Istungi stenogramm

Neljapäev, 27. september 2007 - Strasbourg

3. Rassilise võrdsuse direktiivi 2000/43/EÜ kohaldamine (arutelu)

  Juhataja. − (PL) Järgmine päevakorrapunkt on Kathalijne Maria Buitenwegi poolt kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni nimel koostatud raport 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ kohaldamise kohta, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust (2007/2094(INI)) (A6-0278/2007).

  Kathalijne Maria Buitenweg (Verts/ALE), raportöör. – (NL) Härra juhataja, kõigepealt tahaksin tänada paljusid kolleege, kes selle dokumendi valmimisele kaasa on aidanud. Seitse aastat tagasi olin ma direktiivi kaasraportöör ja nüüd arutame me raportit selle kohaldamise kohta. Parlamendi seisukoht on kogu aeg olnud üksmeelne, välja arvatud paar teisitimõtlejat, kes siingi esitasid muudatusettepanekuid. Me oleme arutanud pikalt ja mõnikord ägedalt näiteks tõendamiskohustuse üle, kuid õnneks ei ole me kaotanud silmist ühist eesmärki ja ma loodan ka, et te näete seda raportit kui ühist ettevõtmist.

2000. aastal hääletasime suure häälteenamusega direktiivi poolt, mida võib õieti nimetada revolutsiooniliseks. Ma olin ja olen ikka veel selle üle ebaharilikult uhke. Komisjon, nõukogu ja Euroopa Parlament tegid direktiiviga head tööd. Kuid see ei tähenda muidugi, et olukord oleks väga palju muutunud. Diskrimineerimist esineb ikka veel palju.

Viimastel aastatel on diskrimineerimise ja rassismi juhud isegi suurenenud, nii arvuliselt kui tõsiduse poolest. Enamikus riikides on tööpuudus oluliselt suurem rändajate kui muu tööealise elanikkonna hulgas. Rassismist ajendatud vägivalda on rohkem. Õigusaktid on diskrimineerimise vastu võitlemisel väga tähtsad, sest nendega seatakse normid. Õigusaktidega näidatakse inimestele, mille eest Euroopa Liit seisab, kuidas me peaksime üksteise suhtes käituma ja mida ei või sallida. Samuti antakse õigusaktidega inimestele võimalus nõuda diskrimineerimise eest hüvitist.

Euroopa Komisjon kontrollib hoolikalt, kas liikmesriigid on Euroopa eeskirjad nõuetekohaselt oma siseriiklikesse õigusnormidesse üle võtnud. Ma rääkisin sellest just sel nädalal volinik Špidlaga ja on selge, et komisjoni kavatsused on siin head – komisjon soovib koos liikmesriikidega tagada, et õigusakte rakendatakse. Minu komplimendid komisjonile selle eest.

Ma ei saa midagi parata, kuid ma arvan, et olukord nõuab veidi rohkem tegutsemist. Nende õigusaktide rakendamine pidi algama 2004. aastal. Palju räägiti tundlikest kohtadest ja rasketest üksikasjadest, kuid kui praegune komisjon ametisse asus, teatasite te, et diskrimineerimise vastu võitlemise meetmed on teie poliitika keskmes. Tänaseks on teil juba üle poole ametiajast läbi. Ma austan siiralt, mida te senini olete teinud, kuid loodan, et te väänate liikmesriikidel natuke rohkem käsi. See on ülitähtis.

Vähem kui pooled liikmesriikidest on selle direktiivi täielikult üle võtnud. Mitmetes liikmesriikides ei ole nõuetekohaselt üle võetud otsese ja kaudse diskrimineerimise, hirmutamise ja tõendamiskohustuse mõisteid. Mõnedes liikmesriikides on kindlasti keelatud tööga seotud diskrimineerimine, kuid diskrimineerimise keelamine kaupade müügi ja teenuste osutamise puhul on liiga palju nõuda. Kuid just nendes valdkondades on palju probleeme.

Võtke näiteks haridus. Uue Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti sõnul pannakse romi päritolu perede lapsi sobimatult vaimse puudega lastele mõeldud koolidesse. Või võtke eluasemed – pidevalt reklaamitakse, et korter asub majas, kus ei ole välismaalasi. See on vastuvõetamatu.

Diskrimineerimine tuleb viivitamata lõpetada ka teistes valdkondades peale tööhõive. Õigusakt, härra juhataja, on tõhus üksnes siis, kui inimesed tunnevad oma õigusi, kuid Eurobaromeetri kohaselt arvab vaid 35% küsitletutest, et nende riigis on olemas diskrimineerimise vastased seadused. Veel vähemad ütlevad, et nad teavad, mida teha, kui nad ise satuvad diskrimineerimise ohvriks. Kuidas kavatseb komisjon tagada, et see õigusakt saab inimeste elus reaalsuseks? Inimeste teavitamine on direktiiviga kehtestatud kohustus, kuid kuidas kavatseb komisjon tagada selle kohustuse jõustamise?

Härra juhataja, isegi kui inimesed teavad, et selline seadus eksisteerib, võivad neid siiski tabada takistused, sest mõnikord esineb problemaatilisi eeskirju ja nõudeid. Mõnedes riikides on kaebuse esitamise tähtaeg väga lühike, näiteks kuni 30 päeva. Ülejäänud protseduur võib samas jälle olla naeruväärselt pikk ja komplitseeritud. Diskrimineerimise vastaste õigusaktide rikkumist tuleb karistada tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate sanktsioonidega. See oli direktiivis väga kenasti kirjas ja me kõik nõustusime sellega. Kuid väga vähestes riikides on piisavad sanktsioonid olemas.

Nüüd ka midagi positiivset. Hea uudis on see, et praktiliselt kõigis riikides on nüüd olemas võrdõiguslikkusega tegelevad asutused. See on oluline saavutus ja paljudes riikides tegelevad need asutused rassismist ajendatud diskrimineerimise ja ka muu diskrimineerimisega. Ma tervitan seda. Kuid kahjuks ei ole kõigil asutustel vahendeid oma ülesannete elluviimiseks ja nii ma palungi komisjoni arvestada oma hinnangus diskrimineerimisvastaste õigusaktide rakendamise kohta ka seda punkti. Kas komisjon oskab seda kommenteerida?

Lõpetuseks, härra juhataja, mina olen selle õigusakti üle uhke. Ülevõtmisel on toimunud edusammud, kuid mitte piisavalt. Paljud riigid ei ole direktiivi veel täielikult üle võtnud. Kuid isegi kui seda on tehtud täht-tähelt, peame me ikkagi veenduma, et inimesed on oma õigustest teadlikud, sest kui nad oma õigusi ei tunne, ei saa nad neid kehtestada ja diskrimineerimise vastu võitlemisel on see ülitähtis.

  Louis Michel, komisjoni liige. − (FR) Härra juhataja, proua Buitenweg, parlamendiliikmed, komisjon tervitab kõnealust raportit 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ kohaldamise kohta, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust.

Komisjon võtab need erinevad mured teadmiseks, mida parlament on väljendanud, ja juhib teie tähelepanu mitmele punktile. Mis puutub direktiivi rakendamisse liikmesriikides, siis juuni lõpus algatas komisjon rikkumismenetluse 14 liikmesriigi suhtes, kes ei ole direktiivi siseriiklikesse õigusnormidesse üle võtnud. Tuleb lisada, et vastusena komisjoni murele on mitmed liikmesriigid oma seadusandlust juba muutnud või on andnud märku, et on valmis seda tegema.

2005. aasta teatises „Mittediskrimineerimine ja võrdsed võimalused kõigile – raamstrateegia“ nimetatud üksikasjalik teave direktiivi ülevõtmise kohta liikmesriikides on avaldatud õigusekspertide rühma iga-aastases ülevaatlikus aruandes ning individuaalsed riikide aruanded on veebis kättesaavad.

Kathalijne Maria Buitenweg märgib õigesti, et propageerimise eest vastutavad asutused mängivad diskrimineerimise vastases võitluses võtmerolli. Seepärast me rahastamegi Equinet võrgustikku, millega hõlbustatakse kogemuste ja heade tavade vahetamist liikmesriikide võrdõiguslikkusega tegelevate asutuste vahel.

Nagu raportis märgitakse, on andmete kogumine tundlik teema. Ilma selleta on aga võimatu teha kindlaks diskrimineerimise ulatust või teada, kas võetud meetmed on tõhusad. Arvestades, et palju kogutud teabest võib liigituda delikaatseteks isikuandmeteks inimeste rassilise või etnilise päritolu kohta, isegi nende religioossete veendumuste või seksuaalelu kohta, tuleb neid töödelda vastavalt direktiivi 95/46/EÜ isikuandmete kaitse kohta asjakohastele sätetele.

Üldiselt on selle direktiiviga kehtestatud delikaatsete isikuandmete töötlemise keeld. Selles on siiski sätestatud mitmeid erandeid, eriti kui asjaomased isikud on ise loa andnud või kui – ma tsiteerin – „töötlemine on vajalik seoses [...] kohustuste ja eriõigustega tööõiguse valdkonnas“.

Samuti on liikmesriikidel õigus avaliku huvi ja sobivate kaitsemeetmete olemasolu korral kehtestada erandeid. Kui andmekaitse direktiiviga nõutud kaitsemeetmed on paigas, on liikmesriikide otsustada, kas koguda andmeid etnilise kuuluvuse kohta või mitte, eesmärgiga koostada statistikat, mille abil võidelda diskrimineerimise vastu.

Eurobaromeetri uuring diskrimineerimise kohta Euroopa Liidus näitas, et väga paljud Euroopa kodanikud on üldiselt valmis andma isikuandmeid anonüümselt küsitluse raames, et aidata kaasa diskrimineerimise vastu võitlemisele. Neljast inimest kolm on valmis andma isikuandmeid oma etnilise päritolu, usu või veendumuste kohta.

Selline teave on eriti oluline positiivse toimimisviisi leidmiseks, et leevendada diskrimineerimist ja sügavalt juurdunud ebasoodsa olukorra vorme. Eelmise aasta veebruaris avaldas komisjon Euroopa juhendi võrdsusega seotud andmete kohta, et aidata liikmesriikidel parandada andmete kogumist.

Samadest 2007. aasta jaanuari Eurobaromeetri andmetest nähtus, et inimesed ei tundnud ennast piisavalt informeerituna oma õiguste kohta juhul, kui nad satuksid diskrimineerimise ohvriks. Kui teadmiste tase erines märgatavalt – näiteks Soomes vastas 65% küsitletutest, et nad on oma õigustest teadlikud, kuid Austrias oli see number vaid 17% –, siis asjaolu, et keskmine oli vaid 32%, näitas selgelt, nagu te ka ütlesite, et teavitustegevus on jätkuvalt vajalik.

Ma olen veendunud, et käimasolevad tegevused, mida toetavad Euroopa võrdsete võimaluste aasta 2007 oma ligikaudu 430 tegevusega liikmesriikide tasandil ja Euroopa kampaania „Mitmekesisuse poolt, diskrimineerimise vastu“, aitavad seda teadlikkuse tühimikku täita.

Eriti tahaksin ma siinkohal mainida koolitusprogramme, mida me rahastame VVOde, ametiühingute, juristide ja ettevõtete koolitamiseks.

Komisjon on kindlalt otsustanud kasutada kõiki võimalikke vahendeid romide olukorra parandamiseks Euroopa Liidus. Täpsemalt tähendab see direktiivi 2000/43/EÜ kohaldamise tagamist, ühenduse struktuurivahendite, eriti Euroopa Sotsiaalfondi, kasutamist ning teadlikkuse tõstmist romide endi ja üldsuse hulgas nende õiguste ja kohususte kohta.

Etniliste vähemuste sotsiaalse ja kutsealase integreerimise kõrgetasemeline nõuanderühm, kes tegeleb ka romide küsimusega, peab esitama oma raporti rea soovitustega detsembri alguses. Nõuanderühma eesmärk on tuvastada integratsiooni takistavad asjaolud ja edendada valitsusasutustes ja ettevõtetes kohaldatavaid häid tavasid.

Selles kontekstis tervitame me Euroopa Parlamendi huvi mitmekordse diskrimineerimise küsimuse vastu ja kahtlemata ootan ma huviga selle aasta lõpus avaldatavaid komisjoni tellitud uue uuringu tulemusi. Selge on see, et ainuüksi mittediskrimineerimisest ei piisa võrdsete võimaluste pakkumiseks teatud sotsiaalselt ebasoodsamas olukorras olevatele rühmadele – seepärast on komisjon palunud põhjalikku analüüsi liikmesriikides, eriti tööhõivepoliitikas kasutusel olevate heade tavade kohta.

Komisjon peab väga oluliseks ka seda, et liikmesriigid omaenda seadusi nõuetekohaselt kohaldaksid, kuigi seadusandlus iseenesest ei ole selgelt piisav. Meie eesmärk on tugevdada seda teadusuuringute, teadlikkuse tõstmise, koolituse ja heade tavade vahetamise kaudu, et takistada diskrimineerimist, kus võimalik ja, kui see ei ole võimalik, pakkuda kannatanutele piisavat hüvitist.

  Patrick Gaubert, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (FR) Härra juhataja, kolleegid, tahaksin tänada Kathalijne Maria Buitenwegi tema suurepärase töö eest. Raportis on mitmeid õiglasi ja tasakaalustatud punkte ja suuremaid direktiivi kohaldamisega seotud probleeme on põhjalikult käsitletud.

On tõsi, et väga vähesed meie kaaskodanikest teadvustavad endale oma õigusi juhul, kui nad peaksid osutuma diskrimineerimise ohvriks. Nii et tundub ülitähtis tagada asjakohase teabe tõhus levitamine, eriti kuna käesolev aasta on Euroopa võrdsete võimaluste aasta. Konkreetselt toetan ma ideed anda piisavad vahendid asutustele, kelle ülesanne on võrdsuse edendamine. Neil on selles võtmetähtsusega roll ja nagu raportis on õigesti öeldud, on ülitähtis, et nad jääksid sõltumatuteks.

Kõige murettekitavam tähelepanek on siiski see, et teatud liikmesriigid ei ole direktiivi üle võtnud või ei ole seda teinud täielikult. Me peame kindlasti astuma samme selle tagamiseks, et kõik liikmesriigid jõustaksid vajalikud seadused ning et olenemata elukohariigist laieneks esmane kaitse igale inimesele.

Mis puutub kõige delikaatsemasse käsitletud teemasse, nimelt andmete kogumisse, siis on raport ettevaatlik, sätestades, et seda tuleb teha viisil, mis austaks isiku privaatsust ja üksnes diskrimineerimise vormide tuvastamise eesmärgil, mille all vähemused võivad kannatada. See ei tohi kanduda etnilise portreteerimise ohtlikesse vetesse ja peab lõpuks andma teavet, mida on vaja diskrimineerimise ulatuse mõõtmiseks ja sobiva lahenduse leidmiseks.

Kui tegemist on sellise fundamentaalse tähtsusega põhimõttega nagu võrdne kohtlemine, ei saa Euroopa rahulduda üksnes tühjade sõnade tegemise, minimaalsete õigusaktide jõustamise või siis vaid jälgija rolliga. Me peame olema tähelepanelikud, kuid meie võimuses on tegutseda, juhatada teed ja tagada, et Euroopa oleks eeskujuks: mida rohkem me seda suudame, seda vähem jätame ruumi etteheideteks.

  Martine Roure, fraktsiooni PSE nimel. – (FR) Härra juhataja, volinik, kõigepealt lubage mul tänada Kathalijne Maria Buitenwegi tehtud suurepärase töö eest. Meie toetame tema raportit täielikult. Kahjuks näitab statistika, et diskrimineerimine on paljudes liikmesriikides oluline ja jätkuv probleem.

Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti esimeses raportis 2007. aasta augustis kajastus rassistlike kuritegude tõus vähemalt kaheksas liidu liikmesriigis. See on eriti murettekitav seetõttu, et ELis on olemas kõrge kvaliteediga diskrimineerimise vastased õigusaktid. Ma olen siiski nõus, et õigusaktid on liikmesriikides halvasti üle võetud ja neid kohaldatakse vaid osaliselt. Euroopa inimesed ei ole hästi informeeritud ja eelkõige ei saa nad aru, et võivad kasutada õigusakte oma õiguste kehtestamiseks, juhul kui nad peaksid osutuma diskrimineerimise ohvriks.

Euroopa võrdsete võimaluste aasta ning rassismi ja ksenofoobiaga võitlemise raamotsuse raportöörina usun ma, et liikmesriikidel tuleb rohkem pingutada Euroopa õigusaktide nõuetekohase kohaldamise tagamiseks. Samuti tuleb meie koostatud tekste laiemalt avaldada, et Euroopa inimestel oleks võimalus nendega samastuda.

Tõendamiskohustuse tühistamine on suur edasiminek, mis kõnealuse võrdse kohtlemise direktiiviga saavutati. Sellega seoses tuleb meil nõuda praktiliste meetmete kehtestamist tõendamiskohustuse tühistamise tagamiseks kõigis ELi liikmesriikides.

Kokkuvõttes usun ma, et meil tuleb tugevdada Euroopa diskrimineerimise vastu võitlemise õiguslikku raamistikku ja võtta vastu üldine direktiiv, mis hõlmaks kõiki asutamislepingu artiklis 13 nimetatud diskrimineerimise vorme ning ma tahaksin küsida komisjonilt, milliseid edusamme on tehtud sellise direktiivi teostatavuse uurimiseks.

  Sophia in ’t Veld, fraktsiooni ALDE nimel. – (NL) Härra juhataja, meie töö siin Euroopa Parlamendis on teha seadusi, kuid ainuüksi seadustega ei saa rassismi ja ksenofoobiat hävitada. Poliitikute ja teiste arvamusliidrite väljaütlemised aitavad luua vihkamise ja sallimatuse õhkkonda, kus diskrimineerimine muutub normaalseks, nii et seadus jääb tühjaks sõnaks.

Ma tahaksin tõesti näha, et Euroopa Komisjon ründaks diskrimineerimist Euroopas sama järjekindlalt nagu ta ründab näiteks turueeskirjade rikkumist. Me peame kaitsma inimkapitali Euroopas sama jõuliselt nagu me kaitseme finantskapitali. Kui me suudame ette võtta Bill Gatesi, siis suudame me ette võtta ka diskrimineerivad ettevõtted ja asutused. Me teame, et 14 valitsust ei täida ikka veel rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi mõnd punkti, kuid komisjon ei tundu eeskirjade elluviimisega eriti kiirustavat ja annab liikmesriikidele nõuete täitmiseks kaugelt liiga palju aega. Seda seadust oleks pidanud rakendama aastaid tagasi; Bill Gatesil me ei oleks lubanud karistuseta pääseda.

Ning võitluses terrorismi ja kuritegevusega ei tohi me lubada liikuvaid väravaposte. Mõned meetmed kehtivad ainult teatud rühmadele ja tunduvad diskrimineerimist legitimeerivat. Võtke näiteks tänaval peatamise ja läbiotsimise praktika, portreteerimismeetodid jne. Ka integratsioonimeetmed võivad mõnikord olla diskrimineerivad ja mul on heameel näha, et minu oma riigi valitsus püüdis kehtestada integratsioonimeetmed, mille kohtud seejärel tagasi lükkasid, sest need olid tõepoolest diskrimineerivad.

Erinevate muudatusettepanekute hulgas köitis eriti mu tähelepanu muudatusettepanek 4. Selles on öeldud, et vähemuste kaitse ja diskrimineerimisvastaste õigusaktide täitmine on liikmesriikide endi pädevuses. Kuid kui üldse on üks asi, mis ei ole riigi tasandi küsimus, siis on see meie ühised Euroopa väärtused ja seega on see vägagi Euroopa kohustus tagada võrdne kohtlemine kõigi Euroopa kodanike jaoks, sest see ongi Euroopa integratsiooni eesmärk ja turg on lihtsalt vahend eesmärgi saavutamiseks.

Lõpetuseks, usuvabadus on oluline põhiõigus, kuid seda ei tohi kasutada ära etnilise kuuluvuse alusel diskrimineerimise õigustamiseks. Näiteks ei tohi katoliiklik kool kasutada usuvabadust ettekäändena teatud etnilise taustaga laste välistamiseks, kui nende tegelik eesmärk on hoida kool valgete jaoks. Ja teisest küljest, islami kritiseerimine ei ole automaatselt rassism.

Viimaks, härra juhataja, õigusaktid on olulised ja on äärmiselt hea, et meil see seadus on, kuid me kõik oleme huvitatud õhkkonnast, kus diskrimineerimist enam ei esine.

  Roberta Angelilli, fraktsiooni UEN nimel. – (IT) Austatud juhataja, daamid ja härrad, kõigepealt ma tahaksin tänada kolleegi tehtud töö eest. Euroopa Parlamendi raportöörina vähemuste õiguste küsimuses tahaksin ma keskenduda olulisele osale selles raportis, nimelt romi lastele. Ma tahaksin kõigile siin meelde tuletada, et just lapsed kannatavad diskrimineerimise ja sotsiaalse tõrjutuse all kõige enam.

Euroopas on palju, liiga palju, tänavalapsi, tihti romi päritolu, kel ei ole mingit tulevikku, sest neil ei ole korralikku kooliharidust ja paljudel juhtudel on nad täiesti kirjaoskamatud. Need lapsed ei saa korralikku arstiabi ega vajalikku vaktsineerimist. Selle tulemusel on nad lapsed, kel ei ole tulevikku, sest neilt on võetud nende lapsepõlv ja tihti on neid sunnitud kerjama, anuma almuseid, pea alati koolitundide ajal, või lõpetavad nad ebaseaduslikku tööd tehes.

Nagu raportis on öeldud, tuleb liikmesriikidel võtta endale kohustus kehtestada positiivse diskrimineerimise meetmed. Sellel konkreetsel juhul poliitika, mis tagaks lastele õiguse haridusele ja kohustaks nende romi laste perekondi hoolitsema selle eest, et nad kohustusliku koolihariduse läbiksid. Samuti tuleb korraldada sobivaid kampaaniaid, et julgustada kodanikke tegema koolidega koostööd, et hoida ära laste diskrimineerimise, ärakasutamise ja sotsiaalse tõrjutuse juhtumeid.

Ka mina lõpetaksin sellega, et ei ole vastuvõetav, et nii paljud liikmesriigid, sealhulgas mu oma riik Itaalia, ei ole direktiivi sätteid siseriiklikesse õigusnormidesse veel nõuetekohaselt üle võtnud.

  Tatjana Ždanoka, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (EN) Härra juhataja, tahaksin tänada Kathalijne Maria Buitenwegi selle raporti eest, mis juhib tähelepanu ühele tõsisemale küsimusele Euroopa rassilise ja etnilise diskrimineerimise probleemistikus.

Volinik, minu arvates peaks komisjon olema rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi ülevõtmise propageerimisel aktiivsem. Iga päev toob meile mitmeid juhtumeid, kus korrektne ülevõtmine oleks ohvrite kaitsmiseks vajalik. Ma tahaksin mainida, et direktiivi kohaselt võib käsitleda diskrimineerimisena ka teatavaid keelepoliitikaga seotud tavasid. Nii näiteks on minu riigis Lätis, nagu ka naaberriigis Eestis, kus etnilistel rahvusvähemustel on suur osakaal, ebaproportsionaalsed keelenõuded töölevõtmisel, samuti nõue kasutada ametiasutustega suhtlemisel vaid üht keelt. Mina usun, et kui selline praktika toob kaasa rassiliste ja etniliste vähemuste alaesindatuse ühiskondliku elu erinevates valdkondades, siis on liikmesriikidel kohustus töötada välja poliitika, mis tagaks võrdse juurdepääsu ja aitaks ära hoida diskrimineerimist.

On veel teinegi mureküsimus. Mõnikord võib kaudse etnilise diskrimineerimisena käsitleda erinevat kohtlemist rahvuse alusel. See toimub siis, kui kodakondsuspoliitika eesmärk on välistada vähemuse taustaga inimesed, näiteks romid või venelased.

Ma loodan, et Euroopa kohtud, aga ka Ameerika Inimõiguste Kohus „Inter-American Court of Human Rights“, mis on öelnud, et kodakondsuse saamisel ei tohi olla rassilist või etnilist diskrimineerimist, ei ole vähem edumeelsed ja jälgivad hoolega kodakondsuspoliitika mõju erinevatesse etnilistesse rühmadesse kuuluvatele inimestele.

  Vittorio Agnoletto, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (IT) Austatud juhataja, daamid ja härrad, kui diskrimineerimisvastane direktiiv on väga hea direktiiv ja märkimisväärse eetilise väärtusega, siis mitmed Euroopa riigid teevad väga vähe või ei tee üldse midagi kõnealuse direktiivi ja selle sisu ülevõtmiseks oma siseriiklikesse õigusnormidesse ning praktikas on rassiline ja etniline ahistamine igapäevane. Itaalia näiteks on silmitsi Euroopa Liidu poolse rikkumismenetlusega oma suutmatuse tõttu seda direktiivi üle võtta.

Euroopa Liit väidab eelkõige, et Itaalia ei ole võtnud oma siseriiklikesse õigusnormidesse üle rassilise ahistamise mõistet, tal puudub tõendamiskohustust tühistav seadus ja konkreetsed sätted kaitseks rassilise ja etnilise ahistamise vastu. Eelmise aasta detsembris pidas rühm kodanikke rahvusliku Lega di Alleanza juhtimisel Opera linnakeses Milano lähedal sõna otseses mõttes jahti umbes kolmekümnele romi lapsele ja pani põlema neid varjavad telgid. Pavias aeti mitukümmend romi eemale hõigetega „gaasikambrisse“. Rooma äärelinnas ründas paar päeva tagasi 40 kaigaste, nugade ja Molotovi kokteilidega varustatud kapuutsides kurjategijat öösel romide laagrit Ponte Mammolos.

Itaalias likvideerivad kohalikud omavalitused peaaegu iga päev ühe või mitu laagrit, ilma et romidel oleks kõige elementaarsemaid õigusi. Kas see ongi see sotsiaalne kaitse, mida raportis romidele nõutakse, eriti pärast laienemist? Ma tahaksin rõhutada ka seda, et sanktsioonid direktiivi kohaselt vastu võetud riiklike sätete rikkumise eest peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Ma juhiksin tähelepanu ka sellele, et 25. aprillil kiitsime me heaks...

(Juhataja katkestas kõneleja)

  Frank Vanhecke, fraktsiooni ITS nimel. – (NL) Härra juhataja, ma kardan, et minu vaated sellele raportile on mõnevõrra vastuolus sellega, mida siin saalis senini on öeldud, sest minu meelest on see raport imelik, vähemalt imelik asutuse kohta, kes nimetab end demokraatlikuks, sest vägagi küsitava direktiivi alusel tehakse soovitusi, mis minu arvates on vastuolus põhiõiguste- ja vabadustega ja on mõnes mõttes vastuolus õigusriigi aluspõhimõtetega.

Tõde on see, et tõeline vähemuste diskrimineerimine või tõeline rassism on Euroopas õnneks väga marginaalne nähtus, millega võitlemine on juba piisav ja väga õige. Selles raportis käsitletakse midagi hoopis muud. See, mis meil siin on, on mustmiljones katse kehtestada reeglid, millega saaks suukorvistada ja ohustada väljendusvabadust, luues suureneva vaimse vägivalla õhkkonna, kus maa põliselanikud peavad lõpuks eelistama mittekohalikku tõugu. See on järjekordne raport, millega diskrimineeritakse kohalikke.

Nii et mina näen tõendamiskohustuse tühistamist diskrimineerimise küsimustes ja kohtuvaidlustes, eriti töövaidlustes, tõeliselt laiduväärsena riikides, mis põhinevad õigusriigi põhimõttel, kus inimene on süütu, kuni ta ei ole süüdi mõistetud.

Lühidalt, selles raportis ei käsitleta diskrimineerimist; see on poliitilise korrektsuse legaliseerimine.

  Anna Záborská (PPE-DE). – (SK) Kõigepealt lubage mul tänada Kathalijne Maria Buitenwegi töö eest selle raportiga. Lubage mul vaadata seda küsimust ka teisest vaatevinklist.

Inimeste suurem liikuvus sunnib meid olema avatumad nende vastu, kes meie riikidesse tulevad. See avatus algab siiski perekonnast ja kasvatusest. Tõenäoliselt just perekonnas õpivad lapsed teisi austama. Perekond on esimene kogukond, kes õpetab avatust, austust ja solidaarsust. Rassilise ja etnilise sallimatuse hukkamõistmine peab nähtava sambana läbima kasvatuse ja hariduse kõiki aspekte. Kasvatus ja haridus peavad keskenduma eetilisele alusele, mis perekonna ühtsust tugevdavad.

Sel põhjusel on kultuuride vahelise koostoime, rahu ja mitmekesisuse austamise küsimus muutunud väga oluliseks poliitiliseks ja julgeoleku küsimuseks. Rassilise diskrimineerimise vastane võitus keskendub peamiselt viisile, kuidas me tahame tagada rahvaste ja rahvuste kooseksisteerimist uue sajandi ja aastatuhande alguses. Loomulikult on teatud õigusaktid vajalikud, kuid meie ühiskond peaks rassilise ja etnilise diskrimineerimisega tegelema nii, et me hindaksime minevikku ausalt ja otsiksime koos tulevikku iga inimolendi jaoks, austades iga inimese väärikust ja õigusi.

  Magda Kósáné Kovács (PSE). – (HU) Tänan, härra juhataja. Kui 60% uuringus osalenud inimestest tunnevad, et neid mingil moe ebaõiglaselt diskrimineeritakse, siis on see hoiatus liikmesriikidele ja Euroopale.

Diskrimineerimine rassi või etnilise päritolu alusel on ikka veel olemas ja karta on, et see jätkub veel pikka aega, arvestades, et Euroopa muutub järjest mitmekesisemaks ja etnilised erinevused muutuvad järjest nähtavamaks ning isegi riigid, kes peavad end üherahvuseliseks, saavad järjest rohkemate kultuuride koduks.

Kathalijne Maria Buitenwegi suurepärane raport annab võimaluse hindamiseks ja mõtisklemiseks. Samas on komisjon andnud meile täna selles suhtes arenguperspektiivi, sest kui mitmed riigid ei ole direktiivi nõuetekohaselt rakendanud, on hoiatus asjakohane ja abi hädavajalik. Peaaegu kõik kolleegid siin parlamendis on öelnud, et kui kodanikud ei ole teadlikud oma õigusest kaitsele diskrimineerimise vastu, ei ole neil võimalik seda õigust teostada.

Diskrimineerimine rassi või etnilise päritolu alusel tekitab probleeme ka laiemas kontekstis, sest etnilisse vähemusse kuulumine on eelkõige identiteedi küsimus. Meil Ida- ja Kesk-Euroopas ei ole olnud väga positiivseid kogemusi andmete esitamise sooviga, kuni selleni, et inimene on „mustlane“, kui tema ümbritsev keskkond teda selleks peab, ja see kipub olema pigem elustiili kui rassilise identiteedi küsimus. Põhiõiguste ametil on võimalik nii mõndagi ära teha selle olukorra parandamiseks.

Mul on veel kaks tähelepanekut. Esiteks, direktiivi rakendamisega on võimalik astuda suur samm selle tagamise suunas, et romide kogukond ei valguks Euroopast väljapoole. Teiseks, koos uute liikmesriikidega on Euroopa ajalookaardile jõudnud uued etnilised plokid. See on 20. sajandi kurb taak ja kahe ilmasõja vastuolud on ikka veel elus ja haavad ei ole paranenud. Me kõik oleme vastutavad. Tänan, härra juhataja.

  Sarah Ludford (ALDE). – (EN) Härra juhataja, mul on väga hea meel, et komisjon on algatanud rikkumismenetluse 14 liikmesriigi vastu, kes ei ole seda direktiivi korrektselt rakendanud.

Kahjuks on nimekirjas ka minu riik, Ühendkuningriik. Minu riigi puhul on üks probleeme see, et kaudse diskrimineerimise mõiste ei ole direktiiviga kooskõlas. On selge, et enesega rahuloluks ei ole mingit põhjust isegi riigis, kus on rassilise diskrimineerimise vastu võitlemise seadused kehtinud juba üle 40 aasta.

Selles küsimuses on vaja tugevat poliitilist tahet, mistõttu olen ma veelgi rohkem pettunud, sest nõukogu ei pidanud seda aruteluteemana kaasamiseks piisavalt oluliseks.

Minu jaoks oli väga huvitav kuulda volinik Micheli esitatud statistikat, et kolm neljast eurooplasest pooldab anonüümset etnilise päritolu andmete kogumist ning ma tervitan asjaolu, et komisjon on viimastel aastatel selles suunas palju tööd teinud ja koostanud hea tava juhendi. Me oleme käinud pika tee alates 1999. aastast, kui ma julgesin oma raporti projekti Euroopa rassismivastase aasta kohta lisada väljendi „etniline jälgimine” ja sain kaela ämbritäie vastuväiteid.

Loomulikult olen ma härra Gaubertiga nõus, et meil tuleb tähelepanelikult jälgida, et diskrimineerimise teadvustamise ja selle vastu võitlemise eesmärgil kogutud andmed etnilise ja rassilise kuuluvuse kohta ei muutuks rassilise ja etnilise portreteerimise kaudu diskrimineerimise vahendiks.

Ma tahaksin volinikult küsida, mil määral, kui mitte arvestada andmekaitset, kehtib diskrimineerimise keeld politsei tegevusele, mis on ka loomulikult teenuse osutamine, näiteks isikute tänaval peatamise ja läbiotsimise puhul. Politsei jääb selle rakendusalasse kindlasti tööandjana, kuid ma ei ole kunagi täielikult aru saanud, mil määral kohaldatakse seda direktiivi politseioperatsioonidele.

(Juhataja katkestas kõneleja)

  Marek Aleksander Czarnecki (UEN). – (PL) Härra juhataja, kui vaadata olukorda Euroopa Liidu direktiivide rakendamisel, kaasa arvatud direktiiv, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust, siis leian, nagu raportöörgi, et paljud liikmesriigid on sellega tegelenud märkimisväärsel määral, minnes isegi kaugemale selle rakendusalast. Mõningate ebaoluliste eranditega on liikmesriigid pööranud märkimisväärset tähelepanu isikute võrdse kohtlemise kogu diapasoonile. Teatud lüngad ja möödavaatamised vajavad veel täiendavat tööd. Mõnikord on eeskirjad mitmes õigusaktis laiali, kuid see ei tohiks olla takistuseks seaduse rakendamisele riiklikul tasandil.

Ma usun, et Euroopa Liidu õiguslik raamistik on heal tasemel. Probleemiks on pigem inimeste teadlikkus, kes võivad lubada endale kolmandaid isikuid diskrimineerida. Praegu aga tuleb meil leida vastus järgmisele küsimusele: kuidas arendada inimeste teadlikkust ja tundlikkust meie globaliseeruvas maailmas. Maailmas, kus inimesed erinevatel põhjusel pidevalt oma elukohta vahetavad...

(Juhataja katkestas kõneleja)

  Philip Claeys (ITS). – (NL) Härra juhataja, probleem Buitenwegi raporti sarnaste raportitega on see, et alguses on üllad põhimõtted ja head kavatsused, kuid kahjuks lahutab neid reaalsusest lai lõhe. Loomulikult on diskrimineerimine rassi või päritolu alusel laiduväärne. Küsimus on selles, kas diskrimineerimine on alati nii laialt levinud, nagu tahetakse, et me arvame. Euroopa Rassismi ja Ksenofoobia Järelevalvekeskuse (EUMC) viimases raportis räägitakse selle nähtuse suurenemisest, kuid ei suudetud anda konkreetseid arve selle tõestamiseks. EUMC ei suuda isegi väljastada üldiselt vastuvõetavat diskrimineerimise mõistet.

Liiga tihti eeldatakse, et praktiliselt kõik sisserändajatega seotud probleemid tulenevad nende väidetavast diskrimineerimisest. Sellel on katastroofilised tagajärjed, sest see vabastab terved elanikkonna rühmad personaalsest vastutusest. Selline poputamise poliitika ja ohvriksolemise kultuur on probleemi vaid süvendanud ja mul on hea meel toetada Koenraad Dilleni väljendatud vähemuste seisukohta.

  Roberta Alma Anastase (PPE-DE). – (RO) Austatud juhataja, daamid ja härrad, kõigepealt lubage mul väljendada tunnustust selle raporti järjepidevuse ja kvaliteedi üle, samuti juhtida tähelepanu teema olulisusele inimeste elu parandamisel ja kogukondade arendamisel. Ma tahaksin oma sõnavõtus juhtida tähelepanu hariduse olulisusele Euroopa inimeste võrdse kohtlemise valdkonna põhimõtete ja sätete elluviimisel.

Raportis rõhutatakse õigesti, et seadused on ainult siis tõhusad, kui kodanikud teavad oma õigusi. Kodanike teavitamise nõue jääb alles, kuid neid tuleb ka harida, et nad oskaksid reageerida, tegelikult selleks, et end kaitsta. Üksnes siis, kui inimestel on julgust rääkida, kirjutada ja oma õigusi teostada, on võimalik diskrimineerimist piirata.

Samal ajal on tolerantsuse õpetamine kogukonna püsimiseks väga oluline. Õppida elama koos teiste inimestega, aktsepteerida erinevusi mitte õnnetuse, vaid võimalusena ehitada tervikut, vahendina õigel teel sellist tüüpi nähtuse väljajuurimiseks.

  Genowefa Grabowska (PSE). – (PL) Härra juhtaja, Euroopa Liidus on head seadused, kindlakskujunenud diskrimineerimisvastased standardid ja koostamisel direktiivid. Ma tahaksin õnnitleda kolleegi täna esitatud raporti eest. Täna siin otsustatu on liikmesriikide kehtestada. Riikide põhiseadustes on diskrimineerimisvastased punktid ja seadusepügalad, mis peaksid kodanikke diskrimineerimise eest kaitsma. Miks siis praegune olukord nii halb on? Miks on ikka veel nii palju näiteid diskrimineerimisest, millega me ei suuda hakkama saada?

Mulle tundub, et probleem on kahel tasandil. Esiteks, teavitamine, ja teiseks, kohustuste täitmine. Ma tahaksin keskenduda teavitamisele. Teavitamine ei ole üksnes valitsuste kohustus. Tuleb välja, et valitsused ei anna tavalistele inimestele diskrimineerimise kohta palju teavet. Mulle tundub, et selle rolli peaksid rohkem enda peale võtma valitsusvälised organisatsioonid, kellel on hea positsioon ühiskonna konkreetsete valdkondade, konkreetsete kodanike rühmadega tegelemiseks ning neile teabe andmiseks selle kohta, mida tähendab sisseränne. Küsige sisserändajatelt, eakamatelt naistelt, üksikemadelt, kas nad tunnevad end diskrimineeritutena. Nad vastavad, et see on nende saatus, lihtsalt ebaõnn. Nad vajavad abi enda leidmisel, nad vajavad abi menetluste osas ja ametivõimudega suhtlemisel.

Samuti sooviksin ma, et Euroopa Parlament hakkaks tegelema erinevatele organisatsioonidele mõeldud tegevusjuhise koostamisega. Tahaksin veel öelda ühe viimase asja. Ma loodan, et Euroopa Komisjoni projekt, mille raames sõidab mööda Euroopat kollane veoauto diskrimineerimisevastase näitusega ja Euroopa võrdsete võimaluste aasta ei kujuta endast kogu meie tegevusvõimet. Me peame diskrimineerimise ohvrite abistamiseks rohkem ära tegema.

  Wiesław Stefan Kuc (UEN). – (PL) Härra juhataja, võrdse kohtlemise põhimõtte kehtestamine, sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust, aga ka nende nahavärvist, usutunnistusest või usulistest veendumustest, tähendab üldiselt pidevat ja lakkamatut tegutsemist. Igat edusammu eesmärgi suunas võib lugeda suureks eduks. Me ei saa eeldada, et kõigi suhtumist on võimalik üleöö muuta, et kõik peaksid end oma loomulikust olekust välja rebima, mis tähendab oma elu parandamist ja võitlust kõige vastu, mis seda muutumist võib ohustada. Tuleb siiski teha kõik võimalik, et kõrvaldada õiguslikud, sotsioloogilised ja majanduslikud tõkked, võimaldada hariduse saamist, luua tingimused harmooniliseks kooseksisteerimiseks ja negatiivse suhtumise muutmiseks teiste inimeste suhtes, olenemata meie erinevustest. Viimaks tahan ma öelda, et ma ei ole absoluutselt nõus Frank Vanhecke avaldusega suhtumise kohta.

  Neena Gill (PSE). – (EN) Härra juhataja, tervitades küll käesolevat komisjoni teatist, on mul kahju, et vaatamata sellele ja teistele õigusaktidele, ei ole diskrimineerimine ELis mitte vähenenud, vaid dramaatiliselt suurenenud.

Ma tahaksin kohe vastata paremäärmuslastele, kes sellega nõus ei ole, sest lubage mul öelda, et ainuüksi sel aastal olen ma kohtunud ligikaudu 500 inimesega Prantsusmaa, Belgia, Itaalia ja Saksamaa sikhi kogukondadest, kes kõik on mulle rääkinud šokeerivatest lubamatu diskrimineerimise juhtudest, mis on tingitud nende välimusest, sest nad kannavad turbanit.

Alates 2004. aastast on Prantsusmaal visatud koolist välja mitmeid sikhi poisse selle eest, et nad oma turbanit peast ei võtnud. Sarnaseid juhtumeid on esinenud Belgias ja Saksamaal.

Kuigi Prantsusmaa Kõrgem Kohus otsustas, et sikhi mehed võivad autojuhiloa pildil turbanit kanda, keelas Prantsuse ministeerium selle 24 tunni jooksul pärast otsuse väljakuulutamist selgesõnaliselt ära.

Brüsseli lennujaamas on tavaline, et sikhi meestel palutakse turban peast võtta, mida peetakse rängaks solvanguks.

Peale selle saan ma igal nädalal kõnesid Itaaliast inimeste kohta, kes ei saa oma igapäevaelu elada selle pärast, et nad on sikhid. Nii et need juhtumid on selges vastuolus kõige sellega, mida käesolevas raportis nõutakse ja mida komisjon propageerib.

Seepärast tahaksingi volinikult küsida, mida tema ja komisjon kavatsevad selliste diskrimineerimise juhtude vastu ette võtta. Me ei saa rääkida ühtsusest ja mitmekesisusest ning samal ajal ignoreerida mitmetes liikmesriikides toimuvat.

Ma tahaksin õnnitleda selle raporti raportööri Kathalijne Maria Buitenwegi, et ta on esitanud meetmed, mis loodetavasti aitavad mõningal määral tuua hüvitust neile, kes on saanud tõrjumise osaliseks rumaluse tõttu ning teabe ja austuse puudumise tõttu teiste inimeste kultuuri vastu.

Viimaks, ma loodan siiralt, et käesoleval võrdsete võimaluste aastal ja järgmisel kultuuridevahelise dialoogi aastal on meil piisavalt tahet, et meie sõnad ja teod kokku langeksid.

  Jan Tadeusz Masiel (UEN). – (PL) Härra juhataja, on selge, et 21. sajandil ei ole võimalik diskrimineerimise vastu mitte võidelda. Ka mina toetan seda raportit, kuigi ma usun, et eelarvamused põhinevad pigem kultuuril, tsivilisatsioonil ja usul kui rassil või etnilisel päritolul. Ma tahaksin muide lisada, et meil oleks Euroopas mittediskrimineerimise põhimõtteid kergem järgida, kui me kehtestaksime kontrollitud sisserändepoliitika, valides inimesed, keda me oma riikidesse lubame, sest üldiselt ei käitu inimesed agressiivselt ja ebasõbralikult partnerite suhtes, keda nad ise on valinud.

See raport kõneleb põhimõtteliselt sisserändajate õigustest. Kuid käsitlegem ka nende vastutust. Diskrimineerimist välismaalaste ja teistest kultuuridest pärit inimeste vastu mitte näidata oleks kergem, kui nemad näitaksid üles austust selle riigi inimeste kultuuri ja traditsioonide vastu, kuhu nad on tulnud, ja kui nad näitaksid üles soovi lõimuda ega looks meie Euroopas riiki riigis, mille juured on, olgem ausad, ristiusus.

  Emine Bozkurt (PSE). – (NL) Härra juhataja, ma olen tänulik Kathalijne Maria Buitenwegile silmapaistva töö eest selle raportiga. Diskrimineerimine ja rassism mistahes rindel, kas siis tööturul, spordiklubis või koolis, on rünnak väärtuste vastu, mida me Euroopas kalliks peame. Mida me vajame, on kombineeritud lähenemisviis kõigil tasanditel, Euroopa, riigi ja kohalikul tasandil. Seadusandjatel, poliitikutel ja diskrimineerimise ohvritel endil on siin kõigil oluline roll. Me peame teadvustama Euroopa kodanikele nende õigusi ja nende käsutuses olevaid vahendeid oma õiguste nõudmiseks.

Ma nõuan tungivalt, et komisjon oma kohustusi täidaks ja hoolitseks selle eest, et rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi hakataks koheselt ja nõuetekohaselt täitma. Direktiiv on samm õiges suunas, kuid selle tulemuslikkus sõltub sellest, kui hästi liikmesriigid seda rakendavad. Ma kutsun komisjoni üles näitama moraalset eeskuju, mida Barroso ise 2004. aastal kuulutas ja mida nii hädasti vaja on. Diskrimineerimise esinemine on Euroopa võrdsete võimaluste aastal 2007 Euroopas ikka veel tavapärane. Nüüd veel eriti, ajal, mil mõnede rühmade jaoks ei ole olukord üldse lihtne – ma pean silmas eelkõige moslemite olukorda Euroopas –, on meil vaja inimesi, kes astuvad üles diskrimineerimise vastu ja kellega kõigis valdkondades arvestatakse.

Ka mina olen selle poolt, et komisjon laiendaks diskrimineerimisvastased meetmed diskrimineerimise kõigile võimalikele vormidele.

  Justas Vincas Paleckis (PSE). – (LT) Härra juhataja, ma tahan õnnitleda raportööri selle eest, et ta on koostanud raporti, mis loodetavasti aitab kaitsta inimesi rassilise ja etnilise diskrimineerimise vastu ja saavutada suuremat edu õiguskaitse saamisel.

Meil on veel palju tööd teha etnilise ja tööalase võrdõiguslikkuse direktiivide tõhusaks rakendamiseks. ELi liikmesriikide (eriti uute liikmesriikide) kodanikud ei tunne ikka veel oma õigusi; neil kas ei ole piisavalt aega või on neil rahaliselt võimatu oma õigusi kaitsta. Enamikus riikides ei suuda diskrimineerimise ohvrid oma jõudusid ühendada ega määrata mõjukamaid ühendusi oma kollektiivsete õiguste kaitseks. Raske on koguda teavet nende okkaliste teemade kohta kaudse diskrimineerimise tuvastamiseks või diskrimineerimise määra hindamiseks ühiskonnas. Seepärast on Euroopa Komisjonil probleeme direktiivide rakendamise kontrollimisel ja nende armetute olukordade põhjuste määramisel, milles diskrimineerimine esineb.

Ma toetan kolleegide ettepanekuid rohkemate vahendite eraldamiseks valitsusvälistele organisatsioonidele, kes tegelevad kodanike teavitamisega ja pakuvad õigusabi diskrimineerimise ohvritele. Väga oluline on ka massiteabevahendite roll.

Seega tahaksin ma pöörduda kolleegide poole. Meil kõigil on bürood riikides, kust meid on valitud. Me võiksime seal pakkuda ja rahastada esialgseid juriidilisi konsultatsioone, et teavitada inimesi diskrimineerimist keelavate õigusaktide ja õiguskaitse kasutamise kohta. Lühidalt, me võiksime inimesi aidata otse.

Me võiksime aktiivsemalt mobiliseerida oma poliitilise tahte tugevdada võitlust rassilise diskrimineerimise ja tööhõive valdkonna ebavõrdsuse vastu.

  Louis Michel, komisjoni liige. − (FR) Austatud juhataja, daamid ja härrad, lubage mul alustada kinnitusega, et ma annan kindlasti kolleeg Vladimir Špidlale edasi üldiselt positiivsed kommentaarid, mida ma tema jõupingutuste kohta olen kuulnud. Ma usun, et positiivne hinnang on põhjendatud ja ma kindlasti annan selle edasi. Kahtlemata edastan ma talle ka Euroopa Parlamendi kommentaarid ja kiireloomulised nõuded, või ootused, eesseisva töö kohta.

Ma tahaksin ühe asja kohe alguses selgeks teha. Mina – ega komisjon – kindlasti ei jaga teatud vaateid, mida on väljendatud välistamise kohta ja mul on hea meel, et need on marginaalsed. Samamoodi tunnen ma kohustust kommenteerida väidet, et on olemas oht luua kristliku riigi (kristliku Euroopa) sisse teine riik. On ütlematagi selge, et ma austan neid kodanikke, kes selles suunas mõtlevad, kuid sellegipoolest olen ma kohustatud teile meelde tuletama tõsiasja, et Euroopa ei räägi ühel häälel ei usu-, filosoofilistes ega poliitilistes küsimustes. Ma usun, et seda ilmselget tõsiasja tasub aeg-ajalt meelde tuletada.

Kathalijne Maria Buitenweg ja Sophia in ’t Veld juhtisid õigesti tähelepanu sisulisele probleemile, nimelt direktiivide ülevõtmisele siseriiklikesse õigusnormidesse. Komisjon on täielikult teadlik, et meil tuleb jätkata survet nendele liikmesriikidele, kes ei ole Euroopa õigusakte veel täitnud. Komisjon jagab seda muret asutustega, kes neid olulisi küsimusi liikmesriikides peavad kontrollima; nagu te muidugi teate, oleme me valmis nendele võrdõiguslikkusega tegelevatele asutustele ja organisatsioonidele kindlat abi osutama.

komisjoni liige. − (EN) Uue algatuse kohta niipalju, et me tegeleme praegu selle mõju hindamisega ja selle mõju uurimine diskrimineerimisele on juba alanud. Kahtlemata peame me teadma probleemi ulatust. Praegu on käimas konsultatsioonid üldsuse, valitsusväliste organisatsioonide ja sotsiaalpartneritega nii ettevõtetes kui Euroopa Parlamendis. Kui kõik hästi läheb, on meil raport mõju hindamise kohta valmis 2008. aasta jaanuaris. Järgmine samm on talitustevaheline konsulteerimine 2008. aasta märtsis ja aprillis. See algatus kaasatakse komisjoni 2008. aasta tööprogrammi, mis on praegu väljatöötamisel ja mis avaldatakse oktoobri lõpus või novembri alguses. Kui see ettepaneku kohaselt vastu võetakse, valmib komisjonis ettepanek 2008. aasta juunis ja sealt jätkub protseduur oma tavapärast rada.

On ütlematagi selge, et meie mõttelaad ja analüüs on väga sarnased arutelus sõna võtnud parlamendiliikmete mõtetega – või vähemasti enamusega neist – ja ma tahaksin komisjoni nimel Kathalijne Maria Buitenwegi suurepärase töö eest õnnitleda. Ma arvan, et see, mida me siin näinud oleme, on näide sellest, kui oluline roll on parlamendil õigustel põhineva Euroopa edendamisel, kus austatakse vähemusi ja kõiki oma kodanikke.

  Juhataja. − (PL) Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub täna, 27. septembril 2007.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 142)

  Lívia Járóka (PPE-DE), kirjalikult. – (HU) Ma tahan õnnitleda kolleeg Kathalijne Buitenwegi koostatud raporti eest ja juhtida samal ajal tähelepanu mitmele olulisele probleemile.

Euroopa kodanike seadusetundmine on üpris piiratud ning just need inimesed, kes on ebaõiglase diskrimineerimise ohvrid, ehk teisisõnu etnilised vähemused – eriti romid – on peaaegu täielikus teadmatuses asjaomastest õigusnormidest ja neile õiguskaitset pakkuvatest struktuuridest. Seepärast jõuabki Euroopa Liidus kohtusse nii vähe diskrimineerimise juhtumeid. Peale selle on sellistel juhtudel määratavad rahalised karistused naeruväärselt madalad, eriti võrreldes sarnaste menetlustega Ameerika Ühendriikides. Liikmesriikidel peaks olema vastutus ja kohustus avalikkust teavitada ja harida, tagamaks, et võimalikult paljud kodanikud oleksid oma õigustest ja võimalustest ühiskonnas teadlikud.

Võrdõiguslikkusega tegelevad asutused toimivad oma kodanikest kaugel; ei ole liialdus öelda, et nad toimivad vaid paberil ilma kannatajate nimel aktiivselt sekkumata. Teine probleem on see, et rahastamise, infrastruktuuri, personali ja poliitika osas sõltuvad need asutused oma töös suurel määral liikmesriikide valitsustest.

Meil tuleb Euroopa tasandil luua tõhus vastutuse ja seire süsteem ning muuta aastaaruanded süsteemsemaks, et oleks võimalik jälgida, kas võrdõiguslikkusega tegelevad asutused on oma töös iseseisvad.

  Véronique Mathieu (PPE-DE), kirjalikult. – (FR) Raport naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus 2007. aastal annab võimaluse esiteks tervitada Euroopa Liidu pühendumust naiste õigustele, mis ulatub tagasi aastasse 1957. Samas, viimase statistika alusel, mis koostati Rumeenia ja Bulgaaria ühinemisel liiduga, saab vaevalt praeguse olukorraga rahul olla.

Esiteks on juurdepääs tööturule ja seisund tööturul jäänud liiga paljude naiste jaoks pigem unistuseks. Kolmkümmend kaks aastat pärast nõukogu direktiivi, millega nõuti naistele ja meestele sama töö eest võrdset tasu, on lõhe ikka veel liiga suur – keskmiselt 15%.

Teiseks, soolise võrdõiguslikkuse saavutamine nõuab suuremaid jõupingutusi võitluses tõrjutuse ja ebavõrdse kohtlemise vastu, eriti maapiirkondades, kus naised, kes töötavad talupidajate kõrval – abistavate abikaasadena – võivad sattuda tõeliselt ebaõiglasesse olukorda lahutuse korral või seoses vara pärimise või vara kasutamisega. Samuti ei võeta neid naisi alati statistilistes analüüsides arvesse.

Meil tuleb kiiremas korras õigusaktide teatud osad ellu viia. Üks osa Euroopa Liidu rollist selles ülitähtsas võitluses on tagada teadlikkuse tõstmise ja tõhusama ennetuse kaudu rahvuskultuuride arenemine ja lähenemine.