Istungi stenogramm

Kolmapäev, 24. oktoober 2007 - Strasbourg

1. Istungi algus

ISTUNGI JUHATAJA: HANS-GERT PÖTTERING
President

(Istung algas kell 9.00)

2. Fraktsioonide koosseis (vt protokoll)

3. Kirjalikud deklaratsioonid (esitamine) (vt protokoll)

4. Euroopa Liidu ja Türgi vahelised suhted (arutelu)

  President. − Järgmiseks päevakorrapunktiks on nõukogu ja komisjoni avaldused ELi-Türgi suhete kohta.

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. − (PT) Härra president, volinik, daamid ja härrad, eesistujariik sooviks esmalt tänada Euroopa Parlamenti ja eriti pr Oomen-Ruijtenit ELi-Türgi suhteid käsitleva resolutsiooni ettepaneku eest.

Eesistujariik tunnustab ning tervitab parlamendi aktiivset osalemist laienemisprotsessis, mis on konstruktiivseks panuseks üldisele arutelule laienemise ning eriti Türgi ühinemisprotsessi üle. Pole kahtlust, et iga arutelu pakub kasulikku võimalust Türgi ühinemisprotsessi kohta teadlikkuse tõstmiseks, kaasates sellesse protsessi liikmesriikide kodanikud ning Türgi ja toetades Türgi valitsust ühinemise teel.

Võin teile kinnitada, et me pöörame Euroopa Parlamendi seisukohtadele erilist tähelepanu. Paari päeva pärast esitab komisjon oma korrapärase eduaruande Türgi ühinemisprotsessi kohta. Nõukogu uurib ja hindab seda aruannet väga hoolikalt.

Vahepeal sooviksin ma lühidalt mainida Türgi ühinemisläbirääkimiste käesoleva etapi mõnda punkti. Oleme arvamusel, et hiljutised valimised Türgis demonstreerisid Türgi rahva demokraatia ja stabiilsuse (nii poliitilise kui majandusliku) ning edasimineku soovi.

Samuti tervitame viisi, kuidas valimised läbi viidi; kõrget valimisosalust ning uue Türgi parlamendi paremat representatiivsust. Eesistujariik jagab täiskogu vaateid ja muresid seoses Türgi reformiprotsessiga. Usume, et uus valitsus on legitiimsem ning selgema mandaadiga, mis peaks võimaldama edasiminekuks otsustavate sammude tegemist ning reformiprotsessi laiendamist Türgis.

On väga oluline, et uus valitsus annaks reformidele ja nende elluviimisele värske tõuke, keskendudes võtmevaldkondadele. Selles osas on ühinemispartnerlus – eriti selle lühiajalised prioriteedid – suure tähtsusega. Tuletaksin meelde, et ühinemispartnerlus on vaja saabuvate kuude jooksul läbi vaadata. Selles kontekstis rõhutaksin samuti vajadust pidada laialdast avalikku arutelu ja saavutada rahvuslik konsensus Türgi uue põhiseaduse suhtes.

Jagame teie vaateid reformide tähtsuse osas põhivabaduste ja inimõiguste üliolulises valdkonnas. Edasine reaalne progress on hädavajalik, eriti seoses sõnavabadusega, usuvabadusega, kultuuriõigustega ja naiste õigustega ning samuti piinamise ja väärkohtlemise vastase võitluse edasise tugevdamisega. Enamik neid eesmärke on ühinemispartnerluses sätestatud lühiajaliste prioriteetidena, mis Türgil tuleb täita.

Konkreetsemalt sõnavabaduse valdkonnas on kahetsusväärne, et hoolimata laialdasest avalikust arutelust sel teemal on edasiminek kasin, ning oleme mures kasvava enese-tsensuurini viiva rahvusluse pärast. Usume jätkuvalt kindlalt, et Türgi karistusseadustiku artikkel 301 nagu ka teised ähmaselt sõnastatud artiklid, on vaja kaotada või oluliselt muuta, et sõnavabadus tagada. Edasiminek selles valdkonnas on ühinemisläbirääkimiste üldiseks edenemiseks üliolulise tähtsusega.

Eriti selle aasta alguses aset leidnud traagiliste intsidentide järgselt on usuvabaduse alal tõeline progress ülimalt vajalik. Selliste õigusaktide vastuvõtmist, mis käsitleks laialdaselt kõiki probleeme, millega mitte-moslemi kogukonnad silmitsi on (nagu näiteks õiguslik staatus, omandi registreerimine ning vaimulike koolitamine), et tagada religioosne mitmekesisus kooskõlas Euroopa standarditega, oodatakse juba ammu.

Sihtasutusi käsitlev seadus oleks selles osas positiivne esimene samm ning pärast vastuvõtmist ja elluviimist hinnatakse seda hoolikalt. Hiljutine kõrgeima astme kohtu otsus oikumeenilise patriarhaadi osas on samuti mureküsimuseks.

Jagame teie vaateid seoses tsiviil-sõjaliste suhetega. Hiljutised arengud – eriti enne valmiskampaaniat ja selle ajal – peegeldavad selles valdkonnas edasiste sammude vajadust, et relvajõud ei saaks kasutada poliitilist mõju.

Sarnaselt ELi liikmesriikide praktikaga tuleb kindlustada tsiviilühiskonna demokraatlik kontroll sõjaväe üle.

Seoses Kagu-Türgiga mõistame tugevalt hukka hiljutised terrorirünnakud Sirnaki provintsis. Samuti oleme hukka mõistnud teised Türgis toime pandud terroriaktid ning mõistame selliseid tegusid hukka ka tulevikus. Terroriakte ei saa kunagi õigustada. Tuletame selles osas meelde meie solidaarsust Türgi rahvaga. Teisest küljest ei tohiks terrorism panna meid unustama ülikiiret vajadust koheselt arendada ja rakendada laialdast strateegiat, mis tagaks Kagu-Türgi majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise arengu. See on keeruline valdkond, mida me osana käimasolevast reformiprotsessist tihedalt jälgime.

Türgi edusamme ühinemiseelses ettevalmistusprotsessis hinnatakse lisaks Kopenhaageni poliitiliste kriteeriumide täitmise jälgimisele ka läbirääkimisraamistikus selgelt sätestatud nõuetele vastavuse jälgimise kaudu. Selles osas, nagu nõukogu eelmise aasta detsembris kokku leppis, jälgitakse ja hinnatakse edasiminekut küsimustes, mis on sätestatud 21. septembri 2005 deklaratsioonis. Eriti hinnatakse Ankara lepingu lisaprotokolli täielikku ja mittediskrimineerivat rakendamist. Kahetsusväärselt ei ole siin edasiminekut toimunud.

Samuti rõhutaksin, et ühinemisprotsessi oluliseks komponendiks on kõigi liikmesriikide tunnustus ning seetõttu on ülioluline, et Euroopa Liit normaliseeriks suhted Türgi ja kõigi liikmesriikide vahel niipea kui võimalik.

Töö liidu standarditega ja liikmelisuse suhtes kehtivate nõuetega kooskõla kindlustamiseks on raske ja nõuab jätkuvaid pingutusi ja pühendumust. Peame Türgi ühinemisprotsessi eriliselt tähtsaks ning võin teile kinnitada, et Portugal eesistujariigina teeb kõik, et nende läbirääkimiste edenemist võimaldada.

Antud lubadusi tuleb täita. Reformiprotsessi alalhoidmine ning olemasolevate kohustuste täitmine viib Türgi ühinemisprotsessi edasi ennekõike Türgi kodanike hüvanguks. Sellegipoolest sõltub ühinemisprotsessi edasiminek põhiliselt ja peamiselt Türgi sooritusest.

  Olli Rehn, komisjoni liige. − Härra president, lubage mul esmalt õnnitleda pr Oomen-Ruijtenit tema tugeva raporti puhul ning projekti esitamise puhul, mis on nii karm kui õiglane.

Selle aasta algus koos tõsise põhiseadusliku kriisi ning tugevate poliitiliste pingetega oli Türgile äärmiselt raske periood. Hoolimata sellistest väljakutsetest, viidi täielikult demokraatlikke põhimõtteid austades ning väga kõrge kodanike osaluse tasemega läbi parlamendi- ja presidendivalimised.

Tulemuseks oli, et demokraatiale jäi viimane sõna. Uus Türgi parlament esindab suures osas Türgi poliitilist mitmekesisust ning nagu hr Lobo Antunes ütles, saab uus valitsus töötada nüüd stabiilse enamuse ja rahva laialdase mandaadi toetusel. Seega on tee edasi selles osas selge. Nüüd on saabunud aeg anda reformiprotsessile uus liikumiskiirus.

Seega jagab komisjon resolutsiooni projektist lähtuvat põhilähenemist, milleks on määratleda väljakutsed ning julgustada Türgit neid poliitilisi väljakutseid vastu võtma. See tähendab toetada uue Türgi valitsuse pühendumust reformipüüdluste tugevdamiseks ning julgustada seda pühendumust kiirelt ellu viima. See puudutab nii reformiprotsessi kui Ankara protokolli.

Komisjon tervitab fakti, et valitsus on asetanud põhiseaduse reformid oma päevakorras esikohale, eesmärgiga tugevdada demokraatiat ning laiendada põhivabadusi. Siiski ei tohiks selle tulemuseks olla täna ülikiirelt vajalike mis tahes reformide edasilükkamine, nimetagem näiteks Türgi karistusseadustiku kurikuulsa artikli 301 ja teiste sõnavabadusega seotud artiklite redigeerimist ning sihtasutusi käsitleva seaduse vastuvõtmist usuvabaduse kindlustamiseks.

Samuti on vaja edasisi pingutusi, et kindlustada demokraatia ülimuslikkus tsiviil-sõjalistes suhetes, et kaitsta naiste, laste ja ametiühingute õiguseid, et parandada kohtusüsteemi ning korruptsioonivastast võitlust.

Lubage mul öelda paar sõna seoses hiljutiste sündmustega ja praeguse olukorraga, mille osas me teeme väga tihedat koostööd eesistujariigiga ja hr Solanaga ning oleme arvestanud parlamendi seisukohtadega. Türgi on silmitsi jätkuvate piiriüleste terrorirünnakutega, mida paneb toime PKK (mis on ELi terroriorganisatsioonide nimekirjas). Euroopa Liit mõistab hukka kõik terrorirünnakud ning mõistab Türgi vajadust oma kodanikke kaitsta.

EL ja Türgi on mõlemad pühendunud Iraagi iseseisvusele, suveräänsusele, ühtsusele ja territoriaalsele terviklikkusele. Soovitame jätkuvalt tungivalt Türgil ja Iraagil lahendada see probleem asjakohaste ametiasutuste koostöö kaudu ning rahvusvahelist õigust austades. Hiljutine Türgi ja Iraagi vaheline kahepoolne leping, mis käsitleb terrorismivastast võitlust, annab selleks aluse.

Türgi ametiasutused püüavad oma pingutustesse kaasata mõistagi Ühendriike ja ka Iraagi ja Iraagi-Kurdi ametivõime, ning siin on hiljuti täheldatud teatavat edu. Eelmisel nädalal parlamendis vastu võetud resolutsiooni tuleks näha osana üleüldisest poliitilisest strateegiast.

Euroopa perspektiiv tundub olevat Türgi jaoks põhistiimul reformide läbiviimiseks riigis. Kooskõlas meie tingimusliku laienemispoliitika juhtpõhimõttega määrab ühinemisläbirääkimiste edenemise reformide elluviimine kohapeal.

Siiski, kui me soovime kasutada seda põhimõtet tõhusalt tõsise poliitilise mõjutusvahendina reformide julgustamiseks, peab ka Euroopa Liit ise oma lubadusest kinni pidama. Me peame sõna pidama – pacta sunt servanda.

Kõik liikmesriigid jätkavad Türgiga ühinemisläbirääkimiste toetamist ning liidu usaldusväärsuse jaoks on ülioluline, et protsess jätkuks 3. oktoobri 2005 läbirääkimisraamistiku ning nõukogu 11. detsembri 2006. aasta otsuse kohaselt. Need olid kõigi 27 liikmesriigi ühehäälsed otsused.

Seega peaksime avama edasised peatükid, kui need on tehniliselt valmis. Vähemalt kaks peatükki – tarbija- ja tervisekaitse ning üleeuroopalised võrgustikud – saaks saabuvatel nädalatel avada. Samuti julgustame Türgit töötama 13 peatüki suhtes juba määratletud sihttasemete saavutamise nimel, et selle peatüki saaks avada.

Ning kõige lõpuks kinnitan teile, et teie panust võetakse tulevases Türgi eduaruandes, mille komisjon 6. novembril vastu võtab, kohaselt arvesse.

  Ria Oomen-Ruijten, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (NL) Härra president, tänan nii nõukogu kui komisjoni lahkete sõnade eest. Tänane arutelu ning meie vastuvõetav resolutsioon on tõesti suunatud esmajärgus komisjonile, sest me kavatseme anda eduaruandele sisendi.

Siiski on need samuti suunatud nõukogule, mis saab eduaruande arutamise eesmärgil kokku detsembris. Mida me resolutsioonis teeme? Mida me tekstis ütleme? Me kirjeldame saavutatud edasiminekut ning kokkuleppeid. Samuti kirjeldame, kuidas on Türgi võetud kohustusest kinni pidanud.

Resolutsioon on seega kokkuvõte sellest, mis on saavutatud, kuid samuti sisaldab see igasuguseid asju, mida ei ole saavutatud. Härra president, samuti sisaldab see seda, mida me Türgi valitsuselt ootame, sest praegu on olemas võimalus anda reformiprotsessile uus tõuge.

Kolmas punkt, mida ma sooviksin teha: oleme püüdnud arutelu Türgiga süvendada ja laiendada. See tähendab seega, et ma palun pöörata tähelepanu sotsiaalse ühtekuuluvuse, logistika, transpordi ja energia valdkondadele.

Sõnavabadusele ja usuvabadusele on meie tekstis õigustatult antud prominentne koht. Põhiseadus, uus põhiseadus ei tohi saada vabanduseks, et mitte kaotada koheselt kõiki takistusi kõigi vajalike reformide, eriti artikliga 301 seotud reformide, elluviimiseks.

Teine punkt, mille ma sooviksin esile tuua, puudutab suhteid naaberriikidega. Head suhted naaberriikidega on absoluutselt vajalikud. Kui ma vaatan Türgit ja Armeeniat, see tähendab, et nende piirid on vaja avada. Kõik majandusblokaadid peavad lõppema. Veelgi enam – minu viimane märkus – kui inimesed ei tunnusta oma minevikku, puudub tulevik. Seega palun ma ka komisjonil Türgit ja Armeeniat selles küsimuses toetada.

Härra president, ma ei saa rohkemat öelda seoses PKKga, sest selle täiskogu reeglid ei anna mulle rohkem aega.

  Hannes Swoboda, fraktsiooni PSE nimel. – (DE) Härra president, esiteks sooviksin ma õnnitleda proua Oomen-Ruijtenit väga hea raporti puhul ning tänada teda suurepärase koostöö eest.

Raport sisaldab mitmeid sõnumeid ning kui ma külastasin Türgit koos Martin Schulziga, siis olid need sõnumiteks, mille ma sain Türgi ametivõimudele edasi anda. Esiteks peavad reformid mitte üksnes jätkuma vaid kiirenema. Volinik mainis juba Türgi karistusseadustiku artiklit 301 ning teisi reforme, et tagada Türgis täielik ja tõeline sõnavabadus ning arvamuste paljusus. Sama kehtib loomulikult usuvabaduse ning paljude teiste küsimuste suhtes, mida käsitlevad teised kolleegid arutelu vältel hiljem. Reformiprotsessile on vaja anda kiirem käik.

Teiseks kurdide küsimus: sooviksin teha oma seisukoha väga selgeks. Nüüdseks olen ma püüdnud leida lahendust kurdide küsimusele juba palju aastaid, tõepoolest kümnendeid, kuid nüüd on saabunud aeg, mil kurdide küsimusele on võimalik saavutada poliitiline ja parlamentaarne lahendus ning vägivald hüljata. See on põhjuseks, miks ma ei mõista, miks PKK terrorismiga jätkab. Saan aru, et PKK ei soovi rahumeelset lahendust ning sõjaväes võib olla inimesi, kes ei soovi rahumeelset lahendust samuti.

Sellegipoolest peaksime saatma selge signaali, et me soovime rahumeelset lahendust ning et sama soovib ka Iraak. Meil oli iraagi presidendi Talabani esindajaga Ankaras kohtumine ning ka tema tegi väga selgeks, et see, mida nad soovivad, ei ole PKK jätkuv terrorism vaid poliitiline lahendus. Loodaksin, et kurdi piirkondliku valitsuse esindajad pööravad tähelepanu sõnumile, et PKK terrorismi jätkumine ei kahjusta mitte ainult Türgit, vaid ka Iraaki.

See on põhjuseks, miks mina ning Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsioon saame seda avaldust vaid toetada: Türgi ja Iraak peavad tulema kokku, et töötada rahumeelse koostöö põhialuste loomiseks, mis peab kaasama kurdi piirkondliku valitsuse, et terrorism lõpetada. Samal ajal peab Türgi tegema Türgi kurdikogukonnale pakkumise, nii et nad tunneksid end seal mugavalt ning peaksid Türgit ka oma koduks.

  Alexander Lambsdorff, fraktsiooni ALDE nimel. – (DE) Härra president, daamid ja härrad, ka mina sooviksin alustada raportöör Ria Oomen-Ruijteni, aga ka Jos Lagendijki ja Hannes Swoboda, tänamisega väga hea koostöö eest selle resolutsiooni koostamisel. Usun, et oleme loonud hea teksti üllatavalt tugeva konsensusega ning arvan, et see on väga hea.

Sooviksin enda fraktsiooni nimel põhipunktid veelkord esile tuua ja rõhutada. Esiteks on see resolutsioon Türgile positiivseks ja konstruktiivseks signaaliks. Tervitame fakti, et suvine põhiseaduskriis on ületatud ning tervitame fakti, et uuel valitsusel on edasisteks reformideks tugev ja selge mandaat. Siiski soovitame valitsusel tungivalt kasutada seda mandaati üheselt mõistetavalt, et reforme tõeliselt edasi viia.

Mis on selles kontekstis oluline – nagu resolutsioon ütleb – on see, et need reformid on Türgile endale, Türgi rahvale, Türgi ühiskonnale ja Türgi majandusele ülimalt olulised. Türgi peab järjekindlalt ja omal vabal tahtel paranema ning mul on hea meel, et Türgis on selles küsimuses, nagu aprilli programmis väljendatud, kasvav konsensus. On hea, et see on jätkuvalt nii.

Meile on oluline see, et Kopenhaageni kriteeriumid oleksid jätkuvalt läbirääkimiste juhtetaloniks, nagu jääb oluliseks ning asendamatuks kriteeriumiks ka Euroopa Liidu enda vastuvõtusuutlikkus.

Eriti on reformid kiireloomuliselt vajalikud järgmistes valdkondades, millest mõningaid on juba mainitud. Karistusseadustik: artiklit 301 on juba mainitud – see on üpris selge. Minu arvates peaksime samuti arutelu alla võtma artikli 252. See puudutab Mustafa Kemal Atatürki mälestuse solvamist ning on problemaatiline ka sellepärast, et piirab sõnavabadust.

Teiseks oluliseks punktiks on naiste olukorra parandamine. Jätkuvalt on tõsiseks mureks aumõrvade arv. Põhiseaduse reformi tuleb jätkata. Kaitsta tuleb põhilisi inimõiguseid ning isikuvabadusi. Lubage mul lisada, et meie perspektiivist on probleemne ka valimisseadus. Mujal OSCEs on 10%line valimiskünnis mõeldamatu.

Lubage mul lõpetada, öeldes, et me peame näitama üles teatavat mõistmist raske olukorra suhtes Türgis, eriti pidades silmas Kagu-Türgis Türgi-Iraagi piiril toimunud dramaatilisi sündmusi. Mõistame ühemõtteliselt hukka PKK viimaste nädalate terroriaktid ning ma sooviksin anda edasi oma fraktsiooni kaastundeavalduse tapetud sõdurite peredele.

Soovitame Türgi valitsusel tungivalt reageerida selles olukorras ettevaatlikult. Tänaseni pole ühtegi märki selle kohta, et see nii poleks. Sellegipoolest peavad vastuvõetud meetmed ohu leevendamiseks Türgi territooriumil olema kooskõlas järgmiste tingimustega. Need peavad olema kohased, proportsionaalsed ning ajaliselt piiritletud. Euroopa Liit mõistab rasket olukorda Türgis. On oluline, et Türgi seda mõistmist alal hoiaks. Meie suurimaks eesmärgiks on muidugi rahumeelne lahendus.

Tänane resolutsioon on tõeliselt konstruktiivne signaal positiivse dialoogi jaoks Türgiga. Türgi on jätkuvalt Euroopa Liidule väga oluline partner ning peab iseenda huvides reformiga resoluutselt edasi liikuma.

  Sebastiano (Nello) Musumeci, fraktsiooni UEN nimel. – (IT) Härra president, daamid ja härrad, aasta pärast seda, kui see täiskogu viimase ELi-Türgi suhteid käsitleva resolutsiooni vastu võttis, on kurb näha, et teatud sõlmküsimused on endiselt traagiliselt päevakorras. Türgi ei tunnusta Küprost, mis on Euroopa Liidu täievoliline liikmesriik. Ajakirjandusvabadust piiratakse endiselt, kuna karistusseadustiku artiklit 301 ei ole senini muudetud, samuti ei tunnista Türgi jätkuvalt armeenia kogukonna suhtes toime pandud genotsiidi 1915. aastal.

Hiljutine õõvastav PKK terrorirünnak, sellele järgnenud robustne vastus Türgi armee poolt ning ähvardus tungida Iraagi põhjaossa, juhul kui PKK oma terroriakte igaveseks ei lõpeta: kõik need tegurid aitavad kaasa ohtlikule ja õrnale geopoliitiliselt positsioonile, milles Türgi end leiab.

Muidugi on teatud edasiminek saavutatud. Eriti pean ma silmas naiste suuremat esindatust vast-valitud Türgi parlamendis, majandusringkondades ja akadeemilises maailmas, kuid me peame endilt nüüd enam kui kunagi varem küsima, kas tuleviku Euroopa soovib olla suur poliitiline üksus või omada tugevat kultuurilist identiteeti, sest need ebamäärasused mängivad trumbid Türgi, mis ei soovi end muuta, kätte.

  Joost Lagendijk, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (NL) Härra president, daamid ja härrad, kahjuks varjutavad seda arutelu terrorirünnakud Türgis. Oleksin palju meelsamini rääkinud reformide elluviimise soovitatavusest: kahjuks olen järeldanud, et hoolimata paljudest peentest sõnadest on kuni tänaseni praktikas selles osas vähe saavutatud. Siiski arvan, et peamiseks küsimuseks on praegu: mida meie arvates peaks Türgi tegema?

Daamid ja härrad, loobugem selles arutelus silmakirjalikkusest. Me kõik teame, et lihtsad vastused sellele põrgulikule dilemmale puuduvad. Ühelt poolt me saame aru, me teame, et mis tahes riik, kus viimase kuu jooksul on tapetud viiskümmend inimest, peab vastuseks midagi ette võtma, samas kui paljud meist mõistavad samaaegselt – sealhulgas ma arvan, et paljud Türgi valitsuses – et laiaulatuslikud militaaroperatsioonid ei ole lahendus. Need ei juuriks PKKd välja, need põhjustaks tohutut diplomaatilist ja poliitilist kahju – kõige olulisem – need muudaks lahenduse leidmise kurdide probleemile Türgis palju raskemaks.

Seega lootkem, et kõik praegu tehtavad katsed diplomaatiliste ja poliitiliste lahenduste leidmiseks on edukad. Lõppeks ei asu probleem Iraagi mägedes, probleem asub Türgis, kuid lahendus probleemile – kurdide probleemile – ei seisne türklaste ja kurdide vastuseisus. Minu arvates on see üks nendest küsimustest Türgis, kus türklased ja kurdid, kes teavad, et ainus lahendus probleemile on poliitiline (AKP ja DTP), on vastamisi radikaalidega türklaste ja kurdide poolel, kes ei ole poliitilisest lahendusest üldse huvitatud ning kes arvavad, et militaarne vägivald on abiks: Türgi poolel armee ja opositsiooni sektsioon ning kurdide poolel PKK.

Olgem väga täpsed: praegused PKK rünnakud on muidugi suunatud Türgi riigi vastu, kuid need on samuti suunatud kurdide DTP partei vastu Türgi parlamendis, mis otsib probleemile poliitilist lahendust. See on põhjuseks, miks on niivõrd oluline, et see parlament mõistaks tõesti PKK ja selle terrorirünnakud tugevalt hukka, väljendades samaaegselt toetust kõigile neile kurdide ja türklaste poolel, kes püüavad leida probleemile rahumeelset poliitilist lahendust.

  Kyriakos Triantaphyllides, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (EL) Härra president, pidades Türgi ELiga ühinemise väljavaadet kindlalt silmas, on komisjon ning seeläbi liit tervikuna kutsutud üles viima järgneva paari päeva jooksul lõpule hinnangu Türgi edasimineku või selle puudumise kohta eri sektorites, kus nõutakse nende vastavust Euroopa õigustikule.

Oleme deklareerinud, et Türgil peaks olema võimalik ELiga ühineda tingimusel, et vastatakse kõigile Kopenhaageni kriteeriumidele ning kohustustele, mis on võetud vastavalt läbirääkimisraamistikule ja lisaprotokollidele. Arvame, et mis tahes kompromisslahendused ei too tulemusi, mida Türgi või liit loodab. Sooviksime juhtida tähelepanu, et Türgi on saavutanud teatud edasimineku, kuid me kordame, et kui ühinemine peaks jätkuma sujuvalt, siis peab ta käituma nagu eelmised ühinenud riigid on seda teinud: vastama ELi kui terviku ees ühinemisakti kohustustele. Türgi peab seega täitma oma kohustused Küprose ees; Küprose Vabariigi laevadele ja õhusõidukitele tuleb avada sadamad ja lennujaamad ning loobuda vetost Küprose osalemise osas rahvusvahelistes organisatsioonides ja mitmepoolsetes lepingutes.

Vasakpoolse fraktsioonina ning eriti AKELina (Küprose Töörahva Progressiivne Partei) oleme kindlad, et Türgi ELiga ühinemise väljavaadet kindlustab kohustuste täitmine, eriti Küprose okupeerimise lõpetamine Türgi vägede poolt.

Samuti usume, et julgustades Türgit teel Euroopasse, eeldades, et Türgi täidab samaaegselt oma kohustused ELi ees, saame me selleks survet avaldada. Seega peab Türgi täitma järgmised kohustused: kaitsma ja austama kõigi nende inimõigusi, kes Türgis elavad, sealhulgas kurdide ja teiste vähemuste omasid; tunnistama armeenlaste genotsiidi ning avama piiri Armeeniaga, arvestades sellega kaasnevate sotsiaal-majanduslike tagajärgedega.

Kui Türgi loodab ühinemiskurssi jätkata ja sellega lõpule jõuda, on ilmselge, et vastu võetavad meetmed ja poliitikasuunad peavad viima täieliku kooskõlani Euroopa õigustikuga ning rahvusvahelise õiguse absoluutse austamiseni, mis lõppeks ELi tegevust juhib.

  Georgios Georgiou, fraktsiooni IND/DEM nimel. – (EL) Härra president, mida me oleme kuulnud, on hämmastav ning see ei pärine mitte kelleltki teiselt kui pädevalt volinikult, kes oli liiga innukas tembeldama vabaduse eest võitlejaid terroristideks. Imestan, kas me pole liialt püüdlikud kirjeldama Türgit kõigi poolte rünnakute all olevana. Tegemist on riigiga, kelle väed on ELi liikmesriigis ning see ei ole esimeseks ega viimaseks riigiks, mis ELi nõuetele kohandub.

Lõpetan, pöördudes märksa tehnilisema küsimuse juurde. Lühidalt enne seiklusi idapiiril oli nafta hind Türgis 76 USA dollarit barreli kohta Euroopas; nüüd, relvastumise tulemusel, mis iseenda probleemide lahendamiseks alati haaratakse, on nafta hind tõusnud enam kui 90 USA dollarini barreli kohta.

(President katkestas sõnavõtu.)

  Philip Claeys, fraktsiooni ITS nimel. – (NL) Härra president, selle resolutsiooni arutamise ajal komisjonis näis, et terve parlament on poolunes. Ähmane kriitika on sõnastatud puhta formaalsusena, kuid seda kõrvale jättes näib, nagu me peaksime aktsepteerima Türgi ühinemist kui fait accompli.

Ent Türgi pole alates läbirääkimiste algusest saavutanud pea mingit edasiminekut. Viitan näiteks hiljutisele Amnesty Internationali aruandele inimõiguste olukorra ning vähemuste kohtlemise kohta. Türgi positsiooni Küprose osas vaevalt mainitakse. Veelgi enam, esineb tõsine risk, et Türgi käivitab Iraagi vastu laialdase sõjalise rünnaku. Sellisel juhul oleksime silmitsi olukorraga, kus kandidaatriik mitte ainult ei okupeeri oma sõjaväega olemasoleva liikmesriigi territooriumi osa, vaid sellele lisaks peab teatud kohalikku sõda teise naaberriigiga, sellisel juhul Iraagiga.

Härra president, enamik Euroopa rahvastikust on Türgi võimaliku ühinemise vastu. Seda põhjusel, et Türgi ei ole Euroopa riik ning ei kuulu seetõttu Euroopa Liitu. Euroopa usaldusväärsuse veelgi enam kompromiteerimise asemel oleks meil parem taotleda täieliku ELi liikmelisuse asemel Türgiga eelispartnerlust koos kogu avatuse ja üheselt mõistetavusega.

  Jim Allister (NI). - Härra president, märkan eriti komisjoni poolt tendentsi esitleda mitte-euroopalikku Türgit parimas võimalikus valguses. Võib-olla pole see üllatav, arvestades ühinemiseelse abi miljoneid, mida me sinna suuname, kuid ebamugavat reaalsust tuleb arvesse võtta. Minu suurim mure on aumõrvad, laialdased inimõiguste rikkumised, mitte-moslemi vähemuste kaitse puudumine, usuvabaduse puudumine ning kristluse vastased rünnakud ja propaganda.

Sel aastal on surmarünnakud kristlaste vastu jätkunud, nagu näiteks aprillis kolme mehe tapmine Malatyas. Tõeline usuvabadus on tihti riigi inimõigustele pühendumise proovikiviks. Türgi puhul on selles osas palju teha, sealhulgas reguleerida religioossete rühmituste õiguslikku staatust ja omandiõigusi, kuid eelkõige peab austama õigust pidada vabalt jumalateenistusi ning õigust vahetada usku.

  Werner Langen (PPE-DE). – (DE) Härra president, esmalt sooviksin tänada proua Oomen-Ruijtenit selle raporti koostamise eest, mis esitatakse komisjonile ja mida arvestatakse parlamendi panusena eelseisvale eduaruandele.

Türgi on saanud jagu siseriiklikest probleemidest, valitsusel on selge mandaat, presidendivalimistega seotud põhiseadusemuudatuste referendum pühapäeval tõi õige tulemuse ning hetkel pole mingeid põhjuseid reformidega pikemalt viivitada. Seega sooviksin ma alustada palvega Türgi valitsusele: kui ühinemist ELiga võetakse tõsiselt, tuleb reformide intensiivsust suurendada. Nagu me teame, leidis eelmisel aastal selles valdkonnas võrdlemisi vähe aset.

Teiseks on reformid esmajoones mõeldud Türgi rahva hüvanguks. Need ei ole iseenesest lõppeesmärgiks või Euroopa mustkunstiks; nende eesmärgiks on tegeleda puudujääkidega, mida ei peaks demokraatlikus riigis esinema, nimelt seoses mõttevabaduse, usuvabaduse, naiste õiguste, vähemuste õiguste, valimisõigustega jne. Türgi peab need küsimused lahendama ning need puudujäägid omal vabal tahtel kõrvaldama.

Sooviksin mainida ka teist teemat, nimelt Armeenia küsimust. Sakslasena leian, et võime Türgilt oodata selget ajaloolise vastutuse võtmist. Keeldumine selles küsimuses sõna võtta ning kõrvaldada Armeenia blokaadid on teema, mida on vaja aruteludes jätkuvalt käsitleda. Praegu – nagu härra Swoboda just märkis – esineb mure, et militaarne konflikt Kurdi regioonis kandub üle Iraaki. Eelistame siin sõjalise lahenduse asemel selgelt diplomaatilist lahendust, läbiräägitud lahendust. Toetan selles küsimuses täielikult Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni positsiooni.

Lõppeks peab Türgi ise otsustama, kas ning kuidas ta soovib mööda teed Euroopa suunas edasi liikuda. Meie perspektiivist vaadatuna ei ole täielik ühinemine ELiga ainsaks valikuvõimaluseks; läbirääkimised on jäetud lahtisteks teadlikult ning lõppeks sõltub Türgist, kas seda teed soovitakse jätkata aktiivselt. Küsimus pole vaid selles, kas Euroopa ise on suutlik andma Türgile ühinemisnõusoleku.

  Jan Marinus Wiersma (PSE). – (NL) Härra president, sooviksin samuti avaldada raportöörile proua Oomen-Ruijtenile oma komplimendid. Minu kohene vastus härra Langeni märkusele on, et minu fraktsioonis käib jutt kindlasti läbirääkimistest, mille eesmärgiks on Euroopa Liidu liikmelisus!

Resolutsioon, mida me täna arutame, on Türgi valitsusele julgustuseks jätkata oma mis tahes tegevuses mööda seda teed liikumist. Türgi valijaskond andis peaminister Erdoğanile selleks tugeva mandaadi. See asetab ta tõesti positsioonile, millelt reforme kannustada. Ootame nüüd kiireid tulemusi ning seetõttu ootame, et komisjon esitaks peagi vastavasisulise eduaruande.

Muidugi ei tohiks ülikiireid küsimusi kõrvale jätta. Arvan, et see oleks tohutult oluline sümboolne samm, mis omaks tohutut järelkaja, kui Türgi valitsus teeks midagi artikliga 301, kui nad selle tühistaks või ümber sõnastaks. See looks Türgis arutelude jaoks vajaliku avatuse, sealhulgas aruteluks mineviku üle ning see toob mu Armeenia küsimuse juurde. Usume, et on väga oluline, et selles küsimuses toimuks Türgis sisemine arutelu, kuid peamiselt peab Türgi selle ise korraldama ning selle küsimuse osas ei peaks avaldama survet mitte niivõrd parlament või USA esindajatekoda. Tegemist on peamiselt siseküsimusega; saame aidata, kuid meil pole tõesti väga mõttekas järjepidevalt avaldada selleks survet väljastpoolt.

Uus põhiseadus on välja kuulutatud. Usume, et ka see loob võimalusi, et otsida kurdide küsimusele lõpuks poliitiline lahendus. Jagan nende arvamust, kes ütlesid, et me peaksime tegema kõikvõimaliku, et ära hoida sõjaline rünnak Põhja-Iraaki, kuid me saame seda teha vaid juhul, kui me distantseerime endid PKK terrorirünnakutest ning nõuame, et PKK lõpetaks.

Teiseks peame samuti toetama Türgit selle dialoogis Iraagiga ning Iraagi ametivõimudega ning samuti dialoogis Kurdi-Iraagi piirkondlike omavalitsustega, et teha faktilist koostööd nende rünnakute lõpetamiseks. Tervitame uusi diplomaatilisi algatusi, kuid usume, et peamiselt on faktiline koostöö regioonis endas see, mis vägivalla summutab ning lõpetab.

  Marco Cappato (ALDE). – (IT) Härra president, daamid ja härrad, nõukogu eesistujariik ütles „see sõltub Türgist” ning paljud kolleegid on seda ideed korranud, sealhulgas härra Langen, kes lausus „see on nende otsustada”. Leian, et see pole nii. Minu arvates peab Euroopa omaenda kohustused enda kanda võtma.

See ei ole vaid probleem Türgiga ja riigi vastamisega ametlikele ühinemiskriteeriumidele. Tõsi on, et viimastel kuudel on Euroopa, Euroopa valitsused – alustades ja mitte ainult, Prantsuse presidendiga – saatnud välja sõnumi, et Türgi Euroopa Liiduga ei ühine. Oomen-Ruijten raport algab sellest eeldusest ning selle tekst on ilmselt parim, mida selles täiskogus on võimalik koostada, kuid meil peab olema julgust üleüldist konteksti muuta: praegune poliitiline ja sõjaväeline kriis Türgi ja Iraagi piiril on osaliselt Euroopa Liidu vastutusalas, arvestades, et me oleme poliitiliselt ukse Türgi nina ees kinni löönud, kuigi asjakohased läbirääkimised jätkuvad.

Mida on vaja, on suur hüpe edasi, kus Euroopa Liit, valitsused, kutsuvad selgesõnaliselt üles poliitiliseks avalduseks kodanike, kes elavad Türgi pinnal, individuaalsete õiguste kohta demokraatiale, õigusriigile, eesmärgiga ühineda Euroopaga. See võib aidata Türgil liikuda Euroopa, mitte aga Lähis-Ida suunas.

  Feleknas Uca (GUE/NGL). – (DE) Härra president, kahjuks on tänane hääletus parlamendi resolutsiooni suhtes Türgi kohta varjutatud väga murettekitavate sündmustega.

Eelmisel kolmapäeval hääletas Türgi Suur Rahvusassamblee ülekaaluka enamusega Türgi sõjaväelise rünnaku poolt Põhja-Iraaki. Sellest alates oleme kuulnud murettekitavaid uudiseid surmadest ja langenutest Türgi-Iraagi piiril, veristest lahingutest ja võitlustest ning oleme kuulnud, et Türgi sõjavägi pommitab Põhja-Iraagi külasid. Oleme kuulnud rünnakutest Kurdi institutsioonidele ja DTP büroodele ning vihastest rahvuslastest, kes püüavad oma kurdidest kaaskodanikke lintšida. Ometi olid signaalid, mille Türgi pärast põhiseaduskriisi lõppemist augusti lõpus välja saatis, nii paljulubavad. Juttu oli uuest tsiviilpõhiseadusest, edasistest reformidest ning veelgi intensiivsematest reformipingutustest, et tegeleda seni lahendamata küsimustega. Proua Oomen-Ruijten ja paljud minu kaasparlamendiliikmed soovisid neid positiivseid signaale ja arenguid Türgis pärast seda, kui eelmisel aastal reformipingutused Türgis seiskusid, arvesse võtta.

Resolutsiooni ettepanek on tasakaalustatud ning oma hinnangutes õiglane. Siiski, arvestades Türgi hiljutist otsust ning jultunud militaarrünnaku ähvardust, mis rikub Iraagi territoriaalset terviklikkust, ma imestan, mis eesmärgid Türgil tegelikult on. Kas asi on tõesti PKK-s? Fakt on, et Türgi sõjavägi on viimastel aastatel viinud ellu 24 piiriülest operatsiooni ning ükski neist pole tegelikkuses kestvat mõju omanud. Miks peaks see sel korral erinema? Või puudutab see naftareserve Kirkuki ümbruse regioonis ning Türgi kavatsust jätta kurdid Põhja-Iraagis ilma autonoomsest staatusest?

Mis on igal juhul selge, on see, et kurdide küsimust ei saa lahendada Põhja-Iraagi ründamisega. Minu perspektiivist on siiski samuti selge, et Euroopa Liidu või rahvusvahelise kogukonna ees ei saa lubada, et Türgi rikub rahvusvahelist õigust ning Iraagi suveräänsust. Euroopa peab praegu võtma vastutuse ning osalema aktiivselt strateegia arendamises kurdide küsimuse lahendamiseks, kuna see on Türgis tõelise rahu ja demokraatia saavutamise võti.

  Bastiaan Belder (IND/DEM). – (NL) Härra president, hiljutises intervjuus Hollandi pressile teatas volinik Rehn ühemõtteliselt, millised reformid Türgis on ELi jaoks kõige kiireloomulisemad ning ma tsiteerin: „need on sõnavabaduse ja usuvabaduse, mis on demokraatia aluspõhimõtted, valdkonna reformid.”

Olen volinikule selle selge avalduse eest tänulik. Samuti juhtis see mind osundama tema tähelepanu Türgi Protestantlike Kirikute Liidu dokumendile. Dokument on 1. septembrist 2007 ning kirjeldab Türgi protestantide tõsiseid muresid seoses usuvabaduse puudumisega. Volinik, ma usun, et te räägite oma Türgi partneritega kindlameelselt Türgi protestantide või Türgi kristlaste tundlikust olukorrast Türgi ühiskonnas.

Härra president, sümptomite ravimine ei ole tõesti piisav. Meedia ja poliitikud loovad mitte-moslemi vähemustele Türgis väga sallimatut ja ohtlikku õhkkonda. Ka siin nõuab olukord Brüsselilt Ankara suunal kiiret tegutsemist. Ma annan selle kohta volinikule üle teise dokumendi ning ootan innukalt temalt kiiret kirjalikku vastust.

  Andreas Mölzer (ITS). – (DE) Härra president, paar päeva tagasi olin ma Türgi okupeeritud Küprose osas ning sain vahetu mulje umbes 500 Kreeka Õigeusu kiriku süstemaatilisest hävitamisest ning Euroopa kultuuripärandi hävitamisest, mida ei saa kunagi heastada. Minu arvates on see samaväärselt vastuolus Euroopa vaimuga kui jätkuv tolerantsuse puudumine kristlaste ja teiste vähemuste osas või tõesti õigusrikkumise, mis seisneb „Türgi identiteedi solvamises” olemasolus, mida kasutataks mõttevabaduse ja ajakirjandusvabaduse allasurumiseks, rääkimata jätkuvatest inimõiguste rikkumistest, suutmatusest tegeleda armeenlaste genotsiidi küsimusega ning käimasolevast islamiseerimisest.

On üpris vastuvõetamatu, et ühinemiskandidaat okupeerib endiselt ELi liikmesriigi osa, täpsemalt Põhja-Küprost, rääkimata sõjalise rünnaku planeerimisest teise riigi vastu, nagu toimub praegu seoses Iraagiga.

Brüssel ei väsi iial rõhutamast, et põhiõiguste, eriti usuvabaduse ning väljendusvabaduse, järgimine on ELiga ühinemise kõrgeim prioriteet. Türgi liikmelisuse püüdluste puhul pole need tõesti midagi muud kui tühjad sõnad.

  Ioannis Kasoulides (PPE-DE). – (EL) Härra president, lubage mul alustada proua Oomen-Ruijteni õnnitlemisega tema raporti puhul.

Ja nüüd päevakorral küsimus: härra president, mis juhtub, kui kandidaatriik Türgi ignoreerib ELi karistusmäärasid ning tungib Põhja-Iraaki? Millised on Türgi kavatsused? Kas nendeks on ehk teise Küprose olukorra tekitamine või kurdi keelt kõneleva Iraagi territooriumi okupeerimine, paljude teiste, sealhulgas Euroopa riikide, pingutuste Iraagi stabiliseerimiseks veelgi enam komplitseerimine? Kuidas võivad liikmesriigid või kandidaatriigid käituda destabiliseerivate teguritena alal, kus Euroopa sõdurid kaotavad oma elusid stabiilsuse saavutamise katses?

Lubage mul meenutada, et Türgi väed okupeerivad 40% Küprosest. See ei ole takistanud riigil ühinemisläbirääkimiste alustamist. Lubage mul meenutada, et Türgi ei vasta endiselt ELi palvetele laiendada Ankara protokolli. Imestan, mida on Euroopa Komisjoni aruandes, mis avaldatakse 6. novembril, selle kohta öelda. Kui sõnumiks on tolerantsus, siis miks mitte olla tolerantne niivõrd paljudes teistes põhimõttelistes küsimustes ja väärtustes, mis on ELi südames?

Lõppanalüüsis on põhiküsimuseks: kas me räägime ELi väärtuste mõjuala laiendamisest või vähendamisest?

  Béatrice Patrie (PSE). – (FR) Härra president, daamid ja härrad, esmalt sooviksin ma tänada proua Oomen-Ruijtenit konstruktiivse sõnumi eest, mille saatmist me nõukogule ja komisjonile, aga ka Türgi valitsusele ja parlamendile, ette valmistame.

Kahetsen siiski, et parlament ei avaldanud end selgemalt küsimuses, mis on kahtlemata tundlik, kuid mitte vähem tähtis: räägin armeenlaste genotsiidist. Alates 1987 on see parlament kasutanud sõna „genotsiid” perioodil 1915 kuni 1917 1,2 miljoni armeenlase, s.t kahe kolmandiku tol ajal Ottomani impeeriumis elavast armeenia rahvastikust, massimõrva kohta. USA senat ning esindajatekoda on just teatanud sama ning on kahetsusväärne, et see parlament jääb selles küsimuses ameeriklastest taha.

Nagu hiljuti Rahvusvahelise Inimõiguste Föderatsiooni pressiavalduses esile toodud, süüdistatakse paljusid Türgi kodanikke karistuskoodeksi artikli 301 alusel Türgi identiteedi solvamises. Usun, et selle ajalooperioodiga avalikult tegelemiseks tuleb see artikkel niipea kui võimalik tühistada. Me ei tee oma Türgi sõpradele mitte mingil kujul head, kui paneme nad oma ajalugu unustama. Kohustus mäletada on samuti genotsiidis ellujäänud inimeste järeltulijate ning rahvusvahelise kogukonna enda kohustuseks. Seetõttu kutsun ma parlamenti üles toetama muudatusettepanekuid, mis kutsuvad üles Armeenia genotsiidi tunnistamisele ning neid, mis rõhutavad vajadust täielikuks usuvabaduste ning vähemuste õiguste kaitseks.

  Marios Matsakis (ALDE). - Härra president, Türgi on poliitilistel, majanduslikel, sõjalistel ja kultuurilistel põhjustel oluline riik ning on seetõttu ELi jaoks oluline. Seda silmas pidades, on EL otsustanud alustada ühinemisläbirääkimistega. Tee ühinemise suunas ei ole olnud sujuv, kuid on aidanud algatada palju vajatud demokraatliku reformiprogrammi Türgis.

Sellised reformid on tervitatud nii ELi kui Türgi kodanike poolt. Need reformid peavad jätkuma ning vähemalt sel põhjusel peab meie toetus Türgi ühinemisele olema kindel. Keegi ei ignoreeri fakti, et probleemid on olemas. Minu riik Küpros on ühe sellise probleemi keskmes, kuid mina nagu paljud selles täiskogus, mõistame, et probleeme ei saa lahendada konflikti vaid rahumeelsete läbirääkimiste teel.

Euroopalikum Türgi on probleemide arutamiseks ja lahendamiseks märksa parem ning seetõttu toetan ma Türgi ELiga ühinemist täielikult. Seega toetan ma kompromissi, mida oli võimalik saavutada tänu proua Oomen-Ruijteni targale suunamisele ning tänu kõigi huvitatud kolleegide, kes võisid omada erinevaid arvamusi teatud spetsiifilistes küsimustes, kuid kes kõik nõustusid põhimõtte osas, et EL suudab saavutada Türgi rahvaga konstruktiivset koostööd tehes enam, kui nendega destruktiivselt vaenujalal olles, ausa ja viljaka koostöö tulemusel.

Türgi on praegu läbimas rasket perioodi ning ELil on kohasem kasutada edasiminekuks enam präänikut kui piitsa. Olgu meie ülekaalukas toetus sellele raportile tõestuseks Türgi rahvale, et me soovime neid ELi ning olgu see abiks suurematele ja kiirematele reformidele Türgis ning suurendatud kaasaaitamiseks liialt pikaajalise Küprose probleemi lahendamisele.

  Mario Borghezio (UEN). – (IT) Härra president, daamid ja härrad, paljud meist on tuginenud vastuseisus Türgi Euroopaga ühinemisele geopoliitilistele põhjustele. Nüüd näitavad kohapealsed faktid, et meil oli õigus, arvestades, et Ankara trambib nagu elevant Iraagi õrnal tasakaalul, kus meie väed riskeerivad igapäevaselt oma eludega ja võitlevad rahva vabaduse nimel.

Kaasparlamendiliikmed, usun, et peame sellele mõtlema, kuna teie kallis demokraatlik Türgi, see inimõiguste maapealne paradiis, koputab Euroopa uksele just praegu, mil hirmuäratav, ettearvamatu, traagiline sõjastsenaarium Iraagi rindel on saamas tõelisuseks.

Kui te Brüsselisse tagasi pöördute, tehke, mida mina kavatsen teha: minge ja külastage Armeenia restorani. Kas teie mitte-ELi sõbrad ei hõlma armeenlasi? Ometi on nende valduseid laastanud huligaanid, türklastest kurjategijad, kes on põletanud Euroopa pealinnas maha restorani vaid seetõttu, et see on armeeniapärane. Selline on Türgi natsionalistide demokraatlik iseloom! Seega, miks me peaks neid tervitama, kui nad armeenlaste genotsiidi endiselt ei tunnista? Kutsun teid üles hääletama minu muudatusettepaneku poolt.

  Gerard Batten (IND/DEM). - Härra president, resolutsioon rõhutab, et Türgi peab täielikult vastama Kopenhaageni kriteeriumidele kui põhialusele ELiga ühinemiseks. Samuti soovitab raport tungivalt Türgi valitsusel viia lähenemine usuvabadusele kooskõlla Euroopa Kohtu määratletud printsiipidega.

Alates Kemal Atatürkist on Türgi säilitanud sekulaarse riigi iseloomu hoolimata kasvavast äärmuslikust islamist. Imestan, kas türklased mõistavad, et ELi sisenemine õõnestab sügavalt nende võimet militaarsele islamile vastu seista. Kui Türgi ühineb ELiga, kasutavad selle islamistid inimõiguste õigusakte kilbina, mille taga arendada džihaadi Türgis ja Euroopas.

Britid on aru saamas, et kui Türgi ühineb ELiga, saavad järgmised 70 miljonit inimest õiguse tulla Ühendkuningriiki. Türgi ühinemine saab olema katastroof türklastele ja katastroof Suurbritanniale.

  Koenraad Dillen (ITS). – (NL) Härra president, daamid ja härrad, arutelus Florenzi resolutsiooni ettepaneku üle märgiti eile õigesti, et suur enamus rahvastikust toetab rangeid reegleid, et suitsetamine töökohas ning baarides ja restoranides keelata.

Lootsin, et see resolutsioon võtab samuti arvesse ülekaaluka enamuse arvamuse, milleks on, et Türgi ei saa Euroopa Liiduga ühineda. On ilmne, et ma hellitasin siiski liiga palju illusioone. Ülioluliste asjade puhul, nagu näiteks põhiseadus või Türgi ühinemine Euroopa Liiduga, ei lähe rahva arvamus meile järsku enam korda.

Türgi, sõbralik rahvas, ei ole Euroopa riik. Punkt, aamen, läbi. See peaks arutelu lõpetama. Vaatamata sellele parlament ei võta oma vastutust omaks – enam kui ühel korral on oldud pimedad spetsiifiliste hiljutiste arengute osas, mis demonstreerivad selgelt, et Türgi ei kuulu Euroopa Liitu ning et otsus alustada ühinemisläbirääkimisi oli viga.

Miks ei mainita resolutsioonis AKP vastuseisu põhiseadussättele, mis muudaks usuvahetuse seaduse alusel mittekaristatavaks? Miks on inimesed nii ähmased Armeenia küsimuses ning Küprose osas? See on järgmine näide Euroopa reaalpoliitikast, millest te võite meid välja arvata.

  Charles Tannock (PPE-DE). - Härra president, vastavalt Londoni ajalehele The Times oli hiljutine USA kongressi resolutsioon Armeenia genotsiidi osas ajastatud ülimalt valesti. Seega, milline aeg on genotsiidist rääkimiseks õige?

Armeenia lobi selles parlamendis on niivõrd häälekas täpselt selle ilmse vaikimisvandenõu tõttu, mis on genotsiidi küsimust pea sajandi jagu ümbritsenud. Türgi-armeenlasest ajakirjaniku Hrant Dinki mõrvamine oleks pidanud andma aja rahvuslikuks järelemõtlemiseks, kuid kahjuks seda ei toimunud.

Sellegipoolest on Türgi ja Armeenia vaheline leppimine, sealhulgas suletud piiri taasavamine oluliseks elemendiks Türgi ELiga ühinemise pingutustes. Kuid minu arvates ei saa ükski tõeline demokraatia eitada oma minevikku, isegi selle sügavamaid ja tumedamaid saladusi.

Samaväärselt oluline on Küprose konflikti, mis on senini ummikseisus okupatsioonivägede kohaoleku tõttu ELi liikmesriigis aga ka Ankara protokolli mitterakendamise tõttu, jäädavalt lahendamine.

Samuti on mureallikaks vähemuste, eriti kristlaste, usulised õigused. Näiteks on Kreeka õigeusu Halki seminar alates 1971. aastast suletud; Assüüria kristlastelt, kes põgenesid PKKga peetud sõja ajal Saksamaale ja Rootsi, on nende kodakondsus ära võetud, takistades neil nende kodude tagasinõudmist, mis konflikti ajal kaotati. Ning Türgi käsitleb Alevi usulahu liikmeid samasugusena sunniitide enamusega ning seetõttu ei tunnusta nende erinevaid usulisi vajadusi.

Türgipärase solvamist reguleeriva karistuskoodeksi artikli 301 tulemuseks on paljud süüdimõistmised ning märtsis – minu arvates üpris veidralt – andis kohus Istanbulis välja määruse, mis keelab juurdepääsu video-jagamise kodulehele YouTube, kus esitati väiteid modernse Türgi asutaja Kemal Atatürki seksuaalsuse kohta.

Rääkides isiklikult ja mitte oma partei või fraktsiooni nimel: selgelt on palju vaja veel teha.

ISTUNGI JUHATAJA: MIGUEL ANGEL MARTÍNEZ MARTÍNEZ
Asepresident

  Maria Eleni Koppa (PSE). – (EL) Härra juhataja, tänane arutelu annab meile võimaluse väljendada oma rahulolu valimistulemustega Türgis ning tervitada Türgi rahva selgesõnalist soovi reformidega jätkata.

Türgi oodatav ühinemine ELiga, mis jääb eesmärgiks, on avanud tee reformikatsetele. Kahjuks on need pingutused saavutanud piiri ning on aeglustunud. Uus värske, tugeva mandaadiga valitsus peab liikuma väga kiiresti, et rakendada täielikult assotsieerimislepingu ja selle lisaprotokolli tingimusi.

Reformiprotsess puudutab eelkõige demokratiseerimist, põhilisi inimõigusi ja usuvabadusi. Kooskõlas sellega on hädavajalik tühistada kriminaalkoodeksi artikkel 301 ning vastata kindlalt oikumeenilise patriarhaadi palvetele. Kahjuks on Türgi valitsuse suhtumine sellesse küsimusse senini võimaldanud äärmuslikke tegevusi. Samuti peame mainima Türgi ametivõimude seletamatut järjekindlust hoida teoloogiline kool Halkis suletuna.

Teine küsimus, mis meile muret teeb, on pingeline olukord Kagu-Türgis. Usun, et vaidluste vägivaldse lahendamise kultuur ei tohi olla valdav, sest see toob kaasa laiema ebastabiilsuse. Praeguse valitsuse kohustuseks on tegutseda, et saavutada kurdide küsimuses rahumeelne lahendus ning see eeldab dialoogi kahe osapoole vahel. Rahvusvaheline kogukond peab mängima selles potentsiaalses kriisis rahuvalvaja rolli.

Kokkuvõttes, härra juhataja, sooviksin öelda, et me ootame, et Türgi austaks kõiki oma kohustusi, nii et tal oleks võimalik liikuda püsivalt oodatava Euroopa integratsiooni suunas.

  Giorgos Dimitrakopoulos (PPE-DE). – (EL) Härra juhataja, lubage mul esmalt õnnitleda proua Oomen-Ruijtenit tema suurepärase töö eest.

Härra juhataja, Erdoğani valitsusele ning eriti härra Erdoğanile antud rahvamandaat lubab jätkata reformikursil, mis on käimas alates sellest, kui Türgi väljavaade olla Euroopa osa muutus kindlamaks. Samal ajal on see mandaat inspiratsiooniks uuele soovile õiglase ja kestva lahenduse järele Küprose küsimuses, mille esimeseks nõudeks oleks Türgi vägede välja viimine Küproselt.

Eksisteerib uus soov tõeliselt naaberlikeks suheteks, nii üldiselt kui eriti Kreekaga.

Tänu mandaadile austatakse uute seaduste alusel inimõiguseid nagu näiteks sihtasutuste loomist käsitlev seadus ning seadused, mis kaitsevad õiguseid ja vabadusi. See on ajalooline minevikuga leppimine ning armeenlaste, Pontic Greeks ja assüürlaste genotsiide tunnistatakse.

Tänu mandaadile nähakse kurdiküsimust uues valguses. Potentsiaalne invasioon Põhja-Iraaki on küsimus, mis peaks olema ELile tõsiseks mureks. Sellist sammu ei või lubada, sest vajadust, mille osas me oleme kokku leppinud, võidelda terrorismi vastu ei tohiks kunagi kasutada ettekäändena fait accompli loomiseks Põhja-Iraagi okupeeritud territooriumil, nagu juhtus Küprosel.

  Richard Howitt (PSE). - Härra juhataja, ma pole kindel, mida selle hommiku arutelu Türgi ühinemise küsimusele lisab peale selle, et annab vähestele ägedatele Türgi ühinemise oponentidele võimaluse korrata oma argumente siin täiskogus. Muidugi peaksime soovitama Türgil tungivalt näidata üles vaoshoitust ning käituda vastuseks terrorismiähvardusele Põhja-Iraagist proportsionaalselt, kuid ma märkan, et täna hommikune kriitika on tehtud nende samade inimeste poolt, kes teistes aruteludes on olnud Euroopa Liidu panuse vastu Iraagi ülesehitamisel.

Tervitan eile Londonis peaministrite Browni ja Erdogani poolt teatavaks tehtud strateegilist partnerlust Ühendkuningriigi ja Türgi vahel, sealhulgas positiivset koostööd võitluses organiseeritud kuritegevuse ja terrorismiga. Kutsun teisi liikmesriike üles tegema sama.

Tervitan noorimat naissoost valitud Türgi parlamendiliiget Ayla Akat, kes oli eelmisel nädalal Brüsselis ühena mitmest Kurdi parlamendisaadikust, kes naasid Türgi parlamenti esimest korda pärast 14 aastat, kes annavad meile lootust, et kurdide kultuuriliste ja poliitiliste õiguste probleem lahendatakse demokraatlikul teel ja mitte vägivallaga.

  Josef Zieleniec (PPE-DE). – (CS) Proua Ria Oomen-Ruijten teostas suurepärase töö, leides kompromiss-sõnastuse teemal, mis tekitab selles täiskogus suuri erimeelsusi.

Olen siiski veendunud, et tulevikus tuleks hüljata selliste resolutsioonide ja raportite vastuvõtmine, mis püüdlevad kompromissi leidmise suunas vastuolulistes võtmeküsimustes parlamendi vaadete avaldamatajätmise hinnaga. Meie püüdlus saavutada üksmeelne otsus saadab Türgile sõnumi, mis ei peegelda piisavalt ei selle parlamendi ega Euroopa avalikkuse erinevaid arvamusi Türgi liikmelisuse osas.

Ma ei varja fakti, et ma pean ühinemisläbirääkimiste avamist Türgiga iseenesest põhimõtteliseks veaks. Samal ajal olen ma teadlik ning austan fakti, et seda vaadet ei jaga mitte igaüks selles täiskogus.

Euroopa avalikkus on ise tugevalt jagunenud, kui vaatluse alla tuleb see võtmetähtsusega küsimus Euroopa integratsioonist tulevikus. Meie kohuseks on seda polaarsust peegeldada. Seega ma loodaksin, et meie tuleviku resolutsioonid ja raportid tunnistavad selgelt parlamendi jagunemist seoses Türgi võimaliku liikmelisusega ELis. Kuigi kompromiss on paljudes teistes parlamendis arutatavates valdkondades tervitatav, ei kuulu Türgi liikmelisus ning ELi–Türgi suhted nende hulka.

Muutkem lähenemist. Lõpetagem raportite ja resolutsioonide loomine, mis püüavad jätta nõusoleku ja üksmeelsuse mulje. Selle asemel näidakem meie nõustumise või mittenõustumise kaudu selgelt väljendatud positsioonidega, et me oleme Türgi liikmelisuse küsimuses erimeelsusel.

See on küsimus vastutusest nii ELi kodanike kui Türgi ees, kes ei vääri pooltõdesid. Olen kindel, et Türgi rahvas tervitab märksa enam teadet killustatusest kui tegeliku olukorra varjamist, mida nii parlament kui Euroopa tervikuna on pikka aega teinud.

  Vural Öger (PSE). – (DE) Härra juhataja, daamid ja härrad, proua Oomen-Ruijteni resolutsiooniga Türgi kohta saadab Euroopa Parlament välja positiivse signaali ning on seega sisenenud oma suhetes Türgiga uude konstruktiivse dialoogi etappi. Türgi osaleb praegu intensiivses arutelus sisereformide küsimuses.

Türgis on nüüd võimul valitsus, millel on selge rahva mandaat ning mis võib asuda tööle. See on võimaluseks anda värske tõuge ühinemisprotsessile mitmes võtmevaldkonnas. Täiendavatelt tingimustele vastamise nõudmine, mis ei ole osaks ühinemisläbirääkimistest, on edasiliikumist segav. Türgis on praegu kõrgeimaks prioriteediks uue põhiseaduse väljatöötamine. Põhiseaduse tulemused on juba tajutavad.

Türgi poolel kaalutakse üleskutset Türgi karistuskoodeksi artikli 301 läbivaatamiseks. Türgi vajab nüüd ELilt edasisi positiivseid signaale. Me peame julgustama Türgit seda reformiprotsessi suure innukusega jätkama.

Komisjoni eduaruannet oodatakse 7. novembril ning arvan, et on väga oluline, et selles aruandes kajastataks praeguseid positiivseid arenguid Türgis.

  Yiannakis Matsis (PPE-DE). – (EL) Härra juhataja, Türgi on ühtse Euroopa kandidaatriik. See toob kaasa õigused ja kohustused. Raportöör on koostanud tasakaalustatud vaheraporti. See pakub Türgile teise võimaluse oma reformidega jätkata ning oma kohustused täita, mis on peamiselt seotud majanduslike muutustega, Kopenhaageni kriteeriumide ning inim-, usu- ja vähemuste õiguste austamisega.

Tahame, et Türgi muutuks, kuna Türgi ise soovib muutust ning samuti kuna praegused ajad seda nõuavad. Muutus Türgis tähendab kohustuste täitmist Küprose ees, tunnustades Küprose Vabariiki ning lõpetades Küprose okupeerimise. Raport märgib õigesti, et Türgi armee väljaviimine aitab leida lahenduse ning et Türgi armee saab asendada väiksema julgeolekunõukogu kontrolli all oleva Euroopa väeüksusega. Türgi peab täitma järgmised kohustused: lõpetama koloniseerimise ning muutma Küprose demograafilist iseloomu; asustajad, kes moodustavad okupeeritud aladel enamuse ja ootavad esimest võimalust mis tahes lahenduse õõnestamiseks, tagasi kodumaale viima; lõpetama okupeeritud Küprosel Kreeka küproslaste omandi omastamise; ning lõpetama meie kultuuripärandi hävitamise. Esimese sammuna peab Türgi austama ÜRO otsuseid ning tagastama Famagusta linna selle seaduslikele elanikele.

Ankara peab Türgi küproslasi isoleerituks 45 000 Türgi sõduri kohaloleku pärast, kes hoiavad Kreeka küproslased nende kodudest ja omandist eemal. Türgi käes on võti nii ühinemiseks Euroopaga kui ka Küprose küsimuse lahendamiseks. Türgi poliitika jagada Küpros kaheks riigiks ei ole lahendus. Me elame liitumiste, mitte eraldumiste, ajastul. Ütleme „jah” euroopalikule Türgile ning „jah” euroopalikule lahendusele, millel on vähe ühist eraldusjoonte ning –tsoonidega; need peaks põhinema, nagu raportöör õigesti rõhutab, ühendatud Euroopa põhimõtetel. See loob elujõulise mudelriigi kogu Euroopale, kus Kreeka ja Türgi küproslased ning kristlased ja moslemid saavad elada rahumeelset ja produktiivset elu, mis põhineb ühendatud Euroopa printsiipide ja väärtuste vastastikusel austamisel.

  Carlos Carnero González (PSE). – (ES) Härra juhataja, nagu te teate, on Euroopa Liidu laienemine järgmise riigi kaasamiseks alati dialektiline protsess, milles peavad kandidaadi pingutused olema otsusekindlad ning milles peavad ka liidu pingutused näha olema.

Minu arvates, kui Euroopa Liidul on uus reformileping, mis võimaldab olla demokraatlikum ja tõhusam, ollakse samuti paremas positsioonis laienemisega jätkamiseks.

Selline on olukord Lissaboni lepingu järgselt. Türgi teeb märkimisväärseid edusamme. Me kõik toetame Ankara valitsust, Türgi rahvast võitluses terrorismiga. Sellegipoolest, et edasiminekut, mida ma mainisin, jätkata, peame me üles kutsuma vaoshoitusele, mõõdukusele ning rahvusvahelise õiguse järgimisele. Laiaulatuslik militaaroperatsioon Põhja-Iraagis kallaks seal üksnes õli tulle ning võib samuti põhjustada tõsiseid probleeme Türgis.

Lõpetuseks tahan ma õnnitleda proua Oomen-Ruijtenit tema resolutsiooni puhul, kuigi üks teema selles puudub: miks me unustame tihti, et Türgi ei ole lihtsalt kandidaatriik, vaid on samuti oluline Euro-Vahemere partner Barcelona protsessis? See punkt raportis tõesti puudub. Türgi on selles protsessis ülioluline, täpselt nagu ka meie oleme üliolulised Türgi jaoks Euro-Vahemere protsessis.

  Emine Bozkurt (PSE). – (NL) Härra juhataja, sooviksin tänada proua Oomen-Ruijtenit tema tasakaalustatud resolutsiooni eest. Olin kümme päeva tagasi Türgis ning seal olles rääkisin ma uue Türgi valitsuse ja uue parlamendi liikmetega. Erilise rõhuga sõnavabadusele, rõhutasin vajadust reformidega jätkata.

Justiitsminister ja teised kabinetiliikmed kinnitasid mulle, et artiklit 301 muudetakse. Samuti lubas uus valitsus teel ELi liikmelisuse suunas reforme. Samuti viitab resolutsioon sellele liikmelisusele kui lõppeesmärgile. Seega annab resolutsioon otsese panuse reformidele Türgis, sealhulgas reformidele naiste õiguste, ametiühingute õiguste ja sotsiaalõiguse valdkondades.

Siiski on reformide jaks vaja rahu ning momendil on Türgis valdavad hirm ja viha. PKK rünnakute hirm – viha, mis võib eskaleeruda. Selle ärahoidmiseks peavad Türgi ja EL ühendama jõud, et kasutada terrorismi ärahoidmiseks ning selle eest karistamiseks diplomaatilisi ja poliitilisi vahendeid.

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. − (PT) Härra juhataja, daamid ja härrad, see elav arutelu oli eesistujariigi jaoks väga kasulik. See on selgelt demonstreerinud, juhul kui mingidki kahtlused esinesid, kuivõrd paljude parlamendiliikmete arvamused ja vaated seoses Türgi Euroopa Liiduga ühinemise läbirääkimistega erinevad. Siiski, hoolimata paljudest arvamustest, mis võivad selles küsimuses eksisteerida, tunnen ma, et see arutelu on selgelt näidanud, et Türgi on juba eluline Euroopa Liidu strateegiline partner poliitilises, majanduslikus ja ka julgeoleku mõttes.

Samuti tunnen, et sellest arutelust on selge, et Türgi Euroopa Liiduga ühinemise väljavaade on olnud Türgis suurte poliitiliste ja sotsiaalsete reformide käivitavaks jõuks. Selge, et mõned inimesed kahetsevad, et need reformid pole olnud nii kiired või ulatuslikud, kui loodetud, kuid fakt on, et Türgi rahvas ja valitsus suunduvad järk-järgult mööda meie poolt määratud teed edasi demokraatlikuma ja pluralistlikuma ühiskonna suunas, mis austab õigusriigi põhimõtet täielikumalt.

Kopenhaageni kriteeriumid on kogu läbirääkimisprotsessi juhise või raamistikuna ülimalt selged nii Türgile kui mis tahes teistele kandidaatriikidele: üksnes need riigid, mis austavad selgelt meie majanduspõhimõtteid ning eriti ja võib-olla isegi olulisemalt, meie poliitilisi põhimõtteid, saavad olla Euroopa Liidu liikmeteks. Kui Türgi täidab neid kriteeriume täielikult, võib ta ilmselgelt saada Euroopa Liidu liikmeks. See on absoluutselt selge ning seega ei saa või vähemalt ei tohiks anda mis tahes alust kahtlustele.

Seoses PKK terrorirünnakutega Türgi ja Iraagi vahelisel piiril juhiksin ma teie tähelepanu eesistujariigi 22. oktoobri avaldusele selles küsimuses. Selles avalduses mõistis eesistujariik PKK toime pandud terroristliku vägivalla täielikult hukka ning väljendas meie aktiivset solidaarsust ohvrite perekondadega. Samuti märkisime, et rahvusvahelisele kogukonnale on eluliselt tähtis toetada Türgi pingutusi võitluses terrorismiga, samal ajal austades õigusriigi põhimõtet, säilitades rahvusvahelise rahu ja stabiilsuse ning regionaalse stabiilsuse ja muidugi kutsudes Türgit üles hoiduma mis tahes ebaproportsionaalsest sõjalisest tegevusest. Samuti kutsume üles nii Türgi kui Iraagi valitsust tegema tõhusat koostööd selle probleemiga tegelemisel ning eriti hoiduma Iraagi territooriumi kasutamisest terroristlikeks tegevusteks Türgi vastu.

  Olli Rehn, komisjoni liige. − Härra juhataja, austatud parlamendiliikmed, tahan teid tänada selle väga sisulise ja ajakohase arutelu eest napilt enne meie Türgi eduaruande avaldamist 6. novembril – see tähendab kahe nädala pärast. Me püüdleme komisjonis objektiivse ja õiglase aruande esitamise suunas –sellise, nagu esitas proua Oomen-Ruijten.

Tänase aruteluga ning sellele järgneva teie resolutsiooniga saadab täiskogu Türgile mõned väga selged sõnumid. Esiteks ma arvan, et me kõik nõustume, et praegu on käes aeg reformipingutusi Türgis selle kodanike heaks toetada – jah, ning samuti selleks, et saavutada tõsine edasiminek ELi ühinemisläbirääkimistel. Väga suur rõhk on eriti viivituseta reformidel sõnavabaduse valdkonnas, seoses kurikuulsa artikliga 301 ning teiste samaväärsete artiklitega, aga ka seoses usuvabadustega. Samuti on vaja näha edasiminekut naiste õiguste, ametiühingute õiguste, aga ka kultuuri- ja usuõiguste osas ning Türgi rahvusvaheliste kohustuste valdkonnas.

Veelgi enam, me mõistame terrorirünnakud hukka ning saame aru Türgi vajadusest oma kodanikke kaitsta, kuid samuti kutsume me Türgit tungivalt üles otsima poliitilist lahendust koostöös Iraagi regionaalsete ametivõimudega ning rahvusvahelise kogukonnaga ning näitama oma vastustes PKK terrorismile üles proportsionaalset meelt.

Seoses Armeenia küsimusega toetab komisjon teie resolutsiooni projektis väljendatud üleskutset lepitusprotsessiks Türgi ja Armeenia vahel. See on parim ja tõhusaim viis, mis viib aja jooksul tõeliste tulemusteni lepituse ja õigluse osas.

Samuti leiame, et kõiki küsimusi Türgis, sealhulgas Armeenia küsimust, tuleks arutada Türgi ühiskonnas sõnavabaduse nimel avalikult ja rahumeelselt. Seega on artikli 301 reform samuti hädavajalik tõsise ja tõhusa arutelu jaoks Armeenia küsimuses, mis viiks tõelise lepituseni.

Praegused sõnavabaduse piirangud omavad jahutavat mõju ning isegi aitavad kaasa mittetolerantse ja viha atmosfääri loomisele, nagu kahjuks ja kurvastuseks näitas Hrant Dinki mõrvamine varem sel aastal.

Viimasena peame meenutama üht asja. Mina olen ning samuti teie olete esitanud Türgile väga tugevad nõudmised seoses reformiprotsessiga ning seda õigustatult. Samal ajal me peame tuletama meelde, et võrrand töötab üksnes, kui mõlemad osapooled teevad seda, mis on nende kohustuseks. See tähendab, et kui me oleme ranged, peame me samuti olema õiglased. Peame pidama sõna ning jääma Türgi ühinemisperspektiivi juurde, nagu läbirääkimiste mandaadis visandatud.

(Aplaus)

Vastasel juhul võime karjuda nii valjult kui soovime, kuid see oleks nagu metsas hüüdmine. Vastust ei oleks – oleks vaid pikk vaikus.

  Juhataja. − Arutelu lõpetamiseks on esitatud kaks resolutsiooni⁽¹⁾ ettepanekut.

Arutelu on lõppenud.

Hääletamine toimub täna.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 142)

  Richard Corbett (PSE), kirjalikult. – Türgil on endiselt enne ELi liikmelisuse tingimustele vastamist minna pikk tee. Hoolimata viimaste aastate märkimisväärsest edasiminekust, eksisteerivad endiselt tõsised probleemid seoses sõnavabadusega (eriti karistuskoodeksi artikkel 301), inimõigustega ja Armeeniaga.

Siiski lükkan tagasi nende argumendid, kes ütlevad, et Türgil ei või kunagi lubada ühineda põhjusel, et see ei ole Euroopa riik. Enam kui pool sajandit oleme aktsepteerinud Türgit täieõigusliku Euroopa Nõukogu liikmena. Oleme alustanud ühinemisläbirääkimisi, tunnustades nii põhimõtteliselt Türgi sobivust ELiga ühinemiseks. Need, kes väidavad, et Türgi ei ole euroopalik, ütlevad tegelikult, et see ei ole kristlik. Kuid miks peaks see olema kriteeriumiks? Euroopa Liidu motoks on „ühinenud mitmekesisus” – me ei püüa kultuure standardiseerida, vaid leida koos töötamise viise, säilitades meie erinevad keeled, religioonid jne. Sekulaarse riigi aktsepteerimine, mille rahvastik on enamuses islami-usulised, täiustaks seda printsiipi.

(1) Vaata protokoll.

5. ELi ja Venemaa tippkohtumine (arutelu)

  Juhataja. − Järgmine päevakorrapunkt on nõukogu ja komisjoni avaldused ELi ja Venemaa tippkohtumise kohta.

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. − (PT) Härra juhataja, volinik, daamid ja härrad, nagu te teate, toimub 20. ELi ja Venemaa tippkohtumine selle nädala reedel Portugali linnas Mafras. See kujutab endast meie arvates suurepärast meie suhete hindamise võimalust mõlema, nii Venemaa kui Euroopa Liidu, liidritele.

Usume, et suhted Euroopa Liidu ja Venemaa vahel on üldiselt head ning kindlasti palju paremad, kui rahvusvaheline press meid mõnikord uskuma paneb. Venemaa on ELi võtmepartner ning me võtame seda suhet väga tõsiselt. Tippkohtumine käsitleb olukorda ELis ja Venemaal. Me teavitame Euroopa Liidu arengutest, konkreetsemalt edasiminekust uue reformilepingu, mis äsja Lissabonis vastu võeti, koostamisel ning komisjoni esitatud ja 9. septembril vastu võetud energia liberaliseerimise paketist.

Seoses ühisruumiga vaatame üle edasimineku teekaartide rakendamisel. Protsess on jätkuvalt täielikult positiivne, kuigi mõningaid valdkondi on vaja edasi viia. Teatud olulistes sektorites on seda eesmärki aidanud saavutada alaline partnerlusnõukogu. Kultuuriküsimuste alaline partnerlusnõukogu, mis tuleb kokku päev enne tippkohtumist, aitab intensiivistada meie kultuurialast koostööd.

Seoses tippkohtumise prioriteetidega kavatseme saavutada kokkuleppe varajase hoiatussüsteemi käivitamiseks energiasektoris, mille osas saavutati põhimõtteline kokkulepe eelmisel Samaras peetud tippkohtumisel. Arvestades Euroopa Liidu ja Venemaa energialast vastastikkust sõltuvust, tuleb suurendada kindlustunnet ning tugevdada vastastikkust koostööd. Seega me rõhutame eesmärke ja põhimõtteid, mida EL peab seoses energialase partnerlusega austama, konkreetsemalt vastastikkust, läbipaistvust, avatust ning tõhusa õigusliku ja regulatiivse raamistiku loomist. Meie arvates tuleb Peterburis G8 kohtumisel vastu võetud energiaharta ning ülemaailmse energiavarustuskindluse põhimõtted lülitada uude ELi ja Venemaa vahelisse kokkuleppesse, mis saab olema õiguslikult siduv ning asendab praeguse partnerlus- ja koostöölepingu.

Investeeringute valdkonnas tervitame ühise majandusruumi tegevuskavas kavandatud ametlikku dialoogi. Pidades silmas duumas arutuse all olevat strateegilisi investeeringuid käsitlevat õigusakti on ülioluline, et Venemaale investeerivatele ELi ettevõtetele loodaks läbipaistvad, mitte-diskrimineerivad ja ettenähtavad tingimused. Samuti soovitame tungivalt hoiduda kõrvalmeetmete võtmisest, nagu maksustamise keskkonna loomist, et takistada olemasolevaid investeeringuid või luua uutele investeeringutele peidetud takistused. Usume, et Venemaa ühinemine Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO) on prioriteetne, mis on põhjuseks, miks me kavatseme samuti arutada tippkohtumisel seda küsimust. Komisjonil võib olla selles osas enamat öelda.

Pean juhtima tähelepanu sellele, et tippkohtumist kasutatakse samuti surve avaldamiseks, et kindlustada edasiminek, kui rahuldavat lahendust ei ole leitud peamistele väljapaistvatele küsimustele, nagu näiteks puidu ekspordimaksud või diskrimineerivad raudteetariifid.

Oleme teadlikud, et see tippkohtumine leiab aset ajal, mil nii Venemaa presidendi kui riigiduuma valimised on ukse ees. Valimisprotsessis on sõnavabadus, sealhulgas ajakirjandusvabadus ning kogunemisvabadus, eluliselt tähtis ning tõeliseks Venemaa demokraatliku legitiimsuse testiks. Demokraatlike Institutsioonide ja Inimõiguste Büroole (ODIHR) tuleb anda vaba juurdepääs duuma valimiste vaatlemiseks. Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) ning Euroopa Nõukogu liikmena on Venemaal eriline vastutus meie ühiseid väärtuseid kaitsta. Arvestades, et meie vastastikkune sõltuvus suureneb, mitte ei vähene, on kahetsusväärne, et teatud küsimused on Euroopa Liidu ja Venemaa vahelised suhted varjutanud.

Venemaa ja EL peavad töötama koos, et oma erinevused ületada, sest meie koostööle muud alternatiivi tõesti pole. Kahjuks on uue ELi ja Venemaa vahelise lepingu läbirääkimiste algus endiselt ummikseisus. Venemaa keelud Poola liha ja juurviljade impordile kujutavad jätkuvalt suurt takistust läbirääkimiste alustamisele. Komisjon on osundanud oma valmisolekut kontaktide jätkamiseks, et leida vastastikkuselt vastuvõetav lahendus. Kahjuks on olukord muutunud veelgi keerulisemaks eelmise kuu lõpus Venemaa veterinaarametivõimude otsuse tõttu keelata 36 ELi ettevõtte toodetud liha import.

Naftavarustamise katkestamine Leedusse mööda Družba torujuhet kujutab samuti vaidluspunkti, mis takistab uue ELi ja Venemaa vahelise lepingu läbirääkimiste alustamist. Enam kui aasta on möödunud, ilma et Venemaa oleks andnud mistahes ametlikku informatsiooni lekke kohta torujuhtmest või varustamise jätkamise väljavaadete kohta. Seega on ülioluline leida rahuldav lahendus, mis looks vajaliku kindlustunde, et jätkata ELi ja Venemaa vahel energia valdkonnas partnerluse arendamist.

Hoolimata praegusest läbirääkimiste ummikseisust ei tohiks olukorda üle dramatiseerida. Tegelikkuses leppisime me 2006. aastal Venemaaga kokku, et partnerlus- ja koostööleping jääb jõusse, hoides selliselt ära mistahes õigusliku vaakumi tekke meie suhetes Venemaaga.

Viimasena tõstatame kindlasti kõige olulisemad rahvusvaheliselt päevakorras olevad küsimused, täpsemalt seoses Kosovo ja Iraagiga. Samuti rõhutame, kui oluline on positiivne koostöö Venemaaga meie ühises naabruses, et me saaksime käsitleda ühise huvi ja mure küsimusi, eriti niinimetatud külmutatud vaidlusi.

  Benita Ferrero-Waldner, komisjoni liige. − Härra juhataja, Venemaa ei ole üksnes lähedane naaber – meie jaoks on ta strateegiline partner. Kui vaadata kaubandust ja investeeringuid, näeme, et nad kasvavad ning samuti näeme, nagu meie nõukogu eesistuja ütles, et vastastikkune sõltuvus kasvab. Kuid me teame samuti, et Venemaa on võtmepartner regionaalsete konfliktide ja globaalsete väljakutsetega tegelemiseks – mida on samuti juba mainitud – ning et palju on veel vaja teha, et meie suhte täieliku potentsiaali ära kasutada.

Liginev tippkohtumine reedel on järgmine võimalus meie suhte seisu hinnata. Kuigi mitmeid väljapaistvaid küsimusi ei lahendata, liigume edasi mõningates teistes ning seega valmistame sel üleminekumomendil ette pinnast tuleviku töö jaoks.

Teame, et see on Venemaa jaoks kriitiline periood – paar kuud enne üliolulisi parlamendi ja presidendi valimisi – ning samuti teame, et Euroopa Liit on korduvalt väljendanud oma muret seoses demokraatlike põhimõtetega ja inimõigustealaste kohustuste rakendamisega Venemaal. Meie, Euroopa Liit, jälgime arenguid väga tihedalt – tulevased valimised on selles osas väga oluliseks testiks – ning me ootame, et Venemaa teeks mõistliku valiku ja kutsuks OSCE vaatlejad valimisi jälgima.

Samuti kasutame juhust, et väljendada oma muret seoses inimõigusküsimustega, nagu näiteks ajakirjandusvabaduse piiramine, ajakirjanike ründamine, surve avaldamine valitsusvälistele organisatsioonidele ning samuti olukord Põhja-Kaukaasias.

11. ja 12. oktoobril Kaliningradis viibides oli mul võimalus arutada eelseisvat tippkohtumist presidendi peamise nõuniku eriesindaja härra Jastržembskiga. Lubage mul alustada mõne hea näitega, ning seejärel märkida valdkonnad, kus me edasiminekut ei saavuta.

Usun, et Venemaa on peatselt välja kuulutamas suurema rahalise panuse mitmele ELi juhitud piiriülese koostöö programmile. See on väga teretulnud, sest koostöö üle meie arenevate piiride on oluliseks 2004. aasta laienemise järgseks teguriks. Ning Kaliningrad on muidugi tänu oma geograafilisele asukohale väga eriline juhtum.

See nõuab, nagu me oleme alati leidnud, erilisi kokkuleppeid piiriülese koostöö ning kohaliku piiriülese liikluse hõlbustamiseks. Arvestades tõsise liiklustulvaga liikmesriikide ja Venemaa vahelistel piiridel Kaliningradis ning piiripunktides mitmete liikmesriikidega mujal, oleks Venemaa rahaline panus ka väga ajakohaseks.

Kuni 50 km pikkused veoautojärjekorrad piiri ELi poolel pole selgelt vastuvõetavad. Peame rakendama meetmeid ning seetõttu oleme Venemaaga kokku leppinud ummikkohtade vähendamises. Oleme komisjonis just käivitamas pilootprojekti, mille raames vahetatakse tolliinformatsiooni ning rahastatakse piiriinfrastruktuuri moderniseerimist. Venemaa peab omalt poolt kiirendama piiridel oma protseduure. Põhimõtteliselt ollakse valmis seda tegema, kuid see võtab teatud aja.

Nõukogu eesistuja on juba maininud energiat. Lisaksin vaid, et meil peaks olema võimalik teavitada kokkuleppest varase hoiatusmehhanismi kohta, et tegeleda varustamisprobleemidega, enne kui need saavutavad kriitilise seisu. Nõukogu eesistuja rääkis energiast, kultuurist ning samuti investeeringutest, mistõttu ma ei pea siinkohal midagi lisama. Sooviksin vaid täiendada, öeldes, et investeeringuid ja ärisuhteid arutatakse samuti homme, neljapäeval, algaval töösturite ümarlaual Lissabonis, Günter Verheugeni ja Andris Piebalgsi osalusel. See ümarlaud teavitab oma järeldustest tippkohtumist reedel. Leian, et see on hea panus sellele, mida saab nimetada tõeliselt kasvavaks äriliseks suhteks.

Venemaa on oluline osapool majanduses ning seoses WTOga sooviksin lisada, et me aitame Venemaad selle püüdlustes. Olete teadlikud, et me oleme alati olnud Venemaa WTO-ga liitumisele pühendunud. Samuti arvame, et on väga oluline omada võrdseid tingimusi ning see on põhjuseks, miks me niivõrd rõhutame Venemaa WTOga liitumise lõpule viimist. Tippkohtumine annab sellele kriitilises faasis keerulisele protsessile uue tõuke.

Tippkohtumise teiste teemade hulgas allkirjastame uue terast käsitleva kokkuleppe, suurendades selliselt koguseid, mida Venemaa võib Euroopa Liitu eksportida. Teine märk positiivsetest elementidest ELi–Venemaa koostöös on fakt, et tippkohtumise muude teemade hulgas sõlmitakse Narkootikumide ja Narkomaania Euroopa Järelevalvekeskuse ning Venemaa Föderaalse Uimastikontrolli Teenistuse vahel vastastikkuse arusaamise memorandum.

Vähem positiivsena sooviksin teid informeerida, et kuigi maikuus oli Samaras täheldatav Venemaa selge soov järgmiseks tippkohtumiseks Mafras lõpuks allkirjastada kokkulepe lendude osas üle Siberi, näivad väljavaated selleks väga nõrgad. Soovime keerata selles pikaajalises vaidluses uue lehekülje. Venemaa positiivne käik võimaldaks meil samuti liikuda edasi lennunduse tippkohtumisel, mis on kavandatud novembrisse Moskvas, et määratleda tohutu kootööpotentsiaal selles sektoris.

Seoses rahvusvaheliste küsimustega on Kosovo kindlasti üks olulisemaid ning me peame analüüsima koos Venemaaga, põhinedes käimasolevatele kolmepoolsetele pingutustele, kuidas seda küsimust lahendada. Me peame uuendatud konfliktidest Balkanil hoiduma.

Samuti arutame teisi olulisi rahvusvahelisi küsimusi nagu näiteks Lähis-Ida küsimust enne Annapolise konverentsi; Iraani küsimust pärast president Putini hiljutist visiiti Teherani ja Afganistani; Birma/Myanmari küsimust; ning olukorda seoses külmutatud konfliktiga, eriti Gruusias ja Moldovas.

Sooviksime töötada koos Venemaaga konstruktiivses vaimus, et leida lahendus neile lahkarvamusi tekitavatele küsimustele. Seega, mida me peame tegema, on jätkama käimasolevat tööd ning mitte kunagi kaotama silmist pikaajalisi projekte.

  José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (ES) Härra juhataja, loodame, et nagu press tähelepanu juhtis, saab seonduvalt Samara tippkohtumisega Portugali sügis olema soojem kui Venemaa kevad.

Nagu volinik märkis, usun ma, et me peame jätkama tööd strateegilise ühenduse ehitamiseks Venemaaga, kuid kliima sõltub enam Venemaa temperatuurist kui Euroopa Liidu omast: teatud määral selle valguses, mida volinik ütles, eelkõige uue rolli valguses, mida Venemaa soovib rahvusvahelisel areenil mängida ning eriti seonduvalt energiavarustuskindlustusega.

Siiski, härra juhataja, see suhe tuleb ehitada reale sammastele. Esimeseks on, et mis tahes otsust või mis tahes tegevust ühe liikmesriigi vastu tuleb käsitleda otsuse või tegevusena kogu Euroopa Liidu vastu.

Teiseks, härra juhataja, Euroopa Liit on pöördumatult ning vaieldamatult pühendunud inimõigustele ning tal tuleb olla neid positsioone kaitstes väga kindel. Selles osas ma tunnen, et me peaksime tervitama Venemaa valitsuse otsust anda luba ning lõpuks väljastada viisad Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsioonile, et lubada sellel pidada kohtumine Moskvas.

Üheks murettekitavaks aspektiks on seoses hiljutise Kaspia merega piirduvate riikide tippkohtumisega tehtud avaldus moodustada teatud laiem rinne, et võidelda teatud maani regionaalsete ja rahvusvaheliste ähvardustega ning teatud positsioonide nimel ÜROs.

Härra juhataja, volinik, härra nõukogu eesistuja, olen just lõpetamas – kaitske Euroopa Liidu huve pragmaatiliselt, ehitage seda ühendust, kuid ärge unustage, et arvud peavad ideaalidele vastama. Mäletan midagi, mida ma ühest hiljutisest – muidugi suurepärasest ajakirja The Economist artiklist lugesin: nähtavasti ütles härra Putin Wiesbadeni tippkohtumisel liidukantsler Merkelile, et see oli kohaks, kus Dostojevski ruletis kaotas.

Loodan, et Euroopa Liidul on Portugalis rohkem õnne kui Venemaa kirjanikul oli Wiesbadenis.

  Jan Marinus Wiersma, fraktsiooni PSE nimel. – (NL) Härra juhataja, hoojooksul läheneva tippkohtumise suunas, jääb minu fraktsiooni peamiseks mõtteks, et Venemaal ja Euroopa Liidul on mitmeid tähtsaid ühishuvisid ning vaatamata meie paljudele eriarvamustele peaks Euroopa Liit tegutsema saabuval tippkohtumisel selle oletuse alusel. Venemaa ja Euroopa vajavad teineteist, et tegeleda probleemidega Euroopas, kuid eriti vajavad nad teineteist, et tegeleda suurte rahvusvaheliste küsimustega. Euroopas on jätkusuutlik julgeolek võimalik üksnes koostöös Venemaaga.

Neil põhjustel meie, minu fraktsioon ja mina, oleme alati toetanud strateegilist partnerlust Venemaaga. Selle tippkohtumise päevakord on väga tihe ning volinik ja eesistujariigi esindajad on sellest juba rääkinud. Sellegipoolest me loodame, et teatud hetkel toimub liikumine uue partnerlus- ja koostöölepingu läbirääkimiste mandaadi küsimuses. Loodame, et Poola valitsus on võimeline tegema Moskvaga paremat koostööd ning selle tulemusel ehk looma edasimineku jaoks teatud liikumisruumi.

Äärmiselt olulised on suhted energiavaldkonnas ning ka meie arvame, et alguspunkt peab olema vastastikkus, kuid me peame mõistma, et me tegeleme siin vastastikuse sõltumatuse vormiga, mida me peaksime püüdma koos paremini hallata. Samuti soovime rohkem koostööd Musta mere regioonis ning loodame, et tippkohtumisel arutatakse samuti selliseid küsimusi nagu Transnistria ja Gruusia.

Eelmised kõnelejad on juba maininud demokraatia olukorda Venemaal ning muidugi pole see midagi, mida saaks arutelust välja jätta. Samuti oleme mures seoses saabuvate riigiduuma valimistega. Me soovime, et kampaaniad oleksid vabad ja õiglased ning et kõigil parteidel oleks võrdne võimalus oma sõnumi välja ütlemiseks. Seetõttu on niivõrd oluline, et me avaldaksime survet vaatlejate küsimuses Moskvas: vaatlejad mitte üksnes tegelikul valimispäeval, vaid vaatlejad ka valimis-eelsete kampaaniate ajal. Me kõik teame, kui oluline on valimiste suhtes kohase hinnangu kujundamine; riik, millel on ambitsioon olla Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee eesistujariik, peaks valimisvaatluse valdkonnas tõesti olema võimeline ning soovima teha OSCE-ga koostööd.

Lõpetuseks, ja ma kordan alguses öeldut, me peaksime olema Venemaa suhtes jätkuvalt kriitilised; kriitilised seoses inimõiguste ja demokraatiaga, kuid me ei tohiks polariseerida asju põhjuseta. Meie alguspunkt peaks endiselt olema heaks naabriks olemine, koostöö tegemine ning püüd tegeleda küsimustega Euroopas koos ning mitte pidevalt takistuste tegemine.

  Graham Watson, fraktsiooni ALDE nimel. – Härra juhataja, mai tippkohtumine Samaras paljastas mõrad meie strateegilises partnerluses Venemaaga – energia, Kosovo ja inimõiguste küsimustes. Need mõrad on muutunud maalõhedeks, mis on nüüdseks niivõrd sügavad ja laiad, et meil on väga raske öelda, kuivõrd tähendusrikast ühistel väärtustel põhinevat „partnerlust” on võimalik taotleda.

Härra Putini enda avalduse kohaselt „Venemaa ei muutu peagi, kui see üldse kunagi muutub, riigiks, kus liberaalsed väärtused omaksid sügavaid ajaloolisi juuri”.

Kaua me saame seda kasvavat tõendusmaterjali ignoreerida? Mitte, et venelased keelduksid Lääne kultuuri iseloomulikest joontest, sest president Putin on korduvalt rääkinud oma riigi kohast Euroopa kultuuri südames. Ei, see ägedus, see eitamine on peamiselt suunatud selle vastu, mida president Barroso kutsub Euroopa „pühadest väärtusteks” – väärtused nagu vabadus, demokraatia ja õigusriigi põhimõte, mis täna Venemaal silmatorkavalt puuduvad.

Härra Salafranca Sánchez-Neyral oli õigus. Oleme kuulnud nõukogult ja komisjonilt liialt palju reaalpoliitikat, kuid mitte piisavalt moraalipoliitikat. Meie suhe Venemaaga on kindlasti strateegiline, kuid seda ei saa kirjeldada partnerlusena.

Me vajame pragmaatilist lähenemist, tehes, kus võimalik, ühise mure küsimustes koostööd, nagu piiriületuspunktide, energiaga varustamise ning WTOga ühinemise küsimustes – kuigi eilne teadaanne toiduainete hindade kontrolli kohta vihjab mineviku majanduspoliitikatele.

Venemaaga on võimalik saavutada teatud edasiminekut, kuid ilma fanfaarideta vaid järgneva frustratsiooniga, mis on iseloomulik liiga paljudele ELi-Venemaa tippkohtumistele.

Samuti on vaja veidi enam ausust, kuivõrd Venemaal on tulemas kaks suuremat valimist. Kui inimkloonimine oleks paremini välja arendatud, kandideeriks president Putin tõenäoliselt nii presidendiks kui peaministriks, järgides Kaczyńskis’ite eeskuju Poolas. Riigi jaoks, mis kukutas 1917. aastal oligarhia, on üpris uskumatu, et maad on võtmas uus autokraatia ning me ei peaks hoiduma kriitikast hirmu tõttu ohustada partnerlust, mis eksisteerib vaid paberil.

Üksnes juhul kui sõltumatu kohtuvõim, sõnavabadus ning demokraatia eksisteerivad enamal kujul kui sõnakõlksudena ning kui ajakirjanikud, opositsiooniparteid ja valitsusvälised organisatsioonid võivad tegutseda ilma kättemaksu hirmuta, saab Euroopa olla Venemaaga solidaarne.

Sel põhjusel taotles minu fraktsioon resolutsiooni, mis selle arutelu lõpetaks ning üle 300 parlamendiliikme toetas meie üleskutset. Me peame olema valmis panema paberile selle, mida me avalikkuses välja ütleme ning kummutama väite, et see koda pole midagi muud kui üleskiidetud jututuba.

Reformileping lubab esimest korda parlamendil välissuhete küsimuses tegelikult sõna võtta. Seega tõstkem panuseid ning võtkem väljakutse vastu ja andkem tippkohtumisel edasi sõnum, mida president Putin ignoreerida ei saa.

  Konrad Szymański, fraktsiooni UEN nimel. – (PL) Eile Euroopa Rahvapartei (Kristlike Demokraatide) ja Euroopa Demokraatide fraktsiooni juhtide poolt langetatud otsus mitte võtta enne ELi-Venemaa tippkohtumist vastu resolutsiooni demonstreerib, et meil on Venemaaga endiselt probleem. See otsus kujutab endast tõsist viga. See ei ole seda sorti franko-saksa mootor, mida me endi Euroopa osas ootaksime.

Meie 2. mai Samara tippkohtumise eelne resolutsioon oli väga abistav. Usun, et meie tänane vaikimine ei viita katsele selgelt määratletud ja nõudlikust poliitikast Venemaa suunas eemalduda. Juhul, kui Samaras võetud lähenemist õõnestatakse, veendub Venemaa veelgi enam, et integratsioon ning eriti 2004. aasta laienemine on arengud, mida võib eirata või millele võib osutada vähest tähelepanu. Poliitikud, kes püüavad praegu Venemaa diktatuuri suhtes pseudo-realismi nimel silmad kinni pigistada, nõustuvad vaikides Soome juhtumiga. Nad nõustuvad Kesk-Euroopa suunalise diskrimineerimisega ning seega Euroopa Liidu kui globaalse partneri positsiooni nõrgestamisega.

  Bart Staes, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (NL) Härra juhataja, volinik, minister, daamid ja härrad. Minister, te ütlesite oma sissejuhatuses, et suhted Venemaaga on head või igal juhul paremad kui rahvusvahelises ajakirjanduses avaldatud. Minister, kas te elate Marsil? Kas te elate Veenusel? Kas te julgete öelda venelastele, mis on oluline või seondub Euroopa Liit teie jaoks lõpptulemusena vaid rahaga ning palja kaubandusega? Kas see on teile olulisem kui demokraatia ja inimõigused?

Ärgem peenutsegem sõnadega: Venemaa on libisemas alla libedast kallakust täiemahulise tugeva liidriga diktatuuri suunas: tugev liider, kes ei salli mingeid proteste ning kes kasutab oma salajast FSB politseid millal iganes ta seda vajalikuks peab; liider, kes ei loobu mingil tingimusel võimust ning kes kasutab igasuguseid kelmustükke, et võimuohjasid pärast detsembri parlamendivalimisi ning märtsi presidendivalimisi enda käes hoida. Venemaa, minister, on arenemas suletud ühiskonnaks, kus valitsev režiim eelistaks lubada mitte kellelgi enda tagant välja vaadata.

Ma ei soovi end piirata teoreetiliste kaalutlustega. Reaalsus on, et inimõigused on Venemaal pideva surve all ning demokraatia seis on kahetsusväärne. Reaalsus on, et sõnavabadus ning ajakirjandusvabadus on alistumas rangele oma-tsensuurile. Hiljuti vastu võetud ekstremismi käsitlevat seadust saab kergelt kasutada, et sõltumatute ajakirjanike ja poliitiliste oponentide suud kinni toppida.

Tegelikkus on, et Venemaa režiim näeb tugevat ja sõltumatut kodanikuühiskonda mittesoovitavana ning et valitsusväliste organisatsioonide olukord on sattumas väga piiravate õigusaktide tõttu karmi surve alla. Reaalsus on, minister, et vabad valimised on utoopia. Osaleda võivad üksnes need, keda režiim sallib. Näiteks Garri Kasparovi ümber kogunenud „Teise Venemaa” koalitsioonil ei võimaldata eelseisvatest parlamendivalimistest osa võtta.

Kokkuvõtteks, minister, olukord Tšetšeenias ei pruugi enam olla poliitikas päevakajaliseks küsimuseks, kuid sealne olukord on endiselt äärmiselt murettekitav. Inimesi mõrvatakse endiselt, inimesi võetakse kinni ning peetakse kinni illegaalselt, inimesi allutatakse väljapressimistele; inimröövid on endiselt igapäevased ning piinamine on tavapraktika. See on Venemaa tegelikkus, minister, ning ma loodan, et te peate seda meeles, kui te selle nädala lõpus härra Putiniga vestlete.

  Helmuth Markov, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (DE) Härra juhataja, stabiilsus ning areng Euroopas ja maailmas on ilma Euroopa Liidu ja Venemaa vahelise mõistliku koostööta võimatu. Mida ma sooviksin erinevalt Samaras toimunust näha? Mida ma sooviksin, on see, et te tuleksite tagasi ja ütleksite meile, et teil on Venemaaga ühine strateegia Kosovo probleemi lahendamiseks ning ühine strateegia rahuprotsessiks Lähis-Idas ning et teil on ühispositsioon Iraani tuumaprobleemi suhtes ning ühisstrateegia Transnistria probleemi lahendamiseks.

Küsimus pole pelgalt energiaga varustamises. Unustagem Galileo. Tööstus ei soovi seda ning maksumaksjad peavad arve kinni maksma. Töötagem Venemaaga mõistliku energiapoliitika valdkonnas, mis kasutaks uusi tehnoloogiaid. Lahendagem viisavaba reisimise probleem Venemaaga. Miks me pole selles valdkonnas endiselt edasiminekut saavutanud, vaadeldes üksnes neid mõnda kategooriat? Minu arvates on palju, mida saaks teha.

Milline on Euroopa Liidu positsioon raketitõrjekilbi küsimuses? Kas me asume Venemaa poolele ja ütleme, et me ei soovi USA kaitsekilpi? Arvan, et oleks suurepärane, kui me selle saavutaksime. Muidugi peame Venemaa suhtes ka kriitilised olema ning ütlema Venemaale, et kui ma astun välja härra Schäuble ning härra Jungi sepistatavate terrorismivastaste plaanide vastu Saksamaal, siis pean ma samuti ütlema Venemaale, et ma ei soovi seda diskrimineerimisevastast seadust. See on üpris selge.

Kui meie vaateks on, et olukord Tšetšeenias on täielikult inimõigustevastane, peame me selle venelastele väga selgeks tegema, kuid me peame seda ka hiljem lähemalt uurima. Arvan, et meil on mõistlik partnerluskokkulepe – see on miski, mida head partnerid saavad ja peavad teineteisele ütlema. Me vajame Venemaad ning Venemaa vajab meid ning me lähme koos edasi, kui me võtame need küsimused vaatluse alla ning eelkõige visandame viisid nende lahendamiseks.

  Jana Bobošíková (NI). – (CS) Daamid ja härrad, kui me soovime oma koha globaalsel tasandil säilitada, on vajalik, et EL tugeva ühendusena ning Venemaa supervõimuna oma majandused integreeriksid.

Üksnes sel viisil on nad võimelised vastu seisma vältimatule poliitilisele survele, mis võib vastasel juhul selle ratsionaalse partnerluse lõhestada. Venemaa praegune eksport ELi, sealhulgas energiaalane kaubandus, vastab umbkaudselt ekspordile Marokosse või Argentiinasse. See on põhjuseks, miks ma toetan kaubandusvoliniku härra Mandelsoni palvet, kes palus, et EL ja Venemaa lõpetaksid käitumise nagu nad oleks kaks linna, mis on ühendatud vaid kitsa tee ning gaasijuhtme kaudu.

Olen veendunud, et mõlemad partnerid peaksid keskenduma pikaajaliste, vastastikku kasulike majandus- ja kaubandussuhete ehitamisele ning mitte lubama lühiajalistel poliitilistel taktikatel prevaleerida. Usun, et ELi kodanike huvides on, et EL käituks Venemaa suunal järjekindlalt – mida praegu ei toimu. Me peaksime avaldama survet stabiilsema poliitilise ja ettevõtluskliima loomiseks Venemaal, mis hõlmaks väiksemaid imporditakistusi ning looks ELi investoritele parema platvormi.

  Reino Paasilinna (PSE). - (FI) Proua juhataja, daamid ja härrad, ELi ja Venemaa suhete vaatlemiseks on kaks viisi. Võime neid näha kas probleemide või võimalustena. Nagu me teame, on nii probleeme kui võimalusi praegu hulgaliselt.

Eelmisel nädalal astusid liidu juhid Lissabonis sammu kooskõlalisema välispoliitika suunas. Kas Venemaa poliitika ei võiks olla mõlemale poolele esimeseks vahesadamaks, mis oleks seda ka Venemaale? Partnerlus- ja koostööleping vajab uuendamist ning me teame seda. Põhja dimensiooni valdkonnas on saavutatud ühtteist Balti merd puudutavates asjades, kuid me peame liikuma edasi uutesse valdkondadesse. Tegevuskavad on olemas, kuid neid ei rakendata.

Oleme toetanud Venemaa WTO liikmeks saamist. Peame kokkuleppe lõpuni viima. Sellisel viisil saaks kontrolli all hoida puidutolle ning volinik Ferrero-Waldneri mainitud illegaalseid tasusid piiridel. Oleme teineteisest täielikult sõltuvad energia valdkonnas, kuid selle sõltuvuse osas tuleb teha tööd mõlemasuunaliselt. Eksport kujutab endast samaväärset sõltuvust nagu importki.

Seetõttu peame lõpetama Venemaaga lolli mängimise. Kahjuks on see olukord kestnud pikka aega, kuid ma tervitan Poola uut liidrit, kes soovis parandada suhteid Venemaaga, aga ka Saksamaaga. Venemaa on muidugi problemaatilisem.

Kõnelused peavad saavutama tulemusi ka kodanike õiguste valdkonnas ning mitte üksnes juhul, kui see puudutab kaupu. Küsiksin nõukogult, kas tippkohtumisel mainitakse puidutolle. Veelgi enam, kuidas on lood Venemaa uue seadusega seoses põhimõttega, et kahtlustatavat ei anta küsitlemiseks välja riigile, kus kuritegu toime pandi? See on kummaline menetlus. Teiste sõnadega, kurjategija, kes paneb liikmesriigis toime kuriteo, võib taotleda Venemaal varjupaika. Kas nõukogu tõstatab selle küsimuse tippkohtumisel?

  Annemie Neyts-Uyttebroeck (ALDE). – (NL) Härra juhataja, volinik, daamid ja härrad, kogu selle arutelu ning nõukogu ja komisjoni avalduse kuulamisest on täiesti selge, kui raske on seoses Venemaaga kombineerida nõutavat austust selle suure ja tähtsa riigi ning selle suure ja tähtsa rahva vastu meie aluspõhimõtete levitamisega õigusriigi, funktsioneeriva demokraatia, vaba ajakirjanduse ja inimõiguste austamise osas. Õiget tasakaalu on raske leida ja seda eriti alates sellest, kui president Putin, nagu mitte keegi teine, mõistab, kuidas kasutada ära iga liikmesriikide vahelist arvamuste erinevust või arvamuste erinevaid nüansse.

Oleme kuulnud, et Venemaal on peagi valimised ning me teame, et need toimuvad paari nädala pärast. Selles kontekstis sooviksin rõhutada, et tingimused, mis on seatud duumas esindamata parteidele, on demokraatiale täielikult mitteväärilised. Kui rääkida deposiidisummast, nõutud allkirjade arvust, nende kontrollist – vaadake, mis juhtus paar kuud tagasi Peterburis – mitte üheski neist punktides ei vastata kriteeriumidele, mida meie ja ülejäänud maailm peame vabadele ja õiglastele valimistele vastavaks. Teiste sõnadega ei ennusta see kõik sugugi head.

Oleme samuti kuulnud väga murettekitavaid teateid katsetest kontrollida tihedalt üliõpilaste sidemeid ning nende sidemeid, kes osalevad külastusprogrammides. Teiste sõnadega – härra juhataja, ma olen lõpetamas – liikmesriigid peavad olema kokkuhoidvamad ning valvsamad kui kunagi varem, et koostöö võiks jätkuda.

  Inese Vaidere (UEN). - (LV) Daamid ja härrad, Venemaa on oluline partner, kuid selle poliitika põhjustab muret. Härra Putini monumente ei ole veel Venemaa tänavatele püstitatud, kuid isikukultuse märgid on olemas. Riigi presidendi kandideerimine parlamendivalimistel on demokraatlike riikide ajaloos ennekuulmatu, täpselt nagu ka radikaalse liikumise „Naši” juhi nimetamine noorte asjade ministri kohale ning keeldumine võtta vastu Euroopa Parlamendi inimõiguste allkomisjoni delegatsiooni. Venemaa poolne võõrriikidega manipuleerimine on ohtlik. Uurimised Lätis näitavad, et Venemaa toetus rahvale on suunatud radikaalselt ühiskonda integreerumise vastu. Kardan samuti, et nende inimeste, kes hiljuti korraldasid Euroopa Parlamendis Venemaa foorumi, poliitilise tegevuse ajalugu annab põhjuse uskuda, et neil võib olla hävitusplaane ka muude Euroopa riikide suhtes. Meie kohustuseks on nendele manipulatsioonidele vastu võidelda, kuivõrd Venemaa mängib meie kannatuse piirimail. Seoses energiaalase dialoogiga on vaatamata Moskva rahulolematusele vastastikkuse klausliga, vaja, et printsiibid ja energiaharta ratifitseerimine moodustaks osa uuest lepingust. Tänan.

  Hélène Flautre (Verts/ALE). – (FR) Härra juhataja, daamid ja härrad, olgem selgesõnalised! Otsust, mille me eile langetasime, tõlgendatakse – ja seda on juba tehtud – Venemaa ametivõimude poolt suure eduna: ei mingit resolutsiooni, ei mingit sõnumit. See on peale Euroopa Parlamendi ametliku inimõiguste delegatsiooni vastuvõtmisest keeldumist tõeliseks boonuseks. Venemaa ühiskond on enam kui kunagi varem propagandistliku ajakirjanduse pantvangis ning seda suunatakse ohtliku natsionalismi teele.

Täna on Venemaal valdav hirmul põhinev vägivald ning võimust on võtmas rassism ja ksenofoobia. Sõna „sõltumatu” ei või enam kasutada. „Sõltumatud” inimõigusaktivistid, ajakirjanikud või poliitilised oponendid märgistatakse automaatselt „režiimi vaenlastena”. 2007. aastal vastu võetud seadus on täielikult neile pühendatud. Ekstremismi vastase võitluse maskeeringu all annab see ametivõimudele selles ebaõiglases võitluses täieliku vabaduse. Nagu Marie Mendras meile eile ütles, ei kannusta see pidev inimõiguste rikkumise õhustik sealseid inimesi tegutsema. Härra Putini panused õnnemängus on seega end ära tasunud: ta on suutnud oma kaaskodanikke veenda, et Venemaal on demokraatia ja inimõiguste osas oma erilised eeskirjad.

Nii mõeldes pole mingi üllatus, et Venemaa on endiselt viimane Euroopa Nõukogu liige, kes ei ole 14. protokolli ratifitseerinud. See on Putinile taeva õnnistus ja arm. See tähendab, et ta ei pea lahenditega arvestama ning saab otsuste mõju ära hoida, eriti nende, mis käsitlevad piinatud tšetšeene. Selle olukorra valguses oleks naiivne arvata, et Venemaal saavad 2. detsembril toimuma vabad ja läbipaistvad valimised. Kas olukorda arvestades pole need mitte kõigest rahvahääletus Putini poolt või vastu? Ilma mis tahes põhiseadusmuudatuseta jätkab ta võimu omamist kõigi poliitiliste, majanduslike, finants-, administratiiv-, kohtuvõimu ja julgeolekuküsimuste üle.

ELi-Venemaa tippkohtumise eelõhtul kutsun ma nõukogu ja komisjoni üles käsitlema inimõiguseid kõrgeimal poliitilisel tasandil. On ülioluline, et nad mängiksid arutades kas tuleviku lepingu, Kosovo või energia küsimuste üle võtmerolli. See on see, mida Venemaa demokraadid meilt paluvad. Nad ütlevad lihtsalt: „Jätkake sel teemal rääkimist, jätkake tõe rääkimist.” Vähemalt ei riskeeri meie seda tehes oma eludega.

ISTUNGI JUHATAJA: MECHTILD ROTHE
Asepresident

  Vladimír Remek (GUE/NGL). – (CS) Daamid ja härrad, ELi-Venemaa suhete arutelu on selles täiskogus üks sagedasemaid teemasid.

Pidevalt kuuldakse samu klišeesid – kas rahvusvahelisi või siis selliseid, mis on motiveeritud küsimuste mitte mõistmisest või rumalusest. Sellest hoolimata – kas me seda soovime või mitte – me peame suhtlema Venemaaga kui partneriga. Kui me ei suuda leida ühist keelt ning ei püüdle järk-järgult suhte parandamise suunas, kannatab EL rohkem kui Venemaa. See ei eelda silmade sulgemist raskustele, vaid pigem reaalsusele otsa vaatamist ning kõigi hindamist sama mõõduga.

On fakt, et tänane Venemaa on majanduslikult tugevam ning tulemusena ka enesekindlam. Venemaa kaitseb oma huvisid samamoodi nagu USA või EL. Vajame kainet lähenemist. Seetõttu olen ma õnnelik, et resolutsiooni edasilükkamisega andsime me oma esindajatele tippkohtumisel Portugalis vabamad käed.

Tänane Venemaa ei ole endine Nõukogude Liit. Ma ei ütle seda mitte üksnes tuginedes iseenda pikale töökogemusele selles riigis, vaid samuti Ameerika diplomaatilise korpuse juhilt laenatud sõnade põhjal.

  Ria Oomen-Ruijten (PPE-DE). – (NL) Proua juhataja, sooviksin tänada nõukogu eesistujat ning komisjoni presidenti. Ma kavatsen hinnata tippkohtumise edukust lõpliku ühisdeklaratsiooni pikkuse põhjal. Mis on mulle oluline – ja ma loodan, et seda arutatakse – on see, et me tooksime välja nende teemade üksikasjad, kus me teame, et me peame lahendused leidma koos.

ELi ja Venemaa vahelised suhted on uskumatult keerulised. Sel valimiste ajal see ei muutu. Siiski peame tõesti teadvustama, et Venemaa ja ELi partnerlusele ei ole majanduslikku ega poliitilist alternatiivi. Proua istungi juhataja, meil on selle partnerluse jaoks suurepärane leping. See on nüüdseks olnud olemas kümme aastat. Kuidas me kasutame seda tulevikus loominguliselt? Tippkohtumine on samuti oluline võimalus paluda selgitust demokraatia kontseptsiooni kohta ning ma tänan komisjoni selle eest, mida selles küsimuses teha kavatsetakse.

Mis mind alati rabab on see, et Venemaal nähakse stabiilsust ja demokraatiat vastanditena; see ei ole ning ei saa muidugi kunagi olema meie vaateks. Meie kõigi jaoks on väga oluline, et Venemaa ühineks WTOga.

  Hannes Swoboda (PSE). – (DE) Proua juhataja, pole suurt mõtet omavahel vastandada reaalpoliitikat ja moraalipoliitikat, nagu härra Watson on öelnud. Faktiks on, et me vajame mõlemat: me peame suhetes Venemaaga olema realistlikud ning me peame olema selged ja kindlad enda eetilistes ja moraalsetes tõekspidamistes.

Pärast kommunismi kokkuvarisemist arvasid paljud meist, et Venemaa lihtsalt kaob maailma areenilt ning paljud inimesed seda ka soovisid. Kuid seda ei juhtunud. Seda ei juhtunud peamiselt seetõttu, et kasvavate energiahindade tõttu on Venemaal õnnestunud oma tulusid suurendada ning seega võimu rahvusvahelisel areenil tagasi saada. Me peame seda tunnistama; kui me seda ei tee, ei tunnista me tegelikkust.

Siiski on mõningaid asju, mida me ei soovi aktsepteerida ning nendeks on muidugi negatiivsed arengud ning mõlemad, nii nõukogu eesistujariik kui komisjon, on selle selgeks teinud. Me ei ole valmis lihtsalt aktsepteerima, et Venemaal astutakse enam ja enam samme demokraatia lammutamise suunas. Need on sammud, mida me ei saa aktsepteerida ning mis aita kuidagi kaasa demokraatia ülesehitamisele, kuid aitavad igati kaasa selle õõnestamisele. Me ei taha aktsepteerida, et Venemaa ei ole kahjuks nõus pakkuma oma naabritele – meie ühistele naabritele – avatud suhteid. See oleks meie huvides ning me peaksime tegema väga selgeks, et me soovime teha Venemaaga koostööd selle partnerluse edendamiseks, kuid koos Venemaaga, mis tunnustab kõigi selle naabrite iseseisvust ja suveräänsust.

Mida me ei saa aktsepteerida on olukord, kus Venemaa püüab õigesti mõjutada teisi riike kasutades oma liikmelisust näiteks Euroopa Nõukogus või OSCEs, kuid siiski teisest küljest ei soovi võtta vastutust ning seega näiteks keeldub valimiste vaatlemisest. Me ei peaks valimismenetlust mitte usaldama pelgalt põhimõtte pärast, kuid riik nagu Venemaa, mis arvab, et on demokraatia täielikult välja arendanud, peab samuti lubama mõningat uurimist. Kui Venemaa soovib mängida Euroopa Nõukogus ja OSCEs olulist rolli, peame me kutsuma Venemaad üles seda demonstreerima, lubades valimisvaatlejatel kindlaks teha, kas selle enda valimised on läbipaistvad ja õiglased. See on selge sõnum, mille Euroopa Liit peaks Venemaale saatma.

  Bronisław Geremek (ALDE). – (PL) Härra nõukogu eesistuja, volinik, usun, et mil me arutame Venemaa ja Euroopa Liidu vahelisi suhteid, peaksime me endilt küsima, mida Venemaa Euroopa Liidult soovib ning mida Euroopa Liit Venemaalt ootab. Teatud Venemaa poliitik on öelnud, et Venemaa peaks nüüd valima niinimetatud ohjeldamise poliitika. Kui Venemaa seda tõesti teeb, annab see teatud mõttes mõista külma sõja ajastu naasmisest. Peaksime hindama, mida täpselt Venemaa ohjeldada püüab. Võib-olla Euroopa Liidust pärinevaid vabaduse tuuli? See on suur probleem. Samal ajal otsib Euroopa Liit väidetavalt Venemaaga strateegilist partnerlust.

Väljakutse on kindlasti raske ning meil oleks hea meeles pidada, et õigusriigi põhimõtted on Venemaaga tugeva partnerluse arendamise hädavajalik eeldus. Õigusriigi põhimõte sisaldab kohtute sõltumatust. See hõlmab ajakirjandusvabadust, sõnavabadust ja majanduslikku vabadust. Samuti hõlmab see ettevõtjate mittevangistamist. Veelgi enam – see hõlmab õigusriigi põhimõtete kohaldamist rahvusvahelistes suhetes, mis eeldab Kaukaasia ja Moldova konfliktide lahtisulatamist ning rahvusvahelisele kogukonnale tungivalt soovitamist lahendada Kosovo küsimus.

  Hanna Foltyn-Kubicka (UEN). – (PL) Proua juhataja, ELi-Venemaa tippkohtumine langeb üliolulisele ajale Venemaa ajaloos, nimelt härra Putini ajastu lõpule. Kuid kas see ajastu ikkagi lõpeb?

Vene Föderatsiooni presidendivalimised ei too kaasa muutust. Võim jääb sama isiku kätte, kes sel korral kannab peaministri tiitlit. Andrei Lugovoi, Aleksander Litvinenko väidetav mõrvar, on saamas parlamendiliikmeks, omandades seega immuunsuse. Venemaa ametivõimud kaitsevad seega avalikult isikut, kes on ilmselt pannud Euroopa Liidu territooriumil toime tõsise kuriteo. Seda tehes saadetakse välja selge sõnum, et Kremli huvid prevaleerivad Euroopa Liidu liikmesriikide seaduste ees ning austuse ees nende vastu.

Valimiste järgselt ei muutu miski. Tšetšeenia rahvast hävitatakse jätkuvalt, ajakirjanikke vaigistatakse jätkuvalt ning Kremli rikkalikud loodusvarad lubavad jätkata brutaalse välispoliitika elluviimist. Loodan väga, et Euroopa Liidu esindajad peavad seda kõneluste ajal Venemaa delegatsiooniga meeles. Samuti peaksid meie esindajad meeles pidama, et kõnelused ise ei ole olulised. Need muutuvad selleks üksnes tõeliste muutusteni viimise järel Vene Föderatsioonis.

  Christopher Beazley (PPE-DE). - Proua juhataja, paluksin nõukogu eesistujal ning volinikul, nagu eile palutud, täiskogule kinnitada, et selle poolt väljendatud vaated esitatakse reedel, Mafras otse president Putinile ning tema nõunikele.

Oleme kuulnud kolmest juhtivast põhimõttest – solidaarsusest, vastastikkusest ning õigusriigi põhimõttest – mida president Barroso kirjeldab kui pühasid põhimõtteid. Eesistujariik Portugal teab, et minu enda riik, Inglismaa, omab Portugaliga üht vanimatest liitudest. Seetõttu me teame, mida solidaarsus ja vastastikkune toetamine tähendavad. Kui me unustame, siis on meie ühine kaitsepühak, São Jorge, meile seda meelde tuletamas.

Rünnak ühele liikmesriigile või ühe liikmesriigi diplomaatidele või küberrünnak ühele liikmesriigile on rünnakuks terve ELi vastu. On kindlasti kohane, kui president Putinile tuletatakse meelde, et solidaarsus ja vastastikkus on meile põhialuseks. Me ei saa aktsepteerida suveräänse demokraatia kontseptsiooni, kui see tähendab ühelt poolt, et Venemaa liitub rahvusvaheliste organisatsioonidega – volinik, te viitasite WTO-le – lubades kohustusi täita ning seejärel jätab need täitmata. Seda tuleb rõhutada.

Homme lõpeb Mihhail Hodorkovski nelja-aastane vanglakaristus Siberis. Vastavalt Venemaa seadusele oleks pidanud seda karistust kandma Moskvas. Ehk oleks kohane tuletada president Putinile meelde, et õigusriigi põhimõte on, niivõrd kuivõrd see meie suhet puudutab, kahepoolne nähtus. Härra Hodorkovskit ei vabastata, kuivõrd tema vastu on esitatud uued süüdistused.

Võite küsida, millist tähtsust see ELi jaoks omab. Vastuseks on, et paljud ELi osapooled on mures, et äri- ja õiguslikest kohustustest ei peeta kinni.

Lõpetuseks, nõukogu eesistuja, me ei ole koostööga seotud ning me ei saa osaleda partnerluses ilma vastastikkuse austuse ja mõistmiseta. Püüame omalt poolt väga, et seda kindlustada. Vajame president Putinilt kinnitust, et ta saab meie juhtivatest põhimõtetest aru.

  Libor Rouček (PSE). – (CS) Daamid ja härrad, nõustun minister Antunesi sõnadega täielikult, kui ta ütleb, et ELi-Venemaa suhe on tugevam ja kindlam, kui see esmapilgul näida võib.

EL ja Venemaa jagavad strateegilise partnerluse huvi. Lõppeks elame me kõik samal kontinendil. Esineb vastastikkune majanduslik sõltuvus. Vastastikkuse koostööta ei saa me lahendada ühtegi tõsist rahvusvahelist küsimust, olgu see globaalne soojenemine, massihävitusrelvade leviku ärahoidmine, Lähis-Ida või Kosovo konflikt või muu. Teiste sõnadega – tugevad, mitmekülgsed ja tasakaalustatud naabrussuhted ELi ja Venemaa vahel mõjutavad oluliselt kogu Euroopa stabiilsust, julgeolekut ning jõukust.

Seda suhet arendades ning tugevdades ei tohiks me siiski unustada ELi aluseks olevaid põhiväärtuseid, nagu näiteks inimõigused ja kodanikuvabadused, demokraatia ning õigusriigi põhimõte. Olen veendunud, et me peaksime oma Venemaa kolleegidele nüüd seoses eelseisvate valimistega Venemaal neid väärtuseid meelde tuletama.

Saabuval tippkohtumisel Mafras peaks EL meie Venemaa partneritele samuti meenutama läbipaistvuse ja vastastikkuse põhimõtteid majandussuhetes. Euroopa turud peaksid jääma Venemaa ettevõtetele avatuks. Samaväärselt peaksid siiski täielikult avatud olema ka Venemaa turud Euroopa ettevõtetele, sealhulgas energiaturud ning seonduvad ettevõtted.

  Georgios Papastamkos (PPE-DE). – (EL) Proua juhataja, üleminek uuele strateegilisele partnerlusele ELi ja Venemaa vahel ei ole kerge ettevõtmine. Seda takistavad pidevad lahknevused, mis on mõnikord märkimisväärse pinge allikaks. Nende lahknevuste üledramatiseerimine võimaldab taas üles kerkida mineviku piiravatel käitumismustritel, muudab oleviku ebakindlaks ning takistab konstruktiivset edasiminekut.

Seoses ELi-Venemaa partnerlusega võib esitada mõned mõistlikud küsimused. Kas Venemaa on laienenud Liiduga leppinud? Kas Liit on üle saanud oma ida suunas laienemise niinimetatud hammaste tulemise probleemidest? Kas uued liikmesriigid tunnevad, et nad osalevad tõhusas Euroopa julgeolekusüsteemis? Kuidas vastab Liit Venemaa katsele uuesti määratleda ning tugevdada oma uut rolli rahvusvahelises võimutasakaalusüsteemis? Kas kaks osapoolt jätkavad mitteusaldamise õhkkonnas ja „vaikset diplomaatiat” või püüavad nad saavutada ühiste tegevuskavade loomise?

Daamid ja härrad, usun, et üksnes sektoripõhised lähenemised ei ole parim valik. Deklareeritud eesmärk luua neli ühist ala peavad jääma poliitiliselt siduvaks ning samuti Venemaa eesmärk liituda WTOga. Seega on koostööks vajalikud laiad, jõulised partnerlusstruktuurid järgmistes valdkondades: majandusküsimused; vabaduse, julgeoleku ja kohtusüsteemi valdkond; välisjulgeolek; ning uurimistöö, haridus ja kultuur. Russofoobia on demokraatial, õigusriigi põhimõttel ja põhivabadustel põhinevas ELis kohatu. Mõistan teatud uute liikmesriikide kodanike tundlikkust, kuid mineviku kogemuse ületähtsustamine võib heita läbipaistva poliitilise koostöö ning tiheda institutsionaalse seotuse väljavaadetele varju.

Nõukogu eesistuja, volinik, demokraatlike printsiipide, rahu, stabiilsuse ja julgeoleku nimel on liidu ja Venemaa mõlemapoolseks huviks seada ühised poliitilised ja majanduslikud sihid.

  Józef Pinior (PSE). – (PL) Proua juhataja, volinik, sooviksin alustada Euroopa Liidu ja Venemaa vahelise strateegilise partnerluse tähtsuse esiletoomisega ning avaldada oma kiindumust Vene Föderatsiooni rahva ning tõesti kõigi Venemaa rahvaste vastu. Samuti soovin ma tunnustada Venemaa saavutusi majandusliku arengu ning sotsiaalkriisiga tegelemise alal. Siiski nõuab tõeline strateegiline partnerlus vastastikkustele suhetele tõsist ja ausat lähenemist. Euroopa Liit on murega märkinud uue võimusüsteemi, mille keskmes on president Putin, tekkimist. See süsteem ähvardab nõrgestada Venemaa liberaalset demokraatiat püsivalt. Samuti annab see jõudu neoliberalismi suundumustele Venemaa välispoliitikas. Amnesty International juhib ELi-Venemaa tippkohtumise eelselt ette valmistatud dokumentides tähelepanu inimõiguste rikkumistele Venemaal. Amnesty antud informatsioon seondub ametiasutuste poolsete inimõiguste rikkumistega Põhja-Kaukaasias, täpsemalt Tšetšeenias ning Ingušeetias, olukorra halvenemisega sõnavabaduse ja kogunemisvabaduse alal, ajakirjanike mõrvamisega ning rassiliselt-motiveeritud vägivalla suurenemisega.

Portugal peaks eesistujariigina need Amnesty Internationali viidatud küsimused 26. oktoobril 2007 Mafras toimuval tippkohtumisel tõstatama. Venemaa kodanikuühiskonnal, ajakirjanikel ja inimõigusaktivistidel on vaja tajuda Euroopa Liitu põhiõiguste kaitsjana ning Venemaa demokraatliku, liberaalse ja maailmale avatud liitlasena.

  Elmar Brok (PPE-DE) . − (DE) Proua juhataja, härra nõukogu eesistuja, volinik, daamid ja härrad, ma loodan, et ELi-Venemaa tippkohtumine ajendab meid hetkeks peatuma ning lõpuks ometi meie ühised huvid määratlema, sest need ühishuvid on kahtlemata olemas. Nad hõlmavad majandushuvisid ja julgeolekuhuvisid, täpsemalt selliseid küsimusi nagu Lähis-Ida, Iraan ja terrorismivastane võitlus ja nii edasi – küsimusi, kus me peame tunnistama, et me ei saa saavutada oma eesmärke ilma, et Venemaa pardal oleks. Siiski peab Venemaa mõistma, et kui ta ei tule pardale, siis õõnestab ta omaenda huve.

Vaadates Venemaa demograafilist arengut ja Siberi tohutuid avarusi ning suure rahvaarvuga riike siin, siis Venemaa poolel olles ei suudaks ma Euroopast lähtuvat ohtu ette kujutada. Pika-ajaliselt näeksin ma ohtu mujalt. Arvan, et on olemas konsensus selles osas, kus me peame tegutsema.

Niinimetatud Lääne poolel ei võtnud me – ja ma arvan siia hulka ameeriklased –Venemaad, kui asjad läksid selle riigi jaoks halvasti, tegelikult tõsiselt, mille tulemuseks on, et selle käitumine on moondumas imperialistlikuks. Samuti kehtib see arengute suhtes Venemaal, nimelt seoses inimõigustega, ajakirjandusvabadusega ning selle aina sagedasemate ja talumatumate avaldustega oma naabrite iseseisvuse suunal. On vastuvõetamatu, et Venemaa „lähisvälismaale” tehakse nõudmisi kuni selleni, et teatud riikide suhtes tuleb teatud viisil käituda. Igal riigil on õigus langetada vabadusel ja iseseisvusel põhinevaid otsuseid ning määratleda, kuhu selle tee peaks viima. Venemaa peab seda aktsepteerima. Tagasipöördumist aegunud esildiste juurde ning energia kasutamist relvana (mis on veelgi vähem aktsepteeritav) ei saa olla.

Me saame liikuda edasi üksnes juhul, kui me alustame taas oma huvide hoolikat analüüsi. Arvan, et kui valimised on Venemaal ükskord läbi, on see taas võimalik ning ma loodan samuti, et see peatab Venemaa kulgemise alla mööda valet majanduslikku rada. Riiki sisse voolavaid suuri nafta- ja gaasi operatsioonidest saadavaid tulusid kasutatakse, et vanu rasketööstuskombaine aerosfääris, laevaehituses ning sarnastes sektorites taaselustada. Kui olukord halveneb, on nad silmitsi sama katastroofilise situatsiooniga nagu varemgi, kuivõrd Venemaa ei ole üles ehitanud tugevat, laiapõhjalist väikese ja keskmise suurusega ettevõtetel põhinevat majandusstruktuuri ning selle vajakajäämise tagajärjed on ilmsed. Ka meie huvides on kindlustada, et Venemaal ei tekiks nafta hindade languse korral uusi vaakumeid.

  Ana Maria Gomes (PSE). – (PT) Tippkohtumine võib osutuda kasulikuks, et lahendada ebaselgused, mis mõjutavad jätkuvalt Euroopa Liidu ja Moskva vahelisi suhteid. Minister Amadi on siiski olnud juba ettevaatlik ning lasknud lati madalamale, selgitades, et eesistujariigil puudub Mafra tippkohtumise jaoks ambitsioonikas päevakord.

Hiljutises intervjuus LUSA-le kaebas tema ametivend Lavrov Euroopa Liidus kasvava haiguse üle, vihjates teatud liikmesriikide mittekonstruktiivsele suhtumisele. Ometi, mis mürgitab meie suhteid on demokraatia, inimõiguste, ajakirjandusvabaduse ja õigusriigi põhimõtte aeglane surm Venemaal ning puutumatus, mille raames endised julgeolekujõudude liikmed Vene Föderatsiooni päevakava määratlevad. See teeb Euroopa avalikkuse murelikuks ning peegeldub meie suhetes. Euroopa Liidus arenevat haigust, nimelt lahkarvamuslikkust, ravitakse ning reformileping on potentseks kaitsevahendiks. Kahjuks pole aga näha mingit ravi Putini Venemaa autokraatia suunas liikumise vastu ning kui Euroopa Liidu Nõukogu jätkab olukorra suhtes silma kinni pigistamist, siis võtab ravimi leidmine isegi kauem aega.

  Roberta Alma Anastase (PPE-DE). - (RO) 26. oktoobri 2007. aasta Mafra tippkohtumine toimub sündmuste eel, mis omavad Euroopa Liidu ja Venemaa vaheliste suhete tulevikus suurt tähtsust. Mainiksin neist vaid mõningaid: Euroopa Liidu ja Venemaa vahelise partnerlus- ja koostöölepingu aegumine, Venemaa parlamendivalimised detsembris 2007 ning presidendivalimised märtsis 2008. Kontekst annab võimaluse mitte ainult juhtida Venemaad avatud ja ausa dialoogi suunas Euroopa Liiduga vaid samuti vaadata viimase 10 aasta koostöö külma pilguga üle.

Ühinedes oma kolleegide eelnevate kõnedega, sooviksin keskendada oma kõne olulisele rollile, mida Venemaa peaks ühises naabruses ning Musta mere regioonis mängima. Pilk viimasele kümnele aastale tõendab meile, et selles regioonis on säilinud külmunud konfliktid ning et Venemaa majanduslikud ja poliitilised suhted nii regiooni riikide kui selle naabritega, praeguste Euroopa Liidu liikmesriikidega, ei põhine alati mõlemapoolsusel, kindlusel ning heade suhete põhimõttel. Rääkides külmunud konfliktidest, viitab kogu regiooni mõjutavale ebakindlusele hea hiljutine, laialdaselt tuntud, näide tingimustest, mille alusel poliitilised vangid Andrei Ivanţoc ja Tudor Popa, kes on elavaks tunnistuseks faktist, et ebastabiilsus alal eksisteerib, vabastati. Tulemusena peaks Mafra tippkohtumine neid teemasid käsitlema, meenutades Euroopa Liidu poolt võetud fundamentaalset eesmärki – nimelt luua tõeline demokraatia, stabiilsuse ja jõukuse ala Musta mere regioonis ning ühises naabruses.

Selles kontekstis peaks Venemaa positsioon ning konstruktiivne osalemine selles osas kooskõlas rahvusvaheliste standardite ja kohustustega olema Euroopa Liidu ja selle riigi dialoogi alaliseks teemaks. Tõeliselt strateegiline partnerlus ning tugev ja kasulik suhe sisaldab mõlema osapoole suuremat vastutust ning kindlat pühendumist.

  Katrin Saks (PSE). - (ET) Eile avati parlamendis Ungari nukkude näitus. Mulle tuletas see meelde, kuidas meie siin kojas vahel hääletame, tõstes tuimalt käsi. Kas ka meist on saanud marionetid?

On kuulda, et eesistujamaa ettepanekul tehti koridorikokkuleppeid, et lükata edasi Vene-teemaline resolutsioon, et see näiliselt ei häiriks Euroopa Liidu - Venemaa tippkohtumise atmosfääri. Skandaalne, et me nii kuulekalt loobume oma seisukoha avaldamisest.

See on parim näide sellest, kuidas Euroopa pole aru saanud Venemaaga suhtlemisel, et probleem pole detailides, vaid meie enda käitumises. Varem oli Euroopa Parlament seisnud selliste olukordade tekkimise vastu, aga täna tundub mulle, et hirm, mis halvab järjest enam Vene ühiskonda, on hakanud mõjutama ka meid.

Miks me teeme korduvalt Venemaale erandeid? Kas usume endiselt oma põhimõtetesse või laseme peale suruda mõtteviisi, et Venemaa on midagi nii erilist, et mitte ainult liinid, vaid ka partnerlussuhted peavad olema Vene moodi. Selline käitumine on hukatuslik mõlemale – nii Euroopa Liidule kui ka Venemaale endale.

  Tunne Kelam (PPE-DE). - Proua juhataja, arvan, et on ülim aeg reaalsusele otsa vaadata. Härra Watson ütles, et praeguses koostöömehhanismis on praod, mis arenevad maalõhede suunas. Partnerlus- ja koostööleping deklareerib, et me jagame samu väärtuseid. Vaatamata sellele kirjutas Chris Patten mõned aastad tagasi, et ta ei usu, et me sel hetkel tegelikult samu väärtuseid jagame. Venemaa riigipoliitika traditsiooniliseks tunnuseks on teesklemine – Potjomkini külade ehitamine – ning härra Putin teeskleb endiselt demokraatiat, olles peaaegu lõpetanud autoritaarse äärmiselt natsionalistliku riigi üles ehitamise.

Samuti teeskleme meie, et saabuvad valimised on üliolulised. Kahtlen selles, kuna kõik ettevalmistused nende valimiste manipuleerimiseks ja härra Putini soovide kohase tulemuste saamiseks on tehtud, sealhulgas kunstlike opositsiooniparteide ja võltsvalitsusväliste organisatsioonide loomine. Kui me nõustume nüüd selles teesklemise mängus kaasa mängima, teesklema, et me usume sellist demokraatiat, võtame me kaasvastutuse selle eest, mis Venemaal juhtuma hakkab ning tavaliste venelaste saatuse eest, kes väärivad paremat, kui see võlts demokraatia.

Seega ma ei nõustu mingil juhul nõukogu avaldusega, et koostööle alternatiivi pole. Demokraatia põhineb alternatiivide loomisel ja nende omamisel ning ka meie peame pühenduma inimõiguste tugevale kaitsmisele. Me peame oma suhted tasakaalustama ning peame andma märku, et oleme valmis oma koostöö lõpetama, kui Venemaa ei vasta mõlemapoolsuse ja avatusega.

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. − (PT) Proua juhataja, volinik, daamid ja härrad, olen pööranud hoolikat tähelepanu kõigile täna siin esitatud kõnedele Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumise eel, mis käsitleb üldiselt ELi ja Venemaa vahelisi suhteid ning samuti Venemaa sisepoliitilist olukorda nagu te seda näete. Pean muidugi minul lasuva kohustusena ütlema, et olen neid arvamusi hoolikalt jälginud ning võtan need arvesse

Minu arvates läbib kõiki täna siin avaldatud märkuseid ja analüüse üks ühine tunnusjoon, milleks on see, et Venemaa on Euroopa Liidule strateegiline partner. EL vajab Venemaad samal viisil nagu Venemaa vajab ELi. See põhineb täielikult ümberlükkamatul seisukohal, et me peame ehitama suhte, mis on muidugi mõlemapoolselt kasutoov, kuid mis on ka tugev ja kindel, põhinedes ühistel väärtustel ja põhimõtetel.

Mainiti solidaarsust, inimõiguseid ja vastastikkust. Nüüd, enam kui kunagi varem, peab Euroopa Liit seisma Venemaa ees sisemist solidaarsust silmas pidades kindlalt. Probleem ühe liikmesriigi jaoks – ja ma olen seda alati öelnud – on probleem kõigi liikmesriikide jaoks. Solidaarsust ei või mingil juhul küsimuse alla seada.

Seoses inimõigustega teame kõik, et meie liidu alustalaks on õigusriigi põhimõtte, demokraatia ja inimõiguste austamine. Need on võõrandamatud väärtused ja printsiibid, mis peavad alati meie suhteid kolmandate riikidega juhtima.

Peame omalt poolt kindlustama mõlemapoolsuse. Seda tehes on meil siiski õigus oodata vastastikkust ka teistelt. Kui praegusel ajahetkel esinevad praod, nagu parlamendiliige on maininud, leian, et Euroopa Liit ja Venemaa saavad üksnes võita tehes kõik võimaliku minu poolt mainitud referentsraamistikus, teiste sõnadega solidaarsuse, mõlemapoolsuse ja inimõiguste austamise raamistikus.

Kindlasti on Euroopa Liidu jaoks hädavajalik, et need praod parandataks ning selle suunas me töötame. Muidugi oleme oma töös teadlikud raskustest ja erinevatest eesmärkidest, kuid samuti oleme otsustuskindlad nagu oleme ka teadlikud, et praegune olukord ei teeni liidu parimaid huve. Muidugi on meie kohustuseks töötada Euroopa Liidu huvides ning me teeme seda avatult ja läbipaistvalt, rääkides näost näkku, nagu me partneritega, keda me peame strateegilisteks, alati tegema peame.

Kindlasti on see pingeline ja tähtis dialoog. Räägime majandusest, kaubandusest, inimõigustest ning muidugi rahvusvahelisest ja regionaalsest poliitilisest olukorrast. Loodame – ja selle nimel me töötame – et hoolimata raskustest, probleemidest ja arvamuste erinevustest, hoolimata kõigest, oleme me suutelised selle tippkohtumise lõpuks reedel ütlema, et meie suhetes on saavutatud teatud edasiminek ning et hoolimata raskustest oleme suutnud oma eesmärgid saavutada.

  Benita Ferrero-Waldner, komisjoni liige. − (DE) Proua juhataja, daamid ja härrad, sooviksin kommenteerida mõningaid avaldatud seisukohti. Arutelu on teinud ühe asja väga selgeks: täna siin eksisteeriva väga laialdase pinge.

Olen endiselt arvamusel, et Venemaa on strateegiline partner. Siiski ütlesin samuti, et tegemist on muidugi naaberriigiga ning see on põhjuseks, miks on eriti tähtis võtta küsimusi nagu tõstatasid Graham Watson, Christopher Beazley ja teised, väga tõsiselt. Me tõesti võtame neid väga tõsiselt.

Heitkem korraks pilk tagasi Samara tippkohtumisele. Tol korral asetas Angela Merkel nõukogu eesistujana kaardid lauale, mitte ainult kohtumisel vaid ka ajakirjandusele. Palun ärge seetõttu arvake, et need väärtused pole meile olulised. Teame, et esinevad väga murettekitavad arengud seoses ajakirjandusvabadusega, kohtuvõimu sõltumatusega ning erapooletuse küsimusega, samuti seoses valimistega.

Kõik need küsimused, mis täna tõstatati, on muidugi õiged. Siiski lubage mul samuti öelda, et Elmar Broki märkused kirjeldavad veidi minu enda vaadet, nimelt, et me peame oma huvid selgelt määratlema. Ühelt poolt on siin kaalul väga mahukad julgeolekuküsimused, kui teiselt poolt esinevad inimõiguste ja demokraatia alased huvid.

Muidugi on samuti oluline mainida kolme peamist printsiipi, millele härra Beazley viitas: solidaarsusele, vastastikkusele ning õigusriigi põhimõttele. Loomulikult ilmnevad need erinevates vormides ning me ei saa sellega vaielda. Teil on absoluutselt õigus, härra Beazley, kuid ma saan kinnitada, et ka need asetatakse lauale.

Tean, et president Barroso käsitleb neid küsimusi väga selgelt, eriti näiteks energia kontekstis. Nagu te olete teadlikud, on komisjon just vastu võtnud meetmete paketi, mis on sellele suunatud. Soovime siin selgeid eeskirju, millest peavad tõelise vastastikkuse huvides kinni kõik.

Seda öelnuna, sooviksin teile meenutada vaid üht punkti: mida enam me oleme siiralt valmis Euroopa Liidus ühel häälel rääkima, seda tugevamad me oleme. Nagu me kõik teame, ei suuda me seda alati. Siiski, mida tugevamaks Venemaa muutub, seda enam peaksime rääkima ühel häälel. Meil on energiaalane sõltuvus, kuid me saame kaitsta oma huvisid tõhusalt üksnes juhul, kui me saadame välja tugeva ja selge sõnumi.

Võib-olla pole me sellele minevikus piisavat tähelepanu osutanud ning kui Venemaa oli niiöelda majanduslikult nõrgemas positsioonis, ei toetanud me teda piisavalt. Vaatamata sellele peame me täna taotlema positsiooni, mis põhineb vastastikkusel ning otsib tõelist partnerluslähenemist, kuid see tähendab, et Venemaa peab tunnustama ka seda, mis on meile oluline.

  Juhataja. − Vastavalt kodukorra artikli 103 punktile 2 on arutelu lõpetamiseks esitatud kuus resolutsiooni ettepanekut⁽¹⁾.

Arutelu on lõppenud.

Hääletamine toimub järgmise osaistungjärgu ajal.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 142)

  András Gyürk (PPE-DE), kirjalikult. – (HU) Seoses ELi-Venemaa tippkohtumisega sooviksin ma juhtida tähelepanu mõningatele energiapoliitika faktoritele. Pole liialdus öelda, et praeguses Vene energiatööstuses turumajanduse reegleid ei kohaldata. Venemaa ei seo end välisinvesteeringute kaitsmise ning mitte-diskrimineeriva kaubanduse printsiipidega. Taotletakse juurdepääsu Euroopa energiasektorile, kuid samal ajal jäetakse omaenda turg välisettevõtetele avamata. Samuti oleme energiaga seotud asjades viimastel aastatel näinud mitmel korral, kuidas Moskva kasutab oma energiaeksporti poliitilise surve avaldamiseks. See on toimunud käsikäes püüdlustega külvata lahkhelisid Euroopa Liidu liikmesriikide vahel.

Kavandades ühist Euroopa energiapoliitikat, peame võtma arvesse fakti, et Venemaa ei suuda juba praegu rahuldada oma maagaasi tarbimist ning ekspordinõudlust oma maagaasireservidest. Mitte just märkamatu osa sellest gaasist imporditakse seega Kesk-Aasiast. Varude vähenemine võib Moskvale tähendada veelgi enamal määral poliitika kasutamist baasina oma energiatellimuste täitmiseks tulevikus.

Usume, et samuti on oluline kohaldada vaba konkurentsi printsiipi Euroopa Liidu välissuhetes. Peame tegema selgeks, et peame vastuvõetamatuks energiaressursside osas monopoli loomise püüdu. Stabiilse energiaga varustatuse kindlustamine on Euroopa Liidu olulisimaks mureks. Oleme veendunud, et liikmesriikidele avaldatava kasvava pinge vastu saab võidelda edukalt üksnes ühendatud Euroopa Liidu kaudu, mis tegutseb Ühenduse solidaarsuse printsiibi alusel.

Praegusel hetkel on Euroopa energiaga varustamist ilma Venemaata raske ette kujutada. Vaatamata sellele peab see eriline suhe samal ajal põhinema mõlemapoolsusel.

  Richard Seeber (PPE-DE), kirjalikult. – (DE) Praegu ja minevikus on EL ja Venemaa olnud seotud ühise ajaloo, tugevate majanduslike ja poliitiliste kontaktide ning jagatud traditsioonide kaudu. Nende tihe koostöö on veelgi enam süvenenud toimuvas globaliseerumise protsessis ning Euroopa riikide suurenenud fossiilkütuste nõudluses. Selleks, et kindlustada energiaga varustatus ka tulevikus, on ELi liikmesriigid alates 1990ndatest tuginenud selles sektoris intensiivsemale koostööle.

Energiaharta on selles kontekstis võtmeinstrumendiks. Selle lepingu eesmärgiks on edendada Ida-Euroopa riikide energiapotentsiaali arengut, samal ajal tagades ELi liikmesriikide jätkuva energiaga varustamise. Kuivõrd piir välispoliitika / väliskaubandussuhete küsimuste ja energiaga varustamise küsimuste vahel on ähmastumas, on Venemaa keeldumine Energiaharta ratifitseerimisest murelikuks tegev. Selles osas ei tohi ka ELi välissuhetes põhiõiguste hartas sätestatud õiguseid kunagi ohtu seada.

ELi ja Venemaa tugeva majandusliku vastastikkuse sõltuvuse valguses ei saa ähvardavad majanduslikud žestid olla kunagi kasulikuks vahendiks, millega välispoliitilisi eesmärke saavutada ning nendest tuleb seega hoiduda. Kutsun komisjoni ja nõukogu üles seisma vastu Venemaa katsetele kindlustada Euroopa energiaturgudel ühepoolsed eelised. Turu liberaliseerimises ning investeeringute kaitsmisel tuleb kindlustada täielik mõlemapoolsus.

(Istung peatati kell 11.40 LUX auhinna üleandmiseks ning jätkati kell 12.00)

ISTUNGI JUHATAJA: GÉRARD ONESTA
Asepresident

  Martin Schulz, fraktsiooni PSE nimel. – (DE) Härra juhataja, sooviksin esitada parlamendi presidendile palve, mitte teile kui istungi juhatajale, vaid koja presidendile.

Soovin esitada oma fraktsiooni nimel palve. Samas olen kindel, et räägin kõigi demokraatlike fraktsioonide nimel selles kojas. Olen arvamusel, nagu minu kolleegidki, et küsimus, mille ma soovin tõstatada on niivõrd tõsine, et ma pean paluma president Pötteringil võtta isikute suhtes, keda ma nimetan, tarvitusele meetmed.

Viimase kahe päeva jooksul on Budapestis esitatud tugevaid proteste. Selles pole midagi ebatavalist: demonstratsioonid on Euroopa pealinnades tavaliseks nähtuseks ning mõnikord muutuvad need vägivaldseks. Mõni võib nendele muidugi vastu seista, kuid neid ei saa ära hoida. Kuid Budapestis viimastel päevadel aset leidnud sündmustel on uus dimensioon ning ma sooviksin teile rääkida miks.

Te võite mõelda peaminister Gyurcsány’st, mida te soovite. Te võite olla tema poolt või tema vatsu. Mis ei ole vastuvõetav, daamid ja härrad ...

(Lärm kojas)

Te võite olla peaminister Gyurcsány poolt või tema vastu. Mis ei ole vastuvõetav, daamid ja härrad – ning ma oletan, et te vaatate väga hoolikalt, et näha, kes püüab mind juba puldist maha vilistada – mis on vastuvõetamatu, on see, et Euroopa Liidu peaministrit märgistatakse demonstratsioonidel „räpase juudina”. See lisab uue dimensiooni ning see on fašistlik dimensioon, sellel koja poolel.

(Püsiv aplaus)

Härra juhataja, oleksin tänulik, kui te paluksite härra Pötteringil avaldada täiskogu ülekaalukat toetust noomituse avaldamiseks nendele inimestele.

(Täiskogu tõusis püsti ning nõustus sõnavõtjaga kestvate ovatsioonide saatel)

  Juhataja. - Tänan väga.

Arvan, et sõnumist on täielikult aru saadud ning muidugi annan ma selle edasi.

  Graham Watson (ALDE). - Härra juhataja, võtan sõna täiesti erineval teemal. Sooviksin paljude nimel enda fraktsioonist ning olen kindel, et ka paljude teiste nimel, avaldada tänu LUX auhinna üleandmise korraldamise eest. See on asi, mida meie, parlamendina, ei ole varem teinud. See on asi, mida me peaksime tegema ning nagu endine Rootsi peaminister kord ütles „poliitikutele oleks kasulik tihedamini kinos käia”.

(Aplaus)

  Juhataja. - Tänan, olen teie märkuste eest tänulik.

Daamid ja härrad, mul on heameel teile meenutada, et täna tähistame me ÜRO 62. aastapäeva. Sündmuse äramärkimiseks peaksite olema saanud viimase paari päeva jooksul ÜRO peasekretäri sõnumi koopia.

Samuti soovin teid teavitada täna Euroopa Parlamendis Strasbourgis ametlikust iga-aastase raporti välja andmise käivitamisest Euroopa Liidu ja ÜRO vahelise koostöö kohta kriisijuhtimise, arengu ning demokraatia ja põhiõiguste edendamise valdkondades. See akt on tunnistus meie institutsioonide vahelise koostöö olulisusest, meie ühisest pühendumisest multilateraalsusele ning meie koos töötamise tähtsusest meie kaaskodanike rahu ja heaolu nimel.

(1) Vaata protokoll.

6. Presidentuuri avaldus (vt protokoll)

7. Tervitus

  Juhataja. – Mul on rõõm teile öelda, et parlamentidevaheliste kohtumiste raames on praegu Euroopa Parlamenti külastamas Mauritaania delegatsioon, mida juhib härra Ould Tolba. Tahaksin meie külalisi soojalt tervitada ning rõhutada tähtsust, mida me sellistele külastustele omistame –pea 10 aasta jooksul esimesele Euroopas.

Valimiste jälgimiste missiooni kaudu on Euroopa Liit pööranud suurt tähelepanu hiljutisele poliitilisele üleminekule Mauritaanias, mille võib regioonis eeskujuks seada. Õnnitleme teid riigipea ja parlamendi demokraatliku valimise puhul ning selle parlamendi nimel ma loodan, et teie kohtumised siin on viljakad ning et teie külaskäik Strasbourgi aitab aktiivselt kaasa meie kahe institutsiooni lähendamisele. Tänan teid veelkord külla tulemise eest.

8. Hääletused

  Juhataja. - Järgmiseks päevakorrapunktiks on hääletused.

(Tulemusi ja hääletuse üksikasju vaata protokollist)

8.1. Kohtu- ja kohtuväliste dokumentide liikmesriikides kättetoimetamine tsiviil- ja kaubandusasjades (hääletus)

- Soovitus teiseks lugemiseks: Gauzès (A6-0366/2007)

8.2. EÜ ning Bosnia ja Hertsegoviina vaheline tagasivõtuleping (hääletus)

- Raport: Fava (A6-0385/2007)

8.3. EÜ ning Bosnia ja Hertsegoviina vaheline lühiajaliste viisade leping (hääletus)

- Raport: Fava (A6-0384/2007)

8.4. EÜ ja Serbia vaheline tagasivõtuleping (hääletus)

- Raport: Fava (A6-0386/2007)

8.5. EÜ ja Serbia vaheline lühiajaliste viisade leping (hääletus)

- Raport: Fava (A6-0387/2007)

8.6. EÜ ja Montenegro vaheline tagasivõtuleping (hääletus)

- Raport: Vălean (A6-0380/2007)

8.7. EÜ ja Montenegro vaheline lühiajaliste viisade leping (hääletus)

- Raport: Vălean (A6-0379/2007)

8.8. EÜ ja endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi vaheline tagasivõtuleping (hääletus)

- Raport: Vălean (A6-0381/2007)

8.9. EÜ ja endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi vaheline lühiajaliste viisade leping (hääletus)

- Raport: Vălean (A6-0383/2007)

8.10. EÜ ja Albaania vaheline lühiajaliste viisade leping (hääletus)

- Raport: Vălean (A6-0382/2007)

8.11. Gian Paolo Gobbo puutumatus ja eesõigused (hääletus)

- Raport: Wallis (A6-0367/2007)

- Enne hääletust:

  Bruno Gollnisch, fraktsiooni ITS nimel. – (FR) Härra juhataja, usun, et järgmine raport on proua Wallise raport. Minu fraktsiooni, fraktsiooni Identiteet, Traditsioonid ja Suveräänsus nimel, sooviksin ma tugineda kodukorra artiklile 168 ning esitada ettepaneku, et see raport parlamendikomisjonile tagasi saadetaks.

Härra juhataja, ettepanek põhineb kodukorra artiklil 168. Proua Wallise raportit lugedes on väga selge, et raportöör ning võimalik, et ka komisjon, on segaduses privileegide ja immuniteetide protokolli artiklite 9 ja 10 osas.

Raport ütleb, et härra Gobbo käitumine ei olnud artikliga 9 kooskõlas, kuid artikkel 9 käsitleb parlamendiliikme sõnu ja tegevusi oma ametiülesannete täitmisel, nimelt selles täiskogus. Järelikult ei oleks pidanud uurima mitte kodukorra artiklit 9, vaid artiklit 10, mis käsitleb parlamendiliikme teisi tegevusi. Mida oli vaja uurida, oli see, kas härra Gobbo tegevus – mille osas ma pean lisama, et ma seda poliitilisel tasandil ei toeta – langes poliitilisse sfääri.

Need tegevused langevad ilmselgelt poliitilisse sfääri. Härra Gobbo pani toime rea tegusid selle, mida ta nimetab „Padaniaks” nimel. Need on loomulikult poliitilised teod ning pole kahtlust, et traditsioonilist immuniteeti käsitlevat kohtupraktikat arvestades oleks mis tahes muusse fraktsiooni kuuluv parlamendiliige pidanud oma immuniteeti kinnitama, nagu oli Itaalia Parlamendi kaasuses parlamendi rahvuslike liikmete osas, kes viisid ellu sama teo, mille härra Gobbogi.

Kui proua Wallise raport praegusel kujul vastu võetaks, võib juhtuda, et toome sisse eristuse, teatava eristuse riikliku ja Euroopa Liidu immuunsuse vahel, mis on vastuolus protokolliga, kuna viimane viitab selgelt riiklikule immuniteedile. Seepärast usun, et see raport tuleks komisjonile tagasi suunata.

  Francesco Enrico Speroni (UEN). - (IT) Härra juhataja, daamid ja härrad, ka mina olen asja komisjoni tagasi saatmise poolt, kuigi minu põhjendused võivad olla veidi erinevad.

Tegelikkuses, otsustades kodukorra artiklite 5, 6 ja 7 ning protokolli artiklite 9 ja 10 põhjal ei ole parlament ilmselgelt pädev avaldama härra Gobbo vastu esitatud faktide suhtes arvamust, lihtsalt seetõttu, et nende faktide ilmnemise ajal ei olnud Gian Paolo Gobbo Euroopa Parlamendi liige.

Protokolli artikkel 9, mis kaitseb parlamendiliikmete sõnavabadust, viitab isikutele, kes olid koja liikmed, kui nad kasutasid teatud termineid või panid toime tegusid, mis on neile omistatavad. Kuivõrd härra Gobbo ei olnud faktide ilmnemise ajal parlamendiliige, leian ma, et kohaseimaks lahenduseks on parlamendil hoiduda seisukoha võtmisest, kuna ta ei olnud meie kolleeg.

  Diana Wallis (ALDE), raportöör. – Härra juhataja, selle raporti autorina võin ma õiguskomisjoni nimel kojale kinnitada, et komisjonis toimus enne raporti täiskogule esitamist põhjalik arutelu. Komisjon kuulas samuti ära härra Gobbo ning raporti poolt oli selge enamus.

On kahju, et härra Gollnisch ei tõstatanud eelnevalt mainitud küsimusi, kuid olen täiesti kindel ning veendunud, et komisjon võttis oma positsiooni vastu kõigist faktidest ning kõigist regulatsioonidest täielikult teadlik olles. Ma ei näe põhjust, miks raport tuleks nüüd komisjoni tagasi saata.

(Parlament lükkas tagasi palve saata asi komisjoni tagasi)

8.12. Solidaarsusfondi kasutuselevõtmine (hääletus)

- Raport: Böge (A6-0393/2007)

8.13. Paranduseelarve nr 6/2007 projekt (hääletus)

- Raport: Elles (A6-0401/2007)

  Benita Ferrero-Waldner, komisjoni liige. − Härra juhataja, sooviksin teha komisjoni nimel avalduse. Esialgses paranduseelarves nr 6/2007 pakkus komisjon välja uue eelarverea – „Konkurentsipoliitika valdkonnas komisjoni tehtud otsuste vastu algatatud õiguslikest menetlustest tulenevad kahjunõuded” ning vastava kulu liigitamise mitmeaastase finantsraamistiku rubriigi 1a alla, kuivõrd see viitab operatiivtegevusele konkurentsipoliitika valdkonnas.

Komisjon kasutaks seda eelarverida võimalike eelarveliste implikatsioonide korral, mis tulenevad Euroopa Kohtu või Esimese Astmekohtu lahenditest konkurentsi valdkonnas. Selle eelarverea vajadus tuleneb hiljutistest Esimese Astme Kohtu lahenditest ning eelarve struktuurist. Kui konkurentsipoliitika valdkonna trahvid sisestatakse üldise eelarvetuluna, siis välja makstavate summade osas on vaja luua eelarverida eelarve kulu poolel, mida praegu ei eksisteeri.

Komisjon arvestab, et eelarvepädev institutsioon ei kavatse toetada selle eelarverea loomist 2007. aastaks. Sellest hoolimata, võib komisjon olla sunnitud tegema vajadusel väljamakseid praeguse eelarve piires ning kohaseid eeskirju järgides, et täita õiguslikke kohustusi, mis võivad tuleneda 2007. aasta Kohtu otsustest.

Sellega ei langetata ette ära lõplikku otsust eri-eelarverea loomise kohta ning vastava kulu liigitamise kohta mitmeaastases finantsraamistikus.

8.14. Protokoll, millega muudetakse TRIPS-lepingut (hääletus)

- Soovitus: Susta (A6-0403/2007)

- Enne hääletust:

  Carl Schlyter (Verts/ALE). - Härra juhataja, selle raporti osas nõukoguga nõustumise aluseks oli komisjoni tehtud avaldus, mis pidi eile arutelu ajal ette loetama. Vaatamata sellele, seda avaldust ette ei loetud. Kui nõukogu nõustuks selle lisada protokollile või anda selle mingisugune õiguslik staatus ja läbipaistvus, siis aitaks see selles küsimuses edasiminekule kaasa.

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. − Härra juhataja, juurdepääs taskukohastele farmaatsiatoodetele vaestes arenguriikides ning kõige vähem arenenud riikides on hädavajalik, et saavutada välja pakutud EL arengueesmärgid ning aidata kaasa vaesuse vähendamisele, inimeste kindlustunde suurendamisele ning propageerida inimõiguseid ja jätkusuutlikku arengut. Arvan, et me mõlemad nõustume, et tähtis on kindlustada ELi poliitikate terviklikkus ning et ELi välissuhete järjepidevus, nimelt kaubandus- ja arengupoliitikas, peaks käima käsi-käes.

Me tunnustame, et WTO otsusega loodud mehhanism ning TRIPS lepingu protokoll kujutavad üksnes osa ravimitele ja rahvatervise vahenditele juurdepääsu probleemi lahendusest ning et teised meetmed tervishoiu ja infrastruktuuri parandamiseks on samaväärselt asendamatud. Isegi kui TRIPS muutmine ei ole täielikuks lahenduseks, usume, et protokolli positiivne vastuvõtt kujutab endast olulist sammu.

Selles osas on väärt meenutada, et Euroopa Liidu liikmesriikidel on vabadus kasutada WTO eeskirjade alusel oma siseriiklikes patente reguleerivates õigusaktides erinevaid TRIPS lepingus sätestatud erandeid, sealhulgas neid, mis on sätestatud TRIPS lepingu artiklis 30.

Veelgi enam, selleks, et aidata kaasa ravimitele juurdepääsu parandamisele riikides, kus on ebapiisavad või üldse puuduvad farmaatsiasektori tootmisvõimalused, töötasid Ülemkogu, Euroopa Parlament ning komisjon tõsiselt selle nimel, et võtta vastu määrus (EÜ) nr 816/2006, milles käsitletakse rahvatervise probleemidega riikidesse eksportimiseks toodetavate farmaatsiatoodete patentide sundlitsentsimist.

Lubage mul lisada, et me toetame TRIPS lepingus sisalduva ja Doha deklaratsiooni paragrahvides 4, 5 ja 6 tunnustatud „paindlikkuse” kasutamist, aga ka täiendava paindlikkuse kasutamist vähem arenenud riikide suhtes, mis on võimalik vastavalt Doha deklaratsiooni paragrahvile 7, selleks, et anda põhilisi ravimeid taskukohase hinnaga nende siseriiklike rahvatervise programmide raames.

Silmas pidades Doha deklaratsiooni majanduspartnerluslepingute läbirääkimiste raamistikus AKV riikidega ning teisi kahepoolseid ja regionaalseid lepinguid vaeste arenguriikidega ja vähim arenenud riikidega tulevikus, ei palu Euroopa Liit ega näe ette tulevikus, rääkida läbi ravimitega seotud normide osas, millele mõnikord viidatakse kui TRIPS+ normidele, mis mõjutavad rahvatervise valdkonda ning ravimitele juurdepääsu.

Viimasena vaatame me soodustavalt algatusi, mis julgustavad tehnoloogia, uurimistöö, võimekuse tugevdamise, regionaalsete varustussüsteemide ülekandmist ning aitavad registreerimisel, et aidata kaasa ning suurendada farmaatsiatoodete tootmist arenguriikide endi poolt ning me teeme selle nimel liikmesriikidega koostööd.

Seoses vastavate meetmetega ning eelarvemenetlusega oleme kindlad, et Euroopa Parlamendi pühendumine, mis on muutnud selle ravimitele juurdepääsu küsimuse nähtavamaks, aitab suurendada nende tõhusust.

8.15. Kodukorra artikli 173 (istungi stenogramm) muutmine (hääletus)

- Raport: Corbett (A6-0354/2007)

- Pärast hääletust:

  Anna Záborská (PPE-DE). – (FR) Vabandage, härra juhataja, kuid mul on öelda midagi väga olulist. Corbetti raporti hääletus võimaldab meil nüüd naasta normaalsuse juurde. Kõik täiskogu istungid tõlgitakse kõigisse keeltesse. Nüüd on vajalik tõhus ellurakendamine ning kuivõrd me hääletame homme eelarvet, teen ma ettepaneku, et me valmistaks eelarve muudatusettepanekud niimoodi ette, et ....

(Juhataja katkestas sõnavõtu)

  Juhataja. - Uued sätted jõustuvad järgmise osaistungjärgu esimesel päeval, s.t 12. novembril.

8.16. Euroopa statistika haldamise nõuandekogu (hääletus)

- Raport: Bowles (A6-0327/2007)

8.17. Euroopa statistika nõuandekomitee (hääletus)

- Raport: van den Burg (A6-0328/2007)

8.18. Elukestva õppe kvalifikatsiooniraamistik (hääletus)

- Raport: Mantovani (A6-0245/2007)

- Pärast komisjoni ettepaneku hääletust:

  Gerard Batten (IND/DEM). - Härra juhataja, seoses töökorraldusega – te juhatate istungit taas sellisel kiirusel, et hääletamine on võimatu. Eile ütles parlamendi president meile, et mõne vea tegemine, valesti hääletamine on aktsepteeritav, kuna statistiliselt juhtuks see niikuinii. Teie puhul see ei kohaldu, kuna me hääletame niivõrd kiiresti, et on võimatu näha, kuidas inimesed üldse hääletavad. Kas te võiks palun kiirust maha võtta?

(Aplaus)

  Juhataja. - Daamid ja härrad, lubage mul vaid näidata teile, kui palju tööd meil on vaja veel täna teha. Nagu te võite ette kujutada, kui me aeglustame käiku, ei lõpeta me iialgi.

(Aplaus)

8.19. Patareid, akud ning patarei- ja akujäätmed (komisjoni rakendusvolitused) (hääletus)

- Raport: Blokland (A6-0232/2007)

8.20. Schengeni infosüsteemi (SIS) keskkonna andmeside infrastruktuur (määrus) (hääletus)

- Raport: Coelho (A6-0358/2007)

8.21. Tolliasutuste vastastikune abi ja koostöö (hääletus)

- Raport: Toma (A6-0352/2007)

8.22. Pestitsiidide säästva kasutamise temaatiline strateegia (hääletus)

- Raport: Belohorská (A6-0291/2007)

8.23. Traditsioonilised energiaallikad ja energiatehnoloogia (hääletus)

- Raport: Reul (A6-0348/2007)

8.24. Sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite süsinikdioksiidiheidete vähendamist käsitlev ühenduse strateegia (hääletus)

- Raport: Davies (A6-0343/2007)

- Enne hääletust:

  Martin Schulz (PSE). – (DE) Härra juhataja, mul on palve. Ma palun, et muudatusettepanekute hääletamise järjekorda kodukorra artikli 155 lõike 2 alusel muudetakse. Hääletamisnimekirjast on selge, et muudatusettepanek 51 on kaugeleulatuvam kui muudatusettepanekud nr 42 ja nr 52, niisiis paluksin ma esmalt hääletada muudatusettepanekut 51 ning seejärel muudatusettepanekuid 42 ja 52.

  Juhataja - Istungite teenistus ei nõustu, kuid ma palun härra Daviesel lühidalt selgitada.

  Chris Davies (ALDE), raportöör. – Härra juhataja, väga lihtsalt öeldes ma nõustun kojale esitatud hääletamisnimekirjaga.

  Juhataja. - Sellisel juhul peame me traditsiooni kohaselt järgima raportööri nõuannet.

8.25. Maksu- ja tollipoliitika panus Lissaboni strateegiasse (hääletus)

- Raport: Wagenknecht (A6-0391/2007)

- Enne lõike 37 hääletamist:

  Piia-Noora Kauppi (PPE-DE). - Härra juhataja, muudatus, mille me välja pakume, on see, et praeguses etapis parlament pigem „märgib” kui „tervitab” komisjoni edastanud teatist abi kaotamise osas, kuivõrd töö vastavateemalise raporti osas on majandus- ja rahanduskomisjonis pooleli.

(Parlament nõustus suulise muudatusettepanekuga)

- Enne lõplikku hääletamist:

  Sahra Wagenknecht, raportöör. – (DE) Härra juhataja, daamid ja härrad, leian, et on äärmiselt kahetsusväärne, et kojal pole olnud julgust avaldada tõelist ja tõsist kriitikat Euroopa Liidu maksupoliitika trendi suhtes, mis on liikumas täiesti vales suunas, mis soodustab uskumatul määral rahvusvahelisi suurettevõtteid ning jõukaid, samas kui tarbijad, töötajad ning eriti madalapalgalised on silmitsi aina suurema maksukoormaga.

Minu arvates on raport praegusel kujul vastuvõetamatu. Soovin oma nime sellelt raportilt eemaldada ning palun kõigil, kes siiralt soovivad selles kojas Euroopa Liidule sellist maksupoliitikat, mis ei teeniks vaid tipus oleva kümne tuhande huvisid, vaid soodustaks tõeliselt Euroopa kodanike enamust: palun hääletage selle raporti vastu.

  Juhataja. – Märgime teie avalduse, proua Wagenknecht, üles.

8.26. Euroopa Liidu ja Türgi vahelised suhted (hääletus)

- Raport: Florenz (A6-0336/2007)

- Enne lõike 23 hääletamist:

  Marios Matsakis (ALDE). - Härra juhataja, ma sooviks ilmselgetel põhjustel vaid seda, et pärast sõna „komisjon” kasutatakse sõna „kohe”.

(Parlament nõustus suulise muudatusettepanekuga)

8.27. Euroopa Liidu ja Türgi vahelised suhted (hääletus)

- Resolutsiooni ettepanekud (B6-0376/2007, B6-0398/2007)

- Enne lõike 19 hääletamist:

  Ria Oomen-Ruijten (PPE-DE). - Härra juhataja, mul on suuline muudatusettepanek, kuid see on tekstis. Minu suuline muudatusettepanek on: „ja edendada ELi keskkonnastandardite kohaldamist laiaulatuslikele kaevandamis- ja veepaisu projektidele”.

(Parlament nõustus suulise muudatusettepanekuga)

ISTUNGI JUHATAJA: DIANA WALLIS
Asepresident

9. Selgitused hääletuse kohta

- Raport: Gauzès (A6-0366/2007)

  Daniel Strož (GUE/NGL), (kirjalikult). − (CS) On mõistlik eeldada, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb tsiviil- ja kaubandusasjade kohtu- ja kohtuväliste dokumentide kätteandmist, nagu esitatud teisele lugemisele (nõukogu ühine seisukoht), panustab nii füüsiliste kui juriidiliste isikute õiguskindluse tugevdamisele liikmesriikides. On üldteada, et ülal nimetatud dokumentide kätteandmine on tõsine küsimus, mis omab olulist mõju nii kohtumenetlusele kui ka tsiviil- ja kaubandussuhetele. Usun, et Euroopa Parlamendi soovitus on kooskõlas katsega toota ühenduse tasandil kõrgetasemelist õigusloomet.

- Raport: Vălean (A6-0381/2007)

  Daniel Strož (GUE/NGL), kirjalikult. − (CS) Seoses ühenduse ja endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi vaheliste tagasivõtu- ning lühiajaliste viisade väljastamise lihtsustamise lepingutega, mis kuuluvad Euroopa Parlamendi poolt heakskiitmisele, usun, et niivõrd kuivõrd need lepingud – ning teised sarnased lepingud Lääne-Balkani riikidega – omavad tähtsust üldiselt õigusriigi põhimõtte ning terrorismivastase võitluse tugevdamisel, tuleks illegaalse immigratsiooniga seotud küsimused lahendada esmajärgus majanduslike ja poliitiliste vahenditega. Lisaks sooviksin ma rõhutada teist olulist asjakohastes raportites mainitud faktorit, milleks on, et nende lepingute sõlmimine toob Makedooniale ja teistele Lääne-Balkani riikidele kaasa märkimisväärse rahalise koormuse. Arvestades nende riikide majanduslikku olukorda, on hädavajalik, et Ühendus annaks kohast ning tõhusat abi, eriti rahalist.

- Raport: Vălean (A6-0383/2007)

  Erik Meijer (GUE/NGL), kirjalikult. – (NL) Mäletan, et 60ndate alguses kehtisid tollastele Euroopa Ühenduse riikide elanikele ja endise Jugoslaavia Sotsialistliku Vabariigi elanikele vastastikused viisanõuded. Õige pea need viisanõuded kaotati.

See tähendas, et tol ajal olid Jugoslaavia moodustanud seitsme riigi rahvad vabad reisima pea kogu Euroopas. See ei ole muutunud üksnes ELi liikmesriigi Sloveenia ning kandidaatriigi Horvaatia jaoks. Kõigi teiste alade elanikud, sealhulgas kandidaatriigi Makedoonia elanikud, on alates 1992. aastast ELi liikmesriikidest ära lõigatud. Alates sellest ajast üles kasvanud noor põlvkond on vaevalt nende endi riigipiiridest väljapoole saanud. ELi riikide saatkondades Makedoonia pealinnas Skopjes leiate suured sildid, mis loendavad suure hulga rangeid kohustusi. Neile saavad kergelt vastata vaid kurjategijad, kuid mitte üliõpilased, uurijad ja ajakirjanikud.

Toetan nimetatud isikukategooriatele alates 2008. aastast parendatud juurdepääsu ning viisatasu alandamist 35 euroni. Erinevalt mõnest teisest oma fraktsiooni liikmest ei näe ma biomeetrilise registreerimise juurutamist põhjusena selle parenduse tagasilükkamiseks. Kahetsen tingimuslikku müüki tagasivõtupoliitika valdkonnas, mis ei taga puudutatud pagulaste adekvaatset kaitset.

- Raport: Böge (A6-0393/2007)

  Pedro Guerreiro (GUE/NGL), kirjalikult. − (PT) Solidaarsusfondi kasutuselevõtmine Saksamaa ja Prantsusmaa (La Réunion) rahvastike, kes olid vastavalt jaanuaris ja veebruaris looduskatastroofide ohvriks, aitamiseks, tõestab vaatamata hilinemisele selle fondi asjakohasust ja tähtsust liikmesriikide abistamisel.

Võttes arvesse nõukogus tekkinud ummikseisu otsuse langetamisel komisjoni ettepaneku osas selle fondi parandamiseks, rõhutaksime, et piirkondlike katastroofide jätkuvat abikõlblikkust tuleb kaitsta. Euroopa Parlament on varasemalt kinnitanud, et „Euroopa Solidaarsusfond peaks jätkuvalt võimaldama tegutsemist katastroofide korral, mis olles märkimisväärsed, ei saavuta nõutud miinimumtaset ning samuti võimaldama abi andmist eriolukorras juhtudel, kus katastroof mõjutab tõsiselt ja pikaajaliselt spetsiifilise piirkonna rahvastiku enamuse elamistingimusi”.

On hädavajalik tunnustada Vahemere looduskatastroofide erilisi tunnuseid nagu põuad ja tulekahjud – eriti seoses ajaliste piirangutega ning valitavate tegevustega – ning katastroofi korral võimalust anda ulatuslikumat rahalist abi „ühtekuuluvuse” riikidele ja „ühtlustatavatele” regioonidele. Samuti tuleb hinnata ELi põllumajanduskatastroofide fondi loomist.

- Raport: Susta (A6-0403/2007)

  Françoise Castex (PSE), kirjalikult. – (FR) Proua Castex hääletas Susta raporti poolt, mis käsitleb protokolli, millega muudetakse intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingut (TRIPS-lepingut).

Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni prantslastest liikmete jaoks tähendab siinkohal saavutatud kokkulepe, mis lubab riikidel toota geneerilisi ravimeid ning eksportida neid vaestesse arenguriikidesse, mis ei ole võimelised neid ravimeid ise tootma, olulist sammu edasi.

Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni prantslastest liikmete jaoks annab see raport positiivse panuse rahvatervise probleemi lahendamisele, mis on selgelt tõsist muret tekitavaks küsimuseks.

  Proinsias De Rossa (PSE), kirjalikult. − Hääletasin TRIPSi ning ravimitele juurdepääsu lepingut muutva protokolli poolt, sest ma usun tugevalt, et EL peaks olema peamine pool rahvatervise ja ravimitele juurdepääsu edendamisel kolmandas maailmas. See protokoll on samm õiges suunas.

  Pedro Guerreiro (GUE/NGL), kirjalikult. − (PT) „Intellektuaalomandi” kaitse standardite juurutamisega seonduvad kulud „arenguriikide” farmaatsiasektorites on olnud teada juba pikka aega.

Nendes riikides „intellektuaalomandi õiguste” kohaldamisega tervise valdkonnas, eriti selliste haiguste vastases võitluses nagu malaaria, HIV/AIDS ja tuberkuloosi, põhjustatud dramaatilist ja vastuvõetamatut olukorda on esile toodud ja selles osas hoiatusi tehtud juba pikka aega.

Seega me tunneme, et raport kujutab võimalust, mille enamus selles kojas kaotanud on, asuda oma pädevuse piires humanistlikule positsioonile ning võidelda selgelt poliitika poolt, mis lõpetaks farmaatsiasektoris intellektuaalomandi õiguste kehtivuse.

Peitudes idee taha, et protokolli läbirääkimine näib väga raske, on enamus sellest kojast kirjutanud alla nõukogule suunatud katteta tšekile, sest sellised ähmased soovitused saavad tuua kaasa üksnes olukorra jätkumise, luues rahalisi ja õiguslikke takistusi, mis ei võimalda neil väheste ressurssidega riikidel pääseda juurde selles valdkonnas tehtud teaduslikele ja tehnoloogilistele edasiminekutele.

Põlgame fakti, et selle ebainimliku poliitika kaudu saavad eriti kasu rahvusvahelised ravimiettevõtjad, mis säilitavad oma muinasjutulised kasumid paljude elude hinnaga.

- Raport: Corbett (A6-0354/2007)

  Richard Corbett (PSE). - Proua juhataja, hääletamise järgselt on parlament otsustanud oma istungjärke jäädvustada kirjalikult sõna-sõnalise salvestisena kui ka audiovisuaalse salvestisena. See omab muidugi mõju eelarvele ning ma kehutaksin juhatust olukorda hindama, sätestama vajalikud eelarvemuudatused või esitama uue ettepaneku, kui soovitakse, et komisjon selle asja üle vaataks.

Arvestades koja väga suurt enamust selles küsimuses, kahtlustan ma pigem, et parlamendi soov on võrdlemisi selge, nii et ma arvan, et see on esmajärguliseks asjaks, millega tuleb tegeleda.

  Graham Booth (IND/DEM), kirjalikult. − Kõigi arutelude protokollimine ning nende avalikkusele kättesaadavaks tegemine võib soodustada euroskeptilisust. Samuti võimaldab see ELil hoobelda enama läbipaistvusega, kuigi tegelikkuses teeb see demokraatia parendamiseks vähe, sest Euroopa Parlamendil pole õigusloome algatamise õigust ning Euroopa Komisjon saab parlamenti ignoreerida. ELis algatab ELi õigusloome mittevalitud komisjon ning see ei paku vähimatki läbipaistvust.

Võimalus teha kõnedes nädala jooksul parandusi (4. muudatusettepanek) oli hästi kavatsetud ning kaitseks parlamendiliikmeid vigade eest, kuid selliselt hilineksid ELi viimase hetke uudised tõenäoliselt nädala võrra, takistades vabal ajakirjandusel avalikkuse informeerimist. Seetõttu hääletasin ma raporti vastu.

  Derek Roland Clark (IND/DEM), kirjalikult. − Kõigi arutelude protokollimine ning nende avalikkusele kättesaadavaks tegemine võib soodustada euroskeptilisust. Samuti võimaldab see ELil hoobelda enama läbipaistvusega, kuigi tegelikkuses teeb see demokraatia parendamiseks vähe, sest Euroopa Parlamendil pole õigusloome algatamise õigust ning Euroopa Komisjon saab parlamenti ignoreerida. ELis algatab ELi õigusloome mittevalitud komisjon ning see ei paku vähimatki läbipaistvust.

Võimalus teha kõnedes nädala jooksul parandusi (4. muudatusettepanek) oli hästi kavatsetud ning kaitseks parlamendiliikmeid vigade eest, kuid selliselt hilineksid ELi viimase hetke uudised tõenäoliselt nädala võrra, takistades vabal ajakirjandusel avalikkuse informeerimist. Seetõttu hääletasin ma raporti vastu.

  Bruno Gollnisch (ITS), kirjalikult. – (FR) Corbetti raport soovitab, et 10 miljoni euro säästmiseks aastas ei tuleks enam parlamendi menetluste sõna-sõnalisi raporteid tõlkida kõigisse ametlikesse keeltesse. Juurdepääs aruteludele igas keeles oleks siis tagatud internetis kättesaadavate audiovisuaalsete salvestiste kaudu, kuigi parlamendiliikmetel oleks võimalus paluda teatud väljavõtete tõlget.

Siiski, mitte igaühel Euroopas pole interneti lairibaühendust ning veelgi enam, on tehtud ettepanek, et parlamendiliikmete tõlketaotlused oleksid piiratud umbes kolmekümne lehega aastas. Mida härra Corbett välja pakub, on seega piirata Euroopa kodanike juurdepääsu nende tööle, kelle nad on valinud endid esindama ning kaitsma nende huvisid Euroopa Liidus. See on vastuvõetamatu. See on seda enam vastuvõetamatu, kuivõrd samal ajal kulutab see sama institutsioon 100 miljonit eurot aastas omaenda propageerimisele. Rääkimata komisjonist, mis kulutab enam kui 200 miljonit eurot aastas üliolulistele tegevustele nagu näiteks laiaulatuslikule pornograafiliste interneti videote levitamisele, mis peaksid propageerima Euroopa kino.

Õnneks on terve mõistus – või pigem surmahirm valijaskonna ees – enamiku meie kolleegide hulgas ülekaalus ning mitmekeelsus on säilinud.

  Hélène Goudin ja Nils Lundgren (IND/DEM), kirjalikult. − (SV) Lükkame kindlalt tagasi raportis tehtud ettepaneku, et suuliseid ettekandeid peaks avaldama üksnes sõna-sõnalises protokollis nende originaalkeeles.

Euroopa Parlament püüab teha suurt numbrit faktist, et sõnavõtjad räägivad Euroopa fraktsioonide eestkõnelejatena kogu Euroopaga, kuid samal ajal kärpides tõlkimist erinevatesse keeltesse, keelame me avaldustele järgneva juurdepääsu ning piirame kättesaadavust.

Kui meil on demokraatlikult toimiv EL, siis me peame olema valmis selle eest maksma. Organisatsioon, mis eraldab enam kui 360 miljardit rootsi krooni protektsionistlikule põllumajanduspoliitikale, peab olema valmis maksma 90 miljonit rootsi krooni näitamaks austust ELi kodanike vastu.

Siiski, kui tõlkekulusid peetakse tulevikus mittetoetatavateks, peab miinimumiks olema see, et sõna-sõnalised protokollid sisaldavad sõnavõtja originaalkeelset sõnavõttu ning selle ingliskeelset tõlget.

  Patrick Louis (IND/DEM), kirjalikult. – (FR) Fraktsiooni Iseseisvus/Demokraatia prantslastest liikmed hääletasid Corbetti raporti Euroopa Parlamendi kodukorra artikli 173 muutmise kohta, mille sihiks on kaotada parlamendi arutelude täielik ja süstemaatiline tõlkimine, vastu.

Idee arutelude avaldamise taga, mis kohaldub sarnaselt kohtumenetluste ning poliitiliste arutelude suhtes, on üks demokraatia aluspõhimõtetest.

Avaldamine aitab vähendada ideoloogilist eelarvamust, suvalisust, tagatoapoliitikat ning räpaseid mänge. Muidugi põhineb see eeldusel, et kõigil on juurdepääs täielikult avaldatud menetlusprotokollile nende omas keeles, kindlustades, et samad sõnad väljendavad tõesti kõigile samu mõisteid.

Kes Euroopa rahvastest oleks võimeline arutelu lugema ja seda mõistma, kui sellest esitatakse kahekümnes keeles segapuder?

Ilmselt oleks see samane sellega, kui keegi üritaks aru saada niinimetatud „lihtsustatud” lepingust ning püüaks asendada olemasolevates lepingutes 400 uut tingimust, sest ka siin nähtavasti ei ole konsolideeritud versiooni ratifitseerimise protsessi vältel kättesaadavaks tehtud.

Vastamisi liikmesriikide elanike kasvava kinnisusega, näib Euroopa Liit olema võimeline kuvama mitte midagi enamat kui segadusse ajamist, kummutamist ning varjamist.

  Jules Maaten (ALDE), kirjalikult. – (NL) Parlamendi sekretariaadi otsus täiskogu arutelusid igas keeles mitte enam avaldada jäi 2006. aastal märkamata. Parlament on nüüd selle otsuse ära muutnud. Nõustun, et liialt palju aega ja raha kulutatakse arutelude ja dokumentide tõlkimisele meie Liidu 23 ametlikku keelde. On kahju, et meile ei esitatud kompromisslahendust, mille kohaselt tõlgitaks arutelud inglise ja prantsuse keelde, nii et protokollid oleksid endiselt lisaks audiovisuaalsele vormile kättesaadavad ka kirjalikus vormis.

  Luís Queiró (PPE-DE), kirjalikult. − (PT) Mitmekeelsus on midagi palju enamat kui Euroopa Liidu kultuurilise mitmekesisuse väljendus. Organisatsioonis, milles suveräänsed ja iseseisvad riigid on ühinenud, et kindlustada läbi koostöö nende kodanikele parimad eelised, ilma mistahes etapis vaba ja suveräänse riigi staatusest loobumata, kujutab mitmekeelsus tunnistust võrdõiguslikkust suhtest kõigi liikmete vahel.

See põhjus üksi on meile piisavaks, et kaitsta mitmekeelsuse jätkumist Ühenduse institutsioonide funktsioneerimises. Siiski võib siia lisada teisi argumente. Mitmekeelsest sisemisest suhtlusest loobumine tähendab potentsiaalselt Euroopa Parlamendi liikmete, kellel on täielik õigus end oma emakeeles väljendada, poliitilise tegevuse võimalikkuse vähendamist. Veelgi enam, kui me minimiseerime mitmekeelsuse oma välises suhtluses, võime me lõpetada institutsiooni, mis kulutab palju energiat, et viia EL oma kodanikele lähemale, kaugendamisega.

Viimaseks on esitatud majandusargumendile vastumajandusargument: Euroopa rahvaste lingvistiline mitmekesisus ning mitme keele oskus peab olema konkurentsieelis, mitte kulu.

  Frédérique Ries (ALDE), kirjalikult. – (FR) Hääletasin Corbetti raporti poolt kodukorra artikli 173 muudatusettepaneku kohta, mis käsitleb menetluste sõna-sõnalisi protokolle, kuigi ma kahetsen kõikide selliste muudatusettepanekute vastu võtmist, mis soovitavad protokollide sõna-sõnalist tõlkimist kõigisse ametlikesse keeltesse.

Nendele tõsistele mitmekeelsuse toetajatele ütleksin ma teatud määral eufemistlikult, et on väljamõeldis väita, et ilma tõlkimisprotsessita oleks Euroopa Parlament ainsaks parlamentaarseks assambleeks maailmas, mille kõiki menetlusi ja arutelusid ei ole tõlgitud paberkoopial kõigisse asjakohastesse keeltesse. See on väljamõeldis, mis ulatub kuni selleni, et on kokku lepitud, et mitmekeelset versiooni ei tule mitte üksnes alles hoida, vaid samuti tuleks teha samaaegselt kättesaadavaks selle tõlge kõigisse ametlikesse keeltesse nii kõigi koja parlamendiliikmete aga ka avalikkuse taotlusel. Mulle näib, et see on tõesti peamine osa.

Viimasena ma kahetsen, et parlament ei ole nõustunud dokumentidele juurdepääsu küsimuses vastu võtma laialdasemat lähenemist: ütlen mitmekeelsusele jah, tuhat korda jah. Siiski olen jätkuvalt niinimetatud keelelise mitmekesisuse kaitsmisele vastu, kui seda kasutatakse vabandusena nende poolt, kes toetavad status quo’d ning on avalikult muutusele vastu.

  Marianne Thyssen (PPE-DE), kirjalikult. – (NL) Hääletasin Corbetti raporti vastava ettepaneku vastu ning tegin seda samadel põhjustel, mille tõttu ma olen varasemalt olnud vastu selle koja istungjärkude sõna-sõnaliste protokollide tõlkimise eelarve vähendamisele.

Parlamendis on suuline kõne pühamast püham. Mida me lausume, ei ole lihtsalt lõik päevauudistes, kui meil veab – see on osa demokraatlikust õigusloomeprotsessist. Selle kättesaadavaks tegemine Euroopa ametlikes keeltes ei ole luksus. Tõlkimine on poliitiliselt vajalik kohase arhiveerimise süsteemi jaoks, mis lõppude lõpuks teenib informatsioonile vaba juurdepääsu tagamist.

Me peame taluma meie tähtsa otsuse valida mitmekeelsus, tagajärgi ning mitte lubama sellel salamahti kaduda. Eneseaustusega parlament ei loobu oma traditsioonilisest arhiveerimissüsteemist. Kui meil on vaja kokku hoida, oleks meil parem valida muud eelarvevaldkonnad. Igal juhul jään ma oma vaate juurde, et mitmekeelsusele truuksjäämine on vajalik austuse väljendus ELi erinevate kultuuride ja keelte vastu ning demokraatia õnnistus.

- Raport: Bowles (A6-0327/2007)

  David Martin (PSE), kirjalikult. − Hääletasin selle raporti poolt, mis propageerib Euroopa statistika haldamise nõuandekogu loomist vastuseks komisjoni ettepanekule parandada ELi ülese statistika kogumist.

- Raport: van den Burg (A6-0328/2007)

  David Martin (PSE), kirjalikult. − Hääletasin selle sirgjoonelise raporti poolt, mis pakub välja ühenduse statistilise teabe poliitika Euroopa nõuandekomitee loomise. Parlamendi poolt vastu võetud muudatusettepanekud kindlustavad samuti komitee tõhususe ning mõjutavad selle nimetust ja koosseisu.

- Raport: Mantovani (A6-0245/2007)

  Roberta Alma Anastase (PPE-DE). - (RO) Tänane hääletus härra Mantovani raporti suhtes on tähtis stiimuli tõttu, mille see annab Euroopa poliitikale elukestva hariduse poliitika valdkonnas.

Uurides praegust olukorda selles valdkonnas ning selle seost tööjõuturuga, tõestab Mantovani raport meile veelkord reaalsuse olemasolu, milles me oleme mitmeid aastaid elanud, kuid mille osas puudub kindel ja kooskõlaline poliitika, mis selle väljakutsetega toime tuleks. Seega ma usun, et uusi ettepanekuid on oluline rakendada niipea kui võimalik. Tegelikkuses sooviksin ma juhtida tähelepanu sallivuse hariduse tunnustamise ning propageerimise olulisusele kogu Euroopa Liidu territooriumil. See on ainus viis, kuidas hoida ära tööjõuturu mobiilsuse poolt sotsiaalselt tõrjutud rühmade genereerimist, mille käitumine muutuks varem või hiljem normist kõrvalekalduvaks.

  Françoise Castex (PSE), kirjalikult. – (FR) Proua Castex hääletas Mantovani raporti poolt, mis käsitleb Euroopa kvalifikatsioonide raamistiku loomist.

See Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni prantslasest liige tervitab Euroopa kvalifikatsioonide raamistiku juurutamist tulevikus, mis aitab kaasa töötajate ja õppijate riikidevahelisele mobiilsusele, vastates samal ajal tööjõuturu nõudmisele ühise referentspunkti järele kvalifikatsiooniastmete ülekandmiseks.

Vastavalt ettepanekule peaks kõik kvalifikatsioonid alates kohustusliku hariduse lõpust kuni kõrgeima ülikoolihariduse ja tööalase koolituse tasemeteni (komisjoni esialgne dokument puudutas üksnes üldhariduse kvalifikatsioone), klassifitseerima vastavalt ühele kaheksast referentstasemest, põhinedes teadmistel, võimetel ning omandatud oskustel.

Proua Castex usub, et ühe liikmesriigi kvalifikatsioonide võrdlemise, tõlkimise ja kohandamise tööriistana teise liikmesriigi omadega, austab Euroopa kvalifikatsioonide raamistik Euroopa Liidus eksisteerivat sertifitseerimissüsteemide mitmekesisust ning kvalifikatsioonide rikkalikust. See on tööriist, mis aitab samuti kaasa Euroopa kodanike suuremale mobiilsusele.

Nüüd on liikmesriikide kohustuseks alustada tohutu ülesandega klassifitseerida Euroopa kvalifikatsioonide raamistiku referentstasemed, vastasel juhul on see määratud jääma tühjaks kestaks.

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL), kirjalikult. − (PT) See raport sisaldab mitmeid vastuolusid ning me oleme kriitilised Euroopa kvalifikatsioonide raamistiku loomist käsitleva kompromissi suhtes, mida Euroopa Parlamendi enamus aktsepteerib. Vaatamata sellele omab erinevate liikmesriikide vaheliselt kvalifikatsiooni tunnustamine positiivseid aspekte, mida tuleks toetada.

Siiski toob lõplik tekst esile Euroopa Parlamendi föderalistliku iseloomu, sätestades liikmesriikides kasutatavate erinevate haridus- ja koolitussüsteemide kohandamise ja võrdlemise spetsiifilised tähtajad, hoolimata täpsustamisest, et järgneva paari aasta jooksul ei ole see siduv.

Rõhutaksime, et hariduspoliitika on liikmesriikide ainuvastutusalas, mis on põhjuseks, miks me tunneme, et välja pakutud „adaptsioon” rikub seda põhimõtet.

Peame sidet Bologna protsessiga ning hariduse kommertsialiseerimise trendi, mille raames rõhutatakse „töökõlblikkust” ja tööjõuturu Lissaboni tegevuskavaga sidumise väljavaateid, negatiivsust.

  Carl Lang (ITS), kirjalikult. – (FR) See raport käsitleb elukestva õppe kvalifikatsioonide sertifitseerimist ühenduse tasandil. See on täielikult soovitav meede ning seda tuleks julgustada. Vaatamata sellele lükkan ma dokumendis kasutatud rahvusvahelise põhjenduse tagasi, meenutades eriti Lissaboni strateegiale osaks saanud täielikku kaotust.

Selles tekstis sisaldub euroopastumise ideoloogia element. On kirjutatud, et pühamast püham globaliseerumise eesmärk on meie üheks ja ainsaks pääsemise lootuseks ning et globaliseerumine on nii majanduslikult kui sotsiaalselt kasulik. Minu arvates hävitab ultraliberaalne globaliseerumine masin riikide majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise iseloomu.

Veelgi enam, raport üksnes viitab võimalikule edasiminekule, kui millelegi tulevikus. Kas me ei peaks vaatama olevikku, kui me püüame analüüsida ebaõnnestumisi ja kahju, mida globaliseerumine on juba meie ühiskonnale tekitanud?

Silmitsi sellise pimeduse, vastutustundetuse ning ebaadekvaatsusega, kavatsen ma hääletada selle raporti vastu.

  Bogusław Liberadzki (PSE), kirjalikult. − (PL) Proua juhataja, ma hääletasin raporti Euroopa Parlamendi ja nõukogu soovituse kohta, mis käsitleb elukestvale õppele Euroopa kvalifikatsioonide raamistiku loomist, vastu võtmise poolt.

Euroopa ühiskonna areng tulevikus saab olema aina enam sõltuv haridusest, teaduslikust uurimistööst, innovatsioonist ja tehnoloogiast. See on põhjuseks, miks on nii oluline toetada liikuvust kogu Euroopa tööjõuturul. Olen veendunud, et Euroopa kvalifikatsioonide raamistiku loomine hõlbustab juurdepääsule Euroopa tööjõuturule.

Raportöör härra Mantovani on õigesti juhtinud oma raportis tähelepanu sellele, et alates 2012. aastast peaksid kõik kvalifikatsioonide sertifikaadid, diplomid ning Europass dokumendid vastama kohasele Euroopa kvalifikatsioonide raamistiku tasemele. Euroopa kvalifikatsioonide raamistikku tuleks kasutada kvalifikatsiooni võrdlustasemete hõlbustamiseks. Liikmesriikidele on väga oluline koguda toetust Euroopa kvalifikatsioonide raamistiku rakendamisele, eriti parimate tavade vahetamisele. Raportis mainitud Euroopa kvalifikatsioonide raamistiku nõuandekogu ülesandeks on kindlustada koostööprotsessi sidusus ning seda jälgida.

  David Martin (PSE), kirjalikult. − Hääletasin selle raporti poolt, mille eesmärgiks on Euroopa kvalifikatsioonide raamistiku loomine, et aidata kaasa inimeste omandatud kvalifikatsioonide tunnustamisele kogu ELis. See viiks liikuvuse parendamiseni inimeste jaoks, kes soovivad töötada teises liikmesriigis, luues neutraalse ja usaldusväärse erinevate kvalifikatsioonide võrdlemise referentspunkti.

  Andreas Mölzer (ITS), kirjalikult. − (DE) Teoorias peaks olema võimalik, et erialast kvalifikatsiooni tunnustatakse igas liikmesriigis ning et selle suhtes kohalduvad samad tingimused kui riigisisesele tööjõulegi. Praktikas esineb aga endiselt probleeme, millega on vaja tegeleda. Näiteks on midagi ilmselgelt valesti, kui Austria kogenud õpetajal nõutakse Saksamaal sama töö tegemiseks kahe-aastase praktilise koolituse läbimist. Mõnedes liikmesriikides ei kuritarvitata töölesuunamisi ära mitte üksnes selleks, et palgata kõrge kvalifikatsiooniga akadeemiliste kraadidega töötajaid nii odavalt kui võimalik, vaid ka selleks, et luua barjääre teatud elukutsetele.

Ebasoodsad töötingimused, mis algselt mõjutasid üksnes madalapalgalist sektorit, on juba ammu üle kandunud ka oskustöötajatele. EL ei tohi anda „sinise kaardi” skeemiga sellele trendile edasist tõuget. Kui me vaid oleme valmis neile kohaselt tasu maksma, on meil piisavalt kvalifitseeritud töötajaid.

  Athanasios Pafilis (GUE/NGL), kirjalikult. – (EL) Euroopa kvalifikatsioonide raamistiku vastuvõtmine tugevdab ELi sekkumist liikmesriikide haridussüsteemidesse, ühtlustamist ning kohandumist ette määratletud kvaliteedi ja sooritusindikaatoritele. See on veel üheks viisiks, kuidas asendada haridust paindliku „õppimisega”, mis asetseb väljapool sotsiaalselt määratud hariduse omandamise protsessi. Teadmised asendatakse lühikese, pealiskaudse jätkuva koolitusega, mis varustab töötajad mis tahes oskustega, mida kapital parasjagu vajab.

Neid kvalifikatsioone ei tunnustata mitte iga riigi formaalse haridussüsteemi poolt väljastatud sertifikaatide alusel, vaid sertifitseerimiseksamite alusel, mida korraldavad töötajate kontrolli all olevad organisatsioonid. See edendab veelgi eraldatust kraadi sertifikaatide ja karjääri tegemise võimaluste vahel.

Erinevate haridustasandite ning õppevormide ühendamine, mille eesmärk on asetada kogemustest õppimine samaväärsele tasemele süstemaatilise haridusega, on katse vähendada töötajate õigusi ning viia töötajate palgad alla madalaimale võimalikule tasemele.

Elukestva õppimise süsteemi ning tööalase kvalifikatsiooni sertifitseerimise kaudu on ELi laiem eesmärk allutada kogu haridus turu prioriteetidele ning tugevdada kapitali kasumlikkust. See on täielikult vastuolus töötajate ja noorte haridusvajadustega.

Nendel põhjustel hääletame me raporti ja komisjoni ettepaneku vastu.

  Zita Pleštinská (PPE-DE), kirjalikult. − (SK) ELis on muutunud tööjõu riikidevaheline mobiilsus vältimatuks: laienemisjärgselt on see EL 27 igapäevane reaalsus. Neid muutuseid saadavad nõuded innovaatilisema ja paindlikuma hariduse järele, mis valmistaks eurooplasi ette modernsel tööjõuturul, kus haridus on kõigile vanusegruppidele ja ühiskonnakihtidele baaseelduseks, integreeruma.

Hääletasin härra Mario Mantovani raporti ettepaneku, milles käsitletakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu soovitust Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku loomise kohta elukestva õppe valdkonnas, poolt, kuna olen veendunud, et see on ainsaks teeks Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamiseks.

Euroopa kvalifikatsiooniraamistik põhineb kaheksal vertikaalsel tasandil, mida nimetatakse „võrdlustasemeteks”, mis omakorda defineeritakse kolme horisontaalse kriteeriumi kaudu – teadmised, oskused ja pädevus – võimaldades seega õpingute lõpetamisel tööjõuturul paremini integreeruda.

Selleks, et Euroopa kvalifikatsiooniraamistik oleks edukas, on absoluutselt hädavajalik, et liikmesriigid ja sotsiaalpartnerid rajaksid oma koostöö ellurakendamise faasis vastastikkusele usaldusele.

Euroopa tööjõuturu struktuur on muutumas ning me näeme ilmnevat vajadust läheneda haridusele paindlikult. Liikmesriigid peaksid seega kasutama Euroopa kvalifikatsiooniraamistikku, et parandada elukestva õppe programme. Samuti on vaja, et nii tööandjad kui Euroopa kodanikud mõistaksid kvalifikatsioonide praktilist tähtsust. See viib suurema ning kõige olulisemalt, tõkkevaba, tööjõu mobiilsuseni ELis.

  José Albino Silva Peneda (PPE-DE), kirjalikult. − (PT) Majanduse globaliseerumine on küsimus, millele Euroopa ei ole veel leidnud selget ja veenvat vastust.

Enam globaliseerunud majandus eeldab muutusteks valmisolekut, mis tähendab suuremat mobiilsust.

Ühise võrdlusraamistiku loomine erinevatest süsteemidest pärinevate kvalifikatsioonide tunnustamiseks, võrdlemiseks ja ülekandmiseks on ülioluline Euroopa projekti otsustava komponendi arenguks, teiste sõnadega selleks, et hõlbustada töötajate mobiilsust nende kvalifikatsioonide teisaldatavuse teel.

Meie töötajate parem koolitamine, mis on kombineeritud nende teadmiste, oskuste ja võimete tunnustamise harmoniseeritud süsteemiga, aitab kaasa mobiilsusele ning siseturu arengule.

Euroopa töötajate suuremad ja paremad oskused aitaks kindlustada meie ettevõtete parema korralduse, enama innovaatilisuse ning parandatud konkurentsivõimelisuse.

- Raport: Coelho (A6-0358/2007)

  Laima Liucija Andrikienė (PPE-DE). – (LT) On kahju, et SIS II käivitamine on edasi lükatud. Oleme täna selles olulises küsimuses vastu võtnud resolutsiooni. Oleme ajakavast niivõrd maha jäänud, et on hädavajalik leida olukorrast väljapääs, mis võimaldaks meil kasutada SIS 1+ võrgustikku alates 13. novembrist 2008.

Nüüd on selge, et SIS II rakendamiseks eraldatud inim- ja rahalisi ressursse tuleb jagada kolme samaaegselt arendatava projekti vahel: SIS II, SISone4all ning kommunikatsiooni infrastruktuuri installeerimise, opereerimise ja haldamise vahel.

See on põhjus, miks minu arvates on ressursside õige jaotamine ELi ja liikmesriikide vahel väga tähtis. Siiski, arvestades projekti tähtsust seoses ELi julgeolekuga, on ilmselge, et SIS II on prioriteet. Peame eraldama rahalisi vahendeid ELi julgeolu ning kommunikatsiooni infrastruktuuri arendamise jaoks.

  Pedro Guerreiro (GUE/NGL), kirjalikult. − (PT) „Tühiku täitmiseks” Schengeni infosüsteemi (SIS) laiendamise ajal, mis sisaldab viisainfosüsteemi (VIS), on praeguse ettepaneku eesmärgiks luua ajutine lahendus, et ära hoida lüngad ning võimalikud katkestused, mida põhjustavad „uue” süsteemi „infrastruktuuride” rajamise viivitused. Kulud jaotatakse ühenduse ja liikmesriikide eelarvete vahel.

Juhiksime tähelepanu sellele, et see hõlmab SIS tunnuste levitamist nende arendamise kaudu, laiendades juurdepääsu uutele ametiasutustele ning neid omavahel sidudes, koos uute infokategooriate (nagu näiteks andmete sisestamise mandaat ja biomeetrilised andmed) lisamisega.

See eelmise süsteemi laiendamine ohustab märkimisväärselt kodanike õiguseid, vabadusi ning tagatisi, lisades andmebaasile uusi andmeühikuid, mida veel kõigele lisaks jagatakse arvukate organite vahel. Nende andmete konfidentsiaalsust ei saa täielikult tagada, kuivõrd andmeid võib säilitada „pikema aja vältel” ning jagada kolmandate riikidega.

Põhjuseks on katse viia SIS vastavusse praeguste julgeolekurünnete ohtlike ja vastuvõetamatute eesmärkidega ning viia siseasjad aina enam ELi pädevusalasse, millele me oleme selgelt vastu.

  Bairbre de Brún, Jens Holm, Mary Lou McDonald ja Eva-Britt Svensson (GUE/NGL), kirjalikult. − Me ei ole vastu väljapakutud ajutisele lahendusele selleks, et tagada võrgustiku olemasolu SIS 1+ jaoks ajavahemikul 13. novembrist kuni 17. detsembrini 2008. Siiski ei saa me toetada passerelle’i kasutamist EÜ asutamislepingu artikli 67 lõike 2 punktis 2, nagu härra Coelho välja pakkus. Seetõttu otsustasime hääletada selle raporti vastu.

  Andreas Mölzer (ITS), kirjalikult. − (DE) Meil on juba suur probleem organiseeritud kuritegelike rühmitustega ning illegaalsete immigrantidega, kes tavatsevad koguneda piirialadel, kus neid on kergem tabada kui linnades. Mõlemad grupid on juba stardivalmis ning kavatsevad suunduda niipea kui piirid avanevad teistesse riikidesse, kus nad haihtuvad jäljetult. Peame sellele olukorrale vastama suurendatud piiriülese koostööga ning intensiivsete kontrollidega piirialadel. Schengeni laiendamine on lõppude lõpuks suur vastutus kõigile osalevatele riikidele.

Schengeniga ühinemine ei peaks seega sõltuma üksnes Schengeni infosüsteemi funktsionaalsusest, mis on midagi, mida näiteks Poola ei ole veel saavutanud. Selle asemel peame kindlustama, et tuleviku Schengeni liikmed on võimelised tagama ELi välispiiride tõhusa kontrolli, et ei tehtaks mööndusi üleminekuperioodide osas tööjõuturgude kaitseks ning et kerjamine enam ei võimenduks. Kuni seda ei ole tagatud, ei tohi liialt rutakal ja järelemõtlematul laienemisel lubada sündida.

Vastavalt FRONTEX 2006 iga-aastasele raportile on kinnipidamiste arvud Schengeni praegustel välispiiridel (peamiselt Austrias ja Saksamaal) endiselt oluliselt kõrgemad kui ELi välispiiridel, mistõttu on ülimalt kaheldav, kas laiendamine tuleks heaks kiita. Tõesti, küsimus on, kas Schengen tuleks osaliselt kaotada, eriti kuivõrd Austria siseministeeriumi inimkaubanduse raport osundab, et pea 50% illegaalidest Austrias on sisenenud riiki üle Schengeni piiri Itaaliaga.

  Søren Bo Søndergaard (GUE/NGL), kirjalikult. − Ma ei ole vastu väljapakutud ajutisele lahendusele tagada võrgustiku olemasolu SIS 1+ jaoks ajavahemikul 13. novembrist kuni 18. detsembrini 2008. Siiski ei saa me toetada passerelle’i kasutamist EÜ asutamislepingu artikli 67 lõike 2 punktis 2, nagu härra Coelho välja pakkus. Seetõttu otsustasime hääletada selle raporti vastu.

- Raport: Belohorská (A6-0291/2007)

  Zita Pleštinská (PPE-DE). – (SK) Pooldan mõistlikku kompromissi, millega saavutada tasakaal ühelt poolt tervise ja keskkonna kaitse ning teiselt poolt põllumajandustootmise vahel. See on põhjus, miks ma hääletasin slovaki kolleegi proua Irena Belohorská, kes on vähktõvest hoidumise ja selle ravi valdkonna tunnustatud ekspert, ettevalmistatud raporti poolt. Õnnitlen teda raporti puhul, mis põhineb tema tohutul kogemusel meditsiinipraktikuna ning mis esitab tasakaalustatud strateegia pestitsiidide säästliku kasutamise kohta. Usun, et see raport annab panuse tõhusamate meetmete vastu võtmiseks, et informeerida laiemat avalikkust paremini ning viib kohaste kohaldamismeetodite loomisele ning järkjärgulisele pestitsiidide kasutamise vähendamisele põllumajanduses.

Võimalikuks lahenduseks on toetada põllumehi viisil, mis julgustaks neid farmides vähendama kunstlike väetiste kasutamist võitluses haiguste, kahjurite ja umbrohu vastu ning seda tehes aidata saavutada järk-järguline üleminek biotoodetele. Raport võib innustada tarbijaid turul või supermarketis mitte valima üksnes paremini välja nägevaid tooteid vaid eelistama oma tervise nimel visuaalselt vähem kutsuvaid kuid tervislikumaid biotooteid.

  Zuzana Roithová (PPE-DE). – (CS) Me kõik soovime hingata värsket õhku ning peatada liustike sulamist. Samal ajal, hoolimata energiasäästuprogrammidest, kasvab meie energiavajadus astmeliselt. Samuti on kaalul Euroopa sõltuvus gaasi ja nafta impordist.

Seetõttu peame investeerima taastuvate allikate arendamisse ning tegelema tuumaelektrijaamade turvalisuse küsimustega, eriti radioaktiivsete jäätmete lõpliku ladustamise küsimusega. Sel viisil saaksime kuni 14% oma energiast puhastest allikatest. Samas ei saa me ignoreerida fakti, et 32% meie energiast tuleb fossiilkütustest, mille raames antakse tööd 300 000 inimesele ning reostatakse oluliselt keskkonda. See on põhjuseks, miks ma tervitan ja olen toetanud härra Reuli raportit tavapäraste energiaallikate kohta. Nõustun raportööriga, et peaksime investeeringud üle vaatama ning samuti arendama neid tehnoloogiaid, mis suurendavad fossiilkütuste energiatootlikkuse tõhusust ning vähendavad heiteid. Meil on palju, mille kallal töötada.

  Laima Liucija Andrikienė (PPE-DE). – (LT) Oleme täna jõudnud olulise otsuseni pestitsiidide kasutamise strateegias. Hääletasin resolutsiooni poolt. Oleme väga hästi teadlikud faktist, et õhk, mida me sisse hingame on reostatud ning kujutab seetõttu terviseriski ning et toit, mida me tarbime, on töödeldud kemikaalidega, mis on inimtervisele ohtlikud. Meie lapsed, järgmine põlvkond, kasvavad üles nendes tingimustes.

Olen täiesti kindel, et ohtusid, mida pestitsiidid inimtervisele põhjustavad, on vaja vähendada. Seetõttu peaksime võtma tarvitusele otsustavad meetmed ning tegema parima, et vajalikud rahastamisvahendid leida. Tervitan plaane nõuda liikmesriikidelt tegevuskavade koostamist, mis tõstaks esile valdkonnad, kus pestitsiidid oleks täielikult keelatud ning teeks olulisi vähendusi pestitsiidide kasutamises järgmise 10 aasta jooksul.

  Irena Belohorská (NI), kirjalikult. − (PT) On üldteada, et juulis 2006 esitles komisjon pestitsiidide säästva kasutamise temaatilist strateegiat koos direktiivi ettepanekuga, millega kehtestatakse ühenduse tegevusraamistik pestitsiidide säästva kasutamise saavutamiseks ning määruse ettepanekuga taimekaitsevahendite turuleviimise kohta, eesmärgiga vähendada pestitsiidide kasutamise üldriske ja negatiivseid mõjusid inimtervisele ja keskkonnale.

Pestitsiidide kasutamisega seotud riske on juba vähendatud, kuid osadel aladel, eriti riikides, mis on kasutanud pika aja jooksul intensiivset põllumajandust, võib neid endiselt leida ebasoovitavates kogustes mullas ja vees. See tähendab samuti, et traditsioonilisema põllumajandusega riigid nagu Portugal peaksid saama enam toetust, et vähem intensiivne põllumajandustootmine säilitada.

Siiski, me ei leia, et lahendus peitub pestitsiidide asendamises geneetiliselt töödeldud toiduga. Kui keemiliste pestitsiidide ebasoovitavad mõjud inimtervisele on hästi teada, siis peaks seoses geneetiliselt töödeldud toidu mõjudega inimtervisele kohaldama ettevaatusprintsiipi, kuivõrd neid ei ole veel uuritud.

Pestitsiidide säästva kasutamise temaatiline strateegia seondub üksnes taimekaitsevahenditega, teiste sõnadega, ühe pestitsiidide valdkonnaga.

  Genowefa Grabowska (PSE), kirjalikult. − (PL) Tervitan fakti, et Euroopa Parlament on vastu võtnud uue direktiivi pestitsiidide tootmise ja kasutamise kohta. Direktiiv karmistab tingimusi, mille alusel võib taimekaitsevahendite tootmiseks kasutatavate keemiliste ainete kaubandus olla lubatud. Tulemus on Euroopa Liidu kodanikele kasulik, eriti seoses nende elu ja tervisega. Lisaks täpsustab direktiiv juhtumid, mil on pihustamine õhust lubatud. Samuti soovitab see alandada kasutatava pestitsiidi kogust ning seab esikohale mittekeemilised alternatiivid.

Proua Belohorská raport on väärt toetamist juba väga laialdase kui ka ajakohase sätete reguleerimisala tõttu. Pole kahtlust, et Euroopa Liidu kodanikud ei soovi enam igapäevaselt mürkainetega kokku puutuda ning ei soovi tarbida reostatud tooteid. Samuti ei soovi meie kodanikud olla mõjutatud kantserogeensetest või mürgistest ainetest või ainetest, mille on endokriinsüsteemi häirivad omadused. Vastuseks nendele selgetele Euroopa ühiskonna ootustele oli samuti kohane toetada pestitsiidide kasutamise keeldu avalikel maa- ja linnaaladel. Pestitsiidide kasutamine tuleks keelustada aladel, mis ümbritsevad võõrastemaju, sanatooriume, rehabilitatsioonikeskuseid, kliinikuid ja haiglaid. Selline keeld peaks laienema ka parkidele, avalikele aedadele, spordi ja vabaaja veetmise aladele, kooli aladele, laste mänguväljakutele ning sarnastele kohtadele.

  Karin Scheele (PSE), kirjalikult. − (DE) Pestitsiidide säästva kasutamise temaatiline strateegia on oluline täiendus määruse ja direktiivi ettepanekutele, mille osas hääletati tänasel esimesel lugemisel.

Temaatiline strateegia on vajalik, kuna pestitsiidide kasutamine Euroopa Liidus ei ole vaatamata mõnede liikmesriikide poolt 1992. ja 2003. aastal vabatahtlikult vastu võetud edukatele meetmetele, vähenenud ning on jätkuvalt kõrgel tasemel. Belohorská raport rõhutab veelkord vajadust kohaldada pestitsiidide kasutamisel ettevaatusprintsiipi.

- Raport: Reul (A6-0348/2007)

  Danutė Budreikaitė (ALDE). – (LT) Pean raportit tavapäraste energiaallikate ja energiaalase tehnoloogia kohta ülimalt oluliseks. Elu tegelikkus sunnib ELi liikmesriike muutma oma suhtumist energia osas nii ELi sees kui ka maailma turgudel – ressursid, energiasektori olemus ning energiavarustuskindlus.

Sooviksin rõhutada tuumaenergia olulisust, kuivõrd see on ohutu, usaldusväärne ning keskkonnasõbralik ressurss. Fakt, et Saksamaa, millel on 17 tuumaenergiajaama, toodab kuus korda enam CO2 reostust kui Prantsusmaa oma 59 tuumaenergiajaamaga, on väga veenev.

Tuumaenergia on eriti oluline riikidele, mis ei ole rikkad taastuvate energiaressursside nagu tuul, päikseenergia, vesi ja biomass, millest viimase kasutamine on eriti kallis, poolest. Elekter on ülimalt oluline ning peaks olema kõigile kättesaadav.

Hääletasin raporti poolt ning sooviksin rõhutada ELi abi tähtsust tuuma- või teiste keskkonnasõbralike energiajaamade ehitamiseks.

  Romano Maria La Russa (UEN). – (IT) Proua juhataja, daamid ja härrad, tunnen lihtsalt vajadust selgitada mõningaid punkte seoses uue põlvkonna tuumaenergia tehnoloogiaga. Tasub meeles pidada, et Itaalia tuumaenergiajaamad suleti vastava lõpetava referendumi järgselt aastal 1987 – võib-olla õigesti, kuigi see on järk-järgult teinud meid sõltuvaks välistest energiaressurssidest.

Siiski on uue põlvkonna tuumaenergiatehnoloogia, mis on puhas, ohutu ja keskkonnasõbralik kahtlemata vajalik, et energiaga varustamise ja kliimamuutuste probleemidele vastu astuda. Energiasektor tuleb seega ajaga vastavusse viia ning koos taastuva energia, puhta söe ja gaasiga võimaldab tuumaenergia Euroopal oma sõltuvust tulevikus vähendada.

Sel põhjusel hääletasin ma neljanda põlvkonna tuumaenergiajaamade ehitamise poolt, mis võimaldavad toota energiat ohutumal ja keskkonnasõbralikumal viisil. Vaatamata sellele on mul kahtlused, tõsised kahtlused ning mured seoses tuumajäätmete ladustamisega. Raport võib lugeda jäätmete ladustamise probleemi lahendatuks, kuid päris otsekoheselt, ma ei nõustu: jäätmeprobleem on ülioluline ning kui see tuleb lähitulevikus lahendada, nõuab see tohutuid investeeringuid uurimistöösse.

Kokkuvõtteks ma usun, et energiasektori valikut – vaid kolm sekundit veel, palun – et kindlustada liidule lähiaastatel energiavarustuskindlus, tuleb muuta, kuivõrd uurimistöö areneb edasi ning eriti arenevad uued tehnoloogiad.

  Karin Scheele (PSE). – (DE) Proua juhataja, kolleegid minu delegatsioonist ning mina ise hääletasime Reuli raporti vastu, kuna me ei usu, et tuumaenergia on turvalisem või puhtam ning samuti ei usu me uue põlvkonna tuumaenergiajaamadesse või uue põlvkonna tuumaenergiasse.

Kui see on tõesti nii – ja selle kohta on olemas raportid ja statistika – et tuumaenergia saab omama tohutut mõju meie CO2 heite vähendamisel, siis on meil vaja oluliselt tuumaelektrijaamade arvu suurendada. See pole ei realistlik ega teostatav. Sel põhjusel – ja ma räägin sel teemal enam, kui esitatakse järgmine raport – oleksid tõhusad meetmed energiatõhususe parandamiseks ning samuti sõidukiteCO2 heite vähendamiseks paremaks lahenduseks, et muuta Euroopa tervislikumaks paigaks ning veenda teisi riike ja kontinente eeskuju järgima.

  Jan Andersson, Göran Färm ja Inger Segelström (PSE), kirjalikult. − (SV) Oleme otsustanud hääletada raporti vastu, kuna ei pea seda tasakaalustatuks ning muude asjade hulgas ei käsitle see tuumaenergiaga seonduvaid olulisi probleeme.

Samuti me ei usu, et liidu rahalisi vahendeid tuumaenergia uurimiseks tuleks kasutada uue põlvkonna tuumalõhustusgeneraatorite arendamiseks.

Seame küsimuse alla fossiilallikatest toodetud sünteetiliste kütuste või vesinikgaasi, mis eraldatakse samast allikast pärineva energiaga, või tuumaenergia väärtuse keskkonnale, kuivõrd ükski neist energiaallikatest pole pika-ajaliselt keskkonna või varustamise vaatepunktist säästlik.

Samuti usume, et pikas perspektiivis peab fossiilkütused aktiivselt käibelt kaotama, mida raportis ei mainita.

Arvame, et CO2 kogumine võib olla oluliseks osaks CO2 heite vähendamisel, kuid teised energia säästmise, tõhususe tõstmise meetmed ning taastuva energia arendamine on pikas perspektiivis säästlikumad ning peaksid olema lõppeesmärgiks.

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL), kirjalikult. − (PT) See raport sisaldab erinevaid positiivseid aspekte, sealhulgas tavapäraste energiaallikate rolli tunnustamist ning vajadust kasutada neid energia tootmiseks, avades väljavaated tuumalõhustusenergia taaskäivitamisele ning kutsudes üles uutelt kivisöeküttel elektrijaamadelt piirangute kaotamiseks.

Samuti avab see väljavaated kivisöe kaevandamise taaskäivitamiseks ning kutsub üles rahvusvaheliseks koostööks, sealhulgas EList väljapoole jäävate riikidega, nagu Hiina ja Indiaga. Lisaks rõhutab see endogeensete allikate väärtust ning asetab taastuvate energiate panuse realistlikumale tasandile. See sisaldab teatud kriitikat vedelate biokütuste tootmise ja kasutamise suhtes ning juhib tähelepanu riikide vajadusele julgustada energia valdkonnas enam uurimistööd ja arendamist, eriti keskkonna ja tuumaenergia ohutuse probleemide ületamiseks.

Siiski sisaldab see erinevaid negatiivseid aspekte, sealhulgas naftaturul kasvavate probleemide sidumist üksnes kontekstiliste ja episoodiliste küsimustega, samal ajal eirates ressursside ammendumise strateegilist küsimust ning ignoreerides jätkuvalt jäätmetest toodetud biometaani tohutut potentsiaali, lähenemist, mida juba erinevates Euroopa riikides rakendatakse.

See on meie hääletamisest hoidumise põhjuseks.

  David Martin (PSE), kirjalikult. − Hääletasin selle energiaküsimusi käsitleva omaalgatusliku raporti poolt, mis käsitleb paljusid energia tõhususe, varustamise ja säilitamise valdkondi. Ma ei toetanud muudatusettepanekuid, mis toetasid tuumaenergiat: minu vaade on, et arendada tuleks säästlikke, taastuvaid energiaressursse ning et teadus- ja arendustegevuse pingutused peaksid keskenduma esmalt nendele valdkondadele.

  Andreas Mölzer (ITS), kirjalikult. − (DE) Põhimõtteliselt me kõik nõustume, et vajame tõhusamat energiat ning ratsionaalsemat energia ülekandmist ning et taastuvenergia kasutamise laiendamine on oluline. Sellegipoolest ei tohiks taastuvenergiaid kasutada ettekäändena, et piirata veelgi enam varjatult osana ELi põhiseadusest liikmesriikide suveräänseid õigusi. Kuivõrd seda seisukohta ei esitata praeguses raportis piisavalt selgelt, tuleb see tagasi lükata.

Hoolimata taastuvate energiaallikate laialdasest levikust, oleme mitme saabuva kümnendi vältel jätkuvalt sõltuvad tavapärasest energiatootmisest ning seetõttu peame kindlustama, et see muutuks keskkonnasõbralikumaks. ELis näib aga endiselt eksisteerivat kinnismõte seoses tuumaenergiaga, mis ei peegeldu mitte ainult selle hiilgavas kirjelduses „keskkonnasõbraliku energiaallikana”, mis on iseenesest irvitamine, vaid ka tuumaenergia uurimistöö eelarve heldes rahastamises. Näen selles suutmatust meie lähenemise üle tajutaval viisil järele mõelda, mis on teiseks põhjuseks, miks ma hääletuse esemeks oleva raporti tagasi lükkan.

  Tobias Pflüger (GUE/NGL), kirjalikult. − (DE) Reuli raport on vabandus tuumaenergiatööstusele. Terve mõistuse vastaselt kujutatakse tuumaenergiat tuleviku tehnoloogiana, suunates selle kõrge riskitasemega saurustehnoloogia arendamisse veel enama ELi uurimistöö valdkonna rahalisi vahendeid ning eelarve ressursse.

Tõesti, vaatamata hiljutistele „intsidentidele” Vattenfalli tuumaenergiajaamades, on fookus tuumaenergia laiendamisele Euroopas. Nende intsidentide valguses on äärmiselt küüniline väita, et tuumaenergia põlvkond on muutumas „kunagisest ohutumaks”. Selle asemel, et investeerida sellesse raskusi tekitavasse energia vormi, tahtliku soovimatusega tegeleda lõpliku ladustamise küsimusega, peaks lõplikuks eesmärgiks olema sotsiaalne ja ökoloogiline revolutsioon.

See tähendab tuumaenergia tööstuses eksisteerivate eramonopolide osadeks lahutamist, andes massiivse süsti taastuvenergia ja energiatootmise lokaliseerimise rahastamisse. Arvestades, et just tuumaenergia ettevõtted on algatanud uue massiivse hinnatõusulaine, esineb ülikiire vajadus tegutsemiseks. Raport teenib vaid Euroopa tuumaenergia tööstuse kasumihuvisid. Üleskutse uute tuumaelektrijaamade ehitamiseks Euroopas on vastuvõetamatu.

Reformilepingus on vaja sätestada tähtajatu rahastamise õiguslik alus. See on veel üks põhjus, miks leping tagasi lükata. Iga lisanduv sent ELi tuumaenergia rahastamiseks on liiga palju. Energiatootmise propageerimine taastuvenergiaallikatest – päikese, tuule ja hüdroenergiast – on ainsaks säästvaks energiapoliitika viisiks.

  Luís Queiró (PPE-DE), kirjalikult. − (PT) Selle aasta alguses uut energiapaketti esitledes tõi Euroopa Komisjon esile vajadust tehnoloogilise tegevuskava järele fossiilkütuste valdkonnas ning rõhutas tuumaenergiale pragmaatilise lähenemise keskset nõuet.

Reaalsus on tõsine: fossiilkütustele puuduvad samaväärselt odavad ja tõhusad alternatiivid. See tähendab, et need kütused jäävad ka pärast 2020 ELi energiapoliitika keskseteks ning põhilisteks komponentideks.

See on põhjuseks, miks me peame leidma energiavarustuse küsimusele ELis uued lahendused, pidades silmas varustamise konkurentsivõimelisust, säästlikust ning ohutust. Tulemusena on eriti olulised kõik investeeringud uute energiatehnoloogiate arendamisse, esiteks, et vähendada keskkonnamõju ning täiustada olemasolevate rajatiste ohutust ning teiseks, et arendada uusi energiaressursse ning kindlustada fossiilkütuste tõhusam ja puhtam kasutamine.

Kuivõrd on hädavajalik, et liikmesriigid ja EL keskendaks oma püüdlused energiaalasele uurimistööle, tõhusamast energia allikate kasutamisest kuni uute tehnoloogiateni ning olemasolevate energia allikate puhtama kasutamiseni, hääletasin ma selle raporti poolt.

  Andrzej Jan Szejna (PSE), kirjalikult. − (PL) Hääletasin härra Reuli raporti poolt, mis käsitleb tavapäraseid energiaallikaid ning energiatehnoloogiat.

Raport tõstatab väga olulise jooksva küsimuse, mis nõuab Euroopa Liidus laialdast arutelu, nimelt, et me vajame ühtset strateegiat ning peaksime välja töötama ühise energiapoliitika. Euroopa energiaohutuse kindlustamine on prioriteetne küsimus ning komisjoni ettepanek esitada 2008. aasta kevade Euroopa Ülemkogule Euroopa energiatehnoloogiate strateegiline plaan on seega väga teretulnud.

Maailma liidrina peab Euroopa Liit võtma juhirolli ka tänapäevaste energiatehnoloogiate arendamises, säilitades samal ajal kõik kohased majandus- ja keskkonnastandardid.

  Lars Wohlin (PPE-DE), kirjlaikult. − (SV) Olen otsustanud raportit toetada, kuna EL on läbi viinud ebatavaliselt tasakaalustatud arutelu vajaduse kohta lisada tuumaenergia Euroopa tuleviku energiasektorisse. Muuhulgas märgib raport, et „juhul kui Euroopas soovitakse keskmise perioodi vältel rahuldada põhilist energiavajadust, on tuumaenergia asendamatu” ning et „tuumaenergia on praegu suurimaks madala süsiniku sisaldusega energia allikaks Euroopas ning [raport] rõhutab tuumaenergia potentsiaalset rolli võitluses kliimamuutustega”. Praegu toodetakse tuumaenergia abil üks kolmandik ELi elektrist ning see jääb alati üheks olulisemaks energiaallikaks paljudes ELi liikmesriikides.

CO2 heite küsimuse tõstatamisel on minu meelest kahetsusväärne, et tuumaenergiale ei pöörata suuremat tähelepanu. Kui me soovime vastata tuleviku energianõudlusele ilma suurema fossiilkütuste sõltuvuseta ning CO2 heite kasvuta, muutub ohutu, uue tuumaenergia arendamine aina olulisemaks. Kahjuks ei ole tuumaenergia realistlikuks peetavate meetmete hulgas, et saavutada 20% ja 30% vaheline sihtmärk aastaks 2020.

- Raport: Davies (A6-0343/2007)

  Zuzana Roithová (PPE-DE). – (CS) Andsime täna autotööstusele ülesande arendada mootoreid, mis alandaks CO2 heidet 120 g/km allapoole. Praegu on vastav arv 157 g. Tahan siiski sellele ettepanekule aplodeerinuid hoiatada, et heite alandamist takistab oluliselt autojuhtide arvu suurenemine üldiselt, aga ka vanade sõidukitega sõitvate autojuhtide suur arv.

Reklaami kahekordne reguleerimine küsimust ei lahenda. On hästi teada, et enamik inimesi peab auto ostmisel olulisemaks soodsat hinda kui sõiduki mõju keskkonnale. Kulu, aga ka heide kasvavad samuti kõrgemate sõiduki ohutusnõuete kehtestamise tõttu.

Daamid ja härrad, kuni madalama keskkonnamõju ning käitamiskuluga sõidukid ei muutu taskukohasemaks, ei toimu transpordiliiklusest tingitud heite osakaalu olulist alanemist. See on põhjus, miks ma ei olnud nende hulgas, kes tänasele raportile aplodeerisid. Ei parlamendikomisjoni raport ega komisjoni strateegia ole piisavalt kõikehõlmavad. See on põhjuseks, miks ma toetasin teisi ettepanekuid, mis seonduvad trahvidega heitkoguste piirangute ületamise korral ning eriti rahaliste meetmetega ning autode uuendamise toetusega.

  Zita Pleštinská (PPE-DE). – (SK) Äsja vastu võetud raport tuleviku CO2 strateegia kohta seoses autodega annab kahtlemata panuse ühele enim polariseerunud arutelule, mis praegu Euroopa Parlamendis aset leiab. Kaalul ei ole mitte üksnes keskkond ja seega ELi kodanike tervis vaid ka olulise tööstuse konkurentsivõimelisus. Hääletasin muudatusettepaneku poolt, kuna see kujutab kompromissi mõlema aspekti vahel. Tähelepanu pööratakse keskkonnakaitsele ning samal ajal antakse Euroopa autotööstusele sobivad ja realistlikud tingimused.

Autoreklaam moodustab kuni 20% trükimeedia kirjastajate reklaami kogukäibest. Kohustuslike reklaamitingimuste sätestamine, nagu oli ette nähtud Chris Daviese esialgses raportis, rikuks sõnavabaduse põhiprintsiipi. See on põhjuseks, miks ma hääletasin muudatusettepanekute poolt, mis jätavad vaidlusi tekitavad lõiked 36 kuni 41 raportist välja. Pärast enamiku muudatusettepanekute vastu võtmist, hääletasin ma lõpphääletusel härra Chris Daviese raporti poolt. Hääletustulemus on selge poliitiline signaal Euroopa õigusaktide, mis käsitlevad CO2 heite vähendamise küsimust, ettevalmistamiseks.

  Karin Scheele (PSE). – (DE) Proua juhataja, meil on endiselt olemas õigusaktid, mille abil saab parlament demonstreerida, et me võtame kliima kaitsmist Euroopas tõsiselt ning meil on vaja koondada kõik oma pingutused, et võiksime saavutada nende õigusaktide kaudu tõeliselt kõik, mille osas me ei ole täna hääletanud.

Arvan, et on kahetsusväärne, et me ei sidunud end alates 2012. aastast 120 g/km piiriga. Enam kui kümme aastat on möödunud ajast, mil meie tööstus lubas selle saavutada välja pakutud ise-regulatsiooni teel põhjendusel, et selline lähenemine on parem ja tõhusam ning ma oleksin soovinud, et koda oleks saatnud täna välja selge kliimapoliitika sõnumi. Me ei teinud seda.

See on põhjuseks, miks ka mina hääletasin raporti vastu ning ma loodan, et me näitame õigusaktides üles enamat südikust ja otsustavust ning teeme selgeks, et me võtame kliimaküsimusi Euroopas tõesti tõsiselt.

  Jan Březina (PPE-DE). – (CS) Hääletasin ühenduse strateegiat sõiduautode süsinikdioksiidi heite vähendamiseks käsitleva raporti ettepaneku vastu, kuigi varasemalt mainitutest erinevatel põhjustel.

Hääletasin raporti vastu, kuna me eemaldume sellega varasemates strateegiadokumentides sisaldunud integreeritud lähenemisest ning asetame kogu CO2 heite vähendamise koorma Euroopa autotööstusele. Samuti ei nõustu ma üleskutsega kohustusliku 20%lise reklaamipinna eraldamiseks. See on ohtlikult sarnane suitsetamise kahjulike mõjude teavitamiskampaaniale.

Selline lähenemine kujundab CO2 heite vähendamise dogmaks, mis tõlgituna tuleviku siduvatesse õigusaktidesse, toob kaasa meie konkurentsivõimelisuse alanemise.

  Christoph Konrad (PPE-DE). – (DE) Proua juhataja, hääletasin Daviese raporti vastu, sest minu arvates oleme me autodele ühtsete CO2 tõhususkategooriate visandamisel langetanud sisuliselt vastuvõetamatu ja ebarealistliku otsuse.

Peamiselt selleks, et luua Euroopa Liidu tootjatele võrdsed tingimused, oleks pidanud looma suurusest ja kaalust sõltuva libiseva skaala. Lubage mul tuua näide: on vahe, kas ma kütan maja või kõigest ühte tuba. See on põhjus, miks esineb vahe suure või väikse autoga sõitmisel. Sel põhjusel tuleb segmenteerida ning on vaja kaalul põhinevat libisevat skaalat. Oleme selle võimaluse kaotanud, mis on minu arvates kahetsusväärne ning selle otsusega – mida ma ei toetanud – oleme samuti kaotanud võimaluse seada sisse tasakaalustav meede keskkonna ning tööstuse huvide vahel.

  Kurt Joachim Lauk (PPE-DE). – (DE) Proua juhataja, hääletasin Daviese raporti vastu, kuna vastu võetud muudatusettepanekute tulemusel oleme me endiselt optimaalsest lahendusest, milleks on ühelt poolt kaitsta keskkonda, aga ka edendada Euroopas tööga hõivatust ning mitte koormata tarbijat ülemääraselt üleliia kõrgete hindadega, kaugel. Sisuliselt oleme langetanud otsused tööga hõivatuse ning tarbijate arvelt.

Tehnilises mõttes oleme eemaldunud integreeritud lähenemisest, mis oleks olnud hädavajalik, et luua olukord, kus igaüks annaks panuse CO2 heite vähendamisele, mitte ainult autotootjad, aga ka teiste sõidukiosade tootjad. Oleme selle tee hüljanud. Veelgi enam, me ei ole arvestanud kaalu ning ei ole lõpetanud kaalul põhinevat segmenteerimist, mis on oluline Euroopa konkurentsivõimelisusele, sest just raskemad sõidukid, mille innovatsioon on eesrindel, on innovatsioon, mida Euroopa vajab.

Oleme sätestanud ajalised raamid, mille järgimine on raske või kulukas ning oleme teinud absurdse otsuse mitte pöörata tähelepanu CO2-põhise maksustamise üleskutsele liikmesriikides, mis tähendab, et vanad sõidukid, mis pumpavad välja CO2, on endiselt turul ning teedel. Sel põhjusel hääletasime raporti vastu.

  Linda McAvan (PSE). - Proua juhataja, soovin teha kaks märkust, ühe seoses menetlusega ja teise seoses hääletusnimekirjaga.

Seoses hääletusnimekirjaga: esiteks ei mainitud lõiget 3; teiseks ma arvan, et peaksime uuesti vaatama, mis juhtus muudatusettepanekutega nr 52 ja nr 51. Kui te seda vaatate, siis on nr 51 selgelt originaaltekstile lähim ning esimesena oleks pidanud hääletama just seda. Nr 52 on kaugeim ning seda oleks pidanud hääletama teisena.

Paluksin, et istungi juhataja seda jälgiks, sest toimima oleks pidanud just selliselt. Seega sooviksin ma seoses nende menetluslike küsimustega mõningaid selgitusi.

Teiseks, seoses nende poliitikaga – see oli esimene tõeline kliimamuutuste alane hääletus. See ei olnud esimene õigusakt – mis tuleb – kuid Euroopa Komisjoni toetatud 2012. aasta tähtaja mittetoetamisega, arvan, et fraktsioon ALDE ning fraktsioon PPE-DE kukkusid selles kojas esimesest kliimamuutuste alasest katsest läbi ning väljaspool asuvad inimesed vaatavad täna siin toimunut ning imestavad, kas me ikkagi suhtume märtsis võetud kohustusse alandada CO2 taset tõsiselt.

Räägime, et Euroopa on keskkonna Euroopa. Kui see peaks kunagi juhtuma, peame seda kajastama ka õigusaktides.

  Françoise Castex (PSE), kirjalikult. – (FR) Proua Castex hääletas Daviese raporti, mis käsitleb sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite süsinikdioksiidi heite vähendamist, poolt.

Kuigi Grenelle’i keskkonnafoorum monopoliseerib Prantsusmaad jätkuvalt, on Euroopa Liit omakorda lisanud erasõidukite CO2 heite vähendamise strateegia vastu võtmisega meie keskkonna kvaliteedile järgmise väärtusliku ehituskivi.

Proua Castex’il on väga hea meel, et parlament on kutsunud Euroopa autotööstust üles kindlustama, et uued sõidukid ei eralda aastaks 2012 enam kui 120 g/km CO2.

See sotsiaaldemokraatide fraktsiooni prantslasest liige Euroopa Parlamendis tervitab Carbon Allowance Reductions System (CARS), kuivõrd mehhanism sätestab rahalised karistused tootjatele, kes neid kvoote ei täida, samal ajal väljastades krediiti neile, kes on saavutanud heite, mis on allpool piirväärtuseid.

  Charlotte Cederschiöld ja Christofer Fjellner (PPE-DE), kirjalikult. − (SV) Hääletasime põhiliselt härra Daviese raporti, mis käsitleb autode CO2 heite vähendamise strateegiat (A6-0343/07), poolt.

CO2 heite vähendamiseks peab prioriteediks olema vähendada autoliiklusest pärinevat heiteosa. On oluline leida autode kasutamisele keskkonnasõbralikumaid alternatiive. Siiski tuleb meie arvates anda autotootjatele võimalus ise valida, kuidas nad sooviksid meie, poliitikute, poolt kehtestatud keskkonna sihtmärkidele vastata. Õigusaktid ei peaks detailselt sätestama, kuidas seda teha.

Samuti oleme vastu raportööri reklaami käsitlevatele eeskirjadele, mis on põhjendamatud ning piiravad sõnavabadust.

  Françoise Grossetête (PPE-DE), kirjalikult. – (FR) Hääletasin raporti poolt.

Pea 19% kogu ühenduses toodetud CO2 heitest pärineb sõiduautodelt ning väikestelt tarbesõidukitelt. Euroopa Liit peab pühenduma ambitsioonikale ja realistlikule sihtmärgile, et vähendada kõikide ELi turule saadetud sõidukite keskmist heitkogust.

Kuna sõidukid vahetatakse järk-järgult uuemate vastu välja, tuleb transpordi mõju õhu kvaliteedile vähendada.

Tervitan parlamendi sätestatud tähtaegade vastuvõtmist. Kui autotööstus peab võtma pärast 2011. aastat tarvitusele tõendatavad ja mõõdetavad meetmed, siis tundub mulle 2015. aasta sätestamine tähtajana, milleks tuleb 125 g/km lävi saavutada, täiesti mõistlik. Tõesti, see vastab Euro VI heitestandardite jõustumisele.

Selleks, et õigusaktid oleksid tõhusad, peavad need eelkõige olema realistlikud ning tööstus on juba pikka aega seadnud keskkonnaküsimused oma poliitika keskmesse. Seoses kliimamuutustega peab prioriteediks olema CO2 heite vähendamine absoluutses arvestuses.

  Jules Maaten (ALDE), kirjalikult. – (NL) Daviese raport väärib toetust poliitiliste signaalide tõttu, mida see saadab. Kõik sektorid peavad täitma oma osa, et heastada kliimamuutuste probleemi, sealhulgas Euroopa autotööstus. Sel põhjusel toetan ma soojalt kompromissi saavutada 2015. aastaks maksimaalselt 125g CO2/km.

Hollandi jaoks on Daviese raportil üks lisanduv ümberlükkamatu dimensioon. Hollandi õhus peenosakeste sisaldumise probleemi tõttu on vajalik, et Euroopa tasandil võetakse meetmeid, mis tegeleks sellega allika tasandil. Kui seda ei juhtu, siis intensiivse transpordiga aladel, nagu Rotterdami sadam ja Schipholi lennujaam, on meil võimatu vastata praegustele ja/või rangematele normidele, mis peenosakesi käsitlevad.

Pooldan tarbijate paremat teavitamist konkreetsete autode keskkonnasõbralikkusest, nagu meil praegu toimub näiteks külmkappide ja pesumasinate osas, kuid ma hääletasin vastu ettepanekule muuta kõigis autotööstuse reklaam- ja marketingitegevuses sigareti-tüüpi hoiatused kohustuslikuks. Reklaami ja marketingi valdkonnas on mul enam usku ise-regulatsiooni kui igasugustesse Euroopa õigusaktidest tulenevatesse kohustustesse.

  Erika Mann (PSE), kirjalikult. − (DE) Hääletasin härra Daviese raporti, mis käsitleb sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite süsinikdioksiidiheidete vähendamist käsitlevat ühenduse strateegiat, vastu. Olles esialgselt hääletanud täiskogu otsese hääletamise ajal raporti poolt, võtsin ma oma hääle, nagu märgitud parlamendi 25. oktoobri 2007 protokollis, kirjalikult tagasi.

Minu arvates on raport äärmiselt meelevaldne ning ei arvesta kohaselt Saksamaa autotööstuse vajadustega või keskkonna muredega.

Näiteks ei erista raport sõidukite erinevate raskusklasside vahel ning esitab seega autotootjatele ebarealistlikke nõudmisi.

Seoses reklaamiga kõrvutatakse aina enam tubakatoodete ja sõidukite märgistamise vajadust.

Raportöör (härra Davies, Inglise roheline liberaal) oli menetluse lõpus, raporti arutelude ajal, valmis minema kompromissile vaid ühes punktis. Parlamendi mõistliku soovituse sõnastamiseks, mis oleks võinud kindlustada kõigi fraktsioonide toetuse, oli siis juba liiga hilja.

  David Martin (PSE), kirjalikult. − Hääletasin raporti esialgse versiooni poolt, mis pakkus välja karmid heitepiirangud, milleks oli 120g süsinikdioksiidi kilomeetri kohta 2012. aastaks. Kahjuks nõrgestasid ettepanekut tooridest ja liberaalidest parlamendiliikmed, lubades kõrgemaid heitepiiranguid ning pikemat kohandumisperioodi. Üleüldine strateegia on hea, kuid on kahju, et seda on ebavajalikult nõrgestatud.

  Tokia Saïfi (PPE-DE), kirjalikult. – (FR) Euroopa Parlament on heaks kiitnud sõiduautode süsinikdioksiidiheite vähendamist käsitleva ühenduse strateegia ning ma tervitan seda väga.

See algatus võimaldab meil vähendada süsinikdioksiidi heitkoguseid ning samal ajal annab panuse ELi üldisemate keskkonnasihtmärkide ning energiaturvalisuse eesmärkide saavutamiseks. Sellegipoolest ma usun, et sõnum, mille see hääletus on komisjonile ja rahvusvahelisele kogukonnale saatnud, oleks võinud olla ambitsioonikam.

120 g/km CO2 lävi esitati autotööstuse jaoks jõukohase sihtmärgina esmakordselt 1995. aastal. Nüüd, 12 aastat hiljem, ollakse selle ellurakendamisele endiselt vastu, kuigi tehnoloogiline edasiminek võimaldab vähendada CO2 heidet nüüd enam kui see oli tosin aastat tagasi võimalik.

Rahuldudes kohustusliku CO2 limiidiga 125 g/km ei lähe parlament piisavalt kaugele. Sel põhjusel hääletasin ma muudatusettepanekute nr 42 ja nr 52 vastu, kuna nende eesmärgid, teeseldes, et need on mõistlikud ja realistlikud, on lihtsalt liiga tagasihoidlikud.

Ajal, mil tarbija on muutumas mootorsõidukite põhjustatud reostuse suhtes aina tundlikumaks, on mis tahes meede eesmärgiga vähendada mootorsõidukitest pärinevat CO2 heidet kasulik autotööstusele, tarbijale ning muidugi planeedile endale.

  Renate Sommer (PPE-DE), kirjalikult. − (DE) Hääletasin ettepanekute poolt viia sisse õiguslikult siduv keskmine piirheitkogus, ehkki teatud muredega. Minu arvates oleks olnud soovitav sätestada sõiduki suurusel ja kaalul põhinev libisev skaala.

Kuigi muul juhul kaldun ma pooldama tööstuse poolt kohustuste vabatahtlikku võtmist, siis ma usun, et autotööstuse jaoks on hädavajalikud siduvad õiguslikud nõuded: kogemus on näidanud, et vabatahtlikud kohustused on siin läbikukkumisele määratud.

Nagu me teame saavutas EL 25 aastate 1990 ja 2004 vahel kasvuhoonegaaside heitkoguste umbkaudu 5%lise vähendamise. Kuid mitte liikluses: ereda kontrastina toimus selles sektoris 26%line tõus. Siin esineb tõesti ülikiire tegevusvajadus ning autotööstus peab andma oma panuse heite vähendamiseks.

Aastat 2012 kui piirmäära kasutuselevõtu tähtaega on kritiseeritud põhjusel, et see ei anna piisavat kohanemisaega. Kuid see tähtaeg on olnud arutelude objektiks aastaid ning tööstus on juba väga pikka aega teadnud, mida oodata.

Küsimus, mida me peame alati hindama, on siiski keskkonna huvide ja autotööstuse huvide tasakaalustamise küsimus, kuna see on ka töökohtade ja konkurentsivõimelisuse huvides Euroopa Liidus. Tegemist on liikuva tööstusega ning see on ELile oluline. Ilma tugeva tööstuseta poleks meil keskkonnaprogrammide jaoks raha!

- Raport: Wagenknecht (A6-0391/2007)

  Danutė Budreikaitė (ALDE). – (LT) Seni on liikmesriikidel õnnestunud saavutada kokkulepe üksnes kaudse maksustamise konsolideerimise osas – aktsiisimaksud ja käibemaks, miinimumtaseme kindlaksmääramine, arvukate käibemaksuerandite kohaldamine. Kahtlen, kas miinimumaktsiisimaksumäär – näiteks kütusele – suurendaks majanduslikku konkurentsivõimet. Selle tõenäolisemaks tulemuseks on hindade tõus ja tarbimise vähenemine, eriti arvestades globaalse hinnatõusuga. Aktsiisimaksude väljapakutud koordineerimine kujutaks liikmesriikidele uut talumatut koormat.

Väljapakutud maksubaasi konsolideerimine ELi tasandil oleks olnud kohasem 15 vana liikmesriigi majandustele, kuivõrd nad on sarnastel arengutasemetel. See ettepanek on samm maksukasumite konsolideerimise suunas. Suurim koorem langeks uute liikmesriikide nõrgematele majandustele. See võtaks neilt võimaluse saada tulu maksukonkurentsist, aga ka kiirendada oma majanduskasvu. See võtaks neilt elustandardi tõstmise võimaluse, et saavutada võrdne tasand vanade liikmesriikidega.

Hääletasin vaatamata muudatusettepanekutele selle raporti vastu, kuna see oli halvasti ajastatud.

  Jan Andersson, Göran Färm ja Inger Segelström (PSE), kirjalikult. – (SV) Meie, Rootsi sotsiaaldemokraadid, usume eelkõige, et maksupoliitika peaks olema riiklik küsimus.

Samuti rõhutab raport liikmesriikide maksusuveräänsust.

Otsustasime hääletada raporti poolt, kuivõrd mitmel viisil rõhutab see maksupoliitika rolli liikmesriikides seoses tööhõivega, heaoluga ning keskkonnaga, aga ka siseturu hea toimimisega.

  Gérard Deprez (ALDE), kirjalikult. – (FR) Toetasin Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsiooni esitatud muudatusettepanekut 20, mille eesmärgiks on tühistada Wagenknechti raporti lõige 17, mis käsitleb maksustamise panust Lissaboni strateegiasse.

Siseturu sujuva toimimise kindlustamiseks olen ma tegelikkuses mis tahes meetme poolt, mis annab panuse maksude harmoniseerimisele ELis.

Kuigi maksustamine on endiselt põhiolemuselt riikliku suveräänsuse alla kuuluvaks küsimuseks, on saanud väga kiirelt ilmseks, et meil on vaja kindlustada minimaalne maksualase kooskõlastamise tase liikmesriikide vahel. See on põhjuseks, miks kaudse maksustamisega seotud küsimustes on komisjon konkurentsimoonutuste vähendamiseks järk-järgult kehtestanud minimaalse aktsiisimaksu määra.

Ometi täna hääletusel olevas raportis on lõike 17 eesmärgiks see sama süsteem üle vaadata ning selles on tehtud ettepanek asendada see toimimisjuhendiga.

Ma ei arva, et kaudse maksustamise kooskõlastamise valdkonnas piisab vaid liikmesriikide julgustamisest. Veel enam, ma usun veel vähem toimimisjuhendi tõhususse aktsiisimaksude valdkonnas: see looks veelgi suurema kiusatuse ELi eeskirju ja praktikaid mitte järgida, mis omakorda tekitaks selles valdkonnas kahetsusväärse ebaausa konkurentsiolukorra.

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL), kirjalikult. − (PT) Hääletasime lõpliku teksti vastu kuna muude küsimuste hulgas eeldas see, et majandus- ja finantsgrupid on kaitsepositsioonis, nagu raportöör, kes enne lõplikku hääletust oma nime raportilt eemaldas, esile tõi ning kutsus üles seda tagasi lükkama. Resolutsiooni eesmärgiks on leevendada eeskirju ja menetlusreegleid, nii et suurtel ettevõtetel oleks vähimate takistustega mistahes liikmesriigis kerge erinevatele turgudele siseneda ning lõigata suurimaid kasumeid.

Veelgi enam, me leiame, et liikmesriikide maksusuveräänsust nende endi maksupoliitika määratlemise mõttes tuleb austada selle küsimuse kõigis aruteludes. Siin ei ole seda toimunud. Väidetav ühine Euroopa maksupoliitika, mis propageerib „maksukonkurentsi”, teeniks üksnes Euroopa ja rahvusvahelise suurkapitali huvisid.

Kättesaadavad andmed näitavad, et viimase 10 aasta jooksul on toimunud keskmise ettevõtete kasumi maksustamise määra oluline langus, samas kui tulumaks on jäänud sisuliselt muutumatuks.

Kahetseme, et raportööri tehtud ettepanekud, mis tõid esile maksustamise ümberjagamise potentsiaali ning märkisid ära, et maksukoorem on kandunud kõrgetelt sissetulekutelt üle madalatele sissetulekutele, ei ole sellesse lõplikku teksti lisatud.

  Hélène Goudin ja Nils Lundgren (IND/DEM), kirjalikult. − (SV) Juuninimekiri on sellele raportile, mis püüab liikuda ühise maksustamis- ja tollipoliitika suunas ELis, kindlalt vastu.

On hämmastav, et Euroopa Parlament teeb täna otsuseid asjades, mille osas puudub ühine poliitika. See ei ole ELi pädevuses otsustada maksuasjade üle ning koheselt kutsuda liikmesriike üles riiklikke makse harmoniseerima. Lisaks on täiesti ebamõistlik püüda liikuda ühenduse maksu kehtestamise suunas.

Raportis on samuti näha, kuidas Lissaboni strateegia avab ELile ukse, et tegeleda uute poliitikavaldkondadega, mille kiiluvees on riigiülesus, uued projektid ning kasvavad kulud.

Juuninimekiri hääletab selle raporti vastu, kuivõrd maksustamise üle peavad otsustama riiklikult ja suveräänselt liikmesriigid.

  Astrid Lulling (PPE-DE), kirjalikult. – (FR) Raport maksu- ja tollipoliitika panuse kohta Lissaboni strateegiasse, nagu hääletatud majandus- ja rahanduskomitees, kujutab aktsepteeritavat kompromissi ühelt poolt Euroopa Rahvapartei (Kristlike Demokraatide) ja Euroopa Demokraatide fraktsiooni ning teiselt poolt Euroopa demokraatide ja liberaalide liidu fraktsiooni vahel ja ma toetan seda. Mul on samuti rõõmus meel näha, et meil on õnnestunud säilitada seda tasakaalu täiskogu hääletuse ajal.

Minu jaoks on raportis kõige olulisem lõige 4, mis toob esile tervisliku maksukonkurentsi hüved Euroopa Liidus. Kui me tõesti soovime saavutada majanduskasvu ja tööhõive eesmärke, nagu sätestatud Lissaboni strateegias, peame me kindlustama, et me ei kohalda ettevõtete suhtes liialt suurt maksukoormat, kas siis otseselt või kaudselt, sest nemad annavad meie majanduskasvule märkimisväärse panuse.

Maksukonkurents sunnib liikmesriike oma maksunõudmisi liidus mõõdukana hoidma ning olema tõhusam avaliku sektori kulude haldamisel ning see saab olla maksumaksjale üksnes kasuks.

Ühine konsolideeritud ettevõttemaksubaas, mis on teiseks vaieldavaks teemaks raportis, tooks minu arvates maksupoliitikasse kaasa koordineerimise elemendi, mis muudaks Euroopa ettevõttemaksustamise vähem bürokraatlikuks ning tõhusamaks.

  Diamanto Manolakou (GUE/NGL), kirjalikult. – (EL) Maksupoliitikat kasutatakse, et sissetulekut kapitali kasuks ümber jaotada. Seda kasutavad kõik paremtsentristlikud ja vasaktsentristlikud valitsused ning see valitseb ELi kapitali.

Ühist maksupoliitikat pole imperialistide vaheliste konfliktide tõttu. Isegi kui selline poliitika eksisteeriks, edendaks kapital siiski omaenda kasumlikkust tavaliste inimeste sissetulekute ja vajaduste arvelt.

Keset järelejätmatut konkurentsi liigub nüüd kapital kergesti ja kiiresti kõrge maksutasemega riikidest madalama maksutasemega riikidesse. Ettevõtte tulumaksumäär on tõesti kõigis liikmesriikides personaalsete sissetulekute arvelt vähenemas.

Siiski ei kehti see tööga teenitud sissetulekute maksustamise kohta, mis jääb samaks, samas kui kaudsed maksud ja käibemaks on tõusnud, suurendades ebavõrdsust ning rikaste ja vaeste vahelist lõhet. Seda peegeldavad ka OECD arvud, mis näitavad, et kaudne maks käibemaksu vormis tõusis 2006. aastal 6,9%ni SKT-st. Seega vabastatakse kapitali süstemaatiliselt maksust samas kui töötajatele kohalduvaid makse kaudse maksustamise kaudu suurendatakse.

See toimub ka Kreekas: ettevõttemaks on vähendatud 10%ni ning käibemaksu on tõstetud 1% võrra ning edasine 2%line tõus on tulekul.

See on kapitalismi barbaarsus, mis loob ebavõrdust ning vaesust enamusele inimestest ning meie peame selle ümber pöörama.

  Mary Lou McDonald (GUE/NGL), kirjalikult. − Kuigi raport sisaldab mitmeid positiivseid elemente, mis seonduvad suurema õiglusega maksukoorma jaotamisel, ei saa ma Euroopa Liidu rolli mistahes viisil suurendamist seoses maksustamisega toetada - see õõnestaks veelgi enam liikmesriikide majanduslikku suveräänsust.

  Gay Mitchell (PPE-DE), kirjalikult. − Fine Gael delegatsioon Euroopa Parlamendis otsustas lõplikul hääletusel raportile vastu olla CCCTB-le viitamise vohamise ning seonduvate asjaolude tõttu.

Toetame Lissaboni tegevuskava ning oleme raporti poolt, sealhulgas näiteks madalama maksustamise positiivsete aspektide ning maksukonkurentsi hüvede tunnustamist, kuid me ei aktsepteeri ELi institutsioonide õigust sekkuda liikmesriikide, nagu Iirimaa, mis on samuti eurotsoonis, õigustesse. Intressimäärad kehtestab Euroopa keskpank ning stabiilsuse ja kasvu pakt sätestab laenamise ja inflatsiooni nõuded. Maksupoliitika on seega üheks vahendiks, mis on asutamislepingu kohaselt jäetud nendele liikmesriikidele ning mida tuleks kaitsta.

  Peter Skinner (PSE), kirjalikult. − On palju viise, kuidas rahandusalased hoiakud üle ELi võiksid olla abiks terve rea paremate järelduste loomiseks Lissaboni strateegiale. Lihtsalt öeldes nähakse väikeettevõtete ja töökohtade loomise kasvu aga ka keskkonnaküsimuste stimuleerimist positiivsena. Tegutsema peavad liikmesriigid – selline on nende pädevus.

Maksubaaside konsolideerimine ELi tasandil ei tooks kaasa raportööri poolt oletatud erinevust. EPLP jääb seisukohale, et paljusid häid Lissaboni strateegia suunalisi asju saab saavutada liikmesriikide tegevuse, mitte ELi tegevuse kaudu.

  Sahra Wagenknecht (GUE/NGL), kirjalikult. − (DE) Tänasel hääletusel on Euroopa Parlament näidanud, et selle liikmete enamus toetab maksupoliitikat, mis teenib edukaima kümne tuhande huve ning on suure enamuse jaoks, kes Euroopa Liidus elavad, kahjuks. Kuigi mõningaid minu ettepanekuid aktsepteeriti – lõppude lõpuks pole mitte keegi huvitatud avalikult võitlema käibemaksumäärade tõstmise, kõrgema teenitud sissetuleku maksustamise või ELis paremate maksudumpingu võimaluste nimel – ettepanekud, mis me tegime omandi ja rahaliste tehingute maksustamise tõstmiseks ning maksudumpingu piiramiseks ühtse konsolideeritud ettevõtte maksubaasi sisseviimise kaudu lükati parlamendiliikmete enamuse poolt tagasi.

Kuivõrd lõplik raport oli pärast individuaalseid hääletusi võrreldes minu esialgse projektiga peaaegu tundmatuseni muutunud ja sisu teatud aspektid raporti majandus- ja rahanduskomisjonis kokkulepitud versioonis veelgi halvenesid, tundsin end sunnituna oma nime raportilt eemaldama ning kutsuma parlamendiliikmeid üles hääletama sellele lõplikul hääletusel vastu. Tervitan fakti, et nagu hääletustulemus näitab, tundsid ka Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni asjakohased sektsioonid, et neil polnud võimalik raporti lõplikku versiooni toetada.

Täna on koda lasknud mööda võimaluse pöörata tähelepanu õiglasema ja sotsiaalselt ühilduvama maksupoliitika üleskutsetele ning võtta see Euroopa Parlamendi selge positsioonina vastu. Selle asemel on Euroopa Parlamendi enamus taas küsimusi tõstatamata kinnitatud ELi valesti suunatud poliitikaid.

  Lars Wohlin (PPE-DE), kirjalikult. − (SV) Otsustasin täna raportit maksupoliitikate panuse kohta Lissaboni protsessile toetada. Propageerin tervislikku maksukonkurentsi ning rahvusvahelistele ettevõtetele ühist konsolideeritud maksubaasi, ilma maksutasemete harmoniseerimiseta ning liikmesriikide valikuvõimalusega soovi korral sellest väljapoole jääda. Samuti on oluline sätestada liikmesriikide suveräänsus maksustamise valdkonnas. Samuti ei nõustu ma mis tahes katsega liikuda ELi maksu suunas.

- Raport: Florenz (A6-0336/2007)

  Miroslav Mikolášik (PPE-DE). – (SK) Imetlen ja austan otsusekindlust, millega mõned riigid on kehtestanud suitsetamiskeelu mitte ainult ametiruumides ja kõigis töökohtades, vaid ka restoranides, baarides ja klubides. Meil on olemas majandusliku mõju uuringud, mis ei ole restoraniomanike sissetuleku kaotuse muresid kinnitanud. Samuti teame, et hingamisteede vähktõve ning teiste haiguste ravi läheb meile kokku maksma kuni 50 miljonit eurot.

Šotimaal on müokardiidiga haiglasse sattunud inimeste arv alates suitsetamiskeelu kehtestamisest vähenenud pea 20%. Lapsed, kes on sündinud suitsetajatest naistele, aga ka naistele, kes puutuvad raseduse ajal kokku passiivse suitsetamisega, sünnivad enneaegselt ning on normaaltasemest madalama sünnikaaluga. Palun Euroopa Liidu liikmesriikidel, sealhulgas omaenda liikmesriigil, kehtestada viivitamatult tõhusad seadused, mis keelaks suitsetamise töökohtades, restoranides ning viiks sisse tõhusad meetmed, et vähendada tubaka kasutamist üleüldiselt.

  Roberta Alma Anastase (PPE-DE). - (RO) Samaaegselt selle raporti üle hääletamisega sooviksin ma rõhutada selle tähtsust Euroopa kodanike ning kogu Euroopa Liidu tuleviku jaoks. Tervitan strateegilist lähenemist suitsetamise küsimusele, sealhulgas passiivsele suitsetamisele, aga ka ettepanekut konkreetseks ja koheseks tegevuseks, et suitsetamise ja selle negatiivsete mõjude vastu Euroopa tasandil võidelda. Samuti olen ma veendunud, et strateegiline lähenemine sellele küsimusele peaks hõlmama hädavajalikku elementi, suitsetamisest hoidumise poliitikat, luues selles osas tõelise haridussüsteemi. Tänane reaalsus on ilmne; terves Euroopa ühiskonnas esineb selge ja kasvav teadlikkuse vajadus seoses suitsetamise tagajärgedega. Vähem tähtis pole keskendada need ennetuslikud pingutused laste ja noorte, aga ka nende vanemate, ennetavale harimisele selleks, et kindlustada suitsuvaba Euroopa tuleviku põlvkondadele.

  Ryszard Czarnecki (UEN). – (PL) Proua juhataja, sooviksin selgitada oma hääletust härra Florenzi raporti, mis käsitleb nikotiinisõltuvuse murettekitava fenomeni vastast võitlust, osas. Sooviksin rõhutada, et ma hääletasin selle raporti poolt, hoolimata sellest, et ma propageerin vabadust suitsetajatele ning vaatamata sellele, et olen ilmselgelt pluralismi kaitsja. Sellegipoolest on tõesti väga murettekitavaks niinimetatud passiivse suitsetamise kahjulike mõjude probleem, see tähendab mõju mittesuitsetajatele, kes on suitsetajatest ümbritsetud. Piisab, kui meenutada kojale, et suitsetamisega on seotud 650 000 inimese surm aastas. Selle arvu hulgas on 80 000 passiivset suitsetajat, kellest osad on lapsed. See on põhjus, miks me peaksime piirama surmade ärahoidmiseks teatud isikute vabadust.

  Hannu Takkula (ALDE). - (FI) Proua juhataja, esiteks soovin ma väljendada oma rahulolu raportiga. On suurepärane, et me võtame passiivse suitsetamise vastu selge positsiooni.

Hääletasin selle raporti poolt, sest on ülim aeg tegutseda Euroopa Liidu tasandil, et hoida ära inimeste tegelik haavatavus tubakasuitsu ohtudele. Nagu me varasemalt kuulsime, sureb igal aastal suitsetamise mõjude kätte 650 000 inimest. On aeg tegutseda.

Vaatamata sellele, et ma ettepanekut toetan, tean ma, et praktikas on seda raske kõikjal rakendada ja kohaldada. Artikkel 11 sisaldab arvamust, et kõikjal ELis tuleks erasõidukites suitsetamine keelata, kui sõidukis viibivad alaealised lapsed. See on hea eesmärk, kuid me peame hindama, kuidas seda saaks jälgida. Suitsuvaba keskkond on eesmärk, mille poole me peaks püüdlema, kuid tulevikus peame me pöörama enam tähelepanu sellele, et kindlustada, et meie tegevused oleksid mõistlikud ning et seaduste järgimist saaks jälgida.

  Christoph Konrad (PPE-DE). – (DE) Proua juhataja, daamid ja härrad, muidugi me kõik teame, et suitsetamine on meie tervisele halb. Sellegipoolest hääletasin ma põhimõtteliselt raporti suitsuvaba Euroopa kohta vastu, sest on õige öelda, et mitte kuskil mujal pole riik end niivõrd edukalt maksma pannud kui avalikes kohtades suitsetamise vastases võitluses. ELi riigid – ja see hõlmab meid – sekkuvad suitsetamiskeeldudega pretsedenditul määral kodanike eraharjumustesse.

Me kogeme riigi poolt sponsoreeritud üldist keelupoliitikat, mis on kujundatud inimesi treenima oma käitumist muutma. Raport ise teeb selle selgeks. Üksmeelsus – või nagu see meil on täna – tegelik üksmeelsus ei ole vabaduse garantii. Vastupidine on tõsi. Sisuliselt – ja see on midagi, mida me peaks tunnistama –saab vabadus jõudu võimalusest normist kõrvale kalduda. Puudutatud kodanikud protesteerivad, meil on lapsehoidjast riik ning kõik need, kellel on sellega mingigi puutumus ning toetavad seda, arvavad, et sel pole midagi pistmist vabadusega. Nad eksivad väga!

  Renate Sommer (PPE-DE). – (DE) Proua juhataja, jah, ka mina hääletasin suitsuvaba Euroopa raporti vastu, kuigi seda tehes allutan ma enda sellele, mis on võrdne nõiajahiga, isegi muide kojas. See on põhjuseks, miks paljud meie kaasparlamendiliikmetest lihtsalt ei julgenud raporti vastu hääletada, kuigi ka nemad ei soovi seda lapsehoidja poliitikat.

Muidugi ma pooldan mittesuitsetajate, laste ja noorte inimeste kaitsmist, kuid kaalul on põhimõtte küsimus. Esiteks ei ole meil tervisepoliitika alast pädevust. See pädevus on liikmesriikidel. Mis tahes muu kujutab endast subsidiaarsuspõhimõtte rikkumist ning on ELi tasandil välja mõeldud pädevus. Teiseks ja konkreetsemalt, meile aitab! Daamid ja härrad, meile aitab! Aastaid on EL pidanud sõda suitsetajate, alkoholi ja ülekaaluliste vastu Euroopas, näiliselt eeldusel, et meie kodanikud on rumalad ja vajavad õigusaktide kaudu lapsehoidmist. See on täpselt see, millele ma olen vastu.

Kodanikud, keda mina esindan, ei ole rumalad. Keelupoliitika on alati edasiliikumist segav ning minu ülesandeks on inimesi esindada, mitte neile lapsehoidjaks olla.

  Daniel Hannan (PPE-DE). - Proua juhataja, kui üldse kunagi eksisteeris küsimus, mis vajas hädasti subsidiaarsuspõhimõtte kohaldamist, siis suitsetamine on kindlasti üheks selliseks. Lõpetagem silmakirjalikkus, mis seisneb Euroopa Liidus tubakakasvatuse toetamises, samal ajal selle tarbimist karistades. Eiratakse topeltstandardit, mille kohaselt laidetakse ELis suitsetamine maha, kuid julgustatakse seda väljastpoolt. Keskendugem põhilisemale küsimusele – kuidas see kõik üldse Brüsseliga seondub.

Kindlasti on tubaka õiguslik ja rahaline staatus riiklik eelisõigus ning küsimus, kus ja millal me võime tubakat tarbida, peaks endiselt olema otsustatud lokaalsemalt: eraomandis olevas ruumis selle ruumi omaniku poolt ning avalikus kohas kohaliku omavalitsuse poolt. Sellel ei peaks olema mingit pistmist riikide valitsustega ning kindlasti mitte Euroopa Liiduga. Subsidiaarsus, kolleegid – mäletate seda?

  Marcin Libicki (UEN). – (PL) Proua juhataja, sel istungil oleme arutanud härra Florenzi koostatud raportit sigarettide suitsetamise õiguse piiramise kohta. Hääletasin selle raporti vastu, kuna ma usun, et piirangud tuleks kehtestada üksnes juhul, kui suitsetamine kahjustab teisi inimesi. Me ei saa siiski keelata inimestel endid kahjustada, kui nad seda soovivad. See kujutab sekkumist indiviidi õigustesse, mis on väljaspool mistahes tööandja õiguseid. Muidugi on asjakohane raviga seotud kulude küsimus, kuid see on lihtsalt küsimus neile, kes teisi kindlustavad. Kui seda peetakse kohaseks, saaks suitsetajate maksumäärasid suurendada, nii et need ravikulud kataks. On veel üks küsimus, mis väärib mainimist, nimelt subsidiaarsus. Eelmised sõnavõtjad on sellele juba viidanud ning muidugi ma nõustun täielikult, et see küsimus, mis on igal juhul vigane, peab langema riiklike ametivõimude pädevusse, mitte Euroopa Liidu omasse.

  Daniel Caspary (PPE-DE), kirjalikult. − (DE) Tervitan kõiki kodanike suitsetamise riskidest teavitamise meetmeid liikmesriikides. Minu arvates langevad kõik need meetmed liikmesriikide, mitte Euroopa Liidu pädevusse.

Seetõttu olin lõplikul hääletamisel Florenzi raporti vastu.

  Edite Estrela (PSE), kirjalikult. − (PT) Hääletasin härra Florenzi raporti, mis käsitles „Rohelist raamatut: Suund Euroopa vabastamisele tubakasuitsust: poliitikavalikud ELi tasandil” poolt, kuna ma pean hädavajalikuks kohaste sammude astumist, et vähendada tubakasuitsust põhjustatud surmade ja tõsiste haiguste arvu.

Selles osas toetan ma üleskutset komisjonile muuta direktiivi 2001/37/EÜ tubakatoodete osas, et vaadata uute teadusarengute valguses läbi lisandite ja teiste ainete kasutamise eeskirju nendes toodetes, eriti seonduvalt kantserogeeniliste, mutageeniliste või toksiliste lisanditega.

  Robert Goebbels (PSE), kirjalikult. – (FR) Strasbourg ei ole Qom ning Euroopa Parlament ei ole „ülim juht”, kes on saadetud maa peale liidus jõukust ning õigsust jagama. Praeguseks teavad kõik, et suitsetamine on tervisele kahjulik. Kuid elu ise on kahjulik, kuivõrd see lõpeb alati surmaga. Mina isiklikult pole elu jooksul kordagi suitsetanud.

Kuigi mind ei šokeeri, et osad täiskasvanud on valmis riskeerima, ei lõpeta ma kunagi imestamast keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni ajatollade proselitismi üle, kes annavad ühe välja omaalgatusliku raporti teise järel, püüdes sellega „planeeti päästa”, tundmata muret inimeste ja nende nõrkuste üle. Ütlen nendele fanaatikutele „ei”.

  Genowefa Grabowska (PSE), kirjalikult. − (PL) Keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni liikmena ning samuti mittesuitsetajana, kes on teadlik sigareti suitsetamise paljudest negatiivsetest tagajärgedest vahetus ümbruses, tervitan ma härra Florenzi raportit pealkirjaga: „Suund Euroopa vabastamisele tubakasuitsust”.

Usun, et Euroopa Parlamendil on täiesti kohane saata kõigile ELi kodanikele ja liikmesriikidele välja kindel ja ühemõtteline sõnum, mis teeb selgeks, et me ei soovi näha inimesi suitsetamas avalikes kohtades, täpsemalt restoranides, baarides ja avalikus transpordis. Eriti ei soovi me näha inimesi suitsetamas töökohtades.

Samuti kutsume üles rangemate meetmete võtmiseks sigarettide alaealistele müümise vastu. Arvan, et piirangute vastuvõtmisega peaks kaasnema laiaulatuslikud teavituskampaaniad, mis peaksid käsitlema enamat kui suitsetamise kahjulikke mõjusid. Viimased on üldiselt hästi teada, kuid samuti tuleb teha selgeks, et mittesuitsetajate õigus elada suitsuvabas keskkonnas ei saa sõltuda või olla piiratud suitsetajate sooviga kasutada oma õigust suitsetamiseks mitte-suitsetajate arvel.

Kui meie palve Euroopa vabastamiseks tubakasuitsust on viljakas, peaksime meie, Euroopa Parlamendi parlamendiliikmed, olema eeskujuks ning loobuma suitsetamisest töökohas. See tähendab mittesuitsetamist mis tahes parlamendi alal.

  Françoise Grossetête (PPE-DE), kirjalikult. – (FR) Hääletasin selle raporti poolt, mis püüab mitte ainult toetada liikmesriike nende rangetes meetmetes, mille nad on tubakasõltuvuse vastu võitlemiseks võtnud, vaid samuti propageerida paremat rahvatervist.

Tubakasuits ei ole mitte ainult õhu reostamise suur allikas vaid sigarettides sisalduvad kemikaalid seavad samaväärselt tõsisesse riski nii suitsetajad kui mittesuitsetajad. See kehtib eriti suletud ruumide kohta, nagu töökohad, baarid ja restoranid. Seetõttu näib mulle hädavajalik, et me keelustaksime sellistes kohtades suitsetamise selgelt ja ühemõtteliselt.

Rangete õigusaktide, mis on kujundatud andma meie kodanike tervisele maksimaalse kaitse, rakendamist ei saa tõhusalt saavutada ilma tõelise pingutuseta hoiatada ja teavitada avalikkust tubaka kasutamise riskidest. Samuti tervitan ma väljendatud valmisolekut teatud sihtrühmadele suunatud otsesteks teavituskampaaniateks, eriti noortele, rasedatele naistele ja vanematele.

Lõpetuseks ma kahetsen, et vastu võeti muudatusettepanek, mis kutsub komisjoni üles uurima närimistubakaga seotud terviseriske ning mõju, mida see omab sigarettide tarbimisele. Usun, et see palve ei kuulu sellisesse raportisse nagu käesolev, sest närimistubaka põhjustatud terviseriskid, nimelt keelevähk ja nii edasi, on üldtuntud.

  David Martin (PSE), kirjalikult. − Hääletasin selle raporti poolt, mis sätestab valikuvõimalused, kuidas tubakasuitsust põhjustatud kahju Euroopa Liidus vähendada. See ei kutsu üles ELi õigusaktide vastu võtmiseks, kuid see kutsub liikmesriike üles kehtestama kahe aasta jooksul laialdased suitsetamise keelud. Ühendkuningriigis on juba selline keeld, kuid arvestades tubaka põhjustatud kahju, toetan ma selle mõistliku lähenemise laiendamist kogu ELis.

  Andreas Mölzer (ITS), kirjalikult. − (DE) Suitsetamiskeeld avalikes hoonetes on muidugi rahvatervise huvides ning seetõttu tuleb seda tervitada. Samuti on mõistlik kaitsta lapsi ja noori inimesi. Siiski, seoses nende konkreetse gruppidega, oleks kasulikum, kui inimesed oleksid heaks eeskujuks ning olemasolevate suitsetamisvastaste kampaaniatega jätkatakse. Samas on Euroopa Liidul silmakirjalik püüda kirjutada suitsetamiskeeld ette kõigis liikmesriikides, kui liit ise on näidanud üles võimetust selle koja vahendites kokku leppida.

Meie demokraatiasüsteem ning kaasaegsed eluhoiakud põhinevad vabadusel valida ning loogiliselt peaks see kohalduma ka suitsetamise suhtes. Kui rahvastiku enamus on restoranides suitsetamise keelamise poolt, siis hakkab see lühema või pikema aja pärast kehtima. Esineb juba suitsetamisest loobumise trend ning kooskõlas suveräänsusega, peaks see jääma iga riigi otsustada, kas suitsetamiskeeld tuleks näiteks restoranides sisse viia ning millises vormis need keelud peaks olema.

  Dimitrios Papadimoulis (GUE/NGL), kirjalikult. – (EL) Olen toetanud Florenzi raportit rohelise raamatu „Suund Euroopa vabastamisele tubakasuitsust” kohta. Usun, et see annab panuse rahvatervise kaitsele ning aitab oluliselt vähendada suitsetamise kahjulikke mõjusid, nii noorte inimeste kui krooniliste suitsetajate seas. See saavutatakse, kutsudes üles keelustama koheselt kõik sõltuvust suurendavad lisandid ning propageerides preventiivseid meetmeid Euroopa ja liikmesriikide tasandil.

  Catherine Stihler (PSE), kirjalikult. − Toetan tugevalt rahvatervise kaitsmiseks ning passiivse suitsetamise ohtude ära hoidmiseks suitsetamise keelamist avalikes kohtades.

Šoti suitsetamise keeld avalikes kohtades on nüüdseks kehtinud 19 kuud ning arvud näitavad, et alates suitsetamise keelu sisseviimisest on toimunud 20%line langus südamerabandustega haiglasse pöördumistes.

Suitsetamise keeld on seega päästnud elusid ning olnud šotlastele parema tervise propageerimisel tõhus. Ootan, et seda lähenemist kohaldataks ülejäänud Euroopas.

  Andrzej Jan Szejna (PSE), kirjalikult. − (PL) Hääletasin härra Florenzi raporti pealkirjaga „Suund Euroopa vabastamisele tubakasuitsust” poolt.

Tubakasuits on väga kahjulik. See sisaldab tuhandeid keemilisi aineid, sealhulgas üle 250 kantserogeense ja mürgise komponendi. Isegi vähim kokkupuude nende ainetega võib kasvajate tekkele kaasa aidata. Tubakasuitsu osakesed jäävad alatiseks suletud aladele, põhjustades õhureostust, millega isegi kõige paremad ventilatsioonisüsteemid tõhusalt hakkama ei saa.

Igal aastal surevad passiivse suitsetamise tagajärjel Euroopa Liidus tuhanded inimesed. Need surmad saaks ära hoida. Igal Euroopa Liidu kodanikul peab olema võimalik elada ja töötada ümbruses, mis on tubakasuitsust vaba. Seda tuleb eriti rõhutada seoses avalike institutsioonide ja aladega. Seitsekümmend protsenti Euroopa Liidu rahvastikust ei suitseta. Peame seda meeles pidama ning kindlustama, et nendel inimestel oleks võimalik elada puhtas ja ohutus keskkonnas.

- Resolutsiooni ettepanek RC-B6-0376/2007

  Miroslav Mikolášik (PPE-DE). – (SK) Hääletasin raporti vastu, sest see ei peegelda Euroopa Liidu positsiooni Türgi suhtes selgelt. Türgiga on vaja ühinemisläbirääkimised täielikult külmutada. Selleks on arvukalt põhjuseid. Türgi on ebausaldusväärne partner. Keeldudes Türgil ELi siseneda, teiste sõnadega, rääkides türklastele nende tuleviku ELi liikmelisuse kohta tõtt, aitaksime me sel riigil lõpuks ometi oma ühiskonda demokratiseerida.

Türgi okupeerib jätkuvalt Euroopa Liidu liikmesriiki: 40% Küprose territooriumist on Türgi sõjalise okupatsiooni all. Türgis pole usuvabadust. Mitte-moslemid, kristlased, katoliku-õigeusu kiriku liikmed ja protestandid kannatavad kõik tagakiusamise käes, kuna neil ei lubata ehitada kirikuid. Viissada õigeusu kirikut on hävitatud, samal ajal kui moslemid ehitavad mošeesid kõikjal Euroopa Liidus. Türgis puudub sõnavabadus. Türgi eitab kolmandiku armeenlaste veresauna minevikus. Valmistutakse uueks sõjaliseks sissetungiks Iraaki. Kurdi vähemuse küsimusi selle territooriumil ei lahendata. Türgi ei ole Euroopas ja ei kuulu ELi. Türgiga piisab täiesti eelistatud partnerlusest täieliku liikmelisuse asemel.

  Christoph Konrad (PPE-DE). – (DE) Proua juhataja, ma ei hääletanud Türgit käsitleva resolutsiooni poolt, sest mind teeb väga murelikuks, et Türgi parlament on nõustunud militaarrünnakuga Iraagi vastu. Seda ei saanud raportis arvesse võtta, kuid see on väga päevakajaline küsimus.

Meetmete võtmine terroristliku rühmituse vastu on küllalti erinev hääletamisest naaberriiki sissetungi osas. ELi huvides pole näha Iraagi mis tahes viisil destabiliseerimist. Peaksime Türgile meenutama, et kandidaatriigina peaks ta kaaluma ELi huve ühiste huvide raamistikus. See näitab, et täielik liikmelisus Türgile – mida ma muide ei toeta – selle jagatud piiriga Iraani ja Iraagiga tähendaks ELis täielikku poliitilise kaardi ümber joonistamist. Minu arvates peaksime me endid seonduvatest riskidest säästma.

  Philip Claeys (ITS). – (NL) Proua juhataja, hääletasin Oomen-Ruijteni resolutsiooni vastu, kuna ma arvan, et parlament peaks mängima Türgi läbirääkimisprotsessi jälgimises aktiivsemat ja ambitsioonikamat rolli.

Nüüd näib, et me peame kindlustama, et me ei riivaks härra Erdoğani ja härra Güli õrnu tundeid. On saamas aina selgemaks, et Türgi on teistest erinev kandidaatriik. Vastupidiselt kõigile nõukogu, komisjoni ja parlamendi lubadustele, ei pea Türgi ilmselgelt järgima Kopenhaageni kriteeriume niivõrd rangelt.

Arvestades, kuidas asjad kulgevad, ei tohiks me sugugi imestada, et enam ja enam Euroopa Liidu kodanikke pööravad liidule selja.

  Frank Vanhecke (ITS). – (NL) Proua juhataja, see uus Türgi ühinemise hääletus on selge näide faktist, et mitte ainult Euroopa ei ole enamikule meie kodanikest kaugel ning mitte eriti nende suureks mureks olev, vaid et Euroopa institutsioonid ise on end Euroopa kodanikest aina enam kaugendamas.

Muretult jätkates riigi ühinemise ettevalmistamist, mis ei ole üldse Euroopa riik; mis pole ajalooliselt, kultuuriliselt, religioosselt euroopalik; mis pole eurol ning mis ei asu Euroopas isegi mitte geograafilises mõttes, näitab, et Euroopa ei tähenda eurokraatidele enam päris Euroopat. Veel enam, kogu seda kulgu surutakse meile peale täiesti ebademokraatlikul viisil, sest tohutu Euroopa kodanike enamus on Türgi ühinemisele tõesti vastu, kuid neile ei anta sõna.

Kodanikel ei lubata Türgi küsimuses arvamust avaldada, nagu neil ei lubata arvamust avaldada ka uue põhiseaduse osas, mida meil ei lubata põhiseaduseks kutsuda. Kas eurokraadid tõesti kardavad demokraatiat, kardavad inimestega arutamist? See Euroopa toimib aina ebademokraatlikumal ja demokraatia-vastasemal viisil ning see kõik lõpeb väga halvasti.

  Eija-Riitta Korhola (PPE-DE). - (FI) Proua juhataja, kaks nädalat tagasi määrati Hrant Dinki poeg Arat Dink ning kirjastaja Serkis Seropyan artikli 301 alusel, see tähendab türgipärase solvamise eest, aastaks vangistusse. Milles seisnes nende kuritegu? Enam kui aasta tagasi, enne Hrant Dinki mõrvamist, avaldas ajaleht Argos loo, väites, et Hrant Dink oli öelnud intervjuus Reutersile, et 1915. aastal aset leidnud tapmised oli genotsiid. Ajaleht seega üksnes kajastas seda ning see on kõik.

Seetõttu ma arvan, et on ülioluline hääletada resolutsiooni poolt, mis kutsub Türgit üles armeenlaste genotsiidi tunnistama. Ütlen seda Türgi sõbrana. Oleks hea, kui Türgi mõistaks, et see ei ole mõeldud türgivastase hoiakuna. Tegemist on pigem ELi tavaga, mis püüab luua parema ühiskonna, kus ajaloo õuduseid saaks vältida. Meelestatus, kus rahvuslikku identiteeti kaitstakse karistuskoodeksi abil, mille artikkel 301 on pidevaks võrdlusraamistikuks ning milles riigi eksimusi kui selliseid eitatakse, on selle tavaga tõsises konfliktis.

Euroopa identiteedi üheks aluseks on, et ajaloole vaadatakse otse silma ning selle eest vastutatakse. Armeenlaste genotsiid on ajalooline tõsiasi. Parlament nõuab, et Türgi tunnistaks seda resolutsioonis läbirääkimiste alguses.

  Gérard Deprez (ALDE), kirjalikult. – (FR) Soovin toetada muudatusettepanekuid, mis on tehtud tänasele hääletusele esitatud tekstile Euroopa Liidu ja Türgi vaheliste suhete kohta ning seda tehes ma meenutaksin Brüsselis 2006. aasta detsembris peetud Euroopa Ülemkogul saavutatud järeldusi. Need sätestavad põhimõtte, et seoses laienemisega nõuab Euroopa Liit igalt kandidaatriigilt täielikku Kopenhaageni kriteeriumide järgimist, kuid et mis tahes laienemise tingimuseks on siiski Liidu edasise integratsiooni võimelisus.

Nii mõnigi teist on mõnda aega olnud teadlik kahtlustest või pigem muredest, mida ma olen omanud seoses Euroopa Liidu võimelisusega jätkata kohast toimimist, kui Türgi üheks selle liikmesriigiks saaks.

Muidugi on Türgi „sõbralik” riik ning geostrateegilises mõttes Euroopa Liidule väga oluline partner. Seetõttu pooldan ma täielikult seda, et EL säilitaks Türgiga eelistatud partnerluse. Vaatamata sellele olen ma ülimalt vastu sellele, et see konkreetne riik saaks ühenduse osaks.

Veelgi enam, ma usun, et Türgi kui potentsiaalse liikmesriigi integreerimise probleemid on muutunud ühinemisläbirääkimiste edasiminekul aina selgemaks.

  Patrick Gaubert (PPE-DE), kirjalikult. – (FR) Õnnitlen raportööri resolutsiooni Euroopa Liidu ja Türgi vaheliste suhete kohta esitamise puhul. Proua Oomen-Ruijteni resolutsiooni esildis on konsensusel põhinev ning tasakaalustatud dokument ning ta on püüdnud selles käsitleda kõiki selle konkreetse probleemiga seonduvaid küsimusi.

Ühelt poolt õnnitleb resolutsioon Türgit hiljutiste vabade ja ausate valimiste pidamise puhul, kutsub Türgi valitsust üles kiirendama reformiprotsessi ning tervitab selle kavatsust võtta vastu uus tsiviilkonstitutsioon. Resolutsiooni ettepanekus kutsutakse edasi üles uue poliitilise algatuse käivitamiseks, et lahendada kestvalt kurdi küsimus. Samuti viitab see katsetele saavutada ÜRO raamistikus lahendus Küprose küsimusele.

Teiselt poolt ning see on kooskõlas positsiooniga, mida toetab Prantsusmaa, tervitan ma fakti, et resolutsioon meenutab, et Türgi ühinemine sõltub jätkuvalt Kopenhaageni kriteeriumidele täielikult vastamisest ning ELi edasise integratsiooni võimelisusest.

Kõigil neil põhjustel olen otsustanud selle resolutsiooni vastuvõtmist täiskogu lõplikul hääletusel toetada. Võin vaid veel kord väljendada oma sügavaimat kahetsust, et parlament ei ole formaalselt kutsunud Türgit üles armeenlaste 1915. aasta genotsiidi ametlikult tunnistama.

  Pedro Guerreiro (GUE/NGL), kirjalikult. − (PT) Nagu me varasemalt esile tõime, tõstatavad läbirääkimised Türgi ühinemiseks ELiga palju küsimusi. Seda protsessi julgustavad suurvõimud, mis hoolimata vastuoludest püüdlevad selle suure riigi ELi „ühisturuga” integreerimise suunas, saavutades seeläbi kontrolli selle majanduse üle ning kasutades selle geo-strateegilist positsiooni nende endi plaanide jaoks Lähis-idas, Kaukaasias ja Kesk-Aasias.

Resolutsioon on seega selles osas valgustav, kuivõrd see rõhutab „Türgi tähtsust transiidikeskusena ELi gaasivarustuse mitmekesistamiseks” ning „Türgit hõlmavaid energiaprojekte Lõuna-Kaukaasias” ning samuti „Türgi geostrateegilist positsiooni regioonis”, kelle „roll transpordis ja logistikas muutub saabuvatel aastatel olulisemaks”.

Järgnevad on mõningad olulised aspektid, mida tuleks rõhutada:

– Türgi ei ole astunud samme Küprose – ELi liikmesriigi – tunnustamise suunas ning endiselt okupeerib sõjaliselt saare põhjaosa ning eirab selles küsimuses ÜRO resolutsioone;

– Türgi ametiasutused on endiselt seotud Kurdi rahva vastaste repressioonidega ning eitavad endiselt nende õiguspäraseid kultuurilisi, poliitilisi ja sotsiaalseid õiguseid.

  Athanasios Pafilis (GUE/NGL), kirjalikult. – (EL) Raport Türgi edasimineku kohta ELiga ühinemise suunas sisaldab täiesti õigustamatuid õnnitlusi Türgi valitsusele ning uuele presidendile. Raport on silmakirjalik ning saamatu soovmõtlemise väljendus, mis käsitleb ähmaselt ja üldiselt inimõiguseid, mõistab hukka terrorismi ja mainib ELi ja Türgi ühist võitlust selle vastu.

Teiselt poolt puudub mis tahes viide Põhja-Küprose jätkuvale okupeerimisele Türgi sõjajõudude poolt. Puudub isegi vähim hukkamõist Türgi jätkuvale keeldumisele Küprose Vabariiki tunnustada ning vähimgi surveavaldus selles küsimuses. Hukka ei mõisteta Türgi režiimi poliitikat, mis vaidlustab Kreeka suveräänseid õiguseid või ähvardust kasutada naaberriikide vastu jõudu. Tõsiselt ei mõisteta hukka barbaarset tagakiusamist ja kuritegusid, mida Türgi ametiasutused on Kurdi rahvastiku vastu toime pannud. Puudub vähimgi vihje poliitilisele tagakiusamisele, mille kütkeis Türgi keskklass kõigis selle vormides on, nii burka pooldajad kui ilmalikud, kommunistid kui teised progressiivselt meelestatud inimesed. Sellele vaatamata ei kehutata Türgit mitte kasutama ebaproportsionaalset jõudu eelseisvas rünnakus Põhja-Iraagi vastu!

ELi kontekstis peegeldab raport võimsate imperialistlike riikide eesmärke vastavalt nende geopoliitilistele huvidele laiemal alal.

Türgi rahva ja teiste piirkonna rahvaste huvides on olla vastu Türgi integratsioonile ELi ja selle imperialistlikele plaanidele.

  Pierre Pribetich (PSE), kirjalikult. – (FR) See resolutsioon kaotab oma mõju, sest armeenlaste genotsiidiga seonduvad olulised muudatusettepanekud on parlamendiliikmete enamuse poolt tagasi lükatud.

Ma olen praegu ja tulevikus Türgi Euroopa Liiduga ühinemise poolt. Vaatamata sellele peab ühinemisprotsess tunnistama mõningaid ajaloolisi fakte.

Veelgi enam, ma olen täielikult vastu vastuolule, mille parlament on nüüd tekitanud. 28. septembri 2005. aasta resolutsiooni lõikes 5 kutsuti tegelikkuses Türgit üles armeenlaste genotsiidi tunnistama ning seda omaksvõttu peeti Euroopa Liiduga ühinemise eeltingimuseks. Otsus jätta armeenlaste genotsiid uuest resolutsioonist välja on samm tagasi ning seda ei saa toetada.

  Luís Queiró (PPE-DE), kirjalikult. − (PT) Olenemata lõpptulemusest, peavad praegused läbirääkimised Türgiga tooma kaasa reformid, mida riik nii meeleheitlikult vajab ning mis iseenesest on riigi potentsiaalse ELiga ühinemise kõige olulisemaks aspektiks.

Selles kontekstis tuleb AKP võitu käsitleda pigem pühendumisena majandusreformile kui hääle andmist islamile.

Hiljutisi arenguid arvestades tuleb kurdi küsimus lahendada koos Ühendriikidega, pidades silmas Iraagi küsimust, kus Kurdi-Põhja-Iraak on rahumeelne. Teisalt ei saa me hoiduda kriitikast kurdi terroristlike rünnakute suhtes Türgi vastu või Türgis endas kurdide integratsiooni ja aktsepteerimise puudumise suhtes.

Lõpetuseks ei saa me eales piisavalt rõhutada Türgi geostrateegilist tähtsust seoses Euroopa piiride, energiavarustuse (eriti alternatiivina sõltuvusele Vene gaasist) julgeolekuga, partnerina, kes on dialoogis islamiriikidega ning partnerina Iraagi küsimuses.

Kõigil neil põhjustel peab ELi strateegiaks olema tõsiselt ja kindlalt läbi rääkida.

  Frédérique Ries (ALDE), kirjalikult. – (FR) Hääletasin resolutsiooni poolt, mis kutsub Türgit tungivalt üles reformide kiirust suurendama.

Peame kutsuma Türgit üles tegema rohkem: kindlustama kodanikuühiskonna kontrolli sõjaväe üle; omama null-tolerantsi piinamise suhtes; kaitsma naisi ja vähemusi ning tunnistama armeenlaste genotsiidi.

Samuti tuleb reformiprotsessi hindamise kriteeriumina kasutada kurdi küsimust. Raport, mille osas me hääletasime, kutsub Türgi valitsust üles käivitama poliitilist algatust eesmärgiga leida kurdi probleemile kestev lahendus. Samuti mõistab see hukka Iraagi territoriaalse terviklikkuse rikkumise, samal ajal muidugi mõistes hukka PKK poolt toime pandud vägivalla.

Tegemist ei ole Türgi ründamisega, tegemist on meelde tuletamisega, et meil ei või olla topeltstandardeid, et me ei saa meile kalleid väärtuseid odavalt maha müüa.

Samuti oleks katastroofiline jätkata avaliku arvamuse ignoreerimist, mida väljendas taas küsitlus, mille viis enne Lissaboni tippkohtumist läbi Notre Europe. Euroopa rahvas on mis tahes edasise laienemise puhul mures halvasti ettevalmistatud otsuste pärast ning ELi võimekuse pärast aastatel 2004 kuni 2007 toimunud uute laienemiste tohutu laine järel, hõlmata veel rohkem riike.

  Renate Sommer (PPE-DE), kirjalikult. − (DE) Toetan resolutsiooni Türgi kohta. Türgi valitsus peab lõpuks ometi olema reformide elluviimisel jõuline.

Seoses armeenlaste genotsiidiga, kuigi selle genotsiidi omaksvõtt Türgi poolt ei ole Kopenhaageni kriteeriumite osaks, peab riik, mis püüdleb ELiga ühinemise suunas astuma oma ajaloo tumedale küljele kindlalt vastu.

Üleüldiselt on Türgil minna veel väga pikk tee enne kui see Kopenhaageni kriteeriumidele vastab. Endiselt eksisteerib oluline defitsiit seoses inim- ja vähemuste õigustega, tsiviil- ja poliitiliste õigustega ning üldine Türgi demokraatia nõrkus vis-à-vis sõjaväega.

Endiselt puudub edasiminek Küprose küsimuses. Sel põhjusel peame jätkama surve avaldamist Ankara protokolli ratifitseerimiseks sel aastal. Ilma selleta ning samuti saarelt Türgi vägede väljaviimiseta, ei saa lahendust olla. Türgi ei saa nähtavasti aru, et Euroopa Liidus on 27 liikmesriiki ning üheks nendest on Küprose Vabariik!

Seoses konfliktiga Kagu-Türgis on plaan käivitada rünnak Põhja-Iraaki eksisteerinud juba vähemalt 2006. aasta kevadest. Praegu on kartuseks, et invasioon leiab tõesti aset. Riik, mis siiski – hoolimata rahvusvahelisest toetusest selle piiride kindlustamiseks – väidab omavat õigust omal äranägemisel rikkuda rahvusvahelist õigust, diskvalifitseerib end Euroopa Liiduga ühinemise protsessist igaveseks.

  Konrad Szymański (UEN), kirjalikult. − (PL) Hoidusin lõplikust hääletusest ELi-Türgi suhteid käsitleva raporti osas. Seda põhjusel, et hoolimata sellest, et läbirääkimised kestsid mitmeid kuid, ei viita resolutsioon Türgi vastutuse küsimusele armeenlaste veresauna eest 1915. aastal.

Türgi püüab selles küsimuses rahvusvahelist kogukonda tsenseerida. Kõige hiljutisemaks tõestuseks sellest oli surve, mida avaldati USA kongressile. Viimane seisis vaatamata sellele vankumatult ning võttis kohase hoiaku. On viga anda selles küsimuses Türgi põhjendamatule survele järele.

Sooviksin siiski lisada, et ma hindan väga eelmainitud resolutsiooni avalduste lisamist, seoses kristlastest vähemuste õigustega Türgis, nagu näiteks õigus koolitada vaimulikke ning kiriku institutsiooni õigus õigussubjektsusele.

  Dominique Vlasto (PPE-DE), kirjalikult. – (FR) Otsustasin hoiduda hääletamisest resolutsiooni osas EL-i ja Türgi suhete kohta, et anda märku oma vastuseisust praegu käimasolevatele ühinemisläbirääkimistele. Selle silmakirjaliku ühinemisega seonduvatest riskidest peaksid meid teadvustama kaks hiljutist sündmust. Esimeseks on poliitiline kriis, mille riik enne seda, kui uus vabariigi president ametisse vannutati, läbi elas: see peegeldas pingeid, mis Türgi ühiskonnas eksisteerivad ning samuti selle riigi institutsioonide haprust. Samuti pean silmas pingeid, mis on kuhjunud Iraagi piiril ning riski, et need võivad ühte vähestest aladest selles riigis, kus vägivalda on suudetud ohjeldada, destabiliseerida. Türgi parlamendi otsus autoriseerida sõjavägi militaarse rünnaku tegemiseks Iraaki, on vastuvõetamatu. Türgi mängib piirkonnas ohtlikku rolli ning EL ei tohiks neid populistlikke ja agressiivseid tegevusi vähimalgi määral toetada.

Kõik see üksnes tugevdab minu veendumust: kui me laiendame Liidu Iraagi piirideni, ei näe ma enam, mis on euroopalikkusest järele jäänud. Usun, et Türgi pole endiselt sobiv ELiga ühinema. Meie kohustuseks on esitada alternatiivne valikuvõimalus: siin pakub kindlasti võimaluse, millest EL ja Türgi peaks kinni haarama Nicolas Sarkozy poolt välja pakutud „Vahemere Liit”.

  Anna Záborská (PPE-DE), kirjalikult. − (SK) Ma ei hääletanud Euroopa Parlamendi resolutsiooni poolt, mis käsitleb ELi ja Türgi suhteid, kuna Euroopa Liidu laienemine ning Türgi astumine ühendusse on üpris tõsisteks küsimusteks, mis vajavad põhjalikemaid teadmisi ning intensiivsemat arutelu. Minu arvates peaks ühinemisprotsessis kehtima kõigile riikidele samad eeskirjad.

Välja pakutud muudatusettepanekud, mis kutsuvad üles armeenia genotsiidi omaks võtma ning esitama vabandust Armeeniale ning Armeenia rahvale, täiskogu vastu ei võtnud. Üksnes selline omaksvõtt ning vabandus saavad anda tõuke Türgi ja Armeenia vahelisele lepitusprotsessile. Veelgi enam, Türgi takistab jätkuvalt edasiminekut Küprose probleemile lahenduse leidmisel. Piiriülene sõjaline operatsioon Iraagi piiri ääres elavate kurdide vastu, mis kiideti Türgi parlamendi poolt välja antud deklaratsioonis heaks, ei too riigis terrorismi probleemile konstruktiivset lahendust. See viib lihtsalt kogu piirkonna destabiliseerimiseni.

Samuti puudub Türgi Vabariigi territooriumil nähtav edasiminek usuvabaduse küsimuses. Türgis elavate kristlaste julgeolek ning nende õiguste austamine ei ole tagatud. Hiljuti oleme olnud tunnistajaks vägivaldsetele rünnakutele kristlastest preestrite, misjonäride, kirjastajate või usuvahetajate vastu. Samuti ei ole Türgi taasavanud õigeusu kiriku seminari, ilma milleta ohustatakse selle iidse kiriku eksistentsi.

10. Hääletuse parandused ja hääletuskavatsused (vt protokoll)

(Istung peatati kell 14.00 ja seda jätkati kell 15.00)

ISTUNGI JUHATAJA: LUIGI COCILOVO
Asepresident

11. Eelmise istungi protokolli kinnitamine (vt protokoll)

12. ELi ja Serbia vahelised suhted (arutelu)

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on Jelco Kacini välisasjade komisjoni nimel koostatud raport (A6-0325/2007) ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi soovitus nõukogule Euroopa Liidu ja Serbia vaheliste suhete kohta [2007/2126(INI)].

  Jelko Kacin (ALDE), raportöör. – (SL) Täna võtan ma sõna kui raportöör, aga ka kui liberaaldemokraat, kui sloveen, kui endine jugoslaavlane ja kui eurooplane. 15 aastat tagasi lagunes mitmete veriste, peaaegu terve aastakümne jagu kestnud sõdade tagajärjel riik, kus ma sündisin.

Kuni tänaseni peavad mitmed piirkonna riigid, sealhulgas Serbia, ikka veel tegelema konflikti hävituslike tagajärgedega. Neile õrnadele ja noortele demokraatiatele on Euroopa Liidu liikmelisus võimas tõuge edasisel demokratiseerumisel. Euroopa Liit, millega need riigid soovivad nii kiiresti kui võimalik ühineda, on rajatud ühistele väärtustele ja standarditele, millest üks kõige olulisemaid on õigusriik.

Ometi ei ole Balkani riikide puhul küsimus mitte ainult õigussüsteemi reformis, vaid ka täielikus koostöös Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga Haagis.

– Serbial ei ole senini õnnestunud täita oma riiklikku ja rahvusvahelist kohustust vahistada neli järelejäänud tagaotsitavaks kuulutatud sõjakurjategijat, sealhulgas Mladić ja Karadžić, keda süüdistatakse ligi 8000 tsiviilelaniku mõrva korraldamises Srebrenicas. Isik, kes tapab kas või ühe inimese, paneb toime kuriteo, aga need, kes panevad toime genotsiidi, on väljakutseks nii rahvusvaheliselt kui ka poliitiliselt.

Käisin Srebrenicas enne raporti koostamist. Ma usun Serbia eneseaustusesse. Seetõttu rõhutan, et Serbia peab tõestama oma koostööd endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga (EJRK). Mais tuli võimule uus Euroopat pooldav valitsus, kelle üks tähtsamatest eesmärkidest on koostöö EJRKga. Tervitan soojalt seda arengut. Samuti tervitan asjaolu, et valitsus vahistas ja andis üle kaks kuuest kõige tagaotsitavamast sõjakuritegudes süüdistatavast − Tolimir ja Djordjevic.

Need vahistamised näitavad, et Serbia on võimeline leidma ja vahistama järelejäänud põgenenud sõjakurjategijad. Nagu märkis peaprokurör Del Ponte, ei ole peamine takistus mitte suutlikkus, vaid suutlikkuse muutmine käegakatsutavaks tulemuseks. Sel põhjusel ei saa EL selles kriitilises punktis Serbiale esitatud tingimuste täitmise nõudest loobuda.

Ajal, mil pinged Kosovo tulevase staatuse üle kasvavad, oleks vale mõelda, et ELi seatud tingimuste suhtes järeleandmine ja endast parima andmine, et Belgradile järeleandmisi teha, tooks tulevikus ELile või Serbiale kasu. Sõjakurjategijate küsimuses silma kinnipigistamine sobib ehk tänapäeva reaalpoliitikaga, aga ei aita kaasa pikaajalisele rahule või piirkondlikule stabiilsusele.

Sageli öeldakse, et Serbia on piirkonna stabiilsuse võti, aga poliitikud Belgradis eksivad, arvates, et see tähendab sooduskohtlemist Serbiale. Serbia peaks kasutama ära oma paljusid andeid ja potentsiaali, et olla oma piirkonna naabritele eeskujuks, aga neid oma jonnakuse tõttu mitte nõrgestama.

Tõsi on, et EL ei ole ilma Balkani riikideta täielik, aga nende ühinemine ELiga ei saa toimuda iga hinna eest ja kindlasti mitte rahvusvahelist seadust järgimata ja Euroopa põhiväärtusi eirates.

Serbia kodanikel on õigus teada tõde nende nimel toime pandud hiljutise sõjapoliitika kohta. See on üks põhjustest, miks ma toetan eriprokuröri hiljutist algatust paljastada peaminister Djindjići mõrva poliitilised motiivid. Samal põhjusel on kahetsusväärne näha Serbia sõjakuritegude kohtu tehtud kohtuotsuste pehmust nelja Skorpioni rühmituse liikme suhtes, kes hukkasid kuus Srebrenica moslemit.

Serbias on suur majanduslik ning kultuuriline potentsiaal ja palju andekaid inimesi igas eluvaldkonnas. Uues valitsuses on mitmeid dünaamilisi ja ambitsioonikaid ministreid. Ei ole kahtlust, et Serbia on haldus- ja institutsioonilisel tasandil pädev professionaalselt edasi liikuma läbirääkimistes ELi liikmelisuse küsimuse kohta.

Viimaste kuude jooksul on paljudes valdkondades edu saavutatud, näiteks läbirääkimistel stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepingu tehnilistes küsimustes, Kyoto protokolli ratifitseerimisel, Kesk-Euroopa vabakaubandusühenduse (CEFTA) läbirääkimistel ning ombudsmani, Serbia Panga juhataja, avaliku teabe voliniku ja riigikontrolli nõukogu liikmete nimetamisel.

Kahjuks ei ole eriti edasi liigutud kohtunike nimetamisel põhiseadusliku kohtu koosseisu. Lisaks jätkub kodanikuühiskonna esindajate avalik halvustamine, kes kritiseerivad valitsust või püüavad pöörata tähelepanu sellistele tundlikele küsimustele nagu sõjakuriteod. Sellega seoses mõistan ma hukka hiljutised sündmused Novi Sadis, kus uusnatsi organisatsioon ründas rahumeelset fašismivastast kogunemist. On hädavajalik, et pädevad ametivõimud leiaksid süüdlased ja uuriksid põhjalikult kuritegu.

Samas ma tunnistan, et ELi range viisarežiim, mis takistab Serbia tavakodanikel kohtuda teiste tavakodanikega ELis, pidurdab Serbia demokraatlikku protsessi ja aitab kaasa ksenofoobiale ja natsionalismile.

Ma tervitan saavutatud kokkuleppeid. Need on olulised esimesed sammud, aga lõppeesmärk peab olema see, et reisimine muudetakse vabaks kõigile piirkonna kodanikele. Kas te teate, et ainult ühel kümnendikul serblastest on pass? Me peame ülejäänud elanikkonnale pakkuma midagi konkreetset. Ma palun nõukogul tagada kokkulepete jõustumine järgmise aasta alguses, samuti pöördun ma nõukogu poole, et panna paika konkreetne kava viisavaba liikumise küsimuses.

Ma kasutan juhust, et tänada oma assistente, kaasliikmeid, välisasjade komisjoni sekretariaati, fraktsioone, komisjoni, Serbia ELi missiooni ja Serbia välisasjade komisjoni sekretariaati, Serbia missiooni ELi juures ja Serbia eurointegratsiooni bürood.

Sõnavõtu lõpetuseks sooviksin lisada väikese isikliku sõnumi. Olles üks väga vähestest Lääne-Balkanil sündinud Euroopa Parlamendi liikmetest, oli mul suur au raportöörina töötada. Minu kodumaa Sloveenia ühines ELiga mitte sellepärast, et see oli kerge, vaid sellepärast, et see oli raske. Me olime edukad, nii nagu on edukad Serbia poliitikud, intellektuaalid ja äriinimesed, kui nad seda soovivad. Ma kutsun Serbiat ja Serbia inimesi ärkama, hakkama end aitama, aitama oma naabreid, aitama kogu piirkonda ja meiega ühinema. Tehke seda. Te olete piisavalt tugevad. Koos oleme me edukad.

  Juhataja. − Tänan parlamenti heatahtlikkuse eest üleläinud kõneaja suhtes. Vabandan raportööri nimel parlamendi ees. Tänan.

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. − (PT) Lugupeetud juhataja, volinik, daamid ja härrad, Serbia loomulik koht on Euroopas ja me kõik tunnistame, et viimastel aastatel on Serbia seisnud silmitsi suurte väljakutsetega; enamgi veel, äärmiselt raskete väljakutsetega, kuna Serbial on oluline roll Lääne-Balkani piirkonna stabiilsuses ja arengus. EL on püüdnud Serbial aidata nende väljakutsetega toime tulla, tugevdades ja muutes käegakatsutavamaks ja nähtavamaks ELiga ühinemise perspektiivi.

Seetõttu oleme püüdnud serblastele ja Serbia ametivõimudele tõestada oma pühendumust lähendada Serbiat ELile. Me oleme püüdnud näidata alternatiivi olemasolu, aidates Euroopat pooldavatel poliitilistel ja sotsiaalsetel jõududel, kes pooldavad vajalike reformide jätkamist, konsolideerida riigi demokraatiat ja arengut.

Stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepingud on oluline samm, et Lääne-Balkani riike ELile lähemale tuua. Need lepingud on samuti oluline vahend ELi perspektiivi selginemisel. Sellega seoses arvame, et on tähtis, et komisjon on lõpetanud läbirääkimised Serbiaga stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepingu sõlmimise küsimuses. Me tõesti loodame, et komisjoni seatud tingimused peagi täidetakse, et leping saaks alla kirjutatud.

Nõukogus on kindel poliitiline toetus, et stabiliseerimis- ja assotsiatsioonileping saaks alla kirjutatud niipea, kui selleks vajalikud tingimused on täidetud. Aga enne kui nõukogu saab rakendada lepingu, peab Serbia tegema täielikku koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga.

Serbia inimeste võimalus ELis lihtsamalt reisida tugevdaks samuti meievahelisi suhteid ja aitaks kahtlemata kaasa demokratiseerimisprotsessile ja Euroopat pooldavale tundele Serbia ühiskonnas.

Septembris alla kirjutatud viisalihtsustus- ja tagasivõtulepingud, mis jõustuvad 2008. aasta jaanuaris, on meie arvates olulise tähtsusega.

Komisjon leppis Serbiaga kokku alustada dialoogi viisavaba liikumise küsimuses pärast nende lepingute jõustumist. Samuti on EL teinud Serbiale selgeks, et integratsiooniprotsess ei ole seotud Kosovo tulevase staatuse määramisega. Iga riik liigub ELi liikmekssaamise poole vastavalt omaenda tulemuslikkusele ja kooskõlas stabiliseerimis- ja assotsiatsiooniprotsessiga ning Kopenhaageni kriteeriumidega.

Sõnavõtu lõpetuseks, austatud juhataja, daamid ja härrad, pean ma veel kord rõhutama olulisust, mis ELi eesistujariik omistab võimalusele arutada Euroopa Parlamendiga nii Serbiale endale kui ka kogu piirkonnale olulist küsimust tagada Serbiale tulevik Euroopas. Ei ole kahtlust, et Lääne-Balkani riigid jäävad ELi prioriteetide hulka ja et meie lõppeesmärk on luua olukord, kus piirkonnas valitseb rahu, stabiilsus, demokraatia ja õitseng.

Seetõttu näeme me nende riikide ühinemises ELiga perspektiivi, milles stabiliseerimis- ja assotsiatsiooniprotsess jääb raamiks kõnealuse potentsiaalse ühinemise ettevalmistamisel. Serbia on suure geostrateegilise tähtsusega riik kogu piirkonna stabiilsusele, seetõttu on edu kõnealuses protsessis oluline, et saavutada ELi lõppeesmärk seoses Lääne-Balkani riikidega: et piirkonnast saaks stabiilsuse, rahu ja edu piirkond.

  Olli Rehn, volinik. − Lugupeetud juhataja, ma õnnitlen Jelko Kacinit põhjaliku raporti eest, mis käsitleb olulisi aspekte ELi ja Serbia suhete hetkeolukorra kohta. Ma palusin oma üksustel järgida raporti soovitusi, mis on juba kasulikuks osutunud komisjoni aastase eduaruande ettevalmistamisel ja mis kinnitatakse 6. novembril.

Teie raport toob esile mitmed valdkonnad, milles nii ELil kui ka Serbial tuleb jõupingutusi suurendada. Ma toetan neid täielikult. Ma nõustun esmajoones viisalihtsustuse olulisusega ja üleskutsega saavutada nüüd edu viisavabaduse küsimuses.

Sel põhjusel on komisjon näidanud üles kavatsust alustada järgmisel aastal dialoogi kõigi Lääne-Balkani riikidega, luua kava viisavabaduse saavutamiseks, määrata kindlaks selle nõuded ja tingimused. Kõnealune küsimus on suure tähtsusega ja siinkohal on oluline anda piirkonna noortele konkreetne tõestus sellest, mida Euroopa tegelikult tähendab.

Me oleme kriitilises punktis suhetes Serbiaga. Viimase kahe nädala jooksul on mul olnud intensiivsed arutelud nõukogu eesistujariigiga, liikmesriikidega ja Serbia ametivõimudega praeguse olukorra suhtes. Ei ole üllatus, et Kosovo staatus ning stabiliseerimis- ja assotsiatsioonileping, kaasa arvatud tingimus teha koostööd EJRKga, olid peamised teemad.

Kosovo läbirääkimiste tähtaeg, 10. detsember, läheneb kiiresti ja rahvusvahelise kolmiku töö jõuab kriitilisse etappi. Me toetame täielikult ELi esindaja, saadiku Wolfgang Ischingeri tööd, ja me ei jäta lahenduse leidmisel käsitlemata ühtegi võimalust.

Praegu on oluline, et mõlemad pooled – Belgrad ja Priština – võtaksid endale vastutuse ja töötaksid tõsiselt konstruktiivsete ja loovate ettepanekutega, mis viivad kokkulepitud, jätkusuutliku lahenduseni. Samuti on mul olnud intensiivsed arutelud liikmesriikidega ja Serbia ametivõimudega stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepingu üle. Kõnealune leping on poliitiline nurgakivi meie suhetes Serbiaga. See on värav kandidaadi staatusele ELiga ühinemisel.

Komisjon rääkis kõigepealt läbi ja seejärel viimistles kõnealuse lepingu projekti tehnilised aspektid, millele liikmesriigid nõukogu töörühmas praegu hinnangut annavad.

Komisjon teeb tihedat koostööd nõukogu eesistuja ja liikmesriikidega, et viia lõpule dokumendi juriidiline ja keeleline läbivaatamine, nii et EL oleks tehniliselt valmis lepingule peatselt alla kirjutama, tingimusel, et poliitilised tingimused on täidetud – eelkõige täielik koostöö EJRKga, mille tulemusena ülejäänud süüdistatavad vahistatakse. See on minu arvates kooskõlas teie raporti soovitusega nõukogule.

Nagu enne juba mainisin, siis EJRK küsimuses on praegu Serbia jaoks veeklaas pigem pooleldi täis kui pooleldi tühi. Ma tegin Serbia valitsusele selgeks, et stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepingu allkirjastamine on käeulatuses. Nüüd on küsimus poliitilises tahtes ja suutlikkuse muutmises tulemusteks. Meie oleme valmis, kui Serbia on valmis tingimusi täitma. Praegu on pall selgelt Serbia väravas.

Samal ajal peaksime hindama ka juba tehtud jõupingutusi. Liiga sageli unustame need oma aruteludes. Alates 2004. aastast on Serbia koostööd teinud, leides ja andes 24st EJRK poolt süüdistatavast üle 20. See on märk sellest, et meie tingimustel põhinev poliitika töötab.

Siiski ei saa koostöö EJRKga olla katkev ja uuesti algav protsess, täieliku koostöö saavutamiseks on vaja suuremaid jõupingutusi, eelkõige seoses intensiivsete otsingutegevuste ja juurdepääsuga arhiividele ning dokumentidele.

Peaprokurör sõidab homme kaheks päevaks Belgradi, komisjon kavatseb stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepingu parafeerimise hindamisel tema järeldusi arvesse võtta.

Allkirjastamine sõltub seejärel täielikust koostööst EJRKga ja me anname sellele hinnangu koos nõukoguga. See nõuab, et Serbia teeks kõik võimaliku, et leida ja vahistada tagaotsitavad sõjakurjategijad ja anda EJRK-le kogu vajalik teave nende vahistamiseks ja üleandmiseks Haagi kohtule.

Lõpetuseks, Serbia tõesti omab tohutu suurt majanduslikku, kultuurilist ja intellektuaalset potentsiaali, mis ootab vabakslaskmist püüdluses riigi tuleviku suunas Euroopas.

Komisjon on täielikult pühendunud Serbia Euroopa perspektiivile. Olen veendunud, et Serbia on võimeline Euroopa teel suhteliselt kiiresti edasi liikuma, niipea kui põhitingimused on täidetud.

Ja see on oluline mitte ainult Serbia Euroopa püüdluste pärast, vaid kogu Lääne-Balkani riikide stabiilsuse ja edasiliikumise eesmärgil. Seetõttu on viimane aeg, et Serbia pööraks selja oma valusale minevikule ja läheneks täiel sammul oma Euroopa tuleviku poole.

  György Schöpflin, fraktsiooni PPE-DE nimel. – Lugupeetud juhataja, kõik selles ruumis nõustuvad, et Serbia tulevik seisneb Euroopas ja et see Euroopa tulevik on nii Serbia kui ka Euroopa jaoks igas mõttes soovitatav. Küsimus on, kuidas seda teostada.

Probleemi põhiolemus on selles, et kui Serbia kindlasti on mõneski aspektis demokratiseerunud, siis on riik veel kaugel stabiilsest, demokraatlikust infrastruktuurist. Kommunismi ja Jugoslaavia lagunemisele järgnenud sõdade pärand on Serbia ühiskonda jätnud sügavad jäljed ja seda raskem on tagada usaldusväärsete, erapooletute institutsioonide toimimine. Nõrk õigusriik, korruptsioon ja nepotism ning murettegevalt kõrge juhukuritegude määr on näitajad sellest, et ühiskond peab läbi tegema muutuse, enne kui riigi demokraatia täidab Kopenhaageni kriteeriumeid.

Pärandi kõige mürgisem osa on võib-olla viis, kuidas natsionalism on endiselt ligitõmbav poliitiliselt tähtsale osale ühiskonnast, sealhulgas osale eliidile. Serbia natsionalismi esindajatele tähendab Serbia kodakondsus Serbia rahvust. See mõjub raskelt Serbia ühiskonna mitteserblastele. Selles valdkonnas on riigi poliitilisel eliidil suur töö vaja ära teha. Vaid Serbia – riigi poliitiline eliit ja Serbia ühiskond – saab teha vajaliku selleks, et riik liiguks demokraatia, inimõiguste ja kodakondsuse suunas.

Kõnealuse põhjaliku raporti järeldused annavad ka veenvaid suuniseid, kuidas muutust saavutada ja kuidas Serbia leiaks uuesti oma koha Euroopas.

  Justas Vincas Paleckis, fraktsiooni PSE nimel. – Lugupeetud juhataja, talve lähenedes on poliitiline õhkkond Serbias kuumenemas. Sel põhjusel püüab fraktsioon PSE, osaledes kõnealuse raporti koostamisel, eelkõige mõista selle rahva olukorda, kes kaotas eelistatud positsiooni endises Jugoslaavia Föderatsioonis, rahva olukorda, kelle natsionalismipuhangud on kahjustanud kogu piirkonda, hävitanud palju elusid, nõudnud palju ohvreid ja saanud vastulöögiks pomme ja rakette.

Sellest hoolimata soovib enamik riigi elanikkonnast järgida Euroopa teed ja sellega ravida nii omaenda kui ka naabrite haavu. Kõnealune raport püüab sõbralikul, samas nõudlikul toonil panna selleks tähtsaks teekonnaks maha teemärgid. Sooviksin eelkõige tänada kolleegi Jelko Kacinit, kes tegi kõnealuse raportiga mitte ainult palju tööd, vaid pani sellesse ka mõistlikkust ja südant.

Ma soovin esile tuua Serbia Euroopa-meelse valitsuse edukat tööd selles küllalt keerukas olukorras. Valitsuse tegevus on võimaldanud Euroopa Parlamendil teha ettepanek kirjutada alla stabiliseerimis- ja assotsiatsioonileping, mis teostub ehk selle aasta lõpus. Samas sõltub suuresti serblastest endist, kas riik suudab viia oma suhted ELiga teisele tasandile. Meie omalt poolt jääme kindlalt arvamuse juurde, et leping kirjutatakse alla vaid siis, kui Serbial on ette näidata tulemused järelejäänud sõjakurjategijate tabamises.

Fraktsioon PSE tegi raportisse mõningad muudatusettepanekud, mille eesmärk on pehmendada serblastele tundlike küsimuste sõnastust. Muuhulgas pakutakse välja muuta põhjenduse M sõnastust, rõhutamaks asjaolu, et rahvustevaheline leppimine on piirkonna stabiilsuse tagamisel ülioluline.

Oleme seisukohal, et Kosovo on eraldiseisev küsimus ja seetõttu seda kõnealuses raportis ei käsitleta. Selle probleemi lahendus ei peaks Serbiat Euroopa teest kaugemale viima. Hiljem loodetakse sel teel kohtuda Kosovo ja teiste endise Jugoslaavia vabariikidega ja ka ülejäänud Euroopaga.

  István Szent-Iványi, fraktsiooni ALDE nimel. – (HU) Lugupeetud juhataja, minister, volinik, kõigepealt soovin õnnitleda raportöör Jelko Kacinit konstruktiivse ja tasakaaluka raporti eest. 2003. aastal võttis Euroopa Liit endale kohustuse integreerida Serbia ELi, kuna on veendunud, et Serbial on piirkonna stabiilsuse seisukohast oluline roll ja et Serbia tulevik on Euroopas. Siit alates sõltub integratsiooni kiirus täielikult Serbiast.

Täielik koostöö Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga Haagis endise Jugoslaavia küsimuses on selleks oluline eeldus. Edusamme on tehtud, kaks kuuest kõige enam taga otsitavast sõjakurjategijatest on üle antud, aga kõige raskemad sõjakurjategijad, Mladić ja Karadžić, on endiselt vabaduses. On vaja edasisi jõupingutusi. Suurim tugevuse näitaja nii Serbiale kui ka Euroopale on Kosovo staatuse küsimuse lahendamine. Hetkeolukord on kõige tõsisem takistus nii piirkondlikule stabiilsusele kui ka Serbia integreerimisele ELi. Eeldame, et Serbia käitub kõnealusele olukorrale võimalikult kiire ja rahuldava lahenduse leidmisel konstruktiivselt.

Edu on saavutatud rahvusvähemuste õiguste valdkonnas, vägivaldsete rünnakute arv on vähenenud ja vähemustele on põhiseadusega antud uusi õigusi. Tehtud edusammud on siiski kaugel nõutavast: rahvusnõukogude määrused ei ole veel jõustunud, puuduvad õigusaktid, mis tagaksid rahvusvähemuste enesemääratlemise. Samuti peab Serbia tegelema EL poolt seatud kohustusega, arvestades, et põhiseaduslik kohus praktikas ei toimi, õigussüsteem on aeglane ja mõjutatud poliitikast ning korruptsioon ja organiseeritud kuritegevus on kõigist majandus- ja sotsiaalelu sfääridest läbi imbunud. Kui Serbia tõepoolest soovib ELiga ühineda, on oluline, et riik suurendaks neis valdkondades jõupingutusi. Euroopa küll tagab Serbiale igakülgse abi nende ülesannete edukaks elluviimiseks, aga Serbia ise peab need ülesanded algatama. Meil tuleb rõhutada, et vastutus ja kohustus teha kõik vajalik, et tagada Serbia integreerumine ELi, lasuvad meie Serbia sõpradel. Tänan, härra juhataja.

  Brian Crowley, fraktsiooni UEN nimel. – (GA) Lugupeetud juhataja, komisjon teeb peatselt otsuse ELi ja Serbia vahel sõlmitava stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepingu kohta. Ma toetan seda lepingut. Sellega saadetakse rahvusvahelisel tasandil välja sõnum, et Serbia ELi liikmelisus on poliitilises päevakorras. Leping on Serbia esimene oluline samm ELi liikmelisuse poole.

fraktsiooni UEN nimel. – Ehkki paljud kolleegid on rääkinud raskustest, millega Serbial on tulnud toime tulla minevikus, ja hetkeprobleemidest seoses Serbia ühinemis- ja stabiliseerimislepinguga, tuleb meil hoolimata ettetulnud raskustest tunnistada, et läbitud on suur osa teest.

Nii nagu igas suhtes naabruses asuvate riikide vahel, jätkuvad raskused ka edaspidi Kosovo küsimuses, Serbia koostöö küsimuses rahvusvahelise sõjakuritegude tribunaliga ning eelkõige seoses Serbia suhetega teiste endise Jugoslaavia koosseisu kuulunud naaberriikidega.

Siiski on Serbia ametivõimud andnud selge sõnumi sellest, et jätkuvalt soovitakse edasi liikuda. Ametivõimud soovivad teavet headest tavadest, millega me neid julgustada saame. Ja mõelge summale, mis EL on juba eraldanud – üle 165 miljoni euro taasülesehituseks. Meil tuleb meeles pidada, et Balkani sõda on endiselt suur psühholoogiline haav arengu teel ja seda mitte ainult Serbias, vaid ka teistes riikides. Ning kui vaadata ükskõik millise meie enda riigi lähiminevikku, siis leiame sealt samasugused aastaid paranemist nõudnud psühholoogilised lõhed.

Me peaksime võimaldama mõningast manööverdusruumi, et Serbia saaks selle üleminekuperioodi läbida ja saavutada edu. Meie roll ja kohustus on tagada meiepoolne heanaaberlik käitumine, olla usaldusväärne õpetaja heade tavade saavutamisel, aga samuti peaksime tasuma juba tehtud edusammude eest.

  Gisela Kallenbach, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (DE) Lugupeetud juhataja, kõigepealt soovin tänada raportööri tugeva ja kõikehõlmava töö eest. Me kiidame heaks asjaolu, et Euroopa Parlament selgelt ja korrapäraselt räägib kaasa poliitilises arutelus Kagu-Euroopa küsimuses. Serbia etendab ja on etendanud selles piirkonnas olulist rolli.

Seepärast on oluline ikka ja jälle rõhutada, et Serbia tulevik peitub ELis ja et me oleme head ja usaldusväärsed partnerid. Siiski on vaja partnerluse ülesehitamiseks vähemalt kahte osapoolt, seepärast kutsun ma Serbiat üles jätkama teed ELi integratsiooni suunas ja etendama konstruktiivset rolli Kosovo küsimuse lahendamises.

Eeldame täielikku koostööd Haagi kohtuga – seda punkti on mitmeid kordi rõhutatud – ja Euroopa standarditega kooskõlla viimist. Ma väga loodan, et paremad reisivõimalused aitavad siinkohal kaasa ja osutuvad tulevikus tulemuslikuks.

Ma ei saa siiski nõustuda aeg-ajalt tehtavate ettepanekutega rakendada ELiga ühinemisel erinevaid standardeid. Mul on hea meel, et raportöör, volinik ja nõukogu esindaja on samasugusel seisukohal, eelkõige seepärast, et hiljuti me maksime selle eest kallist hinda.

Ma mõistan täielikult Serbia rasket ja valulikku olukorda, aga kordan: partnerluse ehitamiseks on vaja vähemalt kahte osapoolt.

  Erik Meijer, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (NL) Austatud juhataja, nagu ükskõik milline riik, kes on hiljutise sõja tulemusena kaotanud osa territooriumist ja mõjusfäärist, on natsionalistlikel tunnetel Serbias tugev toetus. Selle asemel et Serbia isoleerida ja teda karistada, kuna sõjakurjategijat Ratko Mladićit ei leita, tuleks Serbiale pakkuda tulevikku, milles tagatakse ka vähemuste õigused Vojvodinas, Sandžakis ja Preševos.

Minu fraktsioon toetab Kacini raportis sisalduvat, et liikuda edasi Serbia ELi liikmelisuse suunas. Kahjuks seab välisasjade komisjoni lisatud lõik 8 eeltingimuseks otsuse Kosovo staatuse kohta. Tõenäoliselt tunnistavad pärast 10. detsembrit Ameerika Ühendriigid ja mitmed ELi liikmesriigid ühepoolselt Kosovot kui riiki ja Serbia võtab ühepoolselt endale tagasi Kosovo põhjapoolse osa. Seetõttu ei ole me sugugi veendunud, et Kosovo tulevane staatus aitab kaasa stabiilsusele ja integratsioonile.

Kuna lõigus 8 ja selles sisalduv põhjendamatu optimism selles küsimuses jäetakse raportisse sisse, ei toeta minu fraktsioon raportit.

  Gerard Batten, fraktsiooni IND/DEM nimel. – Austatud juhataja, kõnealuse raporti avalause on: „… Serbia tulevik on kuuluda Euroopa Liitu”. Sellele järgneb: „... kõikide piirkonna riikide tulevik on ELis”. Piirkonna riigid on muidugi mõista Horvaatia, Kosovo, Bosnia-Hertsegoviina, Makedoonia, Montenegro ja Albaania. Mõnedes neist riikidest on viimaste aegade traagiliste sõdade tagajärjel esile kerkinud ajalooline vaenulikkus.

EL usub, et kõnealuste riikide ühinemisel laheneb kõik iseenesest ja kergelt. Aga mis juhtub siis, kui nad ühinevad? Neis riikides on kokku üle 24 miljoni elaniku. Suur osa sealsest elanikkonnast kasutaks oma õigust liikuda teistesse ELi riikidesse. Mineviku näitel võib öelda, et paljud neist tulevad Suurbritanniasse, mis on EList ja mujalt saabuvatest sisserändajatest ja varjupaigaotsijatest juba küllastunud. Briti siseministeeriumi mitteametlik poliitika on viia vägivalla ja konfliktide kartuses erinevad varjupaigataotlejatest rahvus- ja usurühmad riigi erinevatesse osadesse. Kui Serbia ja teised Balkani riigid kunagi ELiga ühinevad, jõuab Suurbritanniasse veelgi enam ajaloolist viha ja verist vaenulikkust.

Serbia ja tema naabrite tee on demokraatlike, iseseisvate rahvusriikide tee, lahendades oma probleemid rahumeelselt, aga mitte Euroopa Liiduga ühinemine.

  Carl Lang, fraktsiooni ITS nimel. – (FR) Lugupeetud juhataja, üldiselt tundub, et Euroopa ametivõimud ja eelkõige Jelko Kacini raport käsitlevad Serbiat mitte kui iseseisvat riiki, vaid kui üleannetut koolipoissi, kes ei suuda midagi hästi teha ja kellele ELil on õigus anda häid ja halbu hindeid.

Serbia saab häid hindeid, kui tal on valitsus, mida peetakse Euroopat pooldavaks. Viide Euroopa-meelsusele tähendab muidugi ustavust ja allumist Brüsseli dogmale. Ta saab halbu hindeid, kui serblased ei ole eriti entusiastlikud koostöös rahvusvahelise kriminaalkohtuga. On oluline meelde tuletada, et kõnealune kohus on põlu alla pannud kaks põhimõtet, mis tegelikult asuvad meie õigussüsteemi keskmes: riikide õiguslik iseseisvus ja väljendusvabadus. Tulemus on see, et Vojislav Seselj, Serbia Radikaalse Partei juht, kus on esindatud 28% valijaskonnast, on Haagis vangis alates 2003. aasta veebruarist ja ootab siiamaani kohtuotsust, hoolimata sellest, et ta andis end vabatahtlikult üles. Kõnealune kohus seega ilmselgelt rikub Euroopa Liidus kehtivaid põhimõtteid, eelkõige põhivabaduste ja inimõiguste austamist. Ausalt öelda on härra Seselji ainus kuritegu see, et ta on Serbia patrioot.

Euroopa Liidu liidrid, kes soovivad lagundada Euroopa rahvusi, ei saa serblastele anda andeks seda, et nad seisid vastu oma riigi lagundamisele ja eelkõige Serbia ajaloolise südame Kosovo eraldumisele. Kohtlemine, mille osaks said Kosovo serblased, on hoiatuseks kõigile Euroopa rahvastele. Asjaolu, et albaanlased kutsuvad praegu üles Kosovo riigi loomisele, on põhjustatud sellest, et sisseränne Albaaniast ja serblaste langev sündimus on andud albaanlastele ülekaalu provintsis, kus nad ligi 50 aastat tagasi olid vähemuses. Kosovo näide peaks meid senisest enam sundima veel kord kinnitama Euroopa rahvaste õigust enesemääramisele ja oma otsuste tegemisele, ehk teisisõnu, säilitama oma identiteet ja suveräänsus, ning laienenud Euroopa rahvaste Euroopas ja koduriikides peaks olema selgelt õiguspärane koht ka Serbia inimeste jaoks.

  Doris Pack (PPE-DE). – (DE) Austatud juhataja, daamid ja härrad, Jelko Kacini raport on leidnud parlamendis laialdast toetust. Paljud meist olid selle koostamise juures. Seetõttu ei hakka ma arutlema üksikute punktide üle, vaid sooviksin lihtsalt teha mõned omapoolsed märkused.

Serbia demokraatlikel jõududel läks kaua aega, et Miloševići ajale radikaalselt selg pöörata, liiga kaua. Selle tulemusena ei käsitletud koostööd Haagi kohtuga tõsiselt ja usutavalt ning seetõttu lükkus edasi ka koostöö stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepingu raames, mis kord peatati, siis jälle jätkati ja hetkel oleme jälle ootel. Teisisõnu, Serbia tee ELi on juba kaardistatud ja Serbia on selleks võimeline, aga peab selleks ise jõupingutusi tegema.

Lahendamata Kosovo küsimus ripub kui tume pilv Serbia poliitikavaldkondade kohal ning sellel on halvav mõju. Kes selle tulemusena kannatab? Vastus on lihtne: noor põlvkond. Pärast embargot ja NATO pommirünnakuid – serblased peavad nende eest tänama härra Miloševići ja mitte praeguse valitsuse demokraatlikke jõudusid – on noortel praegu teine raskesti lahendatav probleem, nimelt Kosovo. See takistab ka tõhusat poliitilist tööd, mis mängib kaardid kätte radikaalidele ja nende kõrgel positsioonil olevatele semudele.

Õnneks luuakse viisarežiimi lihtsustamisega lõpuks ometi mõningast hingamisruumi ja selle eest oleme me parlamendis kaua võidelnud. Me soovime, et noored serblased osaleksid peatselt meie haridus- ja noorsooprogrammides, mis algasid 2007. aastal. Samuti soovin esile tuua positiivsed aspektid, mida Vojvodina kohalik parlament on seoses sallivuse edendamise ja noortega koostöö küsimustes ette võtnud ning millel on oluline mõju. Paljud noored said sel aastal Danube’i piirkonnas kokku ja see on suurepärane näide tööst sallivuse ja rahumeelsetele sotsiaalsuhete nimel.

Serbias on soov saavutada normaliseerunud olukord. Poliitikud peaksid tegema rohkem oleviku ja tuleviku heaks ning minevikule selja pöörama. Samuti peaksid nad palju rohkem tegema selleks, et tavainimeste igapäevaelu parandada, tagades sel viisil rahva toetuse säilimise.

  Hannes Swoboda (PSE). – (DE) Lugupeetud juhataja, austatud kolleeg Jelko Kacin jättis minu arvates puudutamata kaks aspekti. Esiteks tänuavaldus presidendile ja teiseks ning olulisemana tooksin esile raporti tasakaalu.

Meil oli hea koostöö ja ma tänan teda selle eest. Arvan, et tänu koostööle on meil väga hea raporti projekt. Seda öeldes ma kordan volinik Rehni öeldut. On saavutatud märkimisväärset edu, aga andes hinnangu riigile, tuleb mainida nii positiivset kui ka negatiivset. Olulist edu on saavutatud ka koostöös EJRKga. Me kõik nõustume, et see ei ole siiski piisav. Loodan, et järgnevate päevade jooksul jõutakse kokkuleppele Carla del Pontega. Fraktsiooni nimel väljendasin ma minister Ljajićiga rääkides selgelt, et kõik küsimused tuleb lahendada. Me ei saa ei poolel teel ega ka tee viimasel kolmandikul seisma jääda. Saavutada tuleb täielik koostöö. See on parlamendi ja Euroopa Liidu ühine seisukoht.

Minu arvates on kriitiline küsimus selles, et kahjuks – ja siin ma kordan Doris Packi öeldut – on sageli natsionalistid ikka veel need, kes dikteerivad tegevust. Paremäärmuslastest natsionaliste ei saa paremale nihutada, ometi püüavad seda mõned teha. See lihtsalt viib kaoseni. Asjaolu, et härra Nikolić oli parlamendi spiiker, mis siis, et ainult neli päeva, on skandaalne. Olukorra raskust ja tundlikkust arvestades: kuidas saab paremäärmuslane olla parlamendi spiiker? See on skandaalne. See ei ole õige tee poliitika tegemiseks ja Serbia edasiviimiseks. See on järjekordne kinnitus sellest, et Serbia on natsionalistlikul teel. Loodan, et kõik keskmised jõud mõtlevad natuke ja saavad aru, et natsionalistide ja ülejäänute vahel peab olema selge eraldusjoon, olgu need ülejäänud praegu konservatiivid või sotsialistid. Keskmised jõud on ainsad, kes saavad riiki edasi viia, eeldusel, et nad ei raiska natsionalistidega aega.

Jah, me peame rohkem saavutama viisavaba reisimise küsimuses. Viisarežiimi lihtsustumine on toimunud, nüüd peame liikuma viisavaba reisimise suunas, nii et noored inimesed saaksid tulla Euroopasse ja näha, mis siin toimub. Seda on noortel serblastel vaja ja seda on ka Serbial vaja.

  Samuli Pohjamo (ALDE). – (FI) Austatud juhataja, volinik, kõigepealt soovin tänada raportöör Jelko Kacinit suurepärase ja põhjaliku raporti eest. Raportis tuuakse välja tõsised küsimused, mis takistavad ELi ja Serbia vahelisi suhteid, samas tuuakse esile mitmed positiivsed aspektid, mis Serbia arengus on toimunud.

Ma soovin rõhutada loomulike suhete tähtsust ELi ja Serbia vahelise koostöö arengus. On oluline, et noortel Serbia kodanikel oleks rohkem võimalusi reisida välismaale üliõpilasvahetuse ja kultuuriprogrammide raames. Selles valdkonnas on positiivne kogemus paljude piirkonna riikidega, näiteks Erasmus Munduse ja Leonardo da Vinci programmide raames.

Loomulikud saavad suhted Serbiaga samuti hoogu juurde sõlmitud viisaleppega. Peame tagama, et kokkulepe jõustuks enne aasta lõppu, ja samal ajal arendama toetusmeetmeid, et avardada eelkõige noorte ja erinevate kutsealade inimeste reisivõimalusi.

Lõpetuseks soovin lisada, et ka Euroopa Ülesehitusamet on Serbias oma rolli täitnud. Töö on lõppemas ja ameti ülesanded saab üle kanda komisjoni üksustele, rõhuasetusega haldus- ja õigussüsteemi arengu toetusele. Sel viisil on meil võimalus Serbiat ja teisi piirkonna riike julgustada, saavutamaks lähemad suhted ELiga.

  Hanna Foltyn-Kubicka (UEN). – (PL) Raportis viidatakse hiljutistele muutustele Serbias. Siiski on veel palju teha, eelkõige valitsuse ja endise Jugoslaavia rahvusvahelise kriminaalkohtu vahelises koostöös. Hoolimata lubadustest ei ole Radko Mladićit arreteeritud ja Haagi kohtule üle antud. Paigalseis selles valdkonnas annab põhjust muret tunda ja mõjub negatiivselt sellele, kuidas nähakse Serbia ametivõimude tegevust õigusriigi tugevdamisel.

Uus põhiseadus ning inimõiguste ja rahvusvähemuste kaitset käsitlevad sätted, turvateenistused, kohtuvõim ja armee, samuti jõupingutused, et kõrvaldada korruptsioon, on näited õiges suunas liikumisest. Reformides on siiski teatud puudujäägid, nagu demokraatia järelevalvaja – põhiseadusliku kohtu ametisse nimetamata jätmine. On oluline teostada järelevalvet Serbias vastuvõetud meetmete ja võetud kohustuste üle. Edusammude kõrval on veel palju teha.

  Joost Lagendijk (Verts/ALE). – (NL) Lugupeetud juhataja, parlament, daamid ja härrad, täna me üritame rõhutada Serbia positiivset arengut ja selles ei ole midagi halba. Euroopa Liidu jaoks on oluline, et Serbia areneks demokraatia suunas ja et meie, EL, seda protsessi tunnustaksime ja võimaluse korral seda toetaksime. Samad püüdlused on käimas teistes ELi institutsioonides, eelkõige nõukogus.

Daamid ja härrad, samas ei tohi me üle pingutada. Isegi kui Serbia teeb kõik, mida temalt selles raportis oodatakse, kuid samas etendab Kosovo tuleviku läbirääkimistes negatiivset ja destruktiivset rolli, siis on sellel kindlasti negatiivsed tagajärjed Serbia ELi poole liikumise kiiruses. Daamid ja härrad, nii vähemalt peaks see olema. Seetõttu on minu arvates arusaamatu ja mittetervitatav, et praeguseni ei ole omavahel seotud − aga ma arvan, et need kaks küsimust on omavahel seotud, seda teavad kõik − Serbia seisukoht Kosovo läbirääkimistes ja Serbia tee Euroopa suunas.

Seetõttu kutsun ma kaasparlamendiliikmeid üles toetama muudatusettepanekut, milles need kaks küsimust seotakse. Serbia seisukoht Kosovo kohta ning Serbia ja ELi läbirääkimiste kiirus ja sisu on seotud. Nende kahe küsimusega eraldi tegelemist põhjendatakse sellega, et meie – Euroopa Liit – ei soovi demokraatidele Serbias, president Tadićile, olukorda veelgi keerulisemaks teha, ja peame seetõttu raskete küsimuste koha pealt vaikima.

Daamid ja härrad, ma põhimõtteliselt ei saa olukorrale sellise hinnangu andmisega nõustuda. Ma jagan praeguse voliniku eelkäija Chris Patteni seisukohta, kes hiljuti kirjutas, et olukorda hinnatakse valesti, kui arvatakse, et me aitame demokraate omapoolse pehmusega, aga mitte siiruse ja aususega Serbia suhtes. Mitteavatud ja ebaausad olles me tugevdame Kostunicat, kes saab siis öelda: endale kindlaks jäädes saame me sundida ELi järeleandmistele. See ei ole edasitee. Palun teid veel kord, olge positiivsed, aga olge ausad ja tehke asjad ka selgeks. ELi ja Serbia kodanikel on selleks õigust.

  Athanasios Pafilis (GUE/NGL). – (EL) Austatud juhataja, EL on vastutav NATO ebaõiglase ja julma sõja eest Jugoslaavia vastu. EL on kaasvastutaja tuhandete jugoslaavlaste hukkumise eest, infrastruktuuri, tehaste ja üldiste tohutute purustuste eest riigis ning rikastatud uraani kasutamise eest. Bill Clinton, Tony Blair, Javier Solana (NATO endine peasekretär) ja teiste riikide liidrid, kes Jugoslaaviat ründasid, tuleks arreteerida, nende üle kohut mõista ja neile sõjakuritegude eest karistus määrata. Kahjuks ei ole seda tehtud. Jugoslaavia on lagunenud, te rajate protektoraate ja praegu üritate Serbiat annekteerida. Te nõuate rahvalt, kes käitus endastmõistetavalt, kahetsemist: nad kaitsesid oma riigi iseseisvust. Te võite selle saada küll valitsuselt, aga noored ei unusta ega andesta NATO ja ELi kuritegusid.

Te jätkate samasugust poliitikat Kosovo iseseisvuse näol ja uue protektoraadi rajamisega. Raportis väljapakutud meetmed tähistavad muude eesmärkide kõrval püüet lunastada Euroopa töötegijate rahaga tapatalgud ja hävitustööd. Meetmete eesmärk on näidata Jugoslaavia rahvaste mõrvareid päästjatena, otsides sobivaid tingimusi, et siduda Serbia riik imperialistliku vankri külge, saavutades olukorra, kus Euroopa kapital võtaks riigis ohjad üle.

Kreeka Kommunistlik Partei mõistab kõnealuse raporti hukka ja arvab, et Balkani rahvaste huvid on kaitstud siis, kui me ei unusta, vaid võitleme ELi ja barbaarsuse vastu.

  Bastiaan Belder (IND/DEM). – (NL) Austatud juhataja, Jelko Kacini põhjalik ja kõikehõlmav raport annab Serbia sotsiaal-majanduslikust arengust tasakaalustatud ülevaate. Selles on esitatud nii tumedad kui ka heledad aspektid: ühelt poolt suurepärased majanduskasvu näitajad, teiselt poolt kõrge töötuse tase: nimelt 7,2%-line majanduskasv ja 20%-line töötuse tase viimase kolme aasta jooksul.

Serbia arengule on oluline otsene välisinvesteering, hetkel see puudub. Põhjused on ilmsed. Peamine põhjus on Belgradi maine. Kestev poliitiline ebakindlus, mille sünonüüm on Kosovo, on see, mis välisinvestoreid kõige enam eemale hirmutab, aga ka tuntav turureformide läbiviimise aeglustumine.

Siinkohal jõuangi kõige olulisemani. Kas Serbia seisab oma arenguteel ees? Kacini raport algab ettepanekuga, et Serbia tulevik on kuuluda Euroopa Liitu; Euroopa esitatud tingimused selle saavutamiseks on Belgradile väga hästi teada, nii nagu on teada Euroopa pühendumus selle nimel koostööd teha. Serbia ametivõimudel tuleks endalt kiiremas korras küsida: kas Serbia seisab oma arenguteel ees?

  Zsolt László Becsey (PPE-DE). – (HU) Tänan, lugupeetud juhataja. Jelko Kacini raport on suurepärane, professionaalne töö. Sellest nähtub, et ta on selles piirkonnas sündinud ning tunneb seda hästi. Minu märkused on järgmised.

1. Väärtuste põhimõte. On oluline, et mitte ükski riik ei saaks ELi liikmeks pärandiga, kus mitte ainult ei suudeta uurida kollektiivseid kuritegusid ja massimõrvasid, vaid kus neid ei ole lubatud isegi mäletada, mäletada hukkunuid. Õigus inimlikule väärikusele on alates Antigonest olnud inimõiguste alus. Seal, kus seda ei ole veel saavutatud ja kus seda isegi ei otsita, ei peaks me üllatuma, kui radikaalsed rühmad luuravad tänavatel ja muutuvad tugevateks või kui Vojvodinas on neofašistid tõusuteel. Olukord tuleb lahendada, sest kui me seda ei suuda, ei pea me mitte ainult Serbia pärast, vaid ka Euroopa pärast muret tundma.

2. Arvan, et peaksime tegema vähemalt selle, mis raportis on ette nähtud. Teisisõnu, ärgem lahjendagem raportit muudatusettepanekutega, ärgem tsenseerigem tehtud resolutsioone või punkte, vaid tsiteerigem neid sellistena, nagu nad on. Sama käib territoriaalsete ümberkorralduste kohta, mis härra Kacin on komisjonilt raportisse üle võtnud. Keegi ei saa meie soovidest aru, kui me mõtlematult selle põhja laseme.

3. Me peame Serbiat aitama ning sellest mitte ainult rääkima. Pärast viisanõuete lihtsustumist tuleb meil viisanõuded tühistada, nii et tavalised serblased saaksid Euroopa riikidesse siseneda, millal iganes nad seda soovivad. Kuni sinnamaani ei ole mõtet jorutada Serbia ELi perspektiivist, sest enne esimese sammu astumist ei ole võimalik astuda kolmandat sammu. Sama kehtib Serbia CEFTA liikmelisuse kohta, assotsiatsiooniprotsessi rakendamise kohta ja Serbia tuleviku kohta WTOs.

Lõpetuseks tahan öelda, et meil on vaja altpoolt üles toimivat ühiskonda, milles nõutakse proportsionaalsust nii rahvusvähemuste esindamises avalikus halduses (ja see on oluline) kui ka vajaliku autonoomsuse vormi tagamisel. Proportsionaalsuse puudumine tähendab usalduse puudumist ja ilma usalduseta ei saa me tegelikult Balkani riikides uue ja kauaoodatud koostöö poole liikuda. Aitäh.

  Véronique De Keyser (PSE). – (FR) Austatud juhataja, Jelko Kacini raport käsitleb Serbia, mitte Kosovo küsimust, ja mitte seda, mis saab pärast detsembrikuud. Õige on, et raport ei seo Serbia reaktsiooni Kosovo küsimuses ja meie lubadust Serbia ühinemise kohta ELiga. Härra Lagendijkule see ei meeldi, aga minu fraktsioon tervitab seda ja on seisukohal, et siin on parlamendil võimalus keelduda igasugusest poliitilisest kauplemisest või kahesest diplomaatiast.

On õige, et pidevalt tõstatub üks küsimus, nimelt Rahvusvaheline Kriminaalkohus ja Serbia koostöö sellega. Proua Del Ponte just peaaegu et lõi häirekella, viidates sirgjoonelisusele ja kasutades Euroopa Liitu kui näidet, kus kõik on seotud inimõigustega, ehk teisisõnu, EL seab tingimused ja ma arvan, et proua Del Ponte ei eksi.

Ma ei arva, erinevalt härra Langist, et tegemist on lihtsalt heade ja halbade hinnete panemisega. Olen seisukohal, et natsionalismi küsimus ja karistamatuse kultuur, kus neli tagaotsitud kurjategijat on endiselt vabaduses, on väljakannatamatu. Lisaks ütleksin kogemustele tuginedes, et riik võidab väga palju, tunnistades oma minevikku ja oma kuritegusid. Me kutsusime Horvaatiat üles tegema suuri jõupingutusi ja palusime Bosnialt sama, ning samasugused jõupingutused võimaldasid meil Euroopat pärast Teist maailmasõda üles ehitada.

Need on väärtused, mida me kõige enam hindame. Tegemist ei ole punktide andmisega, tegemist on meie väärtuste keskpunktiga ja see on võti leppimisele Balkani piirkonnas. Kuigi kõne all ei ole Kosovo küsimus, lisaksin lõpetuseks, et Serbia asepeaminister Bozidar Djelic, kes Euroopa Parlamenti mõned nädalad tagasi külastas, kinnitas meile taas, et see, mis juhtus Kosovos, ei pane Serbiat relvi haarama. Mul on tema sõnad meeles, ja ilma et ma neid seoksin Kacini raportiga, loodan, et need sõnad on jõudnud tema rahvani.

  Andrzej Tomasz Zapałowski (UEN). – (PL) Lugupeetud juhataja, aastate jooksul olen ma täheldanud mõnede Euroopa riikide poolt negatiivset suhtumist Serbia suhtes. Serbiat nähakse kui riiki, kes rakendab Venemaa poliitikat Balkani piirkonnas. Samas jäetakse tavaliselt kahe silma vahele teine aspekt. Serbia asub ühel islami ekspansiooni peateedest Euroopasse. Isiklikult ma pooldan võimalikult heade suhete säilitamist Türgi ja teiste moslemi riikidega, aga Euroopa huvides ei ole pidev kristliku riigi alandamine, samal ajal kui soodustatakse islami riike. Tulevikus võivad sellel olla meie mandri jaoks kaugeleulatuvad tagajärjed. Kõnealune piirkond vajab stabiliseerumist, mitte rassiliste ja usuliste pingete õhutamist. Serbias käimasolevat poliitilise elu stabiliseerumist peaksid kindlasti kõik tervitama.

Meie suhted Serbiaga peaksid austama rahva uhkust ja rahvuslikke traditsioone. Ainult siis pöördub Serbia ELi ja mitte teiste suurte võimude poole ja sellega kaasneb piirkonna stabiliseerumine.

  Michael Gahler (PPE-DE). – (DE) Lugupeetud juhataja, endise Jugoslaavia vabariigi Serbia tulevik peitub Euroopas. See kehtib kõigi endiste Jugoslaavia vabariikide kohta. Nagu igale potentsiaalsele kandidaatriigile esitatakse tingimused ka Serbiale, et ühineda väärtuste kogukonnaga, ja seetõttu sooviksin raportööri tänada mitte ainult raporti eest, aga ka selle eest, et ta need tingimused selgelt oma kõnes esitas. Täielik koostöö endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga on tõepoolest eeltingimus stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepingu sõlmimisele. Mul on raske tunnustada, et sellistel sõjakurjategijatel nagu Mladić ja Karadžić on ikka veel nii palju poolehoidjaid, mitte ainult tavainimeste seas, vaid ka politsei, armee ja paljude võimu teostavate töötajate seas Serbias: teisisõnu, inimeste seas, kellega me peatselt räägime läbi Serbia tihedamad suhted ELiga.

Minevikuga tegelemine ei ole formaalne tingimus ELiga lähemate suhete loomiseks, vaid see aitab serblasi, nende lähinaabreid ja ELi üldiselt.

Ka Kosovo küsimust tuleb käsitleda eraldi, aga ma leian, et selliste natsionalistlike müüride ehitamine ei aita asjale kaasa. Samuti ei pea ma õigeks Venemaa vetoõiguse ostmist ÜRO Julgeolekunõukogus, pakkudes vastutasuks Venemaa ettevõtetele oluliste ettevõtete ostuvõimalust soodsatel tingimustel. Belgrad ootab protsessi lõpus ELilt stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepingu näol kompensatsiooni järeleandmiste eest, mida tegelikult Kosovo küsimuses tehtud ei ole. See kerkib üles pärast 10. detsembrit.

Seetõttu toetan ma täielikult Lagendijki seisukohta. Koostöö Kosovo küsimuses on seega üks aspektidest, mis kas aitab kaasa või takistab Serbia lähemaid suhteid ELiga, ja Belgrad peaks sellega arvestama.

  Libor Rouček (PSE). – (CS) Daamid ja härrad, eelmisel aastal leidsid Serbias aset mõned märkimisväärsed muutused, mille üle olid kindlasti toimunud ka edukad läbirääkimised.

Serbia ja Montenegro liitriigi raske ja valulik eraldumisprotsess viidi edukalt lõpule. Demokraatlikud parlamendivalimised toimusid õiglaselt ning vabalt ja võimule tuli uus Euroopa-meelne valitsus. Järgnes sisuline ja väga vajalik majanduskasv.

Pärast 13kuulist vaheaega jätkusid stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepingu läbirääkimised Serbia valitsuse ja ELi vahel. Lähitulevikus on reaalne võimalus, et kõnealusele lepingule kirjutatakse alla. See oleks märkimisväärne samm Serbia teel ELi liikmelisuse poole. Nagu täna on juba mitmeid kordi mainitud, on kõnealuse lepingu allkirjastamise tingimuseks Serbia koostöö EJRKga. Ma usun, et homme ja ülehomme toimuva Carla del Ponte visiidi ajal Belgradi leitakse lahendus mõnedele probleemidele, näiteks täieliku juurdepääsu võimaldamine ministeeriumide arhiividokumentidele.

Täna oma lühikeses sõnavõtus ei kavatse ma rääkida Kosovost, kuna me arutame raportit Serbia kohta. Siiski sooviksin tõsta esile Serbia vastutustundlikku ja ennetavat lähenemisviisi ja koostööd selliste piirkondlike algatuste raames nagu stabiilsuse pakt ja CEFTA (Kesk-Euroopa vabakaubandusleping). Kõnealune koostöö on tõestus Serbia selgest huvist arendada ja säilitada head suhted oma piirkonna naabritega.

  Ryszard Czarnecki (UEN). – (PL) Austatud juhataja, Serbia on Euroopa riik, kes viimaste aastate jooksul on teinud märkimisväärseid edusamme integratsiooni teel Euroopa Liitu. Võiks muidugi nimetada mõningaid probleeme, mis tegelikult on Albaanias ja Bosnia-Hertsegoviinas suuremad kui Serbias, kuigi tundub, et me pigem pigistame nende kahe riigi puhul silma kinni.

Ma arvan, et me peaksime Serbiale andma ergutussüsteemi, et julgustada riiki suurematele jõupingutustele Euroopa standarditeni jõudmiseks. Siiski tuleks eesmärk – Euroopa Liit − selgelt nähtavaks teha. Kindlasti on tõetera härra Gahleri öeldus Venemaa ja Serbia vaheliste suhete kohta. Serbiale tuleks väga selgelt märku anda, et tema koht on Euroopa Liidus ja et meie jaoks on kergem Serbiaga koostööd teha, kui Serbia on pigem ELis sees kui sellest väljaspool. See näib mulle ilmselge.

  Marcello Vernola (PPE-DE). – (IT) Lugupeetud juhataja, daamid ja härrad, ma arvan, et Serbia ametivõimud peavad näitama üles suuremat pühendumust koostöös prokurör Carla Del Pontega, tagamaks sõjakurjategijate vahistamine. Me kõik oleme seisukohal, et see on kogu Balkani piirkonna ja kogu Euroopa Liidu turvalisuse eeltingimus ja ka õiguslik ning moraalne kohustus.

Samuti peame jälgima, et Serbia valitsus kinnitaks uuesti oma pühendumust töötada kõikide Serbias elavate rahvusrühmade rahuliku kooseksisteerimise nimel. Siseministeerium on juba alates 2004. aastast võtnud meetmeid, et takistada ja kontrollida rahvusrühmade vahelisi intsidente Vojvodinas, edendada tuleb rahvusvähemuste osalemist sotsiaalses elus ja nende esindatust institutsioonide tasandil.

Me kõik pooldame kohest Kosovo staatuse lahendamist detsembris. Sellest hoolimata jäävad paljud küsimused lahendamata, alates vajadusest vähendada albaanlaste organiseeritud kuritegevust, mis destabiliseerib kogu piirkonda, kaasa arvatud Makedoonia ja Albaaniaga piirnevatel aladel, ja mis ohustab Balkani piirkonna üleüldist turvalisust.

Kosovot ei tohi jätta omapead. Peame nõudma, et kogu Balkani piirkonna ohutus tagatakse Euroopa Liidu pideva kohalolekuga. Sellest seisukohast vaadates stabiliseeriks Serbia kiirendatud ühinemine ELiga piirkonda, siinkohal ei ole vähetähtis igas võimalikus ja mõeldavas valdkonnas seadusevastase kauplemise küsimus: ebaseaduslik kaubandus on kogu Balkani piirkonnas, alates keskkonnavaldkonnast, laialt levinud.

Me peame kutsuma Serbiat üles kiiresti tegutsema, et viia ellu nõuetekohane keskkonnapoliitika seoses energiaga ja ka vee- ning integreeritud jäätmekäitlustsükkel, takistamaks, et organiseeritud kuritegevus ka selle sektori endale haaraks.

  Csaba Sándor Tabajdi (PSE). – (HU) Härra juhataja, Jelko Kacini raport tähistab pöördepunkti Euroopa Parlamendi suhtumises. Kaua aega tunnustas Euroopa Parlament ühekülgselt Albaaniat ja karistas Serbiat igas Kosovo kohta tehtud avalduses. Raporti kujul on meil Serbiast lõpuks usutav ja objektiivne pilt. Oluline on see seetõttu, et me peame tagama, et Serbiale ei omistataks jätkuvalt peksupoisi või patuoina rolli. Siiski ei tähenda see, et serblased ei peaks ühel hetkel lahendama Miloševići aja kuritegusid, nii nagu ka Kosovo albaanlased ja kõik rahvad peavad silmitsi seisma oma mineviku kuritegudega.

On hea ja kohane, et me toome Serbia Euroopa Liidule lähemale, ja ma nõustun väitega, et viisarežiimi lihtsustamisest ei piisa, me peaksime looma Serbia kodanikele viisavaba süsteemi, samuti on sama oluline kiirendada Serbiale kandidaadi saatuse andmise protsessi. Kosovo puhul on kõrge risk: vastavalt Euroopa Nõukogu hinnangutele on oletatav Kosovost lahkuvate põgenike, serblastest põgenike arv 100 000 ja olukorraga peab suuresti tegelema Vojvodina.

Kacini raportis sisalduvate muudatusettepanekute kaudu saame rahvustevahelistest protsessidest Vojvodinas, seal ikka veel toimuvatest õudustest objektiivse pildi, samuti tuuakse esile vajadus määratleda rahvusnõukogude õiguslik staatus, vajadus tagada vähemuste proportsionaalne esindatus politseijõududes ja õigussüsteemis ning vajadus säilitada vähemusrahvuste raadioülekanded ja selle rahastus. Õnnitlen Kacinit: Serbia lähendamine Euroopa Liidule on oluline samm. Tänan teid tähelepanu eest.

ISTUNGI JUHATAJA: RODI KRATSA-TSAGAROPOULOU
Asepresident

  Kinga Gál (PPE-DE). – (HU) Lugupeetud juhataja, tänan teid võimaluse eest sõna võtta. Daamid ja härrad, ma kiidan kõnealuse raporti heaks ja arvan, et komisjoni kinnitatud versioon on eriti hea ja tasakaalustatud. Serbia ELi perspektiiv on Ungari jaoks eriti tähtis. Meil on sügav huvi, et meie naaber võetaks liitu vastu nii kiiresti kui võimalik. See on ainus leppimisvõimalus, mis vastandub rahvustevahelisele konfliktile, sõjale ja erineva emakeele või tavade tõttu toimuvale diskrimineerimisele või alandamisele.

Loomulikult ei ole me ükskõiksed Serbia Ungari rahvusvähemuse saatuse suhtes ja me oleme üritanud hoida Vojvodina küsimuse Euroopa tegevuskavas. Väga oluline on, ja mul on hea meel, et see on raportis ära toodud, pöörata tähelepanu vajadusele säilitada Vojvodina mitmerahvuselisus, nii nagu see on sajandite jooksul arenenud. Selle mitmerahvuselisuse alus on erinevate rahvusrühmade kooseksisteerimine, selline kooseksisteerimine, mis ei põhine vaikimisel ja alandamisel, vaid tõelisel võrdsusel seaduse ees ja võrdsetel võimalustel. Kahjuks ei ole see praegu igapäevane reaalsus.

Usun, et on eriti oluline säilitada piirkonna etniline tasakaal ja selle eripärasused, ning olen seisukohal, et Serbia põgenike ümberasustamine sellesse piirkonda ohustab juba niigi õrna tasakaalu hoidmist ning õhutab rahvustevahelist konflikti. Hiljutine minevik on näidanud sellise konflikti inetuid tulemusi. Seoses sellega sooviksin juhtida teie tähelepanu näiteks juhtumile, mis on tänaseni lahendamata: Ungari päritolu noorte saatus, kellele sai osaks ebaproportsionaalselt karm karistus etnilise diskrimineerimise juhtumi näitel Temerinis. Seega kokkuvõtvalt, Balkani piirkond vajab Euroopa Liitu, kuna ELi idee, põhimõtted ja institutsioonid ning asjaolu, et see kõik on püsiv – ma rõhutan eelkõige viimast aspekti – annab võimaluse elamisväärseks eluks. Suur tänu.

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. − (PT) Austatud juhataja, volinik, daamid ja härrad, ma olen arutelu suure huviga jälginud ning paljude liikmete ettepanekud ja mured meelde jätnud.

Arutelu järeldused tunduvad mulle selged: need osutavad asjaolule, et Serbias on võimalik saavutada rahu, stabiilsus ja edu, stabiilsus ka kogu Lääne-Balkani piirkonnas, aga seda ainult siis, kui anda Serbiale tõeline Euroopa perspektiiv. Seda tunnistavad kõik, kuna nõukogu on korduvalt kinnitanud, et Serbia tulevik on ELi liikmelisus.

Me kõik teame, et seda ei saa saavutada tingimusteta. Selleks peavad olema tingimused, mis on seotud Serbia sisepoliitilise protsessi, demokraatlike väärtuste ja õigusriigi põhimõtete järgimisega. Loomulikult on nende tingimuste hulgas ka Serbia koostöö Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga. Selles suhtes on Serbial veel palju ära teha. Me kõik teame, et selles suunas tuleb edasi tegutseda. Lubage mul siiski väljendada usaldust ja julgustust, et Serbia ametivõimud on võimelised protsessi lõppedes astuma vajalikke samme, et praegusest koostööst saaks täielik koostöö.

Euroopa Liit peab Serbiat aitama. Arvame, et Serbia ja tema rahva jätmine teatud suuna, perspektiivi või kavata oleks strateegiline viga. Selline strateegiline viga, mida me ei tohi teha ja peame seetõttu tegema kõik endast sõltuva, et seda vältida.

Muidugi pean ma tervitama edusamme, mis on saavutatud seoses Serbia kodanikele antud võimalusega vabalt Euroopa ruumis liikuda. Peame selles suunas edasi minema. Midagi on tehtud ning tehtut ja tehtavat tuleb kohaselt tervitada.

Samuti peame pakkuma Serbia noortele tulevikuperspektiivi, kuna nende kaudu ja nendega saab demokraatliku Serbia üles ehitada, sellise Serbia, kes jagab täielikult meie väärtusi ja põhimõtteid ning kes püüdleb ELi täisliikmelisuse poole.

  Olli Rehn, volinik. − (FI) Austatud juhataja, daamid ja härrad, soovin tänada kõiki objektiivse ja vastutustundliku arutelu eest ja raportööri väga faktirikka raporti eest. Arutelust selgub, et parlamendis ja ELis üldiselt on tugev konsensus, et Serbia tulevik on kuuluda Euroopa Liitu ja et Euroopa Liidu uks on Serbiale avatud, kui riik täidab seatud tingimused ning et Serbia valitsusel on vahendid viia Serbia Euroopasse. Enamik Serbia kodanikke toetab ja kiidab selle suuna heaks.

Serbia valitsus etendab praegu paljuski valvuri rolli: tema käes on võtmed. Loodan, et Serbia valitsus kasutab nüüd neid võtmeid ja viib täide Serbia rahva tahte – tahe pöörata Euroopa Liidu poole. Võite olla kindlad, et me võtame arvesse raportis väljendatud seisukohti ja et me viime need oma eduaruandesse sisse.

  Juhataja. – (EL) Arutelu on lõppenud.

Hääletamine toimub homme, teisipäeval, 25. oktoobril 2007.

13. ELi ja Aafrika vahelised suhted (arutelu)

  Juhataja. – (EL) Järgmine päevakorrapunkt on Maria Martensi arengukomisjoni nimel koostatud raport [2007/2002(ΙΝΙ)] (Α6-0375/2007) ELi ja Aafrika vaheliste suhete olukorra kohta.

  Maria Martens, raportöör. – (NL) Lugupeetud juhataja, volinik, daamid ja härrad, me arutame raportit Euroopa Liidu ja Aafrika vaheliste suhete olukorra kohta. Raportis joonistub Aafrika ja Euroopa ühine nägemus tulevase koostöö kohta, eesmärgiga edendada arengut Aafrikas ja võidelda vaesuse vastu. Strateegiaga peab taotlema enamat kui praeguse poliitikate toetamine. Selles väljendub nägemus, mis rajaneb jagatud väärtustel ja põhimõtetel, vastastikusel austusel, mis on suunatud inimeste heaolule.

Aafrikal ja Euroopal on pikk ühine ajalugu, aga nendevahelised suhted on põhjalikult muutunud: suhted ei ole enam ühesuunalised. Tegemist on võrdse partnerlusega, et koos tegeleda mõlemat mandrit puudutavate probleemidega, nagu näiteks turvalisus, kaubandus, ränne ja kliimamuutus.

2005. aastal koostas Euroopa Liit Euroopa Aafrika strateegia. Ka tol korral olin ma raportöör. Meie arvates oli tollasel strateegial kaks olulist puudujääki. Tegemist oli strateegiaga, mis oli liiga palju Aafrika jaoks, ilma Aafrikat kaasamata, ka parlament ja kodanikuühiskond ei olnud kõnealuse strateegia arendamisse piisavalt kaasatud. Mul on hea meel, et praegu räägime me ELi-Aafrika ühisstrateegiast ning et sel korral on parlament ja kodanikuühiskond enam kaasatud. Selline koostöö sobib tulevikuks väga hästi.

Lugupeetud juhataja, kõnealune strateegia peaks meile andma struktuuri ja suuna ühiseks tegevuseks. Võitlus vaesuse vastu ja ÜRO aastatuhande arengueesmärgid peavad endiselt olema keskpunktis. Ehkki viimased arengueesmärkide näitajad annavad põhjust mõningaseks optimismiks, peab 41,1% Saharast lõunas asuvas Aafrikas elavatest inimestest endiselt toime tulema ühe dollariga päevas. Seda olukorda ei saa parandata vaid arenguabiga. Vajalik on edendada ka majanduskasvu.

Praegu läbiräägitavad majanduspartnerluslepingud võiksid selleks olla hea vahend, tingimusel, et – ja ma rõhutan seda aspekti – jätkusuutlik areng on lepingute keskmes ja et need on rohkemad kui Euroopa kaubanduslepingud. Ma sooviksin voliniku käest kuulda selgitust võimaluse kohta lükata edasi 1. jaanuari 2008. aasta tähtaeg.

Austatud juhataja, muidugi lasub Aafrika valitsustel peamine vastutus oma riikide arengu eest. Aafrika riigid on muutunud nii poliitiliselt kui ka majanduslikult iseseisvamaks. Aafrika areneb täie hooga, suur roll on siin uute institutsioonide tekkimisel, näiteks NEPAD (Aafrika arengu uus partnerlus) ja Aafrika vastastikune järelevalvemehhanism. Ammu on möödas aeg, mil Euroopa oli Aafrika ainus finants- ja poliitilise toetuse partner. Teised riigid on hakanud Aafrikas ja Aafrikale vägagi otsustavalt mõju avaldama: Hiina näiteks. Me ei saa oma suhteid Aafrikaga enam võtta iseendastmõistetavalt.

Austatud juhataja, raport tõstab esile kolm prioriteetset tegevusvaldkonda: rahu ja turvalisus, head valitsemistavad, majanduskasv ja investeerimine inimestesse. Euroopa tegevusvaldkondadest pööratakse raportis tähelepanu vajadusele suurendada ühtsust ühelt poolt arengualaste tegevusmeetmete ja teiselt poolt teiste tegevusvaldkondade vahel, nagu näiteks kaubandus, põllumajandus ja ränne. Vaid siis, kui Euroopa on võimeline oma toetust ühtsemalt ja paremini koordineerima ning parandama oma finantsaruandlust, muutub ELi arengupoliitika tulemuslikumaks ja tõhusamaks.

Rahu ja turvalisus on Aafrikas tõsised probleemid. Raportis rõhutatakse integreeritud lähenemisviisi tähtsust konfliktsete olukordadega tegelemisel. Kõige prioriteetsem selles valdkonnas peaks olema meie vastutus inimesi kaitsta ning aidata kaasa konfliktide vältimisele ja lahendamisele, samuti ülesehitus. Loomulikult on head valitsemistavad, õigusriigi toimimine ja stabiilne demokraatia stabiilsuse ja arengu tingimused. Neis valdkondades on väga oluline suutlikkus. Toetame komisjoni eesmärke selles valdkonnas.

Austatud juhataja, pärast seitsmeaastast pausi toimub detsembris Lissabonis teine ELi ja Aafrika tippkohtumine. Seal otsustatakse ELi ja Aafrika ühisstrateegia ning tegevuskava edasine käik. Kaalul on palju ja tippkohtumise õnnestumine on meie huvides. Ehkki olukord Zimbabwes annab põhjust muretsemiseks, peaksime samuti meeles pidama, et tegemist on ELi-Aafrika tippkohtumisega ja mitte ELi-Zimbabwe tippkohtumisega, et tegemist on inimestele suunatud lähenemisviisiga ja mitte presidendikeskse partnerlusega.

On tervitatav, et Euroopa Parlamendil ja üleaafrikalisel parlamendil on tippkohtumisel võimalus anda ühisstrateegiale ühine parlamentaarne seisukoht. Eelmisel nädalal kohtusid üleaafrikalise parlamendi ja meie parlamendi delegatsioonid, et koostada ühisdeklaratsioon. Loodan, et valitsusjuhtidele tippkohtumisel on meie presidentidel võimalus seda deklaratsiooni tutvustada.

Lugupeetud juhataja, loomulikult oleks sel teemal veel väga palju öelda, aga ma näen, et minu aeg on läbi, nii et ma lõpetan, tänades oma kolleege ja komisjoni väga tulemusliku koostöö eest.

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. − (PT) Lugupeetud juhataja, volinik, daamid ja härrad, raportöör, Euroopa, Aafrika ja maailm on viimase aastakümne jooksul väga palju muutunud. Euroopa koosneb nüüd 27 liikmesriigist, kus aeg-ajalt on kõrvuti väga erinevad välispoliitika prioriteedid ja lähenemisviisid. Ehkki ei ole õiglane väita, et Aafrika manner on omapäi jäetud, arvestades Euroopa-poolset avaliku arenguabi mahtu, saame me siiski rääkida strateegilisest vaakumist Euroopa ja Aafrika vahelistes suhetes. Viimastel aastatel on selle vaakumi negatiivsed tagajärjed rohkem esile tulnud. Euroopa Liit ja liikmesriigid tunnistavad nüüd vajadust viia suhted Aafrikaga uuele tasandile, siinkohal on teine ELi ja Aafrika tippkohtumine õige hetk, et see soov selgelt kuuldavale tuua.

Vajadusel viia ELi ja Aafrika vahelised suhted uuele tasandile on mitu põhjust: laialt tunnustatud mõistmine, et kõik globaalsed väljakutsed, nagu näiteks rahu ja turvalisus või rahvusvaheline kaubandus, nõuavad rahvusvahelise kogukonna kooskõlastatud tegevust, mis seega õigustab uute koostöövormide esilekerkimist; nii Euroopat kui ka Aafrikat puudutavatele probleemidele lahenduse otsimine, eelkõige kliimamuutuse mõjud, energiaressursside haldamine või rändevood; Aafrika soov ühiseid probleeme koos lahendada ja vajadus kohanduda konkreetsete geopoliitiliste muutustega rahvusvahelises kontekstis.

Uued suhted ELi ja Aafrika vahel on kirjas dokumentides, mis loodetavasti võetakse vastu detsembri tippkohtumisel: ELi-Aafrika ühisstrateegia, esimene tegevuskava ja loodame, et Lissaboni deklaratsioon. Need dokumendid peegeldavad Euroopa ja Aafrika vaheliste suhete erilist iseloomu. Neis nähakse ette lähenemisviis, mis ühelt poolt soodustab mitmepoolseid kanaleid ja teiselt poolt on suunatud tegelema meie suhte erinevate aspektidega integreeritumal viisil. Kõnealune lähenemisviis on erinev võrreldes eelkõige teiste rahvusvaheliste tegutsejate lähenemisviisiga ja seda saab EL esile tõsta. Aafrika tunnustamine strateegilise partnerina maailmas väljendub ka meetodis, millega valmistatakse ette nii tippkohtumine kui ka vastuvõetavad dokumendid. Kui ELi-Aafrika 2005. aastal vastu võetud strateegia on ELi dokument, mis paneb kohustused vaid liidule, siis uus strateegia – esmakordselt ühisstrateegia – ja tegevuskava, on ühise töö tulemus meie Aafrika partneritega.

Algusest peale tegeles ühine ekspertide rühm tippkohtumise dokumentide koostamisega ja me loodame, et need kiidetakse heaks ELi-Aafrika ministrite kolmepoolsel kohtumisel 31. oktoobril. Protsessi olid kaasatud ka Aafrika ja Euroopa valitsusvälised esindajad ja kodanikuühiskonnad. Ühisstrateegia ja esimene tegevuskava on seega ühise töö tulemused. Seetõttu peegeldab ja vastab sõnastus Martensi raportis sisalduvatele paljudele probleemidele ja ettepanekutele. See raport on tõesti väga täielik ja kõikehõlmav.

Euroopa Liidu ja Aafrika partnerlused, mis sisalduvad nii ühisstrateegias kui ka tegevuskava projektis, peavad hõlmama ühist huvi pakkuvaid teemasid. Nende peamiseks kriteeriumiks peab olema lisandväärtuse andmine praegu toimivale koostööle ja poliitilisele dialoogile ning meie arvates positiivse mõju tagamine Euroopa ja Aafrika kodanike igapäevaelule. Partnerluste eesmärk, mida me soovime rajada, on samuti tagada, et mõlema osapoole võetud kohustused on tasakaalus, mis muudavad ELi ja AKV (Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna) riikide vahelist ühepoolset ja abile rajatud loogikat.

Kogemus on samuti näidanud, et võetud poliitilised kohustused nõuavad elluviimist ja järelevalvemehhanisme, et neist saaks midagi rohkemat kui vaid head kavatsused. Tippkohtumiste vahel, paralleelselt korrapäraste kohtumistega kahe komisjoni ja ministeeriumide kolmiku vahel, on nüüd vajaduse korral võimalus täiendavateks eri valdkondade ministrite kohtumiseks. Siiski saab ELi ja Aafrika suhetes toimuda tõeline muutus vaid siis, kui protsessiga liituvad paljud teised osalised.

Sellega seoses soovime iga partnerluse elluviimiseks moodustada mitteametlikud ühised ekspertide rühmad. Need on osalemiseks avatud paljudele sidusrühmadele: Euroopa ja Aafrika parlamendid, kohalikud asutused, Euroopa ja Aafrika kodanikuühiskond, Aafrika allpiirkondlikud organisatsioonid, teadusasutused, spetsialiseerunud rahvusvahelised organisatsioonid ja institutsioonid ning erasektor. Samal ajal laiendatakse koostööd ja dialoogi üleaafrikalise parlamendi ja Euroopa Parlamendi vahel ja need kaks on ka ühisstrateegia ja tegevuskava rakendamise vahendajad.

Kuigi sellised sügavad muutused ei saa toimuda kohe, oleme kahe mandri vahelistes suhetes muutuste ristteel. Meie ees olev väljakutse on sellest võimalusest täielikult kinni haarata, hakates kõnealust uut strateegilist nägemust ELi ja Aafrika vahelises dialoogis ellu viima. Selle eesmärgiga, usaldavalt ja teadmisega, et seda tuleb teha, kavatseme me detsembris korraldada järgmise ELi-Aafrika tippkohtumise Lissabonis.

  Louis Michel, volinik. – (FR) Lugupeetud juhataja, daamid ja härrad, kõigepealt soovin Maria Martensit õnnitleda ja tänada suurepärase raporti eest, milles käsitletakse mitmeid küsimusi ja milles pakutakse välja mitmeid kasulikke võimalusi ja mis kindlasti on komisjonile parlamendi panusena inspiratsiooniallikaks tõeliselt olulisel teemal, teema, mis ELi ja Aafrika vahelistes suhetes vajab uut lähenemisviisi.

Nagu te teate, on aasta 2007 Euroopa ja Aafrika vaheliste suhete tuleviku jaoks eriline aasta. Viis aastat pärast Lissaboni 2003. aasta tippkohtumise raportit ja ligi seitse aastat pärast esimest Kairos 2000. aastal toimunud Aafrika-Euroopa tippkohtumist arvan, et meil on kiiresti vaja uuesti määratleda meievahelised suhted uutel alustel. Aafrika on viimaste aastate jooksul väga palju muutunud ja sealsed institutsioonid sarnanevad nüüd paljuski meie omadega. Uut institutsiooni, Aafrika Liitu, on vaja nüüd tugevdada ja konsolideerida. Aafrika Liit on rakendanud ambitsioonikaid mandri tegevusmeetmeid sellistes võtmevaldkondades nagu sotsiaal-majanduslik areng, rahu ja turvalisus ning samuti head valitsemistavad, kõik see väärib meie toetust ja tunnustust.

Vaieldamatult on Aafrika saavutanud rahvusvahelise mõõtme. Siinkohal pean ma silmas suhete mitmekesist iseloomu, nagu seda mainis Maria Martens, ja ma viitan uuele rollile, mida näiteks etendab Hiina, ja Hiina mõjule seoses investeerimisprojektidega Aafrikas. Muidugi pean ma silmas globaalseid väljakutseid, millega Aafrika, sarnaselt kõikide teistega maailmas, peab silmitsi seisma, nimelt kliimamuutus, energiavarud, mitmepoolsete institutsioonide reform, pandeemiate oht, väljaränne jne. On ilmselge, et Aafrikal tuleb end kuuldavaks teha, oma mõju suurendada ja eelkõige oma õigusi rõhutada. Sest lõppude lõpuks puudutavad äsja nimetatud globaalsed väljakutsed ka meid. Kõik need väljakutsed ja küsimused on meile mõlemale ühised, pealegi toovad need selgelt esile Euroopa ja Aafrika vahelise omavahelise sõltuvuse. Sest meil on ühine saatus.

Poliitilisema iseloomuga ühisstrateegia võib Aafrikale ja ka Euroopale kasuks tulla ja sellest tuleb ülejäänud maailmale teada anda. Seetõttu peavad need kaks mandrit kiiresti paika panema uue (koostöö)raamistiku ja leidma uued vahendid, et viia ELi ja Aafrika vaheline dialoog palju kõrgemale tasandile. ELi-Aafrika ühisstrateegia, mida me oleme viimaste kuude jooksul oma Aafrika partneritega arendanud, peaks olema kõnealuseks raamistikuks. Siiski ei tähenda see seda, et pöörame selja traditsioonilisele solidaarsusel põhinevale suhtele. Peame tegema kvalitatiivse hüppe, mis viiks EL ja Aafrika vahelised suhted uude ajastusse, mis ühendaks kaks võrdsete õiguste ja kohustustega partnerit.

Need on küsimused, mis on raportis põhjalikult dokumenteeritud, ja mul jääb üle vaid toetada olulisi uusi ideid, mida parlament on välja käinud kõnealuse strateegia rakendamise ja sellest tulenevate tegevuskavade järelevalveks ja toetuseks. Sellega seoses on minu arvates Euroopa Parlamendi ja üleaafrikalise parlamendi ühise delegatsiooni loomine oluline aspekt institutsioonilise arhitektuuri paikapanemisel. Lisaks tuleb korraldada korrapäraseid kohtumisi nende kahe institutsiooni presidentide vahel, peale selle ka avalikud ühisarutelud ja poliitiliste raportite ühine ettevalmistamine, mis käsitleksid tehtud edusamme. See kõik on vajalik protsessi liikvel hoidmiseks ja selle õnnestumiseks vajaliku poliitilise jõu andmiseks.

Teame, et kõnealuseks lähenemisviisiks on vaja, et Aafrika Liit rajaks tugevad ja stabiilsed institutsioonid, mis suudaksid tegutseda ja suhelda meie institutsioonidega. Seda silmas pidades toetame endiselt Aafrika Liitu, kuna see muudab ja tugevdab oma institutsioone. Mul on hea meel teatada, et selle toetuse esimene märk on üleaafrikalise parlamendi esitatud esimese tegevuskava finantseerimine 275 000 euro ulatuses institutsioonilisest toetusprogrammist, mida praegu finantseeritakse 9. Euroopa Arengufondist. See oli üks president Borrelli väljendatud konkreetsetest küsimustest.

Loodan, et algne finantseerimine võimaldab üleaafrikalisel parlamendil täielikult osaleda algatuses, mille te olete algatanud, et korraldada parlamentide ühiskohtumine enne Lissaboni tippkohtumist detsembris, kuna teie töö tulemust saab seejärel tippkohtumisel riigipeadele tutvustada.

Lõpetuseks, nagu ma olen juba mitmeid kordi öelnud, meie kahe mandri tsiviilelanike ja neid esindavate valitud assambleede kaasatus ja pühendumus on oluline aspekt tõhusa dialoogi ja koostöö õnnestumises Euroopa ja Aafrika vahel. Mõnikord me ehk kipume unustama, aga me räägime siinkohal 1,5 miljardi inimese ühisest saatusest ja nemad on käimalükatava partnerluse kõige olulisemad osalised.

Proua Martens, ma nõustun täielikult sellega, et koordineerimine on vajalik; sel põhjusel sai välja pakutud käitumisjuhis, mis peaks kaasa aitama paremale tööjaotusele erinevate rahastajate vahel ja mis tähendab suuremat harmooniat. Arvan, et oleme selles suhtes järjekindlad olnud, ja nagu te teate, oleme 10. Euroopa Arengufondis ette näinud konkreetse rahastamise valitsemistavade jaoks. See on üks aspektidest ja üks väga olulistest aspektidest, sest kavatseme oma Aafrika kolleegidega käima panna poliitilise dialoogi. Majanduspartnerluslepingute suhtes tuleb mul kahtlemata pärast sõnavõtte vastata sellealastele küsimustele. Seega ma vastan neile küsimustele hiljem, et praegu mitte liiga palju rääkida ja sellega liiga palju aega kulutada.

Minu viimane märkus puudutab midagi, mida ka nõukogu eesistuja esile tõstis: ELi ja Aafrika tippkohtumine on tähtis. On aeg see kohtumine korraldada, sest hoog on sees ja eesmärke on vaja muuta. Teatud mõttes on see muutus meie kahe mandri suhete iseloomus. Minevikku peavad jääma traditsioonilised – võiks isegi öelda tavalised – suhted, arhailine saaja ja andja või andja ja saaja suhe, ja liikuda tuleb tihedama poliitilise suhte poole, mis hõlmab kahte võrdsete õiguste ja kohustustega partnerit. Minu arvates on see palju olulisem. Praeguseks kõik, arvan, et mul on võimalus tulla mõnede aspektide juurde tagasi pärast teie küsimusi.

  Michel Rocard, väliskomisjoni arvamuse koostaja. – (FR) Lugupeetud juhataja, nõukogu eesistuja, volinik, daamid ja härrad, välisasjade komisjon, keda ma arvamuse koostajana esindan, pooldab kõiki neid jõupingutusi. Komisjon on Aafrika pärast mures ja pooldab kõike öeldut. Ainuke küsimus on, kas me oleme ülesande jaoks küllalt julged.

Mida me raportisse ei saa sisse kirjutada, ehkki vihjeid selle kohta leidub ja ma saan selle ka välja öelda, on see, et enne kui me oma eesmärkideni tõesti jõuame, tuleb Aafrika puhul paljustki poliitilisest korrektsusest ja lämmatavast silmakirjalikkusest lahti saada. Soovides Aafrika arengut edendada Aafrika toodete lubamise kaudu meie turgudele, tuleb meeles pidada, et ligikaudu neljakümnel Aafrika riigil ei ole midagi eksportida. See loosung on lihtsalt ebaaus. Ükski Aafrika riik ei ole isemajandav toiduainete poolest. Nad peavad toiduaineid importima, samal ajal kui sealne eksport ja eksport Brasiiliast hävitab kohaliku isemajandava põllumajanduse. Me peame aitama Aafrikal end kaitsta. See on sõnum, mida me oleme raportis korduvalt rõhutanud.

Muidugi hävitab korruptsioon Aafrikat. Aga see probleem on endeemiline väga vaestes riikides. Seepärast peame alustama suurte tegijatega ja neile keskenduma. See tähendab keskendumist tavapärastele kahtlusalustele, isegi kui need on ministrid ja altkäemaksu võtvad meie inimesed. Väikesemõõduline korruptsioon kaob ainult majanduse arenedes. Ärme süüdistame neid täpselt neis samades asjades, mida me ise tegime mõned sajandid tagasi, kuna ka meie ekspansioon ja areng rajanes korruptsioonil.

Lõpetuseks, diktaatorlust ei saa muuta demokraatiaks isegi mitte kaubanduse ja välisabiga. Siiski võib sellest saada valgustatud despotism. Lõpetades piinamised ja pantvangi võtmised, võimaldades väljendusvabaduse ja luues kohtute sõltumatuse ja nende kontrolli politsei tegevuse üle, pluralistlikud valimised, mis aga korraldatakse, et lääneriikidele meele järele olla, samal ajal kui inimesi võetakse pantvangi, ajakirjanikke ja valimiskandidaate mõrvatakse. Meiepoolsed tingimused peaksid neid aspekte arvestama. Teema kohta on veel palju öelda.

  Filip Kaczmarek, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (PL) Austatud juhataja, volinik, Maria Martens on koostanud suurepärase raporti, mille arengukomisjon üksmeelselt heaks kiitis. Esimest korda hakkavad Aafrika ja Euroopa tasapisi partnerluse kaudu tegema koostööd ja looma ühist lähenemisviisi demokraatia arendamiseks, arengu toetuseks ning rahu ja turvalisuse tugevdamiseks kogu Aafrika mandril. Ma jagan nõukogu ja komisjoni esindajate väljendatud lootust, et raport osutub heaks inspiratsiooniallikaks Lissabonis toimuva ELi-Aafrika tippkohtumise ettevalmistamisel. Paljud raportis sisalduvad sätted ja eriti nende rakendamine on olulise tähtsusega Euroopa ja Aafrika vaheliste suhete arengus. On raske suhteid edasi arendada, ilma et muudetaks mitmete ELi poliitikate kokkusobivust, nagu näiteks kaubandus-, arengu-, keskkonnakaitse-, põllumajandus- ja rändepoliitika.

Samuti on oluline täita minevikus tehtud otsuseid ja kohustusi. 2005. aastal otsustas Euroopa Liidu Nõukogu, et Aafrika riikidele eraldatakse arenguabiks vähemalt 50% rohkem ressursse. Minu kodumaal Poolas on viimaste aastate jooksul arenguabi maht märkimisväärselt kasvanud. Probleem on selles, et eelmisel aastal eraldati vaevalt 1,4% kogu Poola kahepoolsest abist Saharast lõunas asuvale Aafrikale. Teatud liikmesriigid on venitanud muudetud Cotonou lepingu ratifitseerimisega ja liidusisene 10. Euroopa Arengufondi puudutav leping annab samuti põhjust muretsemiseks. Praegu on vaid pooled liikmesriigid partnerluslepingu AKV riikidega (Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkond) ratifitseerinud, mis peaks jõustuma 1. jaanuaril 2008.

Kui kõik riigid lepingut ei ratifitseeri, on väga raske Aafrikaga seotud programme edasi arendada ja Aafrika toetamise kavad jäävad vaid paberile. Seetõttu palun parlamendi liikmetel avaldada survet rahvusparlamentidele ja valitsustele, et tagada muudetud Cotonou lepingu ratifitseerimine.

  Alain Hutchinson, fraktsiooni PSE nimel. – (FR) Austatud juhataja, volinik, Euroopa Parlamendi fraktsioon PSE on alati tugevalt toetanud põhimõtet, et inimestel, keda arenguabi otseselt puudutab, peaks olema kontroll arengustrateegiate üle, kuna nii tõesti arvestatakse nende prioriteetidega.

Raportis rõhutasime seega asjaolu, et rahvusparlamendid ja kodanikuühiskond tuleb kaasata uude ELi-Aafrika strateegiasse. Uue strateegia ettevalmistamises, mille eesmärk on algatada strateegiline partnerlus uues vormis, ei ole rahvusparlamendid ja kodanikuühiskond peaaegu üldse kaasatud olnud. Meil tuleb kindlasti seda muuta. Sellega seoses tervitame Portugali eesistumise algatust kutsuda Euroopa ja üleaafrikalise parlamendi delegatsioone osalema detsembri tippkohumisel Lissabonis. Loodame, et tegemist ei ole vaid sümboolse käiguga.

Samuti rõhutasime – ja seda mainis just Maria Martens – et erinevad Euroopa poliitikad peavad omavahel kokku sobima. See tähendab, et meetmed, mis võetakse Euroopa poliitikate raames kaubanduse, põllumajanduse, kalanduse ja sisserände kohta, peavad konkreetselt arvestama võimalike mõjudega arengule lõuna pool asuvates riikides ja eriti Aafrikas.

Raportis tuletasime samuti meelde, et Euroopa Liit lubas teha kõik endast sõltuva, et saavutada ÜRO aastatuhande arengueesmärgid ja võtta kõik vajalikud meetmed, et kaotada vaesus. Seda kõike arvestades rõhutame, et uus ELi-Aafrika strateegia peaks selgelt sõnastama oma kohustused ja määratlema konkreetsed meetmed, et tagada nende täitmine seoses Aafrikaga.

Meie seisukoht majanduspartnerluslepingute kohta on üsna selge: me ei ole ei ideoloogilistel ega muudel põhjustel lepingute sõlmimise vastu, mis määratlevad partnerluse tingimused, mis on kasulikud nii eurooplastele kui ka AKV (Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani) riikide inimestele. Aga me oleme resoluutselt vastu lepingule, mis allakirjutatuna asetab eelkõige Aafrika inimesed praegusest ebasoodsamasse olukorda. See on meie esitatud muudatusettepaneku eesmärk.

Lõpetuseks soovin osutada asjaolule, et praegusel hetkel ei ole meile ikka veel teada sõnastus, mis esitatakse järgmisel Lissaboni tippkohtumisel. Te teavitasite meid, et kõnealune dokument on juba koostatud. Seetõttu jälgime väga hoolikalt, kuidas meie tehtud soovitusi raportis arvestatakse kõnealuse dokumendi koostamisel, ja niipea, kui teksti meile tutvustatakse, võtame loomulikult endale õiguse vastavalt reageerida.

  Johan Van Hecke, fraktsiooni ALDE nimel. – (NL) Austatud juhataja, daamid ja härrad, Maria Martensi raportis on mitmeid huvitavaid soovitusi, ehkki pean tunnistama, et minu fraktsioonil tekkis teatud vastuseis raporti üsna negatiivse alatooni ja selge, ühtse tulevikunägemuse puudumise tõttu.

Seitse aastat pärast esimest tippkohtumist Kairos püütakse Portugali eesistumise ettevõtmisel koos komisjoniga koostada uus ELi-Aafrika strateegia, eesmärgiga vabaneda endisest andjate ja saajate mudelist. Asjaolu, et tippkohtumine toimub, on väga oluline, ja seda mitte ainult negatiivsetel põhjustel: mitte ainult põhjusel, et ollakse mures Hiina kasvava mõju pärast.

Vastupidi, üha rohkem mõistavad mõlemad pooled, et Euroopa ja Aafrika ei ole enam teineteise ainsad eelispartnerid, ja see loob ainulaadse võimaluse arendamaks täiesti uusi, palju paremini tasakaalus suhteid. Esimesel pilgul ei paista vesi Euroopa ja Aafrika vahel sugugi mitte nii sügav olevat. Aafrika jaoks on oluline, et iga uue partnerlusega vabanetaks traditsioonilisest sõltuvusabist ning heategevuse ja abi tingimuste kultuurist. Üleskutseid, milles kutsutakse rohkem tööstust arendama, enam arendama erasektorit ja enam investeerima teadmistepõhisesse majandusse, kuuleb üha sagedamini.

Õnneks kasvab Aafrika riikides ka inimeste teadlikkus sellest, et esmajärjekorras peavad inimesed ise vastutama oma probleemide lahendamise eest. Euroopa peaks nüüd selgitama, kuidas ta kavatseb toetada neid paljutõotavaid arenguid ilma isaliku riigivalitsemise ja vahelesegamiseta. Kõik tulevased partnerlused ELi ja Aafrika vahel peavad kindlasti põhinema vastastikuse aruandmiskohustuse põhimõttel. Selles suhtes peaks põllumajandustoetuste tingimusteta kaotamine rohkem kui miski muu tugevdama ELi usutavust tema Aafrika sõprade hulgas.

  Brian Crowley, fraktsiooni UEN nimel. – Lugupeetud juhataja, tänan presidenti ja volinikku sõnavõttude eest, aga eelkõige meie raportööri Maria Martensit töö eest kõnealusel teemal. Tõsi on, et tegeleme uue partnerlusega, uue Euroopa Liidu ja Aafrika vahelise kokkuleppega. Tervitan nõukogu detsembris korraldatava ELi-Aafrika tippkohtumise eest ja avaldan lootust, et tippkohtumine ei sõltu sellest, kas üks isik seal osaleb või mitte.

Euroopa ja Aafrika suhetes on liiga palju kaalul, et määravaks osutuks, kas Robert Mugabe tippkohtumisel osaleb või mitte. Me kõik teame ja kritiseerime Robert Mugabe tegevust Zimbabwes. Me kõik kaitseme demokraatlike institutsioonide ja liikumiste õigusi Zimbabwes ja kutsume üles neid õigusi kaitsma, aga see ei tohiks takistada edasiliikumist ja tööd, mis peab jätkuma Euroopa Liidu ja kogu Aafrika vahel.

Küsimused, mis hõlmavad valitsemistavasid, arenguabi ja eelkõige vabakaubandust, on väga olulised Aafrika edasise arengu jaoks. Kui rääkida arenguabist, siis Euroopa Liit on maailmas kõige suurem abiandja. Minu enda kodumaa Iirimaa on elaniku kohta järjestuselt kuues abiandja maailmas. Aga asi ei peaks olema andmises, et midagi vastu saada. Asi peaks olema anda inimestele võimalus vabaks saada, raskustest üle saada, rajada haridus- ja tervishoiusüsteemid ning infrastruktuur, eesmärgiga tagada, et nad tulevikus enam ei loodaks abile või oleks sellest sõltuvad.

Küsimused tekivad Hiina suhtes, kuna Hiina ei omista samasugust tähtsust valitsemistavadele, korruptsiooni kaotamisele, avatusele ja läbipaistvusele kui Euroopa. Peaksime võtma arvesse mõju, mis Hiinal on arengumaades. Austatud juhataja, tänan teid, et lubasite mul lõpuni rääkida.

  Marie-Hélène Aubert, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (FR) Austatud juhataja, hoolimata väljaöeldud kavatsustest ei saa me tegelikult väita, et viimastel kuudel toimunud aruteludes Euroopa Liidu ja Aafrika partnerluse teemal oleks midagi uut väljendatud. Muidugi peavad rahu ja õigusriik olema absoluutsed prioriteedid; EL etendab selles suhtes üha suuremat rolli ja see on väga tervitatav. Samuti peame tagama, et näiteks valimiste korraldamiseks antavat toetust kontrollitakse, nii et asjaosalised tunnetaksid reaalset kasu, mis demokraatia nende igapäevaellu toob.

Teiste meetmete kohta ütleksin, et üldiselt on Euroopa Liidu ettepanekud küllalt tüüpilised, jäädes heade valitsemistavade ja vabakaubanduse edendamise vahele, rõhuga majanduse arengule ja tervishoiule. Aga kui tuleb tegeleda põletavate küsimustega, siis ELi-Aafrika strateegiad ei suuda meie arvates tegeleda kahe võtmeküsimusega. Esiteks toiduohutus, mida tuleb vaadelda põhitoiduainete tõusvate hindade kontekstis, eelkõige teravilja ja biokütuste äkiline hinnatõus, koos vajadusega kaitsta ja arendada põllumajandust, ehkki järgmine Euroopa Arengufond – nagu enamik valitsusi Aafrikas – eraldas selle eesmärgi täitmiseks vaid väikese protsendi eelarvest. Ka Maailmapank rõhutas hiljuti, et selles valdkonnas on vaja asjad läbi vaadata, ja see juba on midagi. Küsimus toiduainetega varustatusest on muutunud väga oluliseks, nii nagu ka väikeste põllumajandustootjate tulevik, kellega arenguabi poliitikad sageli ei arvesta.

Teine võtmeaspekt on see, et Aafrika, nagu te teate, on tohutu looduslike ressursside reservuaar, millest Aafrika inimesed kahjuks ise kasu ei saa, ehkki nende ressursside hinnad on väga palju tõusnud. Kõik suured majandusjõud ja sellised tõusvad riigid nagu Hiina tormavad, et saada üha haruldasemaks muutuvatest ressurssidest osa. Sellel tänapäeva kullapalavikul, tungil toormaterjali järele, on praegu väga brutaalsed sotsiaalsed ja keskkonnaalased tagajärjed ning see toidab sõdasid ja korruptsiooni.

Kõige selle kontekstis kõneleb Euroopa Liit teoreetilisel, isegi ingellikul toonil, olles ka ise samal ajal Aafrika loodusressursside kasutaja. Kuidas me siis korraldame ja jagame neile reservidele juurdepääsu selliselt, et asjaosalised tõesti saavad neist kasu, ilma et keskkond kahjustuks? See on peamine küsimus ja sellega tuleb ELi-Aafrika strateegia raames tõsisemalt tegeleda, sellega tuleb igal juhul tegeleda, kuna areng toimub kõnealuses sektoris kiiresti.

  Luisa Morgantini, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (IT) Lugupeetud juhataja, daamid ja härrad, olen Maria Martensile eelkõige koostöö eest komisjonis tänulik, tema tähelepanelikkuse ja ka tekkinud eriarvamuste eest, meievaheliste lahkarvamuste eest, aga arvan, et tulemus, välja arvatud mõned punktid, on märkimisväärne.

ELi ja Aafrika vahelised suhted on läbinud pika tee alates Kairo 2000. aasta deklaratsioonist. Mandril, mis on mitmekesine ja sõdades lagunenud, on palju muutusi toimunud. Edusamme on tehtud Aafrika Liidu moodustamisega, mis on ühtsus mitmekesisuses poliitika.

Üleaafrikaline parlament võttis vastu moto „Üks Aafrika, üks hääl”. Sotsiaalsed liikumised Aafrikas on kuuldavad ja kutsuvad üles sellele, millele härra Öger just viitas. Nad on kuuldavad ja moodustavad võrgustikke ja nad hoidsid Nairobi sotsiaalfoorumil kõrget profiili. Tõelist edu on saavutatud mitte Euroopa Aafrika poliitika sõnastamises, vaid Aafrika ja Euroopa ühise partnerluspoliitika sõnastamises.

Kohtumised üleaafrikalise parlamendi ja Euroopa Parlamendi vahel ning nende kahe parlamendi osalemine Lissaboni tippkohtumisel konkretiseerivad selle, mis dokumendis meie arvates puudub, nimelt Euroopa Parlamendi roll. Me mitte ainult ei nõua endale rolli, vaid soovime seda ka praktikas täpsustada, ja ma arvan, et Louis Micheli abi on olnud väga oluline, seda muidugi lisaks Portugalile eesistujariigina. Sellest hoolimata meie arvamused lahknevad.

Strateegia erinevad aspektid on olulised, aga me peame neid aspekte rakendama koos ühtsete poliitikatega, viitan siinkohal relvade müügile ja kaubandusele. Seetõttu peame selles suunas edasi liikuma, teades, et teel on takistused.

  Kathy Sinnott, fraktsiooni IND/DEM nimel. – Austatud juhataja, haridus on sillaks viletsuse ja lootuse vahel. Haridus on kaasaegses ühiskonnas vahend igapäevaelus toimetulekuks. See on tõke vaesuse vastu ja ehituskivi arenguks. Nii kirjeldas Kofi Annan strateegiat aastatuhande eesmärkides, mis sarnanevad eesmärkidele ELi Aafrika arengustrateegias. Selles asetatakse haridus kõrvuti kaubandusega kui võti mandri arenguks.

Hoolimata sellest on EL valmis ühinema teiste rikaste riikidega, nagu Ameerika Ühendriigid, Austraalia, Kanada ja Uus-Meremaa, kes süstemaatiliselt toovad kvalifitseeritud ja haritud inimesi sisse Aafrikast ja Aasiast.

Volinik Frattini teatas eelmisel kuul, et selleks, et tagada Euroopa majandusele vajalikud sisserändajad, peaks EL järgmise 20 aasta jooksul sisse tooma 20 miljonit kvalifitseeritud töötajat Aafrikast ja Aasiast, kasutades sinise kaardi süsteemi, mis sarnaneb Ameerika rohelisele kaardile. Kuigi kvalifitseeritud töötajate olemasolu täidab Euroopa vananevast töötajaskonnast tekkivad tühjad kohad ja ehkki see on Euroopale kasulik, on ajude äravool Aafrika vaeste ja vähearenenud riikide jaoks hävituslik.

Euroopa on samuti seotud Aafrika vaeste paljaks varastamisega. Lapsed on riikide tulevik, ometi on ELi arengufondid tavaliselt seotud rahvastiku kontrolli programmidega, mille eesmärk on tulevased aafriklased hävitada.

ELi roheline raamat demograafia kohta märgib selgelt, et ilma rahvastiku kasvuta ei ole majanduskasvu. Aafrika on praegu ainuke manner maailmas, kus demograafilised näitajad on positiivsed. Kui me peame kinni aastatuhande arengueesmärkidest ja oma lubadused täidame, siis saab Aafrikast sel sajandil maailma liider.

  Koenraad Dillen, fraktsiooni ITS nimel. – (NL) Lugupeetud juhataja, ei saa eitada, et kõnealune raport kirjeldab üksikasjalikult paljusid Aafrika mandri probleeme ja erinevaid väljakutseid ELi ja Aafrika vaheliseks partnerluseks. Kuigi ma usaldan täielikult raportööri arengupoliitika alaseid teadmisi, arvan siiski, et kõnealune raport ei pane küllaldast rõhku Aafrika probleemide peamistele põhjustele ja ei anna vastuseid mõnedele väga olulistele väljakutsetele.

See väide ei ole võib-olla poliitiliselt korrektne, aga nii see on. Erinevalt sellest, mida raportis väidetakse, ei jaga Aafrika ja Euroopa Liit praegu samasugust mõtlemisviisi demokraatia suurendamise, heade valitsemistavade ja inimõiguste kohta. Peamised vaesuse, nälja, turvalisuse puudumise ja sotsiaal-majanduslike probleemide põhjused, mis laastavad mandrit – ja mis raportis õigesti välja tuuakse –, on halvas ja korrumpeerunud valitsemiskorras, mis ei tee midagi heade valitsemistavade, demokraatia ja inimõiguste edendamiseks.

Mitte keegi näiteks ei eita enam, et Robert Mugabe on kurjategija, kes on oma riigi põlvili surunud ja oma rahvast terroriseerib. Aga mida ütlevad Lõuna-Aafrika arengumaad? Et toimusid korrektsed valimised ja et lääneriigid peaksid tegelema oma asjadega. Ma tõeliselt kahtlen nendesamade liidrite antud lubadustes heade valitsemistavade kohta.

Kõnealune raport käsitleb asjakohaselt rahu ja turvalisuse teemasid. Vastavalt Oxfami andmetele on kulud relvadele Aafrikas, kus mittedemokraatlike režiimide hulk on lugematu, kaugelt suuremad, kui neisse riikidesse suunduvad suured arenguabi summad. Kõigi nende probleemide põhjus on seega üks ja sama.

Lõpetuseks tahan öelda, et ma ei nõustu raporti osaga, milles käsitletakse sisserännet, sest see, kes arvab, et ringrändega on võimalik peatada ajude väljavool Aafrikast ja sisserände surve Euroopale, minu arvates petab end.

  Michael Gahler (PPE-DE). – (DE) Lugupeetud juhataja, soovin raportööri tänada põhjaliku ja igakülgse raporti eest. Parlamendis on üldpõhimõtete suhtes lai konsensus. ELi-Aafrika tippkohtumine Lissabonis detsembris toimub õigel ajal. Mul on hea meel, et me lepime kokku ühisstrateegia suhtes.

Euroopa Parlamendi seisukoht härra Mugabe suhtes on teada juba aastaid. Siiski ei saa see härra osutuda komistuskiviks uuele peatükile Euroopa ja Aafrika vahelistes suhetes. Arvan, et paljudel Euroopa riigipeadel on sellele isikule edastada selge ja ühemõtteline sõnum. Seetõttu peab ta osalema ja seda sõnumit kuulama.

Delegatsiooni juhina suhetes üleaafrikalise parlamendiga soovin ma väljendada mõningaid soove tulevaseks koostööks, mille suhtes me eelmisel nädalal Midrandis kokku leppisime. Aafrika parlamendid on tavaliselt olnud kõrvalejäetud. Paberil on neile antud oluline põhiseaduslik roll, aga nende valitsused ja tõsi, ka rahastajad ei võta neid eriti tõsiselt. Aga kohaste ressurssidega ja pärast parlamendi liikmete ja juhtkonna, komisjonide ja fraktsioonide personali edukat ning igakülgset suutlikkuse tõstmist on parlamendid võimelised etendama oma tõelist rolli, mis seisneb täidesaatva võimu poliitilises kontrollis. Sellise stsenaariumi tõmme seisneb ka selles, et nii on meil demokraatlikku õiguspärasust omavad kontrolliorganid kohalikul tasandil ja probleemide tekkides arvestatakse nende kriitikat tõenäoliselt rohkem kui välismaiste rahastajate kriitikat.

Seetõttu palun ma komisjonil viia sisse parlamentaarse suutlikkuse tõstmine riiklikesse programmidesse, nii et mõne aasta pärast oleks tõesti nähtav, et Aafrika poliitika on tegelikkuses muutunud rahva vajadustele rohkem vastavaks, ja seda ka tänu rahvusparlamentide kaasatusele.

  Alessandro Battilocchio (PSE). – (IT) Austatud juhataja, daamid ja härrad, komplimendid Maria Martensile raporti eest ja tunnustus ELi ja Aafrika Liidu poliitilisele tahtele rajada ühisstrateegia, mis hõlmab mitmeid mõlemale poolele huvipakkuvaid teemasid: turvalisusest keskkonnani, rändest arenguni ning inimõiguste ja demokraatia edendamiseni.

Et strateegia oleks tõeliselt tõhus, peab EL rajama partnerluse, mis kaasab kodanikuühiskonna ja kohalikud parlamendid. EL peab arendama käegakatsutavaid ja ergutavaid tegevusmeetmeid, et kaitsta inimõigusi, väljendusvabadust ja ühinemisvabadust ning demokraatia põhimõtet, nii et majanduslik ja sotsiaalne areng Aafrika mandril oleks tõeliselt jätkusuutlik ja kaasaks kõik Aafrika ühiskonna kihid.

Lisaks kordan kolleegide öeldut, kutsudes ELi üles võimalikult suurele pühendumusele ÜRO aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele, võidelda AIDSi vastu, mis hävitab töötavat elanikkonda, ja töötada välja Euroopa tegevusmeetmed, mis tõeliselt ühtivad arengukoostöö põhimõtetega, eelkõige rahvusvahelise kaubanduse kontekstis.

  Danutė Budreikaitė (ALDE). – (LT) Õnnitlen Maria Martensit raporti eest EL ja Aafrika vaheliste suhete olukorra kohta ja nende suhete parandamiseks väljapakutud meetmete eest.

On häbilugu, et Aafrika on ikka veel maailma kõige vaesem manner. Hoolimata ELi ja teiste riikide rahvusvahelisest abist ei ole vaesuse tase langenud, see on pigem suurenenud. Aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseni on veel pikk tee.

See kõik toimub Aafrikas, loodusvarade poolest maailma kõige rikkamal mandril. Peamine põhjus on selles, et toormaterjali eksporditakse kõige madalamate hindadega, samal ajal kui lõpptoodete eest makstakse kõrget hinda. Olukorda saab muuta, arendades töötlevat tööstust, väikese ja keskmise suurusega ettevõtteid, luues uusi töökohti ja arendades piirkondlikku koostööd.

Nagu raportis mainitud ja pidevalt Euroopa Parlamendi poolt esile tõstetud, ei ole kahtlust, et haridus on Aafrika sõltumatu majandusarengu üks võtmeaspekte.

Aafrika tuleviku kohta mainiksin ära sõjalised konfliktid, mis jätkuvalt teatud piirkondi laastavad, nagu Sudaan, ning mis kestavad aastaid. Ühelt poolt loob selline olukord nii kohalikele kui ka välisinvestoritele ebakindla olukorra. Teiselt poolt kasutavad mõned riigid konflikte ära, et suurendada toormaterjalide tootmist soodsatel tingimustel.

EL ja rahvusvaheline kogukond peaksid tegema suuremaid jõupingutusi, et lahendada sõjalisi konflikte Aafrikas. See hoogustab arengukoostöö programmi tõhusat rakendamist.

  Helmuth Markov (GUE/NGL). – (DE) Austatud juhataja, kaubandus on Aafrika arengupoliitikas väga oluline aspekt, ja kaubandus, kui seda õigesti ära kasutada, aitab kaasa vaesuse vähendamisele ja ka tervishoiu parandamisele Aafrikas. Kaubandus saab aidata kaasa hariduse parandamisele ja kirjaoskamatuse likvideerimisele. Ometi ei jaga komisjon seda seisukohta.

Mul on väga hea meel, et – kas on peale jäänud kaine mõistus või on Aafrika riikide surve muutunud nii tugevaks – alates eelmisest esmaspäevast on komisjon hakanud teistmoodi lähenema majanduspartnerluslepingutele. Selle tulemusena ei kõla enam mõttetud nõuded liberaliseerida turg kahepoolselt, enam ei nõuta Singapuri küsimuste lepingutesse sissekirjutamist. On jõutud kokkuleppele, et käsitletakse üksikteemasid, nii et läbirääkimised keskenduvad praegu kaupadele ja teisi küsimusi arutatakse hiljem.

Kui me võtaks omaks samasuguse lähenemisviisi Doha arenguvoorule, siis võib-olla saavutaksime ka selles edu, kuna praeguseni on need läbirääkimised just sel põhjusel korduvalt läbi kukkunud. Sel põhjusel on WTO ja Doha arenguvoor läbi kukkunud, kuna komisjon saadab välja kogu aeg ühesuguse sõnumi. Sõnum on järgmine: „te peate aru saama, et me soovime teile parimat, ja kui te seda ei mõista, ei saa lepingust asja”.

Õnneks, kui lugeda parlamendi koostatud raportit, kes sel korral oli palju arukam kui komisjon, ja mille koostas mu kolleeg härra Sturdy 2006. aastal, on selge, et volinik Mandelson oleks võinud palju varem nõudmistele järele anda ja võib-olla ei oleks siis asjad nii kaugele läinud.

Teie ise käisite sellest meile rääkimas ja me esitasime selle kohta küllalt konkreetseid küsimusi. Kuidas vastasime meie? Te ütlesite, et volinik Mandelson teeb oma tööd suurepäraselt! Ka nõukogul on siin oma vastutus, kuna peab protsessi lõppedes partnerluslepingu allkirjastama. Nõukogu võiks aeg-ajalt läbirääkimistesse sekkuda, selle asemel et lihtsalt öelda: „me laseme volinikul tegutseda, kuni ta viimaks midagi ikka saavutab”. Ei, teil on siin vastutus ja minu arvates ei ole te majanduspartnerluslepingute osas seda täitnud, vähemasti kui otsustada teie avalduste järgi meie parlamendikomisjonile.

ISTUNGI JUHATAJA: LUISA MORGANTINI
Asepresident

  Robert Sturdy (PPE-DE). – Lugupeetud juhataja, olen üsna hämmingus sellest, et minu vaated nii täielikult ühtivad kolleegi omadega, kes istub istungisaali teisel poolel.

Õnnitlen Maria Martensit raporti eest. Tänasel õhtupoolikul on selles istungisaalis kõlanud nii palju häid sõnu, aga me oleme Aafrikas läbi kukkunud. Me kukkusime Aafrikas läbi minevikus ja ma loodan, nagu väljendus raportöör majanduspartnerluslepingute kohta, et Euroopa Liit ei vea Aafrikat järjekordselt alt.

Eile avaldas komisjon teatise majanduspartnerluslepingute kohta, milles lõpuks tunnistati, et 2007. aasta lõpus ei ole võimalik läbirääkimisi lõpetada, nagu eelnevalt kavandatud ja minu raportis väljendatud. Aga komisjon käib jätkuvalt peale, et Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani riigid peavad kohustuma 2008. aastal alla kirjutama kõikehõlmavatele majanduspartnerluslepingutele ja et mõned piirkonna riigid peaksid neile lepingutele alla kirjutama, samas kui teised seda ei tee. Kas pole tegemist uskumatu farsiga!

Neis läbirääkimistes on liiga palju ebaselget ja ebakindlat ning aega on väheks jäänud. Väljasaadetavad sõnumid on tahtlikult hägused ja ehkki ma saan aru, millega on tegemist, paneb see mind muretsema: ma ei kirjuta kunagi alla lepingule, millest ma aru ei saa, ometi soovime, et Aafrika seda teeks.

Lisaks sellele oleks uute ettepanekute tulemus − sõlmida allpiirkondlikke lepinguid Aafrika riikidega, kes seda soovivad − erinevate lepingute segapundar naaberriikides.

Ettepanek, et ülejäänud riigid ja AKV piirkonnad peaksid hiljem majanduspartnerluslepinguga ühinema, tähendab seda, et nad kirjutavad alla lepingule, mille üle nad ei ole läbi rääkinud. Kuidas saab see olla hea mõte? Kas majanduspartnerluslepingud ei olnud mõeldud piirkondlikuks integratsiooniks?

Seega, kes siis tegeleb lepingute rakendamise, järelevalvemehhanismide ja mõju hindamisega, kui läbirääkivad pooled üritavad jõuda kokkuleppele nende väikesemamahuliste pakettide suhtes? AKV riigid ei peaks sattuma olukorda, kus nad peavad valima nende kohalikke/piirkondlikke turgusid kahjustada võivate kaubanduslepingute või nende eksporditurgusid halvavate turutõkete vahel. Valik tuleb veel teha ja viimasel minutil komisjonist tulevad poliitikamuutused ei taasta usaldust.

  Josep Borrell Fontelles (PSE). – (ES) Austatud juhataja, volinikud, minister, käimasolev arutelu peaks meid viima edasi teel Lissaboni ja tippkohtumisele ja me peame tänama eesistujariik Portugali, kes keskendus Euroopa ja Aafrika vahelistele suhetele. Loodame, et see aitab eurooplastel lõplikult aru saada, et nende saatus on lahutamatult seotud Aafrika omaga, et me mõistaksime, et Aafrika areng on meie õitsengu tingimus ja et me ei ole ilma tugeva partnerluseta Aafrikaga suutelised kontrollima rändevooge või omama turvalisi energiavarusid.

Peame aru saama, et see on meie endi huvides, ja mitte selleks, et vaeseid aidata. Samuti peame endale selgeks tegema, et meie väljaütlemistel on aafriklaste silmis mõnikord vähe kaalu, nende jaoks on see pigem retoorika, sest me ei ole veel tugeva partnerluse loomiseks võrdsete osapoolte vahel oma koloniaalsest minevikust üle saanud. Sellist partnerlust soovime me kõik luua, kuulutame seda, aga reaalsusest on asi veel kaugel.

Aafrika kaasajastamine on tohutu töö. Aafriklastel, aga ka meil, lasub selles suhtes suur vastutus. Meieta – meie abita, meie koostööta – ei pääse nad Martensi raportis kirjeldatud olukorrast, kuna nad ei vaja mitte ainult kaubandust, vaid ka abi ja võrdseid suhteid, et lahti saada minevikust, mille eest me oleme osaliselt vastutavad.

  Olle Schmidt (ALDE). – (SV) Tänan teid, proua juhataja. Detsembris toimub esimene tippkohtumine üle mitme aasta Aafrika Liidu ja ELi vahel. Tegemist on ELi jaoks olulise kohtumisega, millel on suur vastutus Aafrika majandusliku ja demokraatliku arengu toetamisel. Portugal eesistujariigina väärib tunnustust selle algatuse eest. EL peab olema Aafrika mandril aktiivsem.

Mis mulle muret teeb, erinevalt Brian Crowley’st, on see, et Zimbabwe diktaator Robert Mugabe tõenäoliselt osaleb tippkohtumisel. Euroopa Liidul ei sobi istuda Mugabega sama läbirääkimiste laua taga. Mugabe ebaõiglane valitsemisviis ja korrumpeerunud olek halvab kogu riiki. Poliitilist opositsiooni kiusatakse taga ja vahistatakse, puudub vaba eneseväljendus, riik, mis kunagi oli Aafrika toiduladu, kannatab toidupuuduse all ja sajad tuhanded inimesed on koduta. Majandus laguneb, inflatsioon on suurem kui 7000%, keskmine eluiga on maailma kõige madalam ja 25% rahvastikust on nakatunud HIVsse. Austatud juhataja, volinik, Manuel Lobo Antunes, üks viis, kuidas näidata meie põlgust Mugabe diktaatorlike valitsemisviiside suhtes, on tema osalemist tippkohtumisel mitte tunnustada. Mugabe kohutav valitsemine tuleb lõpetada. Sõbrad, diktaatorlus vajab selgesõnalist vastast. Tänan.

  Eija-Riitta Korhola (PPE-DE). – (FI) Austatud juhataja, volinik, soovin tänada raportööri Maria Martensit selle olulise raporti eest. Ühelt poolt on see selge viide komisjonile, et parlamentidel peab seekord olema roll ELi-Aafrika ühisstrateegia koostamisel. Asjaolu, et ELi-Aafrika strateegia koostamisel 2005. aastal jättis komisjon sellest kõrvale mitte ainult teise osapoole, vaid ka parlamendi, on kahjuks olnud komisjoni tavapärane lähenemisviis. Teiselt poolt tõstatab raport mitmeid olulisi vastust vajavaid sisulisi küsimusi ja küsimuse strateegia kohta.

Esiteks, ajalugu näitab selgelt, et universaalsed inimõigused vajavad reaalsuses toimimiseks üleüldist kaitset. Selleks on oluline, et rahu ja turvalisuse prioriteete taotledes võetaks ELi Aafrika strateegias omaks seisukoht, mis tunnistab vastutuse mõistet ja edendab seda. Meil on vastutusala, mida kaitsta, ja see peab olema teema, mida ELis arutatakse.

Teiseks, nagu raportis kiiduväärselt rõhutatakse, peab kliimamuutus olema strateegia põhiprioriteet. Vesi, selle kvaliteet ja piisav kogus, muutub koos energiaküsimusega tõsiseks poliitiliseks probleemiks, Aafrikast saab selle esimene ohver. Siiski meenutan, et Aafrika kõige tõsisemad keskkonnaprobleemid on praegu erosioon ja ülekarjatamine. Kliimamuutus halvendab olukorda veelgi. On vaja kohanemis- ja toetusmeetmeid. Lisaks sellele on Aafrika ELi jaoks loomulik partner võitluses kliimamuutuse vastu rahvusvahelises kontekstis.

Kolmandaks soovin rõhutada väikeettevõtete ja kohaliku ettevõtluse tähtsust kui tingimust jätkusuutlikuks ja tõeliseks majandusarenguks Aafrikas. Peame tagama, et meiepoolsed meetmed toetavad seda. Vaid kohalik rahvas saab Aafrika jalule aidata.

  Ana Maria Gomes (PSE). – (PT) Õnnitlen Maria Martensit selle olulise raporti eest ajal, mil EL määratleb uuesti oma suhted Aafrikaga, mis on suuresti tingitud Hiina esilekerkimisest Aafrikas. Siiski saab ELi ja Aafrika vahelistes suhetes vaid edasi liikuda, kui peetakse kinni arengu ja turvalisuse ühtsest arendamisest, eelkõige seoses inimõigustega, demokraatiaga ja heade valitsemistavadega.

Arvestades ühisstrateegia ja sellega seotud tegevuskava tähtsust, mis on kavas vastu võtta ELi-Aafrika tippkohtumisel, palun ma eesistujariik Portugalilt Euroopa Parlamenti kohaselt teavitada edusammudest läbirääkimistes nende dokumentide ja dokumentide sisu kohta. Seda on vaja, et tagada ühisstrateegias ja tegevuskavas väljapakutud meetmete elluviimine Euroopa Parlamendi toetusel ja erinevate rahastamisvahendite kontrolli all.

Meie siin täiskogul loodame, et ühisstrateegia ja tegevuskava peegeldab Euroopa Liidu võetud kohustusi, milles antakse prioriteet võitlusele vaesuse vastu ja aastatuhande arengueesmärkidele, eelkõige juurdepääs peamistele tervishoiuteenustele ja haridusele. Soovime, et ühiseid meetmed kasutataks, et kontrollida Aafrikas tõeliste massihävitusrelvadena toimivate väike- ja kergrelvadega kaubitsemist, samuti soovime meetmeid naiste ja kodanikuühiskonna tugevdamiseks, nendes peitub Aafrikale nii hädasti vajaliku muutuse, rahu ja arengu jõud.

  Zuzana Roithová (PPE-DE). – (CS) Euroopa on tundnud Aafrika suhtes südametunnistuse piinasid koloniaalse mineviku tõttu. Praegu me püüame aidata arengumaadel siseneda globaliseerunud maailma. Seetõttu seoses nende riikidega on nihkunud tähelepanu globaalsetele väljakutsetele. Lisaks haigustele, näljale ja joogivee puudusele hõlmavad väljakutsed turvalisust, kaubandust, sisserännet, ajude väljavoolu ja kliimamuutust.

Lisaks heategevusele on meie ülesanne jälgida vastutustundlikku, demokraatlikel põhimõtetel rajanevate otsuste tegemist Aafrika institutsioonides. Selle taustal on volinik Mandelsoni arengustrateegia riskantne, kuna selles keskendutakse vaid kaubandussuhetele Vaikse ookeani piirkonnas.

Daamid ja härrad, meil tuleb rõhuda sellele, et komisjon kiirendaks suutlikkuse arendamist inimõiguste küsimuses. Ilma selleta ei ole demokraatial Aafrikas või ükskõik kus mujal maailmas võimalik edeneda. Mind häirib see, kui sügavalt on endise kommunismibloki ideoloogia Aafrikas kinnistunud. Samuti tekitab muret totalitaarse Hiina turumajandusmudeli kasvav mõju, mis õõnestab Aafrika toormaterjalide valdkonda ja võtab aafriklastelt töö.

Õnnitlen Maria Martensit uue strateegia igakülgse ja tasakaalustatud määratlemisel, nagu see on kirjas tema suurepärases raportis. Peame käsitlema ka strateegia finantsraamistikku ja asjakohaste näitajate kaudu õppima ette nägema tulemusi.

Samuti tundub, et komisjon ei anna Euroopa kodanikele piisavalt teavet sellest, kui tähtis on ELi koostöö tema kõige lähema naabri Aafrikaga. Loodan, et detsembri tippkohtumisel Lissabonis võetakse vastu ka sellel raportil põhinev uus nägemus suhetest, mis rajaneb inimõiguste tegevuskaval.

Lõpetuseks soovin öelda, et tippkohtumine on oluline, et ELi ja Aafrika vahelised suhted muutuksid, seetõttu ei kiida ma heaks asjaolu, et Tšehhi Vabariik ja Ühendkuningriik kavatsevad blokeerida üleaafrikalise tippkohtumise sellepärast, et seal osaleb Zimbabwe diktaator. Seda väites nõustun öelduga, et tema osalemine tuleks kategooriliselt küsimärgi alla panna ja hukka mõista.

  Thijs Berman (PSE). – (NL) Lugupeetud juhataja, suhted Euroopa Liidu ja Aafrika riikide vahel on muutunud läbirääkimiste tõttu Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani (AKV) riikidega majanduspartnerluslepingute küsimuses lubamatult pingeliseks. Kui need läbirääkimised ebaõnnestuvad, muutub paljude riikide jaoks alates 1. jaanuarist Cotonou lepinguga kaasnev kehtetuks, kuna meie kaubandussuhted muutuvad siis üldises soodustuste süsteemis palju vähem soodsamaks.

Siiski oleks häbi karistada vaeseid riike sellisel viisil, kuna viimased tunnevad, et EL ja AKV riigid ei ole praegu veel võrdsed partnerid. Me peame vaestele riikidele andma õiguse nõrkades sektorites ja sektorites, mis laguneksid vabakaubanduse eeskirjade rakendudes, kaitsta oma turgusid. Need läbirääkimised on teravaks kontrastiks Martensi raportis sisalduvatele headele põhimõtetele ja eesmärkidele, millega ma nõustun.

Sotsiaaldemokraatidena soovisime lisada, et ELi kaubandus- ja põllumajanduspoliitikal ei tohiks lasta takistada arengupoliitika arenemist. Vajame ühtsust ning on ütlematagi selge, et poliitika peaks olema suunatud emantsipatsioonile ja naiste õigustele. Komisjoni ülesanne on arendada see kõik konkreetseks poliitikaks. Seejärel jälgib komisjon hoolikalt arengukoostöö toimimist.

  Zbigniew Zaleski (PPE-DE). – (PL) Ehkki Aafrikasse suunatakse mitmeid miljardeid eurosid, süveneb seal vaesus, nii nagu Martensi põhjalik raport seda kajastab. Ma ei ole konsulteerinud Antunesiga, eesistujariigi Portugali esindajaga või Van Heckega, aga rõhutan, et koostöö kohalike Aafrika üksustega on tõhusa finantsabi sine qua non.

Majandus vajab abi tehnoloogia arendamise, ettevõtlusvaimu äratamise, kodaniku- ja üksikisiku algatuse julgustamise ja toetamise kaudu. Misjonärid näiteks tegelevad nende aspektidega, ehkki neil ei ole selleks rahalisi vahendeid, erinevalt EList, kellel ometi on võimalus toetuda märkimisväärsetele rahalistele ressurssidele. Üks peamisi väljakutseid on haridus, see tähendab investeering suurt väärtust tootvasse inimkapitali. Ka Aafrika on võtnud endale teatud kohustusi. Nende hulgas on relvade impordi peatamine ja mõningate õigusnormide kehtestamine, eelkõige seoses omandiõigusega, mis on majanduse arengu seisukohalt väga oluline. Lõpetaksin öeldes, et valitsuste roll peab olema rahva teenimine ja mitte meie abist kasusaamine, mida sümboliseerivad Aafrika riikide ametivõimude kasutuses olevad luksusautod.

  Marie-Arlette Carlotti (PSE). – (FR) Lugupeetud juhataja, tänasel Aafrikal on kaks nägu: esimene on äärmise vaesuse ja inimtragöödia nägu, nagu see on Darfuris ja Somaalias, ja teine nägu, millest sageli midagi ei teata, nägu mandrist, mis kõigest hoolimata ja ehkki liiga aeglaselt uueneb, demokratiseerub ja mille majandus hakkab vähehaaval taas kasvama.

Uues ELi-Aafrika strateegias tuleb seega arvesse võtta seda kahest reaalsust ja tõelise poliitilise partnerluse kaudu toetada ikka veel nõrka protsessi partnerluse kaudu, mis põhineb ühtsusel, kuna kogu Aafrika peab Aafrika Liidu kaudu olema meie peamine kontaktpunkt, mis põhineb võrdsusel seoses tegevuskavaga, mis on koostatud ühiselt ja mitte põhjariikide poolt peale surutud, ning mis põhineb alandlikkusel, kuna Euroopa ei ole Aafrika ainus partner. Samuti tuleb ELil toetada protsessi, toetudes aastatuhande arengueesmärkidele, täites oma lubadusi ning EL ja liikmesriikide antud rahalisi kohustusi ning tunnistades Aafrika parlamentide rolli. Tegelikult on Martensi raport sõnum, mille me täna saadame komisjonile ja nõukogule. Me oleme kohal detsembris Lissabonis, et näha, kas sõnum on kohale jõudnud.

  Luís Queiró (PPE-DE). – (PT) Lugupeetud juhataja, nagu seisab Maria Martensi raportis, millega ma suures osas nõustun, on asjaolu, et ELi praegust Aafrika strateegiat ei koostatud partnerluses aafriklastega, ilmne piirang strateegia potentsiaalile. See oli viga, mis tuleb parandada ja parandatakse järgmises ELi strateegias, mis peab tugevdama Aafrika Liidu rolli ja põhinema partnerluse ja võrdsuse põhimõttel. Muret tekitavad ja käsitlemist vajavad küsimused on rahu küsimus, ümberasustatud isikute probleem ja võitlus selliste raskete haiguste vastu nagu AIDS ja malaaria.

Meie eesmärk peab olema areng ja kaubandus on üks selle saavutamise viisidest. Selleks peame toetama väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid ning edendama õiglast rahvusvahelist kaubandust. Aga edu saavutame selles strateegias siis, kui suudame aidata tugevdada demokraatiat ja inimõigusi kogu Aafrika mandril.

Sõnastades uuesti ja uuendades ELi Aafrika strateegiat, tuleb arvestada globaalseid asjaolusid. See, et suhtleme täna Aafrika Liiduga, on iseenesest oluline. Teiselt poolt viitab nii nafta kui ka toiduainete üleüldine suurenenud tarbimine vajadusele tõsta üldist tootmisvõimsust ja – sellega seoses – Aafrika on nafta- ja gaasirikas, aga samuti on Aafrikas tohutu suur põllumajanduse potentsiaal.

Lõpetuseks tippkohtumisest. Ei ole vajadust tippkohtumise järele, et määrata kindlaks Aafrika strateegia. Aga kuna Portugal eesistujariigina on seda teed läinud, siis oleks vale mitte lõpuni minna, muidu kaotaksime võimaluse positiivselt mõjutada aafriklaste elu. Läbirääkimised ei saa puudutada vaid võla kustutamist, kuna suurem rikkus maailmas saab ja peaks olema, austatud juhataja, võimalus suuremaks rikkuseks Aafrikas. Rikkusest peab kogu rahvas kasu saama, mitte ainult eliit.

Rahvusvaheline koostöö ei saa enam Aafrikale probleemiks olla, nagu keegi eelkõnelejatest juba mainis. Seetõttu tuleb seda parandada, et tagada hariduse, tervishoiu, demokraatia ja arengu edendamine.

  Luis Yañez-Barnuevo García (PSE). – (ES) Austatud juhataja, soovin õnnitleda raportööri ja nõustun härra Micheliga Euroopa ja Aafrika vahel uut tüüpi partnerluse ja suhete küsimuses. Samuti õnnitlen härra Lobo Antunest Euroopa-Aafrika tippkohtumise korraldamises Portugali eesistumisajal.

Ajal, mil rajatakse uut tüüpi suhteid, on ametlik arenguabi endiselt ja veel mitmeid aastaid väga kasulik vahend Euroopa suhetes Aafrikaga, ja seda mitte ainult Euroopale kui tervikule, vaid ka liikmesriikidele.

Peaksime edendama elujõulist konkurentsi liikmesriikide vahel, parandades arenguabi mahtu ja kvaliteeti. Minu kodumaa Hispaania kolmekordistas abi käesoleva parlamendi jooksul ja võrreldes eelmise valitsusega on suurendanud oma panust 200 miljonilt eurolt 2004. aastal loodetavale 850 miljonile 2008. aastal. Hispaania on praegu suuruselt teine arenguabi andja maailmas ja ka üks arenguabikomisjoni liikmetest, kes on selle aja jooksul oma panust kõige rohkem suurendanud.

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. − (PT) Lugupeetud juhataja, daamid ja härrad, kõigepealt soovin tänada teid märkuste, ettepanekute ja ka kriitika eest eesistujariigi kavade suhtes ELi ja Aafrika suhete jaoks. Loomulikult jätan meelde kõik siinkuuldud ettepanekud, tähelepanekud ja kogu kriitika.

Soovin selgeks teha, et sellel, mida me pakume välja uute suhete nime all Aafrikaga, on kaks minu arvates uuenduslikku aspekti, vähemalt ma loodan, et need on uuenduslikud või võiksid selleks osutuda. Esiteks kavatseme Aafrika partneritega luua tõhusa partnerluse; see partnerlus peab osutuma tõhusaks ka omandiõiguse puhul.

Nagu ma juba mainisin, ei ole strateegia, mida me välja töötame, ühepoolne. See on ühisstrateegia, ehk teisisõnu koostatakse, analüüsitakse ja arutatakse strateegiat koos nii, et tulemus ja väljakäidud ideed on see, mida meie Aafrika sõbrad tegelikult loodavad ja meilt ootavad, ja ka see, mida ka meie sooviksime positiivses mõttes oma Aafrika partneritelt vastu saada.

Teiselt poolt soovime suurendada ka strateegias osalejate hulka, nii et asjaosalised ei oleks vaid tavapäraselt valitsused. Lisaks valitsustele soovime, et oleksid kaasatud teised riigiasutused, parlamendid, nagu juba mainitud, ja ka laiad kodanikuühiskonna kihid, nende esindajad ja asjaosalised. Teine aspekt, mis minu arvates on väga oluline, on see, et me soovime Euroopa Liidu ja Aafrika vahelist tegevuskava. Soovime, et see vastaks uutele globaalsetele väljakutsetele, arvestaks maailmas toimuvaid suuri muutusi ja eelkõige annaks Aafrikale tõelise võimaluse täielikult integreeruda uue maailma korraga.

Seepärast on meil kavas Aafrikaga arutada ja vaielda selliste uute ja kaasaja küsimuste üle nagu energia ja kliimamuutus, ränne, liikuvus ja tööhõive, unustamata seejuures neid küsimusi, mis on meie traditsioonilises partnerluses endiselt olulised, nagu rahu, turvalisus, demokraatlik valitsemistava ja inimõigused ning samuti teaduse ja infoühiskonnaga seotud küsimused.

Minu arvates on tegevuskava kõikehõlmav, ambitsioonikas ja nagu öeldud, läbinisti kaasaegne. Peame oma tegevuskava Aafrikaga kaasajastama, et vastata praegustele vajadustele. Samuti ütleksin, et Portugal eesistujariigina ja Portugal ei ole kunagi kõhelnud osutamast diktaatoritele Aafrikas või mõnes teises maailma osas ja neid seejärel ka avalikult hukka mõistma, me teeme seda ka edaspidi, millal iganes selleks vajadus on.

Lõpetuseks tänan komisjoni koos tehtud töö eest teise ELi-Aafrika tippkohtumise ettevalmistamisel. Komisjon ja komisjoni liikmed, kelle vastutusala hõlmab kaubandust, välistegevust ja humanitaarabi, on meid pühendunult ja kõrge kvaliteediga tööga toetanud, ning oleme kindlad, et me kõik töötame ühise eesmärgi nimel – teha muutusi Aafrikas ja Aafrika heaks.

  Louis Michel, volinik. – (FR) Austatud juhataja, daamid ja härrad, kõigepealt soovin tänada nõukogu põhjaliku vastuse eest sõnavõttudele ja lisan, et ma nõustun tõstatatud küsimustega.

Ka mina jagan paljusid väljendatud muresid. Komisjon püüab saavutada suuremat ühtsust oma ülemeremaadega seotud tegevustes ja tegelikult peaks Euroopa ja Aafrika vahelise dialoogi iseloom võimaldama meil järk-järgult kaotada mõned vastuolud, sealhulgas need, mis härra Rocard välja tõi. On selge, et mõnikord on meie poliitikad vastuolulised: võtke kas või põllumajandusse suunatud toetused. Tegemist on vastuoluga. Kahjuks tuleb siin teha valik lahknevate huvide vahel ja seda valikut tuleb lihtsalt tunnustada. Euroopa on tõenäoliselt rahvusvahelisel areenil ainus, kes jätkuvalt parandab oma tegevust ja ilmselgelt püüab iga hinna eest õiges suunas liikuda.

Teine tõstatatud aspekt on Zimbabwe küsimus. Ma ei soovi selle juurde tagasi pöörduda. Maria Martens käsitles küsimust paremini, kui ma eales oleks osanud. Tegemist on ELi-Aafrika tippkohtumisega ja mitte ELi-Zimbabwe tippkohtumisega. See on esimene aspekt. Teine punkt on see, et ma olen teadlik üleskutsetest, et Mugabe tuleks avalikult hukka mõista. Ma võiksin seda teha, aga see ei muudaks midagi. Otsus Mugabe kutsumisest ei sõltu meist. Me ei saa tegutseda oma Aafrika partnerite eest. Arengu ja humanitaarabi volinikuna, omades erivastutust Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani (AKV) riikide ja Aafrikaga poliitiliste suhete ning dialoogi küsimuses, tuleb mul öelda – mul on kahju seda öelda –, et meil ei ole sellist sunniõigust, mis võimaldaks meil Aafrika partneritele öelda: „Te võite kutsuta kõik, välja arvatud tema”. Riskides olla liiga otsekohene, väidan ka järgmist: kui me võtame otsuste tegemisel mõõdupuuks diktaatorid või need, keda me arvame diktaatori rolli täitvat, peaksime vaatama ka teisi peale Mugabe. Ütlen teema kohta veel seda: äsjane väide on reaalsus.

Oluline on see, et tippkohtumine toimub, ja ka see, et tippkohtumisel on meil võimalus arutada ja tõstatada inimõiguste küsimus Zimbabwes. See tundub minu arvates kasulik ja oluline olevat. Seega peab tippkohtumine toimuma. Me oleme piisavalt kaua juba oodanud. Juba on toimunud Aafrika-Hiina tippkohtumine. Pealegi on ettevalmistamisel Aafrika-Jaapani tippkohtumine, kus me osaleme, ehkki ma ei tea, millal see toimub.

Samuti soovin mainida, et Lõuna-Aafrika on meile siinkohal abiks. Kui on üks Aafrika riik, kes on teinud suuri jõupingutusi püüdmaks lahendada kõnealust küsimust kõigi huvides, siis on see Lõuna-Aafrika. Lisaks tegeleb see riik praegu tõenäoliselt kokkuleppe saavutamise ja esilekutsumisega Zimbabwe enamuse ja opositsiooni vahel, mille tulemusena peaksid märtsis 2008 toimuma ausad ja õiglased valimised. Läbirääkimised veel kestavad, aga minu viimane vestlus president Mbekiga näitas, et selles küsimuses on lootust edu saavutada. Seega ärme kritiseerime Lõuna-Aafrikat, kuna riik teeb, mis suudab, ja teeb seda hästi.

Mis puutub küsimusse selle kohta, kui palju raha suunatakse põllumajandusse, sooviksin lihtsalt märkida, et 9. ja 10. Euroopa Arengufondi vahel suurenes põllumajandusvaldkonnale eraldatav summa 663 miljonilt eurolt 1,1 miljardile eurole. Tõsi, hoolimata mainitud suurenemisest vähenes rahastus küll absoluutsetes protsentarvudes, aga tegelikult oli rahasumma suurenemine märkimisväärne. Lisaks peaksin mainima, et mul oli hea meel kuulda Maailmapanga presidenti paar päeva tagasi ühel Washingtonis toimunud koosolekul, kus ma osalesin, ütlemas, et edaspidi pööratakse põllumajanduse arengule palju suuremat tähelepanu, ja seega ma jagan täielikult äsja tõstatatud probleeme.

Kodanikuühiskonna ja parlamentide rolli, samuti üleaafrikalise parlamendi rolli kohta ei ole mul muud lisada, kui et toetan täielikult raportis võetud suunda.

Ühesõnaga ja lühidalt, kuna määratud aeg on lühike, soovin veel kord, nagu lubasin, käsitleda majanduspartnerluslepingute küsimust. Teen teile oma seisukoha teatavaks. Need lepingud on oluline tingimus Aafrika integreerimiseks rahvusvahelisse kogukonda. Nagu on näidanud Aasia kogemus, ei ole eduks kõige otsustavam aspekt mitte abi, vaid majanduse areng ja globaalsele turule integreerumine. Isiklikult usun, et majanduspartnerluslepingud on AKV riikide jaoks võimalus, mille kaudu need riigid saavad järk-järgult integreeruda rahvusvahelisse kaubanduskogukonda, rajades kõigepealt oma piirkondlikud turud. Samuti märgin, et 1. jaanuar 2008 ei tähista turu järsku ja märkimisväärset liberaliseerimist. Mida see siis tähendab? See tähendab järkjärgulist turgude avanemist vastavalt erinevatele, kaupadest sõltuvatele üleminekuperioodidele piirkondlike fondide abiga, mis annavad rahalist toetust ja aitavad kergendada ka liberaliseerimisest tulenevat netomakse kaotust. Muidugi ei tule puudu huvitavatest ettepanekutest, mida võiks selles valdkonnas rakendada.

Pealegi on meil võimalik mobiliseerida üsna olulisi ressursse mitmetes valdkondades, mis loovad optimaalsed tingimused, mille kaudu saab liberaliseerimisprotsessi muuta järkjärguliseks ja muuta selline turgude avamine kasulikuks, positiivseks ja tootlikuks. Mõistan väga hästi kartusi, mida mõned on väljendanud. Seoses üleskutsega lükata majanduspartnerluslepingute sõlmimise tähtaeg edasi, pean ütlema, et ma ei näe sellel mõtet. WTO ei tee meile erandit AKV riikide suhtes – ja pole mõtet teeselda vastupidist – kuna meie praegune süsteem kahjustab teisi arengumaid, kes soovivad, et neid koheldaks samamoodi kui endisi koloniaalriikide osi.

Ainus alternatiiv on seega kasutada üldist soodustuste süsteemi. Vähim arenenud maadel on juurdepääs kõigele, välja arvatud relvad, aga mitte vähim arenenud maadele – neid on 36 – tähendaks see, et nende juurdepääs võrreldes praegusega väheneks. Majanduspartnerluslepingud võimaldavad meil endiselt tagada soodusjuurdepääs meie traditsioonilistele partneritele, aga mis on olulisem, on see, et nende kaudu saame toetada piirkondlikku majandusintegratsiooni. Usun, et siin saaks kaubandus aidata tõeliselt majanduse arengule kaasa.

Loomulikult oleme teadlikud probleemidest, mida see meie partneritele tekitab, mõistame nende vastumeelsust, me saame aru nende õigustatud hirmudest. Just sel põhjusel pakkusime algselt välja sõlmida järkjärgulised kokkulepped, millega kõigepealt lahendataks kaubanduse küsimus turu avamise vastastikusel põhimõttel vastavalt WTO eeskirjadele. Nagu ma olen alati öelnud, saab turule juurdepääsu pakkumine meie AKV partnerite poolt muidugi olema asümmeetriline. Meenutagem, et meie omalt poolt avame turud täielikult, kavatseme olla nii paindlikud kui võimalik ja kasutame ära kõikvõimalikud manöövrid, et tegeleda probleemidega arengu küsimuses, eelkõige vajadusega kaitsta põllumajanduslikku tootmist ja veel nõrka tööstust.

Kõnealuse küsimusega tegeletakse. Tõeline väljakutse on vältida mitte vähim arenenud maade hävimine kaubanduses alates 1. jaanuarist. Neil riikidel on kaalul suured kaubandushuvid. Kui me 1. jaanuariks ei ole veel turulepääsu küsimust lahendanud, on selge, et nad on tagasi üldises soodustuste süsteemis, mis tähendab seda, et nad on kõrvalejäetud ja tõeliselt hävituslikus seisundis. Seetõttu peame edasi liikuma, et jõuda vähemalt ajutiste lepingute sõlmimiseni. Nii palju siis majanduspartnerluslepingutest.

Lõpetuseks ütleksin, et ma nõustun täielikult härra Borrelli nii selgelt väljendatud seisukohtadega. Eesootav tippkohtumine ja ELi-Aafrika strateegia eesmärk on oluline muutus Euroopa ja Aafrika vahelistes suhetes. Seega üritame – kasutades Borrelli sõnu – luua tugev partnerlus kahe osapoole vahel, kes teineteist austavad ja kellel on teineteise suhtes õigused ja kohustused, ning pöörakem selg sellele, mis meil praegu on – ma ei läheks nii kaugele, et seda nimetada lihtlabaseks, kuna tegemist on siiski tõsisema asjaga –, sellele moest läinud, arhailisele ja eesmärkidele vastutöötavale suhtele, sellele sageli alandavale suhtele andja ja saaja vahel.

  Juhataja. − Arutelu on lõppenud.

Hääletamine toimub homme kell 11.30.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 142)

  Pedro Guerreiro (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) ELi-Aafrika tippkohtumine peaks tähistama muutust ELi poliitikates Aafrika riikide ja rahvaste õiguses suveräänsusele ja arengule, edendades õiglasemat, rahumeelsemat ja inimlikumat maailma, milles solidaarsustunne on suurem.

Selleks on näiteks vaja järgmist:

– koheseid solidaarsusmeetmeid, et tagada miljonite inimeste põhivajadused;

– austust rahvusliku suveräänsuse ja iseseisvuse vastu, mittesekkumist riikide siseasjadesse ja rahvusvaheliste konfliktide rahumeelset lahendamist;

– rahvusvaheliste suhete demilitariseerimist ning relvastuse ja sõjaliste kulutuste järkjärgulist vähendamist;

– võrdseid ja õiglasi rahvusvahelisi majandussuhteid, Rahvusvahelise Valuutafondi, Maailmapanga, Maailma Kaubandusorganisatsiooni ja kaubanduse liberaliseerimist käsitlevate majanduspartnerluslepingute pealesurutud normide mittearvestamist;

– välisvõla kustutamist, kuna see on juba mitmeid kordi ära makstud;

– sobivaid koostöömeetmeid ning aktiivset ja vastastikust toetust arengule;

– sisserändajate õiguste tagamist.

Suhted ei tohi enam põhineda neokolonialistlikel ambitsioonidel või isaliku riigivalitsemise seisukohtadel, eesmärgiga tagasi saada maa, mis kaotati, kui Aafrika rahvad saavutasid pärast vallutusi 20. sajandi teises pooles riikliku iseseisvuse, samuti ei tohi suhted põhineda vahelesekkumisel, ELi võimsamate riikide sõjalise kohalviibimise edendamisel ning loodusressursside kontrollil ja ekspluateerimisel riikidevaheliste ettevõtete poolt.

  Tokia Saïfi (PPE-DE), kirjalikult. – (FR) Kui midagi parlamendi raportis ELi ja Aafrika vaheliste suhete kohta on vaja esile tõsta, mõeldes eelseisvale ELi-Aafrika tippkohtumisele detsembris, siis eelkõige selle realistlikku lähenemisviisi.

Raportis kutsutakse üles ELi ja Aafrika vahel tõelise partnerluse rajamisele, demokraatliku ja realistliku partnerluse rajamisele, mis põhineb tõhusal ja koordineeritud abil, aga ka kaubandusel.

Sooviksin eelkõige väljendada toetust majanduspartnerluslepingute läbirääkimistele, kuna, nagu raportis rõhutatakse, tuleb rahvusvaheline kaubandus muuta arengu vahendiks. Vaesust saab vähendada vaid pidevalt tegutsedes õiglase, jätkusuutliku ja korraliku järelevalvega majanduskasvu abil, majanduskasvu abil, mis tuleneb kaubandustegevusest, mida stimuleerib turulepääs.

Vabakaubandus ei ole eesmärk iseeneses, see peab teenima Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani (AKV) riike, seetõttu peab AKV riikide rühm olema sellesse järk-järgult ja asümmeetriliselt kaasatud, nii et arvestatakse kohalikke olusid.

Me ei saa rahulduda sellega, et anname lihtsalt valikuliselt abi, sest nii ei lahenda me probleeme, vaid lükkame need edasi.

Aafrika ei vaja vaid humanitaarabi, vaid peab ka ise oma arengus osalema, arengus, milles Euroopa Liit on partner.

14. Rahvusvaheline leping kassettlahingumoona keelustamiseks (arutelu)

  Juhataja. − Järgmine päevakorrapunkt on arutelu teemal:

– suuliselt vastatav küsimus, mille on esitanud Josep Borrell Fontelles arengukomisjoni nimel nõukogule: rahvusvaheline leping kassettlahingumoona keelustamiseks, jätkuna Oslo deklaratsioonile (O-0048/2007 – B6-0319/2007);

– suuliselt vastatav küsimus, mille on esitanud Josep Borrell Fontelles arengukomisjoni nimel komisjonile: rahvusvaheline leping kassettlahingumoona keelustamiseks, jätkuna Oslo deklaratsioonile (O-0052/2007 – B6-0320/2007).

  Josep Borrell Fontelles, autor. – (ES) Austatud juhataja, volinik, minister, üleskutsed keelustada kassettlahingumoon muutuvad üha valjemaks. Sellise lahingumoona kasutamine 2006. aasta suvel Liibanoni sõjas näitas, millise ulatusega inimkatastroofi see tekitada võib.

Tegemist on relvadega, mis on ohtlikud nii tsiviilelanikele kui ka sõjaväelastele, aga reaalsuses on 90% nende ohvritest tsiviilisikud. Lisaks sellele jääb 10% neist surmavatest relvadest lõhkemata: need jäävad maa sisse ja neil on samasugune mõju kui maamiinidel.

Seetõttu on kassettlahingumoonaga alade puhastamine ohtlik nii elanikkonnale kui ka rahvusvahelistele rahuvalvejõududele. Nende pommidega mitte ainult ei peeta sõdasid, need relvad on pikaajaliseks takistuseks transpordile ja põllumajandusele ning takistavad kaubandust ja humanitaarabi andmist.

See on üks peamistest probleemidest, mis puudutavad vaeste riikide arengut: just kõige vaesemates riikides on see probleem kõige suurem ja neis riikides on peamised ohvrid kõige vaesemad ja vähem haritumad elanikkonna kihid.

Ei saa enam öelda, et vastaste pommitamine 10 000 meetri kõrguselt ja neile pommide viskamine, mis jäävad maa sisse, on tõhus vahend rahu tagamiseks või sõjaliseks tegutsemiseks.

Rahuvalvejõudude kohalolek ja humanitaarabi andmine on praegu olulised, et stabiliseerida ja ehitada üles konfliktis kannatada saanud alad. Nende pommide kasutamine ei ole enam õigustatud, ka mitte sõjalisest seisukohast.

Me kavatseme komisjoni ja nõukogu teavitada meetmetest, mis on võetud alates sellest ajast, kui rahvusvahelises kogukonnas toimus muutus suhtumises kobarpommide suhtes.

Euroopa Parlament on korduvalt võtnud väga selge seisukoha: me soovime, et rahvusvahelist õigusakti, millega keelustatakse kobarpommide kasutamine, tootmine, rahastamise ja varumine. Samal ajal peaksid ELi liikmesriigid rakendama ühepoolseid meetmeid, et keelata nende pommide kasutamine ja üleandmine, nii nagu osad riigid seda juba teinud on ja teised seda kavandavad.

Volinik, minister, Euroopa Parlament soovib tänada nõukogu eesistujariiki, komisjoni ja liikmesriike jõupingutuste eest rääkida läbi ÜRO teatavate tavarelvade konventsiooni uue protokolli küsimuses, mis käsitleb kõiki kassettlahingumoona kasutamisega seotud humanitaarprobleeme. Kahjuks peame siiski tunnistama, et praegu on sel alal väga vähe saavutatud.

Seetõttu vajame me tugevat Oslo protsessi, mille alusel riigid, valitsusvälised organisatsioonid, Punane Rist ja teised rahvusvahelised organisatsioonid koostavad ja rakendavad ambitsioonikat tegevuskava. Praegu toetab Oslo protsessi 80 riiki, kelle hulgas on mitmed arengumaad, samas ei ole veel sugugi selge, kas kõnealuse protsessi tulemusena kassettlahingumoon täielikult ka keelustatakse.

Selge on see, et vajame integreeritud ja kõikehõlmavat humanitaarset lähenemisviisi, mis keskendub mitte ainult demineerimisele, vaid eelkõige tsiviilisikute kaitsele, aidates neil toime tulla sõja tagajärgedega, samal ajal tagades, et hävitatakse olemasolevad kassettlahingumoona varud ja alad puhastatakse kassettlahingumoonast.

Selliste oluliste sündmuste lähenedes nagu Viini kohtumine detsembris ja Brüsseli kohtumine järgmisel nädalal, samuti 5. november, kui üle kogu maailma tähistatakse paljude üritustega kobarpommide keelustamise päeva, mida kavatseme meie teha?

Selles kontekstis sooviksin küsida komisjoni ja nõukogu esindajatelt: mida me kavatseme ette võtta? Milline on meie seisukoht? Milline on Euroopa Liidu arutelude olukord teatavate tavarelvade kasutamise konventsiooni raames?

Kas nõukogu võtab selles küsimuses ühise seisukoha? Millised on algatused, et innustada liikmesriike vastu võtma riiklikke meetmeid keelustamaks kassettlahingumoon? Mida me teeme selleks, et toetada kolmandaid riike seoses alade puhastamisega kassettlahingumoonast, teabe andmisega riskide kohta ja juba keelustatud lahingumoona varude hävitamisega?

Lõpetuseks, kas komisjon kavatseb kaaluda rahvusvahelise konverentsi korraldamist Euroopa Liidu rolli kohta seoses sotsiaal-majanduslike, humanitaar- ja arengualaste tagajärgedega, mis kaasnevad konfliktidega, milles kõnealuseid relvi kasutati?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. − (PT) Lugupeetud juhataja, volinik, daamid ja härrad, härra Borrell, kõigepealt soovin teid tänada kolme küsimuse eest sellise konkreetse küsimuse teemal nagu on kassettlahingumoona keelustamine. Püüan lühidalt ja võimalikult objektiivselt vastata kõigile kolmele nõukogule esitatud küsimusele.

Seoses esimese küsimusega pean ütlema, et teatavate tavarelvade konventsiooni raames – kõne lühiduse huvides kasutan sõna „konventsioon” – on Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariik teile teadaolevalt väljendanud Euroopa Liidu nimel muret kassettlahingumoona humanitaartagajärgede pärast. Nimelt väljendas Euroopa Liit 7.−17. novembril 2006 Genfis toimunud teatavate tavarelvade konventsiooni osalisriikide kolmandal läbivaatamiskonverentsil seisukohta, et kassettlahingumoona küsimus on eriti oluline aspekt tulevase teatavate tavarelvade konventsiooni töös.

EL tegi ettepaneku toetada avatud valitsusekspertide rühma moodustamist eesmärgiga töötada konventsiooni raames välja soovitused edasiseks tegutsemiseks. Osalisriikide konverents ei võtnud ettepanekut vastu. Siiski lepiti kokku korraldada kiiremas korras sõdadest mahajäänud lõhkekehade valitsusekspertide rühma vahekohtumine, millel keskendutakse eelkõige kassettlahingumoonale.

Kohtumine toimus Genfis 19.–22. juunil 2007, mil EL esitas läbirääkimiste mandaadi projekti õiguslikult siduva meetme väljatöötamiseks, mis hõlmaks kõiki kassettlahingumoonaga seotud humanitaaraspekte. Õigusakt võetakse tõenäoliselt vastu 2008. aasta lõpus.

ELi eesistujakolmik viis ELi seisukoha edendamiseks läbi laialdasi konsultatsioone kolmandate riikidega. Valitsusekspertide rühm otsustas otsuse tegemise õigusakti kohta siiski edasi lükata kuni järgmisel kuul toimuva konventsiooni kõrgete lepinguosaliste 2007. aasta kohtumiseni.

Nagu te teate, on paralleelselt jõupingutustega kassettlahingumoona probleemi lahendamiseks mitmed liikmesriigid sidunud end Oslo deklaratsiooniga ja osalenud mitmetel nn Oslo protsessi raames korraldatud kohtumistel, mille eesmärk on kassettlahingumoon täielikult keelustada.

EL liikmesriigid on osalenud riiklikul tasandil. Senini ei ole saavutatud kokkulepet ELi seisukoha suhtes Oslo protsessi kohta. Enamik liikmesriike käsitlevad neid kahte protsessi teineteist täiendavatena ja paralleelsete jõupingutustena ühise eesmärgi suunas: saavutada õiguslikult siduv rahvusvaheline õigusakt kassettlahingumoona kohta.

Mis puutub teise küsimusse, siis pean ütlema, et eelseisvatel kohtumistel Brüsselis ja Viinis, nagu juba mainitud, osalevad ELi liikmesriigid, sealhulgas eesistujariik, riiklikul tasandil.

Lõpetuseks, mis puutub kolmandasse küsimusse, siis võin öelda, et hiljutised Austria ja Belgia tehtud otsused keelustada kassettlahingumoon, nagu sellele viitas härra Borrell oma küsimuses, tehti, nagu te teate, üksnes riiklikul tasandil. Nõukogu ei ole selles küsimuses midagi konkreetset ette võtnud.

  Juhataja. − Loodame, et nõukogu väljendab peatselt oma arvamust.

  Benita Ferrero-Waldner, volinik. − Lugupeetud juhataja, ma soovin härra Borrell Fontelles’i küsimuse eest tänada. Mul on hea meel võimaluse eest vastata põhjalikult küsimusele probleemi kohta, millel on eriti kohutavad tagajärjed. Sellel on inimestele, eelkõige tsiviilelanikele, väga negatiivne mõju. Küsimus on seetõttu minu jaoks väga oluline, kuna asjad, mis mõjutavad inimeste turvalisust, on mulle väga südamelähedased. Nõustun täielikult nõukogu eesistuja väljendatud seisukohaga, aga sooviksin seejuures paar muud aspekti lisada.

Viimaste aastate jooksul on mul olnud võimalus arutleda kõnealusel teemal nii ametlikus kui ka mitteametlikus kontekstis, sealhulgas kõigepealt Pariisis, seejärel Alexandrias rahu-uuringute instituudis ja Mubaraki juhtimisel toimunud kohtumistel. Mubaraki jaoks on teema lähedane ja ma arvan, et ta on seda edendanud. Nii nagu isikuvastased maamiinid, kujutavad sõjast mahajäänud lõhkekehad tõsist ohtu tsiviilelanikkonna elule ja turvalisusele, ja ma sooviksin vastata põhjalikult küsimustele, mis Borrell Fontelles on siin esitanud.

Pommide mõju on nii kohene kui ka pikaajaline. Puistates lõhkekehad üle suure ala, võivad need pommid, nagu me kõik teame, tappa ja vigastada paljusid tsiviilisikuid, väga sageli lapsi. Pealegi ei lõhke paljud lõhkekehad tabamisel ja nende surmatoov mõju säilib pärast konflikti lõppemist, nii et see olukord takistab tõsiselt rahvusvahelise humanitaarabi andmist. Me nägime, et nii juhtus Liibanoni sõjas.

Mis puutub kriisireguleerimisse ja konfliktijärgsetesse ülesehitusprogrammidesse konflikti ajal ja konflikti lõppedes, oleme me viimaste aastate jooksul komisjonis aktiivselt tegutsenud maamiinide ja ka teiste sõjast mahajäänud lõhkekehade tõttu, sealhulgas kassettlaskemoon, tekkinud probleemide lahendamisel.

Ajavahemikku 2002–2007 hõlmava kahe Euroopa Komisjoni miinivastase tegevuse strateegia kaudu on suunatud üle 300 miljoni euro üle kogu maailma projektidesse, mis hõlmavad selliseid tegevusi nagu demineerimine, lahingumoonavarude hävitamine, riskist teavitamine, ohvritele abi andmine, rehabilitatsioon ning sotsiaal-majanduslik reintegreerimine. Kassettlahingumoonaga seotud projekte on rakendatud ka riikides, kes on sellise lõhkemata kassettlahingumoona läbi palju kannatada saanud, näiteks Afganistan, Laos ja Kambodža, mainides ainult mõnda riiki.

Kui tulevikust rääkida, siis me täidame endiselt võetud kohustusi, tugevdades meetmeid, et kõrvaldada isikuvastased maamiinid ja sõjast mahajäänud lõhkekehad vastavalt ühenduse välisabi strateegiatele ja programmidele.

Samuti kasutab komisjon Euroopa Humanitaarabi Ameti hallatavat humanitaarabi instrumenti, et rahastada humanitaarabimissioone seoses demineerimisega. Kõige hiljutisem näide sellise toetuse kohta on Liibanon, kes sai märkimisväärsel hulgal humanitaarabi eespool mainitud konflikti lõppedes 2006. aasta detsembris.

Komisjoni rolli puhul seoses läbirääkimistega desarmeerimislepingute või -konventsioonide üle tuletaksin meelde, et mõnikord ei kuulu need läbirääkimised meie pädevusse. Kui EL ei ole desarmeerimislepingute või -konventsioonide üks osapooltest, saab EL õiguslikust aspektist lähtudes partnerriike vaid õhutada täielikult osalema mitmepoolses koostöös, eelkõige osalemisega lepingutes ja konventsioonides. Arvan, et president on juba sel teemal palju rääkinud.

Osalesime ELi kolmiku demaršis, mis viidi läbi sellistes võtmeriikides nagu Ameerika Ühendriigid, Jaapan, Brasiilia, Lõuna-Korea, Kanada, Pakistan ja Ukraina, et edendada mitmepoolseid kassettlaskemoona alaseid algatusi teatavate tavarelvade konventsiooni raames, eelkõige läbirääkimised õiguslikult siduva vahendi üle, mis käsitleb humanitaaraspekte seoses kõnealuse lahingumoonaga. Eesmärk on läbirääkimised järgmise aasta lõpuks lõpetada.

Samal ajal jälgib komisjon Oslo protsessi ja kavatseb selleteemalistel kohtumistel Brüsselis ja Viinis vaatlejana osaleda.

Lõpuks sooviksin teile kinnitada, härra Borrell Fontelles ja Euroopa Parlament, et komisjon teeb ka edaspidi kõik endast oleneva, et toetada mitmepoolseid algatusi, mille eesmärk on täielik ja tõhus kassettlahingumoona keeld.

  Tunne Kelam, fraktsiooni PPE-DE nimel. – Austatud juhataja, sooviksin volinikule öelda, et mind julgustab asjaolu, et me jagame samu muresid ja eesmärke, ning ma tänan teda ettekande ja ülevaate eest arengute kohta selles valdkonnas. Mul on hea meel ka parlamendiliikmete vahel toimiva hea koostöö üle asjakohase resolutsiooni ettepaneku ettevalmistamisel.

Kõigepealt on tegemist kiirloomulise küsimusega. Tegemist on humanitaaralaselt ja poliitiliselt kiiret lahendust vajava olukorraga, kuna hoolimata kogu maailmast saabuvatest hoiatussignaalidest, kasutatakse kassettlahingumoona endiselt aktiivselt. Seega tuleb meil tegeleda kahe probleemiga.

Esiteks on kassettlahingumoona kasutamisel eriti ebainimlik aspekt. Pommide heitjad tavaliselt ei suuda sihtmärki täpselt määratleda. Ebaõnnestumiste määr on palju kõrgem kui võiks arvata. Tulemuseks on äärmiselt kõrge tsiviilisikutest ohvrite arv, üle 90%, nagu eelnevalt juba mainitud.

Teine probleem on lõhkemata pommide hulk endistes konfliktipiirkondades. See on peamine takistus riikidele, kes on otsustanud hatata oma majandust konflikti järel uuesti üles ehitama. Selle taustal on minu arvamus, et EL peaks võtma endale juhtrolli püüdluses keelustada kassettlahingumoona igasugune tootmine, kasutamine ja müük.

Esimene samm peaks olema nende relvade kasutamise kohene moratoorium. Meie resolutsioon rõhutab lisaks, et mitte mingitel asjaoludel ei tohi ELi väed kasutada mis tahes tüüpi kassettlahingumoona, kuni on jõutud asjakohase rahvusvahelise kokkuleppeni. Me palume parlamendil ja komisjonil kiiremas korras suurendada rahalist abi nii lõhkenud kui ka lõhkemata kobarpommide tõttu kannatada saanud kogukondadele ja isikutele, kasutades selleks kõiki kättesaadavaid vahendeid.

  Ana Maria Gomes, fraktsiooni PSE nimel. – (PT) Lugupeetud juhataja, ma võtan sõna Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraatide fraktsiooni nimel. Need küsimused näitavad täiskogu juhtivat rolli seoses desarmeerimisega, kontrollidega lahingumoona üleandmiste üle ja rahvusvahelise humanitaarõiguse tugevdamisega.

Me seisime selle eest, et Ottawa konventsioon laieneks kõikidele miiniliikidele. Pikka aega enne Euroopa Ülemkogu võitlesime me relvakaubandust käsitleva üldlepingu eest. Parlament on samuti pidevalt nõudnud, et Euroopa Liidu relvaekspordi toimimisjuhend muudetaks õiguslikult siduvaks õigusaktiks.

Kõnealused küsimused kassettlahingumoona kohta on suunatud tulevikku ja hõlmavad seda, mida Euroopa peab tegema, et hävitada relvad, mis ei tee vahet tsiviilisikute ja sõjaväelaste vahel ning mis hävitavad palju inimelusid. Me nõuame, et kehtestataks kohe moratoorium kassettlahingumoona kasutamise, tootmise, varumise ja ekspordi kohta. Moratoorium tuleb õigel ajal muuta õigusaktiks, millega edaspidi kaasneb selle barbaarse lahingumoona varumise ja lahinguväljadel kasutamise keelustamine, nii nagu isikuvastaste maamiinide puhul on juba juhtunud.

Lisaks üleskutsele, et Euroopa Liit alustaks selle uue vahendiga diplomaatilist rünnakut, soovime, et liikmesriigid näitaksid eeskuju ja et kassettlahingumoon kõrvaldaks nende relvajõudude kasutusest. Ja mitte ainult, nad peavad ka alaliselt lõpetama selle lahingumoona ekspordi, tootmise ja varumise. Iga päev Liibanonis, Tšetšeenias, Afganistanis ja paljudes teistes riikides, kus sõda on lõppenud, maksavad inimesed relvajõudude, kes on minetanud kõik tsiviliseeritud inimeste tegusid juhtivad eetilised ja õiguslikud piirid, kuritegeliku ja ebaeetilise vastutustundetuse eest ränka hinda.

Euroopal lasub ülesanne juhtida globaalset liitu, et need piirid uuest paika panna, määratleda ja tugevdada. Vajame kiiresti ühist seisukohta, et kobarpommid ja muu kassettlahingumoon hävitada.

  Elizabeth Lynne, fraktsiooni ALDE nimel. – Austatud juhataja, tsiviilisikute seas, sealhulgas nende seas, kes kassettlahingumoona kaudu valimatult surma või vigastada saavad, on palju lapsi. Unistused purunevad ja elud hävinevad. Võtke Iraagi poisi Ahmed Kameli juhtum. Ta lähenes säravale objektile, korjas selle üles ja see lõhkes. Ta kaotas mõlemad käed ja nägemise. Kuidas 12aastane poiss peaks sellest aru saama?

Ja ometi on šokeeriv asjaolu, et kassettlahingumoona varud on rohkem kui 15 ELi liikmesriigis. Hirmutav on see, et vähemalt 10 ELi liikmesriigis neid relvi toodetakse: Prantsusmaal, Hispaanias, Kreekas, Itaalias, Madalmaades, Poolas, Rumeenias, Slovakkias, Rootsis ja Bulgaarias. Minu arvamus on, et nii nende riikide kui ka neid relvi kasutanud riikide käed on verised.

Ma tervitan selliste riikide nagu Belgia ettevõtmist keelustada kassettlahingumoon riikliku õigusaktiga ja kõik teised ELi liikmesriigid peavad eeskuju järgima. Ma kutsun nõukogu ja komisjoni üles kiitma heaks Oslo protsess, nii nagu me juba neile selle üleskutse oleme esitanud.

Ühendkuningriigi ja teiste riikide diplomaatilistele käikudele, et teha vahet „rumala” ja „targa” kassettlahingumoona vahel, ei tohi tähelepanu osutada – kõik pommid tapavad ja vigastavad. Sõna „tark” on siin äärmiselt petlik ja ebasobiv.

On vaja, et kõik ELi liikmesriigid kehtestaksid kohe mis tahes kassettlahingumoona kasutamise, sellesse investeerimise, selle varumise, tootmise, üleandmise või ekspordi keelu. Kõik riigid, kes kassettlahingumoona on kasutanud, peavad võtma endale vastutuse kõnealuse lahingumoona kõrvaldamise eest ja komisjonil tuleb kiiresti suurendada rahalist abi kogukondadele, kes on lõhkemata lahingumoona tõttu kannatada saanud. Ma kutsun teid kõiki üles seda resolutsiooni toetama.

  Frithjof Schmidt, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (DE) Lugupeetud juhataja, volinik, daamid ja härrad, Oslo protsess on ajalooline võimalus saavutada rahvusvaheline kokkulepe – mitte lihtsalt deklaratsioon, vaid kokkulepe keelustada kassettlahingumoon. Kaks aastakümmet on selles valdkonnas korraldatud kampaaniaid ja rahvusvahelisi algatusi, aga need on pidevalt sõjaliste ja majanduslike huvide tõttu takerdunud diplomaatia taha. Praegu on meil võimalus jõuda kokkuleppeni 2008. aastal.

Selleks ei ole vaja mitte ainult parlamendi toetust, mille suhtes kõigil fraktsioonidel on selge seisukoht. Mul oli hea meel kuulda, pr Ferrero-Waldner, et ka komisjon toetab seda seisukohta, ja see on väga tervitatav. Praegu tuleb nõukogul parlamendi ja komisjoni heakskiidetud selget seisukohta jälgida; see on väga oluline. Küsimus ei ole mitte ainult kassettlahingumoona kasutamise, varumise ja sellega kauplemise keelustamises, küsimus on ka selle tootmises. Peaksime kassettlahingumoona tootmise keelustama, kusjuures Euroopa Liit on endiselt kassettlahingumoona üks peamistest tootjatest. Saksamaal, Ühendkuningriigis, Prantsusmaal, Hispaanias ja Belgias toodetakse endiselt kassettlahingumoona endiselt. Õigusaktid tootmise keelustamiseks on Belgias ja Austrias vastu võetud, aga ma tean, et lahingumoona tootmine ei ole Belgias veel täiesti lõppenud. Lisaks on kõnealuses õigusaktis ka lüngad.

Peame kiirustama, et need relvad keelustada. Liikmesriigid peavad selles suunas liikuma ja nõukogu peab kaitsma siin väljendatud seisukohta. See on ainus viis, mis tagab 2008. aastal lepingu allkirjastamise.

  Tobias Pflüger, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (DE) Lugupeetud juhataja, esimest korda tuli mul isiklikult tegemist teha kõnealuse küsimusega NATO agressioonisõjas Jugoslaavia vastu, üks sõdadest, millele ma vastu olin ja mida, nagu paljusid teisi sõdasid, pidasid lääneriigid.

Ligi 98% kobarpommide ohvritest on tsiviilisikud. 5–40% kassettlahingumoona lõhkeainest ei lõhke. Ütlen otse: tegemist on peamiselt suurte lääne tööstusriikidega, kes toodavad ja varustavad oma armeesid ja kasutavad sõjas kassettlahingumoona. 34 riigi hulgas, kes kassettlahingumoona toodavad, on 13 ELi liikmesriiki. Kassettlahingumoona on kasutatud ELi liikmesriikide sõditud sõdades, näiteks endises Jugoslaavias, Afganistanis ja Iraagis, nii et ärgem valagem siin krokodillipisaraid!

EL peab asjaga jõuliselt tegelema. Konkreetselt tähendab see seda, et Euroopa Liit peab võtma ühise seisukoha, millega mõistab hukka need surmavad relvad. See tähistab kassettlahingumoona tootmise ja muidugi mõista kasutamise lõppu, nagu seda tehti Lahesõjas, Jugoslaavias, Afganistanis, Iraagis ja Liibanonis. Seda ei tohi enam juhtuda.

  Alain Hutchinson (PSE). – (FR) Lugupeetud juhataja, president, volinik, sel teemal on palju räägitud ja loomulikult me mõistame hukka – see sõna ei ole suhtumise väljendamiseks piisavalt tugev – kassettlahingumoona kasutamise, mis on tekitanud nii palju kahju mitmetes riikides, ja ma soovin tänada härra Borrellit sellise häiriva küsimuse tõstatamise eest.

Kui keeld kunagi jõustub ja kui resolutsioonis väljendatud eesmärk saavutatakse, tuleb meil muidugi mõista püüda saavutada rohkemat, kui nende relvade keelustamine. Samuti tuleb meil tegeleda kõnealuste relvade tootmise ja müügi küsimustega, sest ei saa olla humanitaaralast arutelu – tõsi on, et maa sees peidus olevad lõhkemata pommid, takistades seeläbi kogukondadel ja põgenikel kodumaale tagasi pöörduda, takistavad ka humanitaarabi jagamist – me ei saa rõhutada probleemi humanitaaraspekti, ilma et me ei võtaks tõhusaid meetmeid nende tööstuste vastu, kes kahjuks meil siin ELis neid relvi toodavad ja müüvad.

Lõpetuseks sooviksin öelda, et see resolutsioon annab meile ehk võimaluse kutsuda ka liikmesriike tegutsema. Selles küsimuses on minu kodumaa Belgia võtnud vastu vajaliku õigusakti. Arvan, et Belgia oli esimene, kes seda tegi, ja usun, et Belgias vastu võetud seadus võiks meile eeskujuks olla, et kutsuda ülejäänud 26 liikmesriiki üles sedasama tegema.

  Annemie Neyts-Uyttebroeck (ALDE). – (NL) Austatud juhataja, volinik, minister, nõukogu eesistuja, ma sooviksin kasutada oma kõneaega, et toetada nii kõnealust teemat kui ka hr Borelli sõnastust, samuti meie ühist selleteemalist resolutsiooni ettepanekut.

Olen täiesti teadlik, et kõik relvakontrollialased jõupingutused on alati rasked ja sarnanevad mõnikord Echternachi protsessiooniga, kus liigutakse kaks sammu edasi ja üks samm tagasi. Arvan, et peame oma tegevust tõhustama, kuna inimesed, kes töötavad desarmeerimise ja relvakontrolli nimel, tunduvad vanamoodsatena ja mineviku-inimestena, kuna praegu on päevakorras taasrelvastumine. Leian, et see olukord on äärmiselt muret tekitav.

Tunnen hirmuvärinat, kui mõtlen, et maailma mõjuvõimsaima riigi riigipea ähvardas hiljuti kolmanda võimaliku maailmasõjaga. Arvan, et sellises ühistele jõupingutustele vähealdis kontekstis on olulisem kui kunagi varem, et nii nõukogu kui ka komisjon tõstaksid pidevalt esile, et liikmesriigid peavad selles küsimuses koos tegutsema, mis praeguseni ei ole kahjuks nii olnud.

  Carl Schlyter (Verts/ALE). – (SV) Tänan teid, austatud juhataja. Ma räägin ka kolleegi Raül Romeva nimel. Tema on pärit Hispaaniast, mina Rootsist, mõlemad riigid toodavad neid kohutavaid relvi ja mõlemad riigid on lubanud need keelustada. Aga mida teeb minu kodumaa? Läbirääkimistel Oslos väitis Rootsi, et keelustamise asemel peaks meil olema piiratud kasutus. See on häbiväärne seisukoht. Ükski tsiviliseeritud riik ei saa kaitsta neid julmi relvi ja mul on hea meel näha, et nõukogu, komisjon ja parlament on täieliku keelustamise suhtes ühisel seisukohal.

Kui need pommid lõhkevad, on see relv süütute laste vastu. See on tõhus relv inimõiguste ja majanduse arengu vastu. Seetõttu peame väga tõhusalt võitlema nende keelustamise eest. See on algus – viigem protsess lõpule nii kiiresti kui võimalik, kuna iga minut sureb jälle üks laps. Tänan teid.

ISTUNGI JUHATAJA: Manuel António DOS SANTOS
Asepresident

  Luis Yañez-Barnuevo García (PSE). – (ES) Hr juhataja, tahaksin öelda sama asja kui need, kes juba rääkisid tsiviilelanikele nii ohtlike relvade – kobarpommide – tootmise, ekspordi ja ladustamise keelamisest ning väljendada toetust Oslo protsessile, vaatamata asjaolule, et, nagu eelmine kõneleja ütles, minu riik toodab, ladustab ja ekspordib seda tüüpi relvi.

Üht tahan ma siiski öelda: 21. septembril, st vaid kuu tagasi, esitas valitsus parlamendis valitsusmeelse sotsialistliku partei käe läbi kaitseotstarbeliste ja kahesuguse kasutusega kaupade väliskaubanduse kontrolli seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille üks eesmärke oli tsiviilelanikele eriti ohtlike kobarpommide piiramine ja võimalusel keelustamine.

Teisisõnu on suundumus Hispaania muutumas – nende relvade tootmise, ladustamise ja ekspordi kiitsid heaks eelmised valitsused. Praegune valitsus on täielikult pühendunud Oslo protsessile ja tahab näha nende tootmise, ladustamise ja ekspordi järkjärgulist lõpetamist ja lõpuks keelamist. See oligi see oluline punkt, mida ma tahtsin öelda.

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. − (PT) Hr juhataja, volinik, daamid ja härrad, tahaksin tõstatada kaks ülitähtsat punkti, kuid ma teen väga lühidalt, sest tean, et oleme ajast maas. Esimene on, et see arutelu on andnud mulle väga selge veendumuse, et Euroopa Parlament hakkab seda teemat väga tähelepanelikult jälgima ning, et see puudutab paljusid parlamendiliikmeid. Seepärast ma loomulikult arvestan sellega, kui aeg sinna maale jõuab.

Teiseks, juhiksin tähelepanu, et Euroopa Liit mängib selles küsimuses ka juhtrolli, ehk mitte nii innukalt, kui paljudele parlamendiliikmetele meeldiks, ja kahtlemata mõningaste raskustega, kuid vaatamata kõigele teatava optimismiga.

Me oleme juba väljendanud õiges kohas, st teatavate tavarelvade konventsioonis, Euroopa Liidu muret seda tüüpi relva humanitaartagajärgede üle. Samuti oleme teinud ettepaneku õiguslikult siduva vahendi läbirääkimisteks, mille võiks võtta vastu hiljemalt 2008. aasta lõpuks, kuigi mitte ilmselt nii ambitsioonika, nagu paljud teist sooviksid. Fakt on siiski see, et meil tuleb siin võtta otsustavaid samme. Loodan, et see protsess kogub veelgi rohkem poliitilist toetust, entusiasmi ja jõupingutusi, et saaksime lõpuks saavutada kavandatavad eesmärgid.

  Benita Ferrero-Waldner, volinik. − Hr juhataja, tahaksin eelöeldule lisada veel ühe asja. Ma saan loomulikult rääkida üksnes komisjoni pädevuses olevatest valdkondadest ja te teate, et eriti see valdkond on liikmesriikide pädevuses. Ma saan siiski rääkida rahalisest abist nendele, keda see puudutab.

Võin üle kinnitada, mida ma ennegi ütlesin, et me juba oleme andnud endast parima, et leevendada sõdadest mahajäänud lõhkekehade, kaasa arvatud kobarpommide, põhjustatud probleeme, eelkõige meie miinivastase tegevuse strateegiate ja nendega seotud horisontaalse eelarverea kaudu, mis moodustas ligikaudu kolmandiku selles valdkonnas kulutatud vahenditest.

Võin kinnitada, et miinide ja sõdadest mahajäänud lõhkekehade vastaste tegevuste elluviimine jätkub ka uute geograafiliste vahendite kaudu ja neid praegu isegi süvalaiendatakse – see on nüüd uus suundumus – ELi välisabi strateegiatesse ja programmidesse.

Osa tegevusi on võimalik rahastada ka uue stabiilsusinstrumendi alt, nii et praegu on meil rohkem vahendeid, mille kaudu selle suure väljakutsega tegelda, ning kindlasti tuleb arvestada parlamendi väljendatud selge seisukohaga, et vajadusel tuleb neid kasutada täie tõhususega, sest ma olen täielikult nõus teie nimetatud eesmärgiga.

  Juhataja. − Mulle on kodukorra artikli 108 lõike 5 kohaselt esitatud üks resolutsiooni ettepanek⁽¹⁾.

Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub homme.

(Istung katkestati mõneks hetkeks enne infotundi)

(1) Vt protokoll.

15. Infotund (küsimused nõukogule)

  Juhataja. − Daamid ja härrad, järgmine päevakorrapunkt on küsimused nõukogule. Nagu eile komisjoni esitatud küsimuste ajal, katsetame ka täna teatud uusi eeskirju, mida parlamendi reformimise raames on välja pakutud. Nende uurimiseks on spetsiaalne rühm ja need puudutavad põhimõtteliselt kaht aspekti. Esiteks, paluksin parlamendiliikmetel istuda esimestesse ridadesse, et me üksteisele lähemal oleksime. Teiseks, lisaküsimustele vastab nõukogu eesistuja pärast küsimuste esitamist. Sellest tulenevalt, kuna meil on tavaliselt kaks lisaküsimust, siis küsimusele ei vastata mitte kohe, vaid nõukogu vastab mõlemale küsimusele korraga lõpus.

Järgmine päevakorrapunkt on küsimused nõukogule (B6-0318/2007).

Nõukogule on esitatud järgmised küsimused.

Küsimus nr 1, mille esitas Manuel Medina Ortega (H-0678/07)

Teema: Solidaarsusfond katastroofide puhuks

Võttes arvesse selle suve tõsiseid metsatulekahjusid mõnes liidu liikmesriigis, nagu Kreekas ja Hispaanias, ning liidu suutmatust kiiresti ja tõhusalt reageerida, kas nõukogu kavatseb vaadata läbi solidaarsusfondi eeskirjad, et meil oleksid tulevikus asjakohased mehhanismid selliste õnnetuste puhuks ja tekitatud kahjude leevendamiseks?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. − (PT) Hr juhataja, daamid ja härrad, vastuseks sellele küsimusele ütlen, et, nagu te teate, loodi praegune Euroopa Liidu Solidaarsusfond pärast 2002. aasta suvel Kesk-Euroopat räsinud üleujutusi, et reageerida katastroofidele ja suurõnnetustele.

2002. aastal võttis nõukogu Euroopa Komisjoni ettepanekul vastu määruse Euroopa Liidu solidaarsusfondi loomise kohta. Solidaarsusfondi loomise määruse artiklis 14 on sätestatud, et komisjoni ettepanekul vaatab nõukogu määruse uuesti läbi hiljemalt 31. detsembril 2006.

2005. aastal tegi komisjon ettepaneku asendada määrus (EÜ) nr 2012/2002 uue määrusega solidaarsusfondi kohta. Selle ettepaneku sisu oli eelkõige laiendada õigusakti reguleerimisala, et hõlmata ka tööstuslikud ja tehnoloogilised õnnetused, rahvatervisega seotud hädaolukorrad ja terroriaktid ning vähendada katastroofina klassifitseerimise künniseid.

Ettepanek oli, et kehtivast määrusest tuleks välja jätta piirkondlike erandlike asjaolude kriteerium ning et erandjuhtudel võiks komisjon tunnistada katastroofi toimumist.

Euroopa Parlament avaldas selle kohta arvamuse 2006. aasta mais ja nõukogu arutas asjakohastel tasanditel komisjoni ettepanekut ja parlamendi arvamust veel 2006. aasta jooksul, kuigi kokkulepet ei saavutatud.

Selle tulemusel on määrus (EÜ) nr 2012/2002 jätkuvalt jõus ning komisjon kavandab selle mobiliseerimist 2007. aasta jooksul. Nagu mul oli võimalus teile öelda eelmisel kuul sarnasele küsimusele vastates, niipalju kui nõukogu teab, on määruse reguleerimisalasse jäävate õnnetuste puhul olnud määruse kohaldamine tõhus. Euroopa Komisjon koostab regulaarselt aruandeid, milles kirjeldatakse üksikasjalikult solidaarsusfondi kasutamist.

  Manuel Medina Ortega (PSE). – (ES) Nõukogu ettepanek oli täiesti selge. See uus määrus on täiesti hiljaks jäänud. Minu täiendav ja konkreetne küsimus nõukogule on järgmine: sel suvel põles peaaegu maha Lääne tsivilisatsiooni häll, Vana-Kreeka, koos Olümpia staadionidega. Kas nõukogu ootab niikaua, kuni Vatikan on maha põlenud, kuni Prado on maha põlenud, kuni Belémi palee on maha põlenud või võib loota, et enne järgmist suve saame me määruse, mis seda tüüpi õnnetustega toime tuleb?

  Manuel Lobo Antunes. − (PT) Hr juhataja, hr Medina Ortega, loomulikult ei oota me, et Rooma, Lissabon, London või Pariis loodusõnnetusse satuksid, et seda küsimust üksikasjalikumalt vaadata. Me loodame siiralt, et Belémi palee ja Belémi torn on püsti veel palju sajandeid, nagu nad on siiani olnud.

Mis puutub konkreetsetesse tähtaegadesse kehtivate eeskirjade parandamiseks, siis ei saa ma loomulikult nõukogu nimel mingit konkreetset kuupäeva lubada.

  Elizabeth Lynne (ALDE). - Aitäh vastuse eest, kuid ma arvan sama, mis lisaküsimuse küsija. Meil on tõepoolest vaja teada, millal see ära muudetakse.

Ma räägin eelkõige üleujutustest Ühendkuningriigis. Ilmselgelt viitab see tulekahjudele, kuid solidaarsusfond hõlmab ka üleujutusi. Minu piirkond West Midlands sai väga tõsiselt kannatada. Minu küla Worcestershire’is sai kannatada, nagu ülejäänud Worcestershire’gi ja ümberkaudsed piirkonnad Herefordis ja Shropshire’is.

Loomulikult on Ühendkuningriigi valitsus teinud taotluse solidaarsusfondi rahale. Ma loodan, et komisjon vaatab seda soodsas valguses ja nõukogu tõepoolest püüab muuta solidaarsusfondi toimimist, et tulevikus oleks seda rahastamist võimalik kiiremini saada.

Samuti, kas nõukogu esindaja saab meile öelda, mida ta arvab kiirreageerimisjõudude kohta ja kas seda tuuakse ettepoole, et üleujutuse piirkondadesse saaks tuua tagavara üleujutustõkkeid.

  Jörg Leichtfried (PSE). – (DE) Hr juhataja, kõigepealt lubage öelda, et minu arvates on väga hea, et me nüüd siin all koos istume. Minu arvates on see väga hea idee.

Mis puutub küsimusse, minister, tahaksin öelda paar sõna tulekahjude kohta, mis osadel juhtudel on süttinud looduslikel põhjustel, osadel juhtudel aga on tegemist süütamistega. Süütamist julgustab osades riikides õiguslik alus, mis annab teatud inimestele teatud eeliseid.

Kas on mõeldud võimaluse üle, et survet nendele riikidele tuleks vähendada ja muuta õiguslikku seisukohta, et see stiimul tulevikus enam ei eksisteeriks?

  Manuel Lobo Antunes. − (PT) Hea küll. Ma arvan, et olen vähemalt mõnele praegu küsitud küsimusele juba vastanud. Samuti ma juba ütlesin, et meie hinnangul on solidaarsusfond varem toiminud korralikult.

Praegu kaalutakse kiirreageerimisrühma küsimust. Mingit otsust ei ole veel tehtud, sest nõukogu ikka veel alles hindab ja arutab seda. Samuti ei ole otsust tehtud veel tulekahjude ennetamise kohta, kuigi päris palju on ära tehtud. Palju on veel teha ja arvatavasti on see valdkond, kus kogemuste vahetamine, mida tuntakse „parimate tavade” nime all ja liikmesriikide koostöö ELi tasandil võib osutuda kasulikuks.

Selles valdkonnas on veel vaja pingutada. Mul tuleb öelda, et minu enda riiki mõjutavad süstemaatiliselt aasta-aasta järel tõsised tulekahjud, süütamised ja kõik tulekahjudega seonduv, eriti metsatulehakahjudega. Siseriiklikult oleme me võtnud vastu rea meetmeid ja algatusi, mis on osutunud väga edukateks tulekahjude ja süütamiste ennetamise mõttes ja loomulikult on meil väga hea meel jagada oma kogemusi kõigi liikmesriikidega.

  Juhataja. −

Küsimus nr 2, mille esitas Marie Panayotopoulos-Cassiotou (H-0680/07)

Teema: Euroopa ühtne erivajadustega inimeste poliitika

Kas nõukogu kavandab ühisotsuse vastuvõtmist, pidades silmas ühtse Euroopa poliitika loomist, et toetada kutsehariduse andmist erivajadusega kodanikele ning tagada nende ühiskonda integreerumine?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. − (PT) Tänan küsimuse eest pr Panayotopoulos-Cassiotou. Nagu te teate, saab nõukogu toimida vaid seaduse piires mingil hetkel komisjoni tehtud ettepaneku alusel.

Praeguse seisuga ei ole nõukogu saanud ühtki õigusloomega seotud ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus, pidades silmas ühtse Euroopa poliitika loomist, et toetada kutsehariduse andmist erivajadusega kodanikele ning tagada nende ühiskonda integreerumine.

Nagu te teate, on nõukogu võtnud vastu direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestati töö saamise ja kutsealale pääsemise võrdse kohtlemise üldine raamistik. Sellega on keelatud diskrimineerimine mitmetel põhjustel, kaasa arvatud puude puhul. Peale selle kannab käesolev (2007.) aasta Euroopa võrdsete võimaluste aasta nimetust, mida otsustasid kaasotsustusmenetlusega koos nõukogu ja parlament.

  Marie Panayotopoulos-Cassiotou (PPE-DE). – (EL) Hr juhataja, tahaksin tänada nõukogu eesistujat. Diskrimineerimise kaotamisega tööhõives ei ole võimalik tõhusalt puude probleemi vastu võidelda. Alles eile teatati uusi tehnoloogiaid sisaldava tervishoiuprogrammi käivitamisest. Kas seda ettepanekut ei saaks kasutada, et suur osa Euroopa kodanikest saaks kasutada oma potentsiaali ja elada sotsiaalses ühtekuuluvuses, et olla demograafilise allakäigu ajal aktiivsed ja kasulikud ühiskonnale tervikuna?

  Manuel Lobo Antunes. − (PT) Hr juhataja, pr Panayotopoulos-Cassiotou, mulle tundub, et see kõne oli rohkem üldise remargi korras kui otsene küsimus. Samas usun ma siiski, et vaatamata kõigele on tõusnud liikmesriikides ja ka ELi tasandil teadlikkus, et piisavaks reageerimiseks selle valdkonna probleemidele tuleb teha koostööd.

Samuti tahan öelda, et Portugali eesistumise ajal korraldab eesistuja Euroopa võrdsete võimaluste aasta raames 19.–20. novembril Lissabonis suure selleteemalise konverentsi, mille käigus me püüame muidugi olukorda asjakohaste küsimuste valguses vaadata. Loomulikult püüame me jõuda selles küsimuses ka tulevikuks poliitilise kohustuse võtmiseni.

  Paul Rübig (PPE-DE). – (DE) Milliseid meetmeid nõukogu kavandab, et muuta ühistransport puudega inimestega kättesaadavamaks? Kas te näete mingit võimalust parimate tavade ja võrdlusuuringu kasutamiseks, et lihtsalt seda olukorda parandada?

  Reinhard Rack (PPE-DE). – (DE) Lugupeetud nõukogu eesistuja, me pöörasime põhiõiguste hartas spetsiaalselt tähelepanu puudega inimeste õigustele, sest sellest saab osa Lissaboni lepingust ning see saab olema täielikult õiguslikult siduv. Kas te näete võimalust, et nõukogu eesistuja kutsuks liikmesriike üles reageerima uutele loodud võimalustele väga praktiliselt ja võtma asjakohaseid meetmeid, et tagada puudega inimestele rohkem ja paremaid väljavaateid?

  Manuel Lobo Antunes. − (PT) Lubage mul teha kaks märkust. Põhiõiguste harta ei ole veel täielikult jõustunud ega avaldatud. Nagu ka Lissaboni leping ja seepärast peame praegu ootama. Ma ei saa oktoobris ennustada, milliseid algatusi või otsuseid nõukogu võib selles valdkonnas vastu võtta. Peale selle, nagu te teate, ei ole põhiõiguste harta iseenesest õigusloomega seotud algatuste jaoks õiguslik alus.

Mis puutub transpordi küsimusse, siis arvestades, et komisjon ei esita selles valdkonnas nõukogule vastuvõtmiseks algatusi, on see küsimus jätkuvalt liikmesriikide pädevuses. On selgelt liikmesriikide tasandil nende pädevuses esitada oma äranägemisel ja vastavalt konkreetsetele asjaoludele vajalikke meetmeid.

  Juhataja. − Daamid ja härrad, järgmised kolm küsimust esitasid eilsel arutelul Marian Harkin, Avril Doyle ja Esko Seppänen. Vastavalt kodukorra II lisa punkti A lõikele 2 ei ole need küsimused vastuvõetavad ja me liigume edasi järgmise küsimuse juurde.

Küsimused nr 3, 4 ja 5 ei ole vastuvõetavad, sest kõnealune teema on juba käesoleva osaistungjärgu päevakorras.

Küsimus nr 6, mille esitas Sarah Ludford (H-0687/07)

Teema: Seksuaalkurjategijad

Kas eesistujariik Portugal on rahul, et EL ja liikmesriigid võtavad kõik võimalikud meetmed pedofiilide tuvastamiseks, kohtusse andmiseks ja jälgimiseks pärast süüdimõistmist, vahetavad teavet lastevastaste kuritegude kohta ning kaitsevad ja päästavad lapsi, kes võivad olla kadunud, röövitud või ohus?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. − (PT) Hr juhataja, pr Ludford, laste kaitsmine seksuaalse ärakasutamise eest ja võitlus inimkaubandusega on ELi jaoks äärmiselt olulised küsimused.

Selles suhtes viitaksin ma nõukogu 27. septembri 2001. aasta resolutsioonile kodanikuühiskonna osalemise kohta kadunud ja seksuaalselt ärakasutatud laste leidmisel, milles nõukogu märkis, et võitlus laste kadumise ja seksuaalse ärakasutamise on Euroopa Liidu prioriteet.

Selleks on nõukogu võtnud vastu rea õigusakte, mis käsitlevad selle küsimuse erinevaid tahke, sealhulgas 24. veebruari 1997. aasta ühismeede inimkaubanduse ja laste seksuaalse ekspluateerimise vastu võitlemise kohta, nimetatud nõukogu 27. septembri 2001. aasta resolutsioon kodanikuühiskonna panuse kohta kadunud ja seksuaalselt ärakasutatud laste leidmisel ja nõukogu 22. detsembri 2003. aasta raamotsus laste seksuaalse ärakasutamise ja lasteporno vastu võitlemise kohta.

Nõukogu on andnud hinnangu hiljutisele Belgia Kuningriigi algatusele selle kohta, et nõukogu võtaks vastu raamotsuse laste vastu toime pandud seksuaalkuritegudes süüdimõistmistest tulenevate keeldude tunnustamise ja täitmise kohta Euroopa Liidus, ning teistele ettepanekutele, näiteks nõukogu raamotsusele, mis käsitleb Euroopa Liidu liikmesriikides tehtud süüdimõistvate kohtuotsuste arvessevõtmist uutes kriminaalmenetlustes, ja nõukogu raamotsuse ettepanekule liikmesriikide vahelise karistusregistri andmete vahetuse korralduse ja sisu kohta.

Pärast läbirääkimisprotsessi otsustas nõukogu ühendada Belgia Kuningriigi esitatud algatuse sätted karistusregistri andmete vahetuse õigusaktiga. Selle tulemusel peaksid liikmesriikide pädevatele asutustele muutuma kättesaadavaks laste seksuaalse ärakasutamise eest süüdimõistetud isiku andmed.

Nõukogu 22. detsembri 2003. aasta raamotsus laste seksuaalse ärakasutamise ja lasteporno vastu võitlemise kohta sisaldab laste seksuaalse ärakasutamise ja lastepornograafia mõisteid ja kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid tagamaks, et need kuriteod oleksid karistatavad vangistusega üks kuni kolm aastat ja mõnel juhul viis kuni kümme aastat. Nimetatud raamotsuses on kehtestatud rakendamise tähtajaks liikmesriikides 20. jaanuar 2006. Nõukogusse ja komisjoni rakendusmeetmete kohta laekunud teatiste ja komisjoni koostatud aruande alusel tuleb nõukogul anda 20. jaanuariks 2008 hinnang, mil määral on liikmesriigid sellest raamotsusest tulenevad kohustused täitnud.

  Sarah Ludford (ALDE). - Suur tänu eesistujale selle vastuse eest.

Madeleine McCanni juhtum on äratanud palju huvi ja ka vastuolusid. Ma ei lasku selle juhtumi üksikasjadesse, kuid siin on oluline see, et mida me võime üldiselt õppida Euroopa võimekuse kohta kadunud laste juhtumite korral. Ma tahan küsida kolme asja kohta.

Esiteks, kadunud laste kuum liin. Eile ütles volinik Frattini meile, et ta ei ole üldse rahul liikmesriikide tegevusega nõukogu veebruari otsuse rakendamisel, mille kohaselt pidi ühtne kadunud laste telefoninumber 116 toimima juba augustist. Vaid neli liikmesriiki on valinud välja teenusepakkuja, kolm liikmesriiki ei ole teabepäringule üldse vastanud. See ei ole just muljetavaldav! Kas te kavatsete ülejäänud 23 liikmesriiki tagant kiirustada?

Teiseks, paar nädalat tagasi nõudsid justiits- ja siseasjade ministrid ELi kadunud laste andmebaasi. Minu teada on tehtud eraalgatuslikke katseid koostöös YouTube’i ja Madeleine McCanni vanematega. Kas EL kavatseb toetada korraliku andmebaasi loomist?

Kolmandaks, te rääkisite teabevahetusest seksuaalkurjategijate kohta, kuid millal me saame elektroonilise andmebaasi?

  Manuel Lobo Antunes. − (PT) Hr juhataja, pr Ludford, vastusena erinevatele esitatud küsimustele tahaksin öelda üht.

Esiteks, paljud nendest meetmetest on küllaltki hiljutised või väga hiljutised ja seepärast tuleb nende mõjusid hinnata. Seda tehaksegi ja loomulikult me hindame, mis on toiminud ja mis mitte ning kas me teeme selles valdkonnas edusamme. See on see, mida meil tuleb teha, mitte kummitada liikmesriike ja püüda neid süüdistada või neile vastutust jagada.

See on koostöö, mis vajab liikmesriikide vahelist dialoogi kogemuste kohta, mida tuleb vahetada. Vaatamata kõigele, olen seisukohal, et meie edusammud selles valdkonnas on olnud head, kui me reageerime olukordadele, mis on inimlikus mõistes tõeliselt kohutavad.

Viimaks, minu arvates on selles suhtes väga hea uudis ka reformileping, mis julgustab ja võimaldab liikmesriikidel ulatuslikuma ja parema koostöö tegemist võitluses selle kuritegevuse liigiga.

  Mairead McGuinness (PPE-DE). - Nõukogu eesistuja, te mainisite – mul oli rõõm kuulda, et te just seda sõna kasutasite – „kaubanduse” küsimust, sest mina arvan, et samal ajal, kui meil räägitakse lastest, sealhulgas McCanni juhtumist, on palju lapsi ja noori, kes saavad Euroopasse suunduva inimkaubanduse ohvriks. Tahaksin teilt küsida, kas te arvate, et selles valdkonnas tehakse piisavalt? Ja ma tahaksin ka, et neid aidatakse, kui nad liikmesriikides üles leitakse, et neid rehabiliteeritakse ja kas saadetakse tagasi oma riiki või hoolitsetakse selle eest, et nendest ei saa kurjategijad seal liikmesriigis, kuhu nad on inimkaubandusega sattunud. Minu arvates on see ELis väga tõsine probleem.

  Jörg Leichtfried (PSE). – (DE) Minister, ma püüdsin väga tähelepanelikult kuulata teie vastust pr Ludfordile. Ta küsis teilt väga konkreetse küsimuse, millele te ei vastanudki, nimelt, kuidas te kavatsete tagant tõugata neid liikmesriike, kes veel ei ole kuuma liini käivitanud. Kas te võiksite, palun, täpsustada.

  Manuel Lobo Antunes. − (PT) Ma ei ole kriminaalpoliitika ekspert ega justiitsminister. Ma esindan siin nõukogu ja ma saan teile öelda ainult seda, milline tundub olevat nõukogu üldine meeleolu. Alati on võimalik teha rohkem ja paremini, kuid tõsi on ka see, nagu ma juba ütlesin, et on juba olemas rida õigusakte, mis vastavad kõigiti sellele soovile võidelda seda tüüpi õigusrikkumiste vastu. Nagu ma olen öelnud, paljud nendest meetmetest on uued ja kõiki neid tuleb korralikult hinnata.

Oli ka üks uus küsimus: liikmesriikide ja nende kodanike teadlikkuse tõstmine nähtuse kohta, mis selle ulatuse ja tõsiduse kohta teadlikkuse tõstmise koha pealt on tõepoolest uus. Nagu alati juhtub uute nähtustega, mida on vaja kaaluda ja hinnata, tuleb järgida teatud korda. Me jätkame vajadusel üleskutset nendele liikmesriikidele, kes ehk veel ei ole täitnud oma kohustusi algatuste või õigusaktide rakendamise suhtes, teha seda nii ruttu kui võimalik. Kui kohustus on võetud, siis tuleb seda täita selles ja igas teises valdkonnas.

  Juhataja. −

Küsimus nr 7, mille esitas Lambert van Nistelrooij (H-0689/07)

Teema: Äriühingute Suez ja Gaz de France ühinemine

3. septembril teatati, et Prantsuse energiaettevõte Suez ja riigiettevõte Gaz de France on otsustanud kavandatud ühinemine läbi viia. Selle tulemusel tekiks suuruselt neljas energiaettevõte Gazpromi, Electricité de France’i ja EONi järel. Komisjon on juba teinud ühinenud ettevõttele kohustuseks koondada teatud tegevused Belgias ja Prantsusmaal.

Kas nõukogu on ikka seisukohal, et ühinemiskavad on kooskõlas Euroopa Liidu energiaturu liberaliseerimise kehtivate põhimõtetega, mida ta toetab?

Mil määral on uus ühinenud ettevõte ja Prantsuse riik lubanud jagada põhivõrkude osaluse, mida komisjon on nõudnud?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. − (PT) Hr juhataja, daamid ja härrad, esiteks pean ma ütlema, nagu te teate, hõlmasid 2007. aasta Euroopa kevadise ülemkogu lõppjäreldused ülevaatlikult ELi energiapoliitika, kaasa arvatud gaasi ja elektri siseturu küsimuse.

Nõukogu ei saa avaldada arvamust, mil määral on praeguse seisuga ühinemiskavad kooskõlas lõppjärelduste selle osaga. Nõukogu juhib tähelepanu, et nendest Euroopa Ülemkogu lõppjäreldustest sai sisend 2007. aasta septembris esitletud Euroopa Komisjoni kolmandasse energiapaketti, mille kaugem eesmärk on avada gaasi ja elektri siseturg. Alles pärast nõusoleku saamist kavandatud määrustele ja direktiividele ja pärast nende jõustumist saab olema võimalik hinnata kas ühinenud ettevõte GDF Suez vastab asjakohastele seadusesätetele. Teiseks, nõukogu tuletab meelde, et asutamislepingu konkurentsivaldkonna sätete kohaselt tuleb Euroopa Komisjonil veenduda, et kõik ettevõtetevahelised lepingud vastaksid ühenduse eeskirjadele.

  Lambert van Nistelrooij (PPE-DE). – (NL). Minu arvates on täiesti õige, et poliitikat ja konkreetseid samme hindab komisjon. Mul on siiski lisaküsimus Euroopa turu kohta, siseturu toimimise kohta.

Konkreetne eesmärk ettevõtete eraldamise taga on tuua võrkudesse tegelikke investeeringuid ning on näha, et selles valdkonnas, ka riikide vahel, ei ole me oma kokkulepetest kinni pidanud. Riigid peaksid olema võimelised vahetama 10 %, seda nimetati koostalitusvõimeks ja me ei ole suutnud seda täita.

Minu küsimus on: milliseid tegevusi on nõukogu võtnud, et tõepoolest investeeringuid stimuleerida, et näiteks parandada Prantsusmaa ja Hispaania vahelist ühendust? Naabrite juurest on odavam osta, aga kui põhimagistraalid puuduvad, siis ei ole see võimalik. Mida te selles osas ette kavatsete võtta?

  Manuel Lobo Antunes. − (PT) Hr juhataja, hr van Nistelrooij, nõukogu võttis viimasel Euroopa Ülemkogul märtsis vastu rea energiavaldkonna meetmeid. Need tuleb nüüd komisjoni ettepanekute alusel muidugi ellu viia. Iga asutus ja iga institutsioon peab võtma oma vastutuse – komisjon oma ettepanekute esitamisega, nõukogu nende vastuvõtmise, tagasilükkamise või muutmisega, ning siis kohus, kes teeb kindlaks, kas liikmesriikide õigusaktid ja karistused on vastavuses kehtivate õigusaktidega. See on kõik, mida ma saan praegu öelda.

  Juhataja. − Küsimus nr 8 on tagasi võetud. Autori puudumisel jääb küsimus nr 9 vahele.

Küsimus nr 10, mille esitas Roberta Alma Anastase (H-0702/07)

Teema: Viisakorra lihtsustamine Moldova ja Georgia kodanikele

Moldova ja Georgia kodanike jaoks on ELi liikmesriikide viisade saamine märkimisväärselt keeruline. Peale selle on ELi ja Vene Föderatsiooni viisarežiimi lihtsustamise lepingu jõustumine toonud kaasa paradoksaalse olukorra, kus Abhaasia, Lõuna-Osseetia ja Transnistria separatistlike piirkondade elanikud, kellel on enamasti Vene passid, saavad nüüd sellest väiksemate piirangutega viisa- ja reisirežiimist kasu. Mida nõukogu kavatseb teha, et aidata kaasa viisarežiimi lihtsustamisele Moldiva ja Georgia kodanike jaoks ning sellekohaste lepingute rakendamiseks? Samuti on vajalik, et ühine viisakeskus Chişinăus võiks kiiremas korras loota rohkemate ELi liikmesriikide toetusele, pidades silmas viisalihtsustusprotsessi praktilise poole ülevõtmist. Kuidas nõukogu selgitab asjaolu, et siiani on seda teinud vaid vähesed liikmesriigid ja kuidas tagada, et edaspidi ka ülejäänud koostööd teeksid?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. − (PT) Pr Anastase, 19. detsembri otsusega andis nõukogu komisjonile mandaadi pidada läbirääkimisi viisarežiimi lihtsustamise lepingu sõlmimiseks Euroopa Ühenduse ja Moldova Vabariigi vahel. See leping algatati Chişinăus 25. aprillil 2007 ja allkirjastati Brüsselis 10. oktoobril 2007, tegelikult minu poolt.

Arvestades selle lepingu kiiret sõlmimist, konsulteeritakse Euroopa Parlamendiga lepingu sõlmimise otsuse eelnõu suhtes. Moldova valitsus võttis 17. oktoobril vastu kaks seadust, millega ratifitseeriti Euroopa Liiduga sõlmitud viisalihtsustamise ja tagasivõtmislepingud.

Nõukogu nimel võin teile öelda, et komisjonil ei ole praegu mandaati sarnase lepingu läbirääkimiste alustamiseks Georgiaga. Mis puutub ühisesse viisakeskusesse Chişinăus, siis liikmesriikide vahelise koostöö küsimusi otsustavad liikmesriigid ise.

  Roberta Alma Anastase (PPE-DE). - (RO) Õnnitlused lepingute sõlmimise puhul Moldova Vabariigiga. Selles küsimuses tahaksin juhtida tähelepanu kahele asjale: kõigepealt pean vajalikuks, et nõukogu ja Moldova Vabariigi vaheliste suhete arutelus käsitletaks olukorda, mis tekkis vahetult pärast nende lepingute allkirjastamist: 12. oktoobril keelduti Moldova Vabariigi piiril osadel Rumeenia ametlikel delegatsioonidel Moldova Vabariigi territooriumile siseneda. Kuna ma usun, et kolmandale riigile antud viisalihtsustamisele peab lõpuks järgnema vastastikkus, oleksin huvitaud, kas nõukogu kavatseb seda teemat käsitleda. Teiseks, teie allkirjastatud lepingus on viide moldova keelele, mis ei ole tunnustaud keel. Tahaksin sellele tähelepanu juhtida eelkõige seepärast, et Euroopa Liit tunnustab ainult üht keelt, rumeenia keelt. Mis puutub Georgiasse, siis usun, et asjad peaksid edasi liikuma selles suunas, et lõpetada Georgia kodanike ebavõrdne olukord võrreldes Lõuna-Osseetia kodanikega.

  Manuel Lobo Antunes. − (PT) Hr juhataja, nagu ma ütlesin, mina allkirjastasin selle viisalihtsustusleppe Moldovaga ja ma võin öelda, et Moldova valitsus hindas ja tunnustas seda tegevust, seda algatust, seda lepingut kõrgelt.

See on ülimalt vajalik vahend nii meie suhetes Moldovaga kui meie suhete jaoks kõigi naaberriikidega. Ma loodan siiralt, et see leping aitab tugevdada ELi ja Moldova vahelisi suhteid, mis lepingu eesmärk oligi, ning eelkõige tugevdada Euroopa naabruspoliitika „inimlikku mõõdet”, ehk teisisõnu, lähendada inimesi, et me kõik õpiksime üksteist rohkem ja paremini tundma, sest just see on kahtlemata see, mis tugevdab Euroopa vaimu ja üksteisemõistmist.

Kõiki selle lepingu kohaldamisega tekkinud raskusi tuleb muidugi hinnata. Sellised raskused on väga hiljutised, kuid ma võin öelda, et kui Euroopa Liidu ja kolmandate riikide vahel sõlmitud lepingutega tekib probleeme või raskusi, kui nende tulemused ei ole ootuspärased või kui tulemused on valed, tuleb komisjonil, võimalik et koostöös nõukoguga, vaadata, mis toimub ja viia vajadusel sisse muutused.

Mis puutub Georgiasse, panin teie märkuse kirja, pr Anastase.

  Danutė Budreikaitė (ALDE). – (LT) Kas on kavas võtta vastu viisalihtsustamise leping Valgevenega? Pärast Schengeni piirkonna laienemist saab Leedul, kus on pikk piir Valgevenega, olema raskusi selle riigi inimeste küllakutsumisega ja samuti ei saa valgevenelased külastada üle piiri elavaid sugulasi. Kas selle kohta on mingeid kavasid?

  Manuel Lobo Antunes. − Hr juhataja, pr Budreikaitė, nagu te teate, võetakse viisalihtsustuslepingute sõlmimise otsused vastu iga juhtumi kohta eraldi. Loomulikult arvestatakse nendes kõnealuse riigiga, mis tüüpi suhe meil on selle riigiga, tehnilise turvalisuse nõudeid jne. Seega, kui see on asjakohane, Valgevene või mõne muu riigi puhul, peaks komisjon tegema nõuetekohase otsuse vastuvõtmise ettepaneku nõukogule ja siis nõukogu peaks selle kohta otsustama. Nagu ma ütlesin, ei saa siiski lihtsalt teha otsust sellise lepingu sõlmimiseks või läbirääkimiste alustamiseks, ilma et oleksid täidetud teatud tehnilised ja poliitilised tingimused.

Kui nende sõlmimine on siiski tehniliselt ja poliitiliselt teostatav, aitavad viisalihtsustuslepingud tõepoolest kaasa naabruspoliitika inimlikule mõõtmele või humanitaarmõõtmele. Me ei saa olla üksteisele võõrad, vastupidi, me peame üksteist rohkem ja paremini tundma õppima ning oleme selleks kindlasti võimelised.

  Juhataja. −

Küsimus nr 11, mille esitas Dimitrios Papadimoulis (H-0703/07)

Teema: Euroopa kodanikukaitse jõudude loomine

Euroopa Parlament võttis 4. septembril 2007 vastu resolutsiooni loodusõnnetuste kohta (P6_TA(2007)0362), milles viidatakse eriti sel suvel Kreekat tabanud suure hukkunute arvuga tulekahjudele. Nagu muudeski dokumentides, nii ka resolutsioonis ja raportis ühenduse kodanikukaitse mehhanismi kohta (A6-0286/2006, 18. september 2006) tunnustatakse ühenduse kodanikukaitse mehhanismi olulisust ja nõutakse Euroopa kodanikukaitse jõudude loomist, mis oleks hädaolukordades võimeline koheselt reageerima, millise ettepaneku tegi ka endile volinik Barnier.

Arvestades, et kodanikukaitse jõudude loomine oleks abiks eelkõige liikmesriikide kodanikukaitse eest vastutavate ametiasutuste toetamisel, millised on nõukogu vaated kodanikukaitse jõudude loomise osas?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. − (PT) Hr Papadimoulis, nõukogu juhib tähelepanu, et 15. ja 16. juunil 2006 ning ka 14. ja 15. detsembril 2006, Euroopa Ülemkogu kinnitas või võttis teadmiseks eesistuja raportid liidu hädaolukordadeks ja kriisideks valmisoleku suurendamise kohta, et parandada olemasolevate vahendite koordineerimist ja kohaletoimetamist.

2006. aasta juuni Euroopa Ülemkogu andis täiendavaid juhiseid liidu hädaolukordadeks, kriisideks ja katastroofideks valmisoleku parandamiseks nii Euroopa liidu sees kui väljas. Selles nõuti erilist tähelepanu Euroopa Liidu kiirreageerimisvõimekuse edasisele arendamisele liikmesriikidele kättesaadavate vahendite, kaasa arvatud kodanikukaitse moodulite, alusel ja tööd komisjoni ettepanekutega ühenduse kodanikukaitse võimekuse suurendamiseks.

Mis puutub Michel Barnier’ 2006. aasta mais esitatud raportisse, siis juhib nõukogu tähelepanu ka sellele, et 15.–16. juuni 2006. aasta Euroopa Ülemkogu tervitas seda dokumenti kui olulist panust arutelusse. Kuigi teatud ideed Barnier’ raportist on lülitatud ühenduse eeskirjadesse või kordadesse, ei ole nõukogule esitatud siiani ühtki ettepanekut, mille eesmärk on Euroopa kodanikukaitse jõudude loomine.

Võttes arvesse hiljutist laastamist mõnedes liikmesriikides ja tunnustades vajadust Euroopa Liidus olla võimeline reageerima loodusõnnetustele järgnevates kriisi- ja hädaolukordades tõhusalt ja õigeaegselt, kutsus nõukogu 15. ja 16. oktoobri 2007. aasta lõppjäreldustes komisjoni üles jätkama küsimuse uurimist ja esitama asjakohased ettepanekud enne üldasjade ja välissuhete nõukogu kohtumist 10. detsembril 2007.

  Dimitrios Papadimoulis (GUE/NGL). – (EL) Tahaksin tänada eesistujat nõukogu slängis, et ta on valanud kroonikasse 18 kuud inertsi ja viivitusi. Tekst, mille te meile ette lugesite, õõnestab kogu Barnier’ ettepanekut. Ma küsin teilt: kui paljusid tulekahju ja üleujutuse ohvreid me veel peame leinama? Kui palju kinnisvara peab hävima? Kui kaua peavad liikmesriigid oma vahendeid raiskama, enne kui te viimaks esitate nõukogus uurimise, mida Euroopa Parlament on ammu nõudnud? Ma küsin teilt: kas teie, nõukogu eesistuja, teete 10. detsembril ettepaneku, et nõukogu uuriks seda, mida Euroopa Parlament soovitab, nimelt et need täiendavad kodanikukaitse jõud tuleb moodustada, või räägib teie järglane meile 18 kuu pärast järjekordse loo järjekordsetest viivitustest?

  Manuel Lobo Antunes. − (PT) Hr Papadimoulis, nõukogu loomulikult ootab suure huviga komisjoni ettepanekut selles küsimuses, st kodanikukaitse jõudude võimaliku loomise kohta. Loodetavasti esitab komisjon need soovitused või ettepanekud enne 10. detsembri üldasjade nõukogu, tegelikult vähem kui kahe kuu pärast. Me loodame näha ja hinnata komisjoni ettepanekuid ja toimime siis vastavalt.

  Justas Vincas Paleckis (PSE). – (LT) Ka mina tahaksin juhtida tähelepanu selle küsimuse olulisusele, nii et mina olen rahul, et nõukogu on pöördunud komisjoni poole ja ootab vastust. Sellele vaatamata tahaksin ma küsida: millised on komisjoni vaated kodanikukaitse jõudude kohta erakorralistes olukordades ja, pidades silmas kõiki neid üleujutusi ja tulekahjusid, kliimamuutust ja meist kaugel, Ameerikas, toimuvaid sündmusi, milline on komisjoni nägemuses selliste kodanikukaitse jõudude roll erakorralistes olukordades?

  Reinhard Rack (PPE-DE). – (DE) Lugupeetud nõukogu eesistuja, mainisite mitmel korral Barnier’ raportit. See raport on tekitanud kartusi abiorganisatsioonide hulgas, sest tundub, et sellega kehtestatakse poolsõjaväelised juhtimisstruktuurid või eelotsused sõjaväelisel tasandil. Kas nõukogu on teadlik nendest kartustest kodanikukaitse jõudude „militariseerimise” üle ning kuidas nõukogu saab ja kavatseb nendele muredele reageerida?

  Manuel Lobo Antunes. − (PT) Hr juhataja, nagu ma juba mainisin, nõukogu ettepanek ja järeldused Barner’ raporti kohta olid, et see võiks olla tulevaste otsuste tööversiooniks. See ei olnud täielik ega isegi osaline toetus, et see peaks olema aluseks. See oli lihtsalt nõukogu kokkulepe sel ajahetkel. Nagu ma just ütlesin, ei saa ma ennetada nõukogu reaktsiooni ettepanekutele, mudelitele ja meetoditele, mida veel olemas ei ole, sest see tähendaks ajaloo ennetamist.

Me peame ootama ära komisjoni ettepanekud ja hinnangu. Siis me arutame neid nõukogus ja jõuame järeldusele. Samuti otsustame me millises suunas sellega edasi minna, mis toob mu olulise punkti juurde. Paludes komisjonil esitada selle kohta ettepanekuid, on nõukogu üheselt mõistetavalt andnud märku oma huvist teema vastu ja soovist selles suhtes edasi liikuda. Minu arvates on see ümberlükkamatu ja positiivne märk.

  Juhataja. −

Küsimus nr 12, mille esitas Bernd Posselt (H-0708/07)

Teema: Professor Ukshin Hoti saatus

Rahvusvaheliselt tunnustatud teadlane ja rahuaktivist professor Ukshin Hoti, põrandaaluse demokraatliku Kosovo Vabariigi välisminister, mida üheksakümnendatel juhtis president Rugova, vahistati Milosevici režiimi poolt ja kadus aastaid tagasi jäljetult.

Kas nõukogu saaks selgitada välja tänaseks demokraatliku Serbia valitsuse käest, mis juhtus professor Hotiga ja uurida, kas Belgradi võimud on valmis selle küsimuse kohta uurimise läbi viima?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. − (PT) Hr Posselt, professor Ukshin Hoti on üks enam kui 2 000 inimesest Rahvusvahelise Punase Risti Komitee (ICRC) nimekirjas, kelle perekonnad on andnud teada nende kadumisest Kosovo konflikti ajal.

ICRC on alates 1998. aasta jaanuarist kogunud teavet Kosovos kadunuks jäänud inimeste kohta. See teave on saadetud Belgradi ja Pristina ametiasutustele koos palvega, et nad teeksid kõik endast oleneva nende inimeste asukoha teadasaamiseks.

Samuti töötab ICRC Kosovos selle küsimusega tihedas koostöös ÜRO missioonidega Kosovos. Osana dialoogist Prištinale ja Belgradile kahepoolset huvi pakkuvates küsimustes, on kadunud isikute töörühm, milles on esindajad mõlemast valitsusest, kohtunud Punase Risti egiidi all korrapäraselt alates 2004. aasta märtsist.

Töö käib mõlemal poolele, et tuvastada kadunud isikute asukohad, kuid edasiminek on olnud aeglane. Õigus teada, kus viibivad kadunud kallid inimesed on humanitaarõiguse ja inimõiguste alusküsimus.

Sellest tulenevalt Euroopa Liidu nõukogu toetab rahvusvaheliste ja Serbia ja Kosovo kohalike asutuste tehtud tööd selles suunas ja julgustab neid oma jõupingutusi suurendama.

  Bernd Posselt (PPE-DE). – (DE) Hr juhataja, iga ohver on loomulikult võrdselt oluline ja ma tervitan seda päringut. Professor Hoti oli aga tõepoolest hästi tuntud. Ma olen tema perekonnaga tihedas kontaktis. Ta oli Ibrahim Rugova lähim abi, meie Sahharovi auhinna laureaat ja ametlikult on ta serblaste poolt kinni peetud. Sel juhul peavad nad teadma midagigi tema asukoha kohta! Seda küsimust tuleb selgitada valitsusega Belgradiga ametlikult, nõukogu kaudu. Mida on Serbia valitsusel öelda oma vangi asukoha kohta, kelle eest on võetud vastutus, kui ta ikka on nende valduses?

  Manuel Lobo Antunes. − (PT) Hr juhataja, nagu ma juba ütlesin, nõukogu muidugi toetab kõiki selle valdkonna eest otseselt vastutavate ametiasutuste tehtavaid jõupingutusi, et püüda määrata professor Ukshin Hoti asukoht. Samuti mõistame me, nagu ma ütlesin, et tegemist on inimõiguste ja inimõiguste kaitse küsimusega. See peab olema osa meie poliitilisest dialoogist selle eest vastutavate valitsustega.

  Juhataja. −

Küsimus nr 13, mille esitas Robert Evans (H-0710/07)

Teema: Kliimamuutus

Kas nõukogu usub ikka veel, et Euroopa Liidu eesmärk hoida globaalne temperatuuri tõus 2°C piires on reaalne?

Kas nõukogu on arutanud, milliseid lisameetmeid tuleks ELi tasandil kaaluda, et käsitleda valitsustevahelise kliimamuutuste ekspertrühma (IPCC) 2007. aasta aruandes väljendatud muresid?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. − (PT) Hr juhataja, nagu te teate, otsustasid Euroopa liidrid saata rahvusvahelisele kogukonnale selge signaali oma otsustavuse kohta võituses kliimamuutuse vastu ja võtsid järgmised kohustused, pidades silmas 2012. aasta järgseks ajaks globaalse kokkuleppe läbirääkimiste julgustamist.

Kuni kõnealusele kokkuleppeni jõudmiseni on Euroopa Liit võtnud endale kindla ja sõltumatu kohustuse vähendada 2020. aastaks kasvuhoonegaaside heitkoguseid 1999. aasta tasemega võrreldes vähemalt 20 % võrra. Teiseks, Euroopa Liit on valmis vähendama kasvuhoonegaaside heitkoguseid 30 %, eeldusel, et teised arenenud riigid kohustuvad heitkoguseid samaväärselt vähendama ning majanduslikult arenenumad arengumaad aitavad asjakohaselt kaasa.

Euroopa Liitu usub, et peab võtma juhtrolli ja seadma ambitsioonikad heidete vähendamise eesmärgid, et arenenud riigid saaksid veenda arenguriike globaalsele mõjule kaasa aitama.

Ambitsioonikas eesmärk tugevdab selgelt ka globaalset süsinikuturgu, mis peab püsima jääma, et piirata heidete vähendamisest tulenevaid kulusid. Euroopa kliimamuutuste programmi alusel on juba mitmeid meetmeid võetud ja teisi kavandatakse Euroopa Liidu energiapoliitika strateegilise analüüsi raames, et saavutada suur osa kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärgist.

Saastekvootidega kauplemise süsteemil on keskne roll ELi kasvuhoonegaaside heidete vähendamise pikaajaliste eesmärkide saavutamises ja selle analüüs on ülitähtis Euroopa Liidu üldiste eesmärkide saavutamisel.

  Robert Evans (PSE). - Tänan nõukogu eesistujat selle küllaltki julgustava vastuse eest. Ütlesite, et tahate saata tugeva signaali ja et meil on vaja globaalset kokkulepet. Mind huvitas 30 % eesmärk. Olen teiega nõus, et me peamegi olema ambitsioonikad. Loomulikult, see on valdkond, mis mitte ainult ei mõjuta enamikku Euroopa kodanikke, vaid mille üle nad ka väga mures on.

Huvitav, kas saaksite natuke rohkem täpsustada, milliseid tegelikke samme me teie arvates võiksime võtta, et julgustada neid riike, kes peaksid olema võimelised rohkemaks – nagu Ameerika Ühendriigid – ja aidata neid riike – olgu see siis Hiina, India või Venemaa –, kes ehk hetkel rabelevad. Mida me veel saaksime teha selle protsessi edendamiseks peale rääkimise? Ma ei väida, et see oligi kõik, mida te tegite, vaid pigem, et teemast rääkimise asemel, mida me tegelikult teeme, et see teoks saaks?

  Manuel Lobo Antunes. − (PT) Euroopa Liidu käsutuses on diplomaatilised vahendid ja ka meie veendumus ja, ütleme nii, et poliitiline kindlameelus. Minu arvates on parim võimalus veenda teisi meid järgima see, et me anname tooni ja näitame eeskuju, mida me just teemegi.

Ambitsioonikate eesmärkide seadmisega, mis vastavad sellele, mida meie kodanikud meilt ootavad, näitame me eeskuju, mitte ainult ELis, vaid ka globaalselt. See inspireerib avalikku arvamust teistes riikides, mis omakorda sunnib ajakohaseid valitsusi võtma meie ambitsioonikatele eesmärkidele vastavaid meetmeid.

Mis puutub Ameerika Ühendriikidesse, siis on nende liidripositsioon olnud minu arvates väga ilmne. Euroopa Liidu poolt selles suhtes maailma tasandil avaldatud surve on viinud selleni, et ka USA ühiskonnas avaldatakse survet vastavatele asutustele, et nad oleksid ambitsioonikamad. Minu isiklik arvamus on, et selle taga on suuresti kliimamuutuse küsimuste eest Nobeli Rahupreemia saanud Al Gore, meie ambitsioonikas poliitika, meie soov muutusteks, meie soov panna teised järgima meie eesmärke, seda kõike muidugi mitmepoolse diplomaatia kaudu Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis.

  Mairead McGuinness (PPE-DE). - Kas ma võiksin paluda parlamendil näidata eeskuju ja lülitada õhukonditsioneer välja, sest mul on külm ja see annab panuse meie kliimamuutuse vastasesse võitlusse.

Nõukogu eesistuja, te juba vastasite ühele küsimusele, mida ma tahtsin küsida, kuid avalikkuse kaasamiseks sellesse teemasse läheb ilmselt vaja rohkem kui Al Gore’i. Seepärast paluksin ma nõukogul täpsustada, kuidas kavatsetakse muuta avalik mure avalikuks tegutsemiseks Euroopa Liidus ja võtta arvesse ka seda, et me ei taha peatada arenguriikide progressi, sest me ju tegelikult saame kasu sellest, et nad arenevad.

  Juhataja. − Püüame lahendada ka temperatuuriprobleemi siin saalis.

  Manuel Lobo Antunes. − Tänan küsimuse eest, proua McGuinness. Mida meil tuleb teha, on pidevalt teavitada. Samuti peame näitama eeskuju. Seda on tehtud.

Selgelt on veel palju teha, kuid mul on tunne, et teadlikkuse tõstmine kliimamuutuse küsimuste kohta noorte hulgas saab järjest rohkem kõlapinda, sest mõjusid on iga päev näha, need on tegelikud ja inimesed näevad neid. Võiksin tuua näite oma elust, kui see huvi pakub. Kliima Portugalis, kui ma olin kuue-seitsme aastane ei ole sama nagu praegu, kui ma olen 50. Nagu teisedki, olen ka mina märganud, et asjad on muutunud. Selle tulemusel inimesed küsivad, et miks on asjad muutunud ja millised on nende muutuste tagajärjed.

Teisest küljest, tuleb liikmesriikidel võtta vastu vajalikud õigusaktid, kliimamuutuse põhjuste käsitlemiseks, peatamiseks või minimeerimiseks. Liikmesriigid on võtnud ELi tasandil poliitilised kohustused ja peavad nüüd võtma vastu vajalikud õigusaktid ja tagama nende õigusaktide tõhus järgimine. Taaskord – meie peame maailma tasandil eeskujuks olema.

Ma ei taha alahinnata endise asepresidendi Al Gore’i kampaaniat, sest usun, et sellel on olnud märkimisväärne mõju avalikule arvamusele kogu maailmas.

  Juhataja. −

Küsimus nr 14, mille esitas Mairead McGuinness (H-0713/07)

Teema: Globaalne finantskeeris turgudel

Viimasel ELi rahandusministrite mitteametlikul kohtumisel (Portos 14.–15. septembril) arutati USA finantsturgude ebastabiilsuse tõttu Euroopas tekkinud kriisi. Kas nõukogu võiks anda ülevaate nendest aruteludest? Kas nõukogu käsitles Northern Rock panga juhtumit, kes on praegu finantsraskustes otseselt USA ebastabiilsuse tõttu?

Kas nõukogu arvates on sellel asjal laiemaid tagajärgi Euroopa finantsturgudele?

Viimaks, kas nõukogu on rahul olemasolevate kaitsemeetmetega finantsteenuste areenil ja kas need pakuvad piisavat kaitset tarbijatele, eriti nendele, kes on ostnud finantsteenuseid väljaspool oma liikmesriik?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. − (PT) Hr juhataja, mul on selle küsimuse kohta öelda järgmist. ELi rahandusministrite ja keskpanga juhtide mitteametlikult kohtumisel Portugali linnas Portos 14.–15. septembril arutati erinevaid küsimusi, sealhulgas arenguid majanduslikus ja finantsolukorras.

Nagu märgitud eesistujariigi Portugali veebilehel, on meie hinnang kahes osas. Ühest küljest usume, et globaalsetel finantsturgudel valitseb kõikumise ja riskide ümberhindamise periood, mille käivitasid Ameerika Ühendriikide hüpoteeklaenude turult alguse saanud raskused, mis on keeruliste finantsinstrumentide kaudu kandunud edasi globaalsesse finantssüsteemi.

See on mõjutanud ka rahaturgude toimimist ja nõudnud kiiret ja kindlat tegutsemist peamistelt keskpankadelt, sealhulgas Euroopa Keskpangalt. Teisest küljest, kuigi finantskeeris on vaieldamatult suurendanud ebakindlust majanduslike väljavaadete suhtes, on Euroopa Liidu makromajanduslik vundament tugev ja kasv maailmas tugev, vaatamata aeglustumisest USAs.

Euroopa finantsinstitutsioonid tunduvad olevat kindlad ja nende viimaste aastate kasumlikkus tagab selle, et nad on võimelised välja kannatama praeguse suuremate kõikumiste perioodi finantsturgudel.

Juhin tähelepanu, et konkreetseid juhtumeid liikmesriikides siiski ei arutatud. Selle hindamise käigus arutasime ka, mida me hiljutisest finantsturgude kõikumisest õppida saame. Rõhutati, et kuigi meil on finantssektoris kindel regulatiivne ja järelevalveraamistik, mida on veelgi tugevdatud hiljutiste õigusaktide, nagu kapitalinõuete direktiivi ja kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise direktiivi (Solvency II), rakendamisega, peame olema tähelepanelikud, eriti finantstoodete valdkonna kiirete ja innovatiivsete arengute valguses.

Seetõttu on hiljutine finantskeeris suurendanud nõukogu päevakorras olevate teatud teemade pakilisust ja on suurendanud vajadust, et Euroopa Liit leiaks koos rahvusvaheliste partneritega mooduseid, kuidas tõsta läbipaistvust, parandada hindamisprotsessi, jätkata riskihalduse tugevdamist ja parandada turu toimimist, eriti keeruliste finantstoodete puhul.

Majandus- ja rahandusministrite nõukogu leppis 9. oktoobril kokku üksikasjaliku tööprogrammi, mis tuleb ellu viia 2008. aasta lõpuks ELi asjakohaste asutuste ja peamiste rahvusvaheliste partnerite tihedas koostöös.

Samal majandus- ja rahandusministrite nõukogul võeti samuti vastu lõppjäreldused finantsstabiilsuse mehhanismide tugevdamise kohta Euroopa Liidus. Need lõppjäreldused on kättesaadavad nõukogu veebilehel ja on enam kui aastase ettevalmistuse käegakatsutav tulemus. Täpsemalt võttis nõukogu vastu ühised põhimõtted, millest juhinduda riiklike asutuste vahelises koostöös finantsstabiilsuse valdkonnas.

Peale selle lepiti 2005. aastal ELi pangandusjärelevalvega tegelevate asutuste, keskpankade ja rahandusministeeriumide vahel kokku teabevahetuse vastastikkuse mõistmise memorandumi laiendamises kolmele uuele elemendile: esiteks, kohtumisel ametlikult vastu võetud ühised põhimõtted; teiseks, potentsiaalse kriisi süsteemsete mõjude hindamise ühine analüütiline raamistik ja kolmandaks, ühised praktilised juhised potentsiaalsetes piiriülestes kriisiolukordades tegutsemiseks.

Seetõttu määratleti töökava ja selle täitmise ajakava ja muud tegevused, mille abil tõsta finantsstabiilsuse mehhanismide tõhusust Euroopa Liidus. Kogu see töö on selgelt mõeldud tarbijate ja investorite kaitsmiseks, kes loodavad finantsturgude nõuetekohasele toimimisele.

Lubage mul lõpetada rõhutades, et nõukogu, koos Euroopa Parlamendi ja komisjoniga, toetab usaldusnormatiivide täitmise järelevalve ja reguleerimise tõhusa taseme saavutamise eesmärki, et tagada finantsstabiilsus, globaalne konkurents ja tarbijakaitse.

  Mairead McGuinness (PPE-DE). - Tänan nõukogu eesistujat. Ma pean uurima teie väga üksikasjalikku vastust, mille üle ma olen väga tänulik, sest tegemist on väga tõsise küsimusega.

Tuleb nõustuda, et Northern Rocki hoiustajate usaldus on kadunud ja sellel on võimendav mõju. Panganduses on tõepoolest stabiilsuse võti usaldus, seda ka piiriülestes teenustes ja finantsteenuste sektoris.

Kas te arvate, et teie poolt nimetatud tegevustest piisab usalduse taastamiseks?

  Manuel Lobo Antunes. − (PT) Nõukogu suudab alati parlamendiliikmeid üllatada. Nagu ma ütlesin, palus majandus- ja rahandusministrite nõukogu töörühmal väga põhjalikult ja üksikasjalikult analüüsida olukorda ning uusi vahendeid või meetmeid, mis võiksid tulevikus aidata sarnaseid Euroopa finantsturge mõjutavaid olukordi vältida. Komisjon on seega probleemidest teadlik ja on palunud pädevatelt asutustelt põhjalikku analüüsi. Nõukogu on palunud töörühmalt ettepanekuid, milliseid meetmeid võib olla vajalik vastu võtta, et vältida selliseid olukordi, nagu me hiljuti oleme näinud. Meil tuleb oodata ja vaadata, kas need meetmed osutuvad tegelikkuses tõhusaks või mitte. Igal juhul antakse nõukogule nõu, milliseid meetmeid oleks vaja võtta, et vältida tulevaste finantskeeriste mõju meie majandusele.

Ma pean mainima, et see küsimus oli päevakorras ka eelmise nädala riigipeade ja valitsusjuhtide mitteametlikul kohtumisel Lissabonis. Sellel kohtumisel rõhutasid meie riigipead ja valitsusjuhid tugevalt järgmist sõnumit: esiteks, et Euroopa majanduses valitseb see, mida majandusteadlased nimetavad „good fundamentals”, teisisõnu on meie majandused jätkuvalt tugevad, ja teiseks, et nad toetavad majandus- ja rahandusministrite nõukogu võetud ja selles valdkonnas välja pakutud meetmeid.

  Juhataja. −

Küsimus nr 15, mille esitas Johan Van Hecke (H-0717/07)

Teema: Euroopa ametite kasvav hulk

Praegu on 23 Euroopa ametit laiali mitmetes ELi riikides ja linnades. Täpset ülevaadet nende tegevuse kohta praktiliselt ei ole. Viimane loodud amet on põhiõiguste amet, asukohaga Viinis, kus praegu töötab 100 inimest. Ameti eesmärk on jälgida inimõiguste kaitsmist Euroopa Liidus, kuigi selle ülesande eest hoolitseb juba suurepäraselt Euroopa Inimõiguste Kohus ja tegelikult ka Euroopa Nõukogu, mõlemad asukohaga Strasbourgis. Kõik need ametit kulutavad aastas ligikaudu 1 miljard eurot maksumaksja raha. Mõned vaatlejad on seisukohal, et ei möödu ühtki Euroopa Ülemkogu ilma uue ameti loomiseta.

Kas nõukogu kavatseb veel ameteid juurde luua? Kas ameti loomise vajadust kaalutakse iga kord põhjalikult? Kas nõukogu on teadlik selle mõjust Euroopa eelarvele? Kas nõukogu on valmis mõned ametid laiali saatma, kui need oma olemasolu ei õigusta?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. − (PT) Hr juhataja, hr Van Hecke, juhin tähelepanu, et ühenduse ametite avamise ja sulgemise küsimused tuleks esitada komisjonile, kellel on selles suhtes ainupädevus. Seadusandlikud organid, parlament ja nõukogu, toimivad üksnes komisjoni ettepanekute alusel. Mis puutub nõukogusse, siis võib austatud parlamendiliige olla kindel, et uue ameti loomise vajadust kaalutakse igal juhul põhjalikult.

Mis puutub ametite eelarve küsimusse, siis juhiksin austatud parlamendiliikme tähelepanu 18. aprilli 2007. aasta ühisavaldusele, milles kolm institutsiooni leppisid kokku olemasolevate või tulevaste ühenduse ametite eelarve haldamise ühistes põhimõtetes.

  Johan Van Hecke (ALDE). – (NL) Hr juhataja, tahaksin tänada ministrit selle vastuse eest. Minu mure selle küsimuse esitamisel oli kahetine: esiteks, ametite arvu tõus pärast iga nõukogu istungit; 12 uut ametit viie aasta jooksul, töötajate arvu tõusuga 166-lt 3700-le. Teine osa sellest küsimusest on: kas nõukogu vaatab korrapäraselt läbi nende ametite vajaduse, kui põhjusi nende eksisteerimiseks ei pruugi enam suurt olla. Mu teine mure on see, et kuidas nõukogu ise organiseerib oma sisekontrolli kõigi nende ametite kulutuste üle ja millist rolli nähakse parlamendil?

  Manuel Lobo Antunes. − (PT) Hr Van Hecke, nagu ma juba mainisin, ametite asutamise ideed esitab Euroopa Komisjon ja seejärel hindab nõukogu dialoogis komisjoniga, kas komisjoni ettepanek on õigustatud. Seejärel võetakse otsused vastu asutamislepingu eeskirjades sätestatud korras. Ma pean ütlema, et Portugalis on üks asutus, Euroopa Meresõiduohutuse Amet, asukohaga Lissabonis, mis meie hinnangul on kahtlemata väga kasulik Euroopa amet.

Mis puutub ametite juhtimisse, siis nagu te teate, on neil oma järelevalvemehhanismid, mis on minu arvates päris karmid. Peale selle on institutsioonid, nagu ma ütlesin, leppinud kokku ühistes põhimõtetes, mida kohaldatakse väga otseselt nende ühenduse ametite eelarve haldamise suhtes.

Isiklik kogemus ütleb mulle, et ametitele eraldatud vahendite haldamist kontrollitakse karmilt See on mu isiklik kogemus, niipalju kui see väärt on.

  Juhataja. −

Küsimus nr 16, mille esitas Bill Newton Dunn (H-0719/07)

Teema: Küberkuritegevuse ööpäevaringne hädaabiliin

Mulle on teada antud – USAst –, et 10 ELi liikmesriiki ei osale küberkuritegevuse ööpäevaringses hädaabiliinis. Need on Belgia, Küpros, Eesti, Kreeka, Iirimaa, Läti, Poola, Slovakkia ja Sloveenia ja ka Portugal, praegune nõukogu eesistuja.

Kui oluliseks nõukogu peab rahvusvahelise küberkuritegevuse vastu võitlemist?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. − (PT) Hr juhataja, hr Newton Dunn, nõukogu ei ole teavitatud liikmesriikide osalemisest selles hädaabiliinis, mis on peamiselt G8 ja Euroopa Nõukogu liikmesriikide algatus. Seetõttu ei saa nõukogu seda kinnitada ega ümber lükata. Nõukogu peab küberkuritegevuse vastast võitlust äärmiselt oluliseks, mida näitab 24. veebruari 2005. aasta raamotsuse 2005/222/JSK vastuvõtmine rünnakute kohta teabesüsteemide vastu, et nõukogu toetas Euroopa Nõukogu 23. novembri 2001. aasta küberkuritegevuse vastase seaduse kiiret ratifitseerimist.

Peale selle tulevad nõukogu lõppjäreldused küberkuritegevuse vastase võitluse üldise poliitika kohta arutusele järgmisel justiits- ja siseasjade nõukogus, mis on kavandatud novembrisse.

Lisaks on Portugalil riiklik keskne kontaktpunkt, mis on ööpäevaringselt kättesaadav ja vastutab seda tüüpi kuritegevuse vastase võitluse eest Interpoli ja globaalse tegevusvõrgustiku kaudu.

  Bill Newton Dunn (ALDE). - Tänan, nõukogu eesistuja, selle suhteliselt avatud, ausa ja faktilise vastuse eest. Kas te tõstataksite järgmisel justiits- ja siseasjade nõukogul, millele te viitasite, huvitava punkti, et nõukogul ei tundu selle kohta teavet olema ja et 10 liikmesriiki ei ole kaasatud, mis näib mulle täiesti erakordsena? Kas te palun tõstataksite selle küsimuse nõukogus?

  Manuel Lobo Antunes. − (PT) Võtan teie küsimuse ja mure arvesse. Kas see küsimuse päevakorras ja arutusel on, seda otsustatakse loomulikult hiljem, aga ma annan teie mure selles küsimuses edasi.

  Juhataja. −

Küsimus nr 17, mille esitas Ilda Figueiredo (H-0723/07)

Teema: Ameerika Ühendriikides vangistatud Kuuba kodanike külastamise keeld

Selle aasta alguses palusin USA valitsuselt luba külastada Kuuba kodanikke René González’t, Gerardo Hernández’t, Antonio Guerrero’t, Ramón Labañino’t ja Fernando González’t, keda peetakse ebaseaduslikult kinni USA vanglates. Mulle keelduti luba andmast põhjusel, et ma ei tundnud neid enne vangistamist.

Nagu ilmneb keelduti kahe vangi naisele taaskord loa andmisest külastada oma abikaasasid, keda nad ei ole saanud külastada üheksa aastat, sest neile on järjest ära öeldud.

Mida nõukogu arvab sellest olukorrast, mis ei näita austust nende kodanike inimõiguste vastu. Kas nõukogu oleks nõus väljendama muret USA võimudele?

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. − Hr juhataja, pr Figueiredo, nagu austatud parlamendiliige kindlasti teab, on riigi otsus kas lubada kedagi oma territooriumile või mitte selle riigi pädevuses. Konkreetne Kuuba vangidele ja nende perekonnaliikmetele osaks saanud kohtlemise küsimus on Ameerika Ühendriikide ja Kuuba vaheline kahepoolne küsimus, sest konsulaarsuhete Viini konventsiooni kohaselt on riigi kodanike õiguste ja huvide kaitse välismaal selle riigi kohus.

Seepärast ei ole nõukogu pädev selles küsimuses arvamust avaldama.

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL). – (PT) See on tõsi, kuid eesistujal tuleb võtta arvesse ka seda, et viit Kuuba kodanikku on hoitud USA vanglates üheksa aastat, nende perekondadel ei ole olnud lubatud külastada ja kahe puhul isegi mitte naistel. Need naised on varemgi olnud siin parlamendis ja on tegelikult siin ka täna. Tõsi on ka see, et mina olen selle parlamendi liiga ja ma küsisin luba nende kodanike külastamiseks, kuid mulle öeldi ära. Nüüd ma olen selle parlamendi liige; ma ei esitanud seda palvet mitte ainult kodanikuna, vaid ka parlamendi esindajana. Mina usun, et Euroopa Parlament ja parlamendi president ja muidugi Portugal kui eesistujariik peaksid võtma selle kohta seisukoha, pidades silmas, et külaskäigu keelamine ühele parlamendi liikmele, antud juhul minule, on inimõiguste rikkumine ja näitab austuse puudumist selle maja vastu. Sellesse juhtumisse on aga kaasatud teisigi parlamendiliikmeid ja seepärast palun teil, härra juhataja, anda edasi meie mure.

(Juhataja katkestas kõneleja).

  Manuel Lobo Antunes. − (PT) Hr juhataja, ma panin muidugi Ilda Figueiredo tähelepanekud ja märkused kirja, kuid mul ei ole eelnevale vastusele midagi lisada. Te peate aru saama ka sellest, et ma ei saa anda selles küsimuses oma isiklikku arvamust.

  Juhataja. − Küsimustele, millele ajapuuduse tõttu ei jõutud vastata, vastatakse kirjalikult (vt lisa).

Sellega on infotund lõppenud.

(Istung katkestati kell 19.30 ja jätkus kell 21.00)

ISTUNGI JUHATAJA : Martine ROURE
Asepresident

16. Parlamendi komisjonide ja delegatsioonide koosseis (vt protokolli)

17. Oopiumi tootmine meditsiiniliseks otstarbeks Afganistanis (arutelu)

  Juhataja. - Järgmine päevakorrapunkt on Marco Cappato raport (A6-0341/2007) väliskomisjoni nimel koos ettepanekuga Euroopa Parlamendi soovituse kohta nõukogule meditsiiniliseks otstarbeks kasutatava oopiumi tootmise kohta Afganistanis (2007/2125(INI)).

  Marco Cappato, raportöör. – (IT) Proua juhataja, daamid ja härrad, selles raportis teeme ettepaneku, et parlament peaks võtma initsiatiivi ja tegema, eelkõige ühise välis- ja julgeolekupoliitika kontekstis, nõukogule ettepaneku oopiumi tootmise kohta Afganistanis.

Meie lähtepunktiks on tõdemus, et senised saavutused ei ole piisavad. Kahe viimase aasta jooksul on kasvanud heroiini valmistamiseks kasutatava oopiumi tootmine 50 % võrra. Tundub, et me oleme jõuetud leidmaks tõhusaid mooduseid selle tohutu tootmismäe vähendamiseks, mille tulu ei lähe mitte kasvatajate ja talunike rikastamiseks, vaid suurte rahvusvaheliste narkomaffiate, terroristide ja Talibani rikastamiseks.

Raport alustab teisest eeldusest, et samal ajal on suur puudus valuvaigistitest. Ligikaudu 80 % maailma rahvastikust ei ole mingit juurdepääsu valuvaigistitele. Loomulikult võib neid kaht küsimust käsitleda täiesti eraldi, kuid ma usun, et potentsiaalsed institutsioonid peavad olema pragmaatilised ja mõistma, et selle tohutu heroiiniks kasutatava toodangu mahu valguses – samal ajal kui sama põllumajandusliku päritoluga toodet ei ole üldse saada – peaks olema võimalik ühendada need kaks lähtepunkti.

Väliskomisjonis ja Ana Gomesi poolt Euroopa Parlamendi sotsialistide fraktsiooni nimel esitatud ning Euroopa Rahvapartei (Kristlike Demokraatide) ja Euroopa Demokraatide fraktsiooni poolt plenaaristungil lauale pandud muudatusettepanekud on aidanud tagada, et täna laual olev ettepanek ei ole alternatiivne (st negatiivne) ettepanek, milles nõutaks senini rakendatud poliitika üleöö muutmist.

Mida me teilt, nõukogult ja komisjonilt, palume, on viia läbi eksperiment, võtta ette mõni pilootprojekt ja suunata osa praegu heroiini tootmiseks kasutatavast viljast valuvaigistite tootmisse. Samuti nõudluse poole peal – on võimalik käivitada poliitika, et viia valuvaigistid näiteks Aafrika ja Aasia mandrile, kus selliseid ravimeid praktiliselt ei ole.

Seepärast tundub väliskomisjoni koostatud ja muudatusettepanekuid arvesse võttev raport minu jaoks põhimõtteliselt hästi tasakaalus olevat. See lähtub väga lihtsast eeldusest, et talunikega on tõenäoliselt – ma arvan, et kindlasti – lihtsam koostööd teha, kui me teeme ettepaneku muuta osa nende toodangust seadluslikuks, selle asemel et tulla lihtsalt lagedale istanduste välja juurimise, suitsutamise ja hävitamise poliitikaga. See vastus annab tegelikkuses veel ühe võimaluse konfliktiks kohaliku elanikkonnaga ja on osutunud vastutöötavaks ja kasutuks, vähemalt praeguseni.

Seepärast loodan, et üle selle mõistetava ametliku seisukoha, mille Euroopa valitsused ja Afganistani valitsus on võtnud, et oopiumi tootmist on vaja vähendada, üle selle ametliku seisukoha võiksime me saata teistsuguse sõnumi ning Euroopa Parlament on vast sellise ettepaneku tegemisel vabam kui teised. Me oleme selle kohustuse juba võtnud ja ma loodan, et me kinnitame seda homme hääletusel. Meil on vabamad käed kui teistel teha ettepanekuid alternatiivseteks eksperimentideks ja anda pragmaatilisi, mitte ideoloogilisi hinnanguid.

Igaühel meist siin on oma ideed rahvusvahelise poliitika ja uimastite kohta ning rahvusvaheliste poliitikate kohta Afganistanis. See raport ei ole mõeldud ideoloogilise ettepanekuna, vaid praktilise püüdena aidata leida lahendus tõelisele globaalsele tragöödiale.

  Benita Ferrero-Waldner, volinik. − Proua juhataja, ka mina tahaksin Marco Cappatot väga tänada – tante grazie!

Ma tervitan seda väga õigeaegset arutelu uimastiprobleemi üle – eriti Afganistani uimastiprobleemi üle – mis, nagu me teame, on suur kompleksne küsimus poliitilises ja julgeoleku kontekstis.

Meil olid hiljuti New Yorgis mitmed läbirääkimised. Mitmeid olulisi arutelusid toimus ÜRO Peaassambleel president Hamid Karzaiga, ÜRO peasekretär Ban Ki-mooniga ja võõrustajariigiga. Nendes keskenduti just kogu sellele komplekssele küsimusele.

Tänane kõnelus käsitleb laiemat arutelu Afganistani ülesehituse kohta, aga ka uimastite rolli. Lubage mul teid kiita ka Afganistani suhete parlamendidelegatsiooni moodustamise eest. Meil on siiras huvi teie töö vastu ja me peame seda väga oluliseks.

Afganistani uimastitööstus on tõepoolest tohutu väljakutse riigiehitamise edusammudele. Viimane ÜRO arenguprogrammi (UNDP) aruanne on murettekitav lugemismaterjal. Kahjuks on oluliselt suurenenud nii moonide kasvatamine kui töötlemisvõimekus. Kõige rohkem mõjutab see Afganistani lõunaprovintse, kus valmib 70 % kogu toodangust. Vastupanuliikumise ja narkomajanduse tugev side ei tule kellelegi üllatusena. Me ei saa siiski mööda vaadata positiivsetest arengutest, eriti riigi stabiilsemates osades, kus on leidnud aset tõeline edasiminek tervishoiu- ja hariduse valdkonnas, aga ka majanduskasv.

Kolmteist provintsi Põhja- ja Kesk-Afganistanis on tõepoolest moonivabad. Vähemalt see on paljulubav ja sellele on võimalik ehitada. Cappato raport annab täieliku ülevaate olukorrast – ja ma tänan teid julgustavate märkuste eest komisjoni tegevuse kohta – ja juhib, täiesti õigustatult, tähelepanu Afganistani vastutusele oopiumitööstusega võitlemisel. Selles osas oleme täielikult ühel meelel.

Samas ei saa ma nõustuda raporti järeldustega – vähemalt mitte veel –, milles tehakse ettepanek legaliseerida oopiumimoon meditsiinilistel eesmärkidel, vähemalt prooviperioodiks. Esialgu võib see tunduda meelitava ettepanekuna, kuid kahjuks ei ole Afganistani keerulisele uimastiprobleemile olemas lihtsaid lahendusi.

Lubage mul teiega jagada oma muret. Riikidel, mis juba toodavad töötlemata oopiumit meditsiinilisel otstarbel, nagu Austraalia, Türgi ja India, on tavaliselt tõhusad õiguskaitseorganid ja tavaliselt ei esine laialdasi konflikte. Kuid isegi siis on rakendamine väga keeruline. Kui need tingimused ei ole täidetud, läheb seaduslikult kasvatatud oopium ruttu kõrvale, nagu oleme näinud Peruus ja Boliivias. Afganistani puhul kardame me kahtlemata, et seaduslik kasvatamine lihtsalt lisanduks ebaseaduslikule, mitte ei asendaks seda. Samuti ei meelita oopiumi seaduslik tootmine kohalikke talunikke, sest nendesissetulek oleks vaid 25–30 % sellest, mida nad praegu mustal turul saavad.

Selle teema elluviimine on keeruline ja teostatav üksnes kvaliteedi jälgimise ja meditsiinilisel otstarbel toodete levitamise toetuste najal. Kas seda peaks toetama maksumaksja rahast? Kurikuulsalt nõrgal Afganistani valitsusel ja tema nõrkadel institutsioonidel ei ole praegu – seepärast ma ütlesingi „mitte veel” – võimekust sellist skeemi hallata.

Mõnes riigi osas lihtsalt ei olegi praegu valitsust, rääkimata heast valitsemistavast. See kehtib eriti ebastabiilsete lõunaprovintside kohta, kus enamik oopiumi toodetakse. Viimaks, Afganistani valitsus on ise kindlalt välistanud igasuguse ebaseadusliku oopiumi tootmise, mis on imporditud argument.

Sellisel taustal ei saada selle raporti poliitiline sõnum just õiget signaali meie Afgaani partneritele. See võib isegi tagasilöögi anda. Karm ja ümberlükkamatu tõde on see, et Afganistani ülesehitamine nõuab palju rohkem aega ja vahendeid. Sellesse sõjast laastatud riiki püsiva arengu toomine nõuab ka järjekindlust.

Riigi ehitamises on edusammud võimalikud üksnes suurema otsustavusega, sealhulgas Afganistani poliitiliselt juhtkonnalt, eriti kohalikul tasandil. See oli, muide, ka meie sõnum New Yorgis. Olen nõus, et on viimane aeg nähtavalt korruptsiooni vastu võidelda. Me ei ole seda mitte ainult öelnud, vaid püüame sellele ka kaasa aidata, ehitades üles hea õigussüsteemi ja omades politseijõude, mis tõepoolest toimivad, et veenda tavalisi afgaane, kes on tavaliselt skeptilised.

Edasine tee on selge. See on Afganistani riiklik uimastite kontrolli strateegia, mida on toetanud rahvusvaheline kogukond ja milles on kõik vajalikud elemendid. See nõuab tõesti meie selget toetust, see kõikehõlmav strateegia, mis hõlmab keelustamist, avalikku teavitamist, tuntud uimastikaubitsejate süüdimõistmist ja kohaliku arengu edendamist.

Seal, kus sellist hoolikat poliitikat on kasutatud, on talunikud juba moonikasvatusest jäädavalt loobunud. Selles kontekstis on komisjon seisukohal, et ettepanek legaliseerida oopiumimoon võib lihtsalt kahjustada teistes sektorites praegu tehtavat tööd, eriti mis puutub õigusriiki ja politseitöösse.

  Carlo Fatuzzo, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (IT) Proua juhataja, daamid ja härrad, mul ei ole mingit kahtlust, et Marco Cappato, kellega ma olen juba pikemat aega sõbralikes suhetes, püüab meeleheitlikult anda oma panuse uimastivastasesse võitlusesse maailmas ja aidata õnnetuid noori ja vanu inimesi, kes kannatavad surma piiril ja keda on võimalik ravimitega aidata. Kahjuks ma ei saa siiski temaga kaasa minna.

Kahjuks, ma kordan, ma ei ole raportööriga ühel meelel. Usun, et probleem tuleneb asjaolust, et tema ettepanek puudutab Afganistani, riiki, kus ebakindlus ei saaks enam suurem olla. Jah, Iraak on ehk vähem ohutu, kuid Afganistan on vaevalt see koht, kus peaks hakkama talunikke veenma loobuma millestki, mis nende jaoks on väga tulus moonikasvatus ja lülitama ümber saagile, mis on õiglasemad, vanatestamentlikumad ja rohkem kooskõlas tsiviliseeritud maaharimistavadega, mida me kõik teame.

Raport iseenesest teeb ütleb täiesti üheselt, et suurim kogus uimasteid maailmas, umbes pool, tuleb Afganistanist ja et oopiumikasvatus on Afganistanis ebaseaduslik. Isegi kui see on ebaseaduslik, on tegemist siiski riigiga, mis on siiski allikas poolele toorainele, mida on vaja meie noorte tapmiseks või selleks, et muuta nad uimastikaubitsejate saagiks, kes, nagu me teame, tõmbavad neid uimastikasutamisse, mis kahjustab neid ja kogu ühiskonda.

Usun, et on ainult üks tõhus relv kõigi uimastikaubitsejatega võitlemiseks – alustada tuleb Afgaani talunikest, kes minu arvates on esimesed uimastikaubitsejad. Meie võimetus neid kontrollida ja jälgida tähendab, et ainus viis uimastitega võitlemiseks on ennetuse kaudu ja seega abi oopiumikasvatuse vähendamisele nii palju kui võimalik.

Sel põhjusel on fraktsioon PPE-DE vastu sellele osale Marco Cappato raportist ja minu arvates peab see, mida ma praegu ütlen, igaühele selge olema, olenemata homsetest tulemustest.

(Juhataja katkestas kõneleja).

  Ana Maria Gomes, fraktsiooni PSE nimel. – (PT) Ma pean õnnitlema raportöör Mario Cappatot mitte ainult selle väga kasuliku raporti eest, vaid ka tema valmisoleku eest võtta vastu abi, et saavutada nii laiaulatuslik kokkulepe kui võimalik.

Tema esialgsed kavatsused olid kiiduväärt, kui ta püüdis tappa kaks kärbest ühe hoobiga: moonikasvatuse legaliseerimine ja oopiumi tootmine meditsiinilistel eemärkidel ei oleks lõpetanud mitte ainult heroiinitootmise Afganistanis, vaid ka valuvaigistite puuduse maailmas.

Kahjuks põrkusime mitmete praktiliste probleemide vastu, nagu Afganistani institutsioonide nõrkus ja nende võimetus reguleerida oopiumi tootmist, sellise kava majandusliku elujõulisuse ebakindlus ja oht lubada oopium tagasi mõnda kolmeteistkümnest Afganistani provintsist, mis on tootmise juba lõpetanud.

Minu fraktsiooni muudatusettepanekud püüdsid suunata raporti ümber kesksele teemale: oopiumikasvatuse vastasele võitlusele Afganistanis, mis ei mõjuta mitte ainult afganistani, vaid ka naaberriike. Sellest oopiumist ebaseaduslikult toodetud uimastid on mõnede sõnul tõelised massihävitusrelvad, eriti Euroopas.

Oopiumitootmise vastases võitluses peame võtma arvesse erinevate Afganistani piirkondade omapära. Edukas saab olla ainult erinevate meetmete koosmõju. Esiteks, välja tuleb juurida Afganistani keskvõimus lokkav korruptsioon, eriti siseministeeriumis ja politseis, sest see on paralüseerinud kogu oopiumi tootmise vastu võitlemise poliitika. Teiseks, üles otsida, kinni võtta ja kohtusse anda tuleb need umbes 30 uimastikaubitsejat, kes on nimetatud ÜRO ja Maailmapanga 2006. aasta aruandes, et sellele mõrvarlikule kaubandusele saaks lõpu teha. Kolmandaks, NATO peab toetama Afganistani operatsioone selle kaubanduse vastu võitlemisel ja hävitama laboratooriume ja ladusid ja ennetama uimastite vedu. Neljandaks, moonide hävitamise tegevused tuleb viia läbi hoolikalt ja valikuliselt ja keskendada valdkondadesse, kus talunikel on tegelikud alternatiivid.

See toob meid raportööri kokkuleppe punktideni. Me oleme kõik vastu moonikasvatuste valimatule suitsutamisele, mida USA propageerib, mis lihtsalt kergitaks Talibani reitingut, heroiini tootmist oluliselt vähendamata.

Viimaks, Afganistani uimastiprobleemiga tegelemise meetmetepaketi raames väärib tähelepanu raportööri ettepanek viia läbi pilootprojekt oopiumipõhiste valuvaigistite kohta. Ennekõike püütakse selle raportiga julgustada nõukogu olema Afganistanis heroiinitootmise vastases võitluses loov ja julge. Sellele probleemile ei ole lihtsaid lahendusi, kuid me teame, et terrorismi ja vägivaldse kultuurivaenulikkusega, mida Taliban ja Al-Quaeda propageerivad, on võimalik võidelda vaid siis, kui Afganistan uimastite haardest vabaneb.

Ma juba hakkan lõpetama, hr juhataja. Seda raportit tuleks võtta kiireloomulise üleskutsena liikmesriikidele mitte säästa jõupingutusi selle riigi poliitilises ja majanduslikus ülesehituses, mida on nii laastavalt mõjutanud verised konfliktid ja mis on nii oluline piirkondliku ja globaalse julgeoleku mõistes.

  Marios Matsakis (ALDE). - Proua juhataja, ma räägin selles küsimuses isiklikust seisukohast, mitte oma fraktsiooni nimel.

Ebaseadusliku oopiumi tootmine Afganistanis on õitsenud alates USA ja liitlasvägede saabumisest sinna riiki. Seda vaatamata erinevate uimastitootmise vastaste asutuste loomisele ja narkovastastele programmidele, mis kasutavad mõnikord suuri summasid ELi maksumaksjate raha.

Isegi pimedale on selge, et Afganistani inimesed jätkavad oopiumi tootmist igal juhul. Põhjus selleks on üsna lihtne. Narkootikumidevastased agentuurid maailmas kasvavad suuruse, arvu ja ekspertide arvu poolest ning teevad oma tööd tõhusamalt. Seega õnnestub neil konfiskeerida suurem kogus uimasteid. Arvestades et uimastisõltlaste nõudlus jääb samaks ja et kuritegelikud uimastikaubitsejad jätkavad tohutute kasumite teenimist ebaseaduslikust oopiumi tarnimisest haigetele inimestele, opiaatide hind tõuseb ja oopiumiga kaubitsemisest saadav kasum tõuseb.

Seega järgivad Afganistani inimesed lihtsalt vabaturumajanduse aluspõhimõtteid. Nad suurendavad toodangut, et täita ebaseaduslikku nõudlust ja suurendada oma kasumit. Seega on täiesti ekslik arvata, et rohkemate oopiumi kontrollimise programmide rahastamisel Afganistanis oluline mõju oleks.

Ainus viis oopiumi tootmisega Afganistanis, ja ka mujal, tõhusalt võidelda on võidelda uimastiprobleemiga globaalselt. Ainuke mõistlik moodus seda teha on uimastid seadustada ja tunnistada, et uimastisõltlased ei ole kurjategijad, vaid haiged inimesed, kes vajavad abi.

Kui nendele sõltlastele pakutaks terapeutilisi uimasteid kontrollitud ravikeskkonnas, oleks palju parem võimalus tõsiseid kõrvalnähte vältida ja ka võimalus võõrutusraviks. Samas kaoks uimastikaubandusega kaasnev tohutu kuritegevus ja poleks vaja enam ühtki uimastite vastu võitlemise politseiasutust, mis tooks kaasa märkimisväärse eelarve kokkuhoiu.

Selle aluseks olev loogika on nii lihtne, kuid poliitikutel maailmas on raskusi selle nägemisega.

  Salvatore Tatarella, fraktsiooni UEN nimel. – (IT) Proua juhataja, daamid ja härrad, Franco Cappato raportis käsitletud teema on väga delikaatne ja nõuab hoolikat hindamist Euroopa Parlamendis, et mitte esitada ekslikke ja hävitavaid lahendusi, st selle aluseks peavad olema head kavatsused.

Tahaksin rõhutada kaht punkti. Esiteks, oopiumi ja selle derivaatide tootmise suurendamine võiks olla kompromiss riigi ülesehitamises ja juba niigi raskel õigusriigi stabiliseerimise teel selles õnnetus piirkonnas. Teiseks, oopiumi tootmisega – selle aasta kasv on 30% suurem – ei ole kaasnenud piisavat uimastitevastast strateegiat.

Nendel põhjustel arvan, et raportis esitatud ettepanek on täiesti vastuvõetamatu ja rõhutaksin, et:

1. Afganistanis juba toodetakse vajalik kogus morfiini erilitsentside alusel Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni uimastiagentuuri ja Afganistani uimastivastase võitluse ministeeriumi järelevalve all.

2. Rahvusvaheline Narkootikumide Kontrollinõukogu on seisukohal, et juba praegu on maailmas raviotstarbeliste opiaatide üleküllus.

3. Suuremahuline seaduslik morfiini tootmine võib tuua kaasa uimastite tootmise kasvu, mis rahuldaks maailmaturu nõudluse uimastite järele. Kui uimastid on odavalt turule paisatud, on need kättesaadavad kõigile.

Me peaksime hoopis olema uimastite vastu – alati ja kõigil juhtudel ja kõigi vahenditega – alates tootmisest kuni kaubanduse ja ebaseadusliku levitamiseni. Nõudlust tuleks piirata väärtustepõhise poliitika ja pideva, laialdase ennetustöö ja teavituskampaaniatega, eriti noorte hulgas.

Sellises riigis nagu Afganistan, arvestades seal praegu valitsevaid tingimusi, võib käesoleva raportiga välja pakutud lahendust käsitleda allaandmise ja kaotusena, samuti võib see nurjata rahvusvahelise kogukonna, Euroopa Liidu, ÜRO ja ülesehitusameti jõupingutused Afganistanis, kes soovivad asendada oopiumiistandused muude viljadega, millele antakse rahalist toetust.

Viimaks tahaksin lihtsalt mainida, et Rahvusvaheline Narkootikumide Kontrollinõukogu on heaks kiitnud Afganistani valitsuse otsuse lükata tagasi ettepanek seadustada ebaseaduslik oopiumimooni kasvatamine ja kordab oma lubadust täita rahvusvahelise lepingu kohustusi.

  Raül Romeva i Rueda, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (ES) Proua juhataja, tahan kõigepealt rõhutada, et see raport on äärmiselt oluline, õigeaegne ja julge. Kaks hädaolukorda, millele selles viidatakse, väärivad mõlemad poliitilist tähelepanu ja poliitilist reaktsiooni, mida nad selgelt ei ole veel saanud.

Kui julgeolekuolukord ja olukord oopiumi tootmisega Afganistanis on järjest murettekitavamad, on valuvaigistite pakkumise vajadus globaalselt üks meie aja suuremaid humanitaarkriise, mida kahjuks ka pea kõige rohkem ignoreeritakse.

Raportöör Franco Cappatol ei olnud selle raportiga kerge ja seda märkimisväärsem on tulemus ja ma kordan veelkord enda ja oma fraktsiooni toetust. Nagu ta ise ütles, kuigi side nende kahe olukorra vahel ei ole lihtne ega tingimata otsene, on meie kohustus poliitikutena analüüsida keerulisi reaalsusi, et leida keerulistele probleemidele keerulisi lahendusi. See ongi täpselt see, mida raportis tehakse.

Mis puutub julgeolekuolukorda Afganistanis, ei ole kahtlustki, et see peab olema prioriteet, kui me tahame edaspidi ülesehitus- ja arenguprogramme ellu viia. Probleemiks on siiski see, et teatud relvarühmitused saavad oma vahendid just sellest, et oopiumi tootmises puudub regulatsioon. Me teame ka seda, et ebaseaduslik oopiumi kasvatamine ja kaubandus moodustab 40 % Afganistani sisemajanduse kogutoodangust.

Selle olukorra valguses arvan, et on asjakohane vähemalt uurida ja võtta arvesse algatusi, näiteks Senlise nõukogu algatust, milles pakuti välja süsteem legaliseerida oopiumikasvatus Afganistanis meditsiinilistel eesmärkidel. See keskenduks peamiselt valuvaigistite (näiteks morfiini ja kodeiini) tootmisele, mida on võimalik müüa ka teistesse riikidesse, kus sooduskaubanduse kokkulepete tõttu ei ole praegu üldse juurdepääsu või on minimaalne juurdepääs seda tüüpi olulistele ravimitele.

On kahju, et sellel ettepanekul ei ole praegu ega tegelikult komisjoni ja Afganistani valitsuse enda tugevamat toetust. Veelgi murettekitavam on asjaolu, et alternatiividena pealesurutud meetmed tähendavad tihti keemilist hävitamist, mida on korduvalt ja korduvalt rõhutanud USA ametivõimud. Kui see meede ellu viidaks, annaks see Talibanile uue argumendi oma seisukohtade kaitsmiseks ja tooks kõige tõenäolisemalt kaasa talunike kogukondade muutumise mässuliste laagriteks.

Sellel oleksid ka väga tõsised tervishoiu- ja keskkonnaalased mõjud. Algusest peale on selge, et õhust pritsimine, mida nähtavasti Afganistani jaoks välja pakutakse, tähendab pritsitavate piirkondade ja ümberkaudsete piirkondade inimeste mürgitamist. Seda oli näha aasta alguses, kui sama meetodit kasutati Colombias kokataimede fumigeerimiseks Ecuadori piiri lähedal ning Ecuador esitas selle kohta kaebuse Haagi.

Ma ei ole ekspert ja kahtlemata on see keemiline küsimus märksa keerulisem, kuid ma usun, et siinkohal tasuks meenutada napalmi ja vaesestatud uraani põhjustatud katastroofe. See ei tohi kolmandat korda korduda ja ma loodan, et me seda ei tee.

  Miroslav Mikolášik (PPE-DE). – (SK) Oopiumi kasvatamist tuleb kontrollida. Kogu rahvusvaheline kogukond peab palju rohkem pöörama tähelepanu oopiumi kasvatamise kontrollimisele igal pool maailmas. ÜRO ja ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogu (ECOSOC) ja ka Maailma Tervishoiuorganisatsiooni jõupingutused opiaatide kasutamise reguleerimiseks valuvaigistitena on vajalikud, kuid ikkagi ebapiisavad. Samal ajal ei tohi rahvusvaheline kogukond lubada opiaatide piiramatut kasutamist ja väärkasutamist uimastisõltlaste käes.

Minu arvates on meie kohus mitte alla anda selles võitluses raskete uimaastite väärkasutuse vastu võitlemisel, mis täiesti selgelt hävitavad nende kasutajate elud. Samuti ei toeta ma arvamust, et ühiskond peaks sõltlastele uimastid kätte andma, selle asemel, et püüda neid harida ja reaalsusesse tagasi tuua. Mida Cappato raport täpselt taotleb? Ühe arvamuse kohaselt on või saab olema lähitulevikus rahvusvahelises kogukonnas opiaatide puudus ja seepärast on vajalik teatud tingimustel seda uimastit Afganistanist osta.

On tõsi, et opiaate on vaja erinevate haiguste ravimisel, operatsioonijärgsel valu vaigistamisel ja, mis mitte kõige vähem oluline, pahaloomuliste haigustega inimeste ravis. Selles teoorias on siiski fundamentaalsed puudused, mida ei saa praeguses olukorras ignoreerida. Esiteks, praegune poliitiline olukord Afganistanis on ebastabiilne. Afganistanis tuleb võidelda ühe käega Talibaniga ja teise käega oopiumi musta turuga. Sellel mustal turul on otsustav mõju mitte üksnes Afganistani majandusele, vaid ka Afganistani poliitikale ja välissuhetele. Mul on selle pärast tõsised kahtlused ja mure ning ma seletan kohe, miks minu hinnangul see lähenemisviis ei saa toimida. Seadusliku moonikasvatuse projektid oopiumi tootmise eesmärgil ei toimi, sest Rahvusvaheline Narkootikumide Kontrollinõukogu saab kehtestada sanktsioone vaid tagantjärele, kuid osa riigi moonisaagist läheb mustale turule.

Rahvusvaheline nõudlus on pidev. Afganistani valitsus ei ole võimeline toimima oopiumitaimede haldajana. On selge, et sellistes tingimustes jääb valitsus võitluses uimastikaubitsejatega alla. Konkurents kergitab oopiumi hinda ja seaduslikult mooni kasvatanud talunikud pöörduvad mustale turule. Peale selle (ja see on väga oluline) ei ole Afganistani hinnad konkurentsivõimelised võrreldes Austraaliaga, kus kilo morfiini maksab 56 USA dollarit, Indias 159 USA dollarit või Türgis 250 USA dollarit. Afganistanis võib hind tõusta kuni 450 USA dollarini kilo kohta.

Mis puutub kasutamisse meditsiinilisel otstarbel, siis kui Afganistani oopiumit peaks kasutatama ravimites, oleks see lihtsalt järjekordne täiendus üleküllastunud turule selles valdkonnas. Ma juba hakkan lõpetama, proua juhataja. Mina olen vastu igasugusele ELi ja liikmesriikide toetusele Afganistani moonikasvatusele vähemalt neljal põhjusel: ebapiisav infrastruktuur, majandusliku konkurentsi puudumine, tohutu laienemine vales suunas ja, viimaks, praegu ei ole maailmaturul opiaatide puudust.

  Józef Pinior (PSE). – (PL) Proua juhataja, volinik, tahaksin alustada tänusõnadega Franco Cappatole raportiga tehtud töö eest. Raport kujutas suurt väljakutset, sest püüab vastata ühele kõige raskemale probleemile kaasaegses maailmas.

Oopiumi tootmine Afganistanis kasvab aasta-aastalt. Viimase aastaaruande kohaselt on oopiumi tootmine võrreldes kahe aasta taguse ajaga kahekordistunud. Praktikas on Afganistanil praegu monopol maailma ühe surmavama uimasti pakkumisel. Afganistan toodab 93 % maailma opiaatidest. Meie president on üks nendest, kes usub, et Afganistani saatus on meie ühine mure. Afganistani rahva kangelaslik võitlus Külma Sõja perioodil aitas kaasa vabaduseidee levimisele kaasaegses maailmas ja Raudse Eesriide langemisele Euroopas. Euroopa Liidul on nüüd auvõlg anda Afganistanile sõjalist, haldusalast ja majanduslikku abi.

See hõlmab ka abi uimastite vastases võitluses Afganistanis. Tuleb meeles pidada, et Afgaani kasvatajate peamine stiimul opiaatide kasvatamisel on rahaline kasu. Seda tuleb meeles pidada probleemi lahendamisele suunatud Euroopa programmi koostamisel. Seepärast tahtsin ma eriti Franco Cappatot kiita julgete ettepanekute eest, mida ta raportis teeb. Nendest võib kõnealuse olukorra lahendamisel tõepoolest kasu olla.

Üks ettepanekutest on abi pakkumine teadusalase pilootprojekti kaudu moonide tootmiseks meditsiinilisel eesmärgil, mis võimaldaks täiendavalt uurida, mil määral litsentside andmine võiks aidata kaasa vaesuse vähendamisele, maapiirkondade majanduse mitmekesistamisele, üldisele arengule ja turvalisuse kasvule. Ühesõnaga – see ei ole moraalilugemine, vaid Euroopa Liidu tõhus panus selle probleemi lahendamisse Afganistanis.

  Horia-Victor Toma (ALDE). - (RO) ÜRO kuritegevuse ja uimastite vastu võitlemise agentuuri 2007. aasta Afganistani oopiumi uuringu kohaselt ulatus oopiumi tootmine rekordilise 8200 tonnini, mis moodustas 93 % maailma opiaatide toodangust. Seega moodustas 40 % Afganistani sisetoodangust oopiumi tootmine ja ebaseaduslik kaubandus, millesse oli kaasatud 2,9 miljonit inimest. Vaatamata sellele tarbib 80 % maailmas seaduslikult saada olevatest oopiumi derivaatidest vaid 10 riiki, samas kui enam kui 150 riigis on leitud tõsiseid puudusi ravis, mille on põhjustanud ebaseaduslik oopiumikaubandus.

Peame rõhutama, et Talibani ja terroristlike rühmituste peamine rahastamisallikas on ebaseaduslik uimastikaubandus. Peale selle kasutavad hõimujuhid ja sõjapealikud uimastite hävitamiseks mõeldud meetmeid, mida rahastab rahvusvaheline kogukond, oma kasu saamise eesmärgil ja konkurentsi kõrvaldamiseks. Tuginedes sellele, mida senini on öeldud, olen veendunud, et strateegiline ja tasakaalustatud lähenemine oopiumi tootmise vähendamise ja kontrollimise protsessile peab sisaldama sotsiaalseid ja majanduslikke alternatiive, mis aitaksid kaasa õigusriigi ja demokraatlike institutsioonide loomisele Afganistanis. Seepärast võikski selline meede olla üks lahendus terrorismi ennetamiseks ja hävitamiseks.

Proua juhataja, olen arvamusel, et uimastite vastu võitlemise kava Afganistanis, mis koosneb oopiumi koguste kontrollimisest nende kasutamise kaudu valuvaigistite ja muude derivaatide tootmiseks, võib olla üks, kuid mitte ainuke, alternatiivne lahendus ja vahend moonikasvatuse tava vähendamiseks.

  Ryszard Czarnecki (UEN). – (PL) Proua juhataja, tahaksin alustada tänusõnadega volinik Ferrero-Waldnerile Altenburgi poistekoori väljapaistva esinemise eest. See avaldas mulle suurt muljet.

Nüüd pean pöörduma vähem meldivate teemade juurde, nimelt Cappato raporti juurde. Parlamendiliikmed, kes enne sõna võtsid, tsiteerisid järjekindlalt 40 % näitajat SKT-st, sest sellise osakaalu Afganistani SKTst moodustab väidetavat uimastite tootmine. See arvuga ollakse nõus, kuid ma tahaksin rõhutada, et aasta tagasi väitsid meie Afganistani esindajad parlamendi väliskomisjoni ees midagi muud. Nemad väitsid, et SKT osakaal on üle 50 %, mis on isegi kõrgem. Ma ei taha eriti hakata näiteid tooma, kuid ligikaudu 10 % Afganistani elanikkonnast elatub uimastite tootmisest. Me peaksime tunnistama ka seda, et sõdurid rahvusvaheliste üksuste sõdurid on selle kaubandusega seotud, nagu kas seal riigis viibivad ameeriklased.

Minu hinnangul on see riskantne ettepanek, kuigi ma muidugi saan aru, et sellel on teatud olemuslikud eelised. Olen siiski kindlalt veendunud, et ettepaneku tulemusel valmib uimastikaubanduse õigusakt, mitte ravimiabi õigusakt.

  Vittorio Agnoletto (GUE/NGL). – (IT) Proua juhataja, daamid ja härrad, siin ei ole küsimus mitte üksnes nentimises, et 92 % maailma oopiumist toodetakse Afganistanis, vaid kasvava suundumuse märkimises: ÜRO uimastiagentuuri andmetel pandi 2001. aastal 8000 hektarit oopiumi alla, samas kui 2006. aastal oli see 165 000 hektarit; 2001. aastal lõigati 185 tonni, 2006. aastal 6100.

See tähendab ilmselgelt, et praegune strateegia saagi hävitamisele fumigeerimise teel ei lahenda midagi. Pigem on sellel sotsiaalsed tagajärjed, mille tulemusel oopiumitootmine hakkab pidevalt tõusma. Hävitatakse muid vilju peale oopiumimoonide, nii et talunikud muutuvad veelgi vaesemaks ja lõpetavad uimastikaubitsejate, nimelt Talibani ja mugavalt valitsuses istuvate sõjapealike, kätes.

Seepärast on eesmärk toetada talunikke esialgu vähemalt samas summas nagu nad praegu saavad, mis vabastaks nad uimastikaubitsejate haardest. See kava ei lahenda muidugi probleemi, kuid keegi ei väidagi, et see lahendab. Me räägime eksperimendist teatud piirkonnas, ja teisiti ei saakski see olla sõja küüsis riigis, kus maad kontrollivad rivaalitsevad ängid. Sellegipoolest on see samm edasi selles mõttes, et vähemalt pool sellest oopiumist ei saa heroiiniks, vaid morfiiniks. Mina usun, et see on kasulik Läänele ja kogu maailmale.

Peale selle arvan ma, et me peame selgitama seda, et juba praegu on olemas säte morfiini tootmise kohta. Ma ei ole teadlik, volinik, et kõik need probleemid Indias ja Türgis eksisteerivad; kui nii, on vaja määrust. Meie ees olevas resolutsioonis nähakse siiski ette regulatiivne roll rahvusvahelistele organitele – mitte kogu Afganistanis, mis on praegu haldamatu, vaid väga piiratud alal.

Lisaks väidavad rahvusvahelised meditsiiniühingud, et täna on ikka veel vajadus morfiini järele, mitte ainult maailma lõunaosas, vaid paradoksaalselt ka Põhjas. Seda tuleb loomulikult müüa ametlike hindadega, kuid tegemist on valuvaigistiga ja minu arvates on kõigil õigus seda saada, ka Aafrika inimestel ja vaestel inimestel. Kui me räägime kuludest, siis on kahtlemata odavam võtta sedasorti meetmeid ja kontrollida morfiini hinda, kui otsustada saak hävitada kasutades olemasolevaid meetodeid, mis ei vii meid kuskile.

Üks viimane tähelepanek: ma tervitan asjaolu, et see on olnud pragmaatiline arutelu, mitte vaidlus uimastite liberaliseerimise või legaliseerimise ja keelustamise vahel. Me püüame võtta praktilisi, pragmaatilisi samme osa Afgaani rahvastiku aitamiseks.

  Charles Tannock (PPE-DE). - Proua juhataja, on oluline, et oopiumist saadud ained, näiteks diamorfiin (tuntud ka heroiini nime all), oleksid meditsiinilistel eesmärkidel kättesaadavad, eriti valu vaigistamiseks, aga moonikasvatus annab Talibani terroristidele 20–40 % nende vahenditest, mis aitab kaasa NATO sõdurite tapmisele. Kahetsusväärselt kasvas Afganistani oopiumitootmine sel aastal 34 % ja moodustab globaalsest pakkumisest üle 90 %.

Minu riigist, Ühendkuningriigist, pärit väed juhivad Talibani vastast võilust NATO-juhitud rahvusvaheliste julgeoleku abijõudude (ISAF) raames. Neil ei ole mandaati ega inimesi suuremahulise moonikasvatuse meditsiiniprojekti patrullimiseks või saagi hävitamiseks, kui selleni peaks minema. Ilma osaajaga turuaednikeks hakkamatagi on neil piisavalt tegemist juba kuulide eest kõrvale hoidmisega.

Samas saan ma arstina teatud määral aru Briti Arstide Liidu väidetest, kes ei toeta moonide kasvatamist rangelt piiratud järelevalve tingimustes, et tagada valuvaigistite pakkumine. Minu kolleeg parlamendisaadik Tobias Ellwood Ühendkuningriigi parlamendist on teinud palju, et töötada välja kava, kuidas saaks 60 aasta jooksul vähehaaval asendada moonitaimed Afganistanis kaubaliste kultuuridega ja muuta oopiumitootmine tootmiseks meditsiinilisel otstarbel.

Seepärast peaksime vähemalt kaaluma ideed väga piiratud litsentseerimiskava kohta, pidades silmas ohtu, et seda kasutab ebaseaduslikel eesmärkidel ära Taliban. Igasugune proovimine peab kahtlemata piirduma väga piiratud alaga. Toimimiseks peaks sellel olema erinevate partnerorganisatsioonide toetus. Kindlasti ei saa me suunata oma vapraid vägesid kõrvale nende oluliselt ülesandelt võidelda terrorismiga, kuid sel võib olla üldiseid kasulikke mõjusid.

ELi–Afganistani abi küsimuses on meil Afganistani infrastruktuuri ülesehitamisel ja korruptsiooniga võitlemisel ELi poolt vaja palju koordineeritumat lähenemist või muidu Taliban tõepoolest saabki ülemvõimu, sest meie suudame Talibani ohjata ainult riigi lõunaosas.

Lääs peab nägema Afganistani tegelikkust. Rahvusvahelised organisatsioonid ei koordineeri oma tegevusi korralikult. Afganistani valitsuses vohav korruptsioon tähendab, et provintsid kaotavad kannatuse president Karzai valitsuse vastu Kabulis.

Praegune tsentraliseeritud valitsuse mudel ei sobi huvide ja rahvusrühmade paljususega riigis, kus ei ole kunagi olnud tugeva keskvõimu traditsiooni. Provintsidele ei anta praegu tegevusrahastamist Kabulist teistsuguste eesmärkide edendamiseks. Praegu ei järgita ühtki pikaajalist majanduskava, et kasutada külluslikku veevaru, millest 92 % – häbiväärselt ja naeruväärselt – voolab