Istungi stenogramm

Kolmapäev, 24. oktoober 2007 - Strasbourg

17. Oopiumi tootmine meditsiiniliseks otstarbeks Afganistanis (arutelu)

  Juhataja. - Järgmine päevakorrapunkt on Marco Cappato raport (A6-0341/2007) väliskomisjoni nimel koos ettepanekuga Euroopa Parlamendi soovituse kohta nõukogule meditsiiniliseks otstarbeks kasutatava oopiumi tootmise kohta Afganistanis (2007/2125(INI)).

  Marco Cappato, raportöör. – (IT) Proua juhataja, daamid ja härrad, selles raportis teeme ettepaneku, et parlament peaks võtma initsiatiivi ja tegema, eelkõige ühise välis- ja julgeolekupoliitika kontekstis, nõukogule ettepaneku oopiumi tootmise kohta Afganistanis.

Meie lähtepunktiks on tõdemus, et senised saavutused ei ole piisavad. Kahe viimase aasta jooksul on kasvanud heroiini valmistamiseks kasutatava oopiumi tootmine 50 % võrra. Tundub, et me oleme jõuetud leidmaks tõhusaid mooduseid selle tohutu tootmismäe vähendamiseks, mille tulu ei lähe mitte kasvatajate ja talunike rikastamiseks, vaid suurte rahvusvaheliste narkomaffiate, terroristide ja Talibani rikastamiseks.

Raport alustab teisest eeldusest, et samal ajal on suur puudus valuvaigistitest. Ligikaudu 80 % maailma rahvastikust ei ole mingit juurdepääsu valuvaigistitele. Loomulikult võib neid kaht küsimust käsitleda täiesti eraldi, kuid ma usun, et potentsiaalsed institutsioonid peavad olema pragmaatilised ja mõistma, et selle tohutu heroiiniks kasutatava toodangu mahu valguses – samal ajal kui sama põllumajandusliku päritoluga toodet ei ole üldse saada – peaks olema võimalik ühendada need kaks lähtepunkti.

Väliskomisjonis ja Ana Gomesi poolt Euroopa Parlamendi sotsialistide fraktsiooni nimel esitatud ning Euroopa Rahvapartei (Kristlike Demokraatide) ja Euroopa Demokraatide fraktsiooni poolt plenaaristungil lauale pandud muudatusettepanekud on aidanud tagada, et täna laual olev ettepanek ei ole alternatiivne (st negatiivne) ettepanek, milles nõutaks senini rakendatud poliitika üleöö muutmist.

Mida me teilt, nõukogult ja komisjonilt, palume, on viia läbi eksperiment, võtta ette mõni pilootprojekt ja suunata osa praegu heroiini tootmiseks kasutatavast viljast valuvaigistite tootmisse. Samuti nõudluse poole peal – on võimalik käivitada poliitika, et viia valuvaigistid näiteks Aafrika ja Aasia mandrile, kus selliseid ravimeid praktiliselt ei ole.

Seepärast tundub väliskomisjoni koostatud ja muudatusettepanekuid arvesse võttev raport minu jaoks põhimõtteliselt hästi tasakaalus olevat. See lähtub väga lihtsast eeldusest, et talunikega on tõenäoliselt – ma arvan, et kindlasti – lihtsam koostööd teha, kui me teeme ettepaneku muuta osa nende toodangust seadluslikuks, selle asemel et tulla lihtsalt lagedale istanduste välja juurimise, suitsutamise ja hävitamise poliitikaga. See vastus annab tegelikkuses veel ühe võimaluse konfliktiks kohaliku elanikkonnaga ja on osutunud vastutöötavaks ja kasutuks, vähemalt praeguseni.

Seepärast loodan, et üle selle mõistetava ametliku seisukoha, mille Euroopa valitsused ja Afganistani valitsus on võtnud, et oopiumi tootmist on vaja vähendada, üle selle ametliku seisukoha võiksime me saata teistsuguse sõnumi ning Euroopa Parlament on vast sellise ettepaneku tegemisel vabam kui teised. Me oleme selle kohustuse juba võtnud ja ma loodan, et me kinnitame seda homme hääletusel. Meil on vabamad käed kui teistel teha ettepanekuid alternatiivseteks eksperimentideks ja anda pragmaatilisi, mitte ideoloogilisi hinnanguid.

Igaühel meist siin on oma ideed rahvusvahelise poliitika ja uimastite kohta ning rahvusvaheliste poliitikate kohta Afganistanis. See raport ei ole mõeldud ideoloogilise ettepanekuna, vaid praktilise püüdena aidata leida lahendus tõelisele globaalsele tragöödiale.

  Benita Ferrero-Waldner, volinik. − Proua juhataja, ka mina tahaksin Marco Cappatot väga tänada – tante grazie!

Ma tervitan seda väga õigeaegset arutelu uimastiprobleemi üle – eriti Afganistani uimastiprobleemi üle – mis, nagu me teame, on suur kompleksne küsimus poliitilises ja julgeoleku kontekstis.

Meil olid hiljuti New Yorgis mitmed läbirääkimised. Mitmeid olulisi arutelusid toimus ÜRO Peaassambleel president Hamid Karzaiga, ÜRO peasekretär Ban Ki-mooniga ja võõrustajariigiga. Nendes keskenduti just kogu sellele komplekssele küsimusele.

Tänane kõnelus käsitleb laiemat arutelu Afganistani ülesehituse kohta, aga ka uimastite rolli. Lubage mul teid kiita ka Afganistani suhete parlamendidelegatsiooni moodustamise eest. Meil on siiras huvi teie töö vastu ja me peame seda väga oluliseks.

Afganistani uimastitööstus on tõepoolest tohutu väljakutse riigiehitamise edusammudele. Viimane ÜRO arenguprogrammi (UNDP) aruanne on murettekitav lugemismaterjal. Kahjuks on oluliselt suurenenud nii moonide kasvatamine kui töötlemisvõimekus. Kõige rohkem mõjutab see Afganistani lõunaprovintse, kus valmib 70 % kogu toodangust. Vastupanuliikumise ja narkomajanduse tugev side ei tule kellelegi üllatusena. Me ei saa siiski mööda vaadata positiivsetest arengutest, eriti riigi stabiilsemates osades, kus on leidnud aset tõeline edasiminek tervishoiu- ja hariduse valdkonnas, aga ka majanduskasv.

Kolmteist provintsi Põhja- ja Kesk-Afganistanis on tõepoolest moonivabad. Vähemalt see on paljulubav ja sellele on võimalik ehitada. Cappato raport annab täieliku ülevaate olukorrast – ja ma tänan teid julgustavate märkuste eest komisjoni tegevuse kohta – ja juhib, täiesti õigustatult, tähelepanu Afganistani vastutusele oopiumitööstusega võitlemisel. Selles osas oleme täielikult ühel meelel.

Samas ei saa ma nõustuda raporti järeldustega – vähemalt mitte veel –, milles tehakse ettepanek legaliseerida oopiumimoon meditsiinilistel eesmärkidel, vähemalt prooviperioodiks. Esialgu võib see tunduda meelitava ettepanekuna, kuid kahjuks ei ole Afganistani keerulisele uimastiprobleemile olemas lihtsaid lahendusi.

Lubage mul teiega jagada oma muret. Riikidel, mis juba toodavad töötlemata oopiumit meditsiinilisel otstarbel, nagu Austraalia, Türgi ja India, on tavaliselt tõhusad õiguskaitseorganid ja tavaliselt ei esine laialdasi konflikte. Kuid isegi siis on rakendamine väga keeruline. Kui need tingimused ei ole täidetud, läheb seaduslikult kasvatatud oopium ruttu kõrvale, nagu oleme näinud Peruus ja Boliivias. Afganistani puhul kardame me kahtlemata, et seaduslik kasvatamine lihtsalt lisanduks ebaseaduslikule, mitte ei asendaks seda. Samuti ei meelita oopiumi seaduslik tootmine kohalikke talunikke, sest nendesissetulek oleks vaid 25–30 % sellest, mida nad praegu mustal turul saavad.

Selle teema elluviimine on keeruline ja teostatav üksnes kvaliteedi jälgimise ja meditsiinilisel otstarbel toodete levitamise toetuste najal. Kas seda peaks toetama maksumaksja rahast? Kurikuulsalt nõrgal Afganistani valitsusel ja tema nõrkadel institutsioonidel ei ole praegu – seepärast ma ütlesingi „mitte veel” – võimekust sellist skeemi hallata.

Mõnes riigi osas lihtsalt ei olegi praegu valitsust, rääkimata heast valitsemistavast. See kehtib eriti ebastabiilsete lõunaprovintside kohta, kus enamik oopiumi toodetakse. Viimaks, Afganistani valitsus on ise kindlalt välistanud igasuguse ebaseadusliku oopiumi tootmise, mis on imporditud argument.

Sellisel taustal ei saada selle raporti poliitiline sõnum just õiget signaali meie Afgaani partneritele. See võib isegi tagasilöögi anda. Karm ja ümberlükkamatu tõde on see, et Afganistani ülesehitamine nõuab palju rohkem aega ja vahendeid. Sellesse sõjast laastatud riiki püsiva arengu toomine nõuab ka järjekindlust.

Riigi ehitamises on edusammud võimalikud üksnes suurema otsustavusega, sealhulgas Afganistani poliitiliselt juhtkonnalt, eriti kohalikul tasandil. See oli, muide, ka meie sõnum New Yorgis. Olen nõus, et on viimane aeg nähtavalt korruptsiooni vastu võidelda. Me ei ole seda mitte ainult öelnud, vaid püüame sellele ka kaasa aidata, ehitades üles hea õigussüsteemi ja omades politseijõude, mis tõepoolest toimivad, et veenda tavalisi afgaane, kes on tavaliselt skeptilised.

Edasine tee on selge. See on Afganistani riiklik uimastite kontrolli strateegia, mida on toetanud rahvusvaheline kogukond ja milles on kõik vajalikud elemendid. See nõuab tõesti meie selget toetust, see kõikehõlmav strateegia, mis hõlmab keelustamist, avalikku teavitamist, tuntud uimastikaubitsejate süüdimõistmist ja kohaliku arengu edendamist.

Seal, kus sellist hoolikat poliitikat on kasutatud, on talunikud juba moonikasvatusest jäädavalt loobunud. Selles kontekstis on komisjon seisukohal, et ettepanek legaliseerida oopiumimoon võib lihtsalt kahjustada teistes sektorites praegu tehtavat tööd, eriti mis puutub õigusriiki ja politseitöösse.

  Carlo Fatuzzo, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (IT) Proua juhataja, daamid ja härrad, mul ei ole mingit kahtlust, et Marco Cappato, kellega ma olen juba pikemat aega sõbralikes suhetes, püüab meeleheitlikult anda oma panuse uimastivastasesse võitlusesse maailmas ja aidata õnnetuid noori ja vanu inimesi, kes kannatavad surma piiril ja keda on võimalik ravimitega aidata. Kahjuks ma ei saa siiski temaga kaasa minna.

Kahjuks, ma kordan, ma ei ole raportööriga ühel meelel. Usun, et probleem tuleneb asjaolust, et tema ettepanek puudutab Afganistani, riiki, kus ebakindlus ei saaks enam suurem olla. Jah, Iraak on ehk vähem ohutu, kuid Afganistan on vaevalt see koht, kus peaks hakkama talunikke veenma loobuma millestki, mis nende jaoks on väga tulus moonikasvatus ja lülitama ümber saagile, mis on õiglasemad, vanatestamentlikumad ja rohkem kooskõlas tsiviliseeritud maaharimistavadega, mida me kõik teame.

Raport iseenesest teeb ütleb täiesti üheselt, et suurim kogus uimasteid maailmas, umbes pool, tuleb Afganistanist ja et oopiumikasvatus on Afganistanis ebaseaduslik. Isegi kui see on ebaseaduslik, on tegemist siiski riigiga, mis on siiski allikas poolele toorainele, mida on vaja meie noorte tapmiseks või selleks, et muuta nad uimastikaubitsejate saagiks, kes, nagu me teame, tõmbavad neid uimastikasutamisse, mis kahjustab neid ja kogu ühiskonda.

Usun, et on ainult üks tõhus relv kõigi uimastikaubitsejatega võitlemiseks – alustada tuleb Afgaani talunikest, kes minu arvates on esimesed uimastikaubitsejad. Meie võimetus neid kontrollida ja jälgida tähendab, et ainus viis uimastitega võitlemiseks on ennetuse kaudu ja seega abi oopiumikasvatuse vähendamisele nii palju kui võimalik.

Sel põhjusel on fraktsioon PPE-DE vastu sellele osale Marco Cappato raportist ja minu arvates peab see, mida ma praegu ütlen, igaühele selge olema, olenemata homsetest tulemustest.

(Juhataja katkestas kõneleja).

  Ana Maria Gomes, fraktsiooni PSE nimel. – (PT) Ma pean õnnitlema raportöör Mario Cappatot mitte ainult selle väga kasuliku raporti eest, vaid ka tema valmisoleku eest võtta vastu abi, et saavutada nii laiaulatuslik kokkulepe kui võimalik.

Tema esialgsed kavatsused olid kiiduväärt, kui ta püüdis tappa kaks kärbest ühe hoobiga: moonikasvatuse legaliseerimine ja oopiumi tootmine meditsiinilistel eemärkidel ei oleks lõpetanud mitte ainult heroiinitootmise Afganistanis, vaid ka valuvaigistite puuduse maailmas.

Kahjuks põrkusime mitmete praktiliste probleemide vastu, nagu Afganistani institutsioonide nõrkus ja nende võimetus reguleerida oopiumi tootmist, sellise kava majandusliku elujõulisuse ebakindlus ja oht lubada oopium tagasi mõnda kolmeteistkümnest Afganistani provintsist, mis on tootmise juba lõpetanud.

Minu fraktsiooni muudatusettepanekud püüdsid suunata raporti ümber kesksele teemale: oopiumikasvatuse vastasele võitlusele Afganistanis, mis ei mõjuta mitte ainult afganistani, vaid ka naaberriike. Sellest oopiumist ebaseaduslikult toodetud uimastid on mõnede sõnul tõelised massihävitusrelvad, eriti Euroopas.

Oopiumitootmise vastases võitluses peame võtma arvesse erinevate Afganistani piirkondade omapära. Edukas saab olla ainult erinevate meetmete koosmõju. Esiteks, välja tuleb juurida Afganistani keskvõimus lokkav korruptsioon, eriti siseministeeriumis ja politseis, sest see on paralüseerinud kogu oopiumi tootmise vastu võitlemise poliitika. Teiseks, üles otsida, kinni võtta ja kohtusse anda tuleb need umbes 30 uimastikaubitsejat, kes on nimetatud ÜRO ja Maailmapanga 2006. aasta aruandes, et sellele mõrvarlikule kaubandusele saaks lõpu teha. Kolmandaks, NATO peab toetama Afganistani operatsioone selle kaubanduse vastu võitlemisel ja hävitama laboratooriume ja ladusid ja ennetama uimastite vedu. Neljandaks, moonide hävitamise tegevused tuleb viia läbi hoolikalt ja valikuliselt ja keskendada valdkondadesse, kus talunikel on tegelikud alternatiivid.

See toob meid raportööri kokkuleppe punktideni. Me oleme kõik vastu moonikasvatuste valimatule suitsutamisele, mida USA propageerib, mis lihtsalt kergitaks Talibani reitingut, heroiini tootmist oluliselt vähendamata.

Viimaks, Afganistani uimastiprobleemiga tegelemise meetmetepaketi raames väärib tähelepanu raportööri ettepanek viia läbi pilootprojekt oopiumipõhiste valuvaigistite kohta. Ennekõike püütakse selle raportiga julgustada nõukogu olema Afganistanis heroiinitootmise vastases võitluses loov ja julge. Sellele probleemile ei ole lihtsaid lahendusi, kuid me teame, et terrorismi ja vägivaldse kultuurivaenulikkusega, mida Taliban ja Al-Quaeda propageerivad, on võimalik võidelda vaid siis, kui Afganistan uimastite haardest vabaneb.

Ma juba hakkan lõpetama, hr juhataja. Seda raportit tuleks võtta kiireloomulise üleskutsena liikmesriikidele mitte säästa jõupingutusi selle riigi poliitilises ja majanduslikus ülesehituses, mida on nii laastavalt mõjutanud verised konfliktid ja mis on nii oluline piirkondliku ja globaalse julgeoleku mõistes.

  Marios Matsakis (ALDE). - Proua juhataja, ma räägin selles küsimuses isiklikust seisukohast, mitte oma fraktsiooni nimel.

Ebaseadusliku oopiumi tootmine Afganistanis on õitsenud alates USA ja liitlasvägede saabumisest sinna riiki. Seda vaatamata erinevate uimastitootmise vastaste asutuste loomisele ja narkovastastele programmidele, mis kasutavad mõnikord suuri summasid ELi maksumaksjate raha.

Isegi pimedale on selge, et Afganistani inimesed jätkavad oopiumi tootmist igal juhul. Põhjus selleks on üsna lihtne. Narkootikumidevastased agentuurid maailmas kasvavad suuruse, arvu ja ekspertide arvu poolest ning teevad oma tööd tõhusamalt. Seega õnnestub neil konfiskeerida suurem kogus uimasteid. Arvestades et uimastisõltlaste nõudlus jääb samaks ja et kuritegelikud uimastikaubitsejad jätkavad tohutute kasumite teenimist ebaseaduslikust oopiumi tarnimisest haigetele inimestele, opiaatide hind tõuseb ja oopiumiga kaubitsemisest saadav kasum tõuseb.

Seega järgivad Afganistani inimesed lihtsalt vabaturumajanduse aluspõhimõtteid. Nad suurendavad toodangut, et täita ebaseaduslikku nõudlust ja suurendada oma kasumit. Seega on täiesti ekslik arvata, et rohkemate oopiumi kontrollimise programmide rahastamisel Afganistanis oluline mõju oleks.

Ainus viis oopiumi tootmisega Afganistanis, ja ka mujal, tõhusalt võidelda on võidelda uimastiprobleemiga globaalselt. Ainuke mõistlik moodus seda teha on uimastid seadustada ja tunnistada, et uimastisõltlased ei ole kurjategijad, vaid haiged inimesed, kes vajavad abi.

Kui nendele sõltlastele pakutaks terapeutilisi uimasteid kontrollitud ravikeskkonnas, oleks palju parem võimalus tõsiseid kõrvalnähte vältida ja ka võimalus võõrutusraviks. Samas kaoks uimastikaubandusega kaasnev tohutu kuritegevus ja poleks vaja enam ühtki uimastite vastu võitlemise politseiasutust, mis tooks kaasa märkimisväärse eelarve kokkuhoiu.

Selle aluseks olev loogika on nii lihtne, kuid poliitikutel maailmas on raskusi selle nägemisega.

  Salvatore Tatarella, fraktsiooni UEN nimel. – (IT) Proua juhataja, daamid ja härrad, Franco Cappato raportis käsitletud teema on väga delikaatne ja nõuab hoolikat hindamist Euroopa Parlamendis, et mitte esitada ekslikke ja hävitavaid lahendusi, st selle aluseks peavad olema head kavatsused.

Tahaksin rõhutada kaht punkti. Esiteks, oopiumi ja selle derivaatide tootmise suurendamine võiks olla kompromiss riigi ülesehitamises ja juba niigi raskel õigusriigi stabiliseerimise teel selles õnnetus piirkonnas. Teiseks, oopiumi tootmisega – selle aasta kasv on 30% suurem – ei ole kaasnenud piisavat uimastitevastast strateegiat.

Nendel põhjustel arvan, et raportis esitatud ettepanek on täiesti vastuvõetamatu ja rõhutaksin, et:

1. Afganistanis juba toodetakse vajalik kogus morfiini erilitsentside alusel Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni uimastiagentuuri ja Afganistani uimastivastase võitluse ministeeriumi järelevalve all.

2. Rahvusvaheline Narkootikumide Kontrollinõukogu on seisukohal, et juba praegu on maailmas raviotstarbeliste opiaatide üleküllus.

3. Suuremahuline seaduslik morfiini tootmine võib tuua kaasa uimastite tootmise kasvu, mis rahuldaks maailmaturu nõudluse uimastite järele. Kui uimastid on odavalt turule paisatud, on need kättesaadavad kõigile.

Me peaksime hoopis olema uimastite vastu – alati ja kõigil juhtudel ja kõigi vahenditega – alates tootmisest kuni kaubanduse ja ebaseadusliku levitamiseni. Nõudlust tuleks piirata väärtustepõhise poliitika ja pideva, laialdase ennetustöö ja teavituskampaaniatega, eriti noorte hulgas.

Sellises riigis nagu Afganistan, arvestades seal praegu valitsevaid tingimusi, võib käesoleva raportiga välja pakutud lahendust käsitleda allaandmise ja kaotusena, samuti võib see nurjata rahvusvahelise kogukonna, Euroopa Liidu, ÜRO ja ülesehitusameti jõupingutused Afganistanis, kes soovivad asendada oopiumiistandused muude viljadega, millele antakse rahalist toetust.

Viimaks tahaksin lihtsalt mainida, et Rahvusvaheline Narkootikumide Kontrollinõukogu on heaks kiitnud Afganistani valitsuse otsuse lükata tagasi ettepanek seadustada ebaseaduslik oopiumimooni kasvatamine ja kordab oma lubadust täita rahvusvahelise lepingu kohustusi.

  Raül Romeva i Rueda, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (ES) Proua juhataja, tahan kõigepealt rõhutada, et see raport on äärmiselt oluline, õigeaegne ja julge. Kaks hädaolukorda, millele selles viidatakse, väärivad mõlemad poliitilist tähelepanu ja poliitilist reaktsiooni, mida nad selgelt ei ole veel saanud.

Kui julgeolekuolukord ja olukord oopiumi tootmisega Afganistanis on järjest murettekitavamad, on valuvaigistite pakkumise vajadus globaalselt üks meie aja suuremaid humanitaarkriise, mida kahjuks ka pea kõige rohkem ignoreeritakse.

Raportöör Franco Cappatol ei olnud selle raportiga kerge ja seda märkimisväärsem on tulemus ja ma kordan veelkord enda ja oma fraktsiooni toetust. Nagu ta ise ütles, kuigi side nende kahe olukorra vahel ei ole lihtne ega tingimata otsene, on meie kohustus poliitikutena analüüsida keerulisi reaalsusi, et leida keerulistele probleemidele keerulisi lahendusi. See ongi täpselt see, mida raportis tehakse.

Mis puutub julgeolekuolukorda Afganistanis, ei ole kahtlustki, et see peab olema prioriteet, kui me tahame edaspidi ülesehitus- ja arenguprogramme ellu viia. Probleemiks on siiski see, et teatud relvarühmitused saavad oma vahendid just sellest, et oopiumi tootmises puudub regulatsioon. Me teame ka seda, et ebaseaduslik oopiumi kasvatamine ja kaubandus moodustab 40 % Afganistani sisemajanduse kogutoodangust.

Selle olukorra valguses arvan, et on asjakohane vähemalt uurida ja võtta arvesse algatusi, näiteks Senlise nõukogu algatust, milles pakuti välja süsteem legaliseerida oopiumikasvatus Afganistanis meditsiinilistel eesmärkidel. See keskenduks peamiselt valuvaigistite (näiteks morfiini ja kodeiini) tootmisele, mida on võimalik müüa ka teistesse riikidesse, kus sooduskaubanduse kokkulepete tõttu ei ole praegu üldse juurdepääsu või on minimaalne juurdepääs seda tüüpi olulistele ravimitele.

On kahju, et sellel ettepanekul ei ole praegu ega tegelikult komisjoni ja Afganistani valitsuse enda tugevamat toetust. Veelgi murettekitavam on asjaolu, et alternatiividena pealesurutud meetmed tähendavad tihti keemilist hävitamist, mida on korduvalt ja korduvalt rõhutanud USA ametivõimud. Kui see meede ellu viidaks, annaks see Talibanile uue argumendi oma seisukohtade kaitsmiseks ja tooks kõige tõenäolisemalt kaasa talunike kogukondade muutumise mässuliste laagriteks.

Sellel oleksid ka väga tõsised tervishoiu- ja keskkonnaalased mõjud. Algusest peale on selge, et õhust pritsimine, mida nähtavasti Afganistani jaoks välja pakutakse, tähendab pritsitavate piirkondade ja ümberkaudsete piirkondade inimeste mürgitamist. Seda oli näha aasta alguses, kui sama meetodit kasutati Colombias kokataimede fumigeerimiseks Ecuadori piiri lähedal ning Ecuador esitas selle kohta kaebuse Haagi.

Ma ei ole ekspert ja kahtlemata on see keemiline küsimus märksa keerulisem, kuid ma usun, et siinkohal tasuks meenutada napalmi ja vaesestatud uraani põhjustatud katastroofe. See ei tohi kolmandat korda korduda ja ma loodan, et me seda ei tee.

  Miroslav Mikolášik (PPE-DE). – (SK) Oopiumi kasvatamist tuleb kontrollida. Kogu rahvusvaheline kogukond peab palju rohkem pöörama tähelepanu oopiumi kasvatamise kontrollimisele igal pool maailmas. ÜRO ja ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogu (ECOSOC) ja ka Maailma Tervishoiuorganisatsiooni jõupingutused opiaatide kasutamise reguleerimiseks valuvaigistitena on vajalikud, kuid ikkagi ebapiisavad. Samal ajal ei tohi rahvusvaheline kogukond lubada opiaatide piiramatut kasutamist ja väärkasutamist uimastisõltlaste käes.

Minu arvates on meie kohus mitte alla anda selles võitluses raskete uimaastite väärkasutuse vastu võitlemisel, mis täiesti selgelt hävitavad nende kasutajate elud. Samuti ei toeta ma arvamust, et ühiskond peaks sõltlastele uimastid kätte andma, selle asemel, et püüda neid harida ja reaalsusesse tagasi tuua. Mida Cappato raport täpselt taotleb? Ühe arvamuse kohaselt on või saab olema lähitulevikus rahvusvahelises kogukonnas opiaatide puudus ja seepärast on vajalik teatud tingimustel seda uimastit Afganistanist osta.

On tõsi, et opiaate on vaja erinevate haiguste ravimisel, operatsioonijärgsel valu vaigistamisel ja, mis mitte kõige vähem oluline, pahaloomuliste haigustega inimeste ravis. Selles teoorias on siiski fundamentaalsed puudused, mida ei saa praeguses olukorras ignoreerida. Esiteks, praegune poliitiline olukord Afganistanis on ebastabiilne. Afganistanis tuleb võidelda ühe käega Talibaniga ja teise käega oopiumi musta turuga. Sellel mustal turul on otsustav mõju mitte üksnes Afganistani majandusele, vaid ka Afganistani poliitikale ja välissuhetele. Mul on selle pärast tõsised kahtlused ja mure ning ma seletan kohe, miks minu hinnangul see lähenemisviis ei saa toimida. Seadusliku moonikasvatuse projektid oopiumi tootmise eesmärgil ei toimi, sest Rahvusvaheline Narkootikumide Kontrollinõukogu saab kehtestada sanktsioone vaid tagantjärele, kuid osa riigi moonisaagist läheb mustale turule.

Rahvusvaheline nõudlus on pidev. Afganistani valitsus ei ole võimeline toimima oopiumitaimede haldajana. On selge, et sellistes tingimustes jääb valitsus võitluses uimastikaubitsejatega alla. Konkurents kergitab oopiumi hinda ja seaduslikult mooni kasvatanud talunikud pöörduvad mustale turule. Peale selle (ja see on väga oluline) ei ole Afganistani hinnad konkurentsivõimelised võrreldes Austraaliaga, kus kilo morfiini maksab 56 USA dollarit, Indias 159 USA dollarit või Türgis 250 USA dollarit. Afganistanis võib hind tõusta kuni 450 USA dollarini kilo kohta.

Mis puutub kasutamisse meditsiinilisel otstarbel, siis kui Afganistani oopiumit peaks kasutatama ravimites, oleks see lihtsalt järjekordne täiendus üleküllastunud turule selles valdkonnas. Ma juba hakkan lõpetama, proua juhataja. Mina olen vastu igasugusele ELi ja liikmesriikide toetusele Afganistani moonikasvatusele vähemalt neljal põhjusel: ebapiisav infrastruktuur, majandusliku konkurentsi puudumine, tohutu laienemine vales suunas ja, viimaks, praegu ei ole maailmaturul opiaatide puudust.

  Józef Pinior (PSE). – (PL) Proua juhataja, volinik, tahaksin alustada tänusõnadega Franco Cappatole raportiga tehtud töö eest. Raport kujutas suurt väljakutset, sest püüab vastata ühele kõige raskemale probleemile kaasaegses maailmas.

Oopiumi tootmine Afganistanis kasvab aasta-aastalt. Viimase aastaaruande kohaselt on oopiumi tootmine võrreldes kahe aasta taguse ajaga kahekordistunud. Praktikas on Afganistanil praegu monopol maailma ühe surmavama uimasti pakkumisel. Afganistan toodab 93 % maailma opiaatidest. Meie president on üks nendest, kes usub, et Afganistani saatus on meie ühine mure. Afganistani rahva kangelaslik võitlus Külma Sõja perioodil aitas kaasa vabaduseidee levimisele kaasaegses maailmas ja Raudse Eesriide langemisele Euroopas. Euroopa Liidul on nüüd auvõlg anda Afganistanile sõjalist, haldusalast ja majanduslikku abi.

See hõlmab ka abi uimastite vastases võitluses Afganistanis. Tuleb meeles pidada, et Afgaani kasvatajate peamine stiimul opiaatide kasvatamisel on rahaline kasu. Seda tuleb meeles pidada probleemi lahendamisele suunatud Euroopa programmi koostamisel. Seepärast tahtsin ma eriti Franco Cappatot kiita julgete ettepanekute eest, mida ta raportis teeb. Nendest võib kõnealuse olukorra lahendamisel tõepoolest kasu olla.

Üks ettepanekutest on abi pakkumine teadusalase pilootprojekti kaudu moonide tootmiseks meditsiinilisel eesmärgil, mis võimaldaks täiendavalt uurida, mil määral litsentside andmine võiks aidata kaasa vaesuse vähendamisele, maapiirkondade majanduse mitmekesistamisele, üldisele arengule ja turvalisuse kasvule. Ühesõnaga – see ei ole moraalilugemine, vaid Euroopa Liidu tõhus panus selle probleemi lahendamisse Afganistanis.

  Horia-Victor Toma (ALDE). - (RO) ÜRO kuritegevuse ja uimastite vastu võitlemise agentuuri 2007. aasta Afganistani oopiumi uuringu kohaselt ulatus oopiumi tootmine rekordilise 8200 tonnini, mis moodustas 93 % maailma opiaatide toodangust. Seega moodustas 40 % Afganistani sisetoodangust oopiumi tootmine ja ebaseaduslik kaubandus, millesse oli kaasatud 2,9 miljonit inimest. Vaatamata sellele tarbib 80 % maailmas seaduslikult saada olevatest oopiumi derivaatidest vaid 10 riiki, samas kui enam kui 150 riigis on leitud tõsiseid puudusi ravis, mille on põhjustanud ebaseaduslik oopiumikaubandus.

Peame rõhutama, et Talibani ja terroristlike rühmituste peamine rahastamisallikas on ebaseaduslik uimastikaubandus. Peale selle kasutavad hõimujuhid ja sõjapealikud uimastite hävitamiseks mõeldud meetmeid, mida rahastab rahvusvaheline kogukond, oma kasu saamise eesmärgil ja konkurentsi kõrvaldamiseks. Tuginedes sellele, mida senini on öeldud, olen veendunud, et strateegiline ja tasakaalustatud lähenemine oopiumi tootmise vähendamise ja kontrollimise protsessile peab sisaldama sotsiaalseid ja majanduslikke alternatiive, mis aitaksid kaasa õigusriigi ja demokraatlike institutsioonide loomisele Afganistanis. Seepärast võikski selline meede olla üks lahendus terrorismi ennetamiseks ja hävitamiseks.

Proua juhataja, olen arvamusel, et uimastite vastu võitlemise kava Afganistanis, mis koosneb oopiumi koguste kontrollimisest nende kasutamise kaudu valuvaigistite ja muude derivaatide tootmiseks, võib olla üks, kuid mitte ainuke, alternatiivne lahendus ja vahend moonikasvatuse tava vähendamiseks.

  Ryszard Czarnecki (UEN). – (PL) Proua juhataja, tahaksin alustada tänusõnadega volinik Ferrero-Waldnerile Altenburgi poistekoori väljapaistva esinemise eest. See avaldas mulle suurt muljet.

Nüüd pean pöörduma vähem meldivate teemade juurde, nimelt Cappato raporti juurde. Parlamendiliikmed, kes enne sõna võtsid, tsiteerisid järjekindlalt 40 % näitajat SKT-st, sest sellise osakaalu Afganistani SKTst moodustab väidetavat uimastite tootmine. See arvuga ollakse nõus, kuid ma tahaksin rõhutada, et aasta tagasi väitsid meie Afganistani esindajad parlamendi väliskomisjoni ees midagi muud. Nemad väitsid, et SKT osakaal on üle 50 %, mis on isegi kõrgem. Ma ei taha eriti hakata näiteid tooma, kuid ligikaudu 10 % Afganistani elanikkonnast elatub uimastite tootmisest. Me peaksime tunnistama ka seda, et sõdurid rahvusvaheliste üksuste sõdurid on selle kaubandusega seotud, nagu kas seal riigis viibivad ameeriklased.

Minu hinnangul on see riskantne ettepanek, kuigi ma muidugi saan aru, et sellel on teatud olemuslikud eelised. Olen siiski kindlalt veendunud, et ettepaneku tulemusel valmib uimastikaubanduse õigusakt, mitte ravimiabi õigusakt.

  Vittorio Agnoletto (GUE/NGL). – (IT) Proua juhataja, daamid ja härrad, siin ei ole küsimus mitte üksnes nentimises, et 92 % maailma oopiumist toodetakse Afganistanis, vaid kasvava suundumuse märkimises: ÜRO uimastiagentuuri andmetel pandi 2001. aastal 8000 hektarit oopiumi alla, samas kui 2006. aastal oli see 165 000 hektarit; 2001. aastal lõigati 185 tonni, 2006. aastal 6100.

See tähendab ilmselgelt, et praegune strateegia saagi hävitamisele fumigeerimise teel ei lahenda midagi. Pigem on sellel sotsiaalsed tagajärjed, mille tulemusel oopiumitootmine hakkab pidevalt tõusma. Hävitatakse muid vilju peale oopiumimoonide, nii et talunikud muutuvad veelgi vaesemaks ja lõpetavad uimastikaubitsejate, nimelt Talibani ja mugavalt valitsuses istuvate sõjapealike, kätes.

Seepärast on eesmärk toetada talunikke esialgu vähemalt samas summas nagu nad praegu saavad, mis vabastaks nad uimastikaubitsejate haardest. See kava ei lahenda muidugi probleemi, kuid keegi ei väidagi, et see lahendab. Me räägime eksperimendist teatud piirkonnas, ja teisiti ei saakski see olla sõja küüsis riigis, kus maad kontrollivad rivaalitsevad ängid. Sellegipoolest on see samm edasi selles mõttes, et vähemalt pool sellest oopiumist ei saa heroiiniks, vaid morfiiniks. Mina usun, et see on kasulik Läänele ja kogu maailmale.

Peale selle arvan ma, et me peame selgitama seda, et juba praegu on olemas säte morfiini tootmise kohta. Ma ei ole teadlik, volinik, et kõik need probleemid Indias ja Türgis eksisteerivad; kui nii, on vaja määrust. Meie ees olevas resolutsioonis nähakse siiski ette regulatiivne roll rahvusvahelistele organitele – mitte kogu Afganistanis, mis on praegu haldamatu, vaid väga piiratud alal.

Lisaks väidavad rahvusvahelised meditsiiniühingud, et täna on ikka veel vajadus morfiini järele, mitte ainult maailma lõunaosas, vaid paradoksaalselt ka Põhjas. Seda tuleb loomulikult müüa ametlike hindadega, kuid tegemist on valuvaigistiga ja minu arvates on kõigil õigus seda saada, ka Aafrika inimestel ja vaestel inimestel. Kui me räägime kuludest, siis on kahtlemata odavam võtta sedasorti meetmeid ja kontrollida morfiini hinda, kui otsustada saak hävitada kasutades olemasolevaid meetodeid, mis ei vii meid kuskile.

Üks viimane tähelepanek: ma tervitan asjaolu, et see on olnud pragmaatiline arutelu, mitte vaidlus uimastite liberaliseerimise või legaliseerimise ja keelustamise vahel. Me püüame võtta praktilisi, pragmaatilisi samme osa Afgaani rahvastiku aitamiseks.

  Charles Tannock (PPE-DE). - Proua juhataja, on oluline, et oopiumist saadud ained, näiteks diamorfiin (tuntud ka heroiini nime all), oleksid meditsiinilistel eesmärkidel kättesaadavad, eriti valu vaigistamiseks, aga moonikasvatus annab Talibani terroristidele 20–40 % nende vahenditest, mis aitab kaasa NATO sõdurite tapmisele. Kahetsusväärselt kasvas Afganistani oopiumitootmine sel aastal 34 % ja moodustab globaalsest pakkumisest üle 90 %.

Minu riigist, Ühendkuningriigist, pärit väed juhivad Talibani vastast võilust NATO-juhitud rahvusvaheliste julgeoleku abijõudude (ISAF) raames. Neil ei ole mandaati ega inimesi suuremahulise moonikasvatuse meditsiiniprojekti patrullimiseks või saagi hävitamiseks, kui selleni peaks minema. Ilma osaajaga turuaednikeks hakkamatagi on neil piisavalt tegemist juba kuulide eest kõrvale hoidmisega.

Samas saan ma arstina teatud määral aru Briti Arstide Liidu väidetest, kes ei toeta moonide kasvatamist rangelt piiratud järelevalve tingimustes, et tagada valuvaigistite pakkumine. Minu kolleeg parlamendisaadik Tobias Ellwood Ühendkuningriigi parlamendist on teinud palju, et töötada välja kava, kuidas saaks 60 aasta jooksul vähehaaval asendada moonitaimed Afganistanis kaubaliste kultuuridega ja muuta oopiumitootmine tootmiseks meditsiinilisel otstarbel.

Seepärast peaksime vähemalt kaaluma ideed väga piiratud litsentseerimiskava kohta, pidades silmas ohtu, et seda kasutab ebaseaduslikel eesmärkidel ära Taliban. Igasugune proovimine peab kahtlemata piirduma väga piiratud alaga. Toimimiseks peaks sellel olema erinevate partnerorganisatsioonide toetus. Kindlasti ei saa me suunata oma vapraid vägesid kõrvale nende oluliselt ülesandelt võidelda terrorismiga, kuid sel võib olla üldiseid kasulikke mõjusid.

ELi–Afganistani abi küsimuses on meil Afganistani infrastruktuuri ülesehitamisel ja korruptsiooniga võitlemisel ELi poolt vaja palju koordineeritumat lähenemist või muidu Taliban tõepoolest saabki ülemvõimu, sest meie suudame Talibani ohjata ainult riigi lõunaosas.

Lääs peab nägema Afganistani tegelikkust. Rahvusvahelised organisatsioonid ei koordineeri oma tegevusi korralikult. Afganistani valitsuses vohav korruptsioon tähendab, et provintsid kaotavad kannatuse president Karzai valitsuse vastu Kabulis.

Praegune tsentraliseeritud valitsuse mudel ei sobi huvide ja rahvusrühmade paljususega riigis, kus ei ole kunagi olnud tugeva keskvõimu traditsiooni. Provintsidele ei anta praegu tegevusrahastamist Kabulist teistsuguste eesmärkide edendamiseks. Praegu ei järgita ühtki pikaajalist majanduskava, et kasutada külluslikku veevaru, millest 92 % – häbiväärselt ja naeruväärselt – voolab riigist välja. Tammide ja niisutussüsteemide ehitamine võimaldaks kasvatada tootmiseks vajalikul tasemel puu- ja köögivilju.

Afganistan oli kunagi kuulus oma granaatõunte poolest, mis on praegu ökotoitude lobistide seas väga populaarne. Väga vajaliku raudteesüsteemi ehitamine aitaks transportida neid kaupu rahvusvahelisele turule.

Kui seda riiki tahetakse päästa poliitilisest ja majanduslikust katastroofist, tuleb viivitamata väga palju ära teha, proua volinik.

  Richard Howitt (PSE). - Proua juhataja, inimesena, kes on pikalt olnud vastu uimastite hävitamise fumigatsiooni abil, mis on ebaefektiivne, tihti vastupidise mõjuga ja alati kahjulike kõrvalmõjudega inimtervisele, on mul kahju, et resolutsioonis on see seisukoht pandud kokku minu arvates eksliku püüdega julgustada seaduslikku oopiumitootmist Afganistanis. Selles resolutsioonis tsiteeritakse Senlise nõukogu aruannet, milles on ettepanek tekitada globaalne mooni puudus; kuid siin ei ole tegemist mooniga, vaid hämamisega. Rahvusvaheline Narkootikumide Kontrollinõukogu raporteerib ebaseaduslike opiaatide kahe aasta nõudluse olemasolust, samas kui Londonis paiknev Johnson Matthey, maailma suurim morfiinitootja, hindab maailmas ülejäägiks enam kui 250 tonni.

Volinikul on õigus, kui ta väidab, et tingimused Afganistanis ei võimaldaks Afgaani talunikel sellest kasu saada. See on vaid üks paljudest kunstlikest eeldustest resolutsiooni projektis. Oopiumimooni kasvatatakse vähem kui 4 %-l põllumajandusmaast. Seaduslik kasvatamine lisanduks ebaseaduslikule kasvatamisele, mitte ei asendaks seda. Sõltumatu Asia Foundationi uuringu kohaselt on 80 % Afganistani inimestest selle uimastikaubanduse vastu. Afganistani valitsus on selle vastu, president Karzai nimetab oopiumit „inimkonna vaenlaseks”. Vaid nädalaid enne mooni külvamise aega, saadaks see just vastupidise poliitilise signaali.

Mul on suur austus raportööri vastu, aga selles küsimuse, ma kardan, et parlament jaguneb eri leerideks. Meditsiiniline moon on veetlev väljend, kuid tegelikkus on see, et oopiumiga rahastatakse Afganistanis vägivalda ja ebastabiilsust. Sobivam väljend oleks korruptsiooni- ja terrorismimoon.

  Bogdan Golik (PSE). – (PL) Hr juhataja, volinik, tahaksin väljendada oma toetust ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi soovitus nõukogule oopiumi tootmise kohta meditsiiniliseks otstarbeks Afganistanis. Samuti tahaksin õnnitleda raportööri tema julguse eest. Ebaseadusliku uimastikaubanduse vastu võitlemine on üks peamisi globaalseid väljakutseid kaasaegses maailmas. Euroopa Liit peaks korraldama oma tegevused nii, et ühest küljest püüda tõhusalt uimasteid kontrollida ja vähendada uimastite pakkumist maailmas ja teisest küljest suurendada valuvaigistite kättesaadavust ja alandada nende hindu.

Oopiumitootmise legaliseerimine kasutamiseks rahvusvahelise farmaatsiatööstuses võib väga hästi olla hea võimalus eespoolnimetatud eesmärkide saavutamiseks. Türgi ja Austraalia eeskujul võiks ka Afganistanis anda välja litsentse moonide kasvatamiseks, et valmistada selliseid valuvaigisteid nagu morfiin või kodeiin. Kui litsentseerimisega edasi minna, siis tuleb arvestada konkreetsete Afganistanis valitsevate oludega.

Afganistan on peamine opiaatide tootmiseks vajaliku toorainega varustaja maailmas. Oopiumi kasvatamine ja sellega kauplemine on saanud Afganistanis oluliseks SKT kasvu teguriks, piiriülese kaubanduse aluseks, peamiseks sissetulekuallikaks kasvatajate jaoks ja suurema osa ühiskonna jaoks ainukeseks mooduseks, et saada maad, tööd ja krediiti. Moonikasvatuse legaliseerimine Afganistanis on mõttekas üksnes õigetes tingimustes. Kui riigi valitsusasutused tahavad tagada tõhusa kontrolli oopiumitootmise protsessi üle, peab julgeolekuolukord riigis paranema ja riik peab muutuma poliitiliselt stabiilsemaks. Demokraatia peab hakkama tõhusal moel toimima ja talunikele tuleb teha kättesaadavaks riigilaenud. Peale selle tuleb reguleerida majandustegevust.

  Inger Segelström (PSE). - (SV) Proua juhataja, tahaksin kõigepealt tänada Marco Cappatot huvitava raporti eest. Mina olen LIBE komisjonis vastutav uimastiprogrammi pikaajalise eelarve eest. Selles komisjonis püüame teha praktilist tööd selles suunas, kuidas vähendada ELis kahjulikku uimastite kasutamist ja pakkumist. Seepärast arvan, et Afganistani teemaline arutelu on võtmetähtsusega, sest sealt pärineb enamus heroiini (93 %), mis meie noori tänavatel tapab. Kui on võimalik korraldada osade talunike kontroll ja tootmine ELi ja ÜRO järelevalve all ümber oopiumi tootmiseks meditsiinilistel eesmärkidel, siis öelgem sellele projektile „jah”! Seda ütlen mina, rootslane, kus meil on väga ranged uimastivastased programmid ja uimastipoliitika. Kahjuks ma ei arva, et sellest piisab, kuid me peame muidugi vaatama teisi võimalusi, näiteks energia tootmist. Talunikel on vaja tööd ja elatusallikat ja meil Euroopa Parlamendis tuleb võtta vastutus ja nõuda rohkem tegutsemist. Ma asendaksime 40 % RKTst ja me peame selle eest vastutuse võtma! Mis puutub lõike 1 punkti a, milles kutsutakse nõukogu üles olema vastu fumigatsiooni kasutamisele mooni hävitamiseks, siis mina jään eriarvamusele. Ma arvan, et me peame seda vaatama ka selleks, et murda tupikseis, kuhu me praegu oleme sattunud ja kus midagi ei juhtu. Lõpetuseks, mõni sõna ületootmise kohta. See ei tähenda, et maailma vaeste, naiste ja laste, hulgas oleks vajadus valuvaigistite järele kasvanud. Meiega ELis võrreldes kasutavad nad väga vähe valuvaigisteid. Nii et meil tuleks vaadata seda globaalselt ja leida ELis ja ÜROs konstruktiivseid lahendusi koos Afganistaniga, et toetada rahu ja demokraatiat ja võidelda terrorismi ja uimastite vastu. Tänan.

  Marco Cappato (ALDE). – (IT) Proua juhataja, daamid ja härrad, ma tahaksin öelda midagi ka nõudluse ja midagi pakkumise poole kohta.

Nõudluse poole pealt tõstatasid juba lahkunud Salvatore Tatarella ja Richard Howitt ületootmise küsimuse – praegu on oopiumi pakkumine tegelikult suurem kui nõudlus. Nii see on, kuid ainult praegusel nõudluse tasemel.

Raportis aga püütakse käsitleda potentsiaalset nõudlust. Ligikaudu 80 %-l maailma elanikkonnast ei ole mingit juurdepääsu valuvaigistitele, isegi kõige tavapärasemate operatsioonide, nagu amputeerimise või vähihaigete hooldamise jaoks. See on see, millest me räägime ja osaline vastutus valuvaigistite propageerimise globaalse poliitika puudumise eest lasub ÜRO Rahvusvahelise Narkootikumide Kontrollinõukogul.

Pakkumise poolel võtaksin vabaduse öelda volinikule, et see kavandatav pilootprojekt võtaks tõesti maksumaksja raha ja vahendeid. Nii see on, kuid praegune poliitika on maksumaksja rahas tohutult kallis.

Seepärast ongi probleem lihtne. Mida me palume teil kontrollida, on see, kas raskem ja kallim on minna kohale ja vägisi taimed üles juurida ühes piirkonnas, kust kasvatus siis tõenäoliselt kõrvalpiirkonda viidaks, või osta see saak kokku ja töödelda see saak koha peal ümber, rahvusvahelise kogukonna järelevalve all, et seda ei saaks kasutada heroiini valmistamiseks, vaid ravimite tootmiseks. Teine võimalus on minu arvates odavam, ka Euroopa kodanikele ja maksumaksjatele.

  Benita Ferrero-Waldner, volinik. − Proua juhataja, minu arvates oli see väga huvitav arutelu. Veelkord, ma hindan Marco Cappato julget ideed. Kuid veelkord, lubage mul vastu vaielda ja öelda, et, tõsi, et meie strateegia ei ole veel olnud edukas. Kuid nagu ma enne ütlesin, see ei ole üksnes uimastivastane strateegia; tegemist on väga keerulise olukorraga. Me oleme konfliktijärgses olukorras, kus kõik erinevad toimijad on kohal: NATO, Euroopa Liit ja ÜRO. Meil olid just kohtumised New Yorgis just selles küsimuses.

Nüüd lubage mul tulla tagasi uimastite küsimuse juurde. Probleeme on tõepoolest nii nõudluse kui pakkumise poolel. Rahvusvahelise Narkootikumide Kontrollinõukogu kohaselt ei ole praegu nõudlust täiendava seadusliku meditsiinilise oopiumi järele. Ja minu teada on praegu täielikult täidetud ka nõudlus maailmas ning Türgi ja India pidid oma tootmist 2005. ja 2006. aastal vähendama. Tagavarad olid nii suured, et nendest jätkuks kogu maailmale kaheks aastaks. Seda esiteks. Ma saan aru teie väitest, et võib-olla inimestel maailma eri paigus ei ole isegi juurdepääsu valuvaigistiteta meditsiiniteenustele. Ma saan sellest aru. Kuid see on teil kontekstist välja rebitud. Selline on täna reaalsus.

Pakkumise poolel, vaadakem veidi ka proportsioone. Afganistan on, nagu mõned kolleegid on öelnud, suurima oopiumi ja uimastite tootmise osakaaluga riik: 8200 tonni. Isegi kui seal lubataks toota seaduslikult, oleks see võimalus ainult väikese koguse jaoks, väga väikese koguse jaoks. Nii et isegi kui selline võimalus oleks, arvan ma, et see oleks vaid viis tonni oopiumi toodangust. Võrreldes 8200 tonni viie tonniga – see on köömes! Nii et te näete, et ei pakkumise poolel ega nõudluse poolel ei ole tegelikku tasakaalu.

Seepärast, vaatamata olukorra keerukusele, mina arvan, et teie idee on julge ja ma olen sama meelt. Kuid ma arvan, et Afganistanil ei pruugi sellest praeguses etapis kasu olla. Vastupidi – meie strateegia peaks olema kombinatsioon Afganistani pikaajalise arengu tagamisest ja talunikele moonikasvatuse alternatiivide pakkumisest, seda koos parema valitsemistavaga. Nii et keskmes oleks justiitsküsimused ja politsei – mida me püüame teha ja oleme alustanud tegelemist.

Me oleme olnud esirinnas ka maaeluarengu programmides ja seaduslike töökohtade loomisele kaasaaitamisel. Selle eesmärgi nimel toetab Euroopa Komisjon pakkumise kontrolli ja nõudluse vähendamise algatuste kaudu ja valitsemistava parandamise kaudu ka Afganistani riiklikku uimastite kontrolli strateegiat. Me oleme näiteks tänaseni toetanud avaliku korra sihtfondi 135 miljoni euroga ja järgmiseks kaheks aastaks on kavandatud summa 70 miljoni eurot.

Aga ma pean ka ütlema seda, et kuna me oleme keskendunud maaelu arengule, tervishoiule ja justiitsküsimustele ning politsei- ja õigusreformile kaasaaitamisele, lisaks alternatiivsele tootmisele, sest Euroopa Liit ja Euroopa Komisjon ei saa kõike Afganistanis ise teha. Seda tahaksin ma öelda lugupeetud parlamendiliikmele hr Tannockile, sest minu arvates pöördub ta ainult meie, Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu, poole, kuid seal on veel palju teisi olulisi toimijaid. Ma arvan, et me kõik peaksime end kokku võtma. Seda me püüamegi teha üha rohkem ja rohkem oma väga koordineeritud strateegia kaudu, mis muuhulgas käsitleb ka uimastite vastast võitlust. Kuid, veelkord, ma arvan, et äkki on liiga vara.

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub homme.