Istungi stenogramm

Kolmapäev, 5. september 2007 - Strasbourg

1. Istungi algus

ISTUNGIT JUHATAB: HANS-GERT PÖTTERING
President

(Istung algas kell 9.05.)

2. Terrorismivastane võitlus (arutelu)

  Juhataja. − Järgmine päevakorrapunkt on ühine arutelu järgmiste suuliselt vastatavate küsimuste üle:

– O-0046/2007, mille on nõukogule esitanud härra Weber Euroopa Rahvapartei (Kristlike Demokraatide) ja Euroopa Demokraatide fraktsiooni nimel, proua Roure Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni nimel, härra Alvaro Euroopa Demokraatide ja Liberaalide fraktsiooni nimel ning proua Muscardini ja proua Angelilli fraktsiooni Liit Rahvusriikide Euroopa eest nimel terrorismivastase võitluse kohta (B6-0139/2007) ning

– O-0051/2007, mille on komisjonile esitanud härra Weber ja Härra Daul Euroopa Rahvapartei (Kristlike Demokraatide) ja Euroopa Demokraatide fraktsiooni nimel, proua Roure Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni nimel, härra Alvaro Euroopa Demokraatide ja Liberaalide fraktsiooni nimel ning proua Muscardini ja proua Angelilli fraktsiooni Liit Rahvusriikide Euroopa eest nimel terrorismivastase võitluse kohta (B6-0313/2007).

  Kathalijne Maria Buitenweg (Verts/ALE). - Härra president, ma palun, et me ei alustaks enne, kui nõukogu on kohal, kuna minu arust on üsna kummaline, et me oleme nõukogule, samuti komisjonile, esitanud suuliselt vastatavad küsimused ning arutame neid üksnes komisjoni kohalolekul. Sellel pole mõtet. Tohin ma paluda, et me katkestame selle, millega oli kavas praegu jätkata, kuni nõukogu on siin, et meid ära kuulata?

  Juhataja. − Vabandage proua Buitenweg, et ma nii ütlen, kuid ma ei pea seda asjakohaseks, kuna meil pole aimugi, millal nõukogu saabub. Me võime jääda ootama niikaua, kuni pole enam üldse võimalik meie arutelu pidada. Lisaks algab arutelu fraktsioonide esindajate kõnedega. Seepärast teen ettepaneku nendega algust teha.

Kas täiskogu on sellega nõus?

(Parlament otsustas alustada arutelu)

  Joseph Daul (PPE-DE), autor. – (FR) Härra juhataja, komisjoni president, daamid ja härrad, terrorismivastane võitlus on ala, kus Euroopal tuleb lülituda ümber virtuaalsusest tegelikkusesse. Terrorismi ülemaailmne mõõde nõuab ülemaailmset reaktsiooni. Poliitilise Euroopa ülesehitamine hõlmab suutlikkust terrorismi lõplikult välja juurida – me oleme sellest veel väga kaugel. Meie fraktsioon on käesoleva arutelu algatanud, sest usume, et Euroopa ei ole siiani veel täielikult teadvustanud eesseisvate ohtude tõsidust.

Esimene väga otsene oht on terroristlikest islamistlikest ja rühmitistest nagu ETA Hispaanias tulenev oht meie igapäevasele julgeolekule. Volinik, me näeme seda iga päev. Teine sama murettekitav oht seisneb selles, et need jõulised võrgustikud võivad üle võtta Euroopa demokraatiate poliitilise kultuuri, et õõnestada meie põhiväärtusi ning asendada need oma usuliste põhimõtetega. Meil on vaja kindlustada, et liikmesriigid teevad rahvusvahelise terrorismi vastases võitluses enam koostööd. ELi terrorismivastase tegevuse koordinaatori härra de Vries`i ameti mahapanek märtsis ning suutmatus teda siiani asendada, näitab kui palju tööd siin on vaja veel teha. On tõsi, et härra de Vries loobus ametist isiklikel põhjustel, kuid on hästi teada, et talle antud puudulikud ressursid muutsid võimatuks talle pandud ülesannete täideviimise.

Me palume nõukogul, mis ei ole kohal, tema eesistujal ning samuti ÜVJP kõrgel esindajal härra Solanal ja komisjoni presidendil härra Barrosol täita oma kohustusi ning nimetada nii kiiresti kui võimalik ametisse uus ELi terrorismivastase võitluse koordinaator koos piisavate ressurssidega.

Daamid ja härrad, terroriorganisatsioonide vastane võitlus nõuab suurt püsivust ning ei tohi sisaldada läbirääkimisi või järeleandmisi. Terroriorganisatsioonid ei ole tavapärased tsentraliseeritud vormis ühendused, millest võib tavaliste sõjaliste operatsioonidega jagu saada. Nad tegutsevad võrgustikena, kasutades väga keerukaid tehnoloogiaid oma kuritegelike operatsioonide läbiviimiseks. Meil on võimalik neid võrgustikke neutraliseerida üksnes kindlate rahaliste, inimressursside ja luureallikate jätkuval ühisjõul. Üksteist austades, tagades seaduste ja üldiste vabaduste elluviimise, kinnitades uuesti oma nägemust sellest, mis on inimlik ja milline peaks olema elu ühiskonnas, ning ühiselt tegutsedes, teeme me lõpu terrorismile, mis küll kasutab 21. sajandi vahendeid, kuid lähtub eelarvamustest ja kasutab kõige ebainimlikumaid meetodeid.

See ei ole, nagu sageli öeldakse, tsivilisatsioonide kokkupõrge, vaid vastasseis nende vahel, kes seavad kõige kõrgemale üksikisikute austamise ja pluralismi, ning nende vahel, kes džihaadi nimel kõrvaldaksid igaühe, kes ei mõtle samamoodi nagu nemad või kellel on teised tõekspidamised. 11. septembri ohvrid, keda me mõne päeva pärast, viie aasta möödumisel traagilistest sündmustest Manhattanil, mälestame, kuid ka 11. märtsi Madridi ja Londoni pommiplahvatuste ohvrid sunnivad meid otsustavalt tegutsema. Eurooplased vajavad julgeolekut, kindlustatust oma tööelus, energiavarustuse ja toiduga varustatuse kindlust. Vähim, mida me saame Euroopa jaoks teha, peale rahu tagamise, on teha kõik võimalik, et tagada kõige põhilisem julgeolek, isiklik julgeolek.

  Martine Roure (PSE), autor. – (FR) Härra juhataja, nõukogu eesistuja, volinik, liikmesriigid on sisse seadnud mitmeid vahendeid terrorismi vastu võitlemiseks Euroopas. Ometi seisavad mitmed Euroopa riigid jätkuvalt silmitsi märkimisväärse terrorismiohuga ning seepärast on aastaid pärast nende vahendite jõustumist vajalik hinnata Euroopa õigusaktide rakendamise tõhusust sellel alal.

Vaatamata meetmetele julgustada terrorismi vastu võitlemise eest vastutavaid asutusi teavet jagama, on selge vajadus vastastikuse usalduse järele. Et võimalda terrorismivastase võitluse tõelist tõhusust, ei ole meil vaja teha täiendusi kehtivatesse õigusaktidesse, vaid jälgida, et liikmesriigid neid korralikult kohaldavad. Ma arvan, et me peaksime keskenduma eelkõige liikmesriikide vahelise koostöö olulisele parandamisele.

Hindamine võimaldaks meil ka asjaomased määrused uuesti läbi vaadata. Protsessi käigus on minu arvates vaja taastada tasakaal kaaskodanike julgeolekuvajaduse ning eraelu kaitse õiguste säilitamise vahel. On vastu võetud teatavad meetmed, mis on meie kaaskodanikele väga piiravad ning me võime nüüd tagantjärele näha, et mõned neist ei ole andnud selliseid tulemusi nagu me ootasime ning võivad vastupidi luua julgeolekust vale ettekujutuse.

Terrorismivastane võitlus nõuab ka paremat koostööd Euroopa Liidu ja selle partnerite vahel üle kogu maailma. Oma atlandiülestes suhetes näiteks peaksime me nõudma ühise terrorismivastase võitluse strateegia koostamist, mis austab põhiõigusi ja privaatsust. Euroopa Liit peaks nendes küsimustes võtma ülemaailmse lähenemise ning kehtestama üldpõhimõtted USA partneritega peetavaks teabevahetuseks ning selle teabevahetuse raames andmete kaitsmiseks.

Lõpuks, Euroopa Parlament on sageli jäänud eemale nõukogu terrorismialastest aruteludest. Ma arvan, et meile on tähtis pidada tõelist arutelu, mis viib parema Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide demokraatliku kontrollini.

  Alexander Alvaro (ALDE), autor. – (DE) Härra juhataja, aastatel 2001–2007 on kuus aastat olnud poliitiliselt motiveeritud terrorismivastast võitlust. Ainus, mida oleme selle kuue aasta jooksul näinud, on igale võetud meetmele poliitilise vastuse otsimine. Ma ei oska siiski välja tuua lähenemist Euroopa terrorismivastase poliitika suhtes globaalses kontekstis. Millist rolli me etendame? Millist rolli me tahame ülemaailmselt etendada? Kas meil on olemas üldplaan?

Tänini ei ole ma näinud ühtegi komisjoni ega nõukogu – ega muuseas ühegi liikmesriigi – plaani või dokumenti, mis pakuks välja lühiajalise, keskmise pikkusega või pikaajalise terrorismivastase strateegia. Me oleme käivitanud lühiajalise toimega meetmeid rahavoogude tõkestamiseks – mis on olnud suurepärased. Me oleme lasknud käiku meetmeid, mille eesmärk on võidelda terrorismiga mõõduka aja jooksul, tuues isikutuvastusdokumentidesse sisse biomeetrilised andmed – mida ma isiklikult ei pea õigeks lähenemiseks, kuid mille otsustas poliitiline enamus.

Pikemas perspektiivis ei näe ma arengutoetuse valdkonnas, julgeolekupoliitika mõttes, mingit arengut ega liikumist. Samuti ei näe ma mingit muutust nende kultuuride austamises, kust terrorism võib oletuslikult pärineda; see tähendab muutust jõupingutuste näol, et pigem aktsepteerida ülemaailmastunud olelust, rahulikult üksteisega üleilmastunud maailmas koos eksisteerida, kui välja minna ja püüda oma ühiskonda ülejäänud maailmale edasi anda. Seepärast on küsimuseks: millise rolli Euroopa võtab?

Alates 11. septembrist 2001 on vastus sellele küsimusele koosnenud mitmesugusest tegevuslusest: iga kord, kui toimub rünnak, püüavad vastavad valitsused rahvale kindlustunde tagasi anda, käivitades lühiajalisi meetmeid, olgu selleks brittide ägedus andmete säilitamise läbisurumisel vahetult pärast traagilisi rünnakuid Londonis või Saksamaa püüdlus suruda läbi online otsingud. Puudu on põhiplaan. Põhiõiguste rikkumised üksi, mis kaasnevad hädaolukorra seadustega, ei lahenda probleemi. Kui soovime edukalt terrorismi vastu võidelda, peame me pigem määratlema Euroopa ülemaailmse rolli selles võitluses, mitte jätkama riigisisest tegevuslust, mida viiakse läbi üksnes Euroopas.

  Cristiana Muscardini (UEN), autor. – (IT) Härra juhataja, daamid ja härrad, asjaolu, et see arutelu lükati juulist edasi septembrisse ning me peame arutlema küsimuste üle, mida tahame tõstatada praegustes tingimustes, nõukogu puudumisel, näitab iseenesest, et Euroopa ei ole tegelikult valmis terrorismiprobleemi kindlalt ja laiaulatuslikult käsile võtma, ning et see parlament on kahjuks poliitilises mõttes endiselt liiga nõrk.

Kunagi kui terrorirühmitused levisid mitmes ELi riigis, olid meil siseprobleemid, Euroopa oli juba suures osas ühinenud ning käis juba jutt ühisest strateegiast, mis kunagi ei teostunud. Jõudis kätte aasta 2001 ja me mõistsime, et terrorism on ülemaailmne nähtus, mis ei ole püramiiditaoline organisatsioon, vaid koosneb rakkudest, mis on omavahel ühenduses peamiselt Interneti ja parimate IT-süsteemide kaudu, ning mis on juurdunud üle maailma ja on võimeline tegutsema kuidas tahab ja millal tahab.

Sellele vaatamata ei ole olemas Euroopa Liidu poliitikat Interneti kontrollimiseks või täpsete julgeolekueeskirjade andmiseks kodanikele, kes ei mõista, millised meetmed on EL vastu võtnud või milliseid kavatsetakse lähitulevikus vastu võtta. Kõige tähtsam meede on panna vastutus teenuseosutajatele, kes haldavad saite, kus soodustatakse, toetatakse või õigustatakse terroritegevust, näiteks selliste saitide likvideerimise kaudu, mis on otseselt või kaudselt seotud isikutega, kes levitavad, õhutavad või õigustavad vägivalda. Šveitsis on seda kõike juba pikka aega tehtud, samal ajal kui Euroopa endiselt kõhkleb ja asjatuid kõnelusi peab.

Puudub ühine seisukoht petislike usuliste koosolekukohtade või petislike imaamide järelevalveks, kes, nagu on hiljuti juhtunud Hollandis ja Itaalias, on kasutanud kohti, mis peaksid olema mõeldud palvetajatele, et külvata viha, kavandada rünnakuid, õhutades vägivalda Lääne, demokraatia, inimõiguste, sealhulgas naiste õiguste, vastu, algatades tegelikult terrorirünnakuid meie linnades.

Härra juhataja, enam ei piisa ühisest terrorismivastasest strateegiast rääkimisest – meil on vaja tugevust ja julgust, et võtta otsuseid, tegutseda ühelt poolt tulevaste rünnakute ärahoidmise nimel ning teiselt poolt eesmärgiga neutraliseerida terrorirakukesi, mis varitsevad pimeduses ja toodavad usuvahetajaid, kasutades meie vabaduse väärtusi, usu- ja sõnavabadust, et rünnata vabadust ennast.

Äsjased lõhkeainerünnakute kavandamises kahtlustatavate inimeste arreteerimised Taanis on tõestuseks, et praegu pole sobiv aeg valvsuse vähendamiseks, ning et Taanis vastu võetud terrorismivastased seadused toimivad, samas on arreteerimised ka hoiatussignaaliks kogu ELile. Me ei või enam loota üksnes riigisiseste seaduste või üksikute riikide uurimisjõudude tõhususele, me vajame enam kooskõlalisust.

Liiga sageli peitub poliitilise korrektsuse taga suutmatus või vastumeelsus teha otsuseid. Ohtu satub demokraatia, vabadus ning üksikisikute õigus elada rahus ja vabaduses. Vabadus saavutatakse ettekirjutuste kaudu. Me peame tegema seda, mis on poliitiliselt õige mitte üksnes oma rahvaste kindlustamiseks, vaid ka nende kaitsmiseks kogu maailmas, kes austavad oma õigusi ja on teadlikud oma kohustustest. Iga viivitus teeb meid pahateo kaasosaliseks.

Olgu käesoleva arutelu lõpptulemuseks ühine kohustus astuda koheseid samme, mitte oletatavate vasak- või parempoolsete seisukohtadega, vaid tugev ja ühtne seisukoht. See on parim austusavaldus nende elude mälestuseks, kes alates 11. septembrist kuni tänaseni on üle kogu maailma julmade tegude läbi katkenud. Mõistku igaüks meist, et terrorism on inimsusevastane kuritegu.

  Kathalijne Maria Buitenweg (Verts/ALE), autor. – (NL) Härra juhataja, minu kõige tähtsam küsimus nõukogule on tegelikult see, kas ta peab end ekslikuks. Kas on mõeldav, et nõukogu teeb aeg-ajalt vigu või on ta kõiketeadev? Kas nõukogu usub, et kõik viimastel aastatel terrorismivastaseks võitluseks võetud meetmed on olnud kõige õigemad? Samuti, kas on tõepoolest väljaspool kahtlust, et oleks toimunud mingitki ebaproportsionaalset kodanikuõiguste rikkumist? Kui nõukogu on eksimatu, tähendab see, et ei ole vaja mingit hinnangu andmist, kuid kui nõukogu usub võimalusse oma arusaamist parandada, on hindamist vaja. Ma tahaksin ka, et nõukogu teavitaks meid arutelu käigus, kas on mingeid kindlaid meetmeid, mis on nende arust puudu, teatavaid meetmeid, mida nad nüüd peavad vajalikuks, kuid mida ei ole veel võetud. Tõepoolest, kas praeguseks on kavandatud mingeid meetmeid? Kodanikuõiguste rikkumised on Euroopa õiguse alusel lubatud, kuid need on õigustatud vaid juhul, kui vastavad tarvilikkuse, proportsionaalsuse ja tõhususe kriteeriumidele ning inimestel on võimalus end kuritarvituste vastu kaitsta. Ma tahaksin näha nõukogu hinnangut kõikidele viimastel aastatel võetud meetmetele ning samuti nende nimetatud kriteeriumidele vastavuse kontrollimist. Kas nõukogu saab seda meile täna lubada?

Lubage mul tõsta esile mõned aspektid, mis vajavad igakülgset hindamist. Esiteks kuritarvitamise aspekt: kas on mõeldav, et kodanikud võiksid tahtmatult sattuda ohvriteks? Ma tahaksin esitada näitena terrorismis kahtlustatavate nimekirjade koostamise. Siinkohal ei ole küsimuseks mitte üksnes see, kuidas inimesed või organisatsioonid nendesse nimekirjadesse lisatakse, vaid ka see, kuidas neid sealt eemaldatakse. Oletame, et teie nimi ilmub nendesse nimekirjadesse. Kõik teie varad ja pangahoiused külmutatakse, kuid ametivõimud ei võta teid koheselt vastutusele. See tähendab, et pole õiguslikku menetlust, milleks tunnistust esitada. Põhimõttest süütuse kohta kuni süüdimõistmiseni on loobutud. Pealegi suudan ma täiesti ette kujutada, et pangahoiused külmutatakse enne, kui see asjaolu on teatavaks tehtud ning raha on hetkega teisel pool maailma. Ometi ei suuda ma ette kujutada, et me aktsepteerime asjaolu, et inimesed jäävad edasi nimekirjadesse ja neid seega jätkuvalt karistatakse ilma, et oleks tõendatud nende süüd. See on kriminaalõiguses tõendamiskohustuse vastuvõetamatu ümberpööramine. Esimese astme kohus on juba mitmel korral sedastanud, et sellist menetlust tuleb muuta. 11. juulil otsustati kohtulikult, et Al-Aqsa ja José María Sison olid nimekirja pandud ekslikult. Ma tahaksin kuulda, millised õppetunnid on nõukogu nendest kohtuotsustest saanud, ning kas ta on valmis muutma või hindama otsustusprotsessi selliste nimekirjade koostamise suhtes ja ka vaatama üksikisikute võimalusi õigluse saavutamiseks.

Minnes edasi tõhususe juurde: kas kõnealused meetmed on tõhusad? Ma tahaksin tuua näiteks meetmed vedelike kohta. Üle miljoni inimese Euroopas peab endiselt enne oma lennule minemist nägema vaeva plastikaatkottidega, täites neid sõnakuulelikult 100 ml pudelitega – mis sageli jõuavad prügikasti, kuna reisijad on selle eeskirja unustanud – ning siin ei ole tegemist ülemäärase kodanikuõiguste rikkumise ega ahistamisega. Kas kõnealune meede on siiski tõhus? Kas nõukogu on valmis sellele teadusliku tõenduse alusel hinnangut andma?

Siinkohal jõuan ma proportsionaalsuse küsimuseni. Kas kõnealused meetmed on proportsionaalsed? See on veel üks tähtis aspekt hinnangu andmisel. Lubage mul võtta näiteks reisijate andmed ja leping Ameerika Ühendriikidega. Minu fraktsioon suudab samuti täielikult mõista riikide soovi teada, kes nende territooriumile siseneb. Peamiseks probleemiks ei ole mitte niivõrd see, et nõutakse ülemäära suurt hulka andmeid, vaid et neid saab nõuda väga erinevatel eesmärkidel. Nõukogu õigustab sellist meedet alati sõnadega, et kõik see on vajalik terrorismivastaseks võitluseks. Nagu lepingus on sedastatud, võib „vastavalt USA seadustele” neid andmeid siiski kasutada ka muudel eesmärkidel. Seega on teoreetiliselt võimalik, et eesmärgiks ei ole mitte üksnes terrorismiga võitlemine, vaid ka jalgrattavarguse või pangapettuse lahendamine. Kas on proportsionaalne kõnealuseid andmeid selliselt kasutada? Kas nõukogu on valmis lepingut ka nendel alustel taas läbi vaatama?

Ja lõpuks tarvilikkus. Ma tooksin näiteks liiklusandmete säilitamise kuni kaheks aastaks, millele minu fraktsioon oli vastu, kuid mida toetas täiskogu enamus. Kogu teave, mida olen tänaseks näinud, tõestab, et kõige tõhusamad ja tarvilikumad on kuni kolme kuu vanused andmed. Kas nõukogu on valmis andma hinnangut selle kohta, kas andmeid, mida säilitatakse kauem kui kolm kuud, tegelikult ka kasutatakse? Lühidalt, kas nõukogu on valmis teostama hindamist, mille aluseks on tõhususe, proportsionaalsuse ja tarvilikkuse kriteeriumid, ning samuti hindama võimalust võidelda ahistamise vastu?

Viimane aspekt hinnangu andmisel on nõukogu seisukoht inimõiguste rikkumiste suhtes Euroopa Liidu piires seoses CIA tegevusega. Euroopa Parlament on neid uurinud nii põhjalikult kui võimalik ning minu arust on äärmiselt kahetsusväärne, et me ei ole kunagi kuulnud ühtegi nõukogu kommentaari. See võiks sisaldada nõukogu arvamust selle kohta, milliste aspektidega kõnealuses raportis ta nõustub ja millistega mitte ning millised meetmed ta kavatseb võtta. Kas nõukogu on valmis andma oma vastuse Fava raportile või vaikib ta jätkuvalt?

  Giusto Catania (GUE/NGL), autor. – (IT) Härra juhataja, daamid ja härrad, me oleme harjunud kuulutama, et terrorismiga võitlemine on prioriteet, ning käivitama uusi poliitilisi õigusloomega seotud algatusi.

Ma usun, et peaksime esmalt hindama valikuid, mida on viimaste aastate jooksul tehtud, ning esitama mõningaid küsimusi. Esiteks: kas meie õigusloomealgatuste tulemusena on terrorism tugevam või nõrgem? Teiseks: kas me oleme andnud konkreetse panuse oma õiguskultuuri ja väärtuste arengusse või oleme me need terrorismikriisi nimel hüljanud?

Ma olen veendunud, et peaksime nendele kahele küsimusele vastamise seadma esikohale ning kui me seda teeme, avastaksime, et hädameetmed on sageli olnud ekslikud ja terroriorganisatsioonide nimekirjad on olnud ebatäpsed, sest määravaks on olnud pigem poliitilised motiivid kui tegelik kõnealustest organisatsioonidest tulenev oht. Me oleme nimetanud ametisse terrorismivastast tegevust koordineeriva inimese ning siis, ilma selge põhjenduseta, leidnud, et saame hakkama ilma selle isiku funktsioonideta. Seepärast palun ma nõukogul mitte nimetada uut terrorismivastase tegevuse koordinaatorit, sest viimaste kuude jooksul oleme me näinud, et saame temata hõlpsasti hakkama.

Me oleme sageli öelnud, öeldes seda kindlalt, ning ma arvan, et peaksime seda nüüd istungisaalis taaskord ütlema, et terrorism on meie tsivilisatsiooni vaenlane, see on demokraatliku valitsemise vaenlane: terrorism on barbaarsus. Terrorirünnakud kujutavad endast minekut õigusriigist tagasi primitiivsesse seisukorda. See kõik on tõsi, kuid selle asemel, et keskenduda arutelus demokraatliku võimu taaskehtestamisele, oleme me otsustanud lahendada küsimuse kodanike kooseksisteerimise reeglite piiramise kaudu. Me oleme otsustanud võidelda oma vastase kodupinnal, võistelda temaga inimõiguste rikkumistes, sõjalises kontrollis tsiviilelanikkonna üle, demokraatia juhtpõhimõtete eiramises.

Pildid Abu Ghraibist või Guantanamo baasist sümboliseerivad terrorikultuuri võitu meie õigusriigi ja meie õiguskultuuri juhtpõhimõtete üle. Teiseks sümboliks on CIA lennud ja inimeste äraviimised Euroopas, millesse on selgelt kaasatud ka Euroopa valitsused. Nende sündmuste osas valitseb piinlik vaikus – sarnaselt teistele parlamendiliikmetele kutsun ma samuti nõukogu üles selles punktis oma arvamust avaldama – selline vaikimine on piinlik, kõik on seda öelnud! Euroopa Parlament on kõnelenud CIA kohustustest, Euroopa valitsuste kohustustest, meie luureteenistuste kohustustest. Komisjon on rääkinud ja Euroopa Nõukogu räägib sellest küsimusest. Üksnes Euroopa valitsustelt on kuulda vaid piinlikku vaikust ning ma arvan, et see on vastuvõetamatu. Loodame, et täna esitab nõukogu oma seisukoha selles küsimuses.

Euroopas on kahjuks erand muutunud reegliks ning nüüd peame me pidama selge arutelu oma õigusloomega seotud valikutest tulenevate mõjude üle: biomeetrilised andmed passides ja viisades, isikuandmete kontrollimise süsteem, telefoniside andmekogud, lennureisijate andmekogud, lennureisijate isikuandmete lepingud, SWIFT süsteem, sõrmejälgede säilitamise süsteem ja isegi korraldus vedelike osas, mille me loodame täna kindlalt tagasi lükata, andes komisjonile märku, et me peaksime tegema valikuid, mis on proportsioonis sellega, mille vastu tahame võidelda.

Ma usun, et peaksime rõhutatult ütlema, et oleme valinud õigusriigi autoritaarse moonutamise selle asemel, et kindlustada õigusriiki terrorismi vastu võitlemiseks. Pole selge – ja ma kohe lõpetan, härra juhataja –, kas viimaste aastate jooksul on Euroopa kodanikud seatud suuremasse ohtu terrorismi või terrorismi vastu võitlemiseks võetud meetmete tõttu. Üks Ameerika feministlik kirjanik on öelnud, et kui meile pakuvad lahendusi need, kes on meie probleemide eest vastutavad, peaksime me olema valvel. Ma usun, et me peaksime olema valvel.

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. − (PT) Härra juhataja, daamid ja härrad, ma tahaksin paluda kõigepealt vabandust, et jõudsin parlamenti väikese hilinemisega, puhtalt ja ainult seetõttu, et hindasin valesti hotelli ja parlamendi vahelist liiklust.

Ma tahaksin ka tervitada volinik Frattinit, kes on siin meiega, ning püüda vastata parlamendiliikmete esitatud küsimustele; ma loodan anda kõik selgitused, mis meil paluti esitada.

Pole kahtlust, et hiljutised sündmused Londonis ja Glasgows, samuti Hispaania ja Portugali vahelisel piiril, lisaks rünnakud Jeemenis, on kinnitanud, et terrorism kujutab olulist ohtu Euroopa julgeolekule ning meie demokraatlike ühiskondade väärtustele, eelkõige Euroopa kodanike õigustele ja vabadusele.

Meil pole kahtlustki, et liikmesriigid peavad seetõttu jätkama koostööd terrorismivastase võitluse meetmete tugevdamisel ja rakendamisel, austades samas alati inimõigusi ja põhivabadusi, mis on meie ühiskonna põhiväärtused, ning nende kaitsmine ja edendamine aitab terrorismi ennetada.

Terrorismiga tuleb võidelda nii riigi kui rahvusvahelisel tasandil. Rahvusvaheline koostöö nii riigi kui mitmepoolsel tasandil on oluline vahend tõhusaks võitluseks selle nuhtluse vastu. Me teame, et terrorism kujutab endast ülemaailmset ohtu ja vajab seepärast ülemaailmselt kooskõlastatud vastust, mis tingimata hõlmab teabevoo ja -vahetuse suurendamist, seisukohtade seesmist kooskõlastamist, kooskõlastust/partnerlust kolmandate riikidega, ülemaailmse terrorismivastase strateegia rakendamist, kus Ühendatud Rahvaste Organisatsioon etendab juhtivat rolli, ning tihedat koostööd terrorismivastasesse võitlusesse kaasatud eri piirkondlike ja rahvusvaheliste organisatsioonidega.

Euroopa Liidu tegevus on pärast 11. septembrit 2001 ning seejärel pärast kohutavaid rünnakuid Madridis aastal 2004 ja Londonis 2005. aastal intensiivistunud. 2005. aasta detsembris võttis nõukogu vastu ELi terrorismivastase võitluse strateegia, mille alusel on Euroopa Liit pühendunud terrorismi vastu võitlemisele ülemaailmselt, austades samas inimõigusi, võimaldades oma kodanikel elada vabaduse, julgeoleku ja õigluse alal.

ELi terrorismivastase võitluse strateegia hõlmab nelja töövaldkonda: ennetamine, kaitsmine, jälgimine ja reageerimine. Eesistujariik kinnitab, et nõukogu viib tõepoolest läbi kuuekuulist olukorra ülevaatust ELi terrorismivastase võitluse strateegia ja terrorismi rahastamise vastase strateegia rakendamise suhtes ning aastast radikaliseerumise ja terroristide värbamise vastase strateegia rakendamise hindamist. Samuti vaatab nõukogu iga kuue kuu järel läbi terrorismi vastu võitlemise tegevuskava ning kord aastas radikaliseerumise ja terroristide värbamise tegevuskava. Käesolev järelvalvemenetlus võimaldab nõukogul täpselt välja selgitada, milliseid ELi tasandil pakutud meetmeid ei ole vastu võetud või mida ei ole liikmesriigi tasandil korrapäraselt rakendatud. Samuti annab see nõukogule võimaluse võtta edasi teatavaid taktikaid. Näiteks otsustas eesistujariik kiirendada tööd lõhkeainete valdkonnas.

Teatavate meetmete vastuvõtmist politsei ja kriminaalküsimustes õigusalase koostöö valdkonnas on aeglustanud vajadus ühehäälse otsustuste tegemise järele valdkonnas. Terrorismivastaste meetmete vastuvõtmist ja rakendamist kiirendab lepingu ratifitseerimine, mille kinnitab valitsustevaheline konverents Euroopa Ülemkogu viimasel kohtumisel juunis vastu võetud volituse alusel.

Mis puutub vajadusse tihedama koostöö järele õiguskaitse- ja julgeolekuorganite teabeteenistuste vahel, teevad liikmesriikide julgeolekuteenistused praegu väga tihedat ja tõhusat koostööd terrorismivastase võitluse töörühmas. Europol on töötanud välja väga tõhusad analüüsifailid, mida täiendatakse liikmesriikide õiguskaitseteenistuste antava teabega. Pole kahtlustki, et veel enam on vaja ära teha. Euroopa Parlament peab jätkuvalt vahetut ja otsest poliitilist dialoogi nõukogu ja komisjoniga.

16. mail 2007 kohtusid nõukogu eesistuja, komisjoni asepresident ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni esimees, et hinnata mitmeid terrorismivastaseid strateegiaid ja ELi terrorismivastase võitluse strateegia rakendamist. Need iga kuue kuu järel toimuvad kohtumised on äärmiselt kasulikud leidmaks üksmeelt terrorismiga võitlemise valdkonnas väljatöötatavate strateegiate osas. ELi terrorismivastase tegevuse koordinaatori positsiooni suhtes teavitas peasekretär / kõrge esindaja liikmesriike sellest, et ta kaalus tihedas koostöös eesistujariigiga, kuidas nõukogu piires kõige paremini koordineerida tööd terrorismivastase võitluse valdkonnas. Mis puutub ELi terrorismivastase tegevuse koordinaatori ja EL vaatluskeskuse suhtesse, ei osale SitCen ELi terrorismivastase strateegia koostamises ega terrorismivastase võitluse valdkonnas nõukogu läbiviidava töö kooskõlastamises; samuti ei kontrolli ta nõukogu otsuste järelmeetmeid.

Terrorismivastase võitluse valdkonnas piirdub SitCeni pädevus nõukogule terroristidest tulenevatele ohtudele strateegiliste hinnangute esitamisega, mis põhinevad liikmesriikide teenistustest saadud teabel. Samuti toetab ta ELi koordineeritud hädaolukorra ja kriisialaseid korraldusi, mida võib rakendada, et aidata ELi tasandil kooskõlastada reageerimist tõsistele kriisidele, millega võivad kaasneda ka terrorirünnakud. See on mehaaniline funktsioon, mis hõlmab teabe levitamist, kokkusaamisvõimaluste loomist ja asutuste kehtivate otsuste tegemise korralduste toetamist. See ei ole koordineeriv roll. Ometi kinnitas nõukogu just SitCeni koostatud ohuhinnangute alusel poliitikaalased soovitused mitmetes valdkondades, nagu lõhkeainete valdkond, et ennetada nende ebaseaduslikku kasutamist terroristide poolt.

Eesistujariigil pole kahtlustki, et tema jõupingutusi terrorismivastase võitluse alal toetavad Euroopa kodanikud, kes pealegi ei näidanud kõige hiljutisemate rünnakute ajal tugevalt üles mitte üksnes oma solidaarsust nende rünnakute ohvritega, vaid ka soovi, et töötataks välja ELi vastureaktsioonimehhanism. Sellise terrorismivastase võitluse strateegia koostamisel on eesistujariigil olemas oma partnerite toetus, kes esitavad ideid kõrgetasemelistes aruteludes, ning eelkõige etendab olulist rolli Euroopa Parlament.

Nõukogule on ülimalt tähtis Euroopa Liidu lepingu artikli 6 sätete järgimine, nagu ka aluslepingute kõigi muude artiklite järgimine. ELi terrorismivastase võitluse strateegia tugisammasteks on koostöö ja dialoog kolmandate riikidega. Ainuüksi käesoleval poolaastal on kavas kolmepoolsed kõnelused Venemaa, Ameerika Ühendriikide, Alžeeria ja Marokoga, mis peegeldab huvi nende riikidega dialoogi laiendamise vastu. Euroopa Liit peab jätkuvalt terrorismivastast dialoogi ka muude riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega.

Siis, mis puutub meie Vahemere piirkonna partneritesse, jätkame me oma tavapäraseid ad hoc Euromedi ekspertide terrorismialaseid kokkusaamisi, mis annavad võimaluse pidada Vahemere partneritega laiemaid arutelusid piirkonnale tõsist huvi pakkuvas küsimuses, ning milles keskendutakse Euro–Vahemere terrorismivastase käitumise juhiste eelisvaldkondade rakendamisele.

Tuleks mainida, et pidades eriti silmas Ameerika Ühendriike, peab eesistujariik mitmete organitega ning väga erinevatel tasanditel terrorismiga võitlemise alal korrapäraseid kõnelusi, mis hõlmavad selliseid teemasid nagu radikaliseerumine ja terroristide värbamine, sealhulgas Interneti kasutamine äärmuslaste rühmituste poolt, terrorismiohtude analüüs, koostöö rahvusvahelistel foorumitel, avalikud/mitteavalikud partnerlussuhted terrorismivastaseks võitluseks, eriti lõhkeainete ohutuse alal, elutähtsa infrastruktuuri kaitsmine, terrorismi rahastamine lisaks muudele koostöövormidele tsiviil- ja politseiasutuste vahel.

Portugali eesistumisel tuleb koos Ameerika Ühendriikidega korraldada finantssanktsioonide kohaldamise alane arutlusring terrorismi vastu võitlemiseks. Inimõiguste austamise küsimust terrorismivastases võitluses on samuti mõlemad osapooled mitmetel kordadel tõstatanud ning eesistujariik on arvamusel, et on väga tähtis jätkata seda dialoogi, mis eesistuja meelest on mõlemale poolele oluline.

Käesoleva punkti lõpetuseks mainiksin, et Haagi programmi ja sellega seotud tegevuskava kohase õigusel, vabadusel ja turvalisusel põhineva ala tugevdamine on üks põhiülesandeid eesistujariikide Saksamaa, Portugali ja Sloveenia ühises 18-kuulises programmis. Terrorismivastane võitlus on üks suurimaid väljakutseid ning kolm kõnealust eesistujariiki lisasid oma eesmärkidesse suurema koostöö võitluseks terrorismiga ELi terrorismivastase võitluse strateegia rakendamise abil.

Teie lahkel loal, härra juhataja, tahaksin ma nüüd vastata suuliselt vastatavale küsimusele O-0053/07. Samuti tahaksin teavitada täiskogu sellest, et nagu ma mainisin, teeb Euroopa Liidu Nõukogu perioodilisi ülevaateid terrorismivastasest võitlusest ning igal aastal vaatame me ka läbi radikaliseerumise ja terroristide värbamise vastase strateegia ja tegevuskava; iga kuue kuu järel vaatame me üle terrorismi rahastamise vastase strateegia. Peagi esitleb nõukogu esimest korda aruannet kommunikatsioonistrateegia rakendamisest, mis on ette nähtud meediale ja kiidetud heaks juulis 2006. Terrorismivastase võitluse strateegia tingimuste alusel tuleb eesistujariigil ühel korral läbi viia kõrgetasemeline terrorismivastane kohtumine nõukogu, komisjoni ja Euroopa Parlamendi vahel. Sellised koosolekud toimusid eesistujariikide Austria ja Saksamaa juhtimisel. Liikmesriikide parlamentide roll tugevneb uue lepingu alusel, mis on hetkel arutelu all valitsustevahelisel konverentsil. Suuremaks prioriteediks on juba olemasolevate meetmete rakendamine. Nõukogu rakendab mitmesuguseid hindamismehhanisme, nagu ELi liikmesriikide terrorismivastase võitluse meetmete ühetaoline hindamine, Euroopa vahistamismääruse rakendamise hindamine, hinnangu andmine teabevahetusele Europoli ja liikmesriikide ning liikmesriikide endi vahel jne.

Uusi meetmeid, nagu Euroopa programm elutähtsa infrastruktuuri kaitseks või meetmed, mis käsitlevad biotootmistehnoloogia programmi, jms, on juba analüüsitud. Nõukogu on korraldanud Europoli ja liikmesriikide ning liikmesriikide endi vahelise teabe jagamise hindamist. Peasekretär Javier Solana kaalutleb, kuidas kõige paremini seda funktsiooni peasekretariaadis täita. Samuti on arutlusel võimaliku uue koordinaatori volitus ja juhendid.

Nagu kõik institutsioonid, on nõukogu kohustatud järgima Euroopa Liidu lepingu artiklis 6 sisalduvaid sätteid, mis sedastab, et liit põhineb vabaduse, demokraatia, inimõiguste ja põhivabaduste austamise ning õigusriigi põhimõtetel. Nende väärtuste edendamine on üks ELi prioriteete. Liikmesriikide kohustus austada põhivabadusi on samuti talletatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartasse. Pealegi on Euroopa Liidu liikmesriigid, nii nagu Euroopa Nõukogu liikmed, seotud Euroopa inimõiguste konventsioonist tulenevate kohustustega.

Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet tugevdab ELi võimet teostada järelevalvet ja koguda teavet, edendades seeläbi põhiõiguste maksimaalset austamist. ELi liikmesriigid peavad tagama, et meetmed, mis nad võtavad vastu terrorismi vastu võitlemiseks, on järjepidevad nende rahvusvahelisest õigusest, eriti rahvusvahelisest humanitaarõigusest, inimõigustest ja põgenike õigusest tulenevate kohustuste suhtes.

Eesistujariik on seisukohal, et terrorismivastast võitlust tuleks läbi viia sellisel viisil, et austatakse inimõigusi, arvestades, et õigusriik, hea valitsemistava ja põhivabaduste kaitsmine on terrorismivastases võitluses abivahenditeks. See põhimõte on kesksel kohal terrorismivastase võitluse strateegias, mille, nagu te teate, võttis nõukogu vastu detsembris 2005.

Asun nüüd Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 2006. aasta otsuse juurde, millele küsimuses viidatakse. Esiteks tahaksin ma mainida, et 12. detsembri 2006. aasta kohtuotsus asjas T-228/02, mida teatakse kui OMPI kohtuasja (Organisation des Modjahedines du Peuple d’Iran versus Euroopa Liidu Nõukogu) ei õigusta järeldust, et ELi praktika terroristide nimekirjade osas on vastuolus ELi õigusaktidega. Kohus ei otsustanud tegelikult terroristide nimekirjade vastu, vaid leidis lihtsalt, et mõned põhiõigused ja tagatised, sealhulgas õigus kaitsele, kohustus esitada põhjused ja õigus tõhusale õiguslikule kaitsele, on põhimõtteliselt täielikult kohaldatavad ühenduse fondide külmutamist käsitleva otsuse vastuvõtmise kontekstis vastavalt määrusele (EÜ) nr 2580/2001. 

Teiseks on üldteada, et nõukogu on juba süsteemselt vaadanud läbi menetlused seoses määruse (EÜ) nr 2580/2001 kohaste nimekirjadega isikutest ja üksustest. Nõukogu võttis täpsemalt vastu järgmised meetmed kohtuasja T-228/02 otsuse rakendamiseks: ta juhtis tähelepanu võimalusele vaidlustada nõukogu otsus enne Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohut; ta tõi välja, et on võimalik esitada nõukogule taotlus koos seda toetavate dokumentidega, et hinnataks otsust nimekirjadesse lisamise ja sealt väljaarvamise osas – selliseid taotlusi kaalutakse kohe pärast nende kättesaamist; ta esitas kõigile isikutele, rühmadele ja muudele subjektidele, kelle puhul see oli praktiliselt võimalik, põhjused – muul juhul teavitati isikuid, rühmi ja subjekte teadaande kaudu, mis avaldati Euroopa Liidu Teatajas; nõukogu vaatab üldiselt nimekirjad läbi vähemalt iga kuue kuu järel vastavalt eelpool kirjeldatud menetlustele, võttes alati nõuetekohaselt arvesse mis tahes täiendavat teavet.

Nõukogu otsustas ka asutada uue töörühma – ühise seisukoha 931 töörühma –, mis peab tegelema taotlustega nimekirjadesse lisamise või sealt eemaldamise kohta ning valmistama ette nõukogu korrapärase nimekirjade läbivaatamise. Käesoleva uue töörühma volitused, praktiline korraldus ja töömeetodid sisalduvad nõukogu vastu võetud avalikus dokumendis. Kõiki nimekirja lisatuid, kelle suhtes kehtib määrus (EÜ) 2580/2001, käsitletakse ühetaoliselt, nagu võib välja lugeda eelnevast vastusest. Institutsioonide roll ja pädevused on sätestatud aluslepingutes. Nõukogu võtab vajalikud meetmed, mis on nõutavad Euroopa Kohtu otsuste rakendamiseks kooskõlas Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikliga 233. Mis puutub parlamendi kontrolli selle otsuste üle, järgib nõukogu alati asutamislepingutes sätestatud menetlusi.

On tähtis mainida, et vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 308 konsulteeriti Euroopa Parlamendiga määruse (EÜ) nr 2580/2001 vastuvõtmisel. Suur tänu tähelepanu eest.

(Aplaus)

  Franco Frattini, komisjoni asepresident. − Härra juhataja, komisjon on jätkuvalt täielikult pühendunud 2005. aastal kinnitatud ELi terrorismivastase võitluse strateegia, või siis tegevuskava, nagu nõukogu just ütles, rakendamisele. Meie poliitiliseks eesmärgiks on jätkuvalt saavutada sobiv tasakaal kodanike julgeoleku põhiõiguse, mis eelkõige tähendab õigust elule, ning üksikisikute muude põhiõiguste, sealhulgas eraelu- ja menetlusõigused, vahel. Kõik allikad viitavad, et uute terrorirünnakute oht on jätkuvalt kõrge. Meie liikmesriikide asutused on suutnud mõned rünnakutest ära hoida, mille eest me peame olema väga tänulikud. Ma pean siin silmas Hispaaniat, Itaaliat, Belgiat, Ühendkuningriiki ja Saksamaad. Eile ajasid Taani ametivõimud laiali rühma noori terroriste, samuti taani rahvusest, kes olid valmis pommirünnaku korraldamiseks. Minister Espersen ütles, et see oli kõige tõsisem terrorismijuhtum Taanis.

Täna hommikul kuulsime, et Frankfurtis on arreteeritud terrorismis kahtlustatavad ning Saksamaa kaitseminister ütles, et rünnak oli väga lähedal.

Kas te usute, et kõigi nende juhtumite puhul pole jõutud mingite tulemusteni? Kas te ei arva, et terrorirünnaku lõppstaadiumi ärahoidmine on Euroopa jaoks iseenesest suurepäraseks tulemuseks? Minu vastus on – jah.

(Aplaus)

Seega ei tohiks praegu nautida enesega rahulolu ega kaotada valvsust. Ma tahaksin kõigepealt kasutada seda head võimalust, et teavitada teid meetmepaketist, mida minu teenistused ette valmistavad, ning mille komisjon käesoleval sügisel tihedas koostöös eesistujariik Portugaliga vastu võtab. Me töötame ennetamise ja jälitamise kallal. Käesolev pakett sisaldab lõhkeainete ohutuse Euroopa tegevuskava, ettepanekut muudatuseks terrorismialases raamotsuses, et käsitleda Interneti kuritarvitamist terroristide poolt, ning ettepanekut Euroopa lennureisijate isikuandmete poliitika kohta. Lisaks on paketis raport terrorismialase raamotsuse liikmesriikide poolt rakendamise hindamise kohta.

Mõned sõnad kõigi paketiosade kohta:

Euroopa tegevuskava lõhkeainete kohta on komisjoni 2005. aasta samateemalise teatise järelmeetmeks ning selle eesmärgiks on vastata Euroopa Ülemkogu ja ministrite nõukogu korduvatele üleskutsetele parandada lõhkeainete olukorda Euroopas.

Kindlasti mäletate, et rünnakud Madridis viidi läbi kasutades kaubanduses kättesaadavaid lõhkeaineid ja detonaatoreid, mis oligi ELi sellealasele tegevusele üleskutsumise ajendiks. Mul on heameel, et saan teile raporteerida, et meie talitused on koos suure hulga sidusrühmadega, sealhulgas erasektori esindajatega, teinud ära palju head tööd. Ma olen saanud avaliku ja erasektori eksperdirühmalt, mille asutasin, aruande, mille puhul usun, et see osutub murranguliseks, ning mis sisaldab umbes 50 väärtuslikku ja konkreetset soovitust parandada lõhkeainete, lähteainete ja detonaatorite ohutust kogu Euroopas. Need soovitused loovad aluse Euroopa tegevuskavale, mis tuleks, nagu ütlesin, vastu võtta enne novembrit.

Meede, mis selles välja pakutakse, sisaldab näiteks Euroopa lõhkeainete andmekogude sisseseadmist Europolis koos viidetega liikmesriikide kõigi vastutavate teenistusteni, lisaks varasele hoiatussüsteemile, nii et neid teenistusi teavitatakse väga kiirelt näiteks juhul, kui lõhkeaineid on varastatud või usaldusväärse luureinfo kaudu on avastatud uus terroristide tegutsemisviis.

Siinkohal jõuan ma Interneti ja selle juurde, kuidas seda vahendit, mis on meie maailmale andnud suurepäraseid hüvesid, on terroristid kuritarvitanud. Me kõik teame, et terroristid naudivad Internetist saadavat kasu täpselt samamoodi nagu tavakodanikud, näiteks oma rünnakute kavandamiseks või konkreetselt terrorirünnakute läbiviimisele õhutavate sõnumite levitamiseks.

Terroristide tähelepanuta ei ole jäänud ka e-õppe võimalused. Internetist võib leida veebilehti näiteks üksikasjaliku teabe ja juhistega kõikvõimalike terroristide taktikate, sealhulgas lõhkeainete valmistamise kohta. Ettepaneku, mida just mainisin, eesmärgiks on tagada, et sellised negatiivsed ja kuritegelikud käitumisviisid muudetakse karistatavaks kogu Euroopas.

Veel üks meetmepaketi osa on seotud ideega kujundada välja lennureisijate isikuandmete alane Euroopa poliitika. Käesoleva ettepaneku üksikasjade kaalumine on endiselt käimas, kuid komisjoni peamiseks eesmärgiks on tagada, et iga liikmesriik kogub kokku lennureisijate isikuandmed, töötab need läbi ja vajadusel vahetab neid teistega. Praeguseni on lennureisijate isikuandmed olnud seotud läbirääkimistega, mille sihiks on tagada, et meie partnerid ja liitlased, eelkõige Ameerika Ühendriigid, töötlevad Euroopa kodanike andmeid korrektselt.

Ma arvan, et käes on aeg muuta osaliselt suunda ning kasutada ressursse pühendumaks Euroopa Liidu julgeolekule. Liit on vähemalt sama tõenäoline terrorirünnaku sihtmärk kui Ameerika Ühendriigid ning lennureisijate isikuandmete kasutamine ja analüüsimine on tähtis õiguskaitsevahend, et kaitsta meie kodanikke, kes väärivad samasugust kaitset nagu Ameerika Ühendriikide kodanikud.

Paketi viimane osa sisaldab teist raportit terrorismivastase võitluse raamotsuse rakendamise kohta. Uus raport sisaldab ka teavet olukorrast uutes liikmesriikides, mis ei olnud kättesaadav aastal 2004 – ja te mõistate miks.

Käesolevaga jõuan üldisema tõstatatud küsimuseni, mis käsitleb kõigi siiani vastu võetud terrorismivastastele meetmetele üldise igakülgse hinnangu andmist. Muidugi olen ma selle põhimõtte poolt, et hinnata poliitikameetmete tõhusust. Mis puutub poliitikasse eelkõige õigluse, vabaduse ja turvalisuse alal, siis te võiksite teada, et ülemaailmsete hindamismehhanismide arendamises toimub pidev töö. Ma olen valmis tegema koostööd, nagu ka varem, parlamendiga ning eelkõige kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoniga, et viia läbi olemasolevate meetmete, sealhulgas meie rahvusvaheliste partneritega sõlmitud rahvusvaheliste ja Euroopa lepingute hindamine. Kuid lubage mul öelda selgelt välja, et minu eesmärk on tugevdada, mitte nõrgestada meie võimet tõhusamalt ennetada ja jälitada terrorismi.

Liikmesriikide ja Euroopa institutsioonide vahelise teabe vahetamise suhtes olen ma täiesti nõus, et see on oluline aspekt terrorismivastases võitluses. Nagu te teate, olen ma sellel alal olnud aktiivne. Viimaste aastate jooksul olen ma esitanud hulga ettepanekuid andmekaitse kohta kolmandas sambas, kättesaadavuse põhimõtte ning elektroonilise side andmete säilitamise kohta. Kahjuks, välja arvatud andmete säilitamise osas, ei ole nõukogus õnnestunud nendes ettepanekutes, eelkõige andmekaitse suhtes kolmandas sambas, kokkuleppeni jõuda. Kuid ma jätkan jõupingutusi nende vastuvõtmise nimel ning koos Portugali ettepanekuga on meil põhimõtteliselt kokkulepe püüda jõuda andmekaitset kolmandas sambas käsitleva raamotsuse lõpliku vastuvõtmiseni detsembriks.

Väga sageli on öeldud, et tõhusaks koostööks, eelkõige terrorismivastases võitluses, on vaja vastastikust usaldust. Minu arvamus on, et me saame usaldust tugevdada peamiselt kahel viisil. Esiteks selle kaudu, et tagame selge ja sobiva õigusliku raamistiku, mis annab kindlustunde, et edastatud teavet käsitletakse sobival viisil, ning teiseks, soodustades võimalikult palju ühiseid rahvusvahelisi kogemusi, sealhulgas ühiseid koolitusharjutusi, nii et selles valdkonnas töötavad inimesed õpivad üksteist tundma ja hindama.

Mis puutub ELi vaatluskeskusesse (SitCen), peaksin mainima, et see on kahtlemata varustanud nõukogu väärtusliku strateegilise analüüsiga terrorismiohtudest ning ma olen tänu koostööle härra Solanaga seadnud sellel alal sisse väga hea praktilise koostöö. Sellele vaatamata ei näe ma SitCenile operatsioonilise koostöö alal mingit rolli, kindlasti mitte uurimiste koordineerimise osas, kuna selle volitus on piiratud mitteisikulise teabe käsitlemisega. See on sobiv ülesanne pigem Europolile ja Eurojustile. Ma olen veendunud, et need organisatsioonid peaksid olema paremini varustatud selliste ülesannetega tegelemiseks.

Me ei tohiks unustada, et valdav enamus meie kodanikest – 84% viimase Eurobaromeetri järgi – pooldab kindlalt ELi tegevust terroristide ja organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemisel. Nii et tugevdame sellele tuginedes Europoli ja Eurojusti.

Loomulikult, mis tahes tegevus, mille me ette võtame, peab olema kooskõlas põhiõiguste acquis`ga ja asutamislepingu artikliga 6. Mul on kavas esitada liikmesriikidele küsimustik nende vastu võetud terrorismivastaste meetmete, nende tõhususe ja selle kohta, kuidas need on seotud inimõiguste raamistikuga. Ma olen valmis saadud andmeid ja tulemusi teiega jagama.

Lõpetuseks, ma olen veendunud, et meie terrorismivastase võitluse alased jõupingutused nõuavad selgelt ühistegevust ning nõukogu, parlamendi ja komisjoni täielikku pühendumist. Ma olen valmis taaskord positiivselt vastama parlamendi ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni võimalikele tulevastele kutsetele, nagu olen teinud minu komisjoni nimetamisest saadik.

(Aplaus)

ISTUNGIT JUHATAB: MANUEL ANTÓNIO DOS SANTOS
Asepresident

  Manfred Weber, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (DE) Austatud juhataja, daamid ja härrad, eespool kõneldes ütles härra Catania, et Euroopa avalikkus kardab õigusriigi lagunemist. Euroopa avalikkus loeb tänastest ajalehtedest terroristide vahistamise kohta Taanis, kel olid tehtud kindlad plaanid rünnakuks. Saksamaa avalikkus ärkas täna uudiste peale, et kolm terroristi olid kavandanud rünnakut Frankfurt am Maini lennujaamale. Avalikkus on hirmul. Ta on mures. Terrorism on Euroopas põhjustanud surmasid ja palju kannatusi. Avalikkus loodab olla kaitstud. Selle käsilevõtmine on meie kui Euroopa poliitikute ülesanne.

Milline on Euroopa reaktsioon? Kuulates täna nõukogu eesistujat, sain ma aru, et siin on võimust võtnud stagnatsioon ja halvatus. Ma olen pettunud. Nagu me teame, ulatub terrorism võrgustikuna üle kogu Euroopa. Selle rakukesed teevad koostööd Interneti vahendusel ja kasutades eri meetodeid. Siseministrid ajavad riigi tasandil oma asja ning on veendunud, et neil on asjad kontrolli all.

Mina olen samuti hindamise ning rakendatud meetmete praeguse testimise poolt, kuid meil on vaja ka uut jõudu. Terrorismist ei ole jagu saadud. Meil on vaja uut värsket algust. Sel põhjusel toetab Euroopa Rahvapartei (Kristlike Demokraatide) ja Euroopa Demokraatide fraktsioon komisjoni algatusi.

Terrorism on suunatud meie eluviisile ning seepärast tahaksin ma rõhutada, et selle vastu võitlemine on kultuuriline väljakutse. Näiteks toetab Euroopa soolist võrdõiguslikkust, seega ei taha me Euroopas sunnitud abielusid. Igaüht, kes sunnib noori tüdrukuid abiellumisele, tuleb karistada. Euroopa seisab sallivuse eest ja seega ei taha me näha viha jutlustajaid, kes mõistavad hukka muud religioonid. Ma olen selliste inimeste Euroopast väljasaatmise poolt. Ma ütleksin kõigile jutlustajatele: ükski jumal ei kiida tapmist heaks.

Ma paluksin, et tänast arutelu kasutataks selleks, et anda tuge nõukogule ja eelkõige meie komisjonile, kes on esitanud häid ettepanekuid, et luua nii uut jõudu.

  Jan Marinus Wiersma, fraktsiooni PSE nimel. – (NL) Austatud juhataja, ma olen veendunud, et on tähtis pidada täna seda arutelu. Samuti on parlamendi jaoks tähtis esitada küsimusi edusammude kohta liikmesriikide vahelises koostöös kõrge tähtsusega alal, terrorismivastases võitluses. On mõned kahtlused selles, kas see koostöö on alati küllaldane, ning kas nõukogu reaktsioon ohule, mida on täna mitmel korral kirjeldatud, on alati adekvaatne. Nõukogu edusammude mitmete punktide suhtes on ilmnenud puudujäägid kiireloomulisuses. Selles suhtes on tähtis ka Gijs de Vries`i järglase küsimus terrorismivastase võitluse koordinaatori ametikohal, mis on juba mitmeid kuid olnud täitmata. Samuti on jätkuvalt üleval küsimus, mis on saanud nõukogu vastusest Fava raportile, parlamendi laiaulatuslikule raportile CIA ja teatavate praktikate kohta, mida on terrorismivastases võitluses kasutatud. Koostöö ei ole alati selline nagu peaks olema, vaatamata – ma pean seda kordama – volinik Frattini tohutule pühendumusele, kes on just veelgi tõestanud oma jõulist lähenemist. Ometi, loomulikult on see, mida ta tahab ja mida saab teha, lõppkokkuvõttes määratud teatavas osas sellega, mida nõukogu võimaldab.

Täna tahaksin ma juhtida tähelepanu eelkõige ühele tähtsale aspektile, millele on vihjanud nii volinik kui eesistuja, ning selleks on radikaliseerumine ja terroristide värbamine. Me peame otsima parimat viisi radikaliseerumise – olgu see motiveeritud religioonist või paremäärmuslusest – vastu võitlemiseks ka Euroopa tasandil liikmesriikide vahelise koostöö vormis. Seejuures on tähtis leida teid jõudmaks noorte inimesteni, kes on sellise radikaliseerumise suhtes vastuvõtlikud. See on üks nõukogu ja komisjoni prioriteete ning ka parlament arutab seda teemat lähitulevikus edasi.

Me peame püüdma teada saada noorte inimeste motiive, keda radikaliseerumise tulemusena on mõnikord ahvatletud terrorismitegevusse astumisele. Need motiivid hõlmavad rahulolematust oma olukorraga, rahulolematust seoses rahvusvahelises poliitikas toimuvaga või nende oma seltskonna vastandlikuks muutumisega, vajadust tähenduse järele ning pettumust maailmapoliitika suhtes. Vaesus võib samuti olla motiiv. Kui me tahame jõuda tõhusa lähenemiseni, peame kõiki neid motiive uurima. Noorte inimeste motiivid Marokos, kes on viinud läbi rünnakuid, on sageli täiesti teistsugused kui nendel, kes on teinud sama Madalmaades, näiteks mehel, kes tappis Theo van Gogh`i. Me peame ühiselt otsima argumente, millega on võimalik radikaliseerumise vastu võidelda, ning olukorda parandama, et noored ei oleks radikaliseerumisele ja vägivallale õhutamise suhtes nii otseselt vastuvõtlikud.

Esmane väljakutse on radikaliseerunud noorte arvu ohjamine. Siinkohal on sobivaks repressioonitaktika: tuleb võtta käsile need, kes õhutavad teisi vägivallale, võtta käsile virtuaalsed Interneti-võrgustikud, kus õhutatakse noori äärmuslikule tegevusele, ning samuti kontrollida gruppe, suunates neid ennetavale tegevusele. See saab alguse kohaliku kogukonna tasandilt, kuid seda võib üle kanda ka riigi ja Euroopa tasandile. Ma tahaksin selles suhtes juhtida tähelepanu Hollandi valitsuse väljakuulutatud uutele algatustele, mille jaoks on eraldatud ka oluline rahasumma. See on mõeldud kasutamiseks kohalikul tasandil, naabruskonnas, et leida lähenemine nende noorte tuvastamiseks, kes võivad olla vastuvõtlikud radikaliseerumisele ning kõigele sellest tulenevale.

Ma soovitaksin, et komisjon osutaks erilist tähelepanu Madalmaade kogemusele ning sellele, kuidas saaks seda teiste liikmesriikidega jagada. Samuti võib olla võimalik kasutada komisjoni Integratsioonifondi, et edendada mõningaid nendest tegevustest, tuues nii sellele alale juurde ka Euroopa lähenemise lisandväärtust. Ma tahaksin volinikult veelkord küsida, kas ka tema näeb võimalusi Hollandi praktika jagamiseks teiste liikmesriikidega, kes seisavad silmitsi samade probleemidega, eelkõige suurtes linnades.

  Graham Watson, fraktsiooni ALDE nimel. – Austatud juhataja, minnes natuke enam kui 2000 aastat tagasi, tuletame meelde, kuidas aasta 68 eKr sügisel tabas maailma ainsat suurvõimu väheorganiseeritud piraatide jõugu terrorirünnak ning paanikas andis Rooma Senat Pompeiusele, vähemalt Plutarchosele tuginedes, Lex Gabinia kaudu „absoluutse autoriteedi ja piiranguteta võimu igaühe üle”. Vanima pettusvõtte abil kukutasid sõjaväevõimud Rooma hirmunud kodanike vastuseisuta vabaduse, demokraatia ja põhiseaduse ning kulus 1 800 aastat, enne kui Euroopas küps demokraatia taas pinnale tõusis.

Nüüd taaskord riskime seaduste kaudu, mis võtavad ära meie vabadusi, valest uksest sisenemisega. Ma tervitan suuliselt vastatavaid küsimusi, mille kolleegid on täna esitanud ning mis kujutavad endast väga konkreetseid küsimusi nõukogule ja komisjonile.

Ma ei väida, et terrorismivastased seadused oleksid ebavajalikud. Kolme inimese arreteerimine eile Saksamaal ja veel kolme arreteerimine täna hommikul Taanis tõestavad jätkuvat ohtu, mida terroristid meie ühiskonna jaoks kujutavad. Minu fraktsioon on ühtne veendumuses, et meil on vaja enam õigusalast koostööd muutmaks Europoli ja Eurojusti nii tõhusaks kui võimalik.

Me toetasime täielikult Euroopa vahistamismäärust, uskudes, et nõukogu seab sisse minimaalsed menetlustagatised. Me toetaksime Euroopa FBId. Liberaalid ja demokraadid ei ole kuritegevusest sisse võetud. Me oleme tõepoolest hämmastunud selle üle, et parempoolsete suhtes ülekaalus oleval nõukogul ei õnnestunud leida sidusat lähenemist õiguse ja korra küsimusele. Mida me siiski öelda tahame, on see, et seadused peavad olema proportsioonis ohtudega.

Ning tõesti, kui oht on nii suur, siis miks ei ole nõukogu veel jõudnud selleni, et täita oma terrorismivastase koordinaatori koht pärast eelmise lahkumist märtsis?

Härra eesistuja, te olete meile öelnud, et „arutlete selle üle, kuidas kõige paremini koostööd tagada”. Nojah, terroristidel on olnud kuus kuud sel ajal, kui teie arutlete. Te ütlete meile, et „Ameerika Ühendriikidel on terrorismivastases võitluses juhtiv roll”. Me tahame, et Euroopa Liit paneks paika oma poliitika. Te ütlete meile, et Euroopa Parlamendil on, ma tsiteerin, „igipõline roll”, kuid see igipõline roll osutub iga kuue kuu tagant aset leidvaks viisakuskohtumiseks parlamendikomisjoni esimehega.

Ma tervitan volinik Frattini tänast nõusolekut anda koos parlamendiga hinnang Euroopa Liidu poliitika tõhususele ning ma loodan, et nõukogu eesistujariik ühineb temaga selleks aruteluks.

Alates 11. septembri terrorirünnakust on meil olnud terrorismivastase võitluse strateegia, tegevuskava, raamotsus ja mitmed koostööalgatused. Ühtegi neist ei ole põhjalikult ja avalikult hinnatud, rääkimata, et seda teeksid Euroopa demokraatlikud institutsioonid. Nõukogu ja komisjon peaksid kaasama parlamendi kõigi siiani võetud meetmete igakülgsesse läbivaatamisse.

Siin parlamendis peaksime me kindlalt nõudma terrorismivastaste seaduste lõppklausleid, et õigusaktid, mis on vastuvõtlikud kuritarvitamise suhtes, ei jääks seadusandlikesse kogudesse kauemaks kui vajalik.

Näiteks on meil nüüd kolmas ja lõplik lennureisijate isikuandmete leping, mis loovutab igaveseks teatavad õigused ebamääraste kasude vastu. Minu fraktsioon esitab küsimuse, kas julgeolek tõepoolest nõuab, et Ameerika Ühendriikide valitsus teaks meie toidueelistusi.

Volinik Frattini, te räägite, et 85% kodanikest on tugevalt Euroopa tegevuse poolt. Härra Lobo Antunes, teie ütlete meile, et eesistujariigil pole kahtlustki, et kodanikud toetavad võetud meetmeid. Kas teie kaks ei ole sel suvel ühtegi lennujaama läbinud? Kas te ei ole kuulnud noori naisterahvaid küsimas, miks peab nende huulepulgad enne lennukipardale minekut konfiskeerima? Kas te ei ole kuulnud vanemaid daame pahameelt väljendamas, kui nende varbaküünekäärid ära võetakse? Kas te ei ole kuulnud inimesi, kes on vihased sellepärast, kuidas terrorismivastaseid seadusi kasutatakse ärilistel eesmärkidel? Minu kohalik lennujaam nõuab inimestelt 50 penni plastikaatkoti eest, kuhu reisijad peavad oma hambapasta panema. Valijad on mulle kirjutanud, kui palju nõutakse raha pudelivee eest pärast turvakontrolli.

Lex Gabinia oli klassikaline näide soovimatute tagajärgede seadusest, sest see kukutas lõplikult institutsioonid, mida ta pidi kaitsma. Ma loodan, et Euroopa terrorismivastaseid seadusi ei oota samasugune lõpp samasuguste tagajärgedega.

Karl Popper on kunagi öelnud: „Me peame tegema plaane vabaduse, mitte üksnes julgeoleku alal, kui mitte muul põhjusel, siis seetõttu, et vaid vabadus suudab muuta julgeoleku kindlaks”.

(Aplaus)

  Konrad Szymański, fraktsiooni UEN nimel. – (PL) Austatud juhataja, New Yorgi, Madridi ja Londoni traagiliste kogemuste järel on meie võimekus terrorismivastaste küsimuste alaseks koostööks kasvanud nii ELi kui atlandiüleses kontekstis. Me peaksime sellel suunal astuma edasisi samme.

Meie muret seoses privaatsuse ja kodanike õigustega ei tohiks kasutada tõhusa tegevuse tõkestamise õigustamiseks. Turvalisuse eest sellel alal tuleb vältimatult maksta teatavat hinda. Meie kodanikud ootavad eelkõige turvalisust.

On vaja ka muudatusi rahvusvahelises õiguses. Nüüdisaegne terrorism on toonud esile senitundmatu nähtuse – kodakondsuseta võitleja. Tema kodakondsusetus muudab keeruliseks Genfi konventsioonide kohaldamise. Samas peame me nõustuma, et pole mingit mõtet anda terroristidele Euroopa karistusmenetlusele iseloomulikke menetlusõigusi, ning et see vähendab meie tõhusust selle nähtuse vastu võitlemisel.

  Cem Özdemir, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (DE) Härra juhataja, täna saime me uudised terrorismis kahtlustatavate vahistamiste kohta Taanis ja Saksamaal, mida on mitmeid kordi mainitud. See tõestab, et kõnealune küsimus ei ole teoreetiline, vaid reaalne. Antud juhul ei saa olla päevakorral moto „mida rohkem, seda parem”; selle asemel on meil vaja eesmärgiks seatud meetmeid, mis on kooskõlastatud kogu Euroopas ning, mis peamine, tõestavad oma tasuvust praktikas ja on tõepoolest kasulikud.

Siinkohal jõuan ma oma esimese punktini, täpsemalt kohese vajaduseni vaadata läbi meetmed, mille riigid on kuni tänaseni vastu võtnud. Ma tervitan voliniku teadannet küsimustiku koostamise kohta. Meil on seda hindamist vaja, just seepärast, et me tahame veenda oma kodanikke vajaduses terrorismivastaste meetmete järele. Ometi peame me selleks tõestama, et need on tõesti tõhusad.

Lõppude lõpuks soovime me teada, mida on terrorismivastases võitluses tänaseks saavutatud. Seoses sellega oleme me huvitatud ka kahetsusväärsest keeldumisest võtta seisukohta CIA ebaseaduslike inimröövide suhtes Euroopas. Me vajame ka selles punktis vastuseid. Ma tahaksin teha ühe asja selgeks: salavanglad ja väljaandmised kolmandatele riikidele, kus toimub piinamisi, on samuti seotud terrorismivastase võitlusega, täpsemalt selle moraalse mõõtmega. Terrorismivastase võitluse moraalset mõõdet ei tohi unustada, kuna me peame edu saavutamiseks ka selles osas eeskuju andma.

Mõned kõnelejad on maininud Euroopa Parlamendi käesolevasse arutelusse kaasamise tähtsust. Ma usun, et nõukogu eesistujal on vaja mõista, et vabalt valitud rahvaesindajate kaasamine on heakskiidu saamiseks hädavajalik. Ma tahaksin, et nõukogu eesistuja rõhutaks käesoleva arutelu seda aspekti. Nagu eesistuja teab, on Euroopa Kohus teinud korduvalt otsuse, et ELi terroriorganisatsioonide nimekirjad rikuvad nii ühenduse kui rahvusvahelist õigust. Ma tervitan tema tänaseid kommentaare selles küsimuses. Ma olen huvitatud ka sellest, et kuulda siiski, kas iga-aastased hindamised, millest ta rääkis, tehakse kättesaadavaks ka parlamendile ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile. Lõppude lõpuks on meil neid oma tööks vaja, et võimaldada meil tõepoolest hinnata, mis juhtub nende „terroristide nimekirjadega”, millises ulatuses on tagatud õigusriik ja parlamentaarne järelevalve ning mil määral saab tagada, et need, kes on nimekirja sattunud ekslikult, eemaldatakse sealt võimalikult kiiresti.

ELi terrorismivastase tegevuse koordinaatori küsimus on juba tõstatatud. Me tahame teada, mida on seoses selle ametikohaga tulevikuks kavandatud. Minu fraktsioon ei ole põhimõtteliselt sellise Euroopa koordineerimise vastu. Teoreetiliselt tundub mõistlik ühendada pädevused selles valdkonnas, et püüda koondada kokku riigi tasandil omandatud kogemused. Samuti oleme huvitatud sellest, et siiski kuulda, mida on nõukogu eesistujal öelda terrorismivastase üksuse Euroopa tasandil siiani tehtud töö kohta. Mis laadi kogemusi on selles osas saadud? Seega minu küsimus eesistujale: millised õppetunnid olete te saanud härra de Vries`i siiani tehtud tööst?

  Tobias Pflüger, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (DE) Austatud juhataja, minu arvates on käesolev arutelu täiesti asendamatu demokraatia jaoks Euroopa Liidus. On hea vaadata hetkeks tagasi. Alates 12. septembrist 2001 on peetud „sõda” terrorismi vastu. Sel päeval laskis NATO käiku vastastikuse kaitse klausli, olles ekslikult hinnanud rünnakuid New Yorgis ja Washingtonis sõjalisteks rünnakuteks. Kuidas seda vastastikuse kaitse klauslit saab tühistada, võib igaüks ise oletada. Nüüdseks on „sõda terrorismi vastu” peetud üle kogu maailma, näiteks Afganistanis, kus pidevalt kasvab iraagistumine, samas kui kohalikul tasandil on kehtetuks muutunud järjest enam põhi- ja kodanikuõigusi. Kogu olukorda võib kirjeldada kui pidevat hädaolukorda.

EL on vastu võtnud terrorismi vastu võitlemise raamotsuse. Selles on sätestatud suur hulk punkte, mille liikmesriigid ja EL ise on rakendanud või mida kavatsetakse rakendada.

Me näeme praegu laiaulatuslikku „tegevuslikkust”, eelkõige Saksamaa siseministri Wolfgang Schäuble` puhul, kes nüüdseks kujutab kõike terrorismina ning astub seejuures ilmselgelt üle piiridest, mis tähistavad tegelikku vajadust.

Pärast Londoni sündmusi avaldas kirjanik A.L. Kennedy väga huvitava kommentaari, mida tahaksin siinkohal tsiteerida: „Keegi ei maini asjaolu, et sellist hulka ohvreid, nii kohutav kui see oli, peetaks Baghdadis enamasti üksnes keskpäraseks. Keegi ei ütle, et otsustades saata meie sõjaväelased kasu nimel sõtta, seadis Tony Blair ka meie riigi ohtu [...] Keegi ei maini seda, et meie tegevus on üksnes suurendanud terroriaktide hulka ja intensiivsust. Keegi ei märka, et ka meie ise oleme õigustanud vangide piinamist, öeldes, et rünnakuid on võimalik seeläbi ennetada. Keegi ei maini, et suure osa maailma jaoks oleme just meie terroristid”. Täpselt seda tuleb vältida, mistõttu ei või jätkuda põhi- ja kodanikuõiguste kehtetuks muutumine.

  Johannes Blokland, fraktsiooni IND/DEM nimel. – (NL) Austatud juhataja, ma tahaksin alustada siira tänuga nõukogu eesistujale ja Euroopa Komisjoni asepresidendile üksikasjalike vastuste eest meie küsimustele. Mul on hea meel, et käesolev arutelu annab meile võimaluse vaadata tagasi, et siis taas edasi liikuda. Käesolevas arutelus on esikohal küsimus, millised meetmed on võetud terrorismi vastu võitlemiseks ning kas need on olnud tõhusad. Veelgi tähtsam on siiski küsimus, kas kõnealused meetmed on vastuolus demokraatliku õigusriigiga.

Täna tuleb meil hääletada lennutranspordi käsipagasi alaste eeskirjade muutmist. Härra Watson on sellest juba rääkinud. See hääletus – ma loodan – teeb lõpu vaidlusalusele meetmele. Meetmed vedelike kohta on ebatõhusad ja tekitavad suurt vastuseisu. Me peame tagama, et terrorismivastane võitlus ei kujune eksiarvamuste poliitikaks. Alates 2001. aasta rünnakutest on kogutud kokku tohutu hulk teavet – andmete kogumine peab aga viima ka andmete töötlemiseni. Pärast rünnakuid Londonis ja Madridis on ilmnenud, et luureteenistuste käsutuses olid tegelikult andmed, kuid nad ei tegutsenud õigeaegselt. Andmed võivad olla kättesaadavad, kuid kohaldamine on jätkuvalt probleemiks.

Hiljuti avaldati Madalmaades raamat terrorismist ja selle vastu võitlejatest. Selles väidetakse ajaloolisest perspektiivist, et terrorismi tulemuslikkus on piiratud. Teiselt poolt avaldab terrorismivastane võitlus mõnikord olulist mõju ühiskonnale, mille tulemuseks on viha. Need, kes terrorismi vastu võitlevad, kaotavad selle lahingu käigus kodanike jaoks oma moraalse usaldusväärsuse – mis tähendab võitu terroristidele. Uute meetmete võtmisel peame me seepärast leidma õige tasakaalu õigusriigi ja tõhusa terrorismivastase võitluse vahel. Selles suhtes on õiguspäraseks parlamentaarseks vahendiks järelevalve teostamine.

Endine terrorismivastase võitluse koordinaator Gijs de Vries ütles, et tema kogemusel ei tahtnud mitte ükski liikmesriik Euroopa politseijõudu või Euroopa julgeolekuteenistust. Liikmesriigid tahavad, et jätkuvalt korraldataks julgeolekut riigi tasandil. Ometi püüame me endiselt organiseerida Euroopa koostööd. Üks probleem, mis sellest tuleneb, on demokraatliku kontrolli puudumine selliste operatsioonide üle. Liikmesriikide parlamendid teostavad järelevalvet omaenda teenistuste, kuid mitte selle koostöö üle. Mida arvab nõukogu Euroopa Parlamendi järjekindlast ja korrapärasest teavitamisest? Siinjuures ei pea ma silmas eeskätt uute meetmete kinnitamiseks esitamist, vaid vastamist küsimustele, mida ei ole väga tihti tõstatatud. Sarnaselt liikmesriikide parlamentide julgeolekukomisjonidele, peaks selliste koosolekute toimumine olema lubatud kinniste uste taga. Ma tahaksin kuulda, kas nõukogu soovib selles osas koostööd teha.

  Andreas Mölzer, fraktsiooni ITS nimel. – (DE) Austatud juhataja, viimased kuuldused Taanist ja Frankfurt am Mainist Saksamaal on tõestuseks, et islamistide terrorismist tulenev oht ei ole kadunud. Ometi näitavad kõige hiljutisemad uuringud, et see oht on väiksem väljastpoolt – see tähendab Al-Qaidast – kui Euroopa Liidus elavate noorte moslemite poolt, kes on vastuvõtlikud radikaliseerumise suhtes ning muutuvad hiljem terroristideks.

Järelikult ei ilmu terroristid lihtsalt nagu välk selgest taevast; potentsiaalsed pahategijad kasvavad üles meie islamistide paralleelühiskondades, kus olulist, kohutavat, osa etendavad medresed ja eelkõige vihajutlustajad. Tänu poliitilisele korrektsusele sildistatakse pärismaiseid Euroopa inimesi liiga kergelt paremäärmuslasteks või isegi rassistideks oma aluskultuuri nõudmise eest, samas kui sisserännanud seisavad sellise probleemiga harva silmitsi. Nüüdseks kogu Euroopas eksisteerivaid islamistide paralleelühiskondi sageli alahinnatakse.

Terrorismi juured peituvad sageli koolis. Sealt areneb see edasi noortekampadesse, millele järgneb radikaliseerumine, ning võib seejärel jõuda haripunkti rünnakute näol. Me peame oma ühiskonnas täitma valesti suunatud sallivusest tekkinud tühimikud, milles terrorism saab jõudsalt kasvada. Me peame tõmbama piirid, kindlasti ei ole meil vaja olla tolerantne kõige suhtes. Oma traditsioonilise elustiili muutmine ja omaenda kultuuri salgamine loob terrorismile parima kasvulava. On seega ülim aeg, et ka Brüssel tunnistaks, et multikultuurne nägemus on kokku kukkunud, ning toetaks üle pika aja taas Euroopa põlisrahvastest elanikke, selle asemel, et neid rassismi väljajuurimise ettekäändel pidevalt diskrediteerida.

  Jim Allister (NI). - Austatud juhataja, on kaks olulist punkti, mida tahaksin käesolevas tähtsas arutelus välja tuua. Esiteks, me kõik või enamus meist saab tulla siia täiskogu ette ning samamoodi terrorismi taunida ja avalikult hukka mõista, sest see on kõigis oma vormides alatu ja andestamatu. Kuid kas ELi piires praktiseerime me alati järjepidevalt seda, mida jutlustame?

Sündmused Frankfurdis ja Taanis on selle igikestva terrorismiohu meeldetuletuseks. Kui mõni minister kuskil Euroopas mõistaks täna hommikul või hiljem need vahistamised hukka, et avaldada vastupanu sellega seotud vajalikele väljaandmistele, oleksime me kõik solvunud, sest terrorism on terrorism ning see ei muutu ajaga vastuvõetavamaks.

Ent vaid mõned nädalad tagasi oli minu väikeses riigis asepeaminister Martin McGuinness, kes teab terrorismi koledast praktikast enam kui kõike, avaldamas vastuseisu ning kritiseerimas ägedalt Saksamaa valitsuse kehtivat taotlust Euroopa vahistamismääruse alusel ühe Saksamaal mitme aasta taguses pommitamises kahtlustatava Iiri vabariiklase väljaandmiseks. Selline käitumine on väljakannatamatu. Samamoodi nagu ka kolme Kolumbias süüdi mõistetud IRA terroristi varjamine Iirimaa poolt.

Seega ütlen ma, et me kõik Euroopas peaksime järgima üht eeskuju. Me ei saa terrorismi vastu võitlemisel ja sellele vastu seismisel valida ja otsustada. Kui me oleme selle vastu, peame olema kõige selle vastu ja vastavalt käituma. Kui keegi tõeliselt toetab õigusriiki, siis ei esita ta kriitikat ega protesteeri rahvusvahelise õigluse tagamise vahendite vastu.

Minu teine punkt on, et aktiivse terrorismi kasutamine ETA poolt on ajakohane meeldetuletus selle kohta, et harva vahetab terrorismileopard oma tähne. Nendel, kes laskuvad terrorismi kasutamiseni, on amoraalne mõtteviis, mille tõttu nad on võimelised taktikalistel põhjustel ajutiselt ümber lülituma, sidudes end poliitiliste vahenditega, kui see aitab paremini nende eesmärke saavutada.

Me peaksime kõik selliseid ettevaatlikult vältima ning mitte kunagi tegema seda viga, et hakata terroriste arvustama omaenda standardite järgi.

  Jaime Mayor Oreja (PPE-DE). – (ES) Austatud juhataja, ma tahaksin alustada öeldes, et käesolev võitlus ei käi terrorismi kui nähtuse vastu. Igal üksikul juhul on see võitlus teatava organisatsiooni vastu, millel on teatav poliitiline kava ning konkreetsed poliitilised eesmärgid.

Seepärast on meil vaja alustada sellest, et teeme kindlaks, milline terroriorganisatsioon meie vastas seisab, ning praegusel hetkel on Euroopa Liitu ähvardavaks põhiliseks tulevikuohuks džihaadi terroriorganisatsioon, mis ei ole nähtus, vaid pigem organisatsioon, mis on juba saanud üle hirmust meie kontinendil rünnakuid toime panna.

Erinevus käesoleva organisatsiooni ning muude traditsiooniliste organisatsioonide vahel, mis on Euroopa Liitu rünnanud ja seda praegu ründavad, seisneb selles, et see on endiselt suures osas tundmatu suurus, kuna me ei mõista nende rünnakute rütmi ega riikide valikut tingivat põhjust ning kuna nende ajataju on oluliselt erinev meie omast.

Seetõttu, nagu härra Watson nii hästi väljendas, ei ole ELi institutsioonide ülesanne mitte luua põhjalikku meetmete nimekirja, vaid pigem on aeg rajada alused, sambad ja väljad Euroopa institutsioonide tegevusele, et etendada osa terrorismivastases võitluses.

Meil on vaja otsida suunda. Sellel alal ei ole määravaks järjest suurema hulga meetmete väljakuulutamine. Meil tuleks mõista, et ELi institutsioonide roll peaks olema seada sisse see, mida eelkõige vajame selle organisatsiooni vastu võitlemiseks, ning selleks on luure ja teave.

Seega, esiteks ja peamiselt vajame me Euroopa mudelit selle terroriorganisatsiooni vastu võitlemiseks, sest vastasel juhul, kui Euroopa Liit ei tooda lisandväärtust, kui ta ei ole usaldusväärne ning eurooplaste jaoks terrorismi vastu võitlemisel ei kasulik ega tunnustatud, imestatakse 2025. aasta Euroopas, mis mõtet Euroopa Liidul üldse on.

  Bárbara Dührkop Dührkop (PSE). – (ES) Austatud juhataja, ma usun, et on tüütuseni korratud, et terrorisminähtus – mis loomulikult kujutab endast selgelt äratuntavaid rühmitisi – ei ole üksnes Euroopa mureküsimus, vaid ülemaailmne küsimus, nagu nõukogu ütles, ning pole kahtlustki, et meil on vaja ülemaailmset ja Euroopa-sisest reageeringut.

Ma olen veendunud, ning pidades silmas, mida härra Frattini ütles täna hommikul juhtunu kohta, millest ma samuti kuulsin, et see on ilmselt kõige suurem ELi ees seisev väljakutse, kuna see ei kahjusta mitte üksnes kodanike julgeolekut ja nende füüsilist puutumatust, vaid see püüab õõnestada midagi väga tähtsat: demokraatlike ühiskondade väärtusi. See on põhjus, miks Euroopa Liit otsib ühiseid vastuseid.

Ma usun, et see suuliselt vastatav küsimus parlamendile tõestab, kui väga soovib parlament terrorismivastases võitluses edusamme teha, kuid see näitab ka, et meil on muresid, kuna härra Watson esitas hulga küsimusi, mis võivad tähendada eksimusi meie võetavate meetmete kontekstis, kuna eelkõige on meil käesolevas võitluses vastutus demokraatia ja vabaduse ees, mis on väga tähtis ja mida ei tohi unustada.

Ma tahaksin ka öelda, et minu arvates on kõnealused meetmed vajalikud, nagu kõik, mida oleme teinud ja mis härra Frattini sõnul ellu viiakse, ning et ka politsei tehtud töö on väga oluline, kuid mitte piisav. Minu arust on meil vaja ka tugevdada strateegiaid, mis loovad eri kultuuride vahel integratsiooni ja dialooge. Ma arvan, et tsivilisatsioonide vaheline liit on õige vahend terrorismivastases võitluses.

Meil on vaja jätkata seda, mida Tamperes arutasime, ja tööd, mida seejärel Haagis tegime, et olla ühtne enda poolt väljaöelduga: tasakaal vabaduse, julgeoleku ja õigluse vahel.

Sel põhjusel kiirustab Euroopa Parlament vastu võtma Prümi lepingut enne suve. Võimalus vahetada kiirelt ja tõhusalt täpset teavet omab suurt tähtsust rahvusvahelise terrorivastase koostöö saavutamiseks.

On tõsi, et me korrutame vajadust sobitada kodanike ja üksikisikute õigusi julgeolekuvajadusega. Euroopa Parlamendil on määrav roll, kuid nagu nõukogu ütleb, ei ole parlamendil tänasel päeval tegelikku sõnaõigust selle üle, mida selles valdkonnas tehakse.

Nõukogu võtab kas ühehäälse otsuse või ta ei võta mingit otsust. See on põhjus, miks ma arvan, et see nõrgestab ja kärbib Euroopa Liidu jõudu uutele väljakutsetele vastu astuda. Nagu härra Watson nii selgesõnaliselt ütles, on Euroopa Parlamendi ainus võimalus nõukoguga ühiselt tööd teha viisakuskoosolek, ning demokraatlikult valitud koguna peaks meil olema võimalus võtta osa otsustustest.

Me tervitame Euroopa Põhiõiguste Ameti loomist ning loodame, et see amet on võimeline teostama selget järelevalvet kõigi ELi tegevuste üle politsei- ja õigusalase koostöö valdkonnas.

Ma tahaksin ka rõhutada, et meie fraktsioon toetab ELi terrorismivastase tegevuse koordinaatorit, ükskõik kes selleks saab, kuid see võiks juhtuda peagi. Tähtis on, et ta ei oleks paberist tiiger, vaid omaks selget ja tugevat mandaati.

Kokkuvõttes, ja sellega ma ka lõpetan, arvan, et on õige öelda, et Euroopa Liidu tegevus terrorismivastases võitluses ja selle tagajärjed peaksid sisaldama olulist mõõdet: ohvrite ning nende perekondade toetamist ja kaitsmist.

  Sarah Ludford (ALDE). - Austatud juhataja, olles pärit Londonist, ei alahinda ma mingil moel terrorismiohtu. Meie, londonlased, oleme seda aastakümneid tõepoolest talunud, sealhulgas Iiri vabariiklaste terrorismi, mis oli osaliselt rahastatud Ameerika Ühendriikidest. Olulise tähtsusega põhialuseks on ebakindel asukoht.

Europol räägib meile, et ELis oli eelmisel aastal ligi 500 terrorirünnakut. Loomulikult on see suur kuritegevuse oht, kuid samamoodi on ka salakaubitsemine uimastitega, inimkaubandus ja korruptsioon. Kuhu jääb nõukogu tegevus nõudmaks, et kõik liikmesriigid allkirjastaksid ja ratifitseeriksid Euroopa inimkaubanduse konventsiooni? Kuhu jäi nõukogu protestiavaldus, kui Ühendkuningriigi valitsus lõpetas jaanuaris ulatusliku korruptsiooni uurimise seoses „riigi parima” relvatootjaga BAE?

Lihtsalt see, et liberaalid seavad kahtluse alla vedelike piirangu tõhususe võrreldes sellest tuleneva ebamugavusega, või vaidlustavad isikuandmete massilise kokkukogumise, ei tähenda, et me oleme terrorismi suhtes leebed. Ükski politseiala ei tohiks hoiduda kõrvale demokraatlikust vastutusest.

Mul oli au olla Euroopa Parlamendi erakorraliste väljaandmiste uurimisrühma aseesimees ning ma jagan solvumistunnet, mida teised on väljendanud seoses nõukogu täieliku vaikimisega vastuseks meie uurimistulemustele, mille järgi on mitmed liikmesriigid olnud kaasosaliseks ulatuslikes inimõiguste rikkumistes, vägivaldsetes äraviimistes ja piinamistes.

Nõukogu peaks vaatama oma kapsaaeda enne, kui võtab ELi kodanikelt ära kodanikuvabadused. Parlamendiliikmed ei ole saanud mingit teavet enam kui viis aastat tagasi vastu võetud terrorismialase raamotsuse rakendamise kohta. Kas kõik liikmesriigid on selle täielikult sisse viinud? Kui palju kaasuseid on olnud? Kui palju uurimisi või süüdimõistmisi on registreeritud? Me teame, et ametid, isegi ühe riigi piires, ei jaga teavet omavahelise kadeduse, võimuvõitluste ja jõumängude tõttu, rääkimata piiriülesest koostööst. Miks mitte võtta see prioriteediks, selle asemel, et luua meeleheitlikult õigusakte meie privaatsuse äravõtmiseks?

Samuti on palju vastuolulisust seoses äärmusluse käsitlemisega. See on tähtis küsimus, kuid hõlmab ka mõõdukate moslemite suure enamuse integratsiooni, ning ometi on ELis piirkondi, kus mošeede ehitamine on tehtud väga keeruliseks. Miks mitte seda vaadata?

Härra Szymański väljendas oma äärmiselt parempoolset arvamust, et me ei saa julgeoleku eest maksta liiga kõrget hinda. Ma ei ole sellega põhimõtteliselt üldse nõus. Kas mitte samamoodi ei õigustanud kommunistid oma repressioone? Selle asemel, et anda liiga palju ära vabadust julgeoleku vastu, vaatame, mis tegelikult toimib: eesmärgistatud uurimised ja luurel põhinev korrapidamine. See on viis hoida üleval avalikku usaldusväärsust ja koostööd.

  Mario Borghezio (UEN). – (IT) Austatud juhataja, daamid ja härrad, 11. septembril korraldasid mitmed katoliiklusel ja kristlusel põhinevad demokraatlikud liikumised Brüsselis suure meeleavalduse islami terroristide vastu ning 11. septembri ohvrite mälestuseks, kuid sotsialistist Brüsseli linnapea keelas selle ära põlastusväärsetel sisepoliitikaga seotud põhjustel.

See saadab terrorismi kohta negatiivseid signaale, kuid veelgi tõsisem on Hamasi terroristide meelitamine peaminister Romano Prodi ja välisminister härra D’Alema poolt. Euroopast edastatavad poliitilised signaalid peaksid selle asemel olema ühiselt islami terrorismi vastu ning me peaksime ühiselt olema nende vastu, kes peavad mošeedes meie ja meie julgeoleku vastaseid jutlusi.

Ma tervitan voliniku avaldust, et Euroopa kodanikud peavad olema enam kaitstud ja tundma end enam kaitstuna vähemalt samapalju kui USA kodanikud, ning seepärast on vajalik tugevdada atlandiüleseid suhteid. Ma küsin teilt ometi, härra Frattini, läheneva ohu kohta seoses terroriaktidega, milles kasutatakse näiteks bakterioloogilisi relvi – jumal hoidku – või tuumarelvi: kas me oleme valmis? Lõuna-Euroopa näitas, et ei ole valmis tulekahjudest tulenevaks ohuks, kuid nüüd tundub mulle, et me peame tegema palju-palju enam. Ma soovin teile teie töös palju edu, härra Frattini.

  Kyriacos Triantaphyllidis (GUE/NGL). – (EL) Austatud juhataja, lubage ma alustan tuues välja, et viimaste aastate jõupingutused muuta terrorism Euroopa Liidu võtmeprojektiks ja esmatähtsaks valdkonnaks, on osutunud juba ette läbikukkumisele.

USA salateenistused on peagi võimelised ilma piiranguteta kontrollima igaühe telefonikõnesid, tegevust Internetis ja e-kirju kõigis Ameerika Ühendriikides asuvates serverites. Selline areng on järjekordne samm kodanike üldise kontrollimise ja valvamise suunas ülemaailmselt ning EL on kahjuks leppinud meetmete vastuvõtmisega, mis on osutunud takistuseks tema enda arengule. Suur osa ELi eelarvest on määratud politseiasutuste, sõjaliste operatsioonide, sisserändajate kinnipidamisrajatiste vms asutamiseks ja tugevdamiseks.

Eriti sooviksin ma puudutada terroristide nimekirjade koostamist. Nende nimekirjade suhtes ei kehti mingi demokraatlik ega institutsiooniline õigusalane kontroll ega õigusalase kontrolli või kaebuste esitamise menetlus. Isegi pärast Euroopa Kohtu 12. detsembri 2006. aasta otsuseid, kui tehti teatavaks kohtuotsus puuduliku kontrolli ja inimõiguste kaitsmiseks vajalike meetmete mittejärgimise kohta, tegi Euroopa Liit üksnes pealiskaudseid muudatusi.

Põhiprobleemid on alles jäänud. Liikmesriigid ei ole sunnitud esitama tõendeid üksikisikute kohta, kelle kohta tehakse ettepanek nad nimekirja lisada, samas kui veelgi ohtlikum on asjaolu, et komisjon ise jääb vastutavaks üksikisikute ja organisatsioonide nimede nimekirja lisamise ning sealt eemaldamise suhtes. Teiste sõnadega, härra juhataja, komisjon on jätkuvalt kohtunik, vandekohtunike kogu ja timukas.

  Koenraad Dillen (ITS). – (NL) Austatud juhataja, ma panen oma kahetsuseks tähele, et suur osa inimesi siin auditooriumis kohkub taaskord tagasi nimetamast asju õigete nimedega. Kas meile meeldib või mitte, on ebamugav tõelisus see, et rahvusvaheline terrorism on üksnes ja lihtsalt sõda, mille islami äärmuslased on Lääne ja Euroopa vastu välja kuulutanud. Meil peab jätkuma julgust tunnistamaks, et vaenlane on juba meie uksest sisse astunud. Džihaadivõrgustikud tegutsevad kogu Euroopas ning mošeed kutsuvad usklikke üles pühasse sõtta meie avatud ühiskonna vastu. Eile jõudis meieni järjekordne näide sellest Taanis. Seepärast on vajadus islami Trooja hobuse vastaste igakülgsete meetmete järele suurem kui kunagi varem. Lõppude lõpuks on meil õigus ja kohustus kaitsta oma avatud ühiskonna väärtusi.

Kuid kas me seda ka teeme? Nagu mu kolleeg härra Borghezio just ütles, on tüüpiline näide Euroopa argusest Freddy Thielemans`i, sotsialistist Brüsseli linnapea otsus keelata ära teisipäevaks, 11. septembriks kavandatud kasvava islamiseerumise vastane marss põhjusel, et meeleavaldust võidakse mõista üha kasvava ja valijatena huvipakkuva islamikogukonna tõsise noomimisena. Euroopa püüab üle kogu maailma propageerida avatud ühiskonna väärtusi, peamiselt sõnavabadust, samal ajal kui selle ametlikus pealinnas vaigistatakse nende samade Euroopa väärtuste kaitsjaid. Et selles osas ei ole võetud selget seisukohta, ütleb selle parlamendi kohta nii mõndagi.

  Timothy Kirkhope (PPE-DE). - Austatud juhataja, käesolev arutelu käib meie rahva turvalisuse ja meie eluviisi säilitamise, meie liberaalse demokraatia, õigusriigi ja vabaduse kaitsmise kohta.

Terrorism tabab kõiki neid asju otse südamesse. Kõigis oma vormides määratleb terrorism hea ja kurja vahelise võitluse ning me peame olema alati valvel. Suurbritannias pidime me kolm aastakümmet tegelema IRAga. Üsna hiljuti olid meil suitsiidiplahvatused Londonis ning katsed korraldada veresauna Glasgows.

Minu kolleegid Hispaaniast võitlevad ETA juhitud kurja terroriga. Neil on oma julges vastutegevuses meie täielik toetus. Radikaliseerumise vastu võitlemine on suur väljakutse, kuid me elame maailmas, kus terrorioht muutub pidevalt ning on kujunenud keerukamaks. Maailma demokraatiad peavad püsima valvel, jagama tõhusamalt luureinfot ning olema valmis astuma tõsiseid samme.

Terrorism on sõjaakt meie ühiskonna ülesehituse vastu. Seda saadavad korda kurjategijad ja mõrvarid, kes põlastavad meie liberaalset demokraatiat ja vabadust. Terrorirühmitused tuleb ära keelata ning neid, kes panevad toime vägivalda, õhutavad terrorismi või osutavad abi terroristidele, tuleks takistada. Tegevuse suhtes, mida ELi liikmesriigid saavad koos teha, on näiteks ETA pommivalmistajate vahistamine nädalavahetusel. See näitab, et ühine uurimine lisab väärtust terrorismivastasesse võitlusesse.

Täna hääletame me vedelike piiramise üle lennukipardal. Lendajate julgeolek peab olema meie põhimureks – meie endi, meie valitsuste, lennujaama ja lennufirmade operaatorite mureks. Kuid, nagu kõigi õigusaktide puhul, saab midagi parandada pidades silmas kogemust ning ma usun, et nüüd on võimalus – ja hea võimalus – näha, kuidas see toimib.

Samal ajal peaksime me põhiliselt toetuma olemasolevale teabele, et aidata seadusloojatel ja meil endil määratleda püsiva ohu olemus ja ulatus. Ma kiidan volinik Frattini ettepanekuid, mis on selles suhtes positiivsed.

Ma tunnustan, et siin on habras tasakaal, kuid igal juhul peame me alati tegema kõik mis võimalik, et kaitsta oma inimesi terrorismi kurjuse ja mõrvarlike kavatsuste eest.

  Claudio Fava (PSE). – (IT) Austatud juhataja, daamid ja härrad, ma arvan, et käesolev arutelu võimaldab meil vahepeal saada jagu, anda ülevaadet, kuid ka ületada mõningaid ohtlikke vigu – peamist viga. Me arutleme terrorismi-, mitte islamivastase strateegia üle ning terrorismi põhjuste vähendamise üle lihtsustatud viisil, kus islami fundamentalism oleks üsna pealiskaudne lahendus, üsna lihtsustatud seletusviis. Samamoodi teevad mõned sõnastusviisid, mida just kuulsin, mind murelikuks: mošeed toovad sõja meie ühiskondadesse! Need on üsna üldised, üsna vaenulikud ja üsna toored arvamusavaldused. Kujutlege, kui Türgis astuks homme üks parlamendiliige Türgi parlamendi ette ning ütleks „kristlikud kirikud toovad sõda meie ühiskonda” – kui palju meelepaha oleks siinse parlamendi reaktsioonis?

Ma tahaksin ka anda soovituse härra Frattinile: me teame, et kõige olulisem töö on täideviimine, samuti ka ennetamine. Ma usun siiski, et arvestusi tuleks teha mitte vahistatud väidetavate terroristide, vaid tegelikult süüdi tunnistatud terroristide alusel. Oleks kasulik kontrollida või teha mõningast uurimistööd, kui palju terrorismis kahtlustatavaid on viimaste aastate jooksul meie riikides vahistatud ning seejärel vabastatud.

Me oleme nõukogult saanud mõned vastused, kuid osa neist on andnud vaid pooliku vastuse. Ma tahaksin keskenduda kolmele punktile, mida me peame põhjalikumalt uurima: meile pole päris selge, milline peaks olema parlamendi roll ning kuidas see peaks olema täpselt seotud käesoleva Euroopa Liidu strateegiaga. Me pole veendunud – ning sellele on viidanud ka teised parlamendiliikmed –, et iga kuue kuu järel aset leidev kohtumine asepresidendi, kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni esimehe ning nõukogu vahel on piisav. Me usume, et on vaja teatud üksmeele kvaliteeti ja taset, mis ei saa piirduda nende vormiliste, rituaalsete kohtumistega.

Meile pole selge, mis saab ELi terrorismivastase tegevuse koordinaatori funktsioonidest. Meile on selgitatud, et see funktsioon on seotud eelkõige strateegiliste hinnangute esitamise ja teabe levitamisega. Kui meie komisjonil oli võimalus rääkida härra de Vries`ga, tunnistati meile, et see funktsioon on täiesti ilma sisu ja vahenditeta. Sellisel juhul, ma usun, et miski ei saa mõjuda kahjustavamalt kui institutsiooniline funktsioon, millele puuduvad vahendid elus püsimiseks ja enda tõestamiseks.

Lõpuks, austatud juhataja, ei ole selge, millise seisukoha võtab eesistujariik Portugal euro-atlandiülese koostöö osas. Ma tahaksin minna tagasi meie küsimuses sisaldunud väga lihtsa ja siira nõude juurde. Küsimus oli see, kas käesolevat koostööd tehakse meetoditega, mis järgivad asutamislepingu artiklit 6 nagu parlament on CIA uuringu lõpuleviimisel soovitanud. Me vajame selget vastust. Ühisel strateegial on mõtet siis, kui ta hõlmab kodanike põhivabaduste täielikku austamist, kuid alati ei ole see nii olnud.

Me tervitame asepresident Frattini algatust küsimustiku osas, mis jagatakse liikmesriikidele, et selgitada välja, millised vahendid nad on sisse seadnud ning milliseid tulemusi on need vahendid andnud, sealhulgas kodanike põhivabaduste austamise vallas, kuid selles punktis tahaksime me anda teile teada, et parlament kavatseb siiski innustada CIA uurimiskomisjoni järelduste edaspidisele jälgimisele ning esitada vormilise küsimuse: millise tegevuse on nõukogu ja komisjon ette võtnud mitmete nendes raportites esitatud nõuete suhtes?

Austatud juhataja, lõpetuseks võin vist öelda, et terrorismi vastu võitlemine nõuab kõrgetasemelist ühiskondlikku konsensust ning me peame olema valvsad asutamislepingu artiklis 6 sätestatud põhimõtete suhtes. Kuritarvitamiste ja lihtsustamise vältimine on ainus viis, et tagada üksmeeleni jõudmist.

  Sophia in 't Veld Veld (ALDE). – (NL) Austatud juhataja, demokraatia, kodanikuõigused ja õigusriik on need, mida pean äärmiselt kalliks, samamoodi ka omaenda ja teiste eurooplaste elu. Nende kahe poole vahelisest lõivsuhtest rääkimine on ohtlik rumalus. Demokraatia vaenlastele tuleb vastu seista; selle all pean silmas terroriste, kuid ka seda ohtu demokraatiale, mis tuleneb riigi ülemäärasest võimust ja demokraatliku korra kõrvaldamisest. Ikka ja jälle kuuleme me nõukogu ja vähemal määral ka komisjoni kõnelemas põhiõigustest, inimõigustest ja demokraatiast, kuid see kõlab kuidagi õõnsana, kui mõistame, et riigi kontroll kodanike üle on kiirelt kasvamas. Iga intiimne detail meie eraelust on nüüd teada. Teiselt poolt ometi on kodanikel järjest vähem ja vähem kontrolli riigi üle.

Veel enam, liikmesriikide ametiasutused ja nõukogu keelduvad aruandekohustusest. Ma tahaksin, et nõukogu räägiks meile näiteks olukorrast seoses kõrgetasemelise siderühmaga, mis on kaasatud meie isiklike andmete edastamise alastesse läbirääkimistesse Ameerika Ühendriikidega. Meile on alati räägitud, et need on uurimuslikud kõnelused, kuid Ameerika Ühendriigid tunduvad arvavat, et me oleme juba valmis lepingule alla kirjutama. Eesistuja, milline on olukord? Milline on läbirääkijate mandaat? Mis on läbirääkimiste teema? Seda arutati Lissabonis 19. ja 20. juulil. Miks pole liikmesriikide parlamente ega Euroopa Parlamenti – Euroopa kodanikke – sellest teavitatud?

Veel üks näide on hiljutine USA välisluure jälitustegevuse seadus. Härra Watson ja mina oleme selle kohta küsimusi esitanud. See on seadus, mis võimaldab Ameerika Ühendriikidel teostada järelevalvet peaaegu kogu meie Euroopa-sisese side, telefonikõnede ja e-kirjade üle. Miks ütleb nõukogu, et see ei puutu üldse meisse? Kas nõukogul pole mingit kohustust kaitsta Euroopa kodanike privaatsust?

Kolmandaks näiteks on lennureisijate isikuandmed. Me oleme seda teemat varem sadu tuhandeid kordi arutanud. Tint lepingupaberil on vaevalt kuivada jõudnud, kuid USA on juba kõrvale heitnud selle ainsa hea punkti: Euroopa kodanike puutumatuse seaduse kohaldamise. Komisjon ütleb, et Euroopa lennureisijate isikuandmete süsteem seatakse sisse, kuid kas siiani on antud hinnangut Ameerika lennureisijate isikuandmete programmi tulemustele? Mul on hea meel, et volinik ütles, et hinnang tuleb ning et see hõlmab mitte üksnes rakendamist, vaid ka terrorismi vastu võitlemise poliitika tulemusi ja mõju põhiõigustele, kuna see on pikalt hiljaks jäänud.

On huvitav, et kui sa kritiseerid terrorismivastast poliitikat või esitad selle kohta kriitilisi küsimusi, avastad, et sageli peetakse sind Ameerika-vastaseks. Ometi on nimelt ameeriklased need, kes esitavad kriitilisi küsimusi ning kes on viimastel kuudel läbi viinud põhjalikke hindamisi ja seavad nende meetmete tõhususe suure küsimärgi alla. Seepärast, selle asemel, et kopeerida ja vastu võtta viletsat USA poliitikat, peab Euroopa vastu võtma hea poliitika ning ühinema USAga, kaalumaks, mis on vajalik ja mis mitte.

  Paul Marie Coûteaux (IND/DEM). - (FR) Austatud juhataja, loomulikult ei ole ma ilusate mõtteavalduste, manamiste ja vagameelsete soovide ettelugemise vastu, mis on käesolevas arutelus valdavaks olnud, kuid ma ei näe neis tegelikult sellist objektiivsust, mida pean vajalikuks, et mõista nähtust, mis on nii järsku asunud meie mõtteid valdama – pealegi nii järsku, et me ei vaevu välja selgitama selle sisendeid ja väljundeid, põhjuseid ja tagajärgi. Daamid ja härrad, mis on poliitika, kui mitte meid vahetult puudutava põhjuste ja tagajärgede kannatlik väljatöötamine?

Kõikjale, avalikesse kohtadesse ja isegi tänavatele, on seatud hirmutavad videojälgimissüsteemid. Miks? Et võidelda terrorismi vastu. Me peame arvet kodanike üle, arendame politseiteenistusi ja vahel salapolitseid. Miks? Et võidelda terrorismi vastu. Me võtame taas kasutusele piinamise. Miks? Et võidelda terrorismi vastu. Me muudame seadusi ja järjest enam hülgame neid, me hülgame isegi inimeste põhiõigusi, mis on meie vanade piiblite oletatavaks asemikuks. Miks? Et võidelda terrorismi vastu. Me seame kõikjale üles raketikilbid, isegi sellistesse riikidesse nagu Tšehhi Vabariik, sealse rahva suureks meelehärmiks, kes ei ole niikuinii kogenud mingit terrorismi, ning seda kõike terrorismivastase võitluse nimel. Lühidalt, me lahutame rahvaid, loome inimeste vahel usaldamatust ja mis peamine, hirmutame neid, mis on juhtunud meie Euroopa rahvastega ning paraku ka idas ja läänes. Miks? Et võidelda terrorismi vastu.

Daamid ja härrad, kas pole ilmselge, et mitte terrorism ei haara meid kaasa, vaid terrorismivastane võitlus? Meie vaadet varjab salakaval loor ja me ei suuda seda isegi näha. Muidugi ei eita ma rünnakute alatust meie rahva vastu Hispaanias ja Ühendkuningriigis. Ometi räägivad need näited iseenda eest, et terrorism tabas neid riike, sest nad toetasid sõjalist akti: sissetungimist sõltumatusse riiki. Pealegi ei karda ma öelda, et see, mis toimus Iraagis, ei olnud mitte niivõrd vastuseks terrorismile, vaid teine aegunud barbaarne terrorismivorm, mis viis rahvusvahelise pinge ülima piirini.

Tõtt öelda on terrorism ise tagajärjeks maailmale, mis on sügavalt tasakaalust väljas ja mida valitseb impeerium, mis sarnaselt kõigile maailma impeeriumidele eitab piiride ja rahvaste olemasolu, eesmärgiga luua ühemõõtmeline, ühetaoline maailm, mis painajalikult keskendub üksnes kaupade väärtusele. Maailm, mis on nii äge ja vägivaldne erinevate inimeste mitmekesisuse suhtes, et ainsaks vastuseks saab olla teist tüüpi vägivald, mis on loomulikult sama vastuvõetamatu: terror.

Jätkugu meil julgust selle üle tõsiselt mõelda. Mis siis, kui terrorism oleks peamiselt tagajärjeks sellele uuele kategoorilisele imperatiivile, mille sunnivad peale turujõud ja on osaks selle loogikast: piiride mahasurumine. Mitte üksnes piiride kaotamine, piiriülesuse mood ei hävita maailma mitmekesisust ja aja vihale neid, kes tahavad seda alles hoida, vaid piiride kadumine soodustab ka kampade mahhinatsioone. Võibolla see, daamid ja härrad, on arutluspunkt, mille võiks lisada terrorismivastase võitluse arutellu?

  Ryszard Czarnecki (UEN). – (PL) Austatud juhataja, muistse Euroopa reaalsuseks oli ukse ees seisev Hannibal. Nüüdisaegse Euroopa reaalsuseks on ukse või väravate ees ootav terrorism. Nüüdseks juba aasta aega on Euroopa Parlament olnud ametlikult kaasatud institutsioonidevahelisse arutellu. See on hea, eelkõige seetõttu, et Euroopa kogeb jätkuvalt terrorirünnakuid ning saab neid kindlasti tunda ka tulevikus. Me räägime reaalsete piiride seadmisest võimalusele selliseid rünnakuid läbi viia.

Seepärast on õige, et me peaksime tahtma teada, millisel ELi liikmesriigil ei ole õnnestunud kehtestada terrorismivastaseid meetmeid, mis on varem sisse seatud. See peab olema selge, tagamaks, et üksikud ühiskonnad ei ärka üles šokis, kui nende riigis on just toime pandud rünnak. Samamoodi tahame me teada ELi terrorismivastase tegevuse koordinaatori, härra de Vriesi tagasiastumise tegelikke põhjuseid. Kas see ametist vabastamine oli ajendatud vaidlustest pädevuse üle?

Terrorism ei ole abstraktsioon; see on väga reaalne. Ma räägin kui riigi esindaja, kelle relvajõud on kaasatud Iraagis ja Afganistanis. Minu riigi jaoks, millel puuduvad terrorirünnakute kogemused, on terrorism sellele vaatamata väljakutse.

ISTUNGIT JUHATAB: LUISA MORGANTINI
Asepresident

  Miguel Portas (GUE/NGL). – (PT) Ma olen tähelepanelikult kuulanud, mida nõukogu ja komisjon on rääkinud, ning ma pean ütlema, et olen kindel, et peame seda arutelu mõnekuulise vahe järel taaskord – täpselt samades tingimustes –, sest dr Lobo Antunes`i ja volinik Frattini silmis on kõik, mis tehtud, hästi tehtud; mingeid vigu ei ole tehtud ning ükski hindamine ei ole välja toonud ainsatki eksimust. Me kuuleme pidevalt üht ja sama asja üha uuesti ning see on peamiseks probleemiks – see on ekslik! Nii kaua kuni me läheneme terrorismile kui probleemile, mis jääb politsei ja teabeteenistuste reguleerimisalasse, jätame me kõrvale keskse küsimuse.

Praegusel ajal on terrorism lähedalt seotud sümmeetriliste poliitiliste põhimõtetega, mis soodustavad tsivilisatsioonide kokkupõrget ja sõda, ning selles punktis on teie vaikimine kõrvulukustav. Näiteks teeb volinik Frattini teatavaks meetmed lõhkeainete kontrollimiseks täpselt sel ajal, kui sõda Iraagis on muutunud mitteavalikuks äritehinguks, mis on väärt miljoneid dollareid, ning Ameerika Ühendriigid tellivad alltöövõtuna salastatud teabe kogumist ja töötlemist.

Kontrollida lõhkeaineid? Ma tean üht viisi: riigistada tootmine ja kaubandus. See on ainus viis hoidmaks ära seda, et terrorismist ja terrorismivastasest võitlusest saab ühe mündi kaks külge: muutes elu ja surma äriks.

  Viorica-Pompilia-Georgeta Moisuc (ITS). - (RO) Proua juhataja, terrorism on pika ajalooga kompleksne nähtus, mis on kehastunud eri vormides, alates õõnestavatest liikumistest, mille eesmärgiks on suruda maha riikide suveräänsus ja sisemine kord, vallandades kodusõja, kuni atentaatide, mõrvade ja pogrommideni. See on põhjus, miks käesolevale küsimusele tuleks läheneda realistlikult, kohusetundega, ning aruteludes peaksid osalema eri valdkondade spetsialistid.

11. septembri terrorirünnakud, kümned tuhanded ohvrid ja tohutu kahju sunnivad ühiskonda, Euroopa riike ja institutsioone võtma ette kooskõlastatud, süstemaatilist ja pidevat tegevust mitmel suunal, mida ma tahaksin teile meelde tuletada:

1. käesoleva fenomeni põhjuste objektiivne otsimine ja seejärel pidev parendamine.

2. terroriaktide rahastusallikate ning riigiüleste poliitiliste ja finantsvõrgustike tuvastamine.

3. terrorismi enda, relvapoliitika ja strateegilise toormaterjali allikate kogumiseks peetavate sõdade vahelise suhte määratlemine, terrorismivastase võitluse ettekäändel.

Ükski ühekülgne lähenemine terrorismiküsimusele ei aita kaasa tõe väljaselgitamisele ning selle ohtliku riikideülese nähtuse väljajuurimisele.

  Antonio Tajani (PPE-DE). – (IT) Austatud juhataja, daamid ja härrad, terrorismi vastu võitlemine peab jääma üheks Euroopa Liidu peamiseks prioriteediks. Kindlasti vajame me tõhusaid, kindlaid, koordineeritud meetmeid, et ennetada terrorismi ja selle vastu võidelda ning seega on teretulnud härra Frattini poolt käesolevas istungisaalis sedastatud ettepanekud.

Esiteks ei tohiks me teha seda viga, et vähendame oma valvsust, kui rahvusvaheline terrorism võtab suuna Euroopast kaugemale. Kahjuks ei ole vähenenud islami fundamentalismist tulenev oht, isegi kui rünnakud leiavad aset kaugel meie piiridest.

Koordineeritud tegevus tähendab eelkõige koostööd ELi piires, samuti tugevat sidet Ameerika Ühendriikidega: sidemete katkestamine Ameerika Ühendriikidega terrorismivastases võitluses oleks äärmiselt suur viga ning tooks kogu Euroopa Liidu rahvastikule väga tõsist kahju, kuid peaksid olema sidemed ka mitteäärmuslike Araabia riikidega, sealhulgas nendega, mis on Al-Qaida nägemispiirkonnas.

Euroopa peab nendes meetmetes võtma juhtiva rolli, et ennetada terrorismi ja selle vastu võidelda, kuid peab tagama, et oluline tegevus saab võitu bürokraatlikust manööverdamisest. Kahjuks on lihtsam seada sisse rangeid kontrolle deodorandipudelite üle, mida ei transpordita sobivates plastikaatkottides, kui terroristide üle, kes on sisse imbunud ebaseaduslike sisserändajatena. Seega, ma kordan, on teretulnud kindel tegevus Euroopa Komisjoni ja nõukogu poolt.

Terrorismivastast võitlust tuleks siiski pidada ka poliitiliste algatuste kaudu, et leida lõpuks lahendust Iisraeli-Palestiina kriisile, koos Palestiina riigi sünniga ja tagatud turvalisusega Iisraeli riigile, tegemata mis tahes järeleandmisi fundamentalistlikele organisatsioonidele, mis on maskeerinud end poliitilisteks fraktsioonideks – ma viitan Hamasile ja Hezbollah`le.

Terrorismivastases võitluses ei tohiks me siiski unustada, et Euroopas on islamielemendi ohtude kõrval ka relvastatud rühmitiste ohtlik võrgustik, mis on seotud sisemaiste ja separatistlike poliitiliste liikumistega. Euroopa – ja ma lõpetan siinkohal – ei tohi vähendada oma valvsust ka selles plaanis. Sündmused, mis leidsid aset Hispaanias, näitavad meile, et iga kord kui vähendame oma valvsust või valime läbirääkimiste tee, tulevad terroristid tagasi rünnakule.

  Michael Cashman (PSE). - Austatud juhataja, ma tervitan volinik Frattini ja nõukogu eesistuja vastuseid. Ometi, reaalsus on see, et meil siin täiskogus on luksus rääkida, rääkida, rääkida. Kuid tegelikult peab valitsuses ja komisjonis asuma tegevusse – tegevusse, et ennetada terrorirünnakuid: terrorirünnakuid, mida ei kujutata lihtsalt ette; terrorirünnakuid, mis on reaalselt, mida just praegu kavandatakse. Reaalsus poliitikas on see, et kui sa ei asu tegevusse, ründavad sind need samad käesoleva täiskogu liikmed, kes ründaksid sind ka seetõttu, et sa ei astunud tegevusse.

Seepärast ma tervitan kõnealust strateegiat ning asjaolu, et me vaatame selle läbi. Lisaks, mida me peame tegema, nagu varem öeldud, on võtta käsile terrorismi juured. Need peituvad lootusetuses ja meeleheites, vaesuses, viha jutlustamises. Lubage mul üsna otse ja ühemõtteliselt välja öelda, et need, kes seovad põhjuse, traditsiooni või religiooni oma terrorirünnakutega, õõnestavad oma ideoloogiat, oma religiooni, oma põhjust ja oma traditsiooni.

Nüüd eelkõige on meil vaja tegutseda kui 27 liikmesriiki – mitte eraldi – ning tegutseda koos liitlastega, sealhulgas Ameerika Ühendriikidega. Ameerika Ühendriigid ei ole probleem. Rünnakud Ameerika Ühendriikide vastu ei leidnud aset 11. septembril, need leidsid aset enne seda, ning rünnak meist ühe vastu tähendab väidetavalt rünnakut meie kõigi vastu.

  Ignasi Guardans Cambó (ALDE). - Austatud juhataja, me kõik tunnistame terrorismiohtu ning me peame jätkama sellele reageerimist, andmata ära seda, kes ja mis me oleme. Me oleme demokraatlik ühiskond, mis juhindub õigusriigist. Nii ja üksnes nii peame me reageerima kuritegelike aktide vastu ning toetama ennetustööd võimalike tulevaste rünnakute vastu. Siiski asume me väga ohtlikule teele, kus kõik tundub olevat lubatud ennetamise ettekäändel. Me oleme moraalse väljapressimise subjektiks neile, kes ütlevad: kui sa kahtled selles meetmes, sead sa meid ohtu – isegi kui see meede on kuritarvituslik või täiesti kasutu.

See on vastuvõetamatu. Ent just selles on mõnesid meist süüdistatud komisjoni ametnike poolt, kui me näiteks kahtleme lennujaama julgeolekumeetmetes või kritiseerime määrust, mis mõned päevad tagasi takistas Lourdes'ist Vatikani lennukiga naasval katoliku palverändurite grupil võtta endaga Lourdes'ist kaasa püha vett, mida peeti julgeolekuohuks. Meil on õigus kritiseerida seda rumalat õigusloometeost ning mitte leppida väljapressimisega, kui ma kohustuste täitmisel peetakse meid terroristide sõbraks.

– Härra Frattini, see on ala – ning mul on kahju seda öelda –, kus te väldite oma kohustusi ja kus te olete lennutranspordisektori terrorismivastased õigusaktid jätnud komisjonis grupi fanaatikute kätesse, kes anonüümselt rakendavad neid salajasi õigusakte.

Teie kohustus komisjoni asepresidendina on koos vastutusega nende küsimuste eest – sellel alal – ennetada selle toimumist või jätkumist. Täna on teil hääletuse legitiimsus parlamendis, mis annab teile vahendid minna ja esitada mõningaid nõudmisi oma transpordi eest vastutavale kolleegile komisjonis. See on teie kohustus ja me ootame teilt palju.

Kõned põhiõigustest on kõvahäälselt vastu salajastele õigusaktidele ning tugevalt vastuolus meelevaldsete privaatsuse ja individuaalse vabaduse alaste piirangutega.

– Pealegi ei ole rakendatud palju tõhusamaid meetmeid, mis on juba heaks kiidetud. Tehke seda harjutust, mida hästi oskate: nimeta ja häbista. Nimetage ja häbistage liikmesriike, mis ei rakenda õigusalase ja poliitilise koostöö meetmeid, ning teil on selleks kogu meie toetus.

  Mirosław Mariusz Piotrowski (UEN). – (PL) Austatud juhataja, siiamaani ei ole terrorismi mõistet korralikult määratletud ning see on enam kui lihtsalt suusõnaline probleem. See on küsimus ühe strateegia praktilisest rakendamisest, et võidelda ühe nüüdisaegse maailma suurima ohu vastu, mis puudutab tavalisi kodanikke.

Üks terroriorganisatsioonide vastu võitlemise Euroopa strateegia tähtis ala on atlandiülene koostöö. Ameerika Ühendriigid on selle hirmuäratava nähtuse käsitlemisel võtnud enda kanda kõige raskema koorma. Siiani on teatavad institutsioonid, nagu näiteks Euroopa Nõukogu ja kahjuks ka Euroopa Parlament, pannud käima sellised kasutud tegevused nagu imelike komisjonide nimetamine, et püüda leida oletatavaid CIA vanglaid Euroopas. Nende organite poolt läbi viidud töö ei ole aidanud kaasa atlandiülesele koostööle; tegelikult on see õhutanud Ameerika-vastaseid tundeid ja seega oluliselt nõrgestanud terrorismi vastu võitlemise süsteemi.

Me peame avaldama lootust, et tänane arutelu käivitab Euroopa Parlamendi osas tõelise pühendumise terrorismivastase strateegia ülesehitamisele ja mitte lihtsalt sellise puhtvormilise pühendumise, mida oleme seniajani näinud; see peab olema strateegia, mille eesmärgiks on tõepoolest kõigi meie kodanike turvalisuse edendamine.

  Mihael Brejc (PPE-DE). - (SL) On asjakohane ... kuidas terrorismi vastu võideldakse ning selles suhtes toetan ma täielikult härra Frattinit ja komisjoni võetud meetmeid. Ometi on ka asjakohane esitada küsimusi selle kohta, miks see meiega aset leiab, ning kes on see, kes ohtu tekitab.

Eelmisel aastal tegi komisjon ettepaneku, et me ei peaks kasutama selliseid mõisteid nagu „islami džihaadlus”, ning et need inimesed on selle asemel, ma tsiteerin, „terroristid, kes kasutavad religiooni oma tegevusteks”. Ma pean oluliseks, et me tunnistaksime, et nähtust tuleks nimetada selle õige nimega. Ning minu jaoks on korrektne nimetus „džihaadi terrorism”, sest need inimesed on fundamentalistid, kes jagavad viha demokraatliku, pluralistliku ühiskonna suhtes. Nende ideoloogia on risti vastupidine traditsiooniliste demokraatiate omale ning nende eesmärk on luua kalifaat. Džihaadlusele viidatakse sageli kui religioonile, mis võistleb kõrvuti teiste religioonidega, ja kui ideoloogiale, mis otsib oma kohta maailmas, kuid see on ebakorrektne. Džihaadlus ei ole inspireeritud majandusest ega ole võimeline võistlema teiste religioonidega – see on ideoloogia, mille eesmärgiks on teisi ideoloogiaid hävitada.

Seepärast on vajalik luua Euroopa Parlamendis ja Euroopa institutsioonides tingimused demokraatia levitamiseks maailmas, võibolla tegevuskava, ning majandusliku ja poliitilise koostöö tugevdamiseks islamiriikidega.

Islamimaailmas eksisteerivad demokraatlikud jõud, mis on võimelised muudele jõududele vastu seisma. Neid demokraatlikke jõude on võimalik mitmes vormis toetada, näiteks demokraatlikke ideid levitavate meediajaamade rahastamise ja terroristide tegude esitlemise kaudu. Samuti on vajalik luua tingimused kõigi eri seletusviiside kõnetamiseks ning arutelude, foorumite ja veebilehtede vaba mõttemaailmaga moslemitele kättesaadavaks tegemiseks. Avalikkus Euroopas peab samuti terrorismist enam rääkima.

Ja lõpuks on tähtis ka möönda, et terrorismivastases võitluses peab Euroopa Liit olema teadlik oma väärtustest ning kaitsma neid kartuseta ja muretsemata taktikate pärast.

  Dan Mihalache (PSE). - (RO) Käesolev arutelu on äärmiselt tähtis, kuna annab meile võimaluse uurida terrorismivastaste strateegiate järjekindlust ja sidusust. Tänaseks on meil piisavalt analüütilisi andmeid, ütlemaks, et nende strateegiate edu sõltub mitmete põhielementide tihedast seosest.

Ühel pool on Euroopa Liidu julgeoleku ja õigluse alased meetmed, nende meetmete ja põhiliste inimõiguste austamise vaheline korrektne suhe, ning teisel pool ELi välispoliitika, võitlus sotsiaalse väljaarvamise vastu ja terrorismi sotsiaalsed põhjused.

Minu arust ei piisa tegevusest ilma ennetuseta; kohalikest vahenditest ilma järjekindla välise dialoogita ei piisa. Nende õiges vahekorras segamine peaks olema Euroopa terrorismi vastu võitlemise mudeli aluseks, mis võiks tagada ELi kodanike julgeoleku ja vastavalt nende põhivabadused.

Me peame tunnistama, et on puudusi Euroopa Parlamendi, tema õigusloomejõu ja terrorismivastase võitluse valdkonna vahelises suhtes ning see tingib demokraatliku puudulikkuse. Selleks et etendada Euroopa tasandil otsustusprotsessis tõhusat osa, on meil vaja täielikku kaasatust kaasotsustusmenetlusse.

Ma tahaksin kutsuda nõukogu üles kiirendama menetlust valimaks uut ELi terrorismivastast koordinaatorit koos kokkulepitud strateegiate suhtes tõhustatud volitustega.

  Anneli Jäätteenmäki (ALDE). - (FI) Proua juhataja, ELi uus terrorismivastase võitluse strateegia on õige, kuid mitte tänu uutele ametnikele, organitele ja organisatsioonidele. Põhikohustus terrorismi vastu võitlemisel lasub liikmesriikide valitsustel ja iseseisvatel liikmesriikidel. Edukaks terrorismivastaseks võitluseks riigi tasandil on vaja, et oleks usaldusel põhinev ja väga tõhus Euroopa ja rahvusvaheline koostöö. Nagu volinik Frattini ütles, on usaldus koostöö eeltingimuseks. Usaldus sõltub selgetest ja täpsetest Euroopa õigusaktidest, selgetest koostöövormidest ja inimõiguste austamisest.

Terrorismivastane võitlus lennujaamades on saavutanud naeruväärsed mõõtmed. Näiteks konfiskeerivad nad huulepulga. Sama ajal on EL ja mitmed liikmesriigid unustanud, et ka looduskatastroofe on võimalik ennetada.

(Juhataja katkestas kõne)

  Jan Tadeusz Masiel (UEN). – (PL) Proua juhataja, kui meditsiinivaldkonnas püütakse võidelda mingi haigusega, ei keskenduta mitte niivõrd selle sümptomitele, vaid sügavamatele, varjatud põhjustele; samamoodi terrorismi vastu võitlemisel ei pea me keskenduma mitte üksnes üksikutele pomme külvavatele kamikazedele, vaid ka põhjustele, miks nad seda teevad.

Terrorism on pime vägivallaakt, mille eesmärgiks on rahuldada omaenda nõudmisi ja põhjustada kannatusi kõigile ümberringi, ning sellele tuleb kindlalt lõpp teha. See on vastuvõetamatu viis rahuldada vajadusi, mis põhinevad teataval hierarhial. See on käitumine, mis meile ei meeldi, kuid sellel on oma tähendus. Kuidas saame me moslemitele praegu tõestada, et meie vajaduste hierarhia on parem kui nende oma? See ei ole võimalik, see on keeruline eetiline probleem, kuid me peame kuskilt alustama. Ma soovitan meil alustada sellega, et näitame üles suuremat lugupidamist moslemite vajaduste suhtes nende territooriumi osas, et vähendada nende mõju Lääne maailmas.

  Barbara Kudrycka (PPE-DE). – (PL) Proua juhataja, ülemaailmses terrorivastases võitluses on ainus viis tagada, et vähem inimesi sureks ideoloogiliste tapjate käte läbi, terroriohtude täpse tuvastamise ja hindamise kaudu. Sel eesmärgil vajame me head ja läbiviidavat Euroopa terrorismivastast strateegiat. Käesoleva strateegia põhipunktiks, minu arvates, on Euroopa terrorismivastase menetluskoodeksi loomine. Seepärast tervitan ma nõukogu algatust selles küsimuses.

Sellist koodeksit on vaja põhjustel, mis ulatuvad kaugemale lihtsalt liikmesriikide võetud tegevuste kooskõlastamisest. See peaks ka selgelt määratlema, millised meetmed on vastuvõetavad terroriaktide ennetamise võitluses. Mida me seega vajame, on selliste olukordade tuvastamine ja üksikasjalik täpsustamine, mille puhul terrorismiohtu käsitletakse hädaolukorrana, ning vastastikune kokkulepe teatavate kindlate meetmete ja teatavate õiguslike meetmete kasutamise osas, mis kahjuks piiravad kodanike õigusi ja vabadusi mõnedel aladel. Kodanike vabaduste põhjendatud piiramine on vajalik, sest ilma selliste piiranguteta võime me terroristidele kohe öelda: me hoolime rohkem teie õigustest ja vabadustest kui nende inimeste omadest, keda te oma rünnakutes tapate.

Samuti on tähtis määratleda terrorismivastase tegevuse koordinaatori roll. Me seisame silmitsi valikuga: me kas jätkame administratiivse pädevuse tugevdamise ja võimete koordineerimise suunal, nagu härra de Vries`i ajal – kuigi see teerada nõuab, et me laskume tõsisesse mõtisklusse ja koostame järeldused selle kohta, mis viimase nelja aasta jooksul on toimunud –, või peaksime me kaaluma selle inimese poliitilise profiili tõstmist, kes selle koha saab. Igal juhul tõstatub seejärel küsimus võistlusest Javier Solanaga. Otsus, mille teeme selles osas, kas ühel või teisel viisil, ei saa põhineda lihtsalt isiklikul arvamusel.

  Csaba Sándor Tabajdi (PSE). - (HU) Rahutused Prantsusmaa äärelinnades ja verised terroriaktid Londonis, mille panid toime noored kolmanda põlve moslemid, kes räägivad Yorkshire`i aktsendiga, toovad välja kriisi siserännanute vähemuste integreerumises läänepoolsemas Euroopas. Üheks näiteks sellest on Madalmaad, mis oli kunagi üks kõige sallivamaid riike Euroopas, kuid seisab nüüd tegelikult silmitsi kriisiga rahvustevahelises kooseksisteerimises.

Isegi kui me püüame võitluses terrorismi vastu tegeleda selle probleemi juurtega Euroopas, on meil aeg, nagu paljud inimesed on soovitanud, vaadata uuesti vähemuste integreerumise küsimust. Euroopa ei ole sellele küsimusele sügavalt silma vaadanud. Ei Euroopa Ülemkogus ega Euroopa Liidus ole siiani olnud nii „pehme seaduse” vahendit sisserännanute vähemuste probleemi või – nagu ma ise Euroopa Ülemkogus ettepaneku tegin ja see võeti vastu – uute vähemuste probleemi osas, kuigi me teame, et vähemuste, nii siserännanutest kui pärismaistest vähemuste probleemi puhul saab garantiiks olla üksnes kahe või enama identiteedi tunnustamine. Parim näide pärismaistest vähemustest on tegelikult Lõuna-Tiroolis, kus neil on topeltidentiteet, kuid võib mainida mitmeid näiteid.

Euroopa ei tee sellel alal, vähemuste pliitikas, edusamme, kui me sellist vahendit vastu ei võta.

  Juhataja. − Minu tähelepanu on juhitud sellele, et ma ei ütle kunagi „härra või proua see ja see, teil on sõna, tänan teid”. See ei ole ebaviisakusest, vaid lugupidamisest teie aja vastu, sest ma ei taha seda raisata. Seepärast paluksin ma teil jääda antud aja piiresse, vastasel juhul ei jõua me kunagi lõpule.

  Marian-Jean Marinescu (PPE-DE). - (RO) Terrorism on jätkuv oht Euroopas, kus moslemi äärmuslus on sageli tegutsemas. Euroopa Liit peab võtma adekvaatsed meetmed ja seadma sisse järjekindla strateegia, mis on kõigile liikmesriikidele ühine. Komisjoni tulevased selle nähtusega kaudselt seostuvad õigusloomealased ettepanekud peaksid sisaldama sätteid, mis aitavad kaasa terrorirünnakute levimise ja intensiivistumise ennetamisele. Selliseks näiteks on seadusliku ja ebaseadusliku rände õigusloomepakett.

Pädevad Euroopa asutused peavad viivitamatult leidma tõhusa tee koostööks, mis põhineb usaldusel ja teabe vahetamisel. Euroopa teabekeskuse nõuetekohane tegevus sõltub liikmesriikide vastastikusest usaldusest.

Peale Euroopa tasandil vastu võetud meetmete peab iga riik panustama kõigi terrorismivormide vastu võitleva ühistegevuse tõhususse. Liikmesriigid, nagu Rumeenia, kus islamiterrorismi ei peeta ohuks, peaksid olema sama valvsad kui teised, selle ohuga silmitsi seisvad Euroopa riigid.

Need riigid peaksid saama teavet ja olema kaasatud ühistesse Euroopa programmidesse, mis aitavad kaasa nii terroriakte vallandavate põhjuste kui olukordade ennetamisele. Me ei pea piirduma terroriaktide ennetamise ja avastamisega, me peame tuvastama selliseid nähtusi soodustavad tegurid, nagu vaesus, sotsiaalne väljatõrjumine või äärmuslus, ning nende vastu võitlema.

Religioonidevaheline dialoog võib anda olulise ja otsustava panuse terrorismi vähendamisse. Usuliidrid peavad seadma selle küsimuse prioriteediks ja olema kaasatud, et tagada rahu ja nende kogukondade stabiilsus, kelle eest nad vastutavad. Heaks näiteks on Euroopa oikumeeniline assamblee, mis leiab nendel päevadel aset Rumeenias Sibius.

Euroopa kodanikud peavad olema teadlikud terrorismist tulenevast ohust. Teavituskampaania ja kõigi konflikti tekitavate küsimuste esitlemine peaks andma aluse kodanike kaasamisele koos institutsioonidega, et seda nähtust välja juurida.

  Genowefa Grabowska (PSE). – (PL) Proua juhataja, terrorism on ilmselge kurjus – see ründab inimeste elu ja tervist ning kujutab ohtu riikidele, lüües nende demokraatliku toimimise põhialuseid; siiamaani on terroristid ometi olnud selles mängus meist eespool, rünnates ilma hoiatamata ja kahjuks sageli saavutades edu. Üksnes selliste rünnakute järel võtame me ette vastumeetmed ja seega tegutseme me tagantjärele. Taani ja Saksamaa näited, millele volinik täna viitas, on selles osas kiiduväärt eranditeks. Õnnitlused nende teenistustele, kuid need olid siseriiklikud tegevused ning minu küsimus volinikule on: kuidas on ennetamisega Euroopa tasandil? Kas meil on terrorismi vastu võitlemises heade tavade vahetamise süsteem ja kuidas see töötab?

Euroopa Liit võtab vastu uusi terrorismivastaseid meetmeid ja rajab spetsiaalseid institutsioone: meil on nüüd Europol ja Eurojust, ELi vaatluskeskus SitCen, kuid kas nad teevad omavahel tõhusalt koostööd ja eelkõige kas nad vahetavad teavet? Selles kontekstis, institutsioonide kontekstis, on mul volinikule järgmine küsimus: kas teie arvates ei oleks parem kasutada ja kaasata Frontexit, liidu piiride valvamise eest vastutavat institutsiooni, terrorismivastasesse strateegiasse? Mulle on samuti jäänud mulje, et SIS II kehtestamise hilinemine nõrgestab oluliselt käesolevat strateegiat. Näib, et Schengen II ei ole tähtis mitte üksnes uute riikide kodanikele, vaid ka terrorivastase sõja kontekstis liidu kui terviku julgeoleku jaoks.

  Bogdan Klich (PPE-DE). – (PL) Proua juhataja, esmaspäevased arreteerimised Kopenhaagenis näitavad, et terrorism on Euroopas endiselt reaalseks ohuks. Europoli raport näitab, et see püsis kõrgel tasemel kogu eelmise aasta jooksul. Piisab sellest, kui öelda, et eelmisel aastal registreeriti 498 terroriakti.

On tõsi, et see oht ei ole ühtlaselt laiali laotuv, kuna 294 juhtumit leidis aset Prantsusmaal ja 145 Hispaanias, kuid üleilmastumise ajal pakub terroristidele huvi kogu Euroopa Liidu territoorium. Pealegi ei muuda seda asjaolu, et nende aktide oluline enamus on separatistlikku loomu (millega harjumine on Euroopal võtnud aastakümneid), nagu Baski või Korsika terrorism või vasakpoolne anarhia Kreekas.

Kas see terrorismiga harjumise protsess tähendab, et meie Euroopas oleme hästi ette valmistunud selle vastu võitlemiseks? Minu kindel veendumus on, et vastus on endiselt eitav. Kontseptuaalsete alusdokumentide rakendamine, isegi millegi nii põhimõttelise nagu terrorismivastase võitluse strateegia või 2002. aasta juuni raamotsuse vormis õiguslike vahendite rakendamine jätab palju soovida.

Ennetamise ja terroriaktidele reageerimise koordineerimine on samuti mitterahuldav. Selles suhtes on kiireloomuline vajadus sellist koostööd, eelkõige operatiivset koostööd ja liikmesriikide vahelist teabevahetust parandada; meil on vaja tõhustada Europoli ja Eurojusti võimekust; meil on vaja – ja see on midagi, mida me pidevalt nõuame – tugevdada elutähtsa infrastruktuuri kaitsmist, eelkõige energia ja transpordi osas. Me peame ka nõudma, et solidaarsusklausel, mis kirjutati varasemasse põhiseaduslepingu eelnõusse, lisataks uude lepingusse, ning et sobiv terrorismivastane klausel lisataks lepingutesse kolmandate riikidega; minu raport nõudis seda enne puhkust.

  Ana Maria Gomes (PSE). – (PT) (mittekuuldav) ... nõukogu vastumeelsus anda Europolile, Eurojustile, terrorismivastase tegevuse koordinaatorile ja SitCenile mis tahes institutsionaalset, õiguslikku või rahalist jõudu, mis võiks muuta ad hoc seosed tõeliseks terrorismi vastaseks strateegiliseks koostööks. Eri liikmesriigid ei ole veel isegi ratifitseerinud peamisi rahvusvahelisi konventsioone selles valdkonnas.

Al-Qaida ja ETA ei austa piire ega rahvuslikku suveräänsust, kuid meie politseil ja salateenistustel seisavad endiselt ees puudulikud takistused. Euroopa ei vaja üksnes suuremat tõhusust, vaid ka suuremat rangust, sest see kõikelubav lähenemine on täpselt see, kuidas terroristid mõtlevad, ning rahvusvaheline terrorism ei teinud tegelikult oma edusamme New Yorgis, Balil, Madridis, Londonis ega isegi Baghdadis. Suurima võidukäigu, mis iga päev toob talle uusi liikmeid, andsid talle kätte demokraatlikud valitsused seeläbi, millise kergusega nad ohverdavad põhiväärtusi, -õigusi ja -tagatisi: demokraatia ja tsivilisatsiooni alussambaid.

Euroopa peab puhastama oma nime, mida on kahetsusväärselt määrinud Euroopa valitsuste süstemaatiline koostöö Bushi administratsiooniga vägivaldsetes väljaandmistes, terrorismis kahtlustatavate ebaseaduslikus kinnipidamises ja piinamises. Parlament ootab nendelt valitsustelt endiselt selgitusi. Euroopal on vaja olla tõhusam strateegilises koostöös, seesmiselt ja oma liitlastega, et võidelda terrorismiga, kuid ka selleks, et võidelda terrorismiga poliitiliste ideede ja õiguse kaudu.

Portugali eesistumisel sotsialistliku valitsuse juhtimisel on kohustus püüda viia ellu muutusi.

  Hubert Pirker (PPE-DE). – (DE) Proua juhataja, volinik, terrorism on inimsusevastane kuritegu ja kujutab suurimat ohtu meie ühiskonnale; ning kahjuks on see juba võtnud Euroopa-mõõtme. Küsimus on: kas Euroopa Liit on astunud samme? Vastus on selge „jah” ja edusammud näitavad, et on võetud head meetmed. Jumal tänatud, on toimunud vahistamised Taanis ja Saksamaal. Ma võlgnen tänu volinik Frattinile tema pühendumise eest selles suhtes; see näitab, et komisjon on õigel teel.

Ometi on meil vaja ka ülevaadet sellest, kas meie meetmed on tõhusad, millised meetmed on tõhusad, ja milliseid uusi meetmeid oleks vaja. Me peaksime ka küsima endilt, kas meie üldine strateegia on piisav. Igal juhul peaksime me ülevaate järel jätkama sellise strateegia väljatöötamist. Seda strateegiat on kindlasti vaja enne, kui me saame otsustada, kas saab olema uus terrorismivastase tegevuse koordinaator. Me peame ka tegema eelnevalt liikmesriikidele selgeks, et kui saab olema uus koordinaator, peaks tal olema vajalikud volitused ja kohustused, sest vastasel juhul me sellist ametikohta kindlasti ei vaja.

Ma nõustun paljude teistega, et igal juhul peame me tugevdama ning eesmärgipäraselt kasutama Europoli ja Eurojusti. Nad on edukad ja nende käsutuses on vahendeid. Me oleme teinud otsuseid, sarnaselt eilsele, analüüsifailide kasutamist lihtsustavate eeskirjade rakendamise kohta ning seatakse sisse lõhkeainete andmestik. Siiski on probleemiks andmete esitamine liikmesriikide poolt. Ma pöörduksin teie poole üleskutsega, eesistuja, avaldada liikmesriikidele survet andmete õigeaegseks esitamiseks.

Eesistuja, te ütlesite, et Ameerika Ühendriikidega toimuvad regulaarsed jutuajamised. See on hea ja tundub mõttekas, kuid ma paluksin teil tungivalt kasutada iga võimalust, et muuta koostööd viljakaks mõlema poole huvides. Teiste sõnadega paluksin ma teil teostada läbirääkimisi selliselt, et kohe, kui on tekkinud terrorismikahtlus, on Ameerika Ühendriigid kohustatud ...

(Juhataja katkestas kõne)

  Libor Rouček (PSE). - (CS) Daamid ja härrad, terrorism kujutab endast tõsist ohtu rahule, stabiilsusele ja heaolule Euroopas.

Nagu hiljuti mainitud, tähendab terrorism ka rünnakut põhiväärtuste vastu, mis on olnud Euroopa integratsiooni aluseks: inimõigused, õigusriik, vabadus ja demokraatia. Seetõttu usun ma, et Euroopa Liidu ja liikmesriikide reaktsioon terrorismiohtudele peab olema radikaalne ja ühemõtteline. See kindlameelne vastus ei tohiks siiski koosneda üksnes repressiivsetest julgeolekumeetmetest. Selle asemel peaks see keskenduma ennetamisele ja ennetavatele meetmetele enam kui senini nii liikmesriikide piires kui väliselt suhetes meie ülemerenaabritega.

Meie ühise välis- ja julgeolekupoliitika eesmärk peaks olema majandusliku ja sotsiaalse arengu tugevdamine, kodanikuühiskonna ja inimõiguste kontseptsiooni toetamine, rahvusvahelistes konfliktides rahumeelse lahenduse suunas püüdlemine, sealhulgas Iisraeli-Palestiina konfliktis. Suuremal määral peaks meie ühine välis- ja julgeolekupoliitika keskenduma ka piirkondliku koostöö toetamisele ja arendamisele nii Euroopa naabruspoliitika kui Barcelona protsessi raames.

Viimane, kuid mitte vähetähtis, on see, austatud juhataja, volinik, et koos oma sõpradega USAst ja teistest riikidest peaksime me kavandama laiaulatusliku ÜRO terrorismi vastase konventsiooni.

  Herbert Reul (PPE-DE). – (DE) Proua juhataja, volinik, daamid ja härrad, me oleme näinud traagilisi sündmusi Madridis ja Londonis. Me oleme näinud rünnakute ebaõnnestumist näiteks kohvrite avastamise või nende plahvatamise luhtumise tõttu, nagu juhtus Saksamaal. Pealegi oleme me viimastel päevadel taas näinud tõhusat politseitööd, mis jõuab rünnakutest õigel ajal ette, nagu tänastes uudistes samuti Saksamaal. See tõestab muidugi, et terrorism on reaalne ja suur oht, ning et kahtlemata on üks meie kui poliitikute peamisi ülesandeid kaitsta inimesi, kaitsta inimelu.

Paljud minu kolleegidest on väitnud täna, et üks või teine meede on vaevalt vastuvõetav, ning et me peame kaaluma, kas see kujutab suurt ohtu kodaniku- ja põhiõigustele. Ma arvan, et see on põhjendatud küsimus, ja seda tuleks tõsiselt uurida, kuid seda uurimist ei tohi nii pikale venitada, et võimalikke meetmeid, mis on vajalikud, arutatakse surmani. Ma usun, et me kanname vastutust kaitsta inimesi ja inimelu, ning see on kõige tähtsam. See on meie suurim prioriteet ja seepärast kutsun ma meid kui poliitilisi juhte üles pigem kaitsma vajalikke meetmeid kui neid surmani arutama või näiteks unustama kogu kriitika seas neile inimeste toetust leida – sest neile puudub alternatiiv.

Mul ei ole aega nende panuste jaoks arutellu, mis korvavad mis tahes käitumise Ameerika Ühendriikide või teiste riikide poolt selles suhtes. Ma ei mõista seda. Meie kohustus on kaitsta inimelu ja rakendada vajalikke meetmeid ning ma olen volinikule tänulik edasiste, väga konkreetsete ettepanekute eest, mis ta on täna teinud. Ma olen tänulik neile, kes on öelnud, et me peame kaaluma, kas meie meetmed teevad seda, mida nad eeldatavalt peaksid tegema. Ma olen kindlalt nende poolel, kes kaitsevad ettevaatlikku läbivaatamist, kas uued institutsioonid on vajalikud või kas neid ülesandeid ei saaks samahästi täita ka olemasolev institutsioon.

Terrorismivastane võitlus mängib olulist rolli ja nii see peabki olema. Muide, tulevikus, kui raamleping on rakendatud, me ...

(Juhataja katkestas kõne)

  Proinsias De Rossa (PSE). - Proua juhataja, ma toetan tugevalt tulemusliku, tõhusa, tasakaalustatud ja usaldusväärse julgeoleku nõudmist terrorismi kõnetamisel Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil.

Kui me tahame vältida ohu soodustamist, on tasakaalu ja proportsionaalsuse tagamiseks oluline demokraatlik aruandlus. Ükskõik kui tõhusa julgeoleku toomine vastusena ei ole piisav. Me peame käsitlema rahvusvahelist, poliitilist ja majanduslikku ebaõiglust, mida teatavad demagoogid kasutavad ära selleks, et puudutada nooruslikku janunemist õigluse järele.

Nende pöördumine põhineb tabloidajalool, tabloidpoliitikal, mis eitab nüansse ja vastuolusid, kõigi meie poliitiliste ja religioossete traditsioonide lahutamatut osa.

Võitlus südame ja hinge pärast nõuab, et me väldiks tervete kogukondade ja usukummardajate kujutamist kurjuse kehastusena. See nõuab avatud dialoogi, mitte vastandumist; see nõuab selle reaalse ja tajutud eraldatuse käsitlemist, mida mõned noored inimesed kogevad. Euroopa ideest „ühtsusest mitmekesisuse kaudu” võiks olla abi, kuid see nõuab julget poliitilist juhtimist, mida nõukogu tasandil kahjuks napib.

Lõpetuseks tahaksin ma pöörduda vähemalt siin täiskogus viibivate inimeste, esindajate poole palvega vältida lohakat keelekasutust, mis viitab lohakale mõtlemisele. Fundamentalismi automaatne võrdsustamine terrorismiga näitab lohakat mõtlemist. On miljoneid katoliiklasi, protestante, juute ja moslemeid, kes usuvad sõna-sõnalt Vana Testamenti, Uut Testamenti ja Koraani, kuid nad ei ole terroristid. On väga väike hulk inimesi, kes tunnevad sõna-sõnalt oma religiooni ja on kaasatud terrorismi. Me peame uurima, miks see nii on.

  Charlotte Cederschiöld (PPE-DE). - Proua juhataja, terrorism kujutab ohtu kõigile riikidele ja kõigile inimestele: see seab tõsisesse ohtu meie julgeoleku, meie demokraatlike ühiskondade väärtused ning meie kodanike õigused ja vabadused.

Loomulikult on uued meetmed suurendanud tõhusust terrorismivastases võitluses, kuid veel enam on vaja ära teha. Meil on vaja näidata, et loovad meetmed tõesti kaitsevad kodanikke, ja et nad on proportsioonis rikkumistega isiklikus sfääris. Ma kahtlen, kas määrus vedelike kohta lennukites on proportsioonis oma eesmärgiga. Mõned süütud inimesed jäävad ilma olulisest ravimitest, rääkimata tonnidest konfiskeeritud šampoonidest, huulepulkadest jms.

Kui see toob täieliku julgeoleku, oleks see vastuvõetav, kuid kodanikud küsivad, kuidas seda on käsitsetud – paranemine on ilmselt võimalik. Et leida õiget tasakaalu, tuleb viia läbi terrorismivastast võitlust, võitlust kuritegevuse vastu ning panna õigusriigil põhinevas demokraatlikus ühiskonnas maksma põhiõigused. See peaks sisaldama ka teavet Euroopa Parlamendile enne mis tahes Euroopa–USA tehingu allkirjastamist ning meil oleks täielik usaldus volinik Frattini ja komisjoni suhtes.

Legitiimsuse saavutamiseks selles valdkonnas on meil vaja suuremat demokraatlikku kontrolli kaasotsustamise kaudu, ning Euroopa kodanikud peaksid otsustusprotsessis etendama suuremat rolli; meil on vaja enam läbipaistvust ja enam demokraatlikku legitiimsust. Nõukogu peab oma meetmeid avalikult Euroopa tasandil põhjendama. Samuti on meil vaja parandada atlandiüleseid suhteid.

Lõpuks, meil on vajadus karmide terrorismivastaste meetmete järele. Seda oleks palju lihtsam saavutada, kui me aktsepteeriksime paremini omaenda demokraatlikku ...

(Juhataja katkestas kõne)

  Giulietto Chiesa (PSE). – (IT) Proua juhataja, daamid ja härrad, Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vaheline tippkohtumine aprillis oli viimane võimalus. Pidades silmas Euroopa Parlamendi erikomisjoni tulemusi salajaste CIA lendude kohta, oleks Washingtonile pidanud selgelt ütlema, et edu atlandiüleses koostöös terrorismivastaseks võitluseks saab põhineda üksnes EÜ asutamislepingu artikli 6 järgimisel ning inimõiguste täielikul austamisel.

Seda ei tehtud: see tähendab mitte üksnes seda, et terrorismivastast võitlust ei tugevdata, vaid seda nõrgestatakse, sest, nagu parlament ise on öelnud, lisaks mitteproduktiivsusele on ka vastuvõetamatu võidelda terrorismi vastu ebaseaduslike, terroristlike meetoditega.

ELi liikmesriigid, kes avaldasid USAle survet nende meetodite kasutamiseks, pole mitte üksnes rikkunud ELi aluspõhimõtteid, vaid ka võtnud suuna ebaseaduslikkusele, seades Euroopa suuremasse terroristliku kättemaksu ohtu. Terrorismivastase võitluse suurendamine tähendab eelkõige selle juures õiguse täielikku järgimist.

  Maria da Assunção Esteves (PPE-DE). – (PT) Terrorism on väljakutseks meie vabale ja avatud ühiskonnale. Mõnikord tekitab see meis isegi kiusatust luua julgeolekualased õigusaktid, mis on väga lähedal meie tsivilisatsiooni väärtuste õõnestamisele.

Seepärast peab Euroopa Liit kiireloomulise küsimusena koostama ühise koodeksi, mis sätestab selgelt selle põhimõtted ja meetodid.

Esiteks peab see tagama inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtted terrorismi vastu võitlemise kõigis aspektides. Me ei saa kahjustada demokraatia moraalseid aluseid, mis põhinevad nendel samadel väärtustel. Nagu Simone de Beauvoir on öelnud, me ei tohi lubada oma timukatel anda meile edasi halbu harjumusi.

Teiseks tuleb luua ühetaolised õigusaktid kõigile liikmesriikidele. Selles aspektis peab liit tõesti tähendama liitu. Terrorismivastane võitlus nõuab hädasti ühtsete ja sidusate eeskirjade kohaldamist; seda ei saa jätta iga liikmesriigi ja selle hetke avalikkuse arvamuse meelevalda.

Kolmandaks on meil vaja ergutada töötamist võrgustikuna ja edendada konsensust meetmete heakskiitmise kaudu Euroopa Parlamendis ja liikmesriikide parlamentides.

Neljandaks on Euroopa Liidul vaja töötada selles suunas, et asutada ÜRO rahvusvaheline mehhanism hädaolukorra menetluste ja õigusaktide järelevalveks. Võitlus terrorismi vastu toimub suures ulatuses ning ei piirdu üksnes Euroopa või Euro–Atlandi teljega.

Lõpuks, selleks, et terrorismi vastu võidelda, on meil vaja töötada parema ja tasakaalustatuma rahvusvahelise kogukonna loomise suunas; meil on vaja tuvastada põhjused ja kitsaskohad, edendada õiguste kultuuri, mis võtab vastu kõik inimesed, ning töötada tõsiselt tsivilisatsioonide vahelise dialoogi edendamiseks. Terrorism on keeruline nähtus. Me ei saa sellele vastata lihtsustatud seletusviisiga.

  Ioannis Varvitsiotis (PPE-DE). – (EL) Proua juhataja, lubage mul kõigepealt esitada nõukogule kaks küsimust: esiteks, miks on härra de Vries`i koht endiselt tühi, isegi pärast nii pikka aega. Kas nõukogul on kavas see täita? Kas nõukogu peab seda vajalikuks? Jah või ei?

Teiseks, miks ei ole vastuvõetud terrorismivastaseid meetmeid jõustatud kõigi liikmesriikide poolt?

Veelgi tähtsam siiski on küsimus, kas oma pingutustes terrorismi vastu võidelda oleme me astunud samme lihtsalt vastuseks terroristide tegevusele. Kas me järgime terrorismipõhjuste vastu võitlemise eesmärgil arukat, integreeritud strateegiat? Me ei tohiks seda kunagi silmist kaotada. Hirm meie enda julgeoleku pärast sunnib meid sageli vastu võtma strateegiaid, mis loovad petliku turvatunde.

Ma olen siin korduvalt kinnitanud, et avaliku julgeoleku kaitsmine on meie üldine endastmõistetav eesmärk. Ometi, meie meetod on tõestuseks meie tsivilisatsiooni küpsusest. Meie õiguste austamine ei ole üksnes lahutamatult meie oma, see on meie ainus tee heaolu ja julgeolekuni.

Ma olen veendunud, et meil ei ole vaja hinnata üksnes kõigi seniste terrorismivastase meetmete tõhusust, vaid hinnata lähemalt ka meie edusamme, mis ei pea hõlmama üksnes järjestikuseid reaktsioone terroristide tegevusele.

Nõukogu, komisjoni ja parlamendi vahelisi arutelusid tuleb seega suurendada. Liikmesriikide koostöö on väga tähtis. Viimaks, ma usun, et me peaksime hoogustama dialoogi kolmandate riikidega. Ma pean seda oluliseks, kuna oleme näinud, kui kasulik on olnud koostöö Ameerika Ühendriikidega.

  Józef Pinior (PSE). – (PL) Proua juhataja, tänane arutelu puudutab terrorivastast sõda, julgeolekuküsimust, õigusriiki ja isikuvabadusi, s.t suurimaid väärtusi ELi süsteemis. Euroopa Parlament esitab järjestikku küsimusi nõukogule ja komisjonile, mille lahendused on olulised kodanike julgeoleku, õiguse austamise ja kodanike vabaduste olukorra jaoks.

Ma soovin siin keskenduda Euroopa Liidu terrorismivastase strateegia läbipaistvuse küsimusele. Demokraatlik kontroll sellel alal ning eelkõige Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide roll tagab Euroopa Liidu lepingus üleval hoitavate põhivabaduste järgimise. Lubage mul teile meelde tuletada, et Euroopa Parlamendi resolutsioon Euroopa riikide väidetava kasutamise kohta CIA poolt vangide transpordiks ja ebaseaduslikuks kinnipidamiseks soovitab kasutada meetodeid, mis on kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikliga 6.

  Geoffrey Van Orden (PPE-DE). - Proua juhataja, ma tulen just pressikonverentsilt, kus nõuti majanduslike sanktsioonide täpset rakendamist Iraani režiimi, Lähis-Idas ja kaugemal terrorismi kurikuulsa rahastaja vastu.

Ma olen kindel, et me kõik tervitame meetmeid, mis tõeliselt aitavad võitluses terrorismiga, kuid ma tahaks teada, kui palju sellest pikast ELi tegevuste nimekirjast, millest oleme täna hommikul kuulnud, sellesse kategooriasse kuulub.

EL on väga tubli oma pädevuste laiendamisel ja bürokraatlikku aparatuuri lisamisel, kuid tema tegevuse ja kulude osas on vähe näidata.

Me oleme pidanud mõningast arutelu ELi terrorismivastase tegevuse koodinaatori üle. Teema tiitel vihjab mingisugusele järelevalverollile, mis on täiesti sobimatu. Minu arust peaks selline inimene keskenduma ELi tegevusele ja piiratud aladele, kus on selge ühistegevuse lisandväärtus.

Ma tunnen suurt lugupidamist volinik Frattini vastu, kuid EL ei saa tõesti võtta vastu tunnustust meie riikliku politsei ja julgeolekuteenistuste tegevuse eest. Oleks kasulik viia läbi iseseisev hindamine ELi niinimetatud terrorismivastaste meetmete kohta.

Terrorismivastane võitlus peab jääma liikmesriigi kohustuseks ja rahvusvahelise koostöö küsimuseks. EL peaks keskenduma viisidele, kuidas ta saab toetada isiklikult juhitud terrorismivastase tegevuse jõupingutusi.

Üheks tõsiseks raskuseks meie jõupingutustes kaitsta kodanikke on suutmatus kontrollida piire – terroristid tulevad ja lähevad ning jätkuv kontrollimatu sisseränne on tõsiseks takistuseks end sisse seadnud immigrantide korralikuks integreerumiseks. See peab olema iga terrorismivastase strateegia põhielement.

See probleem muudab küsitavaks ka kogu inimeste vaba liikumise põhimõtte ning see on veel üks ala, mida sõltumatu organ peaks uuesti uurima.

Ma mainisin liikmesriikide asutuste vastutust nendes küsimustes. Pean kahetsusega ütlema, et Briti asutused on kohutavalt ebaõnnestunud piiride kaitsmisel. See ei tähenda mitte üksnes seda, et meil on väga vähe ettekujutust sellest, kes meie riiki siseneb või sealt väljub, vaid on suured küsimärgid seoses Piiri- ja Immigratsiooniametiga, millele pandi kohuseks rakendamiskontroll.

Ma olen ärevuses, lugedes, et üks naine, kes tundis mitmeid kuid kahtlustatavaid terroriste, kes on hetkel kohtu all terrorirünnakute eest Glasgows, on nüüdseks võetud tööle immigratsiooni ...

(Juhataja katkestas kõne)

  Marianne Mikko (PSE) - (ET) Kallid kolleegid. Ma keskenduksin terrorismivastasest võitlusest rääkides sellele, mis puudutab Maastrichti lepingu kuuendat artiklit: see jutustab põhiõigustest ja -vabadustest.

Minu tegevus Moldova delegatsiooni juhi ja sotsiaaldemokraadina on pühendatud Euroopa turvalisusele, meie väärtuste hoidmisele ning nende levitamisele naabruspoliitika maades. Me tahame, et Euroopa Liidu naabruses valitseks stabiilsus ja rahu. Terrorismivastases võitluses vajame me tuge ka sellistelt riikidelt, nagu Pakistan, Venemaa, isegi Iraan.

Meie edu oma väärtuste kaitsel sõltub paljuski sellest, kuidas suudame kaasata partnereid. Iga põhivabaduste ning -õiguste kärpimine Euroopa Liidus peegeldab viieteistkordselt tagasi 15st naabruspoliitika riigist, rääkimata juba Venemaast ja Hiinast. Kolmandad riigid jälgivad meie tegusid, mitte sõnu.

Komisjon ja nõukogu peavad aru andma, et ka meie endi kodanike toetus terrorismivastasele võitlusele kaob, kui me ei suuda austada oma aluslepingute põhiõiguste osa.

  Jana Hybášková (PPE-DE). - Austatud juhataja, ma ei kavatse võtta osa mõttetust aruelust vedelike üle. Ainsad, kel on õigus seda teha, on julgeoleku- ja tehnikaeksperdid. Kui nad jõuavad selgete järeldusteni, siis on meie kohus koheselt reageerida. Miski ei hirmuta terroriste rohkem kui meie võime reageerida.

Terrorismioht on üles ehitatud meie paindumatusele – kindlate konservatiivsete süsteemide paindumatusele – ning meie puudulikule võimele kohaneda uute mõõdetega kommunikatsioonis, teabevoogudes, rahaülekannetes ja inimvoogudes. Ainus tee edasi on luua vabalt liikuvad struktuurid, ajutised meeskonnad, horisontaalne, koostalitlusvõimeline teabe jagamine ning ametite ja riikide ülene koostöö, ning anda õigusi Europolile ja Eurojustile. Härra de Vries´i ametist lahkumine oli ilmselgelt väga halb märk. See oli kinnituseks ELi suutmatusest saada üle rumalast, vanamoodsast, riigil põhinevast julgeoleku lähenemisest. See oli kahjuks teabe jagamise ja otsuste teostamise võime puudumise tunnuseks. Reformileping teiselt poolt edastab suure ja positiivse signaali.

Minimaalsed politseikoostöö reeglid, kriminaal- ja tsiviilkoodeksite lähendus, kriminaal- ja tsiviilasjade alaste kohtuotsuste vastastikune tunnustamine, samuti ELi tunnistajakaitse, kuriteoohvrid ja kurjategijad ise on mõõdupuud, mis näitavad, et suure energia, raha ja poliitilise vaevaga suudame me terrorismiga toime tulla, ning et me saame olla abiks Euroopa kodanikele Londonis, Glasgows ja teistes ohustatud paikades.

Volinik, liikmesriikidel on kuni 2007. aasta detsembrini aega rakendada kolmandat rahapesu direktiivi. Ma kutsun komisjoni üles olema selgesõnaline ja otsustav oma pingutuses vajalike julgeolekumeetmete rakendamiseks, et kontrollida rahapesu ja terrorismi rahastamist. Sellest võib meile abi olla ja meie peame aitama teid. Siis võime selgelt öelda, et oleme valmis võitlema ja võitma.

  Paulo Casaca (PSE). – (PT) 12. detsember 2006 on ajalooline päev, mil Euroopa Kohus otsustas täielikult selle väite kasuks, mille ma aastaid tagasi siinsamas istungisaalis nõukogu ja komisjoni vastu kaitsesin ja mis käsitleb õigust olla teavitatud terrorismisüüdistusest. Õiglust ei ole veel siiski täide viidud ja ei saa olema mingit reaalset võitlust terrorismi vastu niikaua kuni süütud ohvrid püsivad nendes nimekirjades, nagu People’s Mujahidin of Iran, ning kuni maailma tähtsaim terroriorganisatsioon – Iranian Revolutionary Guard ja kõik nende satelliitorganisatsioonid Iraagis, Liibanonis, Pärsia lahe ääres ja kogu maailmas – jätkab karistamatult tegutsemist, vastuväideteta seetõttu, et Euroopa institutsioonid kardavad terrorismikoletisele vastu astuda.

Ma pöördun institutsioonide poole palvega teha, milleks nad on ellu kutsutud.

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. − (PT) Proua juhataja, volinik, daamid ja härrad, ma arvan, et see on olnud äärmiselt kasulik, huvitav ja väga kohane arutelu, eriti, nagu varem mainitud, hiljutisi sündmusi Taanis ja Saksamaal silmas pidades.

Ma kannan üle mitmed teie ettepanekud, mured ja soovituse nõukogule – nagu on minu kohus – ning ma tahaksin teile kinnitada, et eesistujariik Portugal on loomulikult avatud koostööks ja dialoogiks parlamendiga, võttes arvesse õiguslikke sätteid, millest me juhindume.

See on loomulikult keeruline ja kompleksne arutelu. Mõned inimesed arvavad, et me peaksime minema edasi, teised arvavad, et oleme läinud liiga kaugele ja peaks ehk astuma sammu tagasi. Mõned inimesed kritiseerivad samal ajal, kui teised aplodeerivad, mõned mõistavad hukka, teised julgustavad. Ometi, me kõik muidugi nõustume, et me peame pidama kindlat ja otsustavat võitlust selle uue nuhtlusega, mida teatakse terrorismina, ning et me igal juhul peame nõudma mis tahes vaherahu selles võitluses. See on ka meile õppeprotsessiks, pidevaks paremaks muutumise protsessiks. See on uus oht, mida me varem ei tundnud ning millega me ei olnud harjunud võitlema ja tegelema. Seepärast peame me loomulikult pidevalt edusamme tegema, õppima ja olema aktiivsed, tagamaks, et enam ei kordu sellised rünnakud, mille tunnistajateks oleme olnud.

Me oleme teinud palju tööd, üsna õiges suunas, teinud ulatuslikult koostööd kolmandate riikidega. See on rahvusvaheline võitlus. Liikmesriik, kes seisab üksi, ei suudaks tõhusalt seista silmitsi võitluse või ohuga, mis lasub meie ees, ning seda ei suudaks ka ükski organisatsioon ega eraldiseisvate riikide grupp. Meil on vaja väga tugevat rahvusvahelist koostööd.

Käesolevaks aruteluks ette valmistudes märkisin ma üles meetmeid ja tegevusi, mida oleme selles valdkonnas võtnud terroriaktide ennetamiseks, nende vastu kaitsmiseks, seiramiseks ja neile vastamiseks. Ma tegin järelduse, et kuigi veel palju on vaja ära teha, on suur osa juba tehtud, ning me peaksime püüdma teha edusamme nendel aladel, kus ei oli siiani väga hästi läinud. Siin on oluline mainida hindamismehhanisme, mille me oleme sisse seadnud konkreetselt selleks, et võimaldada meil pärast seda, kui meetmed on mõnda aega käigus olnud, teha järeldusi, et aidata võetud meetmeid parandada.

Ma tahaksin öelda, et nii eesistujariik Portugali kui nõukogu jaoks võib terrorismivastast võitlust pidada üksnes, ja ma kinnitan teile, et seda ka järgitakse, meie põhiväärtuste ja aluspõhimõtete raames; just need punktid satuvad terrorismivastases võitluses ohtu: see tähendab me kaitseme neid põhimõtteid ja väärtusi. Meile ei piisa sellest, kui neid oma võitluses terrorismiga ignoreerime või need ära põlgame. Eesistujariik Portugal on selle punkti suhtes eriti valvas ja ei tee mingeid kompromisse.

Lõpetuseks tahaksin ma öelda – see punkt on siin pälvinud suurt tähelepanu ja mainisin seda ise oma esimeses sõnavõtus –, et eesistujariik teeb tihedat koostööd nõukogu peasekretäriga terrorismivastase tegevuse koordinaatori küsimuse uurimises, seega selles osas, kuidas laiendada tema volitusi ja võimekust, et võimaldada tal tõhusalt etendada rolli, mille jaoks see ametikoht algselt loodi. Ma mõistan, et siin võib olla mõningane viivitus. Eesistujariik Portugal võtab ette arutelu kiirendamise nõukogu organite piires ja sobival ajahetkel teeb teatavaks uue terrorismivastase tegevuse koordinaatori nimetamise.

Nagu ma ütlesin, võtan ma siit arutelust muidugi kaasa teie soovituse, ettepanekud ja mured. Me ei ole ega hakka kunagi olema ükskõiksed teie arvamusavalduste suhtes; me ei väida ega ole kunagi väitnud, et oleksime täiuslikud või et kõik, mis me oleme teinud, oli hästi tehtud; me ei väida, et oleksime veatud või mitte avatud kriitikale. Vastupidi, meie jõupingutused on alati suunatud parandamisele, tagamaks, et meie ühiskonnad jäävad alati vabaks, avatuks ja demokraatlikeks, ning seisavad vastu nendele ühiskondadele, kes seda kõike ei taha. Suur tänu teile.

  Franco Frattini, komisjoni asepresident. − (IT) Proua juhataja, daamid ja härrad, ma tahaksin tänada kõiki, kes on sõna võtnud käesolevas arutelus, mis on nii tähtis. Mõned on öelnud, et terrorism nõuab poliitilist strateegiat. Ma nõustun selles osas, härra Mayor Oreja. Terrorismi vastu tuleb võidelda ülemaailmse poliitilise strateegiaga.

Te olete rääkinud väga palju ennetamisest ja võitlusest vägivaldse radikaliseerumise vastu. Oma sissejuhatuses andsin ma mõned konkreetsed vihjed mõnede ettepanekute kohta. Ma võin teile öelda, et on olemas tähtis vägivaldse radikaliseerumise alane algatus.

Natuke enam kui kuu aja pärast, 16. ja 17. oktoobril, leiab aset Euroopa konverents, kus esimest korda käsitletakse hariduse ja koolide rolli vägivaldse radikaliseerumise väljajuurimises noorimate ühiskonnaliikmete hulgas. Me oleme kutsunud üles haridusmaailma Euroopas, ning loomulikult kutsun ma vaatlejaid Euroopa Parlamendist, kes sooviksid konverentsil osaleda. See on võimalus selgelt välja öelda, et me tahame asendada kurjusekultuuri ja vägivalla sallivuskultuuri ja koostööga.

Me kaardistame kõik liikmesriikides esitatud algatused, et võidelda radikaliseerumisega ja ennetada terroristide värbamist. Selle kaardistamisega selgunud tulemused ja head praktikad tehakse parlamendile loomulikult kättesaadavaks.

Me oleme rääkinud palju andmete ja teabe levitamisest ning vahetamisest. Sageli, daamid ja härrad, on meil palju andmeid, isegi andmete üledoos, kuid mitte piisavat andmeanalüüsi. See on põhjus, miks peame andma Europolile tugevama rolli. Ma tänan kõiki, kes toetasid Europoli tugevdamist, sealhulgas härra Pirkerit. Eelmise aasta detsembris esitasin ma nõukogu ees selleteemalise ettepaneku ning ma loodan, et eesistujariik Portugal toetab Europoli suurema analüütilise rolli vastuvõtmist enne selle aasta lõppu.

Juulis esitleti bioterrorismi alast algatust. Me näitasime väga selgelt ära, millised on haavatavad sektorid ja kus on vaja suuremat Euroopa koostööd – see on suunatud härra Borgheziole, kes selle teema tõstatas. Mõned on kõnelenud liikmesriikide ebaõnnestumisest tegutseda. Ma olen „nimeta ja häbista” harjutuste poolt. Juunikuus avaldasin ma dokumendi, mis toob väga selgelt välja, millised liikmesriigid ei ole rakendanud isegi jõus olevaid terrorismivastaseid õigusakte. See näitab, ja siinkohal kõnetan ma eelkõige härra Guardans Cambó`d, et ma olen valmis juhtima tähelepanu kohustustele, kuid need harjutused on kasulikud üksnes siis, kui kõik liikmesriigid ja nõukogu mõistavad avaldust tegutsemise ebaõnnestumise kohta kui soovitust ja julgustust edasi liikuda.

Paljud on rääkinud atlandiülestest suhtest. Ma usun, daamid ja härrad, et on vaja suuremat koostööd Ameerika Ühendriikidega, ning samal ajal on meil vaja suuremat kaasatust Euroopa poolt. Teiste hulgas tahaksin ma tänada härra Cashmani, et ta seda põhimõtet väljendas. Meile ei tundu olevat mõttekas aeglaselt ette valmistada ja arendada Euroopa mudelit ning samal ajal läheneda Ameerika Ühendriikidele, sest neil tõesti on mudel olemas. Ma arvan, et on vaja enam Euroopa sisendit ja enam koostööd Ameerika Ühendriikidega, kuid pole vaja öelda, et Euroopa probleemiks on Ameerika Ühendriigid. Probleemiks on terroristid ja nende tegevus Euroopa südames. See on asi, mida meeles pidada.

(Aplaus)

Veel viimane mõte: ma olen kindel, et uus Euroopa alusleping annab meile paremad vahendid, et see annab meile vahendi, mille abil töötada koos parlamendiga, et lõpuks luua kolme institutsiooni vaheline kaasvastutus. See annab ka meile komisjonis ja nõukogus enam jõudu. Ma arvan, et sel hetkel on kõik kodanikud võimelised nägema läbipaistvalt, kes on teinud vea, kes on tegutsenud korrektselt ja kes ei ole tegutsenud siis, kui oleks pidanud seda tegema. Seega lootus on, et see leping saab reaalsuseks, et selles lepitakse lõpuks kokku, ja et parlamendist saab koos meiega küps institutsiooniline osaleja terrorismivastases võitluses.

(Aplaus)

  Juhataja. − Aitäh teile, härra Frattini. Palun vabandust lärmi pärast, kuid see ei tähendanud viisakuse puudumist teie vastu.

Ühine arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub 11. oktoobril.

Kirjalikud avaldused (artikkel 142)

  Pedro Guerreiro (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Nagu eelnevates aruteludes, on EP enamus, komisjon ja nõukogu vältinud üksikasjadesse laskumist ning isegi tõsise analüüsi tegemist terrorismi – kõigis selle vormides, sealhulgas riikliku terrorismi – või „terrorismivastase võitluse” kohta; on selge, et nad püüavad pidevalt tõsta terrorismi analüüsi kontekstist välja, et loobuda lähemalt kirjeldamast terrorismi sügavaid põhjuseid ja strateegiaid, mis terrorismi esile kutsuvad.

Selline käitumisviis on seda enam tõsine ja poliitiliselt oluline, kui see on järjest silmnähtavam „terrorismivastases võitluses” – kus USA ja EL etendavad juhtivaid rolle –, et inimesed maailmas seisavad silmitsi vahendiga, mis on mõeldud rahvusvahelise õiguse mitteaustamiseks, rahvaste suveräänsuse kukutamiseks ning riikide iseseisvuse ohtu seadmiseks, soodustades vahelesekkumist, agressiooni ja sõda kas Afganistanis, Iraagis või Palestiinas koos sadade tuhandete ohvritega.

Olgugi, et mõned kõnelejad on tüdimuseni korrutanud inimõiguste kaitsmist „terrorismivastases võitluses” ja seda võitlust toetavate julgeolekumeetmete kampaanias, osutab kasvav olukordade ja faktide hulk kodanike põhivabaduste, õiguste ja tagatiste austamise ebaõnnestumisele.

  Alexander Stubb (PPE-DE), kirjalikult. – ELi aluseks on inimeste, kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumine. Sellele seatud takistusi tuleb võtta tõsiselt. Terrorismivastast võitlust kui osa rahvusvahelisest kuritegevusest ei tohi kõrvale jätta.

Terrorism on siiski delikaatne teema. Me ei tohi kunagi unustada, et kõik terrorismivastase võitluse strateegiad ei ole põhinenud põhiõiguste ja inimväärikuse austamisel.

Meetmed peavad olema ka tõhusad ja proportsioonis saadava julgeolekuga. Ma kahtlen näiteks, kas uued piirangud seoses vedelikega lennukipardal vastavad nendele kriteeriumidele.

Kokkuvõttes, tuleks tervitada iga jõupingutust parema liikmesriikide vahelise ning nende ja ELi institutsioonide vahelise koordineerituse suunas. Pärast härra de Vries`i lahkumist tuleks nii kiiresti kui võimalik nimetada uus ELi terrorismivastase tegevuse koordinaator.

ISTUNGIT JUHATAB: LUIGI COCILOVO
Asepresident

  Sophia in 't Veld Veld (ALDE). – (NL) Härra juhataja, ma märgiksin üksnes, et arutelu jooksul esitati nõukogu eesistujale – kes on juba lahkunud – ja komisjonile mõned väga täpsed küsimused, millele me ei ole saanud vastuseid. Ma tahaksin saada kirjalikku vastust nõukogult ja komisjonilt oma küsimustele andmekaitse kõrgetasemelise siderühma ning USA välisluure ja jälitustegevuse seaduse kohta.

  Juhataja. − Me toimime kooskõlas kodukorraga ja samuti esitatud taotluse alusel.

3. Parlamendi koosseis (vt protokoll)

4. Päevakord (vt protokoll)

  Richard Howitt (PSE). - Härra juhataja, kodukorda puudutava märkusena, kas ma tohiksin paluda parlamendi presidendi kiiret tegutsemist, et nõuda Kolumbia delegatsiooni, kes külastas meie parlamenti 27. ja 28. juunil, kaitsmist, sest nende liikmed on käesoleval nädalal saanud avaliku surmaähvarduse seetõttu, et nad olid siin kõnelenud Kolumbia konfliktis vangide humanitaarset vahetamist käsitleva ettepaneku toetuseks?

Süüdistus, et delegatsiooni liikmed, sealhulgas Yolanda Pulecio de Betancourt, endise Kolumbia presidendikandidaadi ema, Monsignor Luis Augusto Castro, katoliku kiriku pea Kolumbias, ja doktor Jose Noe Rios, Kolumbia liberaalse partei peasekretär, toetavad kõik riigi partisaniliikumist, on ühtaegu naeruväärne ja seab need isikud tõsisesse ohtu.

Üksnes humaansetel alustel, palun ma presidendil teha kõik võimalik nende turvalisuse parandamiseks.

(Aplaus)

5. Hääletused

  Juhataja. − Järgmine päevakorrapunkt on hääletus.

(Hääletuse tulemused ja muud üksikasjad (vt protokoll))

5.1. Püügivõimsuse ja kalapüügivõimaluste püsiv tasakaal (hääletus)

Casaca raport (A6-0297/2007)

5.2. Paranduseelarve nr 5/2007 projekt (hääletus)

Elles’ i raport (A6-0300/2007)

5.3. Ohtlike kaupade sissevedu (hääletus)

Liberadzki raport (A6-0253/2007)

6. Tervitus

  Juhataja. − Ametlikul külaliste rõdul on istumas delegatsioon Lõuna-Aafrika parlamendist. Ma sooviksin soojalt tervitada Lõuna-Aafrika delegatsiooni, kes on siin osalemaks kümnendal EP–Lõuna-Aafrika parlamentidevahelisel kohtumisel, mis toimub 5.–6. septembril.

(Aplaus)

7. Hääletused (jätkamine)

(Enne hääletust)

  Gary Titley (PSE). - Härra juhataja, mis puutub huvide konflikti, võiksite te mulle selgitada, kas järgmise kolme piimaalase raporti hääletusel peaksid meie hulgas viibivad piimatalunikud deklareerima huvide konflikti ja hääletusest kõrvale jääma?

(Aplaus)

  Juhataja. − Loomulikult, härra Titley, toimime me tuginedes iga parlamendiliikme poolt mandaadi saamisel oma huvide konflikti olukorra kohta ning eraldi parlamendimenetluste kohta allkirjastatud deklaratsioonile.

7.1. Inimtoiduks ettenähtud piimakonservid (hääletus)

Jeggle raport(A6-0282/2007)

7.2. Piima- ja piimatooteturu ühine korraldus (hääletus)

Jeggle raport (A6-0283/2007)

7.3. Täiendavad eeskirjad piima- ja piimatooteturu ühise korralduse kohta (hääletus)

Jeggle raport(A6-0284/2007)

⁂

  Geoffrey Van Orden (PPE-DE). - Härra juhataja, kuna rõdul on delegatsioon Lõuna-Aafrika parlamendist, kas me tohiksime paluda sel tunnistada siin täiskogus valeks teade Mugabe režiimi hukkamõistmisest Zimbabwes, samuti meie ootus, et Lõuna-Aafrika võtab sobivad meetmed, et tuua sellesse riiki muutusi paremuse suunas?

(Aplaus)

  Juhataja. − Ma märgin teie taotluse üles, mida ma isiklikult tervitan, ja me püüame sellega tegeleda hääletuse ajal vastavalt kodukorrale.

7.4. ELi seatud piirangud vedelikele, mida reisijad tohivad lennuki pardale viia (hääletus)

Resolutsioon B6-0267/2007

7.5. Kaubaveologistika Euroopas ning jätkusuutlik liikuvus (hääletus)

Ayala Senderi raport (A6-0286/2007)

7.6. EURESi tegevusaruanne 2004–2005: Ühtse Euroopa tööturu poole (hääletus)

Resolutsioon B6-0322/2007

7.7. Alkoholist põhjustatud kahju vähendamine (hääletus)

Foglietta raport(A6-0303/2007)

8. Selgitused hääletuse kohta

Casaca raport(A6-0297/2007)

  Pedro Guerreiro (GUE/NGL), kirjalikult. − (PT) Me peame kalavarude säästvat kasutamist oluliseks kalastustegevuse jätkumise ja kalandussektori elujõulisuse jaoks, kuid me ei pea vastuvõetavaks laevastike haldamise poliitikat – nagu EL on vastu võtnud – ega laevastike vähendamist, mille peamisteks tagajärgedeks on tootmisvahendite oluline vähenemine ja drastiline töökohtade kaotus.

Püügivõimsuse ja kalapüügivõimaluste püsiva tasakaalu saavutamiseks tuleb võtta arvesse sotsiaalset ja majanduslikku olukorda kalandussektoris, kohaldades mehhanisme kahju subsideerimiseks või kompenseerimiseks kaluritele, kes on kannatanud keskkonnasõbraliku kalastustegevuse majanduslike tagajärgede ning kalastamist vähendavate meetmete tõttu, eelkõige vähem soodsates piirkondades, mis on kalandussektorist sõltuvad.

Samamoodi peaks püügivõimsus olema kooskõlas olemasolevate varudega ja merekeskkonna kaitsmisega – mis ühel ja samal ajal soodustaks väikesemahulist rannikuäärset kalastamist ja mittetööstuslikku kalastamist ja kaitseks kalastuskogukondi; selles kontekstis oleks eriti kasulik suurendada liikmesriikide ainuõigusega kalastusalasid praegusest 12 meremiilist 24 meremiilini ning kaugemates piirkondades 100 meremiilist 200 meremiilini.

  Robert Navarro (PSE), kirjalikult. – (FR) Ma hääletasin oma kolleegi härra Casaca raporti poolt, kuna see toob selgelt välja praeguse süsteemi halvad mõjud, mis mõnikord põhjustab selliste otsuste tegemist, mis ei ühildu kohaliku tegelikkusega.

Võtame näiteks thonaille-võrkudega püüdmise Vahemeres. Need, kes seda teevad, on teinud jõupingutusi, et arendada välja oma kalastusmeetodid, kuid hiljuti vastu võetud õigusaktid seavad neile ebaproportsionaalseid piiranguid, mis võivad põhjustada nende kadumise. Nad seisavad tegelikult silmitsi ebaõiglase konkurentsiga Atlandi idapoolsema osa, nii Hispaania kui Prantsusmaa kolleegide poolt. Vastavalt raporti ettepanekutele oleks geograafilisi kalastuspiirkondi kasutav lähenemine ja kasutatud tehnikate eripära arvesse võtmine võimaldanud tagada õiglasema püügikoormuse jagamise, mis suudaks tagada püsiva tasakaalu püügivõimsuse ja kalapüügivõimaluste vahel.

Elles’i raport (A6-0300/2007)

  Glyn Ford (PSE), kirjalikult. − Ma toetan Elles`i raportit paranduseelarve nr 5/2007 projekti kohta. Seda tehes tahaksin ma tuua välja teatava probleemi minu enda riigi jaoks, mis võib vähendada toetust lisakulutamise suhtes.

Ühendkuningriigi probleemiks on see, et Margaret Thatcher jättis koos 1984. aasta Fontainebleau lepinguga tulevastele Briti valtsustele mõru pilli. Fontainebleau annab Ühendkuningriigile kahekolmandikulise tagasimakse, mis on meie aastaste panuste ja aastaste EList saadavate tulude vahe. Seega iga uus kuluprogramm läheb kaks korda rohkem maksma; esiteks maksame me oma 50% ja siis kaotame kaks kolmandikku ELi panusest, vähendades ainulaadselt meie puhul ELi panust 50% vähem kui 17%-le. Võttes arvesse asjaolu, et Ühendkuningriigi panused on vähem kui 15% kogueelarvest, saab riik kahju iga uue projekti puhul, kui ta saab vähem kui kolmandiku tuludest.

– Liberadzki raport(A6-0253/2007)

  Pedro Guerreiro (GUE/NGL), kirjalikult. − (PT) Raport sedastab, et ELi piires veetakse igal aastal ligikaudu 110 miljardit tonn/km ohtlikke kaupu – ohtlikke rahvastiku ja keskkonna jaoks – ning see moodustab ligi 8% kogu kaubaveost. Neist 58% veetakse rongiga, 25% õhu kaudu ja 17% siseveekogudel.

Ohtlike kaupade rahvusvahelist vedu reguleerivad rahvusvahelised lepingud.

Selles kontekstis usume me, et kasulik ja vajalik koostöö ELi tasandil peab kindlustama liikmesriikide täieliku suveräänsuse (ohtlike) kaupade veo suhtes nende territooriumi piires, näiteks õiguse kaudu reguleerida, välja anda individuaalseid volitusi ja keelata ohtlike kaupade vedu, eriti rahvusliku julgeoleku või keskkonna kaitsmise põhjustel.

See on põhimõtte küsimus, mis on seda enam tähtis ELi edendatud veo ohjeldamatu liberaliseerumise kontekstis.

  Dieter-Lebrecht Koch (PPE-DE), kirjalikult. − (DE) Komisjoni ettepanekut ohtlike kaupade vedu käsitlevate Euroopa õigusaktide lihtsustamise ja ühtlustamise kohta tuleks toetada tervikuna, sealhulgas parema reguleerimise huvides.

Just hiljuti, 31. augustil 2007 külastasin ma seitsme maanteetunneli, sealhulgas ka Saksamaa pikima tunneli, liikluskorralduse peakorterit ning mõistsin vajadust harmoniseerimise järele, eelkõige tunnelites ohtlike kaupade vedu käsitlevate sätete osas.

Mitte üksnes lihtsalt kaupade, vaid ka ohtlike kaupade vedu on pidevalt kasvav – ja see toimub üle maailma, nii et isegi kasv ei saa olla haaratud vaid ühest veoliigist. Seepärast on arukas võtta vastu asjakohased veoeeskirjad lisaks maantee- ja raudteeveole ka siseveeteede kohta. See parandab võimalusi ühendatud vedude kohaldamiseks meie veovajaduste probleemi lahendamiseks. Eelkõige meie kaaskodanike mõistmise mõttes on väärt mainimist, et praeguses õigusaktis ei võeta arvesse mitte üksnes Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni konkreetseid soovitusi, vaid ka liikmesriikide subsidiaarsusnõudeid. Asjaolu, et direktiiv võtab kokku neli vana direktiivi ja hoiab ära 2000 lehekülge õiguslikku teksti, teeb sellest näite toimiva bürokraatia vähendamise kohta.

Liikmesriigid säilitavad õiguse reguleerida või isegi keelata teatavate ohtlike kaupade vedu oma territooriumi piires, näiteks rahvusliku julgeoleku või keskkonna kaitsmise põhjustel. Kokkuvõttes võib avalikkus eeldada, et käesolev direktiiv aitab kaasa nii veo turvalisuse kui keskkonnakaitse parandamisele.

  Fernand Le Rachinel (ITS), kirjalikult. – (FR) Vähemalt kordki on komisjoni ettepanek eesmärgiga harmoniseerida ohtlike kaupade veo eeskirju samm õiges suunas. Tõepoolest on esitatud teksti eesmärk lihtsustada ja ühtlustada kehtivaid ühenduse õigusakte.

Praegu juhivad ohtlike kaupade vedu maismaal (raudteel, maanteel) ja siseveeteedel ei vähem kui neli direktiivi ja mitmed komisjoni otsused. See võrreldamatu kogu tähendab, et eeskirjad on liiga keerulised, neid on raske üle kanda siseriiklikesse õigusaktidesse ja on sageli iganenud.

See on eriti tähtis küsimus, kuna sisemaise veo maht kasvab ELis pidevalt, samuti ka ohtlike kaupade maht. Igal aastal veetakse ELis selliseid kaupu ligi 110 tonn/km, mis moodustab 8% kõigist veetud kaupadest. Oma strateegilise positsiooni tõttu Euroopa ristteel on Prantsusmaa teede, raudteede ja veeteede võrgustikud sageli ülekoormatud ja seepärast sageli liiklusõnnetuste toimumiskohaks.

Oli viimane aeg jätta kõrvale kõik perifeersed, ülemäärased ELi õigusaktid selles küsimuses, et võimaldada eri operaatoritel, kuid ka riiklikel ametivõimudel, tagada selle veoliigi turvalisus ja seda tugevdada.

  Andreas Mölzer (ITS), kirjalikult. − (DE) Arvestades kaubaveo pidevat kasvu ei jää katastroofiline veoauto põleng Gotthardi tunnelis ja sarnased juhtumid kindlasti mitte viimasteks õudusjuttudeks veoautoõnnestuste kohta. See on eelkõige tõsi seetõttu, et veoautod etendavad ebaproportsionaalselt sagedast osa õnnetustes sõiduteedel ja kuna sõidukijuhid ei järgi tihtipeale neile ette nähtud puhkeperioode, mille põhjuseks on üha kahanevad kasuminäitajad ja kasvav konkurentsisurve. Viletsalt hooldatud teed ja veoautodest pikkade sabade moodustumine suurendavad samuti potentsiaalset ohtu.

Kui ohtlikke kaupu vedav mootorsõiduk satub sellisesse õnnetusse, on tagajärjed loomulikult enam kui tõsised. Lisaks veetakse ikka ja jälle ebaseaduslikult radioaktiivseid, söövitavaid või plahvatusohtlikke laste, seades hädaabiteenistused õnnetuste korral eluohtlikku olukorda. On üksnes õige ja sobiv, et turvalisusnõudeid kaasajastatakse, mis on põhjuseks, miks ka mina hääletasin kõnealuse raporti poolt, kuigi kontrolli tuleks samuti vastavalt tugevdada.

  Luís Queiró (PPE-DE), kirjalikult. − (PT) Üks ELi põhilisi kohustusi ja vastutusalasid on luua Euroopa kodanikele turvalisi elutingimusi. Sisemaise kaubaveo maht ELi piires on pidevalt suurenenud ning koos selle kasvuga on suurenenud ka ohtlike kaupade vedu.

Seepärast peame me tagama, et ohtlike kaupade veo suhtes kohaldatavaid õigusakte lihtsustatakse ja muudetakse selgemaks. Kavatsus võtta ühteainsasse direktiivi kokku ohtlike ainete vedu raudteel, maanteel ja siseveeteel võib ergutada ühendatud vedu ning parandada kehtestatud eeskirjade kohaldamise kaudu turvalisust ja kiirust. Need põhinevad kaupade kiire kohaletoimetamise kriteeriumidel ja asjakohaste teenuste osutamisel. Selle nõutavaks eeltingimuseks on seepärast veelgi suurem turvalisus transpordis kogu ELi territooriumil, sealhulgas ohtlike ainete veos; ma usun, et see on võimalik käesolevas direktiivis sisalduvate meetmete rakendamisel.

  Andrzej Jan Szejna (PSE), kirjalikult. − (PL) Ma hääletan Boguslaw Liberadzki ohtlike ainete siseveo alase raporti poolt.

Professor Liberadzki on transpordivaldkonna juhtivspetsialist. Raport, mida ta esitleb, on professionaalselt kirjutatud ning annab tõstatatud probleemile põhjaliku analüüsi.

Üheks Euroopa Liidu prioriteediks on kahtlemata tagada eurooplastele turvalised elutingimused. See hõlmab ka transpordi turvalisust kogu Euroopas ning eelkõige ohtlike ainete veo turvalisust. Kaupade ja teenuste sagedasem liikumine on toonud kaasa kasvu maantee-, raudtee- ja jõetranspordis. See on põhjus, miks ma toetan kavatsust tuua need transpordivormid kokku ühe direktiivi alla. Ma tunnen, et Euroopa tasandil peaksime me püüdma kehtestada õigusakte, mis toovad võimalikult palju lisandväärtust ELi kodanikele. Määruste kokkuvõtmine ühte ELi dokumenti tõhustab nende läbipaistvust ja kättesaadavust ning samuti nende kohaldamise tulemuslikkust.

Jeggle raportid (A6-0282/2007, A6-0283/2007, A6-0284/2007)

  Andreas Mölzer (ITS). − (DE) Härra juhataja, hääletasin Jeggle raportite poolt, kuna ma loodan, et need hõlbustavad meie talunike ellujäämist. Kunagi oli ju aeg, mil talunikud teenisid oma tootmisega väga head elatist. Tänasel päeval tõusevad toiduainete hinnad pidevalt, kuid sellal kui suured ettevõtted saavad sellest kasu ja teenivad kenasid kasuminäitajaid, on lihttalunikud järjest enam surutud paluja rolli. Sageli vajavad väikemaaomanikud ellujäämiseks täiendavat sissetulekuallikat ning loodusarmastus on peamine ja ainus põhjus, miks paljud selle koorma enda kanda võtavad. Kasvavad numbrid on siiski alla andmas, mis on puu-, köögivilja ja sööda valdkonnas juba viinud sõltumiseni sisseveost.

Alates ELiga ühinemisest on üle 50% Austria talunikest loobunud oma ettevõtetest ehk lõpetanud piimatootmise. Nii oleme me kiirelt lähenemas punkti, kus omavarustatus värske piima ja värskete piimatoodetega on ohus.

  Hynek Fajmon (PPE-DE). - (CS) Härra juhataja, daamid ja härrad, tänasel hääletusel kolme piimateemalise raporti üle väljendasin ma oma toetust komisjoni ettepanekutele, kuna ma olen veendunud, et need on sammud õiges suunas.

Piima- ja piimatooteturu ülereguleerimine ELis joogipiima osas on nii ebavajalik kui ka ebamõistlik ning nii tarbijad kui tootjad kannatavad selle tulemusena. Seega on täiesti õige, et kehtivaid eeskirju liberaliseeritakse. On kiiduväärt, et lisaks olemasolevale kolmele joogipiima kategooriale, lubatakse veel täiendavaid teistsuguse rasvasisaldusega joogipiima kategooriaid. Tulemusena on nii tarbijatel kui tootjatel suurem valik. Sellist arengut saab üksnes tervitada.

Tegelikult peaks komisjon jõudsalt taotlema joogipiimaturu liberaliseerimist, sest kehtiv piimakvoodisüsteem on nii iganenud kui ka mittetoimiv. Pole mingit põhjust jätkata trahvide määramist tootjatele liiga suurte piimakoguste tootmise eest. Nüüd, ajal, mil nõudlus piima ja joogipiimatoodete järele on kasvamas üle kogu maailma, on piimakvoodid osutunud selgelt takistuseks piimatööstuse arendamisele kogu Euroopas.

  Liam Aylward (UEN), kirjalikult. − Praegune kindlus piimasektoris tekitab suurt optimismi piimatalunike seas üle kogu Euroopa. Kasvav isu piimatoodete järele Aasias, kahanev tootmine Euroopas ja maa suurenenud kasutamine biokütuste tootmiseks USAs on viimas piimatoodete hindu rekordtasemele.

Iirimaa maapiirkondi esindava parlamendiliikmena on mul hea meel, et piimatalunikud saavad teenitud puhkuse, kuigi tootmiskulud kasvavad jätkuvalt, muutes eelkõige väiksematele piimatalunikele ellujäämise raskemaks.

Muutus turuhaldusmehhanismides toob kaasa ebastabiilsuse. Piimakvootide kavandatud likvideerimisega aastaks 2015 on vaja kehtestada sätteid kõikumiste leevendamiseks turul. Tootjate reaktsioon ei ole teada. Piimatoodangu kasv toob kaasa hindade languse. Stabiilsuse jaoks on olulised WTO juhtimisel määratavad kaitsemehhanismid.

Maailma piimaturu tugevuse tõttu on eksporditoetused praegu nullilähedased. Me peaksime tagama, et neid hoitakse alal kui mehhanisme, mida on võimalik hiljem kehtestada.

Piimandussektoris on muutus vältimatu, kuid on vaja, et oleks hästi korraldatud üleminek, et luua Euroopa talunikele kindel ja helge tulevik.

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL), kirjalikult. − (PT) Me nõustume raportis võetud suunaga, et on tähtis anda koolipiima programmile vajalik kvalitatiivne tõuge. Me avaldame siiski kahetsust, et praegusel kujul, vastu võetud juhtimisfilosoofiaga ja praeguseks määratud ressurssidega on see programm mitmel juhul kujunenud piima joomisest loobumisele kaasaaitamiseks, pidades silmas pakutavate toodete kehva kvaliteeti ja mitterahuldavust põhikooli õpilaste maitse-eelistuste suhtes.

Seepärast me nõustume, et programmi kaasatavate toodete valikut tuleks laiendada nii mitmekesisuse kui toitvusalaste kaalutluste ja dieedialase mõistlikkuse suhtes. Ometi peame meeles pidama, et me peame kiireloomulise küsimusena lahendama lihtsad küsimused, nagu jahutusvõrgustike puudumine, sest see takistab õpilastel ja mitmetel Portugali üliõpilastel omada juurdepääsu millelegi muule peale kõrgkuumutatud piima.

Piima toiteväärtus on hästi teada ning me teame, et peame julgustama inimesi seda jooma. Siiski, selleks et teha seda võimalikuks, on vaja abi, et aidata toota kvaliteetpiima, ning võtmetähtsus on lugematutel väikestel piimalehmakarjadel; peamiselt on peretalud need, mis mitteintensiivse piimatootmise abil hoiavad maakogukondi elusana ja maapiirkondi rahvastatuna.

  Hélène Goudin ja Nils Lundgren (IND/DEM), kirjalikult. − (SV) Põllumajanduskomisjoni raportid piima tootmise kohta on segadusttekitavad. Juuni nimekiri toetab komisjoni punktis, et tuleb lubada toota ja müüa joogipiima, mis ei ole liigitatud ühessegi kolmest kategooriast, mis praegu kehtivad. Selline liberaliseerimine on hea ja muudab asjad lihtsamaks Rootsi jaoks, millel on alates 1995. aastast onud probleeme Rootsi traditsioonide kohandamisega ELi rangete eeskirjadega piimatoodete kohta.

Teised kaks piimaraportit põhinevad ELi ühisel põllumajanduspoliitikal ning on juuni nimekirjast välja jäetud. Piimatootmine peaks toimuma vabal turul ja selle suhtes peaksid kehtima tavapärased toidukontrollid rahvatervise kaalutlustel.

Põllumajanduskomisjoni muudatusettepanekud raportis piima ja piimatoodete turu üldise korraldamise kohta (A6-0283/2007) on lihtsalt absurdsed. Nad teevad ettepaneku, et säästetavad eelarvevahendid jagatakse ümber piimasektoris, luuakse piimafondi ümberkorraldamisprogramm, piimasektoris antakse toetust neile, keda mõjutab turu suurem liberaliseerumine, luuakse turustamise toetusmeetmed ja piima edendustegevus, toetatakse piimatootmist mägipiirkondades ning tõhustatakse piima jaotusvõrku koolidele.

Me oleme nendele ettepanekutele kindlalt vastu. Juuni nimekiri näitaks, nagu ei oleks Euroopa Parlamendil kaasotsustamisvolitusi ELi põllumajanduspoliitikas, sest liit langeks siis protektsionismi ja tugevate subsiidiumite lõksu kõigi põllumajandussektori eri gruppide puhul.

  Christel Schaldemose (PSE), kirjalikult. − (DA) Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni taanlastest liikmed – härra Rasmussen, proua Thomsen, proua Schaldemose, härra Jørgensen ja härra Christensen – on hääletanud mitte üksnes komisjoni ettepanekute, vaid ka parlamendi esitatud muudatusettepanekute vastu. Delegatsiooni arvates on vaja muuta koolipiima jaotussüsteemi, kuid ettepanekud ei lähe piisavalt kaugele. Delegatsioon on veendunud, et kõrge rasvasisaldusega piima toetamine tuleks täielikult kõrvale jätta, samal ajal peaks tervislik piim saama suurima toetuse.

Ometi soovib delegatsioon rõhutada oma toetust ELi põllumajanduse suurema turuorientatsiooni suunas ning ELi põllumajanduspoliitika peaks muu hulgas olema seotud ka keskkonnapoliitika ja rahvatervise algatustega.

  Catherine Stihler (PSE), kirjalikult. − Selleks et tagada parlamendi kõikehõlmavus, peaksid parlamendiliikmed, kel on rahalised huvid piimandussektoris, deklareerima nendes hääletustes huvide konflikti.

Resolutsioon B6-0267/2007

  Hubert Pirker (PPE-DE). − (DE) Härra juhataja, ma hääletasin käesoleva resolutsiooni poolt, kuna olen veendunud, et tuleb aeg, mil meil on vaja see meede üle vaadata ja hinnata, kas see on tõepoolest asjakohane ja tõhus. Kui see ei ole tõhus, tühistame me selle, kui see on üksnes osaliselt tõhus ja asjakohane, tuleb seda vastavalt muuta. Igal juhul siiski peaksime me töötama rakendamise standardiseerimise suunas – see tähendab kontrolli ühetaolisuse tagamist –, et teha viimaks täielik lõpp kogu vaevale, mida praegu lennujaamades kogeme.

  John Attard-Montalto (PSE). – (MT) Ma tahaksin teha selgeks, et julgeoleku puhul ei ole kohta mis tahes kompromissidele. Me peame mõistma, et mis puutub piirangutesse vedelike lennukipardale viimise osas, siis on tõsi, et see tähendab ebamugavusi, on tõsi, et tekitab pahameelt visata ära midagi endaga kaasas olnut, kuid teiselt poolt on julgeolek ülima tähtsusega; julgeolek on parim tee.

Kui Ühendkuningriigi salateenistused räägivad meile, et oht on endiselt olemas, siis oht on endiselt olemas. Me ei saa teha mingeid kompromisse ning seepärast peame me olema väga ettevaatlikud selle küsimusega seotud resolutsioonide vastuvõtmisel ja ettepanekute heakskiitmisel nii, et me ei paistaks oma suhtumises mingil moel nõrga või võimetuna.

  Zita Pleštinská (PPE-DE). - (SK) Oma tavaliste tööreiside ajal olen Euroopa lennujaamades olnud tunnistajaks tüütutele probleemidele, mis seisavad reisijate ees, kes kannavad oma käsipagasis vedelikke. Reisijad peavad loobuma oma kosmeetikast. Õnneks saavad nad hakkama pooleliitrisest mineraalveepudelist joomisega, kuid lubatud mahtu ületav habemevesi või šampoon leiab oma lõpu valmis pandud prügikastis.

Reisijad näevad neid rangeid lennujaamakontrolle oma õiguste rikkumisena. Nad ei tea, miks nad peavad seda tegema ja on liidu ja selle bürokraatlike eeskirjade peale pahased. Nende lennu eesmärk on teine ja seepärast ei mõista nad, miks nad peavad loobuma põhilistest hügieenivahenditest. Samamoodi ei ole töötajatel aega või vajalikku tahet, et õigustada rangeid kontrolle kui terrorismivastast mehhanismi.

Ma hääletasin resolutsiooni ettepaneku poolt, mis teeb ettepaneku teha lõpp nendele vaidlusalustele meetmetele, mis puudutavad lennureisijaid, ning rõhutab vajadust uuringute järele, et leida tõhusad vahendid lõhkeainete avastamiseks vedelike hulgast. Ma olen veendunud, et Euroopa Komisjon vaatab uuesti põhjalikult läbi lennuki pardale vedelike kaasaviimise keelu – ning kui edasisi asjaolusid ei selgu – tühistab selle vaidlusaluse meetme.

  Gerard Batten, Derek Roland Clark, Nigel Farage, John Whittaker ja Thomas Wise (IND/DEM), kirjalikult. − Kuigi Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei (UKIP) peab tähtsaks põhimõtet toetada ELi õigusaktide tagasivõtmise võimalust, on tegemist riikliku julgeoleku küsimusega ning nii ei saanud partei toetada meedet, mis võib lennureisijad ja meeskonna ohtu seada. Nagu HMG on öelnud, kujutab terrorism endiselt tõsist ja kestvat ohtu.

  Graham Booth (IND/DEM), kirjalikult. − Kuigi UKIP peab tähtsaks põhimõtet toetada ELi õigusaktide tagasivõtmise võimalust, on tegemist riikliku julgeoleku küsimusega ning nii ei saanud partei toetada meedet, mis võib lennureisijad ja meeskonna ohtu seada. Nagu HMG väljendas, kujutab terrorism endiselt tõsist ja kestvat ohtu.

HMG arvamus:

HMG tervitab transpordi- ja turismikomisjoni resolutsiooni kinnitust, et Euroopa vajab lennunduses julgeoleku kõrget taset. Terrorism tähendab endiselt tõsist ja kestvat ohtu. Praegu on ebapraktiline uurida enamat kui väikseid koguseid vedelikest, mida reisijad soovivad kaasa võtta. Seega esialgsed kontrollid sobivama tehnoloogial põhineva lahenduse otsimise ajal kujutavad praegu ainsat võimalust reisijate ohutuse korralikuks tagamiseks.

  Glyn Ford (PSE), kirjalikult. − Ma hääletasin käesoleva resolutsiooni poolt eelkõige selles sisalduva nõudmise tõttu vaadata üle määruse (EÜ) nr 1546/2006 (vedelike toomine õhusõidukisse) tõhusus ja selgus. Mida ma pean kõige absurdsemaks on, et ma võin lennata Euroopasse tollivabade vedelikega – väljaspool ELi ostetud alkohol, parfüümid ja toit –, kuid juhul, kui ma pean ELi piires istuma ümber teise lennukisse, see konfiskeeritakse.

Kas komisjonile ei ole pähe tulnud, et terroristid on ilmselt paremini teadlikud kõnealusest määrusest kui teie tavareisijad ning käituvad vastavalt? See tähendab ka, et julgeolek kõigis ELi välistes lennujaamades jääb alla kõige viletsamale ELi lennujaamale. Pideva lennureisijana on mul seda raske, kui mitte võimatu uskuda.

  Pedro Guerreiro (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Mis puutub määrusesse piirangute kohta seoses vedelike õhusõidukisse toomisega, usun ma, et kõnealuse muudatusettepaneku – mille esitas ka meie fraktsioon – vastuvõtmine, mis „kutsub üles” Euroopa Komisjoni määrust tühistama, on positiivne samm, kuna pole kunagi olnud mingit tõendit sellest, et see oleks julgeoleku mõttes tõhus, samuti ei ole toodud lõplikke asjaolusid, nagu on lubatud ammendava avaliku aruande abil teha. Pealegi on rõhutatud, et kui komisjon kavatseb tulevikus esitada sarnase määruse, peab ta kõigepealt koostama aruande, mis tõestab, et selline meede on tõhus.

Ma juhiksin tähelepanu, et kuigi kehtivat määrust kohaldatakse, ei ole komisjon isegi avaldanud ega teinud avalikkusele kättesaadavaks konkreetset avaldust keeldude ja piirangute kohta, mida nende suhtes võib kasutada, nimekirja nende eeskirjade eranditest või kõnealuse meetme põhjendustest. Samuti ei taganud komisjon, et lennureisijaid teavitatakse täielikult ja korrektselt nende õigustest, eelkõige julgeolekualaste eeskirjade kohaldamisel võimu kuritarvitamise suhtes.

  Ian Hudghton (Verts/ALE), kirjalikult. − Ma toetan samme selles suunas, et vaadata läbi praegused piirangud vedelike hulga kohta, mida reisijatel on ELis lubatud õhusõiduki pardale viia. Ma hääletasin käesoleva resolutsiooni poolt, mis palub Euroopa Komisjonil vaadata üle kõnealused piirangud ja tagada, et need on proportsioonis mis tahes riskidega.

Me vajame piiranguid, mis on realistlikud ja proportsioonis mis tahes võimaliku ohuga. Me kõik võtame vajadust kaitsta terroristide ähvarduste vastu väga tõsiselt, kuid meie reaktsioon peab olema proportsionaalne ja õigustatud.

On parteide mure, et Euroopa Komisjoni määratud kehtivad piirangud on ebaproportsionaalselt kulukad ja lõhestavad. Ma tahaksin, et olukord vaadataks üle ja kui neid piiranguid kavatsetakse jätkata, peab komisjon selgelt õigustama, miks täpselt neid vaja on.

  Timothy Kirkhope (PPE-DE), kirjalikult. − Briti konservatiivid toetavad täielikult kõnealuse määruse läbivaatamist, mis reguleerib, milliseid vedelikke reisijad võivad ja milliseid mitte õhusõiduki pardale viia. Viis, kuidas käesolevat määrust on ELis kohaldatud, on varieerunud, tuues kaasa ebajärjekindluse ja ebaõigluse ning mis tahes ülevaatus peab seda aspekti käsitlema kiireloomulise küsimusena. Siiski, me ei pea õigeks nõuda määruste tühistamist praeguses seisus, kuna põhimõttelise küsimusena ei tohiks ekspertide poolse ülevaatamise tulemuse üle kohut mõista ning avalikkuse kaitsmine on kõige tähtsam.

  Roger Knapman (IND/DEM), kirjalikult. − UKIP toetab ELi õigusaktide tühistamist. Siiski, see on eriline meede, mis seaks lennureisijad ja meeskonna ohtu, ning mida me ei saa seega toetada.

  David Martin (PSE), kirjalikult. − Ma hääletasin käesoleva resolutsiooni vastu, mille eesmärgiks on tühistada kehtiv määrus, mis kehtestati eelmisel aastal ja mis piirab vedelikke õhusõiduki pardal. Ma olen mures, et Briti liberaalid ja Euroopa Parlamendi rohelised ei ole veel esile toonud selle õigusakti tühistamise võimalust, kuigi nii julgeolekuteenistuste kui transpordiameti tugev soovitus on jätta see õigusakt oma kohale. Kuigi ma nõustun õigusakti regulaarset läbivaatamist, on ühtaegu nii ennatlik kui ka ohtlik õigusakti praegusel hetkel tühistada.

  Luís Queiró (PPE-DE), kirjalikult. – (PT) Ma arvan, et oht õhutranspordi julgeolekule on tõeline ja sellega seonduvad riskid tohutud. Seepärast olen ma veendunud, et ebamugavus reisijate jaoks on proportsioonis sellega, mida kaitseme, ning et küsimus siinkohal ei ole mitte õiguste, vabaduste ja tagatiste rikkumine, vaid lihtsalt tehniline meede, mis on tõestanud oma tõhusust. Seepärast leian ma, et Euroopa Parlament on olnud liiga rutakas ja astunud üle talle ettenähtud eeskirjadest, väites, et määrust vedelike õhusõidukisse toomise kohta ei tuleks rakendada ilma, et oleks toodud uusi tõendeid rakendamise toetuseks.

Ettevaatuslik põhimõte teataks, et on parem kannatada mõningaid tühiseid ebamugavusi kui suurt õnnetust. Julgeolekupõhimõte ütleb, et me ei peaks muutma asju lihtsamaks, välja arvatud siis, kui oleme kindlad kaasnevatest ohtudest.

Seepärast hääletasin ma resolutsiooni ettepaneku, millega nähakse ette meetmed lennundusjulgestuse ühiste põhistandardite rakendamiseks (vedelike toomine õhusõidukisse), vastu.

  Frédérique Ries (ALDE), kirjalikult. – (FR) Ajal, mil paljud puhkusel viibijad on saabumas tagasi tööle, on väärt järele mõelda turvalisuseeskirjade üle õhusõiduki pardal ja lennujaamades.

Meeldetuletuseks, igal aastal läbib Brüsseli rahvuslikku lennujaama enam kui 16 miljonit reisijat ning alates eelmise aasta novembrist kehtib kõigi nende suhtes vedelike käsipagasis kandmise keeld.

Mis minusse puutub, ei ole siin mingit küsimust kompromisside tegemisest julgeolekus. Ometi, suur hulk reisijaid on kurtnud, kuidas seda keeldu Euroopa eri lennujaamades täidetakse: mõnes võivad nad kanda lennujaamast ostetud tooteid oma käsipagasis, teistes mitte.

Veel enam, on raske rakendada sellist meedet reisijate suhtes, kui selle lisandväärtust julgeoleku mõttes ei ole veel tõestatud ning nii see ka ei tundu olevat.

Seega tundub mulle arukas paluda komisjonil tõestada käesoleva meetme põhjendatust ning kui seda on tõestatud, näha ette ühetaoline kohaldamine, täielikus läbipaistvuses. Sellisel juhul teavad reisijad, kuidas käituda.

  Peter Skinner (PSE), kirjalikult. − Ma hääletasin käesoleva raporti vastu seetõttu, et kuigi on täiesti mõttekas vaadata üle nende meetmete mõju, on tähtis neid mitte tühistada. Reisijad, kes reisivad Euroopa lennujaamade kaudu, nagu Gatwick minu piirkonnas, on sageli segaduses ja pahased selle eeskirja kohaldamise pärast. Eelkõige sellepärast, kuidas reisijatelt oodatakse nende lennujaamast ostetud tollivabade vedelike üleandmist käsipagasit kontrollivatele ametivõimudele. Probleem tundub tekkivat läbisõitvate reisijatega, kes ostavad läbitavast lennujaamast ja püüavad siis läbida turvakontrolli oma edasiseks lennuks. Ma olin täieliku tühistamise vastu, kuna on endiselt õigustatud muresid julgeoleku alal, mis peavad olema meie esimeseks prioriteediks. Lihtsale tühistamisele on ka muid alternatiive, mis võivad reisijatele paremini sobida ja säilitada julgeolekut.

  Geoffrey Van Orden (PPE-DE), kirjalikult. − Kehtivad lennujaama ja lennunduse julgeoleku meetmed on kahetsusväärseks ja pidevaks terrorismi meeldetuletuseks. Nad ei sisenda avalikkusele usaldust. Turvakontrollid peavad olema – nii avatud kui reisijatele mõeldud poolel. Kuid sel peaks olema mõtet ja nad peaksid olema paindlikud. Eelkõige peaks nende sihtrühm olema otstarbekam. See tähendab „profiilimist”, peamist meedet, mida välditakse hirmust diskrimineerimissüüdistuste suhtes.

On imelik, et Euroopa Komisjon arvab, et peab andma rohelise tule uutele julgeolekumeetmetele Euroopa lennujaamades. ELi riikide valitsused peaksid kooskõlastama oma vastused – kuid see ei tohi olla ettekäändeks laiendada komisjoni pädevust uuele alale. Kindlasti peab Ühendkuningriigi valitsus vältima edasisi katsetusi eemaldada meie riiklikku vetot õigluse ja korrapidamise küsimustelt. Rahvusvaheline tsiviillennunduse organisatsioon oma ülemaailmse haardega on sobiv organ, tagamaks, et lennujaamad üle kogu maailma vastavad julgeolekunõuetele. Me loobusime selle resolutsiooni hääletamisest.

Ayala Senderi raport (A6-0286/2007)

  Jean-Pierre Audy (PPE-DE), kirjalikult. – (FR) Ma hääletasin oma kolleegi proua Ayala Senderi raporti poolt vastusena komisjoni teatisele kaubaveologistika ja jätkusuutliku liikuvuse kohta Euroopas. Me ootame väga komisjoni aruannet kaubaveologistika tegevuskava kohta sügisel 2007. Siiski on logistikaküsimusest muutumas kiireloomuliseks küsimuseks arutelu ambitsioonika Euroopa territoriaalse arengupoliitika kohta, mis põhineb eelkõige infrastruktuuri (autoteed, raudteed, lennujaamad, sadamad, uued tehnoloogiad, satelliidid jms) rahastamisel, kasutades laenatud raha koos näiteks Euroopa Investeerimisfondi suurema kasutamisega, mis võiks 10 aastaga anda ligi 1 000 miljardit eurot investeerimispotentsiaali, avaliku ja erasektori partnerlus (PPPd) jms. Ambitsioonikas Euroopa territoriaalne arengupoliitika, mis põhineb ulatuslikul investeerimisel, on üheks tingimuseks, et võimaldada logistika operaatoritel teha oma tööd korralikult, parima hinnaga kuid keskkonda austades.

  Hélène Goudin ja Nils Lundgren (IND/DEM), kirjalikult. (SV) − On hea põhjus töötada koos, et luua sujuvalt toimiv transpordisüsteem liikmesriikide vahel, pidades silmas siseturu edendamist. Me kahtleme siiski selle raporti mitmetes üksikutes punktides. Me ei jaga arvamust, et üldine transpordipoliitika on alarahastatud ja EL peaks sellesse investeerima lisaressursse. Me kahtleme transporti ja logistikasse kaasatud töötajate ühiste koolitusstandardite vajaduses, kuna meil on usaldus iga liikmesriigi võimesse seda rahuldavalt korraldada. Viimaks, me usume, et liikmesriigid peavad iseseisvalt otsustama, kas lubada 60-tonniseid kaubaautosid või mitte. Nende kriitiliste punktide tõttu oleme otsustanud hääletada kõnealuse raporti vastu.

  Pedro Guerreiro (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Kuigi raporti suhtes väärivad mainimist ka mitmed muud asjaolud, tahaksime me selles selgituses hääletuse kohta rõhutada, et me ei suuda mõista, miks meie esitatud muudatusettepanek lisada eri EL riikide transpordilogistika prioriteetide määratlusse kõige kaugemad piirkonnad, nagu Assoorid ja Madeira, tagasi lükati.

Meie muudatusettepanekud, mis tagasi lükati, panevad rõhu järgmistele punktidele:

– avalike teenuste strateegiline tähtsus ja nende panus avalikku sektorisse majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse soodustamisel, ning kriitika strateegiate suhtes, mis taandavad riigi rolli avalike teenuste pakkujana;

– ühtekuuluvuspoliitika alusel struktuurifondidest kaasrahastatud avaliku sektori investeeringute stimuleeriv mõju, mis tõmbab juurde erasektori investeeringuid, ning võimalus kasutada ühenduse vahendeid erasektori investeeringute rahastamiseks seal, kus puudub avaliku sektori investeerimise strateegia.

Tagasilükkamine on seda olulisem, et raport märgib, et logistika on eelkõige äritegevus, arvestades siiski, et avaliku sektori asutused võivad etendada oma osa ning tegutseda kaasaaitajatena, ning kutsudes logistika rahastamises heade tavade levitamisele, nagu näiteks eri algatused, mis kasutavad era- ja avaliku sektori kaasrahastamist.

Sõna targematele.

  Dieter-Lebrecht Koch (PPE-DE), kirjalikult. − (DE) Ma hääletasin käesoleva direktiivi poolt, kuna see tõstab eelkõige avalikkuse teadlikkust transpordisektorist. Lõppude lõpuks on veologistika oluline tegur Euroopa majanduskasvu, konkurentsi ja elukvaliteedi arendamisel ning vähendab mõju keskkonnale.

Ometi, minu arvates ei sobi avaldused hiidsõidukite lubamise kohta käesolevasse direktiivi, kuna need on lühinägelikud ega lähe piisavalt kaugele. Ma hääletasin kõnealuse direktiivi poolt üksnes lootuses, et komisjon võtab selle küsimuse lähitulevikus ette ja reguleerib kõnealust ala eraldi, ning et sel juhul võetakse arvesse ka turvalisuse, keskkonna-, transpordi- ja logistikaaspekti. Tuleb kasutada kõige uuemaid teadmisi ning poliitikute mõjuvõimu selliste mootorsõidukite kasutamiseks range raamistiku loomisel. See võiks sisaldada eeskirju juhiabisüsteemi kasutamisest, nagu piduriabisüsteem, sõidurajalt väljumise hoiatussüsteem, autopiloodisüsteemid ja kaamera järelevalve, või eeskirju juhtimistelgede või sõiduvõimsuse jagamisest mitmetele ratastele. Viimaks ei tohi me hiidsõiduki mõistet seostada automaatselt maksimaalse lubatud 60 tonnise massiga. Tuleks võtta arvesse, et maksimaalse 44 tonnise lubatud massiga hiidsõidukid tegelikult vähendavad teede üleküllastumist ning toovad suurt kasu majandusele, transpordile ja keskkonnale, kahjustamata raudteid, mis ei suuda isegi vähendada nõudluse kasvu veoteenustes.

  Robert Navarro (PSE), kirjalikult. – (FR) Olles rõõmus proua Ayala Senderi omaalgatusliku logistikaalase raporti vastu võtmise üle, mis rõhutab intermodaalsuse tähtsust puhtama ja säästlikuma transpordi jaoks, võin ma üksnes hädaldada lõike 21 vastu võtmise pärast, mille vastu ma olen juba hääletanud transpordi- ja turismikomisjonis.

Ma hääletasin käesoleva lõike vastu seetõttu, et 60tonnised kaubaveokid, mille jaoks lõige on just ukse avanud, on ohtlikud keskkonnale ja meie teede kasutajatele, mis ei ole loodud selliste koormuste kandmiseks. Teede lobistide argumendid on petlikud: kuna praeguste raskeveokite koormataluvus on juba alakasutatud, on heitgaasiemissioonide vähenemine, millega inimesed püüavad meid meelitada lubadusega „vähem sõidukeid suurema hulga veetud kaupade kohta”, kaval trikk. Mis puutub nende veoautode mõju meie infrastruktuuridele, siis langeb see lõpptulemusena maksumaksjate õlule, tuues kaasa tohutu kasvu teede uuestipindamise eelarvetes.

Viimaks, käsitledes teeohutust, eraldi infrastruktuuridele põhjustatavast kahjust tulenevatest riskidest, siis kujutab juba üksnes nende teedel sõitvate monstrumite suurus ohtu kõigi teiste teede kasutajate jaoks.

  Brian Simpson (PSE), kirjalikult. − Kuigi ma toetan Ayala Senderi raportit, kuna see sisaldab mitmeid häid ja konstruktiivseid ettepanekuid kaubaveologistika tehnilisest küljest, on mul siiski mõned mured.

Üks asi, mis paneb mind muretsema, on see, et 60tonniste hiidveoautode sisenemise võimalus kogu Euroopasse on kontseptsioon, mida ma pean mõtlematuks ja sobimatuks, ning kuna raudteevedu on viletsas seisus ja riiklikud infrastruktuurid ei suuda kanda 60tonniseid veoautosid, tundub hullumeelne taganeda praegustest kaalupiirangutest. Ma hindan, et mõnes riigis juba on 60tonnised veoautod, mis on ka põhjus, miks on õige lubada liikmesriikidel ise otsustada, millised peaksid olema nende riiklikud kaalupiirangud. Kuigi seda ei tohiks võtta 60tonnistele veoautodele endile rohelise tule näitamisena, ei tohiks seda ka näha „suure asja väikese alguse” stsenaariumina.

Kahjuks on proua Ayala Senderi suurepärane raport saanud tunda ebaõiglast kohtlemist, kuna parlamendiliikmed ja meedia on tähele pannud vaid üht osa sellest – täpsemalt 60tonniseid veoautosid. Seepärast on õige taaskord korrata, et liikmesriikidel ei ole mingit sundust neid oma riiklikesse teedevõrkudesse sisse tuua.

  Andrzej Jan Szejna (PSE), kirjalikult. − (PL) Ma hääletan Inés Ayala Senderi raporti poolt kaubaveologistika ning jätkusuutliku liikuvuse kohta Euroopas.

Proua Ayala Sender on esitanud väga hea raporti, mis pakub selle tähtsa küsimuse põhjalikku analüüsi. Ilma tõhusa logistikasektorita ei ole võimalik saavutada majanduskasvu- ja tööhõive-eesmärke, ning Euroopa Liidu atraktiivsuse suurenemist investorite ja töövõtjate jaoks – teiste sõnadega Lissaboni strateegia alussambaid. Logistika on tähtis element Euroopa ja selle konkurentsivõime arengus rahvusvahelisel areenil. Logistiline tegevus tervikuna moodustab 13% SKPst ELis.

Me peaksime ka meeles pidama õigete logistiliste lahenduste tohutut mõju keskkonnasaastatuse piiramisele, ning seda, kuidas need aitavad piirata energiatarbimist.

Minu arvamus on, et me peaksime toetama raportit, mille sihiks on aidata koostada logistikaalast tegevuskava Euroopa tasandil.

Resolutsioon B6-0322/2007

  Jean-Pierre Audy (PPE-DE), kirjalikult. – (FR) Ma hääletasin tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni resolutsiooni ettepaneku poolt, milles öeldakse, et Euroopa tööturuasutuste süsteemi (EURES) portaalist peaks saama oluline Euroopa tööturu suhtlusplatvorm ning töötajate geograafilise ja ametialase liikuvuse keskne nõuandepunkt. Selle nõuandepunkti eesmärgiks peaks olema takistuste kõrvaldamine, eriti tööga seotud sotsiaalkindlustusküsimustes, ning kõigi töötajate teadmiste avardamine nende isiklike õiguste kohta. Geograafiline ja ametialane liikuvus on oluline vahend parandatud Lissaboni strateegia õnnestumiseks ning üldisemalt siseturu korralikuks toimimiseks sotsiaalse turumajanduse alusel. See on oluline väljakutse selliste lähenemiste sisseviimiseks tööhõivesse, mis võimaldavad suuremat paindlikkust inimressursside haldamises, pakkudes samas tööalast kindlust, mida meie kaaskodanikud ootavad.

  Françoise Castex (PSE), kirjalikult. – (FR) Ma hääletasin resolutsiooni „EURESi 2004.–2005. aasta tegevusaruanne: ühtse Euroopa tööturu poole” poolt.

Ma olen veendunud, et geograafiline ja ametialane liikuvus on oluline vahend parandatud Lissaboni strateegia õnnestumiseks.

Selles suhtes arvan ma, et Euroopa Komisjon peaks edendama edasi töötajate geograafilist ja ametialast liikuvust 2007. aastaks kasvanud eelarverea kaudu, et toetada projekte riikidevahelise värbamise ja piiriüleste partnerlussuhete alal.

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL), kirjalikult. − (PT) EURESi portaali on esitletud kui võimalikku Euroopa tööturu suhtlusplatvormi, seega kui tegurit, mis võiks aidata julgustada töötajaid geograafilisele ja ametialasele liikuvusele. See peaks aitama ka käsitleda praeguseid puudujääke pakutava teabe mõttes, et vältida kohutavaid olukordi, millega seisavad silmitsi töötajad mitmetes riikides, kuhu nad peavad töötamiseks minema, enamasti töö puudumise tõttu nende oma riigis, nagu on olukord Portugali töötajatega.

Me peame täiustama teavet sotsiaalkaitsesüsteemide ja töötajate õiguste kohta seoses puhkuse, töötasu, haigushüvitise ning eluaseme-, hariduse- ja koolitustoetustega. Me peame tagama, et nõuetekohaselt tunnistatakse ja toetatakse töötajate õigusi, kes lähevad tööle riiki, mis ei ole nende päritolumaa. Üheks tõsiseks küsimuseks, mida tuleb käsitleda, on kontrolli puudumine. On hästi teada, et töötajatelt nõutakse sageli pikki töötunde, ilma korraliku majutuseta, isegi ilma töölepinguta, ning neile makstakse palju vähem kui algselt kokku lepiti.

Neid küsimusi tuleb käsitleda, kui me tahame saavutada muretut töötajate liikuvust.

Foglietta raport(A6-0303/2007)

  Zuzana Roithová (PPE-DE). - (CS) Ma toetasin raportit, mille sihiks on aidata kaasa alkoholi tarbimise vähendamisele seal, kus see on ülemäärane ja ohtlik. Ma toetan ka 0.00% piiri, kuid ainult kutseliste sõidukijuhtide suhtes.

Ma olen hoiatavate siltide vastu, mida pannakse külge valimatult, kuna ma pean seda mitte midagi ütlevaks, samuti jääb see väljapoole ELi pädevust. Ma usun, et liikmesriikide parlamentide kohustus on vastu võtta selliseid meetmeid, mida ei kohaldata valimatult, mis ei ole populistlikud ega mittemidagiütlevad, vaid pigem suunatud valitud, alkoholi liigtarbimisest ohustatud riskirühmade harimiseks.

  Erna Hennicot-Schoepges (PPE-DE). - (FR) Härra juhataja, härra Foglietta omaalgatusliku raporti esitlus on kutsunud esile kommentaare, mis võivad sisendada, et kõik Euroopa Rahvapartei (Kristlike Demokraatide) ja Euroopa Demokraatide fraktsiooni liikmed alahindavad alkoholismi tõsist probleemi. Ma ei saa kiita heaks põhjuslikkust, millega alkoholisõltuvuse probleeme varjatakse, austusest alkoholijookide tootjate ja nende lobistide vastu. Noorte inimeste kaitsmine väärib paremat, samuti ka alkoholismi kui tõsise haiguse ravimine, mis puudutab kõiki asjaomase inimese lähedal seisjaid. Lõpetuseks, käesolev omaalgatuslik raport ei tee midagi reaalse olukorra muutmiseks.

  Jan Andersson, Göran Färm, Anna Hedh ja Inger Segelström (PSE), kirjalikult. − (SV) Me oleme otsustanud toetada kõnealust raportit lõpphääletusel. Sellele vaatamata oleksime me eelistanud näha tugevamaid sätteid hoiatuste kohta kange alkoholi pudelitel ja riskide kohta seoses naiste alkoholitarbimisega raseduse ajal. On kahetsusväärne, et parlament ei suutnud toetada olemasoleva teksti muudatusettepanekuid ja neid osi täiskogu ridades.

  Jean-Pierre Audy (PPE-DE), kirjalikult. – (FR) Ma hääletasin härra Foglietta omaalgatusliku raporti poolt, mis käsitleb Euroopa Liidu strateegiat liikmesriikide toetamiseks alkoholist põhjustatud kahju vähendamisel. Komisjon tegi õigesti, kui avaldas teatise ohtliku ja kahjuliku alkoholitarbimise ning selle tervistkahjustavate tagajärgede kohta. Seadmata kahtluse alla subsidiaarsuse põhimõtet, toetan ma soovitusi ambitsioonikate üldiste eesmärkide püstitamiseks liikmesriikides, et piirata ohtlikku ja kahjulikku alkoholitarbimist, eelkõige haavatavate ühiskonnagruppide, nagu laste, noorte ja lapseootel naiste hulgas. Mul on hea meel, et parlamendiliikmed oma elutarkuses tunnistavad, et alkohoolsete jookide tarbimist võidakse pidada osaks Euroopa kultuuripärandist ja eluviisist, ning et vähene alkoholitarbimine (10 g/päev) võib, teatud tingimustel aidata ennetada mõningaid haigusi.

  Liam Aylward (UEN), kirjalikult. − Pärast tubakat ja kõrget vererõhku on alkoholi kuritarvitamine kolmas kõige olulisem põduruse ja varase surma põhjus ELis, mis läheb meie terviseteenistustele maksma miljoneid. Alkoholist põhjustatud liiklusõnnetused nõuavad jätkuvalt inimelusid, ning alkoholist põhjustatud avaliku korra rikkumised ja alaealiste joomine on tõusuteel kogu Euroopas.

Tõhusaim vahend alkoholiga seotud kahjude vähendamiseks on tõelise teadlikkuse ja maksmapaneku kombinatsioon. Tõhus harimine kodus ja koolis alates algklassidest on ülimalt tähtis.

Naised ja mehed peaksid olema paremini teavitatud alkoholist tingitud riskidest raseduse ajal ja eelkõige alkoholist põhjustatud sünnidefektidest ning ma toetan raporti algset sõnastust, mis rõhutas vajalikku hoiatamist alkohoolsete jookide pudelitel, mis võib hoida ära naiste alkoholijoomise enne rasedust ja selle ajal. Ma kutsun Iirimaa valitsust üles uurima alkoholijookide kohustuslikku sildistamist seda sündroomi silmas pidades.

Ma olen väga selle poolt, et paluda komisjonil astuda samme, et hõlbustada sõltumatut uuringut uuenduslike teavitusvahendite, sealhulgas sildistamise, toimimisest, ühe võimalusena ohtliku ja kahjuliku alkoholitarbimise vähendamiseks.

  Jens-Peter Bonde (IND/DEM), kirjalikult. – (DA) Juuniliikumine toetab hoiatavaid silte alkoholijookidel. Kui need ettepanekud jõuavad tagasi parlamenti, peame me töötama minimaalse sildistamise eeskirjade suunas, nii et liikmesriigid saavad luua seadusi kooskõlas ettevaatuspõhimõttega

  Françoise Castex (PSE), kirjalikult. – (FR) Minu arust on alkoholi kuritarvitamisega seotud probleemid võtmas ELi liikmesriikides murettekitavaid mõõtmeid.

Peale eri piirkondade ja liikmesriikide vahel varieeruva traditsioonilise seltskondliku alkoholitarbimise on vaja meeles pidada, et regulaarsel, ülemäärasel alkoholitarbimisel on kahjustav mõju tervisele ning tõsised, otsesed tagajärjed on järgmised: liiklusõnnetused ja asotsiaalne käitumine.

Seega peame me kiireloomulise küsimusena meenutama alkoholitootjatele ja levitajatele nende kohustusi, paluma sektori ettevõtjatel anda vajalikku toetust, kaasata koolid ja perekonnad, et edastada sõnumit, mis annab noortele inimestele positiivseid eeskujusid, ning tõstma teadlikkust riskidest vähem kaitstud ühiskonnaosades.

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL), kirjalikult. − (PT) Kõnealune raport üksnes tõstatab keskse küsimuse, laskumata üksikasjadesse, alkoholi kuritarvitamise aluspõhjuste kohta, ning seega on tema varjuküljeks see, et ta võtab lähenemise, mida võib nimetada kognitiiv-repressiivseks lähenemiseks, mis põhineb riski, ähvarduse ja karistuse vahelise tasakaalu hindamisprotsessil.

Tuleks meeles pidada, et igal sõltuvust tekitaval ainel ja mis tahes sõltuvust tekitaval käitumisel on oma eripära. Raport mainib vajadust tõhusate järelduste koostamiseks kogutud andmete alusel, kuid see tundub laskuvat teele, mis viib juba ette tehtud otsuseni.

Enne olulise „alkohol ja töökoht” küsimuse käsilevõtmist peaksime me rõhutama eeskujude suurt tähtsust noorte inimeste väärtuste ja hoiakute kujundamisel. Isegi kutsealast tervist, mis peaks etendama keskset rolli ennetamises ja teraapilises juhendamises, nähakse pigem kui tööandja repressiivse/ekspluateeriva käe pikendust mitte kui iseseisvat mehhanismi terviseprobleemide ennetamiseks ja tervise edendamiseks.

Tuleks luua eelarveline üksus, et rahastada programme, mis toetavad töötajaid, kes kannatavad töökoha stressi, liigse töökoorma, töötuse ja töö ebakindluse tõttu, ning mis on suunatud alkoholisõltuvuse tuvastamisele ja ravimisele, töötingimuste parandamisele ning haiguste ennetamisele ja tervise edendamisele.

  Hélène Goudin ja Nils Lundgren (IND/DEM), kirjalikult. − (SV) Juuninimekiri on otsustanud hääletada raporti ja mitme muudatusettepaneku vastu. Alkoholipoliitika peab olema siseriiklik küsimus ega saa seega olla kujundatud ELi tasandil. Igal liikmesriigil on oma joomiskultuur, millest lähtuvalt selle liikmesriigi kodanikud alkoholist põhjustatud kahjuohte vähendavad.

Sellel alal ja mujalgi tehakse rahvusvahelisi edusamme, kuna riigid leiavad eri radade hulgast oma tee. Teiste riikide kogemustest õppides võib iga riik seejärel arendada välja omaenda alkoholistrateegia kõige paremal viisil. Selline institutsiooniline võitlus riikide vahel on Euroopa riikide ajalooliste edusammude põhjuseks pea igal alal. Parlament ei tohi seda takistada, tekitades homogeniseerumist ELi tasandil.

  Françoise Grossetête (PPE-DE), kirjalikult. – (FR) Ma hääletasin raporti poolt, mis teeb hulga konkreetseid ettepanekuid, et ennetada alkoholi kuritarvitamist vähem kaitstud rühmade, nagu noorte ja lapseootel naiste hulgas.

Raport ei kujuta mustades toonides mõõdukat veinitarbimist (välja arvatud lapseootel naiste erijuhul), mis on osa meie kultuurist ja traditsioonidest, vaid käsitleb alkoholi kuritarvitamist.

Mul on heameel ka väljapakutud meetmete üle seoses enama teabe andmisega lapseootel naistele riskide kohta, mis on seotud alkoholi tarbimisega raseduse ajal.

Alkoholi tarbimine ka väikestes kogustes on kahjulik lootele. Näo abnormsused, mikrokefaalsus, neuroloogilised probleemid koos ärevusega, käitumishäired, kognitiivsed probleemid või isegi vaimne alaareng: need on mõned riskid lapsele.

Lõpuks, ma olen rahul ettepanekuga seada sisse asjakohane teavitamine, mis on suunatud lapseootel naistele tervishoiuteenuste kaudu.

  Astrid Lulling (PPE-DE), kirjalikult. – (FR) Me tahaksime kõik võidelda ülemäärase ja ohtliku alkoholitarbimise vastu, eelkõige noorte inimeste seas, kelle viimaseks moodsaks liialduseks on see, mida sakslased nimetavad Koma-Saufen`iks, mõiste, mis on hästi teada ka minu oma riigis.

Ma hindan Euroopa Liidu pädevust rahvatervise probleemide käsitlemisel ning osa, mida ta peab etendama, et ergutada teabe ja heade tavade vahetust liikmesriikide vahel.

Kahjuks tõstab resolutsioon esile üksnes alkoholi kahjulikke tagajärgi ning mitte mõõdukast tarbimisest saadavat kasu. Tõepoolest, teaduslikult on tõestatud, et mõõdukas koguses tarbitud veinil on ennetav mõju südame ja veresoonkonna haiguste, vähi ja dementsuse vastu. Kuid see väärtuslik teave on Euroopa määrustega siltidel keelatud.

Miks hoiatada naisi enne rasedust ja selle ajal ning jätta kõrvale alkoholi mõju meeste sigimisvõimele? Miks soovitada kõrgemaid makse alkoholijookidele, kui on selge, et alkoholism on kõige tõsisem väga kõrgete maksudega riikides?

Ma tahaksin rõhutada asjaolu, et ei saa olla küsimust ELi tasandil vere alkoholisisalduse piiride sätestamisest kõigile sõidukijuhtidele. Nulltolerants juhtide suhtes, kes, purjuspäi või mitte, põhjustavad rikkumise, oleks tõhusam võitlemisel liiklusõnnetuste ohvrite kasvava hulgaga.

  Mairead McGuinness (PPE-DE), kirjalikult. − Ma hääletasin eespool nimetatud raporti poolt ja tervitan lõike 16 muudatusettepaneku lisamist, mille poolt hääletasin, ja mis toob esile rasedusaegse alkoholitarbimise kahjulikud mõjud.

Praegu võivad liikmesriigid kasutada sildistamist, et teavitada tarbijaid alkoholitarbimise võimalikest negatiivsetest mõjudest ning seda peaks Iirimaa valitsus kindlasti kaaluma. Siiski, märkimisväärset edu sildistamise osas võib saavutada üksnes ELi harmoneerimise kaudu sellel alal.

Ma ootan huviga komisjoni uuringu avaldamist uuenduslike teavitusvahendite kohta ülemäärase ja ohtliku alkoholitarbimise vähendamiseks enne 1. jaanuari 2010, nagu on nõutud eespool nimetatud raportis.

  David Martin (PSE), kirjalikult. − Ma toetasin käesolevat raportit ja olen rahul, et nüüd on reaalne kavatsus võidelda alaealiste joomise ja joomapidude vastu. Ma toetan ka soovitust, et vere alkoholisisalduse piir oleks võimalikult lähedal 0,00%-le, eelkõige algajate juhtide puhul, kuigi ma mõistan, et 0,00%-i piir on ebapraktiline. Ma olen veendunud, et alkoholikokteilid tuleb supermarketites eraldada karastusjookidest ning olen rahul, et raport selle välja toob.

  Jean-Claude Martinez (ITS), kirjalikult. – (FR) Heakene küll, et luuakse õigusakte piima, selle jagamise kohta koolides ja sõjaväes, või uue kategooria loomise kohta, kuid piimandussektor on midagi muud.

1980ndatel rääkis Brüsseli komisjon meile piimajärvedest ja võimägedest. Sarnaselt teraviljale, siis, seati sisse maltusliku bürokraatia poliitika. Prantsusmaa põllumajandusministri Michel Rocardi juhtimisel loodi piimakvoodid. See tähendab normeerimist, puuduse kavatsetud tootmist. Esimest korda inimkonna ajaloos takistasid inimesed end tootmisel ja lükkasid tagasi looduse poolt loomulikult pakutavad rikkused. Veelgi hullem, et olla kindel toidupuuduse saavutamises, läksime me nii kaugele kui rumala auhinna andmine kariloomade tapmise eest.

Juhtus see, mis pidigi juhtuma. Takistused tootmisele on tootmist piiranud. Piimajärvedest piima Araali piimamereni. On või puudujääk. Hinnad tõusevad. See puudujääk oli organiseeritud, samamoodi nagu nisu puhul.

  Catherine Stihler (PSE), kirjalikult. − Loote alkoholisündroomi ja alkoholist põhjustatud sünnidefekte on vaja kiireloomulise küsimusena tõsiselt käsitleda. Hoiatused loote alkoholisündroomi kohta alkoholijookidel, sarnaselt samasugustele USAs, koos üldsuse tervisealase harimise kampaaniaga on tõhusaks viisiks hoiatada rasedusaegse joomise mõjust. Puudub ohutu rasedusaegse alkoholitarbimise tase ning naistel on õigus olla faktidest teadlikud. Alkoholitööstus peab kiirelt tegutsema.

Samuti, kõik parlamendiliikmed, kel on rahaline huvi seoses alkoholitööstusega, peaksid huvi deklareerima.

9. Hääletuse parandused ja hääletuskavatsused (vt protokoll)

(Istung katkestati kell 12.55 ja avati taas kell 15.00.)

ISTUNGIT JUHATAB: MAREK SIWIEC
Asepresident

10. Eelmise istungi protokolli kinnitamine (vt protokoll)

11. Rahanduse ebastabiilsus ja mõju reaalmajandusele (arutelu)

  Juhataja. − Järgmine teema on nõukogu ja komisjoni avaldused, mis käsitlevad finantssektori ebastabiilsust ja selle mõju reaalmajandusele.

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Härra juhataja, volinikud, daamid ja härrad, nagu võite arvata, on veel liiga vara hinnata hiljutist tormi finantsturgudel. Peame ootama rohkem täpsemaid majandusandmeid ja, nagu teate, pole nõukogu koos käinud alates juuli lõpust, kuid nõustun Jean-Claude Junckeri, Eurogroup'i presidendi sõnadega, kui ta ütles, et esialgu puudub tajutav mõju kasvuennustustele eurotsoonis tervikuna.

Euroopa majandus on jätkuvalt näidanud kindlal vundamendil põhinevat tugevat kasvu. Tegelikult oleme sellel aastal näinud väga positiivseid tulemusi eelarvepuudujääkide vähenemise, euro stabiilsuse, majanduskasvu ja tööhõive osas.

Just sellel taustal peame me vaatama finantssektori ebastabiilsust, millest ma varem rääkisin. See on kõik, mis mul asja kohta praegu öelda on. Olen kindel, et 14. ja 15. septembril Portugalis Portos peetaval majandus- ja rahandusministrite mitteametlikul kohtumisel analüüsitakse, nagu nõukogu istungjärkudel tavaks, Euroopa Liidu majanduslikku ja rahalist olukorda üksikasjalikumalt palju täielikumate ja uuemate andmete alusel.

Samuti soovin teile kinnitada, et Portugali eesistumisel jätkub töö finantsteenuste siseturu tugevdamiseks. Ka näitab jätkuv tugev panustamine järelvalvepraktika ühtlustamisse ja ohutusraamistiku pidev parandamine selgelt, et me pole alahinnanud finantssektori stabiilsust edendava raamistiku tähtsust.

Lõpuks, üldises plaanis on eesistujariik pühendunud Lissaboni strateegia jätkuvale rakendamisele. Kõnealuse strateegia rakendamine on parim, mis me saame anda selleks, et tugevdada Euroopa majanduse kasvupotentsiaali ja säilitada selle tugev alus ning Portugal eesistujariigina on sellele valdkonnale jätkuvalt tugevalt pühendunud.

  Joaquín Almunia, komisjon. − (ES) Härra juhataja, daamid ja härrad, viimastel nädalatel on finantsturgudel toimunud tõsine raputus, mille algne põhjus oli olukorra halvenemine USA rämpslaenude turul.

See olukorra halvenemine levis kõigile finantsturgudele laenudega seotud väärtpaberite ja finantstoodete kaudu, mida peaaegu kogu maailma finantsasutused viimastel aastatel suurtes kogustes omandanud on.

Kui vaadata viimaste nädalate aktsiaturgude korrektsioone, siis pole need suuremad varasematest turukorrektsioonidest viimase kahe aasta jooksul; siiski, see, mis hiljuti juhtus, on ebatavaline selle poolest, et põhjustas likviidsuskriisi pankadevahelisel turul, mis sundis keskpanku suures koguses raha süstima. Likviidsusprobleemid on selgelt seotud usalduse vähenemisega, mis tuleneb sellest, et puudub teave selle kohta, mil määral on turuosalised riskinud ülemaailmses ulatuses toodetega, mis on seotud Põhja-Ameerika riskantsete laenudega.

Selle ebastabiilsuse mõju võib minna kaugemale sellest, mida me seni oleme näinud ja seepärast nõuab meilt täit tähelepanu ja täielikult õigustab tänast arutelu. On veel liiga vara selle kriisi mõju reaalmajandusele arvudes väljendada.

Lõplik mõju sõltub peamiselt kolmest faktorist. Esiteks peame ootama, milline on Põhja-Ameerika eluasemeturu olukorra halvenemise otsene mõju USA majandusele üldiselt, ehkki kahtlemata saab see mõju olema negatiivne ja USA majanduskasv jääb madalamaks kui seni ennustatud. Arvestades USA majanduse mõju maailma majandusele üldisemalt, hakkab Ameerika Ühendriikide majanduskasvu aeglustumine teatud määral ülejäänud maailma, eriti Euroopa riikide, majandust mõjutama. See mõju peaks meie puhul põhimõtteliselt olema piiratud, sest ELi riigid kauplevad peamiselt ELi piires. Lisaks sellele on maailma majanduskasvu kiirus endiselt kõrge, seda muuhulgas tänu tärkava majandusega riikide dünaamilisusele. Kindlasti pole käesolev kriis tärkava majandusega riike tugevalt mõjutanud.

Teine asjaomane faktor finantskriisi võimaliku mõju hindamisel on muutused ettevõtete ja leibkondade rahastamise tingimustes. Me näeme juba riskipreemiate ümberhindamist, selleks, et viia need rohkem kooskõlla selle riski reaalse hinnanguga. Sellega korrigeeritakse olukorda, kus likviidsuse üliküllus oli kaasa toonud riskihinnangute teatava lõdvenemise. Sellel on positiivseid külgi, kuid kui rahastamistingimusi peaks karmistatama üle teatud piiri, siis kahtlemata mõjutaks kapitali vähenenud kättesaadavus majandustegevust.

Kolmas faktor, mis on tõenäoliselt kõige tähtsam ja kõige raskemini ennustatav, on mõju usaldusele. Usaldus on investeerimis- ja ostuotsuste võtmetähtsusega tegur, kuid vastandina eelmistele faktoritele, on siin tegemist subjektiivse väärtusega, mis tugineb üldistele sõnumitele, ettekujutustele ja teabele, mida inimesed saavad. Muuhulgas kuuluvad siia sõnumid ametiasutustelt, kas riikide valitsustelt, parlamendisaadikutelt või rahvusvahelistelt organisatsioonidelt.

Seepärast olen arvamusel, et käesolev arutelu on hea võimalus mitte ainult hinnata turgudel viimastel nädalatel juhtunu otseseid tagajärgi, vaid ka tuletada meelde ja rõhutada asjaolu, et Euroopa majandus on jätkuvalt, nagu ka nõukogu esindaja just ütles, tugeval alusel, mida hiljutine raputus ei peaks oluliselt mõjutama ja et seepärast on meie majandus heal positsioonil, selleks et tekkinud ebakindlus ületada.

Nagu juba ütlesin, on maailma majandus endiselt äärmiselt dünaamiline ja tänu sellele on meie majanduse välissektoris endiselt kaubandusbilansi ülejääk, mida näitab Eurostati avaldatud uusim statistika. Investeeringud, eriti tootmisvahenditesse, on jätkuvalt kõrgel tasemel, mis toetab praegust majandustegevust ja ennustab tootlikkuse paranemist tulevikus. Eratarbimine saab tuge stabiilsest töökohtade loomisest, nii et meie uusim statistika näitab tööpuuduse määra eurotsoonis ja ELis, mis on peaaegu võrreldav ajalooliselt madalaimate tasemetega: eurotsooni puhul jääb tööpuudus alla 7%. Inflatsioon on jätkuvalt stabiilne.

Tänu sellele kõigele naudivad ettevõtted positiivseid tulemusi, mis peaks neil võimaldama hakkama saada krediidi võimaliku kokkukuivamisega, ilma et nad peaksid oma investeerimis- ja laienemisplaane oluliselt muutma. Lühidalt, daamid ja härrad, pole kahtlust, et, arvestades, et üks langusriskidest, mille eest me olime hoiatanud juba mõnda aega kui me oma majandusennustusi avaldasime – USA laenuturu jahtumise risk ja selle mõju USA majandusele – on realiseerunud, ei ületa majanduskasv Euroopa Liidus ja eurotsoonis sellel ja järgmisel aastal meie käesoleva aasta mais tehtud ennustusi.

Siiski on meil tugevalt põhjust säilitada kindel usk Euroopa majanduse alustesse ja selle võimesse praegune kriis ületada. Järgmisel teisipäeval, 11. septembril, avaldan ma komisjoni nimel ajutised majanduskasvu prognoosid aastaks 2007 nii eurotsooni kui ka ELi kohta, mis annavad meile esialgse orientiiri kriisi võimaliku mõju osas.

Samal päeval on mul võimalus neid prognoose teile tutvustada, kui ma esinen majandus- ja rahanduskomisjoni ees. Ennustused 2008. aasta kohta ja edasi peavad, nagu teate, ootama, kuni me tavapäraselt avaldame majandusennustused novembris.

  Charlie McCreevy, komisjoni liige. − Härra juhataja, viimastel nädalatel on meie tähelepanu köitnud Ameerika Ühendriikide rämpslaenukriis ja selle võimalik mõju Euroopas. Euroopa laenuturg erineb Ameerika Ühendriikide omast, seega on lähimas tulevikus ligilähedaseltki sarnase ulatusega probleemide teke Euroopas vähem tõenäoline. Riskilaenamine on Euroopa Liidus võrreldes Ameerika Ühendriikidega väga piiratud ja meil on juurutatud garantiid, näiteks laenueeskirjad ja piirangud laenu väärtuse suhtele.

Hiljutine kriis on siiski selgelt näidanud finantsturgude vastastikust seotust ja globaliseerumist. Riske on targalt jaotatud. See on positiivne. Mõju levik on siiski probleem. Mõned Euroopa pangad ja investeerimisfondid on võtnud rämpslaenudega seotud väärtpaberitega seoses riske. On tekkinud tegelikke probleeme, eriti seoses likviidsuse kokkukuivamisega varadega tagatud ja kommertsvõlakirjade turul.

Mida saab Euroopa sellest kriisist õppida? Kindlaid järeldusi teha on veel liiga vara, sest turul on liiga palju ebakindlust. Samuti tähtis on reageerida mõislikult, võttes piisavalt aega olukorra hindamiseks. Kiire poliitiline reaktsioon oleks tõenäoliselt halb reaktsioon.

Esialgse arutelu käigus on kerkinud järgmised teemad.

Esiteks näitab turgude vastastikune seotus, kui tähtis oleks ülemaailmselt ühtlustatud lähenemine reguleerimisele, koos tugevate ettevaatuseeskirjade ja asjakohaste investorite kaitse standarditega. See muudab komisjoni reguleerimisalased kõnelused Ameerika Ühendriikide ja muude riikidega veelgi tähtsamaks. Arvestades mõju levikut on vaja kõrgeid reguleerimisstandardeid kogu maailma finantsturgudel.

Teiseks tekivad vältimatult küsimused seoses hüpoteeklaenamisega Ameerika Ühendriikides. Ehkki ma toetan põhimõtet tagada juurdepääs eluasemeturule inimestele, kes tavaliselt ei suudaks kodu osta, siis tagantjärele tarkusena kerkib vältimatult esile arutelu piisava reguleerimise ja tarbijakaitse üle. Lahendused on tulekul, kuid probleemi lahendamiseks kulub aega.

Üks kriisi õppetundidest on kodanike elukestva rahandusliku harimise tähtsus, tagades samas vastutustundliku laenamise. Euroopa Liidus me juba käsitleme neid küsimusi oma jätkuva töö raames seoses tarbijakrediidi ja hüpoteekide ning tarbija harimisega.

Kolmandaks, selle kriisi keskmes on olnud hüpoteeklaenude ja nende riskide ülekandmine muudele pooltele. Mõnikord on need riskid emiteerivate pankade juurde tagasi pöördunud kui nende finantsesindajad ei suutnud pankade käibelelastud väärpabereid müüa või rahastada.

Me peame kindlasti toiminud mehhanisme täpselt uurima – st finantsesindusi ja spetsiaalseid üksusi ja nende tähtsust Euroopa pankade jaoks.

Samuti vajavad edasist analüüsi probleemid seoses keeruliste väärtpaberiteks muudetud toodetega ja turu arveldusmehhanismidega pingelises turusituatsioonis. Hiljutise turukriisi käigus on samuti esile tõstnud maine – nagu ka likviidsuse – riskide tähtsus olulise tegurina, mida tuleb arvesse võtta, hinnates pankade riski suurust keeruliste tehingutega seoses.

Neljandaks, mida arvata Basel II-st, uuest pankade kapitali adekvaatsuse direktiivist? Basel II sätestab pankadele ja investeerimisettevõtetele paremad võimalused oma riskide asjakohaseks hindamiseks ja nende nõutud kapitali kalibreerimiseks. Seda teeb ka Solvency II, mis on laias laastus Baseli ekvivalent kindlustussektori jaoks.

Siiski ei tähenda see, et me peaksime olema enesega rahulolevad. Tulevikus ilmneb mõjusid, mida reguleerivad asutused peavad hoolikalt uurima. Näiteks tuleb teha rohkem tööd seoses keeruliste toodete kapitali kalibreerimisega ja pankade võimega tuvastada potentsiaalseid probleeme kriisiolukordades, sh võimalike riskide koondumist teatud valdkondadesse.

Viiendaks paljud riskifondid on olnud struktureeritud krediiditoodete turgudel eriti aktiivsed. Paljud neist riskifondidest ja nende jõukatest era- või institutsioonilistest investoritest on võinud viimasel kuudel kahju kanda – mõned neist suurelt. Nii see turgudel käib.

Osavad mängurid riskifondides teavad seda. Finantsturud põhinevad riskil. Ma ei kritiseeri neid, kes headel aegadel varandusi teenivad; ma ei hakka ka pisaraid valama nüüd kui kahju kantakse. Siiski, peamine on see, et riskifondide läbikukkumised näivad mitte olevat kandunud finantssüsteemi laiemalt. Investeerimisfondide eeskirjad, investeerimisfondid on vastu pidanud. Meie ohutusraamistik ja pankade riskireeglid on, nagu me oleme oodanud, takistanud riskifondide põrumisel käivitamast laiemaid süstemaatilisi häireid.

Niipalju kui mõned inimesed ka sooviksid riskifonde demoniseerida, pole nad turul valitsevate raskuste põhjuseks. Ärgem unustagem, kus on praeguse kriisi juured: ebakvaliteetne laenutegevus, koos nende laenude väärtpaberiteks muutmisega bilansivälistes esinduste, mille riske vähesed mõistsid. Need on küsimused, millele reguleerivad ja järelvalveasutused peavad tulevikus keskenduma.

Kuuendaks, milline oli selles kriisis reitinguagentuuride roll? Olen juba kritiseerinud seda, kui aeglaselt nad alandasid rämpslaenudega tagatud struktureeritud finantstoodete reitinguid. Kui tugev oli nende metoodika? Kui hästi selgitati ja mõisteti piiranguid, mida struktureeritud toodete reitingud omasid tavaliste ettevõtete reitingutega võrreldes?

Järgmiseks mureks on reitinguagentuuride võimalikud huvide konfliktid: ühest küljest seetõttu, et nad nõustasid panku selle kohta, kuidas viimased peaksid oma emissioone struktureerima, et saada parim reitingute komplekt, ja teisest küljest pakuvad reitinguagentuurid reitinguid, millele investorid laialdaselt tuginevad. See puudutab ka reguleerivaid asutusi, arvestades nende tähtsust pankade kapitalinõuete arvestamisel.

On väidetud, et struktureeritud toodete puhul leidis aset reitingute põhjendamatu inflatsioon. Reitinguagentuuride roll peab olema selgem: mida nad teevad ja mida nad ei tee, millises ulatuses on neile võimalik tugineda ja millises mitte. Jätkan nende küsimuste käsitlemist Euroopa väärtpaberituru reguleerijate komitee juures ja kavatsen need tõstatada ka suhtluses meie rahvusvaheliste partneritega.

Mida me vajame, on selged, tugevad, metoodilised eeskirjad ja põhimõtted, mida rangelt rakendatakse, ning palju sügavamat mõistmist investorite hulgas reitingute kasutamise ja piiride kohta ning nende usaldusväärsuse ja muudes küsimustes. Rangelt tuleb käsitleda huvide konfliktide ulatust reitingute mõjutamiseks. Muidugi on möödapääsmatu ka muude turuosaliste asjakohane ettevaatlikkus. Kuhu see jäi? Kas ettevõtted ja neis töötavad professionaalid hindasid pidevalt ja objektiivselt väärtpaberite, mida nad ostsid ja müüsid, kvaliteeti samuti nende instrumentide struktuurist tulenevat riski, või tuginesid nad lihtsalt eeldustele? Kas nad peatusid selleks, et kaaluda alusvarade väärtust, pettuseohtu, emitentide senist tegevust ja turu suundumusi? Kas nad seadsid küsimuse alla ka reitingud ja kas neil oli juurdepääs vajalikele, nii kvalitatiivsetele kui kvantitatiivsetele andmetele, et seda teha?

Ma loodan, et kõikide finantsettevõtete juhatused analüüsivad oma tegevust ja teevad asjakohased järeldused. Me usume, et kerge, põhimõtetel põhinev reguleerimine on finantssektoris parim lähenemine – see on oma väärtust tõestanud. Kuid me peame säilitama valvsuse ja õppima. Kõik osapooled peavad võtma vastutuse ja võtma seda tõsiselt.

  John Purvis, fraktsiooni PPE-DE nimel. – Härra juhataja, sel ajal kui nõukogu koos ei käinud, töötas vähemalt Euroopa Keskpank ja ma arvan, et ta väärib mõnevõrra tunnustust selle eest, et pani piiri võimalikule nakkuse edasisele levikule Euroopas. Loodame, et ta etendab ka tulevikus seda mõistlikku, arukat ja tundlikku rolli.

Kuid ikka ja jälle näib, et finantsmaailma elu vältimatu fakt on see, et võidujooks konkurentsieelise nimel viib liialdusteni, mis omakorda viib mulli ennustatava lõhkemiseni. See surve seletab suuresti tungivat vajadust nende innovatiivsete finantsinstrumentide väljatöötamiseks, mida hr McCreevy kirjeldas ja mis varitsevad selle Ameerika rämpslaenuturu kriisi ning selle Euroopasse edasikandumise taustal.

Minu arvates ei õigusta olukord riskifondidele nõiajahi korraldamist. Teataval määral olid nad võib-olla selle uue alkeemia kavalad või naiivsed ohvrid. Sarnaselt tekkis traditsiooniliselt konservatiivsetel kuid naiivsetel pankadel seoses nende justkui kõrge reitinguga väärtpaberite tavalisest kõrgemate intressidega kiusatus jahtida midagi, mis ilmselt osutus liiga ilusaks, et olla tõsi.

Näib, et vähesed finantsturgudel tegutsejad, sh tõenäoliselt vähesed reguleerivad asutused, mõistavad piisavalt neid väärtpabereid, tuletisväärpabereid, tagatiseks muudetud võlakohustusi. Veelgi vähem võib loota, et nad täielikult mõistaksid nende võimalikke riske ja mõju. Seega on möödapääsmatu, et asutused nii USAs kui Euroopas – ja mul on rõõm näha, et hr McCreevy kavatseb seda konkreetset aspekti nii tõsiselt võtta – et nad kõik hakkaksid rohkem rääkima neist struktureerimise ja viilutamise mehhanismidest, kuidas neile viiludele reitinguid omistatakse, nende väärtust hinnatakse, nende üle arvestust peetakse koos turunduse, likviidsuse ja turukõlbulikkusega.

Innovatsioon on finantsmehhanismide vallas samavõrd soovitav kui kustahes mujal. Seda ei tohi takistada, kuid kui on tõenäoline sedavõrd tõsiste probleemide teke, siis on äärmiselt oluline, et juhid ja reguleerivad asutused täidaksid oma kohust neid täielikult mõista ja kehtestada vajaduse korral vajalikud piirangud.

  Robert Goebbels, fraktsiooni PSE nimel – (FR) Härra juhataja, augusti finantsturgude kriisi hind pole veel selgunud. Komisjon – nagu me just kuulsime – ootab negatiivset mõju majanduskasvule. Pankade ja muude finantsettevõtete kaotused tulevad ilmsiks nende aastaaruannete koostamise käigus.

Volinik Almunia sõnade kohaselt puudub meil endiselt teave kõigi turuosaliste tegeliku riski üldise suuruse kohta. Need, kes võtsid liiga suuri riske, maksavad arve ja see on tervislik põhimõte, kuid rahamaailma spekuleerimisinnu taga on ohvrid: perekonnad, kes jäid hüpoteeklaenude lõksu, mis põhines kinnisvaraturu piiramatu kasvu lubadusel ja väikeinvestorid, kes suunati riskide juurde, mida alahindasid kõik need, kes elavad rasvastest vahendustasudest, sh reitinguagentuurid.

Sotsiaaldemokraatide fraktsioon on aastaid palunud riskifondide ja kõigi spetsiaalsete instrumentide, mida turul lõpmatult paljundatakse, suuremat järelevalvet. Carlo Ciampi väite kohaselt on tuletistoodete tormiline areng igasuguse kontrolli alt väljas. Isegi suurte pankade direktorid ei mõista enam neid läbipaistmatuid instrumente. Tegelikku riski, näiteks kinnisvaralaenude oma, tükeldatakse lõpmatuseni ja lisatakse korduvalt investeerimisfondide toodetele ja aktsiaturu instrumentidele, mille tulemusena mitte keegi ei suuda enam algset riski kindlaks teha.

Turg ootab, et keskpangad spekulantidele appi tuleks. EKP seda oma viimase laenuandja rollis tegelikult ka tegi. Seepärast võiks küsida, miks pidi EKP võrreldes Föderaalreserviga turule, kui see äkki ebalikviidseks muutus, rohkem kapitali süstima, ehkki rämpslaenude kriis sai alguse Ameerika Ühendriikidest. Kas Euroopa pangad olid lihtsameelsemad? Kas järelvalveasutused ei teinud oma tööd korralikult? Sotsiaaldemokraatide fraktsioon nõuab, et komisjon õpiks ära õppetunnid finantsturult, mis on muutunud liiga läbipaistmatuks ja seepärast reaalmajandusele äärmiselt ohtlikuks.

(Aplaus)

  Margarita Starkevičiūtė, fraktsiooni ALDE nimel. – (LT) Esiteks sooviksin vastata härra Goebbelsi küsimusele, miks eraldas Euroopa Keskpank rohkem raha kui USA keskpank. Sellepärast, et ELi majandus on praegu maailma suurim. See on suureks väljakutseks meile kõigile. Asjaolu, et OECD ja Euroopa Komisjon samal päeval hindasid erinevalt turu finantsprobleemide võimalikke tulemusi, oli minu jaoks üllatav ja kurb. See tähendab, et Euroopa Komisjon peaks tõenäoliselt muutma oma majanduse hindamise mudeleid, eriti kuna need tõenäoliselt põhinevad matemaatilistel meetoditel. See teeb murelikuks, sest majanduspoliitika ennustamine on keeruline ja selleks kasutatavad instrumendid peavad olema paindlikud.

Mida peaksime me nüüd uute väljakutsetega kohtudes tegema? Ma ei sooviks siinkohal tekkivaid probleeme kommenteerida – minu kolleegid on seda väga hästi teinud. Sooviksin lihtsalt rõhutada ühte asjaolu. Esiteks kriis tekkis ELis aetud agressiivse rahapoliitika tagajärjel, kui püüti lahendada internetimulli tekitatud probleeme. Seega ei saa me mõjutada kolmandate riikide mitmesuguseid otsuseid. Me saame tugevdada dialoogi ja koostööd järelevalveasutustega, kuid siin seisab Euroopa Liidu ees dilemma: praegu toimub finantsinstitutsioonide globaalne ühinemine ja on võimalik, et tulevikus pole meil enam ühtset turgu. Väärtpaberite valdkonnas on meil atlandiülene turg; võib-olla tekib kindlustuse vallas mingi teistsugune turg. See tähendab, et me peame otsustama, kas me käsitleme Euroopat ühtse turuna ja nõuame kõigi lepingute sõlmimist Euroopa tasandil. Kas me saame nõustuda pilootprojektidega, kui mõni meie turgudest astub maailmaareenile iseseisvalt? Me peame selles osas kokku leppima, vastasel korral on seda kriisi väga raske hallata.

Sooviksin veel üht asja rõhutada. Finantsturge tehakse praegu ümber. Makseteenuste direktiivis me ise tunnustasime pangandusväliste asutuste rolli. Me peame tunnistama, et tekkimas on mitmesugused islamipangad ja fondid ja lõpuks, et finantsturule sisenevad kauplemisvõrgustikud. Seega vajame ka pangandusväliste asutuste reguleerimist – ühist reguleerimist, mis annaks nii pangandus- kui pangandusvälistele asutustele samad mängureeglid. Selline on tänapäeva reaalsus.

Kolmas teema, mida ma rõhutada sooviksin, on see, et me võtame aluseks ainult riskantsed mudelid. See riskihinnangu põhimõte on osutunud väga subjektiivseks ja seepärast on mul kahtlusi Solvency II ja Basel II direktiivides. Me ei saa reitinguagentuure usaldada, me võime neid kritiseerida, kuid probleem jääb alles. Me peaksime usaldama turuinstrumente – s.o likviidsust. Kui me ei saa mõnda väärtpaberit turul müüa, või kui nendega kaubeldakse harva, siis ei saa ükski reitinguagentuur neid hinnata. Seda tuleks õigesti mõista ja me peame vähendama oma õigusaktide sõltuvust reitinguagentuuride arvamustest.

Lõpetuseks sooviksin kindlasti öelda, et finantsasutusi päästa pole vaja. Võin öelda oma kogemustest pärast Leedu finantskriisi, et kui pankurid veedavad mõne nädala vanglas, siis mõistavad nad väga kiiresti, kuidas panku juhtida.

(Juhataja katkestas esinemise)

  Brian Crowley, fraktsiooni UEN nimel. – Härra juhataja, sooviksin volinikelt vastust.

Augustis rämpslaenuturul toimunud sündmused valgustasid meile kõigile mitut küsimust. Esiteks finantsturgude, millega meil tegemist teha tuleb, globaalne iseloom ja küsimus sellest kui kiiresti reguleerimine või järelevalve suudab sammu pidada uute toodete ja uute ideede väljatöötamisega. Kuid samuti tuletab see meelde midagi, mida üks vana farmer Lääne Corkis Edela-Iirimaal mulle kunagi ütles: pole olemas sellist õli, mis su juuksed kasvama paneks, – vabandan nende ees saalis, kellel karvu puudu on; pole olemas prille, mis laseksid läbi riiete näha, ja samuti, iga päev sünnib üks loll. Reaalsus on see, et tooted mida pakuti, olid väga riskantsed ja vaatamata sellele, mida võidakse öelda, oleks ostja ettevaatlikkuse põhimõte pidanud olema otsuste keskmes, mida langetasid pangad või muud fondid, kes kavatsesid neisse riskantsetesse toodetesse investeerida. See toob süngelt esile reitinguagentuuride rolli ja nende vastutuse, mitte ainult seoses nõuannetega, mida nad jagasid, vaid eriti seoses nendepoolse läbipaistva teavitamisega selle kohta, kas nad esindasid neid fonde või jagasid tegelikult selgeid, sõltumatuid nõuandeid.

Kolleegid kindlasti mäletavad, et mitu aastat tagasi arutasime me tarbijakrediidi direktiivi ja kogu valdkond, mis puudutas läbipaistvust ja sõltumatute nõuannete kättesaadavust tarbija jaoks, oli üks võtmetähtsusega elemente. Nüüd on see küll naeruväärne, et mõned maailma suurimad finantsasutused – ja mõned neist Euroopas – inimesed, kes kulutavad nii palju raha asjatundjate sisseostmiseks ja selleks, et meid Euroopas õpetada, kuidas me oma riikide majandust peaks juhtima, võivad ühtäkki olla need, kes jäid vahele oma halva investeerimispoliitika tõttu.

Õnnitlen volinik McCreevyt tema soovi puhul see küsimus käsile võtta ja mõne asjaomase valdkonnaga tegeleda. Samuti arvan, et nüüd on väga tähtis, mitte ainult reitinguagentuure silmas pidades, vaid ka Euroopa pankade riskidega seoses, mis tulenevad poliitikast seoses mõnede nende investeeringutega ja järgmisel nädalal...

(Juhataja katkestas esinemise)

  Alain Lipietz, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (FR) Härra juhataja, volinik, daamid ja härrad, kriis nõuab, et tõstaksin esile kolm teemat.

Esiteks tuleneb see kriis Põhja-Ameerika riigiametnike kriisist. Tuleks mõista, et kõigil USA ametnikel on väga tõsised puudujäägid, mida kirjeldab see, mida meie nimetame USA kahekordseks puudujäägiks. Meile on tulnud see kriis, meile jõuavad ka teised, kas siis suurtelt USA äriühingutelt, USA osariikidelt või võib-olla föderaalvalitsuselt. Me peaksime olema valmis, et lähimatel aastatel saabub Ameerika Ühendriikidest veel väga tõsiseid kriise.

Teiseks see kriis algas märtsis Ameerika Ühendriikides. See levis kogu maailmas riskifondide kaudu, milledest esimesed kaks pankrotistusid juunis. Euroopa pankadeni jõudis see alles juuli lõpus ja augusti alguses. Meil oli aega mõista, et tuli levib. Proua Merkel, meie eesistuja G8 tippkohtumise ajal käskis meil võtta meetmeid riskifondide suhtes ja keegi ei kuulanud teda. Mis veelgi halvem – Hollandis on parajasti käimas protsess poliitika väljatöötamiseks, millega riskifondide loomine riigis dereguleeritakse. Samal ajal kui võetakse sõna riskifondide vastu, julgustab Euroopa Liit nende arengut omaenda territooriumil. See näitab, et Euroopa Liidu katsed kehtestada iseenda suhtes järelvalvemeetmed ja ettevaatlikkuseeskirjad, on tõeliselt läbi kukkunud.

Endise raportöörina, kes toetas ettevaatlikkuseeskirju ja rahanduskonglomeraatide järelevalvet, võtan ma seda isikliku ebaõnnestumisena. Ma tuletan meelde, et Euroopas väärtpaberite emiteerimise lihtsustatud prospekti kirjutamiseks vajame me rohkem kui ühte parlamendi volitusperioodi. Täna ei suuda üks pank lugeda keerulist prospekti, mille teine pank on avaldanud oma müüdavate fondide sisu kohta. Vot selleni oleme jõudnud.

Kolmas probleem, nagu ma keskpangale juba aastaid tagasi ütlesin, seisneb selles, et rahasüsteemi ei saa reguleerida vaid intressimäärale suunatud meetmete kaudu. Ma arvan, et kriisile Euroopas aitas kaasa Euroopa Keskpanga intressimäära tõstmine eelmise kvartali lõpus. Ma ei arva, et piisab kui öelda, et intressimäära tuleks 0,5% võrra vähendada, hoida muutmatuna või tõsta 0,5 % võrra. Meil on tegemist tõelise lahendamist vajava ülesandega, mille sisuks on valikulise laenupoliitika taasjuurutamine, nii et vajalike investeeringute, näiteks kliimamuutusega võitlemise, intressimäära võib seada 0%-le ja spekulatsiooniks suunatud laenude intress võib olla palju kallim.

  Godfrey Bloom, fraktsiooni IND/DEM nimel. – Härra juhataja, sooviksin suunata oma märkused rõdule, kus viibib oluliselt rohkem rahvast kui parlamendiliikmeid auditooriumis. Loodan, et teil on kõrvaklapid peas, sest täna siin vastu võetavad otsused tehakse inimeste poolt, kellel üldse pole absoluutselt mingeid teadmisi rahvusvahelise rahanduse kohta.

Olen 40 aastat töötanud finantsasutustes, ma olen professionaalne majandusteadlane – me räägime riskifondidest, me räägime rahvusvahelisest valuutast. Kui te soovite raamatutest järele vaadata, et näha, milline on Euroopa Parlamendi liikmete asjatundlikkus, siis arvatavasti olete kibedalt pettunud. Kuid siin me oleme, langetamas otsuseid globaalsete rahandusasjade kohta. Londoni City moodustab nelikümmend protsenti Briti sisemajanduse kogutoodangust. Siin on inimesi Poolast, Tšehhi Vabariigist ja Lätist, kellel pole absoluutselt teadmisi sellelaadsete asjade kohta, mis need ka oleks, otsustamas, mida me peame tegema rahvusvahelise rahanduse tuleviku heaks.

(Naer)

Nad ei saa nendest asjadest aru. Nad ei tea nendest asjadest midagi, mitte rohkem, kui nad teavad põllumajanduspoliitikast, kalanduspoliitikast – kogu see seltskond – kuid siin nad on.

Daamid ja härrad rõdul, kui te soovite näha rahvusvahelist rahandust, siis minge Dubaisse, New Yorki, Los Angelesse, Bermudale. Te vaatate neid inimesi siin all, vaadake neid. Ükski neist pole oma elus teinud tegelikku tööd. See on Miki Hiire koosviibimine, ja me kaotame sellega palju.

  Juhataja. − Kas ma tohin teie tähelepanu juhtida asjaolule, et auditooriumis pöördute te juhataja ja parlamendiliikmete poole ning et istungjärgul osalejad moodustavad teie kuulajaskonna. Palun näidake üles austust nende vastu, kes näitavad teie vastu austust teid kuulates.

(aplaus)

  Luca Romagnoli, fraktsiooni ITS nimel. – (IT) Härra juhataja, daamid ja härrad, riskantsete laenude turu kokkuvarisemine Ameerika Ühendriikides on põhjustanud palju segadust, mida on tänagi tunda aktsiaturgudel ning mis on tõuganud spekulandid ja hoiustajad tõsisesse kriisi.

Ameerika Ühendriikide kinnisvaraärimeeste tegevus on üldiselt teada: nad pakkusid laene kõrge riskiastmega isikutele, kes ei olnud võimelised neid kohustusi täitma, viies nii kriisi mitte ainult finantstooted, vaid ka paljud pangad. Käesoleval aastal on väga suur protsent laenajaid lõpetanud laenu osamaksete tasumise, viies nii kogu süsteemi kriisini.

Itaalias, kui jätta kõrvale aktsiaturu liikumised, avaldus kriisi mõju riiklikule pangandussüsteemile üsna nõrgalt, sest nähtavasti ei ole Itaalia pangad otseselt rämpslaenudest mõjutatud. Nii ei olnud lugu aga paljude Saksa, Briti ja Prantsuse pankadega ja see on meie tänase arutelu põhjus. Seetõttu vähim, mida me võime loota, on uurimise algatamine suurimate krediidireitingu agentuuride rolli kohta nendes sündmustes ja sellest tuleneva rahanduse ebastabiilsuse ja mõju kohta reaalmajandusele.

Daamid ja härrad, lubage mul rääkida Itaalias toimuvast – sest minu riigis on laenud ja eluaseme soetamine märkimisväärsed – ja lubage mul jutustada, mida avaldas tähtis Itaalia nädalaleht, L'Espresso, mõne Itaalia poliitiku (kellest mõned on, muuseas, olnud meie kolleegid) eetilisuse kohta olukorras, kus niivõrd paljud hoiustajad kannatavad ja paljud teevad suuri pingutusi laenude tagasimaksmiseks, kui tegelikult lihtne institutsioon nagu sotsiaallaen võiks kodu omamise muuta reaalsuseks. Kuulake siis, mida kõige selle valguses paljastab L'Espresso mõne Itaalia vasakpoolse poliitiku kohta – see fakt väärib rõhutamist – samuti ka mõne keskpartei tegelase, kuid eelkõige vasakpoolsete kohta.

Need härrad, kelle eesnimed, perekonnanimed ja aadressid on ära toodud, on kasu lõiganud kinnisvara soetamisest Roomas erakordselt soodsatel tingimustel. Te võite öelda, et soovituste andmine on praktika, võib-olla vastuvõetav ja põline praktika minu riigis ning mitte ainult Itaalias, vaid kogu maailmas. Siiski, kui nõutakse soovitusi ja saadakse soodustusi pangalt või kindlustusfirmalt, tekib minul küsimus, mida võimulolijad neile vastutasuks annavad?

Nädalalehele tuginedes on Veltroni, Prodi järeltulija, Cossutta, ühe äärmuslikuma ja pühendunuma kommunisti tütar, Violante, endine peaminister ja üks enim tuntud kohtumõistja teiste inimeste eetika üle, samuti ka Marino, Mancino, Mastella, Casini, Proietti ja Baccini ostnud Roomas koguni 25–30 toaga maju veerandi, kui mitte vähemaga, turuhinnast, eritingimustel, mida omanikud on neile võimaldanud ja nendeks omanikeks on, veider küll, pangad ja kindlustusfirmad.

Te võite öelda, et demokraatial on oma hind, nagu ka proletariaadil oli oma hind ja nagu see on tänapäeval edasiareneval sotsialismil, mis on oma eelkäijatelt pärinud võime eriliseks isiklike huvide tagaajamiseks. Kui hüpoteeklaen teid kuust kuusse kägistab, nagu mind, on teil õnne selle all pisut vähem kannatada tänu neile ametitele parlamendis ja sellele, et ka teie abikaasa tegevus annab nüüd panuse, siis tuleb teil süüdistada kommuniste, vanu ja uusi, kes on otsustanud vabaks lasta taksolitsentsid ja juuksuritöökodade lahtiolekuajad ja müüa ravimeid supermarketites, kuid on jätnud pankadele vabaduse otsustada, millised ohvreid peavad teie perekonnad tooma, pantida teie tulevik ja elu.

Me saame süüdistada ainult iseennast, Itaalia ja Euroopa kodanikud, kui oleme otsustanud tegeleda millegi muuga kui ronida mööda karjääriredelit mõnes Itaalia parteis, mis valitsevad või on valitsenud linnu, maakondi ja rahvaid, ning mille valitsemist omakorda valitsevad pangad.

  Cristobal Montoro Romero (PPE-DE). – (ES) Härra juhataja, nõukogu eesistuja, volinikud, esmalt sooviksin avaldada tänu meie võimuesindajatele, kes on kriisiga silmitsi seistes säilitanud optimistliku hoiaku.

Siiski, samal ajal sooviksin tuua käesolevasse arutellu nii palju realismi kui võimalik, sest asjaolude tõsisuse varjamine viib meid ainult segadusse, kui tuleb aeg lahendusi otsida.

Esiteks, me oleme kriisis, mida võis ette näha. Käesolev kriis ei ole üllatuslik. Selle juhtumine oli teada vähemalt aasta varem ja siin on tegemist hoolimatusega, puuduliku reaktsioonivõimega.

Teiseks, me seisame silmitsi tõsise kriisiga. Bundesbanki president ise ütles seda just kolm päeva tagasi. Me võime seista klassikalise usalduse kaotusest tingitud panganduskriisi veerel.

Kolmandaks, Euroopa on nakatunud nende riikide rahandusinstitutsioonide tegevusest, mis tingituna nende majanduste suhtelisest paigalseisust, ei ole võimelised kasumlikult tegutsema ja peavad seetõttu taotlema kasumit suurema riskiga. Sellest järelduvalt võib öelda, et järelevalveorganite, Euroopa ettenägelike võimuorganite, tegevus kriisi tekkimise ennetamisel on läbi kukkunud.

Seetõttu sekkus kriisi kulgemisse esimesena Euroopa Keskpank, mis teeb suurimaid rahasüste, peamiselt sellepärast, et see asub Euroopas, otse Euroopa südames, mis on majandusliku taastumise faasis, kus käesolev kriis võib muutuda kõige tõsisemaks. Seepärast vajame rohkem selgust selles suhtes, millised on tegelikud tagasilöögid ja kui tõsine see kriis tegelikult on.

Kahtlemata neljas näitaja, millest me praegustel asjaoludel omandame kogemusi, on lühidalt öeldes meie riiklike finantsorganite reaktsioon, Euroopa Keskpanga reaktsioon.

Minu arvates tegutses keskpank õigesti, tehes rahasüsti likviidsuse parandamiseks, sest praegu me näeme maksevalmiduse vähenemist. Siiski on tõsi ka see, et paradoksaalsel viisil pidi see juhtuma just siis, kui Euroopa tõstab süsteemi likviidsuse piiramiseks ja laenude ohjeldamiseks intressimäärasid. See on peamine vastuolu, mis nõuab asjakohast selgitust, mitte selliseid segadusseajavaid selgitusi, mida anti terve augustikuu jooksul.

Selgituste andmine on väga oluline, sest kõne all on miljonid perekonnad ja miljonid väikese ja keskmise suurusega ettevõtted, mis sõltuvad erinevatest intressimääradest Euroopas ja satuvad võlgadesse. Seetõttu on oluline, et me selgitame intressimäärade liikumise kulgu ja palume olla ettevaatlikud intressimäärade tõstmisel Euroopas, et tugevdada majanduskasvu ja luua uusi töökohti, sest praeguses ELi integratsiooni staadiumis on see meile hädavajalik.

  Pervenche Berès (PSE). – (FR) Härra juhataja, volinikud, daamid ja härrad, me peame olema realistlikud: hoolimata sellest, et me oleme Euroopas võimsad seaduseandjad, ei oleme me võimelised midagi ette võtma käesoleva kriisi algpõhjuste osas. Oleme jõuetud Ameerika Ühendriikide seadusandluse suhtes, millel puudub arusaamine tarbijakaitsest kinnisvaralaenude puhul, kas neid annavad siis pangad või teised institutsioonid.

Olgem realistlikud: me seisame silmitsi kriisiga, mille mõjude parandamine on kiireloomuline tegevus, kuid me peame siit õppust võtma ka pikemaks ajaks.

Väljendugem selgelt: meie Euroopa kodanikud on üsnagi õigustatult mures käesoleva kriisi tagajärgede pärast reaalmajanduse rahastamisele. Väljendugem selgelt: meie kaaskodanikud ei saa aru sellest, miks mõningate isikute, kelle palganumbrid ei järgi mingit majandusloogikat, poolt võetud riskidega toimetulemine on avaliku institutsiooni, nagu Euroopa Keskpank, ülesanne, mis on viimasel hetkel sunnitud sekkuma turu likviidsuse tagamiseks.

Tulgem selle olukorraga toime. Seiskem seal, kus eurooplased peaksid seisma, realismi ja ettepanekute pinnal. Lõpuks toimis keskpank viimase abinõu rakendajana. Siiski on see järelevalveorganina võimetu välja selgitama turuosaliste poolt võetud riskide tegelikku suurust. Me peame suurendama Euroopa järelevalvega seotud organite volitusi ja teie ülesandeks, volinik, on selles töös samuti aktiivselt osaleda.

Tulgem selle olukorraga toime: oleme aastaid kõnelenud õiglasest väärtusest ja seesama õiglane väärtus on tänapäeval halvendanud rämpslaenude hindamise tingimusi.

Tulgem selle olukorraga toime: volinik, mis puudutab krediidireitingu agentuure, siis IOSCO käitumisjuhis ei vasta praeguse olukorra nõuetele. Me vajame tõelisel konkurentsil põhinevat turgu, kus ei esine huvide konflikte ning mida iseloomustab suurem läbipaistvus.

Lõpuks, olgem utopistid ja lootkem, et sellisel moel loodud finantsmullist tõuseb ka kasu, mis lõpuks avab võimaluse pikaajaliste investeeringute rahastamiseks, mida Euroopa vajab kliima ja energiaga seotud väljakutsetega toimetulemiseks. Teinekord võib utoopia olla tegelikkuse parim kehastus.

  Andrea Losco (ALDE). – (IT) Härra juhataja, daamid ja härrad, leiame end siin parlamendis taaskord tegelemas sama probleemiga, millega seisime silmitsi juba juulis. Sellel ajal me väljendasime mõningat ebakindlust kriisi suhtes, mis siis alles ohustas euroala. See oli kriisi eelteade nagu näitasid Ameerika Ühendriikidest saabuvad uudised.

Mõnda aega on juba olnud selge, et kinnisvarahinnad Ameerika Ühendriikides olid äärmuslikult ülespuhutud ja et Ameerika Ühendriikide süsteem võimaldas liiga kergekäeliselt anda laene maksejõuetutele inimestele või anda laene väga kõrge intressimääraga, mille tagajärjel maailmaturul tekkinud rahutus oli paratamatu.

Kes on selles mängus osalised? Investorid, kodanikud, enamasti Ameerika Ühendriikide omad, kuid ka eurooplased, kannatavad selle negatiivse mõju tagajärjel; kodanikud ja investorid, säästjad. Seega on küsimus selles, kas see koda ja institutsioonid üldiselt on võtnud säästjate kaitsemise oma südameasjaks. Säästjate kaitsemine tähendab teiste osaliste poolt mängitud rolli mõistmist selles raamistikus või sellises asjade käigus, krediidireitingu agentuuride osa, mille tegevuses sageli ilmneb ühtsuse puudumine ja ülesaamatud vastuolud. Ma usun, et selle kõige kohta peaksid kehtima eeskirjad ja normid.

See kriis on juba valgust heitnud märkimisväärsele vastuolule ajal, kui Euroopa Keskpank on sunnitud turul raha liigutama ning samal ajal tõstma intressimäärasid inflatsiooniriskiga tegelemiseks. Loodame, et selline olukord kaua ei kesta.

Siiski, asjaolu, et selline asi toimub, tähendab, et peame endalt küsima, kuidas ülemaailmsel tasandil tegutsevate isikute suhtes kehtivad normid, kuna see kriis on taaskord päevakorda tõstnud üleilmastumise aspekti, võiksid määratleda iga üksikisiku käitumist.

  Guntars Krasts (UEN). – (LV) Härra juhataja, praegune rahanduslik ebastabiilsus ei oleks tohtinud tulla üllatusena, kuid selle tegelikuks saamine oli kõigile šokiks. Ebakindlad tarbimis- ja kinnisvaralaenud tõukasid tagant kasvavat likviidsusnõudlust. Turukorrektsioonid ilmnevad seetõttu, et raha on olnud pikka aega liiga odav, mis on õõnestanud investeeringute hindamise alusnorme. Usalduse puudumine turul on kahjustanud isegi tulutõotavaid varasid, mida allapoole toimuv hinnakorrektsioon ei oleks pidanud puudutama. Nüüd me võime olla kindlad, et kergesti kättesaadav odav raha ei raja stabiilset kasvu. Stabiilse kasvu põhialuseks on süsteemide proaktiivne reformimine, tõhusad investeeringud ja rohkem vabamalt ja enam läbipaistvamalt toimivad turud. Käesoleval hetkel keerlevad peamised hirmud likviidsuskriisi ümber, mis on muutumas maksejõuetuse kriisiks. Ebastabiilsus, mis saab alguse likviidsuskriisi kujul, võib manduda maksejõuetuse kriisiks, kuna turuosalised, kes on veendunud oma teadmiste ebapädevas tasemes, ei soovi üksteisele laenata. Kinnisvarakriis võib põhjustada tõsiseid komplikatsioone ka ELi liikmesriikides, mitte ainult Ameerika Ühendriikides. Investorite ja hoiustajate usaldus rahaturu vastu ei taastu enne, kui nad on veendunud hindamiste õigsuses. See tähendab, et riskide kindlustusmaksed võivad tõusta, mille tagajärjeks on tarbimise vähenemine ettevõtete ja majapidamiste poolt. See võib vähendada investeeringute liikumist või mõnel juhul ka need üldse peatada. Euroopa eelarve- ja rahanduspoliitika kujundajad peavad selleks valmis olema. Peamine vastutus olukorra stabiliseerimise eest langeb eelarvepoliitika kujundajatele. Rahanduspoliitika osas võime oodata madalamaid intressimäärasid, mida paljud Euroopa poliitikud on pikisilmi oodanud. Samal ajal ei peaks turg kinnistama eksitavat arusaama, et riskiinvesteeringud ei kao kuhugi. Nii laenude intressimäärad kui laenudega kaasnevad nõuded peaksid vähendama sellisest arusaamast tekkida võivat moraalset kahju. Pikaajaliselt peaksid keskpangad parandama finantsturgude regulatsioonimehhanisme, et luua suurem selgus ja kindlus nende osas. Tänan teid.

  Karsten Friedrich Hoppenstedt (PPE-DE). – (DE) Härra juhataja, volinik, daamid ja härrad, globaalsetel finantsturgudel valitseva ebastabiilsuse ulatus ei ole veel selge. Globaalse rahanduse nõrgad kohad on laenajate vähene usaldusväärsus Ameerika Ühendriikide kinnisvaraturul ja varade krediidiriskide hindamisel või nende auditeerimisel tehtud vead. Võiksime küsida, mis selles olukorras on Ameerika Ühendriikides juhtunud Basel II-s sätestatud raamistikuga; ma saan aru, et seda ei ole siiani rakendatud, kuid see oleks kasulik olnud.

Ameerika Ühendriikides on tänaseks ümber hinnatud kinnisvaralaene 120 miljardi Ameerika dollari väärtuses. Ainult see asjaolu on valla päästnud üldtuntud proportsioonide väärtuste ümberhindamisest tingitud šoki. Lähema kahe aasta jooksul kuulub ümberhindamisele veel ligikaudu 700 miljardi väärtuses kinnisvaralaene. Investorite suurem tundlikkus on dilemmat teravdanud, koos usalduse languse ja vähenenud sooviga kõrge riskiga investeeringuteks. Isegi pankade juhatusse kuuluvad direktorid võtavad praegu omaks, et nad ei teadnud, mida nad teevad. Investorite usalduse vähesus ja puudulikud realistlikud hinnangud on praegu takistuseks normaalsetele tasemetele tagasi pöördumisel, see on protsess, mis kahtlemata võtab oma aja ning ei säästa isegi pankade järelevalveorganite asjatundjaid.

Usaldust ei saa väljendada statistiliselt matemaatiliste valemite kaudu. Siiski, läbipaistvus tekitab ja säilitab usaldust ning hõlbustab riskide kontrollimist. Volinik, te mainisite Solvency II. Riskifondidest ja rämpslaenudest tulenevad riskid kaldusid kindlustussektoris siiani olema madalad; ja nii see peaks ka jääma. Seetõttu on Solvency II mõeldud õigete lähtekohtade ja algatuste paikapanemiseks.

Käesoleva ettepanekuga kehtestatakse alternatiivsele investeeringutele nagu riskifondid ja vara tagatisel emiteeritavad väärtpaberid, mis on sageli ka ohustatud tagatiseta laenude riskist, Solvency II normatiivse tulemusena 45 %-line omaosaluse nõue. See võib esmapilgul tunduda kõrge, kuid see tagab ettevõtete kindla ajendi sundida riskifonde oma investeeringuid investorile avalikustama. Minu arvates kehtib siin üks põhimõte, mis on järgmine: ainult need, kellel on endal vajalikult teadmised kõrge riskiga kapitalimahutuste tegemiseks, peaksid seda tegema.

Euroopa Parlament on pikka aega nõudnud läbipaistvust spetsiifiliste finantstoodete ja mehhanismide puhul. Komisjoni vastus luua täiendavaid läbipaistvuseeskirju 9000 ja rohkema olemasoleva riskifondi jaoks on hilinenud. Samuti on vaja läbipaistvuseeskirju krediidireitinguagentuuridele. Mõlemale tuleks kasuks globaalsete krediidiriskide realistlikum hindamine.

Paari viimase aasta jooksul on Euroopa eelarved ja majandus sattunud mitmesugustesse võlgadesse. Patt võtta laenusid ahvatlevalt madalate intressimäärade juures viib automaatselt tasakaalust välja rahanduse ja reaalmajanduse omavahelise toimimise.

  Ieke van den Burg (PSE). - Härra juhataja, selle finantskriisi kohta võib paljugi öelda, kuid kasutan mulle antud kahte lühikest minutit keskendumiseks kolmele valdkonnale, millega tuleb minu arvates tegeleda.

Esimene neist on puudulik reguleerimine. Mitu parlamendiliiget on seda juba öelnud. Selles kriisis on üheks võtmeküsimuseks uued komplekssed tooted ja eriti nende riskide hajutamine ja kindlustamine. Seda müüdi meile täiuslikult riskivaba meetodina, kuid nüüdseks on selgunud, et hajutamine on samuti tähendanud riskide ja ebakindluse vohamist, mis valitseb nüüd kõikjal.

Teine reguleerimist puudutav element on see, et enamasti toimuvad need tehingud väljaspool reguleeritud turgu: tegelemine börsil registreerimata väärtpaberitega ja riskifondidega, nagu siin on juba mainitud. Ma tõesti arvan, et peaksime uurima, kuhu need hämarad kohad viivad. Ma tean, et hr McCreevy ei ole nõus, kuid ma arvan, et nüüd on tõesti viimane aeg otsida võimalusi regulatsiooniks, mitte üleregulatsiooniks, mitte paanika külvamiseks, vaid tõesti teostada tõsine uurimus. See on asi, mida komisjon peaks tegema.

Veel üks koostisosa on puudulik informatsioon ja läbipaistvus. Ka seda on mitmed inimesed maininud. Mina soovin samuti nimetada reitinguagentuure ja nende hindamiskriteeriumeid, mida proua Berès samuti mainis, nimelt õiglase väärtuse probleem. See seondub minu kolmanda punktiga, milleks on puudulik kooskõlastustegevus ja koostöö. Seda elementi oleme nüüd näinud Euroopa Keskpanga poolt ettevõetud tegevustes, mis õigesti tagasid likviidsuse, kuid pangal ei olnud informatsiooni ja ei ole vahendeid nende karistamiseks, kes kriisi esile kutsusid. Euroopa Keskpanga, selle käsutuses oleva teadmuse ja järelevalve vahel peaks olema oluliselt tugevam seos. Väga tähtis element on koostöö ja Euroopa tasandil järelevalve tugevdamine ja taaskehtestamine, mis tõeliselt haaraksid turu tipus toimuvaid nähtuseid ja kõiki neid uusi nähtuseid.

Olen korduvalt nimetanud vajadust sellise Euroopa tasandil toimiva järelevalve osas. Siis inimesed ütlevad mulle, isegi kui nad on sellega nõus, et tuleb oodata kriisi ilmnemist, sest nad ei taju asja kiireloomulisust. Ma mõtlen, et nüüd on viimane aeg, kriis on kohal, seega peaksime tegutsema.

ISTUNGIT JUHATAB: MIGUEL ANGEL MARTÍNEZ MARTÍNEZ
Asepresident

  Olle Schmidt (ALDE). - (SV) Härra juhataja, selle suve finantsärevus on selgelt näidanud, kui integreeritud on turud. Globaalne finantsturg sõna otseses mõttes toimib kogu aeg, miljonite tehingutega, mis meid kõiki mõjutavad. Uued tehnoloogiad loovad täiesti uusi tingimusi. Võimalus luua paremaid väljavaateid investeeringute arenguks on suurenenud hüppeliselt. Riskikapitali olemasolu on siin eluliselt oluline. Paljud finantsinstrumendid, mida mõned on täna küsimuse alla seadnud, on olnud suures osas head ja suurendanud likviidsust ning investeeringuvõimalusi.

Paari viimase nädala möll finantsturgudel on näidanud, et on hea, kui Euroopas on tugev keskpank. Euroopa Keskpank oli suuteline reageerima kiiremini kui tema kolleeg Washingtonis ja suutis kiiresti tegutseda turgude rahustamiseks. Selle eest väärib Euroopa Keskpank kiitust.

Me ikka veel ei tea, kui kaua jätkub Ameerika Ühendriikides hüpoteeklaenude kriisi laienemine. Sügis on kriitiline, kuna siis avaldatakse uus statistika. Loodetavasti on siis tegemist normaalse tururegulatsiooniga ilma suuremate vapustusteta, mis mõjutaksid regionaalset majandust, mis on praegu üldiselt normaalne Euroopa Liidu siseselt. Loodan, ilmselt vastupidiselt mõnedele kaasparlamendiliikmetele siin, et meie siin Euroopas ei reageeri üle ega arva, et lahendus nõuaks alati rohkem reguleerimist ja otsuseid, mida tehakse kiirustades, nagu hr McCreevy ütles. Hoolimata Ameerika Ühendriikide Sarbanes-Oxley aktist, kus oli tegemist laialdase reguleerimisega, ei avastatud õigeaegselt riskantseid hüpoteeklaene. Sujuvalt toimiv finantsturg nõuab tasakaalustatud lähenemist, ning ruumi uutele meetoditele, mida kombineeritakse seadustega, mis omakorda tugevdavad tarbijate huvisid. Arvan, et finantsinstrumentide turu direktiiv (MiFID) on siin hea näide.

Minu kui liberaali jaoks on avatus ja läbipaistvus võtmeküsimusteks finantsturgudel. Samuti soovin näha suuremat koostööd ELi rahandusorganite vahel, et võidelda kriisisituatsioonidega ja anda kiireid vastuseid.

Härra juhataja, komisjoni liikmed, pean märkima: kui asjad lendavad vastu taevast terves maailmas, siis on selge, et väike valuuta ja väike turg, mida Rootsi endast kujutab, saavad mõjutatud välgukiirusel. Suvised sündmused on andnud mulle veel ühe põhjuse, miks Rootsi peaks eurole üle minema.

  Mario Borghezio (UEN). – (IT) Härra juhataja, daamid ja härrad, kokkuvarisemise sünge vari lasub ka Euroopa pankadel, põhjustatuna madala kvaliteediga tagatiseta laenudest. Mitmed nende haldusfondid läksid vastutustundetult liiale, koormates end tuletisväärtpaberitega. On suur risk, et see levib läbi erakapitali. Pangad on institutsionaalsetele investoritele vastutustundetult pähe määrinud kinnisvaravõlakirju ning sellega ka hoiustajatele, esitades neid kui AAA reitinguga – teoreetiliselt riskivabu nagu riiklikud võlakirjad – mis aga tegelikult on väga kõrge riskiga nagu laenud negatiivse omakapitali katmiseks.

Spekuleerimine, mida on lastud vabalt toimuda ülemaailmsel finantsturul, on pannud väikehoiustajad uskuma, et tehingud tuletisväärtpaberitega on kui kolmanda aastatuhande tarkade kivi. Miski ei ole tõest kaugem. See sündmusteahel ei ole veel katkenud ning need, kes on tegelikult vastutavad, jäävad karistuseta, nendeks on kõrgfinantsmajanduse mahhinaatorid. Siinkohal on kõnelejad vältinud süüdistavalt näpuga näitamist krediidireitingu firmade poole, kuid miks oleme lubanud finantstoodete riskide hindamist ja kontrollimist firmadele, mis on lähedalt seotud ja omavad huvi turu kasvu suhtes, mis on spekulatsiooni uimastava mõju all?

Palun teil võtta julgus kokku, et olukorraga selgelt silmitsi seista: tuletisväärtpaberite vale kasutamine ei ole mitte ainult kahjulik, vaid tuletisväärtpaberid on iseenesest kahjulikud. Tuletisväärtpaberid käituvad reaalmajanduse suhtes nagu liigkasuvõtmine hoiuse ja tootliku majanduse suhtes, nagu suur Ameerika luuletaja, Ezra Pound, õpetas meile oma laulus: „Liigkasuvõtmisega ei saa mees head kivimaja, mille iga kivi on siledaks lihvitud ja hästi kohale sobitatud, et kujunduks võiks varjata nende olemuse, liigkasuvõtmisega saab mehest Gonzaga, pilte ei maalita kestma ja inimestega koos elama, vaid neid tehakse müügiks ja kiireks müügiks, mis on patt looduse vastu. Pietro Lombardo ei sündinud liigkasuvõtmisest, Duccio ei sündinud liigkasuvõtmisest, samuti nagu Pier della Francesca, Zuan Bellin’ ei sündinud liigkasuvõtmisest ja ei sündinud maal „La Calunnia” liigkasuvõtmisest. Angelico ei sündinud liigkasuvõtmisest. Liigkasuvõtmine ajab peitli rooste, ajab rooste oskused ja meistrimehe. Liigkasuvõtmine surmab lapse emaüsas, see viib noore mehe kohtu alla, see on toonud suutmatuse voodisse noore pruutpaari vahele.” Liigkasuvõtmine ei ole viis valitseda maailma, ei ole viis kaitsta ausate, töötavate, tootvate ja säästvate inimeste laialdasi huvisid.

(Juhataja katkestas kõneleja)

  Poul Nyrup Rasmussen (PSE). - Härra juhataja, see finantskriis on kui äratuskell meile kõigile ja samuti ka volinik McCreevyle. Vaid mõned kuud tagasi kinnitas McCreevy meile, et jutud finantsriskidest ja kriisidest olid teoreetilised ja me ei pea enam tegelema mingite mullidega. Nüüdseks seisame just ühe ees, millel on tõsised tagajärjed, kui arvesse võtta tänast Financial Timesi, OECD ja teisi vastavaid institutsioone.

Mul on McCreevyle neli küsimust.

Esiteks, kui vaatame tuletisväärtpabereid – krediidiväärtpabereid, krediiditurgu – siis te süüdistate agentuure, et nad ei ole piisavalt head, mina aga ütlen, et me ei tea mitte midagi sellest, mis toimub. Kas olete praegu valmis välja pakkuma sellist avalikku väärtpaberite klassifikatsiooni, et avalikud ja eraõiguslikud agentuurid saaksid meile anda informatsiooni nendega seotud riskide osas? Sest täna on see võimatu.

Minu teine küsimus puudutab huvide konflikti. Kui võtame suurimad maaklerid, riskifondid ja erakapitalil põhinevad fondid, siis me näeme, et nad on seotud keerukate huvidega: nad teenivad tulu üksteise arvelt, nad kauplevad üksteisega ja me ei tea, mis toimub. Kas olete valmis sisse viima läbipaistvuse, avalikustamise ja aruandekohustuse reegleid, mis annab meile tegeliku võimaluse tururegulatsiooniks?

Mu kolmas küsimus on seotud pensionifondidega. Teame, et palgatöötajad ja töölised kannavad kahjumit, kuna on paigutanud oma raha riskifondidesse, mis spekuleerivad sellel riskiturul. Kas olete valmis sätestama reeglid, mis kaitsevad pensionifonde ja kindlustusfirmasid, kes püüavad paigutada palgatöötajate raha tulevikku selliselt, et nad saaksid oma hoiustelt intresse ja võiksid olla kindlad, et nende kahjumid on kontrolli all?

Mu viimane küsimus: kuidas te kaitsete seisukohta, et riskifondid, erakapitali investeerimisfondid ja investeerimispangad on viimane pelgupaik rahvusvahelistel ja finantsturgudel ilma mingite eeskirjadeta? Meil on olemas käsitlus pankade ja avatud investeerimisfondide regulatsioonist, miks peaksid teised – riskifondid, erakapitali investeerimisfondid, investeerimispangad – olema selleks viimaseks pelgupaigaks? Mina ei suuda seda selgitada, teie ei suuda seda selgitada. On aeg asetada meie ühised huvid ettepoole ja see on põhjuseks, miks meil on vaja reguleerida.

(Aplaus)

  Antolín Sánchez Presedo (PSE). – (ES) Härra juhataja, pärast tormi pole taevas veel selginenud, ning keset seda ebakindlust on tekkinud vajadus majandusliku stabiilsuse, rahalise turvalisuse, kasvu ning töökohtade loomise järele.

See kriis kujutab endast suurepärast võimalust hakata tegutsema neljas peamises valdkonnas.

Esiteks, peame tegutsema, et piirata selle mõju majandusele tervikuna. Turg reageeris häiretega aktsiahindades ning finantstingimuste rangemaks muutmisega. Euroopa Keskpanga vastus likviidsuse tagamisele oli positiivne.

Ennustatud tõusu ootel, mis saabuvat lähima paari kuu möödudes, on finantsasutused juba tõstnud intressimäärasid oma klientidele, võttes arvesse majanduskasvu ning Euroopa Keskpanga teateid. Loodan, et Euroopa Keskpank tegutseb tasakaalustatult ning mõistlikult meie majanduse huvides.

Teiseks, peame tegutsema, et parendada riskijuhtimist ning majanduse haldamist. Ülemaailmse finantsteenuste turu ja riikliku reguleerimise ning järelevalvesüsteemi vahel on sümmeetria. Kui me ei edenda neid eesmärke integreeritult Euroopa Liidu siseselt, ei suuda me neid esitada ka maailmas, ning me ei kaitseks ega seisaks oma kodanike huvide eest.

Kolmandaks, peame tegutsema, et muuta turg läbipaistvamaks. Riski mitmekesistamine ja hajutamine võib olla positiivne, kui see ei takista nende samade riskide kontrollimist turu poolt. Peame finantsriskide kaardistamiseks vastu võtma teatud meetmed.

Lõpuks peame tegutsema muutmaks ettevõtjaid palju vastutustundlikumaks. Piiratud sissetulekuga inimeste lõksumeelitamine väga kallite hüpoteeklaenudega, mida saab nimetada kiskjalikeks intressimäärade tõstmise perioodil ning kasvutrendi lõpul kinnisvaraturul, tekitab ilmtingimata probleeme.

Pangad, mis leevendasid hüpoteegitingimusi ülekandmisvõimaluse tõttu, väärtpaberite kvaliteedi kohta hoiatusi mitte andnud reitinguagentuurid, mõtlematult neid väärtpabereid ostnud investorid ning neid lisagarantiideta rahastanud asutused – kõigil neil lasub vastutus, ning meie peame tagama, et see tulevikus ei kordu.

  Peter Skinner (PSE). - Härra juhataja, rämpslaenamise protsess on tõesti osutunud suureks probleemiks, mis põhjustas tänavu suvel aset leidnud finantshäireid. See oli arusaadav, kuid mis jääb pisut selgusetuks, on investorite ning vastaspoole identifitseerimine, mis võib sattuda tähelepanu alla ning olla tähelepanu all ka edaspidi, ning see identifitseerimine on olukorrast pääsemiseks meile ülimalt oluline.

Üldjoontes seisavad selle taga, nagu me täna kuulsime, keerukad finantsinstrumendid, mida mõned seostavad alkeemia sugulasteadusega. Ometi peame millegi ettevõtmiseks neid ning häirete mõju enne tähelepanelikult ja ettevaatlikult uurima. Kui pingutame vastureaktsiooniga üle, siis võib see kaasa tuua samaväärset kahju, nagu me nägime seda laenutoodete hinnatõusu näitel. Pidagem meeles, et see ei mõju hästi Lissaboni protsessile.

Niisiis, mis ikkagi Ameerika Ühendriikides juhtus, et mõnega nendest küsimustest ühele poole saada? Võib öelda, et talliuks suleti just siis, kui hobune oli põllul, ja nii see ka oli. Üldiselt öeldes oli rämpslaenu valdkond reguleerimata. See on hetkel tõsiasi, millele otseselt keskenduti, kuna seda sektorit puudutavad reguleerimis- ning õigusloomealgatused, nagu mulle öeldi, on tulekul. Samal ajal loodi Valge Maja egiidi all kõrgetasemeline töögrupp, mille ülesandeks on jälgida krediidireitingu agentuure ning keerulisi finantsvahendeid.

Sellest võime järeldada, et koostöö Ameerika Ühendriikide ning teiste ülemaailmsete turgudega on ülimalt oluline, kuna meie järeldused turgusid puudutava läbipaistvuse kohta on ühesugused. Kui me seda ei tee, siis kuna ülemaailmsed turud on üksteisega nii tihedalt läbi põimunud, võime kaotada palju sellest kasust, mida on võimalik ühiseid järeldusi jagades saada.

Mis juhtus Euroopa Liidus ning mis Ameerika Ühendriikides? Suhtun kindlustundega sellesse, mida on teinud komisjon ning muidugi ka Euroopa Keskpank ja Ameerika Ühendriikide föderaalreserv. Nad aitasid rahustada turge, mis oligi nimelt see, mida pidime tegema.

Ometi võin nõustuda mõne kõnelejaga täna siin selles, mis puudutab proportsionaalsete vastuste nõudmist ning seda toetada oma kindlustundele tuginedes. Arvan, et turvalisus ning eriotstarbelised vahendid, mida koos krediidireitingu agentuuridega põhjalikult uuritakse, peavad olema avatud veel põhjalikumale uurimisele ning läbipaistvusele, ning see on selge, nagu Pervenche Berès juba ütles. Kuid olgem ausad ning tunnistagem, et keerulistest finantsinstrumentidest arusaamine on meist paljude jaoks raskendatud, ning krediidireitingu agentuuride roll on endiselt lahtine.

(Juhataja katkestas kõneleja)

  Udo Bullmann (PSE). – (DE) Härra juhataja, meie kui eurooplaste investeeringud turul, millest me täna räägime, moodustavad peaaegu 10% või ligikaudu 300 miljardit eurot. Meil puuduvad andmed, kui suur osa nendest 300 miljardist eurost on seotud „halbade” riskidega, kuid 300 miljardit eurot pole kaugeltki tühine summa: see on ligi kolmekordne ELi aastaeelarve, ning praeguse kriisi mõju on juba tunda. Minu kodumaal, Saksamaal, Euroopa Liidu suurima sisemajanduse kogutoodanguga riigis, on meie ootused, mis puudutavad tulevasi äritingimusi, ümber hinnatud madalamateks. Kolmekuulised hoiused on muutunud oluliselt kallimaks, mis tähendab seda, et aktiivseid ning terveid ettevõtteid, mis vajavad vahepealset rahastamist, võivad oodata raskused.

Sooviksin teada, mis on need õppetunnid, mida me kõigest sellest oleme saanud. Peaaegu kõik kõnelejad on arutelu ajal maininud krediitreitingu agentuure. Kui antud arutelust huvituv kodanik, leian ma Internetist järgmise info, mis viitab volinik McCreevy kõnele Dublinis 5. aprillil 2005:

„Krediidireitingu agentuuride suhtes ELi määrust käesoleval ajal ei kohaldata, ütles siseturu volinik Charlie McCreevy oma kõnes Dublinis 5. aprillil 2005. Volinik McCreevy ütles, et tal pole plaanis välja anda krediidireitingu agentuuridele mõeldud määrust, kuid sellist võimalust „vaadatakse regulaarselt üle”. Ta hoiatas, et võtab selle sektori „kontrolli alla”.

– (DE) Volinik, millal lõpeb vaatlusperiood, millal oleme valmis tegutsema, millal suudame heita valgust krediidireitingu agentuuride mustale kastile selleks, et üles riputada avaliku skooritahvli nende tegevusest ning eksimustest? Meie süsteem on enesekeskne, ebaefektiivne ning kahtlemata möödunud aegade pärand. Tahaksin ausat vastust. Me ei saa ilmuda järgmistel valimistel 2009. aastal avalikkuse ette ja öelda: meil oli komisjon; see veetis viis pikka aastat tehes suurt tööd probleemi olemust määratledes.

  Harald Ettl (PSE). – (DE) Härra juhataja, see on komisjonile piisavalt selge sõnum. Võime juba ette näha, et Ameerika Ühendriikide laenukriis mõjutab ebasoodsalt ka meid. Tasumata hüpoteeklaenude arv ületab juba Ameerika Ühendriikide riigivõlga. Isegi spekulatsioonid, mis toetusid kinnisvara väärtustamisele tulevikus ning hüpoteeklaenude madalamatele intressimääradele, osutusid tühjaks mulliks. Nüüd avaldatakse Ameerika Ühendriikides üha selgemalt kartust uue majanduslanguse üle. Pealegi, kaheksale kümnest majanduslangusest annab tõuke kinnisvarakriis. Nüüd teame, et kriis oli ettenähtav, kuid krediidireitingu agentuurid ei tulnud oma valvekoerarolliga toime. Kõrge riskiteguriga kapitaliliigid võivad põhjustada meile kõigile ja majandusele suurt kahju ning seega ei tohi seda kontrollita või spekulantide hoole alla jätta. Läbipaistvuse, avalikustamiskohustuse ning ka kontrolli tingimused peavad olema tagatud. Komisjon peab esitama selleteemalised ettepanekud.

  Benoît Hamon (PSE). – (FR) Härra juhataja, kriis on suuruselt kolmas viimase 10 aasta jooksul. Kas seda oleks olnud võimalik vältida? Charlie McCreevy väidab meile, et oleks. Selleks peame õpetama vaeseid, kellel raha pole, ka raha mitte laenama.

Mida kujutab endast reaalne olukord? Selle kriisi peamised tegelaskujud ning süüdlased on Ameerika Ühendriikide riskantsete rämpslaenude võtjad. Oma kasumi suurendamiseks laiendasid laenuandjad oma klientuuri suurte finantsprobleemidega majapidamiste arvelt. Aastal 2006 anti pooled laenudest sissetulekuallikat kontrollimata. Need laenuandjad teenisid raha laenudelt, mida poleks tohtinud kunagi anda. Laenuandjaid toetasid nende omad pangad; ometi kontrollivad viimaseid omakorda direktorite nõukogu, audiitorid ja reguleerivad asutused. Sellele vaatamata ei takistanud see pankasid krediidiagentuuridele raha laenamast või müümast klientidele hüpoteeklaenuga tulutoovaid ent riskantseid finantstooteid.

Neid väärtpabereid, mis olid tagatud riskantsete hüpoteeklaenude turu poolt, ostsid suurtes kogustes riskifondid, mille alaliseks tegevuspaigaks on peamiselt igasugustest eeskirjadest vabastatud maksuparadiisid. Järelikult ei toiminud terve kontrollimis- ning järelevalveahel.

Mu küsimus on väga lihtne. Mida tõsist võtab nüüd ette komisjon, vältimaks finantsturgude kiiret liikumist Ameerika Ühendriikide kinnisvaraturule uute vahenditega homme, millega kaasnevad samad tagajärjed: aktsiaturu kriis ning seejärel kasvulangus?

  Elisa Ferreira (PSE). – (PT) Härra juhataja, volinik, daamid ja härrad, finantskriisid ei piirdu kunagi finantssfääriga. Käesoleva kriisiga kaasnevad piirangud krediiditingimustes ning neid oodates on hinnad hakanud juba tõusma, Keskpanga homsest otsusest hoolimata.

Ettevõtjate kindlustunne on märkimisväärselt vähenenud ning, vaatamata volinik Almunia optimismile, pole majanduskasvu võimalik laiendada ega kindlustada. On isegi mitmeid piirkondi, mis kannatavad tõsiste majandusraskuste all.

Täna on seda raske teha, kuid sooviksin teada, kuidas seletada kodanikele, et majapidamiste murettekitav võlgade kasv, riigisektori investeeringute stiimulite puudumine, Euroopa päritolu kaupade ekspordi ülehindamine intressimäärade juhtimise tõttu ning ka muud faktorid, on vältimatud ohverdused. See oli traditsiooniline vahend olematu inflatsiooni kontrollimiseks. Praegu on võimalused liigselt riskantsete finantsala ettevõtjate sammude selgelt ennustavate tulemustega toimetulemiseks piiratumad, ning need on sammud, mida me ei suutnud või ei tahtnud õigeaegselt reguleerida.

Arvan, et siit võime teha kaks järeldust. Esiteks, nagu juba mainiti, on finantsturgudel vaja parandada reguleerimist, läbipaistvust ning koostööd. Teiseks on tingimata vaja üle vaadata suhe rahapoliitika ning reaalmajanduse, perekondade, investeeringute ja tööhõive vahel.

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Härra juhataja, daamid ja härrad, minu sõnavõtt on lühike, kuna juba oma esimeses kõnes avaldasin nõukogu käesolevat teemat puudutavad põhiseisukohad.

Tahaksin nüüd tänada kõiki siinviibijaid kõnede ning ettepanekute eest ja öelda, et tegin neist ning teie muredest endale märkmeid, eriti just neist, mida ma nimetaksin ühiskondlikeks, see tähendab hiljutise finantskriisi võimalikest tagajärgedest kodanike jaoks. Peame seda punkti silmas kui aspekti, mille üle tundsid muret mitmed parlamendiliikmed.

Soovin veel kord kinnitada, et meie, nii eesistujariik kui nõukogu, jätkame tööd järelevalvetavade ühtlustamise alal ning samuti skeemide ja mehhanismidega, mis võimaldavad pidevalt usaldatavusnormatiivide raamistikku parendada.

Nii nõukogu kui komisjon mainisid, et hetkel näitavad olemasolevad andmed, et oleme oma majandus- ning finantseesmärgid täitnud: defitsiiti puudutava eesmärgi, ning ka majanduskasv ning tööhõive on kasvujoonel. Ometi jääme selles osas täiesti realistlikeks, ja – kuna realismi siin juba mainiti – sooviksin, et ka eesistujariik ning nõukogu jääksid realistlikeks. Võtame tähelepanu alla kõik teemad, võimalikud tulevikuarengud, ning eesistujariik ja nõukogu, kuna see on neile kohane, tegutsevad vajadusel sobival moel ja algatavad vastuse igale kahtlusele ning probleemile, mis võib tekkida.

  Joaquín Almunia, komisjon. − (ES) Austatud juhataja, seoses reaalmajanduse häiretega või teisisõnu kriisiga, kui te eelistate seda nimetada nii, mis leidis aset finantsturgudel viimaste nädalate jooksul, kordan, et meie esialgsete hinnangute kohaselt – avaldame prognoosid teisipäeval – kuid ka arvamuste kohaselt, mida on avalikustanud teised asutused ning riiklikud ja eraõiguslikud institutsioonid, saab häirete mõju majandustegevustele, majanduskasvule ning tööhõivele Euroopa riikide majandustes 2007. aastal olema tuntav, kuid seda õige vähesel määral.

Suur osa 2007. aasta tulemustest on juba garanteeritud kahest esimesest kvartalist pärit tulemuste põhjal, samuti meie praegust majandusolukorda peegeldava kolmanda kvartali olemasoleva informatsiooni põhjal ja majandusliku taastumise positiivse inertsi põhjal, mis rajatud headel ning tugevatel, aastast 2006 pärit alustel.

Riskid saavad selgema kuju, mida lähemale me liigume aastale 2008. Meie maikuu prognooside kohaselt mõjutas juba 2008. aasta kasvumäärasid küpsev majandustsükkel ning keskpankade langetatud rahanduspoliitilised otsused. Nii Euroopas kui väljaspool on käesolev finantskriis, finantshäired ja nendega kaasnev laenutingimuste karmistamine suurendanud või suurendab nüüd 2008. aasta tulemuste langemise ohtu, kuid leian siiski, et veel on vara teha lõplikku analüüsi, mis viiks sellel teemal lõppjäreldusteni.

Peame lootma, et sedavõrd kuivõrd need paljud faktorid, mis on viimaste nädalate häireid soodustanud, seonduvad usaldusega, on juhul, kui me taastame usalduse ning panustame usalduse parandamiseks või tugevdamiseks rangele visioonile ja olukorra diagnoosimisele, tõotavad 2008. aasta tulemused olla paremad või vähem murettekitavad kui mõnele tundub.

Arvan, et enamik kõnelenutest nõustuvad üldjoontes selles, mis põhjustas volatiilsuse kasvu ja häireid finantsturgudel, ning samuti arvan, et lahenduste leidmise vajalikkuse osas valitseb nõusolek. Siiski ei ole need lahendused kerged ning me ei tohiks reageerimisega üle pingutada.

Just nagu head näitlejad teatris, ei tohiks head poliitikud reageerida kriisiolukordades liiga jõuliselt. Peame tegema üksikasjalikuma analüüsi ja faktidest palju rohkem aru saama, ja leidma efektiivsed lahendused olemasolevatele, ilmselgetele ning veel avastamata väljakutsetele.

Kui me heidame pilgu tagasi parlamendi aruteludele või näiteks Valuutafondi või Keskpanga aruannetele finantsstabiilse kohta, Euroopa Komisjoni analüüsidele ja meie endi hiljutistele sõnavõttudele, siis me ei teadnud kus ja millal sarnane häire ilmneb, kuid teadsime info põhjal finantsturgude arengu, finantsinstitutsioonide poolt kasutatavate keerukate instrumentide ning tehnoloogiate kohta, et häirevõimalus oli olemas. 

Kordan seda, mida mainisin alguses: Euroopa majandus püsib ikka veel tugevatel alustel. Euro kaitseb meid. Jällegi on see tõestanud oma võimet kaitsta ja neelata endasse vapustused, mis muudel tingimustel, enne euro kasutuselevõttu, oleks meile kaasa toonud palju suuremaid raskusi, seda nii rahalisest kui finantsilisest seisukohast lähtudes ning meie reaalmajanduses, ja lõpetuseks, arvan, et Euroopa Keskpank käitus augustis oma kohustusi täites mõistlikult ning õigesti.

  Charlie McCreevy, komisjoni liige. − Härra juhataja, võtan korraks sõna. Olen täiesti nõus, et me ei saa jätta tähelepanuta järelevalvet puudutavaid katsumusi, mis kerkisid aina keerulisemaks muutuvate finantstoodete ning bilansiväliste vahendite tõttu. Ei saa me olla ka naiivsed ning uskuda, et Basel I, Basel II ja Solvency II lahendavad kerkinud probleemid. Õppetunde on veel, ning mainin neid ka edaspidi.

Nagu ma oma avasõnas mainisin, arvan, et kerge, põhimõtteline reguleerimine on parim lähenemisviis. Olen kindel, et suurem õiguslik reguleerimine oleks praegu halvim, mida me finantsturgudele teha saaksime. Igal juhul olen seisukohal, et suurema reguleerimise järele pole vajadust. Poul Nyrup Rasmussen võib üllatuda teada saades, et nõustun millegagi, mida ta on avalikult toetanud, nimelt suurema läbipaistvusega. Siiski on selle saavutamiseks ka teisi võimalusi peale reguleerimise.

  Juhataja. − Arutelu on lõppenud. 

Kirjalikud avaldused (artikkel 142)

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Selle arutelu eesmärk oli selgitada käesoleva hetke põhiküsimust, see on rahanduse ebastabiilsuse tekkepõhjust. Probleemi kindlakstegemisest pärast selle ilmnemist ei piisa. Abinõude pakkumisest on abi vähe, kuna praktikas leevendavad need teatud tagajärgi vaid ajutiselt, ent lühemas ning pikemas perspektiivis ei muutu midagi.

Me kõik teame, et reaalmajandus põhineb kauba tootmisel, turustamisel ning tarbimisel vastavalt inimeste vajadustele, olgu need vajadused tegelikud, kujuteldavad või reklaami abil loodud. See tähendab, et ringluses olev raha peab sellesama reaalmajandusega kokku langema; ning ometi nende ahnusest, kes soovivad veel rohkem raha teenida, rajati väärtpaberibörsid ja tekkisid spekulatiivsed kasumisaajad kasiinomajanduse näol, tõugates tootmissektori teisele kohale ning julgustades rahanduse osakaalu suurenemist majandussüsteemis.

See ongi antud probleemi juur, mida keskpangad püüavad leevendada, lastes ringlusesse rohkem raha ning tõstes intressimäärasid. Mainitud protsessidel on omad piirangud ning nendega kaasneb oht uute spekulatsioonimullide tekkeks või reaalmajanduse jätkuvaks kahjustamiseks, suurendades perekondade kulusid.

12. Kõrbestumise vastu võitlemise konventsioon (arutelu)

  Juhataja. − Järgmine päevakorrapunkt on arutelu teemal

– suuliselt vastatav küsimus (http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?type=OQ&reference=O-2007-0049&language=ET" - B6-0140/2007), mille esitas Miroslav Ouzký keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni nimel nõukogule: Madridis 3.–14. septembril 2007. aastal peetava kõrbestumise tõkestamise konventsiooni osaliste konverentsi eesmärkide kohta ja

– suuliselt vastatav küsimus (http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?type=OQ&reference=O-2007-0049&language=ET" - B6-0312/2007), mille esitas Miroslav Ouzký keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni nimel nõukogule: Madridis 3.–14. septembril 2007. aastal peetava kõrbestumise tõkestamise konventsiooni osaliste konverentsi eesmärkide kohta.

  Miroslav Ouzký (PPE-DE), autor. – (CS) Austatud juhataja, esmalt soovin vabandada tõlkide ees, kuna ma ei ole midagi kirjalikult ette valmistanud ja seetõttu ei ole mul olnud võimalik esitada neile eelnevalt oma ettekande kirjalikku teksti. Sellegipoolest annan oma parima, et rääkida aeglaselt ja lühidalt, sest teema, millest kõnelen, on oma iseloomult arusaadav.

Keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni esimehena sooviksin tunnustada Portugali eesistujariigina selle eest, et ta on oma programmis seadnud üheks tähtsamaks eesmärgiks tegelemise kõrbestumise ja veepuuduse probleemidega. See on üks põhjuseid, miks ma eriliselt tervitan eelmainitud saabuvat konverentsi.

Te olete hästi teadlikud asjaolust, et parlament ja EL tervikuna peab kliimamuutust eelseisva perioodi peamiseks väljakutseks ning samuti on hästi teada, et veepuudus ja jätkuv kõrbestumine on kliimamuutuse pöördumatud tagajärjed.

Ma kuulun nende hulka, kes on veendunud selles, et me peame ette valmistuma kliimamuutuse mõju suhtes, selle asemel, et püüda seda meeleheitlikult ohjeldada, sest tõenäoliselt meie jõupingutused selles suunas on määratud luhtuma. Tänapäeval teame kindla tõsiasjana, et Euroopa ja eriti selle lõunapoolsed piirkonnad peavad hakkama toime tulema veepuuduse ja pinnase degradatsiooniga.

Aruteludest kliimateemadel selgub, et atmosfääriõhu kuivus põhjustab jätkuvat kõrbestumist, mis omakorda toob kaasa edasise kliima soojenemise. Sellest nõiaringist väljamurdmine osutub väga raskeks. Minu küsimus oma komisjoni nimel komisjonile ja nõukogule on järgmine: milliseid praktilisi samme kavatsevad astuda komisjon ja nõukogu? Kas tänasel päeval on selge, mida on võimalik ette võtta liikmesriikide tasemel ja mida saab teha Euroopa tasemel?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistujal. – (PT) Austatud juhataja, daamid ja härrad, esmalt soovin tänada härra Ouzkýt viitamise eest Portugali eesistumisperioodi keskkonnaprogrammile, iseäranis selle põua ja kõrbestumisega seotud probleemidele. Tegelikult on see Portugali eesistumisperioodi üks prioriteete ja sooviksin nüüd välja tuua hiljuti Portugalis toimunud mitteametliku keskkonnaministrite nõukogu kohtumisel selles valdkonnas saavutatud tulemused.

Ma ei hakka ette lugema kõiki eesistujariigi järeldusi antud teema kohta. Siiski pean neid väga huvitavateks ja seetõttu palun teid neile järeldustele tähelepanu pöörata, eriti neile, mis puudutavad võitlust põuaga ning põua ja keskkonna vahelisi seoseid, samuti meetmetele, mida me saame ja peame rakendama selle üha kasvava probleemiga tegelemiseks.

Sooviksin ka üksikasjalikumalt rääkida ÜRO kõrbestumise tõkestamise konventsiooni osaliste konverentsist, mis on samuti käesoleva istungjärgu oluline osa; nagu te teate, toimub see konverents nüüd Madridis 3. kuni 14. septembrini.

23. juulil kinnitas nõukogu järeldused, milles on välja toodud need prioriteedid, mida EL peab toetama osapoolte konverentsil, mis on konventsiooni kinnitamisest alates järjekorras kaheksas konverents. Teile saab teatavaks, et komisjon toetab istungjärkude vahelisel ajal tegutseva valitsustevahelise töögrupi poolt välja töötatud 10aastase strateegilise plaani ja ÜRO konventsiooni tõhusama elluviimise raamistiku vastu võtmist kaheksanda osaliste konverentsi poolt, ja me ootame innukalt selle rakendamist.

Me oleme teadlikud kodanikuühiskonna rolli tähtsusest selles kontekstis, eriti kohalikul tasandil ning me toetame seda; seetõttu peame julgustama kõigi kodanikuühiskonna osalejate aktiivsemat osavõttu ÜRO kõrbestumise tõkestamise konventsiooni elluviimisest ja osalemist selles protsessis.

Samuti saate te teada, et osaliste konverents asetab rõhu seosele vaesuse ja kõrbestumise vahel, et täpselt välja selgitada konventsiooni võimalused, tihedas koostöös teiste asjaomaste osalejatega maailmas ja regionaalsel tasandil, anda oma panus võitluses vaesusega. Nõukogu peab tähtsaks konsensusele jõudmist konventsiooni parendatud jälgimissüsteemi osas, mis rajaneb kuivade alade säilitamise, haldamise ja jätkusuutliku majandamise standarditel. Selline süsteem võimaldab mõõta eelnevat seisundit ja käesoleval ajal tehtavaid edusamme.

Teaduse ja tehnoloogia arengu komiteel on peamine roll konventsiooni teadmistepõhisuse parandamisel, mis võimaldab teha otsuseid ja rakendada meetmeid tugevamatele alustele tuginedes. Euroopa Liidu Nõukogu käsitleb kõrbestumise, kliimamuutuse ja bioloogilise mitmekesisuse väljakutseid üksteist vastastikku täiendavate nähtustena, millele tuleb läheneda koordineeritult, asjakohaste poliitiliste vahenditega sünergia saavutamiseks nende vahel ja seega nende tõhusamaks muutmiseks. Samuti arvab nõukogu, et muud elulise tähtsusega tegurid on piisavate rahaliste vahendite võimaldamine, kõrbestumisega võitlemise algatuste tulemuslik haldamine ja rahastamine ning samuti konventsiooni sekretariaadi aktiivne ja tulemuslik tegevus.

Põud nagu ka kõrbestumine, on väga tõsine põhjus muretsemiseks. Nõukogu on kindlalt veendunud, et nende ohtudega – põud ja kõrbestumine – on võimalik tulemuslikult tegeleda ainult tihedas rahvusvahelises koostöös. Seetõttu püüab Euroopa Liit saavutada oma eesmärke selles valdkonnas koostöös kolmandate riikidega. Selles kontekstis soovin teile meenutada, et oma iga-aastasel kohtumisel, mis toimus 25. mail käesoleval aastal, võttis AKV-EÜ ministrite nõukogu vastu ühisavalduse põua ja kõrbestumisega võitlemise kohta.

Kõnealune AKV riikide ja Euroopa Liidu ühisavaldus tunnustab ÜRO kõrbestumise tõkestamise konventsiooni tähtsust vaesuse vähendamisel ja ÜRO poolt üles seatud aastatuhande arengueesmärkide saavutamisel.

Samuti toetab avaldus 10aastase strateegilise plaani vastuvõtmist osaliste konverentsi poolt ja nõuab tungivalt kõigi osaliste koostööd ÜRO konventsiooni tulemuslikkuse tõhustamiseks. Seetõttu peame väga oluliseks püstitada rakendustegevuseks kindel arv teadusuuringute andmetele tuginedes valitud prioriteete ja kasutada vastavaid näitajaid edusammude mõõtmiseks.

Teisalt, kodanikuühiskonna suurem kaasatus, kõigi osalejate parendatud suhtlemine ja omavaheline dialoog annavad meie arvates samuti oma panuse – sealjuures märkimisväärse – ÜRO kõrbestumise tõkestamise konventsiooni tulemuslikumasse elluviimisesse.

  Joaquín Almunia, komisjon. − (ES) Austatud juhataja, daamid ja härrad, Euroopa Ühendus omistab ÜRO kõrbestumise tõkestamise konventsioonile alates selle allkirjastamisest 1994. aastal väga suurt tähendust vaesuse leevendamisel. Konventsioon töötati välja peamise tööriistana, mis aitab jätkusuutliku maakasutusega seotud eesmärkide saavutamist, et võidelda nälja ja vaesusega.

Komisjon peab siiani konventsiooni vaesuse ja kõrbestumise vastase võitluse otsustavaks osaks; konventsioon on siiani unikaalne foorum, millel on vajalik kompetents ja maapinna kõlbmatuks muutumise kogemustest järelduste tegemiseks ja uute lähenemiste väljatöötamiseks sellega tegelemiseks, ning konventsioon on palju saavutanud, kuid nagu me kõik hästi teame, on selles osas veel väga palju teha.

Konvendi jooksev töö on keskendunud võtmeküsimustele rakendustegevuses nagu integratsioon ja omavaheline seotus strateegilise koostööplaani raames. Mõjutatud riigid, samuti ka doonorriigid, peavad kindlustama konventsiooni arengu tiheda seotuse teiste otsustava tähtsusega arengualgatustega ja iseäranis peavad nad tagama vastava protsessi ja selle toimimise asjassepuutuvas riigis endas.

Mis puutub Euroopa Liidu eesmärkidesse Madridis toimuval konverentsil, siis esiteks valmistab komisjonile heameelt asjaolu, et konverentsil osaleb ühenduse delegatsioonis ridades neli Euroopa Parlamendi liiget. Konventsioon on astumas teise aastakümnesse ja peab end kohandama uutele väljakutsetele vastamiseks ja uute võimaluste ärakasutamiseks. See tähendab konventsiooni vahendusel rakendatavate meetmete läbivaatamist, et maksimeerida meie töö tulemuslikkust ja tõhusust võitluses maa degradatsiooni ja vaesusega.

Sel eesmärgil on ELi peamine eesmärk Madridi konverentsil konventsiooni paremaks kohaldamiseks 10aastase strateegilise plaani vastuvõtmine, mille töögrupp on välja töötanud 2005. aastal toimunud osaliste viimase konverentsi lõppjäreldusest tulenevalt. See plaan, mida Euroopa Liit tugevalt toetab, esindab osaliste ühist uuenenud visiooni kavandatavast strateegilisest tegevussuunast järgmise kümne aasta jooksul. Kui ühine visioon kinnitatakse, mida me loodame, siis peame looma hästitoimiva rakenduskava, et maksimeerida konventsiooni sekretariaadi ja selle teiste institutsioonide töö tulemuslikkust.

Lõpuks, reformipaketiga kaasneb kõigile osalistele vastuvõetav realistlik eelarve, mis näeb ette kavandatud tegevustega kooskõlas olevad kulutused, täites väga rangelt läbipaistvusele ja selgusele esitatavaid nõudeid. Nagu nõukogu eesistuja ütles, on üldasjade ja välissuhete nõukogu juulis tehtud järeldustes vastu võetud kõikehõlmav lähenemine teemale, millest kõnelesin.

  Cristina Gutiérrez-Cortines, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (ES) Austatud juhataja, ma olen uhke selle üle, et parlament on suutnud välja töötada resolutsiooni esitamiseks järgmisele konverentsile, mis juba toimub ÜRO korraldusel Madridis. Olen samuti uhke selle üle, nagu ma just äsja teada sain, et Hispaania parlament on meile andnud loa, mis on täiesti erakordne, ja mille eest ma tänan Hispaania kongressi presidenti hr Marínit, sõna võtta ja me kavatseme seda teha Hispaania parlamendi plenaaristungil.

Siiski olen ma kõrbestumise teema suhtes skeptilisel seisukohal. Euroopa Komisjoni dokumendid näitavad, et viimaste aastate vältel antud abi ja rakendatud poliitika ei ole andnud nõutavaid tulemusi. Miks? Sest kõrbestumise vastane poliitika nõuab integreeritud süsteeme ja ühtset lähenemist kõigile vaatepunktidele, kuid õnnetuseks tegutsevad asjaomased võimuorganid eraldatuna: põllumajandus ei toimi koos keskkonnaga, veepoliitikaga tegeletakse eraldi ja tegelikult on kõrbestumise probleemid enneolematult suured, näiteks võib tuua Vahemere juhtumi, kus suurel maa-alal on inimtegevus lakanud ja see on hüljatud.

Sama Euroopa põllumajanduspoliitika põhjustab maa mahajätmist lõunas ja üle kogu Euroopa ning ühine põllumajanduspoliitika hakkab märkimisväärselt mõjutama kõrbestumist. Rääkimata kliimamuutusest, mis on valdkond, kus midagi ei võeta ette juba ilmnenud veepuuduse ja jääliustike sulamise probleemiga, millel on absoluutselt kindel mõju mullastiku olukorrale.

Seetõttu sooviksin juhtida riikide tähelepanu sellele, et märkuste tegemise asemel peaksid nad välja töötama asjakohased poliitikad ja rakenduskavad, sest siin on tõesti küsimus koostööprojektides, mille raames riigid peaksid tegelema aktiivse ja integreeritud poliitikaga. Ma arvan, et me teame kõike kõrbestumisest, kuid sellele on järgnenud väga vähe tegusid.

Meie sõnum on selline, et Euroopa aitab oma ühise poliitikaga.

  María Sornosa Martínez, fraktsiooni PSE nimel. – (ES) Austatud juhataja, volinik, daamid ja härrad, vastavalt ÜRO keskkonnaprogrammile ähvardab kõrbestumine veerandit maakera pindalast, samuti 250 miljonit inimest ja rohkem kui miljardi elaniku elatisvahendeid 100 riigis põllumajanduse ja karjakasvatuse tootlikkuse languse tõttu.

Vaesus, poliitiline ebastabiilsus, metsade maharaiumine, ülekarjatamine ja väärad tavad on tegurid, mis vähendavad maa tootlikkust. Seetõttu ma loodan, et Madridis, rohkem kui 13 aastat pärast ÜRO kõrbestumise tõkestamise konventsiooni ellukutsumist, arutab rahvusvaheline koosseis konventsiooni enda reformimist, et kaasata meetmeid, mis võimaldavad selle nähtuse vastu tõhusamalt võidelda, eriti arutusele tulev 10aastane strateegiline plaan.

Pinnase erosioon, kontrollimatu linnastumine, viljaka maa kaotamine, tulekahjud, metsade raadamine ja veevarude ülemäärane kasutamine on mõned põhjused, mis selgitavad suure osa maapinna väljakurnatust kuivades, poolkuivades ja alaniiskete alade kuivades osades ning need põhjused viivad meid halastamatult planeedi jätkuva kõrbestumise suunas, mida me peame püüdma kõikvõimalike vahenditega peatada.

Samuti peame meeles pidama, nagu ka eelnevad kõnelejad on öelnud, et kõrbestumine annab oma panuse kliimamuutusesse, kuna põhjustab pinnase degradatsiooni ja taimestiku hävimist, mille tagajärjel suureneb saaste, seetõttu oleks suureks abiks taasmetsastamise poliitika toetamine, et taastada ja muuta põuaste piirkondade tingimusi.

Mis puutub Euroopa Liitu, siis siin pean põhiliseks Euroopa Põuavaatluskeskuse loomist kiiremas korras, teema, mida oleme täiskogul korduvalt arutanud, keskus, kus kogutaks teadmust, pakutaks leevendavaid abinõusid ja jälgitaks põua kohutavaid mõjusid, eriti Euroopa lõunapoolses osas. Õnnetuseks on meile Hispaania kaguosas see probleem väga tuntud, seetõttu teen ettepaneku vaatluskeskuse asutamiseks Euroopa Keskkonnaagentuuri Maakasutuse teemakeskuse juurde Barcelonas, nagu soovitas keskkonnaminister Cristina Narbona, või Keskkonnauuringute Vahemere Keskuse või Kõrbestumise Uuringute Keskuse juurde, mis mõlemad asuvad Valencias ning on oma multidistsiplinaarse töö keskendanud kõrbestumisega seotud valdkondadele ning neil on suur rahvusvaheline kogemus.

Ma arvan, et on hädavajalik ühenduse institutsioonide suurem kaasamine kõrbestumise teemaga tegelemisesse, et Euroopa Liidul oleks selles valdkonnas samasugune teednäitav roll nagu tal see on võitluses kliimamuutusega.

Sooviksin sõnavõtu kokku võtta öeldes, et selle probleemiga võitlemine on peamine väljakutse, mitte ainult keskkonnakaitselisest vaatepunktist, vaid ka inimeste ja inimõiguste seisukohalt, sest paljud inimesed põgenevad oma maadelt suuresti kõrbestumisest põhjustatud nälja ja vaesuse tõttu.

  Satu Hassi, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (FI) Austatud juhataja, daamid ja härrad, minu tänusõnad härra Ouzkýle ja teistele suurepärase resolutsiooni ettepaneku eest.

ÜRO uuringutele tuginedes mõjutab kõrbestumine praegu otseselt 100 kuni 200 miljonit inimest. On potentsiaalne oht rohkem kui miljardile inimesele ja võimalik isegi kuni kahele miljardile inimesele. see ei ole ainult Sahaara laienemise või muu sarnase nähtuse küsimus. Kõrbestumine, pinnase viljakandvate kihtide ja taimestiku kadumine leiab aset kogu maailmas, alates Hispaania rannikust kuni Hiina tasandikeni. Peaaegu kolmandikku maakera maismaaosast ähvardab kõrbestumine. Koguni 40 % haritavast maast on praegu väga halvas seisukorras. Olukord on kõige halvem Kesk-Aasias, kus kolmveerand maast on viljatu.

Kliimamuutus soodustab kõrbestumist, kuigi siiani on seda põhjustanud peamiselt kohalik tegevus nagu metsaraie ja ebakohane majandamine, niisutus ja loomakasvatusmeetodid. Kui kliimamuutus soodustab kõrbestumist, siis kõrbestumine süvendab kliimamuutust, sest pinnase süsiniku sidumise võime vähenemise tagajärjel suureneb lõpptulemusena süsinikuheide atmosfääri. Kui me ei tegutse mõistlikult, järjekindlalt ja koheselt, siis võime tekitada nõiaringi.

Kõrbestumisega võitlemine toob kaasa nälja ennetamise ning sellest tulenevalt konflikti ennetamise. Eelmise aasta juunis andis ÜRO hoiatuse, et järgmise 10 aasta jooksul võib kõrbestumine sundida 50 miljonit inimest oma kodusid maha jätma, peamiselt alam-Sahaaras Aafrikas ja Kesk-Aasias. See tähendab samuti, et üha rohkem inimesi proovib tulla Euroopasse ebaseaduslikult.

Darfuri kriisi kirjeldatakse esimese kliimamuutusest tingitud konfliktina. Vee nappus on vaid selle kriisi üks aspekt. Rohkem tunnistatakse, et pikaajaline veepuudus ja maa tootlikkuse langus on aidanud konflikti õhutada.

Nagu resolutsioonis märgitud, on säästvaks maakasutuseks vajalik teha investeeringuid. Kõrbestumise tõkestamise meetmed on oluliselt odavamad kui selle tagajärjed. Väikese ulatusega hoiatav näide on Lihavõttesaared. Kunagi oli seal õitsev kultuur, kuid pärast metsade maharaiumist halvenes ka pinnas ja saared muutusid kuivadeks rohumaadeks, ja hästi edenenud kultuur varises kokku lühikese ajavahemiku jooksul. Kui me tegutseme mõistlikult, järjekindlalt ja sihipäraselt, siis võime päästa kogu inimkonna samast saatusest.

  Roberto Musacchio, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (IT) Austatud juhataja, daamid ja härrad, eelseisev kaheksas kõrbestumist käsitlev konverents on erakordselt tähtis võimalus arutleda teemat asjakohasel ÜRO foorumil, kuid see nõuab samuti asjakohaseid vastuseid tekkinud dramaatilisele olukorrale.

Kliimamuutus kiirendab juba käimasolevaid protsesse, mis mõjutab väga haavatavaid piirkondi nagu Aafrika, kuid mis pole levinud veel meie kontinendile. Nälg ja haigused, piibellikus mastaabis toimuv migratsioon ja tulekahjud on meie tulevik, kuid ka juba olevik.

Seetõttu peame tegema jõulised ja selged valikud. Esiteks on loomulikult vaja rakendada Kyoto protokolli mehhanisme ja lõpuks allkirjastada Kyoto-järgne kokkulepe, mitmepoolne kokkulepe, milles sisaldub tegevusjuhiste kava teistsuguse tuleviku jaoks. Edasised valikud on vajalikud ka selleks, et kohanduda elutegevuse kaitsemiseks. Eksisteerib reaalne tragöödia ja selle nimi on vesi. Vee kättesaadavus on takistatud või tõenäoliselt muutub selle kättesaadavus olematuks üha rohkematele miljonitele inimestele.

Sel põhjusel peaksime vastu seisma selle elutähtsa ressursi erastamise protsessile. Vee kättesaadavus peab olema tagatud ja sellest peaks saama tõeliselt ühine kogu inimkonnale kuuluv väärtus, sealhulgas kasutades ÜRO pühalikku tõotust, millest tulenevalt on võimalik kehtestada selle õiguse tagamine avaliku korra eeskirjadega.

Kõrbestumise vastu võitlemiseks on vaja arendada kliimaga seotud rahastamispoliitikat. Näiteks tuleks edendada ja julgustada kõiki häid kogemusi, mis võimaldavad CO2 neeldumist põllumajandusliku tegevuse ja metsanduse abil. See võiks viia ka ühise põllumajanduspoliitika poolt pakutavate valikute läbivaatamisele, mis on julgustanud hajutama kõrbestumise ja tulekahjude riskiga seotud tootmistegevust. Tuleks uuesti läbi vaadata valikud nagu energiatootmiseks mõeldud biomassi intensiivne kasvatamine.

Ka Euroopas on vajalik asjaomane ja tugev pinnase, vee ja õhuga seotud poliitika. Sellel põhjusel ei pea me püstitama tõkkeid, nagu seda on parlamendis teinud Euroopa Rahvapartei esindus, vaid selle asemel tuleks tervitada komisjoni poolt päevakorrale tõstetud pinnasekaitse raamdirektiivi. Kõrbestumist on samuti põhjustanud poliitiline suundumus. Me peame sellega võitlema hea poliitika abil.

  Johannes Blokland, fraktsiooni IND/DEM nimel. – (NL) Austatud juhataja, Euroopa Liidu piires on alasid, mis langevad pikaajaliste põuaperioodide ja selle hävitava mõju ohvriks igal aastal või paari aasta tagant, seetõttu oleks hea seda arvesse võtta poliitilises tegevuses. Tegelikult on kõrbestumisel kaks põhjust: üks on looduslik ja teine on inimtegevus. Põud on loodusnähtus, mis halvendab mullastikutingimusi, eriti koosmõjus inimtekkeliste põhjustega nagu põllumajandusmaa, metsade ja veevarude halb majandamine. Siis suureneb kõrbestumise risk kiiresti ja jätkuvalt eriti Euroopa Vahemere piirkondades. Praegu, kui paljud kliimateadlased prognoosivad temperatuuri tõusu koos erakorralise põua suurenenud riskiga, on hea kasutusele võtta ennetavad meetmed põua, sealhulgas ka kõrbestumise mõju piiramiseks.

Minu arvates peab poliitika olema suunatud nii looduslikele kui inimtekkelistele kõrbestumise põhjustele. Mis puudutab looduslikke põhjuseid, siis on oluline kasutada olemasolevaid veevarusid nii otstarbekalt kui võimalik. Kus võimalik, tuleb vett varuks hoida ja vältida mulla läbikuivamist. Viimase saavutamiseks on üks võimalus tagada korralik metsamajandus. Veevarude hea majandamine on samuti oluline.

Siin saab ära kasutada ka olemasolevaid veesektori õigusakte. Minu kodumaal, Madalmaades, on olemas riiklik koordinatsioonikeskus, mis lülitub tegevusse põuaohu korral ning rakendab meetmeid kohalikul tasandil. Euroopa või ÜRO tasandil võib sätestada raamistiku, kuid tegelik elluviimine peab toimuma kohapeal riiklikul või piirkondlikul tasandil.

Vabatahtlikud partnerlused probleemsete piirkondade vahel kogemuste vahetamiseks nende küsimustega tegelemiseks tuli mulle pähe kui veel üks toimiv võimalus. Partnerlused võiksid eksisteerida teadmuspõhisel kujul sisendiga nii poliitika kui teadustegevuse poolt. Sellised algatused juba eksisteerivad seoses üleujutusriskide hindamist ja maandamist käsitleva direktiivi rakendamisega ja nende mõju on osutunud positiivseks.

  Roberta Alma Anastase (PPE-DE). - (RO) Austatud juhataja, daamid ja härrad, üleilmne soojenemine on oht, mille pikaajalised mõjud on hävitavad. Käesoleval suvel olime tunnistajaks Kreekas ja teistes Euroopa riikides olnud kuumalainele, üleujutustele Suurbritannias ja erakorralisele põuale Rumeenias.

Rumeenias avalduvad üleilmse soojenemise mõjud üha selgemalt Dobrogeas, lõunapoolsel kiltmaal ja läänepoolsetel liivaväljadel. Tulenevalt üleilmsest soojenemisest on Rumeenia koos Hispaania, Kreeka ja Itaaliaga nende riikide hulgas, mis 2015. aastaks on kliimamuutusest kõige rohkem mõjutatud. Peaaegu veerand Rumeenia territooriumist muutub järgmise 20 aasta vältel põuaseks ning paljud taimeliigid kaovad.

Kõrbestumise mõjud on juba nähtavad. Rumeenia olukord ei ole Euroopa Liidus ainulaadne ja selleks peame me koos tegutsema, tuginedes solidaarsuse põhimõttele, millele Euroopa projekt on rajatud.

10 aastat pärast ÜRO kõrbestumise tõkestamise konventsiooni kehtima hakkamist antavad hinnangud viitavad suurenevale kõrbestumisele, samal ajal puudub riikide reaktsioon sellele. Kui negatiivsete tegurite kõrvaldamiseks meetmeid ei võeta, siis jätkub kõrbestumine igavesti või kulutused keskkonna taastamiseks kasvavad pidurdamatult.

Kallid kolleegid, kõrbestumise ennetamine on jõukohasem kui selle kõrvaldamine. Asjatundlik maaviljelus, suurendatud tähelepanu niisutussüsteemidele ja strateegiate väljatöötamine kuivade alade elanikele töökohtade tagamiseks väljaspool põllumajandussektorit võiksid olla lahenduseks kõrbestumise ennetamisel.

Pingutuste tulemuslikkuse tagamiseks võitluses kõrbestumisega peame välja arendama integreeritud arengukavad riigi, kohalikul ja rahvusvahelisel tasandil. Samal ajal peab konventsiooni elluviimine olema tihedalt seotud jõupingutustega kliimamuutuse piiramiseks.

Ülalnimetatud seisukohti arvesse võttes soovin esitada komisjonile küsimuse: kas komisjon kavatseb Madridi konverentsil teatada strateegia muutmisest või ümbersõnastamisest ning võtta ELi nimel konventsiooni puudutavaid uusi kohustusi, võttes arvesse kõige hiljem ühinenud riike?

  Edite Estrela (PSE). – (PT) Roheline raamat kliimamuutuse kohta juhib tähelepanu looduslikele nähtustele, mida kliimamuutus raskendab.

Eeldatavalt põhjustab kliimamuutus vihmasadude vähenemist, kõrgemaid temperatuure ning kuumalainete ja põuaperioodide sagedasemat esinemist, mis viib laienevale kõrbestumisele. Erinevalt teistest loodusõnnetustest ei mõjuta põud infrastruktuuri, vaid toodangut ja keskkonda, samuti ka kohalike elanike elu.

Üks põua tõsisemaid tagajärgi on raskused elanikkonna varustamisel joogiveega. Uurimused näitavad, et põud ja üleujutused tapavad rohkem inimesi kui ükski teine loodusõnnetus. Enamgi veel, rohkem kui 8 miljonit inimest sureb igal aastal reostunud vee tarvitamise tagajärjel, näiteks düsenteeria, koolera ja kõhutüüfuse tõttu.

Arengumaades põhjustab joogivee nappus 80% haigustest ja surmadest. Rohkem kui 4500 last sureb iga päev veepuudusest tingitud haigustesse. Polnud juhuslik, et paar päeva tagasi Lissabonis toimunud keskkonnaministrite mitteametlik kohtumine oli pühendatud veepuuduse ja põuaga seotud probleemidele, mis on Portugali eesistumisaja keskkonnaprogrammi üks peamisi tegevusi ja prioriteete, nagu riigisekretär juba mainis. On lootus, et osaliste konverents võtab vastu asjakohased otsused võitluseks põua ja kõrbestumisega ja et Euroopa institutsioonid annavad samuti oma panuse.

Lõpetuseks sooviksin lühidalt korrata ettepanekuid, mille tegin raportis loodusõnnetuste kohta, eriti Euroopa Parlamendi poolt vastu võetud ettepanekuid: Euroopa Põuavaatlus- ja kõrbestumiskeskuse loomine, et koguda teavet ja tagada asjakohane vastutegevus; ennetusmeetmete rakendamine põuariski haldamise piirkondades, sealhulgas strateegiad järelmõjude minimiseerimiseks, mis on kaasatud jõgikonna haldamise strateegiatesse.

  Kyriacos Triantaphyllidis (GUE/NGL). – (EL) Austatud juhatajat, see on üks elu väikeseid irooniaid, et see arutelu toimub pärast tänavusuviseid traagilisi sündmusi Euroopa lõunaosas. Sellised katastroofid hakkavad üha suuremat rolli mängima maastiku muutumisel ja keskkonnaprobleemide tekitamisel tulevikus.

Kõrbestumine ei ole tänapäevane probleem, oleme sellega kõrvuti elanud juba aastakümneid. Minevikus oli viljakandva pinnase järkjärguline halvenemine keerukas protsess. Sellel on erinevad põhjused ja kulg erineval määral, mis sõltub klimaatilistest iseärasustest.

Näiteks võib kõrbestumine intensiivistada üldist klimaatilist suundumust suurema kuivuse poole või see võib alguse saada muutusest kohalikus kliimas. On oluline rõhutada, et lähedalasuva kõrbe olemasolu ei anna põhjust kõrbestumisele. Kahjuks satub kõrbestuv piirkond avalikkuse tähelepanu alla vaid siis, kui protsess juba toimub.

Sageli ei ole piisavalt informatsiooni, mille alusel hinnata ökosüsteemi endist seisundit või kõrbestumise astet. Seetõttu peame olema eriti ettevaatlikud selles osas, mida ette võtta põlenud maadega Euroopa lõunaosas: lähitulevikus on kliimamuutuse oht, mis soodustab kõrbestumise protsessi mõjutatud piirkondades.

Teadlased tegelevad ka uuringutega, kas kõrbestumine on üleilmse muutuse püsiv tegur ning kuidas ja millal oleks võimalik kõrbestumist peatada või tagasi pöörata. See on üks arutusele tulevatest teemadest ÜRO rahvusvahelisel konverentsil.

Veevarude otstarbekam kasutamine ja sooldumise kontrollime on kuiva pinnasega piirkondades tõhusad meetmed. Leidub ka võimalusi kasutada pinnavee varusid, näiteks vihmavett.

Lisaks teadusele peaks arvestama ka poliitiliste vahendite kasutamisega võitluses kõrbestumisega. Kui me tahame peatada ja tagasi pöörata kuivade ja poolviljatute muldade degradeerumist, siis peame mõistma, kuidas ja millisel määral mõjutab neid keskkondi kliimamuutus, rahvastiku arvu kasv ja toiduainete tootmine.

Kõige tulemuslikum on sekkumine, mis põhineb parima informatsiooni ettenägelikul kasutamisel. Selle arutelu lõpetuseks, me peame ÜRO konverentsile esitama resolutsiooni Euroopa Liidu eesmärkide kohta.

Lubage mul rõhutada kahte punkti, mida ma pean väga oluliseks. Esiteks, ELil on lõpuks aeg rahakotti kergendada, kui ta soovib end nimetada „Euroopa Liiduks”; kõrbestumisega võitlemise tegevusteks peab eraldama õiguslikult siduvad rahalised vahendid. Teiseks, EL ei peaks röövima Peetrit, et maksta Paulile: ta ei saa end esitleda keskkonnakaitsjana, olles ise võimetu kehtestama kohustuslikke üldisi eeskirju jätkusuutmatult raiutud puidu illegaalse sisseveo kohta ELi.

Tõepoolest, kõrbestumine ei puuduta ainult Euroopa Liitu, vaid kogu planeeti. Kui EL soovib oma olemasolu teadvustada, siis peab ta astuma asjakohaseid samme ja mitte minema Madridi ainult vaatlejana.

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Tundub, et ma olen selle arutelu jooksul täheldanud teatavat kurbust, teatavat masendust ja võib-olla pisukest skepsist mõnede parlamendiliikmete poolt, sest nüüdsest on meil võimalik võidelda põua ja kõrbestumisega, võttes arvesse seda, mida oleme selles valdkonnas teinud tänase päevani.

Siiski arvan ma, et tingimuslikud tegurid ja kontekst on alates 1994. aastast märkimisväärselt muutunud, eriti viimasel ajal. Ma arvan, et valitsuste, poliitikute üldiselt, kodanikuühiskonna ja avaliku arvamuse kasvav teadlikkus kliimamuutuse probleemidest, meie eest seisvatest keskkonda puudutavatest väljakutsetest ja iseäranis kõrbestumise vastu võitlemisest, kliimamuutusest ja veepuudusest, aitab meil edasi püüelda, läheneda usalduse, optimismi ja uuenenud hooga tõsistele keskkonna valdkonda puudutavatele probleemidele, millega meil tuleb jätkuvalt silmitsi seista.

Põhjust usalduseks ja optimismiks annab ka see, et näeme Euroopa Liidu Nõukogu võtmas endale tähtsaid kohustusi, ütleksin isegi, et erakordselt tähtsaid kohustusi, võttes rahvusvahelise juhtrolli kliimamuutusega võitlemise meetmete teatavaks tegemisel ja tehes ettepaneku nende normiks muutmiseks, need eesmärgid tuleb saavutada kogu rahvusvahelise üldsuse poolt.

Portugalil Euroopa Liidu eesistujariigina on siin loomulikult tähtis roll, kuna meie juhime Euroopa Liitu ka Bali konverentsil, mis teatavasti valmistab ette otsused, mida me peaksime selles valdkonnas teostama Kyoto 2012 järgsel perioodil.

Me arvame, et ÜRO kõrbestumise tõkestamise konventsiooni osaliste Madridi konverents annab meile tegelikult võimaluse uuendada ja kaasajastada 1994. aastal võetud kohustusi. Me loodame seda. Meil on kolm või neli prioriteeti, mille saavutamist me peame kasulikuks.

Esiteks, meie arvates peavad konventsiooniosalised võitluses kõrbestumisega parendama sisemist koordinatsiooni, võttes omaks integreeritud lähenemise probleemile tervikuna. Nagu austatud parlamendiliige mainis, võtavad eri valdkondade ministrid sageli kohalikke meetmeid leppimata omavahel eelnevalt kokku püstitatud eesmärkides, nii on otsustusprotsess pigem juhuslik ning otstarbekas ainult teatavaks juhtumiks. Seetõttu tuleks selle valdkonna eest vastutavate eri ametkondade koordinatsioon riiklikul tasandil muuta tõhusamaks ja tulemuslikumaks.

Täiskogul mainiti ja ka mina ütlesin seda oma esimeses kõnes, et väga suurt tähtsust omab kodanikuühiskonna suurem kaasamine kõrbestumise vastaseks võitluseks vajalike meetmete rakendamisel. Paljud probleemid esinevad kindlalt piiritletud aladel ja on neile eriomased, mõjutades sügavalt kohalikku elanikkonda ning selles võitluses on oluline peremehetunne või kõrbestumise vastaseks võitluseks vajalike poliitikate omaksvõtmine.

Konventsiooni elluviimiseks peame samuti tõhustama institutsioonilisi mehhanisme. Me peame tähtsaks sellise piirkondlikul ja rahvusvahelisel tasandil tehtava koostöö, samuti nagu kõrbestumise vastast võitlust puudutava koostöö jõulisemaks muutmist. Konventsiooni osalised kalduvad sageli probleeme nägema kitsalt oma riigi vaatepunktist. See on valdkond, kus meie arvates, arvestades kõnealuste probleemide tegelikku olemust, on piirkondlik ja rahvusvaheline koostöö eriti asjakohane.

Lõpetuseks, eelarveküsimus sai siin ära mainitud – eelarvelised eraldised. See on tähtis punkt; loomulikult peame me assigneerima piisavalt rahalisi vahendeid nende mehhanismide nõutavaks toimimiseks.

Euroopa Põuavaatluskeskuse loomist mainiti. See oli tegelikult üks punkt, mille üle arutleti ja vahetati mõtteid Portugalis toimunud keskkonnaministrite mitteametlikul kohtumisel ja sellest arutelust võib järeldada, et Euroopa Põuavaatluskeskuse loomist peetakse tähtsaks meetmeks nii põuaga seotud probleemide paremaks teadvustamiseks kui ka nõutavate abinõude mudeli koostamiseks, mida peab või peaks rakendama põuaga võitlemiseks. Seetõttu on see meede, nagu ma ütlesin, keskkonnaministrite poolt pälvinud huvi ja entusiastlikku lähenemist.

Loodame siis, et Madridi konverentsi tulemused vastavad meie ootustele.

  Juhataja. − Daamid ja härrad, see on olnud väga huvitav arutelu, mille kohta tooksin välja, et sõna võttis viis naist ja kolm meest. Arvan, et see on väga tähtis ning näitab, et meie naissoost parlamendiliikmed on eriti tundlikud sellise põhjapaneva probleemi suhtes.

Arutelu lõpetuseks – olen saanud seitse resolutsiooni ettepanekut⁽¹⁾ vastavalt kodukorra artikli 108 lõikele 5.

Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub homme kell 12.

(Istung katkestati kell 17.15 enne infotundi ja avati taas kell 17.30.)

ISTUNGIT JUHATAB: MANUEL ANTÓNIO DOS SANTOS
Asepresident

(1) vt protokoll

13. Infotund (küsimused nõukogule)

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on infotund (B6-0138/2007).

Nõukogule on esitatud järgmised küsimused:

Küsimus 1, mille on esitanud Manuel Medina Ortega (H-0517/07)

Teema: üldine lähenemisviis rändele

Pidades silmas 17. ja 18. juunil 2007 Lissabonis peetud üldasjade nõukogu järeldusi, mis puudutavad üldise lähenemise rändele laiendamist ja kindlustamist, samuti probleeme, mis tulenevad alalise valitsustevahelise koostöö meetmete rakendamisest, millised meetmed võiks nõukogu ette näha, pidades silmas tõhusamate liidu strateegiate arendamist, sealhulgas reaalsed otsustuste tegemise volitused komisjonile või Frontexile sellistes küsimustes nagu assotsiatsiooni pilootprojektide asutamine?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) ELi institutsioonid rakendavad mitmeid meetmeid, mis on ette nähtud nõukogu 18. juuni 2007 järeldustes, oma pädevuse piires, mis on neile asutamislepinguga antud, koostöös liikmesriikidega ning vajadusel asjaomaste kolmandate riikidega.

Kohustus välispiiride kontrollimiseks ja jälgimiseks langeb liikmesriikidele. Siiski on kõigi Schengenisse kuuluvate liikmesriikide, mitte üksnes välispiire omavate liikmesriikide huvides tagada, et välispiiride kontroll on tõhus; seepärast on võetud teatavad meetmed, et edendada liikmesriikide vahel sel alal solidaarsust ja koostööd.

Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuri, üldisemalt tuntud kui Frontex, asutamine määrusega (EÜ) nr 2007/2004 oli tähtis samm selle solidaarsuse edendamiseks.

Samamoodi tugevdati edasi Frontexi agentuuri võimekust Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepaneku vastuvõtmisega 12. juunil käesoleval aastal, millega seati sisse mehhanism piirivalve kiirreageerimisrühmade loomiseks, samuti tsentraliseeritud kättesaadava tehnilise varustuse asutamine – tuntud kui „tööriistakast” –, mida hoiavad liikmesriigid ja mida tehakse teistele liikmesriikidele kättesaadavaks.

Ühisoperatsioone ja pilootprojekte käivitatakse asjaomase liikmesriigi kokkuleppel. Piirivalve kiireageerimisüksused võetakse kasutusele vastusena ühe või enama liikmesriigi esitatud taotlusele. Frontex koordineerib neid tegevusi.

Hetkel ole selles kontekstis plaanis komisjoni või Frontexi otsustamispädevuse reguleerimisala laiendada. Lisaks, Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse nr 574/2007/EÜ, millega luuakse üldprogrammi „Solidaarsus ja rändevoogude juhtimine” raames Välispiirifond aastateks 2007–2013, heakskiitmine on veel üks oluline samm solidaarsuse edendamiseks ning seab sisseuue vahendi finantsabi laiendamiseks liikmesriikidele, kes kohaldavad Schengeni lepingu sätteid oma välispiiridel.

  Manuel Medina Ortega (PSE). – (ES) Eesistuja, suur tänu teabe eest, mis te olete mulle andnud. Ma olen teadlik põhiseaduslikest piiridest selliste koostöömeetmete arendamisel, samuti paljude liikmesriikide vastuseisust suuremate kohustuste võtmiseks, kuid me riskime alati sellega, et Euroopa Liidu sõnu ei kinnita faktid, ning seda eelkõige Frontexi mehhanismi toimimisel. Koostöö rangelt valitsustevahelise ja vabatahtliku olemuse tõttu jäävad Euroopa Liidu sõnad sageli lihtsalt sõnadeks, teiste sõnadega, hakkab üks programm toimima ning see katkestatakse seetõttu, et valitsused kas ei ole piisavalt ressursse hankinud või ei ole neid pakkunud, või on need tagasi võetud, mis tähendab, et me lõpetame korduvate avaldustega, mis pahandavad avalikkust, kuulutades vahendite kõrvaldamist siis, kui operatsioon on alanud, või pärast väga piiratud või lühikest perioodi.

Ma loodan, et eesistujariik julgustab süsteemi tugevdamist, mis annab seda tüüpi operatsioonidele suurema kestvuse.

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Ma mõistan teie muret. Igal juhul peame me, ma arvan, ka siin, vaatama läbi tehtud edusammud, Kui me peame meeles, kust me oleme tulnud ja kus me olime, on Frontexi asutamine minu arvates juba iseenesest edusamm ning üks samm koostöö suunas Euroopa Liidu sees küsimustes, mis puudutavad välispiiride haldamist.

Me võime, nagu te ütlete, arendada Frontexi suutlikkust ja pädevust, kui liikmesriigid seda soovivad. Siiski, ma arvan, et ka siin kehtib sõna, ja see ei ole valitsustevaheline sõna, vaid üldtähtis sõna, sõna, millele, ma ütleks, meie liit rajati – ja see sõna on solidaarsus.

Me peame ka siin toetuma solidaarsusele, solidaarsusele liikmesriikidega, kellel võib ühel või teisel hetkel sellest puudu olla. See sõna – sellele ei ole asendajat – on sõna, mis ei märgi valitsustevahelist olukorda, vaid pigem liitu.

  Hubert Pirker (PPE-DE). – (DE) Eesistuja, ma tahaksin olla konkreetsem. Frontexi idee on suurepärane, kuid rakendamine vilets. Üks selle põhjuseid on, et liikmesriigid ei näe ette personali ega varustust, mida on lubanud. Härra Frattini on leidnud, et on antud üksnes 10%. Ma tahaksin, et te ütleksite mulle – ja parlamendile –, kui suur osa personalist ning milline tehniline varustus millise liikmesriigi poolt on tegelikult tänaseks hangitud ning mis on endiselt puudu, ning millise tegevuse te kavandate tagamaks, et kõik liikmesriigid annavad lõpuks selle, mida lubasid, et võimaldada Frontexil toimida aasta läbi.

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja – (PT) Ma mõistan samuti austatud parlamendiliikme küsimust. Me peame meeles pidama lubadusi, mille oleme Frontexi alal andnud, kas varustuse, rahastamise või personali mõttes, ning me peame oma lubadusi täitma, ning ma tooksin välja, et eesistujariik ei ole jätnud nendele aspektidele tähelepanu juhtimist unarusse.

Kui meil ei õnnestu oma lubadust pidada, peame me selle võtma kiireloomuliseks küsimuseks. See on ainus viis võimaldada Frontexil tõhusalt täita osa ja pädevusi, mis talle on määratud.

  Paul Rübig (PPE-DE). – (DE) Ma olen huvitatud, et kuulda, kas on kaalutud väikese ja keskmise suurusega ettevõtete kaasamist – lõppude lõpuks annavad nad olulise panuse tööhõivesse Euroopas. Ma tahaksin ka teada, millises ulatuses – nagu on olnud näha USAs – on eelkõige naiste töötamine lisanud meetmeid Lissaboni kavasse. Kas nõukogu on võtnud asjakohaseid ettevaatusabinõusid, et töötajaid vastavalt täiendada?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Ma tahaksin Frontexi haldamise ja üldisema sisserände küsimuse osas öelda, et eesistujariik Portugali peamisteks eesmärkideks on võidelda tõhusamalt ebaseadusliku sisserändega ning paranda nende inimeste kohanemist, integreerumist ja elukvaliteeti, kes meie keskel töötavad ja aitavad seaduslikult kaasa meie majanduslikule ja sotsiaalsele arengule.

Eesistujariik Portugalil on seda aspekti silmas pidades eri algatusi. Me peame meeles pidama meetmeid, mis o sellel alal kõige aluseks ja olulised meie suhetes kolmandate riikidega. Sisseränne jääb alati eesistujariigi ja nõukogu päevakorda nende dialoogides kolmandate riikidega.

  Juhataja. –

Küsimus 2, mille on esitanud Marie Panayotopoulos-Cassiotou (H-0520/07)

Teema: meeste ja naiste võrdõiguslikkus ja tööõiguse kaasajastamine

Milliseid erinevusi on nõukogu tuvastanud meeste ja naiste kohtlemises palgatööl?

Kuidas jagunevad erinevused geograafiliselt liikmesriikides?

Millise panuse annab nõukogu arutelude kontekstis, mis käsitlevad tööõigusaktide ajakohastamist ning diskrimineerimise vastu võitlemist nii, et meestel ja naistel oleks juurdepääs kvaliteetsetele töökohtadele, mis pakuvad paindlikkust ja kindlustunnet?

Kas on võimalik kokkuleppele jõuda kaitseklauslite osas emade kaitsmiseks ning töö- ja pereelu ühitamiseks erasektoris?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Mis puutub erinevustesse meeste ja naiste kohtlemisel palgatööl, on juba heaks kiidetud põhilised õigusaktid, sealhulgas teatavad direktiivid, mis näevad ette ühetaolise kohtlemise töötasu, töökohale juurdepääsu, ametialase koolituse, edutamise ja töötingimuste suhtes.

Lisaks on komisjon ja Eurostat vastutavad selles sektoris olukorra suhtes järelevalve teostamise eest erinevates Euroopa Liidu osades. On selge, et selleks, et sõnastada strateegiaid, on vaja hea kvaliteediga andmeid, mis hõlmaksid kogu Euroopa Liitu. Siinkohal on mul väga hea meel tuletada meelde kokkulepet, mis hiljuti saavutati nõukogu ja parlamendi vahel Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi asutamiseks, mis hakkab just sellel alal tegutsema.

Tööõigusaktide ajakohastamise küsimuses võib nõukogu tegutseda üksnes komisjonilt saadud õigusakti ettepaneku alusel. Sellele vaatamata kohaldab ka nõukogu avatumaid meetodeid koordineerimiseks Euroopa tööhõive strateegia alusel. Sellel poliitikaalal on meie tähelepanu praegu keskendunud komisjoni hiljutisele teatisele kaitstud paindlikkuse kohta, mis mainib eriti soolist võrdõiguslikkust kui üht võimalikku ühist põhimõtet, milles Euroopa Liidu tasandil kokku lepitakse.

Me tervitame ka asjaolu, et 2007. aasta kevade Euroopa Ülemkogu nõustus looma perekonnaliidu, mis oleks platvormiks, kus vahetada arvamusi ja teadmisi heade tavade ja põhimõtete kohta perekondade jaoks.

Mis puutub emadust kaitsvate ning erasektoris töö- ja pereelu ühitamist puudutavate kaitseklauslite lisamist, siis on mul hea meel mainida juba heaks kiidetud tähtsaid direktiive emaduspuhkuse, emaduse kaitsmise ning vastsündinute kohta töökohal.

  Marie Panayotopoulos-Cassiotou (PPE-DE). – (EL) Härra juhataja, ma tahaksin tänada nõukogu eesistujat, et ta kordas meetmeid, mis, nagu me teame, on võetud võrdõiguslikkuse huvides. Ma küsin positiivse diskrimineerimise kohta mõnede liikmesriikide õigusaktides. Näiteks on emadele ette nähtud madalamad pensionikünnised; kas Euroopa Komisjon mõistab selle täna hukka, mis viib kõnealused riigid Euroopa Kohtusse. Kas nõukogu teeb otsuse sellise positiivse diskrimineerimise kasuks?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Saksamaa, Sloveenia ja Portugali eesistumisprogrammide hoolikas lugemine näitab, et sotsiaalküsimused, täpsemalt soolise võrdõiguslikkuse ja perekonna kaitsmise küsimused, on meie mureküsimuste nimekirjades kõrgel kohal.

Koostöös komisjoniga, igaüks oma vastutusalal, esitleme me muidugi meetmeid, mis võivad olla soodustavamad ja võivad tegelikult peegeldada meie muret sotsiaalküsimustes. Need mureküsimused on olulised nüüdisaegses ühiskonnas, nagu EL, võttes arvesse ELi ja liikmesriikide vastavat pädevust.

Austatud parlamendiliige, lubage mul kinnitada, et sotsiaalküsimused, eelkõige need, mis käsitlevad perekonna kaitsmist, on prioriteediks kõigile kolmele eesistujariigile ning antud juhul eesistujariik Portugalile. Ma loodan, et detsembriks ei ole me talle sellel alal pettumust valmistanud.

  Danutė Budreikaitė (ALDE). – (LT) Nii kaua aega tagasi kui aastal 1975 võttis Euroopa Liit vastu õigusaktid, mis keelavad diskrimineerimise palkade määramisel ning nõuavad, et meestele ja naistele makstaks võrdse töö eest võrdset palka. Juba 30 aastat on möödunud, ometi ei ole neid õigusakte veel rakendatud. Ma tahaksin paluda nõukogul esitada oma arvamus. Kas liikmesriigid saavad ise valida, millised aktid nad rakendavad ja millised mitte? Milline on see olukord Portugalis?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Taaskord tahaksin ma tuua välja selle, mis kuulub ELi pädevusse, nimelt poliitika ja õigusloome, ning mis on liikmesriikide kohustus – seda tuleb arvesse võtta – ning ma tahaksin öelda, et sooline võrdõiguslikkus on Portugalis oluline teema.

Ma pean ka ütlema, et ELis ja praegusel juhul uues reformileppes – nagu on juba kajastunud põhiseaduse lepingus – on võrdõiguslikkus meile aluseline ja põhiline küsimus Euroopa integratsioonis ning on osa nende juhtprintsiipide õigustikust, mis on meie muredes alati esiplaanil.

  Juhataja. –

Küsimus 3, mille on esitanud Chris Davies (H-0523/07)

Teema: Palestiina

Milline on nõukogu praegune seisukoht otsese suhtlemise suhtes palestiinlaste valitud esindajatega, kes töötavad valitsusalas Gaxas?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Ma tuletaksin täiskogule meelde, et oma 23. ja 24. juuli 2007 järeldustes kordas nõukogu oma täielikku toetust president Abbasile ja peaminister Fayyadi juhitud valitsusele.

Nõukogu kinnitas uuesti oma seisukohta sündmuste kohta Gazas; ainus viis saavutada Palestiina riiklikke eesmärke rahumeelsete, seaduslike ja demokraatlike vahendite kaudu on president Abbasi kavandatud rahuprogrammil põhineva leppimise ja riikliku ühtsuse kaudu.

Nõukogu sedastas ka, et EL on igal juhul vastu Palestiina territooriumi jagamisele, ning kinnitas, et EL on valmis tegema koostööd kõigi Palestiina erakondadega, kelle poliitika ja tegevus peegeldavad neliku põhimõtteid.

EL algatas uuesti suhted Palestiina võimu institutsioonidega. Me alustasime otsese rahalise ja tehnilise abi osutamist Palestiina valitsusele. Oma 23. ja 24. juuli 2007. aasta järeldustes kinnitas nõukogu taaskord oma tõotust aidata panna aluse tulevase Palestiina riigi institutsioonidele ja majandusele ning rõhutas vajadust arendada majandust Palestiina okupeeritud territooriumidel, sealhulgas edendades koostööd Palestiina erasektoriga.

Nõukogu kinnitas oma toetust Palestiina tsiviilpolitseile, remobiliseerides EUPOL COPPS missiooni. Nõukogu kutsus üles Iisraeli tagama missiooniks nõutavad tingimused.

  Chris Davies (ALDE). - Euroopa Liidu poliitikaks on alates Palestiina valimistest olnud keeldumine kõnelustest Hamasiga seotud valitud esindajatega. Iga kord kui Hamas on astunud väikese sammu, mida võib mõista liikumisena meie suunas, oleme me ukse nina ees kinni löönud.

Tänu kõnelustele, mis mul on olnud mõnede eesistuja kolleegidega Lissabonis, tean ma, et on mõned tema valitsuse liikmed, kes peavad kõnealust poliitikat kohutavaks läbikukkumiseks. Kuid sellisel juhul on tema ülesandeks kõneleda nõukogu nimel ning kaitsta kaitsmatut. Kas ta saaks öelda täiskogule, millisel moel on nõukogu arvates tema poliitika tõestanud oma edukust?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Ma juhiksin tähelepanu, et Lähis-Ida rahunelik kohtus hiljuti Lissabonis. Me oleme kindlad ja usume, et meil on võimalik kavandada neliku reguleerimisala piires ja ka ELi reguleerimisala piires meetmeid, mis võivad aidata kaasa edusammudele Lähis-Ida rahuprotsessis. Olukord seal on püsinud mitmeid aastaid muutumatuna ning me teame, et see on kompleksne ja keeruline olukord, mida ei saa lahendada üleöö.

Siiski arvame me, et poliitilised tingimused võivad nüüd olla sellised, mis võimaldavad meil teha positiivset arengut. Eesistujariik Portugal tahab selles suunas töötada, samuti ka nõukogu ja Euroopa Liit.

Me peame hetke ära kasutama ja võimalusest kinni haarama. Me peame ära kasutama poliitilist konteksti ja tegema kiiremas korras kõik võimaliku, et käesolevat probleemi lahendada, mida me, ma arvan, tunnetame praegu olevat seoses Lähis-Ida rahuprotsessiga. Me peame olema realistlikud, samas enesekindlad, ja me ei tohiks mõelda allaandmisele.

  David Martin (PSE). - Lubage mul uuesti sõnastada härra Davies’e väga hea küsimus. Kas nõukogu usub, et me suudame saavutada edu Lähis-Idas ilma Hamasi lauale toomiseta? Välja arvatud kui Hamas on kaasatud aruteludesse, võib nelik kohtuda kellega iganes tahab, kuid lahendust ei leita. Kas nõukogu lepib sellega, et ühel päeval peab ta istuma silmast-silma vastamisi Hamasiga, et olukorda lahendada?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Nagu te teate, leppis nõukogu kokku Lähis-Ida rahuprotsessi põhimõtetes ja poliitikasuundades, mida ta kavatseb järgida; ta usub nendesse põhimõtetesse ja poliitikasuundadesse, mis kujundavad tema poliitilise tegevuse, ning ta kavatseb neist kinni pidada.

  Juhataja. − Kuna autorit ei ole kohal, muutub küsimus 4 kehtetuks.

Küsimus 5, mille on esitanud David Martin (H-0526/07)

Teema: kaubandusabi

Eesistujariike Soomet ja Saksamaad tuleb õnnitleda seoses prioriteediga, mille nad andsid kaubandusabile.

Milliseid samme kavatseb eesistujariik Portugal astuda, tagamaks, et kulutused kaubandusabile komisjoni poolt, ja teatud liikmesriikidele, jätkavad õigel trajektooril 1 miljardi euro suuruse aastakulu eesmärgi suunas aastaks 2010? Tõesti, kas eesistujariigil on olemas selgitused või püüab ta leida selgust üksikute riikide rahalisest kohustusest 1 miljardi euro eesmärgi suunas?

Kuidas tagab eesistujariik Portugal, et liikmesriigid ja komisjon osutavad piisavat abi nendes kaubandusabi aspektides, mille on tuvastanud WTO kaubandusabi operatiivgrupp aastal 2006, nagu näiteks kaubandusega seotud korraldamine ja kaubandusega seotud infrastruktuur, mis jäävad väljapoole kaubandusega seotud abi määratlusest ja seega väljapoole 2 miljardi euro eesmärki?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Eesistujariik Portugal on kindlalt pühendunud sellele, et jätkata eesistujariikide Soome ja Saksamaa edukat tööd ning rakendama kaubandusabi alaseid järeldusi, mille nõukogu on heaks kiitnud 15. mail 2007, eelkõige selles, mis puutub ELi kaubandusabi strateegia lõpetamist õigeaegselt, et lisada see WTO järgmisesse kaubandusabi ülemaailmsesse hindamisse, mis peaks aset leidma novembris 2007.

Üks eesistujariigi eesmärkidest on jõuda kokkuleppeni ELi kaubandusabi strateegia osas oktoobrikuises üldasjade ja välissuhete nõukogus, sealhulgas põhijoonte osas konkreetseteks sammudeks, mis on ette nähtud 2 miljardi euro suuruse kaubandusabi osa saavutamiseks aastal 2010, nimelt, et liikmesriikidelt saadav 1 miljardit eurot vastaks arenguriikide vajadustele.

Eesistujariik on kindel, et see saavutatakse. Strateegia eesmärk on ka anda panus laiema kaubandusabi kava jaoks ja rakendamist vajavate meetmete määratlemisesse.

Seepärast esitles eesistujariik 5. juulil 2007 ELi kaubandusabi strateegia projekti, mis on arutluse all asjaomastes nõukogu struktuurides. Strateegia projekti tuleks vaadata WTO kaubandusabi operatiivgrupi 2006. aastal esitatud soovituste järelmeetmete kontekstis.

  David Martin (PSE). - Ma olen väga julgustatud eesistuja vastusest ja soovin talle edu oktoobrikuiseks istungiks. Ma loodan, et ta saab edukad tulemused.

Kui ta saab, siis kas ta kaaluks selle aasta lõpu poole selle avaldamist, kui palju iga liikmesriik on kaubandusabisse panustanud? Me teame, et komisjoni 1 miljard eurot on väga läbipaistev ning on ilmselge, kuidas see kulutatakse. Ei ole aga nii selge, kust peaks tulema liikmesriikide 1 miljard eurot, kas see tõesti ka juhtub ja kellelt see tuleb. Kas nõukogu kaaluks selle avaldamist novembris või detsembris?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Ma tänan austatud parlamendiliiget tema julgustavate ja kindlustunnet sisendavate sõnade eest. Eesistujariik ja nõukogu võtavad selles küsimuses vajaliku tegevuse kooskõlas kohaldatavate tavade, tingimuste ja õigusalaste sätetega.

  Juhataja. –

Küsimus 6, mille on esitanud Esko Seppänen (H-0527/07)

Teema: Põhjamõõtme-alane poliitika

Nõukogu eesistujariik Portugal on teatanud, et ta kavatseb edendada ELi koostööd Vahemere riikidega. Kuna ELil on ka põhjamõõde, siis kuidas edendab nõukogu eesistujariik samaaegselt ELi põhjamõõtme-alast poliitikat ja selle rakendamist?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Me oleme rakendanud põhjamõõtme-alast poliitikat alates selle aasta algusest, põhjamõõtme tippkohtumisel Helsingis 2006. aasta novembris vastu võetud kahe dokumendi alusel.

Helsingis vastu võetud poliitika raamdokument ja poliitiline avaldus kujutavad pöördepunkti põhjamõõtmele, niivõrd kui nad muudavad poliitika ühiseks poliitikaks, mida jagavad kõik põhjamõõtme partnerid, need on EL, Venemaa, Norra ja Island. Uue poliitika ühine heakskiitmine on põhiliseks eesmärgiks ning hõlmab Venemaa täielikku osavõttu kõigist põhjamõõtme struktuuridest ja tegevustest.

Protsessi kaasatakse ka teised põhjamõõtme peamised osalejad ja tegutsejad, eelkõige neli põhjaregiooni nõukogu ja rahvusvahelised finantsinstitutsioonid. Põhjamõõde kujutab endast nüüd platvormi põhjapoolsemate küsimuste üle arutlemiseks.

Eesistujariik Portugal töötab kindlasti sellel alal edasi. Septembri lõpuks, oktoobri alguseks on kavandatud korraldusrühma kohtumine Reykjavikis. Korraldusrühma eesmärgiks on tagada ministrite kohtumiste ja kõrgemate ametnike kohtumiste vaheline jätkuvus. Üks kõrgemate ametnike kohtumine on kavandatud Portugali eesistumise ajaks ja peaks toimuma 21. novembril Venemaal.

Vahemere riigina sooviks Portugal näha Euromedi kontekstis intensiivsemat ja laiemat poliitilist arutelu meie partneritega Vahemere lõunakallastelt. ELi ja Euromedi riigid jagavad ühiseid väärtusi ja seisvad silmitsi sarnaste väljakutsetega.

Meie enda huvi on laiendada ELi koostööd nende riikidega, eelkõige rändevoogude ja sotsiaalse arengu käsitlemise suhtes. Samal ajal peaksime me jätkama tööd uue põhjamõõtme-alase poliitika rakendamiseks. Sarnaselt Euromedi kogemusele võiks saavutada palju praktilise koostöö kaudu, mille aluseks on heanaaberlus, võrdväärsuse partnerlus, ühine vastutus ja läbipaistvus.

  Esko Seppänen (GUE/NGL). - (FI) Härra juhataja, nõukogu eesistuja, Venemaa roll on põhjamõõtme arengus ülioluline. Euroopa Liidu suhted Venemaaga on selles suhtes tähtsad. Kas eesistujariigil on sel sügisel kavatsusi edendada kõnelusi Venemaaga partnerlus- ja koostöölepingu alal?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Nagu te teate, on eesistujariigil Portugalil kavas korraldada tippkohtumine Venemaaga linnas, mis ei ole väga kaugel meie pealinnast Lissabonist. Me loodame käsitleda selle tippkohtumise jooksul kõiki küsimusi, mis on seotud koostöö ning ELi–Venemaa suhetega majandus-, teadus- ja kultuurivaldkondades, samuti valdkondades, mis on otseselt seotud inimeste vaba liikumisega Euroopas.

Me peame tähtsaks ja strateegiliseks seada sisse vastastikku kasulik ja tulus suhe Venemaaga, mis põhineb jagatud põhimõtetel ja väärtustel.

  Juhataja. −

Küsimus 7, mille on esitanud Bernd Posselt (H-0530/07)

Teema: Frontex

Milline on viimaste kuude jooksul olnud nõukogu kogemus Frontexiga ja milline on tema arvamus ideest arendada see tõeliseks Euroopa piiriteenuseks, mille aluseks on Saksamaa piiripoliitika?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuur, tuntud kui Frontex, mis asutati määrusega (EÜ) nr 2007/2004, mida varem mainisin, on loodud tõhustama ELi välispiiride integreeritud haldamist.

Frontexi roll ja funktsioonid on sätestatud kõnealuses määruses, mis võtavad arvesse asjaolu, et liikmesriikidele jääb alles kohustus välispiiride kontrollimiseks ja jälgimiseks. Frontexi volitusi tugevdati hiljuti 12. juunil 2007 heakskiidetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega, mis seab sisse mehhanismi piirivalve kiirreageerimisrühmade loomiseks.

Oma 2007. aasta juuni järeldustes tervitas Euroopa Ülemkogu saavutatud kokkulepet piirivalve kiireageerimisrühma osas ning Euroopa patrullimisvõrgustiku käivitamise, tehnilise varustuse tsentraliseeritud tööriistakasti loomise osas, mis tehakse liikmesriikidele ja nende poolt kättesaadavaks.

Praegu ei ole muid ettepanekuid Frontexi määruse muutmiseks. Haagi programm vabaduse, julgeoleku ja õigluse tugevdamiseks palub komisjonil esitada nõukogule hinnang ametile 2007. aasta lõpuks. See hinnang peaks analüüsima ameti funktsioone ja osutama, kas see peaks võtma juurde muid kohustusi piiri haldamisega seoses.

  Bernd Posselt (PPE-DE). − (DE) Ma olin vähem mures kõnealuse määruse ja enam mures visiooni pärast. 1998. aastal esitlesin ma siin täiskogus raportit laienemisest ja sisejulgeolekust, milles tegin ettepaneku Euroopa piiriteenistuseks. Tampere tippkohtumine käsitles seda ideed koos Euroopa politseikolledži ideega. Frontex loodi esimese sammuna selles suunas. Kas nõukogu eesistujariik jagab nägemust Frontexi ja lahingurühmade edasisest arendamisest tõeliseks Euroopa piiriteenistuseks meie välispiiride üldiseks kaitsmiseks?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Ma arvan, et Frontex areneb ning laiendab oma kohustusi vastavalt vajadustele ja muidugi liikmesriikidele tahtele. h

  Juhataja. –

Küsimus 8, mille on esitanud Sarah Ludford (H-0533/07)

Teema: Politseikoostöö parandamine

Millised on eesistujariigi Portugali plaanid seoses komisjoni kahe olulise ettepanekuga, mille eesmärk on suurendada ELi kodanike julgeolekut kuritegevuse ja terrorismi suhtes? Täpsemalt on tegemist ettepanekuga KOM (2005)0317 lõplik (mis käsitleb Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise politseikoostöö parandamist sisepiiridel) ning KOM(2005)0490 lõplik (teabevahetuse kohta vastavalt kättesaadavuse põhimõttele).

Nimetatud kahe ettepaneku kõiki aspekte ei ole „Prümi” otsusesse võetud, seega küsimus on selline, et kas eestistujariik on minuga nõus, et liikmesriikide võimetus nendes aspektides kokku leppida saadab halva signaali selle kohta, millist tähtsust nad piiriülesele õiguskaitsele omistavad ja kui kiireloomuliseks küsimust peavad?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Eesistujariik on nõus, et piiriülese koostöö parandamine õiguskaitse eesmärkidel ei ole mitte üksnes oluline ja kiiret lahendamist vajav küsimus, vaid ka väljakutse.

Nõukogu otsuse eelnõu piiriülese koostöö kohta eriti võitluseks terrorismi ja piiriülese kuritegevuse vastu (tuntakse „Prümi otsusena”), mille suhtes nõukogus saavutati poliitiline kokkulepe 2007. aasta juunis, väljendab tohutut edasiminekut piiriülese politseikoostöö tagamise ja tugevdamise põhimõtte elluviimises, mida näitavad eriti ühisoperatsioonid ja vastastikune abi massirahutuste, katastroofide ja suurte õnnetuste korral.

Eestistujariik arvab, et Prümi otsust tuleb rakendada niipea kui võimalik, et me saavutaksime käegakatsutavaid tulemusi. Seepärast soovib eesistujariik keskendada oma püüdlused selle tagamisele, et lähikuudel toimuks Prümi otsust rakendava nõukogu otsuse eelnõuga edasiminek.

Eestistujariik nõustub auväärt parlamendiliikmega, et Prümi otsusesse ei ole võetud komisjoni kahe ettepaneku kõiki punkte, vastavalt punkti politseikoostöö parandamise kohta ja punkti koostöö kättesaadavuse kohta. Siiski on üle võetud märkimisväärne osa komisjoni ettepanekust politseikoostöö kohta, mistõttu ei ole eesistujariigil põhjust arvata, et arutelu taasavamine nende osade kohta, mille suhtes 2006. aasta aprillis otsus tehti, võiks anda nüüd teistsuguseid tulemusi.

Kui komisjoni otsuses kättesaadavuse põhimõtte kohta on kehtestatud üldpõhimõtted ning käsitletakse kuut andmeliiki, siis Prümi otsuses tegeletakse tegelikult üksnes DNA-andmetega, sõrmejälgedega ja sõidukite registreerimisandmetega. Eesistujariik usub, et kõige realistlikum ja praktilisem lähenemine on kättesaadavuspõhimõtte järkjärguline elluviimine ning et selline lähenemine annab kõige tõenäolisemalt ka lühiajalise perspektiivi praktilisi tulemusi igapäevases politseikoostöös ja ELi kodanike julgeoleku parandamises.

Eesistujariik usub, et need praktilised tulemused saadavad tugeva signaali selle kohta, et piiriülest koostööd peetakse oluliseks ja kiireloomuliseks küsimuseks, tõestavad, et praktiline koostöö on võimalik ja et seda viiakse ellu, olgu või osaliselt. See ei tähenda aga, et me ei jätka püüdlusi saavutada veelgi tihedamat õiguskaitsealast koostööd, eriti komisjoni ettepanekutes sisalduvate punktide alusel.

Püüdlustel lähtutakse praeguseks saavutatud tulemustest, aga ka Prümi otsuse rakendamise tulemustest.

  Sarah Ludford (ALDE). – Austatud juhataja, kas nõukogu võiks siis kinnitada, et nõukogus toimunud arutelud kättesaadavuspõhimõtte ja politseikoostöö mõõtmise kohta on katkestatud? Te tunnistasite, et Prümi leping on vähem ambitsioonikas kui kumbki kahest ettepanekust, kas te olete need siis kõrvale pannud? Miks suudab nõukogu reguleerida järjepidevalt inimeste eraelu rikkumisi, kuid ei suuda saada hakkama politseikoostööga? Selle üks takistusi on kahtlemata kõikehõlmava andmekaitseraamistiku puudumine. Saksamaa lubas meile oma eesistumise ajal sellise vahendi vastuvõtmist sel aastal. Kas Portugal tegeleb sellega oma eesistumise ajal aktiivselt ja millised on selle peamised tõkked? Nõukogul ja liikmesriikidel on vaja jätkata praktilise politseikoostöö korraldamist kindlas andmekaitseraamistikus.

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Portugal teeb eesistujana ses suhtes ambitsioonikat, kuid ka realistlikku tööd. Kui vaadata võetud või kavandatud meetmeid, siis võtame alati aluseks alguspunkti ja loodetava sihtpunkti, ning seoses politseikoostööga arvan ma, et võrreldes alguspunktiga on toimunud märkimisväärne ja tuntav edasiminek. Võib-olla mitte sellises ulatuses, kui paljud sooviksid näha, kuid edasiminekuid on ja tuleb veel, kui liikmesriigid vähegi pingutavad.

Seega Portugal kui eesistujariik toetab, arendab ja rakendab kokkulepitud meetmeid, mis meie arvates kajastavad võrreldes kunagise olukorraga positiivseid samme politseikoostöös.

  Juhataja. –

Küsimus 9, mille on esitanud Dimitrios Papadimoulis (H-0536/07)

Teema: Konstantinoopoli õigeusu patriarhaadi oikumeenilisus

On arvukalt sündmusi, mis märgivad Türgi ametiasutuste katseid seada kahtluse alla Konstantinoopoli õigeusu patriarhaadi oikumeenilisust. Näiteks on Türgi väliminister välistanud selgesõnaliselt selle, et Türgi valitsus tunnustaks Konstantinoopoli patriarhaadi oikumeenilisust. Lisaks keelati Türgi ametnikel osaleda Konstantinoopoli patriarhaadi vastuvõtul seetõttu, et kutsel viidati patriarhi oikumeenilisusele. Veelgi enam – Türgi julgeolekupoliitika dokumendis sätestatakse, et igasugused katsed patriarhaadi praegust staatust muuta tuleb maha suruda ning lõppeks tegi Türgi Ülemkohus 26. juunil 2007 otsuse, et Konstantinoopoli patriarhaat ei ole oikumeeniline ning et patriarh on Istanbuli Kreeka õigeusuliste juht.

Kas nõukogu sedastaks, kas Türgi ametkondade seisukoht seoses Konstantinoopoli patriarhaadiga on kooskõlas Kopenhaageni poliitiliste kriteeriumidega ning Türgi kohustustega ühinemiseelses etapis? Mida toob see kaasa Türgi ametkondade jaoks?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Nõukogu on korduvalt rõhutanud, kui oluliseks peab ta usuvabaduse küsimust Türgis. Usuvähemustel ja -kogukondadel on senini raskusi õigussubjektsuse saamisel, omandiõigustega, koolide, sisehalduse ja -koolitusega, elamis- ja töölubade saamisega oma Türgi rahvusest ja mitte Türgi rahvusest vaimulikele, rääkimata välismaalastest vaimulike võimalusest saada valitud oma usukogukonna juhtideks.

Selles kontekstis tuleb uurida ka õigeusu patriarhaadi, eriti oikumeenilise patriarhi vaimulikutiitli probleemi. Olukord ei tohi minna vastuollu Euroopa inimõiguste konventsioonis tagatud õigustega. Usuvabadus on ülioluline valdkond, kus peab viivitamatult toimuma nähtav edasiminek; see nõuab ka erimeetmeid vastavate õigusaktide vastuvõtmiseks ja rakendamiseks kooskõlas Euroopa inimõiguste konventsiooni ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikaga.

Täpsemalt on Euroopa Liidu ja Türgi suhetes üks lähiperspektiivi prioriteete Euroopa standardi kohaste õigusaktide vastuvõtmine, mis on vastus vähemusrahvuste ja mitteislami usukogukondade kõikidele probleemidele. Samal ajal tuleb arendada ühiskondlikku sallivust.

Siin võin ma auväärt parlamendiliikmele kinnitada, et usuvabaduse küsimust jälgitakse ka edaspidi väga hoolikalt, sest see kuulub ühinemisläbirääkimiste 23. peatüki alla (kohtusüsteem ja põhiõigused), ning samuti jälgitakse Türgi reforme, ning kui vaja palutakse selgitusi igal tasandil. Nii oli see näiteks viimasel Euroopa Liidu ja Türgi vahelisel n-ö troikakohtumisel 4. juunil Ankaras.

  Dimitrios Papadimoulis (GUE/NGL). – (EL) Austatud juhataja, nõukogu eesistuja, teie kahe ja poole minutilise sõnavõtu ajal kinnitasite te minu küsimuses tõstatatud probleemi olemasolu, kuid ei avaldanud selget seisukohta.

22. augustil ütles volinik Rehn komisjoni nimel sõna võttes, et patriarh ja patriarhaat peavad saama vabalt kasutada vaimulikutiitlit „oikumeeniline”, samuti lisas ta, et Türgi peab tagama mitteislamikogukondade õigussubjektsuse andmise.

Kas nõukogu jagab komisjoni ühemõttelist seisukohta? Kui jah, miks te seda siis selgelt välja ei ütle? Kui ei, siis miks? Miks olete te nii vaoshoitud?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Härra Papadimoulis, ma arvan, et inimõigusküsimustes on eesistujariik ja nõukogu olnud nii varem kui on ka praegu ja tulevikus Türgi suhtes kindlameelne ja nõudlik. Ehk on kohatu väljendada selles küsimuses kahtlusi, teha reservatsioone või olla skeptiline.

Me hoiame suhetes Türgiga ja riigiga peetavatel ühinemisläbirääkimistel kogu aeg sama kurssi.

  Bernd Posselt (PPE-DE). − (DE) Oleme seda enne infotundi palju arutanud ja ma sooviksin küsida, millal võetakse Türgi ususeadus tegelikkuses vastu. Meile kinnitati seda aasta tagasi, kuid midagi ei ole toimunud. See on oluline punkt, mis ei ole asjakohane mitte üksnes riigi ühinemisläbirääkimiste seisukohast vaid ka kooskõlast Kopenhaageni poliitiliste kriteeriumidega. Riigil ei ole õigust sekkuda kiriku siseasjadesse ning võtta sellelt meelevaldselt ära õigussubjektsus.

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Nagu auväärt parlamendiliige teab, antakse Türgi ühinemisprotsessi suhtes iga-aastaseid vahehinnanguid. Vahehindamised toimuvad teisel poolaastal ning sisaldavad komisjoni aruannetes tõstatatud teemade analüüsi ja arutelu.

Ka Portugal eesistumise ajal toimub sel aastal selline vahehindamine, mis on sobiv ja isegi õigem aeg siin esitatud küsimuse arutamiseks, ning nõukogu neid küsimusi kindlasti ka arutab.

  Juhataja. – Kuna autorit ei ole kohal, muutub küsimus 10 kehtetuks.

Küsimus 11, mille on esitanud Mairead McGuinness (H-0540/07)

Teema: ELi-Brasiilia tippkohtumise tulemused

Kas nõukogu võiks anda hinnangu ELi–Brasiilia 4. juulil 2007 toimunud tippkohtumisele, täpsemalt majandus- ja kaubandussuhete mõõtmele?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Nagu teate, toimus ELi–Brasiilia tippkohtumine Lissabonis 4. juulil, eesmärgiga algatada kahepoolne strateegiline partnerlus, et tõhustada koostööd kahe poole vahel mitmetel ühishuvialadel.

Kiideti heaks ühisdeklaratsioon, mis hõlmab paljusid valdkondi, milles tuleks tugevdada kahepoolseid suhteid ning lepiti kokku, et see partnerlus Brasiiliaga peaks olema operatiivne ja kaugelevaatav. EL ja Brasiilia töötasid selle kallal, et koostada tegevusplaan, mis sisaldab praktilisi, ühiseid ja koordineeritud ettepanekuid küsimuste kohta, mis aitavad sõnastada ühise kava.

Huvitav arutelu hõlmas kahepoolseid suhteid Euroopa ja Brasiilia vahel, piirkondlikke küsimusi, eelkõige arengut Euroopas ja Ladina-Ameerikas, kuid ka maailma küsimusi, nagu Doha arengukava, tõhus mitmepoolsus, kliimamuutused, võitlemine vaesusega ja sotsiaalne tõrjutus, pluss energiaga seotud küsimused.

Mis puutub kaubandussuhetesse, siis kuigi Lissaboni tippkohtumine ei olnud sobiv koht tehnilisteks läbirääkimisteks, toimus huvitav mõttevahetus. Kaubandusvolinik Peter Mandelson kordas, et positiivsete tulemuste saavutamine Doha arengualaste läbirääkimiste voorus oli ja on jätkuvalt ELile prioriteediks.

Vaatamata hiljutise G4 Grupi Potsdami kohtumise pettumust valmistanud tulemustele jätkusid kõnelused Genfis ning mitte keegi ei tahtnud ilma jääda võimalusest saavutada ambitsioonikas, tasakaalustatud ja laiaulatuslik kokkulepe.

Brasiilia arvas, et need kaks läbirääkimisseisukohta ei ole üksteisest nii kaugel. Jätkuv arutelu ja tihedam koostöö võimaldaks jõuda kokkuleppeni. Mõlemad pooled nõustusid, et kokkuleppele jõudmine Dohas aitaks sõlmida kokkulepet ELi ja Mercosuli vahel.

Kliimamuutuste ja energia küsimustes viitasid mõlemad pooled rahvusvahelisele biokütuste konverentsile, mis toimus 5. ja 6. juulil Brüsselis, kui sammule õiges suunas vaigistamaks kriitikat, et biokütuste kasutamine on oletatavasti ohtlik.

Selles kontekstis mainis komisjoni president José Manuel Barroso kolme olulist ala: ühiste tehniliste standardite sätestamine biokütuste jätkusuutlikule rahvusvahelisele turule, biokütused kui vahend kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks ning toiduvarude varustuskindluse saavutamine.

President Lula omakorda sidus kliimamuutuste arutelu saastatuse vähendamisega, teatades, et enam kui 20 möödunud aasta jooksul järgitud kombineeritud energia lähenemine on osutunud keskkonnasõbralikumaks ja keskkonnale mõistlikumaks kui ELi kõrgtehnoloogilised masinavärgid. Lisaks lükkas ta ümber kuuldused ohtude kohta Amazonase metsadele ja toiduvarude varustuskindlusele.

  Mairead McGuinness (PPE-DE). - Suur tänu teile ulatusliku ülevaate eest huvidest, mida arutati. Loomulikult oli põllumajandus nende hulgas, kuid kas ma tohiksin küsida, kas tõstatati vaidlusalune küsimus veiseliha ekspordist Brasiiliast Euroopa Liitu, samuti mure seoses nendealaste standarditega, ning kas kahel poolel on ühine alus WTO–Doha läbirääkimistevooru suhte osas? Kas kõneluste käigus tõstatati topeltstandardite küsimus – kõrgemad standardid ELi piires, võrreldes sellest väljapoole jäävate riikidega, siinkohal täpsemalt Brasiiliaga?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Tippkohtumine oli, nagu siin mainitud, eesistujariik Portugali algatus; see oli esimene Brasiiliaga peetud tippkohtumine ja see viib, me loodame strateegiliste suhete arendamiseni selle riigiga.

See oli esimene algatus. See oli kavatsetud nende alade ja sektorite kindlakstegemiseks, kus me tahaksime arendada lähemad suhted Brasiiliaga. Majandusküsimused võeti kõne alla, kuid te mõistate, et need võeti kõne alla üldisemas ja strateegilises kontekstis, keskendudes eelkõige küsimustele, mis on juba Doha läbirääkimiste protsessi reguleerimisala päevakorras.

Loomulikult on konkreetsetele küsimustele vaja läheneda tehnilisemal ja sobivamal tasandil. Vahepeal käsitleti kaubandusküsimusi üldiselt ning mureküsimusi, mida EL ja Brasiilia mõlemad jagavad, avatult ja otsekoheselt ning nii, et mõlemad pooled avaldasid oma arvamuse ja väljendasid lootust, et Doha läbirääkimisprotsessi saab viia eduka tulemuseni.

  Jim Allister (NI). - Ma võtan seda kui eitavat vastust proua McGuinness’i küsimusele; et te ei vaevunud avaldama Brasiilia ametivõimudele survet seoses kahetsusväärsete tervisestandarditega, mis puutub nende veiseliha eksporti, ja jälitatavuse täieliku puudumisega nende elusloomakarjade suhtes.

See tuleb sügava pettumusena põlluharimise ja tarbijate huvidele kogu Euroopas, et siis, kui teil oli selleks võimalus, ebaõnnestus teil seda tähtsat küsimust nõuda.

Millal ärkab nõukogu seoses mõjuga Euroopa kodanike tervisele ning nõuab Brasiilialt nende kariloomade reaalset jälitatavust?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Ma arvan, et selle eesistujariik Portugali algatuse käivitamisega on nüüd kõik tingimused avatud ja siiraks aruteluks Brasiiliaga kõigis küsimustes, mis võivad katkestada meie kahepoolsed suhted, kuid ka kõigis nendes küsimustes, mis võivad neid suhteid arendada ja tugevdada.

Ma arvan ka, et küsimustes, kus ELil ja Brasiilial võivad olla erinevad seisukohad, on tippkohtumine ja eesistujariik Portugali algatus äärmiselt kasulik vahend avameelse arutelu avamiseks ja laiendamiseks, mis on vajalik küsimustes, kus mõlema poole seisukohad ehk täielikult ei kattu.

  Juhataja. –

Küsimus 12, mille on esitanud Marianne Mikko (H-0542/07)

Teema: ELi abi Eestile seoses Venemaaga sõlmitavate Peipsi järve kalanduskokkulepetega

Nõukogu on kahtlemata teadlik, et 126 kilomeetrit EL–Venemaa piirist kulgeb mööda Peipsi järve. Eesti–Venemaa kahepoolsed kokkulepped on koordineerinud Peipsi tundliku ökosüsteemi ja kalavarude kaitsmist. Ometi on kogunenud tõendust ohtudest kalavarudele, mis on põhjustatud kokkulepete tähelepanu jätmisest Venemaa poolt.

Eelkõige, Venemaa pool kasutab Taani seinnooti peaaegu kogu aasta jooksul, väga piiratud ajavahemiku asemel, milles kokku lepiti. Venemaa turud pakuvad usaldusväärset tõestust, et Venemaa ametlikud meetmed on ebapiisavad erinevat liiki alamõõduliste Peipsi kalade kaitsmiseks.

Venemaa pool on 2007. aasta sügisperioodi läbirääkimisi erinevatel ettekäänetel edasi lükanud.

Mida kavatseb nõukogu teha, et aidata ELi liikmesriigist Eestit ELi ja Venemaa vahelistes läbirääkimistes kvootidest ja nende haldamisest tulevikus?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. − (PT) Vastuses austatud parlamendiliikme küsimusele ELi ja Venemaa vaheliste läbirääkimiste kohta kvootide ja nende tulevikus haldamise teemal sooviks nõukogu rõhutada, et kuigi ühine kalanduspoliitika hõlmab vee-elusressursside säilitamist, haldamist ja kasutamist, nõukogu 20. detsembri 2002. aasta määrus nr 2371/2002 ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta määratleb „vee-elusressursid” kui „kasutusel ja saadaval olevad merevees elavad liigid, sealhulgas anadroomsed ja katadroomsed liigid nende merevees elamise ajal”.

Lisaks, 28. juulil 2006 jõudsid Euroopa Ühendus ja Vene Föderatsiooni valitsus kahepoolse kokkuleppeni koostööks kalanduses ja Läänemere vee-elusressursside säilitamiseks. See leping peaks allkirjastatama ja jõustuma lähitulevikus, niipea kui Vene Föderatsioon on lõpule viinud oma kohalikud menetlused selle allkirjastamiseks.

Leping hõlmab kõiki Läänemere veekogusid ja väinu, kuid jätab välja siseveekogud. Vaatamata lepingu kohaldamise geograafilisele piirkonnale, näeb artikkel 13 ette, et osapooled võivad leppida kokku laiendamaks anadroomsete ja katadroomsete liikide haldamise koostööd, kuid välistab liigid, kes elavad kogu ma elutsükli ajal siseveekogus.

Seega, nagu ühenduse õigus sätestab, saab nõukogu üksnes soovitada, et austatud parlamendiliige suunaks oma küsimuse Euroopa Komisjonile, et küsimus tõstataks Euroopa Ühenduse ja Vene Föderatsiooni vahelise kahepoolse kokkuleppe kontekstis niipea, kui see leping jõustub.

  Marianne Mikko (PSE). - (ET) Aga mind päriselt ei rahulda vastus Peipsi järvest, mis suuruselt on ikkagi Euroopa Liidus kolmas ja kus ainsana toimub professionaalne kalapüük. See pole Eesti siseveekogu; järv on ju piirijärv kolmanda riigi ehk Venemaaga. Kui rääkida kalavarude heaperemehelikust püüdmisest, siis Euroopa Liidu liikmesriik Eesti teeb omalt poolt kõik, et kalavarud Peipsil säiliks. Sedasama aga ei saa Venemaa kohta öelda.

Nii et ma ikkagi tahaksin teada eesistujalt, kuidas kavatseb nõukogu mõjutada omalt poolt Venemaad Peipsi kalavarusid sarnaselt Eestiga säilitama? Missuguse konkreetse omavastutuse te täna siin Euroopa Liidu eesistujamaana saate välja käia? Te viitasite komisjonile, aga vastus, mille teie andsite, rääkis rohkem merest. Peipsi on väga spetsiifiline piirijärv ja mitte niipalju siseveekogu.

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Austatud parlamendiliige soovib, et tema küsimus jääks püsima, ning mina pean kahjuks ütlema, et ka minu vastus jääb püsima. Ma soovitaksin, nagu ütlesin oma eelmise sõnavõtu lõpus, et austatud parlamendiliige suunaks oma küsimuse Euroopa Komisjonile.

  Juhataja. –

Küsimus 13, mille on esitanud Brian Crowley (H-0547/07)

Teema: ELi-Bosnia suhted

Kas nõukogu saaks teha avalduse, andes ajakohastatud hinnangu ELi–Bosnia poliitilistele suhetele praegusel hetkel?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Poliitiline olukord Bosnia ja Hertsegoviinas on väga hapras seisus.

Rahvusvahelise Kohtu otsus kaasuse kohta, mille esitas veebruari lõpus Bosnia ja Hertsegoviina Serbia ja Montenegro vastu genotsiidi konventsiooni kohaldamise kohta, tõi pinnale vastuolud, mis tundusid olevat teatud määral leevenenud pärast ministrite nõukogu 9. veebruaril.

EL ütles Bosnia ametivõimudele, et ta kardab, et poliitilise kliima halvenemine riigis, riikliku retoorika tagasitulek ja poliitilise tahte puudumine kokkuleppeni jõudmiseks ohustavad reformiprotsessi. Bosnia ja Hertsegoviinal on vaja tõhusalt tegutseda iseseisva majandusliku ja haldusliku üksusena, et tagada edusammud oma kodanike jaoks ning teel ELi liikmelisuse suunas.

Mis puutub suhetesse ELiga ning stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessi, lõpetati tehnilised kõnelused stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingust detsembris, kui kõik liikmesriigid olid andnud oma täieliku toetuse tehniliste läbirääkimiste tulemustele kõnealuse lepingu alal 3. mail. Stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu alaste kõneluste lõppjäreldust on toetanud käegakatsutava progressi puudumine politseireformis.

Hiljuti nimetatud kõrge esindaja / ELi eriesindaja Miroslav Lajčak, kes võttis ameti üle juuli alguses, seadis oma esmasteks ja otsesteks prioriteetideks, kooskõlas rahu tagamise nõukogu juhtorgani ning Euroopa Liidu Nõukogu murega, konstruktiivse poliitilise kliima loomise ning politseijõu uuesti üles ehitamise. Selles kontekstis on kõrge esindaja / ELi eriesindaja kindel, et edusamme on võimalik saavutada käesoleva kuu lõpuks.

  Brian Crowley (UEN). - Ma sooviksin tänada eesistujat tema vastuse eest. Selle asemel, et võtta läbi kõik üksikud küsimused, keskendun ma politseireformi küsimusele, sest see on praegusel hetkel kõige kiireloomulisem küsimus. Kas nõukogult on mingeid soovitusi kaasaaitajate meeskonna kokkupanemise suhtes, et võimaldada Bosnia ja Hertsegoviina eri traditsioonidel jõuda kokkuleppeni ühises standardis või ühises koodeksis, kuidas politseijõud peaksid töötama? Selline kokkulepe on juba olemas piirikaitse alal, kuid mitte politsei poolel.

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Suur tänu küsimuse, soovituse ja arvamuse eest. Me ootame loomulikult õhina ja suure huviga, et kuulda, millised ettepanekud esitab uus eriesindaja Bosnia ja Hertsegoviinas politseijõudude reformimise küsimuses käesoleva politseikoostöö peatüki alusel. Kui nad võtaksid eriesindaja koos nõukoguga tõstatatud küsimuse ning kõrge esindaja – kes töötab otseselt selle küsimuse kallal, mis nagu te õigesti ütlesite, on fundamentaalne Bosnia ja Hertsegoviina stabiilsuseks – lahenduse või ettepaneku ning selline ettepanek meile esitataks, nõukogu loomulikult kaaluks seda.

Me arvame, et tuleb arvesse võtta mis tahes soovitusi, vahendeid ja ettepanekuid, mis võivad olla reaalseks abiks Bosnia ja Hertsegoviinas stabiilsuse ja edu kui lõpliku ja põhilise eesmärgi saavutamiseks.

  Juhataja. − Küsimused 14, 15 ja 16 võeti autorite poolt tagasi.

  Juhataja. − Kuna autorit ei ole kohal, muutub küsimus 17 kehtetuks.

Küsimus nr 18, mille on esitanud Lidia Joanna Geringer de Oedenberg (H-0559/07)

Teema: Euroopa Kontrollikoda

1992. aasta Maastrichti leping muutis oluliselt ELi institutsioonilist raamistikku, tuues sellesse Euroopa Kontrollikoja (lepingu artikkel 7). Tehes Euroopa Kontrollikojast ühe oma institutsiooni, näitas liit, kui tähtsaks peetakse läbipaistvust ning vajadust parandada liidu tööd.

Euroopa põhiseaduse leping muutis samuti institutsioonilist raamistikku, jättes Euroopa Kontrollikoja põhiinstitutsioonide hulgast välja ning liigitades selle lepingu IV jaotise II peatükis „muude institutsioonide ja nõuandvate organite” hulka.

Käimasolevasse töösse uue aluslepinguga ei ole kaasatud plaane muuta institutsioonilist raamistikku, selle tulemuseks on aga liidu institutsioonide välisaudiitori staatuse langemine. Kuna liit peaks parandama aruandluskohustust kodanike suhtes, kas nõukogu võiks selgitada otsust langetada Euroopa Kontrollikoja staatust?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) See küsimus saab ilmselt istungi kiireima vastuse, kuna nõukogu ei ole kohustatud kommenteerima valitsustevahelise konverentsi tööd aluslepingute reformimisel, mis algas nagu me teame juba 23. juunil 2007.

  Lidia Joanna Geringer de Oedenberg (PSE). – (PL) Austatud juhataja, mulle tundub küll, et see küsimus tuleb esitada just nõukogule, eriti kuna me räägime praegu uuest aluslepingust, mille eesmärk on Euroopa Liidu revolutsiooniline muutmine, seega Euroopa Kontrollikoja liigitamine „muude institutsioonide ja nõuandvate organite” kategooriasse on kodanike silmis selle institutsiooni selge alahindamine.

Kontrollikoja kontrollifunktsioon ei tähenda üksnes kulude jälgimist ja kontrollimist, kas meie ühised vahendeid ehk liidu avalikke rahalisi vahendeid on korrektselt eraldatud; see on ELi, k.a nõukogu, parlamendi ja komisjoni, eelarvedistsipliini valvekoer. Selle soovitused ja hinnangud aitavad meid kõiki oma töös. Euroopa Kontrollikoja tugev positsioon peab olema kõigile ELi kodanikele selge ja ilmne, kuna see on institutsioon, mis kajastab kodanike usaldust ELi tervikuna.

Kui te arvate, et see ei ole nõukogu asi, siis ma sooviksin teada, kelle asi see on, sest nii nõukogu kui ka praegu käimasoleva töö tasu sõltub ka kontrollikoja paigutamist õigele kohale, mis minu arvates on tähtsaimate ELi institutsioonide hulgas (räägin uuest aluslepingust, mille eelnõuga käib praegu töö).

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Loomulikult võtan teie mured ja kommentaarid teadmiseks, kuid olen teie ees nõukogu esindajana. Nõukogu kui selline ei ole volitatud kommenteerima valitsustevahelise konverentsi teemat, kus liikmesriigid istuvad laua ümber ja arutavad neid teemasid üksikasjalikult oma volituste piires liikmesriikidena, s.o suveräänsete iseseisvate riikidena, kes tegutsevad täielikus sõltumatuses. Seega ei ole nõukogu pädev seda teemat kommenteerima. Valitsustevahelisel konverentsil on aga oma organid, struktuur ja eesistumiskord, ning kahtlemata võtame arvesse kõiki ettepanekuid, kogu kriitikat ja nõuandeid, mis teil on valitsustevahelise konverentsi töö kohta. Siiski ei ole Euroopa Liidu Nõukogu pädev kommenteerima valitsustevahelise konverentsi tööd selle õiguslikku olemust arvestades.

  Juhataja. – Kuna autoreid ei ole kohal, muutuvad küsimused 19 ja 20 kehtetuks.

Küsimus 21, mille on esitanud Marian Harkin (H-0566/07)

Teema: Schengeni viisaruumi kuuluvate ja mittekuuluvate liikmesriikide eristamine

Võttes arvesse nii Iirimaa peaministri Bertie Aherni kui Ühendkuningriigi peaministri Gordon Browni avaldusi, kes sedastas, et mõlemal riigil on vaja lõppu Schengenisse kuuluvate ja Schengenisse mittekuuluvate liikmesriikide vahele eraldusjoonte tõmbamisele, ning pidades silmas eesistujariik Portugali prioriteete seoses Schengeniga, kas nõukogu võiks anda kommentaari selle kohta, kuidas ta kavatseb avada edasise piirikontrolli ning koostöö Schengenisse kuuluvate ja mitte kuuluvate liikmesriikide vahel enne praeguse eesistumise lõppu?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Oma 12. ja 13. juuni 2007. aasta istungil palus nõukogu eesistujariik Portugalil pidada kinni ajakavast infosüsteemi hindamise külastusteks, pidades silmas 2003. aasta ühinemisakte artikli 3 lõikes 2 viidatud otsuste vastu võtmist 2007. aasta novembriks nende liikmesriikide suhtes, kes ühinesid Euroopa Liiduga 2004. aastal ja kellele anti aega 2007. aasta detsembrini sisepiiridel ja merepiiridel piirikontrolli lõpetamiseks ning hiljemalt 2008. aasta märtsiks õhupiiridel, kohe kui tingimused on täidetud. Iirimaa ja Ühendkuningriigi suhtes sedastab Amsterdami lepingu protokolli 2 artikkel 4, mis hõlmab Schengeni acquis'd Euroopa Liidu reguleerimisalas, et Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendkuningriik, kes ei ole seotud Schengeni acquis`ga, võivad igal ajal taotleda mõnest või kõigist käesoleva acquis' sätetest osa saamist. Need liikmesriigid ei ole tänaseni palunud Schengeni acquis sisepiiridel isikute kontrollimise tühistamist käsitlevate sätete kohaldamist. Kuna Iirimaa ja Ühendkuningriik ei ole sellist taotlust esitanud, saab nõukogu eesistuja selles küsimuses vähe ära teha.

  Marian Harkin (ALDE). - Tänan teid vastuse eest. Nii Briti peaminister Gordon Brown kui Iirimaa peaminister Bertie Ahern on esitanud avaldusi, et mõlemal riigil on vaja Scengenisse kuuluvate ja mittekuuluvate riikide vahelise eristamise lõpetamist. Ometi, oma vastuses ütlete te, et ametlikku taotlust ei ole kummaltki riigilt saadud. Kas on olnud mõni mitteametlik taotlus või lähenemine kas Ühendkuningriigi või Iirimaa poolt selles küsimuses, ning kas te saaksite mulle üldjoontes seletada, kui võimalik, kuidas on võimalik kohaldada Schengeni acquis`st osa, mitte kõike?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Ma ei saa selles küsimuses lisada midagi enamat oma algsele sõnavõtule. Loomulikult sisaldab Schengeni leping oma sätteid ja artikleid lepingu kohaldamisest ja kohaldamise reguleerimisalast ning me peame neid artikleid ja sätteid järgima.

  Juhataja. –

Küsimus 22, mille on esitanud Proinsias De Rossa (H-0568/07)

Teema: ELi-Iisraeli inimõiguste allkomisjoni loomine

Novembris 2005 asutas ELi–Iisraeli poliitilise dialoogi ja koostöö allkomisjon ELi–Iisraeli inimõiguste töörühma.

Kas nõukogu kaalub ELi–Iisraeli inimõiguste töörühma ennistamist inimõiguste allkomisjoniks, mis kohtuks korrapärasemalt kui töörühm (mis 2007. aasta veebruariks oli kokku tulnud vaid kahel korral) ning mis võiks pidada regulaarsemaid ja süsteemsemaid konsultatsioone kodanikuühiskonnaga Iisraelis, okupeeritud Palestiina alade ning ELiga, et hinnata inimõiguste olukorda Iisraelis ja okupeeritud Palestiina alasid?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja (PT). – ELi–Iisraeli inimõiguste töörühm, mis asutati ELi–Iisraeli poliitilise dialoogi ja koostöö allkomisjoni koosolekul 21. novembril 2005, on platvorm, mis võimaldab teha regulaarset, süstemaatilist ja põhjalikku analüüsi, samuti mõlemal poolel arutleda inimõiguste küsimustel, nagu austatud parlamendiliige soovib ning nagu nõukogu ise soovib.

Pealegi on inimõigused pidevaks teemaks ELi ja Iisraeli vahelise jätkuva poliitilise kontakti kõigil tasanditel. Kodanikuühiskonna organisatsioonid, nagu mainitud austatud parlamendiliikme küsimuses, aitavad juba kaasa sellistele vahetustele.

  Proinsias De Rossa (PSE). - Päris ausalt, see ei ole vastus. Ma küsisin, kas töörühm, mis on alates 2005. aastast siiani kohtunud vaid kaks korda, ennistatakse inimõiguste allkomisjoniks.

Pärast 40 aastast Palestiina territooriumide okupatsiooni, on selgelt püsivad lüngad Palestiina inimõigustes Palestiina territooriumide Iisraeli okupatsiooni tulemusena.

Ma palun nõukogul näidata oma hoiakut inimõiguste töörühma allkomisjoniks kõrgendamise suhtes, mis kohtuks regulaarselt ning hoiaks teatavat survet Iisraeli ametivõimudel inimõiguste normide järgimiseks, mida me kõik ootame tsiviliseeritud ühiskondadelt ja demokraatiatelt.

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Ma tahaksin öelda austatud parlamendiliikmele, nagu olen öelnud, et inimõiguste austamine ja kaitsmine on pidev teema ELi ja kolmandate riikide vahelistes dialoogides.

See on üks nõukogu mureküsimustest ning nõukogu järjestikuste eesistumiste jätkuv ja püsiv mure ning see kehtib ka eesistujariik Portugali kohta. Portugal on inimõiguste suhtes eriti tähelepanelik, tema enda ajaloolistel põhjustel. Alles eile oli mul võimalus juhtida siin mõnede austatud Euroopa Parlamendi parlamendiliikmete tähelepanu sellele, et kuna meil endal oli Portugalis diktatuur kuni 1974. aastani, oleme me eriti tundlikud kõige suhtes, mis on seotud demokraatia, õigusriigi ja inimõigustega. Need teemad on meile südamest kallid ja seepärast tunnusjooneks meie dialoogis kolmandate riikidega, sealhulgas Iisraeliga; me peaksime need punktid alati lisama korrapärastesse dialoogidesse, mida peame Iisraeli ametivõimudega.

  Juhataja. –

Küsimus 23, mille on esitanud Johan Van Hecke (H-0572/07)

Teema: olukord Zimbabwes

Poliitiline ja majanduslik olukord Zimbabwes on raporti kohaselt omandanud „eluohtlikud proportsioonid”. Politsei on vahistanud enam kui 1300 poepidajat ja juhatajat, kes keeldusid oma toodete hindu poole võrra vähendamast, nagu president Mugabe valitsus oli ette kirjutanud. Hindade vähendamine poole võrra on viinud paanilise ostmiseni poekettidest. Olulised asjad nagu suhkur, küpsetusõli ja leib on nüüd kättesaadavad üksnes mustal turul. Kütusetanklad on kuivad. Pealtnägijate sõnul on mitmeid poode rüüstanud valitsuspartei toetajad. Inflatsioon – kõrgeim kogu maailmas – on lõputu raha juurde trükkimise tulemus, millega valitsus maksab avalikele teenistujatele, politseiametnikele ja sõjaväelastele. Opositsioonipartei MDC järgi püüab valitsus üheksa kuud enne presidendivalimisi kindlustada vaeste hääled. Zanu-PF valitsuspartei esindajad on kuulduste kohaselt tagasi lükanud Lõuna Aafrika Vabariigi presidendi Mbeki palve minna Pretoriasse.

Milline on nõukogu seisukoht? Kas ta kutsub valitsust üles kandma kriisiolukorras oma kohustusi suuremal määral?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Nõukogu on lähedalt jälgimas kriitilist poliitilist ja majanduslikku olukorda Zimbabwes. Nõukogu pidas sellel teemal arutelu oma 23. aprilli 2007. aasta istungil ning saanud edasist teavet probleemi kohta oma 22. juuli istungil, seega väga hiljuti.

Nõukogu strateegia on olnud avalikkusele teada alates sellest, kui piiravad meetmed esmalt sisse seati. 2002. aastal otsustas nõukogu seada piiravad meetmed Zimbabwe liidritele, teatades, et niikaua kuni jätkatakse inimõiguste rikkumist, peab nõukogu vajalikuks säilitada piiravad meetmed Zimbabwe valitsuse suhtes ja nende suhtes, kes vastutavad selliste rikkumiste ning mõtte-, ühinemis- ja rahumeelse koosviibimise vabaduse rikkumiste eest. Lisaks teatas nõukogu, et sellised meetmed tühistatakse üksnes siis, kui on sisse seatud tingimused, mis tagavad inimõiguste, demokraatia põhimõtete ja õigusriigi austamise.

Vastuseks hiljutistele vägivallaaktidele ja inimõiguste rikkumistele otsustas nõukogu 23. aprillil laiendada viisakeelu nimekirja. Alates piiravate meetmete sisseviimisest on nõukogu püüdnud kaasata Aafrika mitmepoolseid institutsioone. Nõukogu on süsteemselt lisanud Zimbabwe küsimust kõikide ministrite kohtumiste päevakordadesse, mida on koos SADCga organiseeritud alates sellest, kui meetmed sisse seati. EL tõstatas Zimbabwe küsimuse ka ÜRO inimõiguste komisjonis.

Nõukogu kiitis eriti SADC algatust ning president Mbekile volituse andmist, et hõlbustada dialoogi opositsiooni ja valitsuse vahel, samuti härra Kikwete SADC eesistujaks nimetamist. Nõukogu ootab väga nende Aafrika algatuste esimesi tulemusi; vajadusel vaatab ta oma seisukoha vastavalt läbi.

  Johan Van Hecke (ALDE). – (NL) juhataja, olukord Zimbabwes on vähehaaval muutumas lootusetuks – ning see on veel pehmelt öeldud. Kahjuks on rahvusvaheline kogukond, sealhulgas EL, seda abitult pealt vaatamas.

Ma tahaksin nõukogule esitada lühikese täiendava küsimuse, kuna eesistujariik Portugal korraldab Lissabonis 8. ja 9. jaanuaril ELi–Aafrika tippkohtumise. See ei ole viimastel aastatel võimalik olnud, kuna ei suudetud jõuda kokkuleppele, kas kutsuda ka president Mugabet või mitte. Minu küsimus on väga konkreetne ja ma ootan sama konkreetset vastust: kas eesistujariik kavatseb kutsuda president Mugabe detsembris Lissaboni? Teiseks, millisel viisil loodab nõukogu Zimbabwe olukorra küsimuse tippkohtumisel tõstatada?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Nagu ma ütlesin, on EL lähedalt jälginud olukorda Zimbabwes ning on võtnud meetmeid, mida peab selles suhtes kõige asjakohasemaks. Euroopa Ülemkogu on oma istungite järeldustes teinud alati selgeks, et Euroopa Liidu jaoks on strateegiliselt tähtis hoida üleval üldist, laiaulatuslikku ja üksikasjalikku dialoogi Aafrika kui tervikuga.

See on mandaat, mille on meile andnud Euroopa Ülemkogu, mis peegeldab huvi ja pühendumust sellesse ülemaailmsesse dialoogi, mida peame Aafrika riikidega üleval hoidma, sest meil on palju, mida arutada, kuid ka koostööd teha. Selle eesmärgi ja selle kavatsusega on eesistujariik Portugal piiritlenud teise ELi–Aafrika tippkohtumise Lissabonis detsembris. Me oleme veendunud, et tippkohtumine on meie huvides ja teiste liikmesriikide huvides, ELi huvides ja samuti Aafrika huvides.

Aafrikaga peame me arutama sisserännet, majandust, kaubandust, energiat, kliimat ning loomulikult inimõigusi ja head valitsemistava, küsimusi, mida oleme juba arutanud ning mida arutati ka esimesel tippkohtumisel Kairos 2000. aastal Portugali eelmise eesistumise ajal.

See on eesmärk, mille seadsime oma eesistumisele ja eesmärk, mille suunas kavatseme tööd jätkata tihedas koostöös oma partneritega, nii ELi piires kui ka Aafrikas.

  Juhataja. –

Küsimus 24, mille on esitanud Danutė Budreikaitė (H-0575/07)

Teema: Põhja-Euroopa gaasijuhe

Saksamaa eesistumise ajal sedastas selle riigi esindaja, et Nord Stream on eraettevõtete projekt, mille üle ELil puudub mõjuvõim.

15. juulil 2007 ütles Saksamaa välisminister Frank-Walter Steinmeier Leedu televisioonis antud intervjuus, et Nord Stream ei ole Saksa-Vene projekt, vaid üleeuroopaline projekt. EL oleks projektile vastu, kui ohus oleks Leedu energia- ja ökoloogilised huvid.

Milline on eesistujariigi Portugali arvamus selles küsimuses? Kas Nord Stream on eraprojekt või ELi projekt? Milline on selle koht ELi tulevases ühises energiapoliitikas?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Auväärt parlamendiliikmele vastates ütleb nõukogu esimese küsimuse kohta, et nõukogu ei kommenteeri meediakajastusi.

Teiseks, ja vastuseks teisele küsimusele tuletab nõukogu auväärt parlamendiliikmele meelde, et Nord Streami projekt on eraprojekt, mida viib ellu ühisettevõte Nord Stream AG. Lisaks, nagu nõukogu märkis ka oma vastuses Nils Lundgreni kirjalikult vastatavale küsimusele H-0121/07 Vene-Saksa gaasijuhtme kohta Läänemerel, on Venemaad ja Saksamaad ühendava gaasijuhtme rajamine Läänemerre deklareeritud Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuses nr 1364/2006/EÜ Euroopale huvipakkuvaks projektiks. Täpsema selgituse jätab nõukogu auväärt parlamendiliikmele.

Kolmanda küsimuse kohta ütleb nõukogu, et uue gaasijuhtme rajamine Põhja-Euroopasse seda liini pidi on kooskõlas Euroopa Liidu energiapoliitika eesmärgiga parandada ühenduse varustuskindlust. Tõhus energiaressursside ja transporditrajektooride mitmekesistamine on välja toodud kui üks varustuskindluse parandamise viise nõukogu 2007. aasta märtsis vastuvõetud ühenduse tegevuskavas. Nende gaasijuhtme osade suhtes, mis jäävad ELi liikmesriikide territooriumile, kohaldatakse ühenduse õigustikku ka edaspidi täiel määral ja millal vaja, sealhulgas eelkõige ühenduse keskkonnaõigusnorme.

  Danutė Budreikaitė (ALDE). – (LT) Mul on raske aru saada, kas tegemist on era- või ELi projektiga. Gaasijuhe paigaldatakse Läänemerre, millega ei piirne mitte vaid kaks riiki, vaid mille läheduses asub mitu riiki. On suur oht, et merepõhja ladestunud laskemoon tõstetakse üles. Projekt ei ole veel alanudki kui Venemaa ja Saksamaa muudavad juba trajektoori.

Seepärast ongi raske mõista, kelle projekt see on. Kas Nord Stream on eraprojekt või ELi projekt? Gaasijuhe paigaldatakse Läänemerre, millega ei piirne mitte vaid kaks riiki, vaid mille läheduses asub mitu riiki. On suur oht, et merepõhja ladestunud laskemoon tõstetakse üles. Projekt ei ole veel õieti alanudki, kui Venemaa ja Saksamaa on juba muutnud trajektoori, kuna avastati, et Taani, Soome, Eesti ja Rootsi lähedasse merepõhja on ladestunud suur hulk Teisest maailmasõjast pärit relvi Kas see saab olla eraprojekt, kui see ei tekita üksnes energiavarustus-, s.o gaasivarustusprobleemi ümberkaudsetele riikidele, vaid ka ökoloogilise probleemi Läänemeres?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Sellele küsimusele ei ole mul vastata enamat kui ma juba oma esimeses vastuses ütlesin, kui et korrata veelkord, et ühenduse õigustikku kohaldatakse täies mahus kus vaja ning alati, kui mängus on keskkonnaküsimused. Loodan siiski, et meie avaldus rahustab maha auväärt parlamendiliikme väljendatud mured ja andis sellele vastuse.

  Juhataja. –

Küsimus 25, mille on esitanud Luisa Morgantini (H-0576/07)

Teema: Mordekhai Vanunule kuuekuuse vangistuse määramine

2. juulil 2007 määras Jeruusalemma Kõrgem Kohus Mordechai Vanunule – endisele tuumatehnikule ja enam kui 20 aastat patsifist olnule – karistuseks 6 kuud vangistust süüdistatuna (vastavalt Iisraeli ametivõimudele) tema sõna- ja liikumisvabadust piiranud halduskorralduse tingimuste rikkumises.

Vanunu viidi kaasa Roomas ja saadeti sealt edasi Iisraeli, kus ta vangistati ning süüdistati riigireetmises, kuna oli rääkinud Sunday Times`le Iisraeli tuumarelvaprogrammist. Tema kohtuasja arutati kohtuniku erakabinetis ja ta mõisteti vangi 18 aastaks, millest 11 aastat pidi olema üksikvangistuses. Tema vanglast vabastamisel 2004. aastal seati ranged piirangud (vastavalt eelpool nimetatud korraldusele) tema vabadusele: eelkõige olid talle keelatud mis tahes kontaktid inimestega teistest riikidest peale Iisraeli ning tal ei olnud lubatud läheneda saatkondadele ja konsulaatidele, omada mobiiltelefoni, kasutada Internetti ega lahkuda Iisraelist.

Millise tegevuse kavatseb nõukogu võtta Iisraeli ametivõimude suhtes vastusena sellistele sõnavabaduse ja vaba liikumise põhiõiguste rikkumistele?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Nagu võib näha meie vastustest küsimustele H-0577/04, H-0302/05, P-1687/05 ja E-3413/05, on nõukogu huviga jälgimas Mordechai Vanunu kaasust, eelkõige tema olukorda pärast vabastamist 2004. aastal, mida austatud parlamendiliige oma küsimuses mainis.

  Juhataja. –

Küsimus 26, mille on esitanud Richard Howitt (H-0578/07)

Teema: ajutiste töötajate töötingimusi käsitlev direktiiv

Millised on eesistujariik Portugali esmaste konsultatsioonide tulemused pidades silmas ajutiste töötajate töötingimusi käsitleva direktiivi (KOM(2002)0701) osas kokkuleppe otsimist?

Kas eesistuja loodab panna muudetud ettepaneku võtta vastu direktiiv hääletusele nõukogus praeguse eesistumise jooksul ning milline ajakava on paika pandud mitteametlikeks ja ametlikeks läbirääkimisteks sellega seoses?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Ma tahaksin teile öelda, et liikmesriikidega esialgsete konsultatsioonide tulemusena on eesistujariik Portugal otsustanud taasavada arutelud ettepaneku suhtes võtta vastu ajutuste töötajate direktiiv, mida ta peab oluliseks elemendiks arutelus kaitstud paindlikkuse üle.

Kuna nõukogu ei ole käesolevat toimikut uurinud alates 2004. aastast, on oluline anda ülevaade praegusest saavutatud seisust ning teha märkusi võimalike suundade osas, mida järgida. Eesistuja võtab peagi sel eesmärgil meetmed.

  Richard Howitt (PSE). - Ma tahaksin tänada eesistujat soojade sõnade eest. Tõepoolest, kaitstud paindlikkus on hea põhimõte, nagu me ütleme siin saalis ja Euroopa institutsioonides. Ometi ütlevad paljud inimesed, et paindlikkust näeme me palju, kuid, kus on kaitstus? Ajutiste töötajate töötingimusi käsitlev direktiiv on reaalseks testiks, kas saab olema kaitstuse aspekt. Ma tahaksin teada, mis on eesistuja arvates hetkel takistused Euroopa ministrite nõukogu piires, mis takistavad edusamme. Eesistujariigi headele talitustele vaatamata, kui kindel ta on, et nõukogu on tõepoolest suuteline kokkuleppele jõudma meie Portugali kolleegide ametiaja jooksul?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Ma tänan austatud parlamendiliiget tema küsimuse eest. Nagu ma märkisin, see on toimik, mille osas tahab eesistujariik Portugal edasi töötada. Me oleme alati öelnud, et eesistumise edukus sõltub eelkõige eesistujariigist endast, kuid see peab ka toetuma pühendumusele, koostööle ja kõigi liikmesriikide tahtele edasi liikuda. Käesolev juhtum on selline, kus me ei saa jääda peatuma turvalises sadamas, kui nii võib öelda, ilma et kõik liikmesriigid oleksid meie poolt.

Me peaksime olema rahul, kui Portugali eesistumise jooksul suudaksime me teha vähemalt mingeidki edusamme, isegi kui me ei suuda saavutada täielikku kokkulepet. Me peaksime töötama selles suunas lootuses, nagu ma ütlesin, et meie partnerid on võimelised meie soovitusi ja ettepanekuid aktsepteerima, võttes samas realistliku lähenemise sellele küsimusele, kuna me teame, et see on keeruline arutelu ka keeruline teema, nagu kõnealuse direktiiv minevik on näidanud.

Mis puutub kaitstud paindlikkusse, saan ma teile öelda, et Portugali ja selle Portugali eesistumise jaoks tähendab kaitstud paindlikkus nii paindlikkust kui kaitstust ning meie jaoks kuuluvad need kaks kokku. Suur tänu.

  Juhataja. – Küsimustele, millele ajapuuduse tõttu ei jõutud vastata, vastatakse kirjalikult (vt lisa).

Sellega lõpeb infotund.

(Istung katkestati kell 19.00 ja avati taas kell 21.00.)

ISTUNGIT JUHATAB: MECTHILD ROTHE
Asepresident

14. Inimõigusalased dialoogid ja konsultatsioonid kolmandate riikidega (arutelu)

  Juhataja. − Järgmine päevakorrapunkt on raport (A6-0302/2007), mille on esitanud Valenciano Martínez-Orozco väliskomisjoni nimel, ja mis käsitleb inimõigustealaste dialoogide ja inimõigustealaste konsultatsioonide toimimist kolmandate riikidega (2007/2001(INI)).

  Elena Valenciano Martínez-Orozco (PSE), raportöör. – (ES) Proua juhataja, Euroopa Liidu sünd sai innustust võõrandamatutest väärtustest. Täpselt nii nagu me pingsalt jälgime liikmesriike, et olla veendunud selles, et nad ei riku õigust vabadusele või elule või demokraatiale, peame omama dialoogi kaudu otsustavat mõju nendele riikidele, kellega omame poliitilisi, kaubandus-, majandus- või partnerlussuhteid, jne, selleks, et ka nemad austaksid inimõigusi.

ELi välissuhete keerukuse ja ulatuse raames võib dialoogi ja inimõiguste konsultatsioonide maht kolmandate riikidega jääda märkamatuks või tagaplaanile. Kui see nii peaks olema, ning meie võimaldasime seda, siis oleks see väga tõsine meiepoolne viga.

Käesolev raport käsitleb aspekte, mis vajavad täiustamist ELi kohustusena vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 11, mis samas kuulub poliitilise eetika valdkonda. Inimõigused peaks kuuluma ELi välispoliitika prioriteetide hulka ning EL peaks kasutama oma mõju, et parandada inimeste elamistingimusi riikides, kellega on suhted. See on raporti üks peamisi poliitilisi elemente.

Kui istume läbirääkimislaua taha arutamaks majandus- ja kaubandusleppeid riigiga, kus rikutakse põhiõigusi, on lubamatu käsitleda numbreid, leppeid ja lepingute sõlmimist laual, samas pühkides häbematult vaiba alla tema kodanike tegeliku olukorra.

Kui jätame inimõigused läbirääkimiste ruumist väljapoole, tähendab see meie ülimalt jubedat küünilisust. Peame olema samuti tähelepanelikud kodanikuühiskonna ja inimõiguste kaitsjate osatähtsuse suhtes, märkimisväärsete väljaütlemiste suhtes, mis on olulised olukorra parandamiseks rõhutud ühiskondades.

Käesolev raport annab hinnangu ühele tähtsamale ELi vahenditest, mis on ülalpool ära toodud eesmärkide saavutamiseks. Samuti selgelt defineerides seda rolli, mida tahame mängida maailma korralduses. Ainult austuse ja vastastikuse kasu kaudu on võimalik saavutada edu inimõiguste edendamises.

Pealesurumine ja isalik käitumine suhtlemises on täiesti välistatud. Meil puudub õigus kellelegi loenguid pidada, kuid oleme kohustatud olema järjekindlad oma välistegevuses ning arendama suhteid riikidega, kes teevad edusamme. Peame hoiduma tasakaalutusest ning erapoolikust tegevusest, mis vähendab usaldust meie suhtes.

Käesolev raport kutsub üles tegutsema kolmel tasandil: rohkem sisu dialoogide ja konsultatsioonide pidamisel. See omakorda nõuab paremat koordineerimist nõukogu, kelle puudumist tänasel arutusel kahetsen, komisjoni ja parlamendi vahel, kasutades vahendeid, mis hõlbustavad suhtlemist ja väldivad vastuolusid eri ELi institutsioonide vahel. See tähendab, et peame rääkima ühel selgel häälel.

Minu raport on samuti dialoogide ja konsultatsioonide korraldamise läbipaistvusest, mis peavad inimõiguste valdkonnas olema printsiibiks, mitte erandiks. Paindlikkus ja pragmaatilisus kindlate tulemuste saavutamisel ei tohi varjutada käsitletavat kava, eesmärke ja dialoogi tulemust.

Kutsume üles Euroopa Parlamendi rolli tugevdamisele, milleks, daamid ja härrad, puuduvad vahendid, ilma et sellele oleks õiguslikku või formaalset õigustust.

Euroopa Parlament on valmis tegutsema vastutuskindlalt välissuhtlemise kompetentsis. See täiskogu on end kehtestanud kui peamine Euroopa institutsioon inimõiguste valdkonnas, keskendades kogu tähelepanu inimõigustele ning kasutades kõiki olemasolevaid meetmeid ELi välissuhtlemise poliitilise garandi rolli inimõiguste kaitsmisel.

Euroopa Parlament kutsub komisjoni ja nõukogu võtma kuulda ja ellu viima raporti soovitusi, millel on selle täiskogu kõikide fraktsioonide toetus.

Daamid ja härrad, parlamendi hääl peab saama kuuldavaks. Oleme teadlikud, et meie nõudmiste täideviimine eeldab suuri pingutusi, seetõttu peame vajalikuks suurendada inimõigustele ette nähtud ressursse nii komisjonis kui nõukogus.

Kuid see on minimaalne nõue ELile, kes väidab, et on maailma poliitiline garant inimõiguste alal, mis on Euroopa lahutamatu õigus. Kui me tahame olla usaldusväärsed, peame selles suunas töötama.

  Joe Borg, komisjoni liige. − Proua juhataja, raportööri proua Valenciano Martinez-Orozco ette valmistatud raport ning selle resolutsioon puudutavad ülimalt tähtsat, kuid samas järjest keerulisemaks muutuvat ELi inimõiguste välispoliitikat.

Volinik Ferrero-Waldner (kes kahetseb oma puudumist tänasel arutelul) on oma talituste kaudu väljendanud igati toetust raportöörile, kes võttis enda peale raske ülesande kontrollida dialoogide ja konsultatsioonide toimimist kolmandate riikidega inimõiguste valdkonnas.

Raport lisab veel ühe ploki parlamendi märkimisväärsesse tegevusse ELi inimõiguste vahendites, mis on regulaarsed aastaaruanded Angoletto raport lisatingimuste osas inimõigustele, Euroopa ülikoolide vahelise keskuse uurimus parlamendi tegevuse panusest inimõiguste valdkonnas, samuti piinamist käsitleva juhise analüüs. Raport täiendab perioodiliselt ilmuvat ülevaadet nõukogu ja komisjoni poolt läbi viidud inimõiguste alastest dialoogidest ja konsultatsioonidest.

Komisjon väljendab esitatud raporti puhul ning Euroopa Liidu inimõiguste dialoogide ja konsultatsioonide põhjaliku analüüsi ja soovituste eest raportöörile ja parlamendile tunnustust.

Komisjon on arvamusel, et kõikidest olemasolevatest inimõiguste vahenditest on dialoog tõenäoliselt kõige tõhusam, kindlustamaks positiivseid pikaajalisi tulemusi inimõiguste austamise kujundamises üle maailma, seni kuni oleme valmis investeerima sellesse piisavalt aega ja energiat.

Me usume kindlalt, et Euroopa Liit saab saavutada edu inimõiguste edendamises kolmandates riikides ainult kannatliku sildade ehitamise ja veenmise kaudu ja seda mitte ainult kahepoolsete suhete vaid ka multilateraalsete organite raames, nagu näitavad edusammud Inimõiguste Nõukogus.

Euroopa Liidu inimõigusdialoogide ja konsultatsioonide mitmekesisus ja hulk kolmandate riikidega, mis järjest laiendavad oma tegevusala, teevad globaalsete hinnangute andmise väga keeruliseks ülesandeks.

Struktureeritud dialoogid, nagu näiteks Hiinaga; lepingupõhised dialoogid, nagu paljude naaberriikidega; konsultatsioonid sarnaselt mõtlevate partneritega nagu USA ja Kanada, või kohalikud kolmepoolsed dialoogid, kus dialoogid toimuvad eri perioodidel, poliitiliselt erinevatel tasanditel, eri osalejate ja sisusügavusega, või näiteks, et mõned on seotud tsiviilühiskonnas toimuvaga, teised – mitte.

Komisjon näeb sellises dialoogide mitmekesisuses kinnitust dünaamilisusest ja dialoogide toimimisvõimelisust, mida tuleb jätkata. ELi suunised inimõiguste dialoogide osas ja Cotonou (AKV-EL) leping mõlemad rõhutavad painduvuse osatähtsust arvestada kolmanda riigi erinevaid olukordi, erinevate riikide arenguid läbi aegade ja dünaamilisi suhteid Euroopa Liidu ja antud kolmanda riigi vahel.

Seepärast, järgides ühiseid põhijooni ja eesmärke dialoogides, pole soovitav olla jäik vahendites. Dialoogi kaudu edu saavutamiseks tuleb igale riigile läheneda individuaalselt ja arvestada muutusi olukorras.

Tuleb samuti silmas pidada, et eri dialoogid ja konsultatsioonid on eri küpsusfaasis. Dialoogis Hiinaga või konsultatsioonides sarnaselt meelestatud riikidega on aastatega välja kujunenud meetodid, mis võimaldavad küllalt intensiivseid sisukaid arutelusid.

Teisel juhul, nagu dialoogides naaberriikidega, me alles otsime õigeid meetodeid ja oleme piisava usalduse tekitamise faasis, mis võimaldab tõeliselt tähenduslikke mõttevahetusi.

Seepärast oleme veendunud, et ka sellisel juhul nagu soovitud ekspertide osalemine tegevusharu ministeeriumitest, kodanikuühiskonnast või individuaaljuhtumite käsitlemine muutub võimalikuks siis, kui tegevus põhineb kindlal alusel.

Lõpuks, võite olla kindlad, et soovitused komisjonile saavad põhjaliku analüüsi. Võite olla kindlad, et komisjon kohustub tõhustama teabe vahendamist parlamendile, suurendades sellega inimõiguste valdkonnas toimuvate dialoogide ja konsultatsioonide läbipaistvust.

  Feleknas Uca (GUE/NGL), naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamuse koostaja. – (DE) Proua juhataja, daamid ja härrad, soovin eelkõige siiralt tänada raportööri esitatud raporti eest. Mul on hea meel tõdeda, et ta võttis soovitustes arvesse kõik minu tehtud soovitusi naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamuses. Erilist tähelepanu vajab naiste osatähtsus inimõigusdialoogides kolmandate riikidega, kus nende tervis ja julgeolek on ohustatud. Inimõigused hõlmavad ka naiste õigust otsustada omaenda elu ja järglaste saamise osas diskrimineerimise, sunduse ja vägivalla vabalt. Kahjuks ei arvestata inimõiguste dialoogides neid soovitusi piisavalt.

  Roberta Alma Anastase, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (RO) Proua juhataja, Euroopa Rahvapartei nimel tervitan raportit, millel on ELi dialoogide ja konsultatsioonide ja Euroopa Parlamendi rolli perspektiivis suur osatähtsus.

Euroopa Liit on eelkõige demokraatlike väärtuste liit, edendamaks rahu, sallivust ja austust inimõiguste suhtes. Seetõttu on ülioluline, et iga kolmanda riigiga alustatud dialoog keskenduks vajadusele tagada ja kaitsta põhi-ning inimõigusi mitte ainult Euroopas vaid kogu maailmas.

Selle raporti eesmärk on täiustada ELi dialoogi ja konsultatsioonide toimimist kolmandate riikidega inimõiguste alal. Seetõttu keskendub raport kolmele mõistele, mis edendavad efektiivsust: sidusus, läbipaistvus ja nähtavus.

Euroopa Parlamendi suurem kaasamine protsessi on samuti oluline. Arvan, et Euroopa Parlamendil on seaduslik õigus osaleda dialoogis, teostada demokraatliku vaatlemist, mis on parlamendile Euroopa kodanike poolt kohustuseks tehtud.

Ma tahaksin tänada raportööri lahkuse eest analüüsida raportis dialoogi naaberriikidega, mis asuvad ELi idapoolsemas osas. Üks suurimaid ELi prioriteete on tõelise demokraatia ala loomine idapiiril ja inimõiguste alast dialoogi tuleb pidada oluliseks vahendiks. Ühiste allkomisjonide loomine inimõiguste valdkonnas oleks oluline samm ka naaberriikidele, kus jätkuvalt halveneb inimõiguste olukord.

Tahaks rõhutada ühte asja, isegi kui see pole naaberriikidele suunatud poliitika. Venemaa on veel üks idapartner, kes peaks lõpuks tunnistama, et vahetu dialoog inimõiguste valdkonnas muudab tema kodanike elu ainult paremaks.

Ma ei taha lõpetada märkimata, et mul on heameel naiste õiguste käsitlemise üle raportis!

  Véronique De Keyser, fraktsiooni PSE nimel. – (FR) Proua juhataja, proua Valenciano raport puudutab Euroopa väärtuste olulist aspekti: inimõigusalast dialoogi. Dialoog, mis on ära toodud eri lepingutes paljude riikidega ja mitmetes dokumentides, on mõnes mõttes tõestus Euroopa pehmest jõust.

See raport leidis laialdase konsensuse. Tänaseks päevaks on jäänud muudatusettepanekud, mis olid esitatud fraktsiooni Identiteet, Traditsioon, Suveräänsus paremäärmuslaste poolt. Kummalisel kombel pärinevad kõik need muudatusettepanekud minu kaasmaalaste, Vlaams Belang-i liikmete, sulest. Kuid mida see fraktsioon, mis äratas hiljuti tähelepanu Brüsselis, kui selle liikmed toetasid võimude poolt keelatud Islami vastast demonstratsiooni, taotleb? See on päris huvitav.

Eelkõige taotlevad nad inimõiguste piirdumist ainult kodanike ja poliitiliste õigustega ning taotlevad raporti tekstist sotsiaal-, keskkonna-, majandus- ja kultuurialaste õiguste välja võtmist. Käivitades ÜRO rahvusvahelise kodaniku- ja poliitiliste õiguste konvendi, jätavad nad samal ajal ütlemata, et ÜRO peaassamblee hääletas rahvusvahelise majandus-, sotsiaal- ja kultuuriõiguste lepingu üle, mille nemad on kiirelt unustanud.

Teiseks, nad panevad ette määratleda genitaalset mutilatsiooni, varajast abielu ja inimkaubandust usutavadena – kahtlemata viidates Islamile – kuid see on tahumatu seos. See ei lähe läbi! See praktika on taunitav, ta võib olla kultuuriline või kogukondlik, kuid kindlasti kriminaalselt karistatav ja religiooniga pole siin mingit seost.

Viimaks, kolmandaks, ITS osaleb Türgis alusetus sõnavalingus härrade Erdogani ja Güli partei vastu.

Kokkuvõtteks, proua Valenciano raport on märkimisväärne, avatud ja samas väga kindlameelne ja mingil juhul ei saa seda nimetada ingellikuks. Lugege vaid lõiget 22, kus väidetakse, et inimõiguste dialoogil peab olema alati igal tasandil toetus diplomaatilise surveavalduse näol, ja ma pöördun nõukogu poole! On kahetsusväärne, et mõningad äärmusrühmitused kasutavad seda oma platvormina, väljendamaks sallimatust ja vihkamist.

  Anders Samuelsen, fraktsiooni ALDE nimel. – (DA) Proua juhataja, daamid ja härrad, kõigepealt soovin tunnustada proua Valenciano tasakaalustatud raportit ning tänada teda, et ta on pidanud vajalikuks sisse viia palju meie komisjoni tehtud muudatusettepanekuid. Tulemuseks on selgesõnaline põhjalik raport, mis sisaldab rida häid soovitusi tugevdamaks ELi inimõiguste dialooge kolmandate riikidega, edendades inimõigusi ja demokraatiat.

EL peab suurendama oma osatähtsust proaktiivse osalejana inimõiguste valdkonnas, seetõttu on mul hea meel, et nõukogu näitab üles initsiatiivi võttes inimõiguste teema ELi poliitika osaks. On hea, et Euroopa Parlament süstemaatiliselt seisab selle eest, et hoida üleval inimõiguste küsimusi ELi poliitilistes dialoogides ja välispoliitikas. Ainult süsteemsete dialoogide kaudu saame parandada kriteeriumide kasutamist ja luua sidususe püüdlustes edendada inimõigusi. Kuid EL ei tohiks seada väga täpseid nõudeid dialoogile, nii et need kaaluvad üle algselt märgitud eesmärgid. Dialoogi peab kasutama kahepoolse usaldust inspireeriva poliitilise ruumina, mis ei märgi ära ainult rikkumisi, vaid ka positiivseid arenguid inimõiguste valdkonnas.

Peame tunnistama, et inimõiguste alased dialoogid läbivad mitmeid katsumusi. Paljudes riikides on inimõiguste olukord murettekitav. ELi suhetele oluliste kaubanduspartneritega on hädavajalik anda suuremat tähendust inimõigusreformidele ning siduda need ärialaste suhetega. Kaubanduslepingud kolmandate riikidega peavad olema vahendiks, mis ulatuvad pelgalt majandussuhetest kaugemale. Keskkonnaalased ja inimõigusküsimused peavad käima majandusküsimustega käsikäes. Dialoog kolmandate riikidega peab aitama tugevdada demokraatiat, sotsiaalseid, poliitilisi ja keskkonnaõigusi.

Seetõttu peab olema ühemõtteliselt selge mehhanism, mis võimaldab peatada lepingu toimimise juhul, kui üks kaubanduspartneritest ei täida inimõiguste või demokraatia nõudeid. Siiski pole kahtlust, et suurim edu saavutatakse, kui võimaldatakse kolmandatel riikidel motiveeritult täita poliitilisi ja majandusnõudeid, mis moodustavad osa lepingust. Peame püüdlema tasakaalu poole kahepoolsetes dialoogides, mille kaudu saab ikkagi survet avaldada, samas säilitades vastastikuse kasu ja tõepärase dialoogi, mis on nende suhete alus.

  Hélène Flautre, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (FR) Proua juhataja, nagu proua Valenciano on väga selgelt näidanud oma suurepärases raportis, on meil terve hulk konkreetseid ettepanekuid, mis tulevad Portugali eesistumisel kasuks, kuna inimõigused ja demokraatia on nimetatud selle eesistumise prioriteetideks. Oleme koos komisjoni ja nõukoguga taotlenud suuremat sidusust, läbipaistvust ja tulemuslikkust meie suhetes riikidega. Meil on jäänud vaid üle minna sõnadelt tegudele.

Olen veendunud, et teate sama hästi kui mina, et selle eesmärgi täideviimiseks on vaja organiseeritust muuta inimõigusdialoogid efektiivsemaks, ja seda vaatamata nende erinevustele. Kõigepealt tuleb seada selged avalikud eesmärgid iga konkreetse dialoogi puhul, selleks et tekiks siduv, vastastikku kasulik strateegia, mis on õigeks kiidetud kõrgeimal tasemel.

Teiseks tähendab see kriteeriumide loomist, mis võimaldavad õiget hindamissüsteemi dialoogi teel saavutatud tulemuste hindamiseks, teavitades sellest parlamendiliikmeid. Nii et näiteks kui üks delegatsioon külastab mingit riiki, oleks olemas ülevaade saavutatud edust ja seda arutataks kodanikuühiskonnaga ja inimõiguste aktivistidega, selleks et oleks tagasiside kohustuste täitmise kohta dialoogi raames. Praegu ootame ikka veel informatsiooni kriteeriumide kohta, mille alusel saab hinnata hiljuti Usbekistaniga loodud dialoogi tulemusi.

Kolmandaks tähendab see, et inimõigused on võetud arvesse kogu ELi välispoliitikas, sealhulgas kaubanduses, rändes ja terrorismivastases võitluses. Inimõiguste teema ülevalhoidmine on meie usaldusväärsuse alus. Näiteks, kas keegi teist suudab mulle selgitada, kuidas saame arutada Jordaaniaga piinamisvastaste meetmete juhist meie inimõiguste allkomitees, mis on esimene allkomitee naaberpoliitika teostamiseks ja mis on loodud mudeliks, kui teame, et ELi liikmed varjavad leppimist CIA poolt korda saadetud piinamistega. Kuidas saame arutada piinamist ja võitlust sellega meie allkomitees

Meie esmane ülesanne parlamendiliikmetena on hinnata ELi tegevuse asjakohasust ja selleks võite loota delegatsioonidele, komisjonidele ja kogu parlamendile, kes jätkavad võitlust selle rakendamise nimel, tähendagu see algatamist, ümberorienteerumist või vajadusel ka dialoogi peatamist.

  Luisa Morgantini, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (IT) Proua juhataja, daamid ja härrad, ma tahaksin väga tänada proua Valencianot, sest üks asi, mida see kaalukas raport esile toob, on ELi ees seisvad vajalikud sammud konsultatsioonides inimõiguste alal, ja seega on see töö jätkuv protsess meie kõigi jaoks.

Usun, et raportööri üleskutse suuremaks põhimõtteühtluseks, läbipaistvuseks kõiges on oluline, samuti nagu on oluline kodanikuühiskonna suurem osalus välispoliitikas. Eelkõige tuleb tugevdada inimõigustele suunatud poliitika lõppu, mitte algust, mis põhineb paljudel juhtudel topeltstandarditel. Proua Flautre näiteks viitas piinamise olemasolule.

Mulle tundub ka oluline planeerida suuremat koordineeritust eri institutsioonide vahel ja luua allkomisjone, ja eelkõige näidata üles initsiatiivi koostööks liikmesriikide parlamentidega ja Euroopa Komisjoni delegatsioonidega üle maailma.

Usun siiski, et topeltstandardite asjus on oluline märkida, et isegi meie, kes me esindame ELi, ei rakenda lepinguid, millele oleme alla kirjutanud. Mõtlen praegu assotsiatsioonilepingute artiklit 2. Olen siiski nõus muudatusettepanekute küsimuses, mille tõstatas proua De Keyser. Täname proua Valencianot selle eest, et ta kiitis heaks paljud meie esitatud muudatusettepanekud. Muudatusettepanekutest, mis ei läinud läbi, ei olnud esitatud ühegi fraktsiooni, vaid proua Flautre poolt, ühe erandiga, mis puudutas aktiivsemat järelevalvet ja olulisemat kohalolekut ja sidusust valimisjärgses faasis.

Usun samuti, nagu ütleb ka proua Valenciano, et komisjon ja nõukogu peaksid suurendama parlamendi osalemist poliitilise dialoogi protsessis, nad peaks arvestama meie arvamusega ning kindlustama meid põhjalikuma teabega kolmandate riikidega toimuva dialoogi kulgemisest nii läbirääkimiste käigus kui pärast, nii nagu seda näevad ette asutamisepingu artiklid 21 ja 24.

Samuti usun, et üldiselt inimõiguste käsitlemine nõuab investeerimist ametnikesse, mis on ülioluline. Näiteks, meenutan kurbusega ühte Euroopa Parlamendi esitatud küsimust: esimeeste konverents lükkas tagasi ettepaneku täievolilise inimõiguskomisjoni loomiseks. Usun, et see oli viga, sest see oleks võinud olla suurepärane võimalus näha ja anda ettekujutust valitseva suuna jõust ja kompetentsist.

  Bastiaan Belder, fraktsiooni IND/DEM nimel. – (NL) Proua juhataja, raportöör on esitanud märkimisväärse raporti. Inimõiguste edendamine riikides, kellega EL omab suhteid, on ülesanne, mida peame täitma vastutustundlikult. Konstruktiivsed inimõigusalased dialoogid on tõeliselt olulise tähtsusega. Just nimelt seetõttu ja seoses käesoleva raportiga on kurb märkida, et möödunud maikuusse kavandatud ekspertseminar Hiina teemal jäi ära.

Heade Hiina–Euroopa suhete hoidmine nõuab siiski mõlemapoolseid kohustusi. Hiljutised ärevad raportid Amnesty International, Psy, Inimõigused Hiinas ja Compass Direct annavad mulle alust küsimusele kohustuste kohta. Oponendid, kaasa arvatud usuvähemused ja ajakirjanikud on pagendatud psühhiaatriakliinikutesse poliitilistel eesmärkidel. Kurikuulus Ankangi süsteem on tänapäeva Hiina reaalsus, eriti seoses lähenevate Olümpiamängudega. See on ülimalt kahetsusväärne.

Seetõttu tahaksin paluda nõukogu ja komisjoni hoida silma peal inimõiguste olukorral Keskmaal. Säilitades harmoonilisi suhteid olulise partneriga, kelleks on Hiina Rahvavabariik, on oluline, kuid mitte iga hinna eest, et praktika järgiks teooriat, nii nagu seisis raportis, kuivõrd inimõiguste alased dialoogid moodustavad olulise osa Euroopa Liidu üldisest strateegiast, mis on jätkusuutlik areng, rahu ja stabiilsus.

  Irena Belohorská (NI). - (SK) Kõigepealt soovin samuti tänada oma fraktsioonikaaslast proua Valencianot tehtud töö eest teemal, mis on kõige olulisem inimõiguste vahend ja seetõttu ka väga tundlik. Kahjuks, ei saavuta see teema alati teenitud tähelepanu. Seepärast nõustun raportis toodud seisukohaga, et inimõiguste- ja demokraatiaalased reformid partnerriikides vajavad suuremat tähelepanu. Arvan, et Euroopa Liit peab tegema kõik, mis on tema võimuses, et arendada tõhusamat ja üksmeelsemat reaktsiooni rahvusvahelise koostöö valdkonnas ja dialoogis kolmandate riikidega.

Mul on hea meel, et raport kaitseb ja toetab süstemaatilist naiste ja laste õiguste kaitse integreerimist kõikide inimõiguste alaste dialoogide ja konsultatsioonide kaudu, mis toimuvad Euroopa Liidu ja kolmandate riikide vahel. Olles inimõiguste allkomitee esimees, tegelen laste õiguste strateegia kallal. Oma raportis rõhutan vajadust individuaalseks lastekaitsemääruseks sõjakonflikti olukorras, selleks et täiendada olemasolevat ja võtta arvesse Pariisi kohustusi kaitsta lapsi seadusevastase sõjaväkke värbamise eest ja relvajõudude või relvastatud grupeeringute poolt kasutamise eest.

Soovin rõhutada vajadust kontrollida Euroopa Liidu abi haridusele ja arstiabile, et see ei läheks näiteks kergrelvade ostmisele, mida saavad kasutada lapsed. Dialoog ei pea piirduma demokraatia ja kodanike ja poliitiliste õiguste kaitsega. Kontrolli vajavad ka otseselt Euroopa Liidu teemad nagu keskkonna- ja tervisekaitse. On oluline määratleda kriteeriumid poliitilise dialoogi algatamiseks, peatamiseks ja lõpetamiseks ning defineerida eesmärgid, mida soovitakse saavutada.

Et saavutada oma eesmärke, peame astuma dialoogi ja mitte lihtsalt dikteerima midagi ühepoolselt kolmandatele riikidele; me peame püüdma rajada konstruktiivset koostööd; me peame tegema koostööd valitsusväliste organisatsioonidega, mis tegutsevad kõnealustes riikides. Täiendava ELi finantstoetuse eeltingimuseks peab olema inimõiguste austamine: vahendite andmine riikidele, kus inimõigusi ei järgita, tuleb peatada ja katkestada.

  Charles Tannock (PPE-DE). - Proua juhataja, proua Valenciano Martinez-Orozco raport inimõiguste ja demokraatia edendamise teemal on jätkuvalt ELi peamine ühisväärtuste nurgakivi, mis liidab 27 liikmesriiki. See on samuti võtmekomponent meie teistes strateegilistes liitudes, koostöös 47-liikmelise Euroopa Nõukogu ja atlandiüleses koostöös NATO partneritega ning sama meelt olevate ÜRO riikidega.

Kuna liit on jätkuvalt sõlminud järjest uusi kaubandus- ja poliitilisi lepinguid, siis on vältimatu, et otsime põhiõiguste tagamise tingimuse sidumist meie globaalsete koostööpartneritega – albeit ja ajutiselt loodud ning paindlik parima äranägemise järgi – mida toetab Euroopa demokraatia ja inimõiguste institutsioon, mida omakorda toetavad vajadusel inimõigustealased dialoogid ja konsultatsioonid.

Euroopa naabruspoliitika, mille parlamendipoolne kaasraportöör ma olen, eesmärk on asutada ring sõbralikest naaberriikidest, kelle kõigi eesmärk on ühine rahu, stabiilsus, julgeolek, inimõiguste ja demokraatia täielik austamine, meediavabadus, kohtusüsteemi sõltumatus, õigusriik ja heaolu. Naabruspoliitika tegevuskavad, mis on ehitatud üles asutamislepingust tulenevatel õiguslikult siduvate raamlepingute alusel – assotsiatsioonilepingud Euromedi partnerite või partnerluse raames ning koostöölepingud endiste NSVL riikidega – ning mis hõlmavad inimõigusalaseid ja demokraatiaklausleid, mida jälgitakse selliselt, et mida lähemale jõuab naabruspoliitika partnerriik meie ühisväärtustele, seda suurem on ELi abi ja kaubanduskoostöö. Selliseid tegevusplaane jälgivad dialoogi raames mitmed allkomisjonid.

Vähemalt teoreetiliselt ei ole geopoliitiline asend oluline, kuid reaalpoliitika praktika on midagi muud. Kes näiteks julgeks ähvardada Hiinat samade sanktsioonidega inimõiguste ja demokraatia vajakajäämises nagu kolleeg härra Belder nimetas Usbekistani puhul? Selline on minu arvamus.

(Aplaus)

  Józef Pinior (PSE). – (PL) Proua juhataja, lubage mul alustada õnnitlustega kolleeg Elena Valenciano Martinez-Orozcole inimõigusdialoogide ja konsultatsioonide toimimise raporti puhul inimõiguste teemal kolmandate riikidega. Tänane raport käsitleb Euroopa Liidu ühte olulisemat poliitikavaldkonda. Mis puutub Euroopa Parlamenti, siis inimõigusalane poliitika on Euroopa poliitika kaubamärk. Tänases raportis on antud valdkond kajastatud erakordselt sügavalt ja põhjalikult.

Soovin juhtida tähelepanu raportis nõukogule ja komisjonile adresseeritud soovitustele. Esiteks, me rõhutame vajadust suurendada institutsioonidevahelist siduvust, leida teid eri ELi institutsioonide vaheliseks koordineerimiseks (nõukogu, komisjon ja parlament). Inimõigusalane poliitika peab tegelikult olema koordineeritud ELi üldisel tasandil. Peame lõpetama praktika, kus iga ELi institutsioon toimib antud valdkonnas, kui lubate kasutada sellist väljendust, omal algatusel.

Dialoogi ja konsultatsiooni eesmärgid peavad rajanema printsiibil, et inimõigused on universaalsed, jagamatud ja

vastastikku sõltuvad. Soovitame, et loodavad kriteeriumid ei osutaks mitte ainult kodanike ja poliitilistele õigustele, vaid ka majanduslikele, sotsiaalsetele, keskkonnaalastele ja kultuurilistele õigustele.

Raport rõhutab Euroopa Parlamendi rolli ELi inimõiguspoliitika edendamises. See nõudmine esineb järjest igas inimõigusi käsitlevas täiskogu raportis. See nõudmine on mõistetav – Euroopa Parlament peab olema Euroopa kõige olulisemate institutsioonide süsteemis keskseks organiks, kuhu on koondunud ELi inimõiguste poliitika, sest selle aluseks on demokraatlikud valimised ning seetõttu omab poliitiliselt moraalset õigust omada põhjapanevat asjakohast huvi.

Peame samuti oluliseks suurendada parlamentidevaheliste assambleede ja delegatsioonide rolli inimõigusdialoogide ja konsultatsioonide alal.

Lõpetuseks nõuame, et naiste õigused oleksid inimõiguste lahutamatuks osaks ja tungivalt nõuame, et komisjon lisaks naiste õiguste edendamise ja kaitse selgesõnaliselt ja järjekindlalt kõikidesse inimõigusi käsitlevatesse valdkondadesse.

  Lydie Polfer (ALDE). - (FR) Proua juhataja, kõigepealt soovin õnnitleda proua Valencianot raporti puhul, mis ühendab endas julgust ja ambitsiooni ja ma toetan teda kõikides ettepanekutes. See raport tõepoolest kinnitab inimõiguste universaalsust ning muudab need Euroopa Liidu ankruks ning alusprintsiibiks suhetes kolmandate riikidega.

Sellegipoolest, kuigi on oluline kinnitada ja üle korrata, et inimõigused on tänapäeval üleüldine õigus, on sama oluline ja isegi viimane aeg heita kõrvale dogma, et majanduslik areng toob endaga kaasa demokratiseerimise ja inimõiguste kaitse. Kaks viimast aastakümmet on näidanud midagi muud. Peame tõdema, et arengud, mis on toimunud kahel erineval tasandil: ühelt poolt majanduse valdkonnas toimub ohjeldamatu globaliseerumine, ja teiselt poolt, äkki tekkinud vajadus demokratiseerumise järgi, mille tulemusena on külma sõja perioodi lõpus tekkinud demokraatiad Euroopas, Ladina-Ameerikas, Ida-Aasias, on jooksnud ummikusse. Vastupidiselt eeldustele märkame, et sageli käivad majanduslik areng ja autoritaarsed režiimid käsikäes. Isegi vastupidi, tundub, et kiire majandusareng soodustab nende režiimide seaduslikkust ja kinnitab nende võimu stabiilsuse.

Teeme õigesti, et keskendame täna oma huvi ja mure inimõigusolukorrale suurtes riikides nagu Hiina ja Venemaa. Ärgem laskem end petta, kuigi nii mõnigi enam arenenud maailma riikidest – sealhulgas meie majanduspartneritest – ei austa oma kodanike põhiõigusi. Pean konkreetselt silmas Singapuri, riiki õitsva kaasaegse majandusega, kelle elanikkond saab osa arenenud riigi majanduseelistest, väljaarvatud poliitilised vabadused, täpsemalt, meediavabadus ja kogunemisõigus.

Proua juhataja, kui see väide vajas tõestamist, siis seda poleks saanud selgemalt teha kui meie parlamendiliikmete delegatsiooni visiidi ajal Singapuri käesoleva aasta aprillis, mille liige ma olin. Kohalikud võimud keelasid meil suhtlemise koosolekule kogunenud Singapuri liberaalidega, arreteerimise ähvardusel.

See kogemus, nii häiriv kui see oli, paljastas ja kinnitas mulle, et inimõiguste kaitse ei pruugi käia käsikäes majandusarenguga ja et Euroopa Liit ei saa piirduda ainult majandusalase suhtlemisega nende riikide suhtes. Vastupidi, Euroopa Liit peab jätkuvalt mängima inimõiguste kaitsja rolli ja pidevalt meelde tuletama nende riikide juhtidele, et inimõigused peavad kehtima kõigi inimeste jaoks üle kogu maailma.

  Marek Aleksander Czarnecki (UEN). – (PL) Proua juhataja, inimõiguste edendamine on Euroopa Liidu välispoliitika peamine tugisammas. Olen raportööriga nõus, et nõukogu ja komisjon peavad süstemaatiliselt liitma inimõiguste küsimusi kõikidesse Euroopa Liidu programmidesse poliitiliste dialoogide puhul kolmandate riikidega.

Oleks samuti hea kindlustada, et inimõigusküsimusi oleks sagedamini liidetud liidu välispoliitika kõikidesse valdkondadesse, sealhulgas sisepoliitika välisaspektidesse. Selle eesmärgi saavutamiseks tuleb kasutada kõiki olemasolevaid vahendeid. Selles suhtes oleks hea kasutada rohkem Euroopa Parlamenti. Näiteks, nõukogu võiks saata parlamendile ja vastavatele komisjonidele iga kuue kuu tagant iga toimunud dialoogi ja konsultatsiooni kohta hinnangu, koos selgitusega, mille rõhuasetus on tehtud töö edu trendidel, mitte üksikutel tulemustel.

Oleks samuti asjakohane alustada kindlaformaadiliste konsultatsioonide istungiga, kuhu oleks kaasatud Euroopa Parlamendi parlamendiliikmed pärast iga dialoogi- ja konsultatsiooniringi. See annaks liikmetele võimaluse osaleda oluliste otsuste tegemiste juures, mis puudutavad spetsiifilise dialoogi jätkamist või peatamist. Ma mõtlen, et oleks samuti hea kaasata parlamendiliikmeid uute dialoogide algatamise protsessi, informeerides neid algatuse eesmärgist, vormist või protseduurilistest iseärasustest institutsiooni raames.

Samuti pean vajalikuks, et selle tegevuse efektiivsuse suurendamiseks peavad nõukogu ja komisjon viima parlamendi resolutsioonide soovitused ja kokkuvõtted, eriti inimõiguste alaste resolutsioonide puhul, sisse dialoogide päevakorda.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE). – (ES) Proua juhataja, pooleteise minutiga soovin kokku võtta mõned olulistest mõtetest, mis on viinud meid mitte ainult toetama, vaid tõstma esile antud algatust, ning muidugi soovin õnnitleda Elena Valencianot tehtud töö ja võime eest jõuda konsensuseni.

Soovin samuti tervitada härra Borgi kohalolekut ja tema poolt üles näidatud huvi, samuti härra Mattiseni kohalolekut, kuid samal ajal kahetsen asjaolu, et kaks esimest kohta, mis kuuluvad nõukogule, on tühjaks jäänud. Olen veendunud, et antud arutelul oleks pidanud nõukogu kohal olema ning see peab olema ülestähendatud ja üle korratud.

Kolm teemat, mis väärivad esiletoomist ja mida soovin ära märkida, on esiteks vajadus parandada neid vahendeid ja rõhutada, et pole võimalik ühelt poolt teatud sündmuste puhul lüüa lamenti ja teiste puhul maha vaikida, kui see meie huvidega kokku langeb.

Teiseks oluliseks asjaks pean seda, mis on juba nimetatud, kuid pean vajalikuks üle korrata, vajadust suurema läbipaistvuse järele vahendites, mis eeldavad parlamendi suuremat osalemist. On palju kordi öeldud, et oleme üllatatud soovist parema sõna järgi, ja pehmelt öeldes, aruteludes jääb vajaka osalusest ja ka informatsioonist, mida vajame.

Lõpuks, tahan rõhutada 14 lõike olulisust, mis on pühendatud naiste rollile inimõigustes, ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni aseesimehena soovin tervitada asjaolu, et palju muudatusettepanekuid, mida arutasime ja kiitsime komisjoni poolt heaks, on leidnud raportööri heakskiidu.

(Aplaus)

  Erik Meijer (GUE/NGL). - (NL) Proua juhataja, laialdane toetuse rõhutamine inimõigustele on suhteliselt uus nähtus. Varasemal ajal rõhutati inimõiguste aspekti peamiselt sotsialistidest ja liberaalidest inspireeritult. Vasakpoolsed olid peamiselt mures seoses õigusega eluasemele, sissetulekule, vahenditele, kaasotsustamisele, tervislikule keskkonnale, rahule ja vabanemisele koloniaalsest okupatsioonist – ja seda kõike mitte ainult nendele, kellel juba on kõik need õigused, vaid eriti nendele, kellel puudusid need õigused kas osaliselt või täielikult. Liberaale huvitasid peamiselt individuaalsed vabadused ja õigus ettevõtlusele. Mõnedele teistele poliitilistele jõududele olid inimõigused vähem tähtsad.

Isegi nüüd, kui inimõiguste olulisus omab laiemat heakskiitu, valitseb siiski lõhe ideaalide ja reaalsuse vahel. Lähtudes isiklikest huvidest, kõige rikkamad, kõige demokraatlikumad riigid kipuvad eelistama režiimide toetamist, mis kindlustavad gaasi ja nafta tarnete olemasolu ja püüavad siseriiklikult lõhkuda liikumisi, mis on vastuolus Lääne huvidega. Topeltstandardite rakendamine on kutse diskrediteerida õigustatud kriitikat mõnede riikide suhtes, kui kasutut jõhkrat sekkumist siseasjadesse.

Valenciano Martinez-Orozco raport juhib õigustatult tähelepanu asjaolule, et lõpmatult dialoogi pidades tõrkuvate valitsustega ei saa olla väärtuslik eesmärk, ning et selliseid dialooge ei tohi lubada sündida läbipaistvuse ja demokraatliku kontrolli puudumisel. Raport omab laialdast konsensust; soovitatud muudatusettepanekud on pärit peamiselt Euroopa Parlamendi fraktsiooni Identiteet, Traditsioon, Suveräänsus flaamlastest liikmetelt. Puudujäägid, millele nad viitavad, on enamasti korrektsed, kuid sõnastus ja mahatõmbamised, mida nad soovitavad, jätavad mulje, et küsimus ei ole lahenduste otsimises, vaid tulemuste puudumises. On vaid ettekujutus uskuda, et Euroopal oleks parem sulgeda end ülejäänud maailma eest, et tagada rahu ja vaikus, heaolu ja turvalisus oma territooriumil. Muudatusettepanekud, mis ei aita kaasa võrdsusele ja demokraatiale ning solidaarsusele maailma vaeste ja näljastega, ei saa meie toetust.

  Kathy Sinnott (IND/DEM). - Proua juhataja, meie ELis paneme suure panuse inimõigustele. Püüame inspireerida ka riike, kellega suhtleme, saavutada samuti head taset inimõiguste valdkonnas. Dialoog on oluline alguspunkt, kuid selles dialoogis peame olema valmis riskideks ja seda isegi majanduslike eeliste osas, selleks et rääkida julgelt ja õiglaselt.

Hiina on osa sellest raportist; teame tõsiseid juhtumeid poliitiliste ja usuliste tagakiusamiste kohta. Kaks aastat tagasi Hiinas viibides kohtasin psühhiaatrit, kes oli puuetega inimeste organisatsiooni juht. Uhkelt teatas ta mulle, et nende enam kui 10-miljonilises linnas peaaegu ei eksisteeri pea ühtegi Downi sündroomiga inimest, sest neil ei ole lubatud elada.

Selline puuetega inimestele suunatud diskrimineerimine nõuab otsustavat dialoogi, sõltumata majandussuhetest ELi ja Hiina vahel.

Kaubandussuhetes, avaldades ELi survet valitsusele inimõiguste olukorra parandamiseks, peame olema valmis otsustavateks sammudeks, kuid samas ettevaatlikud, et sellise tegevusega mitte halvendada veelgi vaeste olukorda riigis.

  Laima Liucija Andrikienė (PPE-DE). - Proua juhataja, ma leian, et proua Valenciano Martinez-Orozco raport on laiahaardeline, mille selge eesmärk on tugevdada ja parandada ELi ulatuslikku tegevust inimõigusalaste dialoogide ja konsultatsioonide alal kolmandate riikidega.

Täna õhtul räägime ühest väga olulisest inimõigusvahendist, mis teenib inimõiguste edendamist ELi ja kolmandate riikide vahel. Hindan kõrgelt kriitilist, kuid samas konstruktiivset teed, mille alusel raportöör näitab inimõiguste alaseid dialooge, kus ollakse silmitsi üldise perspektiivi ja institutsioonidevahelise koostööga.

Ma täielikult toetan suurt osa raportööri esitatud soovitustest ja resolutsiooni. Ma tahaks juhtida erilist tähelepanu vajadusele suurendada läbipaistvust ja vastu võtta indikaatorid antud kriteeriumidele, et saavutada praktilisi tulemusi, mis leiaksid toetust teiste ELi välispoliitika vahendite poolt.

Tugevalt toetan soovitust kontrollida ELi–Hiina inimõiguste alase dialoogi kriteeriume, ning samuti ELi– Venemaa konsultatsioonide kriteeriume, lootuses arendada need peatselt konstruktiivseks dialoogiks, et hinnata inimõigusdialoogide kasutegurit.

On oluline ka rakendada ja kasutada inimõigusalaste dialoogide tulemusi projektides Euroopa algatuse raames demokraatia ja inimõiguste edendamiseks ning süstemaatiliselt ühendades neid kaht omavahel.

Ma täielikult toetan soovitust, et Euroopa Parlamendi osatähtsus parlamentidevahelistes assambleedes inimõigusdialoogide alal võib nimetatud riikides tulevikus intensiivistuda.

Lõpetuseks, inimõigused peavad olema meie poliitilise sõnumi nurgakiviks ning on määrava tähtsusega arendada meie sõnumit läbi põhimõtteühtsuse, läbipaistvuse ning tugeva poliitilise kohustuse kõikides Euroopa institutsioonides ja liikmesriikides.

  Evgeni Kirilov (PSE). - Proua juhataja, nüüd, kui kaheksa pikka aastat kohtumõistmist Bulgaaria meditsiiniõdede ja Palestiina arsti üle Liibüas on lõppenud, tunnen, et vajame hädasti kainet hinnangut inimõiguste olukorrale selles riigis.

Proua Valenciano raport nimetab vajadust alustada inimõigusalast dialoogi Liibüaga. Mina toetan vajadust dialoogiks Barcelona protsessi raames. Kuigi, olgem ausad, et me ei saa unustada või sallida asjaolu, et Euroopa kodanikud võeti vägivaldselt kinni, neid piinati (seda tunnistas isegi kolonel Gaddafi poeg), peeti kaheksa aastat vangistuses ning et nende üle peeti kohtumenetlust, mis oli farss, et seejärel käituti nii, nagu peaksime tänulikud olema või tänuvõlgu selle eest, et neil lasti lõpuks minna.

Juba on elavalt kajastatud Euroopa meedias, et sellest juhtumist saavad õppust võtta kõik diktatuurid, selles suhtes, kuidas koondada tähelepanu ja arendada suhteid ELiga. Lisaks sellele alustas Liibüa Bulgaaria presidendi vastu suunatud kampaaniat seetõttu, et andis õdedele amnestia pärast nende jõudmist Bulgaariasse, nagu oleks pidanud neid kohe saatma lennujaamast vanglasse.

Euroopa Komisjoni kokkuleppe alusel Liibüaga pidi Bulgaaria allkirjastama 56 miljardi dollarilise võlakirja Liibüa võla kohta Benghazi fondile. Teised ELi riigid kulutavad veelgi enam. Kuid veelkord, olgem ausad, et seda humanitaarabi on kasutatud poliitilistel eesmärkidel Liibüa režiimi poolt selleks, et varjata tõde ja süüdistada Läänt meelega Araabia laste nakatamises viirusega. See absurdne süüdistus on ikka veel jõus.

Liibüa pole üles näidanud vähimatki soovi reformideks ja meie ei pea looma vale ettekujutust, rakendades topeltstandardeid just seetõttu, et seal on nii palju naftat ja gaasi.

See on ELi inimõiguste standardite usaldatavuse proovikivi.

  Sarah Ludford (ALDE). - Proua juhataja, see suurepärane proua Valenciano raport koondab endasse laiahaardelise parlamendi analüüsi ELi inimõigusdialoogi toimimisvõimest, kuid samuti täideviimata toimimisvõimest. Me nõuame nõukogu poolseid samme, kes kahjuks täna õhtul puudub. ELi inimõiguste strateegia ei saavuta kunagi optimaalseid tulemusi kui ta ei hakka toimima süstemaatiliselt ja ühenduses teiste institutsioonidega, samuti, kui puudub läbipaistvus ja perioodiline ülevaade.

Muidugi meie inimõiguste alane usaldusväärsus sõltub sellest, kas viime ellu seda, mida jutlustame. Kuidas saame selliseid riike nagu Jordaania, Egiptus, Liibüa, Maroko või Alžeeria sundida piinamist lõpetama, kui teame, et USA kõrvallepingu alusel teostatav piinamine on nende ja Euroopa riikide vaheline kokkumäng? Selle asemel, et olla usaldusväärsed, muutume hoopis silmakirjalikeks. Meie enda täiskogu vajab puhastamist. Nõukogu vaikimine, alates meie veebruarikuus esitatud raportist erakordsest allaandmisest, ei jää märkamatuks.

Üks mõjusamaid dialooge peab toimuma sarnaselt mõtlevate riikide vahel ja seetõttu tervitan lõikeid 115 ja 116, mis kutsuvad ELi üles otsima süllogisme ja jagama USAlt, Jaapanilt, Uus Meremaalt saadud inimõiguste alaseid kogemusi.

Kuid viimase kuue aasta vältel, kui hirmu sõjalise terrorismi ees jagab enamik Euroopa kodanikke, pole me ELi poolt järske samme astunud selleks, et kindlustada atlandiülene lugupidamine põhiõigustesse ja õigusriigi põhimõtete järgimine.

Mõistagi, ma ei arva, et USA on kõige viletsam inimõiguste kaitsja maailmas. Kuid see võib olla näide inimõiguste suurepärasusest ja ELi tragöödia seisneb selles, et ei julgusta USA inimõiguste liikumist selles õiges suunas. Nõukogu määrus piinamise kohta ütleb, et EL teeb demarše ja esitab avalikkuse avaldusi, julgustades vastavaid kolmandaid riike ette võtma tõhusaid piinamisvastaseid ja väärkohtlemisevastaseid meetmeid. Mis demaršid? Mis avalikkuse avaldused vägivalla, piinamise, Guantanamo lahe kohta? Sellele järgneb ainult kohmetu vaikus.

Võib-olla sellenädalases Economistis ilmunud artikkel tabab naelapead. Pealkirjastatud „Tšehhid paari sõbraga” artikkel selgitab, miks Tšehhi Vabariik kolme ELi liikmeks olemise aasta jooksul on saavutanud inimõigusalase reputatsiooni, kes edendab inimõigusi igal sammul. See on suurepärane! Kuid artiklit edasi lugedes saan teada, et Brüsseli välispoliitika masina sees on pilt teine. ELi diplomaadid avalikult nimetavad tšehhe noorteks tšehhideks, isegi ebaprofessionaalseteks, mis on vaieldamatult suurimaks solvanguks diplomaadile. Nad usuvad, et EL on inimõigusühendus. Nad arvasid, et EÜ asutamislepingu artiklid 6 ja 7, mis kehtestavad meie demokraatia väärtused, põhiõigused ja õigusriigi printsiibid, on selleks, et neid järgida! Kuid vanad küünikud USA, Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa välisministeeriumides näitavad neile koha kätte.

Mina olen Tšehhi välisministri, Karel Schwarzenbergi poolt, kes ei näe vastuolu selles, et saab olla USA sõber ja samal ajal kriitiliselt suhtuda nende inimõiguste rikkumistesse. Ta on vastu Ameerika kaubandusembargole nii Kuuba kui Guantanamo lahe suhtes. „Ma olen Guantanamo vastu, kuna arvan, et see on inimõiguste rikkumine”, ütleb ta kuivalt.

  Mikel Irujo Amezaga (Verts/ALE). – (ES) Proua juhataja, mina soovin esile tuua selle võluva raporti kolm aspekti. Esiteks, parlamendi roll demokraatlikus välisabi kohta käivate finantsiliste vahendite strateegiliste dokumentide kontrollis.

Viimasel täiskogu istungjärgul arutasime ja kritiseerisime komisjoni võimetust kohustuse täitmisel läbipaistvuse ja parlamentaarse kontrolli sisseseadmises rahaliste vahendite osas arengukoostöös. Loodan, et seda ei juhtu tänase teema arutelul.

Teiseks soovin, et komisjonilt nõutaks parlamendi kiiremas korras teavitamist, millal ja kuidas tema ettepaneku kohaselt panna paika valimisjärgsed protokollimehhanismid valimiste vaatlusmissioonide raames, mis on soovitatud antud raportis.

Kolmandaks ja viimaseks aspektiks on raporti pöördumine nõukogu ja komisjoni poole analüüsida, toetada ja koordineerida ELi dialoogide kriteeriume ELi ja muude doonorite ja rahvusvaheliste organisatsioonide, eriti ÜRO olemasolevate vahenditega.

Homme arutatakse täiskogus kiireloomulist resolutsiooni ÜRO poolt asutatud erikohtu finantseerimise osas, mis mõistab kohut Sierra Leone sõjakuritegude üle. Pean seda koordineerimatuse näiteks, mis valitseb ELi ja rahvusvaheliste organisatsioonide vahel ning heaks näiteks tööst, mis seisab ees.

Seetõttu loodan, et käesolev raport on samm edasi sellise koordineerituse saavutamisel.

  Bernd Posselt (PPE-DE). – (DE) Proua juhataja, täna oli täiskogu maja ees üks meeleavaldus, mille korraldas grupp Yezidi kurde ja ma liitusin nendega koos proua Ucaga ja mõnede teistega. See oli meeleavaldus ühe grupi poolt, keda on jälitatud terrorismiga ja ähvardatud genotsiidiga. See meeleavaldus oli veel üks näide uskumatust lootusest sellese täiskogusse, just inimõiguste kaitsmise suhtes. Seetõttu on oluline, et meie inimõigusalane tegevus viidaks läbi süstemaatiliselt ja vältides vigu.

Esimene tõsine viga oleks vahetegemine suurte ja väikeste riikide vahel, kus on tegemist inimõigustega, olles karm väikeste suhtes ja andes alla suurtele, kellega me jagame olulisi majanduslikke ja strateegilisi huve. Seda viga teevad paljud meie valitsused, mis tahes poliitilise orientatsiooniga, kuid mida käesolev raport väldib. Täpsemalt öeldes käsitleb raport väga vapralt Hiina ja Venemaa teemasid, ning ma olen proua Merkelile tänu võlgu selle eest, et ta väljendas väga selgesõnaliselt viimasel Hiina visiidil ja mõni aeg varem Venemaa visiidil, et on võimalik järgida mõlemapoolseid huve ja samas tõstatada selgelt inimõiguste teemat.

Teine viga, mida peame vältima, on järgmine. Üks Austria kirjanik Gerd-Klaus Kaltenbrunner ütles kord, et on olemas kahte liiki rõhutuid – ühiskonna poolt ja üksikohvreid: üks apelleerib soolisele kuuluvusele ja teine mitte. Üks on ühiskonna tähelepanu all ja teine tõrjutud. Inimõigused on kõigile võrdsed, sõltumata asjaolust, kas ollakse hetkel mingi rahvusvahelise tähelepanu keskel või mitte.

Kolmas viga, mida peame vältima – ja see on eluliselt tähtis – parteipoliitika sissetoomine küsimuses. Seetõttu ma kahetsen härra Meijeri esinemist, kellest pean muidu väga lugu. Üritage küsida härra Kelamilt või härra Landsbergiselt, kes elasid nõukogude jälitusorganite poolt tagakiusatuna, kes osalesid 1980ndatel toonases arutelus: milline fraktsioon, kas meie või härra Meijeri oma. Tendentslik inimõiguste rikkumine poliitilistel eesmärkidel leiab aset kõikjal. Meie peame seda viga vältima proua Valenciano suurepärase raporti kasuks ning looma inimõiguspoliitika, mis rakendab objektiivseid standardeid ja on parteipoliitikast üle ja on selle suurte inimõiguste traditsioonidega täiskogu vääriline.

  Katrin Saks (PSE). - (ET) Soovin tänada raportööri hea raporti ja ka hea koostöö eest. Tahaks siinjuures peatuda kahel punktil, mis puudutab meie inimõigusalast dialoogi kolmandate riikidega. Ja tegelikult ma kordan eelkõneleja poolt öeldut, aga ma arvan, et see on nii oluline, et see väärib kordamist.

Esiteks huvide ja väärtuste konflikti punkt, mis mullegi tundub väga oluline. Pole saladus, et üleilmastuva maailma võidujooksus oleme hakanud oma huve väärtustele eelistama. Kui muidu näitame näpuga ja jutlustame oma väärtusi, siis huvide olemasolul aeg-ajalt unustame need. Siin tervitan ma raportööri paindlikkust, kellega koos esitasime muudatusettepanekud, mis puudutasid nii Venemaad kui Kesk-Aasiat. Tegu on regioonidega, kus tihti huvid domineerivad ja meie väärtused on jäänud tahaplaanile.

Euroopa Liidul tuleb oma koostööpartneritele meenutada nende poolt sõlmitud rahvusvahelisi leppeid, võetud kohustusi. Olles Euroopa Nõukogu raportöör, mäletan hästi, et suurte riikide puhul tulid huvid enne ja samas oleme me väga agarad, et väikestele näpuga näidata, aga standardid peaksid olema ühesugused kõigile.

Teiseks ja kõrvalisema teemana tahaksin rääkida meie käitumisest suhetes kolmandate riikidega ja sellest, kuidas see mõjutab, toetab inimõiguslasi ja nende püüdlusi asukohamaades. Me peame alati andma lootust, aga mitte vastupidi – seda neilt võtma. Väga hoolega jälgitakse probleemikolletes iga meie sammu. Näiteks mäletan, kui oluline, kui vajalik oli baltlastele nende püüdlustele toetus läänest ja kui masendavalt mõjus selle puudumine. Siin taas tuletagem meelde oma koostööpartneritele, et nad peaksid kinni oma kohustustest.

Lõpetuseks rõhutan veelkord, et raport katab neid punkte ja ma tänan veelkord raportööri hea koostöö eest.

  Hannu Takkula (ALDE). - (FI) Proua juhataja, eelkõige soovin tänada raportööri Elena Valencianot tema suurepärase ja õigesti fokusseeritud raporti eest. Selle Euroopa foorumi, Euroopa Parlamendi jaoks on inimõigustega tegelemine väga tähtis. Olen kindlalt nõus raportööriga, kui ta ütleb, et inimõigused peavad saama ELi välispoliitika keskseks teemaks.

Kui räägime inimõigustest, peame meeles pidama, et see ei tohi olla pelgalt retoorika või lihtsalt sõnad, mida kasutatakse poliitilistes sõnavõttudes ja eriliste sündmuste puhul. Nad peavad olema tavakohane reaalsus nii ELi sees kui ka suhetes teiste riikidega – kolmandate riikidega.

Mida kujutavad endast inimõigused täpselt kõikides oma eri aspektides? See, kuidas mina seda mõistan, on, et inimõigused on inimese lahutamatu õigus, mida ta omab sünnist surmani, sealhulgas sündimata laste õigused ja vanurite õigused. Nad hõlmavad naiste õigusi, nagu raportis märgitakse, ja laste õigusi, kuid nad hõlmavad ka puuetega inimeste ja haigete õigusi, vanurite õigusi, kõigi õigusi. Peame meeles pidama, et iga elu on väärtuslik ja ainulaadne. Ma ütleks isegi, et iga inimese elu on püha, ja et keegi ei saa võtta teise inimese elu – ära võtta kellegi inimõigusi.

Kui saaksime Euroopa Liidus jagada teistega arusaama, et inimväärtus ja inimõigused on alati võidukad turuväärtuste üle, siis oleksime õigel teel. Kahjuks, tegelikkuses lubame sageli turuväärtustel inimõigused kõrvale tõrjuda. Hiina võimaldab palju selliseid näiteid ja need on tänapäeval meile ilmselged. Lisaks on meil olukord Venemaal, näiteks. Mida kujutavad endast inimõigused Venemaal? Me näeme neid, teame ka juhtumitest nimepidi – üks neist on Hodorkovski. Mida oleme suutnud saavutada Euroopa Ühenduse väärtuste koguna? Ilmselgelt, meie väärtuste Euroopa ühendus ja Euroopa Liit viivad ellu seda, mida jutlustame ja kaitseme inimõigusi ja inimväärtusi kõikjal Euroopa Liidu sees, kuid samuti meie suhetes kolmandate ja arenguriikidega.

  Francisco José Millán Mon (PPE-DE). – (ES) Proua juhataja, kahekümnenda sajandi teisel poolel ja eriti viimase kolmekümne aasta jooksul on demokraatia ja inimõiguste austamine saavutanud tohutult suurt edu, kuid palju on ka veel teha.

Mõni kuu tagasi Berliinis, Rooma lepingu allkirjastamise 50. aastapäeval väljendasid ELi institutsioonid ametlikult soovi edendada vabadust ja demokraatiat maailmas.

Selles poliitikas peame töötama avatult, lähtudes põhimõttest, et inimõiguste austamine mõjutab kogu rahvusvahelist üldsust, ja et need õigused on üldised. Need kaks mõtet on selgelt välja toodud lõppdokumendis, mis on heaks kiidetud ÜRO tippkohtumisel New Yorgis 2005. aastal.

Teooria, et maailmas on paiku, kuhu ühel või teisel põhjusel inimõigused ei laiene, on lubamatu, teiste sõnadega, on režiimid, millede puhul ei saa nõuda vabaduste austamist.

Soovin siinkohal meenutada suurepärast mõtteavaldust Nobeli preemia laureaadi Amartya Seni poolt, et demokraatia juured ulatuvad kõikjale maailmas ja demokraatia on ülemaailmne väärtus. Lühidalt, inimõigused peaks mängima väga tähtsat rolli ELi suhetes kõigi kolmandate riikidega.

Üheks vahendiks on dialoog, mistõttu usun, et oleks hea kirjutada raport, mis aitab organiseerida ja süsteemi panna dialoogid, mis toimuvad ELi ja kolmandate riikide vahel.

Tervitan asjaolu, et raporti lõige 31 kutsub nõukogu üles tagama, et dialoogi algatamine või peatamine on kooskõlas selgete kriteeriumidega ja eelneva osatähtsuse hindamisega. Olen samuti nõus, et dialoog ei tohi olla eesmärk omaette.

Soovin lõpetada peatudes lühidalt Kuuba teemal, mida pole raportis mainitud ja kus kahetsusväärselt inimõigusi ja põhiõigusi ei austata. Siiski otsustas nõukogu hiljuti teha ettepaneku Kuubaga laiaulatuslikuks dialoogiks, mis hõlmaks neid õigusi.

On hästi teada, et parlamendi enamuse arvamuse kohaselt ei nõustuta nõukoguga, mis on viimase kolme aasta jooksul rakendanud ebamäärast poliitikat Castro režiimi suhtes. Meie seisukoht ütleb selgelt, et iga muu algatuse kõrval on prioriteediks kindel nõudmine poliitvangide vabastamiseks.

  Ana Maria Gomes (PSE). – (PT) Õnnitlused kolleegile proua Valencianole tema tähtsa raporti puhul, milles on tehtud konkreetsed ettepanekud parlamendi kaasamiseks nõukogu ja komisjoni juhitavatesse inimõigusalastesse poliitilistesse dialoogidesse.

See ei ole üksnes ELi kui institutsioonidevahelise tasandi globaalse mängija tugevdamise küsimus. See on püüe koorida lisandväärtus, mida võiks peetavate dialoogide sisule ja praktilistele tulemustele saada Euroopa Parlamendi kaasamisest valdkonnas, milles paljude Euroopa valitsuste ja muude organite ükskõiksus ja eneseusalduse puudumine mõjub kahetsusväärse kontrastina Euroopa kodanike häälekandja Euroopa Parlamendi kohusetundlikule ja ajaloolisele eesrindlusele.

Peab tunnistama, et on palju juhtumeid vastuolulisusest, mis vähendavad Euroopa usaldust. Alles täna hommikul terrorismi arutelul kritiseerisin Euroopa valitsuste kaasatöötamist Bushi administratsiooni programmile piinamisäris.

Kuid, mõtleme ka Euroopa arengupoliitikale, mis peaks edendama head juhtimispraktikat ja seega ka inimõigusi. Praegune eesistujariik Portugal kavatseb isegi tugevdada selles kontekstis Euroopa suhteid Aafrika riikidega. Miks ei õnnestu nõukogul ja komisjonil juba olemasolevate vahendite, nagu Cotonou lepingu, mis sisaldab konkreetseid inimõigusalaseid artikleid, kasutamine?

Tänaseks on 77 miljonile etiooplasele ja palju suuremale Aafrika elanikkonnale selge, et EL ei suhtu Cotonou lepingusse tõsiselt. Etioopias viibis vangistuses 2005. aasta valimisjärgselt 38 parlamendiliiget, samuti ajakirjanikke ja aktiviste, kes ELi missiooni järelevalve abil vabastati tänu korduvale surveavaldusele parlamendi poolt ja arusaamatu nõukogu poolse vaikimisega.

Mõned viibivad siiski veel vangistuses, nagu Netsanet Demissie ja Daniel Bekele. Kas nad suudavad kunagi taastada usu Cotonou lepingusse ja ELi? On näiteid ELi ebaõnnestunud tegevusest või isegi ELi esindajate tülgastavast lömitamisest üle kogu maailma – Addis Ababast Pekingini, Moskvast Riyadhini ja Teheranist Havannani.

Jääb loota, et Euroopa voliniku ettekanded selle kohta, et ta oli sunnitud vabandama Sudaani valitsuse ees, et ära hoida kohaliku komisjoni delegatsiooni saadikute maalt väljasaatmist, osutuvad alusetuks.

  Anna Ibrisagic (PPE-DE). - (SV) Proua juhataja, maailmas, kus demokraatia ja inimõigused ei ole alati selged – meie naabrite hulgas ja vahel kindlates riikides, kes pole ELi liikmed, kuid on osa meie Euroopast – muutub ELi suhtlemine ümbritseva maailmaga isegi veel olulisemaks. Iga selline suhtlemine, kas koosoleku, dialoogi või lepingu vormis, on võimalus meie väärtuste edastamiseks ja nõudmiste pealesundimiseks riikidele, kes ei ela sõnade tähenduses inimsus, inimõigused ja demokraatia.

Raport, mida täna arutame, on oluline. Ta näitab ära mõned raskused, mis tekivad siis, kui läheneda inimõiguste erinevale sõnastusele ja lähenemisviisidele, kuid arvan siiski, et raport oleks võinud olla kriitilisem Hiina ja Venemaa suhtes, näiteks. Meie kohus on olla kriitiline riikide suhtes, kes ei austa inimõigusi ja kus puudub demokraatia, kuid absoluutselt esmatähtis on kritiseerida riike, kes peavad end ise demokraatlikuks. Seda ei pea me tegema mitte üksnes iseenda usaldusväärsuse nimel, vaid ka inimeste nimel, kes sellistes riikides elavad ja kellel ei ole õigust oma kriitikat väljendada.

Demokraatia ja inimõigused ELis on endastmõistetavad ja alati olnud, on praegu ja on ka tulevikus. Kuid meie, kes me oleme diktatuurirežiimi all sündinud, teame, et peame iga päev võitlema demokraatia ja inimõiguste eest. Ei piisa sellest, kui öelda, et inimõigusalane töö toimib ja et kõik muutub paremaks. Sageli ütleme, et veel on palju ära teha. Dialoogides peame olema selgemad ja palju spetsiifilisemad nii kriitikas kui nõudmistes, ja peame hakkama välja ütlema asju nii nagu nad tegelikult on, kui tahame jätta oma lastele parema maailma kui praegune.

  Pierre Schapira (PSE). - (FR) Proua juhataja, sellel hilisel tunnil on praeguseks paljud asjad juba öeldud, kuid ma siiralt soovin tänada proua Valencianot muidugi raporti eest. See märgib olulist etappi Euroopa arengupoliitika kujundamisel läbipaistvamaks, ja efektiivsemaks, kui juttu on inimõigustest.

Kasutan juhust ja kutsun nõukogu ja komisjoni paremale institutsioonidevahelisele koostööle. On tõepoolest oluline, et toimiks dialoog nõukogu, komisjoni ja parlamendi vahel, selleks et inimõigusalane tegevus leiaks paremat koordineerimist, ja et oleks välistatud vastuolud ja dubleerimised välismaaga suhtlemisel.

Kahjuks on see küsimus pidevalt meedias. Võtame, näiteks Birma, meie poliitika selle riigi suhtes on väljastpoolt ebakindel. ELi liikmed on pühendunult ühisel seisukohal rahvusliku leppimise, demokraatia ja inimõiguste kasuks, kuid tegelikkuses on ELi liikmed kahte leeri jagunenud ja seega edastavad nõrka, ebaefektiivset positsiooni, mis ei avalda Birma režiimile mingit mõju.

ELil puudub selge poliitiline strateegia. Me keskendume ainult humanitaarabile, mis on ilmselgelt oluline, kuid mitte piisav. Me pole võtnud seisukohta, kuidas ÜRO Julgeolekunõukogu peaks Birma suhtes käituma, ja me ei paku resolutsiooni koostamisel mingit abi. Veel enam, komisjon on vähendanud abi suurust inimõiguste ja demokraatia edendamisele. Lühidalt, Euroopa Liit ei ole kasutanud oma mõju riigile positiivselt ja efektiivselt demokraatia ja inimõiguste toetamisel ja edendamisel.

Meie hiljutine ebaõnnestunud katse vabastada birmalasest Nobeli preemia laureaat Aung San Suu Kyi, tõendab seda. Siiski autasustas parlament teda Sahharovi autasuga 1990. aastal. See näide illustreerib fakti, et meie kolm institutsiooni peavad tegutsema kooskõlastatud, intelligentse poliitikana inimõiguste kaitsel.

  Luís Queiró (PPE-DE). – (PT) Proua juhataja, daamid ja härrad, raport, mida täna arutame, väärib meie tähelepanu eelkõige seetõttu, et vaatab läbi väga laias ulatuses ja üksikasjalikult teema, mis on ELi välissuhtlemise mõõde ja ma soovin seetõttu õnnitleda raportööri.

Halvim, mis võib juhtuda ELi kohustusega ülemaailmse põhiliste inimõiguste edendamisel oleks selle muutumine isoleeritud küsimuseks, millega tegeldaks eraldi. Vastupidine variant ja minu meelest õige valik, on suhtuda inimõiguste edendamisse kui eetilisse kohustusse, mis on iseenesestmõistetav, ning kui ELi huvisse seni, kuni esineb ebastabiilsust tulenevalt rändevoost ning poliitilisi ja sõjalisi pingeid, inimõiguste rikkumisi, mis omakorda kutsuvad esile kriise, mille tagajärjel muutub maailm ohtlikumaks kohaks.

Seepärast olen peamise küsimusega nõus, kuid meetmete küsimus vajab kaalumist. Kui EL oleks pidanud hoidma suhteid ainult inimõigusi austavate riikidega, nagu meie neid kaitseme, siis oleks me suhteid arendanud ainult mõne üksiku riigiga. Ümberpöördult, kui Euroopa Liit oleks alati valinud suhtlemise reaalmajanduslikest huvidest, energia, geostrateegia ja muude huvide alusel, siis oleks ta varsti avastanud, et vahetute eeliste kaitsmine tekitab suuremaid ohte tulevikus.

Peame lootma tasakaalustatud ELi strateegiale, mis hõlmab tõelist ja kvantifitseeritud inimõiguste edendamist välispoliitika kavas. Vahendite eraldamine ilma, et annaks hinnangut saavutatud tulemustele, ei ole õige, nagu pole õige kedagi silmakirjalikult kiita ettepanekute eest, mis kunagi ei realiseeru.

Sellega seoses on järgmine ELi–Aafrika tippkohtumine võimalus, millest ei tohi ilma jääda. Kui tahame Aafrikat ja aafriklasi aidata – ja me tahame seda –, peame olema ühtmoodi helded ja nõudlikud. Nagu ma varem ütlesin, ei saa me suhteid luua ainult põhiõigusi austavate riikidega, kuid peame jääma kindla veendumuse juurde, et inimõigused on osa meie välispoliitikast nende riikide suunas. Vastasel korral alistume mõne diktaatori jõule ja anname signaali mitte meie heast tahtest, vaid poliitilise suutlikkuse puudumisest ja läbirääkimiste võimekuse puudumisest.

Parem maailm, proua juhataja, on turvalisem maailm ja Euroopa ei tohi segi ajada diplomaatia pehmet jõudu unistuste jõuga, või veel hullem üldse ilma jõuta.

  Csaba Sándor Tabajdi (PSE). - (HU) Õnnitlen soojalt proua Valencianot suurepärase raporti puhul; ta on teinud mõned väga väärtuslikud ettepanekud. Samal ajal soovin osutada mõnedele vajakajäämistele, mitte raportööri süül, vaid Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu kontseptuaalsete puudujääkide tõttu.

Võtame Hiina näite, me õigustatult protesteerime inimõiguste rikkumiste vastu või usuvabaduse piiramise vastu, kuid me iial ei nimeta 700 miljoni külades elavate inimeste olukorda, kellel ei ole sotsiaalkindlustust ega pensioni. Ma küsiksin: kas see pole oluline inimõigus? Ma läheksin edasi. Terves raportis pole ühtegi sõna rahvuslike vähemuste olukorra kohta Hiinas.

Euroopa Liit peaks lõpuks märkama, et ükskõik kas Lääne-Balkani riikide või mis tahes koha puhul maailmas peab juhul, kui soovime stabiilsust, olema ausad vähemuste küsimuses ja rahvusvähemuste küsimuses. Euroopa Parlament peab osalema mitmel Euroopa Nõukogu seminaril Euroopa Nõukogu hoones, selleks et lõpuks mõista, et inimõigused ja vähemusõigused on kaks täiesti erinevat asja!

On vastuvõetamatu, et terves raportis pole ühtegi sõna rahvusvähemuste kohta, pole ühtegi sõna ka sisserändajate vähemuste kohta, või Lääne-Euroopa sisserändajate vähemuste kohta; alles täna selles täiskogus ütlesin, et Prantsusmaal, Suurbritannias ja Madalmaades uute vähemuste integreerimine on kriisis. Seega, kui Euroopa Parlament ja Euroopa Liit ei muuda oma suhtumist, siis muutub rahvusvaheliste probleemide ja konfliktide lahendamine võimatuks.

  Tunne Kelam (PPE-DE). - Proua juhataja, ELi dialoogides kolmandate riikidega pole olnud piisavalt sisu ja selline olukord võib vähendada ELi inimõiguste poliitika usaldatavust. Need on kaks järeldust, mis saan raportist teha.

Seega, meie sõnum komisjonile ja nõukogule on väga selge: inimõiguste küsimused tuleb tõsta praktilise poliitika tegemise tasandile. Teiste sõnadega, neid ei peaks tingimustena siduma strateegiliste või geopoliitiliste huvidega.

Kõige suurem väljakutse on endiselt nende nooblite eesmärkide paigutamine tänapäeva suhetesse. On selge vastuolu huvide ja nägemuste vahel ELi suhetest Kasahhi diktaatorliku režiimiga. Hiina ja Venemaa puhul, väljendame õigustatult muret seoses sealse olukorraga, peaksime endilt küsima, kas toimunud dialoogid on olukorda paremaks muutnud.

Samuti, Venemaast rääkides, peaks see riik lõpetama jutu sellest, et EL–Venemaa suhted põhinevad jagatud väärtustel. Praeguses olukorras kõlab see üsna irooniliselt. Peame nimetama asju õigete nimedega, sest Putini Venemaa on seal, kus asus Hitleri Saksamaa 1930-ndate keskel.

Kui me ei vaata nendele reaalsustele otsa kogu jõu ja autoriteediga, siis jagame vastutust jõhkrate inimõiguste rikkumiste osas Venemaal.

Samas, härra Schröder kutsus ELi üles mitte koormama Venemaad liialdatud nõudmistega inimõiguste ja demokraatia küsimuses. Kahjuks on tegelikkus selline, et ELil on endiselt puudu reaalsest haardejõust, püüdes samal ajal, parimate kavatsustega, tasakaalustada inimõigusi ning oma majandus- ja strateegilisi huve.

  Justas Vincas Paleckis (PSE). – (LT) Inimõigusdialoogile pööratud tähelepanust ei saa kunagi küllalt ja seetõttu tervitan esinejat, kes tegi mitmeid ettepanekuid ja hinnanguid. Euroopa Parlament tahab ja suudab osaleda aktiivsemalt nõukogu ja komisjoni dialoogides kolmandate riikidega inimõiguste vallas, kuna omab vastavat potentsiaali ja kogemusi. Parlamendiliikmete loomingulisus ja sõltumatus on lisaväärtus komisjoni ja nõukogu realismile. Peame valjemal häälel arutama majandusõigusi, sotsiaal- ja keskkonnaalaseid inimõigusi. Vaatamata sellele, et ELi ja Ameerika Ühendriikide vahelisi suhteid varjutab Iraagi sõda ja Guantanamo, on need terved suhted, kuna jagame samu väärtusi. EL ja Venemaa on seotud gaasi ja gaasitorude kaudu, kuid inimõiguste alast olukorda ei saa pehmendada energiaressursside ja kaubandushuvide abil. See suur ja tähtis riik on oma rahvusliku mõtte ja oma tee otsingutel. Lisaksin Moskvas kuuldud kommentaari: „Varem ekslikult arvasime, et oleme õigel teel, nüüd ekslikult arvame, et oleme erilisel teel”. Keegi ei vaidlusta Venemaa erilise tee valimist, kui enamik kodanikke seda soovib. Hoopis teisiti on lood inimõigustega Venemaal, meediavabaduse, sõnavabaduse ja valitsusväliste organisatsioonide tegevuse piirangutega ning mõne partei tegevuse piiramisega. ELil puudub inimõiguste alane dialoog Valgevenega, kuigi usun, et nii inimõiguste kaitsjad Valgevenes kui ELis – mõlemad soovivad selle dialoogi alustamist. Arvan, et Valgevenega sarnased probleemid on Kesk-Aasia riikides, mõnes Kaukaasia riigis, ja mõned neist isegi osalevad Euroopa Naabruspoliitika dialoogis. Siiski, suuremad kannatused ning gaasi ja nafta lõhn ei tohi pehmendada suhtumist inimõigusrikkumistesse.

  Geoffrey Van Orden (PPE-DE). - Proua juhataja, pean tõdema, et see polnud läbitöötamise mõistes kerge raport. See oli ülemäära pikk ja kordav, kuid see tegeleb olulise teemaga.

Olen praktilise meelega inimõiguste kaitsja, kuid pean tunnistama, et mul on raskusi tuua inimõiguste alla iga inimese tegevusala: sotsiaalsed, keskkonnaalased, majanduslikud ja kultuurilised õigused, kui nimetada vaid mõned neist, mis kordusid raportis ikka ja jälle.

Sellegipoolest, inimõiguste rikkumised üle terve maailma pole kunagi leidnud nii suurt tähelepanu kui praegusel ajal, kuid paradoksaalselt on see viinud muutumiseni paremuse suunas neis riikides, kus kõige tõsisemad rikkumised aset leiavad. ELil on tähtis roll õigusriigi põhimõtete, inimõiguste austamise järgimisel, kuid tema harjumus omaenda reegleid ära põlata ei aita mingil moel kaasa reformide julgustamiseks kõige hullemates režiimides. Pean selles suhtes silmas eelkõige Zimbabwet ja Birmat, kelle suhtes on ELi enda reisipiiranguid mitmetel kordadel ignoreeritud kui ebaefektiivseid. Ja meie imestame, miks meie meetmed on ebatõhusad ja türannid meie üle naeravad!

Paljud Aafrika riigid ei ole vastanud kohustusele rakendada hea valitsemistava põhimõtet. Poleks üllatav, kui selles osas pole selget sõnumit ELi poolsetelt kõneluses osalejatelt.

Oleme aastaid püüdnud luua suhteid mõne Aafrika riigiga, et tuua muutusi Zimbabwe paremaks saamise suunas, kuid edutult. Samal ajal on riik majanduskaoses ja miljonid selle riigi inimestest on näljas, ilma raha ja elupaigata Mugabe arrogantse diktatuuri vallas.

Nüüd tundub olevat võimalik, et EL rikub taaskord enda loodud reegleid ja kutsub Mugabe või teise Zimbabwe ministri ELi–Aafrika Lissaboni tippkohtumisele detsembris.

Kirjutasin Portugali peaministrile kirja selle kohta 3. juulil. Ma ei ole siiani vastust saanud. Kuna nõukogu ei viibi hetkel siin, ehk saaks eesistuja välja uurida, mida ta kavatseb selles küsimuses ette võtta. Ma kuulsin eile reportaaži, et proua Ferrero-Waldner, välissuhete volinik, on öelnud, et võibolla kutsuvad nad Mugabe asemel välisministri! Hästi, ka tema on põlu all, ta on number 83 põlatute nimekirjas. Nii et kas meile öeldaks lõpuks, mis selles suhtes on toimumas?

  Gabriela Creţu (PSE). - (RO) Härra juhataja, kallid kolleegid, avaldust, et naiste õigused on inimõiguste lahutamatu osa, võidakse pidada tautoloogiaks, kuna need on loomupäraselt omased. Tegelikkus näitab, et neid eiratakse vaid sõnaliselt. Me oleme hiljuti välja mõelnud viivitused aastatuhande arengueesmärkide saavutamisel, milles naised on sihtgrupiks, kuid ka oluliseks teguriks protsessi kiirendamisel.

Elena Valenciano suurepärases raportis on tehtud nõukogule ja komisjonile ettepanek kaaluda soolise mõõte lisamist dialoogi partnerriikidega. Siiski, dialoogis on kaasatud vähemalt kaks osapoolt ja meie kujutame üht nendest. Me arvame, et meetmete tõhusus naiste õiguste edendamiseks ja kaitsmiseks, samuti nende rakendamise kontrollimine, sõltub samuti Euroopa parteidest, institutsioonidest ja meie valitsuste tundlikkusest soo küsimuste suhtes. Need on tingitud nende enda soolise võrdõiguslikkuse alases plaanis sätestatud eesmärkide saavutamisest.

Me ei pea välja mõtlema selliseid kriteeriume nägemaks, et Euroopa Liidus on valitsusi, kus ei ole ühtegi naist, ja teisi, kus ebakriitiliselt kaitstakse traditsioone ja tavasid naiste õiguste rikkumises. Me kõik teame, et otsus algatada dialoogi inimõiguste alal on võetud vastu tuginedes mitmetele kriteeriumidele, mis on nõukogu poolt sätestatud, kui teatavad olukorrad partnerriikides on murettekitavad.

Isegi optimistlikul juhul, et kõik nõukogu liikmed toetavad naiste õigusi, ikkagi kahtlen, mis eeskuju seame riigile nõudes meetmeid esindatusel poliitilistes struktuurides. Kahjuks see märkus puudutab ka Euroopa Parlamenti, kus on suuri varusid selles osas, mis puudutab reforme tasakaalustatud soolise vahekorra saavutamise suunas meie enda struktuurides.

Nõuame sidusust väidete ja tegude vahel Euroopa institutsioonides ja liikmesriikides. On oluline säilitada sidusus ühenduse poliitika ja meetmete vahel nii, et see ei avaldaks negatiivset mõju partnerriikide naiste suutlikkuse meetmetele. Rääkida naistest on oluline, kuid veel olulisem on lasta naistel rääkida, et parandada poliitilist kliimat, rahustada protsesse ja vähendada korruptsiooni kogu maailmas.

  Bogusław Sonik (PPE-DE). – (PL) Proua juhataja, esitatud raportil on minu täielik toetus eelkõige seetõttu, et see on seotud ühe kõige pakilisema probleemiga, millega ei seisa silmitsi mitte üksnes liit vaid maailm tervikuna. Kolmandate riikidega peetava dialoogi ja konsultatsiooni kvaliteet inimõiguste alal sõltub peamiselt tegevuse sidususest ja läbipaistvusest. Ma tahaksin rõhutada, et tee dialoogidest saadava kasu maksimeerimiseks seisneb koostöö tugevdamises, eelkõige selles, mis puudutab liidu kolmnurkset otsustusprotsessi. Me peame selgelt täpsustama eesmärke, mida loodame saavutada.

Soovitud suurem kooskõla peaks laiendama ka üldist tava inimõiguste küsimuste lahushoidmisest dialoogides kahepoolsete suhete läbirääkimistel. Mööndavasti rõhutab raport vajadust kõrvaldada kahepoolsete läbirääkimiste puhul Hiinaga silmakirjalikkus. Ometi ei ole see piisavalt tugevalt sõnastatud selles osas, mis puudutab suhteid Venemaaga. Kriteeriumid, mida kohaldame inimõiguste teemal, peaksid olema selgelt sätestatud kõigi riikide jaoks ning olema eelkõige identsed.

Mul on kahju tõdeda, et seda reeglit sageli rikutakse. Üldiselt vastuvõetavaid standardeid kohaldatakse valikuliselt, sõltuvalt hinnanguliselt võimalikust tagasisidest, mida on selle tegevusega võimalik saavutada. Nii näeb välja olukord Venemaa suhtes, kuna Venemaa, nagu olen öelnud, on Euroopa Liidu peamine kaubanduspartner. Vastastikune kasusaamine tuleneb kahtlemata sellest asjaolust. Siiski ei või me lubada inimõiguste relativiseerumist kaubandussuhete hinnaga. Loodan, et ma ei pea teile meelde tuletama, et Venemaa Föderatsioonis on laialt levinud piinamine ja tagakiusamine rassilisel alusel, samuti Tšetšeenias, samas kui piirideta reporterite organisatsioon asetab selle riigi maailma meediavabaduse edetabelis 147. kohale, mis on ohtlikult lähedal sellistele riikidel nagu Hiina Ja Põhja-Korea.

Järeldus, millest ma räägin, on seotud ka Kuubaga, mida juhuslikult ei ole käesolevas raportis mainitud. Sarnaselt Venemaaga tundub Euroopa Liit kui peamine kaubanduspartner pigistavat silmad kinni asjade suhtes, mis jätkuvalt toimuvad. Vaatamata juuni resolutsioonile, pole sellele mingeid praktilisi aktsioone järgnenud. Me loeme aeg-ajalt, et Euroopa Parlament nõuab üht või teist, või mõistab midagi hukka, kuid kas me mõtleme sellele, mis on tulemuseks olnud? Sahharovi auhinda ei ole Havana Naised Valges organisatsioonile endiselt antud.

Järgmine ja väga oluline element inimõiguste alal on vajadus kujundada vahend, mis juhib rahalise abi leidmist ja jagamist riikide vastu, kelle demokraatia tase on ebapiisav. Ma tahaksin eriti rõhutada, kui tähtis on korralikult tuvastada vajadusi. Opositsioonierakondi iseloomustab sageli korralduse nõrk tase. Me peame tegema kõik mis meie võimsuses, et tagada raha jõuab õigete inimesteni ja mitte nendeni, kes on võimul. Palun uskuge mind, et ma tunnen olukorda tänu isiklikule kogemusele, ning selliste inimeste jaoks on konkreetne tegevus palju suurema väärtusega kui resolutsioonid ja kinnitused.

Ma tahaksin kasutada käesolevat inimõigusalast arutelu selleks, et juhtida teie tähelepanu kristlaste olukorrale Lähis-Ida riikides. Me saame selle kohta ärevakstegevat teavet. Augustis vahistati kaks kristlaste aktivisti Lähis-Ida Kristlikust Assotsiatsioonist ja süüdistati neid agressiivsete islamivastaste sõnumite saatmises. Alžeerias on valitsus piiranud usuvabadust mitte-moslemitele ning see on avaldanud otsest mõju selles riigis elavatele kristlastele. Järjest radikaalsemate moslemite poolne repressioon puudutab samuti kristlasi sellistes riikides nagu Iraak, Egiptus ja Liibanon.

  Joe Borg, komisjoni liige. − Proua juhataja, ma hindan mõttevahetust kõnealuse raporti teemal väga kõrgelt, mis tõestab parlamendi pühendumust inimõiguste teemale.

Sain arutelust inspiratsiooni ning soovin edastada komisjoni kommentaarid soovitustele suuremaks dialoogi läbipaistvuseks ning Euroopa Parlamendi ja kodanike ühiskonna organisatsioonide kaasamisele kõikides protsessides – punkt, millele on palju viidatud.

Kuigi mõned raporti soovitused on juba muutumas tavapäraseks praktikaks, näiteks need, mis puudutavad küsimuste ja kokkuvõtete esitamist, peaksid kolm institutsiooni hoolega kaaluma eri soovitusi ja leidma lahendusi, võttes samas arvesse ELi õiguslikku raamistikku ning parlamendi ja komisjoni vahelist korraldust, mis on 2005. aasta raamkokkuleppes.

Seejuures peaksime olema pragmaatilised. Ühelt poolt tähendab see mitte peitumist määruste ja vabanduse taha, et „äri nagu äri ikka” ning teiselt poolt poliitiliste võimaluste hoolikat hindamist ning suuremast läbipaistvusest saadud tagajärgede hindamist dialoogi tõhususe üle ning kolmandate riikide valmisoleku üle dialoogi astuda.

Tuleks hoolega kaaluda praeguse dialoogi ja kolmandate riikidega arendatavate suhete mõju, et vältida Euroopa Liidu ilmajäämist tõhusast vahendist.

Igal juhul olen kindel, et oleme võimelised leidma õigeid korralduslikke vahendeid, et nii rahuldada vajadust teabe järele kui tagada ja suurendada kõnealuse vahendi tõhusust.

Tõstatatud küsimuses, mis puudutab inimõiguste teema sissetoomist ka kaubandus- ja sektorilepingutesse, arvab komisjon, et pole vaja inimõiguste klausli sellist dubleerimist, mis juba sisaldub assotsiatsiooni- partnerlus- ja koostöölepingus ning sektorilepingutes.

Sellise klausli puudumine sektorilepingutest ei välista inimõiguste teemaliste konsultatsioonide läbiviimist kõnealuse riigiga ega muude Euroopa Liidu inimõiguste tööriistakasti vahendite kasutamist.

Koostööprogrammide küsimuses demokraatia ja inimõiguste alal sooviks komisjon parlamendile meenutada, et uus vahend, Euroopa demokraatia ja inimõiguste algatus, näeb ette konkreetsed vahendid projektideks keerulistes riikides nagu Kuuba ja Birma/Myanmar, mida on käesolevas arutelus mainitud.

Inimõiguste universaalsuse küsimuses lubage mul rõhutada, et Euroopa Liit kirjutab alla universaalsuse, lahutamatuse, läbiva vastastikuse sõltuvuse ja vastastikuse suhtlemise põhimõtetele kõikides inimõiguste valdkondades.

Selle põhiprintsiibi kohaselt, mida esitati inimõigustealasel maailmakonverentsil Viinis, tegeldakse inimõigustega ülemaailmselt ausal ja sarnasel viisil, samadel alustel ja ühetaolise rõhuasetusega. Muidugi ei välista see asjaolu, et töö käigus saab mõni konkreetne õiguste kogu enam tähelepanu, aluseks olevate sündmuste tõttu või dialoogipartnerite valmisolekust käsitleda teatud küsimusi muude asemel.

Komisjon on eriti rahul nähes, et raport pühendab mitmed soovitused naiste õigustele ja nende dialoogidesse lisamisele. Me ei tohiks ka unustada muid õigusi ja isikukategooriaid, mis väärivad tähelepanu.

Valimisvaatlusmissioonide küsimuses on komisjon nõus, et poliitiline dialoog ja eriti inimõiguste alane dialoog pakub võimaluse veenda partnerriike ELi valimisvaatlusmissioonide alaste soovituste edaspidiseks jälgimiseks. Selles kontekstis on komisjon ka toetanud Euroopa Liidu missioonide ülema jätkuvat kaasamist.

Edaspidine jälgimine peaks keskenduma asjaomaste poliitiliste ja valimisasutuste tegevusele ning kodanikuühiskonna ja demokraatia edendamise aktiivsele rollile, sealhulgas valimiste reformimisele.

Komisjon pole päris kindel vajaduses seada sisse konkreetne ja eraldiseisev valimisjärgne mehhanism. Komisjon on arvamusel, et abistamise ja dialoogi vahend ning järelevalvemehhanismid on olemas selleks, et tagada valimisjärgsete strateegiate ja demokraatia toetus ning neid mehhanisme tuleks jätkuvalt kasutada.

Härra Van Ordeni konkreetse küsimuse osas esitan ma tema mure ja järelpärimise volinik Ferrero-Waldnerile, kes kahtlemata annab teile vastuse.

Kokkuvõtteks lubage mul öelda, olen üles märkinud mitmed konkreetsed kommentaarid teatud olukordade kohta. Ma kinnitan teile, et sellised märkused antakse edasi Volinik Ferrero-Waldnerile, kes kindlasti kaalub neid kohaselt.

  Juhataja. − Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub neljapäeval, 6. septembril 2007.

Kirjalikud avaldused (artikkel 142)

  Alessandro Battilocchio (NI), kirjalikult. – (IT) Soovin siiralt tänada raportööri tema töö eest, sest ma arvan, et rahvusvahelises dialoogis osaledes on ülimalt oluline vastu võtta järjekindel Euroopa poliitika inimõiguste ja demokraatia alal. Liiga sageli tegelikult on majanduslikel ja strateegilistel huvidel põhinevad argumendid valitsenud siinses täiskogus kuulutatud heade kavatsuste ja Euroopa väärtuste üle. Eelkõige kolmandate riikidega sõlmitavate majandus- ja kaubandusalaste kokkulepete ning WTO läbirääkimiste puhul pöörab EL vahel ebapiisavalt tähelepanu töötajate, vähemuste, naiste ja laste õigustele väljaspool ELi, muutudes vaikivaks kaassüüdlaseks kuritegelikes julmustes ja väljakannatamatutes praktikates. Euroopa sotsiaal-, majandus- ja energiapoliitika, mis muutis ELi iseseisvamaks inim- ja energiaressursside mõttes, aitaks Euroopal ka vabastada end teatavatest geopoliitilistest sidemetest, mis mõnes olukorras sunnivad teda inimõiguste alal vaikima. Lõpuks, mitmed EP resolutsioonid ja deklaratsioonid teatavate olukordade kohta jäävad sageli kuuldamatuks: nii nõukogule kui komisjonile on tähtis pöörata enam tähelepanu parlamendiliikmete üleskutsetele, mis toovad kuuldavale inimeste või etniliste gruppide taotlused, kes muul juhul jääksid kõrvale mis tahes kommunikatsioonist.

  Hanna Foltyn-Kubicka (UEN), kirjalikult. – (PL) Paljude heade asjade hulgas, mida käesolevas raportis on mainitud, väärib erilist kiitust asjaolu, et see kutsub nõukogu ja komisjoni üles kaasama parlamenti enam kolmandate riikidega peetavate dialoogide ettevalmistamisse ja edaspidisesse jälgimisse. Euroopa Parlament on lõppude lõpuks institutsioon, kelle arvamusest inimõiguste küsimustes peetakse väga lugu kogu maailmas.

Me ei tohiks siiski unustada, et dialoog liiduväliste riikidega ei tohi olla lõpp iseeneses. Tuleks kategooriliselt rõhutada, et inimõigused ei tohi etendada mingit osa diplomaatilistes või majanduslikes läbirääkimistes või kauplemistes. Nende õiguste rikkumist ei või sallida ning Euroopa Liit koos oma ametitega peab seda põhimõtet täielikult kaitsma, pidades silmas ajaloolisi, kultuurilisi ja moraalseid väärtusi, millest ta juhindub.

Eriti on meil vaja avaldada pidevat ja järjekindlat mõju sellistele riikidele nagu Venemaa ja Hiina, kellega on juba mõnda aega toimunud institutsionaliseeritud dialoog. On oluline teostada järelevalvet korralduste ja kohustuste tulemuste üle, millega nad on nõustunud järjestikuste konsultatsioonide käigus, kuna üksnes sellisel viisil võib saavutada tõelist edu. Selles kontekstis on meeldiv, et kõnealune raport mainib alasid, kus nendel riikidel on endiselt palju ära teha. Kahjuks siiski on endiselt suur hulk selliseid probleeme.

15. Säästva lähenemisviisi rakendamine kalanduses maksimaalse jätkusuutliku saagikuse kaudu (arutelu)

  Juhataja. − Järgmine päevakorrapunkt on kalanduskomisjoni nimel proua Fraga Estévezi koostatud raport (A6-0298/2007) säästva lähenemisviisi rakendamise kohta ELi kalanduses maksimaalse jätkusuutliku saagikuse kaudu (2006/2224(INI)).

  Carmen Fraga Estévez (PPE-DE), raportöör. – (ES) Proua juhataja, lubage mul kõigepealt öelda, et täna hukkus Andaluusia ranniku lähedal Hispaania kalalaev, kus said surma kolm inimest ning viis on hetkel kadunud. Palun parlamendil nende perekondade leina nimel püsti tõusta ja ühineda soovis päästa kadunud meremehed.

Lähen nüüd raporti juurde, mida me täna arutame. Esiteks tahaksin rõhutada, nagu komisjon isegi teab ning mida parlament on korduvalt välja öelnud, et ühenduse kalavarude haldamise süsteem on läbi kukkunud. See süsteem on nüüdseks eksisteerinud aastaid ega ole kindlustanud ressursside jätkusuutlikkust ning ammugi mitte tulemuslikku ja kasumlikku tuge kalapüügisektorile.

Paradoksaalsel kombel on see juhtimissüsteem ainuke, mis ei olnud oluline osa suurtest 2002. aasta reformidest ning seetõttu peab komisjon dokumentidega täitma siin-seal esinevaid lünki, tegelema mittejätkusuutliku kalade vette tagasi laskmisega, leiutama iga päev uusi kontrollimehhanisme ning koostama taastuskavasid, kuid samas ei tegeleta peamise küsimusega: kuidas luua sidus ja tänapäevane raamistik kalapüügisektori juhtimismudelile.

See on kontekst, milles me saime komisjoni teatise, kus valikuks on maksimaalne jätkusuutlik saagikus kui mõõdik pikaajaliste kalandustegevuste jälgimiseks, teoreetiline mudel, mis püüab siduda efektiivseimat liigikasutust bioloogilise jätkusuutlikkuse säilitamisega. Probleem on selles, et maksimaalne jätkusuutlik saagikus, mis oma intellektuaalse ja teoreetilise kontseptsiooni osas on hea, praktilises kasutuses sisaldab aga mitmeid vastuolusid ning tegelikult suur osa teadlaskonnast leiab praegu, et see on suures osas tarbetuks muutunud.

Seega on küsimus mudeli ümberkujundamisest selliselt, et seda saaks kohaldada kalandussektori praktikas. Sealt omakorda tulenevad mitmed küsimused, kuidas seda teha, seda vastust on ka täna arutatav raport püüdnud leida. Komisjoni teatis sellele küsimusele vastust ei anna, see on olnud ebamäärane ja segane.

On selge, et siin me ei kritiseeri komisjoni kava võtta kasutusele uus juhtimismudel, kuid me räägime selle suutmatusest selgitada meile, kuidas hakkab see mudel lahendama probleeme praktikasse rakendamisel ning vältima lõkse, mis praegu varitsevad maksimaalse jätkusuutliku kalanduse reaalsel kavandamisel. Muuhulgas teame ka, et maksimaalne jätkusuutlik saagikus nõuab pikaajalisi, usaldusväärseid ning täpseid, teaduslikke andmeid, samal ajal, kui enamiku liikide osas seda kindlustaset ei ole võimalik saavutada.

Teiseks, mudel töötati välja ühe liigi püügipiirkonna jaoks, samal ajal on enamik ühenduse kalavarusid paljuliigilised, mis tähendab mitmete liikide üle- või alapüüki. See on ilmselgelt vastuolus maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tegeliku tähendusega. See ei toimi ka ookeaniliikide puhul ning me samuti teame, et ka muud tegurid mõjutavad populatsioonide olukorda, nagu näiteks vead tööhõives või keskkonnafaktorid, mille tulemuseks võib olla maksimaalse jätkusuutliku saagikuse vale määratlus.

Kindel võib olla selles, et maksimaalse jätkusuutliku saagikuse mudeli rangel rakendamisel võib üsna lühikese aja jooksul tekkida drastiline kalavarude vähenemine ning sellega kaasneb ka ühenduse kalalaevastiku tegevuse, sissetuleku ja tööhõive vähenemine.

Proua juhataja, lubage mul tänada kõiki kolleege nende panuse eest ning taotleda raporti vastuvõtmist, arvestades, et kalanduskomitee soovib juhtida Euroopa Komisjoni tähelepanu sellele, et need ebatäpsused tuleks likvideerida enne kui mudel jõustub, eriti mis puudutab suure majandusliku tähtsusega liike. Paljude kalatööstuste jaoks on selle efektiivsus teaduslikul ning majandusliku tasandil küsitav. Komisjon soovib ühtlasi pöörata komisjoni tähelepanu arusaadavale kalanduse juhtimissüsteemile, kus keskendutakse ökosüsteemi arvestamisele ning alles siis otsustada, kuidas kohaldada indikaatoreid ja valitud mudelit, kas see põhineb maksimaalsel jätkusuutlikul saagikusel või millelgi muul. Pean rõhutama, et seda ei tohiks teha ilma eelneva võimalike sotsiaalsete ja majanduslike tagasilöökide analüüsita, mida selle mudeli rakendamine kaasa toob, samuti välja töötamata meetmeid selle mõjuga toimetulemiseks. Kõik need küsimused on meie sektorile ja meile hetkel äärmisel olulised.

  Joe Borg, komisjoni liige. − Proua juhataja, esiteks palun lubage mul tänada raportööri proua Fraga Estevezi, ning kõiki kalanduskomisjoni liikmeid väga põhjaliku aruande eest, mis puudutab jätkusuutliku kalapüügi rakendamist maksimaalse jätkusuutliku saagikuse kaudu (MJS).

Mul on heameel tõdeda, et oleme suures osas ühel meelel, eriti mis puudutab vajadust liikuda iga-aastase otsustussüsteemi juurest järkjärgulisema lähenemise ja sektori parema planeerimise suunas. Pikemaajaline lähenemine lubab ka enam stabiilsust ja jätkusuutlikkust kalavarude kasutamisel.

Olen kindel, et oleme ühel meelel eesmärgi suhtes, milleks on vajadus võtta kiiresti tarvitusele meetmed Euroopa kalavarude halva olukorra parandamiseks, et taastada varud jätkusuutlikule tasemele, mis samal ajal tõstaks ka kalandussektori kasumlikkust pikemas perspektiivis.

Lisaks majanduslikele kasudele, tuleb mõelda ka rahvusvahelisele poliitilisele seotusele, mida me peame järgima. Eriti hindan ja jagan kalanduskomisjoni vaadet selles osas, et üldine kalanduspoliitika vajab uut juhtimismudelit kalapüügivõimalusteks, ammendunud kalavarude taastamiseks ja kalapüügi koormuse korraldamiseks jätkusuutlikul ning tulusal tasemel.

Samuti on väga tähtis see, et püügikoormuste MJS tasemetele kohandamine on üks kõige olulisemaid tegevusi, et vähendada Euroopa vetes püütud kalade vette tagasi laskmist.

Olen teadlik ka probleemidest. Jagan mitmeid neid muresid ja tean, et nendega on vaja tegeleda. Esiteks, MJS hindamine ei ole lihtne. Tegemist on teaduslike andmete ebatäpsusega ning küsimus on komplitseeritud lisaks ka ökosüsteemi mõjude ning mitme liigiga püügipiirkondade probleemide tõttu.

Kalandusteadus ei ole veel suuteline täpselt ette nägema, milline oleks MJS mingi liigi või eri liikide osas. Kuid me ei tohi vaadata ainult probleeme. Teadus saab meile ka öelda, millises suunas kalandus peaks liikuma selleks, et parandada saagikust ning vähendada kulusid. Isegi kui lõppeesmärk on ebaselge, siis suund sinna on üsna arusaadav.

Peaksime hakkama liikuma õiges suunas ning jätkuvalt hindama ning üle vaatama MJS indikaatoreid kalanduse arenedes.

Mitme liigiga püügipiirkondade olukorda tuleb hoolikalt uurida ning kindlaks määrata parimad võimalikud lahendused seoses kogu kalandussektori potentsiaalse saagikusega.

See astmeline lähenemine lubab uurida nii keskkonnamõjusid kui ka majanduslikke ja sotsiaalseid aspekte. Seda lähenemist on kasutatud ka Põhjameres lesta ja merikeele püügi pikaajalises kavas, mis võeti vastu sellel aastal ning mida ma pean heaks mudeliks selle lähenemise rakendamisel. Nagu teie aruanne rõhutab, on ülioluline alustada kiiret liikumist õiges suunas.

Lubage mul toonitada siin ka seda, et pikaajalised juhtimiskavad oma praktilises osas viivad kalapüügikorralduse õiges suunas, see tähendab eemale ülepüügist ning mitte tingimata fikseeritud MJS eesmärgini.

Plaanid sisaldavad endas punkte eesmärkide regulaarseks revideerimiseks, mis lubab kasutada MJS eesmärke seal, kus see on vajalik, näiteks kui tegu on looduskeskkonna või teaduslike nõuannete muutustega.

Teiseks, olen nõus, et on oluline tegeleda kalandusküsimustega kohalikul tasandil ning kaasata osanikke tähtsate otsuste tegemise juurde, mis puudutavad eesmärkide valikut, kiirust, millega me nende eesmärkideni peaksime liikuma ning mõjurite õiget kombinatsiooni nagu maksud, püügikoormuste korraldus ning tehnilised lahendused.

Komisjon valmistab MJS plaane ette ainult regionaalselt ning ainult pärast asjassepuutuvate sektoritega konsulteerimist. Regionaalsed nõustamiskeskused mängivad siinkohal olulist rolli ning nende töö on juba alanud. Majanduslikud ja sotsiaalsed analüüsid on samuti selles protsessis olulised ning komisjon lisab kõikide juhtimiskavade ettepanekute juurde mõjuhinnangud, kus analüüsitakse ettepanekute majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonda puudutavaid aspekte.

Kalapüügi uuringute suurenev toetamine on vajalik osa MJS plaanide arengus. Raamprogrammid, kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee töö ja toetus Mereuuringute Rahvusvahelise Nõukogu poolt on selles kontekstis väga tähtis, see on tulevaste aastate prioriteetne valdkond.

Liikumine MJS suunas tähendab paljudel juhtudel ka kalalaevade võimsuse reguleerimist ning püügikoormuse vähendamist. Euroopa Kalandusfond moodustati selleks, et liikmesriigid saaksid kavandada riiklikul tasandil kalalaevade võimsuste arendamist ning kasutada ühenduse eelarvelist kaasfinantseerimist, et hõlbustada kalalaevade suuruse kohandamist vastavalt pikaajalistele eesmärkidele ning võttes arvesse sobivaid sotsiaalseid ja majanduslikke tingimusi.

Soovin ka öelda mõned sõnad hr Schlyteri poolt pakutud kolme muudatusettepaneku kohta. Komisjon usub, et astmeline liikumine MJS tingimuste suunas peaks olema üldine reegel. Pole vajadust kõigil juhtumitel liikuda drastiliselt MJS suunas. Mis puudutab teaduslikku metoodikat MJS saavutamiseks, siis küsib komisjon teaduslikku nõu iga juhtumi korral eraldi. Meil ei tohiks olla eelarvamusi teaduslike debattide osas, võttes eelnevalt seisukoha, millised meetodid on paremad kui teised.

Lõpetuseks, nagu ma ka juba olen öelnud, on õige märkida, et Euroopa Kalandusfond pakub liikmesriikidele rahalist toetust oma kalalaevastiku ümberstruktureerimiseks vastavalt MJS strateegiale. Siiski ei tuleks seda vaadata kui kompensatsiooni, kuna kalandussektor on uue poliitika lõppkasusaaja, vaid kui rahalist motivaatorit üleminekuks.

Komisjon jätkab dialoogi kalandussektoriga ja alustab arutelu pikaajalisteks plaanideks kalandussektoris, pidades silmas MJS perspektiivi. Selliste plaanide rakendamine parandab nii kalandussektori kui ka varude stabiilsust ning saagikust.

Loodan, et meil tuleb teiega veel edaspidigi diskussioone nende plaanide osas ka hiljem, pärast seda, kui komisjon on välja töötanud mõjude hindamise, konsulteerinud kalandussektoriga ning ette valmistanud meie ettepanekud. Palju tööd on vaja teha ning olen tänulik teie toetuse eest selle valdkonna poliitika arendamisel.

  Avril Doyle, fraktsiooni PPE-DE nimel. – Proua juhataja, tervitan pr Fraga Estevezi raportit ja eriti tema rõhuasetusi selles ettepanekus komisjonile, kuna mul on palju tõsiseid küsimusi voliniku ettepanekute osas võtta kasutusele MJS mudel reguleerimaks kalavarude haldamist.

Aasta 2015 on poliitiline mitte teaduslik tähtaeg. Ülepüügi kontekstis on tegemist osade liikide puhul liiga hilise ja osade liikide puhul liiga varajase ajaga. Kuna ettepaneku eesmärk on suurendada kalapüügi majanduslikku kasu ning samuti säilitada varusid, et toota pikaajalises mõttes maksimaalselt jätkusuutlikku kasumit, siis kardan ma, et rääkimata kalade vette tagasilaskmise taseme vähendamisest, võivad kriitilised vead selles mudelis põhjustada ülepüüki. Põhjus selleks on see, et näitajad, mida kasutatakse püügiarvestustes, põhinevad ühel liigil, rannikupüügil ega võta arvesse geograafilist ega bioloogilist mitmekesisust.

Ma aplodeerin eesmärgile kalaliikide kaitsemise tõhustamise suurendamiseks, nagu me kõik peaksime seda tegema. Kuid ma usun, et komisjon ei ole seda piisavalt uurinud. Pole olemas süvahinnangut MJS mudeli veariskide osas. Enamgi veel, suure osa teadlaskonna ning samuti ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni jaoks on traditsiooniline MJS mudel asendunud uue lähenemisega, mis hõlmab tervikuna kogu ökosüsteemi, mitte ei toetu vananenud kontseptsioonile loomade populatsiooni dünaamikast.

MJS on robustne vahend, mis põhineb suurenenud püügil, kui tegemist on populatsiooni suure kasvuga enne, kui see saavutab oma stabiilse tootlikkuse. Kuid see on mudel, mis võib viia ülepüügini, kui seda kohaldada mitmete liikide püügi korral, kuna pole võimalik määrata optimaalseid erinevate liikide tasemeid üheaegselt, või kui seda kasutatakse ookeaniliikide puhul, mis elutsevad süvameres ning sellistes suurtes veekogudes nagu Põhjameri ja Atlandi ookean.

Kui see kasutusele võtta, viib see mudel üheaegselt nii varude kui ka turu kokkuvarisemiseni. Ma soovitan tungivalt volinikul võtta selge, teaduslik ja tõendusmaterjalidele põhinev seisukoht. Teie oma sõnadega, volinik, me ei tohiks võtta eelarvamuslikku seisukohta teadusliku debati suhtes. Olen teiega nõus. Vaadake teaduslikku, tõendusmaterjalidel põhinevat lähenemist ja vaadake ettepanek veelkord üle, selle asemel et – täie austuse juures – lihtsalt tantsida, kuigi hilinenult, Rahvusvahelise Mereuuringute Nõukogu pilli järgi.

  Paulo Casaca, fraktsiooni PSE nimel. – (PT) Proua juhataja, volinik, kalanduskomisjoni esimees, soovin alustada õnnitlustega raportöörile suurepärase töö eest ning samuti õnnitleda komisjoni teatise eest, mis vastab ühele nendest nõuetest, mille komisjoni ise 2002. aasta Johannesburgi tippkohtumisel heaks kiitis ning mis samuti vastab esimesele kaheksast sellel konverentsil välja toodud eesmärgist. Euroopa Komisjon on kindlasti juba saavutanud palju nende kaheksa eesmärgi osas, kuid ma sooviksin volinikule meenutada, et me oleme aastas 2007 koos eesmärkidega 2015. aastaks, mis seati 2002. aastal toimunud tippkohtumisel. Asjaolu, et me ikka arutleme selle teatise üle sellel tasemel, ei näita eriliselt kiiret reageerimist nendele väljakutsetele, mille ees me seisame. 

Mul on heameel selle üle, mida volinik ütles vajaduse kohta uue juhtimismudeli järele ja kuna ettepanek asetab rõhu ökosüsteemi juhtimiskontseptisoonile, arvan ma, et me oleme täiesti õigel rajal. Sellest hoolimata, kui me arvame, et maksimaalse jätkusuutliku saagikuse kontseptsioon on midagi radikaalselt uut, siis eksime, kuna see teoreetiline kontseptsioon on alati olnud kasutusel kvootide ja väljapüügimahtude (TAC) määramisel, mida ongi ainult võimalik selle kontseptsiooni alusel teha. Probleem on selles, et selle kontseptsiooni rakendamine kätkeb palju probleeme, mida meie raportööri poolt väga hästi kirjeldati, samuti nagu ka meie kolleegi pr Doyle'i poolt, ning me ei saa oma tegevuste aluseks võtta kontseptsiooni pimedat järgimist. Me peame üritama parandada selle tõhusust, jälgima, kus ta ebaõnnestus ja kus andis häid tulemusi ning ma siiralt ei usu, et see teatis on seda saavutanud. Peame kasutama kõiki lisavõimalusi edasiminekuks.

See on siis komisjoni ees seisev väljakutse, mis loodetavasti toob meile ka kunagi häid uudiseid.

  Chris Davies, fraktsiooni ALDE nimel. – Proua juhataja, kahetsusega ütlen, et see on üks juhtumeid, kus mul on hea meel, et parlamendil on nii vähe võimu selles valdkonnas, eriti kui silmas pidada, et homme eksisteerib reaalne võimalus selle raporti hääletuseks.

Kui nii läheb, siis mõned inimesed võivad tõenäoliselt öelda „hästi, parlament palub komisjonil oma ettepanekud uuesti üle vaadata”. Mulle ei meeldiks, kui selline avalike suhete žest tehakse, soovin, et komisjon teaks, et vähemalt mõned parlamendiliikmed ei nõustu absoluutselt käesoleva ettepanekuga.

Komisjoni 2006. aasta raport oli nõrk — emadusest ja õunapirukatest, kui aus olla — ning oli vaevalt selle paberilepaneku vaeva väärt. Tehti plaane, plaane ja veelkord plaane, kuid praktiliselt mitte mingeid tegusid ei järgnenud. Siiski, see, mida siin parlamendi raportööri poolt välja pakutakse, on minu arvates veel hullem. Vaatan siin eriti just ühte lõiget: „Arvab, et aeg ei ole küps kasutusele võtta maksimaalselt jätkusuutliku saagikuse süsteemi”. Selge, meil on vaja rohkem analüüsida. Kui nüüd komisjon tahab plaane, siis me tahame lihtsalt rohkem juttu plaanidest. Millal midagi ometi ära tehakse? Kui sellega hakkab homme tegelema parlament, siis ma loodan, et komisjon paneb selle täiesti kõrvale, sest minu seisukohalt on see täiesti vastutustundetu.

On küsimus, õigustatud küsimus, metodoloogiast, mida kasutatakse MJS saavutamiseks. Ausalt öeldes, me teame, mida on vaja – see on sõnademäng umbes pool ajast. Kui kaks kolmandikku kalavarudest püütakse välja üle bioloogiliselt turvalise määra, siis tuleb kalapüük lõpetada; tuleb kalalaevastik seisma panna, tuleb kalamehed töötuks jätta, võib-olla kompenseerida, kuni mõne aja pärast olema varud taastanud ja andnud kõigile võimaluse pikaajaliseks, terveks tulevikuks. Tuleb lasta kalavarudel taastuda.

Otse öeldes, me võime vaielda detailide üle, kuidas MJS täiuslikkust saavutada siis, kui meil on kala ja pikaajaline kindlus kalavarude olemasolu kohta.

Volinik, pean teist väga lugu, alates sellest, kui me esimest korda kohtusime, on mulle meeldinud see, mida te räägite. Kas võin öelda kahte asja? Esiteks, arvan, et teie profiil on liiga madal, ma arvan, et teie administratsioon hoiab teid koosolekutel tagatoas. Ma arvan, et Euroopal on vaja oma kalade „kangelast” ja selleks, et mõnede probleemide osas selgusele jõuda, peaksite olema Euroopa telekaamerate ees, öeldes, mida on vaja teha.

Teine asi on järgmine: te olete nüüdseks läbinud kolm aastat oma viieaastasest ametiajast. On olnud väga palju häid ideid, kuid mitte piisavalt tulemust. Ma soovin, et te oleks oluline peatükk Euroopa Liidu ajaloos, mis puudutab kehva kalanduspoliitikat ning selle reformimist. Seega palun, lõpetage endast mõtlemine kui kommenteerijast, vaid tehke midagi ära!

Viis aastat tagasi olin ma Johannesburgis, kus Euroopa Liit kirjutas alla maksimaalse jätkusuutliku saagikuse printsiibile 2015. aastaks. Me ei rääkinud selle poliitika kehtestamisest 2015. aastaks, me rääkisime kalavarude suurenemisest nendele tasemetele aastaks 2015. See ei oleks pidanud olema ainult natukene, see peab tähendama enamat.

Kui me peame selle kaheksa aasta jooksul ellu viima, siis oleme ilmselt liiga hiljaks jäänud. Peame hakkama tulemusele orienteeruma ja niikaua, kui seda ei juhtu, peate ennast iga päev ebaõnnestujaks pidama.

Ärge kuulake parlamenti, ärge kuulakse ministreid, kes üritavad teid kogu aeg takistada, lihtsalt hakake tegutsema.

  Carl Schlyter, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (SV) Proua juhataja, ma nõustun paljuga, mida härra Davies ütleb. Kalad on suremas! Kui nad surevad, siis ei ole ka kalameestel mingit sissetulekut. Seega on tunduvalt targem investeerida tulevikku läbi maksimaalse jätkusuutliku saagikuse praegu, kui järgida senist liidu poliitikat, milleks on maksimaalne saadaolev saak. See ei ole absoluutselt jätkusuutlik!

Siis võime arutleda teaduslike meetodite puudujääkide üle ja asjaolu üle, et tegemist on rohmaka instrumendiga. Kuid ELi majanduspoliitika üldeesmärgiks on ka madal inflatsioon ja see on eriti rohmakas instrument, ometi ei ole seda selliselt kunagi kritiseeritud. Antud juhul on tegemist palju täpsema vahendiga ja selle eest ma soovin tänada volinikku. Te olete mõistnud, et poliitika on täiesti vale, läbi kukkunud ning üritate nüüd asju õigeks keerata.

Hiljem arutame kalade vette tagasilaskmise probleemi ja erinevate meetmete kasutamine aitab ehk seda probleemi lahendada. Kuid kui me räägime sotsiaal-majanduslikust hinnangust, siis peame silmas pidama pikemat perspektiivi. See on minu muudatusettepaneku sisu. Ilma selleta võime samahästi öelda „No kuulge, kalamehed ei taha mitte midagi praegu selles osas teha!”. Jättes kalameeste tulevased põlvkonnad tööta, on ilma kahtluseta, kehv sotsiaalmajanduslik arvestus.

  Pedro Guerreiro, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (PT) Üldise märkusena arutluse all oleva raporti põhipunktide osas, mis on kalandussektorile elulise tähtsusega, arvame, et on oluline tuua välja erinevused kalapüügi jätkusuutlikkuse põhimõtte rakendamisest pikaajalises ja lühiajalises perspektiivis. See tähendab, et pikaajalised plaanid seavad eesmärgiks saavutada stabiilne olukord suhteliselt pika perioodi jooksul, samal ajal, kui lühiajalised meetmed põhinevad igaaastastel ettepanekutel, et korvata lühikese ajaga kalade suremus, kuni on saavutatud pikaajaliseks eesmärgiks seatud tase.

Mis puudutab kalanduse pikaajalisi eesmärke, siis peamine Johannesburgis seatud eesmärk peaks olema aktsepteeritav, see on siis kalavarude maksimaalne jätkusuutlik püük. Siiski on vajalik rõhutada, et maksimaalse jätkusuutliku saagikuse määratlemiseks on vajalik kasutada teaduslikku analüüsi, et määrata kalade suremusmäär, mis kindlustaks maksimaalse väljapüügi, mida antud kalavarude juures on võimalik jätkusuutlikult korraldada. Selle jaoks on vajalik arvesse võtta iga kalavaru loomulikke karakteristikuid, samuti ka kalastusmeetodite olemust ja tüüpe. Kalapüügi taseme hindamiseks, mis on kohane pikaajaliste eesmärkide saavutamiseks, on vajalik kontrollida teadlaste poolt tehtud prognoose, mis omakorda tähendab, et need prognoosid peavad olema tehtud usaldusväärse informatsiooni alusel. Et neid aktsepteeriksid juhid ning järgiks kalamehed, alati arvestades, ma rõhutan alati, kalandussektori ja kalanduskogukondade sotsiaal-majanduslikku olukorda.

Praktikas on eesmärgiks hinnata pikaajaliselt püügikoguseid ja vastavaid kalade suremusmäärasid. Selleks on vaja valida jätkusuutlikkuse kriteeriumid ja määratleda kalapüügi tase, mis võimaldaks maksimaalset jätkusuutlikku püüki. Selle koha peal võiks alata tegelik debatt.

Kalade suremusemääraks, arvestades varude pikaajalist kasutust, on pakutud erinevaid numbreid liikmesriikide erinevates majandustsoonides. Mitmed teadlased arvavad, et eelistatav on arvestada kalade suremusmäärana F0.1 kui näiteks FMSY, mis on arvatavalt vähem sobilik. On oluline märkida et FMSY, mis on kalade suremusmäär, ei aetaks segi MJSga, mis on püügitase.

Lõpetuseks, ma nõustun, et on oluline lisada jätkusuutlikele meetmetele sotsiaal-majanduslike mõjude hinnang ning nende rakendamisega seonduvate kulude hinnang.

  Thomas Wise, fraktsiooni IND/DEM nimel. –Proua juhataja, ei ole just sagedane, et Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei liige õnnitleb siin täiskogul raportööri. Antud juhul esindan ma seda harva erandit.

ÜRO Põllumajandus- ja toiduorganisatsioon on hinnanud, et 70 % kalaliikide püük sellel planeedil on juba jõudnud või ületanud maksimaalse jätkusuutliku saagikuse (MJS) piiri. Üldine kalanduspoliitika, koos häbiväärse kalade vette tagasilaskmise probleemiga, mille see on kaasa toonud, on andnud suure osa sellesse arvatavasti saatuslikku ökoloogilisse katastroofi, eriti Põhjameres.

1980ndatel hoiatasid kalurid Kanada valitsust, et tursk oli ohtlikult ülepüütud. Valitsus ignoreeris neid hoiatusi ja 1992. aastaks oli tursatööstus täielikult kokku kukkunud. Sarnane situatsioon on ilmselt praegu kujunemas Euroopa vetes.

Raportöör viitab puudulikule analüüsile ja ebapiisavatele lahendustele, mida pakub komisjoni teatis, mida ta korduvalt kirjeldab kui lihtsustatut. Komisjoni on hiljuti kritiseeritud selle pärast, kuidas ta kogub ja tõlgendab merendusteemadega seonduvat statistikat. Briti valitsus viitab hiljutisel briifingul „vajalike andmete puudumisele selles osas, millised peaksid olema õiged eesmärgid”. Komisjoni MJS tõlgendus baseerub vananenud mudelitel ning ökoloogia dogmaatilistel kontseptsioonidel. See näitab selgelt soovi mis tahes hinnaga saada edasist võimu.

Meie kalavarude kaotus on selleks liiga kõrge hind ning ma tänan raportööri, et ta oli aus oma hukkamõistus komisjoni teatise suhtes. See tõepoolest ütleb midagi, kui eurofiilidest PPE-DE fraktsioon ühineb Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei seisukohtadega. Samas, kõik jõuavad selleni varem või hiljem.!

  Jean-Claude Martinez, fraktsiooni ITS nimel. – (FR) Proua juhataja, volinik, meie kahe kolleegi raportid, kaasa arvatud pr Fraga oma, puudutavad kalanduse lahendamatut probleemi — lahendamatut, kuna kalavarud on piiratud ja nõudlus kasvab pidevalt. Sellest tulenevalt, kalanduspoliitika ei ole ühenduse põllumajanduspoliitika.

Alates 1968. aastast ja Sicco Mansholtist on komisjon 40 aasta jooksul jätkanud strateegilist viga ühenduse põllumajanduspoliitikaga, suurusjärgus, mis võrdub kuriteoga inimkonna vastu: inimkond vajab teravilja ja piima ning mõlemat on vähe nagu näitab hindade tõus.

Kalanduspoliitikaga on asi teine. Komisjoni vead tulenevad selle tavapärasest, tehnokraatsest valest tegutsemisest, kuid mitte strateegilisest kuriteost. Kalavarude haldamine väljapüügimahtude, kvootide, FIFG ja MAGP abil on läbi kukkunud. Komisjon on seadusi andnud kõige kohta: võrgud, tonnaažid, kalalaevastiku suurus, laevade arv ja kui kõik on tehtud, nagu raportöör meile ütleb, on tulemuseks vähem kalamehi, vähem turska, ja vähem isegi siniuim-tuunikala Vahemeres, sealt siis see kalameeste viha juunis ja juulis. Näiteks sealkandis, kust mina tulen, Sete või Le Grau-du-Roi sadamast, kasutavad kalamehed kalapüüki triivvõrkudega, see on traditsiooniline rannakalapüük väikeste võrkudega, nad protestisid, et nad ei olnud kala saanud juulist alates.

Sellest hoolimata, hoolimata kontrollist, hävitustööst ja sanktsioonidest, võib-olla ühel päeval pannakse kalameestele nende jälgimiseks ka elektroonilised vidinad külge, on varud ohus, nagu raportöör ütleb. Üldine kalanduspoliitika ei tööta ja miks? Sest probleem on globaalne: Hiina, Indoneesia, Filipiinid ja Peruu püüavad kala. Nagu veinigagi, meie tõmbame maast üles, siis kui ülejäänud maailm istutab, meie lõhume oma laevu, siis kui Ameerika Ühendriigid ehitavad neid juurde ning Venemaa, Island ja Norra suurendavad oma laevade mootorite võimsusi.

Te võite leiutada indikaatoreid, maksimaalse jätkusuutliku saagikuse mudelit, kuid kui teie naaber püüab rohkem kala, siis teie vähem püüdmine ei paranda varude olukorda. Enamgi veel, mis puudutab kalakasvatust või akvakultuuri, siis see pole tegelik lahendus eriti kalasööda tõttu. Kalandus on seetõttu suurepärane näide ühenduse tasemest, kus see on liiga kõrge, kui tegemist on kalapüügiga ranniku lähedal ja kus otsustus peaks olema kohalikul tasandil, ning liiga madal, kui asi puudutab süvamere kalastust. Sellistel juhtumitel, me kas tõuseme teadlaste abiga kiiresti globaalsele tasandile või läheme 21. sajandi lõpul kinno viimaseid Nemosid kalastama.

  Jim Allister (NI). - Proua juhataja, ma tervitan ja toetan seda raportit ja kiidan raportööri selle tegemise eest. Oleme aastaid rääkinud jätkusuutlikust kalapüügist ja need aastad on kulunud bürokraatlikule kontrollile. Sellest hoolimata ei ole varud suurenenud ning kalamehi on tükk maad vähem ning nad on vaesemad. On raske jätta tegemata järeldust, et kalanduspoliitika on tänaseks tõesti lootusetult läbikukkunud.

Kalamehed on seda aastaid rääkinud, kuid kuni tänaseni ei ole komisjon neid kuulda võtnud, väljapüügimahud ja kvoodid kontrollinstrumentidena on olnud katastroofid, põhjustades kalade vette tagasilaskmise skandaali ning paljudele kalameestele vaesust. Siiski, ka selle uue maksimaalse jätkusuutliku saagikuse mudeli juures on meil väljapüügimahu kvoodisüsteem koos püügikoormuste süsteemiga. Need tuleb siit mudelist välja jätta. Me ei saa mõlemat endale lubada. Me kõik soovime jätkusuutlikku kalandust, kuid see tähendab jätkusuutlikkust ka kalameestele. See tähendab kalade vette tagasilaskmise peatamist. See tähendab tehniliste meetmete lihtsustamist ja paindlikkuse kasutamist. Katsume sinna jõuda nii kiiresti kui võimalik.

  Rosa Miguélez Ramos (PSE). – (ES) Proua juhataja, ma usun, et on juba väga hilja, me kõik oleme väga väsinud ja ma arvan ka kergelt šokis kohutavast uudisest kolme kaluri surma ja viie kaluri kadumise tõttu Cadizi vetes — laev kuulus Barbate laevastikku – ning ma arvan, et sellised uudised peaksid panema meid kõiki mõtlema, see näitab selle ameti raskusi mis, isegi tänapäeval võivad kaheksa meest ühe löögiga minema pühkida.

Seetõttu ma arvan, volinik, et üks peamiseid probleeme, mida see teatis tõstatab, on ainult piirangute kehtestamine kalapüügile varude taastamiseks, asetamata teistele majanduses osalejatele mingeid kohustusi, kelle tegevus seondub mere ökosüsteemidega. Sellega me kõik kaotame poliitilise legitiimsuse, eriti kalanduse eest vastutav komisjoni kalanduse peadirektoraat, sest ta vastutab ka merenduse eest.

Minu teine mure või küsimus on, kuidas kavatseb komisjon rakendada MJS praktilises mõttes, kuna kõik märgid näitavad, et see tekitab probleeme, tõsiseid probleeme, eriti mis puudutab erinevate liikide püüki, kus erinevad liigid on segunenud ning kus püügi tase, mis määrab püügikoormuse ei vasta MJS-le kui räägime individuaalsetest liikidest. Teine meie ees seisev probleem on see, mis puudutab neid populatsioone, mille kohta meil mingit hinnangut ei ole.

Kindel on see, et need, kes selles sektoris töötavad, on mures ning neil on õigus, kui nad ütlevad, et komisjoni poolt jäetud lüngad selleks, et järgida MJSi poliitilise kohustusena, täidetakse kiiresti kolmandate riikide poolt, kuna kalandusturgu kontrollib vajadus pideva varustatuse järgi.

  Ian Hudghton (Verts/ALE). - Proua juhataja, aastate jooksul ei ole ma alati nõustunud meie raportööriga, pr Fraga Esteveziga, kuid selle raporti osas nõustunud paljuga. See väidab ühenduse kontrollisüsteemi olevat keeruka ja see on põhjustanud kalade vette tagasilaskmisi. Raport väidab, et tervitab komisjoni teatist selle kohta, et olemasolev kalanduse korraldamise poliitika on läbikukkunud. Märgitakse, et raske on rakendada maksimaalse jätkusuutliku saagikuse mudelit segaliikide püügil, mis kindlasti puudutab enamikku šotimaa kalamehi. Märgitakse ka, et mudel ei ole sobiv ookeaniliikide puhul.

Ma ei ole nõus sõnadega „kaotatud diskrimineerimine” ning palun homme osade kaupa hääletamist, et see välja jätta, sest tean varasemate arutluste põhjal meie raportööriga, et see on rünnakusignaal suhtelisele stabiilsusele, mis niikaua, kui meil on üldine kalanduspoliitika, peab jääma. Kuid ma nõustun samuti voliniku varasemate märkustega, kui ta ütles, et peame alustama liikumist õiges suunas. Pärast kõiki valulisi aastaid, põhjustatuna üldise kalanduspoliitika poolt, peaksime juba olema palju edasi liikunud.

  Urszula Krupa (IND/DEM). – (PL) Proua juhataja, kuna mul on ainult üks minut rääkimiseks, siis teatan, et mul on palutud kõneleda Poola kalameeste nimel, kes soovivad teatada, et kasutusele võetud määrus tursapüügi keelustamiseks diskrimineerib Poola kalureid, eriti kui teame, milline on teiste riikide püük.

Kalurid loodavad, et määruse sõnastus on tekkinud Euroopa komisjoni teadmatusest selles osas, mis puudutab erinevate riikide tegelikku kalapüüki Läänemeres. Nad nõuavad mitte ainult määruse tühistamist, vaid ka sõltumatu erikomisjoni määramist, kes alluks Euroopa Parlamendile ja uuriks ning selgitaks Läänemere kalapüügi koguste arvestamise põhimõtteid ja meetodeid peale liidu laienemist 2004. aastal, ning uuriks ka erinevuste ulatust.

  Catherine Stihler (PSE). - Proua juhataja, vähesed meist vaidlevad vastu pikaajalise jätkusuutliku kalastamise tähtsusele. Jätkusuutliku arengu tippkohtumisel Johannesburgis 2002. aastal kirjutas EL alla kohustusele jõuda maksimaalse jätkusuutliku saagikuseni (MJS) kalanduses hiljemalt 2015. aastaks.

On eluliselt oluline, et me alustame arutelu, kuidas ohustatud kalade püügi vähendamise eesmärki täita ning selle protsessi oluline osa on pr Fraga Estevezi raport.

Ühendkuningriigi peaministri strateegilise üksuse tuluaruandes kajastati ka kalavarude suremuse vähendamise ning kudemisvõimelise populatsiooni suurendamise väärtuslikkust kalandusele.

šotlasena olen liigagi tuttav Põhjamere tursa ülepüügi teemaga ning enamgi veel praktiliste raskustega juhtimiskavade rakendamisel erinevate liikidega püügipiirkondades nagu need on šotimaa ranniku lähedal. Raskused ei võta ära kohustust tegutsemiseks.

Tervitan komisjoni mõtet osapoolte kaasamise vajaduse osas ning et piirkondlikud nõuandekomisjonid (PNK) kaasatakse edasimineku protsessi. Mõned PNKd on juba alustanud pikaajalise juhtimise ning MJS kavandamist ning on oluline, et strateegia arendatakse välja koostöös osapooltega.

Praegusel tasemel ei tohiks me kõrvale kalduda tehniliste detailide auteludesse, mis MJS ikkagi on ja kuidas seda kasutada. Palju suurem tähelepanu tuleks keskendada kalapüügivõimaluste tasakaalustamiseks, kus kalavarud oleksid olemas ka jätkusuutlikuma tuleviku tarbeks.

  Marianne Mikko (PSE). - (ET) Kallid kolleegid. Viis aastat tagasi säästva arengu tippkohtumisel Johannesburgis võtsime endale kohustuse säilitada kalavarusid ja taastada neid kiiresti tasemeni, mis tagab maksimaalse jätkusuutliku saagi. Planeeritav juhtimissüsteemi muudatus seab praeguse turvalise taseme ja ettevaatuse põhimõttega võrreldes tunduvalt ambitsioonikamad eesmärgid. Kuid muutuse plusse ja miinuseid tuleb väga hoolikalt kaaluda.

Euroopa Liit vajab kalavarude haldamisel paindlikku süsteemi ja võimalust kiireks reageerimiseks. Ka pikaajalistes kavades tuleb ette näha mõistlikud ning paindlikud iga-aastased kohandused. Euroopa Komisjon eeldab, et kalavarusid mõjutab eelkõige püük, kuid ilmanähtused, röövloomad, võõrliigid ning inimtekkelised probleemid võivad kalavarudele hävitavat mõju avaldada. Vene-Saksa gaasitoru mõju Läänemere keskkonnale pole veel hinnatud, kuid ehitus juba käib.

Mind tegi väga murelikuks Läänemeres hiljuti avastatud kärgmeduus, sest see Ameerikast pärinev liik laastas Musta mere kalavarud 80. aastatel praktiliselt olematuks ja teeb praegu hävitustööd Kaspia meres. Ta on aastaga levinud Rootsi rannikult Läänemere keskossa. Me ei tohi käed rüpes oodata, kuni ka Läänemere kalavarud hävitatakse.

Niisiis uue juhtimissüsteemi mõjusid tuleb uurida eelkõige piirkondlikul, mitte Euroopa tasandil, sest iga liikmesriigi kalalaevastikul on omad eripärad. Tulevikku vaatava kalanduspoliitika elluviimiseks on äärmiselt oluline aruteludesse kaasata piirkondlikud nõuandekogud. Muutus juhtimissüsteemis nõuab kahtlemata ka kalalaevade arvu ja nende püügikoormuse vähendamist ning tähendab seega suuri kaotusi meie kalandusettevõtetele. Euroopa Kalandusfondil ei ole ilmselgelt piisavalt vahendeid nii suurte kaotustega toimetulemiseks.

(Juhataja katkestas kõne)

  Joe Borg, komisjoni liige. − Proua juhataja, kõigepealt lubage meenutada seda õnnetust, mida proua Fraga Estevez ja proua Miguelez Ramos mainisid. Ma jagan nende muret elude kaotuse pärast ja loodan, et kadunud kalamehed tuuakse turvaliselt tagasi.

Lubage peatuda mõnedel arutelu käigus tõstatatud küsimustel, mis on vägagi erinevad, tagasihoidlikult öeldes, kuidas edasi minna. Siiski, tuleb arutelust välja, et me jagame ühist seisukohta, et kalapüük tuleb tuua jätkusuutlikule tasemele nii kiiresti kui võimalik. See ei tähenda, et me pakume välja drastilist ja viivitamatut tegevust. Pigem püstitame endale eesmärgi jõuda maksimaalse jätkusuutliku saagikuseni asteastmelt ning paindlikult. Igal astmel hindame eesmärgid ümber ja kui vaja, kohandame neid muutunud oludega.

Teiste sõnadega, MJS lähenemine annab meile suuna ja mitte tingimata kindla eesmärgi. Lubage mul ennast korrata, MJS lähenemine suunab kalapüügi juhtimise õigele suunale, ülepüügist eemale ning suuremate ja stabiilsemate püükide ning madalamate kulude suunas.

See lähenemine peaks olema muutuv selles osas, mida me veel teada saame või kui keskkonna või ökosüsteemi tingimused muutuvad, et uusi teadmisi saaks kasutada selle mudeli juures.

On tõstatatud ka küsimus, et MJS ei ole toiminud ja et see ei sobi ookeani kalavarudele, ning samuti, et tegemist on vananenud kontseptsiooniga. Lubage mul mainida, et nii Euroopas kui teistes maailma paikades on olnud kalanduse juhtimisstrateegiaid, mis on olnud edukad. Kuigi kontseptsioon ei ole uus, ei tähenda see, et ta oleks vananenud. Tähtis punkt on see, et niikaua, kui see määratleb suuna kalanduse juhtimisele ja on piisavalt paindlik, et võimaldada pidevaid ülevaatamisi, siis on olemas head edu väljavaated.

Häid edunäiteid võib tuua saida, kilttursa ja makrelli varude osas, mida püütakse MJS taseme lähedaselt ning mis on üldiselt stabiilsed ning kasumlikud.

Lubage mul toonitada ühte punkti. Selle ettepaneku eesmärk ei ole karistada kalamehi, kes ilmselt peavad tegema mitmeid ümberkorraldusi, kuid see püüab jõuda eesmärgini ning minna selles suunas, kus sektor töötaks stabiilsemas ning kasumlikumas keskkonnas. Nagu ma oma avasõnades ütlesin, Euroopa Kalandusfond lubab liikmesriikidel võtta kasutusele meetmed, mis puudutavad võimsuste ja püügikoormuste muutmist pikaajalises mõõtmes, kaasa arvatud sotsiaalsed ja majanduslikud sätted, mis hõlmavavad avaliku raha asjakohast kasutamist tegevusprogrammides.

Teine tõstatatud küsimus seondub asjaoluga, et MJS ei toimi mitme liigiga püügipiirkondades, sest kui eesmärgiks on ühe liigi MJS, siis üks liik võib selles olukorras otsa lõppeda, samal ajal kui teist alapüütakse. Ma arvan, et peame olema siin realistlikud selle olukorra osas ning peamiselt mitme liigiga püügipiirkondade osas. Varud, millest me räägime, on praegu kasutuses mittejätkusuutlikul tasemel. On selge, et MJS rakendamine mitme liigiga püügipiirkondades on keerukas ja seda tuleb uurida iga juhtumi korral eraldi. Siiski, mitme liigiga püügipiirkondade probleem eksisteerib ja kui me sellega ei tegele, siis mingit olukorra paranemist ei tule ja õiges suunas me liikuda ei saa.

Mis puutub nõustamist, lubage mul öelda, et komisjon kavatseb kaasata osanikke ning nendega konsulteerida. Mitmed konsultatsioonid on juba toimunud alates MJS eesmärgi võtmisest Johannesburgi tippkohtumisel. Nendesse konsultatsioonidesse on kaasatud liikmesriigid, teadlased ja piirkondlikud arengukomisjonid, mis uurivad meie ettepanekut ja kes nõustavad meid, kuidas oleks kõige parem edasi liikuda. Hiljem peetakse ka diskussioone plaanide osas, pärast seda, kui oleme teinud mõjude analüüsi, konsulteerinud tööstusega ja koostanud konkreetsed ettepanekud. Ootan jätkuvat dialoogi teiega nende plaanide osas.

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub neljapäeval, 6. septembril 2007.

16. Järgmise istungi päevakord (vt protokoll)

17. Istungi lõpp

(Istung lõppes kell 11.25.)