Härra juhataja, volinik, daamid ja härrad, kriis nõuab, et tõstaksin esile kolm teemat.

Esiteks tuleneb see kriis Põhja-Ameerika riigiametnike kriisist. Tuleks mõista, et kõigil USA ametnikel on väga tõsised puudujäägid, mida kirjeldab see, mida meie nimetame USA kahekordseks puudujäägiks. Meile on tulnud see kriis, meile jõuavad ka teised, kas siis suurtelt USA äriühingutelt, USA osariikidelt või võib-olla föderaalvalitsuselt. Me peaksime olema valmis, et lähimatel aastatel saabub Ameerika Ühendriikidest veel väga tõsiseid kriise.

Teiseks see kriis algas märtsis Ameerika Ühendriikides. See levis kogu maailmas riskifondide kaudu, milledest esimesed kaks pankrotistusid juunis. Euroopa pankadeni jõudis see alles juuli lõpus ja augusti alguses. Meil oli aega mõista, et tuli levib. Proua Merkel, meie eesistuja G8 tippkohtumise ajal käskis meil võtta meetmeid riskifondide suhtes ja keegi ei kuulanud teda. Mis veelgi halvem – Hollandis on parajasti käimas protsess poliitika väljatöötamiseks, millega riskifondide loomine riigis dereguleeritakse. Samal ajal kui võetakse sõna riskifondide vastu, julgustab Euroopa Liit nende arengut omaenda territooriumil. See näitab, et Euroopa Liidu katsed kehtestada iseenda suhtes järelvalvemeetmed ja ettevaatlikkuseeskirjad, on tõeliselt läbi kukkunud.

Endise raportöörina, kes toetas ettevaatlikkuseeskirju ja rahanduskonglomeraatide järelevalvet, võtan ma seda isikliku ebaõnnestumisena. Ma tuletan meelde, et Euroopas väärtpaberite emiteerimise lihtsustatud prospekti kirjutamiseks vajame me rohkem kui ühte parlamendi volitusperioodi. Täna ei suuda üks pank lugeda keerulist prospekti, mille teine pank on avaldanud oma müüdavate fondide sisu kohta. Vot selleni oleme jõudnud.

Kolmas probleem, nagu ma keskpangale juba aastaid tagasi ütlesin, seisneb selles, et rahasüsteemi ei saa reguleerida vaid intressimäärale suunatud meetmete kaudu. Ma arvan, et kriisile Euroopas aitas kaasa Euroopa Keskpanga intressimäära tõstmine eelmise kvartali lõpus. Ma ei arva, et piisab kui öelda, et intressimäära tuleks 0,5% võrra vähendada, hoida muutmatuna või tõsta 0,5 % võrra. Meil on tegemist tõelise lahendamist vajava ülesandega, mille sisuks on valikulise laenupoliitika taasjuurutamine, nii et vajalike investeeringute, näiteks kliimamuutusega võitlemise, intressimäära võib seada 0%-le ja spekulatsiooniks suunatud laenude intress võib olla palju kallim.

  Godfrey Bloom, fraktsiooni IND/DEM nimel. – Härra juhataja, sooviksin suunata oma märkused rõdule, kus viibib oluliselt rohkem rahvast kui parlamendiliikmeid auditooriumis. Loodan, et teil on kõrvaklapid peas, sest täna siin vastu võetavad otsused tehakse inimeste poolt, kellel üldse pole absoluutselt mingeid teadmisi rahvusvahelise rahanduse kohta.

Olen 40 aastat töötanud finantsasutustes, ma olen professionaalne majandusteadlane – me räägime riskifondidest, me räägime rahvusvahelisest valuutast. Kui te soovite raamatutest järele vaadata, et näha, milline on Euroopa Parlamendi liikmete asjatundlikkus, siis arvatavasti olete kibedalt pettunud. Kuid siin me oleme, langetamas otsuseid globaalsete rahandusasjade kohta. Londoni City moodustab nelikümmend protsenti Briti sisemajanduse kogutoodangust. Siin on inimesi Poolast, Tšehhi Vabariigist ja Lätist, kellel pole absoluutselt teadmisi sellelaadsete asjade kohta, mis need ka oleks, otsustamas, mida me peame tegema rahvusvahelise rahanduse tuleviku heaks.

(Naer)

Nad ei saa nendest asjadest aru. Nad ei tea nendest asjadest midagi, mitte rohkem, kui nad teavad põllumajanduspoliitikast, kalanduspoliitikast – kogu see seltskond – kuid siin nad on.

Daamid ja härrad rõdul, kui te soovite näha rahvusvahelist rahandust, siis minge Dubaisse, New Yorki, Los Angelesse, Bermudale. Te vaatate neid inimesi siin all, vaadake neid. Ükski neist pole oma elus teinud tegelikku tööd. See on Miki Hiire koosviibimine, ja me kaotame sellega palju.

  Juhataja. − Kas ma tohin teie tähelepanu juhtida asjaolule, et auditooriumis pöördute te juhataja ja parlamendiliikmete poole ning et istungjärgul osalejad moodustavad teie kuulajaskonna. Palun näidake üles austust nende vastu, kes näitavad teie vastu austust teid kuulates.

(aplaus)

  Luca Romagnoli, fraktsiooni ITS nimel. – (IT) Härra juhataja, daamid ja härrad, riskantsete laenude turu kokkuvarisemine Ameerika Ühendriikides on põhjustanud palju segadust, mida on tänagi tunda aktsiaturgudel ning mis on tõuganud spekulandid ja hoiustajad tõsisesse kriisi.

Ameerika Ühendriikide kinnisvaraärimeeste tegevus on üldiselt teada: nad pakkusid laene kõrge riskiastmega isikutele, kes ei olnud võimelised neid kohustusi täitma, viies nii kriisi mitte ainult finantstooted, vaid ka paljud pangad. Käesoleval aastal on väga suur protsent laenajaid lõpetanud laenu osamaksete tasumise, viies nii kogu süsteemi kriisini.

Itaalias, kui jätta kõrvale aktsiaturu liikumised, avaldus kriisi mõju riiklikule pangandussüsteemile üsna nõrgalt, sest nähtavasti ei ole Itaalia pangad otseselt rämpslaenudest mõjutatud. Nii ei olnud lugu aga paljude Saksa, Briti ja Prantsuse pankadega ja see on meie tänase arutelu põhjus. Seetõttu vähim, mida me võime loota, on uurimise algatamine suurimate krediidireitingu agentuuride rolli kohta nendes sündmustes ja sellest tuleneva rahanduse ebastabiilsuse ja mõju kohta reaalmajandusele.

Daamid ja härrad, lubage mul rääkida Itaalias toimuvast – sest minu riigis on laenud ja eluaseme soetamine märkimisväärsed – ja lubage mul jutustada, mida avaldas tähtis Itaalia nädalaleht, L'Espresso, mõne Itaalia poliitiku (kellest mõned on, muuseas, olnud meie kolleegid) eetilisuse kohta olukorras, kus niivõrd paljud hoiustajad kannatavad ja paljud teevad suuri pingutusi laenude tagasimaksmiseks, kui tegelikult lihtne institutsioon nagu sotsiaallaen võiks kodu omamise muuta reaalsuseks. Kuulake siis, mida kõige selle valguses paljastab L'Espresso mõne Itaalia vasakpoolse poliitiku kohta – see fakt väärib rõhutamist – samuti ka mõne keskpartei tegelase, kuid eelkõige vasakpoolsete kohta.

Need härrad, kelle eesnimed, perekonnanimed ja aadressid on ära toodud, on kasu lõiganud kinnisvara soetamisest Roomas erakordselt soodsatel tingimustel. Te võite öelda, et soovituste andmine on praktika, võib-olla vastuvõetav ja põline praktika minu riigis ning mitte ainult Itaalias, vaid kogu maailmas. Siiski, kui nõutakse soovitusi ja saadakse soodustusi pangalt või kindlustusfirmalt, tekib minul küsimus, mida võimulolijad neile vastutasuks annavad?

Nädalalehele tuginedes on Veltroni, Prodi järeltulija, Cossutta, ühe äärmuslikuma ja pühendunuma kommunisti tütar, Violante, endine peaminister ja üks enim tuntud kohtumõistja teiste inimeste eetika üle, samuti ka Marino, Mancino, Mastella, Casini, Proietti ja Baccini ostnud Roomas koguni 25–30 toaga maju veerandi, kui mitte vähemaga, turuhinnast, eritingimustel, mida omanikud on neile võimaldanud ja nendeks omanikeks on, veider küll, pangad ja kindlustusfirmad.

Te võite öelda, et demokraatial on oma hind, nagu ka proletariaadil oli oma hind ja nagu see on tänapäeval edasiareneval sotsialismil, mis on oma eelkäijatelt pärinud võime eriliseks isiklike huvide tagaajamiseks. Kui hüpoteeklaen teid kuust kuusse kägistab, nagu mind, on teil õnne selle all pisut vähem kannatada tänu neile ametitele parlamendis ja sellele, et ka teie abikaasa tegevus annab nüüd panuse, siis tuleb teil süüdistada kommuniste, vanu ja uusi, kes on otsustanud vabaks lasta taksolitsentsid ja juuksuritöökodade lahtiolekuajad ja müüa ravimeid supermarketites, kuid on jätnud pankadele vabaduse otsustada, millised ohvreid peavad teie perekonnad tooma, pantida teie tulevik ja elu.

Me saame süüdistada ainult iseennast, Itaalia ja Euroopa kodanikud, kui oleme otsustanud tegeleda millegi muuga kui ronida mööda karjääriredelit mõnes Itaalia parteis, mis valitsevad või on valitsenud linnu, maakondi ja rahvaid, ning mille valitsemist omakorda valitsevad pangad.

  Cristobal Montoro Romero (PPE-DE). – (ES) Härra juhataja, nõukogu eesistuja, volinikud, esmalt sooviksin avaldada tänu meie võimuesindajatele, kes on kriisiga silmitsi seistes säilitanud optimistliku hoiaku.

Siiski, samal ajal sooviksin tuua käesolevasse arutellu nii palju realismi kui võimalik, sest asjaolude tõsisuse varjamine viib meid ainult segadusse, kui tuleb aeg lahendusi otsida.

Esiteks, me oleme kriisis, mida võis ette näha. Käesolev kriis ei ole üllatuslik. Selle juhtumine oli teada vähemalt aasta varem ja siin on tegemist hoolimatusega, puuduliku reaktsioonivõimega.

Teiseks, me seisame silmitsi tõsise kriisiga. Bundesbanki president ise ütles seda just kolm päeva tagasi. Me võime seista klassikalise usalduse kaotusest tingitud panganduskriisi veerel.

Kolmandaks, Euroopa on nakatunud nende riikide rahandusinstitutsioonide tegevusest, mis tingituna nende majanduste suhtelisest paigalseisust, ei ole võimelised kasumlikult tegutsema ja peavad seetõttu taotlema kasumit suurema riskiga. Sellest järelduvalt võib öelda, et järelevalveorganite, Euroopa ettenägelike võimuorganite, tegevus kriisi tekkimise ennetamisel on läbi kukkunud.

Seetõttu sekkus kriisi kulgemisse esimesena Euroopa Keskpank, mis teeb suurimaid rahasüste, peamiselt sellepärast, et see asub Euroopas, otse Euroopa südames, mis on majandusliku taastumise faasis, kus käesolev kriis võib muutuda kõige tõsisemaks. Seepärast vajame rohkem selgust selles suhtes, millised on tegelikud tagasilöögid ja kui tõsine see kriis tegelikult on.

Kahtlemata neljas näitaja, millest me praegustel asjaoludel omandame kogemusi, on lühidalt öeldes meie riiklike finantsorganite reaktsioon, Euroopa Keskpanga reaktsioon.

Minu arvates tegutses keskpank õigesti, tehes rahasüsti likviidsuse parandamiseks, sest praegu me näeme maksevalmiduse vähenemist. Siiski on tõsi ka see, et paradoksaalsel viisil pidi see juhtuma just siis, kui Euroopa tõstab süsteemi likviidsuse piiramiseks ja laenude ohjeldamiseks intressimäärasid. See on peamine vastuolu, mis nõuab asjakohast selgitust, mitte selliseid segadusseajavaid selgitusi, mida anti terve augustikuu jooksul.

Selgituste andmine on väga oluline, sest kõne all on miljonid perekonnad ja miljonid väikese ja keskmise suurusega ettevõtted, mis sõltuvad erinevatest intressimääradest Euroopas ja satuvad võlgadesse. Seetõttu on oluline, et me selgitame intressimäärade liikumise kulgu ja palume olla ettevaatlikud intressimäärade tõstmisel Euroopas, et tugevdada majanduskasvu ja luua uusi töökohti, sest praeguses ELi integratsiooni staadiumis on see meile hädavajalik.

  Pervenche Berès (PSE). – (FR) Härra juhataja, volinikud, daamid ja härrad, me peame olema realistlikud: hoolimata sellest, et me oleme Euroopas võimsad seaduseandjad, ei oleme me võimelised midagi ette võtma käesoleva kriisi algpõhjuste osas. Oleme jõuetud Ameerika Ühendriikide seadusandluse suhtes, millel puudub arusaamine tarbijakaitsest kinnisvaralaenude puhul, kas neid annavad siis pangad või teised institutsioonid.

Olgem realistlikud: me seisame silmitsi kriisiga, mille mõjude parandamine on kiireloomuline tegevus, kuid me peame siit õppust võtma ka pikemaks ajaks.

Väljendugem selgelt: meie Euroopa kodanikud on üsnagi õigustatult mures käesoleva kriisi tagajärgede pärast reaalmajanduse rahastamisele. Väljendugem selgelt: meie kaaskodanikud ei saa aru sellest, miks mõningate isikute, kelle palganumbrid ei järgi mingit majandusloogikat, poolt võetud riskidega toimetulemine on avaliku institutsiooni, nagu Euroopa Keskpank, ülesanne, mis on viimasel hetkel sunnitud sekkuma turu likviidsuse tagamiseks.

Tulgem selle olukorraga toime. Seiskem seal, kus eurooplased peaksid seisma, realismi ja ettepanekute pinnal. Lõpuks toimis keskpank viimase abinõu rakendajana. Siiski on see järelevalveorganina võimetu välja selgitama turuosaliste poolt võetud riskide tegelikku suurust. Me peame suurendama Euroopa järelevalvega seotud organite volitusi ja teie ülesandeks, volinik, on selles töös samuti aktiivselt osaleda.

Tulgem selle olukorraga toime: oleme aastaid kõnelenud õiglasest väärtusest ja seesama õiglane väärtus on tänapäeval halvendanud rämpslaenude hindamise tingimusi.

Tulgem selle olukorraga toime: volinik, mis puudutab krediidireitingu agentuure, siis IOSCO käitumisjuhis ei vasta praeguse olukorra nõuetele. Me vajame tõelisel konkurentsil põhinevat turgu, kus ei esine huvide konflikte ning mida iseloomustab suurem läbipaistvus.

Lõpuks, olgem utopistid ja lootkem, et sellisel moel loodud finantsmullist tõuseb ka kasu, mis lõpuks avab võimaluse pikaajaliste investeeringute rahastamiseks, mida Euroopa vajab kliima ja energiaga seotud väljakutsetega toimetulemiseks. Teinekord võib utoopia olla tegelikkuse parim kehastus.

  Andrea Losco (ALDE). – (IT) Härra juhataja, daamid ja härrad, leiame end siin parlamendis taaskord tegelemas sama probleemiga, millega seisime silmitsi juba juulis. Sellel ajal me väljendasime mõningat ebakindlust kriisi suhtes, mis siis alles ohustas euroala. See oli kriisi eelteade nagu näitasid Ameerika Ühendriikidest saabuvad uudised.

Mõnda aega on juba olnud selge, et kinnisvarahinnad Ameerika Ühendriikides olid äärmuslikult ülespuhutud ja et Ameerika Ühendriikide süsteem võimaldas liiga kergekäeliselt anda laene maksejõuetutele inimestele või anda laene väga kõrge intressimääraga, mille tagajärjel maailmaturul tekkinud rahutus oli paratamatu.

Kes on selles mängus osalised? Investorid, kodanikud, enamasti Ameerika Ühendriikide omad, kuid ka eurooplased, kannatavad selle negatiivse mõju tagajärjel; kodanikud ja investorid, säästjad. Seega on küsimus selles, kas see koda ja institutsioonid üldiselt on võtnud säästjate kaitsemise oma südameasjaks. Säästjate kaitsemine tähendab teiste osaliste poolt mängitud rolli mõistmist selles raamistikus või sellises asjade käigus, krediidireitingu agentuuride osa, mille tegevuses sageli ilmneb ühtsuse puudumine ja ülesaamatud vastuolud. Ma usun, et selle kõige kohta peaksid kehtima eeskirjad ja normid.

See kriis on juba valgust heitnud märkimisväärsele vastuolule ajal, kui Euroopa Keskpank on sunnitud turul raha liigutama ning samal ajal tõstma intressimäärasid inflatsiooniriskiga tegelemiseks. Loodame, et selline olukord kaua ei kesta.

Siiski, asjaolu, et selline asi toimub, tähendab, et peame endalt küsima, kuidas ülemaailmsel tasandil tegutsevate isikute suhtes kehtivad normid, kuna see kriis on taaskord päevakorda tõstnud üleilmastumise aspekti, võiksid määratleda iga üksikisiku käitumist.

  Guntars Krasts (UEN). – (LV) Härra juhataja, praegune rahanduslik ebastabiilsus ei oleks tohtinud tulla üllatusena, kuid selle tegelikuks saamine oli kõigile šokiks. Ebakindlad tarbimis- ja kinnisvaralaenud tõukasid tagant kasvavat likviidsusnõudlust. Turukorrektsioonid ilmnevad seetõttu, et raha on olnud pikka aega liiga odav, mis on õõnestanud investeeringute hindamise alusnorme. Usalduse puudumine turul on kahjustanud isegi tulutõotavaid varasid, mida allapoole toimuv hinnakorrektsioon ei oleks pidanud puudutama. Nüüd me võime olla kindlad, et kergesti kättesaadav odav raha ei raja stabiilset kasvu. Stabiilse kasvu põhialuseks on süsteemide proaktiivne reformimine, tõhusad investeeringud ja rohkem vabamalt ja enam läbipaistvamalt toimivad turud. Käesoleval hetkel keerlevad peamised hirmud likviidsuskriisi ümber, mis on muutumas maksejõuetuse kriisiks. Ebastabiilsus, mis saab alguse likviidsuskriisi kujul, võib manduda maksejõuetuse kriisiks, kuna turuosalised, kes on veendunud oma teadmiste ebapädevas tasemes, ei soovi üksteisele laenata. Kinnisvarakriis võib põhjustada tõsiseid komplikatsioone ka ELi liikmesriikides, mitte ainult Ameerika Ühendriikides. Investorite ja hoiustajate usaldus rahaturu vastu ei taastu enne, kui nad on veendunud hindamiste õigsuses. See tähendab, et riskide kindlustusmaksed võivad tõusta, mille tagajärjeks on tarbimise vähenemine ettevõtete ja majapidamiste poolt. See võib vähendada investeeringute liikumist või mõnel juhul ka need üldse peatada. Euroopa eelarve- ja rahanduspoliitika kujundajad peavad selleks valmis olema. Peamine vastutus olukorra stabiliseerimise eest langeb eelarvepoliitika kujundajatele. Rahanduspoliitika osas võime oodata madalamaid intressimäärasid, mida paljud Euroopa poliitikud on pikisilmi oodanud. Samal ajal ei peaks turg kinnistama eksitavat arusaama, et riskiinvesteeringud ei kao kuhugi. Nii laenude intressimäärad kui laenudega kaasnevad nõuded peaksid vähendama sellisest arusaamast tekkida võivat moraalset kahju. Pikaajaliselt peaksid keskpangad parandama finantsturgude regulatsioonimehhanisme, et luua suurem selgus ja kindlus nende osas. Tänan teid.

  Karsten Friedrich Hoppenstedt (PPE-DE). – (DE) Härra juhataja, volinik, daamid ja härrad, globaalsetel finantsturgudel valitseva ebastabiilsuse ulatus ei ole veel selge. Globaalse rahanduse nõrgad kohad on laenajate vähene usaldusväärsus Ameerika Ühendriikide kinnisvaraturul ja varade krediidiriskide hindamisel või nende auditeerimisel tehtud vead. Võiksime küsida, mis selles olukorras on Ameerika Ühendriikides juhtunud Basel II-s sätestatud raamistikuga; ma saan aru, et seda ei ole siiani rakendatud, kuid see oleks kasulik olnud.

Ameerika Ühendriikides on tänaseks ümber hinnatud kinnisvaralaene 120 miljardi Ameerika dollari väärtuses. Ainult see asjaolu on valla päästnud üldtuntud proportsioonide väärtuste ümberhindamisest tingitud šoki. Lähema kahe aasta jooksul kuulub ümberhindamisele veel ligikaudu 700 miljardi väärtuses kinnisvaralaene. Investorite suurem tundlikkus on dilemmat teravdanud, koos usalduse languse ja vähenenud sooviga kõrge riskiga investeeringuteks. Isegi pankade juhatusse kuuluvad direktorid võtavad praegu omaks, et nad ei teadnud, mida nad teevad. Investorite usalduse vähesus ja puudulikud realistlikud hinnangud on praegu takistuseks normaalsetele tasemetele tagasi pöördumisel, see on protsess, mis kahtlemata võtab oma aja ning ei säästa isegi pankade järelevalveorganite asjatundjaid.

Usaldust ei saa väljendada statistiliselt matemaatiliste valemite kaudu. Siiski, läbipaistvus tekitab ja säilitab usaldust ning hõlbustab riskide kontrollimist. Volinik, te mainisite Solvency II. Riskifondidest ja rämpslaenudest tulenevad riskid kaldusid kindlustussektoris siiani olema madalad; ja nii see peaks ka jääma. Seetõttu on Solvency II mõeldud õigete lähtekohtade ja algatuste paikapanemiseks.

Käesoleva ettepanekuga kehtestatakse alternatiivsele investeeringutele nagu riskifondid ja vara tagatisel emiteeritavad väärtpaberid, mis on sageli ka ohustatud tagatiseta laenude riskist, Solvency II normatiivse tulemusena 45 %-line omaosaluse nõue. See võib esmapilgul tunduda kõrge, kuid see tagab ettevõtete kindla ajendi sundida riskifonde oma investeeringuid investorile avalikustama. Minu arvates kehtib siin üks põhimõte, mis on järgmine: ainult need, kellel on endal vajalikult teadmised kõrge riskiga kapitalimahutuste tegemiseks, peaksid seda tegema.

Euroopa Parlament on pikka aega nõudnud läbipaistvust spetsiifiliste finantstoodete ja mehhanismide puhul. Komisjoni vastus luua täiendavaid läbipaistvuseeskirju 9000 ja rohkema olemasoleva riskifondi jaoks on hilinenud. Samuti on vaja läbipaistvuseeskirju krediidireitinguagentuuridele. Mõlemale tuleks kasuks globaalsete krediidiriskide realistlikum hindamine.

Paari viimase aasta jooksul on Euroopa eelarved ja majandus sattunud mitmesugustesse võlgadesse. Patt võtta laenusid ahvatlevalt madalate intressimäärade juures viib automaatselt tasakaalust välja rahanduse ja reaalmajanduse omavahelise toimimise.

  Ieke van den Burg (PSE). - Härra juhataja, selle finantskriisi kohta võib paljugi öelda, kuid kasutan mulle antud kahte lühikest minutit keskendumiseks kolmele valdkonnale, millega tuleb minu arvates tegeleda.

Esimene neist on puudulik reguleerimine. Mitu parlamendiliiget on seda juba öelnud. Selles kriisis on üheks võtmeküsimuseks uued komplekssed tooted ja eriti nende riskide hajutamine ja kindlustamine. Seda müüdi meile täiuslikult riskivaba meetodina, kuid nüüdseks on selgunud, et hajutamine on samuti tähendanud riskide ja ebakindluse vohamist, mis valitseb nüüd kõikjal.

Teine reguleerimist puudutav element on see, et enamasti toimuvad need tehingud väljaspool reguleeritud turgu: tegelemine börsil registreerimata väärtpaberitega ja riskifondidega, nagu siin on juba mainitud. Ma tõesti arvan, et peaksime uurima, kuhu need hämarad kohad viivad. Ma tean, et hr McCreevy ei ole nõus, kuid ma arvan, et nüüd on tõesti viimane aeg otsida võimalusi regulatsiooniks, mitte üleregulatsiooniks, mitte paanika külvamiseks, vaid tõesti teostada tõsine uurimus. See on asi, mida komisjon peaks tegema.

Veel üks koostisosa on puudulik informatsioon ja läbipaistvus. Ka seda on mitmed inimesed maininud. Mina soovin samuti nimetada reitinguagentuure ja nende hindamiskriteeriumeid, mida proua Berès samuti mainis, nimelt õiglase väärtuse probleem. See seondub minu kolmanda punktiga, milleks on puudulik kooskõlastustegevus ja koostöö. Seda elementi oleme nüüd näinud Euroopa Keskpanga poolt ettevõetud tegevustes, mis õigesti tagasid likviidsuse, kuid pangal ei olnud informatsiooni ja ei ole vahendeid nende karistamiseks, kes kriisi esile kutsusid. Euroopa Keskpanga, selle käsutuses oleva teadmuse ja järelevalve vahel peaks olema oluliselt tugevam seos. Väga tähtis element on koostöö ja Euroopa tasandil järelevalve tugevdamine ja taaskehtestamine, mis tõeliselt haaraksid turu tipus toimuvaid nähtuseid ja kõiki neid uusi nähtuseid.

Olen korduvalt nimetanud vajadust sellise Euroopa tasandil toimiva järelevalve osas. Siis inimesed ütlevad mulle, isegi kui nad on sellega nõus, et tuleb oodata kriisi ilmnemist, sest nad ei taju asja kiireloomulisust. Ma mõtlen, et nüüd on viimane aeg, kriis on kohal, seega peaksime tegutsema.

ISTUNGIT JUHATAB: MIGUEL ANGEL MARTÍNEZ MARTÍNEZ
Asepresident

  Olle Schmidt (ALDE). - (SV) Härra juhataja, selle suve finantsärevus on selgelt näidanud, kui integreeritud on turud. Globaalne finantsturg sõna otseses mõttes toimib kogu aeg, miljonite tehingutega, mis meid kõiki mõjutavad. Uued tehnoloogiad loovad täiesti uusi tingimusi. Võimalus luua paremaid väljavaateid investeeringute arenguks on suurenenud hüppeliselt. Riskikapitali olemasolu on siin eluliselt oluline. Paljud finantsinstrumendid, mida mõned on täna küsimuse alla seadnud, on olnud suures osas head ja suurendanud likviidsust ning investeeringuvõimalusi.

Paari viimase nädala möll finantsturgudel on näidanud, et on hea, kui Euroopas on tugev keskpank. Euroopa Keskpank oli suuteline reageerima kiiremini kui tema kolleeg Washingtonis ja suutis kiiresti tegutseda turgude rahustamiseks. Selle eest väärib Euroopa Keskpank kiitust.

Me ikka veel ei tea, kui kaua jätkub Ameerika Ühendriikides hüpoteeklaenude kriisi laienemine. Sügis on kriitiline, kuna siis avaldatakse uus statistika. Loodetavasti on siis tegemist normaalse tururegulatsiooniga ilma suuremate vapustusteta, mis mõjutaksid regionaalset majandust, mis on praegu üldiselt normaalne Euroopa Liidu siseselt. Loodan, ilmselt vastupidiselt mõnedele kaasparlamendiliikmetele siin, et meie siin Euroopas ei reageeri üle ega arva, et lahendus nõuaks alati rohkem reguleerimist ja otsuseid, mida tehakse kiirustades, nagu hr McCreevy ütles. Hoolimata Ameerika Ühendriikide Sarbanes-Oxley aktist, kus oli tegemist laialdase reguleerimisega, ei avastatud õigeaegselt riskantseid hüpoteeklaene. Sujuvalt toimiv finantsturg nõuab tasakaalustatud lähenemist, ning ruumi uutele meetoditele, mida kombineeritakse seadustega, mis omakorda tugevdavad tarbijate huvisid. Arvan, et finantsinstrumentide turu direktiiv (MiFID) on siin hea näide.

Minu kui liberaali jaoks on avatus ja läbipaistvus võtmeküsimusteks finantsturgudel. Samuti soovin näha suuremat koostööd ELi rahandusorganite vahel, et võidelda kriisisituatsioonidega ja anda kiireid vastuseid.

Härra juhataja, komisjoni liikmed, pean märkima: kui asjad lendavad vastu taevast terves maailmas, siis on selge, et väike valuuta ja väike turg, mida Rootsi endast kujutab, saavad mõjutatud välgukiirusel. Suvised sündmused on andnud mulle veel ühe põhjuse, miks Rootsi peaks eurole üle minema.

  Mario Borghezio (UEN). – (IT) Härra juhataja, daamid ja härrad, kokkuvarisemise sünge vari lasub ka Euroopa pankadel, põhjustatuna madala kvaliteediga tagatiseta laenudest. Mitmed nende haldusfondid läksid vastutustundetult liiale, koormates end tuletisväärtpaberitega. On suur risk, et see levib läbi erakapitali. Pangad on institutsionaalsetele investoritele vastutustundetult pähe määrinud kinnisvaravõlakirju ning sellega ka hoiustajatele, esitades neid kui AAA reitinguga – teoreetiliselt riskivabu nagu riiklikud võlakirjad – mis aga tegelikult on väga kõrge riskiga nagu laenud negatiivse omakapitali katmiseks.

Spekuleerimine, mida on lastud vabalt toimuda ülemaailmsel finantsturul, on pannud väikehoiustajad uskuma, et tehingud tuletisväärtpaberitega on kui kolmanda aastatuhande tarkade kivi. Miski ei ole tõest kaugem. See sündmusteahel ei ole veel katkenud ning need, kes on tegelikult vastutavad, jäävad karistuseta, nendeks on kõrgfinantsmajanduse mahhinaatorid. Siinkohal on kõnelejad vältinud süüdistavalt näpuga näitamist krediidireitingu firmade poole, kuid miks oleme lubanud finantstoodete riskide hindamist ja kontrollimist firmadele, mis on lähedalt seotud ja omavad huvi turu kasvu suhtes, mis on spekulatsiooni uimastava mõju all?

Palun teil võtta julgus kokku, et olukorraga selgelt silmitsi seista: tuletisväärtpaberite vale kasutamine ei ole mitte ainult kahjulik, vaid tuletisväärtpaberid on iseenesest kahjulikud. Tuletisväärtpaberid käituvad reaalmajanduse suhtes nagu liigkasuvõtmine hoiuse ja tootliku majanduse suhtes, nagu suur Ameerika luuletaja, Ezra Pound, õpetas meile oma laulus: „Liigkasuvõtmisega ei saa mees head kivimaja, mille iga kivi on siledaks lihvitud ja hästi kohale sobitatud, et kujunduks võiks varjata nende olemuse, liigkasuvõtmisega saab mehest Gonzaga, pilte ei maalita kestma ja inimestega koos elama, vaid neid tehakse müügiks ja kiireks müügiks, mis on patt looduse vastu. Pietro Lombardo ei sündinud liigkasuvõtmisest, Duccio ei sündinud liigkasuvõtmisest, samuti nagu Pier della Francesca, Zuan Bellin’ ei sündinud liigkasuvõtmisest ja ei sündinud maal „La Calunnia” liigkasuvõtmisest. Angelico ei sündinud liigkasuvõtmisest. Liigkasuvõtmine ajab peitli rooste, ajab rooste oskused ja meistrimehe. Liigkasuvõtmine surmab lapse emaüsas, see viib noore mehe kohtu alla, see on toonud suutmatuse voodisse noore pruutpaari vahele.” Liigkasuvõtmine ei ole viis valitseda maailma, ei ole viis kaitsta ausate, töötavate, tootvate ja säästvate inimeste laialdasi huvisid.

(Juhataja katkestas kõneleja)

  Poul Nyrup Rasmussen (PSE). - Härra juhataja, see finantskriis on kui äratuskell meile kõigile ja samuti ka volinik McCreevyle. Vaid mõned kuud tagasi kinnitas McCreevy meile, et jutud finantsriskidest ja kriisidest olid teoreetilised ja me ei pea enam tegelema mingite mullidega. Nüüdseks seisame just ühe ees, millel on tõsised tagajärjed, kui arvesse võtta tänast Financial Timesi, OECD ja teisi vastavaid institutsioone.

Mul on McCreevyle neli küsimust.

Esiteks, kui vaatame tuletisväärtpabereid – krediidiväärtpabereid, krediiditurgu – siis te süüdistate agentuure, et nad ei ole piisavalt head, mina aga ütlen, et me ei tea mitte midagi sellest, mis toimub. Kas olete praegu valmis välja pakkuma sellist avalikku väärtpaberite klassifikatsiooni, et avalikud ja eraõiguslikud agentuurid saaksid meile anda informatsiooni nendega seotud riskide osas? Sest täna on see võimatu.

Minu teine küsimus puudutab huvide konflikti. Kui võtame suurimad maaklerid, riskifondid ja erakapitalil põhinevad fondid, siis me näeme, et nad on seotud keerukate huvidega: nad teenivad tulu üksteise arvelt, nad kauplevad üksteisega ja me ei tea, mis toimub. Kas olete valmis sisse viima läbipaistvuse, avalikustamise ja aruandekohustuse reegleid, mis annab meile tegeliku võimaluse tururegulatsiooniks?

Mu kolmas küsimus on seotud pensionifondidega. Teame, et palgatöötajad ja töölised kannavad kahjumit, kuna on paigutanud oma raha riskifondidesse, mis spekuleerivad sellel riskiturul. Kas olete valmis sätestama reeglid, mis kaitsevad pensionifonde ja kindlustusfirmasid, kes püüavad paigutada palgatöötajate raha tulevikku selliselt, et nad saaksid oma hoiustelt intresse ja võiksid olla kindlad, et nende kahjumid on kontrolli all?

Mu viimane küsimus: kuidas te kaitsete seisukohta, et riskifondid, erakapitali investeerimisfondid ja investeerimispangad on viimane pelgupaik rahvusvahelistel ja finantsturgudel ilma mingite eeskirjadeta? Meil on olemas käsitlus pankade ja avatud investeerimisfondide regulatsioonist, miks peaksid teised – riskifondid, erakapitali investeerimisfondid, investeerimispangad – olema selleks viimaseks pelgupaigaks? Mina ei suuda seda selgitada, teie ei suuda seda selgitada. On aeg asetada meie ühised huvid ettepoole ja see on põhjuseks, miks meil on vaja reguleerida.

(Aplaus)

  Antolín Sánchez Presedo (PSE). – (ES) Härra juhataja, pärast tormi pole taevas veel selginenud, ning keset seda ebakindlust on tekkinud vajadus majandusliku stabiilsuse, rahalise turvalisuse, kasvu ning töökohtade loomise järele.

See kriis kujutab endast suurepärast võimalust hakata tegutsema neljas peamises valdkonnas.

Esiteks, peame tegutsema, et piirata selle mõju majandusele tervikuna. Turg reageeris häiretega aktsiahindades ning finantstingimuste rangemaks muutmisega. Euroopa Keskpanga vastus likviidsuse tagamisele oli positiivne.

Ennustatud tõusu ootel, mis saabuvat lähima paari kuu möödudes, on finantsasutused juba tõstnud intressimäärasid oma klientidele, võttes arvesse majanduskasvu ning Euroopa Keskpanga teateid. Loodan, et Euroopa Keskpank tegutseb tasakaalustatult ning mõistlikult meie majanduse huvides.

Teiseks, peame tegutsema, et parendada riskijuhtimist ning majanduse haldamist. Ülemaailmse finantsteenuste turu ja riikliku reguleerimise ning järelevalvesüsteemi vahel on sümmeetria. Kui me ei edenda neid eesmärke integreeritult Euroopa Liidu siseselt, ei suuda me neid esitada ka maailmas, ning me ei kaitseks ega seisaks oma kodanike huvide eest.

Kolmandaks, peame tegutsema, et muuta turg läbipaistvamaks. Riski mitmekesistamine ja hajutamine võib olla positiivne, kui see ei takista nende samade riskide kontrollimist turu poolt. Peame finantsriskide kaardistamiseks vastu võtma teatud meetmed.

Lõpuks peame tegutsema muutmaks ettevõtjaid palju vastutustundlikumaks. Piiratud sissetulekuga inimeste lõksumeelitamine väga kallite hüpoteeklaenudega, mida saab nimetada kiskjalikeks intressimäärade tõstmise perioodil ning kasvutrendi lõpul kinnisvaraturul, tekitab ilmtingimata probleeme.

Pangad, mis leevendasid hüpoteegitingimusi ülekandmisvõimaluse tõttu, väärtpaberite kvaliteedi kohta hoiatusi mitte andnud reitinguagentuurid, mõtlematult neid väärtpabereid ostnud investorid ning neid lisagarantiideta rahastanud asutused – kõigil neil lasub vastutus, ning meie peame tagama, et see tulevikus ei kordu.

  Peter Skinner (PSE). - Härra juhataja, rämpslaenamise protsess on tõesti osutunud suureks probleemiks, mis põhjustas tänavu suvel aset leidnud finantshäireid. See oli arusaadav, kuid mis jääb pisut selgusetuks, on investorite ning vastaspoole identifitseerimine, mis võib sattuda tähelepanu alla ning olla tähelepanu all ka edaspidi, ning see identifitseerimine on olukorrast pääsemiseks meile ülimalt oluline.

Üldjoontes seisavad selle taga, nagu me täna kuulsime, keerukad finantsinstrumendid, mida mõned seostavad alkeemia sugulasteadusega. Ometi peame millegi ettevõtmiseks neid ning häirete mõju enne tähelepanelikult ja ettevaatlikult uurima. Kui pingutame vastureaktsiooniga üle, siis võib see kaasa tuua samaväärset kahju, nagu me nägime seda laenutoodete hinnatõusu näitel. Pidagem meeles, et see ei mõju hästi Lissaboni protsessile.

Niisiis, mis ikkagi Ameerika Ühendriikides juhtus, et mõnega nendest küsimustest ühele poole saada? Võib öelda, et talliuks suleti just siis, kui hobune oli põllul, ja nii see ka oli. Üldiselt öeldes oli rämpslaenu valdkond reguleerimata. See on hetkel tõsiasi, millele otseselt keskenduti, kuna seda sektorit puudutavad reguleerimis- ning õigusloomealgatused, nagu mulle öeldi, on tulekul. Samal ajal loodi Valge Maja egiidi all kõrgetasemeline töögrupp, mille ülesandeks on jälgida krediidireitingu agentuure ning keerulisi finantsvahendeid.

Sellest võime järeldada, et koostöö Ameerika Ühendriikide ning teiste ülemaailmsete turgudega on ülimalt oluline, kuna meie järeldused turgusid puudutava läbipaistvuse kohta on ühesugused. Kui me seda ei tee, siis kuna ülemaailmsed turud on üksteisega nii tihedalt läbi põimunud, võime kaotada palju sellest kasust, mida on võimalik ühiseid järeldusi jagades saada.

Mis juhtus Euroopa Liidus ning mis Ameerika Ühendriikides? Suhtun kindlustundega sellesse, mida on teinud komisjon ning muidugi ka Euroopa Keskpank ja Ameerika Ühendriikide föderaalreserv. Nad aitasid rahustada turge, mis oligi nimelt see, mida pidime tegema.

Ometi võin nõustuda mõne kõnelejaga täna siin selles, mis puudutab proportsionaalsete vastuste nõudmist ning seda toetada oma kindlustundele tuginedes. Arvan, et turvalisus ning eriotstarbelised vahendid, mida koos krediidireitingu agentuuridega põhjalikult uuritakse, peavad olema avatud veel põhjalikumale uurimisele ning läbipaistvusele, ning see on selge, nagu Pervenche Berès juba ütles. Kuid olgem ausad ning tunnistagem, et keerulistest finantsinstrumentidest arusaamine on meist paljude jaoks raskendatud, ning krediidireitingu agentuuride roll on endiselt lahtine.

(Juhataja katkestas kõneleja)

  Udo Bullmann (PSE). – (DE) Härra juhataja, meie kui eurooplaste investeeringud turul, millest me täna räägime, moodustavad peaaegu 10% või ligikaudu 300 miljardit eurot. Meil puuduvad andmed, kui suur osa nendest 300 miljardist eurost on seotud „halbade” riskidega, kuid 300 miljardit eurot pole kaugeltki tühine summa: see on ligi kolmekordne ELi aastaeelarve, ning praeguse kriisi mõju on juba tunda. Minu kodumaal, Saksamaal, Euroopa Liidu suurima sisemajanduse kogutoodanguga riigis, on meie ootused, mis puudutavad tulevasi äritingimusi, ümber hinnatud madalamateks. Kolmekuulised hoiused on muutunud oluliselt kallimaks, mis tähendab seda, et aktiivseid ning terveid ettevõtteid, mis vajavad vahepealset rahastamist, võivad oodata raskused.

Sooviksin teada, mis on need õppetunnid, mida me kõigest sellest oleme saanud. Peaaegu kõik kõnelejad on arutelu ajal maininud krediitreitingu agentuure. Kui antud arutelust huvituv kodanik, leian ma Internetist järgmise info, mis viitab volinik McCreevy kõnele Dublinis 5. aprillil 2005:

„Krediidireitingu agentuuride suhtes ELi määrust käesoleval ajal ei kohaldata, ütles siseturu volinik Charlie McCreevy oma kõnes Dublinis 5. aprillil 2005. Volinik McCreevy ütles, et tal pole plaanis välja anda krediidireitingu agentuuridele mõeldud määrust, kuid sellist võimalust „vaadatakse regulaarselt üle”. Ta hoiatas, et võtab selle sektori „kontrolli alla”.

– (DE) Volinik, millal lõpeb vaatlusperiood, millal oleme valmis tegutsema, millal suudame heita valgust krediidireitingu agentuuride mustale kastile selleks, et üles riputada avaliku skooritahvli nende tegevusest ning eksimustest? Meie süsteem on enesekeskne, ebaefektiivne ning kahtlemata möödunud aegade pärand. Tahaksin ausat vastust. Me ei saa ilmuda järgmistel valimistel 2009. aastal avalikkuse ette ja öelda: meil oli komisjon; see veetis viis pikka aastat tehes suurt tööd probleemi olemust määratledes.

  Harald Ettl (PSE). – (DE) Härra juhataja, see on komisjonile piisavalt selge sõnum. Võime juba ette näha, et Ameerika Ühendriikide laenukriis mõjutab ebasoodsalt ka meid. Tasumata hüpoteeklaenude arv ületab juba Ameerika Ühendriikide riigivõlga. Isegi spekulatsioonid, mis toetusid kinnisvara väärtustamisele tulevikus ning hüpoteeklaenude madalamatele intressimääradele, osutusid tühjaks mulliks. Nüüd avaldatakse Ameerika Ühendriikides üha selgemalt kartust uue majanduslanguse üle. Pealegi, kaheksale kümnest majanduslangusest annab tõuke kinnisvarakriis. Nüüd teame, et kriis oli ettenähtav, kuid krediidireitingu agentuurid ei tulnud oma valvekoerarolliga toime. Kõrge riskiteguriga kapitaliliigid võivad põhjustada meile kõigile ja majandusele suurt kahju ning seega ei tohi seda kontrollita või spekulantide hoole alla jätta. Läbipaistvuse, avalikustamiskohustuse ning ka kontrolli tingimused peavad olema tagatud. Komisjon peab esitama selleteemalised ettepanekud.

  Benoît Hamon (PSE). – (FR) Härra juhataja, kriis on suuruselt kolmas viimase 10 aasta jooksul. Kas seda oleks olnud võimalik vältida? Charlie McCreevy väidab meile, et oleks. Selleks peame õpetama vaeseid, kellel raha pole, ka raha mitte laenama.

Mida kujutab endast reaalne olukord? Selle kriisi peamised tegelaskujud ning süüdlased on Ameerika Ühendriikide riskantsete rämpslaenude võtjad. Oma kasumi suurendamiseks laiendasid laenuandjad oma klientuuri suurte finantsprobleemidega majapidamiste arvelt. Aastal 2006 anti pooled laenudest sissetulekuallikat kontrollimata. Need laenuandjad teenisid raha laenudelt, mida poleks tohtinud kunagi anda. Laenuandjaid toetasid nende omad pangad; ometi kontrollivad viimaseid omakorda direktorite nõukogu, audiitorid ja reguleerivad asutused. Sellele vaatamata ei takistanud see pankasid krediidiagentuuridele raha laenamast või müümast klientidele hüpoteeklaenuga tulutoovaid ent riskantseid finantstooteid.

Neid väärtpabereid, mis olid tagatud riskantsete hüpoteeklaenude turu poolt, ostsid suurtes kogustes riskifondid, mille alaliseks tegevuspaigaks on peamiselt igasugustest eeskirjadest vabastatud maksuparadiisid. Järelikult ei toiminud terve kontrollimis- ning järelevalveahel.

Mu küsimus on väga lihtne. Mida tõsist võtab nüüd ette komisjon, vältimaks finantsturgude kiiret liikumist Ameerika Ühendriikide kinnisvaraturule uute vahenditega homme, millega kaasnevad samad tagajärjed: aktsiaturu kriis ning seejärel kasvulangus?

  Elisa Ferreira (PSE). – (PT) Härra juhataja, volinik, daamid ja härrad, finantskriisid ei piirdu kunagi finantssfääriga. Käesoleva kriisiga kaasnevad piirangud krediiditingimustes ning neid oodates on hinnad hakanud juba tõusma, Keskpanga homsest otsusest hoolimata.

Ettevõtjate kindlustunne on märkimisväärselt vähenenud ning, vaatamata volinik Almunia optimismile, pole majanduskasvu võimalik laiendada ega kindlustada. On isegi mitmeid piirkondi, mis kannatavad tõsiste majandusraskuste all.

Täna on seda raske teha, kuid sooviksin teada, kuidas seletada kodanikele, et majapidamiste murettekitav võlgade kasv, riigisektori investeeringute stiimulite puudumine, Euroopa päritolu kaupade ekspordi ülehindamine intressimäärade juhtimise tõttu ning ka muud faktorid, on vältimatud ohverdused. See oli traditsiooniline vahend olematu inflatsiooni kontrollimiseks. Praegu on võimalused liigselt riskantsete finantsala ettevõtjate sammude selgelt ennustavate tulemustega toimetulemiseks piiratumad, ning need on sammud, mida me ei suutnud või ei tahtnud õigeaegselt reguleerida.

Arvan, et siit võime teha kaks järeldust. Esiteks, nagu juba mainiti, on finantsturgudel vaja parandada reguleerimist, läbipaistvust ning koostööd. Teiseks on tingimata vaja üle vaadata suhe rahapoliitika ning reaalmajanduse, perekondade, investeeringute ja tööhõive vahel.

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Härra juhataja, daamid ja härrad, minu sõnavõtt on lühike, kuna juba oma esimeses kõnes avaldasin nõukogu käesolevat teemat puudutavad põhiseisukohad.

Tahaksin nüüd tänada kõiki siinviibijaid kõnede ning ettepanekute eest ja öelda, et tegin neist ning teie muredest endale märkmeid, eriti just neist, mida ma nimetaksin ühiskondlikeks, see tähendab hiljutise finantskriisi võimalikest tagajärgedest kodanike jaoks. Peame seda punkti silmas kui aspekti, mille üle tundsid muret mitmed parlamendiliikmed.

Soovin veel kord kinnitada, et meie, nii eesistujariik kui nõukogu, jätkame tööd järelevalvetavade ühtlustamise alal ning samuti skeemide ja mehhanismidega, mis võimaldavad pidevalt usaldatavusnormatiivide raamistikku parendada.

Nii nõukogu kui komisjon mainisid, et hetkel näitavad olemasolevad andmed, et oleme oma majandus- ning finantseesmärgid täitnud: defitsiiti puudutava eesmärgi, ning ka majanduskasv ning tööhõive on kasvujoonel. Ometi jääme selles osas täiesti realistlikeks, ja – kuna realismi siin juba mainiti – sooviksin, et ka eesistujariik ning nõukogu jääksid realistlikeks. Võtame tähelepanu alla kõik teemad, võimalikud tulevikuarengud, ning eesistujariik ja nõukogu, kuna see on neile kohane, tegutsevad vajadusel sobival moel ja algatavad vastuse igale kahtlusele ning probleemile, mis võib tekkida.

  Joaquín Almunia, komisjon. − (ES) Austatud juhataja, seoses reaalmajanduse häiretega või teisisõnu kriisiga, kui te eelistate seda nimetada nii, mis leidis aset finantsturgudel viimaste nädalate jooksul, kordan, et meie esialgsete hinnangute kohaselt – avaldame prognoosid teisipäeval – kuid ka arvamuste kohaselt, mida on avalikustanud teised asutused ning riiklikud ja eraõiguslikud institutsioonid, saab häirete mõju majandustegevustele, majanduskasvule ning tööhõivele Euroopa riikide majandustes 2007. aastal olema tuntav, kuid seda õige vähesel määral.

Suur osa 2007. aasta tulemustest on juba garanteeritud kahest esimesest kvartalist pärit tulemuste põhjal, samuti meie praegust majandusolukorda peegeldava kolmanda kvartali olemasoleva informatsiooni põhjal ja majandusliku taastumise positiivse inertsi põhjal, mis rajatud headel ning tugevatel, aastast 2006 pärit alustel.

Riskid saavad selgema kuju, mida lähemale me liigume aastale 2008. Meie maikuu prognooside kohaselt mõjutas juba 2008. aasta kasvumäärasid küpsev majandustsükkel ning keskpankade langetatud rahanduspoliitilised otsused. Nii Euroopas kui väljaspool on käesolev finantskriis, finantshäired ja nendega kaasnev laenutingimuste karmistamine suurendanud või suurendab nüüd 2008. aasta tulemuste langemise ohtu, kuid leian siiski, et veel on vara teha lõplikku analüüsi, mis viiks sellel teemal lõppjäreldusteni.

Peame lootma, et sedavõrd kuivõrd need paljud faktorid, mis on viimaste nädalate häireid soodustanud, seonduvad usaldusega, on juhul, kui me taastame usalduse ning panustame usalduse parandamiseks või tugevdamiseks rangele visioonile ja olukorra diagnoosimisele, tõotavad 2008. aasta tulemused olla paremad või vähem murettekitavad kui mõnele tundub.

Arvan, et enamik kõnelenutest nõustuvad üldjoontes selles, mis põhjustas volatiilsuse kasvu ja häireid finantsturgudel, ning samuti arvan, et lahenduste leidmise vajalikkuse osas valitseb nõusolek. Siiski ei ole need lahendused kerged ning me ei tohiks reageerimisega üle pingutada.

Just nagu head näitlejad teatris, ei tohiks head poliitikud reageerida kriisiolukordades liiga jõuliselt. Peame tegema üksikasjalikuma analüüsi ja faktidest palju rohkem aru saama, ja leidma efektiivsed lahendused olemasolevatele, ilmselgetele ning veel avastamata väljakutsetele.

Kui me heidame pilgu tagasi parlamendi aruteludele või näiteks Valuutafondi või Keskpanga aruannetele finantsstabiilse kohta, Euroopa Komisjoni analüüsidele ja meie endi hiljutistele sõnavõttudele, siis me ei teadnud kus ja millal sarnane häire ilmneb, kuid teadsime info põhjal finantsturgude arengu, finantsinstitutsioonide poolt kasutatavate keerukate instrumentide ning tehnoloogiate kohta, et häirevõimalus oli olemas. 

Kordan seda, mida mainisin alguses: Euroopa majandus püsib ikka veel tugevatel alustel. Euro kaitseb meid. Jällegi on see tõestanud oma võimet kaitsta ja neelata endasse vapustused, mis muudel tingimustel, enne euro kasutuselevõttu, oleks meile kaasa toonud palju suuremaid raskusi, seda nii rahalisest kui finantsilisest seisukohast lähtudes ning meie reaalmajanduses, ja lõpetuseks, arvan, et Euroopa Keskpank käitus augustis oma kohustusi täites mõistlikult ning õigesti.

  Charlie McCreevy, komisjoni liige. − Härra juhataja, võtan korraks sõna. Olen täiesti nõus, et me ei saa jätta tähelepanuta järelevalvet puudutavaid katsumusi, mis kerkisid aina keerulisemaks muutuvate finantstoodete ning bilansiväliste vahendite tõttu. Ei saa me olla ka naiivsed ning uskuda, et Basel I, Basel II ja Solvency II lahendavad kerkinud probleemid. Õppetunde on veel, ning mainin neid ka edaspidi.

Nagu ma oma avasõnas mainisin, arvan, et kerge, põhimõtteline reguleerimine on parim lähenemisviis. Olen kindel, et suurem õiguslik reguleerimine oleks praegu halvim, mida me finantsturgudele teha saaksime. Igal juhul olen seisukohal, et suurema reguleerimise järele pole vajadust. Poul Nyrup Rasmussen võib üllatuda teada saades, et nõustun millegagi, mida ta on avalikult toetanud, nimelt suurema läbipaistvusega. Siiski on selle saavutamiseks ka teisi võimalusi peale reguleerimise.

  Juhataja. − Arutelu on lõppenud. 

Kirjalikud avaldused (artikkel 142)

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Selle arutelu eesmärk oli selgitada käesoleva hetke põhiküsimust, see on rahanduse ebastabiilsuse tekkepõhjust. Probleemi kindlakstegemisest pärast selle ilmnemist ei piisa. Abinõude pakkumisest on abi vähe, kuna praktikas leevendavad need teatud tagajärgi vaid ajutiselt, ent lühemas ning pikemas perspektiivis ei muutu midagi.

Me kõik teame, et reaalmajandus põhineb kauba tootmisel, turustamisel ning tarbimisel vastavalt inimeste vajadustele, olgu need vajadused tegelikud, kujuteldavad või reklaami abil loodud. See tähendab, et ringluses olev raha peab sellesama reaalmajandusega kokku langema; ning ometi nende ahnusest, kes soovivad veel rohkem raha teenida, rajati väärtpaberibörsid ja tekkisid spekulatiivsed kasumisaajad kasiinomajanduse näol, tõugates tootmissektori teisele kohale ning julgustades rahanduse osakaalu suurenemist majandussüsteemis.

See ongi antud probleemi juur, mida keskpangad püüavad leevendada, lastes ringlusesse rohkem raha ning tõstes intressimäärasid. Mainitud protsessidel on omad piirangud ning nendega kaasneb oht uute spekulatsioonimullide tekkeks või reaalmajanduse jätkuvaks kahjustamiseks, suurendades perekondade kulusid.