Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2007/2002(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A6-0375/2007

Esitatud tekstid :

A6-0375/2007

Arutelud :

PV 24/10/2007 - 13
CRE 24/10/2007 - 13

Hääletused :

PV 25/10/2007 - 7.12
CRE 25/10/2007 - 7.12
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P6_TA(2007)0483

Arutelud
Kolmapäev, 24. oktoober 2007 - Strasbourg EÜT väljaanne

13. ELi ja Aafrika vahelised suhted (arutelu)
PV
MPphoto
 
 

  Juhataja. – (EL) Järgmine päevakorrapunkt on Maria Martensi arengukomisjoni nimel koostatud raport [2007/2002(ΙΝΙ)] (Α6-0375/2007) ELi ja Aafrika vaheliste suhete olukorra kohta.

 
  
MPphoto
 
 

  Maria Martens, raportöör. – (NL) Lugupeetud juhataja, volinik, daamid ja härrad, me arutame raportit Euroopa Liidu ja Aafrika vaheliste suhete olukorra kohta. Raportis joonistub Aafrika ja Euroopa ühine nägemus tulevase koostöö kohta, eesmärgiga edendada arengut Aafrikas ja võidelda vaesuse vastu. Strateegiaga peab taotlema enamat kui praeguse poliitikate toetamine. Selles väljendub nägemus, mis rajaneb jagatud väärtustel ja põhimõtetel, vastastikusel austusel, mis on suunatud inimeste heaolule.

Aafrikal ja Euroopal on pikk ühine ajalugu, aga nendevahelised suhted on põhjalikult muutunud: suhted ei ole enam ühesuunalised. Tegemist on võrdse partnerlusega, et koos tegeleda mõlemat mandrit puudutavate probleemidega, nagu näiteks turvalisus, kaubandus, ränne ja kliimamuutus.

2005. aastal koostas Euroopa Liit Euroopa Aafrika strateegia. Ka tol korral olin ma raportöör. Meie arvates oli tollasel strateegial kaks olulist puudujääki. Tegemist oli strateegiaga, mis oli liiga palju Aafrika jaoks, ilma Aafrikat kaasamata, ka parlament ja kodanikuühiskond ei olnud kõnealuse strateegia arendamisse piisavalt kaasatud. Mul on hea meel, et praegu räägime me ELi-Aafrika ühisstrateegiast ning et sel korral on parlament ja kodanikuühiskond enam kaasatud. Selline koostöö sobib tulevikuks väga hästi.

Lugupeetud juhataja, kõnealune strateegia peaks meile andma struktuuri ja suuna ühiseks tegevuseks. Võitlus vaesuse vastu ja ÜRO aastatuhande arengueesmärgid peavad endiselt olema keskpunktis. Ehkki viimased arengueesmärkide näitajad annavad põhjust mõningaseks optimismiks, peab 41,1% Saharast lõunas asuvas Aafrikas elavatest inimestest endiselt toime tulema ühe dollariga päevas. Seda olukorda ei saa parandata vaid arenguabiga. Vajalik on edendada ka majanduskasvu.

Praegu läbiräägitavad majanduspartnerluslepingud võiksid selleks olla hea vahend, tingimusel, et – ja ma rõhutan seda aspekti – jätkusuutlik areng on lepingute keskmes ja et need on rohkemad kui Euroopa kaubanduslepingud. Ma sooviksin voliniku käest kuulda selgitust võimaluse kohta lükata edasi 1. jaanuari 2008. aasta tähtaeg.

Austatud juhataja, muidugi lasub Aafrika valitsustel peamine vastutus oma riikide arengu eest. Aafrika riigid on muutunud nii poliitiliselt kui ka majanduslikult iseseisvamaks. Aafrika areneb täie hooga, suur roll on siin uute institutsioonide tekkimisel, näiteks NEPAD (Aafrika arengu uus partnerlus) ja Aafrika vastastikune järelevalvemehhanism. Ammu on möödas aeg, mil Euroopa oli Aafrika ainus finants- ja poliitilise toetuse partner. Teised riigid on hakanud Aafrikas ja Aafrikale vägagi otsustavalt mõju avaldama: Hiina näiteks. Me ei saa oma suhteid Aafrikaga enam võtta iseendastmõistetavalt.

Austatud juhataja, raport tõstab esile kolm prioriteetset tegevusvaldkonda: rahu ja turvalisus, head valitsemistavad, majanduskasv ja investeerimine inimestesse. Euroopa tegevusvaldkondadest pööratakse raportis tähelepanu vajadusele suurendada ühtsust ühelt poolt arengualaste tegevusmeetmete ja teiselt poolt teiste tegevusvaldkondade vahel, nagu näiteks kaubandus, põllumajandus ja ränne. Vaid siis, kui Euroopa on võimeline oma toetust ühtsemalt ja paremini koordineerima ning parandama oma finantsaruandlust, muutub ELi arengupoliitika tulemuslikumaks ja tõhusamaks.

Rahu ja turvalisus on Aafrikas tõsised probleemid. Raportis rõhutatakse integreeritud lähenemisviisi tähtsust konfliktsete olukordadega tegelemisel. Kõige prioriteetsem selles valdkonnas peaks olema meie vastutus inimesi kaitsta ning aidata kaasa konfliktide vältimisele ja lahendamisele, samuti ülesehitus. Loomulikult on head valitsemistavad, õigusriigi toimimine ja stabiilne demokraatia stabiilsuse ja arengu tingimused. Neis valdkondades on väga oluline suutlikkus. Toetame komisjoni eesmärke selles valdkonnas.

Austatud juhataja, pärast seitsmeaastast pausi toimub detsembris Lissabonis teine ELi ja Aafrika tippkohtumine. Seal otsustatakse ELi ja Aafrika ühisstrateegia ning tegevuskava edasine käik. Kaalul on palju ja tippkohtumise õnnestumine on meie huvides. Ehkki olukord Zimbabwes annab põhjust muretsemiseks, peaksime samuti meeles pidama, et tegemist on ELi-Aafrika tippkohtumisega ja mitte ELi-Zimbabwe tippkohtumisega, et tegemist on inimestele suunatud lähenemisviisiga ja mitte presidendikeskse partnerlusega.

On tervitatav, et Euroopa Parlamendil ja üleaafrikalisel parlamendil on tippkohtumisel võimalus anda ühisstrateegiale ühine parlamentaarne seisukoht. Eelmisel nädalal kohtusid üleaafrikalise parlamendi ja meie parlamendi delegatsioonid, et koostada ühisdeklaratsioon. Loodan, et valitsusjuhtidele tippkohtumisel on meie presidentidel võimalus seda deklaratsiooni tutvustada.

Lugupeetud juhataja, loomulikult oleks sel teemal veel väga palju öelda, aga ma näen, et minu aeg on läbi, nii et ma lõpetan, tänades oma kolleege ja komisjoni väga tulemusliku koostöö eest.

 
  
MPphoto
 
 

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. − (PT) Lugupeetud juhataja, volinik, daamid ja härrad, raportöör, Euroopa, Aafrika ja maailm on viimase aastakümne jooksul väga palju muutunud. Euroopa koosneb nüüd 27 liikmesriigist, kus aeg-ajalt on kõrvuti väga erinevad välispoliitika prioriteedid ja lähenemisviisid. Ehkki ei ole õiglane väita, et Aafrika manner on omapäi jäetud, arvestades Euroopa-poolset avaliku arenguabi mahtu, saame me siiski rääkida strateegilisest vaakumist Euroopa ja Aafrika vahelistes suhetes. Viimastel aastatel on selle vaakumi negatiivsed tagajärjed rohkem esile tulnud. Euroopa Liit ja liikmesriigid tunnistavad nüüd vajadust viia suhted Aafrikaga uuele tasandile, siinkohal on teine ELi ja Aafrika tippkohtumine õige hetk, et see soov selgelt kuuldavale tuua.

Vajadusel viia ELi ja Aafrika vahelised suhted uuele tasandile on mitu põhjust: laialt tunnustatud mõistmine, et kõik globaalsed väljakutsed, nagu näiteks rahu ja turvalisus või rahvusvaheline kaubandus, nõuavad rahvusvahelise kogukonna kooskõlastatud tegevust, mis seega õigustab uute koostöövormide esilekerkimist; nii Euroopat kui ka Aafrikat puudutavatele probleemidele lahenduse otsimine, eelkõige kliimamuutuse mõjud, energiaressursside haldamine või rändevood; Aafrika soov ühiseid probleeme koos lahendada ja vajadus kohanduda konkreetsete geopoliitiliste muutustega rahvusvahelises kontekstis.

Uued suhted ELi ja Aafrika vahel on kirjas dokumentides, mis loodetavasti võetakse vastu detsembri tippkohtumisel: ELi-Aafrika ühisstrateegia, esimene tegevuskava ja loodame, et Lissaboni deklaratsioon. Need dokumendid peegeldavad Euroopa ja Aafrika vaheliste suhete erilist iseloomu. Neis nähakse ette lähenemisviis, mis ühelt poolt soodustab mitmepoolseid kanaleid ja teiselt poolt on suunatud tegelema meie suhte erinevate aspektidega integreeritumal viisil. Kõnealune lähenemisviis on erinev võrreldes eelkõige teiste rahvusvaheliste tegutsejate lähenemisviisiga ja seda saab EL esile tõsta. Aafrika tunnustamine strateegilise partnerina maailmas väljendub ka meetodis, millega valmistatakse ette nii tippkohtumine kui ka vastuvõetavad dokumendid. Kui ELi-Aafrika 2005. aastal vastu võetud strateegia on ELi dokument, mis paneb kohustused vaid liidule, siis uus strateegia – esmakordselt ühisstrateegia – ja tegevuskava, on ühise töö tulemus meie Aafrika partneritega.

Algusest peale tegeles ühine ekspertide rühm tippkohtumise dokumentide koostamisega ja me loodame, et need kiidetakse heaks ELi-Aafrika ministrite kolmepoolsel kohtumisel 31. oktoobril. Protsessi olid kaasatud ka Aafrika ja Euroopa valitsusvälised esindajad ja kodanikuühiskonnad. Ühisstrateegia ja esimene tegevuskava on seega ühise töö tulemused. Seetõttu peegeldab ja vastab sõnastus Martensi raportis sisalduvatele paljudele probleemidele ja ettepanekutele. See raport on tõesti väga täielik ja kõikehõlmav.

Euroopa Liidu ja Aafrika partnerlused, mis sisalduvad nii ühisstrateegias kui ka tegevuskava projektis, peavad hõlmama ühist huvi pakkuvaid teemasid. Nende peamiseks kriteeriumiks peab olema lisandväärtuse andmine praegu toimivale koostööle ja poliitilisele dialoogile ning meie arvates positiivse mõju tagamine Euroopa ja Aafrika kodanike igapäevaelule. Partnerluste eesmärk, mida me soovime rajada, on samuti tagada, et mõlema osapoole võetud kohustused on tasakaalus, mis muudavad ELi ja AKV (Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna) riikide vahelist ühepoolset ja abile rajatud loogikat.

Kogemus on samuti näidanud, et võetud poliitilised kohustused nõuavad elluviimist ja järelevalvemehhanisme, et neist saaks midagi rohkemat kui vaid head kavatsused. Tippkohtumiste vahel, paralleelselt korrapäraste kohtumistega kahe komisjoni ja ministeeriumide kolmiku vahel, on nüüd vajaduse korral võimalus täiendavateks eri valdkondade ministrite kohtumiseks. Siiski saab ELi ja Aafrika suhetes toimuda tõeline muutus vaid siis, kui protsessiga liituvad paljud teised osalised.

Sellega seoses soovime iga partnerluse elluviimiseks moodustada mitteametlikud ühised ekspertide rühmad. Need on osalemiseks avatud paljudele sidusrühmadele: Euroopa ja Aafrika parlamendid, kohalikud asutused, Euroopa ja Aafrika kodanikuühiskond, Aafrika allpiirkondlikud organisatsioonid, teadusasutused, spetsialiseerunud rahvusvahelised organisatsioonid ja institutsioonid ning erasektor. Samal ajal laiendatakse koostööd ja dialoogi üleaafrikalise parlamendi ja Euroopa Parlamendi vahel ja need kaks on ka ühisstrateegia ja tegevuskava rakendamise vahendajad.

Kuigi sellised sügavad muutused ei saa toimuda kohe, oleme kahe mandri vahelistes suhetes muutuste ristteel. Meie ees olev väljakutse on sellest võimalusest täielikult kinni haarata, hakates kõnealust uut strateegilist nägemust ELi ja Aafrika vahelises dialoogis ellu viima. Selle eesmärgiga, usaldavalt ja teadmisega, et seda tuleb teha, kavatseme me detsembris korraldada järgmise ELi-Aafrika tippkohtumise Lissabonis.

 
  
MPphoto
 
 

  Louis Michel, volinik. – (FR) Lugupeetud juhataja, daamid ja härrad, kõigepealt soovin Maria Martensit õnnitleda ja tänada suurepärase raporti eest, milles käsitletakse mitmeid küsimusi ja milles pakutakse välja mitmeid kasulikke võimalusi ja mis kindlasti on komisjonile parlamendi panusena inspiratsiooniallikaks tõeliselt olulisel teemal, teema, mis ELi ja Aafrika vahelistes suhetes vajab uut lähenemisviisi.

Nagu te teate, on aasta 2007 Euroopa ja Aafrika vaheliste suhete tuleviku jaoks eriline aasta. Viis aastat pärast Lissaboni 2003. aasta tippkohtumise raportit ja ligi seitse aastat pärast esimest Kairos 2000. aastal toimunud Aafrika-Euroopa tippkohtumist arvan, et meil on kiiresti vaja uuesti määratleda meievahelised suhted uutel alustel. Aafrika on viimaste aastate jooksul väga palju muutunud ja sealsed institutsioonid sarnanevad nüüd paljuski meie omadega. Uut institutsiooni, Aafrika Liitu, on vaja nüüd tugevdada ja konsolideerida. Aafrika Liit on rakendanud ambitsioonikaid mandri tegevusmeetmeid sellistes võtmevaldkondades nagu sotsiaal-majanduslik areng, rahu ja turvalisus ning samuti head valitsemistavad, kõik see väärib meie toetust ja tunnustust.

Vaieldamatult on Aafrika saavutanud rahvusvahelise mõõtme. Siinkohal pean ma silmas suhete mitmekesist iseloomu, nagu seda mainis Maria Martens, ja ma viitan uuele rollile, mida näiteks etendab Hiina, ja Hiina mõjule seoses investeerimisprojektidega Aafrikas. Muidugi pean ma silmas globaalseid väljakutseid, millega Aafrika, sarnaselt kõikide teistega maailmas, peab silmitsi seisma, nimelt kliimamuutus, energiavarud, mitmepoolsete institutsioonide reform, pandeemiate oht, väljaränne jne. On ilmselge, et Aafrikal tuleb end kuuldavaks teha, oma mõju suurendada ja eelkõige oma õigusi rõhutada. Sest lõppude lõpuks puudutavad äsja nimetatud globaalsed väljakutsed ka meid. Kõik need väljakutsed ja küsimused on meile mõlemale ühised, pealegi toovad need selgelt esile Euroopa ja Aafrika vahelise omavahelise sõltuvuse. Sest meil on ühine saatus.

Poliitilisema iseloomuga ühisstrateegia võib Aafrikale ja ka Euroopale kasuks tulla ja sellest tuleb ülejäänud maailmale teada anda. Seetõttu peavad need kaks mandrit kiiresti paika panema uue (koostöö)raamistiku ja leidma uued vahendid, et viia ELi ja Aafrika vaheline dialoog palju kõrgemale tasandile. ELi-Aafrika ühisstrateegia, mida me oleme viimaste kuude jooksul oma Aafrika partneritega arendanud, peaks olema kõnealuseks raamistikuks. Siiski ei tähenda see seda, et pöörame selja traditsioonilisele solidaarsusel põhinevale suhtele. Peame tegema kvalitatiivse hüppe, mis viiks EL ja Aafrika vahelised suhted uude ajastusse, mis ühendaks kaks võrdsete õiguste ja kohustustega partnerit.

Need on küsimused, mis on raportis põhjalikult dokumenteeritud, ja mul jääb üle vaid toetada olulisi uusi ideid, mida parlament on välja käinud kõnealuse strateegia rakendamise ja sellest tulenevate tegevuskavade järelevalveks ja toetuseks. Sellega seoses on minu arvates Euroopa Parlamendi ja üleaafrikalise parlamendi ühise delegatsiooni loomine oluline aspekt institutsioonilise arhitektuuri paikapanemisel. Lisaks tuleb korraldada korrapäraseid kohtumisi nende kahe institutsiooni presidentide vahel, peale selle ka avalikud ühisarutelud ja poliitiliste raportite ühine ettevalmistamine, mis käsitleksid tehtud edusamme. See kõik on vajalik protsessi liikvel hoidmiseks ja selle õnnestumiseks vajaliku poliitilise jõu andmiseks.

Teame, et kõnealuseks lähenemisviisiks on vaja, et Aafrika Liit rajaks tugevad ja stabiilsed institutsioonid, mis suudaksid tegutseda ja suhelda meie institutsioonidega. Seda silmas pidades toetame endiselt Aafrika Liitu, kuna see muudab ja tugevdab oma institutsioone. Mul on hea meel teatada, et selle toetuse esimene märk on üleaafrikalise parlamendi esitatud esimese tegevuskava finantseerimine 275 000 euro ulatuses institutsioonilisest toetusprogrammist, mida praegu finantseeritakse 9. Euroopa Arengufondist. See oli üks president Borrelli väljendatud konkreetsetest küsimustest.

Loodan, et algne finantseerimine võimaldab üleaafrikalisel parlamendil täielikult osaleda algatuses, mille te olete algatanud, et korraldada parlamentide ühiskohtumine enne Lissaboni tippkohtumist detsembris, kuna teie töö tulemust saab seejärel tippkohtumisel riigipeadele tutvustada.

Lõpetuseks, nagu ma olen juba mitmeid kordi öelnud, meie kahe mandri tsiviilelanike ja neid esindavate valitud assambleede kaasatus ja pühendumus on oluline aspekt tõhusa dialoogi ja koostöö õnnestumises Euroopa ja Aafrika vahel. Mõnikord me ehk kipume unustama, aga me räägime siinkohal 1,5 miljardi inimese ühisest saatusest ja nemad on käimalükatava partnerluse kõige olulisemad osalised.

Proua Martens, ma nõustun täielikult sellega, et koordineerimine on vajalik; sel põhjusel sai välja pakutud käitumisjuhis, mis peaks kaasa aitama paremale tööjaotusele erinevate rahastajate vahel ja mis tähendab suuremat harmooniat. Arvan, et oleme selles suhtes järjekindlad olnud, ja nagu te teate, oleme 10. Euroopa Arengufondis ette näinud konkreetse rahastamise valitsemistavade jaoks. See on üks aspektidest ja üks väga olulistest aspektidest, sest kavatseme oma Aafrika kolleegidega käima panna poliitilise dialoogi. Majanduspartnerluslepingute suhtes tuleb mul kahtlemata pärast sõnavõtte vastata sellealastele küsimustele. Seega ma vastan neile küsimustele hiljem, et praegu mitte liiga palju rääkida ja sellega liiga palju aega kulutada.

Minu viimane märkus puudutab midagi, mida ka nõukogu eesistuja esile tõstis: ELi ja Aafrika tippkohtumine on tähtis. On aeg see kohtumine korraldada, sest hoog on sees ja eesmärke on vaja muuta. Teatud mõttes on see muutus meie kahe mandri suhete iseloomus. Minevikku peavad jääma traditsioonilised – võiks isegi öelda tavalised – suhted, arhailine saaja ja andja või andja ja saaja suhe, ja liikuda tuleb tihedama poliitilise suhte poole, mis hõlmab kahte võrdsete õiguste ja kohustustega partnerit. Minu arvates on see palju olulisem. Praeguseks kõik, arvan, et mul on võimalus tulla mõnede aspektide juurde tagasi pärast teie küsimusi.

 
  
MPphoto
 
 

  Michel Rocard, väliskomisjoni arvamuse koostaja. – (FR) Lugupeetud juhataja, nõukogu eesistuja, volinik, daamid ja härrad, välisasjade komisjon, keda ma arvamuse koostajana esindan, pooldab kõiki neid jõupingutusi. Komisjon on Aafrika pärast mures ja pooldab kõike öeldut. Ainuke küsimus on, kas me oleme ülesande jaoks küllalt julged.

Mida me raportisse ei saa sisse kirjutada, ehkki vihjeid selle kohta leidub ja ma saan selle ka välja öelda, on see, et enne kui me oma eesmärkideni tõesti jõuame, tuleb Aafrika puhul paljustki poliitilisest korrektsusest ja lämmatavast silmakirjalikkusest lahti saada. Soovides Aafrika arengut edendada Aafrika toodete lubamise kaudu meie turgudele, tuleb meeles pidada, et ligikaudu neljakümnel Aafrika riigil ei ole midagi eksportida. See loosung on lihtsalt ebaaus. Ükski Aafrika riik ei ole isemajandav toiduainete poolest. Nad peavad toiduaineid importima, samal ajal kui sealne eksport ja eksport Brasiiliast hävitab kohaliku isemajandava põllumajanduse. Me peame aitama Aafrikal end kaitsta. See on sõnum, mida me oleme raportis korduvalt rõhutanud.

Muidugi hävitab korruptsioon Aafrikat. Aga see probleem on endeemiline väga vaestes riikides. Seepärast peame alustama suurte tegijatega ja neile keskenduma. See tähendab keskendumist tavapärastele kahtlusalustele, isegi kui need on ministrid ja altkäemaksu võtvad meie inimesed. Väikesemõõduline korruptsioon kaob ainult majanduse arenedes. Ärme süüdistame neid täpselt neis samades asjades, mida me ise tegime mõned sajandid tagasi, kuna ka meie ekspansioon ja areng rajanes korruptsioonil.

Lõpetuseks, diktaatorlust ei saa muuta demokraatiaks isegi mitte kaubanduse ja välisabiga. Siiski võib sellest saada valgustatud despotism. Lõpetades piinamised ja pantvangi võtmised, võimaldades väljendusvabaduse ja luues kohtute sõltumatuse ja nende kontrolli politsei tegevuse üle, pluralistlikud valimised, mis aga korraldatakse, et lääneriikidele meele järele olla, samal ajal kui inimesi võetakse pantvangi, ajakirjanikke ja valimiskandidaate mõrvatakse. Meiepoolsed tingimused peaksid neid aspekte arvestama. Teema kohta on veel palju öelda.

 
  
MPphoto
 
 

  Filip Kaczmarek, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (PL) Austatud juhataja, volinik, Maria Martens on koostanud suurepärase raporti, mille arengukomisjon üksmeelselt heaks kiitis. Esimest korda hakkavad Aafrika ja Euroopa tasapisi partnerluse kaudu tegema koostööd ja looma ühist lähenemisviisi demokraatia arendamiseks, arengu toetuseks ning rahu ja turvalisuse tugevdamiseks kogu Aafrika mandril. Ma jagan nõukogu ja komisjoni esindajate väljendatud lootust, et raport osutub heaks inspiratsiooniallikaks Lissabonis toimuva ELi-Aafrika tippkohtumise ettevalmistamisel. Paljud raportis sisalduvad sätted ja eriti nende rakendamine on olulise tähtsusega Euroopa ja Aafrika vaheliste suhete arengus. On raske suhteid edasi arendada, ilma et muudetaks mitmete ELi poliitikate kokkusobivust, nagu näiteks kaubandus-, arengu-, keskkonnakaitse-, põllumajandus- ja rändepoliitika.

Samuti on oluline täita minevikus tehtud otsuseid ja kohustusi. 2005. aastal otsustas Euroopa Liidu Nõukogu, et Aafrika riikidele eraldatakse arenguabiks vähemalt 50% rohkem ressursse. Minu kodumaal Poolas on viimaste aastate jooksul arenguabi maht märkimisväärselt kasvanud. Probleem on selles, et eelmisel aastal eraldati vaevalt 1,4% kogu Poola kahepoolsest abist Saharast lõunas asuvale Aafrikale. Teatud liikmesriigid on venitanud muudetud Cotonou lepingu ratifitseerimisega ja liidusisene 10. Euroopa Arengufondi puudutav leping annab samuti põhjust muretsemiseks. Praegu on vaid pooled liikmesriigid partnerluslepingu AKV riikidega (Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkond) ratifitseerinud, mis peaks jõustuma 1. jaanuaril 2008.

Kui kõik riigid lepingut ei ratifitseeri, on väga raske Aafrikaga seotud programme edasi arendada ja Aafrika toetamise kavad jäävad vaid paberile. Seetõttu palun parlamendi liikmetel avaldada survet rahvusparlamentidele ja valitsustele, et tagada muudetud Cotonou lepingu ratifitseerimine.

 
  
MPphoto
 
 

  Alain Hutchinson, fraktsiooni PSE nimel. – (FR) Austatud juhataja, volinik, Euroopa Parlamendi fraktsioon PSE on alati tugevalt toetanud põhimõtet, et inimestel, keda arenguabi otseselt puudutab, peaks olema kontroll arengustrateegiate üle, kuna nii tõesti arvestatakse nende prioriteetidega.

Raportis rõhutasime seega asjaolu, et rahvusparlamendid ja kodanikuühiskond tuleb kaasata uude ELi-Aafrika strateegiasse. Uue strateegia ettevalmistamises, mille eesmärk on algatada strateegiline partnerlus uues vormis, ei ole rahvusparlamendid ja kodanikuühiskond peaaegu üldse kaasatud olnud. Meil tuleb kindlasti seda muuta. Sellega seoses tervitame Portugali eesistumise algatust kutsuda Euroopa ja üleaafrikalise parlamendi delegatsioone osalema detsembri tippkohumisel Lissabonis. Loodame, et tegemist ei ole vaid sümboolse käiguga.

Samuti rõhutasime – ja seda mainis just Maria Martens – et erinevad Euroopa poliitikad peavad omavahel kokku sobima. See tähendab, et meetmed, mis võetakse Euroopa poliitikate raames kaubanduse, põllumajanduse, kalanduse ja sisserände kohta, peavad konkreetselt arvestama võimalike mõjudega arengule lõuna pool asuvates riikides ja eriti Aafrikas.

Raportis tuletasime samuti meelde, et Euroopa Liit lubas teha kõik endast sõltuva, et saavutada ÜRO aastatuhande arengueesmärgid ja võtta kõik vajalikud meetmed, et kaotada vaesus. Seda kõike arvestades rõhutame, et uus ELi-Aafrika strateegia peaks selgelt sõnastama oma kohustused ja määratlema konkreetsed meetmed, et tagada nende täitmine seoses Aafrikaga.

Meie seisukoht majanduspartnerluslepingute kohta on üsna selge: me ei ole ei ideoloogilistel ega muudel põhjustel lepingute sõlmimise vastu, mis määratlevad partnerluse tingimused, mis on kasulikud nii eurooplastele kui ka AKV (Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani) riikide inimestele. Aga me oleme resoluutselt vastu lepingule, mis allakirjutatuna asetab eelkõige Aafrika inimesed praegusest ebasoodsamasse olukorda. See on meie esitatud muudatusettepaneku eesmärk.

Lõpetuseks soovin osutada asjaolule, et praegusel hetkel ei ole meile ikka veel teada sõnastus, mis esitatakse järgmisel Lissaboni tippkohtumisel. Te teavitasite meid, et kõnealune dokument on juba koostatud. Seetõttu jälgime väga hoolikalt, kuidas meie tehtud soovitusi raportis arvestatakse kõnealuse dokumendi koostamisel, ja niipea, kui teksti meile tutvustatakse, võtame loomulikult endale õiguse vastavalt reageerida.

 
  
MPphoto
 
 

  Johan Van Hecke, fraktsiooni ALDE nimel.(NL) Austatud juhataja, daamid ja härrad, Maria Martensi raportis on mitmeid huvitavaid soovitusi, ehkki pean tunnistama, et minu fraktsioonil tekkis teatud vastuseis raporti üsna negatiivse alatooni ja selge, ühtse tulevikunägemuse puudumise tõttu.

Seitse aastat pärast esimest tippkohtumist Kairos püütakse Portugali eesistumise ettevõtmisel koos komisjoniga koostada uus ELi-Aafrika strateegia, eesmärgiga vabaneda endisest andjate ja saajate mudelist. Asjaolu, et tippkohtumine toimub, on väga oluline, ja seda mitte ainult negatiivsetel põhjustel: mitte ainult põhjusel, et ollakse mures Hiina kasvava mõju pärast.

Vastupidi, üha rohkem mõistavad mõlemad pooled, et Euroopa ja Aafrika ei ole enam teineteise ainsad eelispartnerid, ja see loob ainulaadse võimaluse arendamaks täiesti uusi, palju paremini tasakaalus suhteid. Esimesel pilgul ei paista vesi Euroopa ja Aafrika vahel sugugi mitte nii sügav olevat. Aafrika jaoks on oluline, et iga uue partnerlusega vabanetaks traditsioonilisest sõltuvusabist ning heategevuse ja abi tingimuste kultuurist. Üleskutseid, milles kutsutakse rohkem tööstust arendama, enam arendama erasektorit ja enam investeerima teadmistepõhisesse majandusse, kuuleb üha sagedamini.

Õnneks kasvab Aafrika riikides ka inimeste teadlikkus sellest, et esmajärjekorras peavad inimesed ise vastutama oma probleemide lahendamise eest. Euroopa peaks nüüd selgitama, kuidas ta kavatseb toetada neid paljutõotavaid arenguid ilma isaliku riigivalitsemise ja vahelesegamiseta. Kõik tulevased partnerlused ELi ja Aafrika vahel peavad kindlasti põhinema vastastikuse aruandmiskohustuse põhimõttel. Selles suhtes peaks põllumajandustoetuste tingimusteta kaotamine rohkem kui miski muu tugevdama ELi usutavust tema Aafrika sõprade hulgas.

 
  
MPphoto
 
 

  Brian Crowley, fraktsiooni UEN nimel. – Lugupeetud juhataja, tänan presidenti ja volinikku sõnavõttude eest, aga eelkõige meie raportööri Maria Martensit töö eest kõnealusel teemal. Tõsi on, et tegeleme uue partnerlusega, uue Euroopa Liidu ja Aafrika vahelise kokkuleppega. Tervitan nõukogu detsembris korraldatava ELi-Aafrika tippkohtumise eest ja avaldan lootust, et tippkohtumine ei sõltu sellest, kas üks isik seal osaleb või mitte.

Euroopa ja Aafrika suhetes on liiga palju kaalul, et määravaks osutuks, kas Robert Mugabe tippkohtumisel osaleb või mitte. Me kõik teame ja kritiseerime Robert Mugabe tegevust Zimbabwes. Me kõik kaitseme demokraatlike institutsioonide ja liikumiste õigusi Zimbabwes ja kutsume üles neid õigusi kaitsma, aga see ei tohiks takistada edasiliikumist ja tööd, mis peab jätkuma Euroopa Liidu ja kogu Aafrika vahel.

Küsimused, mis hõlmavad valitsemistavasid, arenguabi ja eelkõige vabakaubandust, on väga olulised Aafrika edasise arengu jaoks. Kui rääkida arenguabist, siis Euroopa Liit on maailmas kõige suurem abiandja. Minu enda kodumaa Iirimaa on elaniku kohta järjestuselt kuues abiandja maailmas. Aga asi ei peaks olema andmises, et midagi vastu saada. Asi peaks olema anda inimestele võimalus vabaks saada, raskustest üle saada, rajada haridus- ja tervishoiusüsteemid ning infrastruktuur, eesmärgiga tagada, et nad tulevikus enam ei loodaks abile või oleks sellest sõltuvad.

Küsimused tekivad Hiina suhtes, kuna Hiina ei omista samasugust tähtsust valitsemistavadele, korruptsiooni kaotamisele, avatusele ja läbipaistvusele kui Euroopa. Peaksime võtma arvesse mõju, mis Hiinal on arengumaades. Austatud juhataja, tänan teid, et lubasite mul lõpuni rääkida.

 
  
MPphoto
 
 

  Marie-Hélène Aubert, fraktsiooni Verts/ALE nimel.(FR) Austatud juhataja, hoolimata väljaöeldud kavatsustest ei saa me tegelikult väita, et viimastel kuudel toimunud aruteludes Euroopa Liidu ja Aafrika partnerluse teemal oleks midagi uut väljendatud. Muidugi peavad rahu ja õigusriik olema absoluutsed prioriteedid; EL etendab selles suhtes üha suuremat rolli ja see on väga tervitatav. Samuti peame tagama, et näiteks valimiste korraldamiseks antavat toetust kontrollitakse, nii et asjaosalised tunnetaksid reaalset kasu, mis demokraatia nende igapäevaellu toob.

Teiste meetmete kohta ütleksin, et üldiselt on Euroopa Liidu ettepanekud küllalt tüüpilised, jäädes heade valitsemistavade ja vabakaubanduse edendamise vahele, rõhuga majanduse arengule ja tervishoiule. Aga kui tuleb tegeleda põletavate küsimustega, siis ELi-Aafrika strateegiad ei suuda meie arvates tegeleda kahe võtmeküsimusega. Esiteks toiduohutus, mida tuleb vaadelda põhitoiduainete tõusvate hindade kontekstis, eelkõige teravilja ja biokütuste äkiline hinnatõus, koos vajadusega kaitsta ja arendada põllumajandust, ehkki järgmine Euroopa Arengufond – nagu enamik valitsusi Aafrikas – eraldas selle eesmärgi täitmiseks vaid väikese protsendi eelarvest. Ka Maailmapank rõhutas hiljuti, et selles valdkonnas on vaja asjad läbi vaadata, ja see juba on midagi. Küsimus toiduainetega varustatusest on muutunud väga oluliseks, nii nagu ka väikeste põllumajandustootjate tulevik, kellega arenguabi poliitikad sageli ei arvesta.

Teine võtmeaspekt on see, et Aafrika, nagu te teate, on tohutu looduslike ressursside reservuaar, millest Aafrika inimesed kahjuks ise kasu ei saa, ehkki nende ressursside hinnad on väga palju tõusnud. Kõik suured majandusjõud ja sellised tõusvad riigid nagu Hiina tormavad, et saada üha haruldasemaks muutuvatest ressurssidest osa. Sellel tänapäeva kullapalavikul, tungil toormaterjali järele, on praegu väga brutaalsed sotsiaalsed ja keskkonnaalased tagajärjed ning see toidab sõdasid ja korruptsiooni.

Kõige selle kontekstis kõneleb Euroopa Liit teoreetilisel, isegi ingellikul toonil, olles ka ise samal ajal Aafrika loodusressursside kasutaja. Kuidas me siis korraldame ja jagame neile reservidele juurdepääsu selliselt, et asjaosalised tõesti saavad neist kasu, ilma et keskkond kahjustuks? See on peamine küsimus ja sellega tuleb ELi-Aafrika strateegia raames tõsisemalt tegeleda, sellega tuleb igal juhul tegeleda, kuna areng toimub kõnealuses sektoris kiiresti.

 
  
MPphoto
 
 

  Luisa Morgantini, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (IT) Lugupeetud juhataja, daamid ja härrad, olen Maria Martensile eelkõige koostöö eest komisjonis tänulik, tema tähelepanelikkuse ja ka tekkinud eriarvamuste eest, meievaheliste lahkarvamuste eest, aga arvan, et tulemus, välja arvatud mõned punktid, on märkimisväärne.

ELi ja Aafrika vahelised suhted on läbinud pika tee alates Kairo 2000. aasta deklaratsioonist. Mandril, mis on mitmekesine ja sõdades lagunenud, on palju muutusi toimunud. Edusamme on tehtud Aafrika Liidu moodustamisega, mis on ühtsus mitmekesisuses poliitika.

Üleaafrikaline parlament võttis vastu moto „Üks Aafrika, üks hääl”. Sotsiaalsed liikumised Aafrikas on kuuldavad ja kutsuvad üles sellele, millele härra Öger just viitas. Nad on kuuldavad ja moodustavad võrgustikke ja nad hoidsid Nairobi sotsiaalfoorumil kõrget profiili. Tõelist edu on saavutatud mitte Euroopa Aafrika poliitika sõnastamises, vaid Aafrika ja Euroopa ühise partnerluspoliitika sõnastamises.

Kohtumised üleaafrikalise parlamendi ja Euroopa Parlamendi vahel ning nende kahe parlamendi osalemine Lissaboni tippkohtumisel konkretiseerivad selle, mis dokumendis meie arvates puudub, nimelt Euroopa Parlamendi roll. Me mitte ainult ei nõua endale rolli, vaid soovime seda ka praktikas täpsustada, ja ma arvan, et Louis Micheli abi on olnud väga oluline, seda muidugi lisaks Portugalile eesistujariigina. Sellest hoolimata meie arvamused lahknevad.

Strateegia erinevad aspektid on olulised, aga me peame neid aspekte rakendama koos ühtsete poliitikatega, viitan siinkohal relvade müügile ja kaubandusele. Seetõttu peame selles suunas edasi liikuma, teades, et teel on takistused.

 
  
MPphoto
 
 

  Kathy Sinnott, fraktsiooni IND/DEM nimel. – Austatud juhataja, haridus on sillaks viletsuse ja lootuse vahel. Haridus on kaasaegses ühiskonnas vahend igapäevaelus toimetulekuks. See on tõke vaesuse vastu ja ehituskivi arenguks. Nii kirjeldas Kofi Annan strateegiat aastatuhande eesmärkides, mis sarnanevad eesmärkidele ELi Aafrika arengustrateegias. Selles asetatakse haridus kõrvuti kaubandusega kui võti mandri arenguks.

Hoolimata sellest on EL valmis ühinema teiste rikaste riikidega, nagu Ameerika Ühendriigid, Austraalia, Kanada ja Uus-Meremaa, kes süstemaatiliselt toovad kvalifitseeritud ja haritud inimesi sisse Aafrikast ja Aasiast.

Volinik Frattini teatas eelmisel kuul, et selleks, et tagada Euroopa majandusele vajalikud sisserändajad, peaks EL järgmise 20 aasta jooksul sisse tooma 20 miljonit kvalifitseeritud töötajat Aafrikast ja Aasiast, kasutades sinise kaardi süsteemi, mis sarnaneb Ameerika rohelisele kaardile. Kuigi kvalifitseeritud töötajate olemasolu täidab Euroopa vananevast töötajaskonnast tekkivad tühjad kohad ja ehkki see on Euroopale kasulik, on ajude äravool Aafrika vaeste ja vähearenenud riikide jaoks hävituslik.

Euroopa on samuti seotud Aafrika vaeste paljaks varastamisega. Lapsed on riikide tulevik, ometi on ELi arengufondid tavaliselt seotud rahvastiku kontrolli programmidega, mille eesmärk on tulevased aafriklased hävitada.

ELi roheline raamat demograafia kohta märgib selgelt, et ilma rahvastiku kasvuta ei ole majanduskasvu. Aafrika on praegu ainuke manner maailmas, kus demograafilised näitajad on positiivsed. Kui me peame kinni aastatuhande arengueesmärkidest ja oma lubadused täidame, siis saab Aafrikast sel sajandil maailma liider.

 
  
MPphoto
 
 

  Koenraad Dillen, fraktsiooni ITS nimel. (NL) Lugupeetud juhataja, ei saa eitada, et kõnealune raport kirjeldab üksikasjalikult paljusid Aafrika mandri probleeme ja erinevaid väljakutseid ELi ja Aafrika vaheliseks partnerluseks. Kuigi ma usaldan täielikult raportööri arengupoliitika alaseid teadmisi, arvan siiski, et kõnealune raport ei pane küllaldast rõhku Aafrika probleemide peamistele põhjustele ja ei anna vastuseid mõnedele väga olulistele väljakutsetele.

See väide ei ole võib-olla poliitiliselt korrektne, aga nii see on. Erinevalt sellest, mida raportis väidetakse, ei jaga Aafrika ja Euroopa Liit praegu samasugust mõtlemisviisi demokraatia suurendamise, heade valitsemistavade ja inimõiguste kohta. Peamised vaesuse, nälja, turvalisuse puudumise ja sotsiaal-majanduslike probleemide põhjused, mis laastavad mandrit – ja mis raportis õigesti välja tuuakse –, on halvas ja korrumpeerunud valitsemiskorras, mis ei tee midagi heade valitsemistavade, demokraatia ja inimõiguste edendamiseks.

Mitte keegi näiteks ei eita enam, et Robert Mugabe on kurjategija, kes on oma riigi põlvili surunud ja oma rahvast terroriseerib. Aga mida ütlevad Lõuna-Aafrika arengumaad? Et toimusid korrektsed valimised ja et lääneriigid peaksid tegelema oma asjadega. Ma tõeliselt kahtlen nendesamade liidrite antud lubadustes heade valitsemistavade kohta.

Kõnealune raport käsitleb asjakohaselt rahu ja turvalisuse teemasid. Vastavalt Oxfami andmetele on kulud relvadele Aafrikas, kus mittedemokraatlike režiimide hulk on lugematu, kaugelt suuremad, kui neisse riikidesse suunduvad suured arenguabi summad. Kõigi nende probleemide põhjus on seega üks ja sama.

Lõpetuseks tahan öelda, et ma ei nõustu raporti osaga, milles käsitletakse sisserännet, sest see, kes arvab, et ringrändega on võimalik peatada ajude väljavool Aafrikast ja sisserände surve Euroopale, minu arvates petab end.

 
  
MPphoto
 
 

  Michael Gahler (PPE-DE). (DE) Lugupeetud juhataja, soovin raportööri tänada põhjaliku ja igakülgse raporti eest. Parlamendis on üldpõhimõtete suhtes lai konsensus. ELi-Aafrika tippkohtumine Lissabonis detsembris toimub õigel ajal. Mul on hea meel, et me lepime kokku ühisstrateegia suhtes.

Euroopa Parlamendi seisukoht härra Mugabe suhtes on teada juba aastaid. Siiski ei saa see härra osutuda komistuskiviks uuele peatükile Euroopa ja Aafrika vahelistes suhetes. Arvan, et paljudel Euroopa riigipeadel on sellele isikule edastada selge ja ühemõtteline sõnum. Seetõttu peab ta osalema ja seda sõnumit kuulama.

Delegatsiooni juhina suhetes üleaafrikalise parlamendiga soovin ma väljendada mõningaid soove tulevaseks koostööks, mille suhtes me eelmisel nädalal Midrandis kokku leppisime. Aafrika parlamendid on tavaliselt olnud kõrvalejäetud. Paberil on neile antud oluline põhiseaduslik roll, aga nende valitsused ja tõsi, ka rahastajad ei võta neid eriti tõsiselt. Aga kohaste ressurssidega ja pärast parlamendi liikmete ja juhtkonna, komisjonide ja fraktsioonide personali edukat ning igakülgset suutlikkuse tõstmist on parlamendid võimelised etendama oma tõelist rolli, mis seisneb täidesaatva võimu poliitilises kontrollis. Sellise stsenaariumi tõmme seisneb ka selles, et nii on meil demokraatlikku õiguspärasust omavad kontrolliorganid kohalikul tasandil ja probleemide tekkides arvestatakse nende kriitikat tõenäoliselt rohkem kui välismaiste rahastajate kriitikat.

Seetõttu palun ma komisjonil viia sisse parlamentaarse suutlikkuse tõstmine riiklikesse programmidesse, nii et mõne aasta pärast oleks tõesti nähtav, et Aafrika poliitika on tegelikkuses muutunud rahva vajadustele rohkem vastavaks, ja seda ka tänu rahvusparlamentide kaasatusele.

 
  
MPphoto
 
 

  Alessandro Battilocchio (PSE). (IT) Austatud juhataja, daamid ja härrad, komplimendid Maria Martensile raporti eest ja tunnustus ELi ja Aafrika Liidu poliitilisele tahtele rajada ühisstrateegia, mis hõlmab mitmeid mõlemale poolele huvipakkuvaid teemasid: turvalisusest keskkonnani, rändest arenguni ning inimõiguste ja demokraatia edendamiseni.

Et strateegia oleks tõeliselt tõhus, peab EL rajama partnerluse, mis kaasab kodanikuühiskonna ja kohalikud parlamendid. EL peab arendama käegakatsutavaid ja ergutavaid tegevusmeetmeid, et kaitsta inimõigusi, väljendusvabadust ja ühinemisvabadust ning demokraatia põhimõtet, nii et majanduslik ja sotsiaalne areng Aafrika mandril oleks tõeliselt jätkusuutlik ja kaasaks kõik Aafrika ühiskonna kihid.

Lisaks kordan kolleegide öeldut, kutsudes ELi üles võimalikult suurele pühendumusele ÜRO aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele, võidelda AIDSi vastu, mis hävitab töötavat elanikkonda, ja töötada välja Euroopa tegevusmeetmed, mis tõeliselt ühtivad arengukoostöö põhimõtetega, eelkõige rahvusvahelise kaubanduse kontekstis.

 
  
MPphoto
 
 

  Danutė Budreikaitė (ALDE). (LT) Õnnitlen Maria Martensit raporti eest EL ja Aafrika vaheliste suhete olukorra kohta ja nende suhete parandamiseks väljapakutud meetmete eest.

On häbilugu, et Aafrika on ikka veel maailma kõige vaesem manner. Hoolimata ELi ja teiste riikide rahvusvahelisest abist ei ole vaesuse tase langenud, see on pigem suurenenud. Aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseni on veel pikk tee.

See kõik toimub Aafrikas, loodusvarade poolest maailma kõige rikkamal mandril. Peamine põhjus on selles, et toormaterjali eksporditakse kõige madalamate hindadega, samal ajal kui lõpptoodete eest makstakse kõrget hinda. Olukorda saab muuta, arendades töötlevat tööstust, väikese ja keskmise suurusega ettevõtteid, luues uusi töökohti ja arendades piirkondlikku koostööd.

Nagu raportis mainitud ja pidevalt Euroopa Parlamendi poolt esile tõstetud, ei ole kahtlust, et haridus on Aafrika sõltumatu majandusarengu üks võtmeaspekte.

Aafrika tuleviku kohta mainiksin ära sõjalised konfliktid, mis jätkuvalt teatud piirkondi laastavad, nagu Sudaan, ning mis kestavad aastaid. Ühelt poolt loob selline olukord nii kohalikele kui ka välisinvestoritele ebakindla olukorra. Teiselt poolt kasutavad mõned riigid konflikte ära, et suurendada toormaterjalide tootmist soodsatel tingimustel.

EL ja rahvusvaheline kogukond peaksid tegema suuremaid jõupingutusi, et lahendada sõjalisi konflikte Aafrikas. See hoogustab arengukoostöö programmi tõhusat rakendamist.

 
  
MPphoto
 
 

  Helmuth Markov (GUE/NGL). (DE) Austatud juhataja, kaubandus on Aafrika arengupoliitikas väga oluline aspekt, ja kaubandus, kui seda õigesti ära kasutada, aitab kaasa vaesuse vähendamisele ja ka tervishoiu parandamisele Aafrikas. Kaubandus saab aidata kaasa hariduse parandamisele ja kirjaoskamatuse likvideerimisele. Ometi ei jaga komisjon seda seisukohta.

Mul on väga hea meel, et – kas on peale jäänud kaine mõistus või on Aafrika riikide surve muutunud nii tugevaks – alates eelmisest esmaspäevast on komisjon hakanud teistmoodi lähenema majanduspartnerluslepingutele. Selle tulemusena ei kõla enam mõttetud nõuded liberaliseerida turg kahepoolselt, enam ei nõuta Singapuri küsimuste lepingutesse sissekirjutamist. On jõutud kokkuleppele, et käsitletakse üksikteemasid, nii et läbirääkimised keskenduvad praegu kaupadele ja teisi küsimusi arutatakse hiljem.

Kui me võtaks omaks samasuguse lähenemisviisi Doha arenguvoorule, siis võib-olla saavutaksime ka selles edu, kuna praeguseni on need läbirääkimised just sel põhjusel korduvalt läbi kukkunud. Sel põhjusel on WTO ja Doha arenguvoor läbi kukkunud, kuna komisjon saadab välja kogu aeg ühesuguse sõnumi. Sõnum on järgmine: „te peate aru saama, et me soovime teile parimat, ja kui te seda ei mõista, ei saa lepingust asja”.

Õnneks, kui lugeda parlamendi koostatud raportit, kes sel korral oli palju arukam kui komisjon, ja mille koostas mu kolleeg härra Sturdy 2006. aastal, on selge, et volinik Mandelson oleks võinud palju varem nõudmistele järele anda ja võib-olla ei oleks siis asjad nii kaugele läinud.

Teie ise käisite sellest meile rääkimas ja me esitasime selle kohta küllalt konkreetseid küsimusi. Kuidas vastasime meie? Te ütlesite, et volinik Mandelson teeb oma tööd suurepäraselt! Ka nõukogul on siin oma vastutus, kuna peab protsessi lõppedes partnerluslepingu allkirjastama. Nõukogu võiks aeg-ajalt läbirääkimistesse sekkuda, selle asemel et lihtsalt öelda: „me laseme volinikul tegutseda, kuni ta viimaks midagi ikka saavutab”. Ei, teil on siin vastutus ja minu arvates ei ole te majanduspartnerluslepingute osas seda täitnud, vähemasti kui otsustada teie avalduste järgi meie parlamendikomisjonile.

 
  
  

ISTUNGI JUHATAJA: LUISA MORGANTINI
Asepresident

 
  
MPphoto
 
 

  Robert Sturdy (PPE-DE). – Lugupeetud juhataja, olen üsna hämmingus sellest, et minu vaated nii täielikult ühtivad kolleegi omadega, kes istub istungisaali teisel poolel.

Õnnitlen Maria Martensit raporti eest. Tänasel õhtupoolikul on selles istungisaalis kõlanud nii palju häid sõnu, aga me oleme Aafrikas läbi kukkunud. Me kukkusime Aafrikas läbi minevikus ja ma loodan, nagu väljendus raportöör majanduspartnerluslepingute kohta, et Euroopa Liit ei vea Aafrikat järjekordselt alt.

Eile avaldas komisjon teatise majanduspartnerluslepingute kohta, milles lõpuks tunnistati, et 2007. aasta lõpus ei ole võimalik läbirääkimisi lõpetada, nagu eelnevalt kavandatud ja minu raportis väljendatud. Aga komisjon käib jätkuvalt peale, et Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani riigid peavad kohustuma 2008. aastal alla kirjutama kõikehõlmavatele majanduspartnerluslepingutele ja et mõned piirkonna riigid peaksid neile lepingutele alla kirjutama, samas kui teised seda ei tee. Kas pole tegemist uskumatu farsiga!

Neis läbirääkimistes on liiga palju ebaselget ja ebakindlat ning aega on väheks jäänud. Väljasaadetavad sõnumid on tahtlikult hägused ja ehkki ma saan aru, millega on tegemist, paneb see mind muretsema: ma ei kirjuta kunagi alla lepingule, millest ma aru ei saa, ometi soovime, et Aafrika seda teeks.

Lisaks sellele oleks uute ettepanekute tulemus − sõlmida allpiirkondlikke lepinguid Aafrika riikidega, kes seda soovivad − erinevate lepingute segapundar naaberriikides.

Ettepanek, et ülejäänud riigid ja AKV piirkonnad peaksid hiljem majanduspartnerluslepinguga ühinema, tähendab seda, et nad kirjutavad alla lepingule, mille üle nad ei ole läbi rääkinud. Kuidas saab see olla hea mõte? Kas majanduspartnerluslepingud ei olnud mõeldud piirkondlikuks integratsiooniks?

Seega, kes siis tegeleb lepingute rakendamise, järelevalvemehhanismide ja mõju hindamisega, kui läbirääkivad pooled üritavad jõuda kokkuleppele nende väikesemamahuliste pakettide suhtes? AKV riigid ei peaks sattuma olukorda, kus nad peavad valima nende kohalikke/piirkondlikke turgusid kahjustada võivate kaubanduslepingute või nende eksporditurgusid halvavate turutõkete vahel. Valik tuleb veel teha ja viimasel minutil komisjonist tulevad poliitikamuutused ei taasta usaldust.

 
  
MPphoto
 
 

  Josep Borrell Fontelles (PSE). – (ES) Austatud juhataja, volinikud, minister, käimasolev arutelu peaks meid viima edasi teel Lissaboni ja tippkohtumisele ja me peame tänama eesistujariik Portugali, kes keskendus Euroopa ja Aafrika vahelistele suhetele. Loodame, et see aitab eurooplastel lõplikult aru saada, et nende saatus on lahutamatult seotud Aafrika omaga, et me mõistaksime, et Aafrika areng on meie õitsengu tingimus ja et me ei ole ilma tugeva partnerluseta Aafrikaga suutelised kontrollima rändevooge või omama turvalisi energiavarusid.

Peame aru saama, et see on meie endi huvides, ja mitte selleks, et vaeseid aidata. Samuti peame endale selgeks tegema, et meie väljaütlemistel on aafriklaste silmis mõnikord vähe kaalu, nende jaoks on see pigem retoorika, sest me ei ole veel tugeva partnerluse loomiseks võrdsete osapoolte vahel oma koloniaalsest minevikust üle saanud. Sellist partnerlust soovime me kõik luua, kuulutame seda, aga reaalsusest on asi veel kaugel.

Aafrika kaasajastamine on tohutu töö. Aafriklastel, aga ka meil, lasub selles suhtes suur vastutus. Meieta – meie abita, meie koostööta – ei pääse nad Martensi raportis kirjeldatud olukorrast, kuna nad ei vaja mitte ainult kaubandust, vaid ka abi ja võrdseid suhteid, et lahti saada minevikust, mille eest me oleme osaliselt vastutavad.

 
  
MPphoto
 
 

  Olle Schmidt (ALDE). (SV) Tänan teid, proua juhataja. Detsembris toimub esimene tippkohtumine üle mitme aasta Aafrika Liidu ja ELi vahel. Tegemist on ELi jaoks olulise kohtumisega, millel on suur vastutus Aafrika majandusliku ja demokraatliku arengu toetamisel. Portugal eesistujariigina väärib tunnustust selle algatuse eest. EL peab olema Aafrika mandril aktiivsem.

Mis mulle muret teeb, erinevalt Brian Crowley’st, on see, et Zimbabwe diktaator Robert Mugabe tõenäoliselt osaleb tippkohtumisel. Euroopa Liidul ei sobi istuda Mugabega sama läbirääkimiste laua taga. Mugabe ebaõiglane valitsemisviis ja korrumpeerunud olek halvab kogu riiki. Poliitilist opositsiooni kiusatakse taga ja vahistatakse, puudub vaba eneseväljendus, riik, mis kunagi oli Aafrika toiduladu, kannatab toidupuuduse all ja sajad tuhanded inimesed on koduta. Majandus laguneb, inflatsioon on suurem kui 7000%, keskmine eluiga on maailma kõige madalam ja 25% rahvastikust on nakatunud HIVsse. Austatud juhataja, volinik, Manuel Lobo Antunes, üks viis, kuidas näidata meie põlgust Mugabe diktaatorlike valitsemisviiside suhtes, on tema osalemist tippkohtumisel mitte tunnustada. Mugabe kohutav valitsemine tuleb lõpetada. Sõbrad, diktaatorlus vajab selgesõnalist vastast. Tänan.

 
  
MPphoto
 
 

  Eija-Riitta Korhola (PPE-DE). (FI) Austatud juhataja, volinik, soovin tänada raportööri Maria Martensit selle olulise raporti eest. Ühelt poolt on see selge viide komisjonile, et parlamentidel peab seekord olema roll ELi-Aafrika ühisstrateegia koostamisel. Asjaolu, et ELi-Aafrika strateegia koostamisel 2005. aastal jättis komisjon sellest kõrvale mitte ainult teise osapoole, vaid ka parlamendi, on kahjuks olnud komisjoni tavapärane lähenemisviis. Teiselt poolt tõstatab raport mitmeid olulisi vastust vajavaid sisulisi küsimusi ja küsimuse strateegia kohta.

Esiteks, ajalugu näitab selgelt, et universaalsed inimõigused vajavad reaalsuses toimimiseks üleüldist kaitset. Selleks on oluline, et rahu ja turvalisuse prioriteete taotledes võetaks ELi Aafrika strateegias omaks seisukoht, mis tunnistab vastutuse mõistet ja edendab seda. Meil on vastutusala, mida kaitsta, ja see peab olema teema, mida ELis arutatakse.

Teiseks, nagu raportis kiiduväärselt rõhutatakse, peab kliimamuutus olema strateegia põhiprioriteet. Vesi, selle kvaliteet ja piisav kogus, muutub koos energiaküsimusega tõsiseks poliitiliseks probleemiks, Aafrikast saab selle esimene ohver. Siiski meenutan, et Aafrika kõige tõsisemad keskkonnaprobleemid on praegu erosioon ja ülekarjatamine. Kliimamuutus halvendab olukorda veelgi. On vaja kohanemis- ja toetusmeetmeid. Lisaks sellele on Aafrika ELi jaoks loomulik partner võitluses kliimamuutuse vastu rahvusvahelises kontekstis.

Kolmandaks soovin rõhutada väikeettevõtete ja kohaliku ettevõtluse tähtsust kui tingimust jätkusuutlikuks ja tõeliseks majandusarenguks Aafrikas. Peame tagama, et meiepoolsed meetmed toetavad seda. Vaid kohalik rahvas saab Aafrika jalule aidata.

 
  
MPphoto
 
 

  Ana Maria Gomes (PSE). – (PT) Õnnitlen Maria Martensit selle olulise raporti eest ajal, mil EL määratleb uuesti oma suhted Aafrikaga, mis on suuresti tingitud Hiina esilekerkimisest Aafrikas. Siiski saab ELi ja Aafrika vahelistes suhetes vaid edasi liikuda, kui peetakse kinni arengu ja turvalisuse ühtsest arendamisest, eelkõige seoses inimõigustega, demokraatiaga ja heade valitsemistavadega.

Arvestades ühisstrateegia ja sellega seotud tegevuskava tähtsust, mis on kavas vastu võtta ELi-Aafrika tippkohtumisel, palun ma eesistujariik Portugalilt Euroopa Parlamenti kohaselt teavitada edusammudest läbirääkimistes nende dokumentide ja dokumentide sisu kohta. Seda on vaja, et tagada ühisstrateegias ja tegevuskavas väljapakutud meetmete elluviimine Euroopa Parlamendi toetusel ja erinevate rahastamisvahendite kontrolli all.

Meie siin täiskogul loodame, et ühisstrateegia ja tegevuskava peegeldab Euroopa Liidu võetud kohustusi, milles antakse prioriteet võitlusele vaesuse vastu ja aastatuhande arengueesmärkidele, eelkõige juurdepääs peamistele tervishoiuteenustele ja haridusele. Soovime, et ühiseid meetmed kasutataks, et kontrollida Aafrikas tõeliste massihävitusrelvadena toimivate väike- ja kergrelvadega kaubitsemist, samuti soovime meetmeid naiste ja kodanikuühiskonna tugevdamiseks, nendes peitub Aafrikale nii hädasti vajaliku muutuse, rahu ja arengu jõud.

 
  
MPphoto
 
 

  Zuzana Roithová (PPE-DE). (CS) Euroopa on tundnud Aafrika suhtes südametunnistuse piinasid koloniaalse mineviku tõttu. Praegu me püüame aidata arengumaadel siseneda globaliseerunud maailma. Seetõttu seoses nende riikidega on nihkunud tähelepanu globaalsetele väljakutsetele. Lisaks haigustele, näljale ja joogivee puudusele hõlmavad väljakutsed turvalisust, kaubandust, sisserännet, ajude väljavoolu ja kliimamuutust.

Lisaks heategevusele on meie ülesanne jälgida vastutustundlikku, demokraatlikel põhimõtetel rajanevate otsuste tegemist Aafrika institutsioonides. Selle taustal on volinik Mandelsoni arengustrateegia riskantne, kuna selles keskendutakse vaid kaubandussuhetele Vaikse ookeani piirkonnas.

Daamid ja härrad, meil tuleb rõhuda sellele, et komisjon kiirendaks suutlikkuse arendamist inimõiguste küsimuses. Ilma selleta ei ole demokraatial Aafrikas või ükskõik kus mujal maailmas võimalik edeneda. Mind häirib see, kui sügavalt on endise kommunismibloki ideoloogia Aafrikas kinnistunud. Samuti tekitab muret totalitaarse Hiina turumajandusmudeli kasvav mõju, mis õõnestab Aafrika toormaterjalide valdkonda ja võtab aafriklastelt töö.

Õnnitlen Maria Martensit uue strateegia igakülgse ja tasakaalustatud määratlemisel, nagu see on kirjas tema suurepärases raportis. Peame käsitlema ka strateegia finantsraamistikku ja asjakohaste näitajate kaudu õppima ette nägema tulemusi.

Samuti tundub, et komisjon ei anna Euroopa kodanikele piisavalt teavet sellest, kui tähtis on ELi koostöö tema kõige lähema naabri Aafrikaga. Loodan, et detsembri tippkohtumisel Lissabonis võetakse vastu ka sellel raportil põhinev uus nägemus suhetest, mis rajaneb inimõiguste tegevuskaval.

Lõpetuseks soovin öelda, et tippkohtumine on oluline, et ELi ja Aafrika vahelised suhted muutuksid, seetõttu ei kiida ma heaks asjaolu, et Tšehhi Vabariik ja Ühendkuningriik kavatsevad blokeerida üleaafrikalise tippkohtumise sellepärast, et seal osaleb Zimbabwe diktaator. Seda väites nõustun öelduga, et tema osalemine tuleks kategooriliselt küsimärgi alla panna ja hukka mõista.

 
  
MPphoto
 
 

  Thijs Berman (PSE). (NL) Lugupeetud juhataja, suhted Euroopa Liidu ja Aafrika riikide vahel on muutunud läbirääkimiste tõttu Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani (AKV) riikidega majanduspartnerluslepingute küsimuses lubamatult pingeliseks. Kui need läbirääkimised ebaõnnestuvad, muutub paljude riikide jaoks alates 1. jaanuarist Cotonou lepinguga kaasnev kehtetuks, kuna meie kaubandussuhted muutuvad siis üldises soodustuste süsteemis palju vähem soodsamaks.

Siiski oleks häbi karistada vaeseid riike sellisel viisil, kuna viimased tunnevad, et EL ja AKV riigid ei ole praegu veel võrdsed partnerid. Me peame vaestele riikidele andma õiguse nõrkades sektorites ja sektorites, mis laguneksid vabakaubanduse eeskirjade rakendudes, kaitsta oma turgusid. Need läbirääkimised on teravaks kontrastiks Martensi raportis sisalduvatele headele põhimõtetele ja eesmärkidele, millega ma nõustun.

Sotsiaaldemokraatidena soovisime lisada, et ELi kaubandus- ja põllumajanduspoliitikal ei tohiks lasta takistada arengupoliitika arenemist. Vajame ühtsust ning on ütlematagi selge, et poliitika peaks olema suunatud emantsipatsioonile ja naiste õigustele. Komisjoni ülesanne on arendada see kõik konkreetseks poliitikaks. Seejärel jälgib komisjon hoolikalt arengukoostöö toimimist.

 
  
MPphoto
 
 

  Zbigniew Zaleski (PPE-DE). (PL) Ehkki Aafrikasse suunatakse mitmeid miljardeid eurosid, süveneb seal vaesus, nii nagu Martensi põhjalik raport seda kajastab. Ma ei ole konsulteerinud Antunesiga, eesistujariigi Portugali esindajaga või Van Heckega, aga rõhutan, et koostöö kohalike Aafrika üksustega on tõhusa finantsabi sine qua non.

Majandus vajab abi tehnoloogia arendamise, ettevõtlusvaimu äratamise, kodaniku- ja üksikisiku algatuse julgustamise ja toetamise kaudu. Misjonärid näiteks tegelevad nende aspektidega, ehkki neil ei ole selleks rahalisi vahendeid, erinevalt EList, kellel ometi on võimalus toetuda märkimisväärsetele rahalistele ressurssidele. Üks peamisi väljakutseid on haridus, see tähendab investeering suurt väärtust tootvasse inimkapitali. Ka Aafrika on võtnud endale teatud kohustusi. Nende hulgas on relvade impordi peatamine ja mõningate õigusnormide kehtestamine, eelkõige seoses omandiõigusega, mis on majanduse arengu seisukohalt väga oluline. Lõpetaksin öeldes, et valitsuste roll peab olema rahva teenimine ja mitte meie abist kasusaamine, mida sümboliseerivad Aafrika riikide ametivõimude kasutuses olevad luksusautod.

 
  
MPphoto
 
 

  Marie-Arlette Carlotti (PSE). (FR) Lugupeetud juhataja, tänasel Aafrikal on kaks nägu: esimene on äärmise vaesuse ja inimtragöödia nägu, nagu see on Darfuris ja Somaalias, ja teine nägu, millest sageli midagi ei teata, nägu mandrist, mis kõigest hoolimata ja ehkki liiga aeglaselt uueneb, demokratiseerub ja mille majandus hakkab vähehaaval taas kasvama.

Uues ELi-Aafrika strateegias tuleb seega arvesse võtta seda kahest reaalsust ja tõelise poliitilise partnerluse kaudu toetada ikka veel nõrka protsessi partnerluse kaudu, mis põhineb ühtsusel, kuna kogu Aafrika peab Aafrika Liidu kaudu olema meie peamine kontaktpunkt, mis põhineb võrdsusel seoses tegevuskavaga, mis on koostatud ühiselt ja mitte põhjariikide poolt peale surutud, ning mis põhineb alandlikkusel, kuna Euroopa ei ole Aafrika ainus partner. Samuti tuleb ELil toetada protsessi, toetudes aastatuhande arengueesmärkidele, täites oma lubadusi ning EL ja liikmesriikide antud rahalisi kohustusi ning tunnistades Aafrika parlamentide rolli. Tegelikult on Martensi raport sõnum, mille me täna saadame komisjonile ja nõukogule. Me oleme kohal detsembris Lissabonis, et näha, kas sõnum on kohale jõudnud.

 
  
MPphoto
 
 

  Luís Queiró (PPE-DE). (PT) Lugupeetud juhataja, nagu seisab Maria Martensi raportis, millega ma suures osas nõustun, on asjaolu, et ELi praegust Aafrika strateegiat ei koostatud partnerluses aafriklastega, ilmne piirang strateegia potentsiaalile. See oli viga, mis tuleb parandada ja parandatakse järgmises ELi strateegias, mis peab tugevdama Aafrika Liidu rolli ja põhinema partnerluse ja võrdsuse põhimõttel. Muret tekitavad ja käsitlemist vajavad küsimused on rahu küsimus, ümberasustatud isikute probleem ja võitlus selliste raskete haiguste vastu nagu AIDS ja malaaria.

Meie eesmärk peab olema areng ja kaubandus on üks selle saavutamise viisidest. Selleks peame toetama väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid ning edendama õiglast rahvusvahelist kaubandust. Aga edu saavutame selles strateegias siis, kui suudame aidata tugevdada demokraatiat ja inimõigusi kogu Aafrika mandril.

Sõnastades uuesti ja uuendades ELi Aafrika strateegiat, tuleb arvestada globaalseid asjaolusid. See, et suhtleme täna Aafrika Liiduga, on iseenesest oluline. Teiselt poolt viitab nii nafta kui ka toiduainete üleüldine suurenenud tarbimine vajadusele tõsta üldist tootmisvõimsust ja – sellega seoses – Aafrika on nafta- ja gaasirikas, aga samuti on Aafrikas tohutu suur põllumajanduse potentsiaal.

Lõpetuseks tippkohtumisest. Ei ole vajadust tippkohtumise järele, et määrata kindlaks Aafrika strateegia. Aga kuna Portugal eesistujariigina on seda teed läinud, siis oleks vale mitte lõpuni minna, muidu kaotaksime võimaluse positiivselt mõjutada aafriklaste elu. Läbirääkimised ei saa puudutada vaid võla kustutamist, kuna suurem rikkus maailmas saab ja peaks olema, austatud juhataja, võimalus suuremaks rikkuseks Aafrikas. Rikkusest peab kogu rahvas kasu saama, mitte ainult eliit.

Rahvusvaheline koostöö ei saa enam Aafrikale probleemiks olla, nagu keegi eelkõnelejatest juba mainis. Seetõttu tuleb seda parandada, et tagada hariduse, tervishoiu, demokraatia ja arengu edendamine.

 
  
MPphoto
 
 

  Luis Yañez-Barnuevo García (PSE). (ES) Austatud juhataja, soovin õnnitleda raportööri ja nõustun härra Micheliga Euroopa ja Aafrika vahel uut tüüpi partnerluse ja suhete küsimuses. Samuti õnnitlen härra Lobo Antunest Euroopa-Aafrika tippkohtumise korraldamises Portugali eesistumisajal.

Ajal, mil rajatakse uut tüüpi suhteid, on ametlik arenguabi endiselt ja veel mitmeid aastaid väga kasulik vahend Euroopa suhetes Aafrikaga, ja seda mitte ainult Euroopale kui tervikule, vaid ka liikmesriikidele.

Peaksime edendama elujõulist konkurentsi liikmesriikide vahel, parandades arenguabi mahtu ja kvaliteeti. Minu kodumaa Hispaania kolmekordistas abi käesoleva parlamendi jooksul ja võrreldes eelmise valitsusega on suurendanud oma panust 200 miljonilt eurolt 2004. aastal loodetavale 850 miljonile 2008. aastal. Hispaania on praegu suuruselt teine arenguabi andja maailmas ja ka üks arenguabikomisjoni liikmetest, kes on selle aja jooksul oma panust kõige rohkem suurendanud.

 
  
MPphoto
 
 

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. − (PT) Lugupeetud juhataja, daamid ja härrad, kõigepealt soovin tänada teid märkuste, ettepanekute ja ka kriitika eest eesistujariigi kavade suhtes ELi ja Aafrika suhete jaoks. Loomulikult jätan meelde kõik siinkuuldud ettepanekud, tähelepanekud ja kogu kriitika.

Soovin selgeks teha, et sellel, mida me pakume välja uute suhete nime all Aafrikaga, on kaks minu arvates uuenduslikku aspekti, vähemalt ma loodan, et need on uuenduslikud või võiksid selleks osutuda. Esiteks kavatseme Aafrika partneritega luua tõhusa partnerluse; see partnerlus peab osutuma tõhusaks ka omandiõiguse puhul.

Nagu ma juba mainisin, ei ole strateegia, mida me välja töötame, ühepoolne. See on ühisstrateegia, ehk teisisõnu koostatakse, analüüsitakse ja arutatakse strateegiat koos nii, et tulemus ja väljakäidud ideed on see, mida meie Aafrika sõbrad tegelikult loodavad ja meilt ootavad, ja ka see, mida ka meie sooviksime positiivses mõttes oma Aafrika partneritelt vastu saada.

Teiselt poolt soovime suurendada ka strateegias osalejate hulka, nii et asjaosalised ei oleks vaid tavapäraselt valitsused. Lisaks valitsustele soovime, et oleksid kaasatud teised riigiasutused, parlamendid, nagu juba mainitud, ja ka laiad kodanikuühiskonna kihid, nende esindajad ja asjaosalised. Teine aspekt, mis minu arvates on väga oluline, on see, et me soovime Euroopa Liidu ja Aafrika vahelist tegevuskava. Soovime, et see vastaks uutele globaalsetele väljakutsetele, arvestaks maailmas toimuvaid suuri muutusi ja eelkõige annaks Aafrikale tõelise võimaluse täielikult integreeruda uue maailma korraga.

Seepärast on meil kavas Aafrikaga arutada ja vaielda selliste uute ja kaasaja küsimuste üle nagu energia ja kliimamuutus, ränne, liikuvus ja tööhõive, unustamata seejuures neid küsimusi, mis on meie traditsioonilises partnerluses endiselt olulised, nagu rahu, turvalisus, demokraatlik valitsemistava ja inimõigused ning samuti teaduse ja infoühiskonnaga seotud küsimused.

Minu arvates on tegevuskava kõikehõlmav, ambitsioonikas ja nagu öeldud, läbinisti kaasaegne. Peame oma tegevuskava Aafrikaga kaasajastama, et vastata praegustele vajadustele. Samuti ütleksin, et Portugal eesistujariigina ja Portugal ei ole kunagi kõhelnud osutamast diktaatoritele Aafrikas või mõnes teises maailma osas ja neid seejärel ka avalikult hukka mõistma, me teeme seda ka edaspidi, millal iganes selleks vajadus on.

Lõpetuseks tänan komisjoni koos tehtud töö eest teise ELi-Aafrika tippkohtumise ettevalmistamisel. Komisjon ja komisjoni liikmed, kelle vastutusala hõlmab kaubandust, välistegevust ja humanitaarabi, on meid pühendunult ja kõrge kvaliteediga tööga toetanud, ning oleme kindlad, et me kõik töötame ühise eesmärgi nimel – teha muutusi Aafrikas ja Aafrika heaks.

 
  
MPphoto
 
 

  Louis Michel, volinik. – (FR) Austatud juhataja, daamid ja härrad, kõigepealt soovin tänada nõukogu põhjaliku vastuse eest sõnavõttudele ja lisan, et ma nõustun tõstatatud küsimustega.

Ka mina jagan paljusid väljendatud muresid. Komisjon püüab saavutada suuremat ühtsust oma ülemeremaadega seotud tegevustes ja tegelikult peaks Euroopa ja Aafrika vahelise dialoogi iseloom võimaldama meil järk-järgult kaotada mõned vastuolud, sealhulgas need, mis härra Rocard välja tõi. On selge, et mõnikord on meie poliitikad vastuolulised: võtke kas või põllumajandusse suunatud toetused. Tegemist on vastuoluga. Kahjuks tuleb siin teha valik lahknevate huvide vahel ja seda valikut tuleb lihtsalt tunnustada. Euroopa on tõenäoliselt rahvusvahelisel areenil ainus, kes jätkuvalt parandab oma tegevust ja ilmselgelt püüab iga hinna eest õiges suunas liikuda.

Teine tõstatatud aspekt on Zimbabwe küsimus. Ma ei soovi selle juurde tagasi pöörduda. Maria Martens käsitles küsimust paremini, kui ma eales oleks osanud. Tegemist on ELi-Aafrika tippkohtumisega ja mitte ELi-Zimbabwe tippkohtumisega. See on esimene aspekt. Teine punkt on see, et ma olen teadlik üleskutsetest, et Mugabe tuleks avalikult hukka mõista. Ma võiksin seda teha, aga see ei muudaks midagi. Otsus Mugabe kutsumisest ei sõltu meist. Me ei saa tegutseda oma Aafrika partnerite eest. Arengu ja humanitaarabi volinikuna, omades erivastutust Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani (AKV) riikide ja Aafrikaga poliitiliste suhete ning dialoogi küsimuses, tuleb mul öelda – mul on kahju seda öelda –, et meil ei ole sellist sunniõigust, mis võimaldaks meil Aafrika partneritele öelda: „Te võite kutsuta kõik, välja arvatud tema”. Riskides olla liiga otsekohene, väidan ka järgmist: kui me võtame otsuste tegemisel mõõdupuuks diktaatorid või need, keda me arvame diktaatori rolli täitvat, peaksime vaatama ka teisi peale Mugabe. Ütlen teema kohta veel seda: äsjane väide on reaalsus.

Oluline on see, et tippkohtumine toimub, ja ka see, et tippkohtumisel on meil võimalus arutada ja tõstatada inimõiguste küsimus Zimbabwes. See tundub minu arvates kasulik ja oluline olevat. Seega peab tippkohtumine toimuma. Me oleme piisavalt kaua juba oodanud. Juba on toimunud Aafrika-Hiina tippkohtumine. Pealegi on ettevalmistamisel Aafrika-Jaapani tippkohtumine, kus me osaleme, ehkki ma ei tea, millal see toimub.

Samuti soovin mainida, et Lõuna-Aafrika on meile siinkohal abiks. Kui on üks Aafrika riik, kes on teinud suuri jõupingutusi püüdmaks lahendada kõnealust küsimust kõigi huvides, siis on see Lõuna-Aafrika. Lisaks tegeleb see riik praegu tõenäoliselt kokkuleppe saavutamise ja esilekutsumisega Zimbabwe enamuse ja opositsiooni vahel, mille tulemusena peaksid märtsis 2008 toimuma ausad ja õiglased valimised. Läbirääkimised veel kestavad, aga minu viimane vestlus president Mbekiga näitas, et selles küsimuses on lootust edu saavutada. Seega ärme kritiseerime Lõuna-Aafrikat, kuna riik teeb, mis suudab, ja teeb seda hästi.

Mis puutub küsimusse selle kohta, kui palju raha suunatakse põllumajandusse, sooviksin lihtsalt märkida, et 9. ja 10. Euroopa Arengufondi vahel suurenes põllumajandusvaldkonnale eraldatav summa 663 miljonilt eurolt 1,1 miljardile eurole. Tõsi, hoolimata mainitud suurenemisest vähenes rahastus küll absoluutsetes protsentarvudes, aga tegelikult oli rahasumma suurenemine märkimisväärne. Lisaks peaksin mainima, et mul oli hea meel kuulda Maailmapanga presidenti paar päeva tagasi ühel Washingtonis toimunud koosolekul, kus ma osalesin, ütlemas, et edaspidi pööratakse põllumajanduse arengule palju suuremat tähelepanu, ja seega ma jagan täielikult äsja tõstatatud probleeme.

Kodanikuühiskonna ja parlamentide rolli, samuti üleaafrikalise parlamendi rolli kohta ei ole mul muud lisada, kui et toetan täielikult raportis võetud suunda.

Ühesõnaga ja lühidalt, kuna määratud aeg on lühike, soovin veel kord, nagu lubasin, käsitleda majanduspartnerluslepingute küsimust. Teen teile oma seisukoha teatavaks. Need lepingud on oluline tingimus Aafrika integreerimiseks rahvusvahelisse kogukonda. Nagu on näidanud Aasia kogemus, ei ole eduks kõige otsustavam aspekt mitte abi, vaid majanduse areng ja globaalsele turule integreerumine. Isiklikult usun, et majanduspartnerluslepingud on AKV riikide jaoks võimalus, mille kaudu need riigid saavad järk-järgult integreeruda rahvusvahelisse kaubanduskogukonda, rajades kõigepealt oma piirkondlikud turud. Samuti märgin, et 1. jaanuar 2008 ei tähista turu järsku ja märkimisväärset liberaliseerimist. Mida see siis tähendab? See tähendab järkjärgulist turgude avanemist vastavalt erinevatele, kaupadest sõltuvatele üleminekuperioodidele piirkondlike fondide abiga, mis annavad rahalist toetust ja aitavad kergendada ka liberaliseerimisest tulenevat netomakse kaotust. Muidugi ei tule puudu huvitavatest ettepanekutest, mida võiks selles valdkonnas rakendada.

Pealegi on meil võimalik mobiliseerida üsna olulisi ressursse mitmetes valdkondades, mis loovad optimaalsed tingimused, mille kaudu saab liberaliseerimisprotsessi muuta järkjärguliseks ja muuta selline turgude avamine kasulikuks, positiivseks ja tootlikuks. Mõistan väga hästi kartusi, mida mõned on väljendanud. Seoses üleskutsega lükata majanduspartnerluslepingute sõlmimise tähtaeg edasi, pean ütlema, et ma ei näe sellel mõtet. WTO ei tee meile erandit AKV riikide suhtes – ja pole mõtet teeselda vastupidist – kuna meie praegune süsteem kahjustab teisi arengumaid, kes soovivad, et neid koheldaks samamoodi kui endisi koloniaalriikide osi.

Ainus alternatiiv on seega kasutada üldist soodustuste süsteemi. Vähim arenenud maadel on juurdepääs kõigele, välja arvatud relvad, aga mitte vähim arenenud maadele – neid on 36 – tähendaks see, et nende juurdepääs võrreldes praegusega väheneks. Majanduspartnerluslepingud võimaldavad meil endiselt tagada soodusjuurdepääs meie traditsioonilistele partneritele, aga mis on olulisem, on see, et nende kaudu saame toetada piirkondlikku majandusintegratsiooni. Usun, et siin saaks kaubandus aidata tõeliselt majanduse arengule kaasa.

Loomulikult oleme teadlikud probleemidest, mida see meie partneritele tekitab, mõistame nende vastumeelsust, me saame aru nende õigustatud hirmudest. Just sel põhjusel pakkusime algselt välja sõlmida järkjärgulised kokkulepped, millega kõigepealt lahendataks kaubanduse küsimus turu avamise vastastikusel põhimõttel vastavalt WTO eeskirjadele. Nagu ma olen alati öelnud, saab turule juurdepääsu pakkumine meie AKV partnerite poolt muidugi olema asümmeetriline. Meenutagem, et meie omalt poolt avame turud täielikult, kavatseme olla nii paindlikud kui võimalik ja kasutame ära kõikvõimalikud manöövrid, et tegeleda probleemidega arengu küsimuses, eelkõige vajadusega kaitsta põllumajanduslikku tootmist ja veel nõrka tööstust.

Kõnealuse küsimusega tegeletakse. Tõeline väljakutse on vältida mitte vähim arenenud maade hävimine kaubanduses alates 1. jaanuarist. Neil riikidel on kaalul suured kaubandushuvid. Kui me 1. jaanuariks ei ole veel turulepääsu küsimust lahendanud, on selge, et nad on tagasi üldises soodustuste süsteemis, mis tähendab seda, et nad on kõrvalejäetud ja tõeliselt hävituslikus seisundis. Seetõttu peame edasi liikuma, et jõuda vähemalt ajutiste lepingute sõlmimiseni. Nii palju siis majanduspartnerluslepingutest.

Lõpetuseks ütleksin, et ma nõustun täielikult härra Borrelli nii selgelt väljendatud seisukohtadega. Eesootav tippkohtumine ja ELi-Aafrika strateegia eesmärk on oluline muutus Euroopa ja Aafrika vahelistes suhetes. Seega üritame – kasutades Borrelli sõnu – luua tugev partnerlus kahe osapoole vahel, kes teineteist austavad ja kellel on teineteise suhtes õigused ja kohustused, ning pöörakem selg sellele, mis meil praegu on – ma ei läheks nii kaugele, et seda nimetada lihtlabaseks, kuna tegemist on siiski tõsisema asjaga –, sellele moest läinud, arhailisele ja eesmärkidele vastutöötavale suhtele, sellele sageli alandavale suhtele andja ja saaja vahel.

 
  
MPphoto
 
 

  Juhataja. − Arutelu on lõppenud.

Hääletamine toimub homme kell 11.30.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 142)

 
  
MPphoto
 
 

  Pedro Guerreiro (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) ELi-Aafrika tippkohtumine peaks tähistama muutust ELi poliitikates Aafrika riikide ja rahvaste õiguses suveräänsusele ja arengule, edendades õiglasemat, rahumeelsemat ja inimlikumat maailma, milles solidaarsustunne on suurem.

Selleks on näiteks vaja järgmist:

– koheseid solidaarsusmeetmeid, et tagada miljonite inimeste põhivajadused;

– austust rahvusliku suveräänsuse ja iseseisvuse vastu, mittesekkumist riikide siseasjadesse ja rahvusvaheliste konfliktide rahumeelset lahendamist;

– rahvusvaheliste suhete demilitariseerimist ning relvastuse ja sõjaliste kulutuste järkjärgulist vähendamist;

– võrdseid ja õiglasi rahvusvahelisi majandussuhteid, Rahvusvahelise Valuutafondi, Maailmapanga, Maailma Kaubandusorganisatsiooni ja kaubanduse liberaliseerimist käsitlevate majanduspartnerluslepingute pealesurutud normide mittearvestamist;

– välisvõla kustutamist, kuna see on juba mitmeid kordi ära makstud;

– sobivaid koostöömeetmeid ning aktiivset ja vastastikust toetust arengule;

– sisserändajate õiguste tagamist.

Suhted ei tohi enam põhineda neokolonialistlikel ambitsioonidel või isaliku riigivalitsemise seisukohtadel, eesmärgiga tagasi saada maa, mis kaotati, kui Aafrika rahvad saavutasid pärast vallutusi 20. sajandi teises pooles riikliku iseseisvuse, samuti ei tohi suhted põhineda vahelesekkumisel, ELi võimsamate riikide sõjalise kohalviibimise edendamisel ning loodusressursside kontrollil ja ekspluateerimisel riikidevaheliste ettevõtete poolt.

 
  
MPphoto
 
 

  Tokia Saïfi (PPE-DE), kirjalikult. – (FR) Kui midagi parlamendi raportis ELi ja Aafrika vaheliste suhete kohta on vaja esile tõsta, mõeldes eelseisvale ELi-Aafrika tippkohtumisele detsembris, siis eelkõige selle realistlikku lähenemisviisi.

Raportis kutsutakse üles ELi ja Aafrika vahel tõelise partnerluse rajamisele, demokraatliku ja realistliku partnerluse rajamisele, mis põhineb tõhusal ja koordineeritud abil, aga ka kaubandusel.

Sooviksin eelkõige väljendada toetust majanduspartnerluslepingute läbirääkimistele, kuna, nagu raportis rõhutatakse, tuleb rahvusvaheline kaubandus muuta arengu vahendiks. Vaesust saab vähendada vaid pidevalt tegutsedes õiglase, jätkusuutliku ja korraliku järelevalvega majanduskasvu abil, majanduskasvu abil, mis tuleneb kaubandustegevusest, mida stimuleerib turulepääs.

Vabakaubandus ei ole eesmärk iseeneses, see peab teenima Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani (AKV) riike, seetõttu peab AKV riikide rühm olema sellesse järk-järgult ja asümmeetriliselt kaasatud, nii et arvestatakse kohalikke olusid.

Me ei saa rahulduda sellega, et anname lihtsalt valikuliselt abi, sest nii ei lahenda me probleeme, vaid lükkame need edasi.

Aafrika ei vaja vaid humanitaarabi, vaid peab ka ise oma arengus osalema, arengus, milles Euroopa Liit on partner.

 
Õigusteave - Privaatsuspoliitika